Kultuurinädal (4): 21 - 27. aprill 25 - raamatud, Kalev, ERM, mänguasjad, JAFF ja kirsiõied

Tervitus!

Järjekordne kultuurinädala ülevaade.

E 21. aprill:

1) Artise kino "Kolmega kell kolm" on super võimalus ekstra soodsa hinnaga head kino nautida. Seekord leidsin aega, et külastada seanssi dokumentaalist: "Lahkumine Tallinnast. 1941", millest kirjutan eraldi kino postituses tulevikus. Film oli täitsa sisukas ning silmi avav kokkupuude tragöödiaga, millest ma üldse varem midagi ei teadnud. Eriti meeldisid mulle klipid vanast Tallinnast nagu see kunagi oli -- tuttav ja võõras, täis teatud hulgal nostalgiat. 

2) Viru Rahva Raamatus esitleti Petrone Prindi poolt välja antud "Minu Ungari" teost, autoriks Lea Kreinin. Naise armastus Ungari vastu sai alguse ülikoolis, kui ta õppis ungari keelt ja kultuuri, ning oli üks esimesi, kes eriala Tartu Ülikoolis lõpetas. Edasi viis tee teda juba Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli, kus naine oli eesti keele ja kultuuri lektor. Nõukogude ajal oli riik palju vabama õhu ja olekuga kui Eesti ning seal sai tunda, et oled peaaegu nagu Euroopas. Autorit üllatasid esimesel külastusel enim tõsiasjad, et kui odav seal on vein, isegi soodsam kui Coca-Cola, ning ungarlaste hingesoojus ja huvi teiste rahvaste vastu. 

Palju oli raamatuesitlusel (ja väidetavalt teoses endas) juttu just Ungari toidust ja joogist, mis mind natuke heidutas, sest söögi ning joogi teemad absoluutselt ei paelu. Jah, ma saan aru, et need on suur osa Ungari kultuurist ja identiteedist, kuid enam teiste teemade kaasamist ja katmist oleks minu jaoks kuulamise värvikamaks teinud. Mingi rasvase traditsionaalse söögilaadse asjanduse detailne kirjeldus jättis külmaks. Siiski, sai üle käidud vanad tõed ja põnevad detailid, nagu et guljašš ei ole soust vaid veiseliha supp, paprikat pannakse nende toidus tõesti igale poole, kui meil käisid noored kunagi kartuleid võtmas, siis Ungaris käidi viinamarje korjamas ning, et eestlastel ei ole piisavalt kannatust vaaritada neid toite, mida ungarlastel on aega lausa tunde-tunde keeta ja valmistada. 

Ohtralt oli teemaks ka jook, mille kohta autor ütles, et alustas magusatest valgetest, kuid nüüd on liikunud kuivadele punastele. Mainiti ära asjalike valikutena Szekszardi veinid (lõuna Ungarist), mis autori lemmikud, ning Egeri veinid. Paalinkast räägiti, mis on siis poolametlik, väga kange (võib olla lausa üle 60 kraadine) kodupuskar, millest 50 liitrit inimese kohta on maksuvaba. Ungari mehed alustavad päeva just selle märjukesega ning sel on rahvameditsiinis oma roll, nt kõrgvererõhu tõve ravis. Unciumi puhul, mis siis maailmakuulus taimne liköör, usuvad ungarlased, et see reaalselt ravib kõiki haigusi, kuigi retsept on siiani salajane. Kohvimaitseline Unicum pidi mõnus olema. Astoria kohvik ja Grinzingi said mainitud kui mõnusad kohad hängimiseks ning veini kulistamiseks.

Põgusalt sai puudutatud Budapesti ja ülejäänud Ungari n-ö konflikti. Pealinna minek on justkui "üles minek" ja muu on "alla", nagu maale tulemine, selle negatiivses konotatsioonis. Termaalsupelasutused ja termaalveed said kaetud. Oli huvitav kuulda, et esialgselt võeti need kasutusele türklaste poolt, kuid kui nood välja peksti, siis traditsioon jäi. Balatoni järv, mis on Ungari "meri", kõlas üpris peibutavalt. Omajagu räägiti Orbanist ning riigi demokraatlikust ja inimõiguste seisust. Probleemi alge võib teoorias olla tõsiasjas, et ungarlastel ei ole kaasaegset kogemust toimivast demokraatiast, sellest nende skeptilisus ja Orbani võidukäik. Mainiti, et ungarlased on justkui ida ja lääne vahel, ei ole üks ega teine, ning neil on sellest tulenevalt dualistlik natuur. Nad nutavad taga ja enesehaletsevad oma kunagi hiilgavat ajalugu ja suursugust rolli regioonis, ning uhkus on neil tähtis asi (ei tohi teha Balkaniga seotud nalju). Soome-ugri keeltega suguluses olek on neile sel põhjusel pigem häbiasi. See ei ole prestiižne kamp kuhu kuuluda ning "haiseb kalarasva" järgi. Nad otsivad sel põhjusel sugulust türgi keeltega ning teiste gruppidega. No jah.  

Loe juurde: Minu Ungari – Petrone Print

T 22. aprill:

1) Eesti Disainikeskuse korraldatava järjekordse Disainijuttude sarja teemaks oli seekord: "Kalevi uued pakendid vol 2. Mis mõju on disainil?" Kes meist siis ei ole tundnud sümpaatiat või, tihemini, pigem ärritust nende uute oranžide šokolaaditahvlite vastu, mis on nullinud kogu Kalevi nostalgia, ajaloo ja kriipinud silma? Tean isiklikult inimesi, kes on südamepõhjani häiritud ja enam Kalevit ei osta. Kedagi ei ole brändimuutus külmaks jätnud või kellelegi märkamatuks jäänud. Mind isiklikult on haavanud aga Kalevi varasem otsus vahetada pakendid välja klassikalise keeratava ja lahti volditava otsaga paberi asemel tõmmatava otsaga pakendi vastu. Viimane on varasem muutus ning ilmselgelt seotud hügieeni ja säilivusega, ükskõik kui vähe mulle see uus avamise tehnika ka ei passi -- siiani ei saa neid alati korralikult esimesel katsel lahti. Antud vestlusring oli intrigeeriv, sest andis võimaluse kuulda kulisside taha, et miks see oranž revolutsioon aset leidis ning miks Kalevi "väärikat ikoonilisust" rikuti. Vestlusringis osalesid Orkla poolt Annika Oja ja pakendikontseptsiooni looja Koor poolt Hannes Paesoo. Ja, etteruttavalt, loomulikult oli põhjuseks raha ja müüginumbrid, mis on igati arusaadav, sest Kalev, ükskõik kui tähtis eestlaste identiteedile, on ikkagi äri, mille eesmärk on teenida kasumit.

Kalevi bränd oli populaarsust kaotamas, seda just noorte hulgas (15-34. aastaste), sest nostalgiahõnguga minevik domineeris, mis kõnetas pigem vanemaid inimesi. Kui brändiuuringutes oli Kalev 2019. aastal pärast Youtube'i ja Swedbanki, esimesel kohal, 2020. aastal Youtube'i järel ja Coopi ees teisel kohal, siis 2021. aastal langes ta Youtube'i, Google'i, Coopi ja ERRi järel lausa viiendaks. Brändi turu väärtus kippus allamäge. Midagi oli vaja teha, et olukord ei halveneks veelgi. Lisaks, Kalev oli oma visuaalis suhteliselt killustatud, puudus ühtlus, selge tuvastatav ja märgatav joon, mis oma 150 toodet ühe katuse all seoks. Konkurents šokolaaditahvlite maastikul on brutaalne (suurimad konkurendid Eesti turul Fazer, Milka, jne) ning tuli ette võtta mastaapsem transformatsioon. Plats puhtaks ja algusest uuesti. Pööret valmistati ette aasta aega.

Massiivne muutus toimis ja täitis oma eesmärki, sest Kalev rebis end 2024. aastal esikohale tagasi ning nähtavus paranes, ja 15-34. aastaste hulgas tuntavus tõusis (2023. aastal 10. kohal; 2024. aastal 3. kohal Youtube'i ja Instagrami järel). Uus bränd oli ühtne ja jõuline, keeruline oli Kalevit mitte märgata. Isegi bad publicity on good publicity, sest kuigi koheselt tagasilööki tarbijatelt ei tulnud, siis meediasse jõudis muutus üks hetk ikka ning vastukaja ei olnud just positiivne. Vastureaktsioon oli oodatav ja arusaadav. Kalev pidi endale kindlaks jääma, sest numbrid ning tulemused rääkisid tegelikult enda eest -- otsus oli olnud õige tee.  Bränd oli teinud kliendile mõtlemise lihtsaks, et ostu valik oleks kiire ja intuitiivne. Sellest endale kindlaks jäämisest oli omajagu juttu, sest isegi Kalevi organisatsioonis endas oli kahtlusi ja seisukohtades kõikuma löömist. Kriitikat tuli üks moment igalt nurgalt, seest kui väljast. Kõigil osapooltel tuli lihtsalt leppida olukorra ja uue reaalsusega. Mainiti ka Kalevi õppetundi eelnevatest kriisidest, nt Evelin Ilvese kräpi skandaal, mis sundis firmat üle vaatama oma toodete koostiseid. 

Vestlusringis räägiti palju üldistest turunduse põhimõtetest ja brändikasvatamisest. Viimast saab suurendada vaid mitteostjate ja vähe ostjate arvelt, ning tuleb parendada toodete mentaalset ja füüsilist kättesaadavust. Mentaalne tähendab seda, et toode on paremini ostetav, tarbija tunneb brändi alateadlikult ära ning, kui mõelda šokolaadi peale, siis esimesena tuleb vajaduse tekkides või ostuolukorras meelde just Kalev. Parem mentaalne kättesaadavus on disaini suhtes aga üpris üheülbaline ja ei ole just väga loominguline. Füüsiline kättesaadavus tähendab, et toodet on kerge leida ja osta -- see on olemas poodides ning lihtsalt märgatav ja kätte haaratav. Tähtis komponent on hinna ja kvaliteedi suhe. Viimase puhul teeb olukorra keeruliseks, et viimase kahe aastaga on kakaohind lausa neli korda maailmaturul tõusnud. Mulle meeldis üldine disainiteooria jutt ning tõsiasi, et nišitoodetele loominguliselt brändi ja disaini luua on ju tore ja laseb kujutusvõimel piiranguteta hulluks minna -- tootele mille müüginumbrid ei ole just suured. Kuid gigantsele brändile, nagu Kalev, disaini teha on ägedam, sest kõik teavad, mis see on ja selle väärtust, ning sa pead välja mõtlema midagi mida äärmiselt lai ampluaa inimesi ja gruppe reaalselt sooviks osta. 

Aga miks ikkagi oranž? See on lihtsalt üks äärmiselt silmapaistev värv ning eristub selgelt ja arusaadavalt. Ta on ka polariseeriv, mis omakorda jääb meelde ja tekitab emotsioone. 

Külastajaid kostitati lahkelt Kalevi uute batoonikestega, mida sai mugimiseks kohal või koju kaasa haarata.

Loe juurde: Eesti Disainikeskus | Eesti disain ja disainer

2) Lasnamäe Mustakivi Grossi poe kõrval, vahetult enne tunnelisse minekut, on kasvama pandud pikk ja kaunis kirsipuude allee, mis aprillis ilusasti, roosalt ning esteetiliselt õide puhkes. Ma ei olegi kuskil mujal linnas korraga nii laia ja mahukat kirsiõite merd näinud. Kindlasti tasub järgmine kevad kirsiõite jahtijatel allee oma ajakavasse võtta, sest pilt oli tõesti paluv. 

R 25. aprill:

1) Eesti Rahva Muuseumis Tartus leidis aset üritus: Autorite raamatulaat ja kirjandusministri vastuvõtt. Esmalt sai natuke ringi uidatud ka ERMis, kuigi ega aega väga ei olnud. Peab Olev Subbi ja teiste ajutiste ja püsinäituste jaoks eraldi ikka Tartusse tagasi tulema. Sai nauditud lõunat kohvikus, mis on jätkuvalt avar ja mõnusalt minimalistlik, ning väärt sööklalaadse toiduga, sai imetletud endist vanni, millest nüüd tehtud geniaalsed vastastikused istumistoolid -- nii leidlik lahendus -- , sai ringi kolada meenepoes -- need džemprid ERMi logoga, helesinised, beebiroosad ja kollased, olid nii nunnud, kuid hind on liiga kõrbe -- , ning sai nauditud raamatukogu. 

Ma ei ole ERMi raamatukogusse varem sattunud ning see õhuline, vaikne, päikeseline ja rahulik sektsioon muuseumist oli äärmiselt lõõgastav. Ruumis oli Eesti raamatu aastaga seoses pandud üles miniekspositsioon: "Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat -- 66 köidet 100 aastaga". ERMi aastaraamat on pikima traditsiooniga etnoloogiaväljaanne Eestis. Ilmunud on umbes 700 eestikeelset teadusartiklit suuresti etnoloogiast, kuid ka teistest seotud valdkondadest. Avaldatud on uute noorteadlaste kui kogenud uurijate artikleid. Esimene aastaraamat tuli välja 1925. Eriti vahva oli jälgida kuidas visuaalne vorm on ajas muutunud ning nüüdseks vanamoodsatest esimestest said modernsed kaasaegsed trükid. 

Raamatukogus asetsevas hubases loengunurgas leidis aset Mart Juure kirjandusministeeriumi vastuvõtu vestlus Kristiina Ehina ja Indrek Koffiga. Mart Juur rääkis sellest kuidas iga kord, kui Tartusse tuleb, siis mõtleb, et mis kõik küll juhtub, kuid ära minnes mõtleb, et midagi ei juhtunudki. Vesteldi veel sellest, et mis Tartu ja kirjanduse koosluses huvitavat, raamatute tiraažide ja läbimüükide teemal, Kristiina Ehin tutvustas teoseid, mis tal laadale kaasa toodud, ning Indrek Koff arutles teemal kirjanike omavahelised suhted ja kuidas sellised üritused aitavad kaasa nende parendamisele, mida muidu varjutavad konkurents ja mitte just meeskonnamängijad olemine. Kogu raamatulaada ürituse jooksul oli teistes asukohtades ERMis ja veel teiste autoritega, nt Lilli Luukiga, Mart Juurel kirjandusministeeriumi lühidaid vastuvõtte, kuhu ma, kahjuks, ei jõudnud, sest laadale tulnud autorid ja nende looming haaras täienisti endasse.

Laadal oli mitmete mitmete pikkade lauaridade taha ennast asetanud hulk Eesti paremike hulka kuuluvaid autoreid, kuulsaid ja värskemaid, noori ja vanu, luuletajaid ning ilu- ja mitte ilukirjanduse viljelejaid, ühe teose kui kümnete teostega, laste- ja täiskasvanutele sihitud raamatutega, jne. Valik oli lai ning uudistada oli ohtralt. Esmalt sai tehtud ülevaade, et kes on kohal ja mida pakub, ning teise ringi ajal sai soetatud silma jäänud lemmikud. Hinnad olid tõesti soodsamad kui poodides, osadel lausa märkimisväärselt, osadel mõnede eurode ulatuses. Hea diili sai igatahes, ükskõik mida osta. 

Autoritest olid kohal nt: Ene Sepp (nt "Minu Colorado", "Eestluse valem"), Lilli Luuk (nt "Ööema", "Kolhoosi miss"), Mariann Rückenberg (nt "Nõiatütre legend. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni lugu"), Tuuli Tolmov (nt "Põhja nõid"), Urmas Nemvalts (nt "Laura, Martin ja metsavana maailm"), Indrek Hargla (nt Apteekter Melchiori sari), Inga Lunge (nt "Minu Karlova"), Kristel Vilbaste (nt "Meie joogivesi"), Kristel Rebane (nt "Ära anda jänese puur"), Märten Kross (nt "Kokkuleppelised imed"), Mika Keränen (nt Supilinna salaseltsi sari), Maarja Astover (nt "Kurat ja ingel mu õlal"), Rein Pakk (nt "Aja teenistus"), Anu Raud (nt "Hea karjane. Jutte loomadest"), Veiko Belials (nt "Tiigri aasta"), Tiina Kilkson (nt "Rästikud rändavad Rooma"), Agur Karukäpp ehk Maniakkide Tänav (nt "Muinaskuningas online #1. Manatar), Vladislav Koržets (nt "Kopli park"), Jüri Talvet (nt "See maa peal saladuseks jääma pidi"), Joel Jans (nt "Rõngu roimad"), Maarja Pärtna (nt "Ülestõusmise serval"), Jaanus Vaiksoo (nt "Jussikese 12 sõpra"), Meelis Kraft (nt "Kokkuvarisemine"), Peep Veedla (nt "Pargi-ja aialindude taskugiid"), Inga Raitar (nt "Iidsete teadmiste raamat"), Urmas Sutrop (nt "Lumivalgukeste lugusid kogu maailmast"), Stephanie Rendón (nt "Teekond Mexicost Setomaale"), Arne Merilai (nt "Puuinimesed. Muinasjutt"), jne jne. Kokku oli esindatud üle 100 autori. Midagi pakuti igaühele, miski ikka kõnetas ning uudishimu äratas. Tühjade kätega ei lahkunud laadalt vast mitte keegi. 

Ma ise haarasin endale Marge Pärnitsa ülinummi raamatu kutsu Mustika sarjast "Mustikas ja maruline jooks". Kõigile raamatutele on illustratsioonid teinud Ukraina kunstnik Anna Ryazanova. Mulle tohutult üliarmsad lasteraamatud meeldivad, nad on nii elujaatavad ja head tuju loovad, ning need joonistused on ekstra võrratud, seega, pidin lihtsalt teose haarama koos kolme rinnamärgiga (piltidel kiisude, rebase ja Mustikaga) ja pühendusega autorilt ning kunstnikult. Lihtsalt ilus on vaadata ja heldida mõnusate ja soojade loomade seiklustest lugedes, niivõrd värviküllases ja hiilgavas visuaalses kuues. 

Mu sõbranna lahkus laadalt aga 12 raamatuga, kus kõigil sees pühendused autoritelt. Nt krabas ta teoseid järgmistelt: Epp Petrone, Jelena Skulskaja, Mart Kivastik, Indrek Hargla, Liisi Toom, Kristiina Ehin, Reeli Reinaus, jne. Imetlen alati sõbrannat, et kuidas ta kõigiga jutu peale saab, sest juttu jätkus kauemaks. Pea kõigi laada autoritega sai vesteldud ja arutletud. 

Loe juurde: Eesti Rahva Muuseum

Loe juurde: Autorite raamatulaat ja kirjandusministri vastuvõtt | Eesti Rahva Muuseum

2) Üks peamine eesmärk miks Tartusse külla minna, oli plaan näha Tartu Mänguasjamuuseumi näitust "Kõige suuremad sõbrad teleekraanilt". Hunt Kriimsilm, Postikana, Mõmmi ja aabits, Pöialpoisid -- minu lapsepõlve vaieldamatud lemmikud ning suur osa rõõmust. Juhtus aga nii, et mul jäi kahe silma vahele, et see ekspositsioon on teises hoones, ning kui kohale jõudsime, oli maja selleks päevaks juba suletud. Sain taas asjaliku põhjuse uuesti lähiajal Tartusse minna. Kuigi esialgset sihti täita ei olnud võimalik, sai siiski nauditud üldist mänguasjamuuseumi ning selle nunnut, harivat, nostalgilist ja igati ägedat kollektsiooni. Olen kunagi ammu ammu seal käinud ning külastus oli siiani värvikalt mõtetes, seega, ülima hea meelega värskendasin tollast vahvat kogemust. 

Tartu Mänguasjamuuseum asutati 1994. aastal ning aastast 2004 asub see Lutsu tänaval. Kompleksi kuuluvad neli 18-19. sajandi hoonet, mis on ühed vanimad Tartus säilinud puitmajad. 2010. aastast kuulub muuseumi juurde ka Teatri Kodu. Peahoone (ehitatud 1770-1772 ja kombineerides klassitsismi kui hilisbaroki stiili) ukse kohal on ladinakeelne fraas "Tempus est ludendi", mis tähendab, et aeg on mängida. Hoone on tõesti kihvt, ajalooline, õdus ja kõnekas. 

Püsinäitus on muuseumis tõesti suuremahuline ja detailirohke ning vaadata on ohtralt. Alustatakse 20. sajandi alguse varaka linnakodaniku kannumannudega, kus suurde ajastutruu dekoratsiooniga ruumi on mahutatud miniväljapanek ühest tolle aja lastetoast, muuseumi kõige vanem poisist nukk 19. sajandist (pea 1840-1950. vahemikust, keha 1910-1920. aastate vahemikust), kiikhobu, millel lapsed saavad peal ratsutada, ning suur hulk kauneid ja hapralt välja nägevaid portselannukke võrratute kleidikestega. Kuna mänguasjad olid tollal väga kallid ja puhas käsitöö, siis said neid lubada vaid jõukad pered ning lapsed hoidsid oma vara palju kiivamalt, sest ei saanud lasta neil katki minna, kuna uut ei olnud kohe poest võtta. 19. sajand oli ka see aeg, kus aina enam hakati lastele neile eakohaseid arengutegevusi pakkuma, nt lelude näol. Alles 19. sajandi II pooles hakati mängujasju enam tööstuslikult tootma. 

Järgmises ruumis sai uudistatud talurahva leludest inspireeritud mänguasju, kus tähtsal kohal puit ja nendest tehtud pulgaloomad, rahvusmustritega kootud mänguasjakesed, käpikloomad, kaltsunukud ning kõiksugu muud isetehtud rõõmud. Kolmandas toas sai tutvutud pabermänguasjadega, mis minu jaoks erilise tähendusega. Nimelt, mulle lapsena tohutult meeldisid pabernukud ja eriti need, kelle riided sai ise eelnevalt meelepäraselt värvida, enne kui välja lõikad ja nukule selga riputad. Vaadelda sai aga ka muid paberist voltimist, lõikamist, kleepimist ja värvimist vajavaid maju, ruume, inimesi, sõidukeid, mudeleid, jm. Sahtlites leidus, lisaks, hulgaliselt 20. sajandi lauamänge mida meenutada või uurida. Eestis anti eriti 1930ndatel välja palju kohalike kunstnike kujundatud lauamänge. Iseäranis II Maailmasõja ajal olid paberist lelud taas populaarsed, sest muud võtta väga ei olnud. Uus tõus nende menus toimus 1970-80ndatel, kus lastele pakkusid huvi ruumilised raamatud ning valmistamisõpetustega kokkukleebitavad mänguasjad. 

Edasi jõuame 20. sajandi mänguasjamaailma, kus tähelepanu haarab koheselt ruumi keskel olev vitriin aukartustäratava ja nunnumeetrit põhja ajava kaisukarukollektsiooniga erinevatest ajastutest. Karude piknik keset metsatukka oli ülilahe ja armas. Natuke võidunud, vanamoodsad, kohmakad ja kentsakad mõmmikud koos modernsematega, aga iga üks neist kallis ja head tuju tekitav. Nende seas ka muuseumi maskott: karu Lillekäpp. Nii palju nunnusust ja muhedat soojust ühes kohas koondunult oli positiivsusest rõkkav vaadata -- hing lausa puhkas. Ruumis leidus veel rohkelt asju mida lähedalt inspekteerida, nagu kihvtid vanaaegsed rahakassad, algsed kukeaabitsa raamatud, nukunõud ja muud tarvikud nt nukuvannid- ja kärud, kiikmänguasjad, tselluloidist loomad ja inimesed, Nõukogude ajast tuntud jonnipunnid ja tähestikuklotsid, kaasaegsed Furbyd, Teletupsud, Barbied, ja igasugu pehmed loomad, ning palju palju muud. Ruumist saab suurepärase kompaktse ajajoone ülevaate mänguasjade arengule sajandi algusest kuni sajandi lõpuni. Vanaema mänguasjad, ema omad ja siis mu enda ajastu. Kui 20. sajandi alguses muutus mänguasjatööstus maailmas tõsiseltvõetavaks tööstusharuks, siis esimesed teadaolevad lelude valmistamise kodutööstused tekkisid kodumaal alles 1920-30ndatel aastatel. Pärast II Maailmasõda sai haru Eestis hoo sisse ja 1950-60ndatel oli valik juba üpris soliidne. 

Sama ruumi teisel pool on välja pandud suur hulk erineva mahuga nuku- ja mängumaju, mis said populaarseks 19-20. sajandil, ning mida valmistati nii puidust, paberist kui plastmassist, kuid ka martsipanist, jääst ja muust ebakonventsionaalsest. Nõukogude ajal nukumaju tööstuslikult ei valmistatud ja enda jaoks tegemine oli keelatud. Mängumajad on õuetegevustes aga juba põlvkondi olnud traditsionaalne meelelahutus kogu perele.

Edaspidi saab juba vaadelda ühte paremini säilinud mantelkorstnat kogu Tartus, kus on välja pandud erinevad keskajast pärit mänguasjad nagu nukud, loomakujud, vurrid, täringud, jne. Vanaaegsele otsa saab järgmisena tutvuda uuenduslike mehaaniliste mänguasjadega läbi mitmete kümnendite, millede juures pööratakse erilist tähelepanu Vladimir Sapožnini "Boba" kogutud leludele. Mees omas 20. sajand teisel poolel Eesti kõige suuremat mänguasjade kollektsiooni, mis annetati pärast mehe surma muuseumile. Mul endalgi oli neid üleskeeratavaid kanu ja kukkesid.

Edasi on eraldi toas eksponeeritud õuemänguasjade valik ajast mil lapsed veel suurema osa ajast õues ringi hullasid. Minu lapsepõlv leidis aset enamasti just värske õhu käes lagada taeva all ning sai ringi mütatud kõikjal, nii hoovides, aedades, platsidel, metsades, jõe äärtes, ning tehtud kõike, isegi asju, millele tänapäeva vanemad ehk ehmatusega vaataksid. Õues sai olla vaba, lasta kujutusvõimel valla, lustida omavahel, mängida kõike, mis pähe tuli, ning olla terve ja aktiivne. Keks, peitusemäng, jalgrattavõistlus, liivakastitegevused, kull, ringmängud, poe-töö-kodu-kooli-jm mängimine, jne jne, kõik on järele proovitud ja ära katsetatud. Ruumis on leitavad erinevad vabasse õhku passivad nukuvankrid, kolmerattalised, autod, kepihobused, jne. Teisel pool ruumi on üles pandud üks tüüpiline 1970-80ndate lastetuba, kus vahtkummist loomad, mudelautod, märgid ning pöialpoistekujulised lõhnaõlid tõid tagasi hulgaliselt kihvte mälestusi, kuigi minu lapsepõlv jäi pigem sinna 80ndate viimaste aastate ja suuresti ikkagi 90ndatesse. 

Täielik melanhoolia ja nostalgia tagasivaade toimus järgmises toas, kus fookuses 90ndate lastetuba. See tuletas kohe intensiivselt ja erksalt lapsepõlve meelde. Minu ja paljude teiste tolle aja noorte tuba oli raudselt sarnane näitusel nähtuga. Karvased loomad, videokassetid tolle perioodi parimate multikatega, nätsukleepekad, joogipurkide kogumine, lemmik bändide postrid, kassetimängija, vildikad, värviliste juustega trollid -- nii äge, tõeline tagasivaade noorusesse! Kogusin tollal udukaid, salvrätte, joogipurke, nätsu- ja kommipabereid, McDonald'si Happy Meal lelusid, üllatusmunade mänguasju, Chupa Chups pabereid ja capse, Egmont Estonia Disney raamatud, jne -- paljud neist on toas kenasti eksponeeritud. Lääne sissevool laste mängumaailma oli nagu tsunami, mis omakorda tähendas, et kodumaised paljud tootjad panid uksed kinni 90ndate keskel või võtsid muu fookuse tegutsemiseks kui mänguasjad.

Siis on võimalik vaadelda poiste mänguasjade väljapaneku eraldi tuba, kus kõikvõimalikud mudel autod, lennukid, raudteed, mängusõdurid, ja muu kenasti imetletav. Teisele korrusele liikudes on ekspositsioonid kuulsate Eesti ja Nõukogude tootjate, disainijate ning firmade valmistatud mänguasjadest nagu Oskar Luik, Nikolai Willer, Mari Adamson, Norma, Estoplast, tööstuskombinaat "Progress", Narva Mööblivabrik, tootmiskoondis "Kooperaator", Salvo, Polümeer, Läänela, trükikoda "Oktoober", Tartu Kaubandusliku Inventari Tehas, Põhjala, jne. 1970ndatel tootis Norma aastas ainuüksi umbes miljon mänguasja, mida eksporditi nii Nõukogude Liitu kui väljapoole. Pea igal riiulil ja reas oli asju, mida tundsin ära või milledega olin ise mänginud, nt "munadega" beebikõristid, loomadekujulised liivavormid, puust tähe ja numbriklotsid, rannämbrid ja kühvlid, Musta notsu mängukaardid, pehmest plastikust loomakujud, värviliste nuppudega minisüntesaator, see punane kollase sees keerleva taustaga telefon, plekist kaanega hoiukarbid, puidust rahvusriietega nukud, igast veidrad laua ja muud mängud. Ma pole vist ammu enam kohanud nii palju äratundmisrõõmu, nukrust ja head meelt lapsepõlve tagasigatsemise ning selleaegsete helgete mälestuste suunas. Näpp oli koguaeg ülevalt, et "vaata! mul oli see". Tõeline põige mitmekümnete aastate taha kui elu tundus päikeselisem ja rohi rohelisem, isegi kui mänguasjavalik võrreldes tänapäevaga ikkagi kasin. Variatiivsus ei olnud lapsele tähtis, rohkus ei olnud lapsele tähtis -- tähtis oli vahva kogemus, toredad tegevused ja ühismälestuste ehitamine.

Viimase asjana sai nautida erinevaid nukke ja mänguasju laiast maailmast. Eriti palju oli esindatud Jaapani traditsionaalseid lelusid nagu käpaga vehkiv õnnekass, kurja näoga ümmargune Daruma, vurrid, dekoratiivnukud, karpkalakujulised tuulelipud, milledega tähistatakse riigis poiste päeva, ning tüdrukute päeva, Hinamatsuri, nukke. Lisaks, oli eksponeeritud umbes 1500 esemest koosnev maailma rahvaste nukkude ja mänguasjade kogu, kus esindatud kõik maailmaosad ning iseäranis tähelepanu pööratud soome-ungri rahvastele. Enamused on suveniirnukud, kes riietatud rahvuslikesse riietesse. Ka Eesti rahvariietes nukud on esindatud. 

Tartu Mänguasjamuuseum on jätkuvalt ja konkurentsitult üks mu lemmikumaid muuseume Eestis. See energia- ja vitamiinilaks, mis sealt saab on võimas. Meelde tuleb lahe lapsepõlv ja see ülev tunne jääb kauaks taas mõtetesse.

Loe juurde: Tartu Mänguasjamuuseum ja Teatri Kodu

L 26. aprill:

1) Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitus 2025 avati 23. aprillil Lasnamäe Paviljonis ning on avatud kuni 8. juunini. Tegu on ühe mulle meeldivama kunstiväljapanekuga, sest ampluaa on tohutult lai ning kindlasti leidub selles tehnikate, stiilide ja teemade virrvarris midagi võrratut, mida imetleda, isegi kui kõik ülejäänud ei ole sinu maitsele. Näitus toimub 25ndat korda ning saadetud 236 kunstniku teosest sai välja valitud 67 loomingut. Kogeda saab juba tuntud artistide teoseid, kui ka värskemate tegijate loomingut.

Minu isiklikud lemmikud olid seekord Reti Saksi "Nagu üleval, nõnda ka all" ning "Taevatekk", mis tuletas meelde tänapäeva, lokkavaid vaimse tervise muresid, depressiooni, lootuse puudumist ning sõltuvusi. Eriti nutiseadmete vastu, mis sunnivad inimesi kaela allapoole ajama, et pidevalt mobiili jõllitada, nagu tüdruk ühel teosel, ning siis mattuma ühiskonna ja enda ulmeliste ootuste raskuse alla, nagu tüdruk teisel teosel. Rasked mustvalged pildid, kuid kõnekad, hõlpsasti kontakti loovad ja endasse haaravad. Illimar Pauli diapositiividest kokku pandud looming oli esmapilgul monotoonne ja kuidagi vaimuvaene, kuid mida rohkem ma sellesse süüvisin, seda enam mulle nähtu peale läks. Nagu Lasnamäe paneelikas või kogu magalarajooni geomeetriliselt raamistikku surutud sümboolne illustratsioon. Tuhanded elud iga nelinurga taga, teosest on võimalik leida tuhandeid reaalsusi. Olen tegelikult kõige helge, pastelse ja sooja sõber, ehk siis, Mall Parise üksluine, kuid lohutav ja lõõgastav kombo teostest "Aken" ja "Lõuendi puudutus" tõid oma lihtsakoelisuses ja minimalistlikkuses rahu ning tegid silmale esteetilise pai. Veel leidis mu poolehoiu tekstiilikunstniku, Erika Tammpere, seinavaip, "Sügisest talve", mis on värviküllane ja looduskaunis. Naine ise on pime, seega, on tema looming veelgi tähendusrikkam. Väga lustlikud ja haaravad olid ka Liisa Kruusimägi poolt tehtud vaasid/kausid, koloriidsete lillede, seente ja taimedega. 

Näidetena "eriliste" kategooriast, mis ühel või teisel põhjusel intrigeerivad, tooksin välja Maarit Murka huvitava kontseptsiooniga õhumulli lõhkemise seeria -- küll see kaunis mull, milles elame, üks kord plahvatab. Leho Rubise "Sisemaastik" pakkus nukrat sisevaadet hallikas toonides mehe sisemusse, mis valgub ühte maastiku ja meeleoluga tolle ümber -- melanhoolne, kurblik ja elu üle järele mõtisklev. Vello Vinni "Silmatornid I, II ja III" pakkusid põnevat graafika imetlemisvõimalust. Laeni ulatuv ajalehtede virn "Sirbid, mida ma kunagi pole lugenud", Katariin Mudisti poolt, oli vast kõige ebatavalisem teos näitusel, mis lihtne aga sisukas. Selle sõnumit võib tõlgendada eri viisidel, kas kultuuri tarbimiseks ja hindamiseks ei pea just "tarkade" arvamusi lugema või siis on see ikkagi vajalik, ning on kurb, et puudub võimalus ja aeg kõiki neid paberihunnikuid läbi töötada. Kultuur aga sünnib, elab ja areneb edasi, ka ilma Sirbita. Teost saab vaadata veel nii, et ajalehed sümboliseerivad infomahtu meie ümber, mida oleme sunnitud või soovime tarbida ja, lõppkokkuvõttes, ei suuda kõike hoomata või mingi hetk isegi enam ei taha. Upudki kõikide nende ajalehtede, ehk infokülluse, alla. Sofi Aršasi klaasist raudrüü, "Õnnesärk", kuhu õlale kajakas kakanud, oli teine looming, mis eredalt ülejäänude keskel omapärasuse ja taustalooga esile tõusis. Nutikate lahendustega olid ka Jüri Mildebergi puidust maskid (nimedega "Aivo", "Raivo" ja "Toivo"), mis kasutasid ära nt kindaid ja kahvleid, et näod ellu äratada ning neile inimlikud olemused anda. 

Ma ei ole varasematel aastatel tähele pannud (ja ehk eelmised korrad ei olnudki), kuid näituse sisu on ostetav ning kaasa saab võtta voldiku, kus loomingu hinnad kenasti välja toodud, juhul kui nt pangakontol on paartuhat ja enam eurot üleliigsed. Hinnad jäävad vahemikku 460 EUR kuni 48 600 EUR. Mitmed olid juba ära müüdud. Esimesena olevat ära haaratud Vassa Ponomarjovi üpris mõistliku hinnaga teos. Olgem ausad, näitusel oli mitmeid ekspositsioone, mis mind kukalt kratsima panid ning nende väärtuses kahtlema sundisid. Maitsed on erinevad, kuid kohati kerkis taas esile tuttav tunne ja tõdemus, et kunstil ning kunstil on vahe. Iseäranis, teatud summad, mida "kunsti" eest sooviti, panid raha tuulde loopimise ja purki kakamise teemadel taaskord mõtetes juurdlema. Alla 1000 EUR sai näituselt vaid üksikuid teoseid ning enamused oli siiski kuni 10 000 EUR vahemikus ning, kui soov priisata, siis leidus ka mitmeid veel kallemaid. 

Kui omavahel võrrelda ja summad perspektiivi panna, siis mõned tundusid mulle liiga odavad ning mitmed ülemäära kallid. Jällegi, oleneb mis tehnikat, stiili, teemat, värve, võtet, lähenemist, suurust eelistad, või siis loeb sulle menukas nimi ja kunstniku kuulsus. Oleneb, et mida sa ostma või leidma lähed, kas kontseptsiooni, andekust, meisterlikkust, ideed, emotsiooni, värvikust ja uudsust, nime, klassikat ja traditsiooni, unikaalsust, lihtsust, rahu, viha, vm. Mõnikord tekitab suur summa haipi ja eks inimesed ikka tahavad omada midagi mille väärtus on kõrge -- iseasi, kas see number on kellegi subjektiivsest perspektiivist põhjendatud või mitte. Variatiivust on aga näitusel ohtralt, sest esindatud on nii klassikaline maal kui skulptuur, puidutöö, foto, keraamika, tekstiil, jm. Igaüks leiab midagi, mis teda kõnetab. 

Publik saab kohapeal Lasnamäe Paviljonis valida näituselt oma lemmikteose, mille võitja jaoks on ette nähtud preemia. Ka hääletajate vahel loositakse välja auhind. 

Loe juurde: Kevadnäitus 2025 - Tallinna Kunstihoone

2) Jõudsin veel ühele JAFFi linastusele, minu viimasele sel festivalil. Vaatasin animed "Müüja Hokkyoku kaubamajas", mis oli soe, südamlik, helge ja kerge lugu ühest erilisest kaubamajast, mille kliendid on loomad ja linnud, kelledest eriti tähtsad neist aga tänaseks väljasurnud liigid. Kirjutan tulevikus JAFFi filmidest eraldi postituse. 

Kultuurinädal (1): 31. märts - 7. aprill 25 - konverentsid, TMW, teater ja Von Fock

Tervitus!

Uus n-ö rubriigi formaat, kus võtan kokku erinevad kultuuriga seotud ja muud vahvad üritused, milledes nädala jooksul olen osalenud.

E 31. märts:

Plaan oli minna vaatama Endla Teatri etendust "Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga", mis külalisetendusena Tallinnas, Rahvusooperis Estonia. Ootamatult tuli aga e-mail, et näitleja haigestumise tõttu jääb etendus ära ja asendatakse tükiga "Testosteroon". No mis siis ikka! Teater on teater. Aga oleks vist pidanud enam uue pakkumise kohta juurde uurima, sest siinkohal kukkus pihku põrsas kotis. Nimelt, kahjuks, olin "Testosteroonist" suht hämmingus. Ja mitte positiivses võtmes. Üks halvemaid näidendeid mida pika aja jooksul näinud. Kirjutan üks hetk pikemalt eraldi postituses, kuid õrritajana, üks populaarsemaid sõnu laval oli "li'**."

Loe juurde: Endla Teater

N 3. aprill:

1) Koolitajate X Mittekonverents fokuseeris seekord innovatsioonile ja digitaliseerimisele, pakkudes kahe peaesinejana Hollandi innovatsiooniguru, Patrick van der Pijl (Business Models Inc.), ja kodumaa mõtte- ja teaduseliidri, Kristjan Porti, ettekandeid. Kui esimene jäi minu jaoks kaugeks ja liialt kõrgelennuliseks, siis teise jutust leidus tohutult põnevaid mõtteteri ja äratundmisrõõmu.

Kristjan Porti esinemine keskendus sellele, et kuidas inimesed on kiviajast saadik muutustele adapteerunud. Kui iidsetel aegadel oli see aeglane ning toimus nt geneetika kohanemisega uue vajadusega pikema perioodi jooksul, siis mingi hetk oli vahendajaks kultuur, pärimus ja kool. Tänapäeval on aga innovatsioon nii kärme, et inimesed just ei suuda sellega enam hakkama saada ning tekkinud on kõiksugu psühholoogilised, füüsilised, mentaalsed, jne probleemid. Nt põnev oli tõdeda, et sellest kohanematusest tuleneb alateadlik soov asju enda ümber lihtsustada ja kergema vastupanu teed minna (sest nii on mugav ja turvaline -- nagu kaitsemehhanism), nt uskuda populismi, vandenõuteooriaid, jne, sest need annavad kiired ja hõlpsad lahendused kompleksetele teemadele. Nad toimivad kui "kontrolli tagasi võtmine". Sellega käib aga kaasas info manipuleerimine. Käes on kiire ajastu, kus informatsioon ei võrdu tõega, kus kultuuriliselt stabiilse teabe väärtus väheneb, eelmiste põlvkondade tõde ei ole enam tõde, reaalsust ja tõde on vaja pidevalt ümber hinnata, me usaldame tõe AI kätesse, teadmised ja teadus vananevad kiirelt, õppimine, oskused ja kool on ehk vaja ümber mõtestada, hinnas on "fluid intelligence", jne. Need on vaid mõned ideed ja enda analüüsid, milled võtsin Kristjan Porti esinemisest kaasa. Tegu oli tohutult sisuka, mõtlema paneva, otsekohese ja ilustamata vaatega inimkonda hetkel lämmatava kiireneva ajastu murekohtadele ja potentsiaalsetele leevendustele.

Meeldejääv ütlus: Küsimusele, et kuidas lahendada keerulisi probleeme kiirelt ja innovatsiooni läbi viia, oli vastuseks, et surete varsti ju ära, hakate ellu viima! Väga motiveeriv... Päriselt.

Kristjan Port soovitas ka kahte raamatut käsitletud teemadel: Yuval Noah Harari "Neksus"(eesti keeles: Postimehe Kirjastus); Samuel Arbesman "Half-Life of Facts (Why Everything We Know Has an Expiration Date)"

Töötubadest sai osaletud “Kus lõpeb koolitus ja algab coaching, kus lõpeb coaching ja algab koolitus?”, mida viis läbi Reet Treial (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing). Olen tänulik, sest minu jaoks sai pilt selgemaks. Nimelt on väike segadus peas olnud, et kuidas konkreetsemalt eristuvad ja sarnanevad koolitus, coaching, supervisioon, mentorlus. Kuna tänapäeval on kõik äkitselt coachid, mentorid või terapeudid, siis ei ole vast ebaselgus ainult minu peas. Sessioonilt võtan kaasa toreda keelerikastamise ja kodumaiseks versiooniks kohandatud sõna "koots" (ehk siis coach), mis ei ole vist edukalt massidesse läinud.

Loe juurde: Koolitajate mittekonverents koolitus innovatsioon ja digitaliseerimine ja Vaata järele: X koolitajate mittekonverentsi esimene päev | EPALE

Mittekonverentsi korraldavad koostöös Sihtasutus Kutsekoda/EPALE keskus Eestis, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras ja kaasa aitab Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liit. Suur aitäh, kniks ja kraaps!

2) Tallinn Music Week, 1. päev

Tallinn Music Weeki avamise pidulik vastuvõtt toimus Von Krahlis ning kõnedega kostitasid nii festivali juht ja asutaja, Helen Sildna, kui Tallinna linnapea, Jevgeni Ossinovski, kui nt Piletilevi, Music Estonia, Telliskivi Loomelinnaku esindajad. NÖEP oli isiklikult kohal, et külalisi oma ettevõtte SÜNK giniga kostitada. Vahvaim seik oli aga Keychange inspiratsiooniauhinna kätte andmine. Keychange on nimelt rahvusvaheline programm, mille raames püütakse edendada enam soolist võrdõiguslikkust ja tasakaalu muusikamaastikul- ja äris. Nad arendavad, pakuvad ja viivad läbi treeninguid, mentorlust, võrgustumist, konverentse, showcase võimalusi, huvigruppidega tööd ja palju muud, et vähem esindatud saaksid rohkem n-ö püünele.

Loe juurde: Keychange

Päev oli olnud pikk ning mahti ja aega muusikat kuulama minna meeletult ei olnud, kuid üks esineja sai ikka neljapäeval ära kaetud. Puhta juhuslikult sai mindud F-hoone Musta Saali, kus leidis aset programm Made in Canada. Kavast esimesena astus üles Torontost pärit Omega Mighty, kes võttis sõnatuks. Kui mõelda Kanada peale, ei ole koheselt silme ees Kariibide vaib, pigem ikka vahtraleht, vahtrasiirup, lumi ja metsad. Lavale astus kaunis mustanahaline särtsakas diiva (selle positiivses mõttes), ülinapis lavakostüümis ning küttis saali kuumaks nii laulu, tantsu kui karismaga. Muusika läks mulle üllatavalt hästi peale, sest oli rütmikas, kaasahaarav, meeleoluka ja mõnsa fiilinguga, selline lahe mix popist, R&Bst, reggaest, võrratute soojamaasaarte maitsega. Lisaks, omas laulja ka asjakohaseid tantsuvõtteid, mis temperatuuri veelgi tõstsid. Muusika oli igati nauditav, seda võib täitsa kuulata ka TMW väliselt. On asjakohane jätkuvalt tõdeda, et iga kord kui satun mõnele TMW esinejale otsa kogemata, on kogemus just kõige vingem. Ei tasu laskuda stereotüüpide lõksu, vaid lasta ennast Kanadal üllatada.

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

R 4. aprill:

1) "SPIN on Eestis ainulaadse mudeliga spordil põhinev ja teaduslikult tõendatult mõjus noorte arenguprogramm. SPIN-programmi eesmärk on arendada ja tugevdada selles osalevate noorte sotsiaalseid ja enesejuhtimise oskusi ning tuua läbi spordi noortele rõõmu."

Tegu on ägeda ning tänuväärse programmiga mille inspiratsioonikonverents oli tõesti inspireeriv. Teemaks "Sport laste heaolu jaoks: kaugel oleme?" Ettekandeid tegid nii Gerd Kanter kui esinejad politseist, Siseministeeriumist ja programmi meeskond. Fiona Chambers (University College Cork) esitlus Icehearts Europe initsiatiivist jäi enim meelde, sest käsitles noorte füüsilise ja vaimse tervise epideemiat, ning viskas õhku mitmeid intrigeerivaid mõtteid ja fraase: "Data is the new oil", digital well-being, data tsunami, jne. Töötuba ja n-ö näidistrenn programmis rakendatavatest sotsiaalsetest ja enesejuhtimise oskustest oli isegi minusugusele pahurale põssale väga kaasahaarav ja meeleolukas. 

Kusjuures, SPINil on eraldi tüdrukute grupid, mis on äärmiselt tähtis ja kiiduväärt, sest nagu ühest esitlusest välja tuli, ning mida ma ise tegelikult ka tean juba, on see, et: "Vähemalt kahenädalasi depressiivseid episoode on viimase aasta jooksul tüdrukud kogenud kaks korda sagedamini kui poisid". Tüdrukute vaimne ning füüsiline tervis on drastiliselt kehvas seisus: "Igapäevaseid tervisekaebusi on kolmandikul poistest ja koguni pooltel tüdrukutel." SPINi sugused ennetusprogrammid on kõrgelt väärt, sest iga üks euro, mida sinna investeeritakse, toob tulevikus tagasi või hoiab kokku mitu eurot, sest säästetakse laste, kes kord täiskasvanuks saavad, tervise- ja muude riiki potentsiaalselt koormavate väljaminekute osas (nt politseitöö, töötus, jne).

Meeldejääv ütlus: Tõsiasi, et emotsionaalne väärkohtlemie on spordis kuidagi normaliseeritud, kriipis hinge ning jäi mõttesse. Samuti fakt, et see nii olema ei peaks, ja me ei tohiks seda aktsepteerida, sest "nii on spordis alati olnud" ning "võitjaid kasvatatakse sedasi."

Loe juurde: SPIN-programmi inspiratsioonikonverents - Spin-programm

2) Tallinn Music Week, 2. päev

Telliskivi Loomelinnak ei ole just võõras, kuid tihtipeale satun sinna pigem sööma, etendusele või Fotografiskasse. Kunstile ma, kahjuks, niiväga seal fokuseerinud ei ole. Telliskivi Loomelinnaku kunstituur andis hiilgava võimaluse see auk likvideerida. Giidiks värvikas ning ergas, Bianka Soe (kelle koloriidne riietus, kärtsroosa huulevärv, kihvtid neoon sõrmused ja kogu stiil olid ägedalt pilkupüüdvad), Loomelinnaku sisujuht. Pärast tunnist ringkäiku võin nüüd kindlalt öelda, et vaatan territooriumit hoopis teise pilguga kui järgmine kord sinna asja, ning avardan oma apluaad, et miks sinna üldse minna. Kunsti fookusega siis, lisaks muule vanale. Läbi sai käidud mitmeid galeriisid, millest on varem tuimalt mööda tuisatud, kuid ka peidetud pärleid nurga taga ning, loomulikult, keskpunktina mõjuv, Fotografiska. 

Eelnev päev sai mööda käidud Kuppel Galeriist, kus naine põlvitab, ümerringi uhked lillekimbud. Sai sõbrannaga arutletud, et kas mingi performance ja vane tüdruk, et peab niimoodi seal pikalt kössutama. Tuleb välja, et tegu ei ole elus isikuga, vaid mannekeeniga. Sõnum on väljapanekul lihtne, kuid lööv. Keskendub see lähisuhtevägivallale ning kirjeldab seda kuidas naised ei vaja lilli või ilusaid asju, vaid inimväärikust, ning lilled ja ilusad asjad on kui vahetusvääring, mis tuleb kuidagi välja teeninda. Niisama ei kiputa neid andma. Autorid on Marta Vaarik ja Viktoria Martjanova, ning installatsioon "Lilled talle" avati naistepäevaks.

Kolme Puu Galeriis, mis on mul siiani eriti hooletult märkamata jäänud, kuigi kõnnitud sealt mööda on hulgi, on leidnud keskpunkti Trumpi vastaste protestide fotode eksponeerimises, mis toimusid USAs 2017. aastal. Mehe taasvõimuletulek on tekitanud paljudes rõõmu, kuid sama  ohtralt hämmingut. Nagu autor, Mik Olli, kirjutab, "tsükkel kordub". Kas liigume, nagu pealkiri viitab, "Edasi või tagasi?"

Mitmeid kordi olen mõeldnud, et pean üks hetk astuma sisse Juhan Kuusi Dokfoto keskusesse, kuid ei ole olnud mahti. Nüüd see võimalus end paljastas. Keskuse kaasjuhataja, kuraator, turundusjuht, Toomas Järvet, oli lahkelt nõus grupile väikest ekskursiooni tegema ning mehe entusiastlik ja avatud tutvustus on kindlasti üks põhjus, miks sammud üks hetk sinna tagasi suunan. Keskus ise on pühendatud Eesti ühele rahvusvaheliselt tunnustatumale Eesti juurtega dokumentaalfotograafile, kes elas ja töötas Lõuna-Aafrikas. Mehe loomingu edasi andmise, tutvustamise ja uurimise kõrval on keskuses väljapanekuid ka teistelt kunstnikelt. 

Hetkel on võimalik külastada valulist, kuid südamlikku näitust meie hõimurahvast, ingerlastest: "Ingerlased – peidetud lood." Autoriteks Lea Pakkanen ja Santeri Pakkanen. Mõlemad ingerisoomlased, kes oma rahva heaolu ja käekäigu eest kunagised ning kaasaegsed võitlejad. Teada sai põnevaid fakte, nt Ingerimaa kubermangu pealinn oli Narva; Eesti Vabadussõjas oli eraldi ingerisoomlaste polk ning nende teeneks oli, muuseas, et Tartu rahulepinguga määrati Narvast idapoolne jõetagune ala Eestile, kus tekkis Eesti-Ingeri; neid represseeriti nii 20ndatel kui 30ndatel, kuigi lubati kultuuriautonoomiat Venemaa koosseisus. Nende saatus ei ole just helge olnud ning eriti kurb oli nende sõja jalust evakueerimine ning hiljem, eriti julm, tagasisaatmine NSV Liitu, mida nõudis Talvesõja rahuleping. 55 000 ingerisoomlast sunniti jõuga tagasi ning elu ei läinud grammigi helgemaks. Aga rohkem saab juba lugeda näitust ennast külastades. Enim emotsioone tekitas saunauks, mis siiani säilinud, ning millel kirjas "Hüvasti, vanaema, ära nuta ega jää meid igatsema." Pere kolis Soome (1991), vanaema jäi Venemaa Karjalasse. Ingerisoomlased, nende keel, kultuur ja rahvas peaaegu, et hävitati. Hetkel on nad laiali paisatud eri riikidesse, nende kodualadel Peterburi ümbruses on neid tänapäeval vaid tuhande ringis. Venemaal antud näitus keelati, sest "moonutab ajaloolisi fakte."

Loe juurde: Dokfoto | Juhan Kuusi dokfoto keskus

Telliskivi Loomelinnaku Galerii väljapanekuks on Sohvi Viigi "Pooldumine". Just nädal tagasi kiirustasin mööda seda koridori ja, häbiks, pean tunnistama, et ei vaadanud kordagi teostele seintel. Minu üllatuseks, tuleb välja, et tasub pilku tõsta ja ringi uudistada, sest poeuste vahele on peidetud fotod, mis kirjeldavad emaks saamise dilemmade üle nagu rutiin, väsimus, füüsilised-, emotsionaalsed- ja hormonaalsed muutused. Huvitav on tõdeda, et tõesti kiputakse algusperioodi pärast lapse sündi unustama või idealiseerima ning meelest kaob selle tohutu kurnav ja raske taak. Näituse esitus oli abstraktsemini lahti mõtestatud, ning kui tausta ei teaks, siis vast ei oleks suutnud teemat ja nähtut kokku liita. Samas, kui kontekst on välja öeldud, on teosed igati paslikud. Foto pealkirjaga "Neitsi" oli veidralt lõõgastav, kuid, üheaegselt, ka rahutuks tegev. Unelev, kuid ärgas. 

Telliskivi Loomelinnakul on aga, lisaks, Väligalerii, millest ma taas kipun pimesilmi mööda vaatama. Seal on hetkel eksponeeritud Riina Varoli "Fragmendid kollektiivsetest unenägudest", mis illustreerivad individuaalseid või ühiseid unenäolisi momente elu kulgemisest. Erinevaid unistuste fragmente. Väljapanek pakub oma varieeruva tooni ja sisu tõttu igale ühele midagi, mis vaatajaga resoneerub. Rannahetk oli tore.

Ma ei ole just suur kaasaegse abstraktse kunsti austaja, ei ole lihtsalt minu maitse. Kellele see aga peale läheb, tunneb kindlasti rõõmu Vaal Galerii väljapanekutest. Hetkel on kuni 19. aprillini üleval näitus: Rühm T & Vaal 35 "Määrdunud lumi", kus esindatud Raoul Kurvitza, Urmas Muru ja Peeter Pere looming. Esiteks, ma ei olnud sellest kunstigaleriist üldse teadlik ning ta on mõnusalt nurga taga veidi peidus. Koht oli avar ja rahulik, ning seal oleks lõõgastav lihtsalt istuda ja kunstil enda meeli paitada lasta. Ehk olid Peeter Pere teosed mulle kõige enam söödavamad, sest illustreerisid suuresti erinevat arhitektuuri ning neil oli fookus, raam, teema ning konkreetsus. Teise kahe kunstniku looming jäi mulle kaugeks ning ei leidnud ühist sagedust. Kuigi, julged värvid ning energia olid selgelt tuntavad ja hinnatud. 

Loe juurde: Vaal

Ja lõpp-punktiks Fotografiska. Tavaliselt on seal üheaegselt üleval kolm eri näitust. Nagu seekordki. Jooksin need kõik kiirelt läbi, sest plaan on tagasi tulla, põhjalikumalt tutvuda ning pikemalt kirjutada. Iseäranis paelus oma visuaalse keele ja kaose ning kauniduse poolelt Feng Li "Valged ööd imedemaal". Kuid ka Lembit Peegeli, Eesti kuulsa spordifotograafi, "Peegel/Pildis" oli väga paeluv.

Tähelepanek: Olen alati hääldanud Fotografiskat kui rõhuga ühtlaselt, kuid tuleb välja, et see on vist väär. Rõhk peab olema "graf" osa a-tähel. No jah, iga päev õpib midagi uut.

Peatutud sai kodumaise staari, Edward von Lõnguse, selfie seinamaali juures ja juba mitmendat korda imetletud Portugali tänavakunstniku, Bordalo, ülivinget lendorava installatsiooni. Viimast silman alati kui sinna juhtun sattuma. See on vaieldamatult üks minu lemmikuid. Ja mis värk on nende mini mustade kasside piltidega?

Loe juurde: TMW 2025 Telliskivi Loomelinnaku kunstituur ja Galeriid - Loomelinnak

Ja nüüd peamise tõmbenumbri, muusikalise menüü, juurde. TMW 2. päeval sai külastatud viit asupaika ning nähtud viit artisti. 

Motovilov Trio oli esimene esineja esimeses peatuspaigas Classical:NEXT programmis Telliskivi Rohelises Saalis. Klassikaline muusika on midagi, mida kuulata ükskõik millal, kus ja kuidas -- see passib alati. Kui kaasaegse suunitlusega looming võib võõraks jääda, siis klassika on klassika ikka põhjuse pärast. Neoklassikale rõhuv Motovilovi Trio Eestist oli võrratu avapauk teisele TMW päevale. Hingeline, meloodiline ja tõeline esteetika kõrvadele. Olen pigem konventsionaalse ilu asutaja ka muusikas ning selgejooneline, meloodiatele rõhuv ning võimalikult vähe eksperimentaalne traditsionaalne helilooming on minu meelele parim. Suured tänud hiilgava etteaste eest!

Järgmine peatus: Fenno-Ugria õhtu F-hoone Mustas Saalis, sest ansambel Kännu Peal Käbi on lihtsalt liiga intrigeeriv nimi, et seda mitte kogeda. Kohe oli äge märgata ka publiku muutust nt võrreldes eelmise päeva, Made in Canada, vaatajatega, sest külastajate hulgas oli märkimisväärselt palju eakaid. TMW toob tõesti kokku laia ampluaa kuulajaid ja pakub igale maitsele midagi. Kuulata sai "tüüpilist", kuid aegumatut, rahvaloomingu leelotamist ning erinevaid värvikaid pille. Grupi taust oli niisamuti koloriidne, hõlmates esindajaid nii liivlaste kui ungarlaste hulgast. Tore oli kontakti saada oma rahvusjuurtega.

Edasi Funk Embassy'sse Von Krahlis, kus poisid panid valgetes traksipükstes lava huugama nii saksofoni, kitarri kui süntesaatoriga. Publik oli noor ja energiline. Funk, aga minu lemmik n-ö jäätise maitse ei ole, ükskõik kui vinge ja vahva. Põgusalt sai kuulatud ka Baltikumi tegijate programmi, Cindy & Kate, Kivi Paber Käärid saalis. Peab tunnistama, et tegu oli kõige ebamugavama kogemusega, sest ruum väike, pilgeni täis ning nühkimist ja hõõrumist rohkem kui talutav oleks. NIKA GANGAt oleks aga hea meelega enam kuulanud, sest see viiv, mis kõrvu jõudis oli maagiline, ulmeline ja lendlevalt hüpnotiseeriv. 

TMW selle aasta vaieldamatu tipp-hetk oli ÅÄÖ...Sounds Swedish programmis esinev Malin Verheij Uus Laine baaris. Rootsi põhja osa tipus elav, oma majakeses ülejäänust maailmast eraldatult, kus teatud hetkedel aastas pimedaks ei lähegi, jalutada võib päevi, ilma, et ühtegi inimest näeksid, ainult koskesid ja põtru võib kohata. Naise muusika oli nagu tema elupaik, haldjalik, maaliline ning lõõgastav. Selline pehme ja pastelne pop, mille keskpunktiks naise kaunis ja kõlav hääl. Õhkkond oli sume, muusika oli köitev ning nagu silitus kõrvadele -- tundsin hetkeks, et olen ise seal Rootsi metsas, kus pole hingelistki ning tegelen metsa- ja looduskümblemisega. Suurepärane punkt minu 2024. aasta TMW elamustele. Aitäh Malin!

Loe juurde: Malin Verheij

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

L 5. aprill: 

Üllatus-üllatus. Võitsin Facebooki mängus omale endalegi šokiks Improteater Impeeriumi impromaratoni passi. Ma ei ole just tihe loosivõitja, seega, kui ikka õnn naeratas, siis tuli aktiivselt võimalust etendusi külastada tõsiselt võtta. Ankru 10 Kopli nurgataguses, äärmiselt õdusas ning koduses, trupi saalis sai ära vaadatud, siiski, vaid kolm etendust (noh, kuus, kui arvestada, et tunni sisse punnitati kaks showd). Programm algas ise juba hommikul kell 12.00 ning viimane startis 23.30. Toimus ka võidumäng nende vahel, et kes kõigil seitsmel tunniajasel sessioonil osalevad, peibutuseks Improteatri järgmise hooaja pass. Sain aru, et päris suur hulk rahvast võttis väljakutse ette ning tassiti kaasa isegi toidutermosed ja söögipoolist, et maraton koos näitlejatega üle elada. 

Õhkkond oli äge, seltskond oli entusiastlik, ettevõtmine originaalne, meeleolu super! Saalid kõigil kolmel etendusel, mida mina külastasin, peaaegu, et täis. Huvi oli! 

14.00:

"Võtab sõnatuks" ehk komöödia väljamõeldud keeles"

Minu hinnang: 2/5 -- Keskendudes pigem jalga tagumikku füüsilisele- ja situatsioonikomöödiale. Ei ole selline stiil minu huumori maitsele sobiv ning emotsiooni ei tekita. Ehk, võib-olla siis, et ärritust ja tüütust. Sünnitus, ema juubel, Titanic, ... tore, kuid ei kõnetanud. 

"Improv Comedy in English"

Minu hinnang: 3/5 -- See oli päris meeleolukas ja lõbus! Mängiti erinevaid mänge, kus publik sai kiiduväärselt palju oma panust anda, nt kirjutada suvalisi fraase, mida suvalisel ajal sketši käigus koomikaks öeldi, pakkuda sketšide jaoks erinevaid teemasid, kohti ja konteksti, jne. Eriti meeldejäävad oli laused "Thank you for the music" ja "Don't stop believing" III Maailmasõja taustal, mis ideaalselt neisse lambikatesse hetkedesse passisid, kus need kõlasid; ning seik koolitualetis koos õpetaja ja õpilasega, mida esitati nii ooperi, õuduse kui dokumentaalina. Tulemused olid siiralt vaimukad. Osad sketšid olid tõesti naljakad, mõned, nt emotsioonide muutus (kus oli ka omajagu häid kilde seoses lehtede riisumise ja maksude kogemusega), mis jäid natuke punnitatuks. Muuseas, alati on mõnus vahvat eesti aktsenti inglise keeles kuulda ning on pats õlale ära teenitud, et selle etenduse loomisel on arvestatud ka välismaalastega (keda isegi paar tükki saalis leidus).

16.00:

"Shakespeare ehk improviseeritud värsskomöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Mitte ülemäära naeru välja kiskuv, kuid teravmeelne, asjakohane ja algmaterjali suurepäraselt käsitlev, et luua absurdne, kuid narratiivselt värvikas tervik. Shakespeare'i näidendites on kindlad teemad, mis roteeruvad, ning nende koondnimekirjast, sai publik valida fookuse antud tükile. Selleks sai: "sugulase tahtmatu tapmine. ei tunta ära." Ja nii pandigi valged kraed kaela ümber ning lahti rullus intriig ja tragöödia jäätisemeisterdamise maailmas. Nimelt varastas õde vennalt kolmanda õe (keda teised ei teadnud, et on sugulased) salapärase retsepti -- banaani ja mustika (ennekuulmatu!) kombo jäätise. Kõnepruuk oli vanaaegne ja värsilik, dialoog kohati riimuv, kuid alati voolav. Meelde jäid vaimukad fraasid nagu "Siin on banaanikoor maas, huvitav, mis nüüd juhtuma hakkab" ja Lendan nagu pulk jäätise järgi". Ma olen veendunud, et isegi Shakespeare oleks selle näidendi üle uhke ja oleks segaduses, et kas see ikka äkki tõesti tema looming ei olnud. 

"Matsirahvas"

Minu hinnang: 4/5 -- Aina paremaks läks! Saades publikust vanasõnana keskse teema: "Ilu ei sünni patta panna", rullus lahti ootamatuid pöördeid ja keerdeid täis vanade eestlaste rahvuslugu, mida keegi ei ole varem kuulnud. Nimelt, sai koleda targa naise, tolle pimeda targa mehe ning nende uksele ukerdava päkapiku seiklustest Kalevipoja isa sünd. Ehk siis Kalevi saamise lugu. Kalev kohtas juhuslikult veel Andrest, teist müütilist ja ikoonilist tegelast meie rahvakirjanduses, ning koos viidi läbi võistlus, et kes suudab kõige kauem vaiki olla. Ega soomlasedki kõrvale jäänud, sest targa naise tark mees oli meie hõimurahvusest, sest Eesti erinevaid dialekte Tarvo Krall edukalt teha ei suutnud. "Voi, voi, voi" ja "hüvä" tulid keelele aga hõlpsasti. Teemadeks olid, lisaks, kaske!, kaerakile, Rõngu (pagar), kasemahl ning muud kodumaised väärtused. Muhe etendus oli. Naljakas ja kodumaise kama maitsega. Nämma.

18:00

"Kirjanik AI eksklusiivsetel tekstidel"

Minu hinnang: 5/5 -- Päeva parim! Vaieldamatult. Kes oleks võinud arvata, et AI nii koomiline suudab olla. Muidugi, näitlejate ja publiku antud infokildude põhjal, kuid see oli tõesti geniaalne, et mis lustaka jama robot kokku klopserdas. Selle tegid, loomulikult, veelgi vaimukamaks kolm meest, kes täiega seda tohuvabaohu nautisid ja vinti üle keerasid. Kolm endist klassivenda on saunas ja konflikt seisneb selles, et kes oli kõige suurem kloun kooliajal. Robot jääb aga robotiks ning päris kõiki detaile ta täppi ei pannud, sest ühe tegelase nimeks sai Tonis, mitte Tõnis (iga kord kui näitlejad pidi end tahtmatult parandama, sest kippusid Tõnis ütlema, oli koomiline), ning leil loksub, leib sumiseb ja leil vuliseb. Sõnade tähenduse ja reaalse kasutuse osas vajaks AI vist veel natuke abi. Naljakaid detaile ja olukordi loos oli ohtralt. Mõned meeldejäävad märksõnad: tossudega sauna, kulmufriik, biohacking, "Leili on saunas? Ah, Leili!", naised saunas rääkisid lõpp-punkt, ossist Tonis, kustutuskumm kukkus kogemata kinga, pimekohting. Kui AI loodud osa sai läbi, improviseerisid mehed veel edasi stseene kolme klassivenna tulevikust ja tegemistest, mis olid jätkuvalt hiilgavalt vaimukad ning lollakad. Super esitus ja super sisu!

"Romantiline komöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Jah, tõesti, nagu päris pesuehtne romantiline komöödia. Armukolmnurk, dramaatiline finaal lennujaamas ja puha. Taaskord said näitlejad inspiratsiooni publikust ning loodud sai karakter, Maarja, kes on raamatukoguhoidja. Tema potentsiaalseteks kallimateks kolleeg ja lasteosakonna turvamees. Viimane, muide, kaitseb raamatuid laste eest. Nagu üks Hollywoodi 90ndate Meg Ryani lembelugu, päriselt. Huumorit ei olnud nüüd kulbiga kasutatud, sest fookus oli improvisatsioonil, kuid, taaskord, oli kogu kupatus kokku üpris totakas ja vaimukas, ning siin-seal leidus tõesti kvaliteetseid kilde. Nt jõuab Maarja koju, kui juba lapsed magama pandud, ning tal tekib küsimus, et kui kaua see Rahvusraamatukogu küll lahti on, 50+ pidu oli kohmakalt naljakas, turbulents Tartu lennukis, mis sunnitud tagasi Tallinna sõitma, oli päris tore, ja see üks koloriidne klient raamatukogus, kes muudkui kaebles ja nõudis ("Tahan kõvade kaantega raamatut!"), oli hea vahepala. Tegu on kahtlemata ühe etema romantilise komöödiaga, mida kaua näinud. Tänapäeval ei tehta neid enam nii häid kui ikka kuldsel ajal 90ndatel Hollywoodis. 

Aitäh, meeskond, Erki Aule, Mairi Tikerpalu, Tarvo Krall, Rauno Kaibainen, Kati Ong, Maarius Pärn!

Loe juurde: Improteater IMPEERIUM - kujutluse võim!

P.S. Muuseas, ei ole mul tavaliselt sinna kanti just asja. Põhja-Tallinnasse ja Koplisse satun üliharva, kui kunagi. Avastasin etendusi külastades kaks vinget toidu-joogi-poe kohta: REaD raamatupood, mis on nii lahe ja super, et võttis sõnatuks, kui mõtlesin, et lähen teatrist otse WC-sse ja avastasin end, kui Alice Imedemaal, hoopis ägedast raamatu-antikvariaadipoest. Sinna lähen kindlasti veel, et põhjalikumalt seda võlukoobast ja sealseid aardeid inspekteerida. Kopli Köök oma retro sisustusega oli mõnus ja nostalgiline. Meil endalgi kunagi olid kodus nt need mustad kõlarid, mis ruumi lae nurkades paigutusid. Väga stiilne!

Loe juurde: Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Loe juurde: KOPLI KÖÖK -

P 6. aprill:

Vaatasin Jupiterist järgi "Von Focki" esimese hooaja viimase episoodi (kokku neli osa), mis viis kenasti finaali esimese raamatu sisu. Kindlasti võtan ette teisegi hooaja, et teose järjega tutvuda. Ma ei ole nimelt teist raamatut veel lugeda jõudnud.

Lugesin "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood" läbi juba ammu. Ta oli okei, kuid ei midagi meeletult märkimisväärset. Mõnus muhekrimi, mille teeb eriliseks selle keskkond, milleks siis Eesti Baltisakslaste aadlike elu, melu ja mõrvad 19. sajandi suuresti Lahemaa rahvuspargi territooriumile paiknevates mõisates. Kuulsad Sagadi, Palmse, Vihula, on ju kõigi poolt tuntud ning armastatud ja, vähemalt üks kord klassiekskursioonide käigus, aktiivselt külastatavad. Mõisamaailmal Eestis on mingi müstika, mingi maagia, mingi salapära, mingi glamuur, vaatamata sellele, et ajalugu ise on ju põlisrahvale üpris valuline nende mõisnike kepi all. Igatahes, on suurepärane kui mõni Eesti raamat saab ekraniseeringu, eriti krimka, eriti niivõrd kvaliteetse produktsiooniga. Detektiivilood on sarjade maailmas juba pikalt pikalt laineid löömas ning oli paras aeg, et ka Eesti ühe kokku vorbib. Kas see ka õnnestus? Arvestades, et olin omajagu pettunud Apteeker Melchiori suure lina versioonides (süžeelised pretensioonid), siis ootused olid kõrged. Pidin, siiski, pettuma ning mitte visuaalselt poolelt, mis oli võrratu. Vaid pigem, taas, sisuliselt. 

Esmalt positiivne. Oeh, kui kaunilt on kogu mõisaelu, ruume, sisustust, loodust, tegevusi, tegelasi ning kogu nähtavat poolt tabatud ja filmitud. Sari näeb kallis ja hoolega tehtud välja. Iga kaader tundub kui detailideni läbi mõeldud, just õige nurga alt, ning igati silmailulisest esteetikast lähtudes. Seda oli lust vaadata. Nii mõisaid, kostüüme, ilusaid karaktereid, ja kogu produktsiooni. Näitlejate kohta ei saa ka eriti halba öelda, sest kõik oli tibens-tobens, usutav ja asjakohane. Natuke harjumatu ja kohmakas oli Maria von Nottbecki näitleja suu liikumise ja peale loetud teksti ebakõla, sest näitlejanna rääkis inglise keeles, kuid dubleeritud oli selle otsa eesti keeles. Rahvusvahelisel projektil on omad eripärad, kiiksud ja kompromissid.

Ma ei mäleta kõiki üksikasju raamatust, kuid minumeelest Paulil õde ei olnud (kuigi mulle lisa täitsa meeldis), preili von Nottbeck oli palju särtsakam ja nipsakam, ning eestlaste siunamine oli üks põhilisi meelelahutusi tegelastel. Viimast aspekti telesarjas ei kohanud kordagi! Mäletan, et mind lausa häiris see meie rahvuse kallal ilkumine ja nokkimine, ning õnneks, või õnnetuseks, ekraniseering jättis selle nõmeduse ära. Tark valik. Või mitte, sest selline käitumine lisas autentsust konteksti, meeldigu see mulle isiklikult või mitte, ning tegi loo palju värvikamaks. Sellega seoses koorus lahti minu üks põhilisemaid kriitikaid sarjale. Nimelt oli tulemus veidralt kuiv, puine, tuim, plass ning elutu. Jah, peab tunnistama, et pole ammu enam naernud nii nagu selle preestri teksti peale seal matusel, kuid dialoog ja kogu dünaamika sarjas oli kuidagi energiatud, sellised ühenda-punktid muljega, ning visuaalselt kaunis, kuid tühi. Ma, samuti, täpselt ei mäleta, et kas raamatus ainult külastati üht mõisa ja küsiti kaks küsimust, siis jälle järgmist, ja küsiti kaks küsimust, jne, kuid selline tilkumine sarjas mõjus tüütu ning venitamisena. Üleüldse jäid tegelased, nende motivatsioonid, omavahelised seosed ja olemused kuidagi kaugeks, arusaamatuks. Midagi mõjus kõiges kokku kuidagi konarlikult ja seostamatult. Eemalviibivaks ja uduselt. Positiivselt kohalt, intromontaaž ja muusika olid vinged. Tuletasid meelde klassikalist Poiroti sissejuhatust.

Kokkuvõttes, silmadele nagu sefiiritort, ajule nagu kuivatatud leivakoorikud. Viimane on tegelikult maitsev ja hea snäkk, kuid koguses on võti. Sari oli liiga palju leib, kui oleks pidanud olema enam tort. Aga, kordan, väga äge, et selline projekt on ette võetud. Kindlalt nagu raudnael olen teleka ette end seadmas kui tuleb teine hooaeg. Rohkem lahedaid kodumaiseid produktsioone, kodumaisel lähtematerjalil, eriti kodumaisel krimka žanril, põhinevaid.

 

Loe juurde: Von Fock | Jupiter | ERR

Loe juurde: Harrastuskriitikud: Raamat: Krimi eri "Vaikne elu maal" ja "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"