Kino: PÖFF 2022 (1) "Poiss ja tiiger", "Yuku ja Himaalaja lill" ja "Seinad oskavad rääkida"

Tervitus!

Esimesed ülevaated PÖFFilt.

Pealkiri: Yuku ja Himaalaja lill
Originaalpealkiri: Yuku et la fleur de l'Himalay

Riik: Belgia, Prantsusmaa

Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Millal nähtud: 12.11.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Värvilised ja nunnud laste filmid on nagu teraapia. Natuke päikesepaistet ja helget tuju kõledasse sügisilma. Lugu ise ei olnudki midagi eriti märkimisväärset või originaalset. Ikka üks otsinguseiklus, kus julge ja tragi peategelane võtab ette retke, et leida ja tuua tagasi võlulill, aitamaks endale kallist vanaema viimase tervisemuredega. Sel teekonnal kohtub meie kangelane kõiksugu värviliste ja suleliste tegelastega, nii nendega, kes on abiks, kui teistega, kes püüavad ettevõtmise edukust takistada. Klassikaline, ennast tõestanud ning vana ja hea süžee, mille kukile luua midagi vahvat just visuaalses ning lisandväärtuse mõttes. Nendeks erilisteks elementideks antud kontekstis oli stiil ja muusika. Kõige enam jäi silma ja meelde animatsiooni disain, mida oli kuidagi värskendav ja kergendust pakkuv näha tänapäeval suuresti ühte masti 3D stiili kõrval. Multikas nägi välja nagu oleks selle keegi andekas ja värve armastav osavalt ainult pliiatsitega valmis joonistanud. Kohati oli näha lausa tõmmatud jooni, tugevamaid ja heledamaid. Selline naturaalne ja mahe, kuid värviküllane lähenemine loo edasi andmiseks oli võrratu. Tegelaste disain ja loomade ägedad kiiksud ning kõigil oma iseloomulikud jooned, olid tõesti meisterlikult loodud. Igal ühel oli oma eripära ja visuaalselt läbimõeldud nähtav kuvand. Äärmiselt meeldiv oli silmale vaadata niivõrd elavat, mõnusat ja omanäolist stiili animatsiooni. Eriti kui kõrvutada kaasaegset lokkavat arvutidisaini, mis näeb peaaegu, et täpselt samasugune välja, kui järgmine selles süsteemis loodu. Oli näha, et antud filmi animatsioon oli armastuse ja hoolivusega n-ö paberile pandud.

Teine esilekerkiv aspekt oli muusika. Tegu oli täitsa multikaga, mida võiks muusikaliks kategoriseerida. Ülinummi hiireke Yuku ei läinud kuskile ilma oma ukuleleta, mida ta igas olukorras kasutusele võttis. Kui oli vaja priske kiisu tähelepanu kõrvale juhtida, siis lasti pillikeeled valla, kui oli soov lõbusat laulu lustida, siis taas saatis ukulele, ning kui tarvis läks abi kurja hundi eest põgenemiseks, oli pill alati valmis oma võimaluste piires toetust pakkuma. Muusikapalad olid Yuku piiksuva häälega tohutult armsad ja krapsakad ning tihti ühinesid lauludega ka konkreetsed tegelased, kelledega tüdruk just tutvust oli teinud nt rebane, jänes, rott, orav, hunt. Keeruline oli ennast nendest lihtsakoelistest, kuid südamest tulevatest esitusest mitte kaasahaarata lasta. Ja finaaliks veel lõpp hea, kõik hea, mitte üleliia lääges toonis, vaid pigem realistlikult, oli ideaalne kirss tordil. See mutt oli huvitav valik, mis lastele surma kontseptsiooni kindlasti lihtsamini seeditavamaks tegi. Kokkuvõttes, imeliselt kaunis ja võrratult nunnu meelelahutus nii suurtele kui väikestele.

-----------------------------

Pealkiri: Poiss ja tiiger
Originaalpealkiri: Il ragazzo e la tigre

Riik: Itaalia

Programm: Lastefilmide programm
Millal nähtud: 12.11.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Loomafilmid võivad küll ägedad ja armsad olla, kuid tihtipeale väldin neid, sest ei suuda isegi kujuteldavas kontekstis taluda loomakeste muresid ja ebasoodsaid olukordi. Oli ette ennustatav, et pisike tiigrikutsikas puutub kokku koledate situatsioonidega, mida mu ekstra õrn süda ei suuda taluda. Ja, loomulikult, esimestel minutitel sai selgeks, et imiteeritakse "Bambi" kuulsaimat stseeni. Õnneks ei esitanud film liiga palju hetki, kus väike Mukti kuidagi hädas oleks. Ta oli piisavalt kõva tegija, et enamus olukordades ise peale jääda või siis inimpoisist sõbra abiga end igast situatsioonist välja rabeleda. Kaks orbu leiavad üksteist ja võtavad ette pika ning takistuste rohke teekonna mägedesse, pühapaika, kus Mukti saaks endale turvalise uue kodu. Tiigri kaaslane, Balmani, ei tunne ennast pärast pere suma maavärina süül kuskil enam kodusena ning leiab endas uues sihi tegutsemiseks aitamaks väikest abitut karvapalli. Usaldusside tekib kiiresti ja Mukti tunneb otsekui instinktiivselt, et poiss on tema kamu. Balmani loodab, aga taas leida ennast ja luua emotsionaalset kontakti kadunud emaga. Nii nad siis seiklevad, samal ajal, neid jälitavad salakütid, lastekodu juhataja ning ohtralt takistusi pakuvad ekstreemsed ilma- ja maasikutingimused. Lihtsalt hips-hops mägedesse ronida ei ole naljaasi. Õnneks on paaril alati ootamatuid abikäsi, kes neid hädast välja aitavad ning sammukeste võrra edasi liikuda toetavad. Kogu teekonna vältel oli äge vaatajana kokku puutuda kõikvõimalike kohalike rahvuste, mägede eri kultuurigruppidega ning värvikate tegelastega, kes elavad ja saavad edukalt hakkama niivõrd keerulistes loodustingimustes. 

Eks tiigri osatäitjana kasutati vast ühte ja sama loomakest, mis ehk seletab seda, et filmi alguses on Mukti pisike lutilaps, kuid viimasel hetkel ekraanil vaatab, aga otsa juba täitsa suureks kasvanud isend. Tiiger kasvas kahtlaselt kärmelt, arvestades, et tegelikult möödusid vaid mõned päevad. Ka olid enamus stseenid tiigriga kuidagi hakitud või mitte tervikud, sest vast ei saanud metsiku loomaga ikkagi vaevatult kõike ettenähtud filmida, eriti kui stseenid hõlmasid inimesi. Turvalisus ja heaolu ennekõike, nii näitlejate kui kutsika puhul. Sellest ka kuidagi auklik ja hüplik visuaalne pilt. Võib-olla ei oleks üldmulje nii konarlik olnud kui näitlemine oleks veidi sujuvam ja naturaalsem, kuid peategelane, tundus, et üldse ei näidelnud, vaid oli tema ise kontekstis, kus potentsiaalselt ohtlik loomake võib käesse augu sisse pureda. Üleüldse oli süžee veidike kohmakas ja sunnitud maitsega. Kokkuvõttes, äärmiselt nunnu kontseptsioon, õpetlik ja vahva, kui teostus eri tasanditel jättis soovida. 

-----------------------------

Pealkiri: Seinad osakvad rääkida
Originaalpealkiri: Las paredes hablan

Riik: Hispaania

Programm: DOC@PÖFF
Millal nähtud: 16.11.2022
Minu hinnang: 3/5

Teema on ju fantastiline ning tohutult põnev, hõlmates ajaloo perioodi ja selle tänapäeva ulatuvat manifestatsiooni, mis eriti tähelepanu ei saa. Või vähemalt, ei ole märganud, et ürgaja koopamaalinguid ohtralt kajastataks igasugu dokumentaalides ning ajaloolises kirjanduses. See oli ka aspekt, mis kinno meelitas. Võimalus rohkem teada saada nendest võrratutest kunstiteostest, mis annavad aimu inimtegevusest mitmekümneid tuhandeid aastaid enne meie aega. Intrigeeriv oli kuulata arutlusi, et mis ajendas inimesi neid maalinguid tegema. Kas eneseväljendusvajadus, praktiline eesmärk, hingelis pseudo religioosne, jne. Tase ägedam oli paralleeli tõmbamine tänapäevase kaasaegse kunstiga ja eelajalooliste joonistustega, milles leiti ootamatult sarnaseid seoseid ja võimalikke motivatsioone. Kaasaegne kunst ei ole praegu, siin ja hetkel, vaid see on läbi aja olnud alati. Seega, ei ole see midagi värsket ja ennenägematut. Huvitav oli tõdeda, et leidub koopamaalinguid, mis illustreerivad elavat ja päris, ehk siis kõikvõimalikke loomasid (kusjuures tihti just jahiloomi, kiskjaid kujutati vähem), kuid eksisteeris ka n-ö eksperimentaalset väljendust, nt abstraktsed jooned, täpid ja muu kaootiline värvikasutus. On hämmastav, et need jäädvustused on püsinud tänapäevani ning mõjuvad sidemena kunagise ja praeguse vahel. Ja, et nende ja meie kaasaegse enese väljendamiskunsti vahel ei laiugi tegelikult kuristik. Selliseid filosoofilisi ja sügavmõttelisi, kuid täitsa loogilisi vestlusi oli köitev kuulata, eriti kuna ideed, mis õhku paisati, olid tõesti usutavad, kuigi esmapilgul kummalised. Silmad said taustal pidevalt imetleda ülesvõtteid erinevatest koopamaalingutest eri paikades ning tõmmata paralleele ja imestada nende olemasolu üle. Võttis sõnatuks nende loomise osavus, säilivus ja sõnum. 

Tegu oleks võinud olla ideaalse dokumentaaliga, kui teema oleks alanud ja lõppenud koopamaalingutel. Aga vaja oli varjutada nende iidne ajalugu tänapäevase grafiitiga ja tänavakunstiga, mis küll teoorias, sobis antud konteksti, sest on kaasaegne väljendusviis, mis kattub koopakunsti olemusega, kuid mõjus iidse kõrval kuidagi odavalt, tühiselt ja prostalt. Jah, kahtlemata on tohutult andekaid artiste, kes loovad vaimustavaid seinapilt (mitmeid sai imetletud ka antud linateoses), kuid neid näeb tänavatel pidevalt ja iga päev. Ürgaja kunsti aga mitte, seega, kas on vaja veel tähelepanu tõmmata millelegi, mis niigi on kogu aeg silme ees, selle asemel, et fookus suunata millelegi haruldasele. Oleks siis vähemalt, et grafiiti saab teisejärguliselt aega, kuid ei, pigem tekkis üks hetk tunne, et koopamaalingud on järelmõte ning tänavakunst on tegelik dokumentaali tuum. Jah, läbi grafiiti kunstnike püüti leida sissepääs võimalikule eelajalooliste teoste loojate mõttemaailma, mis oli nutikas, kuid, siiski, ebavajalik. Terviku sõnum oli sidus ja selge, kuid tasakaal oli paigast ning kaldu poolele, mis seda ilmtingimata ei vaja. Lisaks sellele, häiris tõsiasi, et intervjueerija kippus üle rääkima või sekkuma intervjueeritavate juttu. Seda alati mitte just kõige edasiviivamate või asjalike lisadega. Kokkuvõttes, meeletult huvitav teema ja selle käsitlus, kuid tähelepanu kippus kalduma põnevalt keselt vähem köitvamale. 

Kino: "Galapagose saared" 3D IMAX ja "Aastaajad"

Tervitus!

Taaskord topeltlaks dokumentaalfilme! Seekord lühidalt.

Pealkiri: Galapagose saared
Originaalpealkiri: Galapagos
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 40 min
Nähtud: 19.03.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Järjekordne 3D IMAX seiklus viis mind seekord eksootilisele ja iseäralikule Galapagose saarestikule, milles elutsevad ainulaadsed elukad, iseloomulikud vaid sellele asupaigale. Samuti saavad saared endale õlale patsutada, omades rolli Charles Darwini evolutsiooniteooria loomisel, kuna mehe ekspeditsioonid teda ka sinna viisid ning inspiratsiooni pakkusid.

Dokumentaalis saab ühineda merebioloogi dr Carole Baldwiniga, kellega koos tutvub vaataja selle vulkaanilise maastiku eri kahepaiksete, lindude ning roomajatega. Need paigad, mis silme ees avanevad, on hõreda taimestikuga ning suuresti vaid igasugu mitte inimestest elukate poolt asustatud. Ka laskutakse põgusalt hiiglaslikku koopakompleksi, mis oli otsekui peidetud maailm pinnapealse ja mere vahepealses alas.

Maa peal sai tutvuda iguaanide, kilpkonnadega ning näiteks ka lennuvõimetute lindudega, keda kõiki on loodus aastatuhandete jooksul vorminud just vastavalt nende vajadustele selles eraldatud kodus. Näiteks, elab seal maailma suurim kilpkonna liik. Põnev oli ka taustainfo viimaste kilpide kuju ning kommete kohta. Samamoodi seletati, kuidas lindude nokad on väljakujunenud vastavalt nende elutingimustele. Eriti lahe stseen oli aga kaader, kus algselt vaatasin, et tegu on järjekordse üldpildiga tumedast hangunud magmasest maastikust, siis aga märkasin, et see kubises aga tumedatest iguaanidest --meeletus koguses iguaanidest. 

Pärast maal uitamist, sukelduvad teadlased värvikasse saarestiku veemaailma. Muuseas minnakse kokku salapäraste ja pahaendeliste usjate moreenidega, kes antud keskkonnas eriti julgelt külalisi tervitama sulistavad, ning ähvardavate, kuid graatsiliste vasarhaidega. Peatselt laskutakse ka muljetavaldava sügavvee uuringute jaoks mõeldud masinaga mere põhja ning seal leidub juba tõesti unikaalseid eksemplare, kellede olemasolust ei teadnud maailm ennem midagi.

Kuigi kahtlemata hariv, asjalik ning kaunite vaadete ja rahuldava 3D efektiga, ei küündinud antud dokumentaal aga teiste nähtud IMAX sama žanri esindajate tasemele. Teema oli muidugi võrratu, kuid film ei suutnud täieulatuslikult ära kasutada ning esitleda saarte haruldast ning võimast olemust. Jutustaja, Kenneth Branagh, oli ka liialt monotoonne. Tema spetsiifiline kaasamine ei andnud midagi märkimisväärset nähtavasse juurde. Enim aga mõjus veidi kentsakalt pidev kena dr Carole'i ümber keerlemine ning eriti tema sihvakate jalgade näitamine. Pidevad kaadrid naisest ronimas mööda ebastabiilset vulkaanilist ja kivist maastikku lühikestes šortsides, eksponeerides saledaid kintse, oli vast tahtmatu, kuid siiski selgelt silmajääv filmitegijate veidrus.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Aastaajad

Originaalpealkiri: Les Saisons

Žanr: Dokumentaal

Kestus: 1h 38 min

Nähtud: 19.03.2016
Kinodes alates: 18.03.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tegu oli dokumentaalfilmiga, mis võimaldas näha eriti intiimselt kodumaise Euroopa võluvat looduseilu ning seal paiknevaid tuttavaid, kuid siiski armastusväärseid elukaid. Nähtul oli ka omamoodi konkreetne lugu, mis kulges algusega jääajast ning lõppes tänapäeval, ja illustreeris elukate suhteid aastaaegadega, üksteisega ning inimestega. Kahtlemata olid need seoses teadatuntud, kes jahitav, kes jahtija, kuid siiski oli nähtav niivõrd voolav, hariv ning tempokas, et põnev oli ekraanil täispika filmi formaadis toimuvat jälgida. 

Visuaalselt elav, ergas ja erakordne: 
Looduspildid, lähivõtted, panoraamkaadrid ning kogu visuaalne pool oli detailne, värvirohke, sujuv, kus vaja ning pingeline, kus tarvis, ning meeldivalt naturaalselt puhas. Silm puhkas ja lihtsalt nautis rohelisi vaateid ning koloriidseid metsaelanikke.

Realistlik, kuid vaoshoitud: 
Ühelt poolt, imponeeris mulle fakt, et film oli üpris realistlik ehk tuli ette ka metsakaaslaste murdmist ja nahka pistmist, kuid ka noateral pääsemisi. Seda kõike ilma ilustamata, kuid samas mitte liialt brutaalselt näkku visatuna. Teiselt poolt, aga taoliste seikade nägemist ma üldjuhul ei seedi, sest olen ülitundlik igasugu loomadevastase vägiavallaga seoses, isegi kui see on osa looduse loomulikust ringlusest ning nende endi keskis. Samas aga oli saavutatud igati maitsekas tasakaal tagasihoidlikult õpetliku ning julmalt ausa reaalsuse vahel. 

Inimesed kui hävitajad: 
Aja kulgedes, suureneb inimeste osakaal ning nende kiired ning ekstreemsed kaldumised endistele põlismetsade territooriumitele. Peremehed vahetuvad, kahejalgsed võtavad võimu ning, tahtlikult ja tahtmatult, hakkavad nad kunagist tihedat metsaelukate populatsiooni kõrvaldama. Osad stseenid kokkupõrgetes kahe poole vahel olid minu hingele tohutult valusad vaadata. Sõnum oli aga selge ja konkreetne, veel on aega, et päästa hääbuv metsik loodus ning taasluua vastastikku austav ja hooliv võrdne suhe inimeste ja looduse vahel.

Kirev metsaelu: 
Ülinunnult nurruvad ja kurisevad müravad ilvesepojad, krapsakad metskitsed, kärmed ja jahtimismaia hundid, tihedate lumekihtidega kaetud mürakad piisonid, üliarmas siilipoiss, ulakad ja kähmlevad karuotid, tegusad kakud ja palju teisi. Kõik nähtud loomad elutsevad meie metsades ka praegu ning kuigi rännak sai alguse jääajal, keskenduti ka sealses perioodis olevates stseenides vaid neile isenditele, kes ka praegu eksisteerivad. Ainult viimastele fokuseerimine võimaldas enam realistlikku keskkonda, sest ei vajanud igasugu, näiteks jääajal välja surnud liikide lisamist eriefektide abil, kuid samas piiras arusaama ning vajaliku õhkkonna teket tõsiasi, et tegu on dokumentaaliga, mille ajajärk raamib aastatuhandeid. Seega ei olnud nähtav ajalises mõttes kaugeltki usutav. Samuti jäi pealkirjas olev aastaaegade vahetus kuidagi tagaplaanile loomade tegutsemiste kõrval. Viimase üle ma niiväga ei kaeble, sest võrreldes imeliste stseenidega, kus näiteks metskits sünnitab üliarmsa vasika, ununeb aastaaegade vahetus märkamatult.

Kino: "Leemurite saar: Madagaskar" ja "Mere sügavuses" 3D IMAX

Tervitus!

Hallelujah! Kino Kosmos on oma repertuaari lisanud veel imelisi IMAX dokumentaalfilme. Või vähemalt perioodiks 07.03-18.03, mil toimub hariduslik dokumentaalfilmide programm. Ma siiralt loodan, et viit uut lisa võib ka tulevikus vahelduva eduga Kosmoses kohata ning näen ikka kõik ära. Seekord väisasin "Leemurite saar: Madagaskarit" ja "Mere sügavuses." Kahjuks ülejäänud programmi ajaks mitte kuidagi kinno ei ole võimalik sattuda ning ootenimekirja jäävad "Metsikuna sündinud," "Galapagose saared" ja "Hubble'i kosmoseteleskoop." Õhinal ootan aega, kui needki oma silmaga ära näen!

Kasutan ka võimalust mainida, et kui esimest korda uut Kosmost külastasin, siis nokkisin nende tühja ja kõleda disaini üle, mis eeldasin, et on vaid alguse asi. Nüüdseks on see tühimik parandatud ning mulle väga meeldib tasakaal reklaamide, ekraanide ja muude infotahvlite vahel. Maitsekalt on kaunistatud kõik seinad, ilma liigse värvilisuse, sigri-migri ja infoliigsuseta. Igati soliidne ja asjalik disain! Esimest korda oli asja ka nende tualetti, mis oli ka meeldivalt stiilse kujundusega.

Pealkiri: Leemurite saar: Madagaskar

Originaalpealkiri: Island of Lemurs: Madagascar

Žanr: Dokumentaal

Kestus: 0h 39 min

Nähtud: 12.03.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Maailma vanimad primaadid, leemurid, eksisteerivad vabas looduses vaid ühes paigas maailmas: Madagaskaril. Kui dinosaurused hävitanud asteroid maad tabas, olid nemad ühed õnnelikud ellujääjad ning, sellest katastroofist tulenevalt, ka suured seiklejad, sest merel seilates, maabusid nad lõpuks oma nüüdsele kodumaale. Tänu ekstreemsele eraldatusele, arenesid nad omamoodi ja isoleerituna teistest olenditest. Pikka aega olid nad saarel ainukesed elukad. Samuti said kunagistest öistest loomadest päeval ringiliikujad. 

Tänapäeval on leemureid üle saja erineva liigi, kuid paljud on ka välja surnud. Näiteks, tegutses kuskil paarsada aastat tagasi ka leemur, kes oli nii suur kui gorilla, kuid kahjuks leidis see haruliik oma lõpu üleküttimise tagajärjel. Praegu on nende üheks suurimaks vaenlaseks inimtegevuse tagajärjel laienevad põllumaad ning nende elupaikade, vihmametsade, põletamine. Viimane läheb tihti ülekäte ning hävitab kaugelt rohkem, kui ammu ületatud valulävi kannatab. Äärmiselt rusuv ning nukrakstegev oli filmis suures plaanis vaadata neid laastatud laiaulatuslikke maalappe ning tuld, takistamatult muudkui enam ja enam, territooriumi enda võimusesse haaramas. See tragöödia toimus, kas tahtlikult või tahtmatult, puhtalt inimeste süül. Õnneks leidub aga ka imetlusväärseid isikuid, kes väsimatult võitlevad, et leemuritele uusi aastaid välja pigistada ning päästa mida annab. "Üks generatsioon ühe järel" nagu ütles Dr. Patricia Wright.

Film oli loomulikult visuaalne tippklassi gurmeeroog. Võrratud vaated vapustavatele maastikele, vilksad ja asjalikud leemurid kargamas kaugplaanis mööda puid ning tekitamas peaaegu otsekontakti tunde, nähes neid lähiplaanis tegutsemas, vaatajale otse silma jõllitamas ning kohe-kohe teise puu asemel just publikule sülle hüppamas. Eriti meeldejääv oli kaader leemuribeebiga ema küljes, kes ligidalt vaates oli otsekui minu ees, oma sügavate ja ilmekate punnis silmadega.

3D IMAX efekt oli kohati tohutult efektiivne ning tõetruud muljet tekitav, kuid teisalt oli ka palju stseene, mis niiväga välja ei paistnud. Näiteks, enamjaolt kõik kokkupuuted dokumentaalis esinenud inimestega olid tagasihoidlikud ning ei pakkunud just ohtralt ülirealistlikku imelist IMAX kogemust. Oleksin veidi rohkem eelistanud, et filmi keskmes oleks vaid leemurid, sest inimesed on niigi igal pool. Vast ei ole vaja neid lisada ka veel vaid neljakümneminutilisse loodusdokumentaali. Eesmärk kahejalgsete lisamisel loomulikult oli, ning äärmiselt kergendusttekitav ja südantsoojendav oli näha, et leemurid ei ole üksi oma eksistentsi eest võitlemas. Siiski, oleksin soovinud veeta aega enam just nende haruldaste ja niivõrd isepäraste elukate seltsis, kasvõi neid lihtsalt ringi kargamas jälgida.

Nüüd veidi ka leemuritest, kellega lähemalt saab kinos kohtutud. Tuntud ja seltsiv katta ehk kassleemur on enim kohandumisvõimelisem alaliik, kellede karju juhib muideks alati emane. Võim läheb emalt tütrele. Graatsiline tantsiv, suuresti valgekarvaline, leemur, sifaka, elas ülilahedas kaktusemoodi puudega keskkonnas. Pisike, kuid krapsakas, väle ning ootamatult tugev üliarmas ümarake hiirleemur. Indrid, hetkel suurim must-valge tooniline leemuriliik, kes on ka ootamatult häälekas, kuid äärmiselt ohustatud. Ning teadlase Patricia Wrighti südamelähedaseim, üks bambuseleemurite liigist, kelle edasise eksistentsi säilitamise ponnistustele saab dokumentaalist aktiivselt kaasa elada.

Lisaks pean ka välja tooma muusika valiku, mis oli väga meeleolukas, tempokas ja nähtuga ideaalselt kokkusulav. Samuti on dokumentaali pealelugeja, näitleja Morgan Freemani, häält alati äärmiselt meeldiv ja rahustav kuulata.

---------------------------------------------------------

Pealkiri: Mere sügavuses

Originaalpealkiri: Deep Sea

Žanr: Dokumentaal

Kestus: 0h 45 min

Nähtud: 12.03.2016

Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Eelmist meremaailmasse sukelduvat 3D IMAX dokumentaalfilmi, "Veealune maailm," ülistasin taevani ning, juubeldasin ka nüüd, sest käesolev samasisuline maiuspala on sama hingematvalt võrratu ja meeliülendav. Efektiivselt hariv oma värvikuse ja põneva sisu poolest ning lausa lummav ja sõnatuks tegev visuaalselt, alates 3D efektist kuni pildi teravuseni, võimaldas nähtu uskumatult reaalse ning ainulaadse kogemuse. Eriti kihvt oli vaadata lapsi enda ees käsi liigutamas, tahtes elukaid puudutada ning kiljudes, kui kala nina ees teise kala krapsti pintslisse pani (see pigem ehmatas oma reaalsusega, kui kedagi tegelikult hirmutas). Julgen väita, et kas antud dokfilm või siis "Veealune maailm" või, miks mitte ka mõlemad, on lausa kohustuslik vaatamine nii noortele kui vanadele.

Ainukeste miinustena võib välja tuua faktid, et pealelugemine on inglise keeles ning puuduvad eesti keelsed subtiitrid, millede lisamine rikuksid muidugi ka kategooriliselt filmi 3D esmaklassilise efekti. Teisalt, ei takista taustainfo mitte mõistmine aga üldist kogemust. Jah, mõned infokillud, loomaks terviklikku paketti, jäävad saamata, kuid visuaalne korvab üle kuuldava mitmekordselt. Kuigi, kahtlemata, on ka jutt äärmiselt põnev ning silmaringi laiendav. Samuti olid pealelugejad, Johnny Depp ja Kate Winslet, veidi mööda. Nad ei sulandunud õhkkonnaga ja olid kuidagi eemalseisvad. Johnny Depp oli ka suhteliselt monotoonne oma esituses. Nende vaheldumisi rääkimine aga mulle isegi päris meeldis.

Antud dokumentaalfilm keskendus seekord merealuste elukate sümbioosile. Tasakaal jahitava ja jahtija vahel oli ülitähtis ning igal olevusel on oma kindel asendamatu roll ülitundliku ökosüsteemi ülevalhoidmisel. Keegi pole üleliigne, kõigil on oma kindel funktsioon, iga lüli on asendamatu ning väiksemgi ebakõla võib kaasa tuua ränki tagajärgi. Ühele söök, teisele jahtija, oli põhiline õppetund. Samas aga oli igal elukal ka vajalikud relvad enda kaitseks. Eriti põnev oli näha nn "puhastuspunkte," kus vaenlaste vahel kehtib ajutine vaherahu ning nõrgemad teevad teeneid tugevamatele. 

Aga mida siis muuseas seekord oodata (tegelik repertuaar ja esinejate hulk on aga tunduvalt suurem -- tunduvalt!) : Krapsakas krevett julgelt oma rinda ette löömas ja kaheksajalga peletamas, haikalade ülitähtis roll, mitte ainult kurjamitena, nälkjate kaunis ja habras valge sugulane, agressiivsed, aktiivsed ja väledad kalmaarid, ülilahedad kammkarbid klõbistamas ja meretähe eest põgenemas, kilpkonnad puhastuspunktides, graatsilised ja ebamaised suured ja väiksed meduusid, merisiilid ja kellele on nad gurmeetoit, uudishimulik vaal ning hämmastavalt imeilus korallide paljunemine iga kord kindlal ajal -- loodus on võrratu!

Kino: "Kui me räägime KGB-st" Docpoint 2016

Tervitus!

Selle aasta Docpoint dokumentaalfimi festivalilt!

Pealkiri: Kui me räägime KGB-st

Originaalpealkiri: Aš už tave pakalbėsiu

Režišöör: Maximilien Dejoie, Virginija Vareikytė

Kestus: 1h 10 min

Nähtud: 28.01.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt kinosoprus.ee kodulehelt

Kuigi linastusi, mida festivali raames oleksin soovinud külastada leidus ohtralt, suutsin ma ennast kohale vedada vaid ühele, mis ajaliselt mu päevakavadega kokku sobitus. Kuigi KGB ei ole just teema, mis mind järelandmatult paeluks, oli valida antud linateos või mitte midagi. Selles külaskäigus leidus aga üllatuseks muudki pealse tavapärase filmi vaatamise, sest eelnevalt ning pärast filmi, sai küsimusi esitada projektis kaasalöönud ning seansiga ühinenud Enrico Acsolilt, kes linateoses vastutas heli ning muusika eest. Kahtlemata andis tema kohalolek, ning jagatud pilguheited telgitagustesse, filmielamusele tunduvalt juurde, eestkätt arusaamist ja sügavust. Mees ei olnud ka sõnaaher ning jagas lahkelt nii küsitud kui küsimata põnevamaid detaile protsessist.

Film keskendub Leedus tegutsenud endiste KGB töötajate ja nende ohvrite mälestustele. Enrico sõnul soovisid lavastajad esitada erinevaid vaatevinkleid, ühest rahvusest nii ohvrite kui ülekuulajate omi, et dokumentaal ei jääks kaldu ühele poolele ning sõna saaksid kõik KGB tegemistega tihedalt seotud. Samuti pakkus see nn halvale grupile võimalust seletada oma seisukohti ning põhjuseid olemaks kurikuulsas Nõukogude organisatsioonis. Enim läks mulle üllatuslikul korda aga ühe ohvri naise mälestused, mis aitasid aru saada, et ei piineldnud mitte ainult otsesed kannatanud, vaid ka viimaste pere ja lähedased. Tegu oli terava ning otsekui raudse leediga, kes otsustas mehe juurde jääda vaatamata sellele, et viimane ei saanud enam kunagi endiseks. Ta tegi mõtlemapaneva tähelepanu, kui väitis, et kui mees naaseb vangistusest, siis ootab ta, et naine on sama, kes siis kui eemale sunniti, ning samuti ootab naine, et mees oleks muutumatu, kuid tegelikkuses on mõlemast ajajooksul saanud absoluutselt erinevad inimesed. Sellest ka sagedased lahutused peredes, kus üks läbib maapealse põrgu. Sellised trööstitud tagajärjed tegid peredest ning lähedastest KGB mitteotsesed ohvrid.

KGBst tingituna kannatanude hulgast võtsid sõna isikud, kes eri põhjustel ohuna režiimile silma jäid ning kes veetsid vangistuses alates 9 kuud kuni 8 aastat. Nende hulgas oli vaimulik, kes vangistuse ajal oli noor mees ning osa hipiliikumisest. Samuti tembeldati halastamatult kurjategijaks ka numismaatik, kes pärast 1982. aasta seadust, et mündikogumine on keelatud, ei kavatsenud oma hobi lihtsalt tuulde visata. Viimase ebameeldiv kinninabimine taasloodi näitlejatega, ohver olukorda taas läbikäimas ning juurde oma mõtteid ja mälestusi jutustades. Veel rääkis põgusalt oma mälestustest vanem mees, kellel tervis minemas, mälu alt vedamas, viimast niiväga, et tema naine pidi paljut ise rääkima, kuid kelle ehe ja kurb tagasivaade mõjus äärmiselt abitukstegevalt ning masendavalt. Seda eriti rängalt, kui mees tuletas meelde, mis juhtus kui ta palus vangivalvuritel tuli põlema panna, et ta koos kongikaaslasega lugeda saaks.

KGB poolelt sai mikrofoni endine tehnik, kes rääkis kireva loo sellest, kuidas ta välismaalaste kõrvalkorterisse pealtkuulamisseadeid paigaldas, kogemata elektrijuhtmed läbi puuriti, terve maja elektri kaotas ning, et välismaalased liialt vara kohale ei jõuaks, viimastele autoõnnetus lavastati. Tegu oli mehega, kes jättis eputava ning uhke olemise mulje oma seotusest KGBga ning kes on tänapäeval edukas firmajuht ning isegi riigis nõunik. Enrico väitis, et mees ise pakkus end dokumentaalfilmi ning oli äärmiselt agar sellest osavõtmisel. Ta seletas ka veidike enda motivaatoritest KGBga ühinemisel ning ütles, et ta ei teinud ju midagi valesti, kõik see oli tol ajal seaduslik ja isegi õige, ning tänapäeva inimesed ei saa lihtsalt selleaegsest mentaliteedist aru. Ka oli organisatsioon asjalik koht, kus edukat karjääri teha.

Filmi ühe ebatavalisema, ootamatuma ning emotsionaalsema suhte tõid vaatajani ülikooli professor, kes oli ohver, ning rahvuskaaslasest ülekuulaja, kes oli siis viimase vangistaja. Millegipärast austas professor teist meest siiralt ning ei tundub tilkagi viha ta vastu. Ka tunnistas ohver, et ei kahetse oma vangistust, sest luges meeletus koguses raamatuid. Kui õppejõud kunagisele KGBlasele helistas ja kokkusaamist pakkus, oli teine nõus. Siinkohal oli põnev kuulata Enricolt, et varem oli viimane koguaeg keeldunud filmis üles astumast, kuid professori palvel nõustus ta koheselt. See kõne olevat toimunud ekspromt. Nende kohtumisel tegi endine KGBlane tohutult emotsionaalse ning talle ilmselgelt kurnava ning valuliku ülestunnistuse, kaevudes oma traagilisse eraellu, mille organisatsioon julmalt hävitas. Ka väitis Enrico, et vahetult enne seda oli terve ruum olnud mitu minutit pingelises vaikuses, oodates, millal mees ennast kokku suudab võtta või kas üldse suudab. See ülitundeline, meeldejääv ning võimas lugu oli aga terve dokumentaalfilmi tipphetk.

Tänu Enrico osavõtule sai publik esitada talle ka igasugu küsimusi. Teemaks tuli see, et kuidas leiti inimesi KGB mälestustest rääkima, kuidas sündis idee (soov oli luua kuvand ja lugu KGBst tänapäevasele põlvkonnale, kelle jaoks teema on juba võõras, sest puudub isiklik kokkupuude) ning kui palju materjali koguti. Enrico mainis ka uut projekti, mis seotud ka käesoleva KGB teemaga. Meest huvitas ka vaatajate arvamus filmist, sest Eestil on sama ajalugu seoses selle organisatsiooniga. Üks lõbus detail oli ka see, et filmis nähtavad päris KGB ülekuulamislindistused olid üpris kehva kvaliteediga ning Enrico avaldas, et see oli sellepärast, et viimased lihtsalt ei osanud uhket Sony kaamerat korralikult kasutada.

Kino: "Moest väljas"

Tervitus!

Seekord ülevaade kodumaisest dokumentaalfilmist!

Pealkiri: Moest väljas
Režišöör: Jaak Kilmi, Lennart Laberenz
Kestus: 0h 60 min
Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 18.09.2015
Nähtud: 22.09.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt kinosoprus.ee kodulehelt

Minu jaoks parimad dokumentaalfilmid on need, mis harivad ning panevad sind oma käitumist või mõtlemislaadi muutma, seda kõike muidugi paremuse suunas. Pärast teismeeas nähtud “Ülisuur mina” (Super Size Me, 2004), ei ole ma näiteks kunagi vabatahtlikult kiirtoidu kettide restoranis, a la McDonald's ja Hesburger, käinud. Pärast selle linateose nägemist eeldan ma, et kergekäeliselt enam oma jalga poppidesse kiirmoe poodidesse, a la H&M, Zara, NewYorker, ei tõsta.

Mida ma siis antud dokumentaalist õppisin? Tänapäeva hilpe toodetakse seal kus on kõige odavam ja müüakse seal kus on kõige kallim. Järeltöötlemisel riietesse sattuvad kemikaalid põhjustavad muu hulgas allergiaid – testiobjektiks olid Zarast ostetud teksapüksid. Nende ohtlike ainete väljasaamiseks peab riideid pesema vähemalt 60 korda üle 60 kraadises vees. Ühe Bangladeshi õmblusvabriku töötaja saab palka 8 eurot kuus ning tema üür on 9 eurot kuus… Taolisi pärleid leidus hulganisti üle ühetunnise filmi peale laotatuna. Need on aga kindlasti faktid, mis panevad kogu kiirmoetööstuse kohta ja tarbija osal selles, kasvõi veidigi kulmu kergitama.

Samas ei ole see aga revolutsiooniline ja üldsegi uus informatsioon. Eks selliseid teadmisi ja killukesi on siit seal pidevalt suuremates või väiksemates kogustes välja imbunud. Moetööstuse telgitaguse räpased detailid ei tule kellelegi üllatusena, eriti aga kiirmoe patud ja eetikakonfliktid. Kui kardina taha ei nähta, siis on aga lihtne ette kujutada, et asi nii hull ei ole või siis toimuvat eitada. Teades protsessi ja nähes selle funktsioneerimist oma silmaga, ei ole võimalik endale enam valetada, sest tekib isiklik visuaalil põhinev side tõega ning raske on neid pilte mälust kustutada. Siin on loomulikult kandev roll dokumentaalfilmi kvaliteedil, sõnumi mõjususel, usaldusväärsusel ning nähtu väärtusel ja päevakajalisusel vaatajale – kõige sellega, julgen väita, et sai teos igati rahuldavalt hakkama ning ponnistus kandis vilja. Mis antud filmile kaalu lisab on kodumaine kontekst, teostus ja vaatevinkel konkreetsest globaalsel tasandil mastaapsest ärimaailmast. Nähtu sidumine Eestis toimuvaga, nagu näiteks taustalugu Laulupeo särkide kohta, oli igati oodatud ja meeldiv seik.

Käesolev dokumentaal oli otsekui rännak, selge alguse ja lõpuga. Leidus eesmärk, arendus, takistused, kordaminekud, kulminatsioon ja jääv lootus. Ootamatud pöörded filmi kulgedes aga võimaldasid luudele liha ning kohati andsid isegi veidi mängufilmi sarnase maitse. Ei puudunud ka varem mainitud hariv külg, näiteks õppisin ma mõistma, mulle siiani tundmatu moevoolu, upcycling põhimõtete ja võimaluste kohta (ära visatud või mitte kasutusel olevatest materjalidest uute loomine, millel on esialgsest kõrgem hinnaline väärtus), mida viljeleb dokumentaali kangelanna, moelooja Reet Aus.

Kiiremini kiiremini, rohkem rohkem, odavamalt odavamalt – see on tänapäeva kiirmoe moto ning see mida vaataja linateost nähes kaeb, kuuleb ning kogeb peegeldab just seda mentaliteeti. Tarbimisvõidujooks on meeletu ning viimase tähelepanekuna tooksin välja ilmekas illustratsioon selle koomiliselt kurva ja kurvalt koomilise reaalsuse kohta meie enda Tallinnast. Nimelt algas dokumentaal kokkuvõttega esimese H&M poe avamisest Rocca al Mare kaubanduskeskuses – geniaalne sissejuhatus filmi olemusele ning soovile tähelepanu tõmmata püstitatud probleemidele.

Kino: "Veealune maailm 3D" IMAX

Tervitus!

Selle arvustusega olen kahjuks veidi hiljaks jäänud ning igapäevaselt seda filmi enam Kosmoses näha võimalik ei ole, kuid loodan, et kuna tegu on linateosega, mida võib nautida olenemata ajast ning tegu ei ole mängufilmiga, siis seda ikka tuuakse veel publiku rõõmuks ekraanile.

Pealkiri: Veealune maailm 3D

Originaalpealkiri: Under the Sea 3D

Režišöör: Howard Hall

Kestus: 0h 40 min

Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 08.05.2015

Nähtud: 28.07.2015

Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Iga kord kui IMAX kino toob vaatajateni mõne spetsiaalselt antud formaadi ja võimaluste jaoks loodud dokumentaalfilmi, olen ma kohal kui viis kopikat, et ennast hämmastada lasta ning IMAXi potentsiaali igati ära kasutavat teost silmadega lausa süüa. Kosmoseseiklusele ("Space Station 3D") lisaks on nüüd võimalus ka loodusvõlusid nautida ning just merealuse salapärase maailma toimumistega tutvuda. Siinkohal on tähtis märkida, et tegu on lühidokumentaaliga ning suurt tüüpilist filmielamust oodata ei maksa, kuid pakett säravast ning eksootilisest sisust ning suurepärasest visuaalsest kogemusest paneb unustama, et nähtu kestab vaid nelikümmend minutit ning on suhteliselt pealiskaudne võrreldes sellega, mis seal vee all kõike ikka leidub.

Loomulikult lummas mind nähtu täienisti, pilt oli terav, ergas, detailne ja elav ning kogemus oli tohutult reaalne ning käega katsutav. Minu ees olev väike poiss tõstis agaralt käsi enda ette, et silme ees liuglevaid toredaid olevusi kinni püüda, kahjuks jäid peod tühjaks, kuid loodetavasti saadi selle asemel avastusrõõmu hulganisti. Kui ennast korraks unustada, siis ei ole keeruline kujutada, et oledki ookeani põhjas koos kõigi nende omapäraste ja hämmastavate olenditega. Visuaalset oli tegemist hiilgava ning haruldase kogemusega, mis paneb kõrgelt hindama igat isikut, kes selle terviku publiku ette toomisega on seotud. Ka muusika oli suurepäraselt kokkupandud ning sobis ideaalselt kõigi seikadega. Samuti paneb nähtu mõtlema, et kui vähe tavainimene teab inimkäele mitte lihtsa juurdepääsuga paikade ja seal elutsevate tegelaste kohta maailmas tegelikult, kui uskumatult kauneid inimsilma eest peidus kohti leidub ning kui omapäraseid ja imelisi mikro maailmu eksisteerib ühe makro universumi sees. 

Tegemist ei ole aga vaid pidulauaga silmadele vaid nähtu oli ka hariv ning õpetlik. Samas aga ei koormatud vaatajat üle faktide ja kõikvõimaliku infoga, sest olgem ausad, rääkida selle veealuse maailma tegemistest oleks lõpmatu tegevus. Keskenduti üksikutele iseäralikele tegelinskitele ja nende esiletõstmist väärt omadustele ning põnevatele infokildudele. Tutvustati olendite harjumusi, tegemisi ning elupaiku ning samuti seletati näiteks, mis on sümbioos. Hulganisti lasti ka vaatajal lihtsalt ise toimuvat nautida ilma, et jutustaja vahet pidamata tarka juttu puhuks. Viimaseks oli seekord kuulus koomik Jim Carrey, kes oli esmamõttes veidi kentsakas valik, kuid kelle hääl sulandus konteksti kenasti. Samas aga ei andnud just tema valik midagi märgatavalt juurde, kuid võib-olla on noortel põnevam kuulata kui nad teavad, et räägib tuntud naljamees. 

Kõige hingematvalt kauni kõrval räägiti ka ohust, mis hiilib ähvardavalt lähedal ning, mis võib kogu selle veealuse maailm hävitada. Tähtis on see, et inimesed teadvustaksid enesele, et just nemad on põhjuseks, miks samm sammult see maailm kaob. Selle fakti lisamine oli äärmiselt tähtis, sest suurem osa vaatajaid on siiski lapsed ning nende võimuses on seda hukatavat saatust muuta. Mind tegi see seik lihtsalt äärmiselt kurvaks ja jõuetuks.

Kellega siis oli võimalik lähedalt kohtuda? Näha sai muuhulgas meduuse (elegantsed, õblukesed ja surmavad), angerjaid (nende grupitants oli tohutult lahe), kilpkonni (mugimas meduuse), tohutult omapäraseid seepiaid (nende paaritustants oli eriti põnev), kivikalasid (rohmakad, mürgised ja koledad, kuid kiired ja osavad saagi tabamisel, kivikolaka moodi olevused), muinasjutulisi Austraalia narmaskalasid (ehk siis merihobude sugulased), haikalasid (ähvardavad ning efektsed), osavalt ümbrusesse peituvaid raisid ning palju palju muud. Kõige meeldejäävamad ning positiivseima olemusega tegelinskid olid aga lustakad merilõvid, kes isegi vaatajale ühe mahlase musi andsid ning uudishimulikult publikut silmitsesid.

Kokkuvõttes: Erakordne elamus! Vot selline on tõeline 3D kogemus!

P.S Palve Kino Kosmosele: palun palun palun tooge ikka veel 3D dokumentaale Eesti vaatajateni, isegi kui tohutult vaatajaskonda vast hetkel veel ei ole. Olen kindel, et lojaalne publik kasvab ja tekib sellistele väärtfilmidele peatselt!

Kino: "Emajõe veemaailm"

Tervitus!

Seekord lühike ülevaade kodumaal valminud värskest dokumentaalist.

Pealkiri: Emajõe veemaailm

Režišöör: Remek Meel

Kestus: 0h 57 min

Žanr: Dokumentaal

Kinodes alates: 24.04.2015

Nähtud: 25.04.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt kino.ee kodulehelt

Kuigi Eesti on pisike, võime me uhkust tunda oma suurte territooriumite puutumata, vaba ja puhta looduse üle. Samas, kahjuks, on aga äärmiselt kurb, et isegi kui kõik metsik ja kaunis on meile käegakatsutavalt lähedal, siis enamus inimeste kogemuste, teadmiste ja hoolimatuse põhjal võib arvata, et looduserüpp on meist sadade kilomeetrite kaugusel. Näiteks, kui palju ikka keskmine linnalaps teab linde peale tuvi, kajakas ja muude laialtlevinud liikide kõrval ka haruldasemaid, imeilusaid, omapärasemaid ja linne vältivaid variatsioone? Pean enda kahetsuseks isegi tunnistama, et ei olnud kuulnud ühestki filmis tutvustatud tiivulisest. Siinkohal tõttabi appi käesolev lihtne, lühike ja värvikas kokkuvõte kirevast elusikust ühe suurima Eesti jõe äärsetel aladel. Kuigi tegu on vaid killukesega Eesti rohepiirkondade eluolust, siis algatuseks on tegu suurepärase sissejuhatusega.

Saamaks selget arusaama Emajõest ning selle algusest, lõpust ja üldisest trajektoorist, tehti esmalt puust ja punaseks illustreeriv ülevaade jõe teekonnast ning loodusuurimine võiski alata. Vaataja ees avanes võimalus piiluda ühe esmapilgul pisikese maailma erinevate elukate igapäevaellu kõigi oma hallide argipäevategevuste, rõõmude, meelehärmi ja lihtsalt lõbusatele seikadega nende isemoodi elust. Kodamööda läheneti mõnele piirkonnas pesitsevale linnuliigile, loomaliigile, putukale või kahepaiksele ning neid kodukülastusi ümbritsesid võrratud vaated kõrgelt õhust erinevatele kohtadele eri võtmetes, küll talvel, päikesepaistes, hämaras, vihmahoogude keskel, maapinna lähedalt kui lähivaates.

Meeldejäävaid tegelasi oli kahtlemata hulganisti, kuid minu sügava poolehoiu ja austuse teenis ära kukkurtihane ning tema järjekindel ja väsimatu töö enda unelmate kodu loomisel, mis iseenesest oli puhas kunst ja loodusime -- kust tuleb see teadmine või instinkt selliseid tõesõnu meistriteoseid luua? Usin, asjalik ja eeskujulik väike töömesilane. Lindude rindelt sai muuhulgas veel kogeda iseäralikku pulmalaulu ning emme- ja issilinnu laste eest hoolitsemise õiglast ja tasakaalus töödejaotust. Pisikiskjat minki oli kihvt jälgida mööda jääd silkamas ning koprale aga oli tahtmine kaasa elada suure puuvõrse pessa tirimisel, kuid siiski suutis loomadest mu sümpaatiat enda vastu kinnitada saarmad, oli üliarmas kuidas nad energiliselt oma ninasid lume sees nühkisid.

Kogu seda imelist loodusmängu jäädvustavad isa ja poeg, kelle tegemisi filmimisel ja muhedaid omavahelisi vestlusi ka vahepeal ekraanil nähtusse sisse lipsatakse. Nad on otsekui raam ning ühendus metsiku ja inimese vahel ning tänu sellele sidemele sobib film ideaalselt ka lastele, kelledele vast ainuüksi loodusklippide jälgimine võib veidi monotoonseks muutuda. Lisaks ei ole filmis ka tekstirikas ning suuresti tuleb oma silmi kasutada ning näha on alati lihtsam kui kuulata. Kahe inimese aktiivne osalus võimaldab ka heita pilku loodusfilmide loomisprotsessi ja materjalikogumise telgitagustesse, mida on kahtlemata põnev uudistada.

Kokkuvõttes: Soe, sümpaatne ja meeldiva kodumaise maiguga lähivaade meie endi lähinaabrite paeluvasse maailma. Oleks aga tahtnud rohkemat, detailsemat ja suuremahulisemat, kuid ma olen ka väga ahne kui midagi huvipakkuvat ja kaasahaaravat mu silmapiirile satub.

Kino: "Space Station 3D" IMAX

Tervitused!

Seekord sai külastatud kino Kosmost!

Originaalpealkiri: Space Station 3D

Režišöör: Toni Myers

Kestus: 0h 47 min

Žanr: Dokumentaal

Kinodes alates: 12.04.2015

Nähtud: 11.04.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt kinokosmos.ee kodulehelt

Kuigi IMAX heli on tõesti üle minu ülitundlike kõrvade taluvuse piiri, avaldas mulle sügavat muljet see uudne kogemus võimsa, kvaliteetse, äärmiselt realistlikku efekti tekitava ning tavakino kaugele endast maha jätva tehnoloogiaga. Õnneks on mul ka alati kõrvatropid kotis, seega helitugevuse probleem sai neutraliseeritud. Vaatamata ideaalse keskkonna võimalustele, satub Kosmosesse kõvasti vähem 3D IMAX linateoseid kui eeldaksin, kuid eks nad koguvad auru, et vaatajateni tulevikus uhkemaid, grandioossemaid ning tipptasemel kogemusi tuua ning mitte ainult filme vaid ka dokumentaalne, mis just antud formaadile ning ümbrise täitmiseks on loodud. See nädalavahetus käisin kaemast esimest neist spetsiaalselt IMAXile üles võetud teost.

Esimese kaadina oli ekraanil näha kokkupanemisejärgus kosmosejaama Maa kohal tiirlemas. Edasi juba sai vaadatud ümbritsevat läbi kosmonaudi silmade, olles kui skafandri sees, liikudes mööda jaama väliskülge ning ootamatult haarde kaotades ja kosmosesse triivides. See kogemus oli ääretult reaalne ning esimesed stseenid suutsid mind peaaegu uskuma panna, et olengi see kosmonaut. Äärmiselt kihvt tunne ja põnev kogemus! Edasi juba kuuleme, et antud film kavatseb meile näidata kuidas rahvusvahelise ühiskoostööna valmistatakse kosmosejaama, mida kavatsetakse kasutada teadustööks, näiteks ravimite väljatöötamiseks, kogumaks informatsiooni gravitatsioonita oleku pikaajalistest mõjudest nii inimestele kui muudele ainetele. Loomaks seda tulevikuvahitorni suudavad eri rahvused vaadata mööda kõigist erisustest ning konfliktidest ja töötada üksteisega edukalt kõrvuti. Esindatud on nii ameeriklased, venelased, jaapanlased, itaallased jne. Igal ühel on oma konkreetne roll, kohustused, spetsiifilised teadmised ning ülesanded ja nende tegevuse tulemusel kokkupandav pusle on imeliselt suurejooneline.

Vapustavad vaated ja paigad kuhu keegi meist juba naljalt iialgi ei satuks on kõik käega katsutavad ja rohkemgi veel, vaatajal on tunne, et ta on osa kosmoserühmast, liikudes koos kaaslastega mööda, minu jaoks klaustrofoobiat tekitavaid, kitsaid ruume ning jagades nii kordaminekuid jaama ülesehitamisel kui veetes aega jälgides rühma tegelemast kõige tavapärasemate ning tuttavaid talitusi. Esmapilgul võib viimane tunduda veidi igavavõitus, kuid tegelikult on selliste igapäevaste toimingute paigutamine nullgravitatsiooni võõras kuid äärmiselt põnev ning kentsakas kui tõeliselt lahe. Kuidas on habet ajada, magada, vett juua, sporti teha ja palju muud kosmose? Mis tunne on kui tavalised füüsika reeglid enam ei kehti ning varem võimatuna näivate asjade liigutamiseks piisab sõrmetõukest? Mis tunne on sõita liftiga üles kosmoselaeva ning näha lähedalt selle ülivõimast avapauku? Kas taimed kasvavad kosmosejaamas? Neile ja paljudele teistele küsimustele saab kindlasti vastuse. Samas ei tasu karta, et Maa väga võõraks teguriks filmis jääb, vaid võimalus on ka näha allpool toimuvat seoses koostööga.

Ootamatult oli jutustajarollis Tom Cruise väga meeldiv giid sellel visuaalsel seiklusel. Tema hääl mõjus rahustavalt ja omapäraselt, samas ei ületrumbanud ja ülevoolanud ta nähtut oma isikuga, mis tavaliselt kipub tema filmides minu jaoks olema väike häiriv faktor.

Puudusena võib mainida, et ma oleks soovinud näha kordaminekute kõrval ka paari apsakat, nendest tulenevaid pingelisi ja kaasa elama panevaid moment ning nende lahendusi. Kogu esitletud tegevus oli väga perfektne, kuigi astronaudid ise mainisid, et vigasid/möödapanekuid/väikseid õnnetusi tuleb ette pidevalt ja palju. Samuti jäi linateos veidi lühikeseks, oleksin hea meelega pikemalt kosmoses ringi uidanud.

Väärib uuesti mainimist: Ma ei väsi kordamast, et IMAX prillid on suurepärased, sest on laiad ning suured, ja ka ekraan on pideva kiituse ära teeninud, sest aitab luua reaalsemat muljet nähtust kuna katab kogu silmapiiri ning näha ei ole midagi muud peale minu ees toimuvat.

Kokkuvõttes: Kindlasti tuleks võimalust kasutada ning kogeda kosmost nii lähedalt, kui me seda muidu kunagi tunda ja näha ei saaks.