Teater: "Tähtede all"

Tervitus!

Sattusin esimest korda üle poole aasta taas teatrisse.

Pealkiri: Tähtede all
Teater: Von Krahl
Lavastaja: Lauri Lagle
Näitlejad: Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Katariina Tamm, Markus Truup, Marika Vaarik
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 15.12.2021
Millal nähtud: 06.02.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Sõbranna kutsus teatrisse, sest ta õde jäi haigeks ning ei tahtnud, et piletid raisku läheksid. Lugedes tüki kohta, ütlesin sõbrannale kohe, et ma ei saanud mõhkugi aru millest näidend räägib, kuid lõhnab teravalt millegi mega meta järgi. Mu nina ei vedanud mind alt ja täpselt selline giga diip nähtu ka oli. See tuletas mulle meelde Draamateatri "Kuni inglid sekkuvad", mis on ainuke etendus, mille vaheajal olen lahkunud, sest ema, kellega ma seda vaatasin, ütles, et ta ei suuda seda jama enam hetkegi edasi taluda. Rääkimata veel ühest lisa vaatusest. Antud tükk siiski nii väljakannatamatuna ei mõjunud ning omamoodi suutsin seda isegi nautida. Samas, jõudsin oma veendumusele saada kinnitust, et sellised kaootilised etendused ei leia minuga klappi, isegi kui mõni tükike võib sobida, siis suur pilt jääb mulle ebasümpaatseks. Päris elu on niigi keeruline, mulle ei passi laval näha selle veel komplitseeritumat peegeldust. Ning tihti jätavad mulle sellised struktuurita ja konkreetse sisufookuseta tükid pigem võõra ja isegi laisa mulje. Tundub mugav visata vaatajale ette kokku käkerdunult kõike, mis pähe tuleb, olgu see siis sidus, terviklik ja loogiline või mitte. Mõnikord on hea sisaldada ühte-kahte sõnumit, mitte püüda kõikvõimalikke maailma probleeme korraga lahendada. Äkki oleks pidanud ära nägema lavastaja eelnevad kaks teost, et uusimast sotti saada? Jäi veidi segaseks.

Oleme aga positiivsed, sest minu sees mässas teatris olles üks kahepeaga olevus. Üks naeris, elas kaasa ja teda isegi võlus selline laialivalguv ebakonkreetsus laval. Teine, minu ratsionaalne pool, tundus aga tüdimust ja ei viitsinud süveneda sellesse, et mida mulle täpselt tahetakse siis öelda. Kas üldse tahetakse? Mida pean erinevate tegelaste, tegevuste ja lausete taga tegelikult nägema? Või oli kõik ikkagi üks ühele -- nagu kuulda ja näha, nii ka mõeldi, ilm igasuguse tagamõtteta? Tulenevalt kahe konfliktse poole vaidlusest hindan nähtut kokku keskmiseks, ei üdini halvaks, ei erakordselt heaks. Nähtul oli midagi ligitõmbavat ja pilku ning tähelepanu hoidvat, kuid oma loomuse eelistuse vastu ma ei saa. Tavaliselt kannan sellised näidendid kohe maha ega anna neile minu meelitamiseks võimalust, sest neil lihtsalt ei ole midagi minu peibutamiseks pakkuda. Ka publiku hulgas panin tähele erinevaid võnkeid. Kui alguses oli rohkem kuulda naeru, siis lõpus oli seda vähem, kuigi huumoriloor oli ühtlaselt jagatud. Teisalt, aplaus lõpus oli tugev. Kui ühel pool minust istuvale isikule, mu sõbrannale, etendus niivõrd kuivõrd meeldis, siis mu teisel poolel oleva naise, nagu piinapingile pandu, ohkeid ja peaaegu magamist oli üks hetk lausa kurb tähele panna. Vaene vaevatud proua. Mu sõbranna mainis, et tema just neid nüansse ja ebamäärasust hindas, ehk siis, igaüks võib leida toimunust mingi mõtte, sündmuse või tegelase, mille üle mõtiskleda või kuidagi enda elu ja kogemustega seostada ning nähtu üle kanda. Mainis ta ka, et ükski tegelane ei käinud närvidele, mis pidavat olema suur pluss...

Mis siis laval ikkagi toimus? Põhimõtteliselt, oli vaataja ees kohvik slash baar (?) "Tähtede all", kus istus selle, paistab, et tavapärane klientuur, mis tundus, et ühe õhtu jooksul nägi vahelduva eduga värvilisi ja sulelisi lisa külastajaid, kaotas vahepeal püsikunded ning oli üks dünaamiline sigri-migri, mida ühest toitlustusasutusest võiks nt elaval reedeõhtul tavapäraselt oodata. Pidepunktiks etenduses, mille suutsin tuvastada, olid pidevad eri küsimuste õhku viskamised, mida siis koos arutleti või mis viisid teatud lugude või kogemuste avalikustamiseni, mis omakorda kandsid teema järgmise juurde. Nt sai mitmesugustel viisidel lahatud küsimusi nagu: Kas inimene on loomult hea või halb? Millal te viimati klassikalise muusika kontserdil käisite? Kas teile meeldib rohkem vedel või tugev muna? Kas teile meeldib rohkem öö või päev? Kas sa tunned muret oma tuleviku pärast? Mis on esimene mõte hommikul kui üles ärkad? Kuidas suhtud sellesse kui naine on vanem kui mees (nt 30 aastat)? Milline on kõige hullem haigus (vastusena anti "igavus")? Kas sa tunned, et ühiskond hindab sinu ametit? Esile kerkisid ka konkreetseid kontseptsioonid ja kuidas keegi neid tõlgendas. Nt empaatia, geniaalsus, joomine ja alkoholism, vaesus ja rikkus, jne. Viimase puhul meeldis mulle teema otsekui irooniline käsitlemine, et rikastel on elu meeletult raske: 1 eurot on 1 mure, 2 eurot on 2 mure, 3 eurot on 3 mure... Esitati küsimus, kas sa oled kunagi näinud ilusat vaest? Selle pisaraid kiskuvale ettekande taustal rikaste murederohkest eluolust, surus üks näitleja enda nägu vastu klaasi ning tegi n-ö sea nina ja muid grimasse. Kas see oli varakate mõnitamiseks?

Joomise teema arutlus tegi mulle kõvasti nalja ja ma ei saanud selgelt aru miks, sest jutt oli ju olemuselt kurb. Kas olin lihtsalt tüdinenud ja eriti tundlik? Pärast dialoogi kellestki joodikust, Olkust, küsis üks, et kuidas too suri ning sai vastuse: "Kuidas suri, kuidas suri? Oma okse kätte suri." Ma ei tea mis juhtus, kuid mõnikord tekitab väike ja tähtsusetu detail laiahaardelise ja sügava reaktsiooni. Nimelt, itsitasin ma selle peale oma 10 minutit. Mul jooksid pisarad ja tõmbasin tatti kurku, kuid nii naljakas oli. Laval liiguti ammu edasi, kuid mina ikka itsitasin vaese Olku saatuse üle. Ja ma ei tea miks. Alkoholi teema segmendis esitas Rea Lest, lisaks, suurepärase tausta muusika ja soolo teiste laulujorule, omades instrumentideks erinevaid klaaspudeleid, millede vahel ta kõlistas pulgaga ning eri helisid esile tekitas. Vot seda erikummalist muusikat naise esituses kuulaks veelgi. Aga tulles naeru juurde tagasi, on etenduse põhi tõmbenumber ikkagi selle huumor, kord peen, kord robustne, kord selge, kord arusaamatu. Nt tuletas üks tegelane teisele pikalt kedagi meelde. Tulemuseks hõige: "Victor Crone"! Oli tõesti. Nt ühe tegelase öeldud sõnu parandasid pidevalt teised, sombrero asemel sombreno. Nt kuulsa "Purple rain" asemel lauldi sama meloodiaga "Circle K". Ja palju muud. Tükki pikiti sisse, lisaks, igasugu tänapäeva kultuuri fenomene ja vihjeid, nt vesternlik (või mõeldi Tarantinolikku?) kommenteerimine n-ö "kauboide" poolt, pidev kohvikultus (ei mõista, mis ümmardav värk inimestel sellega joogiga koguaeg on, vastik vedelik!), kuidas saamatu ollakse (inimesed ei oska enam isegi ise kohvi teha, rääkimata kartulite keetmisest) ja mis teema selle singiga oli?

Kokkuvõttes, jah, see on ilmselge, et maailmas on erinevaid inimesi, erinevate arvamustega, erinevate suhtumistega, erinevate mõtetega, erinevatele teemadele keskendumistega, jne. Isegi inimeste endi sees on tohutult erinevaid isiksusi. Ma ei taha aga neid kõikvõimalikke tüüpe ühel ja samal ajal, ühel ja samal laval, üheskoos mõtteid mõlgutamas näha. Selline tunne oli, et sadu tegelinskeid räägib mu peas, samal ajal, kõik erinevat juttu. See mõjub väsitavana ja skisofreeniliselt, sest puudub süda. Ei, püsiv ja ühine asupaik ise ei korvanud keskse liini olematust. Või mõni grandioosne ja, lõppkokkuvõttes, tühi motiiv, a la hinnake üksteise ereinevusi! Samas, elu ongi ebaloogiline ja kõik toimubki korraga ja igal pool. Kindlasti peegeldas tükk elu nagu too on, kuid praegu ei ole reaalsus just midagi mida ma ka meelelahutusena sooviksin näha. Niigi raske on. Õnneks, ei olnud näidend aga, üllatuslikult, üleliia rõhuv või morjendav. Tulemus oli isegi helge ja positiivne! 

P.S. Näitlejamäng ja keemia oli igati tipp-topp!