Teisipäev, 30. juuni 2015

Kino: "Pimekohting"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Pimekohting
Originaalpealkiri: Man Up
Režišöör: Ben Palmer
Kestus: 1h 24 min
Näitlejad: Simon Pegg, Lake Bell
Žanr: Komöödia, romantika
Kinodes alates: 05.06.2015
Nähtud: 22.06.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Algus ei olnud paljulubav, peategelane jättis endast mulje kui laisast, hooletust, ebaviisakast ja suurest enesehaletsejast, kelle tegemistele ma just ei jooksnud tormi kaasa elama. Pea filmi keskpunktini ei suutnud nähtu mind endaga kaasa haarata ning poolehoidu võita. Kuidagi tüütu oli jälgida kahe erimoodi ärritava tegelase omavahelist kohmakat suhtlemist ja piinlikku üksteisest möödarääkimist. Mõnikord tuleb ette aga imesid ning kohe kui tegelased end lõdvaks lasid ja toimus ootamatu “keemia plahvatus,” ja kuigi mõlemad eraldiseisvatena suutsid mind jätkuvalt närvi ajada, siis koos olles sulanduti kokku kentsakaks ja pealiskaudselt mittefunktsionaalseks, kuid sümpaatseks ja koomiliseks paariks. Keemiameeter liikus vaevatult “fuih”-st “nämma nämma”-ni.

Filmis lahatav teema ja meetod oli iseenesest ju originaalsevõitu, kuigi silme ette lõi mul kohati ikkagi paralleele näiteks Brideget Jones filmidega. Ühe lausega: 30ndates uue suhte pelglik, küüniline ja kriitiline naine aetakse teist võimalust otsiva änksi täis mehe poolt sassi viimase pimekohtingu kaaslasega ning kuna äkitselt tundub, et esimest korda elus on sõnaosaval naisel suu vett täis, siis lähevad kaks lillekest ilusti käest kinni jalutama ja avastavad, et äkki oli see apsakas parim asi mis nende mõlemaga juhtuda sai. Ning kuigi film tundub, et kestab terve igaviku, toimub kõik vaid ühe õhtu mõnede tundide jooksul ning peab tunnistama, et areng punktist “fuih” punkti “nämma nämma” toimus üpris usutavalt ning loomulikult. Mõistagi ei puudunud täielikust paketist ka suur arusaamatus ning mega über grand žest lõpus toomaks kallikesed taas kokku, viimane neist oli päris armas ja ka lõbus.

Kuigi ka idee esialgsest kohtingupaarist 24-aastasest kenast aktiivsest triatloni sportlasest ja 40-aastasest lahutatud mõmminäost oli kuidagi raske seedida, pelgasin kõige enam Simon Pegg’i romantikafilmi kangelasena, kuna ta ei ole just klassiklaine valik antud rolli. Kuigi ta ei anna just tüüpilise või isegi vähem levinud lembekuti mõõtu välja, suutis ta ennast mulle maha müüa, sest vaatamata oma välise üliagara, energilise ja veidi enesehaletseva retriiveri kestale oli ta nagu kutsud ikka – kaisutama kutsuvalt nunnu ja sümpaatne. Lake Bell kangelannana sai rahuldavalt hakkama, kuid siiski ei suudetud tema tegelaskuju mulle lõpuni aktsepteeritavaks teha, liiga vähe vaimukat Bridget Jones’ilikkust ja liialt palju kibestunud mutitädi.

Ma eeldan, et enamused olid laes sellest segasest veidrikust jälitajast ja otse loomulikult, oli ta suhteliselt koomiline oma viis minutit. Mida rohkem teda mulle aga kurku suruti oma haige kinnisideega, seda vastikumaks ta muutus ja see ei olnud enam ka naljakas. Samas oli tegu kahtlemata kõige värvikama ja põnevama tegelasega kogu filmis.

Lemmik stseen: Tantsunumber, südamepuistamine tualetis.

Lemmik tsitaat: "Proovi sa joosta, vändata ja ujuda sinna ja siis vaatame kes meist esimesena kohale jõuab."

Kokkuvõttes: Tavapärane, keskmise huumori doseeringuga, ning teatud võluvate omapärasustega kerge ajasurnukslöömise romantika film.


Neljapäev, 18. juuni 2015

Kino: "Kollanokk"

Tervitus!

Seekord vahelduseks kinorindelt!

Pealkiri: Kollanokk
Originaalpealkiri: Yellowbird
Režišöör: Christian De Vita
Kestus: 1h 25 min
Žanr: Kogupere komöödia, animatsioon
Kinodes alates: 05.06.2015
Nähtud: 12.06.2015
Minu hinnang: 3.5/5


pilt solariskino.ee kodulehelt
Mõnikord leian ennast täitsa vabatahtlikult väikestele lastele mõeldud animafilme vaatamast ning põhjused on lihtsad. Koguperefilmid, nagu sõna viitab, on tõesti mõeldud kogu perele, nii noorele kui vanale ning vahetevahel on lõõgastav ning lõbus kogeda midagi armast, lihtsat ning veidi lapsikut.

Sisust:
Kollanokk on munana pesast eksinud ääretult arg orvust linnuke, kes oma väiksest varemetest kodust väljapoole jalgagi ei julge tõsta. Õnneks on tal sõbraks agar ja julgustav lepatriinu ning saatuse tahtel satub linnupoisi teele ka sinine lind, kes annab edasi ülesande: juhatada viimase pere uut marsruutipidi Aafrikasse. Nii võtabki meie kangelane enda õlgadele ülitähtsa ettevõtmise, kuid kõik ei lähe ilmtingimata libedalt ja muretult, kuid tasu, mis kohati ka ootamatu, sihtkohta jõudes, üle kivide ja kändude, on kõiki takistusi väärt.

Meeldis:
Animatsiooni tehnika nägi originaalne, meeldejääv ning visuaalselt nauditav välja. Tegu oli otsekui nukufilmi efektiga ning tegelased tundusid kui liikuvad savinukud, kuid loomulikult palju voolavamad, loomulikumad ning stiilsemad. Looduskaadrid ning muud tausta vaated olid ka kohati hingematvalt maalilised ning kaunid. Väljanägemiselt oli tegu millegi värske ja igati õnnestunuga, mida ka täiskasvanud saaksid imetleda ja hinnata.

Lugu oli iseenesest päris kaasahaarav, kuid tüüpiline taolistele animafilmidele. Tegu oli tavapärase kangelase teekonna looga, kus leidus ja toodi esile õigeid moraale ning mitmed lastele õppust võetavad väärtused olid esindatud. Kõige enam meeldisid mulle aga peategelase ettevõtmise tagasilöögid, mis suutsid olla ootamatud ning huviäratavad. Kuni lahenduseni ei saanud ma küll aru kuidas nad sellest segadusest välja rabelevad ning eeldasin lahendusena midagi palju lihtsamat, kuid filmis esinenud versioon toimis hulganisti mõjusamalt ning nutikamalt.

Ei meeldinud:
Kahjuks avastasin end ka kohati igavlemast ning kui aus olla siis peategelastest paar mu vankumatut poolehoidu võita ei suutnud, millegipärast ei tõmmanud mind Kollanokk niiväga enesele kaasa elama, kuna oli suhteliselt ühedimensiooniline ja liialt klassikalises stiilis ootamatu kangelane, ning mulle imponeerisid kõvasti rohkem mõned vähem tähtsamad kõrvaltegelased nagu linnubeebi, kes teeb läbi suure ning oodatud muutuse, teismeline mega laheda tukaga linnupoiss, lahedad morsad ja orav, kes oli külaliseks ühes lindude/loomade hostelis ning kus viimane oli pidevalt frustreerunud, sest ei saanud teiste asukate pärast rahulikult põõnata. Filmis leidus põgusalt, kuid meeldejäävalt igasugu värvikaid tegelasi.


Lemmik tsitaat: "Linnades on soojem, see on see vinge asi, õhusaaste."

Lemmik stseen: Ootamatu häälemurre ja jõud, morsad ning ärritunud orav loomade hostelis.

Kokkuvõttes: Nunnu ja värskelt meeldejääva animatsiooniga positiivne ja julgustav looke pisikestest lindudest ja nende suurtest ettevõtmistest.



Teisipäev, 16. juuni 2015

Teater: "Vanamees ja meri"

Tervitus!

Minu teine suveetendus sel aastal!

Pealkiri: Vanamees ja meri
Teater: Linnateater ja Von Krahli Teater
Kestus: 1h 15 min
Lavastaja: Martti Helde
Osades: Andres Ots, Tõnis Niinemets (Von Krahli Teater), Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater), Helene Vannari (Tallinna Linnateater), Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater), Ivo Reinok, Kait Kall (Von Krahli Teater), Liis Lindmaa (Von Krahli Teater). Tantsijad: Raho Aadla, Joonas Tagel, Simo Kruusement, Johann Rosenberg, Maarja Tõnisson, Age Linkmann, Mari-Liis Eskusson, Kadri Sirel ja Sigrid Savi.
Esietendus: 03.06.2015
Millal nähtud: 05.06.2015
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Kui aus olla, siis ei teadnud ma, et tegu on puhtalt sõnadeta visuaalteatriga etenduse päevani, mil üks sõbranna mulle seda muuseas mainis. Üllatuslikult aga tekitas see teadmine minus suuremat ootusärevust tükki näha. Kui aga tulemuseks on see, et pärast lõppu lähen omale nähtu arusaama aukude täitmiseks kava ostma (mis muide oli väga kihvtilt koostatud ja nägi värskelt lahe välja), siis võib eeldada, et mõni aspekt etenduses ei läinud just nii nagu planeeritud.

Visuaalselt oli tegu tohutult originaalse, grandioosse ning meeliülendava ettevõtmisega, millel oli omamoodi intiimne ning vaoshoitud kõrvalmaik. Mulle meeldis nähtu lõõgastav, rahulik ja hüpnotiseeriv tempo, laval liikumine ning loo kulgemine. Kuulda oli kajakaid, meri sillerdas, tantsijad liuglesid sensuaalselt ning silm puhkas ja võimaldas edukalt pea päeva muredest tühjaks teha. Stabiilsed ning korrapärased pingetõusud, mida saatis asjakohane ärevaks tegev muusika ning tegelaste kehakeel, hoolitsesid selle eest, et inimesed taas väikestest tukastamistest välja ehmataksid.

Kuna saal oli päris pirakas, mahutas hulganisti publikut ning ühtegi sõna ning häälitsust esile ei kutsutud (saalis oli ainsa inimhäälena kuulda vaid paari köhatust ning ühe mu kaaslase nuuskamine) siis asetus etenduse põhirõhk sisu edasi andmisel näitlejate identiteetidele, olekule ja pilkudel ning siinkohal tunnen ma veidike viltu astumist. Iseenesest oli idee ju märkimisväärne, vanamehe seiklus merel viib teda kokku kuue erineva arhetüübiga: Süütu, Avastaja, Valitseja, Orb, Sõdalane ja Maag. Erinevatel etappidel on tal võimalik samastuda ühega neist ning loomulikult annavad nad muidu esmapilgul igavavõitu ja sisutühjale kalapüüdmisele juurde kihte, sügavust ja sümbolismi. Kuigi, näiteks suutis Evelin Võigemast Valitsejana ainiti mu pilku endal hoida ja oma võimuka ja kõikehõlmava hoiakuga mind hämmastada, Kait Kall salapärase Avastajana mus uudishimu ja põnevust tekitada ning Ivo Reinok Orvuna mul olemise oma ähvardava ning sünge olemisega kõhedaks teha, olid need vahamehe meeleseisundid liialt sümboolsed ning etendust jälgides ei saanud ma nende kõigi eesmärkidele koheselt pihta. Alles pärast kava lugemist tekkisid paar "Heureka!" momenti, et jah, nüüd tundus kõik loogiline ja arusaadav, kuid ma ei arva, et tüki täielikuks mõistmiseks on ilmtingimata tarvis kava soetada.

Mitmed etenduses kasutatud efektid suutsid mulle siiralt muljet avaldada. Näiteks esimesed mõnikümmend sekundit arvasingi, et lava põranda näol on tegu kihi päris veega, niivõrd realistlik ning suurepäraselt loodud etenduse üks nimitegelane - meri. Kiituse on ära teeninud ka tantsijad, kes olid niivõrd multifunktsionaalsed, kord olid otsekui tuul, meri ja lained, mis paati siia-sinna tirisid, ning teinekord vanamehe vaimse jõu ja tahte füüsiline kehastus - nad transformeerusid kõigeks mida lugu neilt vajas. Kohati tundus nende etteaste kui kõrgema taseme gümnastika, küll nad paindusid ja liuglesid ning töötasid koos kui üks õlitatud, üks hetk tagasihoidlik ning teine moment jõuliselt võimas, näpuotstest varvasteni graatsiline ja voolav mootor. Lugu tõi vaatajale lähemale ka suur ekraan, kus vastavalt olukorrale ja vajadusele keskenduti näiteks pingsatel hetkedel tegelaste pilkudele või siis stseeni keskmes olevale objektile/detailidele.

Kui pealiskaudselt etendust vaadelda, siis tundub nähtu suhteliselt tegevustühjana ehk lugu kulgeb stabiilselt ja sisus toimub tõuse ning mõõnu, kuid lõppkokkuvõttes räägib lugu siiski mehest, kes läks kalale, kes sinna pikaks ajaks jäi ning kellel lõpuks ka midagi õnge otsa eksis ning millele püütakse igasugu sümboolseid tähendusi külge pookida. Kogu tõeline tegevus toimub vanamehes endas, lugu algab ja lõpeb vanamehe ja merega, ning sisu on suuresti psühholoogiline ning just selle sisemuse tükk vaatajale väljapoole nähtavaks püüabki tuua. See ei ole aga kerge ettevõtmine ning tunnen, et seda ei suudetud piisavalt realiseerida, kas siis sellepärast, et lugu lihtsalt sellises formaadis ideaalselt ei toimigi, näitlejate mäng oleks võinud võimasam olla või ei tekitatud vaatajal piisavat sidet nähtuga ning kõigest toimuvast ei saadud selle sümboolsuse pärast alati aru.

Etenduse alguses sai sissejuhatuseks kuuldud ka Ernest Hemingway intervjuud antud looga seoses ning tema vastused küsitleja jutu sümboolika lahtiharutamise katsetamistele ja urgitsemise küsimustele olid otsekohesed, tegid mulle nalja ning ma nõustusin igati. Kas peab kõigel alati ilmtingimata mingi laiem tähendus olema, kas kõik peab midagi sümboliseerima ja nähtul/kuuldul peab kahtlemata sügavam tähendus olema? Loomulikult arvab avastaja, et on äärmiselt nutikas, sest on suutnud autori salapärase kokkupandamatu pusle lahendada. Koomiline oli kuulda Hemingway üllatust võimalikele interpretatsioonidele ning tõdemast, et need arvamused isegi klapiksid, kui need vaid tõde ja originaalne eesmärk oleksid.

Kokkuvõttes: Ambitsioonikas ja originaalne ettevõtmine, mis suuresti toimis, kuid mille kallal ma ka natuke nokiks. Siiski oli tegu meeleoluka tükiga, mis tekitas minus sellise hea rahulolu ja rahuliku tunde, lisaks sai ka nautida omapäraselt kaunist silmailu.



Esmaspäev, 15. juuni 2015

Teater: "Dorian Gray portree" NUKUs!

Eile käisin vaatamas NUKU teatri suvelavastust "Dorian Gray portree".

Pealkiri: Dorian Gray portree
Teater: NUKU
Autor: Oscar Wilde
Asukoht: Kino Helios
Foto: Jaana Süld
Dramaturg ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja ja - kujundaja: Liina Kullerkupp
Valguskujundaja: Madis Kirkmann
Videokujundaja: Kristin Pärn
Koreograaf: Renate Keerd
Kestus: 2 h ja 30 min koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 14.06.2015
Millal nähtud: 14.06.2015
Minu hinnang: 5/5

Osades:

DORIAN – Mart Müürisepp
lord HENRY – Andres Roosileht
BASIL – Tarmo Männard
SYBIL – Jaune Kimmel
pr VANE – Liivika Hanstin
JAMES – Ringo Ramul
ROMEO – Are Uder
ALAN – Riho Rosberg
SADAMANAINE – Lee Trei
GLADYS – Kaisa Selde
AMM - Riho Tammert


Oscar Wilde'i "Dorian Gray portree" kuulub minu lemmikteoste hulka. Ta on šokeeriv, psühholoogiliselt jultunud, aususest alasti ja inimlikke ihasid ja kirgi halastamatult paljastav ning briljantselt kirjutatud. Kuidas suutis NUKU uuslavastus kõike seda elavalt ja hästi kirjutatud teost lavale panna? Suurepäraselt!

Foto: Jaana Süld
Millest siis lavastus räägib?


"Dorian on kütkestav noormees, kes armub enda portreesse. Ta on valmis andma oma hinge, et pilt võiks vananeda tema eest ja ta ise jääda igavesti nooreks. Tema soov täitub. Sellest sünnib kreekalik tragöödia, milles ei ole üheseid vastuseid ega moraali. See väga kaasaegne lugu näitab inimest halastamatu julmusega tema ihades, küünilisuses ja ilus." (NUKU)



Lavastus algab sellega, kus Dorian kohtub lord Henryga kunstnik Basili ateljees, kus Basil maalib Dorianist portreed. Silmnähtavalt Dorianist sissevõetud, paneb Basil oma hinge Doriani portreesse. Pilt tuleb imeilus ja Dorian avastab, et lord Henry öeldud sõnad ilu ja nooruse kohta on tõesed. Kui tema vananeb, siis säilitab tema pilt kogu nooruse ja ilu. Doriani soov, et tema pilt vananeks tema asemel saab talle needuseks. Ka kohtumine lord Henryga mõjutab Doriani suunas, kust saab alguse tema allakäigu keerdtrepp.

Foto: Jaana Süld
Wilde'i kirjutatud ja Kelleri lavastatud tükk tegeleb aegumatute teemadega: Kust peaks minema piir julmuse ja headuse vahel? Mida toob endaga kaasa egoism ja ainult enda jaoks elamine arvestamata teistega ja nende tunnetega? Kui halb on halb ja kui hea on tegelikult hea? Kas halb võib muutuda heaks? Kas halvas on ka head? Kas on võimalik elada oma elu nii, et teed kõike, mida hing tõeliselt ihaldab maksmata oma tegude tagajärgede eest? Mis on sõprus ja kas ja kuidas sõbrad meile mõju avaldavad? Kas armastus saab olla tingimusteta või on armastus ainult enesekeskne? Kas on võimalik elada ilma südametunnistuseta?

Õnneks ei anta nendele küsimustele ühest konkreetset vastust, ehkki Doriani lugu annab kaudselt mõista, mis toimub inimese hinges pärast kõike seda, mida ta teinud on. Inimene ise määrab oma tegudega selle, kes ta on ja lõppkokkuvõttes tuleb kõik ringiga inimesel endale tagasi - kasvõi tema enda sees ja mõtetes. 

Mis mulle meeldis?

Ehkki lavastus on pikk, siis oli ta nii psühholoogiliselt kui ka visuaalselt põnev. Wilde'i originaalteos on suhteliselt tekstitihe ja -mahukas (dialoogid ja monoloogid) ja see peegeldus ka lavastuses, kuid ka lavastuse visuaalne pool oli märkimisväärne ja need kaks suudeti ilusasti tasakaalus hoida nii, et üks ei lämmatanud teist.

Foto: Jaana Süld
Mulle meeldisid lavastusse pikitud visuaalteatri osad. Olgu see siis valgustusega tekitatud efektid ja varjud, kardinate taga toimuv koreograafia ja tantsud, videolahendused - need kõik olid efektsed ja lisasid lavastusele süngust ja omapära. Ma nautisin nii Doriani vananemist videol, Doriani ja lord Henry teekonda ühest bordellist ja urkast teise koos koreograafiliselt lavastatud BDSM stseenidega kui ka Doriani armastuskirja kirjutamisel ilmuvat teksti või siis kardinatelt ja seintelt valguvat verd Basili surmastseenis. Sellised väikesed, aga olulised visuaalteatri stseenid lisasid lavastusele vürtsi, teravust ja ka raamatust tulenevat olulist tausta. Kui sellele panna juurde veel õudust tekitav ja laval toimuvat toetav muusika ja helisalvestused ja hääled, mida Dorian oma peas kuulis, siis oli komplekt täiuslik. Sünge ja õudne ja ilus - ja kõike seda samaaegselt.
Foto: Jaana Süld

Ma usun, et on vaatajaid, kes oleks soovinud, et lavastus oleks toodud kaasaega, aga mina nautisin just seda, et ta oli jäetud omaenda ajastusse. Teemad, mida lavastus käsitleb on nagunii tänapäevased, nii et tuua kogu keskkond kaasaega oleks minu arvates rikkunud ära selle lavastuse võlu. Minu poolt kiitus lavastaja julgusele, et tükk on oma originaalses ajas.

Väga vinge oli ka lavastuse lõpp, kus Dorian rippus jalgupidi õhus, mis meenutas Taro kaartide "The Hanged Man" kaarti, mis peaks sümboliseerima enese aktsepteerimist, minna laskmist, kogemustele allumist, jumala tahte aktsepteerimsit ja kannatuste lõpetamist. Väga tabav sümboolika lõpetamaks Doriani teekonda!

Ma ei saa mainimata jätta ka kohta, kus lavastus toimus - Heliose kino. Ka selle ruumi ilme aitas lavastusele kaasa. Kunagi suursugune koht, mis oma tumedates toonides ja lagunevate seintega meenutas Doriani portreed - sünget ja kõdunevat.

Ja jõuamegi veel ühe meeldiva teemani, ilma milleta ei oleks lavastus olnud see - näitlejate ja trupini!


Foto: Jaana Süld
Trupp ja tegelased:

Dorian on minu arvates üks põnevamaid tegelasi kirjanduses. Nooruses kütkestav, heatahtlik, rikkumata ja pärast lord Henryga kokkupuutumist õpib ta elu tundma hoopis teistmoodi kuni temast saab küüniline, julm ja isekas inimene, kes ei vali oma eesmärkide ja soovide saamiseks vahendeid. Ometi, ka juba keskeas proovib ta endale sisendada, et ta on hea ja et ta tahab head. Mis sest, et enda väärtuste järgi, aga siiski. Minu jaoks on alati olnud huvitav küsimus ja teema, kas Henry on see, kes Doriani muutis või aitas lord Henry lihtsalt Doriani eneseleidmiseni kaasa, et Dorianist saaks see Dorian, kes ta oma elu jooksul oli. Nagu Henry ka ütleb, et "see ongi tõeline Dorian".

Mart Müürisepp tegi minu arvates väga hea esitluse Dorianiga. Eriti meeldis ta mulle just siis, kui Dorianist oli saanud iseenda pahelisuse vang (või vabastaja - sõltub vaatenurgast). Ta suutis välja tuua Doriani erinevad nüansid: lapseliku nooruslikkuse ja siiruse, küpse dändi, tema eneseimetluse ja hirmu ning südametunnistuspiinades ja enda deemonite käes vaevleva mehe. Ta oskas välja tuua ka Dorianis peituva elunautiva hedonisti ja Doriani jõhkruse. Müürisepa tugevus on kindlasti ka oskuses oma kehakeelega väljendada oma tegelaskuju emotsioone ja mõtteid. Suurepärane Dorian!
Foto: Jaana Süld

Lord Henry on minu jaoks niisama intrigeeriv kui Dorian. Ta on nii küüniline ja samas ka nii saatanlikult aus, öeldes Wilde'i sõnadega välja väga palju seda, mida inimesed mõtlevad ja millest vahest kaunistavad, julgemata seda reaalselt teoks teha, sest ükski inimene ei ela täiesti üksi ja ühiskond paneb paika meie moraalid ja aukoodeksid. Henryl seda pole, vähemalt sõnade järgi. Ometigi leidub lord Henrys ka naiivsust, tabamata Doriani tegelikku olemust.

Foto: Jaana Süld
Andres Roosileht lord Henryna oli vägev! Elegantne, pealtnäha hoolimatu ja süüdimatu, terava mõistuse ja veelgi teravama keelega. Mulle väga meeldis vaadata, kuidas Roosileht näitas Henry vananemist, jäädes sama värvikaks ja iseenedale loomutruuks kui noores eas.

Müürisepa ja Roosilehe duo tegi sellest lavastusest tõelise pärli! Muidugi, peale nende tahaks veel esile tuua Tarmo Männardi healoomulise Basili, kellel jätkus armastust Doriani vastu ka siis, kui kellelgi teisel Doriani enam usku ega austust polnud. Männard tasakaalustas imeliselt laval olevat pahelisust, küünilisust ja julmust. Paradoksaalselt ja Wilde'le omapäraselt langes ta kahjuks just iseenda headuse lõksu.

Jaune Kimmeli Sybil oli ka esiletoomist väärt. Nii oma armastuses kui ka meeleheites oli ta just selline nagu ma Sybilit olen ette kujutanud. Ilus!



Kokkuvõttes:

Vaatemänguline, terava dialoogiga, andekate näitlejatega ja julgete visuaalefektidega lavastus, mida ma kindlasti soovitan vaatama minna!





Neljapäev, 11. juuni 2015

Etendus: Tšaikovski balletigala - Festival "Suur Tšaikovski"

Tervitus!

Suure hilinemisega, aga ma ei saa ka muljetamata jätta.

Pealkiri: Tšaikovski balletigala
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 15 min
Millal nähtud: 17.04.2015
Minu hinnang: 5/5



 

(Pildid opera.ee kodulehelt; "Pähklipureja," "Luikede järv," "Onegin," "Uinuv kaunitar")

Antud imelise balletigala eesmärk oli teha 175. sünniaastapäevaks kummardus geniaalse ja maailmakuulsa helilooja Pjotr Tšaikovski loomingule. Ja milline hindamatu pärand maailmale see ikka on! Tema loodud meloodiad on võlunud inimesi varsti pea kaks sajandit (kuigi algselt oli ka hulganisti kriitikat) ning kahtlemata nad jätkavad inimeste lummamist kaugesse tulevikku välja.

Seekord teen nii, et järjestan oma top 5 lemmikut etteastet, puhtalt minu enda maitse ja eelistuste järgi, koos lühikeste kommentaaridega. Hoiatan aga juba ette, et ilmselgelt kumab valikus häbematult läbi minu tugev poolehoid, kiindumus ja ülistus "Pähklipureja" vastu.

Napilt jäid topist välja:

- "Valss" balleti "Uinuv kaunitar" II vaatusest Koreograafia: Toomas Edur Eesti Rahvusballett

Antud meloodia on vast enim tuntud kui pala Disney samanimelisest animafilmist ning selle kuulsus on igati vääritud, sest tegu on romantilise, värvilise ja kauni päikeselise suvepäeva looga, mis teeb tuju rõõmsaks ning manab rahuloleva naeratuse näole. Tants toimub paarides ning igal neist on oma lillepärg, mille ümber koreograafia ringleb.

- "Väikeste luikede tants" balletist "Luikede järv" Koreograafia: Lev Ivanov Abigail Sheppard, Marta Navasardyan, Svetlana Danilova, Seili Loorits-Kämbre (Eesti Rahvusballett)

Kuidas siis ei saaks mulle selline lustlik, osav, meeleolukas, kaasahaarav ja pilku naelutavalt omapärase koreograafiaga kiire ja kompaktne etteaste meeldida? Ka muusika selle taustaks on kuidagi eriti ideaalne ning neli luigekest ühes rivis, kätest kinni hoidmas ja jalgadega meisterlikku tööd tegemas, on lihtsalt niivõrd sünkroonis (peavadki olema, sest siinkohal üks vale liigutus ja kõik on lootusetult tuksis), et tulemus on ülimalt äge.

- "Experiencing the divine" Koreograafia: Ricardo Amarante Muusika: katkend sümfooniast nr 6 Maria Seletskaja, David Jonathan (Flandria Kuninglik Ballett)

Seekord oli tegu modernsema balletivariatsiooniga ning seega ei olnud nähtu niivõrd klassikalistes sammudes ja liigutusteks kinni. Põnev oli jälgida midagi veidi tänapäevasemat. Kuna ka muusika ei olnud mulle varem tuttav, siis sai ka midagi uudset kogetud kauni visuaalsega.

Top 5:

5. Grand pas de deux balletist "Pähklipureja" Marius Petipa ja Lev Ivanovi koreograafia Vassili Vainoneni redaktsioonis Luana Georg, Sergei Upkin (Eesti Rahvusballett)

Antud etteaste sisaldas kahte minu jaoks musikaalset tippu Tšaikovski balleti muusika loomingus. Muinasjutuline, kurbliku alatooniga, kuid õhkamapanevalt romantiline paaristants (seal vahel ka mehe etteaste) ning baleriini soolo kuulsale, omapärasele ning armastatud Suhkruploomi haldja palale. Viimase puhul on tegu kerge unelaulu tooniga, salapärase, hellalt hiiliva ja graatsiline looga, mida julgen väita, et kõik on mingis kontekstis kohe kindlasti varem kuulnud ja sellest erineval tasemel võlutud olnud.

4. "Araabia tants" balletist "Pähklipureja" Koreograafia: Ben Stevenson Heidi Kopti, Aleksandr Kanapljov (Eesti Rahvusballett)

Eksootiline, pilkupüüdev, elegantne, nurklike liigutustega, minu nähtut jälgimisest lähtudes raudset kontrolli oma keha üle nõudev, tipptasemel tasakaalu ning naiselt hulgaliselt painduvust vajav põnev ja kihvt tantsunumber. Selliste rohkem akrobaatiliste oskuste peal mängiv pala kui teised klassikalised balleti etteasted galal. Muusika oli salapärane, võrgutav ja hüpnootiline ning loomulikult sisaldas see Araabia muusikale omapäraseid iseärasusi, tooni ning atmosfääri tekitavaid tegureid.

3. "Lillede valss" balletist "Pähklipureja" Koreograafia: Ben Stevenson Abigail Sheppard, Gabriel Davidsson, Eesti Rahvusballeti tantsijad

See imeline valss, see briljantne, hiilgav ja unistamatu valss! Mul pole sõnu kui kaunis see on, seega, soovitan vaid Internetist see pala kiiremas korras üles otsida ja lasta ennast mõtetes taevasse lennutada ning selle saatel ilusaid asju unistada või lihtsalt loo geniaalsust kõrvadel nautida lasta.

2. "Vene tants" balletist "Pähklipureja" Koreograafia: Ben Stevenson Ali Urata (Eesti Rahvusballett)

Esiteks pean mainima seda, et esimest korda kuulsin seda pala lapsepõlves filmis "Üksinda kodus" ning olgu lood selle filmiga kuidas on, olen tohutulust tänulik, et paljud, kes vast kunagi "Pähklipurejat" kaema ei satu, saavad ikkagi, teadmata kahjuks selle originaalkontekstist, kogeda kasvõi killukest sellest maailmakuulsast balletist. Tunnen seda lugu kuuldes alati siirast äratundmisrõõmu ning alati assotsieerub mulle see mainitud komöödiafilmiga.

Tegu on looga, mis on energiline, aktiivne, pöörane, lustakas ja tahtmatult hakkab jalg rütmiga kaasa tatsuma ning tahaks toolilt püsti karata ja kaasa hüpata. Pala on üdini rõõmsameelne, vaba ja head tuju esile manav ning kaasaelamist soodustav. Esitajaks oli üks mees tantsija, kes suutis lai positiivsust pakatav naeratus näol vaevatult publiku vankumatu poolehoiu võta juba esimese krapsaka hüppega, mis jõudis nii kõrgele, et tundus otsekui gravitatsioon tema puhul ei kehtiks.

1. Duett balleti "Onegin" III vaatusest Koreograafia: John Cranko Alena Shkatula, Denis Klimuk (Eesti Rahvusballett)

Vat see oli nüüd küll ootamatu, kuid lõi mul jalad niimoodi alt, et ma suu ammuli jälgisin seda ülimalt võrratut etteastet antud balleti peatantsijate vahel. Kuidas Puškin kord hooletult hüljatud Tatjanat tagasi võita püüab on hingematvalt emotsionaalne ja mõjub tohutult kaasahaaravalt ning nähtud tahan-ei-taha õrritavat tantsu oli lihtsalt lust jägida, ängistav, lähtudes selle sisust, kuid silmadele ja kõrvadele vaid lõbu. 

Muusikana kasutatakse antud balletis eri katkendeid Tšaikovski muudest, kolme balleti välistest, loomingutest. Kuna antud ballett on loodud 1965. aastal, siis on koreograafia rohkem tänapäevasem ning ei koosne ainult klassikalistest elementidest, seega võrreldes teiste gala etteastega oli nähtu selgelt eristuv ja kohati huvitavam jälgida. Kokkuvõttes, pean kiiremas korras seda etendust vaatama minema, et terviklikku kogemust saada ning lühikese katkendi põhjal on mu ootused laes.

Teised etteasted galalt:

- Duett balletist "Souvenir de Florence" Koreograafia: Toomas Edur Muusika: "Souvenir de Florence" ("Mälestused Firenzest") Hayley Jean Blackburn, Jacob Hoover (Teater Vanemuine)

- Grand pas de deux balletist "Luikede Järv" Koreograafia: Marius Petipa Ekaterina Oleynik, Jonatan Davidsson (Eesti Rahvusballett)

- Grand pas de deux balletist "Uinuv kaunitar" Koreograafia: Marius Petipa Alena Shkatula, Denis Klimuk (Eesti Rahvusballett)

- Sinilinnu ja printsess Florina pas de deux balletist "Uinuv Kaunitar" Koreograafia: Marius Petipa Marta Navasardyan, Giuseppe Martino (Eesti Rahvusballett)

- Adagio balleti "Luikede järv" II vaatusest Koreograafia: Lev Ivanov Alena Shkatula, Gabriel Davidsson (Eesti Rahvusballett)

- Duett balleti "Uinuv kaunitar" II vaatusest Koreograafia: Toomas Edur Luana Georg, Sergei Upkin (Eesti Rahvusballett)

- Tšaikovski pas de deux Koreograafia: George Balanchine Muusika: katkend balleti "Luikede järv" III vaatusest Maria Seletskaja, David Jonathan (Flandria Kuninglik Ballett)

Suured tänud kauni õhtu eest!



Kolmapäev, 10. juuni 2015

TREFF: "Extravaganza" - Gruusia!

Ja veel üks TREFFi etendus! Seekord käis näitlemine sõrmedega, lavastuseks "Extravaganza" ja esitajaks Fingers Theatre Gruusiast.
Foto NUKU kodulehelt

Pealkiri: Extravaganza
Teater: Fingers Theatre (Sõrmeteater), Gruusia
Kestus: 50 minutit
Žanr: Sõrmeteater
Millal nähtud: TREFF, 07.06.2015
Minu hinnang: 5/5

Etenduse pealkiri - Extravaganza - on väga tabav, sest nähtu oli tõesti suurejooneline ja ekstravagantne. Arvate, et see pole lihtsalt võimalik? Et kuidas saab midagi etendada sõrmedega ja väikesel imetillukesel laval ja olla samas suurejooneline? Oli! Ja kuidas veel oli! Särtsakas muusika, säravad ja värvikirevad geniaalselt läbimõeldud kostüümid (jah, ka sõrmedele on võimalik kostüüme teha!), ja maagiliselt plastilised ning väljendusrikkad käed ja näpud- kõik need kokku moodustasid vaatemängulise, lõbusa ja dramaatiliselt kauni etenduse.

Näitlejad ehk käed ja sõrmed:

No ei mahu mulle pähe, kuidas on võimalik oma sõrmi niimoodi liigutada nagu tegid seda Extravaganza näitlejad. See oli võrratu, kuidas tegelastele anti sõrmede kaudu emotsioonid ja isegi näod (mida tegelikult ei olnud), karakterid ja täiesti usutav liikumine. Ma olin lummatud ja täiesti võlutud. Ma tean ja saan loogiliselt mõeldes aru, et nad on seda kunsti õppinud ja nendel on aastatepikkune kogemus, aga anda ainult käte ja sõrmedega oma tegelaskujudesse niivõrd värvikas elu, see oli minu arvates intrigeeriv.





(Vahemärkus: Pärast etendust koju minnes, avanes minu köögis järgnev vaatepilt. Ühes laua otsas läptop, kust tulevad taustaks Extravaganza videoklipid, teises laua otsas mina, nina kord arvutis, et jälgida näitlejate käte liikumist ja kord oma enda käte peal. Niisiis, pärast etendust minu koduköögis, otsustasin ma proovida, kas minu käed on võimelised kasvõi kaudselt liikuma nii, nagu liikusid näitlejate käed ja näpud - katseeksitusmeetodil. Mida minut edasi, seda rohkem tõusis minu austus, mis juba etenduse ajal oli seal kusagil kõrgel pilvede all nende näitlejate vastu, veelgi kõrgemale. Kui käed sain ma liikuma piisavalt hästi, no siis, andke mulle andeks, mu näpud tundusid mulle peale paariminutilist testimist totaalselt saamatud ja abitud ja kohmakad ja täiesti võimetud liikuma kasvõi ligilähedaselegi sellele, mida ma Extravaganzas nägin. Ma kujutan ette, kui tegemist oleks olnud varjatud kaameraga, siis oleks see üks väga totter ja kurb ja tragikoomiline pilt olnud. Nagu osades videotes öeldakse: Ärge seda kodus proovige!)
Foto NUKU kodulehelt.

Mida esitati?

Tegemist ei olnud ühe looga, vaid etendus oli ülesse ehitatud mitmetele erinevatele numbritele, saateks tuntud hoogsad muusikapalad. Muusikal oli üldse väga suur roll selle lavastuse juures, sest pea kõik lood, mis näppudele ja kätele taustaks tulid, olid väga tuntud ja eks see oli kandvaks teguriks, eriti hea tuju loomisel.





Vaatajad nägid Michael Jacksoni moondance'i, Bizet' Carmenit koos don Jose ja toreadoori Escamilloga, sensuaalseid kätega lavastatud armastustantse, milles oli päris palju ka huumorit, lustakat kankaani Offenbachi Infernal Galop'i (tuntud rohkem nähtavasti kõnekeeles kankaani muusikana) saatel, Gruusia rahvatantse, Iiri Riverdance'i, võistluskunste ja palju palju muud.

Ja kõike seda tehti näppudega. 50 minutiline kava tundus liiga lühike, sest ma olin nagu paigale naelutatud, silmad suured ja nägu naerul, sest kõik, mis laval toimus, hoidis vahvat pinget üleval algusest lõpuni.

Kostüümid

Imeliselt värvikirevad ja detailsed kostüümid olid. Eriti kui mõelda, et tegemist on näpukostüümidega. Iseenesest ei olnudki palju vaja, et näppudele kostüüme teha - väikesed triibud madrustele, rohelised sokid iirlastele, väikesed valged rätikud venelannadele, kohev seelikusaba Carmenile - aga vaatamata sellele kõigele, oli kostüümide efektsus just nendes stereotüüpsetes kostüümides, mis tegid kiiresti mõistetavaks, mis tegelastega laval parasjagu oli. Muidugi, kostüümid ja näpud ja muusika - need oli kõik ilusasti harmoonias ja kõik andsid oma osa sellele, et vaatemäng oleks nauditav. Käed panid kostüümid liikuma, kostüümid näitasid, kellega on tegemist ja muusika tegi pildi veelgi selgemaks ja tegid kätest koos liikumisega konkreetsed karakterid.

Kokkuvõttes:

Kihvt oli! Särtsakas oli! Lõbus oli! Käed, sõrmed, muusika ja kostüümid kõik kokku andsid väga laheda ansambli, mis jääb pikaks ajaks meelde ja mida vaataks veel hea meelega!





Teisipäev, 9. juuni 2015

TREFF: "Topeltpilt" - WHS ja Sungsoo Ahn Pick-Up Group (Lõuna-Korea ja Soome)

Tervitus!

Veel muljeid TREFF-ilt!

Pealkiri: Topeltpilt

Teater: WHS ja Sungsoo Ahn Pick-Up Group (Vene Teatris)
Kestus: 1h 00 min
Millal nähtud: 06.06.2015
Minu hinnang: 4.5/5

Taustast:

pilt nuku.ee kodulehelt
Tänapäeva maailmas on ilulõikused muutumas üha igapäevasemateks. Kujunenud on välja riigid ja kultuurid, kus antud operatsioonid on igati aktsepteeritud ning isegi iseenesest mõistetavad. Top kümme enim ilulõikusi läbi viinud riikide hulka kuulub ka Lõuna-Korea. Äärmiselt popid ja tavapärased on silmalõikused saavutamaks ihaldatud nn topeltlaugusid (asiaatidel on suuremas osas tavapärasem nn üks laug). Näiteks teevad vanemad enamasti selle lõikuse oma tütardele koolilõpetuskingiks. Selle meeletu ilulõikuste kummardamise teeb aga kentsakalt koomiliseks tõsiasi, et keegi eriti tunnistama ei ole varmas, et on enda kallal kõpitseda lasknud ning peamine vabandus on, et muutused on loomulikkuse tagajärjel (näiteks kaalust alla võtmise, vanemaks saamise, mingi hea kosmeetika kasutamise jne). Samuti järgneb ilulõikustele ka omajagu hukkamõistu, sest kõik teevad aga keegi ei saa ju ometi tunnistada, et pole loomulikult kaunis. Äärmiselt ebameeldiv tabuteema ja topeltmoraal, mis tekitab tohutult valehäbi. Siinkohal tooksin näite mehest, seda küll Hiinas, kes kaebas oma naise kohtusse kui nende lapsed ei olnud just tema arvates atraktiivsed ning tuli välja, et tema kaunitarist naine oli suuresti ilulõikuste produkt. Kuna aga vaatamata kõigele on nõudlus hiiglaslik ja kvaliteet Lõuna-Korea ilukirurgidel suhteliselt kõrge, siis on kolossaalse hüppe teinud ka ilukirurgia turism.

Lõuna-Koreas on arusaam ilust kategooriliselt teine sellest milline lääne inimestel on kujutelm kaunist asiaadist ning mida nad arvavad, et viimased hindavad. Näiteks, kuigi läänekultuurides on teatud universaalselt kaunid näojooned igati olemas (suured silmad, kõrged põsesarnad jne), siis kõik on tohutult individuaalne ning ilus võib olla ka neid detaile üldse omamata ehk ilu on vaataja silmades ja variatsioone on lõputult. Lõuna-Koreas on aga üks kindel iluideaal ning selle poole püüdlevad kõik. Tihti arvavad lääne inimesed, et asiaadid püüavad ennast teha valgetele inimestele sarnaseks, kuid tegelikult on näiteks lumivalge nahk, väike nina, hiiglaslikud silmad juba kaugest ajaloost pjedestaalile asetatud visuaalsed omadused. Lisaks eelpool mainitule on ka äärmiselt tähtis nn v-line ehk siis on imeilus ja hinnas v-kujuline nägu.

Üks Lõuna-Korea kuulsus illustreerimaks nende ülistatud iluideaali, kes on just tänu oma suurepärasele vastavausele ihaldatud väljanägemise omamisele lausa jumaldatud: ülikuulsa tipp tüdrukute bändi Girls' Generation liige Yoona Im.

http://wiki.d-addicts.com/Im_Yoon_Ah
Muudele tagasilöökidele lisaks (enesekindlus probleemid, keskendumine liialt suuresti välisele, jne) on üks veider kuid kohati koomiline tagajärg see, et inimesed muutud üksteisele aina sarnasemaks ning raske on üht kaunitari teisest eristada. Üks värvikas näide sellest on tõsiasi, et 2013 Miss Lõuna-Korea valimistel kerkis esile suur "skandaal," sest kõik kandidaadid olid üksteisega äravahetamiseni sarnased (loe antud teema kohta ja vaata pilti siit).

Etendus:

Etendus koosnes modernsest tantsust ja tsirkusest, nuku- ja varjuteatrist. Koreograafia, mis sisaldas muuhulgas balletti, dubstep tantsu, žongleerimist, oli suurepärane, olles graatsiliselt tagasihoidlik, kuid ääretult mõjus, asjakohane ja väljendusrikas, voolavalt elegantne, kuid tugeva kõheda kõrvalmaiguga. Tantsijad olid ka kahtlemata tasemel, sest nad otsekui hõljuks laval ning kuulda ei olnud isegi jalgade sahinat kohtudes põrandaga. Samuti oldi üksteisega suurepäraselt sünkroonis ning eriti grupistseenid olid osavalt viimistletud ning pilku naelutavad. Enim avaldas mulle muljet seik kõigi osalistega, kus igal ühel oli käes blond klassikaliste näojoontega nuku pea ning poosid mida võeti, kui osavalt üksteise ümber liiguti, kuidas pead meisterlikku liikumisse kaasati, kuidas nukupeadest said otsekui võrdväärsed partnerid tantsijate kõrval, olid lihtsalt vaimustavad.

pilt nuku.ee kodulehelt
Haiglane püüdlus ideaalvälimuse poole sai geniaalselt väljendatud nukuga, kes valge riide taustal lakke tõmmati nagu religioosne sümbol ning kelle ees üks operatsiooni läbija puiselt ja konarlikult liigutab. Selline kohmakas, ebaloomulik ja igati sügavas ebakõlas olev keha peast jalgadeni sai geniaalselt illustreeritud tantsijatega, kes olid publiku poole seljaga ning kelledel oli nuku pead kaelale asetatud. Niimoodi nad seal liikusid nagu zombied, kes on nagu ehtsad inimesed aga mitte päris. Antud etendus keskendus ilmselgelt ilukirurgia negatiivsetele pooltele ning ei olnud just tagasihoidlik selle tagajärgede ja olemuse materdamises, kuid seda kõike väljendati suhteliselt viisakalt läbi kunsti ja sümbolite, mille kooslusel oli paradoksaalselt omapärast ilu.
pilt nuku.ee kodulehelt

Mulle meeldis ka etenduse varjuteatri seigad, mis olid põnevalt kontekstiga kooskõlla pandud. Ühes stseenis, mis algas kordamööda eri tantsijate eri poosides varjude projekteerimisega suurele ekraanile, sulandusid nad kõik lõpuks kokku üheks varjuks ehk väljendati tõsiasja, et ilukirurgia tagajärjel muutuvad inimesed aina sarnasemaks, kaob individuaalsus ning omapära. Teises stseenis oli kahest tantsija varjust ekraanile jõudes saanud üks isik, kellel oli kohati kaks pead või rohkem käsi ehk näidati võõrandumist oma kehast läbi ilukirurgia, kus kahest sai otsekui ebaloomulik üks, kaks erinevat isikut ühes kehas.

Juba teist korda päevas ning ka TREFF-i raames kuulsin romantilist pala "Besame mucho," taust oli aga hoopis midagi muud kui esimesel kohtumisel, sest publiku ees oli nüüd mees, kes on lummatud kaunist naisest ehk nuku peast ning nendevahelised kirglikud suudlused olid nii eemalepeletavad kui paeluvad ja paljusõnalised. Kui mees oma "kallimat" enda nägemise järgi veel kaunimaks nukukeseks hakkas tegema, pügades tema juukseid, siis oli see võigas sümboolne peegeldus võimalikule päris maailmas toimuvale. Kui tavaline naine ühe tantsija kehastuses mehe ette sattus, ei antud neiule aga võimalustki.

Nähtut saatev muusika oli kõhe ja ideaalselt visuaalsega kokkusobiv. See süvendas õudusfilmi tunnet ning tekitas võõranduva ja ebameeldiva tunde, mis oligi selle eesmärk.

Kokkuvõttes: Originaalne, värske, isepärane ja igati meeldejääv!



Pühapäev, 7. juuni 2015

TREFF: "Tutu" - Lichtbende (Holland)

Tervitus!

Minu esimene kogemus selle aasta TREFF-ilt.

Pealkiri: Tutu

Teater: Lichtbende (Kanuti Gildi saalis)
Kestus: 0h 50 min
Millal nähtud: 06.06.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt
Tegu on tohutult võluva ning originaalse vaatemänguga, mis sobib nagu lubatud kõigile vanuses 6 kuni 106 ning seda eri põhjustel. Tegu on vanamoodsalt ja nostalgiliselt maagilise, igati ainukordse ja omapärase kogupereetendusega, kus lastele pakutakse hulganisti silmailu ja tänapäeva tüüpmeelelahutusest eemalduvat põnevust ja lusti ning täiskasvanutele, eelnevale lisaks, äratundmisrõõmu seoses tükki inspireerinud ja selles esinevate isikute, piltide, muusika, ajaloosündmuste ning detailidega, milledega kõigil meist on teatud mälestusi.

Visuaalne:

Etenduse aluseks on nn võlulaternad ehk eri suuruses käeshoitavad projektorid, mille abil jõuavad ekraanile igasugu kujutised. Terve rida neid oli paigutatud põrandale ekraani alla, kus siis kaks neljast trupiliikmest panevad tööle kord ühte ja kord teist ning manavad selleläbi esile fotosid, kujundeid, iseäralikke nukke ja palju muud. Viimaste loomiseks oli kasutatud igasugu materjale, selgelt oli võimalik ära tunda sulgi ja paberit. Originaalis olid need kujutised pisikesed, näiteks olid punased kingad vaid poole sentimeetri suurused, kuid ekraanile jõudes olid nad kasvanud hiiglaslikeks. Omal kohal oli vaatemängus ka varjuteatril.
pilt nuku.ee kodulehelt

Värskendav ning iselaadi oli ka tõsiasi, et vaataja eest ei olnud midagi varjatud ning kõik mida kaks "laterna kunstnikku" korda saatsid ja nende iga liigutus oli publikule selgelt nähtav. Etenduse lõpus avaldati ka paar saladust nähtava efekti loomisest, mis oli huvitav nn kardina taha piilumine. Näiteks, seletati, et tegelikult sisestatakse nukud laternatesse tagurpidi ning ekraanile jõudnuna on kujutis ennast juba õigetpidi pööranud.

Heli ja muusika:

Samaväärsed visuaalse poolega ja igati viimase võrdväärsed partnerid imelise etenduse loomisel olid kaks ülejäänud trupi liiget, kes vastutasid muusika ja igasugu helide tekitamise eest. Mängiti pille alates süntesaatorist kuni minikitarrini kuni igasugu hiiglaslike puhkpillideni ning kasutusele võeti nii grammofon kui muud omapärased heliriistad. Tähtsal kohal oli ka neiu lauluoskus, mis on igati kiidusõnad ära teeninud, nimelt lauldi kaunist ja sulnist "Besame Mucho" pala, tehti hääleulatuselt ooperidiivadele ära ning kuulda sai ka Aafrika rütmidel põhinevat tantsulaulu igasugu hüüete ja häälitsustega. Seesama neiu oli niivõrd multitalentne, et mul tõesti suutis ta suu lahti jätta, küll ta tantsis ja mängis trummi ja seda kõike vaevatult ja kärmelt. Samuti sai ta hakkama lõbusa varjuteatri stepptantsu etteastega, kus käte otsas olid stepptantsukingad ning need tegid kihvti numbri. Väga armas oli ka tema juhtimisel toimunud balletitund, kus ekraanil olevad jalakesed võtsid neiu käsul sisse eri balletipoose.

pilt nuku.ee kodulehelt
Sisu:

Etendus leidis oma inspiratsiooni 20ndate ümber toimuvatest, enamasti tantsu ja muusika, tipphetkedest. Nähtut alustavad ja läbivad punased kingad põhinesid Hans Christian Anderseni muinaslool "Punased kingad." Stepptantsu seik oli Shirley Temple'i auks, belleti tund tegi kummarduse legendaarsele Anna Pavlovale, lustaka tantsunumbri tegid Oskar Schlemmeri matemaatiliste kujundite tantsul põhinevad poiss ja tüdruk, peatselt asendusid punased lapsekingad kelmikate ja täiskasvanulike punaste kontsakingadega ning oma meeste kingadest partneriga sai tehtud üks sütitav tango.

pilt nuku.ee kodulehelt
Veidike põnevust ja kerget õudust pakkus Mary Wigman'i emotsionaalsest tantsust inspireeritud seik, kus kurjakuulutav pitsist ja kangast küll suurenev küll vähenev naise kujutis kõhedate ja krimpsus kätega, püüdis mitu korda tontliku muusika taustal täismõõtu välja võtta, kuid lõpuks aevastas ja sinna see jäigi. Kingade juhtimisel sai kogetud ka ballroom tantsimist ning oma aja megastaar Josephine Baker jõudis ka veel ühe energilise etteaste teha.

Kokkuvõttes:

Ootasin tibake veidike tsipake rohkem kui sain, kuid tegu oli kahtlemata ainulaadse ja meeldejääva kogemusega ning kui väikesed lapsed suudavad lummatult 50 minutit paigal püsida ja seda suhteliselt vaikselt, siis mitte ainult ei ole nähtu efektne vaid ka pilku endal hoidev ja igati paeluv.


TREFF: "Klõps" - Clic (Prantsusmaa)

Minu kolmas TREFFi etendus, mida vaatamas käisin. Maagiline elamus!

Pealkiri: Klõps (Clic)
Foto NUKU kodulehelt.
Teater: CineMarionettoGraphe des Fourmis / Des Fourmis Dans La Lanterne
Asukoht: Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoovis karavanis
Kestvus: 25 minutit
Žanr: objektiteater, marionett-teater, nukuteater, nukufilm
Millal nähtud: TREFF, 07.06.2015
Minu hinnang: 5/5

"Klõps" oli üks armsamaid ja nunnumaid showsid, mida ma üldse elus näinud olen. Kõigepealt, CineMarionettoGraphe des Fourmis asus autokaravanis. Karavan oli imetilluke ja minu esimesed mõtted kohale saabudes käisid selle kohta, et kuidas sinna küll teater ja publik ära mahuvad! Müstiline, aga mahtusime. Karavan iseenesest oli armas. Sinna viis ilusasti, nagu uhkele teatrile kohane, punane vaip ja vastuvõtuks tervitasid meid vormis näitlejad, kes enne karavani sisse laskmist seletasid publikule, mis meid ees ootab.
Foto NUKU kodulehelt.

Meile anti teada, et tegemist on 3D elamusega, publikule jagati isegi ilma klaasideta prillid selleks puhuks. Lisati ka veel seda, et selleks, et prillid töötaksid, tuleb prillide külgedele vajutada, silmad kinni pigistada ja silmi avades näemegi 3D pilti.

Kui olime kohad karavanis sisse võtnud, ja kui eesriie avanes, siis show algas mustvalge nukufilmiga, mida saatis ehe tummfilmide muusika. Lugu rääkis poisist, kes eas mustvalges maailmas. Kui ekraanile tuli prillide pilt, siis panime kõik ilusasti oma 3D prillid ette ja kinolina asemel nägime nukulava. Näitlejad mängisid marionettnukkudega.

Mulle väga meeldis see etendus. Seal kombineeriti päris mitu žanri üksteisega ja ehkki lavastus kestis ainult 25 minutit, siis selle aja jooksul toodi vaataja ette maagiline maailm.

Foto NUKU kodulehelt.
Tegevus toimub mustvalges maailmas, kus kunstnik unustab kogemata värvitünnid laiali ja järgmisel hommikul avastab mees ümberaetud värvitünnid ja oma ehmatuses ei oska ta muud teha, kui need kaevu visata. Seepeale hakkavad juhtuma imed. Üks ese haaval hakkavad lavalolevad objektid minema värviliseks. Kõigepealt kaevus olevad kalad, siis hiirepoiss, siis vihmavari - kuni elu nähakse sõna otseses mõttes hoopis teistes värvides. Mustvalgetest ja hallidest toonidest saavad rõõmsad ja erksad värvid!

Karavan

Lavastus oli tõepoolest imeline! Soe, armas, arusaadav, fantastiliselt detailsed nukud ja lavakujundus, väga hästi nukunäitlejate poolt mängitud, omapärased tehnilised lahendused. Mulle väga meeldis, kuidas kõik imepisikesed detailid välja toodi: koera kergitas pingi ääres jalga, ta liputas hoogsalt saba, kuidas kass katusel ringutas, kuidas laps õhupalli taga ajas - kõik oli peensusteni läbimõeldud ja omal kohal. Südantsoojendav pealekauba! Mina (ja ka teised) tulin karavanist välja suu kõrvuni ja süda helge ja selline tunne oli nagu oleks muinasjutumaailmas külas käinud!





Ilusaid teatrielamusi!



Teater: "Testamenditäitjad"

Tervitus!

Minu esimene suveetendus sel aastal!

Pealkiri: Testamenditäitjad

Teater: Kuressaare Linnateater
Kestus: 2h 00 min
Lavastaja: Peeter Tammearu
Osades: Leila Säälik, Piret Rauk, Piret Kalda (Tallinna Linnateater), Maiken Schmidt (Tallinna Linnateater), Andres Raag (Tallinna Linnateater), Allan Noormets (Tallinna Linnateater)
Esietendus: 29.07.2014
Millal nähtud: 04.06.2015
Minu hinnang: 4.5/5


pilt kuressaarelinnateater.ee kodulehelt
Ma olen äärmiselt pettunud... pettunud endas, sest mulle tehti ära, kavaldati üle ja pandi endast natuke õhku välja laskma. Olen semitõsine klassikaliste krimi lugude austaja ning mind on keeruline segadusse viia ning olukorrad kus ma kurjami enne dramaatilist avaldamist ära ei ole arvanud on üliharvad. Tervet müsteeriumi ei suuda ma lahendada, kuid näpuga näitan alati õiges suunas. Antud etenduses aga jäin ma pika ninaga, sest niivõrd osavalt viidi mu tähelepanu mujale ja ajati pea kärbseid täis. Kui nüüd loogiliselt võtta, siis klassikaliste krimkade kuldreegel identifitseerimaks paharetti kehtis ju igati, kuid siiski, kui saladusloori pealt heitmise aeg oli käes, olin üllatunud ja ei oodanud sellist asjade käiku. Seega sügav kummardus minu poolt, sest detektiiviloo eesmärk ei ole ju õige vastus enne teatavaks tegemist leida (kuigi mul tekitab see küsimus teatud hulgal hasarti, et pean suutma enne õige nime öelda), vaid üllatuslikud keerdkäigud, ootamatud olukorrad, luukerede päevavalgele tulemised ja puhas nähtust õhkav põnevus.

Tegevus toimub Saaremaa Räganuka talus, kuhu viimase omanik Jaanus on üles seadnud lõksu meelitamaks urust välja kalli Janne-tädi mõrvari. Selleks suureks sündmuseks on kohale kutsutud kolm sugulast (loe: kahtlusalust): alkohoolikust kirjanik Raimond, vaimulikust Enela ja loomi pidav ning kord välismaal pikalt elav mimmulik Milvi. Nelikule lisaks satub saatuslikule kokkusaamisele ka cateringi teenust pakkuv noor neiu Riina. Mängijad on paigas, lava on seatud ning nüüd võib ohtlik näitemäng alata, tulemused võivad olla aga ootamatud ja... traagilised. Kes aga ülesseatud hiirelõksu kinni jääb? Hmmm...

Etendus algab veidi veniva ning näiliselt sisutühjana, kuid koheselt kui Jaanus oma kaardid lauale paneb ning kogu ettevõtmise eemärgi lahti seletab ei saa nähtu enam pidama ning pinge hakkab mööda treppe järjekindlalt ülespoole sammuma. Tegu on kahtlemata tohutult haarava looga, kus kahtlustada tuleb kõike ja kõiki, iga eset, liigutust ja paigutust, kaasa arvatud ennast. Šokeerivaid kulminatsioone ei tasu ka ainult teisest vaatusest ja eriti selle lõpus oodata nagu tavaliselt eeldaks, vaid ka esimene vaatus üllatab ettenägematute olukordadega, mis kogu sinnani nähtu põhjal tehtud oletused täielikult peapeale viskab. Samuti võib täitsa lõpus lausa topeltüllatust kogeda või siis midagi mille üle ma ei tea kas naerda või võtta tõsiselt.

Tegevus toimub täienisti vaid ühes suured söögitoas ning pea kõigel nähtul on oma eesmärk ja tagajärg. Samuti meeldis mulle kuidas minevik ja olevik oli ühendatud eri stseenidega. Viivuks pöörduti tagasi sama ruumi, kuid juba möödunud toimunule, näiteks sai niimoodi tutvutud ka loo keskse tegelase Janne-tädiga, keda kahjuks enam koosistumise ajaks elavate kirjas ei olnud. Komplimendi on ära teeninud ka voolav, asjakohane, lõbus ja parajalt vaimukas dialoog, mis suurepäraselt tõi esile tegelaste iseärasused, kiiksud ja värvikuse ning oli asjalik partner toimuvale, loomaks pingelist ja ärevuse õhinas õhkkonda.

Krimi lugudes on tähtsal kohal tegelaste spetsiifiliste iseloomude ja taustade väljajoonistamine ning seda järkjärgult, vastavalt loo kulgemisele ning vajadusele. Seega peavad karakterid olema kahtlust äratavad, kindlate omapärasustega ja võimaldama ka ootamatuid pöördeid enda olemustes. Kümnest kümme saavutas aga antud etendus selles aspektis. Kõige väljapaistvam oli kindlasti räuskav, koomiline, äkiline, imposantne ja üllatavalt nutikas Raimond Allan Noormetsa esituses. Tänu temale sai muidu sünge tükk ka helgema ja naljakama varjundi. Eriti lõbus oli teda ainuisikuliselt viinapudelile üks-null tehes jälgida. Piret Kalda, äärmiselt tibiliku Milvina, sai ka paari hea pirniga hakkama ning nagu vana viisakas rahu ise, suutis Enela, Piret Rauki esituses, teatud osa tasakaalu oma teise kahe ülevoolava ja üliemotsionaalse sugulase tekitatud käitumistormi tuua. Andres Raag äärmuslike emotsioonidega (kord viks, viisakas ja heatujuline, kord meeleheitel, sundmõttega ja fataalne) sai kenasti hakkama Jaanusena ning Maiken Schmidt malbe ning tööka Riinana oli igati omal kohal. Oleksin aga oodanud veidi rohkem võimalusi Leila Säälikul Janne-tädina ennast eksponeerida.

Kokkuvõttes: Nutikas ja vaatajat geniaalselt "pettev" tükk, mis suudab pinge kõrgustesse kruttida ning pakkuda klassikaliselt suurepärase krimi loo meie enda kodumaise maitsega.