Neljapäev, 29. jaanuar 2015

Kino: "Saint Laurent. Stiil - see olen mina"

Tervitus!

Seekord sai vaatamas käidu palju kiidetud Prantsusmaa poolt esitatud valikut parima võõrkeelse Oscari kandidaatide hulka. Nagu aga teame, valituks ta kahjuks ei osutunud.

Pealkiri: Saint Laurent. Stiil - see olen mina
Originaalpealkiri: Saint Laurent
Režišöör: Bertrand Bonello
Näitlejad: Gaspard Ulliel, Léa SeydouxJérémie Renier, Louis Garrel
Kestus: 2h 30 min
Žanr: Draama, biograafia
Kinodes alates: 23.01.2015
Nähtud: 28.01.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt kinokosmos.ee kodulehelt
Ma ei ole suur biograafiate austaja ning seda eriti kinolinal. Üldiselt jääb mulle tunne, et suur osa eriti lähiajal elanud inimeste elulugudest hõlmavad narkootikume, alkoholismi, masendust, seksuaalset kuritarvitamist, muid sõltuvusi jne. Ja kui aus olla, isik võib olla ükskõik kui kuulus, andekas, imetlusväärne, tark ja edukas, aga mulle lihtsalt ei valmista mingit lõbu jälgida kellegi allakäiku ja seda pea kogu filmi jooksul. Tööalaselt või muudel rinnetel võib ju suurepäraselt minna, kuid kui eraelu koosneb ainult tõsistest probleemides ja just sellel on fookus, siis ma eelistaks põgeneda reaalsuse ja päriselu eest ning vaadata kellegi biograafiat helgemalt poolelt, rõhuga õnnestumistel ning ilusatel hetkedel.

Antud versioon (2014 aasta alguses jõudis kinodesse ka teine samateemaline film) Yves Saint Laurent’i eluloost keskendub aastatele 1967-1976 ning sellesse perioodi mahuvad peale karjääri edukamate aastate ka lahkuminek pikaajalisest kallimast, armumine halbade eluviiside lausa etaloniks tunduvasse Jacques’se, langemine narkootikumide ja alkoholi sõltuvuse mülkasse, loomekriisid, kohtumine muusa Betty Catroux’i ja kauaaegse sõbra ja töökaaslase Loulou de Falaise’ga, haiglaravi sõltuvuste ja psühholoogiliste probleemide tarbeks, mitmed märkimisväärsed moeshowd, jne.

Film illustreerib värvikalt, otsekoheselt, säästmata vaatajat räpasest poolest, et mis tegelikult oli moemaja ja sealse stiiligeeniuse taga ehk mis toimus telgitagustes. Kui aus olla, siis mida rohkem ma mõnikord näen seda vähem tahan teada ja mõnikord ei taha üldse midagi teada, ignorantsus on kohati õndsus. Kaunite riiete, glamuuri, külluse, stiili ja triumfide varjus on pilt aga eriti nukker ja vastupidine säravale ning veatule välisele kestale. Yves Saint Laurent muudkui töötab, kuid inspiratsioon ei ole alati kerge tulema ning vaatamata sellele, et tema ümber on hulganisti inimesi, kes temast siiralt hoolivad ja keda ka tema ülikõrgelt hindab, jätab pidev pinge, stress ja ületöötamine oma jälje. Üks lihtsamaid vastupanu teed minekuid sellises jõuetus ja viletsas seisus on pöördumine kergete nii öelda abivahendite poole nagu igasugu ravimid, sealt edasi on aga juba lihtne tõsta taset ja jõuda narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamise tasemele. Ei möödu palju aega, kui haige ja sõltuvuste küüsis hing hakkab rikkuma ka suhteid ja ähvardab hävitada kogu saavutatu. Eksimine valesse seltskonda ei aita ka kohe üldse mustast august välja rabelemisele kaasa. Siinkohal ei hoidnud film tagasi, et võimalikult detailselt ning realistlikult demonstreerida moekunstniku madalamaid hetki.

Film ise, julgen väita, oli puhas kunst, see oli tuntavalt ja iseenesestmõistetavalt, kui arvestada käsitletud teemat, stiilne, kõik kaadrid olid läbimõeldud, alustades kostüümidest ja kaamera fookusest kuni ruumide sisustuseni ning loodava õhkkonnani. Vaatamata sellele, et ma ei naudi elu pahupoole pikaajalist jälgimist, pean tunnistama, et filmis oli suurepärane tasakaal koleda ja ilusa, piire kompiva ja tagasihoidliku vahel ning vaatamata tõsistele teemadele, ei mõjunud nähtu labaselt, odavalt ning äärmiselt ebameeldivalt. Ma arvan, et sisuliselt ei olnudki võimlik üle võlli minna, sest kõik tundus ja nägi välja lihtsalt niivõrd vaevatu, pehme, suurepäraselt kokku pandud ja stiilne. Eraldi pean veel välja tooma muusikavaliku, mis minu meelest hiilgavalt lõi meeleolu, andis stseenidele värvi ja tõsidust ning oli ideaalselt valitud vastavalt situatsioonidele. Kuulda oli nii klassikat, diskot ja muud sobilikku ning olukordadega klappivat taustamuusikat. Mulle meeldis ka veidi kaootiline ajakulgemine, sest antud film ei kasutanud lineaarset ajakäsitlust vaid hüpati edasi ning tagasi erinevates ajahetkedes filmis keskendatud ajavahemikus.

Euroopa filmid ei ole niivõrd nn tabude piirides kinni kui seda on Ameerika filmid ning kui viimase populaarsetes linateostes ikka paljast rinda või, nii üliharva kui seda võib ette tulla, näidatakse ka mehi täies uhkuses, siis tekitab see rohkem hämmingut, sest filmide vanusereitinguid järgitakse karmilt ning mida kõrgem see on seda vähem on inimesi, kes saaksid seda vaatama minna ja seega sissetulek kahaneb. Antud filmis oli aga näha täies hiilguses mehi, nii peategelasi kui ka muid, üleni katmata naisi ning see oli täiesti normaalne arvestades konteksti. Tegu ei ole nii sisu kui visuaalselt poolelt vaadatuna noortele mõeldud filmiga, sest tegelikult ei häbeneta midagi ega hoita tagasi, kuid seda kõike siiski minemata üle hea maitse piiride.

Kui näitlejatest rääkida, siis olen meeldivalt üllatunud, et sellisest ilusast moosipoisist, nagu Gaspard Ulliel oli, kui esimest korda teda filmides märkasin, on täitsa asja saanud ning seda veel tagasihoidlikult öeldes. Mulle ääretult meeldis kuidas ta Yves Saint Laurent'i kehastas, võtmesõnadeks oli habras, andekas, viisakas, leebe, tasane, tagasihoidlik, väljapeetud ning kui lisada siia ka maneerid, pilk, kehakeel ja hääletoon, siis oligi loodud vaimustav versioon kuulsast moeloojast.

Lemmik tsitaat: "Kas lähme põõsasse?"

Lemmik stseen: Moeetendused.

Kokkuvõttes: Kuigi mulle tegelikult filmi sisu ja selle keskpunt üldse ei imponeerinud, mis on muidugi mu enda eelistus, siis tegelikult objektiivselt vaadatuna oli tegu kiiduväärt ja võrratu eluloo ekraniseeringuga. Kuna film ise oli ka äärmiselt hästi kokkupandud ning detailid tähelepanelikult läbimõeldud, siis ei oska ma muud teha, kui soojalt soovitada filmi kõigile, kes veidigi mõtlevad, kas minna vaatama või mitte. Ikka minna!



Teisipäev, 27. jaanuar 2015

Teater: "Eesriie avaneb!"

Tervitus!

Tallinnast väljapool asuvatesse teatritesse ma tihti ei satu ning seega püüan ikka usinalt ära kasutada võimalusi huvipakkuvaid tükke külalisetendustena näha. Taas kord tekkis selline võimalus.

Pealkiri: Eesriie avaneb!
Teater: Ugala (Salme Kultuurikeskus)
Kestus: 2h 10 min
Lavastaja: Madis Kalmet
Osades: Kadri Lepp, Marika Palm, Terje Pennie (külalisena), Luule Komissarov, Vilma Luik
Esietendus: 20.09.2014
Millal nähtud: 23.01.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt ugala.ee kodulehelt

Olen tähele pannud, et üliharva, kui lähen teatrisse komöödiat vaatama, saan ma ka kõhutäie naerda. Üldiselt muigan paar korda ja võib-olla isegi näitan hambaid, kuid kaugemale asi kahjuks ei kulge. Mind on väga keeruline naerma ajada, eriti teatris ning kohati ei saa ma isegi aru, mis on siis see niivõrd erakordne või itsitust vääriv, mis mulle tõeliselt nalja teeb ja positiivse reaktsiooni teenib. Mu ootused antud etendusele olid aga kõrged, sest lubatul oli hulganisti potentsiaali, peale selle, on lõbusad situatsioonikomöödiad alati teretulnud.

Viis väga erinevat naist, nii välimuselt, iseloomult, eesmärkidelt ning käitumiselt, pärivad teatri, mehelt kellega nad olid kõik erinevat moodi seotud: tütar, tööandja, ema jne. Kuna kõigil on ühesugune osa saadud päranduses, siis on nad sunnitud koostööd tegema kui tahavad, et mahajäätud, tolmu mattunud ja räämas teatrist asja saaks ning hiilgeajad tagasi tuleks. Konflikte aga ei tekita ainuüksi niiväga teravad suhted naiste endi vahel, kui totrad olukorrad ning puhas ebaõnn.

Esimesena pean mainima etenduse vaieldamatut tähte, Luule Komissarovit vanaema Betty rollis. Tegu oli sellise otsekohese, veidi hajameelse, ootamatult käituva ning üllatuslikke, kuid koomilisi fraase ütleva, veidi segaduses vanadaamiga, kelle puhul ma kohati ei olnud kindel kas ta tõesti ei saanud järjepidevalt aru, mis tema ümber toimus või oli ta viiest naisest tegelikult kõige tähelepanelikum. See monotoonne toon, tühi pilk ja jäik kehahoiak olid edu võtmeks, miks kõik mis tema suust tuli, oli puhas kuld. Ka käitumine, näiteks lambist karu kostüümi selga tõmbamine, keset trenni aukartust äratavaid aeroobika liigutuste tegemine jne - tädi oli lihtsalt lahe ja kõva mutt! Iga stseen, kus ta laval oli röövis ta mu pilgu, mõttega, et millega vanamemm nüüd hakkama saab ning just need väiksed nüansid tema tegutsemises ja kehakeeles lisasid omakorda vürtsi, näiteks kiri seljal, "staff" asemel oli "stuff." Humoorikalt unustamatu esitus!

Teistest osalistest jäi silma Pam'i ja Sharon'i tegelaskujud. Esimese kehastamisega sai kenasti hakkama Terje Pennie, olles naine, kes on pelglik kõige uue ning teistsuguse suhtes ja kellel on raske lasta minevikul minna, kuid samas olles keegi, kes vajadusel teeb mida tarvis ning ei vea alt. Marika Palm Sharon'ina omas just õiget annust hooletust, tibilikkust, pealiskaudsust ning entusiasmi. Ma oleks ülihea meelega ka viimase kaaslase Steve'i ära näinud, kuid võib-olla ongi parem, et mees jäi siiski salapäraseks, kuigi roll oli tal etenduses märkimisväärne ja seda just huumori valdkonnas.

Mulle väga meeldis kuidas publik kaasati lõbusal ja vaimukal viisil laval toimuvasse. Kui teater lõpuks oma uksed avas, oli esietenduse publikuks saalis olev rahvas, nähtu oli kui etendus etenduses. Samuti oli loto kihvt idee, eriti kuna osavalt kasutati taas ära ka publikut selles koomilises stseenis. Loos endas hindasin ma väga, et ei mindud libedale teele ning puudus selline tülikas, väsitav ja igavesti veniv kisklemine naiste vahel, vaid kõik suutsid oma probleemid ja kompleksid kõrvale panna ning ühise eesmärgi nimel koostööd teha, kõik möödapanekud, äpardused ning läbielatud sekeldused tõid naisi üksnes üksteisele lähemale. Samuti ei läinud lugu väga emotsionaalseks ja halamiseks, seega saavutati suurepärane tasakaal huumori, tundliku poole, tegelaste arenduse ja süžee vahel.

Vaatamata kõigele märkimisväärsele ja positiivsele jäi tükist midagi puudu. Kuidagi väheks jäi kõigest, nii nalju, humoorikaid olukordi, ebaõnnestumisi, kordaminekuid jne. Kõik aspektid oli kenasti esindatud ja toimisid koostöös edukalt, kuid algsed kogused olid liiga pisukesed, kui vaadata etendust kui tervikut. Näiteks igas mainitus kategoorias saavutati ütleme, et 6-7 punkti 7 punkti skaalal, kogu etenduse kõrgeim tulemus oli aga 10. Seega, kehvasti ei tehtud midagi, oma gruppides venitati välja maksimum, kuid kui ülemmäär oli igas kategoorias juba iseenesest väike võrreldes tüki endaga, siis ei saanud ka etendus 10 punkti 10st kuidagi täidetud.

Mõned meeldejäävaimad pärlid etenduselt:
"Menopaus!," "Talle on okse otsaette kirjutatud," "Realiseerimisetähtaeg on neil 2049," "Karvane saun," "Ta võib tunde kaubelda, kuid lõpuks varastab ta ikka selle asja ära," "Ta nägi oma kirstus väga terve välja," "Kas nüüd on juba hilja keegi teine leida?," " Ta lendab vorsti lõhna peale kohale" jne.

Kokkuvõttes: Kergeks ja kiireks meelelahutuseks on tegu suurepärase valikuga, vaimukad olukorrad ja dialoog on täitsa olemas. Elu mõtet ei tasu siit aga otsida ning kuna enamustel vast ei ole nii karmid tingimused tõesti naerma ajava huumori suhtes, siis eeldan, et paljudele on antud etendus just õige lõbusaks ja naeru näis õhtuks.

Esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Teater: "NO53 Kadunud sõbra juhtum"

Tere!

Harrastuskriitikud käisid koos vaatamas NO53 etendust "Kadunud sõbra juhtum." Siin on arvustus:

Pealkiri: Kadunud sõbra juhtum
Teater: NO99, NO53
Kestvus: 2 h ilma vaheajata
Žanr: Draama, Komöödia
Lavastaja: Juhan Ulfsak
Dramaturg: Taavi Eelmaa
Osades: Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Lauri Lagle
Esietendus: 18 jaanuar 2014
Käisime vaatamas: 14. jaanuar 2015
Hinnang: 5/5

Foto: NO99 kodulehelt, fotograaf Kulla Laas

Teate ju küll seda tuntud eesti kirjanduslikku lauset Oskar Lutsu Kevadest, et "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud"? Mina alustaks seda arvustust nii, et "Kui Inga Liisiga teatrisaalist lahkus, siis etendus ei olnud veel lõppenud". Ärge saage minust valesti aru, ma vaatasin etenduse lõpuni, aga minu peas elas see kujuteldav maailm edasi. Nagu haruldane unenägu, mis mällu sööbib ja sealt kuidagi lahkuda ei taha.

Alustagem siis algusest.

Põhjuseks, miks ma seda etendust vaatama läksin, oli etenduse pealkiri. Nagu öeldakse, ei saa raamatut hinnata tema kaante järgi ja sama käib ka etenduste kohta. "Kadunud sõbra juhtum" pealkiri viitab sellele, et etendus on sõprusest. Kindlasti on, aga ta on ka palju enamat.

"Kadunud sõbra juhtum" oli üks pöörane etendus. Lavastuse esimesed 15 minutit te viibite kinos, kus eesriie on veel ees ja seal näidatakse filmi sellest, kuidas etenduse tegelased valmistavad ette kohtumist kaevuritega. Nad sõidavad kuskile masendavasse paika ja masendavasse hotelli, kus nad planeerivad oma vestlust ja küsimusi kaevuritele. Pärast maaalusesse kaevandusse saabumist satub vaataja nagu õudusunenäkku, ühe tegelase kõige suurem hirm saab teoks: nad eksivad kaevanduses ja äkitselt ümbritseb neid ainult pilkane pimedus.

Eesriie avaneb. Natuke jube on. Ja te oletegi uneäos. Või õigemini etendusel, kus laval toimuv on nagu unenägu. Stseenid vahetuvad, osatäitjad ikka otsivad midagi. Kellegi sõber on kadunud, Kellegi armastus on kadunud. Kellegi koer on kellegi teise naine. Keegi kaotab kruvi ära. Keegi otsib ikka veel kadunud sõpra.

Keset etendust taban end mõttelt, et millest see etendus siis tegelikult räägib. Kusjuures, väga terava ja ääretult vaimuka dialoogiga räägib. Etendus ei leia vastust küsimusele, et kuhu keegi kadunud on. Ta jätab need küsimused lahtiseks. Seetõttu mõtlen ka mina teatrist väljudes veel etendusele, see käib minuga ka jupp aega pärast teatrist lahkumist kaasas.

Väga huvitav tükk oli. Tekst ja dialoog olid fenomenaalselt ja teravalt vaimukad ja ma pean tunnistama, et ma naersin pisarateni. Samas oli natuke kurb ja pidulikult paatoslik ka, sest kadunud sõpra otsides peatuti ka muudel igavlikulistel teemadel ja käidi hingesoppide salajastes kohtades häbematult piilumas.

Näitlejatest. Sünergia oli võimas! Gert Raudsepa ja Rasmus Kaljujärve duo Vikont Raineri ja Von Orlockina oli dramaatiliselt veenev ja lavaliselt tasakaalustav. Mirtel Pohla oli maailma nunnuim Ramses ja veenvalt veetlev Liisi. Marika Vaariku Vikontess oli rahustav ja tema mängitud Uurija pooleldi hullumeelne. I-le pani täpi Lauri Lagle Kaevuri rolliga, kes oli nii hirmutav kui ka armas. Seda viimast eriti intervjuud andes ja publikut kõvasti naerutades.

Lemmikstseen: Intervjuu kaevuriga.

Lavakujundus oli lihtne ja geniaalne ja mis oleks otsekui välja võetud sheakespeare'likust või vanagooti maailmast ja see oli kombineeritud modernsete videoklippide ja -tehnikaga. Eriefektid ja heliefektid panid nii mõnegi inimese võpatama.

Kokkuvõttes:
Taavi Eelmaa dramaturgina ja Juhan Ulfsak lavastajana on ühe tõeliselt laheda vägitükiga hakkama saanud. Tegemist oli sürreaalselt unenäoliku tegelikkusega, mis pani naerma, tekitas küsimusi ja pani mõtlema. Selline teater mulle väga meeldib! Kohe kahju, et sattusime seda ühele viimasele etendusele vaatama!


Häid elamusi!



Kino: "Isamees"

Tervitus!

Ülevaade kinorindelt!

Pealkiri: Isamees
Originaalpealkiri: The Wedding Ringer
Režišöör: Jeremy Garelick
Näitlejad: Kevin Hart, Josh Gad, Kaley Cuoco-Sweeting, Olivia Thirlby
Kestus: 1h 41 min
Žanr: Komöödia
Kinodes alates: 16.01.2015
Nähtud: 17.01.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
No mida ikka oodata totrast, ropust, jalaga tagumikku naljadega meestele suunatud komöödiast? Ikka just sedasama ootadki ja suure tõenäosusega saadki. Vahetevahel juhtub aga nii, et kas tähtede seis on õige või midagi on valesti läinud (loe: kogemata hästi läinud) ning välja tuleb tegelikult päris lõbus, vaimukas ja nauditav film. Otse loomulikult ei ole tegu kaugeltki asjaliku või isegi niiväga kiiduväärt filmiga, kuid ma ei kahetse üldsegi, et seda vaatama sai mindud ning tulemuseks oli poolteist tundi itsitamist ja hea tuju.

Mitte just kõige atraktiivsem ja suhteliselt nohiklik Doug on abiellumas naisega, keda tema sõnul temasugune mitte kunagi endale tavaolukorras ei saaks ning seega oleks väga häbiväärne kui pruut avastaks, et mehel ei ole ühtegi sõpra, kes võtaks üle isamehe kohustused. Siinkohal tulebki mängu professionaalne isamehe teenuse pakkuja Jimmy, ning õige summa eest saab tellida täit paketti, kuhu kuuluvad pulmas osalemise, kõne ja muu kõrval veel lisasõprade leidmine, poissmeeste õhtu, perega kohtumine ja teised jooksvad ülesanded. Kuigi kahe mehe suhe on puhtalt tööalane, hakkab tahes tahtmata koosveedetud aja ja igast lolluste ja äparduste üleelamisel tekkima tõeline sõprussuhet meenutav side.

Piinlikest olukordadest, ootamatutest nurjumistest, äärepealt vahelejäämistest ja äärmuslikest vahenditest antud filmis puudust küll ei olnud, samas aga ei ületanud ropud naljad taluvuse piiri ja ei muutunud vastikuks või üleliialdatuks, välja arvatud stseen koeraga, mis oli mulle päris ebamugav. Muidugi oli filmis piisavalt klišeesid ja kokkuvõttes ei olnud tegu üldse mitte originaalse sisuga, kuid vaatamata kõigele olid naljad sundimatud, loomulikud, lihtsad ja ajasid siiralt naerma, ükskõik kui poliitiliselt ebakorrektsed, arulagedad ja napakad nad siis lõpuks ei olnud.

Mulle meeldis filmi juures, ka selle südamlik alatoon, mida kohati oli raske kogu lolluste ja tobeduste juures märgata. Rõhk oli aga ilmselgelt Jimmy ja Doug'i areneval sõprusel ning selle loomulikku ja vaevatut kulgemist oli tore jälgida. Samas aga jäi mulle veidi arusaamatuks miks just viimane Jimmy suhtumist lähedastesse inimestesse muutma pani, sest vaatamata sellele, et Doug oli heatahtlik luuser, ma ei usu, et kõikide teiste peiude seast, kelle heaks Jimmy oli töötanud, ei leidunud kedagi kellega ta suurepäraselt läbi oleks saanud. Tegelastena olid mõlemad suhteliselt sümpaatsed ning neile oli kerge kaasa elada. Kevin Hart Jimmy'na (võis siis Bic Mitchum'ina - nimi mille Doug välja mõtles) oli vaimukas, lojaalne, soe ja äärmiselt andeks oma alal päästes hädas peigmehi ning kuigi Doug'i kehastav Josh Gad oli veidi puine ja igav, moodustasid mõlemad koos vaimustava team'i ning koostöö laabus libedalt.

Teistest tegelastest jäi väga eredalt meelde latiinost pulmakorraldaja, kellega seoses oli üks väga ootamatu, kuid lõbus üllatus filmil varuks. Samuti oli Jimmy poolt kokku aetud Doug'i uute sõprade bande rohkemgi kui värvikas ja humoorikas, täis igasugu kahtlaseid kujusid. "Lost" sarjast tuntud Jorge Garcia (Hurley) sai ka lõpus kultussarjale oma tsitaadiga noogutuse tehtud.

Lemmik stseen: Kui poissmeeste õhtul politsei peo auto kinni peab.

Lemmik tsitaat: "Miks Põhja-Dakotast?" - "Kas sa tead kedagi Põhja-Dakotast?"

Kokkuvõttes: Kui tahad oma aju ja mured kino ukse taha jätta ja lihtsalt lõkerdada ning isegi mitte piinlikust tunda, et selliste nõmeduste üle naerad, siis on see film just õige valik. Midagi kustumatut, asjalikku, mõtlemapanevat, originaalset sellest filmist oodata ei maksa. 




Pühapäev, 25. jaanuar 2015

Intervjuu: Vestlesime kitarristi ja muusiku Andreas Varady'ga!

Tere ilusat pühapäeva!

Reede õhtul avanes mul võimalus intervjueerida noort ja väga andekat kitarristi ja muusikut Andreas Varady't. Andreas on alates 4 aastaselt kitarri mänginud ja praegu, 17-aastaselt on ta esinenud juba maailma suurtel lavadel koos tuntud kitarristidega nagu Tommy Emmanuel, Louis Stewart, George Benson ja paljude teistega. Maailmakuulus muusik ja muusikaprodutsen Quincy Jones on võtnud Andreas Varady enda tiiva alla, Andreasel on nimelt leping plaadifirmaga Verve.

Üritus: Andreas Varady Trio kontsert
Koht: Kino Sõprus
Kohtumise kuupäev: 23. jaanuar 2015
Küsitles Inga Kupp-Silberg



Kõigepealt, suur tänu kontserdi eest! Alustaks oma intervjuud küsimusega: Kes on Andreas Varady? Kes sa oled?

Ma olen Andreas, ma alustasin kitarrimänguga 4 aastaselt. Mu isa on mind palju inspireerinud. Ta mängis väga palju kitarri, koju tulles võttis ta alati kitarri kätte ja mängis ja ma hakkasin väikeselt tema kitarri mängima ja nii see alguse sai. Ma olen kuulanud ka paljude teiste kitarristide mängu, nagu näiteks George Benson, Charlie Parker, John Coltrane - kõik klassikud. Alates sellest ajast on asjad lihtsalt arenenud.

Kas sa mängid ka mingeid teisi instumente peale kitarri?

Ma mängin natuke trumme ja bassi ja see ongi kõik.

Kuidas sul laulmisega on, paljud muusikud, kes mingit instrumenti mängivad, ka laulavad. Kas sina laulad?

Ei, ma tegelikult ei laula, see pole päris minu teema. Aga jah, peale trummi ja kitarride mängimise, ma armastan muusikat. See, mida sa täna lavalt kuulsid, on teistmoodi muusika, just selles mõttes, et ma kirjutan ka teistmoodi muusikat - eelkõige hip-hop'i. Tegemist on erineva projektiga, millega kallal ma praegu ja ka tulevikus tööd teen.

Kuulasin enne kontserdile tulekut su plaati ja ma olen päris kindel, et ka sina kuulad erinevaid artiste ja muusikastiile? 

Ma olen hip-hop'i kuulanud sama kaua, kui jazzi, aga praegu olen enamjaolt kuulanud ja tegelenud just jazz-muusikaga.

Miks just jazziga?

Tead, mu isa mängis kogu aeg jazz muusikat, see on kogu aeg meil peres kuulamiseks olemas olnud. Ma olen kuulanud igasugu muusikat, samamoodi nagu mu vanemadki ja ma armastan muusikat, aga nii jazz kui ka hip-hop olid minu ümber kogu aeg olemas. Mu vanemad kuulasid seda muusikat ja nii ka mina. Sellepärast ma jazzi juurde sattusingi ja mulle meeldib jazz väga. Tahtsin olla niisama hea, kui need jazzimuusikud, keda kuulasin.

Sinu, su venna ja su isa vahel on laval väga palju mitte-verbaalset suhtlemist..

Jah, meile meeldib koos mängida. Peale selle, et esinemine peab hea olema, on meil alati lahe koos niisama jämmida, kus me anname üksteisele ruumi erinevate asjade proovimiseks ja improviseerimiseks. Meile on koos mängimine puhas lõbu!

Millega sa peale muusika veel tegeled? 

Ma armastan sporti. Mulle väga meeldib jäähoki, korvpall. Peale selle käin ka jõusaalis - siis kui ringsõidul pole. Ma vaatan filme ja mängin videomänge. Mul on palju huvisid. Ma tunnen suurt huvi ka moe ja riiete vastu. Ka tehnoloogia vastu.

Kuidas sa kombineerid kontserte, ringreise oma kooliga?

Ma lõpetasin kooli juba ära, aga mu väikevend käib veel koolis. Praegu on tal koolivaheaeg, nii et ta saab kontserte anda. Muidu oleme proovinud kontserte planeerida nii, et need jäävad nädalavahetusse, laupäevadele ja pühapäevadele ja pühadele või koolivaheaegadele. Kooli direktor saab situatsioonist aru ja on meile väga palju vastu tulnud. Kõige tähtsam puudumisel on tagantjärgi kõik asjad ära õppida ja teha.

Sa oled päris palju ringi reisinud, andnud palju kontserte erinevates maailma paikades. On sul juba tekkinud mingid lemmik esinemiskohad?

Ja, minu lemmikpaik nii külastamiseks kui ka mängimiseks on New York, ka esinemiste puhul. Mulle meeldib see vibe, mis seal on. Ja Los Angeles, ma armastan LA'd ka. Muusika jaoks ma eelistan New Yorki, aga mulle väga meeldib LA vibe. Ka mu meeskond asub LAs. Nii et LAs on alati lõbus, seal saan kohtuda ka mu meeskonna inimestega, näiteks Quincy'ga, kõik mu mänedžerid ja agendid on seal. Seal on väga tore ja see vibe on äge! Ka New York on vinge!

Linn, mis kunagi ei maga?

Jah! Just!

Kuhu sa siit edasi lähed? Mis kontserdid sind ees ootavad?

Kuna tegemist on selle ringreisi lõpuga, siis siit lähme veel Rootsi, Stockholmi paari päeva pärast ja peale seda lähen Slovakkiasse auhinda vastu võtma. Tegemist on auhinnaga, mida jagatakse erinevates kategooriates nagu sport, kunst ja muusika. Mina võitsin muusika kategoorias.

Palju õnne!

Aitäh! Mul on väga hea meel selle üle.

Sa oled Slovakkias sündinud?

Jah, ma olen küll Iirimaal elanud, aga Slovakkias Ungari piiri ääres sündinud. Kuna olen piiri ääres elanud, siis seetõttu räägin ka Ungari keelt. See on nagu Los Angelesis, kus on koos väga palju erinevaid inimesi ja kultuure. Tulevikus ma loodan, et saan kolida kas New Yorki või Los Angelesse.

Kus sa ennast näed 5 aasta pärast?

Arvatavasti New Yorgis või LAs. Teen neid asju, mida armastan. Selle aja peale on mul nähtavasti ka hip-hop album väljas. Ma tahan liikuda koos vooluga, eks aeg näitab, kuhu see vool mind viib.

Suur aitäh intervjuu eest, Andreas!

Aitäh sulle!


------------------

Suured tänud lähevad ka Jazzkaare Talvejazzi korraldajatele, kes selle intervjuu võimalikuks tegid!



Kontsert: Andreas Varady Trio Talvejazzil

Tere!

See nädalavahetus tõi päris palju üritusi. Eile käisin Jazzkaare Talvejazzi korraldatud kontserdil Kinos Sõprus. Siin on kontserdiarvustus. Mul õnnestus eile ka Andreas Varadyga intervjuu teha, aga sellest tuleb eraldi postitus.

Kontsert: Andreas Varady Trio
Žanr: Muusika, Jazz
Koht: Kinos Sõprus
Korraldaja: Jazzkaar, Talvejazz
Kestvus: 1 tund 30 minutit
Minu hinnang: 3/5

Foto: Rene Jakobson

Alustan ausa ülestunnistusega, et mulle jazz meeldib, aga ma ei tea kaasaegsest jazz muusikast väga palju kuna olen olnud enamjaolt vanema jazzi kuulaja. Kui korraldajate poolt kutsuti kuulama, vaatama, siis Andreas Varady kohta taustainformatsiooni otsides ja temast lugedes soov kontserdile minna süvenes.

Mul on hea meel, et ma käisin.

Andreas Varady Trio koosneb kolmest liikmest: Andreas Varady (17), kes on arvatavasti selle trio kõige tuntum liige, kitarril, Adrian Varady (11) trummidel ja Bandi Varady basskitarril. Tegemist on kahe andeka noormehega ja nende isaga.

Trio alustas Andrease enda kirjutatud lugudega ja ma olin nagu kohale naelutatud ja ei suutnud oma silmi eemale tõmmata Andrease näppudelt, mis sõrmitsesid tema Benedetto kittarri kergelt ja näiliselt täiesti ilma igasuguse pingutuseta nii, et Benedetto, Andreas ja tema näpud olid nagu üks terviklikkus. Igasugune teadmatus ja kahtlus kadusid minust päris kiiresti - tegemist on kahtlemata ühe väga andeka noore kitarristiga. Esitatud lugudest oli minu lemmik Mister Diddle. Oma lugude vahele oli kontserdil kuulda ka tuntud jazzmuusikute lugusid, Ja mitte ainult jazzmuusikute lugusid. Trio esitas ka ühe Michael Jacksoni loo, mida nad olid proovinud soundchechki ajal ja hakanud lihtsalt katsetama selle loo rütmi ja tempoga.

Eraldi tahaks välja tuua ka trio kõige noorema liikme, Andrease väikevenna Adriani. Tema oli laval kõige säravam tegelane ja ausalt öeldes ei oleks kontsert ilma tema väljapaistvalt vahva ja natuke ulaka poisilikkusega olnud pooltki see, mis ta oli. Esiteks, on ta väga andekas trummar ja õnneks kasutati tema andekust erinevate trummisoolode kaudu kenasti ära. Teiseks, ta oli laval kolmest kõige elavam. Andreas oli enamjaolt tõsine ja väga muusikale fokuseeritud. Publikuga ta väga ei suhelnud ja selles osas on tal artisitina veel arenguruumi, aga Adrian seevastu naeratas, itsitas ja tagus trumme kohe hingega. Ma arvan, et ka teda ootab ees suurepärane tulevik, sest annet on tal kõvasti!


Trio liikmete omavahelist mitteverbaalset suhtlemist oli huvitav jälgida ja tunda andis ka see, et poisid on nii koos oma isa kui ka üksteisega aastaid mänginud ja see sünergia paistis välja: nad lugeid üksteise silmadest ja näoilmetest välja ka selle, kuidas muusika kulgema pidi, millal rütmi muuta, millal alustada ja millal lõpetada.

Bandi, basskitarrist ja poiste isa jäi laval tahaplaanile, ehkki ka tema kitarrimängu oskus oli suurepärane. Mulle jäi ta silma eelkõige sellega, et ta vaatas kogu aeg kella nagu sooviks, et esinemine juba ükskord otsa saaks ja nätsu mälumisega. Kumbki nendest tegevustest mulle ei meeldinud.

Kino Sõprus oli selliseks kontserdiks väga hea koht, sest saal on hubane ja väike ja tekitas äärmiselt intiimse õhkkonna kontserdil. Peale selle, kuna jazzmuusikale Eestis kuulajaid on, aga tegemist pole kõige kuulatuma ja vaadatuma žanriga, siis oli saal õige suurusega, ainult mõned üksikud tühjad kohad jäid vabaks. Mis puutub publikusse, siis oli publiku seas nii meie Eesti tuntuid kitarriste, jazzihuvilisi näitlejaid ja päris palju noori. Publiku seas tabas kõrv ka selle, et välismaalasi oli kontserdil päris palju ja tundus, et tegemist oli siinelavate tudengite või töötavate välismaalastega, kes olid uudishimust tulnud kaema maailmatuntud noort kitarristi. Oli neid, kes kuulasid esitatud muuikat aktiivselt kaasa elades ja oli ka neid, kes külma ja eestlasliku rahuga ja tundeid sissepoole hoidvalt oma rahulolu tagasihoidliult plaksutades oma tunnustust avaldasid. Publik oli kirju ja see kahtlemata rikastas elamust küll läbi vaimustushüüete kui ka läbi naerupahvakute.

Kokkuvõtvalt,kontsert oli hea ja tegemist oli kahtlemata väga andekate noorte muusikutega, keda ootab ees suur ja helge tulevik. Küll aga jäi neil puudu lavalisest kogemust ja publikuga suhtlemisest. Muusikaliselt oli tegemist toreda üritusega, aga üldmulje oli toores. Arenguruumi poistel veel lavalise küljega on.



Aitäh Talvejazzi korraldajatele! Jääme ootama uusi põnevaid jazzkontserte!


Kolmapäev, 21. jaanuar 2015

Etendus: "Uinuv kaunitar"

Tervitus!

Olen juba kaua oodanud, et seda balletti lõpuks näha!

Pealkiri: Uinuv kaunitar (Pjotr Tšaikovski ballett kahes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 14.11.2014
Millal nähtud: 17.01.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt opera.ee kodulehelt

Nüüd saan eesmärgi lugeda täitunuks, sest Tšaikovski kolmest balletist olen kõik ära kaenud. Kuigi "Pähklipureja" on kolmikust mu vaieldamatu lemmik, ei jää käesolev etendus väga kaugele maha, sest tegu oli värvilise, romantilise, unenäolise ja imelise versiooniga tuntud muinasjutust täis silmailu ning kõrvapaisid - puhas ja võrratu klassika!

Etendus jaguneb neljaks ning mõlemas vaatuses on kaks osa etendusest. Esimese kahe jooksul tuuakse publiku ette printsess Aurora ristsed koos etteastetega heade haldjate poolt ning samuti jõuab ka kuri haldjas ennast energilise, jõulise ja agressiivse tantsu saatel tutvustada ning printsessile nõiduse peale panna, et viimane pärast kedernõelaga ennast haavates sureb. Aeg möödub ning Aurora on nüüd kuueteistkümne aastane ning kuningas on kutsunud neli printsi neiut kosima. Pärast süütult õrritavat tantsu kõigi kandidaatidega juhtub paratamatu ning printsess langeb eelneval Sirelihaldja sekkumisel surma asemel hoopis igavesse unne. Teises vaatuses tutvustatakse printsi, kelle Sirelihaldjas meelitab uinuvat Aurorat päästma, kuna ainult tõelise armastuse suudlus suudab needust murda. Nagu unenäos tantsib prints haldja poolt manatud ilmutisega neiust ning armub jäägitult. Loomulikult järgneb õnnelik lõpp, needus murtakse ning prints ja printsess abielluvad, aga...

Ma loomulikult eeldasin, et lugu oligi läbi, kuid teades, et etendus kestab üle kahe tunni, tundus asi kahtlane. Siis aga kiskus asi veidi veidraks, kuigi ma ei saa tagasi vaadates üldsegi öelda, et ma seda ei nautinud ning see lõbusa, ootamatu ning värske pöördena ei tundunud. Põhimõtteliselt jõudis mu ette pulmapidu, kuhu olid kokku kogunenud mitmeid tegelasi ka teistest muinasjuttudest ning kõik nad esitasid soolosid ja paaristantse. Mulle aga ääretult meeldis kuidas nende esitused läksid kokku tegelaste iseloomude ning olemustega. Näiteks oli hundi metsik ning ründava stiiliga tants ümber Punamütsikese väga vahva. Meelde jäid eriti erksalt aga Tuhkatriinu ja teda taga ajav prints kaotatud kingaga ning iseäranis tantsijanna kleidilt ei saanud ma kohe üldse pilku. Viimane oli tumelilla ning eriti sädelevast, helkivast ning pilkupüüdvast materjalist, mul oli tunne otsekui sajad säraküünlad kaunistasid tema riideid ning hoidsid ainiti mu pilku. Kõige kihvtim ja meeldejäävaim tants kogu etenduses kuulus aga Saabastega kassile ja tema kaaslasele valgele kassile. Tants oli sellises tahan, ei taha, mine ära, ära mine ära stiilis, kiisulik, ulakas, õrritav ning väga väga lõbus.

Ülejäänud tantsudest jäi silma värske abielupaari paaristants ning just eriti kui prints hoidis mitmeid kordi printsessi ühe tantsuliigutuse käigus enda kõrval ühe käega õhus ning oli kohe näha kuidas käsi värises, kuid just see selgeltnähtav pingutus oli see, mis selle eriliseks, andekaks ja suurepäraseks tegi. Samuti ei saa mainimata jätta kurjakuulutavaid ja võimsaid etteasteid kurja haldja Carabosse ja tema käsilaste poolt.

Muusikast pean esimesena mainina äratundmisrõõmu, kui lõpuks originaalkontekstis sai kuuldud Disney samanimelisest animafilmist tuntuks saanud "Once Upon a Dream" pala. Sel ajal esitatud grupietteaste lillepärgadega oli muinasjutuliselt kaunis. Üldisel, kahjuks, rohkem mulle niiväga midagi kõrva ja meelde ei jäänud. Muusika ei olnud minu arvates antud etenduses just tuntavalt väljapaistev, selgesti eristatav ning kõige tugevam pool, eriti kui võrrelda "Pähklipurejaga," kus pea iga pala on kui imeline lugu omaette, iga üks nii teistsugune ja omamoodi ülejäänudest ning need viisid ei taha kohe üldse meelest kaduda, jäävad aastateks kummitama ning soov oleks kuulda neid veel ja veel.

Tantsijatest oli kahtlemata minu suur lemmik, peale härra ja proua kiisu, Sirelihaldjas, kes oli särav, silmapaistvalt graatsiline, õhkas headust ja positiivsust ning iga stseen, kus ta osales, liikus mu pilk automaatselt temale, selline ere ja pilkupüüdev naeratus, vaevatuna näiv tantsimine ning veidi pikem kasv võrreldes teiste naistantsijatega, olid vist tema edu võti. Sirelihaldjas õige pisut varjutas minu jaoks ka Aurorat, kuid viimane vast peabki olema rohkem selline tagasihoidlikult, värskelt, õrnalt ning nooruslikult kaunis, mitte võimsalt ja maagiliselt silmatorkav kui mu lemmik haldjas.

Kiidan ka üldiselt muinasjutulisi, pastellseid ja unenäolisi dekoratsioone, milledest eriti kihvtid olid okkalistesse vääntaimedesse uppuvat kuningriiki kujutavad lavakaunistused koos uinunud printsessi voodiga, mis tõsteti kaablitega õhku rippuma.

Kokkuvõttes: Kuigi pean tunnistama, et Tšaikovski ballettidest on antud etendus mul viimasel kohal, on siiski tegu maailmatasemel, ülipopulaarse ning äärmiselt armastatud balletiga, mis sobib igas vanuses vaatajatele.



Teisipäev, 20. jaanuar 2015

Raamat: "Just nii, härra seersant!"

Tere ilusat teisipäeva!

On aeg esimeseks Harrastuskriitikute eestikeelseks raamatuarvustuseks. Ja selleks raamatuks on "Just nii, härra seersant!", mille on kirjutanud Timo Porval ja Tarvi Tiits.

Pealkiri: Just nii, härra seersant!
Autorid: Timo Porval ja Tarvi Tiits
Kirjastaja: Lifedive OÜ
Lehekülgede arv: 400
Žanr: Dokumentaalkirjandus, sõjaväeline
Allikas: ostetud Apollo raamatupoest

Kokkuvõte:

„Just nii, härra seersant!“ on autorite isiklikule kogemusele tuginev aus ja kaasahaarav jutustus ajateenistusest Eesti kaitseväes, mis pakub nostalgiahetki neile, kel see teekond läbitud ning annab tulevastele ajateenijatele võimaluse ennast ees ootavaks katsumuseks ette valmistada. Naissugu saab siit aimu, mis meestega tegelikult ajateenistuses toimub ning elukutselistele kaitseväelastele või kaitseliitlastele, kes meeste juhtimisega kokku puutuvad, on see kasulik lugemine mõistmaks lihtsõduri mõttemaailma.

 Kirjandusteadlane Sirje Kiin on raamatu kohta kirjutanud nii:
„Kui vahva sõdur Švejk viskas peamiselt nalja sõdurielu absurdsuse ja mõttetuse üle, siis see raamat räägib, naer silmanurgas, aga tõsi taga, Eesti sõdurielu mõttekusest. Lihast-luust kogemustel põhinev ja detailitruu, tundeline ja asjalik, naljakas ja
kohati dramaatiline, põnev ja väljakutsuv. Hästi kirjutatud, ehedalt edasi antud, mahlaka sõdurislängiga teekond, mille jooksul ühest skeptilisest rea-ajateenijast saab oma missioonis veendunud jaoülem, „kes ei vingu, ei hädalda, ei viska püssi põõsasse, ei otsi vabandusi, ei anna alla“ ning võitleb, kui vaja, võiduka lõpuni. Selle mehe ja raamatuga läheksin mina küll luurele. Sõjast rääkimata.“

Arvustus:

Sattusin raadiost kuulama intervjuud autoritega ja kuna intervjuu oli põnev ja intrigeeriv, siis peale seda ostsin järgmisel päeval raamatu ära. Olen ise arusaamal, et Eesti Kaitsevägi on meie väikesele riigile hädavajalik ja et kõik noored mehed peaksid kaitseväes teenima, et omandada meie riigi kaitsmiseks vajalikke oskusi.

"Just nii, härra seersant!" on vajalik raamat. See peaks olema soovituslik kirjandus mitte ainult noortele, vaid ka nende vanematele, et nad mõistaksid, et kaitseväes ajateenimine ei ole aja raiskamine, et nad saaksid aru, milleks kaitsevära teenimine on oluline ja mida seal üldse tehakse.

Mulle kui lugejale, kes on Eesti Kaitseväest suhteliselt kaugelseisev isik, oli see raamat üks erakordselt huvitav lugemine. Mitte ainult sellepärast, et teada saada, millega noored mehed kaitseväes tegelevad, vaid kuidas noored mehed seda ise läbi omaenda kogemuste kirjeldavad. Ma pean tunnistama, et see on ka üks viimase aja humoorikamalt kirjutatud raamatuid, mida ma olen lugenud. Ma itsitasin, muhelesin ja naersin mõnel korral lausa valju häälega, nii et ümberkaudsed inimesed mind uudishimulikult piidlesid, nähtavasti mõeldes, et ise loeb kaitseväest ja siis itsitab. Aga väga peene huumoriga kirjutatud tõsine raamat!

Väga ägedad olid ka raamatu lõppu pandud lisad, kust võis leida vajalikke tähendusi erinevate kaitseväes kasutuses olevatele sõnadele ja ka muud kaitseväs vajalikku dokumentatsiooni. Ma ise kasutasin seda "sõnastikku" esimesi peatükke lugedes päris ohtralt.

Kirjeldused teenistusest ja seal läbielatust olid vahetud ja siirad ja seetõttu olen soovitanud seda raamatut ka tuttavatele noortele, keda peagi ootab ees kaitseväkke minek. Suurepärane lugemine! Jah, ka nendele, kes ise kaitseväkke minema ei pea, sest vaatamata tõsisele temaatikale on selles raamatus ka suur ports meelelahutust. "Just nii, härra seersant!" on nii informatiivne kui ka lõbus lugemine.



Minge ja hankige endale see raamat ja te ei kahetse!



Esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Näitus: "Meri riidekapis" - Tallinna Lennusadam

Tervitus!

Seekord käisime koos ühel põneval näitusel!

Näitus: "Meri riidekapis"
Näituse kestus: 20.09.14-18.01.15
Asukoht: Tallinna Lennusadam - Vesilennuki 6, Tallinn
Meie hinnang: 4/5 

pilt piletilevi.ee kodulehelt


Inga: Alustaks sellest, et kuna ma olen saarelt pärit ja saarel ülesse kasvanud, siis olen ma suure osa oma elust olnud seotud merega ja Lennusadam on üks minu lemmikumaid muuseume. Kui sinna lisada minu armastus kõige vastu, mis on merega seotud, sealhulgas ka meremoega, siis olin Liisi kutsest minna vaatama "Meri riidekapis" vaimustuses. 

Mõeldud, tehtud!

Liis: Mulle ääretult meeldivad meremehe stiilis riided. Ükskõik mis hilp – pluus, kleit, seelik jm, kui tal on sini-valge triibud, või siis ankrud kuskil nööpide või pildina peal, või siis valge triibuga pikad kraed, või siis mereväe stiilis jakid… Kõik meeldib! Sellisel stiilil on lihtsalt midagi rahustavat ja lihtsat, samas mere teemaga kaasneb ikka ju selline salapärasus ning pidev muutlikkus. Seega, kui kuulsin, et selline näitus, pühendatud merestiili ajaloole on avatud, olid mul õhus kaks kätt selle külastamise poolt.

Liis: Esiteks on Lennusadam üks äge koht, mille üle võiks olla uhke iga tallinnlane kui mitte eestlane, sest tegu on põneva, originaalse, suuremahulise ja ääretult huvitava ettevõtmisega. Samuti sobib antud näituse teema suurepäraselt kokku oma asupaiga ümbruskonnaga. Näitus viib külastaja läbi kõigi põhiliste etappide merestiili ajaloos alates selle popiks saamisest kuni tänapäeva moe osaks olemisest, pluss siis tutvustab detailselt kustkohast midagi on tulenenud, miks on just nii ning hämmastab huvitavate faktidega. Hulganisti riideesemeid, pildid, mängud, infotekstid, videod jne kõik illustreerisid suurepärast kõike meremoega seonduvat.



Inga: Ja kui midagi negatiivset üldse etterutatult lisada, siis on see Lennusadama parkla ja sinna autoga ligipääs. Küll on kurb, et Tallinna ühe hinnatuma vaatamisväärsuse ümbrus näeb välja nagu mülgas. Lihtsalt piinlik, et linn seda ümbrust või kasvõi parklat korda ei tee!

Liis: Natuke õnnetu olin aga selle üle, et oleksin oodanud veidi rohkem, ei midagi spetsiifilist vaid lihtsalt rohkem. Näitus suutis edukalt tähelepanelikule ja aktiivsele külastajale pakkuda kõike peamist ja veel lisaks, mida võiks teada või on põnev kuulda meremoest, selle ajaloost ning üksikasjadest. Siiski, tahtsin enamat, sest teema on mulle tõesti huvipakkuv. Vaatamata mu ahnusele, oli näitus tegelikult igati informatiivne, kiiduväärt ning jäin tegelikult rahule. Soovitus külastajatele: lugege ikka kõik tekstid seintel läbi, muidu jääb väga paljust ilma! Täisväärtusliku elamuse saab vaid kui teha mõlemat, vaadates ja lugedes, kuid tean, et viimast inimesed eriti ei suvatse teha.

Inga: Meri riidekapis oli üks vahva elamus! Mina isiklikult õppisin päris palju meremoe ajaloo ja tänapäeva kohta. Nii nagu Liis, lugesin mina ilusasti kõik infostendid läbi, alates sellest, kuidas meremood üldse tekkis, kuidas see mereväes kuninglikult perelt Inglismaal üle võeti, kuidas Venemaal kuninglikust soost võsukesed mereteemalisi rõivaid kandma hakkasid kuni siis tänapäeva välja. Eraldi osa oli pühendatud trikoode kujunemisele kui ka üldse ranna- ja supluskultuurile. Me itsitasime kahekesi imetledes 19. sajandi rannariideid võrreldes neid tänapäevaste bikiinidega. Kusjuures, osad disainid 19. sajandist olid päris vinged!

Inga: Huvitav oli ka see osa näitusest, kus tutvustati meie Eesti mereväe vormi ja tutvust sai teha ka mereväe "pagunitega". 

Ma proovisin ära ka tuulekambri, kus sai nuppudele vajutades proovida erinevaid tuultugevusi. Kambri uks taga oli võimalik proovida HH tullekindlaid jopesid, nii et mina panin endale ühe jopedest selga ja läksin tuulekambrisse tuultega võitlema. Muidugi, maksimum tuuletugevus, mida proovida sai, oli 15m/sek, aga mida see pisukene ikka ühele saarlasele ja merekaru järglasele teeb. Ma oleks tahtnud ikka korralikku orkaani järele proovida. Muidugi, pean siinkohal mainima, et HH joped on tõesti tuulekindlad!


Liis: Igasugu mõtted, erilist ja meeldejäävat näituselt:

Moelava (catwalk) lisamine ja sellel kõndimise võimalus oli kihvt lisaboonus ruumis, kus oli näha viimaste aastate Eesti disainerite mereteemalised riided. Mõned kleidid olid tõesti imeliselt kenad!

Inga: Mina proovisin ka Catwalki järgi. Eriti äge oleks muidugi olnud mereteemalisi rõivaid seal näidati, aga kuna me ise teemakohaselt riides ei olnud, siis nautisime meie Eesti disainerite mereteemalisi rõivaid 2015 aasta kollektsioonist.

Liis: Eriti nostalgiline oli puhkenurgas näha "Nu Pagadi" multfilmi ning tõdeda, et Volk ju on ka märkimisväärt meremoe austaja oma altlaienevate pükste ning triibulise särgiga.

Inga: Lastenurk oli vahva! Eriti meeldisid mulle seal mereteemalised multikad ja mereteemalised põrandapadjad, kus lapsed ja ka täiskasvanud said jalga puhata ja multikaid vaadata!

Liis: Palju nalja sai meil näituse sissekäigu juures oleva suure pildiga, kuhu sai näod sisse panna. Millegipärast ükskõik kuidas me ka ennast ei paigutanud oli tulemus ikka kuidagi halenaljakas ja kentsakalt koomiline. Pildid olid kaks nööri tõmbavat naist ning millegipärast tundus igal fotol, et meil ei olnud kaela ning pea oli otse õlgadel. Meremoe modelle meist vast ei saa!

Suur osa näitusest keskendus mereväe vormidele, kuna see on ju loomulikult meremoe massidesse jõudmise algpunkt ja inspiratsioon. Lahti oli seletatud kuidas riietuse või sümbolite abil kindlaks teha mereväelase auastet ning näha milline on pidulik riietus ja milline igapäevane.

Riideid endid nägemiseks oli igasuguseid, küll lasteriideid, küll tavaliste meremeeste omasid, küll kõrgmoodi jne. Üks komplekt koos mannekeeniga tekitas mul erilist äratundmisrõõmu, sest see nägi välja just kui see konksuga tapja filmist "Ma tean mida sa tegid eelmine suvi." Huvitav oli ka vaadata ühte kalameeste triibulist sviitrit, millest mul vist on endalgi üks või enam versiooni kapis. Välja olid ka toodud klassikalise mereriietuse eri materjalid, eri olukordade ja ilmastikuolude jaoks, mida oli tore ka oma kätega läbi katsuda.

Eraldi ruum oli ka mõeldud merestiilis lasteriietele, mid olid äärmiselt armsad ning just lastele mõeldud riided olid esimene samm antud moe jõudmisest massidesse.

Lõbus fakt: pikk krae särkidel oli muuses selle praktilise eesmärgiga, et selle abil sai kaaslasi tagasi tõmmata, kui keegi hakkas üle parda kukkuma.




Teisipäev, 13. jaanuar 2015

Teater: "Hiirtest ja inimestest"

Tervitus!

Vahelduseks taas ühe uuema etenduse ülevaade.


Pealkiri: Hiirtest ja inimestest
Teater: Linnateater
Kestus: 1h 45 min
Lavastaja: Vallo Kirs (Ugala)
Osades: Mikk Jürjens, Indrek Ojari, Aleksander Eelmaa, Alo Kõrve, Mart Toome, Henrik Kalmet, Kaspar Velberg, Märt Pius, Maiken Schmidt
Esietendus: 04.10.2014
Millal nähtud: 19.12.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Vat oli see alles üks morjendav, kurblik, lootusetuse ja üksindustunnet soodustav tükk. Peategelased kõik unistasid millegist paremast, pääsemisest sundseisustest ning allasuruvatest ahelatest, kuid lootused purunesid paratamatult ning lõppkokkuvõttes suhteliselt traagiliselt. Antud etendus American Dream'i küll ei ülistanud, otse vastupidi. Süvenes vaid arusaam, et inimene on oma muredega üksi, isoleeritud on võimalik olla ka teistest ümbritsetuna, sa võid püüda ja planeerida, kuid eesmärk jääb ikkagi saavutamata ning just eriti trööstitu oli teadmine, et tegelikult ei oldud soovidele ligilähedalgi ning kõik oleks varem või hiljem ikka kokku kukkunud.

Üks aspekt millega etendus suurepäraselt hakkama sai oli tagada vaikselt pealispinna all luurav pingeline õhkkond kogu toimuvale. Ma ei saanud üle tundest, et kirves rippus järjepidevalt õhus ning oli iga hetk kukkumas. Tundsin sellist halba aimust, et midagi väga hullu saab peatselt juhtuma, ning et need vahepealsed helgemad küljed ja näilised edasiminekud olid vaid ajutised ning vaid selleks loodud, et kukkumine oleks valusam. Mõtlesin, et küsimus ei olnud kas, vaid millal ja kuidas tragöödia ennast ilmutab. Plahvatusohtlikku õhkkonda õhutasid veel eri konfliktid, milledest puudust küll ei tekkinud. Kas löök tuleb seoses impulsiivse ja ägedaloomulise Curley'ga, kas suudab tema naine bensiinile tiku heita, kas Lennie saab hakkama millegi tahtmatult koletuga, kas George'il katkeb kannatus, kas Candy kaotab mõistuse... variante õnnetuse ajendiks jätkus. Etendus oli kui üks pidev tõus, millele järgnes järsk ning ootamatu langus.

Kiitust teeniv ja esiletoomist vääriv oli ka veel tõsiasi, et vaatamata sellele, kas tegu oli negatiivse, neutraalse või positiivse kumaga tegelasega, üllatavalt lihtne oli neile kaasa elada ning nende tegemistest hoolida, mis iganes puudused, probleemid või kummitused neid siis ei vaevanud. Nad olid kõik väga inimlikud ning kaasahaaravad. Karakterite loomine ning nende vormimine publikule korda läinuks, tundus, et oli meisterlikult lihtne. Lisades siia ka veel paras doos huumorit, mis mind alati tõmbab, ning kooslus on igati õnnestunud.

Mind natuke aga ärritas, mis aura ja roll sunniti peale ainukesele naistegelasele, kes tehti otsekui ainuisikuliselt ja, minu arvates, ebaausalt pea kõige halva põhjustajaks. Teda esitleti kui sellist süütumat ja endale mitte aruandvat versiooni femme fatale'ist, kes oli seal ainult selleks, et mehi, nendevahelisi sidemeid ja unistusi kõikuma panna. Ta oli otsekui kaunis ja hooletu patuse kiusatuse kehastuse.

Antud etendusel oli ka tuntavalt toimiv ja edukale koostööle suunatud õhkkond ning asi toimis kui õlitatud mootor. Mulle meeldejäävaima esitusega sai hakkama aga Indrek Ojari Lennie'na, kes oli süütult ja lapselikult meeldiv kui suur kaisukaru, kuid samas kui ootamatu käitumisega ja enda jõudu alahindav karu metsas. Ka George'i kehastanud Mikk Jürjens mõjus väga sümpaatsena, asjalikuna ning auväärt mehena, kuigi ta oli väsinud, tüdinud, alla andmas, rühkides edasi vaid õilsa eesmärgi nimel, tegemaks enda kui ka Lennie unistused tõeks. Veel mõjus mulle väga sügavalt Candy tegelaskuju ning eriti kõrvallugu seoses tema koeraga. Koera saatus ja Candy saatus olid sümboolselt äärmiselt sarnased ning samuti sai paralleele tõmmata viimaste ning George'i ja Lennie vahel. Samas ma tegelikult olin mõnes mõttes lõpplahendusega rahul, sest George lõpuks sai täiskasvanuks, teisalt oli see siiski väga kurb ning otsekui etenduses paljuräägitud unistuse lõpp.

Seekord oli Hobuveski jagatud kaheks ning etendus toimus kahe üksteisest eraldatud publiku vahel. Seadsin end taas esiritta ning olin tegevusele nii lähedal kui võimalik ning loomulikult võimendas see kogetut mitmekordselt. Toimus ka üks vahejuhtum (vähemalt tundus sellena, kui jälgides näitlejate reaktsioone) lavadekoratsioonidega, kus magala sein kukkus maha pärast rahmeldamist selle läheduses. Ma ei tea miks, aga mulle on alati äärmiselt sümpaatne ja lõbus kui sellised asjad juhtuvad ning näitlejad püüavad naermisest hoiduda ning jätkata nagu poleks midagi plaanipäratut toimunudki.

Kokkuvõttes: Tegu on suurepäraselt esitatud looga, mis on osavalt kokkupandud ning köitvate tegelaste ja kesksete teemadega, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta. Samas on tegu, võib-olla esmapilgul mitte niiväga, suhteliselt masendavate sisuga, seega kerget ja helget meelelahutust ei tasu oodata.



Esmaspäev, 12. jaanuar 2015

Kino: "Murdumatu"

Tervitus!

Taas muljeid kinorindelt!

Pealkiri: Murdumatu
Originaalpealkiri: Unbroken
Režišöör: Angelina Jolie
Näitlejad: Jack O'Connell, Domhnall Gleeson, Garrett Hedlund, Takamasa Ishihara
Kestus: 2h 17 min
Žanr: Draama, sõjafilm, biograafia
Kinodes alates: 09.01.2015
Nähtud: 09.01.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Ainuke mõte mis mul tekkis filmi ajal ning pärast ainult süvenes oli, et antud film oli tehtud masohhistidele sadistide poolt. Ma olen võib-olla tundlikum vägivalla suhtes rohkem kui enamused, kuid ma ei usu, et selline meeletu hulk, mida antud film vaatajateni tõi, kedagi külmaks suudab jätta. Alates kalade ja lindude robustsest tapmisest (mis muidugi oli konteksti arvestades täiest arusaadav), kuni stseen stseeni järgsetest pidevatest ja lõpmatutena näivatest piinamistest, alandamistest, peksmistest, ahistamistest jne jne, mul tekkis lihtsalt mingi hetk tunne, et kaua võib ning andke tegelastele ja vaatajatele natukegi hingetõmbeaega! Panin ka tähele, et käsi silme ette panin rohkem kui kunagi varem, sest oli kohti kus tõesti läks asi minu jaoks liiale.

Film põhineb tõsielulool ning räägib olümpiasportlasest Louis Zamperini'st, kes teise maailmasõja ajal elas läbi rodu õudseid, äärmiselt õnnetuid ning väljakannatamatutena näivaid piinu, meeleheidet, kaotusi ning vägivalda. Kõigepealt satub ta pärast hädamaandumist vette 47 päevaks hulpima, siis satub ta jaapanlaste kätte sõjavangi ning saadetakse vangilaagrisse, kus laagriülem võtab ta spetsiaalselt sihikule, et tema elu põrguks teha. Lõpp on teatavasti õnnelik ning Louis jõuab koju, kuid teekond sinnani on kui kolmekordne Kolgata tee.

Film oli tõesti äärmiselt trööstitu ja väga raskesti neelatava sisuga. Loomulikult ei oota ma lilli ja liblikaid sõjafilmist, kuid nagu mainisin oli vägivalla ning kannatuste hulk natuke üle vajaliku ning talutava piiri. Kõik see ei oleks nii rusuvalt mõjunud, kui helgemaid momente oleks tasakaalustamiseks vaatajateni rohkem toodud, paar minutit õnnelikku lõppu ei suuda kompenseerida pea kahte tundi kannatusi. Alguses muidugi olid mõned tagasivaated Louis'i lapsepõlve, kuid rõhku pandi tema jooksukarjäärile ja varju jäi tema kui inimese tutvustamine ning kontakti tekitamine peategelase ja publiku vahel, sest vaid põgusalt näidati milline ta oli ja mida tegi enne sõda. Samuti jäid väga pealiskaudseks tema lähedased ning nende suhted omavahel.

Minu jaoks puudus filmil hing. Algmaterjal, visuaalne teostus, näitlejad olid kõik suurepärased ja lubasid võimast emotsiooni. Samuti jälgis film usinalt väärtfilmide tüüpsüžee mustrit, seega oleks kõik pidanud olema ideaalne, kuid kokkuvõttes jäi filmil puudu iseloomust. Peategelasega toimunu tekitas minus rohkem vastumeelt, vastikust ning soovi, et see juba lõppeks, kui tegelikult oleksin soovinud tunda ka sügavat kaasaelamist, rahuldust õnnestumiste üle ning kõikvõimast lootust. Seda aga ei tulnud ette niivõrd piisavalt kui oleksin tahtnud.

Jack O'Connell tegi loomulikult imetlusväärse etteaste. Ma olen temast juba väga palju kuulnud ning kiitustega keegi tema puhul kokku ei hoia. Pean tunnistama, et ta on kogu haipi ära teeninud. See murtud, kuid trotslik pilk tema silmades, see kondine ning väsinud keha, see säde tema hoiakus arvestades kõike toimunut, oli väga ehe. Samuti valmistas mulle üllatuse vangilaagri ülemat mängiv Takamasa Ishihara, keda olen siiani teadnud Jaapani rockilaulja Miyavi'na. Mulle väga meeldis kuidas sellise moosipoisi ja veidi naiselike näojoonte kiuste suutis ta oma tegelaskuju esitada kui õõvastavalt ja ettearvamatult julma ning oskas mus esile kutsuda sellist viha, et aplaus talle sellise tugeva reaktsiooni välja toomise eest.

Pean ka mainima, et kuidagi silma riivas kui puhtad hambad kõigil olid, vaatamata olukorrale ning millegipärast kasvas habe teatud tegelastel vaid teatud kohtades (vaevalt, et nad parvel habet said ajada). Lihtsalt veidi kentsakas oli seda vaadata.

Lemmik stseen: Piim oli tegelikult viin.

Lemmik tsitaat: "Maa peal tagasi olla on väga imelik."

Kokkuvõttes: Kui ei oleks üle liialdatud piinamisega ning film oleks vähem suunatud sadistidele ja masohhistidele, oleks tegu olnud väga kiiduväärt filmiga, mis näitab kui palju inimene võib kannatada, kuid siiski saatuse kiuste olla piisavalt tugev ja mitte kaotada lootust, et kõik katsumused üle elada.