Teisipäev, 25. detsember 2018

Kino: PÖFF 2018 (8) "Head tüdrukud" ja "Lorik"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: Head tüdrukud
Originaalpealkiri: Las niñas bien
Programm: Panoraam
Riik: Mehhiko
Kestus: 1h 33 min
Millal nähtud: 25.11.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
See film tekitas nostalgiat, millega tuletas tugevalt meelde kunagisi esimesi telenovelasid, mis Eestisse jõudsid. "Metsik roos", "Tahmanägu" ja teised sarnased jagasid antud looga üldist fiilingut, mida oli tunda nii stiilis, iseäranis riietes (patšokid!), kaameratöös, värvides ning tegelaste olemustes -- fookuses oli 80ndate glamuur Mehhikos. Nähtu võiks isegi kanda nime "Ka rikkad nutavad", sest lugu keerles ümber alati-teistest-parema rikkuri iluasjakese, Sofia, kelle allakäiku, tulenevalt 1982. aasta majanduskriisist koduriigis, linateos jälgib. Selle asemel, aga et peategelannat ootaks helge tulevik nagu seebikatele omane, siis antud filmis on pigem võimalik näha, mis juhtus pärast "õnnelikku lõppu". 

Tegu oli pealtnäha suhteliselt monotoonse filmiga, mille emotsioonid ja konfliktid pulbitsesid pigem viisakate, teravate ning elegantsete pilkude, žestide ja märkuste taga. Endast lugupidav kõrklass ei saa ju ometi langeda matside tasemele ning näidata välja, et olukord on nende kontrolli alt lipsanud ning vanaviisi enam ei ole võimalik. Selle asemel elatakse edasi nagu midagi poleks juhtunud, ainult et siis mõni krediitkaardi tagasilükkamine siin, mõni sularaha puudumine seal, jne. Välja näidatav imidž on kadestamisväärne edasi, kuid seest mädaneb ja seda kärmesti. Kukkumine võttis aega ning väljendus end suuresti pisiasjades, keskkond ei muutunud. Sellest tulenevalt paistis allakäik realistlikum kui äkiline pauk -- igavam, kuid autentsem. Midagi väga märkimisväärset ei juhtunud ning Sofia püüdis elada edasi pea püsti nagu varem. Mõnes mõttes oli keeruline naist mitte imetleda, tema vaoshoitust, kontrollitust ning järjepidevat elegantsi. Teisalt, teades, et on ise tegelikult peaaegu põhjas, oli ebameeldiv jälgida, kuidas naine suhtus üleolevalt teistesse, kel sama saatus, või uusrikastesse, kes püüdsid tema poolehoidu võita.

Kokkuvõttes, huvitav keskne teema ja soliidne teostus, kuid miski jäi puudu. Süžee ei jõudnud minuni piisavalt elavana, et see mulle korda läheks. Tegu oli minu jaoks liiga pealiskaudselt passiivse filmiga, isegi kui tegelikult sisust õhkas elektrit.



-------------------------------------------

Pealkiri: Lorik
Originaalpealkiri: Lorik
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Armeenia, Venemaa, Šveits, Serbia, Rootsi, Küpros
Kestus: 1h 35 min
Millal nähtud: 02.12.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Tegu on filmiga, mis mind esmapilgul üldsegi vaatama ei kutsunud, kuid mis osutus üheks minu lemmikutest, kui mitte just kõige lemmikumaks, kogu selle aasta PÖFFi repertuaari hulgast. Kes oleks võinud arvata, et selleks osutub Armeenia linateos ühe enesekeskse näitlejapässi seiklustest teiste kehades. Ma ei saa öelda, et tegu oleks olnud märkimisväärselt originaalse, kvaliteetse, sügava, esiletõusva või äärmiselt hiilgava filmiga, pigem, oli selles lihtsalt midagi omapäraselt maagilist, inimlikku ja võluvat, mis mulle ootamatult passis. Muinasjutulisus lõimiti vaevatult ja sujuvat reaalsusega ning tulemuseks oli hõlpsasti seeditav, mõnusalt mõru ja meelepärane ning uut klaasitäit tahtma panev kaks-jalga-maas tänapäevane muinaslugu.


Lorik (pärisnimi Laurence, Laurence Olivieri järgi) oli ekstsentriline, kuid armastatud ning hinnatud näitleja, kes kaob oma karakteritesse ning eelistab elada nendena, selle asemel, et vaadata otsa päris elule ning lähedastele. Mees on isekas, delikaatseid teemasid vältiv ning artist, kes on nina-püsti igas olukorras, isoleerides ennast kõigist teistest. Kui aga teater poliitilistel põhjustel kinni pannakse, on Lorik kaotanud justkui enda identiteedi ning maskid tegelaste näol kelle taha end peita. Saatus astub mängu ning mehele antakse võimalus end taas teiste kestade varju pugeda. Seekord siis reaalsetesse inimestesse, kes teda ümbritsevad ja seda ikka sõna otseses mõttes nende sisse. Kui Lorik siiani põgenes päris maailma eest, siis nüüd on ta sunnitud vaatama otsa tegelikkusele ning seda läbi tavaliste inimeste -- otse tänavalt. Kui ta siiani võttis ilukirjanduslikke rolle, siis nüüd oli mees haige tüdruk voodis, oma tädi tagasihoidlik hooldaja, mõjukas poliitik ning naabrijorss. Ja, otse loomulikult, järgnesid klišeed ning moraal -- kuidas Lorik muutub isekast hoolivaks, püüab isikuid, kelled ta on üle võtnud, aidata ning hakkab tegema heategusid, mida varasemalt ei oleks vast küll kuidagi temast välja pigistanud. Kõige selle tulemusena, peab ta leidma aga tõelise Loriku -- autentse enda, keda ta on igavesti juba võlts-karakteritega varjanud ja alla surunud.

Süžee oli hoogne, pidevalt liikuv -- ühest kehast teise -- ning südamlik ja humoorikas. Mind aeti paaris kohas isegi naerma (poliitiku isa, kes oli poja poliitsuundade vastane, oli päris koomiline). Seda iseäranis just üllatavas romantikaliinis, mille Lorik oma tädi hooldaja jaoks rikkurist noormehega liikuma paneb. Tegu oli otsekui Tuhkatriinu-looga, kus võlutud hurmur hiljem neiut, tema kingad käes, taga ajab. Muinasjutud ei lõppe aga veel siin, näiteks, on tähtis koht filmis ka raamatul "Alice imedemaal" -- tükk, mis jäi vahetult enne teatri sulgemist esietenduseta. Lorik sattus otsekui ise imedemaale ning, järgides valget jänest, püüdis näha, kui sügavale urg läheb enne kui ta ennast taas leiab. Samuti, heideti jooksvalt pilke ka Armeenia ühiskonna ja poliitika eluolule ning varjukülgedele, mis pani konteksti tegelaste olemused, käitumise ja valikud.

Miinusena tooksin välja, et kuigi visuaalselt kahtlemata elutruu, olid eriefektid ning n-ö võlumaailma stseenid üpris kasinad. Samuti, lõpp, kuigi asjakohane ja liigutav, mõjus veidi läila ning tüüpilisena. Vaatamata aga sellele, kordan, tegu oli minu jaoks ootamatu võidufilmiga PÖFFilt -- hoolimata selle mitmetest puudujääkidest. Emotsioon vaatajas on see, mis loeb -- mitte perfektsus ekraanil.


Neljapäev, 6. detsember 2018

Raamat: "Lüriidiumivaras", "Belgravia", "Silber" ja "Päikesetõus"

Tervitus!

Seekord hoopis raamatutest!

Pealkiri: Lüriidiumivaras
Autor: Bobbie Peers
Kirjastus: Helios Kirjastus
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 2/5

pilt rahvaraamat.ee kodulehelt
"Lüriidiumivaras" on Eestis omajagu rohkem turundust saanud kui paljud teised esilekerkivad laste- ja noorteraamatud. Kui lugeda sünopsist, siis eeldasin ekslikult, et haip oli põhjendatud. Ostsin siis ka agaralt selle teose ja ootasin värvikaid tegelasi, nutikat süžeed ja põnevat uut fantaasiamaailma. Viimasel kahel said miinimumnõuded enam vähem täidetud, karakterite puhul aga jäi piir isegi riivamata. Tegelastest sai loo komistuskivi, nii hiigelsuur, et sellest ta ei toibunudki. Peategelane oli mannetult üksluine, iseloomutu ja igav. Tal puudus igasugunegi karismakübe, et poisi seiklusi oleks kihvt järgida. Kõrvaltegelased valgusid kokku üheks halliks massiks mõne üksiku värvihelgiga ning iga kord raamatut uuesti kätte võttes olin unustanud kes on kes ja miks.

Tegu oli otsekui ühenda numbrid seiklussüžeega, kus originaalidee oli ju lahe, kuid mis ei suutnud end kuidagi realiseerida ja ellu ärgata. Samuti oleksin tahtnud rohkem näha kui kuulda. Näiteks, seda koodi mille peategelane alguses täitis, mis ta kaardile tõi, kirjeldati kui erilist ja lahendamatut, millele poiss nagu naksti ära tegi. Võimatu oli aga selle teo tähtsust ja pinget mõista, sest ma küll lugesin kui kõva pähkel mõistatus oli, kuid ei mingit asjalikku infot selle olemuse kohta lasi toimuvast robinal õhu välja. Umbes nagu keegi müüks mulle väidetavalt kõige hiilgavamat ja geniaalsemat põrsast kotis. Lool puudus hing, kuigi tehniliselt võis ju kõik tipp-topp olla. Raamat oli vaid 200 lehekülge, seega saboteeris see ka end ise, sest ei andnud tegelastele aega areneda ega võimaldanud loole liha luudele. Tegu oli adekvaatse kondikavaga potentsiaalselt lahedale seiklusele, mitte midagi enamat.

Nagu alati, ei saa aga üks asi olla üdini kehv, alati on ka vähemal või rohkemal määral õnnestumisi. Antud raamatus jäid veepeale hõljuma fantaasiamaailma loomine ning tempokus. Loo taust, keskkond, kontseptsioon ning iseärasused olid ju tegelikult ägedad. Samuti ei saa ma kordagi väita, et mul oleks igav olnud, sest pidevalt toimus midagi, üks tegevus viis järjepidamatult teiseni, tegelased sattusid ühest pingeliselt olukorrast järgmisesse ning üleüldse oli samm meeldivalt hoogne. Isegi mõned puändid olid päris asjalikud. Siiski, olles lugenud keskmisest rohkem lastele ja noortele mõeldud seiklusjutte, siis olen hämmastunud raamatu edust, kuna minu silmis on tegu vaevu kesise lisaga ülekubisevasse žanri.

--------------------------------------------

Pealkiri: Belgravia
Autor: Julian Fellowes
Kirjastaja: Varrak
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt rahvaraamat.ee kodulehelt
Tunnistan üles, et ma ei ole kunagi ühtegi osa vaadanud vasikavaimustust tekitavast seriaalist "Downtown Abbey" ja ega see mind grammigi ei tõmba ka. Seega, ma ei oskagi adekvaatselt seletada, mis sundis mind sarja autori teleloost eraldiseisvalt kirjutatud romaani kätte võtma. Mu riiulile see aga sattus ning saja teise lugemise nimekirjas oleva raamatu hulgast, kätte sai see võetud ning läbi sumbatud. Kui tuntud sari samalaadne on, siis olen isegi õnnelik, et sellele oma aega kunagi pühendanud ei ole.

Algus oli paljulubav ning pani oma dramaatilise tooni ja tegelassuhete tutvustamisega tugeva pinnase põhisüžee kasvamiseks. Mis aga minu tähelepanu võitnud alguspunkti järel edasi juhtuma hakkas oli üks lõpmatu heietamine, vingumine, üksteise külastamine täis üksluiseid vestlusi ja seljataga sahistamine. Viimane oli ka päris kasin ning sealsed tegelased ei hiilanud just värvikalt vaiba vaenlaste alt tõmbamistega. Enam pidurdas mind lugu hindamast selle tegevusetus. Räägiti, jalutati, joodi teed, külastati, vesteldi, jne, kuid mitte midagi põnevat ei toimunud. Loo suurepärastes esimestes peatükkides oli rohkem tegutsemist kui kogu järgnevas romaanis kokku. On kindlasti neid kelledele Londoni aristokraatide ja rikkurite üksteisega suhtlemine äärmiselt köitev on, kuid minu jaoks oli see lihtsalt ilus olemine ja pidevalt millegi üle vestlemine äärmiselt üksluine ja haigutama ajav. Jah, viimastes peatükkides oli ka veidi rohkem liigutamist, kuid tegu oli siiski üleüldse üpris tuima looga.

Ma kiidan seda, et tegelased olid püütud teha omanäolisteks ning enamused neist suutsid ka üpris autentsete pärisisikute mulje jätta. Iseäranis, joonistusid usutavalt välja ning kerge oli kontakti leida kahe vanaemaga -- üks aristokraat, teine uusrikas -- , kel mõlemal oma eesmärgid ning lähenemine kesksesse konflikti. Mulle meeldis kahe naise vastandumine ning peatne rahu tegemine, isegi kui üksteist mitte kunagi vast täienisti sotsiaalsetest põhjustest tulenevalt ei aktsepteerita. Peale kahe võimuka ja sirgeselgse naise oli loos ka hunniks klišeesid ja karikatuure nagu ahne uus pärija, minia, kes otsib õnne teise voodist, pahur poeg, kes tahab rohkem tähelepanu, jne. Enim pettumust valmistas aga salapärase minevikuga mees, kes loo ja tegelaste tegemiste keskmesse paigutus. Autor tahtis, et lugeja talle kaasa elaks, sest ta oli õilis, töökas ja asjalik, kuid kui autor oleks tahtnud, et ma mehele tegelikult ka kaasa elaksin, oleks ta veidi rohkem pidanud vaeva nägema Charles'i natuuriga, sest igavamat tegelast on raske ette kujutada. Tal puudus kübegi mõnest negatiivsemast iseloomujoonest ning oma plekita isikuga, jättis ta pigem mulje kui naiivne, ilmetu ja ilma igasugusegi värvita n-ö peidetud prints. Sama oli keskse armulooga, kus Charles ühe poole moodustas -- imal ja pisaraid väljakiskuvalt kiretu. Põhimõtteliselt, ei olnud tegelased piisavalt kaasahaaravad, et õigustada romaani 20%st kuni 90%ni kestnud heietamist ja tegevusetust. Kokku oli põnev lugemine vaid esimene ja viimane 10%.

Siiski, ma mõnes mõttes sain autori talendist aru ning minu silmis paigutus see pigem võimesse luua elutruu kõrgklassi keskkonna õhkkond ning kaasata ka teenrid, kes ei ole pimesi lojaalsed oma peremeestele või taustamööbli funktsiooniga, vaid omasid ise ambitsioone ja isekaid huvisid. Samuti, oli dialoog ja tekst ladus ning kohati meeldivalt teravmeelne -- raamatut oli puht tehniliselt kerge lugeda, mis tegelikult aitaski mul sellega lõpuni jõuda, sest muud faktorid küll selle nimel agaralt ei töötanud. Kahjuks, ei võitnud romaan mu poolehoidu, kuid jube ta ka ei olnud -- punnitas end selliseks keskmiseks.

------------------------------------------

Pealkiri: Silber (Esimene unenägude raamat)
Autor: Kerstin Gier
Kirjastaja: Pegasus
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 3/5

pilt rahvaraamat.ee kodulehelt
Ma olen lugenud autori eelmise triloogia ("Rubiinpunane", "Safiirsinine" ja "Smaragdroheline") kahte esimest raamatut ning selle ja uue sarja lähenemine, dialoog ja üleüldine stiil on väga sarnased. Taaskord on tegevuspaigaks London, kuigi autor ise on sakslane. Ka peategelased ja nendevahelised suhted tekitasid hetketi deja vu-d. Fantaasiamaailm oma saladuste, ohtude ja veidrustega on samuti ühine joon. Ainuke, mis tundsin, et tõesti eristus oli viimase konkreetne iseärasus. Kui eelneva triloogia keskmes oli ajareisimine, siis uues on fookuseks unenäomaailm. Millegi muu osas üllatusi või märkimisväärseid edasiminekuid ei esinenud. Samas, ei olnud ka niiväga tagasiliikumist just nendes aspektides, milledes autor esile tõusis või mis on tema tugevused.


Ühtedeks autori tugevamateks külgedeks on tema lugudes eesrinnas huumor ja teksti ning süžeede lihtsus. Tema tegelaste dialoog on tihtipeale humoorikas ning teravustega vürtsitatud -- iseäranis on peategelane sarkasmi ja särtsu täis. Samuti on tegelastel alati mingid kiiksud, kindlad veidrad või tugevalt esile kerkivad iseloomujooned või siis muudmoodi on paljud karakterid õrna naljakihiga, mis ei lase neid väga tõsiselt võtta. Antud loos siis näiteks peategelase tuulepeast teadlane ema. Kohati on see dialoog ning tegelaste olemused tõesti siiralt ka koomilised. Kohati on huumor aga sunnitud või tegelased kui karikatuurid ning mõjuvad ülemäära võltsilt. Ette tuleb ka hulgaliselt totakaid olukord, osad itsitama panevad, osad nõmedad klišeed.

Kuigi mulle peategelane Liv päris meeldis -- piisavalt särtsakas, isepäine ja mõnusalt veider. Just nagu eelmise triloogia Gwendolyn. Ning tüdruku seiklused uues koolis müstilise unenägudemaailma tegevustega kimpus nelja salapärase poisiga olid isegi mõõdukalt huvitavad. Ja kuigi ma kesksest romantikaliinist kuni lõpus oleva tsitaadini -- "Ma tahtsin kedagi kellesse armuda" -- väga vaimustused ei olnud, tõdesin pärast seda, et suhe muutus kuidagi nunnuks ja paljulubavaks. Siiski, vaatamata eelnevatele pluss punktidele raamatu kasuks, häiris mind see, mis pinnuks taguotsas ka eelneva sarja puhul. Loo stiil, süžee, tekst ja tegelased olid lapsikud ja liialt lihtsustatud -- puudus autentsus, sest, vaatamata fantaasiaelemendile, on raske uskuda selliseid olukordi, dialoogi ja tegelasi päris elus. Või olen ma liialt nõudlik? Samas, ei peagi kõik olema üli realistlik ja diip ning ehk selle puudus antud autori lugudes üks müügipunkt olegi. Mõtelda ei ole vaja, lihtsalt lendle lehelt lehele ja lase end kaasa kanda!

----------------------------------------

Pealkiri: Päikesetõus
Autor: Rosie Thomas
Kirjastaja: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt raamatuvahetus.ee kodulehelt
Nagu Rosamunde Pilcher, aga kraadi võrra karmim ja seda põhimõtteliselt vaid ühe detaili pärast. Viimane pani küll kulmu kergitama, kuid ei šokeerinud, sest kuskil, millalgi, kuidagigi, olen taolist süžeedetaili varem kohanud -- mul ei ole ainult aimugi kus. Ja, otse loomulikult, oli seda vastukarva pööret nende kahe tegelase vahel millegipärast oodata ja ette näha. Arvan, et see fakt peletab ka mõned lugejad eemale, kuid, üldiselt, ei mõjutanud see minu suhtumist loosse kuidagi eriliselt. See aga selleks. Raamat räägib Walesi kaunis looduses elavast maatüdrukust Angharad'ist (ma ei ole siiani kindel, et seda nime oma peas õigesti hääldasin -- peaks vist internetist järgi uurima, kuidas on korrektne), kes tutvub karismaatilise õe-venna paariga, kellega suhted mõjutavad teda kogu ülejäänud elu. Selle loo jooksul muutub ta tagasihoidlikust ja eluvõõrast neiust, edukaks ja eneseteadlikuks naiseks. Lisaks sellele, on süžeesse punutud ka nukraid perekonnasaladusi, emotsionaalseid taaskohtumisi ja leppimisi ning, lõpus, päike tõesti tõuseb ning algab uus, võimalusterohke, minevikuga rahu tehtud, uute rõõmude ja ootustega elu.

Kuigi kategoriseeritud kui puhas romantika ning osa ka LP selleteemalisest raamatusarjast, ei nimetaks ma raamatut konkreetselt lembelooks, kuigi see liin on keskne ja märkimisväärne edasiviiv faktor. Pigem on tegu ühe naise suureks kasvamisega, eluraskustest ülesaamisega ja tema arenguga. Angharad oli sunnitud veel põhimõtteliselt lapsena näitama üles pealehakkamist, allavandumatust, kartmantust ja sihikindlust, et edasi rühkida. Kõike seda suutis ta saavutada muutumata kibestunuks või kalgistumata. Mulle kohati tundus lugu ka "Jane Eyre" maiku, kus paralleele sai mitmeid tõmmata ning samamoodi tundus, et enne pidi mees palju kaotama ja naine palju võitma, kuniks nad ühel tasemel ning vabanenuna minevikukoormatest koos saaksid olla. Mind veidi heidutas aga tõsiasi, et peategelane, vaatamata kõigele läbielatule, paistis veidi tuim tükk -- kuigi see tegelikult ju nii ei olnud. Ma aiman, et autor ei oska särtsu, elu ja kirge oma tekstiga sihipäraselt väga edasi anda. Natuke igavalt mõjus ka ports süžeest loo keskel, kus tundus, et väga midagi ei toimu. Siiski, oli kokkuvõttes tegu tundeküllase ning kaasaelamist õhutava romaaniga, mis kindlasti ei passi kõigile, kuid mulle päris meeldis.


Teisipäev, 4. detsember 2018

Kino: PÖFF 2018 (6) "Usalda masinat: blokiahela lugu", "Rikaste generatsioon" ja "Väikesed õlad: Barbie ümbersünd"

Tervitus!

Kiired ülevaated PÖFFi dokfilmidest!

Pealkiri: Usalda masinat: blokiahela lugu
Originaalpealkiri: Trust Machine: The Story of Blockchain
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: JF Teadus360
Kestus: 1h 24 min
Millal nähtud: 27.11.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Periooditi kuuleb uudiste väljaannetus või internetis laiemalt rohkemal või vähemalt määral minu jaoks veel väga kaugeks jääva Bitcoini kohta. Küll on ta suurel plaanil, küll kaob ta uudisevoogudest. Küll väärtus tõuseb, küll langeb sama kiiresti. Samuti, on minu kõrvu jõudnud aina enam terminit "blokiahel". Süvenenud ma sellesse ei ole, kuid teema tundub piisavalt paeluv, et end sellega paremini kurssi viia -- ja seda, miks mitte, dokumentaalfilmi vahendusel! Pärast linastust ei väida, et ma kõigest tehniliselt sotti saan -- kaugel sellest -- , kuid vähemalt ei ole ma enam täiesti võhik blokiahela teemal ning kuidas see on seotud Bitcoini ning teiste maailma muutvate eri valdkonnast uuenduslike lahendustega. Pean aga ka tõdema, et kogu kontseptsioon ja sellest arenev potentsiaalne digitulevik tundub liialt hea, et olla tõsi -- siin peab olema konks, sest olen nimelt suur skeptik igasugu imevalemite suhtes. Teisalt, vast ei osanud päris alguses keegi ette näha niisamuti interneti maailma drastiliselt muutvat mõjus. Aina päevakajalisemaks muutuvad aga isikuandmete kaitse, anonüümsus, interneti kuriteod, dark web, võimuorganite interneti üle võimu haaramine ja kontroll, jne ning, hetkel tundub, et blokiahel on vastus paljudele internatis pesitsevatele ning isegi reaalmaailmas eksisteerivatele murekohtadele. Taas -- tundub liiga hea, et olla tõsi! Kokkuvõttes, asjalik, sisukas ning informatiivne dokumentaal teemast, mis aina enam pead tõstab ning millega kõik meist vast mingi hetk peavad end sina-peale viima.



----------------------------------------

Pealkiri: Väikesed õlad: Barbie ümbersünd
Originaalpealkiri: Tiny Shoulders: Rethinking Barbie
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Moekino
Kestus: 1h 31 min
Millal nähtud: 24.11.2018
Minu hinnang: 3/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Minu jaoks on veidi ülevõlli eeldada, et välimuse ületähtsustamine, peenikese figuuri, blondide juuste ning muude Barbiele iseloomulike omaduste ülistamises on kuidagi süüdi nukk. Barbie on ühiskonna peegel, mitte selle trendide ja normide vallandaja. Kas Barbie lõi iluideaalid? Ühiskond peab muutuma -- Barbie muutmine tundub pigem kosmeetiline ja tõeliste probleemidega mitte tegelemine. Samas, kuskilt tuleb ju alustada. Siiski, ma ei ole nõus, et Barbie on otsekui kõiges halvas süüdi, mida naised peavad läbi elama, miks naistel on madal enesehinnang ning puudub positiivne suhtumine enda keha suhtes -- miks on Barbie otsekui naiste terve enseimago vaenlase maskott? Olles kasvanud üles siis kui Barbie oli tõeline supertoode ja kohustus omada kõigile tüdrukutele, oli ta pigem inspireeriv ning innustav -- omades enda maja, olles edukas ükskõik mis karjääri ta ette võttis, leides igasugu sõpru ning olles eeskuju unistuste elluviimisel. Miks on fookus langenud füüsilisele tasandile ning jutt ei käi Barbie saavutuste ümber, vaid tema keha ümber? Tundub nagu probleem, mis paljuski eksiteerib pärismaailmas. Kas see just ei sööda kogu naiste eneseimago probleemi ning illustreeri topeltstandardit? Seega, tunnen end klassikalise Barbie suhtes veidi kaitsepositsiooni tõmbuvana, kuid püüan mõista, ning ka suuresti adun, teiselt poolt lähenejate vaatevinklit. 

Mis mind aga linateost vaadates enim küsimusi tekitama pani, oli kas Barbie figuuri muudeti ikka väidetava õige eesmärgi pärast või oli tegu siiski pelgalt turundusvõttega -- mis oleks tähelepanuväärseim marketing trikk, kui muuta drastiliselt brändi, mis on oma 60 aastat suhteliselt muutumatu? Nuku ostunumbrid on meeletus languses, kuid kas tõesti on asi ainult Barbie füüsilises välimuses, miks tal enam nii palju menu ei ole? Minu arvates on asi konkurentsis. Tänapäeval on lastel ohtralt alternatiivvalikuid nukkude ja üldse mänguasja maailmas. Barbie ei ole enam ainuke omas kategoorias esinev bränd. Ja kui vaadata neid teisi nukke, nt Bratz, Monster High, siis ei ole ka neil realistlikud ning n-ö tõelise naise füüsilised proportsioonid. Või siis on asi selles, et Barbie on lihtsalt hea, tuntud ja mugav peksukott? Ja, kas tundub ainult mulle, et tegelikult on Barbie nukubränd välja andnud ju eksemplare pea kõiki rasse, riike, hobisid, jne esindades? Kokkuvõttes, tegu oli laiemalt ühiskonna iluideaalide, topeltstandardite, sotsiaalse surve ja vajaduse leida patukott, peale mõtlema paneva dokumentaaliga -- mõtlemisainet jätkub siiani! Sisu mõttes, jälgides Matteli firma töötajaid Barbie keha revolutsioneerimise protsessi käigus, oli dok vähem põnevam kui diskussioonid, mida üldine teema vaatajas vallandab.



---------------------------------------

Pealkiri: Rikaste generatsioon
Originaalpealkiri: Generation Wealth
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Moekino
Kestus: 1h 46 min
Millal nähtud: 01.12.2018
Minu hinnang: 2/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Minu kurvastuseks oli siinkohal tegu linateosega, mis mulle tänavu PÖFFil nähtud repertuaarist enim pettumust valmistas. Arvestades, et fookuses olev teema on intrigeeriv, vastuoluline ja päevakajaline ning ka kõik linastused välja müüdi, osutus pakutu minu jaoks kesiseks ja täitsa märgist mööda. Filmi võiks nimetada reklaamipettuseks või siis lubas ta üht aga pakkus midagi muud. Eeldasin detailsemat ning asjalikumat lähenemist tänapäeva rikkuse ja kuulsuse jumaldamise kultusele ning selle tekkimisele -- väärt arutlusi, ajaloolisi, sotsiaalseid, kultuurilisi, majanduslikke, jne faktoreid lahti harutavad vaatenurki, liikumist pealiskaudsusest sügavustesse -- põhimõtteliselt kõike muud, kui mida sain. Kuigi, leidus ka paljulubavaid seike, osutusid need õrritajateks ning neisse ei süüvitud.

Minu ette jõudsid intervjuud pornostaaride, ilukirurgia läbijate, lapsiludusvõistluste osavõtjatega ning, mis põhiline, režissööri enda perekonna liikmetega. Kui eelnevad on kuidagigi seotud käsitletava teemaga, kuigi olles pigem tagajärjed, siis autori ja tema pere kaasatus oli minu põhiline kivi kingas. Nimelt tundus mulle, et dokumentaali idee oli tegelikult lahata režissööri ja tema vanemate, laste ning mehega seotud suhteid ja see võttis julgelt pool eetriajast. Ja, mis põhiline, oli see vaid põgusalt, väga väga põgusalt seotud linateose keskse teemaga. Punnitades, leidus tõesti mingeid siduvaid jooni, kuid mul hakkas igav ja tüütu, sest ma ei tulnud kinno, et näha kuidas režissöör oma lapsepõlvega ja vanematega silmitsi seisab ning rahu teeb -- rikkuse generatsiooniga oli siin vähe pistmist. Kokkuvõttes, ei saanud ma mingeid sisukaid lahenduskäike teemaga seoses või isegi põnevaid lähenemisi või mõtlemisainet -- taaskasutati juba teadatuntut, kõik oli nii iseenesest mõistetav, uudsus oli olematu ning, olgem ausad, režissöör ja tema elu ei paelunud mind kohe üldse.