Raamat: Ajaloo eri "Purjutamise lühiajalugu" ja "Istanbuli saladused"

Tervitus!

Seekord ajaloolist lektüüri.

Pealkiri: Purjutamise lühiajalugu

Autor: Mark Forsyth

Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 4/5

See oli küll silmi avardav teos! Kogu inimajalugu keerleb ümber alkoholi, me elame alkoholi pärast, meid alateadlikult ja evolutsiooniliselt kannustab alkohol ning paljud (kui mitte kõik) ajaloo suursündmused ja muutused on rohulible tasandil toimunud just sellest kangest kraamist ajendatult. Me ei oleks praegu siin, kui ei oleks alkoholi. Inimesele, kes kraadiga jooke tarbib heal juhul kord või kaks aastas ja kellele need meele järgi ei ole, oli mõneti valus tunnistada, et, jah, eelnevad väited ja raamatus välja toodud paralleelid ning seosed on igati loogilised ning usutavad. Nt ei ole ebamõistlik tuletus, et Eesti sai vabaks tänu märjukesele ning, samamoodi, Eesti okupatsioon oli alkoholist alguse saava ahelreaktsiooni tulem. Ehk siis, väidetavalt on Venemaal keelatud kaks korda alkohol või vähemalt püütud. Esimene kord I Maailmasõja ajal, mis viis tsaari kukutamiseni ning Lenini võiduni. Teisel korral Gorbatšovi poolt, mis kulmineerus laulva revolutsiooniga. Alkohol paneb maailma rattad käima.

Juba eelajaloost saati, siis kui veel paiksed ei oldud, oli joove märgilise tähtsusega. Nt kui küttisid mammuti, aga edasi oli vaja liikuda ja nii suurt kogust liha süüa korraga ei jõudnud, samas, ei olnud seda ka kuskile talletada, siis aitasid käärinud juur- ja puuviljad. Nad tekitasid joobumust, mis alati hoolitseb selle eest, et kõht oleks ekstra tühi. Järelikult, mahtus vatsa rohkem, kui siis kui oleks oldud kaine. Väärt reaktsioon see purjusolek ja ellujäämises tähtsat rolli mängiv. Mis aga siis veel söömisest rääkida, kui põhimõtteliselt jäid inimesed paikseks ja tekkisid asumid ning edasi linnad ja riigid suuresti sellepärast, alkoholi saab toota ikka püsiva eluviisi tagajärjel. Liikuvaga, see ei ole võimalik. Me elame tänapäeval nii nagu elame just tänu sellele, et inimestel oli vaja promillist märjukest toota. Kui arvata, et siinkohal minu ohooo-momendid lõppesid, siis leidus terves raamatus hulgaliselt hetki, mis panid mind nii seda jooki kui meie praegust elu ja arengut üldse teise pilguga vaatama. Olin kohati nagu veinipudeliga pähe saanud. 

Raamatus tutvustab autor eri peatükkides eri ajaloo tsivilisatsioonide elu seoses alkoholiga. Teoses anti tugevalt mõista, et elu võrdud alkohol. Nimetati sedagi ju tihti eluveeks. Tähelepanu said sumerid, vana-egiptlased, kreeklased, hiinlased, roomlased, Lähis-Ida rahvad, viikingid, asteegid, Metsik-Lääs ja paljud muud sulelised ning karvased rahvad, perioodid ning kultuurid. Kõigil neist oli oma eriline side joogiga ning omad traditsioonid, reeglid ja suhtumine purjutamisse. Äärmiselt põnev oli lugeda neid lugusid, imestada ning peab raputada, et kui absurdne, totter või isegi võigas võis alkoholi roll ja joomise kultuur olla. Ühtede jaoks patt ja keelatud (nt asteekidel, Austraalias esialgsel asustamisel), teiste jaoks võimalus jumalatele lähemal olla (nt egiptlastel, viikingitel). Kolmandate jaoks vesi, sõna otseses mõttes. Minu jaoks oli huvitav tõsiasi, et keskajal (ja mitmetele muudel ajastutel) ei joodud üldse vett. Selle asemel oli õlu (mis ei olnud aga päris see jook, mida me täna sellena tunneme). Kui sul oli janu, siis jõid õlut. Kui sul ei olnud õlut, alles siis jõid vett, nagu moto ütles. Ja üllatas mind see, et minu arusaama järgseid kõrtse keskajal, ei eksisteerinud neid üldse sellisena nagu filmides ja mujal pidevalt illustreeritud. Ka Metsiku-Lääne trahterid ei olnud grammigi sellised nagu Clint Eastwoodi ekraniseeringutes. Üleüldse, kirjutas antud teos ümber mitmeid minu arusaamu või lähenemisi teatud kultuuride või ajaloo tõlgendamise ja tundmise suhtes. Kõik ei olnud üldsegi nii nagu ma paljuski siiani arvasin. Nt USA keeluseadus ei olnud tegelikult läbikukkumine ja üdini vihatud, vaid tõi kaasa ikka ohtralt positiivseid muutuseid. Neid muutuseid, mida tegelikult originaalne plaan teostada ette nägi. Eesmärk ei olnud elimineerida alkohol, siht oli piirata kõrtside tegevust, kus mehed käisid raha maha joomas ja hiljem läksid koju ja peksid naisi ning lapsi. Keeluseadus oli naistelt naistele feministlik liikumine, et parandada nende eluolu, mida kõrtsid alatasa hävitasid, tuues kaasa vägivalla, vaesuse ja haigused. Seaduse lõppedes tarbiti alkoholi riigis poole võrra vähem kui enne. Raamatus oli tohutult intrigeerivaid, otsekoheseid ja ilustamata fakte ning kirjeldusi kuidas maailm tegelikult oli ja on. Kulme tõstvaid momente tuli ette tihti. Ma ei hakka neid rohkem mainimagi, sest muidu oleks tekst lõpmatu.

Autori toon raamatus oli informaalne, nagu sõber räägiks sõbrale pärast paari klaasi veini alla kulistamist. Selline lähenemine sobis teemaga nagu valatult. Samas, jättis kohati mulle sõnavara ja suhtumine natuke labase tooni (nagu sõber, kes on juba liiga palju veini endasse sisse tõmmanud), kuid balanss suutis püsida ning üleliia lamedaks ei mindud. Seda öeldes, mulle tohutult meeldis kuidas tekst oli koostatud ning kuidas see voolas. Loetav oli muhe, vürtsikas, ladna ning asju nii ütlev nagu on. Ilustamist ei tasu oodata. Räägitakse lõbusalt oksendamisest, seksist (mis paljudes kultuurides käis traditsionaalselt käsikäes joomisega), sõltuvustest, tapmistest ja kõigest muust "toredas", mis saadab purjutamist, kui piir on ületatud. 

Negatiivselt küljelt, eks kogu sisu ja tõsiasjad ole natuke kallutatud ning pandud fookusesse alkoholiga keskpunktis. Ja, otse loomulikult, ei ringle kogu maailm ikkagi protsendise joogi taktis ning me ei saa öelda, et me eksisteerimine sellises olekus ja sellises reaalsuses tänu puhtalt kangele kraamile, kuid kohati selline mulje jäi. Eks loetut tuleb võtta siiski omas kontekstis ja just pigem nautida neid jaburaid tõsiasju seoses universumi tähtsaima joodavaga. Kokkuvõttes, ma tõesti lugesin suure innu ja huviga. Väga haarav raamat oli!

-----------------------------------------------

Pealkiri: Istanbuli saladused

Autor: Corrado Augias

Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 3/5

Ma ei ole Türgis käinud, veel vähem nende päikeselistel randadel ja kuurortides (ma ei ole üldse päikesereiside sõber -- ajaraisk minu jaoks). Istanbulis olen aga olnud küll, nimelt lennujaamas, 9 tundi, öösel. Väga tagasi ei tõmba, kui lennujaam ka linna või riiki ennast peegeldab. Eriti meeldejääv oli WC: vana, väsinud, katkine, fekaalid potikaantel ja räpane. Olin sealt edasi sõitmas Tbilisisse ja öösel minev lend jättis mind pilgeni rahvast täis lennujaama, kus tundsin ennast äärmiselt võõrana, eriti kuna olin ihuüksi. Olin vist ainuke heledate juustega inimene, keda seal kogu tundide jooksul nägin, nendega võrreldes, kelledel juuksed nähtavad olid. Siiski, olen suur kultuurireiside sõber ja seda Türgis ja Istanbulis on kulbiga. Nii et, ehk võtan julguse kokku ja leidub aeg, kui jala riiki ja lennujaamast välja astun. Eriti kuna see maa on ju kunagine Ida-Rooma keisririik, Bütsants, legendaarne Konstantinoopol, Osmanite impeerium, pool Aasias, pool Euroopas, rääkimata iidsest Hetiidi impeeriumist (mille teemalist manga koomiksit kunagi lugesin ja sellest huvi selle äärmiselt arenenud tsivilisatsiooni vastu tänapäeva Türgi aladel, mis äkitselt haihtus -- arvatavasti hilise pronksaja kollapsi tulemusena Vahemeres nagu ka nt Mükeene kultuur). Ajaloo- ja kultuuriväärtustest tulenevalt on Türgi kindlasti hingematvalt võimas.

Antud raamatus leidus erinevaid peatükke, mis keskendusid erinevatele aspektidele, sündmustele, paikadele, isikutele või piirkondadele Istanbuli aastasadade pika ajaloo jooksul. Suur fookus on just kahel ajastul, Ida-Rooma keisririigil ning Osmanite impeeriumil. Põgusalt sai lugeda kolmandast pöördelisest muutusest, ehk siis, I Maailmasõja järgsest perioodist, mil sündis vabariik. Ma ei ole kunagi aktiivselt endale teadvustanud, et Rooma ja Istanbul on omamoodi õde-venda. Kaksik linnad, millel paralleelne minevik ning saatus. Kaks kunagi maailma keskpunktiks olevat paika, impeeriumide süda, mis drastiliselt kõrgelt kukkusid. Rooma, kui võrratu linn, mulle tohutult meeldib. Aga Istanbuli põhi tõmbenumbrid paeluvad natuke vähem. Hagia Sophia oma tõus-langus tõus-langus seisukorraga, olles kord kristlik, siis mošee, on kahtlemata linna otsekui peegel, kuid nagu Colosseum, ei ole ma turismi massiobjektidest vaimustuses. Ka kuulsatesse Hipodroomi ja Grand Bazaari, ei kibele ma jalga tõstmast. Pidev sigin ja sagin, inimlained, lärm, karjumine, igast intensiivsete vürtside lõhnad, pealetükkivus, rõhuvus ja surumine, no ei ole ma õige sihtgrupp. Kohe üldse mitte. Vot selline eksootika mulle, kui emotsioone vaos hoidvale ja individualistlikule eestlasele, peale ei lähe. Juba ainuüksi teoses olevad elavad kirjeldused ajasid mind paanikasse. Mu sõbranna ütles, et fraas, mis pidi sellistes kohtades aitama on: "No money! No money!" Samas, raamatus kirjeldatud Iseseisvuse puiesteed, mis kubises ajaloost, tahaks väga külastada. 

Põnevaimad osad olid igasugu sissepõiked erinevatesse ajaloolistesse olukordadesse, kus sain lugeda paljudest teemadest, milledest enam vähem tean, ning täitsa uutest leidudest mineviku soppidest. Nt tean Krimmi sõjast, mis oli esimene modernne sõda ning kus figureeris kuulus Florence Nightingale. Mitte ainult ei alustatud seda konflikti, minu silmis, mõttetul põhjusel, vaid see oli brutaalne ning julm ja rohkem inimesi suri haiglates, tänu ebasanitaarsusele, kui lahinguväljadel. Tegu oli ühe esimese sõjaga, mida ajakirjanikud laialdaselt kajastasid. Nt olen kuulnud keisrinna Theodorast, kellel on nii kõlvatu kui austatud kuulsus. Aina rohkem ja rohkem panen tähele, et võimsate naistega ajaloos käib kaasas inetu ja mahategev suhtumine ning kuulujutud. Theodora puhul oli irooniline see, et väidetavalt on vaid üks allikas, mis tema kogu olemuse seksile, liiderlikkusele ja meeste ära kasutamisele paigutab, kuid imidž on igaveseks kujundatud. Nt ei ole vist kedagi, kes ei teaks legendaarset Orient Expressi, mis sõitis Pariisi ja Istanbuli vahel 1883-1977 ning millega olid liigelnud kõik natukegi kuulsad ja varakad enne II Maailmasõda. Nt armeenlaste genotsiid on tuttav, mille tunnistamine, muide, on väidetavalt üks põhjuseid, miks Türgi ei ole veel Euroopa Liidus. Ning, mida, huvitaval kombel, peeti omamoodi eelmänguks Holokaustile. 

Esimest korda aga kuulsin jõulistest naisvalitsejatest nagu Irene ja Zoë, kes riigi ajaloos märgilise tähtsusega. Üleüldse oli raamatus juttu mitmest mõjukast naisest, ka seebikast tuttavast Roxelanast. Juutide rolli linna kujunemises kirjeldati samuti ning eriti värvikas ja traagiline oli Camondo perekonna teekond ning Sir Basil ja tema Maria otsekui igavene armulugu, mis meenutas mõnda eepilist lembefilmi. Lugesin põnevatest nüanssidest, millele enne ei ole mõelnud või tajunud või ettekujutanu. Kristluse alustalad pandi paika Ida-Rooma keisririigis, ehk siis, Istanbulis ja selle vahetus läheduses olevates kirikukogudes. Nt teema Isa, Poja ja Püha Vaimu olemus. Oli veider lugeda tõlgenduste, lähenemiste ja arusaamade erisustest, mis, minu silmis, olid nii pseudokonfliktid, et anna olla. Eriti halekoomiline oli, et mõne, jälle, minu pilgus, detaili pärast, tapeti inimesi, kuulutati ketseriks ja löödi risti. Ainult sellepärast, et mõni väitis, et Isa lõi Jeesuse, teine, et sigitas. Äärmiselt kaasahaarav ja minu jaoks täitsa võõras oli Ida-Rooma keisririigi langus, ehk Konstantinoopoli vallutamine. Selle peatüki lugemine oli nagu põnevusromaani läbi töötamine. Mulle meeldis ülevaatlikult süveneda, lisaks, keisririigi ja Osmanite impeeriumi allakäikude põhjustele, mis olid üllatavalt sarnased. Haaremis paikneva Türgi sauna kirjeldused olid ka paeluvad. Kas tõesti oma 200 paljast naist lihtsalt chillis koos? Muide, kas teadsite, et paljude vaieldamatu lemmik saiake croissant on Türgi poolkuust inspireeritud? Ja, et viimane sultan suri pärast puuviljakompoti söömist? Või, et eksisteerisid valitsejad nimedega Hull Ibrahim ja Saamatu Selim? Kaks intrgieerivat kuju, kes kogu riigi mõlemad rappa viisid.

Kindlasti oli tegu köitvate teemade, kirjelduste ja detailidega ühe linna erinevate pilguheidetega, erinevates hetkedes, erinevatest vaatevinklitest, mis pakkus uusi teadmisi, kui ka tuletab meelde juba teada tuntut. Mis mind omajagu aga häiris oli autori kiiks ühelt teemalt teisele hüpata, siis tagasi ning teha ühe kindla loo jutustamisel põikeid hoopis mujale, mis põhijutuga natuke seostusid. Leidus hetki, kus pärast siia-sinna kargamist, pidin paar sekundit mõtlema, et millest me üldse peatükki alustasime. Lisaks, vajab teos põhjalikuma ja kronoloogilise Türgi ajaloo kaasabi, et terviklikumat pilti selle linna tegemistest ja olemustest peas moodustada. Tundsin, et minu arusaam Istanbulist oli pärast lugemist kaootiline ja katkendlik, aga seda ta mingis mõttes pidigi olema. Ega kõike jõua ju ühte 200+ raamatusse kaasata. Jäi natuke segaseks veel pealkirjas olev sõna "saladused", sest mingeid pööraseid või müstilisi varjatud juhtumeid või tegureid ju selles ei avaldatud. 

Igati asjalik sissejuhatus ühe märkimisväärse linna ajaloose ja piirkonna köitvasse minevikku!