Teater: "Engeli tellised"

Tervitus!

Veel suveteatrit.

Pealkiri: Engeli tellised (Kernu mõisa küünis)
Teater: Vana Baskini Teater
Lavastaja: Gerda Kordemets
Näitlejad: Ott Sepp, Toomas Täht, Marianne Kütt, Lauri Kink, Kersti Tombak. Laulab Kaidi Soosaar
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 03.08.2022
Millal nähtud: 03.08.2022
Minu hinnang: 3/5

Olukorrale võib läheneda mitmetpidi. On üpris tüütu ja morjendav kui vaatad etendust, mis täisväärtuslikuks nautimiseks eeldab, et oled eelnevalt natuke ekstra lugemistööd teinud. Google'danud peategelast, tutvunud tema ajalooga ja saanud rohkem infot tema vägevatest tegudest. Näidendit vaadates, ilma selle varasema uurimisettevõtmiseta, võid muidu avastada end segaduses, eksinud ja tundes nagu kogu asi käib üle sinu pea. Ridade vahelt loed välja, et mingid viited, teemad ja olukorrad tähendavad enamat, kuid puudulike taustateadmiste tulemusel ei suuda sa lünki täita. On võimalik hiljem, muidugi, vajalik info hankida, kuid tüki kestel tekkinud arusaamatuse emotsioone enam ei kustuta. Pigem tasub eelnevalt natuke internetis ringi liikuda ja enda teadmiste pagasit täiendada, et näidendit mõista ja toimuvaga ühel lainepikkusel kulgeda. Teisalt, alati on teretulnud tükid, mis harivad, sunnivad enam teada saama ja avavad ajaloost põnevaid isikuid ning seiku, milledega varasemalt sina-peal ei olnud. Mõlemal juhul on hädavajalik keskse teemaga tuttavaks saada. Kes oli Engel? Millega ta hakkama sai? Miks on ta väärt ajaloohõlmast välja tirimist? Kolmas võimalus on minna tükki vaatama puhtalt lehelt ja jäädagi sinna valgele pinnale. Antud viis on vast parim, et hinnata näidendit vaakumis -- kas tükk suudab vaatamata kuulsale peategelasele süžeeliselt edukalt end esitada. Neljas variant on see, kui ollakse juba mehe tegemistega tuttav ja kuna tema saavutused ning seosed Eestiga paeluvad, soovitakse näha inimest arhitektuuriteoste taga.

Olen kursis Engeliga, kuid ainult põgusalt. Kuulun kategooriasse isikutega, kes pärast etendust mehe elulooga põhjalikumalt tutvust tegi. Ta oli mõnda aega Tallinna Linnaarhitekt, kelle loomingut tänapäeval suhteliselt vähesel hulgal veel näha saab, kuid ta disainis ka muid hooneid Eestis nt Kernu mõisa, kuid enim on mees kuulsust kogunud siiski kui tulekahjust räsitud Helsingi taas ülesehitamise peamise arhitektina. Kes siis ei teaks nt naabrite Senati väljaku ääres kõrguvat ja tähelepanu naelutavat toomkirikut? Tihti on just see, mis esimesena meelde tuleb, kui mainida naaberriigi pealinna. See ja hulga teisi praegugi seisvaid ehitisi on tema algatusel ja ideedel ellu äratatud. Lavastuse esimeses vaatuses tutvustab mees oma unistusi luua uhiuus linn, sest Tallinnas ei ole enam ruumi midagi täitsa värsket ja mastaapset rajada, ning räägib veidral kombinatsioonil kirglikult vaoshoitult oma plaanidest võtta kasutusele revolutsioonilised tellised, mis peaksid ehitusprotsessi tegema efektiivsemaks, paindlikumaks, mugavamaks ning dünaamilisemaks. Ta käib oma tellised kaasas nagu beebid ning hea meelega eksponeerib neid kõigile, kes natukegi huvi välja näitavad. Kuidas kuulus arhitekt reaalealus oli, eks seda ei saa 100% kunagi teada, kuid Ott Sepa interpretatsioon isikust oli sümpaatne. Engel oli praktiline, tagasihoidlik, konkreetne, otsekohene, natuke nohiklik, eesmärkidega -- mees, kes julges unistada ja samal ajal mõjuda oma tuleviku soovidega kui kahe-jalga-maas. Ta oli natuke halli hiirekese või müürilille tüüpi, kelle looming rääkis enda eest. Lisaks, teenis ta boonuspunkte enda töömeeste eest seismise nimel ning valmisoleku eest lihtsalt minema kõndida, kui tema tingimusi ei täideta või ootused ehitistele olid ebarealistlikud. Põhimõtetega mees.

Ootamatul kombel paigutatakse pealkirjas olev tegelane, kes peaks ju olema peategelane, tagaistmele juba esimese vaatuse teises pooles. Pärast oma ambitsioonide muinasjutulist ja romantilist jagamist kauni neiuga on mehe otstarve näidendis peaaegu lõpukorral. Süžee fookus liugleb aadlikele Kernu mõisas, kes kemplevad omavahel ning kelle kohati triviaalsed ja enesekesksed hädad kipuvad ärritama, sest tahaks pigem jälgida Engeli tegemisi. Mees ja tema tellised kadusid fookusest ning kuidas oli ta seotud ülejäänud kõrgklassi vingumisega ja enesehaletsemisega jäi selgusetuks. Engelist sai kohati nagu detektiiv, kes toimetab lavaväliselt ning kes taandati taustakarakteriks. Tema panus ja potentsiaal jäi alakasutatuks ning pigem hüppelauaks rikkurite "kurva" elu probleemide hekseldamiseks. Aga, tundub, et mees ei olnudki tegelikult loo keskseks figuuriks, näidendi kese peitus hoopis psühholoogias. Hirm oma soovide ees, hirm unistada, hirm olla aus ja rääkida tõde, hirm elada elu mida ihaldatakse. Olla pidevalt tagasi hoitud, kas kellegi lähedase poolt, kellegi ootuste ja nõudmiste pärast, sotsiaalsetest normidest tulenevalt, saavutamata seda, mis inimese õnnelikuks teeb. Olgu selleks siis kaasa kiindumus, emaarmastus, pere heakskiit, rahaline turvalisus, oma tõelise olemuse aktsepteeritus, teise inimese vankumatu usaldus ja tugi. Natalie, noor aadlineiu, kelle n-ö realiseerimistähtaeg on tema ringkondades aegunud, oli samasugune unistaja nagu Engel. Nad oli olemustelt üpris sarnased ja leidsid kärmelt ühise keele. Ainuke vahe oli selles, et mees julges oma soovid tõeks teha ja ei jäänud lõksu oma tuleviku õhulossidesse, naine, aga ei suutnud kunagi lahti murda end tagasihoidvatest kartustest ja oma lähedaste ahelatest. Kuigi, talle õiglast au andes, tegi naine päris mitu, konteksti arvestades, hulljulget sammu ja ettepanekut, kuid reageeringud olid tagasilükkavad. Siit ka küsimus, kas lõppkokkuvõttes, üldse on vahet, kas suudad ennast ületada ja teiste ootustele vastu astuda, kui vastaspool ei siruta kätte poolele teele? Tangot tantsitakse kahekesi, ühepoolsest valmisolekust ei pruugi piisada. Natalie oli kahtlemata traagiline karakter, kes oli üheaegselt poolehoidu võitev, kui ka haletsust välja teeniv. Engel ja tema olid otsekui vastandid, üksteise peegelpildid, mis alustasid samalt hingeliselt positsioonilt, kuid liikusid eri suundades.

Kuigi mõrvaliin ei olnud täitsa lambist süžeesse pikitud, sest sellele vihjab etenduse kirjeldus, mõjus detail siiski nagu võõrkeha. Jah, selle kaasamine aitas põhjast esile tirida aadlike probleeme ja vaimseid muresid, kuid kas see oli parim peibutis kõiksugu tunnistuste, saladuste ning hingeelu avalikustamiste publiku ette tassimiseks, jäi natuke ebaselgeks. Ei suudetud selle asjakohasuses üdini seda vaatajat veenda. Krimisõbrana on alati tervitatav, kui lisatakse mõrvamüsteeriumi elemente ükskõik millisesse konteksti, sest põnev on nuputada, kes tegi, miks tegi ja kuidas tegi. Samas, siinkohal tundus salapärase surnukeha välja ilmumine liiga hilja, liiga seosetu, liiga nagu hoopis teisest etendusest -- isegi, kui sel oli oma kindel siht ja eelnevad viited. Loo foon muutus ja algselt intrigeerivast ajaloolisest draamast, koos romantika liiniga, sai veider krimipõnevik. Need kaks erinevat poolt ei tahtnud väga klappida ja tekkis tunne nagu oleks kaks isesugust etendust ühele lavale samaaegselt surutud. Üks kõndis vasakus suuna, teine paremas suunas. Tapetu isiksus ise muutus otsekui süžeelikuks vahendiks, mis aitab tegelaste probleeme luua ja siis lahendada. Tal ei paistnud olevat muud eesmärki, kui olla vallandaja ja impulss, mitte täisväärtuslik karakter. Kuigi see, et teda mängis Ott Sepp, kes oli näidendis kaksikrollis, oli huvitav lähenemine. Mõnes mõttes oli see tegelane sama funktsiooniga kui Engel loo esimeses pooles -- taaskord, oli tegu otsekui peegelpiltidega. Eriti märkimisväärset osa esindasid mehed Natalie elus -- inspireerisid naist reaalselt elama ning unistama ja siis virutasid talle mentaalse obaduse, et tema unelmad pihuks ja põrmuks hävitada. Meie südamesoovid ei saa alati teoks, isegi kui on julgust, tahtmist, valmisolekut ja võimalust, sest me ei sõltu ainult iseendast. Naise saatuselöökide kõrval oli kuidagi pealiskaudne ja tülikas kuulata mõisahärra õe ning tolle mehe vaibumatut vingumist: üks ei saa mehelt piisavalt voodirõõme ja armastust, teine ihkas vaid lugeda ja oma mammaad taga nutta (ema oli hädapätakal suursugune Katariina II). Nende dünaamika oli, muidugi, meeldejääv ja omapärane, kuid sümpaatiat paari privilegeeritud elu ning subjektiivselt mõttetute probleemide vastu tunda oli keeruline -- nad jätsid külmaks. Samas, andsid nad ideaalse võimaluse märgata kontrasti Natalie lõksus ja ängis reaalsuse ning nende igavlevate aristokraatide "piinade" vahel. Kersti Tombak ja Lauri Kink abikaasade rollis, aga särasid ja mängisid vabalt ülejäänud seltskonna üle. Aga eks see vast oligi tahtlik, sest nood pididki näima ülevoolavad, enesekesksed ja teisi enda vajaduste ning tujude alla matvad.

Neljateist aastane ajahüpe näidendis oli vahva viis süžeele lisakihte võimaldada ning tegelaste mineviku haavu pusadesse ajada ja siis lahti harutada. Haavu, mille kaja on tunda loo olevikus. Tegu oli kiiduväärt võttega, mis aitas leida vastused õhku visatud küsimustele. Nii palju, kui tõstatati teemasid, pakuti ka seletusi. Kuigi, kripeldama jäi ideeidu, mis pani mõtlema, et võib-olla kõike siiski ei avaldatud ning oli saladusi, mis jäid varjatuks. Kas sellel kahtlusel oli alust, seda ei oska kindlalt põhjendada -- võib-olla oligi kõik just niivõrd otsekohene ja läbipaistev nagu lõppseisak mõista andis. Võib-olla oli, aga pealiskaudsuse all midagi enamat. Üks asi oli selge, Engel leidis endale uue ameti, mängis uurijat, jõudis mõrvamüsteeriumi ära klaarida ning toimis kui mõistuse hääl selles aadlike emotsioonide ja oigamise segapudrus. Mehe arhitektuurilised saavutused jäi järelmõtteks ning, kui ta oleks oma karjääris edu mitte leidnud, ootaks teda näidendist lähtudes hiilgav teekond nt politseiinspektorina. Vot sellist ootamatut lähenemist tegelaskujule küll ei osanud eeldada enne etendusele minekut. Tänapäeval on moes igast vanu lugusid, tegelasi ja toimumisi ju krimiversioonina taasluua, seega, ei ole "Engel ja Kernu kaevu laip", "Engel ja Padise pahatahtlik paadialune", "Engel ja Mooste müstiline mõistatus", jne tohutult halb idee! Kas keegi võtab niidiotsast kinni ja teeb Engelist amatöördetektiivi ära? Nagu Sagadi parun. Mina raudselt loeks sarja. Nali naljaks, kuigi kaasates põnevaid süžee esitamise viise ja jutustades lugu vimkadega ning mitte lineaarselt, siis nende detailide omavahel sujuvamalt silumine ja sidumine oleks vajanud veidike rohkem vaeva. 

Näidendi puhul tuleb ära märkida ka suurepärane esitus Kaidi Soosaare poolt, kes laulis kaunilt nii Eesti vanarahva regivärssi kui Vene ballaadi. Mõlemad vastandusid, üks minoorne ja monotoonne, teine kurblik ja emotsionaalne. Esitus oli võrratu ja seik sobis iseenesest süžeesse vaevatult, kuid selline sunniviisiline nõue ilmselgelt kohalike juurtega teenijannale Vene peremehe poolt tekitas tsipake ebamugava tunde. Mis oli selle eesmärk? Lihtsalt vahepala pakkuda? Soodustada spetsiifilist õhkkonda? Teise aspektina olen sunnitud mainima, et kohati oli lavale vaadatavus natuke läbimõtlemata või siis läbi katsetamata. Olin viiendas reas ning nägin selgelt vaid 1/5 lavast. Minu ees olid korpulentsed daamid toolidega samal kõrguse tasemel ning kui soovisin enam laval toimuvat kiigata, pidin end pidevalt toolil ringi liigutama. Tekkis olukordi, kus näitleja luges teksti, kuid mina teda ei näinud, seega, võisid mõned lugu paremini lahtimõtestamiseks mõeldud näo- ning kehakeele viited mulle nähtamatuks jääda. Muus osas ei saa, aga tüki asukohale mitte midagi ette heita. See oli just õige paik võimaldamaks Engeliga seotud draamakunsti esitamist. Lisaks, Kernu mõis on maaliline ja imeline. Kahju oli vaid mõisa järvest, mis oli nii umbe kasvanud ja madala veetasemega, et seal oli vist rohkem taimi kui vett. Vesiroosid olid siiski võrratud. Huvita, kas seisund on tehislik või paratamatu hetke ilmale ja perioodile. Tuleme, aga tagasi tüki juurde. Põnev, omanäoline ja hariv, kuid mitte täienisti sidus ja sujuv.

Teater: "See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist.

Pealkiri: See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)

Teater: Vana Baskini Teater

Kestus: 2h 00 min

Lavastaja: Ivo Eensalu

Osades: Egon Nuter, Anne Veesaar, Külli Reinumägi, Meelis Põdersoo, Linda Kolde, Janek Sarapson

Esietendus: 12.07.2016

Millal nähtud: 04.08.2016

Minu hinnang: 1.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Väga kriitilise ülevaate hoiatus!

Äkki ikkagi on asi minus? Mu kaaslane, kellelt eeldasin, et on tüki vastu veelgi kriitilisem ning nähtust kohe kindlasti ei vaimustu, väitis siiralt, et temale meeldis. Ka teine kaaslane oli positiivselt meelestatud. Ka publik tundus, et tüki kulgedes, aina soojeneb etenduse suhtes. Olen alati olnud avatud mõttetule meelelahutusele ja tihtipeale võib see olla palju nauditavam kui asjalik variatsioon, kuid hüppa või aknast alla, no ei saa ma kuidagi antud näidendit kiita.

Sisu keskmes on kolm täiskasvanud last, kes isa palvel kogunevad lapsepõlvekoju, kuna mehel on tähtis teadaanne. Nimelt on ta surmavalt haige ja kavatseb õhtul pere seltsis hinge heita. Enne seda on tal kavas naise ja lastega sotid selgeks rääkida ning kvaliteetset aega koos veeta. Peresuhted on aga kõike muud kui harmoonilised ning pikalt alla surutud emotsioonid, saladused ja probleemid ujuvad järjekindlalt pinnale. Seega, näidendi kokkuvõte kõlab ju üpris intrigeerivalt ning hulgaliselt vaimukusi ja tundeküllasust tõotavalt. Kuidas aga saab tulemus olla niivõrd lahja ja isegi tüütu, on mulle siiani ootamatu.

Põhisüü panen ma nahaalselt huumori hädisusele või siis, julgen väita, et üldse puudumisele, vähemalt sellise huumori, mis mind puudutaks. Vaatame tõele näkku, 90% naljadest keerlesid vaid kahe asja ümber: vallalisus ja homoseksuaalsus. Selle asemel, et mulle naeru pakkuda, hakkas ühe ja seesama raua peksmine mulle juba mingi hetk valusalt närvidele käima. Kas tõesti on geniaalne mõte kogu etenduse koomikaikiht paari faktori peale baseeruda ja neid detaile lüpsta ja väntsutada, kuniks grammigi mahlasust ei ole järel -- mitte et seda algselt ka märkimisväärselt palju oleks olnud. Siinsed vaimukused olid minu silmis alla igasuguse piiri ning ma ei suutnud neid kuidagi seedida. Kui kaua sa saad naerda selle üle, et a la: "... aga sa oled ju vallaline, sa ei saa ju oma eluga rahul olla! -- näe siin on suvaline mees, äkki sebid ära." Tegu ei olnud ka heatahtliku tögamisega, vaid pigem mõnitamisega, ning mul oli tahtmine karjuda, et saage kord juba üle ja liikuge edasi! Kas tõesti on vallaline olemine kordades hullem kui pugejast egoist või pahur türann? Veel torkivamaks tegi asja see, et enim vatti said just kõige meeldivamad tegelased (keda tuli tükis niigi tikutulega otsida) ning tüütutele tümikatele sai osaks vaid minimaalne tomatiloopimine. Peab aga ka tõdema, et kuigi pereema oli omamoodi koloriidne, jättis ta mulje kui kõige tasakaalukamast (vaatamata tipsutamisele, mis antud olukorras oli niigi tagasihoidlikul tasemel) ja mitte 100% mina-ja-maailm mentaliteediga jurakast. Üllatuskülaline oli ka parajas annuses sümpaatne, lõbusalt veider ning mulle punast rätikut mitte vehkiv.

Järgmiseks vastukarva hõõruvaks faktoriks oli loo liialt järsk finaal, sest minu silmis ei leidnud enamused konfliktid rahuldavat lahendust. Mind jäeti otsekui õhku rippuma ja kõik eelnev muutus mõtetuks jauramiseks. See mõjus kriipivana, sest tõepoolest ootasin lahkhelidele märgatavamat progressi või konkreetseid tulemusi. Seega, must komöödia mustaks komöödiaks, kuid ma ei saanud nähtust mingit ülendavat emotsionaalset või turgutavat laengut, pigem lokkas frustratsioon. Oleks siis nähtu vähemalt koomiline olnud, kuid "ei" ka sellele. Teisalt, mulle aga meeldis selline anti-hollywoodilik lähenemine finišile ja, et reaalsuses ei saagi alati õigeaegselt kõigele ilusti lipsu peale teha ja tilpneva jäävad kahetsused ei ole haruldased. Äkiline üllatusslõpp, mis ei olnud tegelikult niiväga ootamatu, oli ka üpris pinevalt realiseeritud. Samuti oli omamoodi kaasahaarav nuputada, et kas mehe väitel peatsest susside püsti viskamisest, on tõsi taga või on teadaandel muu tagamõte. Olgem ausad, see, et keegi suudab kindlaks teha, et konkreetsel päeval ning kellaajal, minuti täpsusega, on üleminek hauatagusesse ellu, ei ole kaugeltki tõenäoline. Sealt ka minu umbusaldus.

Trupp oli igati okei, näitlemine, konteksti arvestades, ka kenasti okei, kujundus ruumikas ja otstarbekas. Samas, ega tükk just midagi kõrgematasemelist oma kitsasse ja pimedasse raamistikku ei võimaldanud -- taha sa või ära taha. Asukoht, Linnateatri lavaaugu näol, on mulle alati meeldinud ja ka seekord tagas see hubase ja omanäolise keskkonna. Ainuke karjuv probleem oli näidend ise, mis minu silmis oli üks vaimuvaene käkerdis, mis ei suutnud ellu tuua potentsiaalirikast ideed ja lõi sellest käntsaka seedimatut lobi. Kaaslaste arvamusest ja ülejäänud publiku reaktsioonist lähtudes oli tegu aga kerge ja meeleoluka suveetendusega, seega, eks see ole igaühe enda otsustada kumba äärmusesse antud näidendiga seoses langetakse.

P.S Kuhu jäi laul "It's my party and I cry if I want to..." Siiralt ootasin seda kuulda!

Teater: "Petised"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Petised
Teater: Vana Baskini Teater
Kestus: 1h 50 min
Lavastaja: Vello Janson
Osades: Anne Paluver, Marika Korolev, Raivo Rüütel, Janek Sarapson, Kärt Reemann
Esietendus: 06.11.2015
Millal nähtud: 06.11.2015
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Taoliste klassikaliselt lihtsakoeliste ajaviitekomöödiatega võib tihti alt minna (nt “Mina hakkan peaministriks”), kuid samas võib otsa sattuda ka üllatuslikult vaimukale ja kaasakiskuvale heatuju tekitajale (nt “Rahauputus”). Minu kurvastuseks liigitus käesolev tükk aga enam esimesse, mitte just märkimisväärsesse, kategooriasse. Samas aga on vahelduseks sellise nn vana kooli tüüpilise komöödia nägemine isegi värskendav, arvestades, et viimased humoorikad etendused mida väisanud olen, olid viimase aja moetükid -- stand up komöödiad.

Lugu pinnapealselt vaadatuna oli päris potentsiaalirikas, lubamaks süžeest lähtudes hulgaliselt totakaid, piinlikke ja koomilisi olukordi, tegelaste omavahelisi suhteid ja teksti, kuid kuigi kondikava oli igati asjalik, jäi teostuse just huumor kvaliteedilt liialt lahjaks ning pööraseid situatsioone ja ootamatuid seiku leidus kitsilt jaotatuna. Võib ka loomulikult olla, et antud naljad lihtsalt ei kõnetanud konkreetselt mind, kuid antud tükki iseloomustab minu silmis fraas: oli ja nagu ei olnud ka. Puänt lõpus aga, tuleb tunnistada, tuli üpris äkiliselt ning oli omamoodi irooniline ja loole ideaalne rasvane punkt.

Näidend räägib kahest õest (Anne Paluver, Marika Korolev), kes end nunnadeks riietatuna inimestelt kerjates raha välja petavad, nende sugulasest (Kärt Reemann), kes oma tädide kriminaalsest poolest midagi ei tea, ning mida naised soovivad ka igati varjata, politseinikust (Raivo Rüütel), kes naiste skeemi paljastades, soovib ka osa noosist, omamoodi üllast meditsiinitudengist (Janek Sarapson), kes varastab, et enda õpingute eest tasuda, ning ühest krapsakast ja üliarmsast kutsust. Kelmid otsustavad üks hetk oma jõud ühendada ning hakkavad aktiivselt heausklikelt raha välja pumpama – seda kõike peaaegu õigetel eesmärkide -- peaaegu. Kokku moodustasid nad ühe lustaka, koloriidse ning viltuse moraalikompassiga bande sulisid. Süüdimatud pätid nad iseenesest mõistetavalt muidugi ei olnud ning vaatamata kahtlastele ettevõtmistele, olid tegelased siiski kaasaelamist õhutavad ja omamoodi sümpaatsed. Kellele siis ei meeldiks robinhoodilikud lood: võta rikastelt (loe: riigilt) ja anna vaestele (loe: sulidele endile).

Kombo neist värvikatest tegelastest kokkutopituna oleks otsekui garantii, et kaan lüüakse mingi hetk potilt, kuid vesi seal all ei läinud kahjuks keema minemisele lähedalegi. Ootamatud olukorrad, prohmakaid ja üldine süžee kulgemine, mis oleks pidanud nõrguma mahlasustest, oli küll oma kesisuses asjalikult stabiilne, kuid lõppkokkuvõttes, siiski üksluine ja veidi puine.

Õdede vennatütre ootamatu ühinemine virr-varriga tõi esile omamoodi põneva järsu tõusu, kuna oma tulekuga põhjustas ta teiste tegelaste meisterlikes plaanides kaose, kuid koheselt toimus ka järsk langus, sest pinget ei suudetud pikemaajaliselt üleval hoida. Taolisi tipphetki tuli paar korda veel ette, nii huumoris kui ringi sagimises, mis tänu mõnele eriti andekale fraasile või ettenägematule situatsioonile, laval toimuvale tunduvalt vürtsi lisasid. Siiski, liialt hõredalt leidus taolisi komöödia kullaks nimetatavaid momente -- puudu oli tõesti meeldejäävate kildude järjepidevus. Just viimaste kõrge konsistents aga tagab esiletõusmise teistest miljonitest komöödiatest. Samas, hindan ma seda, et naljad ei olnud üldiselt lamedad või odava fast-food vaimukuste maitsega, vaid suutsid kohati päris leidlike ning teravmeelsetena end esitleda.

Tegelastest tõusid esile enam kaks õde, Angelica ja Theresa, kellede omavaheline dünaamika ning õelikult nokkiv ja koomiliselt ahistav, kuid hooliv, suhe oli etenduse alustalaks. Loomulikult röövis oma karismaatilise olekuga (kaasa arvatud peadpöörama panev hääl ja muljetavaldav pikkus) tüki suuresti aga Anne Paluver, kes oli peajagu teistest üle ja otsekui sulikamba boss ning ainuke, kes ka nutikalt, salakavalalt ning ratsionaalselt suutis mõelda ja kõike juhtis, eriti neid ülejäänud ampelmanne. Mulle üks hetk tõesti tundus, et nüüd ta karjub: "Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksi rabama!" Kindlasti peab ka mainima kutsut, päris kutsut, kes mööda lava ringi silkas ning aplausi ajal lõpus nii tagasihoidlik oli, et ei julgenud enam lavale oma nina näidata, kuigi publik teda agaralt taas enda ette ootas.

Kauge kogemuse varamu (2): Teater edition

Tervitus!

Taas võtan ette mõned juba varem nähtud etendused.

Pealkiri: “Spartacus”

Teater: Birgitta Festival

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 4.5/5

pilt Birgitta Festivali kodulehelt

Vaat seda balletti olen juba ammu näha tahtnud, aga samas olles realist, siis teadsin, et Eestis suure tõenäosusega repertuaaridesse see küll ei jõuaks, sel lihtsal põhjusel, et meil sa naljalt nii palju vast meesbaleriine koos laval tantsimas ikka ei näe - neid ei ole loomulikult kuskilt sellises kogustes võtta. Publikul oli aga seekord rõõm päris suurel hulgal neid kaeda.

Balleti sisu mind nii väga ei rabanud, teada-tuntud lugu ju, kuid see ei olnud ka põhjus miks etendus niivõrd tasemel oli. Tegu ju ikkagi Vene ballettiga ja see juba ütleb kõik ning seab teatud standardid ja ootused. Need aga said enamasti ka täidetud. Meeldejäävamateks olid Egiptlasest tantsija soolo etteaste - voolav ja võrratult maolik liikumine ning gladiaatorite võitlusstseenid - jõulised ja agressiivsed, kuid siiski graatsilised.

Ühe miinusena pean aga välja tooma muusika kvaliteedi. Kohati oli imelik ja rikkus etenduse sujuvust ning loo tõsidust see, et muusika tuli kuskilt arvutist ja vahepeal keegi vist klikkis sekundi murdosa varem või oligi nii lindistatud, sest äkitselt nagu lõigati muusika ära. Õnneks ei olnud see väga märgatav ja enamused seda isegi tähele ei pannud.

Loomulikult annab minu silmis pluss punkte juurde tõsiasi, et tegu on ikkagi Birgitta Festivaliga ning asukoht, melu, publik, etenduste repertuaar, jne on aastast aastasse hiilgav. 

Pealkiri: "Arabella"

Teater: Birgitta Festival

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 2/5

pilt Ugala kodulehelt

Oeh, vot see etendus läks minust päris mööda. Iseenesest mulle meeldivad ka laste etendused ning eriti tore ja äratundmisrõõmu on hulganisti kui mõni lapsepõlve raamat on teisel kujul taas publiku ette toodud. Millegipärast aga ei olnud etenduse sisu minu jaoks enam põnev, kaasahaarav ning nauditav. Ja siin ei ole tegelikult kedagi teist süüdista kui ainult minu muutuvat maitset, mõni asi lihtsalt kaotab vanusega selle midagi erilise, mis algselt mind selle poole tõmbas.

Olav Ehala, kes muusika sellele etendusele lõi, on minu jaoks geenius ("Nukitsamehe" laulud on lihtsalt võrratud ja mul ei ole seda täiskasvanuna imelik tunnistada), kuid siin laulud sulasid kokku üheks ja samaks ning rohkem segasid loo kulgu kui toetasid seda, aitasid illustreerida tegevusi ning lisasid värvi. Ükski ei olnud kahjuks meeldejääv.

Tanja Mihhailova oli muidugi pilgutõmbaja, särtsu täis ning vürtsikas.

Kahtlemata on tegu väga toreda lastemuusikaliga, lihtsalt mulle ei pakkunud see seekord mida ma oleks soovinud.

Pealkiri: “Mina hakkan peaministriks”

Teater: Vana Baskini Teater

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 1.5/5

Sellelt etenduselt ootasin hulganisti nalja, naeru, koomilisi olukordi, vaimukat dialoogi, kuid kahjuks kukkus välja nii, et vist korra muigasin ja paar korda läksid suunurgad ka veidi ülespoole aga kahjuks jäi etendus väga magedaks. Asi polnudki nii väga näitlejates, esituses, lavakujunduses või ükskõik milles muus, tükk ise oli lihtsalt vaevu keskpärane - kõik teised tegid tubli ja kiiduväärt töö. Pettusin, sest ootasin lõbusat õhtut, õnneks oli seltskond tasemel.

Pealkiri: “Rosalinde”

Teater: Rahvusooper Estonia

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 4.5/5

pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

See muusika, see liuglev, õhuline, kaunis, lõõgastav, romantiline ning hingematvalt hurmav muusika! Suures saalis seda kuulda on ikka elamus omaette, eriti kui mitte ainult kõrvad ei naudi kuulatavat vaid ka silmad mõnulevad suurepärase etteaste juures.

Antud ballett oli tehtud Johann Straussi opereti "Nahkhiir" sisu ja muusikaga ning minu meelest oli tulemus võrratu. Balleti tegevuse ajastuks ja stiiliks olid 20ndad ning kostüümid, lavakujundus, soengud jne, peegeldasid seda suurepäraselt ning lõid sellise glamuurse ja romantilise pildi, mis mulle ääretult meeldis. Kohati tekkis mõte, et etenduses tegu ikka tõeline naistekaga, mis (ma loodan) ei jätaks ühtegi naist külmaks.

Kauni muusika ja tantsu taustal paistis silma ka huumor. Näiteks hoolitses Rosalinde toatüdruk mitme koomilise hetke eest. Nii palju kui ma ballette näinud olen, on huumor ikka midagi haruldast ning siin haakus see sisuga õnnestunult ning meeldis mulle see väga.

Kahjuks tegin ma aga kodutöö alles pärast etendust ning sellest tulenevalt jäi ballett natuke segaseks, sest taas ei ostnud ma ka kava. Opereti "Nahkhiir" sisu ma laias laastus tean, kuid detaile mitte, sellest ka teadmatuse tunne mõnest üksikasjast arusaamisel.

Peakiri: “Grease”

Teater: Vanemuine

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 3.5/5

See oli mu esimene kord "Greasei" laval näha ning eeldasin naiivselt ja ignorantselt, et tegu on niikuinii filmi stseen stseenilt jäljendiga, kuigi tegelikul on film ise ju muusikali põhjal loodud. Minu üllatuslikuks õnneks erinevad mõlemad ikka piisavalt palju, et kumbagi on võimalik nautida ilma, et sa tunned, et vaatad ühte ja sama asja.

Olen filmi oma mitukümmend korda näinud ja mitte võibolla just sellepärast, et mulle jubedalt meeldib, vaid sellepärast, et tegu on lõbusa, tempoka ja värvika filmiga ning kellele siis ei meelde tubli ja hea tüdruk, kellest saab cool chick ja kes saab endale ihaldatud paha poisi.

Hästi kummaline oli kuulata söögi alla ja söögi peale kõlavaid laule eesti keeles. Arvan, et nad olid aga väga asjakohaselt, sobilikult ning õnnestunult tõlgitud. Väga meeldis! Samuti oli lava, seal toimuv ning kogu visuaal kaasatõmbav ning hoogne. 

Miinusena, aga samas ka mõnes mõttes plussina, võib mainida, et peategelasi Danny ja Sandyit (Priit Strandberg ja Meribel Müürsepp) kehastanud näitlejatel ei olnud nii suurel hulgal star-powerit ning võimsat kohalolekut kui ootasin, eriti kui võrrelda filmiga, kuid hiljem mõeldes otsustasin, et sellised mitte mega ultra kuulsad näitlejad olid palju autentsemad, sümpaatsemad ning kergem oli neile kaasa elada.

Pealkiri: “Kõik on täis”

Teater: Draamateater

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 3.5/5

pilt Draamateatri kodulehelt

Ootasin taas ka sellest etendusest palju, sest ohtralt kiidusõnu oli mulle kõrvu jäänud ning just eriti, et tegu nii koomilise etendusega, kus naeru ei saa kohe pidamagi. Kahjuks aga nii välja ikka ei kukkunud. Kogu etendus oli loomulikult täis igast totraid olukordi aga otseselt naljakas see ei olnud, rohkem tragikoomiline ja kaasatunnet tekitav. Võib-olla oleksin etendust rohkem nautinud kui ei oleks olnud selliseid eelootusi ja põnevus üles krutitud. Samas oli minu jaoks originaalne ka tüki formaat, eks mujal maailmas ei ole see midagi uut aga minu silmad nägid taolist tüüpi küll esimest korda.

Vaatamata sellele, kas sai siis nalja või ei saanud, see kuidas üksainus näitleja suutis 1,5 tundi hoida järjepidevalt publiku tähelepanu välkkiirete ja meisterlike karakterivahetustega oli tõesti muljetavaldav ja andekas. Niivõrd oskuslikult ja veenvalt kogu seda energiat hetkekski kaotamata oli kord mu eest Naomi Campbelli assistent, siis ülbikust peakokk ja siis ja siis ja siis. Tähelepanu oli vaieldamatult suurepärasel näitlejaoskusel, mille eksponeerimiseks see etendus tundus kuidagi loodud olevat, kuigi tükk ise oma sisu poolest just eriti pinget mulle ei pakkunud. Näitleja oli see kes sellele elu sisse puhus, iseloomu kinkis ning võidukalt lõpuni vedas, ta oli nagu ühemehe bänd. Suurepärane sooritus!

Liis