Kuvatud on postitused sildiga IMAX. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga IMAX. Kuva kõik postitused

neljapäev, 31. märts 2016

Kino: "Galapagose saared" 3D IMAX ja "Aastaajad"

Tervitus!

Taaskord topeltlaks dokumentaalfilme! Seekord lühidalt.


Pealkiri: Galapagose saared

Originaalpealkiri: Galapagos
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 40 min
Nähtud: 19.03.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Järjekordne 3D IMAX seiklus viis mind seekord eksootilisele ja iseäralikule Galapagose saarestikule, milles elutsevad ainulaadsed elukad, iseloomulikud vaid sellele asupaigale. Samuti saavad saared endale õlale patsutada, omades rolli Charles Darwini evolutsiooniteooria loomisel, kuna mehe ekspeditsioonid teda ka sinna viisid ning inspiratsiooni pakkusid.

Dokumentaalis saab ühineda merebioloogi dr Carole Baldwiniga, kellega koos tutvub vaataja selle vulkaanilise maastiku eri kahepaiksete, lindude ning roomajatega. Need paigad, mis silme ees avanevad, on hõreda taimestikuga ning suuresti vaid igasugu mitte inimestest elukate poolt asustatud. Ka laskutakse põgusalt hiiglaslikku koopakompleksi, mis oli otsekui peidetud maailm pinnapealse ja mere vahepealses alas.

Maa peal sai tutvuda iguaanide, kilpkonnadega ning näiteks ka lennuvõimetute lindudega, keda kõiki on loodus aastatuhandete jooksul vorminud just vastavalt nende vajadustele selles eraldatud kodus. Näiteks, elab seal maailma suurim kilpkonna liik. Põnev oli ka taustainfo viimaste kilpide kuju ning kommete kohta. Samamoodi seletati, kuidas lindude nokad on väljakujunenud vastavalt nende elutingimustele. Eriti lahe stseen oli aga kaader, kus algselt vaatasin, et tegu on järjekordse üldpildiga tumedast hangunud magmasest maastikust, siis aga märkasin, et see kubises aga tumedatest iguaanidest --meeletus koguses iguaanidest. 

Pärast maal uitamist, sukelduvad teadlased värvikasse saarestiku veemaailma. Muuseas minnakse kokku salapäraste ja pahaendeliste usjate moreenidega, kes antud keskkonnas eriti julgelt külalisi tervitama sulistavad, ning ähvardavate, kuid graatsiliste vasarhaidega. Peatselt laskutakse ka muljetavaldava sügavvee uuringute jaoks mõeldud masinaga mere põhja ning seal leidub juba tõesti unikaalseid eksemplare, kellede olemasolust ei teadnud maailm ennem midagi.

Kuigi kahtlemata hariv, asjalik ning kaunite vaadete ja rahuldava 3D efektiga, ei küündinud antud dokumentaal aga teiste nähtud IMAX sama žanri esindajate tasemele. Teema oli muidugi võrratu, kuid film ei suutnud täieulatuslikult ära kasutada ning esitleda saarte haruldast ning võimast olemust. Jutustaja, Kenneth Branagh, oli ka liialt monotoonne. Tema spetsiifiline kaasamine ei andnud midagi märkimisväärset nähtavasse juurde. Enim aga mõjus veidi kentsakalt pidev kena dr Carole'i ümber keerlemine ning eriti tema sihvakate jalgade näitamine. Pidevad kaadrid naisest ronimas mööda ebastabiilset vulkaanilist ja kivist maastikku lühikestes šortsides, eksponeerides saledaid kintse, oli vast tahtmatu, kuid siiski selgelt silmajääv filmitegijate veidrus.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Aastaajad
Originaalpealkiri: Les Saisons
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 1h 38 min
Nähtud: 19.03.2016
Kinodes alates: 18.03.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tegu oli dokumentaalfilmiga, mis võimaldas näha eriti intiimselt kodumaise Euroopa võluvat looduseilu ning seal paiknevaid tuttavaid, kuid siiski armastusväärseid elukaid. Nähtul oli ka omamoodi konkreetne lugu, mis kulges algusega jääajast ning lõppes tänapäeval, ja illustreeris elukate suhteid aastaaegadega, üksteisega ning inimestega. Kahtlemata olid need seoses teadatuntud, kes jahitav, kes jahtija, kuid siiski oli nähtav niivõrd voolav, hariv ning tempokas, et põnev oli ekraanil täispika filmi formaadis toimuvat jälgida. 

Visuaalselt elav, ergas ja erakordne: 
Looduspildid, lähivõtted, panoraamkaadrid ning kogu visuaalne pool oli detailne, värvirohke, sujuv, kus vaja ning pingeline, kus tarvis, ning meeldivalt naturaalselt puhas. Silm puhkas ja lihtsalt nautis rohelisi vaateid ning koloriidseid metsaelanikke.

Realistlik, kuid vaoshoitud: 
Ühelt poolt, imponeeris mulle fakt, et film oli üpris realistlik ehk tuli ette ka metsakaaslaste murdmist ja nahka pistmist, kuid ka noateral pääsemisi. Seda kõike ilma ilustamata, kuid samas mitte liialt brutaalselt näkku visatuna. Teiselt poolt, aga taoliste seikade nägemist ma üldjuhul ei seedi, sest olen ülitundlik igasugu loomadevastase vägiavallaga seoses, isegi kui see on osa looduse loomulikust ringlusest ning nende endi keskis. Samas aga oli saavutatud igati maitsekas tasakaal tagasihoidlikult õpetliku ning julmalt ausa reaalsuse vahel. 

Inimesed kui hävitajad: 
Aja kulgedes, suureneb inimeste osakaal ning nende kiired ning ekstreemsed kaldumised endistele põlismetsade territooriumitele. Peremehed vahetuvad, kahejalgsed võtavad võimu ning, tahtlikult ja tahtmatult, hakkavad nad kunagist tihedat metsaelukate populatsiooni kõrvaldama. Osad stseenid kokkupõrgetes kahe poole vahel olid minu hingele tohutult valusad vaadata. Sõnum oli aga selge ja konkreetne, veel on aega, et päästa hääbuv metsik loodus ning taasluua vastastikku austav ja hooliv võrdne suhe inimeste ja looduse vahel.

Kirev metsaelu: 
Ülinunnult nurruvad ja kurisevad müravad ilvesepojad, krapsakad metskitsed, kärmed ja jahtimismaia hundid, tihedate lumekihtidega kaetud mürakad piisonid, üliarmas siilipoiss, ulakad ja kähmlevad karuotid, tegusad kakud ja palju teisi. Kõik nähtud loomad elutsevad meie metsades ka praegu ning kuigi rännak sai alguse jääajal, keskenduti ka sealses perioodis olevates stseenides vaid neile isenditele, kes ka praegu eksisteerivad. Ainult viimastele fokuseerimine võimaldas enam realistlikku keskkonda, sest ei vajanud igasugu, näiteks jääajal välja surnud liikide lisamist eriefektide abil, kuid samas piiras arusaama ning vajaliku õhkkonna teket tõsiasi, et tegu on dokumentaaliga, mille ajajärk raamib aastatuhandeid. Seega ei olnud nähtav ajalises mõttes kaugeltki usutav. Samuti jäi pealkirjas olev aastaaegade vahetus kuidagi tagaplaanile loomade tegutsemiste kõrval. Viimase üle ma niiväga ei kaeble, sest võrreldes imeliste stseenidega, kus näiteks metskits sünnitab üliarmsa vasika, ununeb aastaaegade vahetus märkamatult.



kolmapäev, 16. märts 2016

Kino: "Leemurite saar: Madagaskar" ja "Mere sügavuses" 3D IMAX

Tervitus!

Hallelujah! Kino Kosmos on oma repertuaari lisanud veel imelisi IMAX dokumentaalfilme. Või vähemalt perioodiks 07.03-18.03, mil toimub hariduslik dokumentaalfilmide programm. Ma siiralt loodan, et viit uut lisa võib ka tulevikus vahelduva eduga Kosmoses kohata ning näen ikka kõik ära. Seekord väisasin "Leemurite saar: Madagaskarit" ja "Mere sügavuses." Kahjuks ülejäänud programmi ajaks mitte kuidagi kinno ei ole võimalik sattuda ning ootenimekirja jäävad "Metsikuna sündinud," "Galapagose saared" ja "Hubble'i kosmoseteleskoop." Õhinal ootan aega, kui needki oma silmaga ära näen!

Kasutan ka võimalust mainida, et kui esimest korda uut Kosmost külastasin, siis nokkisin nende tühja ja kõleda disaini üle, mis eeldasin, et on vaid alguse asi. Nüüdseks on see tühimik parandatud ning mulle väga meeldib tasakaal reklaamide, ekraanide ja muude infotahvlite vahel. Maitsekalt on kaunistatud kõik seinad, ilma liigse värvilisuse, sigri-migri ja infoliigsuseta. Igati soliidne ja asjalik disain! Esimest korda oli asja ka nende tualetti, mis oli ka meeldivalt stiilse kujundusega.


Pealkiri: Leemurite saar: Madagaskar
Originaalpealkiri: Island of Lemurs: Madagascar
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 39 min
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Maailma vanimad primaadid, leemurid, eksisteerivad vabas looduses vaid ühes paigas maailmas: Madagaskaril. Kui dinosaurused hävitanud asteroid maad tabas, olid nemad ühed õnnelikud ellujääjad ning, sellest katastroofist tulenevalt, ka suured seiklejad, sest merel seilates, maabusid nad lõpuks oma nüüdsele kodumaale. Tänu ekstreemsele eraldatusele, arenesid nad omamoodi ja isoleerituna teistest olenditest. Pikka aega olid nad saarel ainukesed elukad. Samuti said kunagistest öistest loomadest päeval ringiliikujad. 

Tänapäeval on leemureid üle saja erineva liigi, kuid paljud on ka välja surnud. Näiteks, tegutses kuskil paarsada aastat tagasi ka leemur, kes oli nii suur kui gorilla, kuid kahjuks leidis see haruliik oma lõpu üleküttimise tagajärjel. Praegu on nende üheks suurimaks vaenlaseks inimtegevuse tagajärjel laienevad põllumaad ning nende elupaikade, vihmametsade, põletamine. Viimane läheb tihti ülekäte ning hävitab kaugelt rohkem, kui ammu ületatud valulävi kannatab. Äärmiselt rusuv ning nukrakstegev oli filmis suures plaanis vaadata neid laastatud laiaulatuslikke maalappe ning tuld, takistamatult muudkui enam ja enam, territooriumi enda võimusesse haaramas. See tragöödia toimus, kas tahtlikult või tahtmatult, puhtalt inimeste süül. Õnneks leidub aga ka imetlusväärseid isikuid, kes väsimatult võitlevad, et leemuritele uusi aastaid välja pigistada ning päästa mida annab. "Üks generatsioon ühe järel" nagu ütles Dr. Patricia Wright.

Film oli loomulikult visuaalne tippklassi gurmeeroog. Võrratud vaated vapustavatele maastikele, vilksad ja asjalikud leemurid kargamas kaugplaanis mööda puid ning tekitamas peaaegu otsekontakti tunde, nähes neid lähiplaanis tegutsemas, vaatajale otse silma jõllitamas ning kohe-kohe teise puu asemel just publikule sülle hüppamas. Eriti meeldejääv oli kaader leemuribeebiga ema küljes, kes ligidalt vaates oli otsekui minu ees, oma sügavate ja ilmekate punnis silmadega.

3D IMAX efekt oli kohati tohutult efektiivne ning tõetruud muljet tekitav, kuid teisalt oli ka palju stseene, mis niiväga välja ei paistnud. Näiteks, enamjaolt kõik kokkupuuted dokumentaalis esinenud inimestega olid tagasihoidlikud ning ei pakkunud just ohtralt ülirealistlikku imelist IMAX kogemust. Oleksin veidi rohkem eelistanud, et filmi keskmes oleks vaid leemurid, sest inimesed on niigi igal pool. Vast ei ole vaja neid lisada ka veel vaid neljakümneminutilisse loodusdokumentaali. Eesmärk kahejalgsete lisamisel loomulikult oli, ning äärmiselt kergendusttekitav ja südantsoojendav oli näha, et leemurid ei ole üksi oma eksistentsi eest võitlemas. Siiski, oleksin soovinud veeta aega enam just nende haruldaste ja niivõrd isepäraste elukate seltsis, kasvõi neid lihtsalt ringi kargamas jälgida.


Nüüd veidi ka leemuritest, kellega lähemalt saab kinos kohtutud. Tuntud ja seltsiv katta ehk kassleemur on enim kohandumisvõimelisem alaliik, kellede karju juhib muideks alati emane. Võim läheb emalt tütrele. Graatsiline tantsiv, suuresti valgekarvaline, leemur, sifaka, elas ülilahedas kaktusemoodi puudega keskkonnas. Pisike, kuid krapsakas, väle ning ootamatult tugev üliarmas ümarake hiirleemur. Indrid, hetkel suurim must-valge tooniline leemuriliik, kes on ka ootamatult häälekas, kuid äärmiselt ohustatud. Ning teadlase Patricia Wrighti südamelähedaseim, üks bambuseleemurite liigist, kelle edasise eksistentsi säilitamise ponnistustele saab dokumentaalist aktiivselt kaasa elada.


Lisaks pean ka välja tooma muusika valiku, mis oli väga meeleolukas, tempokas ja nähtuga ideaalselt kokkusulav. Samuti on dokumentaali pealelugeja, näitleja Morgan Freemani, häält alati äärmiselt meeldiv ja rahustav kuulata.




---------------------------------------------------------

Pealkiri: Mere sügavuses
Originaalpealkiri: Deep Sea
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 45 min
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Eelmist meremaailmasse sukelduvat 3D IMAX dokumentaalfilmi, "Veealune maailm," ülistasin taevani ning, juubeldasin ka nüüd, sest käesolev samasisuline maiuspala on sama hingematvalt võrratu ja meeliülendav. Efektiivselt hariv oma värvikuse ja põneva sisu poolest ning lausa lummav ja sõnatuks tegev visuaalselt, alates 3D efektist kuni pildi teravuseni, võimaldas nähtu uskumatult reaalse ning ainulaadse kogemuse. Eriti kihvt oli vaadata lapsi enda ees käsi liigutamas, tahtes elukaid puudutada ning kiljudes, kui kala nina ees teise kala krapsti pintslisse pani (see pigem ehmatas oma reaalsusega, kui kedagi tegelikult hirmutas). Julgen väita, et kas antud dokfilm või siis "Veealune maailm" või, miks mitte ka mõlemad, on lausa kohustuslik vaatamine nii noortele kui vanadele.

Ainukeste miinustena võib välja tuua faktid, et pealelugemine on inglise keeles ning puuduvad eesti keelsed subtiitrid, millede lisamine rikuksid muidugi ka kategooriliselt filmi 3D esmaklassilise efekti. Teisalt, ei takista taustainfo mitte mõistmine aga üldist kogemust. Jah, mõned infokillud, loomaks terviklikku paketti, jäävad saamata, kuid visuaalne korvab üle kuuldava mitmekordselt. Kuigi, kahtlemata, on ka jutt äärmiselt põnev ning silmaringi laiendav. Samuti olid pealelugejad, Johnny Depp ja Kate Winslet, veidi mööda. Nad ei sulandunud õhkkonnaga ja olid kuidagi eemalseisvad. Johnny Depp oli ka suhteliselt monotoonne oma esituses. Nende vaheldumisi rääkimine aga mulle isegi päris meeldis.


Antud dokumentaalfilm keskendus seekord merealuste elukate sümbioosile. Tasakaal jahitava ja jahtija vahel oli ülitähtis ning igal olevusel on oma kindel asendamatu roll ülitundliku ökosüsteemi ülevalhoidmisel. Keegi pole üleliigne, kõigil on oma kindel funktsioon, iga lüli on asendamatu ning väiksemgi ebakõla võib kaasa tuua ränki tagajärgi. Ühele söök, teisele jahtija, oli põhiline õppetund. Samas aga oli igal elukal ka vajalikud relvad enda kaitseks. Eriti põnev oli näha nn "puhastuspunkte," kus vaenlaste vahel kehtib ajutine vaherahu ning nõrgemad teevad teeneid tugevamatele. 


Aga mida siis muuseas seekord oodata (tegelik repertuaar ja esinejate hulk on aga tunduvalt suurem -- tunduvalt!) : Krapsakas krevett julgelt oma rinda ette löömas ja kaheksajalga peletamas, haikalade ülitähtis roll, mitte ainult kurjamitena, nälkjate kaunis ja habras valge sugulane, agressiivsed, aktiivsed ja väledad kalmaarid, ülilahedad kammkarbid klõbistamas ja meretähe eest põgenemas, kilpkonnad puhastuspunktides, graatsilised ja ebamaised suured ja väiksed meduusid, merisiilid ja kellele on nad gurmeetoit, uudishimulik vaal ning hämmastavalt imeilus korallide paljunemine iga kord kindlal ajal -- loodus on võrratu!




pühapäev, 11. oktoober 2015

Kino: "Kõnd"

Tervitus!

Jälle kinost!

Pealkiri: Kõnd

Originaalpealkiri: The Walk
Režišöör: Robert Zemeckis
Kestus: 2h 03 min
Näitlejad: Joseph Gordon-Levitt, Charlotte Le Bon, Ben Kingsley
Žanr: Biograafia, draama
Kinodes alates: 09.10.2015
Nähtud: 06.10.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt kinokosmos.ee kodulehelt
Tahtsin antud filmi ilmtingimata IMAX formaadis näha ja see valik õigustas end igatpidi. Seistes koos peategelasega kaksiktornide vahel köiel, imetledes rahulikku taevast ning jälgides maad, mis jääb kõhedalt kaugele, oli erakordselt reaalne ja meeliülendav kogemus, eriti kuna tavaolukorras on mus paras annus kõrgusekartust.

Aga alustame algusest, Philippe Petit on surma trotsiv, hirmu välja naerev ja väljakutsete ees kohkumatu entusiastlik, kutsut meenutav tsirkusetrikkide entusiast, kellel on lisaks ka ootamatult elujaatava, rõõmsameelse ning sihikindel iseloom. Žongleerimine, unicycle sõit -- kõik on käpas, kuid enim paelub teda köiel kõnd. Iga õnnestumine paneb teda aga järgmist, ohtlikumat ja võimsamat väljakutset otsima ning olles otsekui sõltuvuses enese pidevast ületamisest ja surma haneks tõmbamisest, saab tema uueks kinnisideeks oma köie tõmbamine alles viimases ehitusjärgus olevate WTC kaksiktormide vahele New Yorkis. Pannes kokku grupi kaasosalisi, kuhu kuuluvad igasugu kahtlased ja vähem kahtlased tüübid, hakatakse illegaalset ja tohutult riskantset ettevõtmist planeerima -- kui oma surma ei lange, siis vangikong ootab kogu gängi raudkindlalt!

Filmi üldine ülesehitus hõlmas põgusat ülevaadet Philippe'i lapsepõlvele ning ülejäänud 90% oli pühendatud detailsele ülevaatele selle hulljulge ettevõtmise sooritamisel. Teelt ei kaldutud kõrvale. Pean aga ka kahjuks tunnistama, et kohati oli lugu veidi ühenda punktid süžee varjundiga, tulemus oli ju teada, massiivseid sisupöördeid oodata ei maksnud ning jälgida kuidas põhimõtteliselt sõidetakse mööda kiirteed, kus vahel on mõni foor ja paar pirakat auku, ei ole esmapilgul just väga peibutav meelelahutus. Samas aga suudeti siiski, esmapilgul üksluisesse kondikavasse, sisse süstida originaalsust ning soodustada vaatajal tegelastega emotsionaalsete sidemete loomist läbi viimaste eripärasuste väljatoomisega ja pisemategi veidruste rõhutamisega. Pinget loodi kaalukamate ja tillukeste tagasilöökidega a la turvamees ei taha ära minna, liftid on hõivatud -- mis ei kõla tavaolukorras just eriti südant seisma panevalt, kuid filmi kontekstis toimis see õhku ahmiva äkilise paanikalaksuna. Teisalt, muutusid tänu sirgjoonelisele süžeele, pidevad ootamatused osati tüütuks, sest loogiliselt võetuna teadsin, et neid visatakse teele hulganisti ja üks hetk mõtlesin, et no mis küll veel võiks valesti minna -- nöör läheb katki? Teades neid oodata, ei olnud nad filmi kulgedes enam piisavalt mõjusad. Kõige hämmastavam oli aga teada, et see hulljulge pöörane trikk läks neil tõesti läbi, vaatamata miljonile faktorile, mis vastu töötasid.

Vaatamata elu-surma kaaluga ettevõtmisele oli film üllatavalt kerges ja lõbusas võtmes, mida soodustas Phillippe'i vankumatu usk ja entusiasm ning tema kohati liialt vabameelne ja hooletu vaade toimuvale -- see oli nagu üks suur lustakas mäng. Piisavas koguses sai ka nalja, et õhkkonda helgena hoida. Filmi kulminatsioon kestis aga oma pool tundi ja sellega tõmmati mu närvid nii pingule, et ma juba peas karjusin: "Roni sealt juba kord maha!" Ma mõtlesin, et ta läheb pärast terve filmi kestnud ettevalmistusi üles, teeb paari minuti kõnni ja asi ants, kuid Philippe ei mõtle ja käitu kui tavainimene. Film lüpsis vägitükist viimsegi kui tilga, mis toimis, sest see ju oligi filmi tipphetk ning oleks olnud pettumus kui see monumentaalne tegu oleks läbitud kiirustades, teisalt, tundus toimuv osati kui üleliigne venitamine.

Linateose IMAX efekt oli võimas just oma loomulikkuses ja lihtsuses. Olen harjunud seda kogema fantaasia, ulme või üleloomulike elementidega filmides, kuid antud biograafilises päriselu sündmuste põhjal tehtud filmis mõjus efekt värskelt, võluvalt ja meeldejäävalt. Kui tihti on minusugusel kõrguse kartlikul ikka võimalik vaadata alla meeletult distantsilt või tunda ennast pilvelõhkuja äärel seisvana? IMAX osa oli otsekui nähtamatu, kuid samas äärmiselt realistlik ja efektiivne. Ma ei näinud kaugeid galaktikaid, lennanud kosmoses, ei tundud plahvatust enda näo juures, laserpüstolitest ei lastud minu suunas, kuid siiski tundsin ennast osa ekraanil toimuvast ja seda niivõrd vaevatult. Ma arvan aga ka, et kuuldused sellest kuidas inimestel läheb filmi IMAXis vaadatuna lausa süda pahaks on liialdused -- nii hull ja hämmastavalt äravahetamiseni tõetruu nähtav ka ei olnud, et ajadki segamini kinosaali ja katuse.

Joseph Gordon-Levitt on karakternäitleja. Ma lausa unustasin suurema osa ajast ära, et see oli tema, sest ta transformeerus end kehastatavaks nii oskuslikult ja märkamatult -- temast sai see tegelane. Tal on nägu, keha ja olemus, mis sulandub nii müstiliselt selleks, mida antud tegelane ja õhkkond vajab. Ta ei ole Joseph Gordon-Levitt vaid ta on Philippe Petit. Näiteks mega ultra kuulsustega nagu Tom Cruise sellist efekti ei teki. Ükskõik keda ta ka ei mängiks, ükskõik kus, jääb ta alati Tom Cruise'iks ja tema eraelu, seostatu, ka kiiksud, jälitavad teda ka kinolinal. Antud filmi peategelasel seda kõrvalnähtu ei ilmnenud. Teised näitlejad täitsid oma rollid, kuid ei midagi Joseph Gordon-Levitti etteaste tasemele lähedalegi ja ei pidanudki olema. Eraldi aga toon välja sümpaatse meeletult kõrgust kartva matemaatikaõpetajast abilisest.

Lisaks meeldis mulle kuidas kaksiktornide saatust ei kasutatud filmis ära müüdava faktorina, kaalu andva lisana või kohustusliku meeldetuletusena. See teadmine tulevikust oli vaid vaataja enda peas ning tänu sellele ka palju emotsionaalsema mõjuga.

Lemmik tsitaat: "Minu poeg: tsirkusetola!"

Lemmik stseen: Mahatulek.

Kokkuvõttes: Meeldejääv, lõbus, pingeline ja kaunis tagasivaade grandioossele ettevõtmisele erakordse isiku poolt. Kindlasti tuleb seda aga vaadata IMAXis!



laupäev, 22. august 2015

Kino: "Veealune maailm 3D" IMAX

Tervitus!

Selle 
arvustusega olen kahjuks veidi hiljaks jäänud ning igapäevaselt seda filmi enam Kosmoses näha võimalik ei ole, kuid loodan, et kuna tegu on linateosega, mida võib nautida olenemata ajast ning tegu ei ole mängufilmiga, siis seda ikka tuuakse veel publiku rõõmuks ekraanile.

Pealkiri: Veealune maailm 3D
Originaalpealkiri: Under the Sea 3D
Režišöör: Howard Hall
Kestus: 0h 40 min
Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 08.05.2015
Nähtud: 28.07.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Iga kord kui IMAX kino toob vaatajateni mõne spetsiaalselt antud formaadi ja võimaluste jaoks loodud dokumentaalfilmi, olen ma kohal kui viis kopikat, et ennast hämmastada lasta ning IMAXi potentsiaali igati ära kasutavat teost silmadega lausa süüa. Kosmoseseiklusele ("Space Station 3D") lisaks on nüüd võimalus ka loodusvõlusid nautida ning just merealuse salapärase maailma toimumistega tutvuda. Siinkohal on tähtis märkida, et tegu on lühidokumentaaliga ning suurt tüüpilist filmielamust oodata ei maksa, kuid pakett säravast ning eksootilisest sisust ning suurepärasest visuaalsest kogemusest paneb unustama, et nähtu kestab vaid nelikümmend minutit ning on suhteliselt pealiskaudne võrreldes sellega, mis seal vee all kõike ikka leidub.

Loomulikult lummas mind nähtu täienisti, pilt oli terav, ergas, detailne ja elav ning kogemus oli tohutult reaalne ning käega katsutav. Minu ees olev väike poiss tõstis agaralt käsi enda ette, et silme ees liuglevaid toredaid olevusi kinni püüda, kahjuks jäid peod tühjaks, kuid loodetavasti saadi selle asemel avastusrõõmu hulganisti. Kui ennast korraks unustada, siis ei ole keeruline kujutada, et oledki ookeani põhjas koos kõigi nende omapäraste ja hämmastavate olenditega. Visuaalset oli tegemist hiilgava ning haruldase kogemusega, mis paneb kõrgelt hindama igat isikut, kes selle terviku publiku ette toomisega on seotud. Ka muusika oli suurepäraselt kokkupandud ning sobis ideaalselt kõigi seikadega. Samuti paneb nähtu mõtlema, et kui vähe tavainimene teab inimkäele mitte lihtsa juurdepääsuga paikade ja seal elutsevate tegelaste kohta maailmas tegelikult, kui uskumatult kauneid inimsilma eest peidus kohti leidub ning kui omapäraseid ja imelisi mikro maailmu eksisteerib ühe makro universumi sees. 


Tegemist ei ole aga vaid pidulauaga silmadele vaid nähtu oli ka hariv ning õpetlik. Samas aga ei koormatud vaatajat üle faktide ja kõikvõimaliku infoga, sest olgem ausad, rääkida selle veealuse maailma tegemistest oleks lõpmatu tegevus. Keskenduti üksikutele iseäralikele tegelinskitele ja nende esiletõstmist väärt omadustele ning põnevatele infokildudele. Tutvustati olendite harjumusi, tegemisi ning elupaiku ning samuti seletati näiteks, mis on sümbioos. Hulganisti lasti ka vaatajal lihtsalt ise toimuvat nautida ilma, et jutustaja vahet pidamata tarka juttu puhuks. Viimaseks oli seekord kuulus koomik Jim Carrey, kes oli esmamõttes veidi kentsakas valik, kuid kelle hääl sulandus konteksti kenasti. Samas aga ei andnud just tema valik midagi märgatavalt juurde, kuid võib-olla on noortel põnevam kuulata kui nad teavad, et räägib tuntud naljamees. 


Kõige hingematvalt kauni kõrval räägiti ka ohust, mis hiilib ähvardavalt lähedal ning, mis võib kogu selle veealuse maailm hävitada. Tähtis on see, et inimesed teadvustaksid enesele, et just nemad on põhjuseks, miks samm sammult see maailm kaob. Selle fakti lisamine oli äärmiselt tähtis, sest suurem osa vaatajaid on siiski lapsed ning nende võimuses on seda hukatavat saatust muuta. Mind tegi see seik lihtsalt äärmiselt kurvaks ja jõuetuks.

Kellega siis oli võimalik lähedalt kohtuda? Näha sai muuhulgas meduuse (elegantsed, õblukesed ja surmavad), angerjaid (nende grupitants oli tohutult lahe), kilpkonni (mugimas meduuse), tohutult omapäraseid seepiaid (nende paaritustants oli eriti põnev), kivikalasid (rohmakad, mürgised ja koledad, kuid kiired ja osavad saagi tabamisel, kivikolaka moodi olevused), muinasjutulisi Austraalia narmaskalasid (ehk siis merihobude sugulased), haikalasid (ähvardavad ning efektsed), osavalt ümbrusesse peituvaid raisid ning palju palju muud. Kõige meeldejäävamad ning positiivseima olemusega tegelinskid olid aga lustakad merilõvid, kes isegi vaatajale ühe mahlase musi andsid ning uudishimulikult publikut silmitsesid.

Kokkuvõttes: Erakordne elamus! Vot selline on tõeline 3D kogemus!

P.S Palve Kino Kosmosele: palun palun palun tooge ikka veel 3D dokumentaale Eesti vaatajateni, isegi kui tohutult vaatajaskonda vast hetkel veel ei ole. Olen kindel, et lojaalne publik kasvab ja tekib sellistele väärtfilmidele peatselt!



esmaspäev, 13. aprill 2015

Kino: "Space Station 3D" IMAX

Tervitused!

Seekord sai külastatud kino Kosmost!

Originaalpealkiri: Space Station 3D
Režišöör: Toni Myers
Kestus: 0h 47 min
Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 12.04.2015
Nähtud: 11.04.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt kinokosmos.ee kodulehelt
Kuigi IMAX heli on tõesti üle minu ülitundlike kõrvade taluvuse piiri, avaldas mulle sügavat muljet see uudne kogemus võimsa, kvaliteetse, äärmiselt realistlikku efekti tekitava ning tavakino kaugele endast maha jätva tehnoloogiaga. Õnneks on mul ka alati kõrvatropid kotis, seega helitugevuse probleem sai neutraliseeritud. Vaatamata ideaalse keskkonna võimalustele, satub Kosmosesse kõvasti vähem 3D IMAX linateoseid kui eeldaksin, kuid eks nad koguvad auru, et vaatajateni tulevikus uhkemaid, grandioossemaid ning tipptasemel kogemusi tuua ning mitte ainult filme vaid ka dokumentaalne, mis just antud formaadile ning ümbrise täitmiseks on loodud. See nädalavahetus käisin kaemast esimest neist spetsiaalselt IMAXile üles võetud teost.

Esimese kaadina oli ekraanil näha kokkupanemisejärgus kosmosejaama Maa kohal tiirlemas. Edasi juba sai vaadatud ümbritsevat läbi kosmonaudi silmade, olles kui skafandri sees, liikudes mööda jaama väliskülge ning ootamatult haarde kaotades ja kosmosesse triivides. See kogemus oli ääretult reaalne ning esimesed stseenid suutsid mind peaaegu uskuma panna, et olengi see kosmonaut. Äärmiselt kihvt tunne ja põnev kogemus! Edasi juba kuuleme, et antud film kavatseb meile näidata kuidas rahvusvahelise ühiskoostööna valmistatakse kosmosejaama, mida kavatsetakse kasutada teadustööks, näiteks ravimite väljatöötamiseks, kogumaks informatsiooni gravitatsioonita oleku pikaajalistest mõjudest nii inimestele kui muudele ainetele. Loomaks seda tulevikuvahitorni suudavad eri rahvused vaadata mööda kõigist erisustest ning konfliktidest ja töötada üksteisega edukalt kõrvuti. Esindatud on nii ameeriklased, venelased, jaapanlased, itaallased jne. Igal ühel on oma konkreetne roll, kohustused, spetsiifilised teadmised ning ülesanded ja nende tegevuse tulemusel kokkupandav pusle on imeliselt suurejooneline.

Vapustavad vaated ja paigad kuhu keegi meist juba naljalt iialgi ei satuks on kõik käega katsutavad ja rohkemgi veel, vaatajal on tunne, et ta on osa kosmoserühmast, liikudes koos kaaslastega mööda, minu jaoks klaustrofoobiat tekitavaid, kitsaid ruume ning jagades nii kordaminekuid jaama ülesehitamisel kui veetes aega jälgides rühma tegelemast kõige tavapärasemate ning tuttavaid talitusi. Esmapilgul võib viimane tunduda veidi igavavõitus, kuid tegelikult on selliste igapäevaste toimingute paigutamine nullgravitatsiooni võõras kuid äärmiselt põnev ning kentsakas kui tõeliselt lahe. Kuidas on habet ajada, magada, vett juua, sporti teha ja palju muud kosmose? Mis tunne on kui tavalised füüsika reeglid enam ei kehti ning varem võimatuna näivate asjade liigutamiseks piisab sõrmetõukest? Mis tunne on sõita liftiga üles kosmoselaeva ning näha lähedalt selle ülivõimast avapauku? Kas taimed kasvavad kosmosejaamas? Neile ja paljudele teistele küsimustele saab kindlasti vastuse. Samas ei tasu karta, et Maa väga võõraks teguriks filmis jääb, vaid võimalus on ka näha allpool toimuvat seoses koostööga.

Ootamatult oli jutustajarollis Tom Cruise väga meeldiv giid sellel visuaalsel seiklusel. Tema hääl mõjus rahustavalt ja omapäraselt, samas ei ületrumbanud ja ülevoolanud ta nähtut oma isikuga, mis tavaliselt kipub tema filmides minu jaoks olema väike häiriv faktor.

Puudusena võib mainida, et ma oleks soovinud näha kordaminekute kõrval ka paari apsakat, nendest tulenevaid pingelisi ja kaasa elama panevaid moment ning nende lahendusi. Kogu esitletud tegevus oli väga perfektne, kuigi astronaudid ise mainisid, et vigasid/möödapanekuid/väikseid õnnetusi tuleb ette pidevalt ja palju. Samuti jäi linateos veidi lühikeseks, oleksin hea meelega pikemalt kosmoses ringi uidanud.

Väärib uuesti mainimist: Ma ei väsi kordamast, et IMAX prillid on suurepärased, sest on laiad ning suured, ja ka ekraan on pideva kiituse ära teeninud, sest aitab luua reaalsemat muljet nähtust kuna katab kogu silmapiiri ning näha ei ole midagi muud peale minu ees toimuvat.

Kokkuvõttes: Kindlasti tuleks võimalust kasutada ning kogeda kosmost nii lähedalt, kui me seda muidu kunagi tunda ja näha ei saaks. 



laupäev, 27. detsember 2014

Kino: Kosmos IMAX ja "Kääbik: Viie väe lahing"

Tervitus!

See nädal sai külastatud kauaoodatud IMAX kino ning, mis film sobiks avapauguks paremini kui "Kääbiku" triloogia viimane film.

Asukoht: Kosmos IMAX
Aadress: Pärnu mnt 45
Link: http://kinokosmos.ee/
Minu hinnang: 4/5

Nostalgia ja mälestused millised! Kunagi noorena sai pidevalt ainult Kosmose kinos käidud ning mul on ülihea meel, et kunagine lapsepõlve külastuspaik on välimuselt ja sisemuse disainilt pea muutumatu. Tehnika ja uuenduste poolest on aga kino kogemus võimas ja sisemus viimane sõna.

Esiruumid: Piletikassa oli seal kus ta alati on olnud ning selle ette on tehtud ka snäkipood, kust saab siis kõike tüüpiliselt söödavat ja joodavat, mida kinokülastajad nii väga nosida armastavad. Enne kinosaali on ka kohvikulaadi paik, mille ees siis ka lauad ja toolid. Üldiselt jätavad esiruumid aga väga kõleda ja tühja mulje, värvi annaks rohkemate posterite, plakatite ja muu filmidega seotu lisamine. Samuti oleks ma õnnelikum kui oleks rohkem istekohti, näiteks diivaneid jne. Samas aga võib-olla on paljud asjad veel tulemas ning lõplik pilt avaneb veidi aja pärast.

Heli: Ma kohe patsutasin ennast õlale otsusega võtta kaasa kõrvatropid. Mul on väga tundlikud kõrvad ja tugevad helid võivad olemise väga ebamugavaks teha. Ja tugev see heli tõepoolest oli, isegi läbi troppide oli kohati tahtmine kõrvu katta. Samas aga oli efekt võimas, palju erinevaid helisid ründasid igalt poolt ning oli tõesti tunne, et hääled ei tule mingist kindlast kohast vaid keerlesid ümberringi.

Pilt: Kaadrisageduse rohke arvukuse näitamise kohalt ei ole vaja uuel ekraanil ka häbeneda, pilt oli terav, täpne ning tundus nagu toimuks tegevus minu silme ees, niivõrd reaalne paistis kõik. Mulle meeldis ka veel, et reaks sai valitud neljas ning, kuigi ekraan oli niigi hiigel, mõjus see eespool istudes palju võimsamalt. Oma silmanurkadest ei olnud saali nähagi, ees oli vaid laiuv film ning kohati pidi pead keerama, et ühte või teist ekraaniotsa näha koos seal toimuvaga. 3D prillid ei olnud ka enam need pisikesed kandilised, kus äärtest on näha ka kõike muud peale ekraani, vaid sellised suured ja laiad, mis katsid kogu silmavaate.

3D efekt: Filmi eelne "Under the Sea 3D" reklaam oli tõesti uskumatu, mereelukad olid nii lähedal, detailsed, erksate värvidega ja tõepärased, et kiusatus oli käsi tõsta ja püüda katsuda. Vat see oli mulle tõeline erakordne kogemus ning just seda ma IMAX kinost ootasingi! "Kääbik" ise aga sellele tasemele ei küündinud, mida ma aga ei oodanud ka ning seega see mind ei muserdanud kohe üldse.

Isted: Nahk ei ole minu jaoks kõige mugavam ja pehmem istekattematerjal ning käetoed ei olnud täielikult riidega kaetud, seega eelistan ma teiste kinode istmeid, kuid mugav oli nad igatahes.

Saali disain: Saal ei ole täis topitud istmeid, mis mulle meeldis, seega hingamisruumi oli hulganisti. Saali üldpilt oli väga stiilne. Natuke vähe ruumi tundus aga olevat istete ees liikumiseks teistest istujatest mööda või lihtsalt inimesed olid laisad oma jalgade liigutamisega ja koomale tõmbamisega. Ning kui viimast ei soovita teha, siis ei saa ma ka selle vastu midagi, et kellelegi kogemata saabastele astun. Loodan, et see "daam," kes mu peale mühatas ja vihaselt isegi siis põrnitses, kui juba omal kohal olin, ei pelga tulevikus ka oma uhkeid saapaid veidi tooli poole nihutada.

Pileti hinnad: Hinnad jäävad 7 ja 12 euro vahele, odavamad piletid on 2D filmidele, suurema hulga raha peab välja käima aga täis 3D elamuse eest.

-------------------------------------



Pealkiri: Kääbik: Viie väe lahing
Originaalpealkiri: The Hobbit: The Battle of the Five Armies
Režišöör: Peter Jackson
Näitlejad: Martin Freeman, Richard Armitage, Ian McKellan, Orlando Bloom, Evangeline
Lilly, Christopher Lee, Lee Pace, Cate Blanchett
Kestus: 2h 24 min
Žanr: Fantaasia, action, seiklus
Kinodes alates: 12.12.2014
Nähtud: 24.12.2014
Minu hinnang: 3/5


pilt kinokosmos.ee kodulehelt
Kui aus olla, siis on kogu "Kääbiku" triloogia mind veidi külmaks jätnud ning mul on selle vastu vastakad tunded. Esimene film oli sisu poolest lausa väljakannatamatu, ma vaatasin seda kodus ja ei jõudnud ära oodata millal see läbi saab, sest sellist venitamist ja mitte kuhugi viivat sisu täis toppimist mõttetustega pole ma ammu näinud. Nad ei oleks seda pidanud vähemalt üle kahe tunni venitama, lühem kestus oleks kogu loo veidi talutavamaks teinud. Teine osa oli aga tubli edasiminek ning kiirema tempo ning põnevate ning haaravate tegelaste lisamisega tundsin, et hakkab juba looma ning kahtlemata jääb see minu jaoks triloogia tipphetkeks. Seega, kui esimene osa jääb viimasele kohale ja teine esimesele, siis kolmas on selline kuldne keskmine eelnevatele. 

Kolmas osa algab sellega, et lohe Smaug on lähenemas Järvelinna ning on valmis selle tulemerre uputama. Samal ajal kui päkapikud ja Bilbo jälgivad juhtuvat ohutus kauguses äsja tagasivõidetud mäelt, püüab Bard teha kõike, et tapvat noolt Smaugi kerre lasta. Info mäe vabastamise kohta hirmsa lohe käest on aga levinud kui kulutuli ka mujale, nii vaenlaste kui ka liitlaste kõrvu, ning nüüd on vaja mäge ründajate eest kaitsta. 


Tahes tahtmata pean tunnistama, et triloogia lahtiste otsade kokkutõmbamisega ja punkti panemisega sai film suurepäraselt hakkama. Samas aga teades, et järgmised kolm filmi on veel tulemas jätkamaks lugu, siis puistati ka piisavalt vihjeid sidumaks mõlemad triloogiad. Näiteks, Legolase edasine teekond filmi lõpus. Segaseks aga jäi Gandalfi jahe suhtumine Bilbo sõrmusesse võrreldes sellega, kuidas ta "Sõrmuse vennaskonna" alguses seda vaatas. Samuti olid efektid muljetavaldavad (vähemalt ei tundunud kohati nii võltsid, kui esimeses ja teises osas teatud kohtades ning IMAX andis ikka tunduvalt kogemusele juurde), asukohad olid võimsad ja kaunid, võitlused põnevad (eriti näiteks stseenid, kus päkapikud ja haldjad koostööd tegid) ning näitlemine oli igatpidi kiiduväärt. Viimane oli minu arvates tõeline tipphetk filmis, arvestades suhteliselt kesist materjali millega töötada. Siinkohal mainiks ära Thorin'i (Richard Armitage) väljendusrikka ning haarava sisemise võitluse endaga ning Bilbo (Martin Freeman) ja Thranduil'i (Lee Pace) heitlused valikute vahel, mis on õige ja mis on lihtne.


Nüüd aspektidest, mis mulle niiväga muljet ei avaldanud. Kogu romantikaliin Taurieli ja Kili vahel ei olnud lihtsalt piisavalt usutav, sellel ei olnud kandejõudu ning see jättis kentsaka kõrvalloo mulje, mis oli filmi topitud, et naisvaatajatele ka midagi kaasaelamiseks võimaldada ning veidi värvikust filmi tuua, kõigi nende meeste sõprussuhete kõrval. Smaugi lõpp tuli üllatavalt kiirelt, ma ootasin veidi rohkem pingekruvimist nendes stseenides, väga antiklimaatiline oli. Kõige rohkem aga kurvastas mind tõsiasi, et tegelikult ei juhtunud filmis ju nii väga midagi, oli lahing, erinevate tegelaste omavaheliste ja siseste probleemidega maadlemine ning tulemus, mis kokkuvõttes ei kandnud välja kaks ja pool tundi filmi, ja põhimõtteliselt oligi kõik. Selline niigi õhukese kummi viimseni venitamise maitse jäi. Vaatajatele heideti ette kõike peale kraanikausi: trollid, mingid kahtlased suured ussid, kotkad, mingid kahtlased koletised, päkapikud, orkid, haldjad, inimesed jne jne aga see ei suutnud varjata piisava asjaliku sisu puudumist.

Lemmik stseen: Bilbo tagasi kodus.

Lemmik tsitaat: "Jätke Sauron minu mureks."

Kokkuvõttes: Kõik triloogia vead saab kokku võtta ühe põhjusega, ei ole vaja ühte suhteliselt õhukest raamatut teha kolmeks pea kolmetunnisteks filmideks ja loota, et sellest piisab. Samas aga on ju maailm, kus tegevused toimuvad suur ja lai, seega materjali ju peaks olema, isegi kui raamatust veidi kõrvale kalduda. Siiski oli tegu visuaalselt imelise meelelahutusega!