laupäev, 19. november 2022

Kino: PÖFF 2022 (1) "Poiss ja tiiger", "Yuku ja Himaalaja lill" ja "Seinad oskavad rääkida"

Tervitus!

Esimesed ülevaated PÖFFilt.

Pealkiri: Yuku ja Himaalaja lill
Originaalpealkiri: Yuku et la fleur de l'Himalay
Riik: Belgia, Prantsusmaa
Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Millal nähtud: 12.11.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Värvilised ja nunnud laste filmid on nagu teraapia. Natuke päikesepaistet ja helget tuju kõledasse sügisilma. Lugu ise ei olnudki midagi eriti märkimisväärset või originaalset. Ikka üks otsinguseiklus, kus julge ja tragi peategelane võtab ette retke, et leida ja tuua tagasi võlulill, aitamaks endale kallist vanaema viimase tervisemuredega. Sel teekonnal kohtub meie kangelane kõiksugu värviliste ja suleliste tegelastega, nii nendega, kes on abiks, kui teistega, kes püüavad ettevõtmise edukust takistada. Klassikaline, ennast tõestanud ning vana ja hea süžee, mille kukile luua midagi vahvat just visuaalses ning lisandväärtuse mõttes. Nendeks erilisteks elementideks antud kontekstis oli stiil ja muusika. Kõige enam jäi silma ja meelde animatsiooni disain, mida oli kuidagi värskendav ja kergendust pakkuv näha tänapäeval suuresti ühte masti 3D stiili kõrval. Multikas nägi välja nagu oleks selle keegi andekas ja värve armastav osavalt ainult pliiatsitega valmis joonistanud. Kohati oli näha lausa tõmmatud jooni, tugevamaid ja heledamaid. Selline naturaalne ja mahe, kuid värviküllane lähenemine loo edasi andmiseks oli võrratu. Tegelaste disain ja loomade ägedad kiiksud ning kõigil oma iseloomulikud jooned, olid tõesti meisterlikult loodud. Igal ühel oli oma eripära ja visuaalselt läbimõeldud nähtav kuvand. Äärmiselt meeldiv oli silmale vaadata niivõrd elavat, mõnusat ja omanäolist stiili animatsiooni. Eriti kui kõrvutada kaasaegset lokkavat arvutidisaini, mis näeb peaaegu, et täpselt samasugune välja, kui järgmine selles süsteemis loodu. Oli näha, et antud filmi animatsioon oli armastuse ja hoolivusega n-ö paberile pandud.

Teine esilekerkiv aspekt oli muusika. Tegu oli täitsa multikaga, mida võiks muusikaliks kategoriseerida. Ülinummi hiireke Yuku ei läinud kuskile ilma oma ukuleleta, mida ta igas olukorras kasutusele võttis. Kui oli vaja priske kiisu tähelepanu kõrvale juhtida, siis lasti pillikeeled valla, kui oli soov lõbusat laulu lustida, siis taas saatis ukulele, ning kui tarvis läks abi kurja hundi eest põgenemiseks, oli pill alati valmis oma võimaluste piires toetust pakkuma. Muusikapalad olid Yuku piiksuva häälega tohutult armsad ja krapsakad ning tihti ühinesid lauludega ka konkreetsed tegelased, kelledega tüdruk just tutvust oli teinud nt rebane, jänes, rott, orav, hunt. Keeruline oli ennast nendest lihtsakoelistest, kuid südamest tulevatest esitusest mitte kaasahaarata lasta. Ja finaaliks veel lõpp hea, kõik hea, mitte üleliia lääges toonis, vaid pigem realistlikult, oli ideaalne kirss tordil. See mutt oli huvitav valik, mis lastele surma kontseptsiooni kindlasti lihtsamini seeditavamaks tegi. Kokkuvõttes, imeliselt kaunis ja võrratult nunnu meelelahutus nii suurtele kui väikestele.


-----------------------------

Pealkiri: Poiss ja tiiger
Originaalpealkiri: Il ragazzo e la tigre
Riik: Itaalia
Programm: Lastefilmide programm
Millal nähtud: 12.11.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Loomafilmid võivad küll ägedad ja armsad olla, kuid tihtipeale väldin neid, sest ei suuda isegi kujuteldavas kontekstis taluda loomakeste muresid ja ebasoodsaid olukordi. Oli ette ennustatav, et pisike tiigrikutsikas puutub kokku koledate situatsioonidega, mida mu ekstra õrn süda ei suuda taluda. Ja, loomulikult, esimestel minutitel sai selgeks, et imiteeritakse "Bambi" kuulsaimat stseeni. Õnneks ei esitanud film liiga palju hetki, kus väike Mukti kuidagi hädas oleks. Ta oli piisavalt kõva tegija, et enamus olukordades ise peale jääda või siis inimpoisist sõbra abiga end igast situatsioonist välja rabeleda. Kaks orbu leiavad üksteist ja võtavad ette pika ning takistuste rohke teekonna mägedesse, pühapaika, kus Mukti saaks endale turvalise uue kodu. Tiigri kaaslane, Balmani, ei tunne ennast pärast pere suma maavärina süül kuskil enam kodusena ning leiab endas uues sihi tegutsemiseks aitamaks väikest abitut karvapalli. Usaldusside tekib kiiresti ja Mukti tunneb otsekui instinktiivselt, et poiss on tema kamu. Balmani loodab, aga taas leida ennast ja luua emotsionaalset kontakti kadunud emaga. Nii nad siis seiklevad, samal ajal, neid jälitavad salakütid, lastekodu juhataja ning ohtralt takistusi pakuvad ekstreemsed ilma- ja maasikutingimused. Lihtsalt hips-hops mägedesse ronida ei ole naljaasi. Õnneks on paaril alati ootamatuid abikäsi, kes neid hädast välja aitavad ning sammukeste võrra edasi liikuda toetavad. Kogu teekonna vältel oli äge vaatajana kokku puutuda kõikvõimalike kohalike rahvuste, mägede eri kultuurigruppidega ning värvikate tegelastega, kes elavad ja saavad edukalt hakkama niivõrd keerulistes loodustingimustes. 

Eks tiigri osatäitjana kasutati vast ühte ja sama loomakest, mis ehk seletab seda, et filmi alguses on Mukti pisike lutilaps, kuid viimasel hetkel ekraanil vaatab, aga otsa juba täitsa suureks kasvanud isend. Tiiger kasvas kahtlaselt kärmelt, arvestades, et tegelikult möödusid vaid mõned päevad. Ka olid enamus stseenid tiigriga kuidagi hakitud või mitte tervikud, sest vast ei saanud metsiku loomaga ikkagi vaevatult kõike ettenähtud filmida, eriti kui stseenid hõlmasid inimesi. Turvalisus ja heaolu ennekõike, nii näitlejate kui kutsika puhul. Sellest ka kuidagi auklik ja hüplik visuaalne pilt. Võib-olla ei oleks üldmulje nii konarlik olnud kui näitlemine oleks veidi sujuvam ja naturaalsem, kuid peategelane, tundus, et üldse ei näidelnud, vaid oli tema ise kontekstis, kus potentsiaalselt ohtlik loomake võib käesse augu sisse pureda. Üleüldse oli süžee veidike kohmakas ja sunnitud maitsega. Kokkuvõttes, äärmiselt nunnu kontseptsioon, õpetlik ja vahva, kui teostus eri tasanditel jättis soovida. 


-----------------------------

Pealkiri: Seinad osakvad rääkida
Originaalpealkiri: Las paredes hablan
Riik: Hispaania
Programm: DOC@PÖFF
Millal nähtud: 16.11.2022
Minu hinnang: 3/5

Teema on ju fantastiline ning tohutult põnev, hõlmates ajaloo perioodi ja selle tänapäeva ulatuvat manifestatsiooni, mis eriti tähelepanu ei saa. Või vähemalt, ei ole märganud, et ürgaja koopamaalinguid ohtralt kajastataks igasugu dokumentaalides ning ajaloolises kirjanduses. See oli ka aspekt, mis kinno meelitas. Võimalus rohkem teada saada nendest võrratutest kunstiteostest, mis annavad aimu inimtegevusest mitmekümneid tuhandeid aastaid enne meie aega. Intrigeeriv oli kuulata arutlusi, et mis ajendas inimesi neid maalinguid tegema. Kas eneseväljendusvajadus, praktiline eesmärk, hingelis pseudo religioosne, jne. Tase ägedam oli paralleeli tõmbamine tänapäevase kaasaegse kunstiga ja eelajalooliste joonistustega, milles leiti ootamatult sarnaseid seoseid ja võimalikke motivatsioone. Kaasaegne kunst ei ole praegu, siin ja hetkel, vaid see on läbi aja olnud alati. Seega, ei ole see midagi värsket ja ennenägematut. Huvitav oli tõdeda, et leidub koopamaalinguid, mis illustreerivad elavat ja päris, ehk siis kõikvõimalikke loomasid (kusjuures tihti just jahiloomi, kiskjaid kujutati vähem), kuid eksisteeris ka n-ö eksperimentaalset väljendust, nt abstraktsed jooned, täpid ja muu kaootiline värvikasutus. On hämmastav, et need jäädvustused on püsinud tänapäevani ning mõjuvad sidemena kunagise ja praeguse vahel. Ja, et nende ja meie kaasaegse enese väljendamiskunsti vahel ei laiugi tegelikult kuristik. Selliseid filosoofilisi ja sügavmõttelisi, kuid täitsa loogilisi vestlusi oli köitev kuulata, eriti kuna ideed, mis õhku paisati, olid tõesti usutavad, kuigi esmapilgul kummalised. Silmad said taustal pidevalt imetleda ülesvõtteid erinevatest koopamaalingutest eri paikades ning tõmmata paralleele ja imestada nende olemasolu üle. Võttis sõnatuks nende loomise osavus, säilivus ja sõnum. 

Tegu oleks võinud olla ideaalse dokumentaaliga, kui teema oleks alanud ja lõppenud koopamaalingutel. Aga vaja oli varjutada nende iidne ajalugu tänapäevase grafiitiga ja tänavakunstiga, mis küll teoorias, sobis antud konteksti, sest on kaasaegne väljendusviis, mis kattub koopakunsti olemusega, kuid mõjus iidse kõrval kuidagi odavalt, tühiselt ja prostalt. Jah, kahtlemata on tohutult andekaid artiste, kes loovad vaimustavaid seinapilt (mitmeid sai imetletud ka antud linateoses), kuid neid näeb tänavatel pidevalt ja iga päev. Ürgaja kunsti aga mitte, seega, kas on vaja veel tähelepanu tõmmata millelegi, mis niigi on kogu aeg silme ees, selle asemel, et fookus suunata millelegi haruldasele. Oleks siis vähemalt, et grafiiti saab teisejärguliselt aega, kuid ei, pigem tekkis üks hetk tunne, et koopamaalingud on järelmõte ning tänavakunst on tegelik dokumentaali tuum. Jah, läbi grafiiti kunstnike püüti leida sissepääs võimalikule eelajalooliste teoste loojate mõttemaailma, mis oli nutikas, kuid, siiski, ebavajalik. Terviku sõnum oli sidus ja selge, kuid tasakaal oli paigast ning kaldu poolele, mis seda ilmtingimata ei vaja. Lisaks sellele, häiris tõsiasi, et intervjueerija kippus üle rääkima või sekkuma intervjueeritavate juttu. Seda alati mitte just kõige edasiviivamate või asjalike lisadega. Kokkuvõttes, meeletult huvitav teema ja selle käsitlus, kuid tähelepanu kippus kalduma põnevalt keselt vähem köitvamale. 

pühapäev, 13. november 2022

Teater: "Üksik"

Tervitus!

Seekord Pärnu teatrit Tallinnas.

Pealkiri: Üksik
Teater: Endla 
Lavastaja: Enn Keerd
Näitlejad: Kati Ong, Lii Tedre, Sander Rebane
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 09.09.2022
Millal nähtud: 07.11.2022 (Vaba Lava)
Minu hinnang: 3/5

Mida see etendus nüüd püüdis vaatajale öelda: noored on pragmaatilised ja asjalikud, vanad on joodikud ja enesekesksed? Või siis ikka, et mõned noored ei ole nii vastutustundlikud ja adekvaatsed kui algselt tundus? Antud tükk pani paljuski kukalt kratsima, sest erinevaid liine ja ideealgeid puudutati põgusalt, liiguti poolele teele, kuid lõplikult välja ei arendatud ning suhu jäi selline pooletoobine maitse. Kaks naist, kelle olemused ja nägemused on risti vastupidi, jäävad lõksu saarele, kus lendavad vaid ahad ja aulid. Inimabi saabumine ei ole garanteeritud. Mida võiks näidend tuumaks võtta? Nt ellujäämisinstinkt, koostöö ühise eesmärgi nimel, vaidlused ja eri vaatevinklid, mis kulmineeruvad, kas surma või pääsemisega, eksistentsiaalsed avastused ja vestlused, elu üle järgi mõtlemine, eriarvamuste kõrvale heitmine ja inimeste omavaheline mõistmime, loodus versus inimene, üksildus versus seltskond, naised versus mehed, vanad versus noored ja nende erinevad vaated, vanemate depressioon ja üksildus, hüljatustunne, noorte mured ja maailma enda õlul kandmine, inimeste üksteisest sõltuvus, loodushoid, vaimne tervis, naised meeste domineerivate ametite maailmas (arst ja arhitekt), jne. Valikuid võimaldati heldelt. Mõningaid neid, tõesti, puudutati ja tõsteti esile, kuid rahuldavat teemaarengut ei kohanud. Selle asemel sai näha, aga üht naist end täis joomas, teist süüdistamas ja olemas tüütu erudeeritud baaba ning teist naist püüdmas käituda konstruktiivselt ja ratsionaalselt, minnes närvi kaaslasest, ja virutades talle obaduse ning kohe seda kahetsedes. Siis astub lavale mingi kutt, kes, jäi segaseks, kas tahtis ennast tappa või siis põgeneda oma senise elu eest. Mõlemad meta tasandil suhteliselt sarnased eesmärgid, kusjuures. Ja siis mõtledki, kulm kipras, et kas tegu on parioodiaga või siis kuidas võtta nähtut tõsiselt. 

Eks keegi meist ei tea enne, kui on eluohtlikus olukorras, et kuidas käitutakse. Eeldame kõik, et oleme kaine mõistusega ja suudame võtta vastu praktilisi otsuseid ning genereerida lahendusi. Tegelikult vist sedasi mõistlikult erisituatsioonides inimesed ikkagi käituma ei kipu. Selline seik kogemuses võib võimendada isiku negatiivseid iseloomuomadusi või siis, vastupidi, tuua esile positiivseid. Mõttetust saab asjalik ja teistpidi. Loogika ütleb, et ei tundu ebarealistlik eeldada, et inimesed hakkavad ühise eesmärgi nimel koostööd tegema, olgu valikud siis konkreetses kontekstis õiged või valed. Mitte miski ei andnud mõista, et kumbki naistest ei oleks omanud motivatsiooni edasi elada ning alateadlikult oli hoopis tänulik sellise eksistentsi potentsiaalselt lõpetava situatsiooni eest. Juulia soovis oma tütre juurde tagasi ning kirjeldas pikalt, miks on talle tähtis oma lapsele antud lubadust mitte rikkuda. Hilpi tahtis oma surnud mehe heaks püstitada maja saarele, kuhu nad nüüd lõksu jäid, ning see soov ei oleks realiseerunud, kui ta ennast seal surnuks joob. Seda enam ei tundunud mõlema käitumine adekvaatne nende olukorrale ning hirmudele. Nt kui Juulia saab lõpuks kontakti mobiiliga pärast põgusat levi tekkimist, selle asemel, et paluda tütre hoidjal saata päästekomando või kasvõi mõista anda, et on juhtunud õnnetus, läheb ta endast välja teate peale, et lapse juukseid on lõigatud. Raisates väärtusliku aja, et dramatiseerida sel hetkel mõttetu lõikumisjuhtumi üle. On võimatu endale tunnistada, et see on kuidagigi autentne käitumine inimese poolt, kelle elu võib olla ohus. Taaskord, keegi ei tea, kuidas nad reageerivad või kas minnakse mentaalselt šokiseisu ja lukku, tegutsedes idiootlikult, kuid no ei olnud naiste suhtumine kohati grammigi aktsepteeritav. See detail omakorda uuristas kogu süžee tõsiseltvõetavust. Olgu tegu siis koomilise draama või absurdse thrilleriga. 

Süžee omas ohtralt potentsiaali, eriti delikaatsete ja eluliselt intrigeerivate teemade adresseerimisel. Eelpool sai mainitud pots võimalikke suundi, mida käsitleda. Üksik ja mahajäetud saar on koht, kus inimene on sunnitud endale otsa vaatama, ilma igasuguse illusioonita ning nägema ka ülejäänud maailma kaugelt ja objektiivselt. Eeldatavasti peaks kõik paistma selgem, naturaalsem ja mitte võlts, olles sunnitud heitma endalt kõik üleliigse ja elimineerides teisejärgulised segajad. Iga aspekt ümberringsest on ilma varjamata ja peitmata just see, mis päriselt ollakse. Selles eraldatud maalapil olek oli ideaalne pinnas, et kaks naist saaksid filosofeerida kõikvõimalike teemade üle. Ja eks nad seda ka tegid, kuid ühegi teema tuumani, jäi mulje, et ei suudetud jõuda. Või siis ei jõutud ühegi valdkonnaga ammendava hetkeni. Hüpati ühelt asjalt teisele, kuid heureka-momente või midagi hingeliselt sügavat vaataja ette ei tiritud. Algust tehti paljude valulike ja eluliste küsimustega nt naise roll ja valikud otsustades enda karjääri üle. Mõlemal oli oletatavasti arhitektuuri ja meditsiini maailmas keeruline ning seda põgusalt puudutati -- võtmesõna, põgusalt. Jäi ka arusaamatuks, miks Hilpi nt kaaslast üks hetk kiitis, sest too on naine ja teisel momendil laitis, ainult sellepärast, et Juulia keeldus tegemast täpselt nii nagu Hilpi tahtis. Viimane arvas, et naise arhitektiks valides on too kergem manipuleerimiseks ja oma tahtmise saamiseks. Miks? Ta ju andis mõista, et oma ameti valikus seisis vastu samadele eelarvamustele, mis Juulia, seega, mis motiveeris teda seda ebaausat käitumist replikeerima. Kas vanemast naisest oli saanud lihtsalt kibestunud ja õnnetu mutike? Või oli seal taga midagi enamat? Kahjuks, põhiosa selliseid intrigeerivaid sissevaateid kahe tegelase psüühikasse just nii pealiskaudseks jäidki. Ja, sellest tulenevalt, ei olnud kahe naise toimima panevatest teguritest eriti kerge aru saada ning, seega, neid mõista ja kaasa tunda. Juuliaga oli lihtsam ja otsekohesem, kuid temalgi leidus kentsakaid hetki, kus oli selge, et öeldu või tehtu taga peitus midagi sügavamat, kuid süžee ei võtnud ette sukeldumist tundmatutesse vetesse, et tausta rohkem lahti seletada ning lisandväärtust loole pakkuda.

Omamoodi ebakõla tundus olevat tüki ametliku žanri ning tegelikkuse vahel. Draamaks seda tituleerida on ilmselge, kuid küsimusi tekitas "komöödia" sildi lisamine. Ehk on siin taas tegu ilmselge maitse küsimusega. Mis ühele on humoorikas, ei pruugi nalja pakkuda teisele. Antud kontekstis, kus sisu oleks võinud enam rõhuda just eksistentsiaalsetele ja inimpsüühika teemadele, et pakkuda loole sügavust ja sisu, jäid katsed koomikat pakkuda natuke nadiks. Ei, lapsikud vaidlused ei ole midagi, mille üle südamest naerda, samamoodi, nagu alkoholism, hüsteeritsemine, ümberringsega vastuolus absurdsed käitumismustrid või kellegi eneseotsinud, olles noorelt jooksnud ummikusse, mis võivad hõlmata või kulmineeruda enesetapuga. Aga eks iga üks näeb näidendit ikkagi oma mätta otsast ning kui on öeldud "komöödia", siis ehk pakub see enamustele ikkagi vastavat emotsiooni. Žanri kategoriseerimise juures on tähtsam tõdeda, et tegu oli intrigeeriva lavastusega selles mõttes, et tegelikult ju midagi märkimisväärset ei toimunud. Lugu ei olnud tegevustihe ja vaatamata olukorrale, kus naised end leidsid, siis reageerisid nad pigem vesteldes, kui füüsiliselt ringi toimetades. See liikumatus keset ei mitte midagit oli osavalt loodud ning kohati tundus, et aktiivsus on tipus, sest kerge oli sassi ajada kehalist tegevust naiste vaimse ülekuumenemise ja pingeva mõttetööga. Tekkis selline põnev vastandlik olukord füüsilise ja verbaalse/vaimse vahel. Seega, veelgi enam oleks seda elavat tühjust pidanud täitma sisukad ja halle ajurakukesi stimuleerivad psühholoogiast kubisev mentaalne materjal dialoogide ja, miks mitte ka, monoloogide näol. Ruumi selleks toimumispaiga laiuvas ja lõppmatuses inimtühjuse- ja puutumatuse rüpes leidus heldelt. 

Vaatamata ärevust esile toovale kesksele kontseptsioonile, loo kulgemises oli midagi ootamatult rahulikku ja paanikat pidurdavat. Ehk aitas looduse häirimatus ja eraldatud keskkond tekitada mõnevõrra hüpnootilise ja külmaverelise õhustiku, kus nähtavat sai jälgida pulsisageduse tõusu vältides. See, kusjuures, on igati positiivne efekt. Oma osa kentsakal moel lõõgastava kliima loomisel oli lavalahendustel ja visuaalsel poolel. Meeldis mere ja selle kohal oleva taeva koos lindudega projitseerimine lava hõlmavale kangale, mida küll alla ja taas üles, lava õrnalt peites või paljastades, eemale tõmmati. Helid, varjud ja hallikas toon koostöös olid maalilised ja rahustavad. Laval endal paigutus hallikas kivimass, kuivanud puitu ja tühi laiuv maastik, mis kõik ühiselt andsid edasi iseloomulikku Läänemere vaibi. Natuke kõle, natuke tühjavõitu, sume ja hallikas, kuid võimalikult vaba ja puutumatu loodusega. Ja kodune. Õhuline ja puhas, kuid täis ajalugu. Põnev oli tõdeda, et tegelased kõnetasid saare minevikku, kus nt oli kunagi paiknenud leeprahaigete varjupaik. Eriti huvitav ja ka isegi humoorikas oli kuulata Juulia tagasivaateid viikingite aega ning intrigeerivaid fakte nende sõdalaste elust, ehk isegi just selsamal saarel. Kas tõesti armastasid viikingid end tänapäevases mõttes n-ö meikida? Huvitav, peab kuskilt järele uurima, sest kujutuspilt värvitud ripsmeid plaksutavastest (Juulia sõnad) ja üles löödud Skandinaavia sõdalasmeestest pani küll natuke muigama. Ja kui populaarsed nad teiste riikide seas oma ilu poolest olid. Fakt või väljamõeldis? Hariv igatahes. Juulia hoolivus saare mineviku ja jätkusuutliku tuleviku suunas oli sümpaatne. Samal ajal kui Hilpi ükskõiksus ja teerulliga üle sõitmise suhtumine ärritas. Üks mõtlematult rikub loodus, teine püüab seda säilitada ja sümbiooselt koos eksisteerida. 

Kokkuvõttes, oli antud tükis midagi magnetilist ja hüpnootilist, midagi, mis jättis veidralt külmaks (mitte ilmtingimata halvas mõttes), kuid, samas, pigistas välja emotsiooni. Lavastuse õhkkond ja fiiling olid suurepäraselt loodud ning andsid edasi Läänemere karget ja eraldatud olemust. Selle võlu ning valu. Kaks naist olid igatpidi vastanduvad ning nende dünaamikat oli huvitav ekstreemsetes tingimustes jälgida. Kahjuks, ei realiseeritud selle põrkumise potentsiaali täisväärtuslikult ja süvitsi kaevudes. Ja näitlejates ei olnud üldse asi -- nemad said soliidselt hakkama. Vestlused algasid paljulubavalt eri teemadel, kuid ei suubunud kuskile, jäid õhku rippuma või lõppesid enne kui algasid. Iseäranis seletamatuks jäi vanem proua, Hilpi, kelle vastutustundetu ja üleoleva käitumise alget oli keeruline mõista ning, seega, naisele kaasa tunda. Juulia oli selgem vesi, kaaslane, aga sogane. Finaalis jõuti ootamatult ühele lehele ja leppimisele teineteisega, kuid esimesest konfliktist ja viimasest hetkest jäi vahepeal väga palju näitamata, tundmata ning seletamata. Meeleolukas ja omanäoline etendus, mille sisutihenduses jäi nati vajaka. 

reede, 11. november 2022

Kino: Ports 2022 aasta filme vol 3 (k.a. "Kalev", "Pilet paradiisi", "Mõrv teatris", jm)

Tervitus!

Ülevaateid kinode repertuaarist.

Pealkiri: Kalev
Originaalpealkiri: Kalev
Kinodes alates: 23.09.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kes siis ei teaks Aivar Kuusmaad või Tiit Sokku? Kuigi, viimast, üllataval kombel, oli süžeesse kaasatud eriti kasinalt. Ma olin liiga väike, et mäletada Kalevi hiilgeaega, millele antud lugu fokuseerib. Kuid nüüd, tagantjärgi, linateose formaadis meeste saavutustele kaasa elada oli hästi kihvt. Tilluke riik, plahvatusohtlike poliitiliste keeristormide küüsis, kus korvpallurid lihtsalt tahavad palli mängida. Kuigi, veidi arusaamatuks jäi, et kui nad nii kehvakesed olid, nagu neid kohati illustreeriti või mõista anti, siis kuidas nad äkitselt tippude tipud suutsid alistada. Ju siis nood olid veelgi nadimad. Selles mõttes jäi vahetevahel tõesti mulje, et tegu ei ole laiahaardelise liigaga vaid amatööride klubidega. Kuna ma ei adu tolleaegsest korvpallist mõhkugi, rääkimata tänapäevasest, siis veideralt harrastajalikult mõjus meeste tase. Kas siis kogemata, tahtlikult või ise nägin asju, mida tegelikult ei olnud. Ehk äkki näitlejad ei suutnud mõjuda eriti oskuslikult ja sellest minu vildakas pilk nende spordiandele? Kui juba veel negatiivsest rääkida, siis narratiivselt jäi süžees veidi vajaka pinge kruvimisest ning lõpliku võidu kaalukuselt. Ülesehitus ei tundunud kui eskalatsioon, pigem nagu muuseas -- näed, võtsidki. Tiitrid! Ei tekitatud õhinat, ärevust või köitvust, mis oleks lasknud viimasel mängul mastaapselt mõjuda. Ei olnud võimalik tajuda selle saavutuse märgilisust. Aga, kui helgemale poolele pöörduda, siis mulle tohutult meeldis filmi autentne õhkkond ja visuaalne pool, mida suudeti võrreldes minu mälestustega 90ndate algusest usutavalt taasluua. Äratundmisrõõmu oli ohtralt ning õige fiilingu äratabamisega saadi meisterlikult hakkama. Oli mitmeid detaile, mis aitasid seda realistlikult toetada, alustades nii eesti, vene kui inglise keele kaasamisest, ajalooliste viidete lisamine nt Leedu olukorrast, vuntsid, vuntsid ja veel vuntse, üleüldine Nõukogude aja hallus ja kulumus, mida demonstreeris suurepäraselt George Jacksoni osatäitja kommentaar, et Detroitis on inimesed vaesed, kuid miski ei anna tabada kui viletsalt idabloki rahvas vireleb. Ka näitlemine oli kuidagi ajastutruu, selline huvitav ampluaa Nõuka vanemate ja nooremate generatsioonide olemustest. Kokkuvõttes, vinge film, kuid vast mitte nii ideaalne, kui meediast on kõlama jäänud.


----------------------------

Pealkiri: Pilet paradiisi
Originaalpealkiri: Ticket to Paradise
Kinodes alates: 16.09.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Olid ajad, mil Hollywoodi romantilised komöödiad õitsesid. Nad olid küll lääged ja lapsikud, kuid toimisid suurepäraselt ja jätsid pärast vaatamist sooja ning õdusa tunde. Sellest on kõvasti üle kümnendi kui mõnda sellehõngulist filmi on suurtele ekraanidele lastud. Imitatsioone hiilgeajast vahepeal ikka eksib kinno, kuid need on kuidagi plassid ja odavad koopiad. Ei suudeta sama kliimat ja efekti taasluua, mida nt kunagi Meg Ryani filmid saavutasid. Käesolev on järjekordne näide millestki, mis jättis tühja tunde ja mis isegi ei puudutanud klassika pealispinda. Puudus sarm, kergus, huumor ning just naturaalsus. Süžee ja sealsed suhted mõjusid kuidagi sunnitult ja tehislikult. Ülepaisutatud antipaatia kunagise abielupaari vahel ja ebausutav äkiline armastus kahe noore vahel. Filmil jäi kõik kuidagi poolikuks ja mitte ühtegi aspekti ei olnud piisavalt. Kohati tundus nähtu kui amatööri esimene käsikiri, kus järgitakse etteantud samme ja süžees lihtsalt ühendatakse punktid. Lõpp oli ehk veidike ootamatu, kuid mitte midagi esiletõusvat või originaalset. Tulemus oli lame ja ebahuvitav. Vaatamata sellele, et taustaks oli üks maailma kaunimaid ja värvilisemaid paiku, pani lugu ise igavusest haigutama. Puudus energia ja võrratut ümbruskonda ei integreeritud edukalt, sest kui lugu on niivõrd elutu, siis annab imeline taust tunde, et vaataksid otsekui Bali turismireklaami, mitte nunnut romantilist komöödiat. Üllataval kombel, häiris veel üks detail loo tõsiselt võtmisel, mida tihti ei ole tähele pannud. Nimelt on Julia Roberts ja George Clooney niivõrd suured staarid, et ma ei saanud üle ega ümber neist, kui kuulsatest näitlejatest rollide taga versus nemad, kui kaks karakterit ühes linateoses. Nad oli Julia ja George, mitte kui väljamõeldud tegelastest endine abielupaar. Samas, isegi nende staarivõim ei suutnud lugu nigelalt tasemelt kõrgemale tõsta. Kuigi film oli pealiskaudne ja siuh-säuh kokku klopsitud, et filmitegijatele ja näitlejatele tasustatud puhkust kaunil parasiidisaarel võimaldada, siis võivad igast motivatsioonitsitaatide ja sentimentaalse emotsionaalsuse hindajad nähtust üht või teist leida ja endaga saalist välja kaas võtta.


----------------------------

Pealkiri: Kõik kõikjal ja korraga
Originaalpealkiri: Everything Everywhere All at Once
Kinodes alates: 08.04.2022
Millal nähtud: 06.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu oli kaootilise filmiga, mis tundus, et üheaegselt kopeerib mitmeid mitmeid juba teada ja nähtud teisi lugusid, kuid, samas, teeb täitsa enda asja ning midagi taolist ma varem näinud ei ole. Sarnaselt, oli aspekte, mis paistsid sügavad ja lausa geniaalsed, kuid, teisalt, leidus detaile, mis kentsakalt ja piinlikult mõjusid. Nt ei suutnud huumor mind alati veenda ning see hot dog sõrmedega inimeste maailm oli vastikult vastumeelne -- absurdne, selle sõna halvas mõttes. Jamie Lee Curtis oma rollis, aga suutis pea igas stseenis, üheaegselt, mind muigama ning silmi pööritama panna -- naise esitus kohati isegi varjutas peategelase. Süžee ise oli suuresti suurepärane põige inimmõtetesse, kus eksistentsiaalsed küsimused võtavad võimust ning segunevad nt halli argipäeva ja depressiooniga. Mis on elu mõte? Miks me siin oleme? Alati ei leidu neile positiivset vastust ning ehk ongi üks suur tühjus ja häving õige suund. Aga mitte "kõiksuse" n-ö asetamine saiakese peale. Liiga kentsakas, et olla humoorikas või kuidagi eriline, pigem totakas. Kesksele kohale paigutusid inimsuhted, meeste ja naiste, vanemate ja laste, indiviidi ja universumi vahel. See oli vast loo kõige köitvam aspekt. Eriti huvitav oli tõdeda peategelase ja tema mehe suhet erinevates reaalsustes. Teine esilekerkiv osa olid visuaalsed efektid, mis olid hämmastavalt lihtsad ja orgaanilised, kuid kihvtid ja elavad. Linateose üldine toon oli üpris vanamoodne, kuid midagi selles toimis üllatavalt modernselt. Näha vanemat naist pooleldi superkangelase rollis oli kindlasti värskendav kogemus, kuigi süžee eksis kohati miljoni alateema ning sõnumite vahel ära. Üleüldse tundus, et filmi loobiti kõikvõimalikke uitmõtteid, popkultuuri ja suvakad kontseptsioone, mis tegi nähtu küll värvikaks, kuid ei olnud alati sujuv ja sidus. Tuum oli suhteliselt selge ja otsekohene, kuid teekond sinna kippus uitama minema erinevatest segajatest tulenevalt. Vaatamata etteheidetele ning loo koormamisele eri suundadest ja tasemetel kõigel, mis pähe eksis, oli filmi idees ja teostuses midagi ambitsioonikat, midagi vastuvoolu liikuvat ja isegi südamlikku. Selliseid isepäiseid initsiatiive võiks suurele ekraanile tihemini kohata.


----------------------------

Pealkiri: Mõrv teatris
Originaalpealkiri: See How They Run
Kinodes alates: 21.10.2022
Millal nähtud: 22.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Klassikalised krimkad, eriti kinolinal, kuhu neid enam eriti ei eksi, on äärmiselt teretulnud. Välja arvatud juhul, kui nad on pigem detektiivilugude austajate õrritamiseks ja sisu tegelikult suht kesine. Palun, lõpetage see "the butled did it" lahendus, see on odav, igav ja ei ole tegelikult nii nutikas, kui võiks arvata. Jah, Agatha Christie loosse see otsekui irooniana passib, eriti kuna üks "butler" enda otsa tõesti leidis, kuid vaatajana on lahendus pettumus. Ehitame üles põneva süžee, illustreerime brutaalset mõrva ja esitame kahtlusalustena eriti koloriidset bandet sulelisi ja karvaseid ning siis tõmbame vaatajal vaiba jalge alt -- just siis, kui ta on õhinas äraarvamismängu lahendamisega. Palun ärge püüdke olla enda arvates kavalad, ei ole vaja haledaid uuendusi ning värskust sinna, mis juba end tõestanud ja toimib, eriti kui asendus ei küündi originaali lähedalegi. Ja ei oma ohoo-efekti, pigem, võeh-reaktsiooni. Kas tõesti ei ole võimalik tuua suurele ekraanile enam krimkasid, mis tõesti üllatavad ja hämmastavad? Hollywoodis vist tõesti mitte. Igatahes, puänt ning mõrva põhjused jäid nadiks ja panid silmi pööritama, kuid filmis leidus piisavalt omanäolisust ja põnevaid detaile, et seda mitte täienisti maha kanda ja isegi tsipake nautida. Kogu kompott jättis Wes Andersoniliku mulje, seega, kui tema stiil meeldib, siis läheb vaatajale raudselt peale ka antud linateos. Krapsakas, retro ja kõlkudes peaaegu humoorika ning mitte piisavalt naljaka vahel -- suutmata kordagi minust muiet välja pigistada, kuigi punnitati ja punnitati. Krimkade ema, Agatha Christie, kaasamine oli äge lisa, eriti kuna naine ei tundunud oma romaanide lehekülgede väliselt just kõige nutikam. Või, vähemalt, ka tema teeb saatuslikke vigu. Paralleel tapetud lavastaja plaanitaval filmisüžeel ja lõpu vaatusel oli ootamatult vahva. Saoirse Ronan oli agar ja nunnu oma rollis. Ja vist oligi kõik. Okei linateos oli, kuid ei midagi, mis oleks suutnud mulle muljet avaldada. Omas potentsiaali ja oleks võinud pakkuda palju enamat, kui välja kukkus.


----------------------------

Pealkiri: One Piece Film: Red
Originaalpealkiri: One Piece Film: Red
Kinodes alates: 04.11.2022
Millal nähtud: 05.11.2022
Minu hinnang: 2.5/5

See oli küll pettumus. Tundus, et mõnel Jaapani iidolil oli vaja oma uusi singleid kuskil laiemale üldsusele tutvustada ja sellest ka uus lisa One Piece animefilmide sarja. Paar esimest korda esitamisel olid laulud ju toredad ja asjakohased, kuid kui lambist pidevalt laulma hakati ja seda nii võltsilt ning kuidagi pealesurutult, siis sai kiiresti nendest pop paladest villanud. Anime tundus pigem nagu kellegi pooleldi amatööri kodukootud Youtube muusika video, üleliigsete visuaalsete efektide poolt koormatud, kui vahva piraatide seiklus, mis One Piece ju tegelikult peaks olema. Fookuses olev Uta ei olnud üldsegi sümpaatne tegelane, kuigi süžee püüdis teda näidata kellegi isetuna, kes tahab ainult teiste õnne ja on nõus natuke pahandust tegema, et seda saavutada. Ei, ta teadis väga hästi oma tegude tagajärgi teistele ja see ei heidutanud teda kübetki, seega, oli keeruline teistega lõpus halada. Tüdruku olemasolu võimaldas ühe harva pilguheidu Shanksi ja mehe meeskonna tegemistesse, kuid mingit happy-happy Utat ei oleks selleks küll vaja olnud. Loomulikult, oli vaja kohale tirida terve plejaad sarja igasugu tegelasi ja siis pea kõiki neid ignoreerida või alakasutada (v.a. Koby, kelle tähtsust ja aktiivsust oli kihvt tunda). Või siis panna neid käituma nagu enda pooletoobised versioonid. Me räägime tegelastest, kes on võimsad ja isegi hirmuäratavad, kuid isegi sarja peategelane, nüüdseks viies piraadiimperaator, Luffy, võeti rajalt maha mingi suvalise talupoja poolt, kes viskas talle näkku ämbritäie merevett. Uta oli, muidugi, kõikvõimas ja oleks vast ka sarja eriti kurja kurjami Musthabeme ja terve maailmavalitsuse maha võtnud. Tüdruk ja tema võimed ei olnud balansis One Piece muidu suhteliselt loogilise võimutasakaaluga. Aga, oleme positiivsed, tõesti lahe oli esimest korda mõnda ühe maailma enimmüüduma manga sarja väljalaset kino suurel ekraanil näha (palun, jätkake animede Eesti kinoekraanidele toomisega, see on juba kolmas linateos pool aasta jooksul -- mega kiitus!). Visuaalselt oli film nagu maitsva kommipoe täies mahus alla neelamine, võitlusstseenid olid vinged ning teatud viited ja vihjed põhisüžee arengule ning tegelaste saladustele olid põnevad. Kui vaid üldine mulje ei oleks olnud, et film loodi vaid ühe Jaapani iidoli muusikavideoks, mis ratsutab One Piece frantsiisi seljas ja loodab tänu sellele seosele palju raha ning tähelepanu kokku krabada. Puhas marketingi nõks sarja fännide arvel.  


---------------------------

Pealkiri: Proua Harris läheb Pariisi
Originaalpealkiri: Mrs Harris Goes to Paris
Kinodes alates: 07.10.2022
Millal nähtud: 01.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

See film ei olnud ei humoorikas, sügavmõtteline, usutav, hästi kirjutatud, originaalne või kuidagigi tõsiseltvõetav, kuid, oeh, kuidas mul just sellist ajuvaba modernset muinasjuttu vaja oli. Nagu õhuline, magus ja lilline palsam hingele. Süžee pani silmi pööritama, sest küll võitis peategelane loterii, siis sai äkitselt veterani lese pensioni, siis leidis sõrmuse ning teenis vaevatasu ja mida kõike veel, ainult selleks, et täita oma unistus, minna Pariisi ja osta Diori kleit. No ei olnud kogu tohuvabaohu tsipagi usutav, kuid ta ei pidanudki seda ilmtingimata olema, sest laiemas kontekstis selline maagiline reaalsus, mis andis proua Harrisele tiivad, toimis narratiivselt ideaalselt. Vaatamata sellele, et naine kuidagi lihtsameelne ja lapsik suutis olla, keda oli kerge ära kasutada, oli naine võimeline vaheldumisi välja näitama värskendavat julgust, kõike märkavat läbinägevust ja vankumatut heatahtlikkust ning usku. Inspireerides teisi enda ümber olema need, kes nad sisemises tegelikult on, võtma ette riske ja murdma lahti ennast defineerivatest jäikadest raamidest. Proua Harrise maailmas oli kõik, vaatamata tema tagasihoidlikule elule, saavutatav, lihtne ja käega katsutav. Sa pead piisavalt vaid tahtma ning saatus koos universumiga teevad oma töö. Äärmiselt ebausutav, kuid idee, mille õlul paariks tunniks lennelda, nagu rusikas silmaauku. Otse loomulikult, oli kogu näitemängu, lisaks, võrratu silmale nautida, sest film kasutas värvikaid ja elavaid toone ning muutis moemaja, kus enamus tegevust aset leiab, otsekui imedemaaks oma olemuselt ja väljanägemiselt. Üle ja ümber ei saa imelistest Diori disainidest ja eriti mehe vaimustavatest kleitidest. Kuigi proua Harrise valikud ei olnud minu isiklikud lemmikud, siis kogu kleidi valmimise protsess ja lõpp-produkt olid omamoodi maagilised. Üleüldse olid kostüümid filmis silmapaistvad ja tundusid ajastutruud õrna kaasaaegse kvaliteedi kattega. Tundsin, et aju puhkas ja tuju oli hea, isegi kui film ei ole tegelikult midagi ülemäära erilist või ülearu kvaliteetselt. Nunnu lugu oli!


----------------------------

Pealkiri: Must Adam
Originaalpealkiri: Black Adam
Kinodes alates: 21.10.2022
Millal nähtud: 29.10.2022
Minu hinnang: 2/5

Kas superkangelaste filmid on tõesti alla käinud või olen ise hakanud neist tüdinema ja, seega, hindan neid karmimalt? Tekitab täitsa hämmingut, et kuidas on võimalik nii selged ja otsekohesed lood keerata millekski igavaks ja tüütuks. Uputades nähtu klišeede mäe ja loogikavigade alla. Kumbki ei ole iseenesest ju midagi negatiivset, olles kasutusel mõõdukalt ja põhjusega, kuid, kuidas on nt võimalik, et legendaarne kurjuse kroon, mida otsitakse, on äärmiselt lihtsasti ligipääsetavas mäes, kuhu võib sisse jalutada iga tolvan ja mitte keegi ei ole tuhandete aastate jooksul selle otsa juba miljon korda kogemata või isegi meelega veel koperdanud? See ei ole grammigi usutav. Mõjub pigem naeruväärselt ning on tohutult lohaka ja laisa süžeeloomise tulem. Ja see oli vaid üks näide olematust realistlikkusest. Süžee oli auklikum kui Šveitsi juust. Oleks siis tegelased vähemalt köitvad ja mitmekihilised. On arusaadav, et sellised meeletute üleloomulike võimetega tegelased vajavad enda kõrvale tavalisi inimesi, et vaataja leiaks kangelastega kergemini kontakti, kuid satuti emme ja pojakese otsa, kes ei olnud tihti just kõige kirkamad kriidid. Tõesti, mamma ei olnud isegi nõus midagi arutlema ja planeerima, vaid kohe, nagu naksti, oli valmis end selili visates ja valget lippu lehvitades maailma ohverdama, et poeg päästa. Äkki diskuteeriks targematega, et mis on variandid päästmiseks, enne kui lihtsalt krooni käest annad? Ja see poiss, põgenedes pahalaste eest on ju ilmtingimata vaja üks meeter just rulal sõita, kuigi situatsioon nõuab hiilimist? Selliseid ajuvabasid näiteid leidus hunnikuga. Jõudes filmi megastaari juurde, oli The Rock antud rollis kuidagi eriti üksluine, kaasahaaramatu ja koheselt unustatav. Tuim ja ilmetu. Lisaks sellele, huumor ei toiminud, kahtlase väärtusega kätši oli natuke liiga palju, asjalikud tegelased alakasutatud ja mõttetud karakterid ületähtsustatud, jne. Positiivselt poolelt, Pierce Brosnani Dr Fate oli intrigeeriv, mehe sõprus Hawkmaniga ka. Aaa, üks hea nali ikka leidus: "Kuidas ma suren?" - "Hoia elektrist eemale." - "Ma olen elektrik!"