reede, 25. jaanuar 2019

Kogemus: Raamatuvahetus

Tervitus!

Jagan seekord enda kogemust populaarse www.raamatuvahetus.ee raamatute vahetamise keskkonnaga, mis aina vunki kogub ja seda põhjusega!


Enim soovitud, koht nr 1
Olen agar lugeja, kellele meeldib eriti loetavaid raamatuid omada, raamatukogud on hädavajalikud, kuid kui mul on valik, siis tahaksin hoida käes ikka endale kuuluvat teost. Raamatute hinnad aga järk-järgult tõusevad ja on juba üpris krõbedaks muutnud. Iseäranis eestikeelseid raamatuid ostan ma vähem ja vähem, sest inglisekeelsed on tunduvalt soodsamad, valik on parem ja alati on mugavam lugeda juttu originaalkeeles. Vaikselt, kuigi enda põhimõtete vastu minnes, lähen järjepidevalt üle ka e-raamatutele. Tulenevalt minu soovist omada raamatuid mida loen, siis on aastatega riiulitele kogunenud ka ports kirjandust, mida ma kunagi enam kätte ei võtaks ning mis lihtsalt koguvad tolmu. Raamatu eest kopsaka summa tasumise ja vanade raamatute seisma jäämise dilemma lahendab aga ideaalselt raamatuvahetus, mis ühendab kaks muret ja võitjaks jäävad kõik. Või kas ikka jäävad?

Üliinnukalt, olles tutvunud vaid pakkumise reeglitega (viga number üks), laadisin raamatuvahetuse kodulehele üles kuskil 15 raamatut, mida tean, et vabatahtlikult, või siis vaid koristamiseks, kunagi oma kohtadelt ei eemaldaks. Juhtus see, et oma 5 raamatut telliti minu pakutust juba vaid minutite jooksul ja ülejäänud kuskil 5 said uued omanikud järgmiste päevade jooksul. Hiljem, ühtset ja kompaktset kõigi kasutajate soovide koondnimekirja vaadates, avastasin, et mitmed minu raamatud kuulusid enim otsitud teoste hulka, mida just tihti ei ringelnud või mida tahtis liialt suur hulk inimesi, et kõigile alati jätkuks. Kogusin hulgaliselt punkte, et saaksin ise tellima hakata. Olin õhinas, sest soov oli saada vastu teoseid, mis trükist väljas, uuemapoolsed, suured vanad lemmikud, jne. Siin aga sain külma dušši osaliseks, sest mitte ühtegi oma kümnest raamatust mida ma väga tahtsin ei olnud pakkumisel. Möödus üle kuu ja ikka polnud ühtegi minu suurt soovi ringlusesse sattunud. Suvalisi teisejärgulisi raamatuid ma ka ei tahtnud tellida, et lihtsalt tellimispunkte maha visata. Võttes arvesse seda, et tasuta vahetuspaketiga sai tellida vaid ühe raamatu kuus (proovipakett oli mul kaks raamatut, pärast seda oli priipakett, ehk üks raamat kuus), siis tundus tühja-tähja tellimine raiskamisena. Kunagi ei tea ju kui ilmub väga oodatud teos, aga kuu tellimise limiit on mul juba ületatud. Kui oli tahtmine rohkem raamatuid kuus vahetada, siis tuli juba peale maksta sobiva paketi soetamisega. Lisaks, tuli arvesse võtta, et tellimiseks on tarvilikud ka tellimispunktid, mida sai näiteks ühe, kui pakkuda välja viis raamatut teistele valimiseks. Loomulikult, sai neid ka kui keegi tellib ja saab kätte sinu poolt saadetud raamatu.

Enim soovitud, koht nr 2
Põhimõtteliselt, raputan ma endale siiani tuhka pähe, et oma agaruses ei kontrollinud ma kordagi üle, et kuigi mul oli teistele kasutajatele soovitut anda, ei ole tegelikult kellegil teisel mulle pakkuda midagi mida mina väga tahan. Tulemus oli see, et olin välja saatnud oma kümme raamatut, kuid endal olid vaid tühjad peod. Loomulikult, ei eeldanudki ma, et saan kõik soovid täidetud ja kohe, kuid arvestades seda, et ma ei taha just kõige populaarsemaid, igivanasid, erakordseid või haruldasi raamatuid, siis natuke pettunud maitse oli suus küll. Ehk siis, tahan öelda seda, et kuigi minu arvates on raamatuvahetus ja selline võimalus lausa geniaalne ning olen sellest siiani vaimustuses, tuleb enne ikkagi uurimistööd teha, et ei juhtuks sama mis mul: jagan tasuta oma raamatud ära (riiulid on küll tühjemad), kuid mingisugust kompensatsiooni ei saa (minu kallite raamatute ostmise mure eksisteerib jätkuvalt). Kõik oleneb huvidest ning olen kindel, et enamus vahetajaid tunnevad, et on võitnud ja kasu saanud, kuid peavad ju olema ka mõned õnnetukesed, kelledel niiväga ei vea. Seekord olen selleks mina. Üks hetk võtsin lähenemise, et ei pane enam ühtegi raamatut pakkumisele, kuigi neid mida väga soovitakse ja minul enam vaja ei lähe, on omajagu. Ma ei tahtnud olla 100% vaid heategija ja rõõmu teistele tuua. Tavapärase iseka inimesena, tahaksin enne ka midagi, mis mul tuju tõstaks ja kogu vaeva õigustaks.

Enim soovitud, koht nr 3
Hetkel on lehel saadaval üle 101 000 raamatu ning üldse on kokku toimunud üle 102 000 raamatuvahetuse. Kasutajaid endid on üle 20 000. Numbrid on aukartustäratavad. On ilmselge, et tegevus on jõudsalt populaarsust, fänne ja aktiivseid vahetajaid leidnud. Samuti, on täidetud turul olevat suurt tühja auku. Olen veendunud, et sellist võimalust oli inimestele hädasti vaja. Raamatuvahetus on suurepärane seismajäänud kirjanduse uuesti ringlema panemisel, lugemisele uue elu sissepuhumisel, raha säästmisel ning trükist ammu väljas olnud teoste leidmisel. Ei tasu aga oodata, et raamatuvahetus on nagu raamatupood, kus lisaks antikvariaadile tüüpilistele raamatutele leiduvad ka kõik uued väljalasked. Nagu mainitud, ei ole garantiid, et seda mida sina soovid, on kellegil ka pakkuda. Kohe üldse ei tasu seda eeldada. Kindlasti on saadaval märkimisväärne osa vanemat kirjandust ja näiteks Eesti Päevalehe sarjade raamatud, Seiklusi maalt ja merelt teoseid, ports naistekaid, sealjuures palju Barbara Cartlandi, ning muid teoseid, mis ei ole niivõrd sügavad ja kipuvad ununema kohe kui loetud, ehk siis ajaviitekirjandus ning klassikalised lood, mida on juba mitmeid kordi trükitud ja ringluses suur ports eksemplare. Muide, inglisekeelne kirjandus on väga põhjalikult esindatud. Kui ilmub aga midagi, mida soovivad näiteks üle 120 inimese (“Inetuse ajalugu”), aga mida on ringluses käinud ja vahetatud vaid 3 korda, või üle 100 inimese (“Romanovid. 1613-1918”), mida on vahetatud ka ainult 2 korda, siis läheb sõjaks. Sellisteks olukordadeks on loodud teenus, et kui maksta 4.50 senti, siis saab telefonile tellida sõnumi koheselt kui soovitud raamat üles laaditakse (kümme SMSi). Pole siis ime, et mõned teoses krabatakse ära sekundite jooksul.

Enim soovitud, koht nr 4
Lisaks nutikale ideele on koduleht ja süsteem väga lihtsakoeline ja kasutajasõbralik. Nokkida võib alati, kuid paari minutiga, olles saidiga tutvunud, oli mulle selge kuidas see toimib ning sain aktiivselt tegutsema hakata. Oma suure nurina vältimiseks oleksin pidanud aga rohkem tähelepanelikum olema. Olles sisseloginud, on üleval reas näha minu poolt pakutavad, üleandmist vajavad, saadetud, oodatavad ja soovitud raamatud, koos kogutud punktidega. Kõigil registreerunutel on ka oma profiil, kus on näha kui usaldusväärne pakkuja on, lähtuvalt siis tagasisidest ning viimast saab anda kõikide vahetuste järel. Isikud saavad ka omavahel privaatsõnumeid saata. Näha on ka kui palju on mõnda konkreetset raamatut vahetatud ning vaadata saab ka edetabeleid, näiteks, mis on enim soovitud raamatud. Otsida saab žanri, ajaliselt viimati lisatud teoste, soovijale asupaiga suhtes lähedasema või konkreetse märksõna järgi (autor, pealkiri, jne). Vaadata saab ka raamatuid, mis on viimati vahetatud. Mis mulle aga teenuse juures kõige enam imponeeris oli tõsiasi, et raamatu saatja ei maksa sentigi transpordi eest ning, kasutades Itella SmartPOSTi, saab tellija iga raamatu kätte vaid 2,19 euro eest. Nii kui raamatu tellid, saab pakkuja koheselt ka vastavalt endale sobivaks SmartPOSTiks pandud automaadi koodi, millega saab hõlpsasti paki teele panna (koodiga saatmine). Võimalus on ka raamatuid käest kätte anda ning sel juhul ei ole vaja ka maksta saatmistasu, ehk siis, saab uue raamatu täitsa tasuta. Mõlemad variandid olen ära kogenud ja väga mugav oli.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on tohutult tänuväärse ettevõtmisega ning soovitan võimalust kõigile, kel huvi. Esmalt aga soovitan teha uurimistööd ja mõelda läbi, et mis on eesmärk sinna vahetama minnes. Kas heatahtlikult enda raamatud ära jagada ning vastu saada vaid ühe raamatuvahetuse õiguse kuus -- kui soovitud teoseid üldsegi ringluses eksleb -- või on soov ikkagi ka enda riiuleid tühjade kohtade tekkimisel täiendada ja valmisolek peale maksta. Kordan, et kindlasti paljudel on vaid kiidusõnu ja kogemus on üdini positiivne, kuid kahjuks minule on hea kõrval jäänud ka natuke kibestunud ja rahamaitse suhu. Ehk siis, andsin ära üle kümne raamatu, vastu ei saanud midagi ja isegi väga kiirelt ei saaks, sest juhul kui ma ei soovi maksta, saan nende üle kümne jagatud teose asemel alles kümne kuu pärast tasaarvelduse tehtud. Lõpuks otsustasin enda konto sulgeda, kui üks tellija tahtis, et kasutaksin muud saatmisteenust, mis eeldas, et tasuta raamatu annan ja maksaksin veel saatmise eest lisaks peale. Siin tõmbasin enda lahkusele piiri.


reede, 4. jaanuar 2019

Teater: "Mäng on alanud"

Tervitus!

Ilusat uut aastat!

Pealkiri: Mäng on alanud
Teater: Ugala (külalisena Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Tanel Jonas (Vanemuine)
Näitlejad: Aarne Soro, Luule Komissarov, Triinu Meriste, Tanel Ingi, Martin Mill, Adeele Sepp või Marika Palm, Kata-Riina Luide ja Vilma Luik
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 15.04.2016
Millal nähtud: 08.10.2018
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
Taaskord olin meeldivalt üllatunud, et teatrite repertuaari mõni meie lavadele haruldane krimilugu jõuab. Ma tõesti naudin Hercule'i, Marple'it, Midsomeri ja teisi briti krimkasid. Sherlock Holmesist ma ülemäära vaimustused aga millegipärast ei ole, seega ei olnud ma pettunud, et peategelane tegelikult ka kuulus detektiiv ei olnud, vaid pigem näitleja, kes Sherlockit lavastuse sees olevas lavastuses kehastas. Tükk ise algas pauguga, päris pauguga. Sherlock võidab Moriarty üle ning aplausi ja tänusõnade saatel tulistab keegi saalis istuva publiku hulgast laval näitlejat näidendi sees. Kardinad sulguvad ning läbi oli efektne, uudishimu äratav ning ebatavaliselt nutikas proloog -- minu tähelepanu oli pälvitud. Tõeline etendus algas sealt alates.

Möödunud on omajagu aega ning eelnevast tulistamisest paranev William Gillette valmistub külaliste vastuvõtuks oma maailmast eraldatud villas -- ideaalses paigas mõneks mõrvalooks. Pärast aastatepikkust kuulsa detektiivi kehastamist lavadel, on krimimüsteeriumide lahendaja pisik teda nakatanud, ning mehel on kindel plaan saada jälile kes ja miks teda tulistas. Külla on oodata kõiki trupikaaslaseid, kes Williamiga samal ajal laval seisid kui kuul teda tabas. Head näitlejast sõpra, Felixit, ja viimase sama ameti peal abikaasat, Madge'i, ning Williami endist armsamat, Aggie't, koos tolle värske kallima, Simoniga. Lisaks oli majas ka veel Williami tuulepeast ema ja naise koerake. Tuleb tähele panna, et kõik lavastuse tegelased olid omamoodi erinevate krimižanri tegelasklišeede esindajad, mõned rohkem üle võlli kui teised. Olles ise agar krimkade fänn, oli hämmastav, kuidas peategelane ei tulnud selle pealegi, et oma geniaalse plaani raames lõi ta tegelikult perfektse keskkonna esimese möödalaskmise juures, järgmise, seekord, tõelise mõrva toimumiseks. Mehe prohmakas oli aga ainult publiku rõõmuks ning aluseks antud paroodiasugemetega loole. 


Koosistumine algas ju pealtnäha õdusalt ja pahaaimamatult. Nagu enamus detektiivlugusid ikka. Publik saab tundma karakteritevahelist ajalugu, konflikte, suheteid ja hoiakuid. Kuna tegu on krimkaga, siis vaataja juba ka teab, et igast hõõrumisest võib potentsiaalselt välja lugeda ohtu mõne tegelase elule. Alati on põnev juba algusest peale märke, vihjeid ja detaile enda peas kokku keevitada, et nuputada kes, milleks ja kellele üks hetk noa selga lööb. Sõna otseses mõttes. Või lähevad seekord käiku lausa mitu nuga? Põnev, põnev. Nagu eelnevalt mainitud, siis peategelane olukorda turvalisemaks ei teinud, vaid lausa provotseeris kurja kaela. Ta astub ämbrist ämbrisse, uskudes, et on piisavalt taibukas, ettevalmistunud ja oma aastatepikkusest Sherlocki kehastamisest tulenevalt puutumatu. Selle jaoks on ta majasse paigutanud ka salaruume, pealtkuulamisseadmeid ja mida kõike veel. Suurushullustus saab saatuslikuks. Mingi hetk mikropinged eskaleeruvad ja üks tegelastest koksatakse maha. See juhtus minu jaoks päris hilja juba loos sees, kuid igati mõjusal ajahetkel ning esmapilgul ootamatu tegelasega, kes aga mingi hetk liiga palju teiste vimma endale tõmbas ja sellest tulenevalt suur üllatus ei olnud, et just tema ära koristati.


Pean tunnistama, et tükk oli vastava meeleolu loomise, tegelaskujude vajaliku väljajoonistamise ning ahetama paneva kulminatsiooni ettevalmistamises esimeses vaatuses päris osav. Tulemus oli pinev, salapärasust pakkuv ja mitte otsekohe läbinähtav. Kõigil laval olijatel paistsid olevat luukered kapis, motivaator kellegi teise minevikus või tulevikus eemaldamiseks ning piisavalt omavahelist kemplemist, mis pakkus särtsakat ja vaimukat katet toimuvale. Välja tuli mõnus kompott krimi, draama ning huumori vahel, millest viimane oli läbiv, kuid mitte fookuses. Selline kombinatsioon oli mulle meelepärane, sest see takistas tükil muutumast täienisti paroodiaks, millel lahja krimi pool. Võtsin etendust esimeses vaatuses veel isegi tõsiselt. Teine vaatus aga pani kõigele eelnevale pommi alla ning laval rullus lahti üks palagan. Krimi ja draama suruti tagaplaanile ning võimust võttis pila ja komöödia -- iseäranis, füüsiline komöödia. Esimese vaatuse tasakaalukas tempo, mõõdukas žanrižongleerimine ning usutavam lähenemine asendus nagu hamster rattas tsirkusega. Mõlema vaatuse tooni ebakõla oli tugev -- tundus, et vaatan otsekui hoopis teist näidendit. Ma ei ütle kunagi ära heale huumorile või farsile, kuid ühtimatus esimese ja teise poole vahel ei lasknud mind nähtut täisväärtuslikult enam nautida. Oleksin tükki enam hinnanud, kui ta oleks teinud selgema otsuse, kas on esmajoones teravmeelne paroodia või asjalik krimilugu -- järjepideva ühe joone järgimine on alati vaatajale lihtsamini seeditav, kui järsk kaalukausside vahetus ning žanrihüpe.


Näitlejate grupidünaamika oli asjalik ning eelmainitud tegelastele lisandus veel paar üllatusesinejat tüüpilistest krimkadest. Viimased olid omamoodi veidrikud arvestades konteksti, üheaegselt nii klišeed kui liialdatud versioonid neist klišeedest. Luule Komissarovit on alati meeldiv laval näha -- ükskõik kellena ta mängib, jätab ta vanaema õunapuu otsas mulje. Aarne Soro oli kuidagi krapsakam ja selgesilmsem Sherlock võrreldes paljude teistega, mis mulle ka peale läks. Eraldi tooksin välja lavakujunduse, mis omas mitmeid vigureid, oli ruumikas ja liikuv. Seekord ei uppunud lavakujundus ja etendus ise Estonia sügavasse lavasse isegi ära, nagu paljudele tükkidele on karuteene tehtud, ning selline mahukam keskkond tuli näidendile kasuks, luues mastaapsema miljöö.

Kokkuvõttes, igati soliidne krimka, mis vaevles küll identiteedikriisi küüsis, kuid kokkuvõttes, pakkus žanriaustajatele korralikku meelelahutust koos põnevusega.