Teater: TREFF 2023 "Seanss", "Üksildus", "Klounifoobia", "Maja", "Paabel" ja "Klaveritükk"

Tervitus!

Seekord ühest minu lemmikumast festivalist, mis mais 2025 taas vaatajaid kostitab. Ülevaated 2023. aasta TREFFilt, hilinemisega nagu alati. Eesmärk on julgustada läbi minu ägedate kogemuste inimesi visuaalteatrile võimalus andma.

Pealkiri: Klounifoobia

Teater: Opposable Thumb Theatre

Riik: Suurbritannia
Kestus: 1h 15 min
Millal nähtud: 25.05.2023 (Noorsooteatris)
Minu hinnang: 4.5/5

Kui ikka esimesse ritta istuda, siis tuleb arvestada, et sind võidakse lavale tirida. Nii minu ja sõbrannaga juhtuski. See oli lõbus ja äge. Eriti kui tuuma koostisega värvikas jook meile kätte anti, mu sõbranna juukseid kammiti ja minult uuriti, et mis soengut ma sooviks. Mulle tegelikult väga meeldivad etendused, mis publikut aktiivselt kaasavad ning antud etteaste tegi seda lademetes. Pidevalt sai keegi vaatajatest võimaluse lavale suunduda või siis oma panust tüki edasiviimisesse ja arendamisse pakkuda. Tihtipeale on need seigad alati nii kohmakad ja naljakad, et tõesti on muhe (see, kuidas kloun hääldas "Kaisa" nime oli veidralt vahva). Tegu oli äärmiselt koloriidse tükiga, millel eri kihte ja tasandeid. Lisaks klounide kurvale "saatusele" on keskmes veel igast sotsiaalsed konfliktid ja probleemid. Käsitletakse teemasid nagu eksistentsiaalsed dilemmad, unustuste hõlma vajumine, oma aja ära elamine, eesmärgi puudumine, tähtsusetuks muutumine, vaimne ja emotsionaalne langemine, lõksus ja piirangute kütkeis vaevlemine, kontrolli puudus enda elu üle, tühjakstõmmatus, ärakasutamine ja siis ära viskamine, ja isegi homoseksuaalsus saab korraks puudutatud eriti kirglikul tipphetkel. Neil kahel naljahambal ei ole kerge elu, kuid nad võtavad viimast ning pakuvad publikule iroonilist, sarkastilist, jalaga-tagumikku slapsticki, koomilist, farsilist ja paroodialikku huumorit. Mehed naeravad ja nutavad kõigi ning kõige üle, mitte miski pole kaitstud. Kindlasti on tükk väga must komöödia, teatud elementide traagikaga, ja ihu paljaks võtmisega. Mulle eriti meeldi ja peibutas piletit ostma lavastuse sisukokkuvõttes fraas: "Hoiatus: "Klounifoobia" sisaldab "pettumust valmistavat alastiolekut". Etendus oli üks meeleolukaid ja kaasahaaravamaid mida ammu näinud. Sa reaalselt tundsid energiat, mis lavalt voogas, ja said konkreetselt olla sündmuste keskel ning mängiga toimuvas otsest rolli. Laval rullus lahti täielik kaos ning püha ei olnud miski. Kord oldi ülimas ekstaasis, siis langes õhkkond hirmu ja ängi valda -- täiest bipolaarne. Eks ta omajagu totakas oli ka ja võis teatud inimesi oma teemakäsitluses ärritada, kuid reaktsiooni välja tirimine kõigist saalis viibijatest oligi eesmärk. Lisaks tavapärasele sõnateatrile on tükki integreeritud, lisaks, nukuteatrit, pantomiimi ning kõikvõimalikke tehnikaid ja võtteid, et publiku pilku jäägitult enda peal hoida ning vaatajat nende kahe õnnetu klouni "rasketele" üleelamistele kaasa elama panna. Konkreetse TREFFi kõrgpunktist kulminatsioon minu jaoks.

-----------------------------------

Pealkiri: Üksildus

Teater: Teatrodistinto

Riik: Itaalia
Kestus: 0h 40 min
Millal nähtud: 26.05.2023 (Kanuti Gildi saalis)
Minu hinnang: 3.5/5

Lugu naabritest naisest ja mehest, kes elavad teineteise vastas korterites, milledel läbipaistvad seinad ning vahel kiviklibu täis koridor. See krudises tegelaste jalge all rahustavalt, mis on ka üks ainukesi helisid, mida lavastuses kohtab. Sõnu etenduses ei kasutata, kõik toimib kehakeele ja näoilmete põhjal. Kivide keskelt on jõuliselt tärkamast üks taimeke, mida tegelased kastavad, ja mis sümboliseerib paari tärkavat suhet. Kui reaalsuses oleks kõik vaataja poolt seintega peidetud, siis näeb publik paari nagu puuris või klaasist eraldustega ruumis, kus midagi ei jää jälgija võõra ja uudishimuliku silme alt varjatuks. Ei mõlema kiiksud enda riidesse panemises ega kodukorrastamises, veidrad grimassid, praktikad ning harjumused. Nende kõige salajasemad soovid, igatsused ja unistused. Üks hetk hakatakse üksteisele ühisaladesse kingitusi jätma ning paar liigub samm sammult aina lähedamale ja lähedamale. Kuni lõpuks kohtutakse näost näkku ja toimub füüsiline kontakt. Pärast koroonakarantiini on etendusel palju sügavam mõte. Üks asi on olla üksildane ja ihaleda lähedust ning kiindumust niisama, tavatingimustes ja iseloomust lähtudes, nt olla häbelik või introvertne. Teine asi on olla sunnitud füüsilisse eraldatusesse ja keerulisse psühholoogilisse seisu vastu sinu tahtmist, kust sa ehk ei suuda isegi pärast piirangute lõppu vaimselt välja tulla. Loo keskmesse võime peegeldada nii tahtlikku kui tahtmatut isolatsiooni ning tungivat soovi neid hirmu, harjumuse või eneseületuse päitseid murda. Tegu on sümpaatse looga üksteise leidmisest, inimkontakti tähtsusest, positiivsest n-ö kassi-hiire mängust, kurameerimisest ning soovist olla kellegi jaoks olemas ning ise olla teise jaoks eksisteeriv. Koroonaga seoses on etendusel lisakiht ja ekstra väärtus, mis paneb eri tahkude üle mõtlema ning leidma ja lahkama uusi nurki. Romantiline ja helge tükk, mis veidi ehk lihtsakoeline ja esmapilgul pinnapealne, kuid tasub sisse süüvida, näha rohkemat, näha nähtamatut, nagu need olematud seinad tegelaste vahel, need õhust barjäärid. Sümboolselt, kui mõistad, et inimeste vahel on vaid mõttelised takistused, siis võtab üksilduse kontseptsioon hoopis teise tähenduse.

------------------------------------

Pealkiri: Seanss

Teater: Jan Jedenak

Riik: Saksamaa
Kestus: 0h 20 min
Millal nähtud: 26.05.2023 (Kanuti Gildi saalis)
Minu hinnang: 3/5

Imelikul kombel jättis see tükk mind natuke külmaks. Ta oli kiire, dünaamiline, üllatusrohke, sisukas ja omajagu kõhe, kuid, paradoksaalselt, kuidagi etteaimatav, ennenähtud ning tuim. Liiga meta, liiga diip, liiga kunstilik, liiga sunnitud, liiga üksluine. Ma ei tea kuidas need kaks vastakat muljet etendusest mul said tekkida ja kuidas nad koos eksisteerida olid võimelised. Ju siis tekitas nähtu minus väga konfliktseid tundeid, mis on tegelikult äge, sest tiris välja emotsioonid ja pani kogemuse üle sügavalt järele mõtlema. Kontseptsioon oli inspireeritud Guy de Maupassanti fiktiivsest päevikust „Le Horla”, millega ma, kahjuks, tuttav ei ole. Etendus koosnes katkendlikest omavahel seotud, kuid ühtlasi ka seosetutest piltidest, mille vahel saalis pilkane pimedus. Nagu vaataks videot, mis hakib või diapositiive slaidiprojektorilt. Need mõnesekundilised hetked olid justkui tervikuna esialgselt jäädvustatud, kuid makilint, mida taustal mängiti kui süžee originaallindistust, kippus kinni jääma ning omadega täitsa segi minema. See siis peegeldus edasi visuaali, mis vaataja ees lahti rullus. Keskne tegelane oli kummaline mees, kellel üks hetk käes nuga, siis ilmus õun, siis klaas piima, siis muutus ta poosi, siis äkitselt ilmus mingi jube tüüp ta kõrvale, siis kadus, siis tegi ta veidraid grimasse ja kentsakaid liigutusi, jne. Nagu keegi oleks teda pikalt tavategevustes filminud ja video pannud topelt kiiruse peale ning siis jälle seda mitu korda aeglustanud. Justkui oleks teadvuse voolu laadset tehnikat kirjanduse asemel etenduses kasutatud, kuid sujuvus läks veelgi enam nässu. Mehe reaalsus on jooksnud kokku üheks massiks ning tundub, et ta hakkab hulluks minema, ei maga, ei puhka, ei mõtle, ei hinga -- lihtsalt üks katkendlik hetk teise järel. Aeg ei kulge enam normaalselt vaid midagi on teravalt paigast ära nihkunud. Midagi piinab ja painab meest. Kas see tontlik teine tüüp, kes vahepeal ta kõrvale ilmus? Kas maki lindistused on võetud otse hullumaja sessioonidelt? Igatahes, idee oli põnev, teostus intrigeeriv, tempo kaasahaarav, esitlus pinget kruttiv ja pinev, õhustik köitev ning, samas, eemalepeletav, kuid tükk ei suutnud mind puudutada. Midagi oli selles liiga läbi mõeldut ja katsumatut, otsekui ülemäära perfektset ja sügavalt filosoofilist, mis mind eemale lükkas.

-----------------------------------

Pealkiri: Klaveritükk

Teater: Felix M. Ott

Riik: Saksamaa
Kestus: 0h 45-55 min
Millal nähtud: 27.05.2023 (Kanuti Gildi saalis)
Minu hinnang: 4/5

Pealtnäha suhteliselt üks ühele etendus, kus mees ei ole rahul klaveriga, võtab selle lahti ja paneb siis jälle tükk-tüki haaval kokku endale sobivaks. Ohtralt tehnilist oskust, füüsilist jõudu ja pillimeisterlikkust eeldav tükk. Samas, kui natuke sügavamale puurida, siis võib nähtut interpreteerida eri viisidel ja sellele põhjalikumat tähendust pakkuda. Võtmesõnadeks on tasakaal ja dekonstrueerimine. Millegi täiusliku enda jaoks täiuslikuks tegemine. Iga detail peab passima, iga tükk peab olema läbi mõeldud, iga aspekt peab toetama artisti. Algselt ei olnud pillil õige kõrgus, midagi oli nihkes, detailid ei olnud mugavalt paigas, midagi ei klappinud siin ega seal. Fookuseks on koostöö: instrument peab olema ülimas balansis mängijale, kes peab sealt välja pigistama ainult perfektseid meloodiaid. Ainult siis, kui kõik on oma kohas, kas nagu originaalis või mitte, on muusik võimeline ülimatu loomingut pakkuma. Õppetunniks võib võtta ideed, et inimene on sunnitud end vormima vastavalt raamistikule või vahendile, kuid ehk ei peaks see nii olema. Miks ei võiks raamistik, antud olukorras siis klaver, end modifitseerida ja kohanduda vastavalt mängijale. Inimene valib ise vormi ja selle tulemusel on muusika veelgi kõlavam ja tähendusrikkam. Vahet ei ole kas instrument ei näe enam algselt ideaalne välja, sest klaver on ju ikka klaver, inimene on ikka inimene ja muusika on ikka muusika, peaasi, et tulemus kahe sümbioosis on hiilgav. See koostöö ei pruugi olla visuaalselt ja tehniliselt täiuslik, mida illustreeris lõpliku konstruktsiooni õrnus ja potentsiaalne lagunemisoht, kuid ta oli oma ja eriline. Teda saab edaspidi alati veel täiustada. Aga jah, konstantselt oli vaatajana hirm, et midagi läheb kasvõi millimeeter valesti ja kogu asi kukub kolinal kokku. Kuid, ei, mees hoidis iga musklit vaos, oli "kontroll" personifitseeritud, ja võttis klaveri tükkidest ning pani ta täiesti paika tagasi. Omade kiiksude ja eelistustega, muidugi. Klaver oli klaver, kuid enam ei olnud ka. Kogu etteaste ajal olid helid võimendatud ning küll kriiksus tool ekstra teravalt mööda põrandat, küll klirisesid klahvid eriti karjuvalt, küll kajas ja kordas mingit võnget, kuid nii visuaalselt, pinge kruttimise mõttes ja heliliselt oli etenduse iga detaili rõhutatud ning kogu su pilk oli naelutatud igale pisemalegi liigutusele laval. Saalis oleks vast nõela kukkumist ka kuulnud. Tegu on etendusega, mis hoiab sind köidetult endal, kuigi taolisi tükke olen ennegi näinud. Sisu võib mõnele põnevust pakkuda ja kulbiga tõlgendamisvõimalust võimaldada, või jätta suhteliselt külmaks, sest peale füüsilise imetluse, klassikalist narratiivi nähtus otseselt ei leidu.

-----------------------------------

Pealkiri: Paabel

Teater: LOD muziektheater

Riik: Belgia
Kestus: 0h 40 min
Millal nähtud: 28.05.2023 (KUMUs)
Minu hinnang: 4.5/5

See oli tohutult hüpnotiseeriv, lõõgastav ja erinevatele meeltele pai tegev sessioon. Kogemus mõjus veidi nagu ASMR. Kuid mitte ainult tunnetele, kõrvadele, silmadele ja meeleolule ei pakutud efekti, vaid ka ajule, sest etendus andis ohtralt mõtlemisainet, ridade vahelt lugemist ning toimuvale erinevate interpretatsioonide leidmise võimalust. Vaataja ees avanevad üksteise järel üks n-ö karusell või miniatuurmaailma mudel teise otsa ning nende vahel keerleb, pöörleb ja liugleb kaamera, mis neist tillukestest paikadest ekraanile inimsuuruse universumi projietseerivad. Pisikesest nukukorterist saab päris elamu. Tehislikust saab ehtne. Laiuval laval on maketid kõikvõimalikest keskkondadest, mis mitmed osad meie argipäevast: pood, kontor, tehas, magamistuba, koosolekuruum, administraatori lett, jne. Kusjuures kõik on viimse detailini täietud autentse tibatillukese sisustusega, mis ekraanile jõudes annab eriti realistliku välimuse ja olemuse. Nt need kaustad ja värvilised toolid kontoris, need torud ja mootorid, need letid ja tooted poeriiulitel. Minu lemmikud olid kortermajade aknad, mis peitsid endas tuhandeid elusid. Etendus tekitas sellise veidra kognitiivse dissonantsi, kus kõik paigad peaksid justkui rõkkama elust ja energiast, olid kummaliselt väljasurnud. Otsekui oleksid inimesed haihtunud või siis oleks tegu ööga, kus ollakse kodus magamas. Tundus nagu maailm oleks pausile pandud, tühjaks jäetud ning kogu eluelement elimineeritud. See tekitas veidra tunde, sellise rahuliku ja, samas, kõleda. Ühtlasi tekkis idee, et maailm on siiski pidevas liikumises, isegi kui paistab, et see seisab, universum keerleb edasi, vaatamata sellele, et kas kahejalgsed seal figureerivad või mitte. Publik, kelle silmadeks oli ringi liikuv kaamera, oli justkui kutsumata või kutsutud külaline, kes passiivselt jälgis ja kulges koos fookusega. Nagu tulnukas, kes on külla tulnud ja uurib maailma nagu jumalus kõrgelt ning kaugelt. Taustaks on erinevad realistlikud helid, vastavalt siis asupaigale millele konkreetselt keskedutakse, nt kontori müra, konveierlindi töötamine, kuid inimhääli ei kostunud kordagi. Inimesi selles maailmas ei eksisteeri. Kui pingevaba ja vaikne võib kõiksus olla kui meid ei ole atmosfääri oma hääle, mõtete, tegemiste, lärmiga täitmas. Eriti vahva oli kuidas kunstnik kutsus lõpus vaatajaid lavale, et saaks nina minimudelitele eriti lähedale pista ja nende detailimeisterlikkust imetleda. Üks mu lemmikumaid TREFFi etendusi antud konkreetse aasta festivali jooksul. Lausa maagiline.

------------------------------------

Pealkiri: Maja

Teater: Sofie Krog Teater

Riik: Taani
Kestus: 0h 55 min
Millal nähtud: 26.05.2023 (Noorsooteatris)
Minu hinnang: 3/5

Veidral kombel oli tegu etendusega, mida kõige suurema õhinaga soovisin näha. Olen nimelt krimkafänn ning see oli just rusikas silmaauku selle hobiisu täitmiseks. Kukkus aga välja nii, et tükk meeldis mulle konkreetse TREFFi repertuaarist kõige vähem. Ta oli, loomulikult, vahva, nutikalt lahendatud ja omanäoline, kuid kuidagi plass ning veniv. Kontseptsioon oli äge -- see kuidas ringlaval maja igast küljest ellu ärkas oli meisterlikult teostatud. Samuti oli osavalt ja kaasahaaravalt lahendatud heliefektid, valgustus, visuaalsed vahendid ja dünaamika. Süžee ise vist oli komistuskiviks, sest ei pakkunud ehk piisavalt pinget. Samas, päris karmiks ja komplitseerituks ka minna ei saanud, sest etendus on sobilik 12+ vanustele. Kuigi, seal olid omad üllatusmomendid nagu hinge liikumine igal pool ringi ja siis koera sisse. Ootamatul kombel oli lool omamoodi ulmeline aspekt ning see miksis edukalt õdusa elemendiga. Peab tunnistama, et olen alati väga tundlik igasugustele ehmatustele ja hirmutavatele olukordadele, eriti kui nendega käib kaasas vastava atmosfääri kruttimise samm sammult loomine ja ootusärevus, ning, õnneks -- või õnnetuseks -- oli ka see osa etendusest tegelikult edukas. Lahti rullub üks paras tohuvabaohu, mis leiab aset ühe perekonna matusebüroos, kus erinevad tegelased figureerivad siin ja seal ning ilmuvad lambist välja, ning sahkerdavad seda ja toda. Ehk oli minu rahulolematuse probleem mõneti karakterites, sest nad kippusid tüütama. Igatahes, tehniliselt on tegu hästi konstrueeritud ja nutikalt kokku pandud tervikuga, kasutades eri värvikaid vahendeid ja meetodeid, et publikut köita ning lugu jutustada, kuid minu jaoks jäi kogemus siiski pigem keskpäraseks. Ma ei oodanud eriti geniaalset mõrvamüsteeriumi, kuid natuke igavaks jäi kogu kompott, vähemalt ehk narratiivilt siis. Ka mu kaaslane ja kaks tuttavat, kes etendust külastasid, jagasid mu arvamust, seega, ei tohiks vist, seekord, asi olla ainult minus. 

NuQ Treff 2019: "Mina, Sisyphos", Puppet's Lab Bulgaaria

Veelkord visuaalteatrifestivalilt NuQ Treff 2019: Bulgaaria teatrilt Puppet's Lab, lavastus "Mina, Sisyphos".

Pealkiri: "Mina, Sisyphos"
Teater: Puppet's Lab, Bulgaaria

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Veselka Kuncheva
Näitlejad: Stoyan Yovchev
Žanr: Visuaalteater, objektiteater, nukuteater, tants
Vanus: Noortele ja täiskasvanutele
Kestus: 1 tund
Esietendus: 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Millal nähtud: 25. mai 2019
Minu hinnang: 5/5


Kui lavastus lõppes ja eesriie sulgus, siis ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma kõike seda, millele ma just tunnistajaks olin, kirjalikus vormis edastan? Kuidas kirjeldada midagi, mida on raske sõnadesse panna? Kuidas anda edasi lavastuse sisu, kui väga konkreetset süžeed ei ole ja mis ikkagi annab vaatajale ühe kauni tervikliku loo? Millise nurga alt peaks väljendama nähtut: kas objektiteatri, tantsulavastuse või hoopis mingi kolmanda žanri vaatenurgast? 

Üks on kindel, see, mida ma lavastust vaadates kogesin ja nägin, oli midagi, mida ma varem mitte kunagi ei ole näinud. Ja mulle see meeldis!

Sisu:

Vanakreeka mütoloogiast pärit Sisyphose legend on mehest, kellel õnnestus surmajumalat Thanatost petta ja surma vältida, kui ta lõpuks ikkagi Hadesesse viidi, siis oli tema karistuseks veeretada hiigelsuurt kivikamakat ülesmäkke ja sinna jõudes veeres kivi tipust alla tagasi. Ja Sisyphose igavikuks see jäi - kivi ülesmäkke veeretada, et see tipust jälle tagasi kukuks.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

Kui lavastust vaadata, siis ühildub "Mina, Sisyphos" müüdiga ehk niipalju, et peategelane tassis terve lavastuse vältel suurt kasti endaga kaasas. Kast sümboliseeris sedasama kivi, mida Sisyphos pidi mütoloogias mäkke veeretama. Peale sümboliseeriva tähenduse kasutati kasti laval päris mitmeks erinevaks otstarbeks: kord sai selle peal tantsida, kord muutus ta nukulavaks, kord loodi sellega muusikat.

Sügavamalt lähenedes jättis lavastuse sisu kõlama minus mõtte, et me kanname kõik enda risti (kasti) ise kaasas. Ükskõik, kui palju me ka poleks mõjutatavad sellest, mis me ümber toimub ja mis meid väljastpoolt meid endid tabab, siis lõppkokkuvõttes on meie kõige suurem väljakutse elus see, mis toimub meie sees, meie mõtetes - igavene mõttelahing iseendaga. Ainuke vangla, kus me elus saame kinni istuda, on meie endi loodud, selle maailma poolt, mis meie sees on. Kõik piirangud, mis meil elus on, tulevad samuti meist endist, meie mõtetest ja sisevaatlustest.

Mis mulle meeldis?

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

"Mina, Sisyphos" oli põnev lavastus, sest sellesse oli kombineeritud elemente nii nukuteatrist, tantsutaterist, kui ka objektiteatrist. Tõeline visuaalne pärl!

Mulle avaldas kõige suuremat muljet näitleja Stoyan Yovchevi täielik kontroll oma keha üle ja tema käte ja jalgade plastilisus ja ilmekus. Kuna nukud ja objektid olid vahelduva eduga seotud näitleja nii käte kui jalgadega, siis näitlejameisterlikkuse tõttu tekkiski tunne, et näitleja käed ja jalad on osa nukust. Lisage sinna veel näitleja hääletoon ja miimika ja sellest saab unustamatu koosluse, mis jääb päris pikaks ajaks ajusoppidesse kummitama.

Näiteks oli näitleja ülakäte külge pandud inimpead ja kui näitleja laval liikus, koreograafia tõttu oli ühe näitleja asemel laval korraga kolm tegelast: on näitleja ja tema ühel õlal olev Hea ja teisel õlal olev Halb. Või teine näide, kus näitleja põlvede külge on kinnitatud inimese büst ja kui näitleja põrandal liikus, tekkis tunne, et ta kaklebki kellegi teisega. See kõik illustreeris Sisyphose sisemonoloogi, võitlust iseendaga.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

Visuaalselt oli minu arvates lavastus piire ületav. Ma pidin päris mitu korda ekstra silmi pilgutama ja uuesti vaatama, et aru saada, kas tegemist on nüüd näitleja käte või hoopis jalgadega ja seda eriti just lavastuse esimeses pooles. Võibolla see tuleneb asjaolust, et ma tõesti pole midagi sellist varem näinud, aga peategelane suutis täita enda keha ja nukkudega/objektidega üksinda terve saali, tema kohalolek ja esitlus olid võrratud!

Nukkude geniaalsus seisis nende kunstilises kujunduses, tehnilises pooles ja selles, kuidas neid laval kasutati. Kui näitleja tantsis koos terve rea nukupeadega, mida sai akordeoni lõõtsa moodi lahti tõmmata ja kokku lükata, või kui nende jalad olid elastsete sukasarnaste asjadega soetud näitleja jalgade külge, siis ma mõtlesin, et see, kes selle kõik välja mõtles, on ikka tõsine "nuku-mastermind"!

Super elamus!

Lisan lõppu ka lavastuse treileri, et lugejal oleks võimalik saada väike pilguheit sellesse, mis lavastuses tegelikult toimub.

NuQ Treff 2019 - "Akvaarium", Ljubljana Nukuteater

Tere!

Meie suureks rõõmuks on visuaalteatri festival NuQ Treff tagasi! Ja siit tuleb ka esimene arvustus, Ljubljana Nukuteatri lavastus "Akvaarium".

Akvaarium

Pealkiri: "Akvaarium"
Teater: Ljubljana Nukuteater, Sloveenia
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Miha Golob
Näitlejad: Miha Arh ja Gašper Malnar
Žanr: Visuaalteater, lastele
Vanus: 3+
Kestus: 40 minutit
Esietendus: 16. veebr. 2017
Asukoht: NUKU Ovaalsaal
Millal nähtud: 24. mai 2019
Minu hinnang: 5/5




Sisu:

Lavastuse tegevus toimub akvaariumis, kuhu ilmub üks väike muna. Muna uudistab kõigepealt tühjas akvaariumis ringi ja avastab seal teda ümbritsevat maailma. Muna naudib päikese soojust, ronib treppidest ülesse ja alla, kukub ja ronib uuesti jälle ülesse. Eriti põnevaks läheb muna elu siis, kui ta saab akvaariumisse puhutud lehtede keskel hullata või proovida, mis tunne on esimest korda vees mürada või vettehüppeid teha ja avastada enda jaoks esimest lund ja purjetada jäämägede vahel mööda akvaariumisse tekkinud merd.

"Akvaarium" jutustab põnevaid objekte kasutades loo, mis võtab vaataja kaasa imelisele teekonnale, kus vaataja saab hingest kaasa elada muna seiklustele, olgu see siis suvel, talvel või sügisel.

Mis mulle meeldis?

"Akvaarium" on sõnadeta visuaal- ja objektiteatri lavastus, mis on mõeldud väikelastele ja koolieelikutele, aga mulle kui täiskasvanule lavastus väga meeldis! Hea teater ongi selline, mis pakub igas vanuses vaatajatele elamust.

Kui lapsed minu ümber elasid itsitades ja ahhetades kaasa munale tema teekonnal, siis mina täiskasvanuna imetlesin eelkõige, kuidas sellises kinnises keskkonnas nagu selleks on tühi akvaarium, saab objektide, värvide, laavalampide, tossu, pulbrite, paberitükkide, peegli, plastiktopsi, valguse ja vee kaudu luua midagi unustamatult kütkestavat, mis paneb unustama selle, et akvaariumi ja muna ümber tegutsevad kaks näitlejat, kes tegelikkuses selle maailma loovad.

Akvaariumis toimuv oli nagu õhu, magneti ja vee ning värvide ja mustrite kirev mäng, mis lõi ühe ilusa, lummava ja nauditava terviku. Geniaalselt läbimõeldud ja elluviidud tükk!

Infot visuaalteatrifestivali NuQ Treff 2019 mängukava ja lavastuste kohta leiab SIIT. Kindlasti on tegemist ühe unikaalse ja põneva teatrifestivaliga, kus iga vaataja leiab midagi enda jaoks olenemata vanusest või maitsest! Teile kindlustatakse maailmatasemel teatrielamus!

Teater: NuQ Treff 2017 "Kõhurääkijate kongress", "Vaadates õhu liikumist", "Keskkond" ja "Savist võetud"

Tervitus!

Minu kurvastuseks toimub üks omanäolisemaid ning põnevamaid festivale, NuQ Treff, nüüdsest üle aasta. 2018. mais/juunis seda ei toimunud. Tuletamaks meelde kui ägedaid etendusi seal võib kohata ning ettevalmistuseks 2019. aasta Treffile, siis tegin kokkuvõtted paarist kogemusest eelmise aasta ülilahedast repertuaarist.

Pealkiri: Kõhurääkijate kongress
Esitaja: Gisele Vienne, Dennis Cooper, Puppentheater Halle (Saksamaa)
Kestus: 2h 00 min
Millal nähtud: 03.06.2017

pilt nuku.ee kodulehelt

Treff annab ainulaadse võimaluse nautida etenduse liike ning eripäraste oskustega artiste, keda Eestis naljalt niisama ei ette ei tule. Kõhurääkijad on kindlasti ühed kuulsamaid neist mainitud iseäralikest talentidest, keda meie lavadel iga päev ei kohta. Tahtsin seega juba põhimõtte pärast nende festivali etteaste ära näha, kuigi tahes tahtmata on nad mulle alati veidi kõhedust tekitavad. Etenduse tooniks ja sisuks ei valitud aga antud žanri viljelejate tüüpsuunda -- lustakas ja humoorikas lasteetendus -- vaid kogeda sai psühholoogiliselt rasket, sügavat ning isegi sünget pilguheitu kõhurääkijate hingemaailma.

Kõiksugu karvased ja sulelised kõhurääkidad kogunevad iga-aastasele kongressile Ameerikas. Seltskond on kirev, hõlmates isikuid ühest spektri otsast teise. Kuigi kõik näisid esimesest pilguheitest teatud kraadini ekstsentrilised, algas kohtumine ju süütult, nagu võiks eeldada, et ühiste omapäraste huvidega inimeste iga-aastane kohtumine võiks minna. Oli neid, kes hoidsid omaette, oli viisakaid, oli okkalisemaid, oli neid, kes kippusid olema ülevoolavad, oli vanu tuttavaid ja igasugu kombinatsioone veel. Kuulda sai small-talki ning tutvuti, millega keegi on viimasest kohtumisest saadik tegelenud ning kuhu jõudnud. Üheksa kõhurääkijat oma käeotsa paigutatavate enese pikendustena nukkude näol istusid laval üksteise kõrval toolidel, näod publiku poole. Tekkis tunne nagu vaataja oleks osa kongressist või siis tahtmatu pealtvaataja nende vestlustele. Selline paigutus pani tähelepanust, mis publikule osaks sai, toolis natuke nihelema. Või mõjus see ainult minule nii, sest istusin esimeses reas. Olgu kuidas oli, tundsin end olevat vahetus kontaktis kõhurääkijate ning nende, kas nunnude, veidrate, eimidagiütlevate või lausa eemalepeletavate, nukkudega.

Aga nagu pea iga peoga, kipub alguse viisakas stabiilsus käest minema, eriti kui mängu tuleb alkohol või kui vanad vimmad, hõõrumised või ebakindlused esile kerkivad. Ja küll nende tegelinskite sisud olid juba sügavad, põhjatult sügavad, täis traumasid, saladusi, hirme, kadedust ja mida kõike veel. Kõhurääkijad kohe kindlasti antud etenduses ei süvendanud arusaama kui veidrikest ja rõõmsameelsetest artistidest, kel lihtsalt omapärane hobi, mida ignorantsena pealiskaudselt võiks eeldada. Tükk pigem lõi kuvandi, et kõhurääkijad põgenevad, kas enda või maailma eest oma nukkude taha peitu, ning viimased on kui kaitserüü, kas oleviku, mineviku või tuleviku eest. Nukud olid otsekui kas isikute versioonid endist, kes nad olla tahaksid või ei taha. Etenduse kulgedes, tuli välja, et igal ühel neist oli oma, kas kerge kiiks või kompleksne trauma. Asi läks üks hetk päris masendavaks ning kombinatsioon lõbusatest nukkudes ja nende kohati üdini õnnetutest inimpartneritest tekitas kentsaka õhkkonna saali.

Mulle meeldis ka fakt, et jäin peaaegu uskuma, et need tegelased ning nende poolt avaldatu oli päris ning mitte väljamõeldud dialoog -- või oli ikka? Kohati olin veendunud, et tegu ei olnud etendusega vaid reaalses elus pilguheitega kongressile ja seal toimuvale nagu jutusaade, mis üks hetk käest läheb. Kokkuvõttes, originaalne, silmi avardav ning meelde sööbiv!

------------------------------------------------

Pealkiri: Savist võetud
Esitaja: Thalias Kompagnons (Saksamaa)
Kestus: 0h 35 min
Millal nähtud: 03.06.2017

pilt nuku.ee kodulehelt

Taaskord istusin keset nublusid ja nende vanemaid, et osa saada esmajoones lastele mõeldud etendusest, kuid mis mind kui täiskasvanut ka piisavalt intrigeeris, et kohale meelitada. Publiku ees oli mees ja käntsakas lamedaks silutud savi. Koheselt aga hakkas see savi saama järjepidevat hagu selle kujutusvõimerikka ning lohakalt osava mehe käes, selle sisutiheda pooletunni jooksul. Igasugu kujud, milled mees pidevalt valmis vorpis, ei olnud just perfektsete mõõtude, külgede ja väljanägemisega -- otse vastupidi. Pigem oli etteastes pilkuhoidev see, kuidas kord sündis kamakast söök, siis äkki printsess, järgmisena õunastruudel, ootamatult koletis, üllatuseks aiake, nüüd jõgi ja mida kõike veel. Üleminekud olid sundimatud ja kärmed. Loodud kujutused aga kiired tulema ja seejärel vaevatult moonduma millekski hoopis muuks. Lahe oli nuputada, et mis nüüd küll kerkib ja siis üks hetk -- heureka! -- see on ju loss. 

Kogu etteaste kattis mees kaootilise, savi olemust peegeldava, ühelt teemalt teisele hüppava, muinasjutuga, olles ise selline pisut kasimatu ning onu Raivolikult soe ja vahva jutuvestja. Mulle väga sümpatiseeris kui mugavalt mees ennast lastega tundis, kui ühel lainel ta nendega tundus olevat ja kui armsalt ta nendega suhtles. Seda nii enne etenduse algust, kui selle jooksul ja ka pärast. Ilmselgelt oli suhtumine vastastikune, sest mitmed lapsed jäid pärast etendust küsimusi esitama, niisama vadistama ja savi uudistama. Lapsed oli väga agarad suhtlema, küsima ja vastama -- seda ka inglise keeles!

------------------------------------------

Pealkiri: Vaadates õhu liikumist
Esitaja: L’Insolite Mecanique (Prantsusmaa)
Kestus: 0h 35 min
Millal nähtud: 02.06.2017

pilt nuku.ee kodulehelt

Antud etenduse vastu on mul veidi vastakad tunded. Esiteks, mis mulle tohutult meeldis selle maagiline, salapärane ja ootusärevusest rõkkav õhkkond, mis kogu etteaste jooksul saalis ringles. Publik lubati ühtse grupina pimedasse ruumi, kus üks haaval liiguti erinevate esituspaikade juurde kui need samm-sammult publikule ja kohtvalgusele avaldati. Iga peatuse juurde kuulus ühe kihvti mehaaniliselt liikuva masinavärgist jubina või eluka ellu äratamine. Küll olid need rohmakad ja liikusid loiult mööda maad, siis jälle olid need kerged ja liuglevad, liikudes mööda nööri õhus. Teisi sai vänta ringeldes tegutsema panna või auruga kärmelt keerlema sundida. Kõike seda saatis sisule ja metallist tegelinskitele passiv krapsakas elav muusika. Ning, mis põhiline, kogu toimuvaga käis lisaks kaasas ka tekst -- prantsuse keelne tihe ja pidev jutt.

Lava taga sai endale võtta etenduse n-ö kava või siis kuuldava tõlke lehe, millel olid pildid lavamehaanika objektidest. Esimesena kirjas on ka palve olla ruumi sisenedes ja seal liikudes ettevaatlik ning kõndida ainult mööda maas olevat joont, sest elukad on ootamatult haprad ja mõnele peale astudes, on show läbi. Järgnes kaks A4 lehte eesti keelset juttu, seletamaks lahti, mida etenduse ajal pidevalt näitlejanna poolt võõrkeeles vadistatakse. See tekst andis ka aimuse lahtirulluva toonist -- krutskeid täis, lustakas ning veidi veider!

Kuuldavas oli tegu otsekui tagasivaatega vanema tüdruku poolt mälestustesse lapsepõlves, kus sisu ei tundu alati realistlik ja seostatud, kuid on omane rikka kujutusvõimega ning seiklushimulisele põngerjale. Tüdruku jutuvada sisaldab tema püüdlusi lendama õppida, ema ujuma õppimise saagat, ülevaadet pesupäevast, õdede-vendade üles lugemist ja hulgaliselt muud mis pähe torkas. Seda kõike raamis, lisades dimensioone, ringi ukerdavad masinad, mis sobival hetkel, kas näitlejanna või muul nutikal viisil ellu äratatati. Lemmikuks jäi mul aga kõige vähem põnevam neist, mis oli ka vast kõige vähem konstruktormasina mõõtu. Nimelt oli õhus ühest otsast teise tõmmatud krussis traat ning selle kõrval küünalt lükates, moodustas keerdus traat seinale varjuna arusaadava ja loetava prantsuse keelse teksti.

Kõike eelnevat arvesse võttes, valmistas mulle etendus veidi pettumuse. Ma ei teadnud mida ma nii väga ootasin, ilmselgelt midagi hämmastavamat ning enam ohooo-momente, kuid ma ei vaimustunud nähtust. Kõik oli kihvt ja meeldejääv, kuid tegu ei olnud antud Treffil minu lemmikuma visuaalteatriga, mida mõnes mõttes eeldasin, sest kiiremini müüdi piletid välja just antud etendusele. See muidugi ei tohiks olla millegi aluseks, kuid selline mulje mulle jäi. Siiski, oli tegu vahva kogemusega!

------------------------------------------

Pealkiri: Keskkond
Esitaja: Renaud Herbin (Prantsusmaa)
Keskkond: 0h 30 min
Millal nähtud: 03.06.2017

pilt nuku.ee kodulehelt

Publik palutakse hämarasse saali, mille ühes nurgas on kahetasandiline metallist silinderjas neljale sambale toetav n-ö lava. Publik paigutab end ümber riistapuu maha istuma või kaugemale seisma. Nukukunstnik ronib ülesse, teisele tasandile. Publiku silmapiirile jääb esimene tasand, millel tundub olevat nagu sile kiht märga musta liiva. Teiselt tasandilt hõljub alla nööridega juhitav luukerelik, kulunud ja õnnetu näiv nukk. Ülejäänud pool tundi püüab nukk välja pääseda sellest lämmatavast mustast august, mis tundub nagu kaev ning millest on lõppkokkuvõttes võimatu pääseda. Ja nii see elukurnatud ja võitlusest tühjaks imetud nukk sinna musta liiva kihi alla vajub ja upub. 

Ma pole ammu enam midagi nüüd trööstitut näinud, mis ei jäta grammigi ruumi ühelegi valguskiirele. Peegeldades tänapäeva ängistavat, julma ja endasse uputavat maailma, ühiskonda ning pidevaid muresid ja füüsilist ning hingelist hävingut, ei ole kellelgi pääsu. Eemaldades roosad prillid ning pilgu pidevatelt tähelepanu eemale tõmbavatelt manipulatsiooni vahenditelt mis elu ümbritsevad, siis tundus nähtav liiga reaalne, et seda sümboolse interpretatsioonina mitte tõena võtta. Mulle mõjus etteaste väsitavalt ning morjendavalt, kuid samas õigetele teemadele mõtteid suunavalt. Samuti, ei saa mainimata jätta etteaste meisterlikkust ja iseäranis nukunäitleja oskuslikust nii vähesega nii paljut välja näidata ning nukku nii hingestavalt tegutsema panna, seda kasvõi mõne tillukese liigutusega. Pärast seda etendust oli mul vaja sooja teed ning tükki kooki, milled ka koheselt endale hankisin!

TREFF: "FREEZE!" - Nick Steur (Holland) ja "Plastikkangelased" - Ariel Doron (Iisrael)

Tervitus!

Kaks ülevaadet selle aasta TREFFilt!

Pealkiri: Plastikkangelased
Originaalpealkiri: Plastic Heroes
Kestus: 40 min
Millal nähtud: 03.06.2016 (Von Krahli teatris)
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Sõda ja mänguasjad või siis sõja illustreerimine mänguasjadega, ei ole just kooslus, mis esimese mõttena kokku sobiks. Eriti kuna lelud assotseeruvad lastega ning viimased omakorda muretuse, süütuse, puhtuse, rõõmu ja avatusega. Reaalsuse koledaimat aspekt, sõda, aga on kõike muud kui päikeseline. Kuid just selline teema ja vahendite vastandumine andis antud tükile sügavama tähenduse ning tõi ka publikus esile jõulisemaid emotsioone. Etendus oma ideega baseerus puhtalt just sellel kontrastil ning reaktsioonidel ja vastuolulistel tunnetel, mis sellest tulenesid. Nähtu võimaldas erinevate tasemega kihtidel paigutatuna hulgaliselt diskussioonimaterjali ning viskas õhku nii mõningaid ajurakukesi stimuleerivaid mõttekilde, sest on vähe niivõrd kõrgtasemelisi kontroversiaalseid teemasid kui sõda.

pilt nuku.ee kodulehelt

Laval oli laud ja tool ning mänguasjameister võlus laua all olevast sahtlist välja kõik etteasteks vajalikud komponendid. Publiku ees rullusid lahti üksikud, kuid värvikad ja löövad hetked sõjaväelase elust. Näha sai üksluiseid momente, kaootilisi hetki, tundeküllaseid momente ning pingelisi hetki. Vastupidiselt populaarsele imidžile, ei hõlma sõda ainult nottimist ja madinat, enamgi veel on igavaid ning meeleheitele ajavaid rutiinseid olukordi, näiteks valvekohuse täitmine. Seda nüristavat ja monotoonset tegevust demonstreeris seik, kus roheline mängusõdur kõndis edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, sõi ära paki Draakoni komme, jõi ära pudeli Coca-Colat, tühjendas põit ning haigutas laisalt. Kõlab äärmiselt igavana ja see stseen võttis omajagu aega, kuid vürtsi lisas tõsiasi, et etendusemeister tegi mänguasjaga kõik tegevused kaasa. Ehk siis pugis mees tõesti vaikselt vaataja silme all ära paki komme ja pissis ka vett publikusse.

Emotsionaalsemaid hetki esindas sõduri Skype kõne oma kodusele kallimale, keda kehastas Barbie nukk, ning sõdurite endi unistused ja allasurutud tunded, mis ebasobivatel hetkedel üles kerkisid ning millede kulminatsiooniks võib lugeda tempokat ja ekstravagantset diskotantsu etteastet mitme nuku poolt. Viimased saadi tantsu vihuma väga lihtsalt aga leidlikult. Nimelt oli tegu mänguasjadega, mis patareide lisamisel, sai panna relvad käes maha roomama ehk siis nihkusid nad jalgu liigutades teosammul, kuid järjekindlalt edasi. Tõstes nad aga jalgadele, liigutasid nad oma keha kelmikalt ning energiliselt otsekui tantsu saatel, relvad käes vehkimas. Iseenesest mõistetavalt ei puudunud peostseenidest ka tulevärk. Tekkis koomiline, kuid samas veidralt hirmuäratav vaatepilt. Meeldejääv efekt saavutati taas tänu kahe üksteisest kaugel eemal seisva vastanduva faktori põrkumisele: tants ja pidu versus relvad ja sõda.

pilt nuku.ee koduelehelt

Loomulikult oli märkimisväärne osa etenduses ka huumoril, kuid arvestades konteksti oli tegu pigem musta huumoriga. Kohati tundus, et vaatan filmi "Ässad," kus parodeeritakse sõjafilme ning millest kumab läbi tüüpiline ameerikalik lähenemine taolistesse filmidesse. Ehk siis tundus sõda liialt kangelaslik, ilustatud ning entusiasmi täis. Seda illustreeris näiteks stseen, kus sõdurnukud lähevad helikopterisse ning iga üks ütleb suure mürina taustal, enne lahingusse sukeldumist, midagi särtsakat ja änksi täis. Tegu oli otsekui võltsidest, teesklevatest või reaalsuskaugetest kangelastest, millele viitas ka tüki peakiri: plastikust kangelased. Minu lemmikud momendid aga ei sisaldanud ilmtingimata nalja, vaid ühte karvast ja pehmet tiigrist mängulooma. Viimane sümboliseeris minu silmis sõja süütut keskkonda ning ohvreid. Ülinunnu oli looma ninapidi kokkusattumine tanki ja sõduriga ning looma üliarmas kehakeel.

Väga tähtis on ka välja tuua, et etenduse lõpus jagas mees lahkuvale publikule samu Draakoni kommi, mida enne agaralt mugis. Miinusena mainiksin eelnevalt, ühelt küljelt plussina loetletud, liialt paroodialikku õhkkonda, mis kohati takistas nähtut tõsiselt võtmast, mida käsitletud teema, tahes tahtmata, alati on. Tõsiduse ja pilamise noateral tasakaal oli faktor, mis võimaldas tükile niivõrd sügava jäneseuru, kuid see kippus paaril korral liialt kalduma kerglasele poolele.

----------------------------------------------------

Pealkiri: FREEZE!
Kestus: 40-70 min
Millal nähtud: 04.06.2016 (Katariina kirikus)
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Ma ei ole just agar klassikalise teatri väliste etenduste külastaja ning igasugu performance-esitlus teeb mind tihtipeale nõutuks, kuid vaatama minna, kuidas üks mees vaikselt kive üksteise peale tasakaalu laob, tundus äärmiselt intrigeeriv. Seda eriti kuna ainuüksi idee, et ükskõik millise suuruse, raskuse ja kujuga kivid on kuidagimoodi alati võimalik üksteise peale püsima paigutada, tundus enne antud etteastet nägemata omajagu fantaasiamaailmast pärit.

Asukohaks oli valitud salapärane, atmosfäärikas, ajaloost pakatav ning, õnneks viimasel ajal, üllatavalt palju rakendust leidnud Katariina kirik vanalinnas. Kuigi etendus ning asupaik minu jaoks ideaalis ei sulandunud (vastandid: üks modernne, pingeline ja visuaalne ning teine vanaaegne, sisutihe ja lõõgastava efektiga), pakkus hoone piisavalt ruumi ja iseloomu, et tegevust toetada ning meeldejäävat kogemust pakkuda. Enne kirikusse sissepääsemist, algas etendus aga hoopis reeglite tutvustamisega publikule, et kus nad võivad liikuda, kuidas kohe algav toimima hakkab ning veidi taustainfot kasutatavatest esitlusvahenditest. Lävendit ületades oli märksõnaks vaikus.

Keset kivist ja ebastabiilset kirikupõrandat oli kividega piiratud ringjas ala, kuhu sisse külalised jalga sisse tõsta ei tohtinud ning mille territooriumil tegutses meister, kes oma tasakaalustamisvõimed demonstreeris. Kivid oli väidetavalt mees korjanud eelneval päeval rannast ja mujalt ning kordagi ei olnud ta nendega varem veel oma oskusi katsetanud. Kivid olid erinevad, küll pisikesed ja piklikud, küll suured ja kandilised kamakad. Esmapilgul oli tõesti hämmastav mõelda, et kuidas ta küll need mittekoostööaltid esemed üksteisega harmooniasse paneb. Olin äärmiselt skeptiline, kuid kui esimesed paar kolakat paigas, siis olin hetkeks sõnatu.

pilt nuku.ee kodulehelt

Mees liikus oma ringikujulisel mängumaal ning küll kord võttis kaootiliselt maha laotatud kive ise, kord hoidis oma kätt kutsuvalt, et keegi teine tal enda valikul ühe pihku paneks. Koheselt ei saanud pealtvaatajad isegi aru, et mida mees neilt ootab ning ka meile iseloomulik tagasihoidlikkus lõi välja. Veidi koomiline oli kuidas mees ootas, käsi kutsuvalt üleval, kuid keegi ei vaevunud talle midagi sinna ulatada, eeldades, et keegi teine teeb või olles uje. Õnneks saadi sellest häbelikkusest etteaste kulgedes peatselt üle. Publiku valik kinnitas ka seda, et mees ei valinud tükke, mida oleks kergem sobitada vaid kohati sattusid kätte väga keerulised kombinatsioonid. Nii uskumatu kui see aga ei olnud, sai ta pea iga väljakutsega hakkama.

Kividele lisaks kasutas ta ka pikki metallist nelinurkseid talasid, mis olid seest tühjad ja milledele ta kivisid tasakaalustamiseks asetas. Kohati tegi see ülesande lihtsamaks, kohati raskemaks, sest balanssi oli tarvis panna ka tala, mis liialt lihtsalt võis ümber kukkuda. Ka kivide arv, mis ta üksteisele asetas varieerus, kord oli kolm või isegi neli tasakaalu laotud, kord aga vaid kaks, kui tükid eriti vaevanõudvad olid. Oma ambitsioonikaima kombinatsiooniga ta kahjuks hakkama ei saanud. Plaan oli kasutada mitut tala, üks pikkupidi ja teine horisontaalselt, ning nende peale omakorda kive tasakaalustada, kuid kahjuks jäi tulemus nägemata, kuna mehe jõud sai otsa ning vahendid ei olnud kuidagi altid koostööd tegema. Kukkumise ja selle põrke tagajärjel langesid ka eelnevad tornid, kas tervenisti või üksikud tükid. Põhimõtteliselt pidas paika mõte, et kasvõi üks hingetõmme võis kunstiteosed hävitada. Veel enamgi sundis see elama momendis ja saavutusi imetlema, sest juba järgmine moment võisid nad olla maas hunnikus. Huvitav oli hiljem küsimuste ja vastuste vestluses publikuga kuulda, et üldiselt tema sambad ümber ei kuku ning tavaliselt suudab ta kõik ettevõetud tükid lõplikult ikka enda pilli järgi tantsima panna, kuid konkreetne etteaste oli vahendite koostöö tõrksuses mehele isegi tervitatavam kui ideaalne show.

pilt nuku.ee kodulehelt

Eriti meeldejääv oli mulle veel etteastet hõlmanud vaikus. Keegi ei iitsatanud ning kui keegi tasaselt liikus või kotti õlal riivas, siis oli see otsekui plahvatus, mis lõhestas häirivalt ülipinevat õhkkonda ruumis. Sellise tasemega vaikust pole ma enam ammu nautida saanud. Olen veendunud, et kui nõel oleks kukkunud, oleks ka seda teravalt kuulda olnud. Ilma sellise vaikuseta ei oleks aga mees nii pingsalt keskenduda saanud, nii väga, et lausa higi voolas.

Miinusena pean tõdema, et ootasin enamat ehk perfektsemat etteastet. Jah, ma saan suurepäraselt aru, et tegu on iga kord ainulaadse ja ettearvamatu ettevõtmisega, ning ka mehele endale meeldisid ootamatused enam kui lepase reega sõitmine, ja et tegu on üleüldse erakordse visuaalse kogemusega. Teen ülekohut, kuid siiski tahtsin esmalt näha ideaalset show-d ja teisena oleksin avatud muudele variatsioonidele ning ootamatustele kivide ladumises. Samas aga ega mul vast kunagi enam taolist etteastet näha õnnestu. Ootasin ka sama võimsaid ja suurejoonelisi torne nagu fotodel, kuid sellistesse kõrgustesse siinkohal ei jõutud. Vaatamata sellele, oli tegu haruldasi oskusi demonstreeriva pulssi igati tõstva etendusega.

TREFF: "Päike läheb puhkusele" NUKU teatris!

Veelkord TREFFilt!

Päike läheb puhkusele

Pealkiri: Päike läheb puhkusele
Teater: NUKU
Üritus: TREFF 2016
Dramatiseerija ja lavastaja: Taavi Tõnisson
Autor: Kristi Kangilaski
Osades: Katri Pekri, Katariina Tamm, Anti Kobin, Mirko Rajas, Jevgeni Moissejenko
Asukoht: NUKU Auna teatrimaja
Kestus:45 minutit
Žanr: Lastelavastus, vanus 3+, nukulavastus
Esietendus: 30. aprill 2016
Millal nähtud: 05. juuni 2016
Minu hinnang: 5/5





Mulle meeldib NUKU teatris käia, sest tänaseni olen igalt etenduselt saanud positiivse laengu. Olgu tegemist kas lavastusega väikelastele, koolilastele või täiskasvanutele. Ka "Päike läheb puhkusele" polnud erand.

Sisu:

"Päike läheb puhkusele" räägib loo sellest, kuidas päike otsustab peale miljoneid aastaid töötamist puhkusele minna, sest ta on väsinud. Keegi teda kunagi töö eest ei täna ja ta on tüdinud sellest, et teda võetakse iseenesestmõistetavalt. Mõeldud, tehtud! Päike võtab kassi kuju ja otsustab minna puhkama Maale, kus ta ühel vihmasel päeval kohtub tüdrukuga, kelle nimeks on Säde. Säde paneb Päikesele nimeks Kass ja nendest saavad lähedased ja head sõbrad. Samal ajal, kuna Päike puhkab, hakkab ilm Maal muutuma, esialgu vihmaseks ja tormiseks ning seejärel külmaks ja jäiseks. Säde külmetab ja jääb raskesti haigeks. Vaatamata tugevale sõprusele Sädega, peab Päike tegema raske otsuse ja pöörduma tagasi oma töökohustuste juurde ning jätma hüvasti tüdrukuga, kellest ta väga hoolib.


Varjudemäng. Foto: Jaana Süld

Mis mulle meeldis?

Kuna vaatasin seda lavastust just eelkõige visuaalteatri festivali raamides, siis tahaks alustada osadest visuaalsetest efektidest, mida lavastuses kasutati.

Enne etenduse algust mõtlesin ma, et huvitav, miks on lavakujunduses nii palju lampe? Vastuse oma küsimusele sain üsna kiiresti, sest lampe ja nende valgust kasutati minu arvates fenomenaalselt visuaalsete trikkide jaoks, ilmestades vihma, tuult, lumesadu ja palju muud läbi varjude. Varjuteatri elemente oli lavastuses palju ja need oli hästi läbimõeldud.

Vihma tehti ka lõbusalt, piserdati tegeleastele otse ja hulgaliselt pihustitega peale - täitsa nagu päris!

Väga vahvad olid ka lae alla riputatud päikesesüsteemi planeedid koos Päikesega, mis ilmestasid seda, kui paljudele planeetidele Päike oli rõõmu toonud ja tööd teinud. Väikelastele oli päikesesüsteem kindlasti kasulik juba puhtalt visuaalse informatsiooni edastamiseks.

Muusika andis lavastusele samuti juurde, sest ta oli laval toimuvaga imelises harmoonias. Kui oli tormine ilm ja päike oli kiisuna linnatänavatel, siis oli ka muusika sünge. Kui kiisu oli Säde perega koos, oli muusika helgem.

Kõige ägedam antud lavastuse juures olid laste reaktsioonid loole. Kostis nii rõõmukiljatusi, kui ka sügavaid ohkeid ja kohati ka hirmuvõpatusi ja tüki lõpus ka pisaraid ja see kinnitas mulle veelkord, et tegemist oli fantastilise tükiga. Ja mis seal salata, kui Päike Säde juurest ära läks, tuli mul endal ka väike pisar silma - stseenid laval olid lihtsalt südantsoojendvalt liigutavad.

Kokkuvõttes:

Siiras, armas, soe, imeline lugu! Kiitus tervele trupile ja kui teil vähegi võimalik, võtke lapsed kaasa ja kui lavastus sügisel uuesti mängukavasse tuleb, minge vaatama! Kindlustate endale tõsiselt toreda elamuse!

5+ lastelavastus!


Boonuseks 9-aastase Mihkli arvamus lavastusest. Lastelt lastele!