Kultuurinädal (1): 31. märts - 7. aprill 25 - konverentsid, TMW, teater ja Von Fock

Tervitus!

Uus n-ö rubriigi formaat, kus võtan kokku erinevad kultuuriga seotud ja muud vahvad üritused, milledes nädala jooksul olen osalenud.

E 31. märts:

Plaan oli minna vaatama Endla Teatri etendust "Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga", mis külalisetendusena Tallinnas, Rahvusooperis Estonia. Ootamatult tuli aga e-mail, et näitleja haigestumise tõttu jääb etendus ära ja asendatakse tükiga "Testosteroon". No mis siis ikka! Teater on teater. Aga oleks vist pidanud enam uue pakkumise kohta juurde uurima, sest siinkohal kukkus pihku põrsas kotis. Nimelt, kahjuks, olin "Testosteroonist" suht hämmingus. Ja mitte positiivses võtmes. Üks halvemaid näidendeid mida pika aja jooksul näinud. Kirjutan üks hetk pikemalt eraldi postituses, kuid õrritajana, üks populaarsemaid sõnu laval oli "li'**."

Loe juurde: Endla Teater

N 3. aprill:

1) Koolitajate X Mittekonverents fokuseeris seekord innovatsioonile ja digitaliseerimisele, pakkudes kahe peaesinejana Hollandi innovatsiooniguru, Patrick van der Pijl (Business Models Inc.), ja kodumaa mõtte- ja teaduseliidri, Kristjan Porti, ettekandeid. Kui esimene jäi minu jaoks kaugeks ja liialt kõrgelennuliseks, siis teise jutust leidus tohutult põnevaid mõtteteri ja äratundmisrõõmu.

Kristjan Porti esinemine keskendus sellele, et kuidas inimesed on kiviajast saadik muutustele adapteerunud. Kui iidsetel aegadel oli see aeglane ning toimus nt geneetika kohanemisega uue vajadusega pikema perioodi jooksul, siis mingi hetk oli vahendajaks kultuur, pärimus ja kool. Tänapäeval on aga innovatsioon nii kärme, et inimesed just ei suuda sellega enam hakkama saada ning tekkinud on kõiksugu psühholoogilised, füüsilised, mentaalsed, jne probleemid. Nt põnev oli tõdeda, et sellest kohanematusest tuleneb alateadlik soov asju enda ümber lihtsustada ja kergema vastupanu teed minna (sest nii on mugav ja turvaline -- nagu kaitsemehhanism), nt uskuda populismi, vandenõuteooriaid, jne, sest need annavad kiired ja hõlpsad lahendused kompleksetele teemadele. Nad toimivad kui "kontrolli tagasi võtmine". Sellega käib aga kaasas info manipuleerimine. Käes on kiire ajastu, kus informatsioon ei võrdu tõega, kus kultuuriliselt stabiilse teabe väärtus väheneb, eelmiste põlvkondade tõde ei ole enam tõde, reaalsust ja tõde on vaja pidevalt ümber hinnata, me usaldame tõe AI kätesse, teadmised ja teadus vananevad kiirelt, õppimine, oskused ja kool on ehk vaja ümber mõtestada, hinnas on "fluid intelligence", jne. Need on vaid mõned ideed ja enda analüüsid, milled võtsin Kristjan Porti esinemisest kaasa. Tegu oli tohutult sisuka, mõtlema paneva, otsekohese ja ilustamata vaatega inimkonda hetkel lämmatava kiireneva ajastu murekohtadele ja potentsiaalsetele leevendustele.

Meeldejääv ütlus: Küsimusele, et kuidas lahendada keerulisi probleeme kiirelt ja innovatsiooni läbi viia, oli vastuseks, et surete varsti ju ära, hakate ellu viima! Väga motiveeriv... Päriselt.

Kristjan Port soovitas ka kahte raamatut käsitletud teemadel: Yuval Noah Harari "Neksus"(eesti keeles: Postimehe Kirjastus); Samuel Arbesman "Half-Life of Facts (Why Everything We Know Has an Expiration Date)"

Töötubadest sai osaletud “Kus lõpeb koolitus ja algab coaching, kus lõpeb coaching ja algab koolitus?”, mida viis läbi Reet Treial (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing). Olen tänulik, sest minu jaoks sai pilt selgemaks. Nimelt on väike segadus peas olnud, et kuidas konkreetsemalt eristuvad ja sarnanevad koolitus, coaching, supervisioon, mentorlus. Kuna tänapäeval on kõik äkitselt coachid, mentorid või terapeudid, siis ei ole vast ebaselgus ainult minu peas. Sessioonilt võtan kaasa toreda keelerikastamise ja kodumaiseks versiooniks kohandatud sõna "koots" (ehk siis coach), mis ei ole vist edukalt massidesse läinud.

Loe juurde: Koolitajate mittekonverents koolitus innovatsioon ja digitaliseerimine ja Vaata järele: X koolitajate mittekonverentsi esimene päev | EPALE

Mittekonverentsi korraldavad koostöös Sihtasutus Kutsekoda/EPALE keskus Eestis, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras ja kaasa aitab Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liit. Suur aitäh, kniks ja kraaps!

2) Tallinn Music Week, 1. päev

Tallinn Music Weeki avamise pidulik vastuvõtt toimus Von Krahlis ning kõnedega kostitasid nii festivali juht ja asutaja, Helen Sildna, kui Tallinna linnapea, Jevgeni Ossinovski, kui nt Piletilevi, Music Estonia, Telliskivi Loomelinnaku esindajad. NÖEP oli isiklikult kohal, et külalisi oma ettevõtte SÜNK giniga kostitada. Vahvaim seik oli aga Keychange inspiratsiooniauhinna kätte andmine. Keychange on nimelt rahvusvaheline programm, mille raames püütakse edendada enam soolist võrdõiguslikkust ja tasakaalu muusikamaastikul- ja äris. Nad arendavad, pakuvad ja viivad läbi treeninguid, mentorlust, võrgustumist, konverentse, showcase võimalusi, huvigruppidega tööd ja palju muud, et vähem esindatud saaksid rohkem n-ö püünele.

Loe juurde: Keychange

Päev oli olnud pikk ning mahti ja aega muusikat kuulama minna meeletult ei olnud, kuid üks esineja sai ikka neljapäeval ära kaetud. Puhta juhuslikult sai mindud F-hoone Musta Saali, kus leidis aset programm Made in Canada. Kavast esimesena astus üles Torontost pärit Omega Mighty, kes võttis sõnatuks. Kui mõelda Kanada peale, ei ole koheselt silme ees Kariibide vaib, pigem ikka vahtraleht, vahtrasiirup, lumi ja metsad. Lavale astus kaunis mustanahaline särtsakas diiva (selle positiivses mõttes), ülinapis lavakostüümis ning küttis saali kuumaks nii laulu, tantsu kui karismaga. Muusika läks mulle üllatavalt hästi peale, sest oli rütmikas, kaasahaarav, meeleoluka ja mõnsa fiilinguga, selline lahe mix popist, R&Bst, reggaest, võrratute soojamaasaarte maitsega. Lisaks, omas laulja ka asjakohaseid tantsuvõtteid, mis temperatuuri veelgi tõstsid. Muusika oli igati nauditav, seda võib täitsa kuulata ka TMW väliselt. On asjakohane jätkuvalt tõdeda, et iga kord kui satun mõnele TMW esinejale otsa kogemata, on kogemus just kõige vingem. Ei tasu laskuda stereotüüpide lõksu, vaid lasta ennast Kanadal üllatada.

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

R 4. aprill:

1) "SPIN on Eestis ainulaadse mudeliga spordil põhinev ja teaduslikult tõendatult mõjus noorte arenguprogramm. SPIN-programmi eesmärk on arendada ja tugevdada selles osalevate noorte sotsiaalseid ja enesejuhtimise oskusi ning tuua läbi spordi noortele rõõmu."

Tegu on ägeda ning tänuväärse programmiga mille inspiratsioonikonverents oli tõesti inspireeriv. Teemaks "Sport laste heaolu jaoks: kaugel oleme?" Ettekandeid tegid nii Gerd Kanter kui esinejad politseist, Siseministeeriumist ja programmi meeskond. Fiona Chambers (University College Cork) esitlus Icehearts Europe initsiatiivist jäi enim meelde, sest käsitles noorte füüsilise ja vaimse tervise epideemiat, ning viskas õhku mitmeid intrigeerivaid mõtteid ja fraase: "Data is the new oil", digital well-being, data tsunami, jne. Töötuba ja n-ö näidistrenn programmis rakendatavatest sotsiaalsetest ja enesejuhtimise oskustest oli isegi minusugusele pahurale põssale väga kaasahaarav ja meeleolukas. 

Kusjuures, SPINil on eraldi tüdrukute grupid, mis on äärmiselt tähtis ja kiiduväärt, sest nagu ühest esitlusest välja tuli, ning mida ma ise tegelikult ka tean juba, on see, et: "Vähemalt kahenädalasi depressiivseid episoode on viimase aasta jooksul tüdrukud kogenud kaks korda sagedamini kui poisid". Tüdrukute vaimne ning füüsiline tervis on drastiliselt kehvas seisus: "Igapäevaseid tervisekaebusi on kolmandikul poistest ja koguni pooltel tüdrukutel." SPINi sugused ennetusprogrammid on kõrgelt väärt, sest iga üks euro, mida sinna investeeritakse, toob tulevikus tagasi või hoiab kokku mitu eurot, sest säästetakse laste, kes kord täiskasvanuks saavad, tervise- ja muude riiki potentsiaalselt koormavate väljaminekute osas (nt politseitöö, töötus, jne).

Meeldejääv ütlus: Tõsiasi, et emotsionaalne väärkohtlemie on spordis kuidagi normaliseeritud, kriipis hinge ning jäi mõttesse. Samuti fakt, et see nii olema ei peaks, ja me ei tohiks seda aktsepteerida, sest "nii on spordis alati olnud" ning "võitjaid kasvatatakse sedasi."

Loe juurde: SPIN-programmi inspiratsioonikonverents - Spin-programm

2) Tallinn Music Week, 2. päev

Telliskivi Loomelinnak ei ole just võõras, kuid tihtipeale satun sinna pigem sööma, etendusele või Fotografiskasse. Kunstile ma, kahjuks, niiväga seal fokuseerinud ei ole. Telliskivi Loomelinnaku kunstituur andis hiilgava võimaluse see auk likvideerida. Giidiks värvikas ning ergas, Bianka Soe (kelle koloriidne riietus, kärtsroosa huulevärv, kihvtid neoon sõrmused ja kogu stiil olid ägedalt pilkupüüdvad), Loomelinnaku sisujuht. Pärast tunnist ringkäiku võin nüüd kindlalt öelda, et vaatan territooriumit hoopis teise pilguga kui järgmine kord sinna asja, ning avardan oma apluaad, et miks sinna üldse minna. Kunsti fookusega siis, lisaks muule vanale. Läbi sai käidud mitmeid galeriisid, millest on varem tuimalt mööda tuisatud, kuid ka peidetud pärleid nurga taga ning, loomulikult, keskpunktina mõjuv, Fotografiska. 

Eelnev päev sai mööda käidud Kuppel Galeriist, kus naine põlvitab, ümerringi uhked lillekimbud. Sai sõbrannaga arutletud, et kas mingi performance ja vane tüdruk, et peab niimoodi seal pikalt kössutama. Tuleb välja, et tegu ei ole elus isikuga, vaid mannekeeniga. Sõnum on väljapanekul lihtne, kuid lööv. Keskendub see lähisuhtevägivallale ning kirjeldab seda kuidas naised ei vaja lilli või ilusaid asju, vaid inimväärikust, ning lilled ja ilusad asjad on kui vahetusvääring, mis tuleb kuidagi välja teeninda. Niisama ei kiputa neid andma. Autorid on Marta Vaarik ja Viktoria Martjanova, ning installatsioon "Lilled talle" avati naistepäevaks.

Kolme Puu Galeriis, mis on mul siiani eriti hooletult märkamata jäänud, kuigi kõnnitud sealt mööda on hulgi, on leidnud keskpunkti Trumpi vastaste protestide fotode eksponeerimises, mis toimusid USAs 2017. aastal. Mehe taasvõimuletulek on tekitanud paljudes rõõmu, kuid sama  ohtralt hämmingut. Nagu autor, Mik Olli, kirjutab, "tsükkel kordub". Kas liigume, nagu pealkiri viitab, "Edasi või tagasi?"

Mitmeid kordi olen mõeldnud, et pean üks hetk astuma sisse Juhan Kuusi Dokfoto keskusesse, kuid ei ole olnud mahti. Nüüd see võimalus end paljastas. Keskuse kaasjuhataja, kuraator, turundusjuht, Toomas Järvet, oli lahkelt nõus grupile väikest ekskursiooni tegema ning mehe entusiastlik ja avatud tutvustus on kindlasti üks põhjus, miks sammud üks hetk sinna tagasi suunan. Keskus ise on pühendatud Eesti ühele rahvusvaheliselt tunnustatumale Eesti juurtega dokumentaalfotograafile, kes elas ja töötas Lõuna-Aafrikas. Mehe loomingu edasi andmise, tutvustamise ja uurimise kõrval on keskuses väljapanekuid ka teistelt kunstnikelt. 

Hetkel on võimalik külastada valulist, kuid südamlikku näitust meie hõimurahvast, ingerlastest: "Ingerlased – peidetud lood." Autoriteks Lea Pakkanen ja Santeri Pakkanen. Mõlemad ingerisoomlased, kes oma rahva heaolu ja käekäigu eest kunagised ning kaasaegsed võitlejad. Teada sai põnevaid fakte, nt Ingerimaa kubermangu pealinn oli Narva; Eesti Vabadussõjas oli eraldi ingerisoomlaste polk ning nende teeneks oli, muuseas, et Tartu rahulepinguga määrati Narvast idapoolne jõetagune ala Eestile, kus tekkis Eesti-Ingeri; neid represseeriti nii 20ndatel kui 30ndatel, kuigi lubati kultuuriautonoomiat Venemaa koosseisus. Nende saatus ei ole just helge olnud ning eriti kurb oli nende sõja jalust evakueerimine ning hiljem, eriti julm, tagasisaatmine NSV Liitu, mida nõudis Talvesõja rahuleping. 55 000 ingerisoomlast sunniti jõuga tagasi ning elu ei läinud grammigi helgemaks. Aga rohkem saab juba lugeda näitust ennast külastades. Enim emotsioone tekitas saunauks, mis siiani säilinud, ning millel kirjas "Hüvasti, vanaema, ära nuta ega jää meid igatsema." Pere kolis Soome (1991), vanaema jäi Venemaa Karjalasse. Ingerisoomlased, nende keel, kultuur ja rahvas peaaegu, et hävitati. Hetkel on nad laiali paisatud eri riikidesse, nende kodualadel Peterburi ümbruses on neid tänapäeval vaid tuhande ringis. Venemaal antud näitus keelati, sest "moonutab ajaloolisi fakte."

Loe juurde: Dokfoto | Juhan Kuusi dokfoto keskus

Telliskivi Loomelinnaku Galerii väljapanekuks on Sohvi Viigi "Pooldumine". Just nädal tagasi kiirustasin mööda seda koridori ja, häbiks, pean tunnistama, et ei vaadanud kordagi teostele seintel. Minu üllatuseks, tuleb välja, et tasub pilku tõsta ja ringi uudistada, sest poeuste vahele on peidetud fotod, mis kirjeldavad emaks saamise dilemmade üle nagu rutiin, väsimus, füüsilised-, emotsionaalsed- ja hormonaalsed muutused. Huvitav on tõdeda, et tõesti kiputakse algusperioodi pärast lapse sündi unustama või idealiseerima ning meelest kaob selle tohutu kurnav ja raske taak. Näituse esitus oli abstraktsemini lahti mõtestatud, ning kui tausta ei teaks, siis vast ei oleks suutnud teemat ja nähtut kokku liita. Samas, kui kontekst on välja öeldud, on teosed igati paslikud. Foto pealkirjaga "Neitsi" oli veidralt lõõgastav, kuid, üheaegselt, ka rahutuks tegev. Unelev, kuid ärgas. 

Telliskivi Loomelinnakul on aga, lisaks, Väligalerii, millest ma taas kipun pimesilmi mööda vaatama. Seal on hetkel eksponeeritud Riina Varoli "Fragmendid kollektiivsetest unenägudest", mis illustreerivad individuaalseid või ühiseid unenäolisi momente elu kulgemisest. Erinevaid unistuste fragmente. Väljapanek pakub oma varieeruva tooni ja sisu tõttu igale ühele midagi, mis vaatajaga resoneerub. Rannahetk oli tore.

Ma ei ole just suur kaasaegse abstraktse kunsti austaja, ei ole lihtsalt minu maitse. Kellele see aga peale läheb, tunneb kindlasti rõõmu Vaal Galerii väljapanekutest. Hetkel on kuni 19. aprillini üleval näitus: Rühm T & Vaal 35 "Määrdunud lumi", kus esindatud Raoul Kurvitza, Urmas Muru ja Peeter Pere looming. Esiteks, ma ei olnud sellest kunstigaleriist üldse teadlik ning ta on mõnusalt nurga taga veidi peidus. Koht oli avar ja rahulik, ning seal oleks lõõgastav lihtsalt istuda ja kunstil enda meeli paitada lasta. Ehk olid Peeter Pere teosed mulle kõige enam söödavamad, sest illustreerisid suuresti erinevat arhitektuuri ning neil oli fookus, raam, teema ning konkreetsus. Teise kahe kunstniku looming jäi mulle kaugeks ning ei leidnud ühist sagedust. Kuigi, julged värvid ning energia olid selgelt tuntavad ja hinnatud. 

Loe juurde: Vaal

Ja lõpp-punktiks Fotografiska. Tavaliselt on seal üheaegselt üleval kolm eri näitust. Nagu seekordki. Jooksin need kõik kiirelt läbi, sest plaan on tagasi tulla, põhjalikumalt tutvuda ning pikemalt kirjutada. Iseäranis paelus oma visuaalse keele ja kaose ning kauniduse poolelt Feng Li "Valged ööd imedemaal". Kuid ka Lembit Peegeli, Eesti kuulsa spordifotograafi, "Peegel/Pildis" oli väga paeluv.

Tähelepanek: Olen alati hääldanud Fotografiskat kui rõhuga ühtlaselt, kuid tuleb välja, et see on vist väär. Rõhk peab olema "graf" osa a-tähel. No jah, iga päev õpib midagi uut.

Peatutud sai kodumaise staari, Edward von Lõnguse, selfie seinamaali juures ja juba mitmendat korda imetletud Portugali tänavakunstniku, Bordalo, ülivinget lendorava installatsiooni. Viimast silman alati kui sinna juhtun sattuma. See on vaieldamatult üks minu lemmikuid. Ja mis värk on nende mini mustade kasside piltidega?

Loe juurde: TMW 2025 Telliskivi Loomelinnaku kunstituur ja Galeriid - Loomelinnak

Ja nüüd peamise tõmbenumbri, muusikalise menüü, juurde. TMW 2. päeval sai külastatud viit asupaika ning nähtud viit artisti. 

Motovilov Trio oli esimene esineja esimeses peatuspaigas Classical:NEXT programmis Telliskivi Rohelises Saalis. Klassikaline muusika on midagi, mida kuulata ükskõik millal, kus ja kuidas -- see passib alati. Kui kaasaegse suunitlusega looming võib võõraks jääda, siis klassika on klassika ikka põhjuse pärast. Neoklassikale rõhuv Motovilovi Trio Eestist oli võrratu avapauk teisele TMW päevale. Hingeline, meloodiline ja tõeline esteetika kõrvadele. Olen pigem konventsionaalse ilu asutaja ka muusikas ning selgejooneline, meloodiatele rõhuv ning võimalikult vähe eksperimentaalne traditsionaalne helilooming on minu meelele parim. Suured tänud hiilgava etteaste eest!

Järgmine peatus: Fenno-Ugria õhtu F-hoone Mustas Saalis, sest ansambel Kännu Peal Käbi on lihtsalt liiga intrigeeriv nimi, et seda mitte kogeda. Kohe oli äge märgata ka publiku muutust nt võrreldes eelmise päeva, Made in Canada, vaatajatega, sest külastajate hulgas oli märkimisväärselt palju eakaid. TMW toob tõesti kokku laia ampluaa kuulajaid ja pakub igale maitsele midagi. Kuulata sai "tüüpilist", kuid aegumatut, rahvaloomingu leelotamist ning erinevaid värvikaid pille. Grupi taust oli niisamuti koloriidne, hõlmates esindajaid nii liivlaste kui ungarlaste hulgast. Tore oli kontakti saada oma rahvusjuurtega.

Edasi Funk Embassy'sse Von Krahlis, kus poisid panid valgetes traksipükstes lava huugama nii saksofoni, kitarri kui süntesaatoriga. Publik oli noor ja energiline. Funk, aga minu lemmik n-ö jäätise maitse ei ole, ükskõik kui vinge ja vahva. Põgusalt sai kuulatud ka Baltikumi tegijate programmi, Cindy & Kate, Kivi Paber Käärid saalis. Peab tunnistama, et tegu oli kõige ebamugavama kogemusega, sest ruum väike, pilgeni täis ning nühkimist ja hõõrumist rohkem kui talutav oleks. NIKA GANGAt oleks aga hea meelega enam kuulanud, sest see viiv, mis kõrvu jõudis oli maagiline, ulmeline ja lendlevalt hüpnotiseeriv. 

TMW selle aasta vaieldamatu tipp-hetk oli ÅÄÖ...Sounds Swedish programmis esinev Malin Verheij Uus Laine baaris. Rootsi põhja osa tipus elav, oma majakeses ülejäänust maailmast eraldatult, kus teatud hetkedel aastas pimedaks ei lähegi, jalutada võib päevi, ilma, et ühtegi inimest näeksid, ainult koskesid ja põtru võib kohata. Naise muusika oli nagu tema elupaik, haldjalik, maaliline ning lõõgastav. Selline pehme ja pastelne pop, mille keskpunktiks naise kaunis ja kõlav hääl. Õhkkond oli sume, muusika oli köitev ning nagu silitus kõrvadele -- tundsin hetkeks, et olen ise seal Rootsi metsas, kus pole hingelistki ning tegelen metsa- ja looduskümblemisega. Suurepärane punkt minu 2024. aasta TMW elamustele. Aitäh Malin!

Loe juurde: Malin Verheij

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

L 5. aprill: 

Üllatus-üllatus. Võitsin Facebooki mängus omale endalegi šokiks Improteater Impeeriumi impromaratoni passi. Ma ei ole just tihe loosivõitja, seega, kui ikka õnn naeratas, siis tuli aktiivselt võimalust etendusi külastada tõsiselt võtta. Ankru 10 Kopli nurgataguses, äärmiselt õdusas ning koduses, trupi saalis sai ära vaadatud, siiski, vaid kolm etendust (noh, kuus, kui arvestada, et tunni sisse punnitati kaks showd). Programm algas ise juba hommikul kell 12.00 ning viimane startis 23.30. Toimus ka võidumäng nende vahel, et kes kõigil seitsmel tunniajasel sessioonil osalevad, peibutuseks Improteatri järgmise hooaja pass. Sain aru, et päris suur hulk rahvast võttis väljakutse ette ning tassiti kaasa isegi toidutermosed ja söögipoolist, et maraton koos näitlejatega üle elada. 

Õhkkond oli äge, seltskond oli entusiastlik, ettevõtmine originaalne, meeleolu super! Saalid kõigil kolmel etendusel, mida mina külastasin, peaaegu, et täis. Huvi oli! 

14.00:

"Võtab sõnatuks" ehk komöödia väljamõeldud keeles"

Minu hinnang: 2/5 -- Keskendudes pigem jalga tagumikku füüsilisele- ja situatsioonikomöödiale. Ei ole selline stiil minu huumori maitsele sobiv ning emotsiooni ei tekita. Ehk, võib-olla siis, et ärritust ja tüütust. Sünnitus, ema juubel, Titanic, ... tore, kuid ei kõnetanud. 

"Improv Comedy in English"

Minu hinnang: 3/5 -- See oli päris meeleolukas ja lõbus! Mängiti erinevaid mänge, kus publik sai kiiduväärselt palju oma panust anda, nt kirjutada suvalisi fraase, mida suvalisel ajal sketši käigus koomikaks öeldi, pakkuda sketšide jaoks erinevaid teemasid, kohti ja konteksti, jne. Eriti meeldejäävad oli laused "Thank you for the music" ja "Don't stop believing" III Maailmasõja taustal, mis ideaalselt neisse lambikatesse hetkedesse passisid, kus need kõlasid; ning seik koolitualetis koos õpetaja ja õpilasega, mida esitati nii ooperi, õuduse kui dokumentaalina. Tulemused olid siiralt vaimukad. Osad sketšid olid tõesti naljakad, mõned, nt emotsioonide muutus (kus oli ka omajagu häid kilde seoses lehtede riisumise ja maksude kogemusega), mis jäid natuke punnitatuks. Muuseas, alati on mõnus vahvat eesti aktsenti inglise keeles kuulda ning on pats õlale ära teenitud, et selle etenduse loomisel on arvestatud ka välismaalastega (keda isegi paar tükki saalis leidus).

16.00:

"Shakespeare ehk improviseeritud värsskomöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Mitte ülemäära naeru välja kiskuv, kuid teravmeelne, asjakohane ja algmaterjali suurepäraselt käsitlev, et luua absurdne, kuid narratiivselt värvikas tervik. Shakespeare'i näidendites on kindlad teemad, mis roteeruvad, ning nende koondnimekirjast, sai publik valida fookuse antud tükile. Selleks sai: "sugulase tahtmatu tapmine. ei tunta ära." Ja nii pandigi valged kraed kaela ümber ning lahti rullus intriig ja tragöödia jäätisemeisterdamise maailmas. Nimelt varastas õde vennalt kolmanda õe (keda teised ei teadnud, et on sugulased) salapärase retsepti -- banaani ja mustika (ennekuulmatu!) kombo jäätise. Kõnepruuk oli vanaaegne ja värsilik, dialoog kohati riimuv, kuid alati voolav. Meelde jäid vaimukad fraasid nagu "Siin on banaanikoor maas, huvitav, mis nüüd juhtuma hakkab" ja Lendan nagu pulk jäätise järgi". Ma olen veendunud, et isegi Shakespeare oleks selle näidendi üle uhke ja oleks segaduses, et kas see ikka äkki tõesti tema looming ei olnud. 

"Matsirahvas"

Minu hinnang: 4/5 -- Aina paremaks läks! Saades publikust vanasõnana keskse teema: "Ilu ei sünni patta panna", rullus lahti ootamatuid pöördeid ja keerdeid täis vanade eestlaste rahvuslugu, mida keegi ei ole varem kuulnud. Nimelt, sai koleda targa naise, tolle pimeda targa mehe ning nende uksele ukerdava päkapiku seiklustest Kalevipoja isa sünd. Ehk siis Kalevi saamise lugu. Kalev kohtas juhuslikult veel Andrest, teist müütilist ja ikoonilist tegelast meie rahvakirjanduses, ning koos viidi läbi võistlus, et kes suudab kõige kauem vaiki olla. Ega soomlasedki kõrvale jäänud, sest targa naise tark mees oli meie hõimurahvusest, sest Eesti erinevaid dialekte Tarvo Krall edukalt teha ei suutnud. "Voi, voi, voi" ja "hüvä" tulid keelele aga hõlpsasti. Teemadeks olid, lisaks, kaske!, kaerakile, Rõngu (pagar), kasemahl ning muud kodumaised väärtused. Muhe etendus oli. Naljakas ja kodumaise kama maitsega. Nämma.

18:00

"Kirjanik AI eksklusiivsetel tekstidel"

Minu hinnang: 5/5 -- Päeva parim! Vaieldamatult. Kes oleks võinud arvata, et AI nii koomiline suudab olla. Muidugi, näitlejate ja publiku antud infokildude põhjal, kuid see oli tõesti geniaalne, et mis lustaka jama robot kokku klopserdas. Selle tegid, loomulikult, veelgi vaimukamaks kolm meest, kes täiega seda tohuvabaohu nautisid ja vinti üle keerasid. Kolm endist klassivenda on saunas ja konflikt seisneb selles, et kes oli kõige suurem kloun kooliajal. Robot jääb aga robotiks ning päris kõiki detaile ta täppi ei pannud, sest ühe tegelase nimeks sai Tonis, mitte Tõnis (iga kord kui näitlejad pidi end tahtmatult parandama, sest kippusid Tõnis ütlema, oli koomiline), ning leil loksub, leib sumiseb ja leil vuliseb. Sõnade tähenduse ja reaalse kasutuse osas vajaks AI vist veel natuke abi. Naljakaid detaile ja olukordi loos oli ohtralt. Mõned meeldejäävad märksõnad: tossudega sauna, kulmufriik, biohacking, "Leili on saunas? Ah, Leili!", naised saunas rääkisid lõpp-punkt, ossist Tonis, kustutuskumm kukkus kogemata kinga, pimekohting. Kui AI loodud osa sai läbi, improviseerisid mehed veel edasi stseene kolme klassivenna tulevikust ja tegemistest, mis olid jätkuvalt hiilgavalt vaimukad ning lollakad. Super esitus ja super sisu!

"Romantiline komöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Jah, tõesti, nagu päris pesuehtne romantiline komöödia. Armukolmnurk, dramaatiline finaal lennujaamas ja puha. Taaskord said näitlejad inspiratsiooni publikust ning loodud sai karakter, Maarja, kes on raamatukoguhoidja. Tema potentsiaalseteks kallimateks kolleeg ja lasteosakonna turvamees. Viimane, muide, kaitseb raamatuid laste eest. Nagu üks Hollywoodi 90ndate Meg Ryani lembelugu, päriselt. Huumorit ei olnud nüüd kulbiga kasutatud, sest fookus oli improvisatsioonil, kuid, taaskord, oli kogu kupatus kokku üpris totakas ja vaimukas, ning siin-seal leidus tõesti kvaliteetseid kilde. Nt jõuab Maarja koju, kui juba lapsed magama pandud, ning tal tekib küsimus, et kui kaua see Rahvusraamatukogu küll lahti on, 50+ pidu oli kohmakalt naljakas, turbulents Tartu lennukis, mis sunnitud tagasi Tallinna sõitma, oli päris tore, ja see üks koloriidne klient raamatukogus, kes muudkui kaebles ja nõudis ("Tahan kõvade kaantega raamatut!"), oli hea vahepala. Tegu on kahtlemata ühe etema romantilise komöödiaga, mida kaua näinud. Tänapäeval ei tehta neid enam nii häid kui ikka kuldsel ajal 90ndatel Hollywoodis. 

Aitäh, meeskond, Erki Aule, Mairi Tikerpalu, Tarvo Krall, Rauno Kaibainen, Kati Ong, Maarius Pärn!

Loe juurde: Improteater IMPEERIUM - kujutluse võim!

P.S. Muuseas, ei ole mul tavaliselt sinna kanti just asja. Põhja-Tallinnasse ja Koplisse satun üliharva, kui kunagi. Avastasin etendusi külastades kaks vinget toidu-joogi-poe kohta: REaD raamatupood, mis on nii lahe ja super, et võttis sõnatuks, kui mõtlesin, et lähen teatrist otse WC-sse ja avastasin end, kui Alice Imedemaal, hoopis ägedast raamatu-antikvariaadipoest. Sinna lähen kindlasti veel, et põhjalikumalt seda võlukoobast ja sealseid aardeid inspekteerida. Kopli Köök oma retro sisustusega oli mõnus ja nostalgiline. Meil endalgi kunagi olid kodus nt need mustad kõlarid, mis ruumi lae nurkades paigutusid. Väga stiilne!

Loe juurde: Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Loe juurde: KOPLI KÖÖK -

P 6. aprill:

Vaatasin Jupiterist järgi "Von Focki" esimese hooaja viimase episoodi (kokku neli osa), mis viis kenasti finaali esimese raamatu sisu. Kindlasti võtan ette teisegi hooaja, et teose järjega tutvuda. Ma ei ole nimelt teist raamatut veel lugeda jõudnud.

Lugesin "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood" läbi juba ammu. Ta oli okei, kuid ei midagi meeletult märkimisväärset. Mõnus muhekrimi, mille teeb eriliseks selle keskkond, milleks siis Eesti Baltisakslaste aadlike elu, melu ja mõrvad 19. sajandi suuresti Lahemaa rahvuspargi territooriumile paiknevates mõisates. Kuulsad Sagadi, Palmse, Vihula, on ju kõigi poolt tuntud ning armastatud ja, vähemalt üks kord klassiekskursioonide käigus, aktiivselt külastatavad. Mõisamaailmal Eestis on mingi müstika, mingi maagia, mingi salapära, mingi glamuur, vaatamata sellele, et ajalugu ise on ju põlisrahvale üpris valuline nende mõisnike kepi all. Igatahes, on suurepärane kui mõni Eesti raamat saab ekraniseeringu, eriti krimka, eriti niivõrd kvaliteetse produktsiooniga. Detektiivilood on sarjade maailmas juba pikalt pikalt laineid löömas ning oli paras aeg, et ka Eesti ühe kokku vorbib. Kas see ka õnnestus? Arvestades, et olin omajagu pettunud Apteeker Melchiori suure lina versioonides (süžeelised pretensioonid), siis ootused olid kõrged. Pidin, siiski, pettuma ning mitte visuaalselt poolelt, mis oli võrratu. Vaid pigem, taas, sisuliselt. 

Esmalt positiivne. Oeh, kui kaunilt on kogu mõisaelu, ruume, sisustust, loodust, tegevusi, tegelasi ning kogu nähtavat poolt tabatud ja filmitud. Sari näeb kallis ja hoolega tehtud välja. Iga kaader tundub kui detailideni läbi mõeldud, just õige nurga alt, ning igati silmailulisest esteetikast lähtudes. Seda oli lust vaadata. Nii mõisaid, kostüüme, ilusaid karaktereid, ja kogu produktsiooni. Näitlejate kohta ei saa ka eriti halba öelda, sest kõik oli tibens-tobens, usutav ja asjakohane. Natuke harjumatu ja kohmakas oli Maria von Nottbecki näitleja suu liikumise ja peale loetud teksti ebakõla, sest näitlejanna rääkis inglise keeles, kuid dubleeritud oli selle otsa eesti keeles. Rahvusvahelisel projektil on omad eripärad, kiiksud ja kompromissid.

Ma ei mäleta kõiki üksikasju raamatust, kuid minumeelest Paulil õde ei olnud (kuigi mulle lisa täitsa meeldis), preili von Nottbeck oli palju särtsakam ja nipsakam, ning eestlaste siunamine oli üks põhilisi meelelahutusi tegelastel. Viimast aspekti telesarjas ei kohanud kordagi! Mäletan, et mind lausa häiris see meie rahvuse kallal ilkumine ja nokkimine, ning õnneks, või õnnetuseks, ekraniseering jättis selle nõmeduse ära. Tark valik. Või mitte, sest selline käitumine lisas autentsust konteksti, meeldigu see mulle isiklikult või mitte, ning tegi loo palju värvikamaks. Sellega seoses koorus lahti minu üks põhilisemaid kriitikaid sarjale. Nimelt oli tulemus veidralt kuiv, puine, tuim, plass ning elutu. Jah, peab tunnistama, et pole ammu enam naernud nii nagu selle preestri teksti peale seal matusel, kuid dialoog ja kogu dünaamika sarjas oli kuidagi energiatud, sellised ühenda-punktid muljega, ning visuaalselt kaunis, kuid tühi. Ma, samuti, täpselt ei mäleta, et kas raamatus ainult külastati üht mõisa ja küsiti kaks küsimust, siis jälle järgmist, ja küsiti kaks küsimust, jne, kuid selline tilkumine sarjas mõjus tüütu ning venitamisena. Üleüldse jäid tegelased, nende motivatsioonid, omavahelised seosed ja olemused kuidagi kaugeks, arusaamatuks. Midagi mõjus kõiges kokku kuidagi konarlikult ja seostamatult. Eemalviibivaks ja uduselt. Positiivselt kohalt, intromontaaž ja muusika olid vinged. Tuletasid meelde klassikalist Poiroti sissejuhatust.

Kokkuvõttes, silmadele nagu sefiiritort, ajule nagu kuivatatud leivakoorikud. Viimane on tegelikult maitsev ja hea snäkk, kuid koguses on võti. Sari oli liiga palju leib, kui oleks pidanud olema enam tort. Aga, kordan, väga äge, et selline projekt on ette võetud. Kindlalt nagu raudnael olen teleka ette end seadmas kui tuleb teine hooaeg. Rohkem lahedaid kodumaiseid produktsioone, kodumaisel lähtematerjalil, eriti kodumaisel krimka žanril, põhinevaid.

 

Loe juurde: Von Fock | Jupiter | ERR

Loe juurde: Harrastuskriitikud: Raamat: Krimi eri "Vaikne elu maal" ja "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"

Mai ja juuni etendusi (1): Tants, muusika ja krimka

Tervitus!

Võtan kompaktselt kokku kolm üritust, mida mais ja juunis Tallinnas külastasin!

Etendus: Un Yamada "one◆piece"
Asukoht: Vaba Lava
Kestus: 0h 45 min
Millal nähtud: 09.05.2018

pilt vabalava.ee kodulehelt

Mul ei olnud ei ootusi, eelistusi või eelarvamusi kui sõbranna kutsus mind 5 jaapanlase poolt esitatavat tantsulavastust vaatama. Kuigi igasugu etendusi külastan tihti, siis tantsu satun üliharva nägema, kui see just ballett ei ole. Ma ei teadnudki mida oodata, olin valge leht ning andsin artistidele täiesti vabad käed mind veenda või eemale peletada. Mis minu ees 45 minuti jooksul lahti rullus oli aga üliintensiivne tantsuenergia lahmakas, mis pani mind koos suurema osa publikuga lõpus aplausiks püsti tõusma.

Mul ei ole tantsu tehnika ja tantsija oskuste objektiivseks mõõtmiseks silma ega teadmisi. Ma ei oska öelda kas konkreetset sammu on ülikeeruline sooritada või nõuab see tipp-tasemel täpsust. Ehk siis, suure tõenäosusega ei hinda ma nähtut adekvaatselt -- võin ülistada teisejärgulisi liigutusi või ei pööra tähelepanu tõelistele saavutustele. See võib olla esitajate vastu ebaaus, kuid mis tundub mulle lahe, see mulle ka on ning, mis näib igav, seda mulle ka on. Antud esituse puhul oli aga otseses mõttes selgelt mõista, et mehed olid hiilgavad tantsijad, kelledest nõrgus andekust, osavust ja pühendumust. Ma reaalselt tundsin igat hingetõmmet, muskli pingutust ja isegi higipiiskasid -- ning kui palju täpsust, jõudu ja oskust iga liigutus vajas. Laval toimuv tundus kui mega ultra 100x BodyPump trenn. Minu kasin kardio oleks juba esimese 5 minutiga 200 lööki minutis. Mehed hüppasid ja kargasid, kõrgele ja kaugele. Selliste vabamate, kaootiliste ning metsikute liigutuste vahele ei olnud mingi nähtav lisatöö sooritada vaevatult ka graatsilisi ja klassikalise tantsu elemente. 

See oli hämmastav kuidas nad jõudsid ja suutsid ning seda kõike stoiliste nägudega, mis ideaalselt peegeldas etteaste sisu. Näost kontrolli all ja emotsioonitu, seest ja kehaliselt end lausa lõhki rabelemas. Faktiliselt ükski lihas meeste näos ei liikunud, ei toimunud väiksematki tõmblust. Raudne haare oli tantsijatel oma keha, tunnete ja ilmete üle, mis oli imetlusväärne. Ainuke viis teada saada, et nad tõesti pingutasid ja tegelikult ikkagi inimesed olid, oli higi mis otsaette ilmus ja mida ringi hüpates ka esimeste publiku ridadeni kandus. Mehed olid füüsiliselt tippvormis! Kokku oli publiku ees 5 tantsijat, kes olid erinevat erksat värvi t-särkides ja tavalistes shortsides. Lavale paigutusid lisaks 5 veidrat riidekapi moodi, kuid ilma tagaseinata riistapuud, või siis restorani köögi uksi meenutavad asjandused, millel all rullikud ning mida vastavalt vajadusele ringi sõidutati ja kasutati.

pilt vabalava.ee kodulehelt

Üliaktiivse 45 minuti jooksul võttis tantsuetendus fookusesse Tokyo linnaelu kogu oma hiilguses ja õuduses. Kuigi keskne teema oli üks, siis eraldati sujuvate üleminekutega erinevad aspektid linnarahva tegelikkusest. Näiteks, esitati seik, mis keskendus Jaapani traditsioonilisele imidžile ja kultuurile, kus naeratavad, põlvitavad ja viisakad tantsijad lõbusalt sunnitud naeratuste saatel jaapanliku tantsu esitasid. Sellele vastandus kategooriliselt lõik, kus tantsijaid olid kõik eraldatult ja tuimalt oma kappides, ilma suure liigutamise või elumärkide näitamiseta. Sellega püüti edasi anda inimeste isoleeritust, üksikust ning kurnatust. Ülejäänud ajast sai tantsu interpretatsiooniga kogeda kui kiire, halastamatu, ennasthävitav, pingeline ning lõpmatu on Tokyo linnaelu. Emotsioonidele ei ole seal kohta, kuigi etendus ise suutis olla ootamatult tundeküllane isegi vaatamata tantsijate otsekui maskid ees nägudele, mis olid oma kindlameelsuses äärmiselt kõnekad. Et linnadžunglis ellu jääda peab inimene olema otsekui üliinimlik robot, mida tantsijad oma kehadega suurepäraselt väljendasid. Kehasid lausa piinatakse selles brutaalses keskkonnas, mida üks tantsija end pideval vastu põrandat viskudes ka illustreeris. 

Lisades kõige eelneva juurde veel vastava muusika, valgustuse ning lavakujunduse, ning pole ime, et rahvas lõpus püsti tõusis, et aplodeerida. Kõige lahedam oli see, et mehed said kõik kätte ka musta leiva ja pärast finaali oli näha ka nende naerusuid ja tänu -- emotsioone, mida etenduse enda ajal ei olnud võimalik lavalt leida.

Järgnev info on sündmuse kodulehelt: http://vabalava.ee/programm/onepiece/

pilt vabalava.ee kodulehelt

Koreograaf ja lavastaja Un Yamada, muusika Satoru Wono, kostüümikunstnik Yuko Ikeda, valguskunstnik Asako Miura. Produktsioon Kompanii Un Yamada.

Laval Llon Kawai, Kota Kihara, Yutaroh Kawachi, Naoyuki Sakai, Toshihiko Jo.

Tantsukompanii Un Yamada, mille asutas Un Yamada Tokyos 2002. aastal, stimuleerib vaatajate intelligentsust ning tundlikkust teravmeelse ja unikaalse koreograafia, täpse struktuuri ja tantsijate elava füüsilisusega. Kompanii Un Yamada juht, koreograaf ja tantsija Un Yamada on sündinud Jaapanis, pärast iluvõimlemis-, balleti ja butoh-treeninguid alustas ta 1996. aastal koreograafi karjääri. Alates 1998. aastast on ta aktiivselt tegutsenud ka soolotantsijana. Inspiratsiooni ammutab Un Yamada muusikast, visuaalkunstist, kirjandusest, akadeemilistelt aladelt, moest ja keha mitmekesisest liikumisest. Tema tundlik, energiline ja dünaamiline tants on äratanud tähelepanu kogu maailmas ning seda ei saa kirjeldada kui lihtsalt nüüdistantsu või butoh't (jaapani moderntants). Un Yamada käib etendusi andmas nii Jaapanis, Aasias, Euroopas ja Lähis-Idas, ta on loonud ka valdkondadeüleseid töid, mis hõlmavad muusikat, draamat, ooperit ja traditsioonilisi etenduskunste. 2013. aastal pälvis Un Yamada 8. Jaapani Tantsufoorumi auhinna. 2014. aastal määrati ta Jaapani kultuurisaadikuks Ida-Aasias ning autasustati Haridusministeeriumi kaunite kunstide New Face ("uue näo") auhinnaga.

Koduleht: http://yamadaun.jp/

Un Yamada trupi esinemisi Eestis toetab Embassy of Japan in Estonia, Japanese Agency of Cultural Affairs, Foreign Ministry of Japan ja Economy Hotell.

------------------------------------------------

Pealkiri: Äratõmbetuli (Mart Sanderi krimitriller ühes vaatuses)
Näitlejad: Mart Sander ja Artur Rehi (USA)
Asukoht: Draamateater
Kestus: 1h 05 min
Esietendus: 01.04.2018 (USAs)
Millal nähtud: 20.06.2018

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Krimietendusi lähen alati ülima heameelega vaatama -- sama emotsiooniga kui taaskord Hercule Poirot'i sarja kordusi juba kümnendat korda kaen. Iseäranis ootan just selle žanri etendusi enam Eesti lavadele, kus neid kriminaalselt vähe ette tuleb. Seega on iga uus müsteerium minu silmis kõrgelt hinnas ja oodatud. Vahete vahel tuleb aga ette, et oma agaruses ootab mind ees rohkemal või vähemalt määral pettumus ning, kahjuks, on seekord sutsuke sama lugu ka teatrimaastiku uusima krimka väljalaskega.

Mart Sanderit telerist olen hulganisti näinud. Mart Sanderit laval, aga varem mitte kunagi. Kuna ta on mulle kentsakalt sümpaatne ja on ta ka hämmastavalt laia ampluaaga iseäranis andekas isik, siis ma ei osanud oodata, et midagi tükis päris märki ei taba. Tema lavapartner, Artur Rehi, oli mulle esmapilgul täiesti tundmatu nimi, kuid etenduse jooksul oli kuklas koguaeg aimdus, et olen teda kuskil varem silmanud. Koduteel tabas välk ning tõdesin, et tegu on selle youtuberiga, kelle paarile videole olen kogemata otsa komistanud. Et viimane aga sellise tähelennu teinud on ning lausa Hollywoodi teatrikooli (American Academy of Dramatic Arts) sisse saanud, pani küll kulme kergitama -- igati erakorraline saavutus ühele Eesti poisile ju! Olgem ausad, mõnevõrra kummaline kombo nad olid, kuid veidramadki paarid on edukalt laval toiminud. Seekord, aga jäi midagi logisema.

Mulle väga imponeeris Mart Sanderi loodud tekst. See oli ladus, mahlakas ja väljendusrikas. Paigutades see aga konteksti, tekkis nihe, ning see kõlas proosalisemalt ning kaunimana kui olukord seda oleks vajanud. Sellest tulenevalt, oli imelik kuulata metafooririkast ja ilukirjanduslikku dialoogi kahe mehe vahel, kellest üks oli küll haritlane, kuid teine näis kui tavaline jorss. Tekst ei mõjunud nii erimoodi isikute vahel loomulikuna ning, kuigi see jooksis nagu lepase reega, siis jäi õhku mõneti kunstlik maik. Mart Sander on olemuselt gentleman'lik, galantne, erudeeritud hoiakuga, natuke nagu teisest ajastust ja rohke lavakogemusega. Artur Rehi ja tema karakter olid liialt tänapäevased, tänavakultuuri viljelevad ja näitleja ise natuke puine lavakaaslase kõrval. Sellest lahknevusest kahe mehe olemuses tulenevalt ei tahtnud mingi aspekt kohe üldse nendevahel ühel laval kokku klappida. Noorele näitlejale tuleb aga aega anda, et enda lavapealne jalgealune leida -- eks niimoodi kogemus tulebki!

Süžee keerles ümber malemängu, kus koos tegelastega nuputasid ka vaatajad, et kes kahest mängijast on ettur, kes juhib ja mis tegelikult on need kaks inimest ühte ruumi malelaua taha kokku toonud. Otse loomulikult tuli ette ohtralt keerdkäike, kus kord tundus, et üks on peal, siis aga jälle vastupidi. Kiht kihi haaval aga kooriti sibul lahti ning lõpus oli selge, kes jäi võitjaks ja kes kaotajaks või miks üldse see saatuslik kohtumine toimus. Midagi väga šokeerivalt originaalselt välja ei koorunud, kuid tulemus oli siiski soliidne. Siinkohal oli tähtis käänuline teekond lõpp-punktini, mis üpris põnevana suutis end esitada. Vaatamata sellele, et mulle lugu ise, selle kulgemine, pidev pingeline õhkkond ja lahenduskäik täitsa meeldisid, siis tundsin, et lõpp-produkt oli siiski veidi toores -- oleks vaja olnud veel ühte vimkat, veel ühte konksu, veel midagigi, et tõsta tükk kraadi võrra kõrgemale. Või olen ma liiga palju Agatha Christie teoseid lugenud ja ülearu kinni kirjaniku konkreetses käekirjas? Kes teab. Siiski, tegu oli täitsa esindusliku krimilooga Mart Sanderi sulest, kuid mitte nii suurepärasega, kui ma temalt ootaksin!

------------------------------------------------

Kontsert: Andrus (Bonzo) Albrecht "Suve hääl"
Asukoht: Toom-Rüütli 10 sisehoovis (Tallinna Vanalinna Päevade raames)
Millal nähtud: 31.05.2018

pilt vanalinnapaevad.ee kodulehelt

Kui aus olla, siis ei tea ma Andrus Albrechti muusikast just palju, ei tema repertuaarist kui ta oli Bonzo, kui ta oli liige Kõrsikutest või kui ta esineb oma nimega. Kogu temaga seotud muusikapagasist tean vaid pala "Suuda öelda ei", mis on piisavalt mahe, meloodiline ja meeldiv, et pakkusin sõbrannale välja külastada artisti välikontserti kui oli soov midagi neljapäeva õhtul teha.

Esiteks, ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem külastanud seda võluvat sisehoovi, kuid kahtlemata on see üks vahva ja mõnusalt eraldatud paik mida avastada, kus minikontsert läbi viia või niisama kaunist Vanalinna ja mere vaadet nautida ning lõõgastuda. Kordan, vaade oli vaimustav! Hubast õhkkonda aitas luua ka Eestimaiste käsitööjookide ostmise võimalus. Loodan, et mul tekib ka tulevikus põhjuseid seda sisehoovi väisata!

Teiseks, äärmiselt sümpaatne on kui esineja ei pelga liikuda lavaesise rahva hulgas. Ja seda laulja ei vältinud, vaid sattus tervitama külalisi sissepääsu juures kui ka niisama ringi askeldama.

Kolmandaks, kuigi ma ei saa öelda, et ma olen pärast kontserti andunud fänn või oli esitus täis meeldejäävaid meloodiaid, mis mind siiani kummitavad, siis kahtlemata oli tunnikeseks minu tähelepanu ainiti sellel multitalentsel muusikul. Taustaks maaliline Vanalinn, merevaade ning pilvitu sinine taevas, jõudis mees erinevates palades kasutusele võtta oma kuus erinevat pilli, mis paigutatud koos mehega koos tema ümber veidi kõrgendatud lavaalale. Alates suupillist kuni erinevate kitarrideni, tundis laulja ennast koduselt iga instrumendiga, mis kõik konkreetseteks lauludeks kenasti passisid. Vahele sai kuulata ka jutte palade tekkelugudest ning niisama Bonzo mõtteid eri teemadel, et kontsert ei jääks ainult muusika kuulamise tasandile ning ka laulja endaga tekiks publikul mingi side. Põhimõtteliselt, mulje jäi temast kui lihtsast, siirast ja tundeküllasest mehest, kes oskab lauluvärsse seada ja mõnusaid meloodiaid eri pillidest välja pigistada -- seda kõike ilma staarikestele omase klantsi, detailideni läbimõtlemise või tehislikkuseta. Tema muusikat võib iseloomustada sõnadega: melanhoolne, õhuline, unistav, mahe, unelev, stressi maandav, jpm.

Kokkuvõttes, oli tegu suurepärase viisiga kuidas veeta meeleolukas sume suveõhtu!

Kontsert: TOTO

Tervitus!

Nostalgiamuusikat seekord!

Esineja: TOTO
Asukoht: Nordea Kontserdimaja
Millal nähtud: 12.02.2018

pilt piletilevi.ee kodulehelt

CD-de leviku koidikul hankis mu ema endale tonnide viisi plaate oma kunagiste ja sellehetkeliste lemmikute hulgast. Arvestades seda, et võltskoopiad olid laialt levinud ja turult võis neid vabalt osta lademetes, siis tekkis neid kodus kokku tõesti tubli hulk. Whitesnake, AC/DC, ZZ Top ja muud taolised ei kõnetanud mind kui last niiväga, kuid teatud artistide kogumikke kuulasin omaette üksi kodus igal võimalusel. Kate Bush, Genesis, Fleetwood Mac ja TOTO -- need olid mu vaieldamatud lemmikud. Suurim soov oleks kõik laval kunagi ära näha, kuid nelikust on aktiivne hetkel vaid viimane ning võimalust oma lapsepõlve meelisbändi live'is kuulata ei saanud ma mitte mingil juhul kasutamata jätta.

TOTO võrdub enamustele ülimenuka "Africa" looga, kuid bänd on andnud välja 14 albumit, ajavahemikus 1978-2015, ning loonud lademetes suurepärast muusikat. Ehk siis, on mehed tegutsenud, nagu tuuri pealkiri ütleb, 40 aastat.  Lisaks sellele palale on TOTO tuntud ka muude iseäralike iseloomujoonte poolest. Näiteks, on bänd kui bussiterminal, sest uued ja vanad liikmed reisivad vahelduva eduga ning eri põhjustel sisse ja välja. Asutajaliikmetest on oma pideva kohalolekuga õnnistanud vaid Steve Lukather (kitarr, vokaal) ja David Paich (klahvpillid, vokaal). Muutunud on eri perioodidel muuhulgas nii põhivokaal (Bobby Kimball, Joseph Williams ja Fergie Frederiksen) kui löökpillide ja trummide meister (asutajaliige Jeff Porcaro -- kes suri 1992; Simon Phillips). Veel on iseärasus, et bänd sisaldab mitut andekat lauljat ning vaatamata põhivokaalile suudavad laule üksinda kanda ka teised -- enamus lugusid esitab peamine laulja, paar ülejäänut aga keegi teine grupist, näiteks, tihti Steve Lukather. Kõigil neil on eri tugevused ning lähtudes loo vajadustest, tuleneb esitaja. Üks humoorikas fakt ka. Mitte ükski teine bänd ei saa vist öelda, et oleks panustanud sedavõrd agaralt naistenimega laulude loomisesse kui TOTO. Tõestusmaterjalina eksisteerivad "Rosanna", "Angela", "Carmen", "Melanie", "Pamela", "Lea", jne.

Julgen ka väita, et kõigil meie elus on killuke TOTOt. Või siis vähemalt on bänd seotud mitmeid veidraid ja ootamatuid teid pidi erinevate muusikamaailma tegijatega. Näiteks, on Joseph Williamsi isa kuulus ja kõrgelt hinnatud kinomaailma helilooja John Williams, kes on loonud muusika sellistele eepilistele filmidele nagu "Star Wars", "ET", "Üksinda kodus", Indiana Jones'i triloogia ja Harry Potteri seeria. TOTO sulest tuli ka suurem osa sci-fi klassika "Dune" (1984) soundtrack'ist. Samuti, saab kuulata Michael Jacksoni legendaarsel plaadil "Thriller" enamus lugude instrumentaal poolel TOTO muusikuid (Steve Lukather, David Paich, Jeff Porcaro, Steve Porcaro). Peale selle, on seal plaadil leiduv "Human Nature" kirjutatud David Paichi poolt. Minu jaoks oli suur üllatus, et Joseph Williams on heliloojana töötanud ka minu teismeea lemmikseriaali "Roswell" heaks ning laulnud animafilmi "Lõvikuningas" täiskasvanud Simba osa. Veel võib mainida, et TOTO asutaja liige ja trummar, 1992. aastal lahkunud, Jeff Porcaro, oli üks enim lindistatud n-ö session musician'e ehk siis midagi vabakutselise trummari sarnast, kelle löökpilli annet ja teenuseid võib kuulda järgmiste artistide loomingus: Dire Straits, Pink Floyd, Eric Clapton, Bruce Springsteen, Elton John, jpt. TOTO on koostööd teinud ning panustanud märkimisväärselt muusikasse ka väljaspool gruppi ning nende panust ei saa mõõta vaid looga "Africa".

"Africa" on muidugi hea lugu, kuid ta pole minu silmis kaugeltki parim. Kui aus olla, ei mäleta ma seda pea üldse kui lapsena ema CD-sid kuulasin. Kuigi TOTO viljeleb erinevaid stiile, fokuseerides popile ja rockile, eelistan mina nende pop suunda, mis muide aga kahjuks bändi tõsiseltvõetavust vähendas. Sellest tulenevalt on mu südamelähedasemad lood just sellelaadsed -- tippteoseks minu silmis vaieldamatult "Stop Loving You". Laulu energia, pillimäng, vokaal ja kaasatiriv toon on lihtsalt uskumatu! Siit ka nüüd lõpuks kontserdi enda juurde ja tõdemuse, et olin veidi pettunud. Nagu mehed ise ütlesid, arvestades bändi loomingu mahtu, on äärmiselt keeruline valida just need lood, mis täidavad kuskil 2,5 tunnise kontserdi. On igati loomulik, et 40 aasta ja 14 plaadi kõik laulud ei saagi valituks ja otsustamisprotsess on keeruline, kuid, olgu -- üks mu lemmik lugu ei kõla, okei, kaks ei kõla, kolmas, neljas, aga teevad mind juba õnnetuks ning tundsin, et vaimustuse õhku sai must omajagu välja lastud. Mitmed mu oodatumad laulud ei ole ka just kõige populaarsemate killast, kuid lootus jäi, et kuulen neid siiski. Põhimõtteliselt, jäi mu kõrvu paitamata "I'll Be Over You", "Pamela", "Melanie", "Running Out of Time" ja teised. Kurvaks tegi mind aga see, et "Stop Loving You" esitati akustilise üheminutilise versioonina. Ma tahtsin nutta, sest see ei ole SEE!

Proovisin endast üle saada ja hinnata seda mida oli, mitte seda mida ei olnud. See mis oli, tegelikult oli ju vinge. "Rosanna" tõi kananaha ihule, "Lion" on ikka nii julmalt alahinnatud, "I'll Remember" mõjus lõõgastavalt, "Angela" oli magusalt kurb, "Hold the Line" on ikka üks kihvt tagasivaade 70ndatesse, "Stranger in Town" on lihtsalt veider aga kaasahaarav lugu. Kõlasid ka veel "Lovers in the Night", "The Road Goes On", "Girl Goodbye", "Alone", jpt. Pole kahtlustki, et oli mida hinnata ja nautida. Minu meeldivaks üllatuseks kõlas ka kaks instrumentaallugu, kus mehed said oma vaimustavat pillimängu oskust demonstreerida ilma tähelepanu rööviva vokaalita. Viimase loona, enne lisalugu, sai publik lõpuks nautida "Africat". Selleks paluti rahval püsti tõusta ning kaasa laulda -- seda ka agaralt tehti. Publik tõmmati lõpuks ka käima. Lahe oli live'is armastatud lugu ära kuulda, kuid vasikavaimustust mul ka seekord ei tekkinud.

Kontserdi keskele paigutas bänd ka segmendi "Acoustic Storytellers", kus lihtsustatud lühiversioonidena sai kuulda grupi erinevaid lugusid ning kõrvale ka meeste kommentaare. Siin esitati lõpuks ka "Stop Loving You". Seda küll liiga lühidalt ja ilma ülikõva täispaketi ja vungita, kuid vähemalt sain muiata selle üle, et konkreetse laulu loomisel ja üldse stuudios olles, mainis Jospeh Williams tögavalt, et David Paich võib olla jube "slavedriver" ehk kubjas. Samuti esitasid mehed ka eriti iidse loo "Miss Sun", mis aitas neil plaadilepingu üldse saada. Ka eelpoolmainitud Michael Jacksoni "Human Nature" sai paar minutit ning laul on kirjutatud David Paichi tütrest ajendatult.

Bändi kohta saan öelda vaid ühte -- rokipeerud, tõeliselt andekad ja vastupidavad vanamehed. Kui mõelda, et kes enam esile tõusis, siis on raske vastata, sest kõik hiilgasid. Raske on aga mainimata jätta Steve Lukatherit, kes oma kidrale osavalt säru tegi. Ka löökpillide poisid kütsid vingelt. Eriti multifunktsionaalne oli Warren Ham, kes lisaks saksofonile mängis flööti ja suupilli. Igati arusaadav arvestades kui palju aega on möödunud, kuid Joseph Williamsi hääl ei olnud enam nii klaar ja kõrgeid toone haarav kui 80ndate originaallugudelt mäletan. Siiski, sai ta soliidselt oma esivokaali rolliga hakkama. Bändi grupitöö oli igati kiiduväärt.

Antud tuuri koosseisu kuulusid:
Shannon Forrest - trummid
Lenny Castro - löökpillid
Steve Lukather - vokaal, kitarr
David Paich - vokaal, klahvpillid
Joseph Williams - vokaal
Steve Porcaro - klahvpillid
Shem von Schroeck - bass
Warren Ham - saksofon, vokaal

Kontsert kestis 2,5 tundi ning algas ja lõppes ettenähtud ajal, mis on minu silmis alati suur pluss. Esile tuleb tuua ka lavakujundust ja valgustust, mis oli detailne, liikuv ja suurepäraselt toetas ning andis lisa efekti muusikale. Minu vingumiskohaks oli aga heli. Instrumente kuulis küll, kuid millegipärast kippus lauldu koos sõnadega jääma nõrgaks ning ära kaduma. Muusika summutas hääled. Kas tõesti on saali akustika nii kehv või oli asi tehnikas või...? Igatahes, see oli kohati päris häiriv ja pärssis kontserdi naudingut. Samuti, oli publik üpris tagasihoidlik ning tundus, et bändil oli raske neid kaasa haarata. Teisalt, oli kontsert ju välja müüdud ning Eesti publik ongi selline vaoshoitum.

Kokkuvõttes, kui ma nüüd ka kuidagigi saaks Kate Bushi, Genesise ja Fleetwood Maci laval ära näha, oleksin äärmiselt rahul!

Jõulu kontserdid ja etendused 2017: Vivaldi, Ilvesed, Pähklipureja ja Bocelli

Tervitus!

Käisin jõulukuul mitmel jõulu- või lihtsalt meeleolukal kontserdil või etendusel ning siin on lühiülevaated!

Kontsert: Antonio Vivaldi. Taevane ja maine armastus

Toimumiskoht: Eesti kontserdisaal

Millal nähtud: 16.12.2017

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Kes siis ei teaks Antonio Vivaldi "Nelja aastaaega"? Erinevaid tuntumaid seiku teosest on, julga väita, et iga inimene kuulnud kas filmidest, reklaamidest, multfilmidest, televiisorist, internetist, jne, adumata aga alati, et tegu on Vivaldiga. Paljud on kuulanud ära ka kogu komplekti. Minu jaoks toimus terviku teose esmakordne kogemine detsembris 2017. Kriminaalselt hilja, kuid parem seda kui mitte kunagi. 

Peterburgi sümfooniaorkester Lev Dunajevi juhatusel lasi esimesel poolel kõlada näiteks flöödimängul, avapalal ooperile "Dariuse kroonimine" ning kahel ooperiaarial Jekaterina Šimanovitši esituses. Meeldiv ja meisterlik, kuid, olgem ausad, nad ei suutnud kuidagi küündida teise poole fookuse geniaalsusele. "Neli aastaaega" on imeline, vaimustav, hiilgav, unustamatu ja veel mitmed ülivõrdes kiidusõnad lisaks. Kuninglik kevad, hingemattev suvi, värviküllane sügis ja kõledalt kaunis talv -- Vivaldi suutis uskumatult täpselt muusikasse panna nelja aastaaja eripära, olemuse, helid ning inimese vaatevinklist lähtudes head ning halvad küljed. Teadmata kui keeruline on olla osav keelpillimängija, kuid aimates selle tagamaid, olin hämmingus millise intensiivse tempoga ja minu kõrvadele ideaalselt esitas trupp näiteks "Suve" tormi kibekärmet osa. Üleüldse kõlas kõik imeliselt! Taustaks oli võimalik projektorilt näha ka aastaaegadele vastavaid videosid ning laval esitas noor tantsijapaar kaasaegset koreograafiakombinatsiooni inspireeritud kuuldava sisust. Kohati tundus, et laval oli korraga liialt palju saginat ja erinevaid aspekte mida jälgida, kuid vähemalt oli valikut millele võiks kõrvade kõrval ka silmad keskenduda. 

Milline Vivaldi aastaaeg on minu lemmik? On neid kellel on üks konkreetne looduse aastaaeg, mis neid kõnetab. Minul seda ei ole, igal ühel on omad head ja vead. Samamoodi ka antud teose osadega -- on seiku, mis sügavalt puudutavad, on neid millega saavutab vähem kontakti. Natuke tõusevad teistest esile aga "Sügise" algus ning "Suve" torm. Absoluutselt oivaline muusikateos esimesest sekundist kuni viimaseni igatahes ning kohustuslik kuulamine kõigile.

----------------------------------------------

Etendus: Pähklipureja (Tšaikovski ballett)

Teater: Royal Opera House (London)

Toimumiskoht: Cinamon Kosmos

Millal nähtud: 28.12.2017
Kestus: 2h 15 min

pilt kosmos.cinamon.com kodulehelt

"Pähklipureja" oli mu esimene ballett, mida nägin Estonias, kui ma ei eksi, kuskil 14. aastasena. Mäletan seda etendust, sest baleriinipaar kukkus keset lava... ja võrratu muusika pärast, mida avastasin, et teadsin juba hulga varem kui seal saalis. Äratundmisrõõmu oli tohutult. Näiteks, filmidest, reklaamidest, jne. Iseäranis "Vene tants" paistis väljaspool teatrisaali populaarne valik. Minu nähtud ballettide repertuaar on sellest ajast saadik suurenenud ning "Pähklipureja" ei ole enam ammugi mu lemmik, kuid erilise koha mu mälestustes on ta välja teeninud küll. Ja, otse loomulikult, võimaldab selle jõuluteemalisus igal aastal konkreetset Tšaikovski võlumaailma aina uuesti ja uuesti külastada. See teos lihtsalt ei aegu ega tekita tüdimust!

"Pähklipureja" ei ole just ääretult sisuka ning põneva süžeega etendus. Kulminatsioon saabub esimese vaatuse lõpupoole kui Clara ja Pähklipureja võidutsevad üle kurja hiirekuninga ja tema armee. Stseen kestab kuskil kümme minutit. Sellele eelneb õdus ja lustakas jõulupidu Clara pere ja sõprade seltsis ning järgneb üks ühele tantsuetendus. Kogu teine vaatus sisaldab järjepanu erinevaid tantsunumbreid. Ja tegelikult ongi kõik. Jah, efektid, näiteks see kuidas n-ö Clara kahanes ja kuusk laval suurenes, olid kihvtid, hiirte armaada madin oli lahe ning mainitud tantsunumbrid ei ole pelgalt tavalised ringi keksimised, vaid imekaunid etteasted. Siiski, ei vii eelnev eemale faktist, et lugu ise on natuke igav. Või vähemalt see osa, mis lavale jõuab -- kuigi originaaljutustus, millel ballett põhineb on detailsem, kuid paljuski teistsugune; erinev on ka päris esimene versioon etendustest ning interpretatsioone on veel mitmeid.

Kiigates süžeesse sügavamale on aga potentsiaal üüratu: Miks on Drosselmeyeri nõbu (teistes versioonides prints) muudetud Pähklipurejaks? Kas ta on konkreetses versioonis siis ikkagi prints või tavaline nõbu? Hiirekuninga taust, eesmärk ja seos pähklipurejaga? Kes on ikkagi Drosselmeyer ja mis on tema võimete piirid? Võlumaailma roll ja iseärasused? Kas see kõik oli Clara uni??? Jne. Nagu balletti olemus aga eeldab, keskendutakse tantsule, mitte intrigeerivale sisuarendamisele -- mis on iseenesestmõistetav! Mulle aga meeldis, kuidas antud versioonis oli Clara ja Pähklipureja noor tärkav armastus eriti siiras, armas ja katsutav. Siinkohal kiidusõnad kahe karakteri kehastajale, kellede õhetavad põsed ja säravad silmad üksteisele selgelt vaatajale silma paistsid. Kelmikas lõpp, kus paar on tavamaailmas tagasi ja tänaval trehvavad ning naertavad, andes mõista, et vast ikka ei olnud eelnev üks suur maagiline unenägu, tõstis mu suunurgad kõrvadeni.

Mis teeb sellest balletist unustamatu on muusika. Pea iga pala on omanäoline, meeldesööbiv ning väljaspool etendust ohtralt kasutust leidev, mis tõestab kui mitmekülgne ning geniaalne see on. "Vene tants", "Lillede valss", "Suhkruploomihaldja tants", "Araabia tants", "Karjuste tants", jne -- iga meloodia on eraldi imeline. Mul ei ole isegi lemmikut, sest ainuüksi valiku tegemine on karjuvalt ebaaus. Tantsudest kiidetakse taevani Suhkruploomihaldja ja tema printsi etteasteid, kuid vaatamata sellele, et need on etenduse n-ö tantsuliseks haripunktiks, surmani ülistatud ja tipp-baleriinide poolt esitatuna hiilgavad, sümpatiseerivad mulle alati Clara ja Pähklipureja inimlikumad ja soojemad etteasted. Suhkruploomihaldja ja tema printsi numbrid on mulle alati liialt kliinilise ja perfektsena mõjunud, seda ka antud produktsioonis. Ma ei tunne emotsioone, kuigi esitus on visuaalselt ebamaine. Lisaks eelnevale, on Araabia tants painduvuse ja tasakaalu poolt uskumatu, rääkimata Vene tantsust, kus poisid kui ponksid kargavad ringi nii kärmelt, et mul on tunne, et nende kiirus ei saa olla inimlikult võimalik. Kokkuvõttes, absurdselt veider on tõdeda, et esimene versioon balletist oli läbikukkumine.

-------------------------------------------------

Kontsert: The Ilves Sisters "Talvevõlumaa"
Toimumiskoht: Kaarli kirik
Millal nähtud: 25.12.2017

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Detsembris on mu repertuaaris alati üks jõulukontsert. Vaatamata sellele, et minul ja mu perel erilisi pühade pidamise traditsioone ei ole, tunnen ise alati, et kinkide kõrval pean korra ikka hooajamuusikat kuulma ning kirikumelu imetlema. Iga aasta on vastavaid kontserte jalga segada. Kõik kes tsipagi viisi peavad või mõnest pillist veidigi korrektsemat häält suudavad välja pigistada, hüppavad bussi ja ring tehakse peale kõigile Eestimaa pühakodadele. Olen meie muusikute hulgast väga valiv ja paljud mulle eri põhjustel peale ei lähe, seega langes valik see aasta õdede Ilveste ansambli kasuks, kes tundusid väljapakutust enim sümpatiseerivat.

Üks põhjus, miks just see kontsert, tulenes tõsiasjast, et kõlas ka klassikalist ja instrumentaalmuusikat ilma, et inimhääl palasid alati saadaks. Neiud käsitlesid kahte viiulit, tšellot, klaverit ning üks õde panustas vokaali. Tunnusmuusika muusikalist "Ooperifantoom" ja "Don't Cry for Me Argentina" etenduselt "Evita" kõlasid asjakohaselt ja kaunilt. Eriti kananahka ilule toov oli The Piano Boys'ide poolt originaalselt kokku miksitud Vivaldi "Talv" ja Elsa üleleierdatud "Let it Go". Mulle kombo väga meeldis. Kuulda sai ka kurvamaigulist ABBA lugu "The Winner Takes It All", mis mind vaimustusse ei ajanud, sest ABBA hakkab mulle juba üledoosi tekitama, kuid antud konteksti meloodiliselt sobis lugu igati. Üllatavalt maagiline oli ning naha alla puges Rein Rannapi muusika ja Doris Kareva sõnadega loodud õdede uus pala "Elulaul". Viimast võiks kuulata veel ja veel.

Otse loomulikult ei puudunud ka populaarsed jõulu- või pühadega seostatud lood, milledest pluss-punktid annan järgmistele: "Püha öö", "Carol of the Bells", "Suudlus läbi jäätunud klaasi" ja "Mrs Santa Claus". Jõululugudega on aga see miinus, et mul on mitmest eriti populaarsest muusikast juba siiber. Kaua sa ikka kuulad palasid, mis sulle juba algusest peale niiväga ei istus? Ehk siis: "Most Wonderful Time of the Year", "Let It Snow", "Something Stupid" ja "Talvevõlumaa". Viimase read "lumememmed jalutavad paaris, päkapikud ümber tule reas" paneb mind tagasi lendama teismeikka, kus kujutasin, ette, et lumememmed jalutavad baaris ja päkapikud on pandud tulele röstima. Lapsik? Kohe kindlasti, kuid ma ei saa sellest mentaalsest pildist vist kunagi lahti. Vähemalt ei kõlanud õudus: "Last Christmas I Gave You My Heart". Brrrrrr!

Kokkuvõttes, armas, soe, hubane, variatiivne ja andkate muusikute, keda mulle pidevalt igast meediakanalist kurgust alla ei topita (nagu enamusi jõulukontsertite pakkujaid), pühademeeleolu elavdav üritus.

----------------------------------------------------------

Kontsert: Andrea Bocelli: A Legend of Beauty

Toimumiskoht: Coca-Cola Plaza

Millal nähtud: 27.12.2017
Kestus: 1h 50 min

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Mul oli valida kas Draamateatri "Sumu" või see. Esimestel minutitel tekkis tugev kahtlus, et olin teinud vale valiku. Selle asemel, et keskenduda täienisti suurepärasele jääshowle, näidati liialt palju kaadreid publikust -- kohalikest botox-nägudest (no tõesti, vaielge vastu!) ja Katie Holmesist. Õnneks need segavad seigad lahustusid peatselt jäämaagia sisse ning sain kogemust vaikselt nautima hakata.

Esiteks, ma ei nimetaks seda showd Andrea Bocelli ürituseks. Mees tegi kokku vaid kolm-neli etteastet ning minu pilku ta jääl toimuvalt ei röövinud, pigem ta isegi sutsu segas võimsaid uisukavasid, mõjudes üleliigsena. No, aga mehe nimi müüb, eks sellest ka kontsertfilmi pealkiri. Kui aus olla, ei tundnud ma tema panuse vastu aga suur vajadust, sest jääl toimuv oli kordades hiilgavam kui mõned laulud -- isegi temasuguse omaala tegija suust. Samas, ei ole ma mehest kunagi vaimustuses olnud.

Arena di Verona laval toimus Kreeka mütoloogia meelelahutuslik kiirülevaade, kus üks etteaste võrdus ühe konkreetse legendiga. Kuidas need aga tõlgendati sobimaks jääle, oli leidlik, pealtnäha lihtne ja lõbus. Saateks kuulsad klassikalised palad või tänapäevane looming, lisades siia laulukoor, maailma tipp-uisutajad, nagu näiteks Jevgeni Pljuštšenko, eriefektid, ooperiaariad, igasugu nutikad lavalahendused/rekvisiidid ning melu -- tulemuseks vastupandamatu kombinatsioon. Kinoekraanile sobis nähtu oma suurejoonelisusega ideaalselt.

Kajastust sai Erose ja Psyche romanss, Orpheuse ja Eurydice kannatused, Ulyssese (meil tuntud kui Odüsseus) ja Penelope üksteisest eemaloleku igatsused, Apollo ja puuks muutuv Daphne, Nümfid ja mitmed teised. Esile tõusid plejaadide esitus, kus uisutajad moodustasid kauni laulu taustal helendavate kuulidega jääl tähtkujusid, Medusa energiline etteaste kuulsa "Võluflöödi" Öökuninganna aaria saatel, troojalased versus kreeklased jäähokimatš koos põleva Trooja hobusega ning Circe, uisutades platvorm uiskudel (see oli uskumatu!), ja muutes mehi sigadeks. Kõigist neid suurepärastest esitustest jäid minu silmis sõelale aga naissõdalaste sõjakas, vali ning tempokas etteaste ja labürindi väljakutse Theseuse, Ariadne ja Minotaurusega, mille taustaks kõlas tuntud Rossini ooperi "William Tell" eelmäng ning mis oli ülesehitatud kui vanamoodne arvutimäng. Viimase algus, kus Ariadne tõmbab otsekui punast lõngakera ja jääle ilmub selle järgi kirjutatud tekst "Labyrinth" oli väga kihvt.

Kokkuvõttes, tõmbenumber Andrea Bocelli jäi uuendusliku, värske, nutika, põneva ja kujutusvõime küllase jääetenduse varju. Pigem tasus seda vaatama minna viimase pärast ning minu olematud ootused ajasid lausa üle.

Vahetult enne kontsertetenduse algust toimus saalis aga üks koomiline seik, kus mu kõrvale sattusid istuma kaks pensionäri. Kino näitas oma tavapärases koguses reklaame ja trailereid ning memmeke mu kõrval ohkas iga ühe peale "Issand!" Küll nad seal segaduses nihelesid ning lõpuks mu naaber küsis mu käest, et kas nad on ikka õiges kohas, sest mahukas ports reklaami tekitas neis kahtlust, et kas näitamisele tuleb ikka lubatud Bocelli või siis on tegu vale saaliga, kus repertuaaris reklaamid. Nad olid tõesti nõutud! See oli samaaegselt nii naljakas kui kurb, sest kinodes on tõesti ohtralt väsitavat reklaami ning ma ei räägi üldsegi traileritest, mis mind vähemalt grammigi ei häiri.