Tervitus!
Vahetult enne 2023. aasta PÖFFi veel viimaseid ülevaateid 2022. aasta PÖFFilt.
Pealkiri: Vaikne tüdruk
Riik: Iirimaa
Programm: Festivalide paremik
Minu hinnang: 4/5
Pealtnäha vaikne, rahulik ja isegi üksluine, kuid ängistavalt emotsionaalne film, kui anda endale aega, et tuttavaks saada pealiskihi all pulbitsevate tunnetega. Mida kõike samm sammult kiirustamata publikule tilgutatakse, kuni üks hetk ütleb vaikus tuhat sõna ja ühes pilgus on kogu maailma igatsus ning valu. Ühelt poolt helge ja elujaatav lugu, näidates, et kuidas inimesed üksteist leiavad, aitavad, kiinduvad, abistavad ravida hingehaavasid ja avastavad rõõmu argipäevast. Teiselt poolt aga traagiline lugu, sest iseenesestmõistetav igapäevane rahulolu võib ootamatult kaduda, tuues kaasa tühjuse, mida ei ole võimalik täita. Mis ühele on üleliigne, on teisele õnnistus, kuid kas see üleliigne automaatselt kohe ka uuele kuulub, isegi kui soov on mõlemapoolne? Filmi, võib öelda, julmemaid aspekte oli selle lahtine lõpp. Kas kaks poolt, kes on teineteises leidnud ideaalse puudusi täitva dünaamika koos mõistmise ja hoolivusega ikkagi lahutatakse? Linateos põhineb raamatul, millel finaal on sama, seega, vastust, mis aitaks uskuda õnnelikku lõppu, ei leidunud ka paberilt. Ehk ongi loo fookuspunkt siiski tundeküllane teekond, mitte viimane tulemus. Oi, aga see teekond oli nii kibemagus, et see rahustav suhkrumaitse suus saalist lahkudes oleks äärmiselt teretulnud olnud. Siiski, linateose visuaalne keel, vaoshoitud, kuid elav õhkkond, koos lõõgastava ning, üheaegselt, liigutava, emotsioonide näitemänguga, jäi kauaks meelde. Üks konkreetse PÖFFi vaieldamatult kaunimaid ning südamekeeli tõmbavamaid filme.
----------------------------
Pealkiri: Hea inimene
Riik: Iisrael
Programm: Kriitikute valikud võistlusprogramm, Fookusmaa Iisrael
Minu hinnang: 3.5/5
Tutvustus andis mõista, et tegu on pigem komöödia laadse looga. Kuid isegi kui mingeid humoorikaid elemente filmis leidus, siis tegelikult oli nähtu siiski eluliselt karm ja realistlikke õppetunde pakkuv. Peategelane püüab oma eluga edasi minna, ikka tegus olla, jätkata indie-filmide tegemist ja kasvatada last, kuigi ümberringne on kokkuvarisenud. Ei ole sponsoreid linateoste loomiseks, ei ole stabiilset keskkonda lapse kasvatamiseks, rääkimata ajast, ning ei ole isegi igapäevasteks tarbekulutusteks raha. Kui tuleb võimalus teha film pikka aega valdkonnast eemal viibinud kinolegendiga, ei ole siiski tegu selle päästva õlekõrrega, mida peategelasest naine eeldas. Mõlemad kasutavad üksteist enda isekatel eesmärkidel ära ja kumbki ei tee protsessi teineteisele üldsegi lihtsaks. Mõlemal on oma kindel siht ning teekonnad sinna ei ühti, rääkimata siis juba sihtidest endist. Mõlemad on millegi lõpusirgel, kas karjääri või elukaare. Kõige välise all on fookuseks väärtused ja soov teha kedagi õnnelikuks, kas ennast või kedagi kallimat. Üks tegelastest on selles selgusele jõudnud, et tähtsad on lähedased ja nende heaolu, teine on veel otsingutel, kuid vast õpib kaaslaselt, et mis tegelikult loeb. Filminduse maailma kaootilise tausta kõrval, mis oli peamine koomika genereerimise allikas, on esikohal siiski inimlikud aspektid ja moraalsed valikud, mida lugu päris veenvalt edasi andis. Film on must-valge ning selline lahend jääb natuke ähmaseks, kuid ehk oli eesmärk anda loole enam tõsidust ja konkreetsust, mis ju õnnestus. Kuid äkki tahab linateos hoopis öelda, et elu ongi tegelikult vaid üks või teine, must või valge. Ka see tõlgendus sobiks narratiiviga.
----------------------------
Pealkiri: Viimane inimene
Riik: Taani, Gröönimaa
Programm: Keskkonnaagentuur esitleb: PÖFFi keskkonnafilmide programm
Minu hinnang: 3/5
Salapärane Gröönimaa jäi täpselt nii salapäraseks ning hoomamatuks kui enne filmi tundus. Jäi ebaselgeks, et mis on selle dokumentaali keskpunktis, sest ühessegi teemasse ei süvenenud ta piisavalt, kuigi puudutas põgusalt mitmeid intrigeerivaid liine. Kas inimesed olid fookuses, kas ajalugu, kas Gröönimaa kui elu üks hällidest, kas teaduslik pool, kas inimkogemuste pool, kas kliimasoojenemine ja mõju, kas kaunid vaated, kas lootus või potentsiaalne hukk? Kõiki neid aspekte oleks võinud enam katta ja võtta keskmesse ühe-kahe ning tulemus oleks sisukam ja sidusam. Ja põhjalikum. See pisku, mida nt noored rääkisid või mida teadlased kõnetasid, oli paljulubav, kuid oleks saanud sügavamale kaevuda, kui enam tähelepanu ühele või teisele pöörata. Kogu kompott jäi hetkel pealiskaudseks ning hõredaks. Samas, ehk oligi see hajus ja varieeruv lähenemine eesmärgiga, et vaatajale jääks aega pärast igat öeldud lauset ning kaunist ja üksildast maastikukaadrit vaadates, kõige nähtava ning kuuldava üle järele mõelda. Seedida, et mida Gröönimaa maailmale tähendab ning kuidas mõlemad on tihedalt seotud. Meeldis ka ootamatu kahe jalaga maas teadlane, kes andis mõista, et vaatamata kliimasoojenemisele ei tasu rohehullusega segaseks minna, sest mis mõtet oleks elada, kui olemine muutub drastiliselt piiravaks ja ebameeldivaks. Selline mõõdukas lähenemine tundub viimasel ajal lausa haruldasena, arvestades spektri mõlema otsa ekstreemsete visioonidega. Dokumentaal pakkus hulgaliselt mõtlemisainet koos rahustavalt inimtühjade looduskaadritega, kuid oleks võinud otsekohesem ja selgesuunalisem olla. Filmi kindlapiiriline ja konkreetsema kursiga sõnum kippus kuhugi ära kaduma -- vast Gröönimaa ulatuslikesse ja lõpmatutesse väljadesse -- kui see sõnum algselt üldse väljajoonistatud kujul eksisteeriski.
-----------------------------
Pealkiri: Üks miljonist
Riik: Saksamaa
Programm: Lapse õiguste programm
Minu hinnang: 3.5/5
Sa oled 16. aastane ja sinu karjäär on põhimõtteliselt läbi. Mida teha ülejäänud eluga, kui algus oli niivõrd ere ja tähelepanurohke? Eriti, kui sinu sotsiaalmeedia staari persoon on tugevalt seotud selle karjääriga, milleks siis sportvõimlemine. See on nagu topelt oht tulevikule ja edasistele väljavaadetele. Dokumentaalis oli tegu kahe looga ühes, mis küll omavahel seotud ja mitmete paralleelidega, kuid mis mastaabilt ning positsioonidelt täiesti erinevad. See äärmiselt lihtne aspekt, jälgida iidolit ja fänni üheaegselt, tegi filmi terviklikuks ning oli midagi värsket. Mõlemad tüdrukud arenevad mitme aasta jooksul, muutuvad metafüüsilisel tasandil lähedasemaks ning siis eemalduvad. Inimestes endis ja ümbruses aset leidvad orgaanilised muutused said filmis loomulikul viisil esile toodud. Tekivad uued huvid, uued kaaslased, uued ambitsioonid ja kasvatakse samm sammult suureks. Fänn ei kopeeri ega keerle ümber iidoli ja staar ei ole enam kinni selles, mida temalt imetlejate poolt oodatakse. Selgelt, kuid sujuvalt sai näha tüdrukuid eri tasanditel edasi kujunemas, kuni üks ei olnud enam niiväga staar ja teine ümmardaja. Üks leiab muusika ja teine teismelise armastuse. Whitney konstantne naeratava ameeriklase imidž ja Yara tõsise ning tagasihoidliku sakslase olek, olid üksteist toetavad vastandid, mis andsid dokumentaalile sügavust. Nende kahe vahel, keeruline oli Whintney't mitte imetleda. Tüdruku psühholoogiline koorem kumas naeratuse tagant siiski läbi. Huvitaval kombel, kui ma ei eksi, siis nägin Yarat ühel PÖFFi teisel linastusel publiku hulgas. Vahva, et ta sai PÖFFiga ühineda. Tegu on päris soliidse dokumentaaliga, mis realistlikult, kuid delikaatselt ja just õige tagasihoidliku emotsionaalsusega jälgib kahe neiu teisme ea arenguaastaid.
------------------------------
Pealkiri: Karaokeparadiis
Riik: Soome
Programm: DOC@PÖFF
Minu hinnang: 4.5/5
Mis värk soomlastel selle karaokega on? Ma ei ole sellest mitte kunagi aru saanud. Ja ei saa täienisti ka pärast dokumentaali vaatamist (miks just karaoke? n-ö "vahendajaid" võiks olla ka muid), kuid stiimulid, mis neid mikrofoni kätte haarama sunnivad on ilmselged. Soomlased, sarnaselt meiega, kinnised, natuke isoleeritud, mitte just kõige paremad suhtlejad ja teiste inimestega kontakti loojad, pigem enesesse elavad, kui väljaspoole, oma muresid sisemusse hoidvad -- lisades siia külm ja pime, ning ongi selge, miks vajatakse väljaelamiseks just karaoket. See on viis ennast tühjaks laulda, jagada oma muresid ning rõõme, ja olla emotsionaalselt teistega seotud, kuigi füüsiline kontakt ehk puudub. Karaoke on viis kuidas mitte olla üksi, kuigi tegelikult tunned end siiski üksi. Karaoke on igatsuse ja läheduse vajadus, ilma, et peaksid tegelikult kellegagi ühenduses olema. Film tõi ehedalt ja ilma igasugu ilustamiseta või liigselt kurblikult esile inimeste südamesopid ning baasvajadused. Nähtu oli ootamatult autentne ning päris. Humoorikas, oma ennast nuhtleval viisil, nagu põhjamaadele omane, kuid tohutult soe ja elujaatav. Teoorias peaks film olema üpris sünge, sest ei puudutatud just helgeid teemasid ning inimestel, kes oma elu jagamiseks linateoses üles astusid, ei olnud hõlpsad saatused. Kuid vaatamata rõhuvale ja ängistavale sisule, oli lugu kõike muud kui muserdavalt masendav. Midagi antu dokumentaalis suutis sügavalt võluda ning pakkuda vahetut kogemust. Tegu on antud PÖFFi ühe meeldejäävaima kinoelamusega. Soomlased ja karaoke, poleks iialgi arvanud, et nad nii südamesse poevad. Kavatsen aga siiski Tallinki laevadel karaokebaaridest võimalikult kaugele põgeneda -- väljaspool ekraani seda "leelotamist", kahjuks, välja ei kannata.
-------------------------------
Pealkiri: Topeltelu
Riik: Jaapan
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Minu hinnang: 3/5
Jaapani ühiskonnas on paljud asjad, mis meie jaoks on uskumatud, täitsa tavalised ja aktsepteeritavad. Iseäranis seotud inimsuhetega, sest dünaamika sotsiaalsel tasandil on hoopis teisest maailmast. Nagu ei ole veider snäkimasinast osta kasutatud aluspükse, ei ole imelik ka rentida endale kallimat. Isegi kui liigne emotsionaalsus ning enese vajadustest lähtuv suhtumine ei ole tavapärane ja soositud, soovivad inimesed ju ikka tunda armastust, kiindumust ja hoolimist. Kui turul on mingi nõudlus, siis tekib ka pakkumine. Olles Jaapani kultuuriga enam sina peal, ei mõjunud antud film kuidagi ootamatult või hämmastavalt. Pigem oli tegu tavapärase sõnaahera, minimalistliku, ühetoonilise, emotsioonide vaoshoidmisel põhineva draamaga, mille keskmes igapäevane konflikt: paar, kes ei ole enam tunnete tasandil samal sagedusel. Üks ei saa seda, mida vajab, teine ei anna, mida kaaslane sooviks. Selle asemel aga, et petta, hakkab naine kasutama teenust, ilma füüsilise pooleta, et rahuldada enda mentaalseid vajadusi. Nagu teraapias käimine või mentori tugi. Lugu suutis naise valikult näidata mõistetava, vajaliku ning isegi süütuna. Nagu mõni tavaline teenus, mida on okei tarbida -- mis oli teretulnud lähenemine. Ei mõistetud hukka ega kiidetud üht või teist. Inimsuhetes ei ole, siiski, midagi nii lihtne, kui paistab, ning naise abikaasa ei näe olukorda samamoodi kui paariline. Filmi võlu on tüüpiline, mida taoliste Jaapani lugude juures nautida. Selle keerukus oma lihtsakoelisuses ja rahulikkus oma tundeküllasuses. Seega, mida uut linateos ei paku. Samas, uurib ta leebelt ja hellalt, nagu teadur jälgimisobjekti eemalt vaatlevalt, kuidas toimib kallimate rent ning mis implikatsioonid sellisel suhtel võivad olla.
-------------------------------
Pealkiri: Ma ei ole midagi teinud
Riik: Lõuna-Korea
Programm: Põhjusega mässajad - Väljaspool võistlust
Minu hinnang: 4/5
See lugu oli nagu reality sari, mis tundus, et toimub päriselt ning andis seda realistlikku õhkkonda äärmiselt autentselt edasi. Pärast seanssi olid jätkuvalt segaduses, et kas äkki ikka ei olnud tegu filmilaadse dokumentaaliga. Lugu mängis meisterlikult usutavusega ja ähmastas piire tegeliku elu ning interneti avarustes toimuva vahel. Pakkudes vaatajale mitmeid kihte tegelikkuse ja võltsi tajumisel eri suundades ning sügavustes. Üks põhilisi õppetunde oli sotsiaalmeedia petlikus ning näiline veendumus, et kõik mida näed, kuuled ja tajud, on ka tõde. Samas, ei ole ju ammugi enam saladus, et desinformatsioon ja narratiivide loomine kellegi kasu saamiseks on tavalisemgi kui tõde, eriti digimaailma laiades soppides. Lugu tundus esmapilgul kerge ja humoorikas, kuid peitis endas äärmiselt tõsiseid teemasid ja ohumärke, olles sotsiaalkriitiline ja terav satiir tänapäeva sotsiaalmeedia kesksest reaalsusest. Pakutakse mõnusaid ning kohati isegi ootamatuid pöördeid, et mis tegelikult toimub ja kuidas eri tegelased omavahel on seotud. Asjad ei ole nii nagu alguses näivad ning isegi, kui oled kindel, et pusle on kokku pandud, siis, ikkagi, ei ole kõik nii nagu eeldasid. Internetis toimuv on üks suur näitemäng ja tähelepanu suunamine, kus on keeruline aru saada, kes on subjekt ja kes on objekt. Mis on tõde ja mis on kärbeste pähe ajamine. Tuleb aga meeles pidada, et vaatajast alati tahetakse midagi ja just tema on see kellega manipuleeritakse. Meeldis ka filmi montaaž, mis oli elav, köitev ja pidevalt hulgaliselt infot publikusse loopiv, nagu üks ekraan ikka, kus on lahti mitmed aknad, koos passiivsete ja aktiivsete tegevustega. Tegu on petliku meelelahutusliku komöödiaga, mis peidab endas ühiskonna peeglit ja püüab vaatajat haneks tõmmates kasulikke elu õppetunde pakkuda.
-------------------------------
Pealkiri: TikTok, Boom.
Riik: USA
Programm: DOC@Just
Minu hinnang: 3/5
TikTok on tõesti plahvatanud ning selle "pisikese" sotsiaalmeedia äppi mõju päris maailmale on lühikese aja jooksul muutunud hoomamatuks. Ja kõhedaks tegevaks, eriti kui arvestada selle jõudu ning aina süvenevaid ohtusid ainuüksi andmekaitsele ja, sellega seoses, Hiina võimude potentsiaalse juurdepääsuga maailma noorte intiimsetele isikuandmetele. Rääkimata siis diskrimineerimisest ja vaigistamisest, kus sobimatu teemaga videotele pannakse juba eos peale shadow ban. Kuigi TikTok sai hulgaliselt sugemist, kriitikat ja no ei ole see turvaline ning vaimselt ja füüsiliselt elujaatav paik, siis tasakaalustatud perspektiivi jaoks said sõna ka noored, kelle kreatiivsuse on äpp vallandanud ja elu on parandatud või lausa päästetud. Igal asjal oma head ja vead, mida mõlemat tuleb arvestada ning tunnistada. Siiski, tohult palju hämarat ja piiravat toimub TikTokis, mis teeb pigem ettevaatlikuks, ning ega riigid nalja pärast tervenisti või teatud sektorites äppi keelusta. Kohati sai kaheldud dokumentaali erapooletuses, sest TikToki keelamise ja ohtudega toonitati tõsidust ainult siis, kui "õiged" isikud seda välja tõid, mitte "valed". Olgu kellegi poolehoid või vaated teatud isikute suhtes nagu on, kuid kentsakas oli spetsiifilises kontekstis TikTokile kaasa elamine, kui ju tegelikult toonitati samasid aspekte ümberringselt negatiivselt. Samas, kas mõni linateos üldse kunagi saab olla 100% erapooletu? Kindlasti on tegu hoogsa, energilise ja sisutiheda dokumentaaliga, mis isegi uut infot pakkus ja ei korranud ega jäänud toetuma teadatuntud loogiliselt tuletavatele järeldustele.
--------------------------------
Pealkiri: Tüdrukute gäng
Riik: Šveits
Programm: DOC@Just, Kinoffi Põhiprogramm
Minu hinnang: 3/5
Sotsiaalmeedia staarid on noortele uued ja ihaldatud karjääriperspektiivid ning see on üpris hirmutav, sest ametlikult teevad lapsed täiskohaga "tööd" juba enne täisealiseks saamist. Dokumentaal näitab suurepäraselt, mõistmata hukka või idealiseerides, mis on sellise elu plussid ja miinused. Tehislikkus ning võltsid emotsioonid ja näitlemine, kõrvutades keskmes olnud tüdruku olekut, kui kaamera töötas, ja kui ta ei olnud esinemas, mõjusid heidutavalt. See pidev jälgijate ja like'ide tagaajamine ning konstantne edukas keep-smiling olek, üks hetk, ja ilustamata äri ning halli reaalsuse telgitagune, teine hetk, olid eemale peletavad. Film ei näidanud midagi uut või midagi, mis šokeeriks või oleks ennekuulmatu taoliste internetimaailmas kuulsate noorte tegemistes, kuid see, mida näidati, oli siiski ehmatav ja eemaletõukav. Just tänu oma otsekohesele ja filtreerimata esitamisele ning ehedusele. Ei keskendutud ainult heale või halvale, kuigi pigem jäi mulje kaldu viimasele. Samas, ei tundunud nähtu kuidagi väljapaistvalt erinev sellest, mida taolised noored kogevad, eriti väljaspool rambivalgust, ja oli vast isegi veidi igav jälgimine. Kas selline ongi paljude tüdrukute unistuste elu? Laste soovid olgu nagu on, kuid vanemate roll on enamgi kõõrdi vaatamist ära teeniv. Mingi hetk on noorest saanud müügiartikkel, nagu objekt, taandudes raha ning tähelepanu teenimise võimaluseks vanematele, ning seda ei suudeta ka varjata. Ehk ei nähta selles midagi halba -- ollakse nagu pereäri. Taaskord, kuigi kohati monotoonne, pakkumata teemasse midagi värsket ja mitte just kaasahaarav, võimaldab film autentset pilguheitu ühe mõõdukalt populaarse sotsiaalmeedias imetletud tüdruku ellu.
--------------------------------
Pealkiri: Teine laps
Riik: Lõuna-Korea
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Minu hinnang: 3/5
Kohati tundus film originaalse ja mõnusalt mitte üle võlli või igavalt tüüpilise õuduka/psühhothrillerina. Teisalt, mingid aspektid jätsid, vastukaaluks, kuidagi amatöörliku, läbimõtlematu või asjalikule alusbaasile vastutöötamise mulje. Nt muusika ja heli ehmatasid iga kord oma sobimatuses või kuidagi eraldatuses süžeest. Üks hetk oli tegu omanäolise ja selge käekirja ning stiiliga linateosega, millel soliidsed eriefektid. Järgmine hetk oli segadus, sest paistis, et keegi on kodukino teinud ja ambitsioonid olid mastaapsemad kui tulemus. Siiski, süžee oli piisavalt paeluv ja pööretega, et vaadata mööda puudustest ning veidratest valikutest, mis üldse ei klappinud. Lugu puudutas erinevaid keerulisi teemasid ning ei jäänud ainult ehmatuste ning šokeerivate hetkede pakkumise peale puhkama, et vaataja tähelepanu hoida. Esitati komplitseeritud küsimusi nagu mis on pere, kuidas saada pereks ja millel põhinevad selle liikmete sidemed. Kaasati teemasid nagu lapsendamine, religioon, süü tundmine, puuded -- nii füüsilised kui vaimsed -- , ema eri suhtumine eri lastesse, keda üle armastada ja keda eemale tõugata, õdede-vendade rivaliteedid tähelepanu nimel ja hirmud, ning kõiksugu psühholoogiliselt segased aspektid ühe pere umbmäärases dünaamikas. Film hõlmas ka üleloomulikke elemente ning kõik ei olnud nii nagu algselt paistis. Mis tegelikult enne süžee algust oli juhtunud varem surnud poisiga, kes oli juhtunu taga, kas üldse oli keegi süüdi, ning mis oli pere erinevate liikmete mõtetes seoses uue lapsendatud poisiga, kes visati põhimõtteliselt ohtlikku ussipesasse? Mõned vastused ei olnud hõlpsasti ettenähtavad, iseäranis kulminatsioon, ning see tegi loo, vaatamata filmi nõrkustele, köitvaks.
Sa oled 16. aastane ja sinu karjäär on põhimõtteliselt läbi. Mida teha ülejäänud eluga, kui algus oli niivõrd ere ja tähelepanurohke? Eriti, kui sinu sotsiaalmeedia staari persoon on tugevalt seotud selle karjääriga, milleks siis sportvõimlemine. See on nagu topelt oht tulevikule ja edasistele väljavaadetele. Dokumentaalis oli tegu kahe looga ühes, mis küll omavahel seotud ja mitmete paralleelidega, kuid mis mastaabilt ning positsioonidelt täiesti erinevad. See äärmiselt lihtne aspekt, jälgida iidolit ja fänni üheaegselt, tegi filmi terviklikuks ning oli midagi värsket. Mõlemad tüdrukud arenevad mitme aasta jooksul, muutuvad metafüüsilisel tasandil lähedasemaks ning siis eemalduvad. Inimestes endis ja ümbruses aset leidvad orgaanilised muutused said filmis loomulikul viisil esile toodud. Tekivad uued huvid, uued kaaslased, uued ambitsioonid ja kasvatakse samm sammult suureks. Fänn ei kopeeri ega keerle ümber iidoli ja staar ei ole enam kinni selles, mida temalt imetlejate poolt oodatakse. Selgelt, kuid sujuvalt sai näha tüdrukuid eri tasanditel edasi kujunemas, kuni üks ei olnud enam niiväga staar ja teine ümmardaja. Üks leiab muusika ja teine teismelise armastuse. Whitney konstantne naeratava ameeriklase imidž ja Yara tõsise ning tagasihoidliku sakslase olek, olid üksteist toetavad vastandid, mis andsid dokumentaalile sügavust. Nende kahe vahel, keeruline oli Whintney't mitte imetleda. Tüdruku psühholoogiline koorem kumas naeratuse tagant siiski läbi. Huvitaval kombel, kui ma ei eksi, siis nägin Yarat ühel PÖFFi teisel linastusel publiku hulgas. Vahva, et ta sai PÖFFiga ühineda. Tegu on päris soliidse dokumentaaliga, mis realistlikult, kuid delikaatselt ja just õige tagasihoidliku emotsionaalsusega jälgib kahe neiu teisme ea arenguaastaid. 
