Kuvatud on postitused sildiga Viljandi Kultuurikadeemia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Viljandi Kultuurikadeemia. Kuva kõik postitused

pühapäev, 31. mai 2015

Teater: "Romeo ja Julia" - TÜVKA 10. lennu diplomilavastus Draamateatris!

Tere teatrihuvilised!

Käisin Eesti Draamateatris vaatamas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10.lennu diplomilavastust Romeo ja Julia. Siin on muljed.

Pealkiri: Romeo ja Julia
Teater: Eesti Draamateater/TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lend/Must Kast
Kirjanik: William Shakespeare
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Osades: Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kaija Maarit Kalvet, Märt Koik, Birgit Landberg, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Rauno Polman, Kaarel Targo, Kristo Veinberg
Kestvus: 2 tundi ja 40 minutit koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 29.05. 2015
Millal nähtud: 29.05. 2015
Minu hinnang: 3/5



Ma arvan, et William Shakespeare näidend Romeo ja Julia ei vaja erilist tutvustust, ma usun, et enamus inimesi maailmas vähemalt on kuulnud, millest Romeo ja Julia räägib. Lühidalt, lugu räägib kahes noorest armastajast, keelatust armastusest, peresisestest suhetest ja kahest vihavaenul olevast perest.

Lavastus tekitas minus vastakaid emotsioone ja mõtteid. Vastakaid just sellepärast, et etenduses oli päris palju asju, mis mulle meeldis ja oli ka seda, mida ma kas ei mõistnud või mis mulle ei meeldinud. Alustan seekord kriitilistest tähelepanekutest.

Mis mulle ei meeldinud?

Lavastus oli pikk ja venitatud. Päris palju oli tühje pause, mis arvatavasti pidid tunduma mõjusad, panema järele mõtlema, kas tekstile või olukorrale, mis parasjagu laval toimus, aga jätsid mulje nagu venitatakse liigselt. Samal põhjusel kadus etendusest ka fookus. Ma oleks väga tahtnud tegelastele kaasa elada, aga ma kuidagi ei suutnud. Ausõna, ma proovisin! Lavastus ei kiskunud mind kaasa sellesse maagilisse maailma, mida teater peaks suutma pakkuda - sellisesse maailma, kus ma suhestun ja mõistan ja tunnen. Mul hakkas vahepeal igav ja mõtted läksid lavastuse juurest ära. Ja see ei ole hea. Kohati pidin ma end sundima etendust jälgima. Ma ei teagi, kas lavastuse tempo oli liiga aeglane või tuli see sellest, et ma ei suutnud tegelastele kaasa elada. Etendus jättis mind ükskõikseks. Ma pigem vaatlesin kui vaatasin.

Osa dialoogist läks kaduma, ma lihtsalt ei kuulnud. Eriti neid osasid, kus Julia läbi akna Romeoga vestles. Ma ei kuulnud siis ei Juliat ega Romeot. Kusjuures, ma ei istunud viimases reas ja kõrvakuulmisega peaks mul ka kõik korras olema, aga näitlejad lihtsalt rääkisid väga vaikselt, ka siis kui saalis oli haudvaikus. Muusika ka nähtavasti segas kuulmist osades stseenides.

Mis mulle meeldis?

Mulle meeldis, et Shakespeare'i oli toodud kaasaega, see oli värske ja uudne, vähemalt teatrilaval, kus Capulettid olid rikkast perest ja Romeo, Montecchi perest, mitte nii mõjukast. Shakespeare'i klassikaline värsistatud tekst oli segatud kaasaegse tekstiga, mis oli siis kas noorte näitlejate või lavastaja poolt lisatud ja mu arust lisas see natuke vürtsi. Mulle meeldis ka see viis, kuidas Shakespeare'i teksti kõneldi. Mitte paatoslikult ja lüüriliselt, vaid pigem moodsalt, vesteldes ja jutustades.

Mulle meeldisid väga ka osad konkreetsed stseenid. Eriti äge oli minu arvates peo stseen, kus esialgu joodi viisakalt ja mida hetk edasi, seda rohkem muutus pidu läbuks. Kes tantsis kes jõi, kes kippus kaklema, kes jauras niisama sõpradega, kes kippus tegema midagi, mida ta järgmisel hommikul enam mäletada ei sooviks - see kõik oli kuidagi väga realistlik. Kahju natuke, et ka see stseen liiga pikaks venis, aga inimesi laval oli sel ajal huvitav jälgida ja see hoidis tähelepanu.

Ma nautisin etenduse algusest lõpuni seda, kuidas kasutati mobiiltelefone. Nii nagu tänapäeva ühiskonnas kombeks, näpitakse neid vidinaid pea kogu aeg, siis nii ka lavastuses.

Ka näitlejatöödes oli rohkelt materjali, mida esile tõsta.

Näitlejatest:

TÜVKA 10. lennu näitlejad on andekad. Mul on õnnestunud mõnda nende tehtud lavastust näha ja minu arvates on tore, et meil on peale kasvamas mitmekülgseid näitlejaid.

Mis puutub Romeo ja Julia lavastusse, siis oli selles tükis neid, kes jäid eredamalt silma ja neid, kes olid üsna märkamatud. Olgu öeldud, et Romeot ja Juliat kehastavad kaks erinevat näitlejapaari. Esietendusel mängis Romeot Märt Koik ja Juliat Kaija M. Kalvet. Ma usun, et järgmisel etendusel tegid seda siis Silver Kaljula ja Birgit Landberg.

Kõige eredamalt täht sellel õhtul oli Romeot mänginud Märt Koik. Ma tabasin end lavastuse ajal mõttelt, et nii vahva on vaadata, kuidas peaosaline esitab Shakespeare loomingut nagu muuseas, aga samas mõjusalt ja realistlikult. Väga hea oli ka Kaarel Targo Lorenzona ja iga kord kui ta laval sõnaõigust omas, siis oli lava tema päralt ja tema kohalolek pani kuulama. Liina Leinberg Julia ammena oli ka äge ja särtsakas!

Kokkuvõttes:

Minu arvates on selle lavastuse puhul kõige suuremaks miinuseks see, et ta venis ja tempo oli aeglane, selles ei olnud minu jaoks piisavalt draamat ja tegelased ei pannud mind endale kaasa elama. Samas oli mulle sümpaatne Shakespeare kaasajastamine. Ma soovitan seda tükki siiski vaatama minna, sest oma silm on ikkagi kuningas.





esmaspäev, 11. mai 2015

Teater: "Pööriöö" - Kultuuridessant 2015

Tere!

Veel üks tore Kultuuridessandi raames toimunud etendus Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengitelt.

Pealkiri: Pööriöö
Teater: Viljandi Kultuuriakadeemia/Teater Must Kast/Kultuuridessant 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Lavastaja: Jaanika Tammaru
Valguskujundus: Jari Matsi
Video: Kerttu Kruusla
Osades: Birgit Landberg, Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Märt Koik, Kristjan Lüüs, Martin Aulis, Kerttu Kruusla, Jari Matsi
Kestvus: 1 tund 40 minutit ilma vaheajata
Esietendus: 2014
Millal nähtud: 09.05.2015
Minu hinnang: 5/5


Kui inimene eksib teise vastu, siis tasakaalu võib tagasi saada mitut moodi. Võib vabandust paluda.
Võib rahaga kahju hüvitada.
Võib küla poolt keretäie ära kannatada.
Võib üritada varjata ja unustada... ja siis teisel pool eluteed kannatada.
Aga kui eksimus, mis pole tehtud halval eesmärgil, on pöördumatu:
selline, mida rahaga kuidagi ei korva.
Või mida vabandamine paremaks ei tee - 
siis saadetakse sind Hiide oma pattu tasa teenima!


Pööriöö on muusikaline sõnalavastus või sõnaline muusikalavastus (valige ise, kumba eelistate, äge oli ta vaatamata sellele, ükskõik, kuidas seda siis kutsuda), mis viis vaataja tagasi muinasaega, kus elavad Ahun, Viher, Hüüp, Virp, Eba ja loomulikult ka Vanapagan ja Hiieemand ja libahundid ja virvatuled ja kindlasti ka veel tondid, kratid ja haldjad (keda küll etenduses otseselt polnud, aga keda oli päris lihtne elava fantaasiaga inimesel etendusele juurde kujutada).

Lugu algab sellest, kuidas Viher, Hüüp ja Ahun on Hiieemanda poolt karistuseks hiide tööle saadetud. Poistel on patud hingel ja ega Hiieemanda eest pääsu pole! Või siiski on? Metsatulekahju avab hiieväravad ja Viher, Hüüp, Ahun ja selleks hetkeks nendega ühinenud Virp plagavad seitsme tuule poole, lootes, et Hiieemanda karistused jäävad saamata. Ühiselt teele asunud, saavad nendest leigarid, kes liiguvad kõrtsist kõrtsi, et leiba teenida. Oma teekonnal kohtuvad nad ravitseja ja nõiaks tembeldatud ja metsa elama põgenenud Ebaga, kes peale selle, et ta on üks kaunilt laulev kaunishing, suudab ka inimesi tervendada.

Kui nüüd rääkida kaasaegsetes mõistetes, siis on tegemist ühe pärimusliku lustliku muusikalise road-trip'iga, kus muusikud liiguvad ühest kohast teise põgenedes oma saatuse eest kuni see nad, nagu elus ikka, ükskord kinni nabib. Ja kõik see toimub muinasajas.

Mis mulle meeldis?
Esimese asjana, mis mulle koheselt pähe tuleb, on lavastuse muusika. Suurepäraselt esitatud, fantastiliste vokaalidega lauldud pärimusmuusika lood olid head. Olgu siinkohal ka öeldud, et muusikat ei lastud helisalvestise näol, vaid tegemist oli elava muusikaga. Laval olid kitarrid, trumm, viiul ja muidugi ei saa nimetamata jätta ka parmupille. Mulle meeldivad näitlejad, kes ühtaegu on andekad nii näideldes kui ka lauldes.

Tükis oli väga palju nauditavat ja tõsiselt valju häälega naerma panevat huumorit! Tekst ja dialoogid ja ka kehakeel ja miimika olid arutult koomilised. Näiteks, kui arutati, mida "poistebändile" nimeks panna, siis esimene versioon leigarite nimest oli "Ahun ja kolm parmu" kuna Ahun on ainuke, kes ka muud pilli peale parmupilli oskas mängida. Nimeks sai veelgi tabavam "Hellad hiielised"!

Ma nautisin ka kasutatud videolahendusi, mida näidati lavatagusel suurel linal ja mis muutus sünkroonis lavastuse sisuga. Kui lavastuses käis jutt seentest, mida Virp oli endale metsas olles sisse manustanud, siis näidati ekraanil mitte ainult metsasalus kasvavaid seeni, aga need muutusid aina värvilisemaks ja kaunimaks vastavalt sellele, kuidas Virp neid kirjeldas. Või siis kui hiis põlema läks, oli linal näha leegitsevat suur tulekahju, mille eest siis poisid laval põgenesid. Väga head lahendused!

Ma ei saa mainimata ka jätta näitlejaid. Trupp oli ühtlaselt tugev, olgu siis tegemist lavalise liikumise, tekstilise esitluse või laulmisega, aga minu lemmikuks kujunes Märt Koik ja tema tegelane Hüüp, kes lihtsalt oli nii nunnu! Erakordselt hea miimika ja kehakeele ja lavalise liikumisega andis ta oma tegelasele ilmekust, huumorit ja totakust. Ta jättis sellise heatahtliku ja sümpaatse totu mulje, kellele oli ilmvõimatu mitte kaasa elada. Veel tahaks esile tuua Birgit Landbergi ja tema Ebat. Siiras, vahetu ja väga seksika lauluhäälega - no lihtsalt ei saa temast ei üle ega ümber. Nagu öeldud, kõik näitlejad tegid väga hea esituse ja kogu trupi tase oli kõrge. Nii kena on kogeda, et meile on peale kasvamas tugev põlvkond väga andekaid näitlejaid! Kiitus lavastajale suurepärase töö eest!


Lemmiktsitaat: "Üks kana, kaks kana, kolm kana, neli kana, viis kana, kuus kana, seitse kana."
Lemmikstseen: Kuna terve lavastus oli minu arvates originaalselt tehtud ja lahendatud, siis ma ei oskagi sel korral ühtegi konkreetset stseeni välja tuua, küll aga meeldis mulle väga, kuidas tegelased ennast ja oma lugusid ükshaaval rambivalguses tutvustasid.


Kokkuvõttes:
Tõsiselt hea ja originaalne lavastus! Hea tuju peale etendust garanteeritud!



 

pühapäev, 10. mai 2015

Teater: "Hägune piir" - Silver Kaljula monoetendus, Kultuuridessant 2015

Tere!

Nädalavahetus tõi kaasa ka Kultuuridessant 2015 etendused. Siin on üks nendest, mida vaatamas käisin.

Pealkiri: Hägune piir
Teater: Viljandi Kultuuriakadeemia/Teater Must Kast/Kultuuridessant 2015
Asukoht: Tallinna Kammerteater
Autorid: Kätlin Padesaar ja Silver Kaljula
Lavastajad: Peep Maasik ja Silver Kaljula
Näitleja: Silver Kaljula
Valguskujundus: Peep Maasik
Kestvus: 55min
Esietendus: 09.05.2015
Millal nähtud: 09.05.2015
Minu hinnang: 5/5


Alustaks sellest, et minu arvates on Eestis suhteliselt vähe näitlejaid, kes kannavad välja monoetenduse ja üldjuhul on monoetenduste puhul tegemist näitlejatega, kes on juba aastaid lavalaudu kulutanud. Kui Kultuuridessandi programmi vaatasin ja nägin seal Silver Kaljula monoetendust Hägune piir, siis teadsin, et seda tükki tahan ma vaatama minna, osaliselt uudishimust, osaliselt kuna mulle monoetendused meeldivad, Mõeldud, tehtud!

Foto: Liis Reiman
Tallinna Kammerteater võttis mind vastu oma väikese ja hubase saaliga. Koheselt hakkas silma väga lihtne lavakujundus, mis tegelikult on monoetenduste puhul tavaline; laval oli sofa kahe padjaga. Enne etenduse algust oli näha, et saal saab täiesti täis.

Hägune piir on sotsiaalkriitiline lavastus, mille on kirjutanud Kätlin Padesaar ja Silver Kaljula ja mis räägib ühe narkomaani teekonnast. Ei, tegemist ei ole moraalilugeva tükiga, kus räägitakse sellest, kui kahjulikud on narkootikumid. Pigem on tegemist tükiga, mis NÄITAB ühe narkomaani siseelu ja valu ja ebakindlust ja armastust järgmise laksu järele. Kanepist saab heroiin, heroiinist saavad teised opioidid, millele järgneb fentanüül koos üledooside, psühhiaatrihaigla ja muu sarnasega . Ma arvan, et seda etendust peaksid nägema kohustuslikus korras kõik koolinoored, sest etenduse ehedus on hirmutavalt reaalsuslähedane.

Foto: Liis Reiman
Kui Silver Kaljula lavale tuli, siis täitus terve saal tema kohalolekuga. Ta on väga andekas näitleja, kes suutis vaatajaskonna endaga kaasa haarata juba esimeste hetkedega ja ta hoidis publiku täielikku tähelepanu kuni etenduse lõpuni.Ta on karismaatiline, imetlust äratava sisseelamisvõimega ja pühendumusega näitleja, kes oli võimeline edasi andma ühe narkomaani loo nii ehedalt ja mitmekihiliselt, et vaatajal võib tekkida tunne, et lugu käib temast endast (mis tegelikult nii ei ole). Ma usun, et Silver Kaljulast kuuleme me tulevikus päris palju, sest temas on peidus suur potentsiaal, mida ta vapralt ka etenduses näitas oma mitmekülgsusega ja intensiivsusega.

Etenduse tekst ja ülesehitus olid minu arvates väga head. Seal oli emotsioone, pinget, valu, natuke naeru, äratundmist ja üllatusi. Ühelgi hetkel ma ei tundnud, et ma saan oma tooli end mugavalt sisse seada ja lihtsalt jälgida. Ja see oligi selle etenduse võlu, ta pani mitte ainult kaasa mõtlema, vaid ka kaasa elama, soovides, et loo peategelane saaks lõpuks ometi sellest valusast nõiaringist välja. Mind üllatas ka loo lõpp, kui lõpuks tabasin ära, kellele monoloogi peetakse ja see lisas ka erilise efekti tervesse loosse.

Foto: Liis Reiman

Paar sõna tahaks öelda ka valguskujunduse ja muusika kohta, mis oli lahendatud väga ägedalt ja mis sobis nagu rusikas silmaauku etenduse tempoga.

Kokkuvõttes, kui teil vähegi võimalust, siis minge ja vaadake see etendus ära! Ta on ehe, toores oma emotsioonide poolest, usutav ja mõtlemapanev.