NuQ Treff 2019 - "Akvaarium", Ljubljana Nukuteater

Tere!

Meie suureks rõõmuks on visuaalteatri festival NuQ Treff tagasi! Ja siit tuleb ka esimene arvustus, Ljubljana Nukuteatri lavastus "Akvaarium".

Akvaarium

Pealkiri: "Akvaarium"
Teater: Ljubljana Nukuteater, Sloveenia
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Miha Golob
Näitlejad: Miha Arh ja Gašper Malnar
Žanr: Visuaalteater, lastele
Vanus: 3+
Kestus: 40 minutit
Esietendus: 16. veebr. 2017
Asukoht: NUKU Ovaalsaal
Millal nähtud: 24. mai 2019
Minu hinnang: 5/5




Sisu:

Lavastuse tegevus toimub akvaariumis, kuhu ilmub üks väike muna. Muna uudistab kõigepealt tühjas akvaariumis ringi ja avastab seal teda ümbritsevat maailma. Muna naudib päikese soojust, ronib treppidest ülesse ja alla, kukub ja ronib uuesti jälle ülesse. Eriti põnevaks läheb muna elu siis, kui ta saab akvaariumisse puhutud lehtede keskel hullata või proovida, mis tunne on esimest korda vees mürada või vettehüppeid teha ja avastada enda jaoks esimest lund ja purjetada jäämägede vahel mööda akvaariumisse tekkinud merd.

"Akvaarium" jutustab põnevaid objekte kasutades loo, mis võtab vaataja kaasa imelisele teekonnale, kus vaataja saab hingest kaasa elada muna seiklustele, olgu see siis suvel, talvel või sügisel.

Mis mulle meeldis?

"Akvaarium" on sõnadeta visuaal- ja objektiteatri lavastus, mis on mõeldud väikelastele ja koolieelikutele, aga mulle kui täiskasvanule lavastus väga meeldis! Hea teater ongi selline, mis pakub igas vanuses vaatajatele elamust.

Kui lapsed minu ümber elasid itsitades ja ahhetades kaasa munale tema teekonnal, siis mina täiskasvanuna imetlesin eelkõige, kuidas sellises kinnises keskkonnas nagu selleks on tühi akvaarium, saab objektide, värvide, laavalampide, tossu, pulbrite, paberitükkide, peegli, plastiktopsi, valguse ja vee kaudu luua midagi unustamatult kütkestavat, mis paneb unustama selle, et akvaariumi ja muna ümber tegutsevad kaks näitlejat, kes tegelikkuses selle maailma loovad.

Akvaariumis toimuv oli nagu õhu, magneti ja vee ning värvide ja mustrite kirev mäng, mis lõi ühe ilusa, lummava ja nauditava terviku. Geniaalselt läbimõeldud ja elluviidud tükk!

Infot visuaalteatrifestivali NuQ Treff 2019 mängukava ja lavastuste kohta leiab SIIT. Kindlasti on tegemist ühe unikaalse ja põneva teatrifestivaliga, kus iga vaataja leiab midagi enda jaoks olenemata vanusest või maitsest! Teile kindlustatakse maailmatasemel teatrielamus!

Teater: "Lärmisepa tänava Lota"

Käisime vaatamas Rakvere Teatri lastelavastust "Lärmisepa tänava Lota". Siin on muljed!

Pealkiri: Lärmisepa tänava Lota
Autor: Astrid Lindgren
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 1 tund ja 45 minutit kahes vaatuses
Lavastaja: Ivo Eensalu
Dramatiseerija: Johanna Huss
Žanr: Lastelavastus, pere
Näitlejad: Getter Meresmaa (TÜVKA), Liis Niller (külalisena), Mihkel Vendel (TÜVKA), Eili Neuhaus, Toomas Suuman, Liisa Aibel, Andrus Albrecht ehk Bonzo
Muusika: "Kõrsikud", sõnad Jaan Pehk ja viisid Bonzo
Esietendus: 8. detsember 2016
Millal nähtud: 16. jaanuar 2017
Hinnang: Mihkel 3 ja Inga 4
Fotod: Rakvere Teatrilt


"Lärmisepa tänava Lotat" kutsus mind vaatama mitu asja: see, et lavastus põhines Astrid Lindgreni kirjutatul, see, et lavastajaks on Ivo Eensalu ja see, et tegemist on muusikalise lavastusega, mille muusika on teinud ansambel "Kõrsikud" ja loomulikult fakt, et ma pole ammu Rakvere Teatri lavastusi näinud. Pettuma ma ei pidanud!

Käisin lavastust vaatmas oma 10-aastase pojaga, nii et antud arvustus sisaldab ka tema mõtteid, mis on üsna erinevad minu enda omadest.

Minu mõtted:


Ivo Eensalu lavastatud lugu on üks lustlik, lõbus ja vahva lavastus, mis sobib vaatamiseks igas vanuses inimestele. Tegemist on koguperelavastusega, mis näitab Lotat ja tema peret läbi kolme loo.

Lota on viieaastane kange tore tüdrukutirts, kes ühel hommikul tunneb, et elu on tema vastu hirmus ülekohtune. Trotsist oma ema, õe ja venna vastu otsustab ta oma asjad kokku pakkida ja naabruses elava tädi Bergi juurde kolida. Tädi Bergile ei anta loomulikult mitte mingisugust sõnaõigust ja nii asubki väike Lota oma uhkesse esimesse majapidamisse - tädi Bergi katusekambrisse. Mitte kauaks küll, aga vähemalt on algus iseseisvaks eluks tehtud!

Tüki käigus näeb vaataja Lotat ka jõulueelsel ajal kangelaslikkust küljest, sest just tema vaprus, pealahakkamine ja  leidlikkus viivad selleni, et Lota pere jõulud saavad päästetud ja jõulukuuskki tuppa toodud. Nagu Lota ise ütleb, ta saab kõigega hakkama.

Vaataja näeb ka seda, kuidas Lota oma sünnipäeva peab. Ta on unistanud sellest, et saab sünnipäevaks endale suurte laste kaherattalise jalgratta, aga mida sünnipäevahommik Lotale ei too, on just see sama unistuste kingitus, mida ta endale ihaldab..

Kolm lugu põimuvad ilusasti kokku üheks tervikuks, mis pakub rõõmu ja äratundmisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Kui enda seisukohalt äratundmisrõõmust rääkida, siis tundsin Lotas ära enda sellest ajast, kui väike tüdruk olin, eriti olid tuttavad Lota isepäisus ja usk, et ta on kõigeks suuteline. Ma usun, et kõik lapsed on tundud jonnihoos seda, et teised on pahad ja vastikud ja kiuslikud ja siis oleme jalgu trampides minema kõndinud mõeldes, et ma kolin nüüd välja; sinna, kus ei ole ülekohut ja sinna, kus saab teha neid asju, mida mina ise teha soovin! Tuttav oli ka see, et kui õhtu kätte jõuab, hakkab hirm ja tahaks koju tagasi, aga näe, uhkus ja kangus ei luba seda mitte!

Võrreldes Astrid Lindgreni raamatu Lotaga on lavastuse Lota märksa jõulisem ja jonnakam ja ma usun, et see on Eensalu poolt tahtlikult nii tehtud, et Lota kasvav iseloom ja esimesed sammud iseseisvumise poole vaatajani jõuaks. Mulle lavastuse Lota, keda mängis suurepäraselt TÜVKAst külalisena Getter Meresmaa, meeldis. Getteri Lotat oli nauditav vaadata, sest näitleja kohalolek hetkes ja lapselikult rollis püsimine olid erakordselt head. Samuti tahaks esile tuua Bonzo mängitud Sigakaru Mõmmi, kes oli kahtlemata minu lemmik. Teda oleks tahtnud kohe kallistada, ta oli täpselt mõmmi moodi siga! Mõmm oli nagu Lota südametunnistus, kes esimese reaktsioonina alati Lotale vastu hakkas. Ta ei öelnud sõnakestki, aga kogu tema kehakeel näitas seda, et Lota tegelikult teadis, mis õige ja mis vale. Getter Meresmaa ja Bonzo omavaheline lavaline keemia ja huumor olid imearmsalt nauditavad!

Eraldi mainimist lavastuse juures vajaks lavastuse muusikaline kujundus ja "Kõrsiku" laulud, mis lisasid mängule hoogu ja temperamenti juurde ning kostüümid, mis olid värvikad ja ajastukohased. Ka lavaline kujundus oli hästi läbimõeldud ja jättis ruumi nii mööbliga vigurdamiseks kui ka liikumiseks.

Üks asi jäi mind lavastuse juures häirima ja see ei tulene niivõrd tükist endast, kuivõrd sellest, kuidas konkreetselt oli kujutatud Lota ema karakterit: ta jättis mulle armastava, ent selgrootu ema mulje. Ma oleks tahtnud teda näha natukene rangemana ja see tuleneb arvatavasti sellest, milline lapsevanem ma ise olen. Ma tean, et Astrid Lindgreni lapsed tema erinevates raamatutes on krutskeid täis ja teevad igasugu vempe nagu ka Lota antud tükis ja see on üks Lindgrenit iseloomustavast asjaolust, mida ma tema raamatute juures väga armastan. Mõtlesin, et kui õudne, kui reaalselt ka kõik emad nii leebed oleksid ja laseksid lastel teha absoluutselt kõike. Eili Neuhausi mängitud Lota ema tekitas mul tahtmise häälekalt välja öelda, et no ei saa nii, et üldse last ei keela ja kui keeladki, siis korra ja ikka lased lapsel edasi jonnida. Ma arvan, et see oli tahtlikult lavastaja poolt nii tehtud ja isegi kui ei olnud tahtlikult, siis igatahes õnnestus see minu kui ema reaktsiooni saamiseks edukalt.

Lota ja tema ema vaheline dünaamika tekitas minus segadust, sest ühelt poolt ma nautisin Lotas olevat tillukest mässajat, kellele ma südamest kaasa elasin ja teisalt, täiskasvanuna ma ise lapsel nii käituda vist ei laseks. Moraalne dilemma, eks? :)

Kokkuvõtvalt - soovitan soojalt lapsed kaasa võtta ja vaatama minna, sest "Lärmisepa tänava Lota" on lõbus lavastus täis huumoit, muusikat ja mängulusti!

Lisaks veel 10-aastase muljed teatrist ja lavastusest.


Mihkli mõtted: 

See oli päris naljakas. Näitlejad olid väga ägedad! Kõige rohkem meeldis mulle Lota. Ta oli hirmus naljakas ja proovis lollusi teha. Muusika oli tore! Tädi Bergi maja mulle meeldis.

Naerda sai palju! Eriti siis, kui Lota andis tädi Bergile leiva asemel surnud kala ja kutsus kala koletiseks!

Annaksin talle hindeks kolm, sest Lota vingus nii palju ja proovis ratast varastada. Ja et ta ei tahtnud kampsunit selga panna ja lõikas selle katki.

Infot "Lärmisepa tänava Lota" lavastuse ja järgmiste etenduste kohta leiab SIIT.

TREFF: "Päike läheb puhkusele" NUKU teatris!

Veelkord TREFFilt!

Päike läheb puhkusele

Pealkiri: Päike läheb puhkusele
Teater: NUKU
Üritus: TREFF 2016
Dramatiseerija ja lavastaja: Taavi Tõnisson
Autor: Kristi Kangilaski
Osades: Katri Pekri, Katariina Tamm, Anti Kobin, Mirko Rajas, Jevgeni Moissejenko
Asukoht: NUKU Auna teatrimaja
Kestus:45 minutit
Žanr: Lastelavastus, vanus 3+, nukulavastus
Esietendus: 30. aprill 2016
Millal nähtud: 05. juuni 2016
Minu hinnang: 5/5





Mulle meeldib NUKU teatris käia, sest tänaseni olen igalt etenduselt saanud positiivse laengu. Olgu tegemist kas lavastusega väikelastele, koolilastele või täiskasvanutele. Ka "Päike läheb puhkusele" polnud erand.

Sisu:

"Päike läheb puhkusele" räägib loo sellest, kuidas päike otsustab peale miljoneid aastaid töötamist puhkusele minna, sest ta on väsinud. Keegi teda kunagi töö eest ei täna ja ta on tüdinud sellest, et teda võetakse iseenesestmõistetavalt. Mõeldud, tehtud! Päike võtab kassi kuju ja otsustab minna puhkama Maale, kus ta ühel vihmasel päeval kohtub tüdrukuga, kelle nimeks on Säde. Säde paneb Päikesele nimeks Kass ja nendest saavad lähedased ja head sõbrad. Samal ajal, kuna Päike puhkab, hakkab ilm Maal muutuma, esialgu vihmaseks ja tormiseks ning seejärel külmaks ja jäiseks. Säde külmetab ja jääb raskesti haigeks. Vaatamata tugevale sõprusele Sädega, peab Päike tegema raske otsuse ja pöörduma tagasi oma töökohustuste juurde ning jätma hüvasti tüdrukuga, kellest ta väga hoolib.


Varjudemäng. Foto: Jaana Süld

Mis mulle meeldis?

Kuna vaatasin seda lavastust just eelkõige visuaalteatri festivali raamides, siis tahaks alustada osadest visuaalsetest efektidest, mida lavastuses kasutati.

Enne etenduse algust mõtlesin ma, et huvitav, miks on lavakujunduses nii palju lampe? Vastuse oma küsimusele sain üsna kiiresti, sest lampe ja nende valgust kasutati minu arvates fenomenaalselt visuaalsete trikkide jaoks, ilmestades vihma, tuult, lumesadu ja palju muud läbi varjude. Varjuteatri elemente oli lavastuses palju ja need oli hästi läbimõeldud.

Vihma tehti ka lõbusalt, piserdati tegeleastele otse ja hulgaliselt pihustitega peale - täitsa nagu päris!

Väga vahvad olid ka lae alla riputatud päikesesüsteemi planeedid koos Päikesega, mis ilmestasid seda, kui paljudele planeetidele Päike oli rõõmu toonud ja tööd teinud. Väikelastele oli päikesesüsteem kindlasti kasulik juba puhtalt visuaalse informatsiooni edastamiseks.

Muusika andis lavastusele samuti juurde, sest ta oli laval toimuvaga imelises harmoonias. Kui oli tormine ilm ja päike oli kiisuna linnatänavatel, siis oli ka muusika sünge. Kui kiisu oli Säde perega koos, oli muusika helgem.

Kõige ägedam antud lavastuse juures olid laste reaktsioonid loole. Kostis nii rõõmukiljatusi, kui ka sügavaid ohkeid ja kohati ka hirmuvõpatusi ja tüki lõpus ka pisaraid ja see kinnitas mulle veelkord, et tegemist oli fantastilise tükiga. Ja mis seal salata, kui Päike Säde juurest ära läks, tuli mul endal ka väike pisar silma - stseenid laval olid lihtsalt südantsoojendvalt liigutavad.

Kokkuvõttes:

Siiras, armas, soe, imeline lugu! Kiitus tervele trupile ja kui teil vähegi võimalik, võtke lapsed kaasa ja kui lavastus sügisel uuesti mängukavasse tuleb, minge vaatama! Kindlustate endale tõsiselt toreda elamuse!

5+ lastelavastus!


Boonuseks 9-aastase Mihkli arvamus lavastusest. Lastelt lastele!

Teater: "Miisu" NUKUs

Oktoobri keskel toimus NUKUs esietendus: lavale toodi tuntud lastekirjaniku Annie M. G.Schmidti teos "Miisu". Käisin ka vaatamas ja väga tore lavastus oli!

Pealkiri: Miisu
Teater: NUKU teater
Autor: Annie M. G. Schmidt
Dramatiseerija ja lavastaja: Andres Roosileht
Osades: Lee Trei, Kait Kall, Riho Rosberg, Laura Nõlvak
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Helilooja ja -kujundaja: Mait Visnapuu
Kestus: Umbes 60 minutit
Žanr: Lastelavastus
Esietendus: 18. oktoober 2015
Millal nähtud: 18 oktoober 2015
Minu hinnang: 5/5


"Miisu" räägib loo kassist, kellest saab naine ja kes peab otsustama, kas ta soovib oma elu jätkata kassina või inimesena. Preili Miisu tee ristub ajakirjanik härra Tibbega, kes armastab kasse ja kes veedaks oma terve ajakirjanikukarjääri kirjutades kassidest. Kuna artiklid kassidest ei sobi ajalehe peatoimetajale, aitab preili Miisu Tibbet. Preili Miisu oskab nimelt kasside keelt ja kassidel on imepärane oskus näha kõike linnas inimestega toimuvat ja nad jagavad oma uudiseid läbi kasside pressiteenistuse Preili Miisu kaudu otse Tibbele. Preili Miisu aitab Tibbel lahendada päris mitu müsteeriumit ja vastutasuks saab Miisu jääda Tibbe juurde elama.

Foto: Indrek Rammus

"Miisu" oli lustakas ja tempokas tükk, kus poldud kokku hoitud ei nalja, laulu ega ka väikeste vallatuste arvelt. Riukalisust ning mängulusti olid täis ka näitlejad, kes tegid sellest armsast loost ka ühe vaatamisväärse show.

Lee Trei oli kass, mis kass. Tema kassilikult nõtke kehakeel, nurruv hääl, graatsiline liikumine tegid temast ühe armsama ja võluvama kassipreili, keda ma laval näinud olen. Lee Trei on enne ka erinevates lavastustes kassi rolle mänginud, aga minu jaoks oli teda esimene kord kassina näha ja mu arust oli ta kassi ehe kehastus. Küll hõõrus ta end vastu härra Tibbet, luuras tema korteris hiiri, mängis unenäopüüdja ja teiste asjadega, mis talle ette juhtusid. Ta oli imearmas ja veenev preili Miisu rollis.

Foto: Indrek Rammus

Teine särav näitleja laval oli Riho Rosberg. Talle oli tükis kanda päris mitu erinevat rolli ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Olgu siis  rahulolematu peatoimetajana, härra Küünarmõõduna, doktor Schuldina, endise õpetaja härra Smitina või kassidena. Ta suutis mängida veidi hajameelset ja tagasihoidlikku endist õpetajat, kelle lähenevast 25 aastasest tööjuubelist kassid teada andsid ja ta säras freudiliku doktorina ja pahatahtliku võtmeid näpu otsas keerutava Küünarmõõduna, kelle lemmikute hulka kassid kindlasti ei kuulunud. Väga ägedad esitlused tema poolt!

Foto: Indrek Rammus

Ka teised osatäitjad, Laura Nõlvak, kes mängis enamuste kasside rolle või siis Kait Kall härra Tibbena, olid toredad ja head, aga jäid minu arvates Lee Trei ja Riho Rosbergi kõrval tahaplaanile.

Eraldi tahaks välja tuua lavakujunduse, mis oli hästi läbimõeldud ja ka kujundatud. Osa lavast võttis enda alla härra Tibbe ärklikorrusel olev tuba ja teisel pool katus. Katuse alla oli paigutatud eraldi ruum ja osa katusest sai ülesse tõsta nii, et sinna alla tekkinud ruumis said toimuda erinev
ad linnaüritused ja vastuvõtud. Mulle meeldis väga, kuidas härra Tibbe tuba oli kujundatud. Tegemist oli tüüpilise kirjaniku (või siis ajakirjaniku) toakesega, kus on nii raamaturiiulid täis erinevaid vidinaid ja mille kirjutuslaual võib leida pabereid, kohvitassi, taldriku sprottidega ja kust ei püüdnud ka trükimasin. Kõik see kokku moodustas armsa korrastatud hubase segaduse.

Foto: Indrek Rammus

Kujunduse ja just eriti kunstilise kujunduse juures tahaks kiita veel kahte asja. Esiteks, kostüümid olid imearmsad! Lee Trei seljas olev kollane kleidike oli selline, mida tahaks endale koju garderoobi! Ja siis veel need nunnud sukad ja kingad, mis sobisid kõik vahvalt ühtsesse komplekti! Ja Kait Kalli härra Tibbe oma pruunides soojades toonides sobis Lee Trei preili Miisu kõrvale nagu valatult. Teiseks, lavastuse kava (ja lavastuste kavadest tavaliselt tihti ei räägita, ehkki peaks!) ei olnud mitte ainult ilus ja kaunilt ning värviliselt kujundatud, vaid ta oli ka hariv ja pakkus lastele nii nuputamist, testide tegemise võimalust ning ABC'd ajakirjanduse kohta. Väga nutikalt läbimõeldud kava, mille vahele oli lisatud ka leht kiisunukkude meisterdamiseks!

Foto: Indrek Rammus

Ma olen täiesti veendunud, et lapsed nägid lavastuses hoopis teistsuguseid asju, kui mina täiskasvanuna, aga mulle see 5-12 aastastele mõeldud lavastus väga meeldis!


"Miisu" on praegu mööda Eestit ringreisil. Minge kindlasti vaatama! Lapsed kaasa ja marss teatrisse! :)