kolmapäev, 30. november 2016

Kino: "Täiuslikud võõrad" ja "Doktor Strange"

Tervitus!

Vahelduseks ka PÖFFi väliseid filme!


Pealkiri: Täiuslikud võõrad
Originaalpealkiri: Perfetti sconosciuti
Režissöör: Paolo Genovese
Žanr: Draama, komöödia
Kestus: 1h 37 min
Kinodes alates: 07.10.2016
Nähtud: 10.10.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Vot see film üllatas mind salakavala ja vaikus enne torni algusega, mis äkiliselt tõi esile plahvatuse ja kukkumine kuristikku oli kõrgelt. Süütu, lõbus ja heade kavatsustega algseis vastandus kategooriliselt drastilise lõpuga, kus tegelaste elud olid varemeis. Kõige taga oli süütu mäng, mis toetus usaldusele, avatusele ja sellele, et kogunenud sõprade seltskonnal ei ole omavahel saladusi, veel vähem siis konkreetsete suhtepaaride vahel. Otse loomulikult oli tegelikult kuuepealise grupi pea iga isiku kapis vähemalt üks luukere, mõnel lausa mitu šokeerivat, räpast või sõpruskonna dünaamikat kardinaalselt muutvat saladust. Kui palju pahandust võib üks nutitelefon korda saata, selgus olukorras, kus õhtusöögil panid kõik enda seadmed lauale ja ükskõik mis sõnum või kõne sinna tuli, pidi kõvasti ette lugema või siis valjuhääldi peal kõnelema. 

Loo esialgne helgem ja humoorikam toon võimaldas mitmeid koomilisi ja isegi heldima panevaid stseene. Peatselt aga muutus olukord tragikoomiliseks ja sealtpeale juba traagiliseks. Tegu oli intensiivse emotsionaalse laenguga filmiga, mis üks hetk oli niivõrd tundeküllane, et ka vaatajana olin ahastuses ja tundsin nähtavast immitsevat pettumust, solvumist, viha, reetmist ja lootusetust. Vastandina esimesele, oli teine vaatus loost ääretult pingeline, tempokas ja laastav nii tegelastele kui publikule. Lisaks sai kaasa mõelda ka selle üle, kui hävituslik võib nutitelefon olla valedes kätes ja kui palju me endast ikkagi sinna mõtlematult infot jätame. Samuti sai taas kord teadvustatud kui vähe inimesed ikka üksteist tegelikult tunnevad, isegi need kes arvavad teineteist teadvat läbi ja lõhki. Muidugi paistis, et sellised saladused ja sellistes kogustes ühe laua taga näisid veidi ekstreemsed, kuid samas oli kõik ikkagi täitsa reaalne ja tehtav. Täitsa tõenäoline on, et iga vaataja suhtlusringkonnas on keegi, kes taolisi saladusi varjab. 

Kokkuvõttes: Suurepärane tänapäeva itehnika ja mobiililembelise maailma varjupoolt illustreeriv emotsionaalselt köitev draama, mis oleks võinud küll viimaste stseenidega julgem olla ja selle sirgeks joondumise ära jätta.



-------------------------------------------------


Pealkiri: Doktor Strange
Originaalpealkiri: Doctor Strange
Režissöör: Scott Derrickson
Näitlejad: Benedict Cumberbatch, Rachel McAdams, Tilda Swinton, Chiwetel Ejiofor, Mads Mikkelsen, Benedict Wong
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 28.10.2016
Nähtud: 29.10.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Järjekordne Marveli üllitis on taaskord sama puuga löödud nagu viimased mitu mitu eelmist. Süžee järgib juba tuntud rada ning midagi värsket siia mustrisse lisatud ei ole. Teisalt peab aga tõdema, et uue superkangelase tutvustamiseks oli aeg küps, et veidigi teistsugust maitsenurka sarja lisada. Nagu Wong ütles, Tasujad kaitsevad maailma füüsiliste ohtude eest, Doktor Strange ja tema gäng tegutseb aga müstiliste kurjuste vastu. Just seda midagi salapärasemat, maagilisemat ja hoopis teisel tasandil, nii õhustiku kui võimaluste poolest, sellesse frantsiisi hädasti vaja oligi. 

Benedict Cumberbatch suutis Marveli uusfilmi kangelase kingad igati kiiduväärselt täita ning ta klappis karakteriga päris usutavalt. Samas aga ei näe ma niiväga olukorda, kus sarjas peategelasega mööda pannakse. Kogu produktsioon töötab nimelt saja kümnega, et tervik toimiks ning kompenseerib solidaarselt kõikide kildude möödapanemisi. Siiski, vaatamata soliidsele lõpp-produktile, tundsin ma Marveli väsimust ning süžee oli kuidagi luitunud ja liialt turvaline -- valusalt turvaline kõigis oma valikutes. Näited: järjekordne poolküps ja alakasutatud kurikael, järjekordne tore, sirgjooneline ja igav naissõber/silmarõõm, järjekordne tee eneseleidmiseni pärast tragöödiat või tugevat tagasilööki, järjekordne naljakas sidekick tegelane, järjekordselt keegi ei andnud otsi (need kes andsid toodi ka loomulikult tagasi), ja raske on Strange’i mitte tsipa võrrelda näiteks Tony Starkiga, jne jne. Teisalt, miks lõhkuda valemit mis toimib.

Visuaalselt oli aga tegu kogu sarjas ühega esiletõusvate hulgast. Päris sõnatuks tegevad efektid ja nähtav ei olnud, kuid loitsud ja reaalsuse muutmised nägid ikka päris kihvtid välja. Paaris kohas tuli ette tõelisi ohoooo-momente. Eriti efektiivsed olid sissejuhatavad algusstseenid, kuid ka niisama kätšid maagia ja energia muundamistega olid lahedad jälgida. Tänu teistsugusele lähenemisele visuaalsel poolel, oli ka filmi kliima tuntavalt erinev teiste Marveli lugudega võrreldes. Äärmiselt põnev oleks näha Strange’i ja tema maailma ühes kaadris eelnevate, pigem kahe jalaga maas ning reaalsemate, superkangelaste kõrval.


laupäev, 26. november 2016

Kino: PÖFF 2016 (4) "Polina" ja "Jaht metslastele"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: Jaht metslastele
Originaalpealkiri: Hunt for the Wilderpeople
Režissöör: Taika Waititi
Riik: Uus-Meremaa
Programm: Panoraam; JF Noorteprogramm
Kestus: 1h 41 min
Millal nähtud: 19.11.2016
Minu hinnang: 3.5/5

Ajakava: L 26.11 kell 20.00 Elektriteater, Tartu

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Antud filmist ja seda järgnevast suurest menust kuulsin juba mõnda aeg tagasi. Hea meel oli suur, kui avastasin selle PÖFFi kavast. Seanss sai peatselt väljamüüdud ning ilmselgelt saatis lugu edu ka siin. Pärast kino jõudsin aga järeldusele, et haip võib kohati ikkagi päris kahjustavalt mõjuda. Ma ei ole kindel, kas suhtuksin nähtusse samamoodi ka siis kui ei oleks nii palju kiitust filmi kohta kuulnud. Arvatavasti oleksin leebemalt meelestatud. Ühesõnaga, jah, lugu oli vaimukas, südamlik ja just õiges koguses veider ning omanäoline, teisalt aga oli loo kondikava nii iganenud ja luitunud, et mul tekkis déjà vu. Nimelt olen taolisi filme julgelt miljon korda näinud: Probleemne, enda ja ühiskonnaga pahuksis, poisiklutt saadetakse asumisele ja ennast parandama keset ei midagit. Seal leiab ta aktsepteerimist, tuge ja eluaegset sõprust kõige ebatõenäolisemast suunast. Samas aga, kui valem toimib, mida ta suudab, siis miks mitte seda korduvalt rakendada!

Loo vaieldamatu staar oli pontsakas ja muhe Ricky Baker (Julian Dennison). Tema oli see, kes andis loole hinge ja selle midagi erilist, mis eraldas kasvõi tsipagi nähtu kõikidest teistest samamaitselistest üllitistest. Poisi vastutahtmist kaaslane Hec (Sam Neill) oli pahur ja eraklik vanamees, kellesarnaseid on nähtud küll ja küll. Ei midagi märkimisväärset siin. Õnneks oli keemia kahe tegelase vahel piisavalt olemas, sest selle puudus oleks kaardimajana filmi kokku kukutanud. Alustalaks lool oli ju ikkagi mõlema arenev kiindumus ning kamraadlus, mis kasvas välja tõdemusest, et nad olid kaks isikut keda põhimõtteliselt kellelegi vaja ei olnud. Ülejäänud tegelased ja, mingil määral ka peategelased, olid liialt karikatuurid kindlate narratiivsete eesmärkidega. Nad olid konkreetsete funktsioonidega vahendid Ricky ja Heci seiklustes. Eriti koloriidne näide siinkohal oli lastekaitse spetsialist, kes oli just nii võltsilt hooliv, õel ja tehnilisustes kinni kui kõige üleliialdatum variant hullemast ametiesindajast. “No child left behind” oli tema moto, mis ideaalselt illustreeris naise järjekindlust ja põhimõttelisust. Tegu oli kahtlemata väga koomilise tegelasega, samas aga ka enim reaalsuse ja taluvuse piire ületavaga.

Süžee toetus suuresti ka huumorile, et ennast esiletõusvaks teha. Film algas geniaalselt. Kõik detailid moodustasid kokku pilkunaelutavalt vahva mosaiigi, millega järgnevatel osadel oli raske samale tasemele küündida. Sünnipäevalaulu improvisatsioon Rickyle minisüntesaatoril, Ricky esmane põgenemine, mis viis ta ühe öö jooksul lausa 10 minuti kaugusele uuest kodust – hiilgavaid seiku oli kulbiga. Kui poiss ja vanamees aga kokku kleebiti, tekkisid klišeed ja juba varemnähtud mustrid huumoris. Ricky pidevad kommentaarid ja tema fastsinatsioon gängsterieluga pakkusid aga jätkuvalt koomikat.

Kokkuvõttes oli aga tegu mõnusa ja oma erisuguse stiiliga filmiga, mis sisaldas küll sõgedaid, tüütult ebaoriginaalseid ja raskesti neelatavaid momente, kuid üldiselt parandas tuju ning pani meeled heldima. Loomulikult võttis ta südameasjaks ka publikult naerutada ja selles osas saadi linnuke kirja küll.



----------------------------------------------

Pealkiri: Polina
Originaalpealkiri: Polina, danser sa vie
Režissöör: Angelin Preljocaj, Valérie Müller
Riik: Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa
Programm: Panoraam
Kestus: 1h 52 min
Millal nähtud: 23.11.2016
Minu hinnang: 3/5

Ajakava: P 27.11 kell 15.00 Apollo Kino Solaris

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma tunnistan, et antud filmi meelitasid mind vaatama eelkõige kaks kallimat Polina elus, keda kehastasid Niels Schneider (“Adonis” filmist “Südamelöögid”) ja Jérémie Bélingard (päriselus tuntud baleriin). Üks blond, sarmikas ja poisilik, teine tumedapäiline, salapärane ja mehelik. Mõlemad aga väga oodatud silmailu mulle. Lisaks sellele, lubas filmi žanr hulgaliselt graatsilisi, võrratuid ja inspireerivaid tantsunumbreid, mis pakkusid kenadele meestele lisaks abstraktsemat silmailu. Jah, olen pealiskaudne, kuid mõnikord ei taha ma midagi sügavamat, kui vaid tunda end kinotoolis õdusalt ja imetleda nähtavat. Loomulikult, oli aga antud lool pakkuda enamat kui pelgalt pinnapealset, ning tegu oli omas žanris kindlasti sisuka ja mõtlemapaneva süžeega. Peale selle, oli filmis ka üpris õnnestunud ja konteksti toetav muusikavalik.

Polina on noor ja andekas baleriin, kes sillutanud tee tippu ehk ta võitles välja koha Moskva Bolshoi teatri trupis. Tärganud tunded prantslasest tantsukaaslase vastu ning ebaturvaline olukord pere ümber, paneb tüdruku aga suunduma Prantsusmaale, kus loodab end klassikalise tantsu asemel leida hoopis modernse tantsu läbi. Komistusi tuleb ette aga mitmeid, kuniks neiu suudab endaga üheks saada ja oma tantsuga näidata seda, kes ta tegelikult on. Muide, film põhineb samanimelisel Prantsuse graafilisel romaanil.

Polinat mängib Anastasia Shevtsova, kes on ka päris elus baleriin ning kes valiti välja sadade soovijate hulgast. Tegijatele oli väga tähtis, et peamised tegelased oleksid esmalt tantsijad ja siis näitlejad, et saavutada võimalikult autentset õhkkonda, kuna tants on filmi fookus. Keskseks konfliktiks loos oli aga Polina sisemine võitlus enese kontrolliga ja vabaks laskmisega. Neiu oli, nagu paljud tegelased ka mainisid, suurepärane tantsija – suurepärane tehniline tantsija. Ta hoidis enda emotsioone vaos, ei suutnud olla piisavalt avatud ning oli väga mehaaniline.Ta ei tantsinud hingega. Tants ja eriti modernne tants vajab aga tundeid ja rikkalikku eneseväljendust. Tsiteerin Polina treenerit: “I see a beautiful dancer, but I don’t see Polina.” Just see suutmatus olla tema ise viib neiu Prantsusmaalt Belgiasse, kus ta avastab improvisatsiooni tantsu ning leiab ka partneri, kellega lõpuks end ahelaist vabastav vaimustav etteaste teha. Ja see tõesti oli hingematvalt kaunis, tipptasemel ja lummav. Polina tantsija identiteet oli teinud täisringi ning astunud isegi sammu kaugemale -- ta ei olnud enam sammude ja liigutuste sooritaja vaid lõi neid ka ise.

Tulenevalt Polina emotsioonitust ja kammitsetud väliskestast, vaatamata sellele kui kirglik ja pulbitsev ta seespidiselt võis olla, võttis film üle temaga samasuguse joone. Ehk siis oli süžee enamus ajast suhteliselt vaos hoitud ja isegi tuim. Särtsu oli vähe ning nähtaval puudus vaatajat raputav, või kasvõi liigutav, energia. On arusaadav, et see peegeldas Polina sisemist seisukorda, kuid ma oleksin oodanud tantsuteemaliselt filmilt enam elavust. Ka lootsin, et mu silmarõõmudele loovutatakse enam eetriaega, kuid on iseenesest mõistetav, et süžee keerles muude teemade ümber. Need kes eelistavad filmides kohata palju dialoogi ning üks ühele emotsioone ja suhtlemist, ei oleks vast antud loost ka väga vaimustuses, sest süžee põhineb tunnetuslikel faktoritel: visuaalne, emotsionaalne ning muusikaline.

Nüüd aga seik kinokogemusest, mis mind häbist lausa maa alla vajuma sundis. Seansil oli kohal ka režissöörid, kes pärast filmi oma 20 minutit vaatajate küsimustele vastasid ning enda teost lähemalt tutvustasid. Paar minutit pärast filmi lõpp aga tõusis tubli pool saali püsti ja sammus minema. Režissöörid tulid saali läbi inimeste, kes lihtsalt massiliselt minema jalutasid. Pärast toolide paigutamist ekraani ette ja vestluse algamist, jätkus trend ja kaootiliselt voolasid vaatajad saalist välja. Lõpuks jäi kohtade täituvus hõredaks ning mul oli nii piinlik, nii piinlik, et enamus külastajaid, kas siis ei nautinud filmi, kiirustasid kuskile või ei omanud piisavalt viisakust, et veidike veel istuda ja kübegi austust režissööride vastu üles näidata ja neid ära kuulata. See oli lihtsalt ääretult piinlik ja kahetsusväärne. Õnneks olid režissöörid suhteliselt positiivselt meelestatud või hea enesekontrolliga või ka võib selline olukord olla tavapärane, et nad ei andnud mõista, et oleks taolist massirännet märganudki. Samuti, oli publikus piisavalt neid, kes asjalikke küsimusi esitasid ning vestlus oleks veel edasigi läinud.


esmaspäev, 21. november 2016

Kino: PÖFF 2016 (3) "Kood M" ja "Braavo, tõeline virtuoos!"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: Braavo, tõeline virtuoos!
Originaalpealkiri: Bravo, Virtuoso!
Režissöör: Levon Minasian
Riik: Prantsusmaa, Armeenia, Belgia
Programm: Foorum
Kestus: 1h 32 min
Millal nähtud: 17.11.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Pean tunnistama, et selle filmi müüs mulle maha PÖFFi kodulehel olev Maria Reinupi poolt lisatud kirjeldus. No kuidas mind siis ei motiveeri fraas nagu “hirvesilmadega Kreeka jumaluse moodi paeluvalt nägus klarnetist“? Motiveeris küll ja seda kohe hulganisti. Loomulikult, lubas ka ülejäänu veidralt omanäolist, kuid kaasakiskuvat meelelahutust. Kombinatsioon mustast huumorist, romantikast ning käputäiest thrillerist tundus eriti lootustandev. Noor jumalus oli aga siiski põhiline ligitõmbefaktor. Etteruttavalt, võin mainida, et viimane pettumust ei valmistanud. 

Alik (ehk härra hurmur) oli veidi naiivne, kohmakas ja heatahtlik orb, keda oli kasvatanud tema vanaisa. Mehe elu keerles ümber viimase ja orkestri, mida nad koos juhtisid ning kus Alik sulnilt klarnetit tinistas. Olukord muutus aga korraga täbaraks, kui selgus, et orkestri rahavarud oli sulist raamatupidaja tühjaks teinud. Ükski üdini korrumpeerunud ja maffialik legaalne organisatsioon ei soovinud muusikuid toetada. Sulgedes ukse, avatakse aga aken, ja täitsa juhuslikult sattuski Aliku kätte telefon, mis juhatas ta ümbrikuni, kus sees relv ja raha. Ja nagu naksti sai mehest kogemata palgamõrvar Virtuoos. Lisades siia ekstreemse ja emotsionaalselt piinatud kaunitar Lara, oligi peategelase harmoonilisest ja muusikalembelisest elust saanud üks tohuvabaohu.

Kuigi Alik oli suurema osa ajast nõutu, ülepea kaela jama sees või siis lihtsalt tegi pidevalt alandlikku ja segaduses kutsu nägu, meeldis mulle, et temast ei pursanud hollywoodilikult välja alateadvuses eksisteerinud märulikangelane. Ta oli just niisama saamatu ja hämmingus kui ühelt sirgjooneliselt klassikalise muusika viljelejast taolises olukorras oodata võiks. Samuti, ei avastanud ta endas varjul olevat verejanulist mõrtsukat ja ei hakanud vaenlasi halastamatult tümitama, vaid järgis omale iseloomulikke tõekspidamisi. Isegi kelmikas iludus, kes mehele nagu esimene teismeealik armastus paistis olevat, ei suutnud temas metslast välja meelitada. Pigem juhtus vastupidine, ning Alik mõjus Larale stabilisaatorina. Alik oli üks pai poiss, kes pani teiste huvid ja heaolu enda omadest ettepoole ja oli igati valmis teesklema külmaverelist killerit ainult, et orkester saaks oma väljateenitud grandioosse momendi. Just see hooliv ja soe suhtumine mulle tema juures sümpatiseeriski. Okei, ta oli väga kena väljanägemisega ka, kuid iseloom on põhiline! Vist…

Film andis, arvata võib, et veidi ülepingutatud vaate armeenlaste igapäeva, kus lokkas altkäemaks, vennapojapoliitika, korruptsioon ning igasugune suhtlemine kõrgemate tasanditega oli kui eksimine maffiafilmi. Täisöönud autoritaarseid Vito Corleonesid leidus igas kaadris. Nad olid ka efektiivseks kontrastiks edasipüüdlikule ja südikale nooremale generatsioonile, keda Alik esindas. Olukord nägi kohati päris mannetu ja räämas välja, nii inimeste eluolu kui keskkonna poolest, kuid lõppnoot lool jäi üpris lootusrikkaks. Seda helgemat fooni aitas toetada ka huumor, mis küll mustemat värvi, suutis minulgi muige näole manada ning pragusid masendavasse filmiversiooni Armeenia taustast lüüa. Näiteks, olid koomilisteks stseenideks orkestri etendused maakohtades lehmade keskel tühjadele saalidele, kus vahepeal keset kontserti Alik lihtsalt lambist lavalt tülpinult ära käis, ning seik, kus oma kallimat kaitsta püüdvana, mees siiani iluasjakesena hoitud relva välja otsustas tõmmata, kuid kahjuks, kobakäpp nagu ta oli, kukkus see ja kadus püksisäärde. Loos leidus ka mitmeid kentsakuse ja totakuse poole kalduvaid detaile, mis pärssisid nähtava realistlikkust. Oli aga selgelt näha, et film ei võtnud ennast liialt tõsiselt ning suutis väga hästi aduda, et on omamoodi paroodia nii endast, esitatavast Armeenia kultuurist ja eluolust ning teistest samalaadsetest mustadest komöödiatest.

Miinusena peab mainima, et kuigi süžee ja teostus olid tasemel ning stabiilselt "hea" kategoorias, ei tõustud kordagi "suurepärase" tasandile. Midagi eriti silmapaistvat, eriti meeldejäävat, eriti nutikat ette ei tulnud. Ka oli balanss žanrite vahel mõneti tasakaalust väljas ning sümbioos huumori, põneviku, romansi ja krimi vahel ei olnud ideaalne. Ükski neist konkreetselt ei säranud ning seega jäi segaseks, millena täpselt film ennast ise ette kujutas.


--------------------------------------------------------

Pealkiri: Kood M
Originaalpealkiri: Code M
Režissöör: Dennis Bots
Riik: Holland
Programm: Just Film
Kestus: 1h 37 min
Millal nähtud: 19.11.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Lapselikult entusiastlikud ja endast siiralt rõõmu tundvad mudilaste seiklusfilmid, vaatamata miljonile ebatõenäosele detailile ja lihtsustusele, sobivad mulle kinokülastuseks samahästi kui sisutihedad ning perfektselt kvaliteetsed üllitised. Tundsin antud loo vastu vist isegi rohkem õhinat kui mitmete kõrgklassi PÖFFi valikute suhtes, ning nautisin lugu enam kui sihtgrupiks sobituvad saalikaaslased. No ja mis siis, et süžee oli nagu lugemine ühest kümneni ilma üllatusteta, nähtava usutavus nõudis mult tõelist vankumatut järjekindlust, tegelased olid kahedimensioonilised papp-plakatid ja ega loo baas ise ka nii erakordne olnud. Tegelikult mind aga tõesti see ei morjendanud, sest lülitasin oma küünilise ja pragmaatilise osa mõistusest välja ja kujutasin ette, et olen taas kümne aastane, kes on põnevusest teleka ette naelutatud ja elab kaasa loole "Lammas all paremal nurgas". 

Isabel oli tragi ja hakkaja tüdruk, kelle vanaisa oli eluaeg otsinud legendaarse D'Artagnani mõõka, mis nende pere vaarvanaisale musketääri poolt sai kingitud. Loomulikult, ei olnud otsimisel erilist edu kuniks tüdruk selle südameasjaks võttis. Vahelduvalt tänapäevaste tegemistega, heideti jooksvalt pilke ka minevikku ning sündmuste jadale, mis mõõga tüdruku perre viis ning, mis sellega pärast ikkagi juhtus. Seiklustesse lendavasse kolmikusse kuulusid veel ka Isabeli nohikust tädipoeg ja kohalik südametemurdja, kes ka tüdruku punastama pani. Kolmekesi suutsid lapsed muidugi salapärase ülesande lahendada ning mõõga üles leida. Kirss tordil oli ka tüüpiline tähistamisstseen, koos koogi, musi ja leppimistega -- lõpp hea, kõik hea. 

Jah, lugu oli igati ettenähtav ja tsipa vaimuvaene, kuid ma hindasin, et see tõi tähelepanu ühele tähtsale faktile: legendaarne D'Artagnan ei olnud väljamõeldis, vaid põhines päris ajaloolisel figuuril. Muidugi, on tema ilukirjanduslik karakter meeletult tuntud, kuid tegu on siiski mehega, kelle loomisel saadi inspiratsiooni kellestki reaalsest. Samuti, lastefilmina meeldis antud lugu mulle väga, sest ta oli täpselt see mida eeldasin ja ka tahtsin -- kõige hea ja halvaga. Tegu oli armsa ja lõbusa põikega lapsepõlve seiklustesse filmimaailmas.

pühapäev, 20. november 2016

Teater: "Web Demon"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Web Demon
Lavastaja: Margo Teder
Näitlejad: Elina Reinold, Liis Pokinen, Tanel Saar ja Ago Soots
Teater: VAT Teater
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 27.01.2016
Millal nähtud: 03.03.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Vanuselisel sihtgrupitamisel ei lase mina ennast heidutada. Kui tükk suudab mus huvi äratada ning näib paari tunni ja eurode loovutamist väärt, siis võib mind isegi mudilaste etenduselt leida. Seekord aga sattusin noortelavastusele ja olin vist ainuke üle 20-aastane, kes ei olnud õpetaja ja kes ei tulnud tükki vaatama suurema osa oma klassiga.

Tükk algas otsekui stseeniga õudusfilmist, mis mulle tõesti ka kananaha ihule tõi ning, mis oli oma tontliku õhkkonna ja salapärase olemisega intrigeeriv ja efektne avapauk. Lause peale, kus figureeris sõna “limpsimise,” läheb mul siiani kõhust õõnsaks. Selle tähelepanu naelutava stseeni tulemusena aga kaob 14-aastane tüdruk -- Kerli. Teos kahtlustavaks on kurikuulus Web Demon. Siinkohal sai proloog ka läbi ning algas tegelik süžee, mille eesmärgiks oli leida üles haihtunud tüdruk. Ülesanne langes veebidetektiivile, Mr Crabile (Krabi), kes ühendas jõud interneti turvalisuse eest väljas oleva Spideriga (Ämblikuga), ning koos kaevutakse digimaailma põhjatutesse soppidesse, et müsteerium lahendada. Teekond viis neid ka üliohtlikku, saladuslikku ja petlikku peidetud veebi ehk dark webi, kus paari otsimismisiooniga päevavalgele tulevad tõsiasjad olid vaatajale ootamatud, kuid ka vaimukad, mõtlema panevad või isegi veidralt loogilised.

Igasugu detektiivilood mulle tegelikult imponeerivad, sest on väga põnev kaasa mõelda ning vihjeid kokku pannes nuputada, mis, kes, kus ja miks. Klassikaline, kuid samas igati modernse paketika krimisüžee, oli tükis päris asjalik ning toimunut sai nagu sibulat kiht kihilt lahti koorida. Crab võimaldas oma kunagiste must-valge filmide detektiivi vaibiga nähtavale sügavust ning kontrast mehe ja ümbritseva üli high-tech maailma vahel andis toimuvale värvikamat feelingut. Mulle meeldis Crab’i otsekohesus, sihikindlus ning kulm pidevalt kortsus olek. Mehel oli missioon, mis teda kannustas ning midagi ei lükanud teda sellelt teelt kõrvale. Seda kõike tõi tegelases suurepäraselt esile Crabi osatäitja Tanel Saar. Koos Elina Reinoldiga, kes kehastas Spiderit, moodustatakse tegus partnerlussuhe ning mitte ükski internetiaken ei jää läbi kolamata. Siinkohal pean mainima, et tavapäraseid füüsilisi uksi kasutati kui internetiaknaid, --veebisaite või –keskkondi, ning tegu oli äärmiselt elementaarse, kuid taibuka visuaalse lahendusega.

Tükis osalenud karakterid olid kõik erisorti inimkesta surutud tegijad internetimaailmast. Lisaks peategelastele, kohtuti ka netikohviku vaese robotliku teenindaja või moderaatoriga, kes pidevalt vastu päid ja jalgu sai, püüdes olla viisakas ja korrektne. Samuti kargas areenile troll või siis niisama naga, mis oli üks etenduse tipphetki nii üllatusmomendi, huumori kui ka realistliku faktori poolest. Nimelt ei tea me kunagi, kes on konkreetse internetipersooni taga ning endast võlts isiksuse loomine on ülilihtne ja pigem juba standard. Arvutite maailmas võid sa olla vinge tegija, kuid reaalelus ollakse hoopis… Ühe konkreetse tegelase saladus jääb aga etenduse külastajatele avastamiseks. Naersin ma aga selle üle nii, et kõht krampis. Mainimata ei saa jätta ka Kerlit vedavat vaala, kelle etteaste oli otsekui tipptaseme stand-up komöödia show. Kõige eelneva juures tuleb esile tuua Ago Sootsi, kes kõik need kõrvaltegelased enda kanda võttis ning igat ühte neist meeldejäävalt esitas. Ta oli nagu ühemehebänd, küll ta beatboxis, pidas monoloogi, tegi muusikat, mängis õudseid tegelasi, koomilisi tegelasi ja üldse oli mitu tegelast ühes ja seda kõik märkimisväärselt väljapaistvalt ning isikupäraselt.

Näidendis oli mitmeid detaile, mis esile tõusid ja meeldejäävalt publiku ette toodi. Huumori eest hoolitses dark webi eksimise stseen koos dialoogiga, kus üks ja seesama kartulikoorimist sisaldav seik toimus mitu korda järjest – mingi hetk siis ka tavakiirusest tunduvalt kärmemini. Samuti oli põnev nuputada, et mis eesmärk neil kentsakatel tavakõnest erinevatel lausetel ikkagi oli, mida nii Kerli oma videopäevikusse ja ka mõned teised tegelased nagu mantrat muudkui korrutasid. Minu imestuseks oli tegu tuntud inglisekeelsete laulude sõnadega eesti keele kuues. On ilmselge, et laulusõnad kõlavad tavakontekstis harjumatult, kuid kui neid veel tõlkida ka, siis oli asi eriti imelik. Tegu oli muideks, väga tuntud tänapäeva lugudega ja raputan endale ikka kulbiga tuhka pähe, et kuidas mul nii kaua aega läks, et seda fakti tabada. Kuna lugu paigutub ikkagi internetimaailma, siis ei saa kasutamata jätta võimalust krabada tükike ka arvutimängudest. Seega, märuli eest hoolitses vinge kung-fuliku koreograafiaga action stseen. Kohmakas ja koomiline, kuid lõbus ja ümbritsevaga igati klappiv.

Süžeesse kaasati ootamatult ka internetiarmumise teema ning ohud, mis sellega kaasnevad. Siinkohal ei mõeldud ainuüksi enim kajapinda leidvat pervertide või füüsiliselt ohtlike isikute otsa sattumist, vaid ka ohte enda emotsioonide tagajärjest tulenevalt, nii enesele kui teisele poolele. Pettumine, liiga kõrged ootused ja ühepoolsed tunded suudavad samahästi suuri pahandusi põhjustada, kui halbade kavatsustega reaalsed inimesed.

Kuigi tükk suutis mind mitmete aspektidega positiivselt üllatada, nutikaid lahendusi pakkuda ning kahtlemata olla hariv teismelistele, leidus päris mitu olulist detaili, mis mu head meelt tagasi tõmbasid. Ma ei loe ennast rongist maha jäänuks või võhikuks digimaailmas, kuid ma ei saanud etenduse kõigile internetimaailma vihjetele pihta. Huvitav, kas sellepärast, et ma ei ole konkreetne sihtgrupp või minu tegevused arvutis on seotud muude fookustega kui tänapäeva noorukitel? Või ma lihtsalt ei suuda spetsiifilistes osades nendega sammu pidada? Mind häiris ka tegelaste poolt suuresti inglise keele kasutamine. On igati loogiline, et see keel on internetis A ja O, seda eriti kui tahad kaugemale ja sügavamale ujuda. Samas aga võivad need, kelledel keel niiväga suus ei ole, tükis paljuski ilma jääda või lihtsalt segaduses olla. Ma tunnen ennast inglise keelega äärmiselt koduselt, kuid olles esimeses reas, oli ka mul kohati keeruline tekstist aru saada ning pidin pingutama. Ma ei saanud kõnest sajaprotsendiliselt alati sotti. 

Suurimaks puuduseks näidendis pean aga selle veidi kaootilist ja tükeldatud ülesehitust. Kord kaotas süžee auru ja muutus tuimaks, siis aga liikus sajaga edasi, kui mõni ootamatult lahe tegelane, stseen või dialoog mu pilgu taaskord ainiti lavale naelutas. Selline üles-alla kulgemine oli aga väsitav ning ei teinud tükile teeneid. Konarlik sujumine ei võimaldanud ka alati koheselt ja arusaadavalt haarata, et mis nüüd siis toimub.

Kokkuvõttes: Igati soliidne noortetükk -- hariv ja mõtlema panev. Samas aga oli sisu kohati nagu üle kivide ja kändude.


reede, 18. november 2016

Kino: PÖFF 2016 (2) "Tantsija" ja "Pidage vastu, lapsed!"

Tervitus!

Siin järgmised ülevaated PÖFFilt!

Pealkiri: Tantsija
Originaalpealkiri: Dancer
Režissöör: Steven Cantor
Programm: DOC@PÖFF
Riik: Suurbritannia, Venemaa, Ukraina, Ameerika Ühendriigid
Kestus: 1h 25 min
Millal nähtud: 12.11.2016
Minu hinnang: 3/5

Ajakava: T 22.11 kell 18.00 Apollo Kino Mustamäe

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Kui aus olla, siis ei ole ma näinud seda kuulsat ja paljukiidetud tantsuvideot “Take Me to Church” pala taustal, mis on ka antud dokumentaali kulminatsioon ning mitmedki vaatajad saali meelitas. Vaatamata sellele, otsustasin kino külastada, sest ma siiralt naudin balletti, kuigi telgitagused on võõrad, ning kui nähtava keskmes on niivõrd suurel hulgal distsipliini, annet ja tahet vajava tantsustiili viljeleja, kes on tuntud kui mässaja ja paha poiss, siis intrigeeris mind nende kahe vastanduva poole ühinemine ühes isikus. Asi nähtud, jäi peas kumama aga mõte: kuidas on võimalik taolisest mitmetahulisest, kaasakiskuvast ja potentsiaalirohkest teemast teha veidi igavavõitu dokumentaal.

Mulle ühest küljest meeldis, et film fokuseeris intensiivselt Sergei Polunini taustale ja lapsepõlvele. Vaataja sai piisavalt tervikliku pildi, et aru saada kust ta tuli, miks niimoodi läks ja kuidas tema pere mõjutas mehe tulevast karjääri ja üldisi eluvalikuid. Kõik oli omavahel seotud ning selgelt esile toodud. Märkimisväärselt leidus ka koduvideosid mehe nooruseast, kus ta entusiasmiga sära silmis tantsis või veetis aega vanematega. Kohati oli kurb tõdeda, et see krapsakas ja elurõõmus poisike muutus täiskasvanu eas endaga pahuksis olevaks ja kurnatud meheks. Teisalt aga hakkasin mingi hetk tajuma, et dokumentaali tegelikuks keskseks isikuks oli hoopis Sergei ema. Viimane oli algataja, niiditõmbaja ja kord kaudne, kord otsene vastutaja kõigis poja otsustes või nendeni ajendamises. Ema roll oli tohutu ning kuigi ta suutis ennast omajagu malbena esitada, oli kahtlemata tegu võimuka ja ambitsioonika naisega. Siit tekkis ka minu põhikonflikt ja diskusiooniaine dokumentaali vaadates. Nimelt, poisike Sergei ise niiväga sõnaõigust ei omanud, kuid kumb oleks olnud pere poolt talle isetum ning lapse rahulolu keskpunktiks paigutav valik: kas tema andest maksimumi pigistamine ning survestamine aina kõrgemale ja kaugemale, vaatamata ohvritest, mida pere ja poeg ise pidid selle unistuse nimel lauale panema, näiteks ei näinud isa poega üheksa aastat, kuna töötas välismaal, et poisi õpinguteks raha teenida. Või siis variant, et Sergei oleks balletikarjäärist mööda läinud ning jäänud tavaliseks vaeseks töötajaks väikses Ukraina linnas, mis oleks talle aga pakkunud ümbritseva pere ja ära oleks jäänud pidev enda keha tümitamine ja meeletu pinge, mida balletimaailma tipus olemine tahes tahmata kaasa toob. Samas, kes garanteerib, et üks valik ei oleks olnud hullem kui teine. Mingi hetk andis mees ka mõista, et ema pidev pushimine rikkus mõnes mõttes ta lapsepõlve ja ka järgneva elu. 

Sergei tantsimine ja seda illustreerivad stseenid olid loomulikult võrratud. Mehe karismat ja oskusi on võimatu ignoreerida. Tema, eriti järsult kaldus ülesmäge tõus, komistused ning uued pea tõstmised, olid arusaadavalt ning loogiliselt esile toodud. Filmi oli väga lihtne jälgida, mis jättis ka enam võimalusi nautida imelisi tantsudemonstratsioone. Ma oleksin aga oodanud rohkem kaadreid balleti pahupoolest ning lähivaateid Sergei enda möödapanekutest. Üks stseen, kus mehe jalad olid pärast etendust verevalumites ning ta oli põhjani kurnatud, oli äärmiselt kõnekas ja mõjus. Rohkem selliseid põhjas oleku momente ja pilguheite madalseisudele oleksid nähtavale tunduvalt kaalu lisanud. Põhimõtteliselt, on Sergei tuntud kui balletimaailma üliandekas, kuid üleannetu paha poiss. Seda pigem aga öeldi, kuid ei näidatud piisavalt. Rõhk oli sellel, miks ta oli nagu oli, kuid ma oleks soovinud detailsemalt näha, mida ta siis konkreetselt tegi – mis olid sümptomid. Need paar artikli väljavõtet ei rahuldanud seda huvi.



-----------------------------------------------------------

Pealkiri: Pidage vastu, lapsed!
Originaalpealkiri: Lokah Laqi
Režissöör: Laha Mebow
Programm: Foorum
Riik: Taiwan
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 16.11.2016
Minu hinnang: 2.5/5

Ajakava: P 20.11 kell 14.30 Kino Artis / L 26.11 kell 15.30 Apollo Kino Mustamäe

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Antud film meelitas mind kinno oma lapselikult helge ja lõbusa pakendiga, mis peidab endas ka realistlikult kurblikke noote. Tulemus oli aga tükeldatud ja kaootiline vaade kolme Taiwani eraldatud maaküla hõimurahva lapse igapäevategemistesse, milles puudus esilekerkiv keskjoon ning katsutav eesmärk. Tegu oli loomulikult mõtlemapaneva ja südamliku looga, kuid mulle jäi arusaamatuks, kuidas nähtu omasarnaste kõrval niivõrd märkimisväärselt esile on tõusnud, et õigustada mitmeid auhindu ning kandidaadina esitamist konkreetse riigi poolt parima võõrkeelse filmi Oscari nominentide hulka. Eemaldades süžeest hõimurahvaste eluolu elemendi, oleks lugu olnud sarnane liialt paljude teiste lastekesksete, kuid tõsisemate taustateemadega, filmidele.

Tegelased oli enamjaolt väga sümpaatsed ning neile oli vaevatu pöidlaid hoida ja nende käekäigust hoolida. Isegi ühe poisi alkohoolikust isa vastu oli keeruline viha tunda. Filmi toon soodustas publiku poolt päikeselist ja lootusrikast lähenemist. Samas aga pärssis just seesama faktor mul taustal hõljuvaid tõsisemaid teemasid südamesse võtmast. Probleemid eksisteerisid, seda ei saa eitada, kuid need ei tõusnud piisavalt esile, neile läheneti üle nurga ning pinnale jäid pealtnäha vaid poisid ja nende seiklused. Ka laste lähedased isikud, nagu töökas ja üksi lapselapsi kasvatav vanaema, ingelliku lauluhäälega ratastoolis õpetaja ning vanem vend, kes igati püüab panustada oma pere ülalhoidmisele, olid imetlusväärsed tegelased, kes rohkemal või vähemal määral, elu hammasrataste vahele jäänud. Samamoodi aga, ei mõjunud nende hädad mulle nii muserdavalt nagu oleks pidanud, sest filmi helge ja lapselik õhkkond ei võimaldanud inetumat sügavust. Ka loo lõpp jättis soovida, sest vaatajale jäeti mulje nagu oleks toimuv otsast ära lõigatud ning selle tulemusena oli finaal liialt järsk. Puudus kulminatsioon ning sellest maha tulemine asjaliku epiloogi näol. Minu jaoks ei pakkunud lõppseis rahuldavat resolutsiooni. 

Siiski, oli tegu igati sooja ja meeldiva pilguheitega rohelise ja maalilise Taiwani mäeküla ja sealse rahva tegemistesse. Toredate, siiraste ning tegusate poisikeste tegemistele on alati lõbus kaasa elada. Neis oli ka parajas annuses ulakust ja julgust, mis on alati boonuseks. Ma olen ka tegelikult ääretult rahul, et linateose tooni valik läbis positiivsema prisma, mis ka kontekstiga klappis, sest üdini muserdavad ja lootusevaesed filmid lihtsalt frustreerivad mind.


neljapäev, 17. november 2016

Raamat: "Sa pead suudlema Silvat"

Head lugejaid!

Täna on mul teile pakkuda arvustust raamatust "Sa pead suudlema Silvat", mille autoriks on Birk Rohelend.

Pealkiri: Sa pead suudlema Silvat
Autor: Birk Rohelend
Kirjastaja: Helios Kirjastus OÜ
Ilmumise aeg: Oktoober 2016
Žanr: Kriminaalromaan, põnevik, täiskasvanutele
Lehekülgede arv: 272 lk.
Allikas: Autorilt ausa arvustuse eest
Minu hinnang: 5/5

Kokkuvõte: 

"Ühel õhtul põhjustab ajakirjanik ja väikelapse ema Silva Stökel magamatusest peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Probleem on aga selles, et Helena kadus jäljetult kakskümmend aastat tagasi. Kui Silva asub sõbranna jälgi ajama, saab kiirelt selgeks, et tema kadumise lugu ei ole kaugeltki ainus õõvastav ja verine saladus, mida Omavere pealtnäha rahulik ja vaikne väikelinn endas peidab.
 „Sa pead suudlema Silvat“ on mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?“ küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad."


Arvustus:

Minu jaoks on oluline, et iga romaan haaraks mu endaga kaasa juba esimeste ridadega, et ta köidaks mind raamatu taha võimalikult pikaks ajaks, et ta ärataks uudishimu. "Sa pead suudlema Silvat" hoidis mind nagu oma peopesal (kui mitte öelda rusikas) kinni ja ei lasknud mul enne raamatut käest panna, kui ma olin aru saanud, et mis siis tegelikult juhtus. Esimesed read ja leheküljed on need, mis minu, kui lugeja jaoks otsustavad, kas algaval lool on potentsiaali või mitte. Raamatu algus oli kahtlemata lubav!

"Sa pead suudlema Silvat" on Birk Rohelendi esimene kriminaalromaan, mis on täis Põhjamaade kaasaegsetele kirjanikele omast skandianaavialikku noir müsteeriumi, kus süžee on täis alateadlikku psühholoogilist pinevust ja kus laipade hulk loo arenedes kasvab kiiremini kui seened pärast vihma. Etterutatult tooksin siinkohal ka positiivseid paralleele George R.R. Martiniga ja seda mitte žanri tõttu, vaid oluliste tegelaste suremuse ettearvamatu arvu tõttu.


Romaan on kirjutatud mitme erineva olulise tegelase vaatenurgast ja see andis kogu süžeele juurde mitmetahulisust ja tekitas võimaluse jälgida tegelaste arengut ajas ja näha nende mõtteid ja emotsioone häirivalt suures plaanis ja hirmuäratavalt. Minu jaoks tegi see lugemise nauditavamaks, sest üheplaanilised krimkad on tihti igavad ja ettearvatavad. Kindlasti võib olla lugejaid, kelles mitmed vaatnurgad tekitavad segadust, aga sellesse romaani sobisid need suurepäraselt! Aeg on samuti selle romaani juures olulise tähendusega kuna süžee viib meid tagasi kakskümmend ja rohkem aastat tagasi ajalukku ja hüppab edasi ja tagasi olevikust minevikku luues loole tegevustiku jaoks huvitava raami.

Birk Rohelendi kirjutusstiil on vaatamata põigetele erinevates ajastustes lennukas. Teksti ja dialoogi oli huvitav lugeda ja raamat on kirjutatud visuaalselt. Visuaalselt selles mõttes, et tekst tekitas väga konkreetseid pilte. Nii kohtade, paikade, ruumide kirjeldused kui ka tegelaskujude mõtted oli kirjutatud nii nagu vaataks filmi. Ta kirjutab piltides. Romaani saaks ideaalselt ära kasutada filmi tegemiseks.

Sisu:

Millest siis raamat räägib?

"Sa pead suudlema Silvat" jutustab sünge ja tumedates toonides loo Silvast, kes magamatuse tõttu satub autoavariisse, kus isikus, kellele ta otsa sõidab, tunneb ta ära oma lapsepõlvesõbranna Helena, kes on ametlikult juba aastaid tagasi surnuks kuulutatud. Silva võtab ette teekonna tagasi lapsepõlvemaale, kohta, mille nimi on Omavere. Uuriva ajakirjanikuna asub ta otsima niidiotse, sest ta ei saa üle alateadvuses olevast mõttest, et Helena on ikka veel elus. Silva taastab suhted oma vanaemaga, kellega ta pole aastaid suhelnud ja Omaveres elava lapspõlvesõbra ja esimese armastuse Mikoga, kelle kaudu ta samm sammult tõele lähemale jõuab. Mineviku eest ei suuda keegi põgeneda.

Omavere on koht, mis ajas mul ihukarvad püsti. Kõikidel on saladused, kõik on üksteisega tihedalt seotud. Kohanimi oli väga hästi välja mõeldud. Mina seostasin seda ingliskeelse sõnaga "inbreed",mis kirjeldab tabavalt nii väikesele kohale omast karakteristikat, kui ka süžeele omapäraseid aspekte.


Tegelastest:

Tegelasi on raamatus palju, peategelastest kuni väiksemate, toetavate, tegelasteni välja. Nad kõik kannavad ühel või teisel viisil süžeed edasi ja neil kõigil on oma roll lõpliku pusle kokkupanemisel. Ja uskuge mind, selle pusle kokkupanemine ei ole üldse lihtne! Kangelastest saavad antikangelased, antikangelastest kangelased ja mitte keegi pole ei üdini hea ega ka üdini halb - nii võiks tegelaskujud kirjeldavalt kokku võtta. Mitte keegi pole selline nagu ta esialgu paisatab ja see teeb romaani psühholoogiliselt kaasakiskuvaks ja tegelased mitmekihiliseks ja selle eest tuleb autorile au anda.

Kokkuvõtvalt:

Väga hästi kirjutatud ja erinevatest süžeeliinidest kokkupandud psühholoogiline sünge kriminull, mida oli põnev lugeda. Tegemist on kaasahaarava romaaniga, mis pakub ootamatuid ja ettearvamatuid pöördeid, mis puudutab raskeid teemasid ja mis on kirjutatud kire ja lennukusega, mis pakub lugejale mitmetahulisi värvikaid tegelasi ning kus hirmuäratavate detailidega pole kokku hoitud.

Kindlasti ei soovitaks ma raamatut väga noorele lugejaskonnale, sest teemad, mida raamat puudutab on tõsised, tegelasi langeb murdu ja kirjeldused on kohati detailideni võikad. Kõikidele teistele - soovitan kuumalt! Väga kuumalt!




Autorist:

Birk Rohelend
Birk Rohelend on Eesti kirjanik, kelle esivanemate soontes voolab nii saksa kui ka rootsi verd. Ta on hariduselt geenitehnoloog ning töötab igapäevaselt kommunikatsioonieksperdina. Ta on kirjutanud erinevaid telesarju, sh „Padjaklubi“, „Nurjatud tüdrukud“ ning „Restart“, ning avaldanud nii proosa- kui ka luuleteoseid. „Sa pead suudlema Silvat“ on tema viies romaan, Silva Stökeli kriminaalromaanide sarja avateos.

Raamatu leiad:

Apollos: "Sa pead suudlema Silvat"
Rahva Raamatus: "Sa pead suudlema Silvat"


Head lugemist!





kolmapäev, 16. november 2016

Kino: PÖFF 2016 (1) "Minu ingel" ja "Hing paelaga kaelas"

Tervitus!

PÖFF on kohal!

Nagu eelmised aastad, võtsin ka see aasta oma PÖFFi filmivaliku põhikriteeriumiks nende positiivse mõju mulle. Ehk siis välistasin masendavad, heidutavad, karmilt realistlikud ja kurvad filmid. Valik kitsenes seejärel tunduvalt. Eelistasin linateoseid, mis kategoriseerusid märksõnade alla: soe positiivsus, huumor, armastus. Olgugi siis kasvõi ülikurb, aga ajaloolisi filme ma ka valikust eemaldada ei saanud. Ja siit tulevad mu esimesed ülevaated!

Peakiri: Minu ingel
Originaalpealkiri: Mon Ange
Režissöör: Harry Cleven
Riik: Belgia
Kestus: 1h 18 min
Programm: Foorum
Millal nähtud: 11.11.2016
Minu hinnang: 3/5

Ajakava: L 19.11 kell 20.30 Apollo Kino Mustamäe 

pilt piletilevi.ee kodulehelt
PÖFFi avapauguks sattus mulle unelev ja muinasjutuline lugu armastusest, mis pidi ületama ebatavalise, kuid sügavalt lõhestava takistuse. Nimelt oli poiss nähtamatu. Algselt ei omanud see detail mingit tähtsust, sest tüdrukust kallim oli pime, kuid pärast viimase silmanägemise taastamist, ei olnud olukord enam ignoreeritav. Eelnevalt kompenseerisid mõlemad endis olevaid puudujääke läbi üksteise ning seeläbi moodustasid koos terviku. Kui tüdruk aga juba üksinda terviku moodustas, siis poisi tühimikku niivõrd hõlpsasti enam täita ei olnud võimalik. Järgnevaks loo keskseks dilemmaks paigutuski küsimus: kas kuristik on paarile koosolemiseks ületamatu või suudavad sügavad tunded vaatamata sellele võidutseda?

Lugu oli filmitud nagu õrnade maagiliste elementidega unenägu. Nähtamatu poisi elu jälgitakse alates tema sünnist, millele järgneb idülliline lapsepõlv psühhiaatrihaiglas koos vaimselt haavatud emaga. Viimane on ainuke, kes poisi eksistentsist teab. Kui algselt kaldusin arvama, et laps on ema ettekujutuse vili, siis tema olemasolu kinnitas kokkupuude pimeda tüdruku Madeleineiga. Lapsed muutusid lahutamatuteks ning kõik hetked said veetsid koos. Nende laisklevaid, maalilisi ning tundeküllaseid hetki toodi vaatajani esimeses isikus. Publikule näidati kõike läbi nähtamatu poisi silmade. Tekkis tunne, et olingi see pealtnäha olematu isik. Kaamera liikus ebakorrapäraselt ning fokuseeris tihtipeale väga lähedale -- eriti kauni Madeleine näkku. Filmi lõpuks olin sina-peal tüdruku iga helkiva punase juuksekarva ning tedretähniga. Üleminek noorest tüdrukust ilusaks täiskasvanud naiseks oli sujuv ning tegu oli tõesti nagu sama isikuga vanemas kestas. Kahes näitlejannas oli ka midagi delikaatset ja salapärast, mis aitas tegelasele lisada magnetilisust, sest tuima tükki pea kogu loo jooksul ainuüksi jõllitada oleks äärmiselt nüristav. 

Minu jaoks täisfilmi mõõtu lugu ei küündinud. Tegu oli pigem visuaalselt helge ja veetleva ning toonilt emotsionaalse ja armsa romantilise lühilooga. Seda oli rahustav ja meeldiv vaadata, kuid üldjoontes jäi puudu sügavusest ning põhjendustest, et näiteks miks oli poiss nähtamatu. Ma saan suurepäraselt aru, et need on minu isiklikud pinnud, kuid kuigi ma hindan kõrgelt muinasjutulisi lugusid, olen ma ka kahe jalga kindlalt maas. Ehk siis oleksin oodanud paari realistlikumat elementi või mõnda taustaseletust. Samuti võib film olla ka veidi igav ja veniv, kuna selle tempo on stabiilne ning pigem loid, kui pidevalt vaatajat kaasav ja ergastav. Põhikonflikt kerkib alles lõpus. Teisalt aga, on tegu esteetiliselt igati rahuldava ja isikupärase ampsuga. Lisaks sellele paneb nähtu juurdlema ka selle üle, kas nägemismeel peaks olema tähtsaim, või võiks enam voli anda ka haistmisele, kompamisele ja kuulmisele.


--------------------------------------------------------

Peakiri: Hing paelaga kaelas
Originaalpealkiri: Pisheng shang de hun
Režissöör: Zhang Yang
Riik: Hiina
Kestus: 2h 22 min
Programm: Foorum
Millal nähtud: 12.11.2016
Minu hinnang: 2.5/5

Ajakava: K 23.11 kell 20.30 Apollo Kino Solaris / P 27.11 kell 18.45 Apollo Kino Mustamäe

pilt piletilevi.ee koduelehelt
Läksin antud filmi vaatama ootusega kogeda klassikalist laadi eepilist Hiina suuremat kui elu vaatemängu. Ma küll sain midagi selletaolist, kuid samas oli nähtu ka üpris omanäoline ning segadusse viiv. Põhiliseks komistuskiviks jäi tõsiasi, et lugu oli liialt sügav ning filosoofiline. Mind panevad lihtsalt sellised eriti deep spirituaalsed ja elu mõtte ümber keerlevad filmid tihtipeale kukalt kratsima. Linateos ise aga keerleb ümber Tabei, kes on oma kuritegeliku elu selja taha jätnud tänu müstilistele usumeestele, kes ta surnust tagasi tõid. Taas ellu äratamise põhjusena sai mehele antud ülesanne viia pühakivi sinna kuhu see on vaja viia. Loomulikult, ei tea mees kuhu ta peab õige suunduma. Reisi eesmärk on salapärane ning arusaamatu. Oma rännakutel kohtub Tabei südika ja üksiku neiust lambakarjusega, tumma orvust poisiga ning teiste tegelastega, kelle teede ristumispõhjused Tabeiga ei ole esmapilgul alati selgelt väljajoonistatud.

Lugu nõudis kahest ja poolest tunnist lõviosa, et end käima tõmmata ning minul sellesse sisse elada. Samuti võttis aega arusaamine, et mis žanriga on siis ikkagi tegu ning kuidas on omavahel seotud erinevad tegelased ja nende rajad. Esmalt, jäeti mulje, et rullub lahti ajalooline süžee. Äkitselt aga liikusid kaadris tänapäevased autod ning eelnev arvamus ajalisest perioodist sai ümber lükatud. Siis kumasid läbi üleloomulikud detailid ning arvasin, et rõhk võib langeda fantaasiafilmile. Need aga ülekaalu ei saavutanud. Järgmisena tundus, et tegu on pigem tüüpilise kättemaksuteemal põhineva vesternilaadse looga. Viimane arusaam jäi ka enim vett pidama, kuid lõpp suutis seda seisu oma ootamatu puändiga veidi paigast nihutada. Samas, ei peagi ükskõik mis lugu mulle alati koheselt toimuva puust ette ja punaseks tegema, kuid mul läks omajagu aega, et sotti saada, mis ja miks siiski toimub. Ka tempo oli minu jaoks liialt laisklev ning kulus hulgaliselt aega, et pinget märgatavalt kõrgustesse kruvida. Olen aga ilmselgelt tüüpiline Euroopa kannatamatu, kes ei suuda Aasia zen ning tasa ja targu mõtlemisega kuidagi sammu pidada.

Nagu mainitud, leidus filmis mitmeid paralleelselt toimivaid süžeeliine, milledest mõned nobedamalt ning konkreetsemalt omavahel lõpp sihiga lõimusid, kuid oli ka neid, mis loivasid ning nii ilmselged ei näinud. Need erinevad osad suubusid aga vaevatult ja meisterlikult viimaks ühte ning seosed ja tulemid oli mõistetavad. Teisalt aga, jättis seis vahetult enne tiitreid mind taaskord segadusse. Olin veendunud, et suutsin loole käe peale panna, kuid lõpus löödi mu enesekindlus upperkuuti ja olin taas nõutu. 

Mis mind aga pahviks lõi ning kuhjaga kiidusõnu välja teenis olid looduskaadrid, võrratud võttepaigad, hingematvalt kaunid ja eksootilised vaated Tiibeti metsikule mägismaastikule, kus üks hetk leidus minikõrbesid, siis aga lopsakaid rohealasid. Film suutis loo taustamaailma hiilguse vaimustavalt süžeesse sisse punuda ning tõelist silmailu pakkuda. Visuaalsed maiuspalad aitasid omajagu kompenseerida mu nördimust sisuga seoses.