Kultuurinädal (4): 21 - 27. aprill 25 - raamatud, Kalev, ERM, mänguasjad, JAFF ja kirsiõied

Tervitus!

Järjekordne kultuurinädala ülevaade.

E 21. aprill:

1) Artise kino "Kolmega kell kolm" on super võimalus ekstra soodsa hinnaga head kino nautida. Seekord leidsin aega, et külastada seanssi dokumentaalist: "Lahkumine Tallinnast. 1941", millest kirjutan eraldi kino postituses tulevikus. Film oli täitsa sisukas ning silmi avav kokkupuude tragöödiaga, millest ma üldse varem midagi ei teadnud. Eriti meeldisid mulle klipid vanast Tallinnast nagu see kunagi oli -- tuttav ja võõras, täis teatud hulgal nostalgiat. 

2) Viru Rahva Raamatus esitleti Petrone Prindi poolt välja antud "Minu Ungari" teost, autoriks Lea Kreinin. Naise armastus Ungari vastu sai alguse ülikoolis, kui ta õppis ungari keelt ja kultuuri, ning oli üks esimesi, kes eriala Tartu Ülikoolis lõpetas. Edasi viis tee teda juba Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli, kus naine oli eesti keele ja kultuuri lektor. Nõukogude ajal oli riik palju vabama õhu ja olekuga kui Eesti ning seal sai tunda, et oled peaaegu nagu Euroopas. Autorit üllatasid esimesel külastusel enim tõsiasjad, et kui odav seal on vein, isegi soodsam kui Coca-Cola, ning ungarlaste hingesoojus ja huvi teiste rahvaste vastu. 

Palju oli raamatuesitlusel (ja väidetavalt teoses endas) juttu just Ungari toidust ja joogist, mis mind natuke heidutas, sest söögi ning joogi teemad absoluutselt ei paelu. Jah, ma saan aru, et need on suur osa Ungari kultuurist ja identiteedist, kuid enam teiste teemade kaasamist ja katmist oleks minu jaoks kuulamise värvikamaks teinud. Mingi rasvase traditsionaalse söögilaadse asjanduse detailne kirjeldus jättis külmaks. Siiski, sai üle käidud vanad tõed ja põnevad detailid, nagu et guljašš ei ole soust vaid veiseliha supp, paprikat pannakse nende toidus tõesti igale poole, kui meil käisid noored kunagi kartuleid võtmas, siis Ungaris käidi viinamarje korjamas ning, et eestlastel ei ole piisavalt kannatust vaaritada neid toite, mida ungarlastel on aega lausa tunde-tunde keeta ja valmistada. 

Ohtralt oli teemaks ka jook, mille kohta autor ütles, et alustas magusatest valgetest, kuid nüüd on liikunud kuivadele punastele. Mainiti ära asjalike valikutena Szekszardi veinid (lõuna Ungarist), mis autori lemmikud, ning Egeri veinid. Paalinkast räägiti, mis on siis poolametlik, väga kange (võib olla lausa üle 60 kraadine) kodupuskar, millest 50 liitrit inimese kohta on maksuvaba. Ungari mehed alustavad päeva just selle märjukesega ning sel on rahvameditsiinis oma roll, nt kõrgvererõhu tõve ravis. Unciumi puhul, mis siis maailmakuulus taimne liköör, usuvad ungarlased, et see reaalselt ravib kõiki haigusi, kuigi retsept on siiani salajane. Kohvimaitseline Unicum pidi mõnus olema. Astoria kohvik ja Grinzingi said mainitud kui mõnusad kohad hängimiseks ning veini kulistamiseks.

Põgusalt sai puudutatud Budapesti ja ülejäänud Ungari n-ö konflikti. Pealinna minek on justkui "üles minek" ja muu on "alla", nagu maale tulemine, selle negatiivses konotatsioonis. Termaalsupelasutused ja termaalveed said kaetud. Oli huvitav kuulda, et esialgselt võeti need kasutusele türklaste poolt, kuid kui nood välja peksti, siis traditsioon jäi. Balatoni järv, mis on Ungari "meri", kõlas üpris peibutavalt. Omajagu räägiti Orbanist ning riigi demokraatlikust ja inimõiguste seisust. Probleemi alge võib teoorias olla tõsiasjas, et ungarlastel ei ole kaasaegset kogemust toimivast demokraatiast, sellest nende skeptilisus ja Orbani võidukäik. Mainiti, et ungarlased on justkui ida ja lääne vahel, ei ole üks ega teine, ning neil on sellest tulenevalt dualistlik natuur. Nad nutavad taga ja enesehaletsevad oma kunagi hiilgavat ajalugu ja suursugust rolli regioonis, ning uhkus on neil tähtis asi (ei tohi teha Balkaniga seotud nalju). Soome-ugri keeltega suguluses olek on neile sel põhjusel pigem häbiasi. See ei ole prestiižne kamp kuhu kuuluda ning "haiseb kalarasva" järgi. Nad otsivad sel põhjusel sugulust türgi keeltega ning teiste gruppidega. No jah.  

Loe juurde: Minu Ungari – Petrone Print

T 22. aprill:

1) Eesti Disainikeskuse korraldatava järjekordse Disainijuttude sarja teemaks oli seekord: "Kalevi uued pakendid vol 2. Mis mõju on disainil?" Kes meist siis ei ole tundnud sümpaatiat või, tihemini, pigem ärritust nende uute oranžide šokolaaditahvlite vastu, mis on nullinud kogu Kalevi nostalgia, ajaloo ja kriipinud silma? Tean isiklikult inimesi, kes on südamepõhjani häiritud ja enam Kalevit ei osta. Kedagi ei ole brändimuutus külmaks jätnud või kellelegi märkamatuks jäänud. Mind isiklikult on haavanud aga Kalevi varasem otsus vahetada pakendid välja klassikalise keeratava ja lahti volditava otsaga paberi asemel tõmmatava otsaga pakendi vastu. Viimane on varasem muutus ning ilmselgelt seotud hügieeni ja säilivusega, ükskõik kui vähe mulle see uus avamise tehnika ka ei passi -- siiani ei saa neid alati korralikult esimesel katsel lahti. Antud vestlusring oli intrigeeriv, sest andis võimaluse kuulda kulisside taha, et miks see oranž revolutsioon aset leidis ning miks Kalevi "väärikat ikoonilisust" rikuti. Vestlusringis osalesid Orkla poolt Annika Oja ja pakendikontseptsiooni looja Koor poolt Hannes Paesoo. Ja, etteruttavalt, loomulikult oli põhjuseks raha ja müüginumbrid, mis on igati arusaadav, sest Kalev, ükskõik kui tähtis eestlaste identiteedile, on ikkagi äri, mille eesmärk on teenida kasumit.

Kalevi bränd oli populaarsust kaotamas, seda just noorte hulgas (15-34. aastaste), sest nostalgiahõnguga minevik domineeris, mis kõnetas pigem vanemaid inimesi. Kui brändiuuringutes oli Kalev 2019. aastal pärast Youtube'i ja Swedbanki, esimesel kohal, 2020. aastal Youtube'i järel ja Coopi ees teisel kohal, siis 2021. aastal langes ta Youtube'i, Google'i, Coopi ja ERRi järel lausa viiendaks. Brändi turu väärtus kippus allamäge. Midagi oli vaja teha, et olukord ei halveneks veelgi. Lisaks, Kalev oli oma visuaalis suhteliselt killustatud, puudus ühtlus, selge tuvastatav ja märgatav joon, mis oma 150 toodet ühe katuse all seoks. Konkurents šokolaaditahvlite maastikul on brutaalne (suurimad konkurendid Eesti turul Fazer, Milka, jne) ning tuli ette võtta mastaapsem transformatsioon. Plats puhtaks ja algusest uuesti. Pööret valmistati ette aasta aega.

Massiivne muutus toimis ja täitis oma eesmärki, sest Kalev rebis end 2024. aastal esikohale tagasi ning nähtavus paranes, ja 15-34. aastaste hulgas tuntavus tõusis (2023. aastal 10. kohal; 2024. aastal 3. kohal Youtube'i ja Instagrami järel). Uus bränd oli ühtne ja jõuline, keeruline oli Kalevit mitte märgata. Isegi bad publicity on good publicity, sest kuigi koheselt tagasilööki tarbijatelt ei tulnud, siis meediasse jõudis muutus üks hetk ikka ning vastukaja ei olnud just positiivne. Vastureaktsioon oli oodatav ja arusaadav. Kalev pidi endale kindlaks jääma, sest numbrid ning tulemused rääkisid tegelikult enda eest -- otsus oli olnud õige tee.  Bränd oli teinud kliendile mõtlemise lihtsaks, et ostu valik oleks kiire ja intuitiivne. Sellest endale kindlaks jäämisest oli omajagu juttu, sest isegi Kalevi organisatsioonis endas oli kahtlusi ja seisukohtades kõikuma löömist. Kriitikat tuli üks moment igalt nurgalt, seest kui väljast. Kõigil osapooltel tuli lihtsalt leppida olukorra ja uue reaalsusega. Mainiti ka Kalevi õppetundi eelnevatest kriisidest, nt Evelin Ilvese kräpi skandaal, mis sundis firmat üle vaatama oma toodete koostiseid. 

Vestlusringis räägiti palju üldistest turunduse põhimõtetest ja brändikasvatamisest. Viimast saab suurendada vaid mitteostjate ja vähe ostjate arvelt, ning tuleb parendada toodete mentaalset ja füüsilist kättesaadavust. Mentaalne tähendab seda, et toode on paremini ostetav, tarbija tunneb brändi alateadlikult ära ning, kui mõelda šokolaadi peale, siis esimesena tuleb vajaduse tekkides või ostuolukorras meelde just Kalev. Parem mentaalne kättesaadavus on disaini suhtes aga üpris üheülbaline ja ei ole just väga loominguline. Füüsiline kättesaadavus tähendab, et toodet on kerge leida ja osta -- see on olemas poodides ning lihtsalt märgatav ja kätte haaratav. Tähtis komponent on hinna ja kvaliteedi suhe. Viimase puhul teeb olukorra keeruliseks, et viimase kahe aastaga on kakaohind lausa neli korda maailmaturul tõusnud. Mulle meeldis üldine disainiteooria jutt ning tõsiasi, et nišitoodetele loominguliselt brändi ja disaini luua on ju tore ja laseb kujutusvõimel piiranguteta hulluks minna -- tootele mille müüginumbrid ei ole just suured. Kuid gigantsele brändile, nagu Kalev, disaini teha on ägedam, sest kõik teavad, mis see on ja selle väärtust, ning sa pead välja mõtlema midagi mida äärmiselt lai ampluaa inimesi ja gruppe reaalselt sooviks osta. 

Aga miks ikkagi oranž? See on lihtsalt üks äärmiselt silmapaistev värv ning eristub selgelt ja arusaadavalt. Ta on ka polariseeriv, mis omakorda jääb meelde ja tekitab emotsioone. 

Külastajaid kostitati lahkelt Kalevi uute batoonikestega, mida sai mugimiseks kohal või koju kaasa haarata.

Loe juurde: Eesti Disainikeskus | Eesti disain ja disainer

2) Lasnamäe Mustakivi Grossi poe kõrval, vahetult enne tunnelisse minekut, on kasvama pandud pikk ja kaunis kirsipuude allee, mis aprillis ilusasti, roosalt ning esteetiliselt õide puhkes. Ma ei olegi kuskil mujal linnas korraga nii laia ja mahukat kirsiõite merd näinud. Kindlasti tasub järgmine kevad kirsiõite jahtijatel allee oma ajakavasse võtta, sest pilt oli tõesti paluv. 

R 25. aprill:

1) Eesti Rahva Muuseumis Tartus leidis aset üritus: Autorite raamatulaat ja kirjandusministri vastuvõtt. Esmalt sai natuke ringi uidatud ka ERMis, kuigi ega aega väga ei olnud. Peab Olev Subbi ja teiste ajutiste ja püsinäituste jaoks eraldi ikka Tartusse tagasi tulema. Sai nauditud lõunat kohvikus, mis on jätkuvalt avar ja mõnusalt minimalistlik, ning väärt sööklalaadse toiduga, sai imetletud endist vanni, millest nüüd tehtud geniaalsed vastastikused istumistoolid -- nii leidlik lahendus -- , sai ringi kolada meenepoes -- need džemprid ERMi logoga, helesinised, beebiroosad ja kollased, olid nii nunnud, kuid hind on liiga kõrbe -- , ning sai nauditud raamatukogu. 

Ma ei ole ERMi raamatukogusse varem sattunud ning see õhuline, vaikne, päikeseline ja rahulik sektsioon muuseumist oli äärmiselt lõõgastav. Ruumis oli Eesti raamatu aastaga seoses pandud üles miniekspositsioon: "Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat -- 66 köidet 100 aastaga". ERMi aastaraamat on pikima traditsiooniga etnoloogiaväljaanne Eestis. Ilmunud on umbes 700 eestikeelset teadusartiklit suuresti etnoloogiast, kuid ka teistest seotud valdkondadest. Avaldatud on uute noorteadlaste kui kogenud uurijate artikleid. Esimene aastaraamat tuli välja 1925. Eriti vahva oli jälgida kuidas visuaalne vorm on ajas muutunud ning nüüdseks vanamoodsatest esimestest said modernsed kaasaegsed trükid. 

Raamatukogus asetsevas hubases loengunurgas leidis aset Mart Juure kirjandusministeeriumi vastuvõtu vestlus Kristiina Ehina ja Indrek Koffiga. Mart Juur rääkis sellest kuidas iga kord, kui Tartusse tuleb, siis mõtleb, et mis kõik küll juhtub, kuid ära minnes mõtleb, et midagi ei juhtunudki. Vesteldi veel sellest, et mis Tartu ja kirjanduse koosluses huvitavat, raamatute tiraažide ja läbimüükide teemal, Kristiina Ehin tutvustas teoseid, mis tal laadale kaasa toodud, ning Indrek Koff arutles teemal kirjanike omavahelised suhted ja kuidas sellised üritused aitavad kaasa nende parendamisele, mida muidu varjutavad konkurents ja mitte just meeskonnamängijad olemine. Kogu raamatulaada ürituse jooksul oli teistes asukohtades ERMis ja veel teiste autoritega, nt Lilli Luukiga, Mart Juurel kirjandusministeeriumi lühidaid vastuvõtte, kuhu ma, kahjuks, ei jõudnud, sest laadale tulnud autorid ja nende looming haaras täienisti endasse.

Laadal oli mitmete mitmete pikkade lauaridade taha ennast asetanud hulk Eesti paremike hulka kuuluvaid autoreid, kuulsaid ja värskemaid, noori ja vanu, luuletajaid ning ilu- ja mitte ilukirjanduse viljelejaid, ühe teose kui kümnete teostega, laste- ja täiskasvanutele sihitud raamatutega, jne. Valik oli lai ning uudistada oli ohtralt. Esmalt sai tehtud ülevaade, et kes on kohal ja mida pakub, ning teise ringi ajal sai soetatud silma jäänud lemmikud. Hinnad olid tõesti soodsamad kui poodides, osadel lausa märkimisväärselt, osadel mõnede eurode ulatuses. Hea diili sai igatahes, ükskõik mida osta. 

Autoritest olid kohal nt: Ene Sepp (nt "Minu Colorado", "Eestluse valem"), Lilli Luuk (nt "Ööema", "Kolhoosi miss"), Mariann Rückenberg (nt "Nõiatütre legend. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni lugu"), Tuuli Tolmov (nt "Põhja nõid"), Urmas Nemvalts (nt "Laura, Martin ja metsavana maailm"), Indrek Hargla (nt Apteekter Melchiori sari), Inga Lunge (nt "Minu Karlova"), Kristel Vilbaste (nt "Meie joogivesi"), Kristel Rebane (nt "Ära anda jänese puur"), Märten Kross (nt "Kokkuleppelised imed"), Mika Keränen (nt Supilinna salaseltsi sari), Maarja Astover (nt "Kurat ja ingel mu õlal"), Rein Pakk (nt "Aja teenistus"), Anu Raud (nt "Hea karjane. Jutte loomadest"), Veiko Belials (nt "Tiigri aasta"), Tiina Kilkson (nt "Rästikud rändavad Rooma"), Agur Karukäpp ehk Maniakkide Tänav (nt "Muinaskuningas online #1. Manatar), Vladislav Koržets (nt "Kopli park"), Jüri Talvet (nt "See maa peal saladuseks jääma pidi"), Joel Jans (nt "Rõngu roimad"), Maarja Pärtna (nt "Ülestõusmise serval"), Jaanus Vaiksoo (nt "Jussikese 12 sõpra"), Meelis Kraft (nt "Kokkuvarisemine"), Peep Veedla (nt "Pargi-ja aialindude taskugiid"), Inga Raitar (nt "Iidsete teadmiste raamat"), Urmas Sutrop (nt "Lumivalgukeste lugusid kogu maailmast"), Stephanie Rendón (nt "Teekond Mexicost Setomaale"), Arne Merilai (nt "Puuinimesed. Muinasjutt"), jne jne. Kokku oli esindatud üle 100 autori. Midagi pakuti igaühele, miski ikka kõnetas ning uudishimu äratas. Tühjade kätega ei lahkunud laadalt vast mitte keegi. 

Ma ise haarasin endale Marge Pärnitsa ülinummi raamatu kutsu Mustika sarjast "Mustikas ja maruline jooks". Kõigile raamatutele on illustratsioonid teinud Ukraina kunstnik Anna Ryazanova. Mulle tohutult üliarmsad lasteraamatud meeldivad, nad on nii elujaatavad ja head tuju loovad, ning need joonistused on ekstra võrratud, seega, pidin lihtsalt teose haarama koos kolme rinnamärgiga (piltidel kiisude, rebase ja Mustikaga) ja pühendusega autorilt ning kunstnikult. Lihtsalt ilus on vaadata ja heldida mõnusate ja soojade loomade seiklustest lugedes, niivõrd värviküllases ja hiilgavas visuaalses kuues. 

Mu sõbranna lahkus laadalt aga 12 raamatuga, kus kõigil sees pühendused autoritelt. Nt krabas ta teoseid järgmistelt: Epp Petrone, Jelena Skulskaja, Mart Kivastik, Indrek Hargla, Liisi Toom, Kristiina Ehin, Reeli Reinaus, jne. Imetlen alati sõbrannat, et kuidas ta kõigiga jutu peale saab, sest juttu jätkus kauemaks. Pea kõigi laada autoritega sai vesteldud ja arutletud. 

Loe juurde: Eesti Rahva Muuseum

Loe juurde: Autorite raamatulaat ja kirjandusministri vastuvõtt | Eesti Rahva Muuseum

2) Üks peamine eesmärk miks Tartusse külla minna, oli plaan näha Tartu Mänguasjamuuseumi näitust "Kõige suuremad sõbrad teleekraanilt". Hunt Kriimsilm, Postikana, Mõmmi ja aabits, Pöialpoisid -- minu lapsepõlve vaieldamatud lemmikud ning suur osa rõõmust. Juhtus aga nii, et mul jäi kahe silma vahele, et see ekspositsioon on teises hoones, ning kui kohale jõudsime, oli maja selleks päevaks juba suletud. Sain taas asjaliku põhjuse uuesti lähiajal Tartusse minna. Kuigi esialgset sihti täita ei olnud võimalik, sai siiski nauditud üldist mänguasjamuuseumi ning selle nunnut, harivat, nostalgilist ja igati ägedat kollektsiooni. Olen kunagi ammu ammu seal käinud ning külastus oli siiani värvikalt mõtetes, seega, ülima hea meelega värskendasin tollast vahvat kogemust. 

Tartu Mänguasjamuuseum asutati 1994. aastal ning aastast 2004 asub see Lutsu tänaval. Kompleksi kuuluvad neli 18-19. sajandi hoonet, mis on ühed vanimad Tartus säilinud puitmajad. 2010. aastast kuulub muuseumi juurde ka Teatri Kodu. Peahoone (ehitatud 1770-1772 ja kombineerides klassitsismi kui hilisbaroki stiili) ukse kohal on ladinakeelne fraas "Tempus est ludendi", mis tähendab, et aeg on mängida. Hoone on tõesti kihvt, ajalooline, õdus ja kõnekas. 

Püsinäitus on muuseumis tõesti suuremahuline ja detailirohke ning vaadata on ohtralt. Alustatakse 20. sajandi alguse varaka linnakodaniku kannumannudega, kus suurde ajastutruu dekoratsiooniga ruumi on mahutatud miniväljapanek ühest tolle aja lastetoast, muuseumi kõige vanem poisist nukk 19. sajandist (pea 1840-1950. vahemikust, keha 1910-1920. aastate vahemikust), kiikhobu, millel lapsed saavad peal ratsutada, ning suur hulk kauneid ja hapralt välja nägevaid portselannukke võrratute kleidikestega. Kuna mänguasjad olid tollal väga kallid ja puhas käsitöö, siis said neid lubada vaid jõukad pered ning lapsed hoidsid oma vara palju kiivamalt, sest ei saanud lasta neil katki minna, kuna uut ei olnud kohe poest võtta. 19. sajand oli ka see aeg, kus aina enam hakati lastele neile eakohaseid arengutegevusi pakkuma, nt lelude näol. Alles 19. sajandi II pooles hakati mängujasju enam tööstuslikult tootma. 

Järgmises ruumis sai uudistatud talurahva leludest inspireeritud mänguasju, kus tähtsal kohal puit ja nendest tehtud pulgaloomad, rahvusmustritega kootud mänguasjakesed, käpikloomad, kaltsunukud ning kõiksugu muud isetehtud rõõmud. Kolmandas toas sai tutvutud pabermänguasjadega, mis minu jaoks erilise tähendusega. Nimelt, mulle lapsena tohutult meeldisid pabernukud ja eriti need, kelle riided sai ise eelnevalt meelepäraselt värvida, enne kui välja lõikad ja nukule selga riputad. Vaadelda sai aga ka muid paberist voltimist, lõikamist, kleepimist ja värvimist vajavaid maju, ruume, inimesi, sõidukeid, mudeleid, jm. Sahtlites leidus, lisaks, hulgaliselt 20. sajandi lauamänge mida meenutada või uurida. Eestis anti eriti 1930ndatel välja palju kohalike kunstnike kujundatud lauamänge. Iseäranis II Maailmasõja ajal olid paberist lelud taas populaarsed, sest muud võtta väga ei olnud. Uus tõus nende menus toimus 1970-80ndatel, kus lastele pakkusid huvi ruumilised raamatud ning valmistamisõpetustega kokkukleebitavad mänguasjad. 

Edasi jõuame 20. sajandi mänguasjamaailma, kus tähelepanu haarab koheselt ruumi keskel olev vitriin aukartustäratava ja nunnumeetrit põhja ajava kaisukarukollektsiooniga erinevatest ajastutest. Karude piknik keset metsatukka oli ülilahe ja armas. Natuke võidunud, vanamoodsad, kohmakad ja kentsakad mõmmikud koos modernsematega, aga iga üks neist kallis ja head tuju tekitav. Nende seas ka muuseumi maskott: karu Lillekäpp. Nii palju nunnusust ja muhedat soojust ühes kohas koondunult oli positiivsusest rõkkav vaadata -- hing lausa puhkas. Ruumis leidus veel rohkelt asju mida lähedalt inspekteerida, nagu kihvtid vanaaegsed rahakassad, algsed kukeaabitsa raamatud, nukunõud ja muud tarvikud nt nukuvannid- ja kärud, kiikmänguasjad, tselluloidist loomad ja inimesed, Nõukogude ajast tuntud jonnipunnid ja tähestikuklotsid, kaasaegsed Furbyd, Teletupsud, Barbied, ja igasugu pehmed loomad, ning palju palju muud. Ruumist saab suurepärase kompaktse ajajoone ülevaate mänguasjade arengule sajandi algusest kuni sajandi lõpuni. Vanaema mänguasjad, ema omad ja siis mu enda ajastu. Kui 20. sajandi alguses muutus mänguasjatööstus maailmas tõsiseltvõetavaks tööstusharuks, siis esimesed teadaolevad lelude valmistamise kodutööstused tekkisid kodumaal alles 1920-30ndatel aastatel. Pärast II Maailmasõda sai haru Eestis hoo sisse ja 1950-60ndatel oli valik juba üpris soliidne. 

Sama ruumi teisel pool on välja pandud suur hulk erineva mahuga nuku- ja mängumaju, mis said populaarseks 19-20. sajandil, ning mida valmistati nii puidust, paberist kui plastmassist, kuid ka martsipanist, jääst ja muust ebakonventsionaalsest. Nõukogude ajal nukumaju tööstuslikult ei valmistatud ja enda jaoks tegemine oli keelatud. Mängumajad on õuetegevustes aga juba põlvkondi olnud traditsionaalne meelelahutus kogu perele.

Edaspidi saab juba vaadelda ühte paremini säilinud mantelkorstnat kogu Tartus, kus on välja pandud erinevad keskajast pärit mänguasjad nagu nukud, loomakujud, vurrid, täringud, jne. Vanaaegsele otsa saab järgmisena tutvuda uuenduslike mehaaniliste mänguasjadega läbi mitmete kümnendite, millede juures pööratakse erilist tähelepanu Vladimir Sapožnini "Boba" kogutud leludele. Mees omas 20. sajand teisel poolel Eesti kõige suuremat mänguasjade kollektsiooni, mis annetati pärast mehe surma muuseumile. Mul endalgi oli neid üleskeeratavaid kanu ja kukkesid.

Edasi on eraldi toas eksponeeritud õuemänguasjade valik ajast mil lapsed veel suurema osa ajast õues ringi hullasid. Minu lapsepõlv leidis aset enamasti just värske õhu käes lagada taeva all ning sai ringi mütatud kõikjal, nii hoovides, aedades, platsidel, metsades, jõe äärtes, ning tehtud kõike, isegi asju, millele tänapäeva vanemad ehk ehmatusega vaataksid. Õues sai olla vaba, lasta kujutusvõimel valla, lustida omavahel, mängida kõike, mis pähe tuli, ning olla terve ja aktiivne. Keks, peitusemäng, jalgrattavõistlus, liivakastitegevused, kull, ringmängud, poe-töö-kodu-kooli-jm mängimine, jne jne, kõik on järele proovitud ja ära katsetatud. Ruumis on leitavad erinevad vabasse õhku passivad nukuvankrid, kolmerattalised, autod, kepihobused, jne. Teisel pool ruumi on üles pandud üks tüüpiline 1970-80ndate lastetuba, kus vahtkummist loomad, mudelautod, märgid ning pöialpoistekujulised lõhnaõlid tõid tagasi hulgaliselt kihvte mälestusi, kuigi minu lapsepõlv jäi pigem sinna 80ndate viimaste aastate ja suuresti ikkagi 90ndatesse. 

Täielik melanhoolia ja nostalgia tagasivaade toimus järgmises toas, kus fookuses 90ndate lastetuba. See tuletas kohe intensiivselt ja erksalt lapsepõlve meelde. Minu ja paljude teiste tolle aja noorte tuba oli raudselt sarnane näitusel nähtuga. Karvased loomad, videokassetid tolle perioodi parimate multikatega, nätsukleepekad, joogipurkide kogumine, lemmik bändide postrid, kassetimängija, vildikad, värviliste juustega trollid -- nii äge, tõeline tagasivaade noorusesse! Kogusin tollal udukaid, salvrätte, joogipurke, nätsu- ja kommipabereid, McDonald'si Happy Meal lelusid, üllatusmunade mänguasju, Chupa Chups pabereid ja capse, Egmont Estonia Disney raamatud, jne -- paljud neist on toas kenasti eksponeeritud. Lääne sissevool laste mängumaailma oli nagu tsunami, mis omakorda tähendas, et kodumaised paljud tootjad panid uksed kinni 90ndate keskel või võtsid muu fookuse tegutsemiseks kui mänguasjad.

Siis on võimalik vaadelda poiste mänguasjade väljapaneku eraldi tuba, kus kõikvõimalikud mudel autod, lennukid, raudteed, mängusõdurid, ja muu kenasti imetletav. Teisele korrusele liikudes on ekspositsioonid kuulsate Eesti ja Nõukogude tootjate, disainijate ning firmade valmistatud mänguasjadest nagu Oskar Luik, Nikolai Willer, Mari Adamson, Norma, Estoplast, tööstuskombinaat "Progress", Narva Mööblivabrik, tootmiskoondis "Kooperaator", Salvo, Polümeer, Läänela, trükikoda "Oktoober", Tartu Kaubandusliku Inventari Tehas, Põhjala, jne. 1970ndatel tootis Norma aastas ainuüksi umbes miljon mänguasja, mida eksporditi nii Nõukogude Liitu kui väljapoole. Pea igal riiulil ja reas oli asju, mida tundsin ära või milledega olin ise mänginud, nt "munadega" beebikõristid, loomadekujulised liivavormid, puust tähe ja numbriklotsid, rannämbrid ja kühvlid, Musta notsu mängukaardid, pehmest plastikust loomakujud, värviliste nuppudega minisüntesaator, see punane kollase sees keerleva taustaga telefon, plekist kaanega hoiukarbid, puidust rahvusriietega nukud, igast veidrad laua ja muud mängud. Ma pole vist ammu enam kohanud nii palju äratundmisrõõmu, nukrust ja head meelt lapsepõlve tagasigatsemise ning selleaegsete helgete mälestuste suunas. Näpp oli koguaeg ülevalt, et "vaata! mul oli see". Tõeline põige mitmekümnete aastate taha kui elu tundus päikeselisem ja rohi rohelisem, isegi kui mänguasjavalik võrreldes tänapäevaga ikkagi kasin. Variatiivsus ei olnud lapsele tähtis, rohkus ei olnud lapsele tähtis -- tähtis oli vahva kogemus, toredad tegevused ja ühismälestuste ehitamine.

Viimase asjana sai nautida erinevaid nukke ja mänguasju laiast maailmast. Eriti palju oli esindatud Jaapani traditsionaalseid lelusid nagu käpaga vehkiv õnnekass, kurja näoga ümmargune Daruma, vurrid, dekoratiivnukud, karpkalakujulised tuulelipud, milledega tähistatakse riigis poiste päeva, ning tüdrukute päeva, Hinamatsuri, nukke. Lisaks, oli eksponeeritud umbes 1500 esemest koosnev maailma rahvaste nukkude ja mänguasjade kogu, kus esindatud kõik maailmaosad ning iseäranis tähelepanu pööratud soome-ungri rahvastele. Enamused on suveniirnukud, kes riietatud rahvuslikesse riietesse. Ka Eesti rahvariietes nukud on esindatud. 

Tartu Mänguasjamuuseum on jätkuvalt ja konkurentsitult üks mu lemmikumaid muuseume Eestis. See energia- ja vitamiinilaks, mis sealt saab on võimas. Meelde tuleb lahe lapsepõlv ja see ülev tunne jääb kauaks taas mõtetesse.

Loe juurde: Tartu Mänguasjamuuseum ja Teatri Kodu

L 26. aprill:

1) Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitus 2025 avati 23. aprillil Lasnamäe Paviljonis ning on avatud kuni 8. juunini. Tegu on ühe mulle meeldivama kunstiväljapanekuga, sest ampluaa on tohutult lai ning kindlasti leidub selles tehnikate, stiilide ja teemade virrvarris midagi võrratut, mida imetleda, isegi kui kõik ülejäänud ei ole sinu maitsele. Näitus toimub 25ndat korda ning saadetud 236 kunstniku teosest sai välja valitud 67 loomingut. Kogeda saab juba tuntud artistide teoseid, kui ka värskemate tegijate loomingut.

Minu isiklikud lemmikud olid seekord Reti Saksi "Nagu üleval, nõnda ka all" ning "Taevatekk", mis tuletas meelde tänapäeva, lokkavaid vaimse tervise muresid, depressiooni, lootuse puudumist ning sõltuvusi. Eriti nutiseadmete vastu, mis sunnivad inimesi kaela allapoole ajama, et pidevalt mobiili jõllitada, nagu tüdruk ühel teosel, ning siis mattuma ühiskonna ja enda ulmeliste ootuste raskuse alla, nagu tüdruk teisel teosel. Rasked mustvalged pildid, kuid kõnekad, hõlpsasti kontakti loovad ja endasse haaravad. Illimar Pauli diapositiividest kokku pandud looming oli esmapilgul monotoonne ja kuidagi vaimuvaene, kuid mida rohkem ma sellesse süüvisin, seda enam mulle nähtu peale läks. Nagu Lasnamäe paneelikas või kogu magalarajooni geomeetriliselt raamistikku surutud sümboolne illustratsioon. Tuhanded elud iga nelinurga taga, teosest on võimalik leida tuhandeid reaalsusi. Olen tegelikult kõige helge, pastelse ja sooja sõber, ehk siis, Mall Parise üksluine, kuid lohutav ja lõõgastav kombo teostest "Aken" ja "Lõuendi puudutus" tõid oma lihtsakoelisuses ja minimalistlikkuses rahu ning tegid silmale esteetilise pai. Veel leidis mu poolehoiu tekstiilikunstniku, Erika Tammpere, seinavaip, "Sügisest talve", mis on värviküllane ja looduskaunis. Naine ise on pime, seega, on tema looming veelgi tähendusrikkam. Väga lustlikud ja haaravad olid ka Liisa Kruusimägi poolt tehtud vaasid/kausid, koloriidsete lillede, seente ja taimedega. 

Näidetena "eriliste" kategooriast, mis ühel või teisel põhjusel intrigeerivad, tooksin välja Maarit Murka huvitava kontseptsiooniga õhumulli lõhkemise seeria -- küll see kaunis mull, milles elame, üks kord plahvatab. Leho Rubise "Sisemaastik" pakkus nukrat sisevaadet hallikas toonides mehe sisemusse, mis valgub ühte maastiku ja meeleoluga tolle ümber -- melanhoolne, kurblik ja elu üle järele mõtisklev. Vello Vinni "Silmatornid I, II ja III" pakkusid põnevat graafika imetlemisvõimalust. Laeni ulatuv ajalehtede virn "Sirbid, mida ma kunagi pole lugenud", Katariin Mudisti poolt, oli vast kõige ebatavalisem teos näitusel, mis lihtne aga sisukas. Selle sõnumit võib tõlgendada eri viisidel, kas kultuuri tarbimiseks ja hindamiseks ei pea just "tarkade" arvamusi lugema või siis on see ikkagi vajalik, ning on kurb, et puudub võimalus ja aeg kõiki neid paberihunnikuid läbi töötada. Kultuur aga sünnib, elab ja areneb edasi, ka ilma Sirbita. Teost saab vaadata veel nii, et ajalehed sümboliseerivad infomahtu meie ümber, mida oleme sunnitud või soovime tarbida ja, lõppkokkuvõttes, ei suuda kõike hoomata või mingi hetk isegi enam ei taha. Upudki kõikide nende ajalehtede, ehk infokülluse, alla. Sofi Aršasi klaasist raudrüü, "Õnnesärk", kuhu õlale kajakas kakanud, oli teine looming, mis eredalt ülejäänude keskel omapärasuse ja taustalooga esile tõusis. Nutikate lahendustega olid ka Jüri Mildebergi puidust maskid (nimedega "Aivo", "Raivo" ja "Toivo"), mis kasutasid ära nt kindaid ja kahvleid, et näod ellu äratada ning neile inimlikud olemused anda. 

Ma ei ole varasematel aastatel tähele pannud (ja ehk eelmised korrad ei olnudki), kuid näituse sisu on ostetav ning kaasa saab võtta voldiku, kus loomingu hinnad kenasti välja toodud, juhul kui nt pangakontol on paartuhat ja enam eurot üleliigsed. Hinnad jäävad vahemikku 460 EUR kuni 48 600 EUR. Mitmed olid juba ära müüdud. Esimesena olevat ära haaratud Vassa Ponomarjovi üpris mõistliku hinnaga teos. Olgem ausad, näitusel oli mitmeid ekspositsioone, mis mind kukalt kratsima panid ning nende väärtuses kahtlema sundisid. Maitsed on erinevad, kuid kohati kerkis taas esile tuttav tunne ja tõdemus, et kunstil ning kunstil on vahe. Iseäranis, teatud summad, mida "kunsti" eest sooviti, panid raha tuulde loopimise ja purki kakamise teemadel taaskord mõtetes juurdlema. Alla 1000 EUR sai näituselt vaid üksikuid teoseid ning enamused oli siiski kuni 10 000 EUR vahemikus ning, kui soov priisata, siis leidus ka mitmeid veel kallemaid. 

Kui omavahel võrrelda ja summad perspektiivi panna, siis mõned tundusid mulle liiga odavad ning mitmed ülemäära kallid. Jällegi, oleneb mis tehnikat, stiili, teemat, värve, võtet, lähenemist, suurust eelistad, või siis loeb sulle menukas nimi ja kunstniku kuulsus. Oleneb, et mida sa ostma või leidma lähed, kas kontseptsiooni, andekust, meisterlikkust, ideed, emotsiooni, värvikust ja uudsust, nime, klassikat ja traditsiooni, unikaalsust, lihtsust, rahu, viha, vm. Mõnikord tekitab suur summa haipi ja eks inimesed ikka tahavad omada midagi mille väärtus on kõrge -- iseasi, kas see number on kellegi subjektiivsest perspektiivist põhjendatud või mitte. Variatiivust on aga näitusel ohtralt, sest esindatud on nii klassikaline maal kui skulptuur, puidutöö, foto, keraamika, tekstiil, jm. Igaüks leiab midagi, mis teda kõnetab. 

Publik saab kohapeal Lasnamäe Paviljonis valida näituselt oma lemmikteose, mille võitja jaoks on ette nähtud preemia. Ka hääletajate vahel loositakse välja auhind. 

Loe juurde: Kevadnäitus 2025 - Tallinna Kunstihoone

2) Jõudsin veel ühele JAFFi linastusele, minu viimasele sel festivalil. Vaatasin animed "Müüja Hokkyoku kaubamajas", mis oli soe, südamlik, helge ja kerge lugu ühest erilisest kaubamajast, mille kliendid on loomad ja linnud, kelledest eriti tähtsad neist aga tänaseks väljasurnud liigid. Kirjutan tulevikus JAFFi filmidest eraldi postituse. 

Kultuurinädal (3): 14 - 20. aprill 25 - kunst, JAFF ja Fotografiska

Tervitus!

Ja taas on möödunud järjekordne kultuurinädal.

E 14. aprill:

Seekord oli Puändi raamatuklubis keskmes Nii Ayikwei Parkesi Loomingu Raamatukogu teos "Sinise linnu saladus". Nagu alati, oli vahva teistega arutleda eri muljeid, mõtteid, teooriaid, küsimusi, lähenemisi ning arusaami.

Põhjalikumalt raamatu kohta mõlgutan mõtteid siin: 

https://harrastuskriitikud.blogspot.com/2025/04/raamat-loomingu-raamatukogu-eri.html

Loe juurde: E-pood – Kirjastus Puänt

T 15 aprill:

JAFF on mu üks lemmikumaid filmifestivale ning olen üliõnnelik, et see ikka iga aasta uuesti ja uuesti mind kostitab. Olin olemas ja külastasin täitsa esimest festivali (kui õigesti mäletan, siis sai vaadatud "Death Note" filmiversiooni ja Studio Ghibli "Taevane kindlus") ning olen paarikümne aasta jooksul alati ja iga kord vähemalt ühe linastuse ära kaenud. Hetkel on tegu 19. versiooniga üritusest ning see aasta on fookuses kiisufilmid ja Miyazaki looming. Kassikino valikus saab näha vanu lemmikuid nagu "Budori Gusko elu", värskeid väljalaskeid nagu "Anzu: kass vaimumaailmast" ning mitte-Aasia parimaid palasid nagu "Vooluga kaasa" ja "Kedi". Studio Ghibli legendaarse Hayao Miyazaki kohta pakutakse võimalust näha lausa kahte dokumentaali. Muudest uuematest animedest on repertuaaris "Müüja Hokkyoku kaubamajas" ja "Kujuteldav". 

Lisaks on traditsioonipäraselt võimalik külastada kokandusega seotud filme, klassikat, varasemate festivalide lemmikuid, nagu "Müügitüdruk", ning alaprogrammi "Diivad elu mõtet otsides", kus teostes seotud Aasiaga figureerivad Isabelle Huppert ja Catherine Deneuve. Meeldiva üllatusena, on võimalik vaadata ka 1978. aasta "Sõrmuste isanda" animatsiooni, mida pole tervikuna kogenud, kuid nüüd avaldus ideaalne võimalus see ikooniline versioon oma silmaga ära näha. PÖFFi ajal õnnestus osa võtta seansist "Kuidas teenida miljoneid enne vanaema surma", mis on Tai film, mida soovitan soojalt plaani võtta -- emotsionaalne ja elujaatav. 

Pean aga tunnistama, et tunnen juba mitu aastat puudust programmikategooriast manga/anime to live action. Suure rõõmuga ootaksin kui mõni taoline linateos taas festivali repertuaari jõuaks. Oleks nagu raudpolt kohal.

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

Võtsin osa festivali avafilmi "Miyazaki: Loodus vaim" esilinastusest. Külalistele pakuti snäkke ja joogipoolist. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.

N 16. aprill:

1) FOKU galeriis avati kolmeks päevaks noorte kunstiprogrammi "Seest välja" lõpunäitus. Programmi juhendasid poole aasta jooksul kunstnikud Maria Kapajeva ja Nadežda Tjuška. Külalisesinejateks olid Aleftina Shaulskaja, Annika Haas, Sveta Grigorjeva, Sarah Nõmm ja Vaim Sarv. Tegevused leidsid aset Maria Kapajeva kunstniku stuudios ning programmi raames võeti osa töötubadest, veedeti koos aega,  külastati näitusi ning loodi ühine ruum, mis avatud igasugu ideedele, arutlustele, viljeledes mõistmist, üksteise toetamist, kaasamist, austust ning loomingupriiust.

Eesmärk oli pakkuda noortele turvalist ja toetavat keskkonda, et jagada kogemusi ja mõtiskleda enda ja ümberringse (soolise) identiteedi, ühiskondlike ootuste ja reeglite, soovi üle olla see, kes sügaval ollakse, ning vaba eneseväljenduse üle. Seda kõike läbi loomingu ja kunsti. Noored said eksperimenteerida, kasutada eri kunstivorme, materjale ning tehnikaid, eelarvamusteta oma mõtteid ja muljeid jagada, põrgatada ideid oma kaaslastega, proovida värskeid kunstivorme ja tuvastada uusi perspektiive nii enda kui maailma osas. Noored said oma häält kasutada, et jagada oma kogemuslugusid ning rõhutada kunsti tähtsat osa eneseväljenduses. 

Näitusel olid esindatud järgmiste autorite tööd: Ameliaaa!, Arina, disco pallid, Jaana Lillepea, Jelizaveta, Katja, Kroplya, Lana, ja Rodion Furs. 

Näitus oli avatud 17-19. aprillini.

Minu isiklik lemmikteos oli fotoseeria, kus figureerisid kassid, pilved, paneelimaja ning koer. Selline heas mõttes kodune Lasnamäe vaib.

Loe juurde: Foku – Foku eesmärk on tutvustada ja arendada kaasaegset kunsti ja visuaalkultuuri ning kaasata erinevaid publikugruppe arutellu kunstimaastiku hetkeseisu üle. Ühenduse missioon on suurendada ühiskonna huvi kaasaegse visuaalkultuuri vastu ning kasvatada Eesti tuntust rahvusvahelisel kultuuriväljal.

2) Teisipäeval õnnestus kinos ära näha "Budori Gusko elu", millele kogunes suhteliselt täis saal. Lugu ise tekitas vastakaid arvamusi, eriti finaal. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

R 17. aprill:

1) Jooksin TMW Telliskivi kunstituuri jooksul Fotografiska hetke näituste repertuaari kiirelt läbi, kuid süveneda ei jõudnud. Viga, mis sai nüüd parandatud, sest iseäranis Hiina kunstniku pakutu jäi silma ning vajas põhjalikumat tutvumist. Nüüd sai kõigi kolme ekspositsiooniga aega veedetud ning tekkis järgmine subjektiivne meeldivusjärjestus: Feng Li, Lembit Peegel, Elliott Erwitt.

Fotograafiavaldkonna legendi, Elliott Erwitti, looming ja suurnäitus jättis mind kuidagi külmaks. Mees uskus, et sa pead olema õigel ajal õiges kohas ning fotograafi eriala on n-ö laiskadele. Mis on tohutult sümpaatne ja aus vaade. Mulle imponeeris, et ta lavastas oma fotokompositsioone harva. Enamus mehe loomingust on autentse päris elu kaameraga tabatud peegeldus. Ta ootas sobivaid hetki, mis end talle õigel ajal avaldasid, mitte ei laskunud tehisliku ja kiirelt realiseeritava sundolukorra tekitamise lõksu. Hea foto saamiseks ei pidanud tema arvates iseäranis vaeva nägema, lihtsalt võtma kaamera ja selle kuhugi suunama ja klõpsama. Autorile meeldis pilte oodata ning see oli põnev, sest iga hetk võis midagi väga ägedat sündida ja võimalus tekkida see kaameraga jäädvustada. Äärmiselt lahe ja eluterve lähenemine ju. Mees pidas oma tööd väga lihtsaks. Ta on iseäranis tuntud oma must-valge stiiliga fotode poolest. Ja miks must-valge? Väidetavalt oli mehe elu niigi keerukas, et värvi polnud enam juurde vaja. Samas, on autor öelnud, et mis teda fotograafia juures köidab, on tabatud emotsioonid ja nende jäädvustamine. Kaks kontseptsiooni, mis natuke nagu omavahel vastuolus.

Elliott Erwitt sündis Pariisis, oli pärit vene perekonnast, kes elasid mingi aeg Itaalias, ning emigreerusid siis Ameerikasse. Juba teismelisena tekkis tal huvi fotograafia vastu ning mees leidis mitmeid põnevaid võimalusi, et oma kirge praktiseerida ja arendada, nt 50ndatel armees teenides oli ta fotograafi assistent. Mehe karjääri alguseks valdkonnas peetakse 1949. aastat, mil ta reisis ringi ja pildistas Itaaliat ja Prantsusmaad. Minu üllatuseks on autor alates 70ndatest loonud ka suure hulga filme ja dokumentaale. Ikoon suri aastal 2023, 95. aastasena.

Näitus on jagatud erinevate teemade kaupa, mis mehe loomingus tähtsal kohal või suurema fookusega eraldusid: linnad, inimsuhted, naistest, lapsed, rannas, koerad, abstraktsioonid, jne. Näha võib üle saja foto nii tema karjääri alguspäevadelt kui värvilist loomingut, mis tehtud hilisemas eas. Erinevatest paikadest maailmas võib jäädvustusi leida Ungarist, Kyotost, New Yorkist, Pariisist kui Tšehhist. Mulle meeldis, et muuseas, leidus ka fotosid Siberist ja Soomest. Iseäranis kõnekad ja pilkupüüdvad olid jäädvustused 50-80ndate karismaatilistest tippudest maailmapoliitika maastikul, nt Fidel Castro, Richard Nixon, Nikita Hruštšov, Che Guevara, JFK. Mees on fotograafina kajastanud ka Barack Obama ametisse nimetamist 2009. aastal. Kuulsustest leidus mitmeid fotosid, kus figureerisid Grace Kelly, Alfred Hitchcock, Andy Warhol, jne. Marilyn Monroest välja pandud pilt (aastast 1954) on mehe üks enim müüdud trükiseid. Kurblikult kaunis oli, lisaks, Jackie Kennedy foto leinalooris. Huvitav kollektsioon pilte oli rannakontekstist ja muuseumide teemal, nimelt, meeldis autorile viimastes niisama käia, vahepeal mõni klõps teha ja pileteid kollektsioneerida. Eelneva kõrval oli mehe teine lemmik teema, mida jäädvustada, koerad. Esiteks, on koerad tema arvates naljakad ja, teiseks, neil on mingi inimolemusele sarnane võlu. Koertes võib leida inimloomust. Mees on avaldanud lausa viis fotokogu raamatut, mille fookusteemadeks just neljajalgsed.

Minu lemmik foto näituselt oli värviline: naise sukapükstes jalad koos musta kassiga. Siiski, ja ma ei oska täpselt seletada, et miks, kuid kogu väljapanek mind iseäranis sügavalt ei puudutanud. Mulle läks peale mehe visioon, suhtumine, olemus ja lähenemine fotograafiale, kuid vaatamata loomingu väidetavale sundimatusele, loomulikkusele ning ehedusele, mõjus see kuidagi kunstlikult ja otsitult võltsilt. Selline mulje on paradoksaalne, kuid ehk olen ma siiski fotograafia osas lavastatu tabamise usku. Ehk sobib tehislik enam minu esteetikaga. Seda seletab ka tõsiasi, et minule meelepäraseim töö näituselt ei olnud n-ö vabas keskkonnas tabatud, vaid kunstlikus olukorras klõpsatud. Samas, on leidunud fotograafe, kes ka sellist naturaalset lähenemist viljelevad ja kelle looming mind on kõnetatud ning heldima pannud. Ei oska end välja põhjendada, kuid Elliott Erwittiga me ühele lainesagedusele ei jõudnud. Ehk on probleem must-valges lähenemises, sest minu jaoks on see kuidagi vaimuvaene, äraleierdatud ja liiga lihtsustatud võte, minnes kergema vastupanu teed, ta ei toimi enam nii rabavalt või köitvalt kui kunagi. Minu jaoks ei väljendu tunded end intensiivsemalt just must-valges, otse vastupidi, värviküllus on see, mis annab emotsiooni, mida autor väidetavalt oma fotodel püüab jäädvustada. Või on asi loomingu suuresti plassis argipäevasuses, mis mind kaasa ei haaranud. Suvalised tüübid rannal ei ole just midagi mis pilku haarab. Argipäeva näen iga päev, igal ajal ka ise päris elus. Fotodel tahaks midagi sellest rutiinist välja tõusvat. Igaühele oma. Põnev väljapanek, et tutvuda ikoonilise fotograafialegendiga, kuid minule jäi emotsionaalselt kaugeks, ei pigistanud tundeid välja, ei puudutanud nii nagu oleks võinud. 

Hiina looja, Feng Li, näitus "Valged ööd imedemaal" mulle just seda värviküllust, energiat ja ebamaist tunnete virrvarri pakkus. Mehe fotod illustreerivad päris elu, kuid kõverpeeglis. Kõike justkui ebanormaalset, kuid vaba ja kammitsematut. Neid kentsakaid uitmõtteid ja - lende, mis tulevad ja kaovad sama kiirelt. Neid ideid, mida ei saa kontrollida ei ühiskond ega sa ise. Fokuseerides veidratele detailidele, olukordadele ning elu värvikusele. Mehe looming on ühtlasi nii kole kui ilus. Nendes totakates, uskumatutes ning isegi vastikutes seikades on midagi paeluvat, midagi esteetilist, midagi eemalepeletavat. Midagi, mis pilgu naelutab, ning püüad aduda, et kas oled Alice imedemaal või on nähtav ikka päris. Ta kõigub eheda ja võltsi vahepiiril, reaalsuse ja ebausutava, haldjamaailma ning igapäevase. Nendel fotodel on lood -- väga põhjalikud lood. Tundub, et iga ühe taha võiks romaani kirjutada, sellise sürrealistliku, täis argipäeva absurdi, irooniat, paroodiat ning plassi rutiini ja reaalsuse eriliseks tegevaid võlusid ning valusid. Eriti meeldib mulle kuidas on kasutatud värvi, valgust, fookust ja kompositsiooni. Viimseni viimistletud ja läbi mõeldud, kuid omamoodi ehedad ja autentsed. Igast fotost on tunda elumahlu ja energiat, nii negatiivset kui positiivset. Kogu kompott kohati isegi riivab silma ja hinge oma neoonse, tugeva punase, erksuse ja totakustega, kuid see tekitabki just meelelist, visuaalset, füüsilist, psühholoogilist ja emotsionaalset reaktsiooni minus. See ülevoolavus tõmbab endasse ja annab vitamiinilaksu. Kuna mees on tänava- ja moefotograaf, siis on tema loomingus ka ohtralt (võlts)glamuuri, grandioossust, lihtsakoelisust ja räpasust. Nende kahe osa miksimine on edukas ja pilte köitvaks muutev. Kogu näitus kõlgub veidra unenäo ja halli argipäeva vahealal, moodustades kahe sümbioosis kentsakaid kombinatsioone.

Näitusel on esitatud autori viimase paarikümne aasta jooksul loodud teoseid ning ekspositsioon on kolmes osas, alapealkirjadega: "Valged ööd", "Linnaekspress" ja "Mis on mood?". Fotode ampluaa on lai. Leidub igasugu ootamatuid ja oodatud situatsioone, kujundeid, isikuid, esemeid, paiku, sümboleid, ridade vahelt lugemist, otsekohesust, inetust, ilu, abstraktset, maagilist, elulist, jne, mida on keeruline kuidagi kokku võtta ja koondada mingite kategooriate ja teemade alla. Iga foto on oma eraldiseisev gigantne maailm, mis on ja ei ole ka teiste teostega kuidagi seotud. Minu lemmikuks said fotod, kus kujutatud suurt seatorikat, kellest autor oma filmis, mida on võimalik ühes ruumis vaadata, ka pikemalt räägib. Hindasin mehe loomalembust, arvestades konteksti. Näitus oli tõeline meeliülendav energiapomm. 

Meie enda kodumaise Lembit Peegeli väljapanek, "Peegel/Pildis", oli oma sisult võõras, kuid visuaalilt sümpaatne ja õdus. Ma ei ole spordisõber, kohe üldse mitte, ning ma ei tunne mingit entusiasmi selle suunas. Muidugi on vahva kui eestlased maailma tasemel võidutsevad, medaleid korjavad ja kordaminekuid koguvad, kuid keeruline on saavutustest end kaasa haarata lasta. Minu jaoks oli ehk näituse põnevam aspekt ajalooline väärtus, Spordilehe kollektsiooni sirvimise võimalus ning kultuuriajalooline taust, mida kõik need spordihetked reflekteerisid ja mille suuremasse konteksti oma mõju ja olemusega paigutusid. Nt Kalevi võit 1991. aastal oli vinge pigem sellel tasemel, et tehti Nõukogude Liidule ära, mitte niiväga, et oih, nähed, korvpall on lahe ja meie mängijad on tegijad. Mida nad kindlasti, muidugi, on.

Esitatud oli mehe loomingut perioodist 1970-1990 koos mõne hilisemagi jäädvustusega. Teoseid on väljas umbes 50 kandis. Need olid märgilised ajad Eesti spordi arengus ning tulemustes, jäädvustades end riigi ja rahvusena maailma kontekstis. Otse loomulikult on leitavad pildid Erika Salumäe võidust, Kalevi korvpalli triumfist 90ndate alguses, Erki Noole saavutustest, Anett Kontaveitist, jne. Kuid kajastust leivad kõiksugu eri spordialad ja ettevõtmised nagu suusatamine, motokross, male, kergejõustik, jt. Mis ehk oli huvitav, et mehe enda n-ö karjäär spordivaldkonnas algas poksiga, sest see oli iseäranis 50ndatel äärmiselt populaarne ala Eestis, mida praktiseeris isegi Uuno Loop; ning, et eestlased on minevikus väga edukad olnud korv- ja võrkpallis, tuues Euroopa kui Nõukogude Liidu meistrite tiitleid, nii mees- kui naiskonnad. 

Näitused on veel avatud järgmiselt:

Elliott Erwitt -- kuni 31. august 2025

Feng Li -- 18. mai 2025

Lembit Peegel -- 18. mai 2025

Loe juurde: Kaasaegne muuseum, kus kohtuvad fotograafia, kunst ja kultuur | Fotografiska Tallinn

2) Juba ammu ammu olen tahtnud näha "Mootorsaed laulsid", sest see tundub nii halb, et on raudselt hea. Ülipositiivne kajastus on seda uskumust süvendanud ning, lõpuks, avanes võimalus juba kultusfilmiks kujunenud tohuvabaohu linateos ära näha. Üks sõna: geniaalne. Põhjalikumalt kirjutan kinofilmide postituses eraldi.

L 18. aprill

Järjekordne JAFFi päev -- kaks ühe jooksul, üksteisele otsa. Vaatasin ära linateosed "Kujuteldav" ja "Miyazaki ja haigur". Esimene oli seiklusrohke, õpetlik ja soe lastekas. Miyazakile fokuseeriv film aga avas mehe hetkel hiljutisema teose "Poiss ja haigur" telgitaguseid. See lugu on palju sügavam ja tähendusrikkam kui esmapilgul tundub ning tegelikult peegeldab mehe enda elu ja võtmeinimesi selle vormimises. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

P 19. aprill

Ja nädala viimane JAFFi külastus. Vaatasin ära "Müügitüdruk" linateose, mis Mongoolia film ning mis Eesti publiku hulgas menu on leidnud. 

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

Kino: JAFF 2022 (3) "Belle" ja "Earwig ja nõid"; 2023 "Inu-oh", "Slam Dunk" ja "Kullariik ja veeriik"; 2024 "Taevasse armunud" ja "Spioonipere KOOD: Valge"

Tervitus!

Ja viimased ülevaated 2022, 2023 ja 2024 JAFFidelt, sest peatselt algab 2025. aasta JAFF.

 

Pealkiri: Belle

Originaalpealkiri: Ryû to sobakasu no hime
Režissöör: Mamoru Hosoda

Originaalne linastumise aasta: 2021

Kestus: 2h 04 min 

Minu hinnang: 4/5

Tuhkatriinulugu digimaailma avarustes, mis kandub üle ka päris elusse. Koduvägivalla brutaalne reaalsus, mis sunnib põgenema muinasjutumaailma. Selles filmis on ootamatud teemad fookuses ning väga veidras kombinatsioonis, mis peaaegu, et edukalt sümbioosis toimisid, kuid lõpuni päris mitte. Meie kangelanna, Suzu, on tagasihoidlik ja endasse sulgunud koolitüdruk, kes armastab laulda ning sukeldub virtuaalrakendusse nimega "U". Seal saad olla ükskõik kes sa tahad ning elada end välja nii nagu soovid. Suzust saab kaunis roosajuukseline lauluiidol, Belle. Kus ilmub kaunitar, avalikustab end peatselt ka koletis, ning see, et kes too tegelikult on ja mida tahab, ongi linateose üks põhiliine. Internetimaailm valgub üle reaalsusesse ning tüdrukul tuleb nõel heinakuhjast leida, et kes selle koletise taga end peidab. Tagajärjena selle seikluse ja kogemuse taustalt väljub Suzu samm-sammu haaval oma kaitsvast kestast, leiab ja saab lähedasemaks oma sõpradega, lepib oma ema surmaga, taasavastab kontakti isaga, ning, üleüldse, teeb endaga rahu ja muutub õnnelikumaks. Tegu on enesearengu ja eneseleidmise looga, kus raske minevik ja valu tuleb ületada, ning leides kontakti teiste inimestega avastatakse enda potentsiaal, rõõm ning heaolu. Mulle tüdruku sõbrad väga meeldisid. Seal välditi klišeeliku romantikaliini tekkimist ja pöörati ootamatult teelt kõrvale, ühele teisele, mis oli nii värskendav ja nunnu. Tähtsad sõnumid olid, et tea millal on vaja abi küsida ja millal seda ise pakkuda. Suzu just pakkumisega seoses leevendab ja parandab enda haavu. Üks hetk oli lugu minu jaoks aga ülemäära tume, liiga karm ja julm. Realistlik ja ehe. Eeldada, nagu mina, et film on selline roosamanna ja suhkruvatine nagu Belle'i karakter, ei maksa üldse. Muusika mulle läks peale, lausa väga. Sellised meloodilised ja j-pop stiilis palad, mis kutsusid kaasa õõtsuma ja mida hiljem olen vahetevahel täitsa veelgi kuulanud. Klassikalised popi lood, mis kuidagi hingestatult toimisid. Ma pole vist ka ammu enam nii palju kinos nutnud. Seda vinti ikka keerati ja keerati nii jõuliselt viimases veerandis üle, et ma lihtsalt töinasin. Ei saanud rahu ega pausi, visati muudkui halge ahju juurde. Aga võib-olla oligi hea, sai emotsioonidest end esmalt täis söödud ja siis kõik kergendusega välja nutetud. Omapärane, kaunis, tundeküllane, kuid natuke konarlik ja koperdav film, mis suurel ekraanil eriti efektselt mõjus.

----------------------------------

Pealkiri: Earwig ja nõid

Originaalpealkiri: Âya to majo
Režissöör: Goro Miyazaki

Originaalne linastumise aasta: 2020

Kestus: 1h 22 min

Minu hinnang: 2/5

Oeh, mis käkerdis see nüüd küll oli! Kuidas on võimalik, et selle elutühja käntsaka lõi Studio Ghibli? Kelle arvates oli ükskõik milline kreatiivne otsus filmiga seoses hea idee? Tundus, et kui tegijate ees oli valik, kas võtta edukas või vilets variant, siis instinktiivselt kalduti ning otsustati just viimase kasuks. Niivõrd kujutusvõime, animamaagia ja tühja hinge loomingut ei oleks suurmeistrite stuudio hõlmast küll eales oodanud. Okei, ühe aspektiga pannakse mööda, teisega, võib-olla, kuid pea iga detail oli vastu puud ning kogu kompotina mõjus tulemus veelgi ebaõnnestunud. See on ikka kõrgelt kukkumine ning aastakümnete edule peaaegu, et vee peale tõmbamine. Probleem oli nii süžees, animatsioonis kui karakterites. Lugu oli segane ja arusaamatu. Miks ema lapse ära andis, miks tagasi tuli, kuidas see bänd üldse kõigega seotud oli? Küsimusi tekkis tohutult ja vastuseid suuresti ei tulnudki. Märkimisväärne osa loost oli justkui täitsa puudu. Tundus, et filmi näol on tegu pikema ja põhjalikuma süžee proloog osaga. Päris sisu aga ei tulnudki. Taust oli nii segane, et tõesti häiris. See osa loost, mida sai nähtud oli iseenesest okei, kuid enam oleks võinud konteksti lahti pakkida või, vastupidiselt, üldse taustadetailid ära jätta, et ei tekiks neid loogika ja sujuvuse auke. Lõpp oli ekstra nõme, sest jättis vaataja õhku rippuma just siis kui põnevaks läks. Meie kangelanna, Aya, oli küll särtsakas ja hakkaja, mis oli positiivne, kuid, lisaks, oli ta üks jube plika, manipulaator, üleolev ja teiste seljas trampiv. Ayale oli vastuoluline karakter, kes nagu meeldis, kuid siis jälle üldse mitte. Kass oli äge, kuid seda kipuvad nad alati Jaapani animatsioonides olema. Kõige enam kriitikat on ära teeninud animatsioon ja 3D stiil, mis mõjus karjuvalt elutult ning vaimuvaeselt. Tehislikult ja steriilselt. Lisaks, nägi see selline odav ja prosta versioon 3Dst välja. Ghiblilik animatsioonivõlu sai tapetud enne kui see alatagi jõudis. Kogu kompott oli sürreaalselt mannetu. Kuidas on võimalik, et nii mitmed aspektid põrusid korraga? Igatahes, loodetavasti ei mõtle Ghibli endine, praegune ja tuleviku meeskond, ükskõik kus nad siis ka edasi joonisfilme ei looks, iialgi astuda ämbrisse ja liikuda 100% arvutiefektide maailma libedale teele. 

----------------------------------------

Pealkiri: Inu-oh

Originaalpealkiri: Inu-oh
Režissöör: Masaaki Yuasa

Originaalne linastumise aasta: 2021

Kestus: 1h 38 min

Minu hinnang: 3.5/5

Vot see oli üks kentsakas, kuid samaaegselt, ka kuidagimoodi väga lahe anime. Selline mässaja, mis oli natuke eemaletõukav ja kummaline, kuid paeluv ja äge. Nagu mingi ülevõlli rokkar, kes mulle objektiivselt peale ei lähe, kelle väärtused ja esteetika ei ole minu maitsele, kuid kes on niivõrd silmapaistev, eripärane ning hallist massist nahaalselt eristuv, et sa lihtsalt pead teda köidetult jõllitama. Kaks ühiskonna heidikut, üks algselt ilma keha ja näota, neetud ja jäetud deemonitele oma lähedaste poolt, teine orvust hulkuv pillimängija, üks hetk enam feminiinne, kui on sotsiaalselt aktsepteeritav, leiavad üksteist oma hädades ning isolatsioonis. Nad pakuvad teineteisele tuge, sõprust ja artistlikku väljundit, luues koos muusikat, ühendades laulu, pilli, tantsu ja spektaakli. Kahest mehest saab feudaalaja Jaapani kõige menukam meelelahutuse duo. Tegu on muusikafilmiga, kus saab ohtralt kuulata Jaapani sellist rock-etno-grunge-punk-metal-pop kombo laule, mis täitsa kuulatavad. Ma ei nimetaks linateost siiski muusikaliks, sest ta sisaldab shownumbreid, kuid need on kõik esinemiste raames. Niisama, lambist, mingil suvalisel hetkel keegi leelotama ei kipu. Mis veel hästi tehtud, olid fantaasia elemendid, mis andsid taustale värvi ning kontekst muusika varjus oli tunduvalt põnevam. Üks hetk aga jõuavad meeste minevikud neile järgi -- tegelased on enam seotud kui arvasid -- , nad saavad populaarsemaks ja mõjukamaks kui valitsejad ning võim suudaks tolereerida, ning paar otsustatakse hävitada. Nad lahkuvad skeenelt, muidugi, suure ja võimsa pauguga, andes viimase ülivinge etteaste. Mis neist aga pärast seda saab on üpris valulik ning isegi traagiline. Kerge ja lõbus vaatamine film ei ole kohe kindlasti. Käsitletakse paljusid teravaid ning kurblikke teemasid ja lõpp ei ole grammigi õnnelik. Mehed ei jookse käsikäes päikeseloojangusse, lauldes, tantsides, pilli tinistades, fännid hõiskamas ja aplodeerimas. Visuaalne keel animel ei olnud just minu maitsele. Natuke groteskse ning ehmatava stiiliga, klassikalisele anime-tüüpilisele esteetikale mitte keskendudes, oli visuaalne pool just nii tõmba-lükka, meeldib-eimeeldi, paeluv-peletav, kui süžee ja tegelased ise. Selline lähenemine sobis, seega, ideaalselt konkreetsele argipäeva ühtlustuvast igavusest eristuvale loole ja karakteritele. Tegu on kaasahaarava filmiga, mis haarab nii oma muusika kui fantaasiaküllaselt realistliku tooniga.

----------------------------------------

Pealkiri: Slam Dunk

Originaalpealkiri: The First Slam Dunk
Režissöör: Takehiko Inoue, Yasuyuki Ebara

Originaalne linastumise aasta: 2022

Kestus: 2h 04 min

Minu hinnang: 4.5/5

Olen kõiksugu Shounen Jumpi ajakirja mangasid lugenud ja animeversioone vaadanud, kuid "Slam Dunk" on alati kuidagi tähelepanu alt välja jäänud. Olen mõelnud, et võtan selle, ühe ikoonilisema korvpalli ja spordi teemalise manga, üks hetk kätte, kuid muud asjad tulevad alati peale ja jõuavad ette. No nüüd oli võimalus selle legendaarse looga kiirelt ja mugavalt lõpuks tutvuda ning, jah, tegu on vinge looga, paeluva, muheda, õhinat tekitava ning sümpaatsega. Alati on äge kaasa elada kellelegi, kes alustab kehvemast positsioonist ja rühib end üles. Meeskond, kes peab kokku tulema, vaatamata keerulistele taustadele, konfliktidele ja omavahelistele probleemidele, kus kõik peavad end ületama, et jõuda valulise, kuid võiduka lõpuni. Süžeele on ajajooneliselt huvitavalt lähenetud, sest lenneldakse küll alguses kohe lõppu, siis lapsepõlve, siis tagasi matši starti, siis käikase läbi kõigi tegelaste taagad ja ponnistused, ning finaalis näeme ka päris finaali. Selline sigrimigri toimis eriti efektiivselt, laskmata nähtul muutuda monotoonseks või liiga spordikeskseks, tähtis oli sinna vahele pikkida tegelaste vaatevinkleid ja läbielamisi. Miks nad on üldse jõudnud sinna võistlusele ning mis neid motiveerib. Nt üks tahtis lihtsalt tüdrukule meeldida, teine aga vennast innustatult. Poiste entusiasm, järje- ja sihikindlus võttis imetlema. Kõige lahedam oli, et nad kõik olid omanäolised, oma kiiksude ja iseloomudega, ning, et selle kahe tunni jooksul jõudis rambivalgus kõigile paista ja igaüks said tähelepanu. Mis mulle väga peale ei läinud oli visuaalne lähenemine. Jah, kõik nägi äärmiselt voolav ja sujuv välja. Korvpallistseenid olid nagu päris, ei mingit kohmakust või veidrat konarlikku animatsiooni. Eriti sellistes dünaamilistes stseenides on arvutitehnoloogiast tohutult kasu, sest efekt on realistlik. Siiski, ja puhtalt minu isikliku esteetilise maitsega seoses, ei näinud film just kõige söödavam ja maitsvam välja. Lugu, muidugi, on üle kõige, ning selles aspektis linateos hiilgas, kuid kuidagi imelik oli see pildiline pool. Vajas harjumist ning ma kardan, et ma kuni lõpuni selle stilistilise valikuga sõbraks ei saanudki. Õnneks on süžee, tegelased, köitvus, energia, emotsionaalsus, kamraadlus ja kaasaelamise element kõik ideaalselt paigas ning ületavad ootusi. Vist ikka peaks manga ja/või anime ka ette võtma, sest antud linateos realiseeris kogu loost ainult kübekse. 

----------------------------------------

Pealkiri: Kullariik ja veeriik

Originaalpealkiri: Kin no kuni Mizu no kuni
Režissöör: Kotono Watanabe

Originaalne linastumise aasta: 2022

Kestus: 1h 56 min

Minu hinnang: 3/5

Nii vahva on vahelduseks anime täispika filmina mõnda pigem täiskasvanutele suunatud romantikalugu kogeda. Enamus suhtedraamasid, mis manga põhjal animeversiooni teenivad või suurele ekraanile jõuavad, on pigem koolisuhete dünaamikatel põhinevad. Tegu on eksootilisse konteksti paigutatud looga, kus kõrbes asuv kullariik on rikas, kuid neil on puudust veest; justkui oaasina eksisteeriv veeriik aga ei ole just varakas, kuid vett on neil see-eest hulgaliselt. Mõlemad kuningriigid on omavahel tülis ning konflikt sai alguse koristamata koera kakajunnidest. Lõpuks, otsustatakse mõlemad maad abielu kaudu ühendada, et lepitust leida, kuid ikkagi tahetakse üksteisele ära teha. Esmalt, jagatakse inimeste asemel nunnut kutsut ja kiisut, kes süžees edaspidi armsaid rolle mängivad. Siis aga saavadki lõpuks kokku kullariigi vähem tuntum ja vähem populaarseim printsesse, ning veeriigi suvaline tüüp. Üht kuulutati kui kõige kaunimat, teist kui kõige targemat. Mis mulle väga meeldis oli, et Saara, ei olnud just animele kohaselt imeilus naine. Ta oli kogukam ja tavalise näoga, mis on Jaapani animatsioonis suhteliselt harva ette tulev lähenemine. Iseloomult tark ja lahke, viidati sellele, et mis sisemuses on, on primaarsem kui väline. Nagu ühele toredale, õpetlikule ja elujaatavale romantikale kohane, ühendab paar jõud, ning lõpuks saavatud silutud keerulised suhted, hoitud ära edasised konflikti eskaleerumised, toimub mõistmine eri tasandite ja eri tegelaste vahel, ning meie kangelased elavad õnnelikult elu lõpuni. Tegu on kerge ja hõlpsasti seeditava, suhteliselt klišeelise looga, kus kurjad saavad karistatud ning headele saab osaks imeline elu. Minu jaoks jäi film, vaatamata žanrile ebatavalisele taustale ja keskkonnale, kuidagi lahjaks ning venivaks. Ta oli tore ja positiivne meelelahutus, kuid natuke ilmetu ja igavavõitu. Ja, taaskord, animele kohaselt, meeldib tegelastele üksteise nime koguaeg öelda, mis mõnes kohas tüütab, teises kohas mitte. Pean tunnistama, et kui oleksin veel kord kuulnud Saarat ütlemas Naranbayar, mis oli siis tema "kihlatu" nimi, oleksin kellelegi kallale läinud. Ta vist lausus seda oma 50 korda. Lõppkokkuvõttes, on lahe, et tehakse natuke teise fookusega mangadest (ka antud süžee põhineb koomiksil) filmiversioone ning, et need meie JAFFile ikka jõuavad. Mitmekülgne ja -maitseline repertuaar on alati kiiduväärt.

----------------------------------------

Pealkiri: Taevasse armunud

Originaalpealkiri: Burû sâmaru
Režissöör: Masaki Tachibana

Originaalne linastumise aasta: 2022

Kestus: 1h 43 min

Minu hinnang: 3/5

Ootasin midagi enamat. Tegu on mangal põhineva filmiversiooniga. Mis seletab ära selle, et süžees olid kentsakad augud ja see kohati nagu ei voolanud loogiliselt ning ühtlaselt. Tegelaste tunded ja fookused olid laiali paisatud ning üks hetk, paistis mulle, et peategelasel, Tamakil, on mingi liin tekkimas ühe poisiga, vihjeid nagu õhku visati, kuid siis lõpus äkki armastas ta hoopis teist ja see eelmine kukkus järsult ära, ilma mingi arengu või lahkamiseta. Armukolmnurki ei kannata ma silma otsaski ning antud näide oli just see hullemate seast, kus sa ei saa aru, et kes kellega, miks, millal ja kuidas mingit kurmaaži ajab. Kas üldse ajab? Viiteid ju nagu oli. Vaatajat ju nagu õrritati. Siis näis, et rambivalgus on pigem Tamakil ja tema ootamatult avastatud lennukirel ning enesearengu teekonnal, leidmaks julgust, tahtmist ja enesekindlust, kuid siis, äkitselt, oli tähelepanu jälle romantikal. Midagi emotsioonide tasandil ning põhiliinide vahel oli paigast ära ja ei mõjunud seostatult ega terviklikult. Fookus vahetus ja mingid asjad ilmusid ning siis kadusid esiplaanilt, siis jälle tekkisid. Algselt jäi mulje, et tegu on suhetel põhineva looga, siis peategelase eneseleidmisel, siis sai loost võistlus, kus keskmes sport, lõpuks aga muutus film kuidagi dramaatiliseks krimka ja otsimislooks. Kokkuvõttes, tekkis tunne justkui oleks süžees lüngad, midagi oli raudselt ära jäetud, kokku tõmmatud, kiirendatud, et nähtu mahuks kahe tunni sisse. Mulje jäi, et lugu ise on aga pikaldasem ning sisaldab enam materjali, mis tegelaste motivatsioonid, kontaktid ning süžee sujuvuse ja ebakõlad arusaadavamaks teeksid. Mis kõik mõistetav, sest tegu on ühe pikema manga ekraniseeringuga, mis tavaliselt peabki originaali ju lühendama. Keskne teema, laugurilennukiga sõit, oli aga äge. Ma ei ole üldse kursis selle alaga ning võimalustega, ja õppisin palju. Tundub pingeline, kuid samas nii lõõgastav ja maaliline spordiala. Anime ja manga vahendusel olen varemgi igasugu intrigeerivatest hobitegevustest teada saanud ning nende kohta detailsemalt õppinud. Tegu on omamoodi väga hariva filmiga. Seda siis sellelt nurgalt, et kuidas me kõik peaksime olema aktiivsemad, enesekindlamad ja tegelema asjadega, mis meile rõõmu pakuvad, ja mis meid adekvaatselt proovile panevad, ning kuidas on olemas selline huvitav lennuvõimalus, mis ei eelda otselt karmi piloodikvalifikatsiooni läbimist. Pealkiri "Blue Thermal" viitab ühele õhuvoo tüübile, mille õlgadele loos laugurid taevas soovivad sattuda.

----------------------------------------

Pealkiri: Spioonipere KOOD: Valge

Originaalpealkiri: Spy x Family CODE: White
Režissöör: Takashi Katagiri

Originaalne linastumise aasta: 2023

Kestus: 1h 50 min

Minu hinnang: 3/5

Ma ei ole suur originaalmaterjali fänn. Olen natuke mangat lugenud ja animest klippe näinud, ning Anya on mega armas, see on vaieldamatu, kuid eneselegi üllatuseks, ei ole lugu mind piisavalt köitnud, et lähemalt tuttavaks saada. Ta on selline kombo slice-of-life igapäevasest huumori žanrist ning äkšonist ja spioonipõnevikust. Kokku on topitud, kusjuures, edukalt, sümpaatne "James Bond", Loid, malbe ja leebe palgamõrvar, Yor, vaimsete võimetega roosajuukseline nunnupall orb, Anya, ning suur karulik, kuid intelligentne koer, Bond. Väga konarlik ja kentsakas, kuid ideaalselt kokkusulav kooslus. Niimoodi see "võlts" pere tegutseb ja püüab maailma päästa, samal ajal, üksteisest enda saladusi varjul hoides. Teised ei tea, et üks on spioon, teine tapja, kolmas mõttelugeja, viies terav nagu pliiats. Lugu pakub südantsoojendavaid emotsioone, situatsioonikomöödiat, pinevat kätši, lemepotentsiaali, poliitilist intriigi, ja mida kõike veel. Kui mind originaalis žanride, fookuste, teemade ja toonide rohkus ei häiri, siis filmis oli kuidagi liiast kõike. Omavahel ei tahtnud kuidagi klappida pere kergetooniline puhkuse seiklus ning tõsine järjekordne maailmapäästmise missioon. Eriti torkis tagumikku Anya, kes sattus nii totakalt igast jopakatesse olukordadesse ning see ei olnud enam vaimukas, vaid tüütu. See kommisöömise teema, selle välja kakamine, mingi imelik moosi hankimise värk, jne. See kõik mõjus sisutäitena sõna negatiivses mõttes, venitamisena ja lihtsalt aja raiskamisena. Kui finaalis liikus rõhuasetus äkšonile, oli see, nagu alati, kvaliteetne ning kaasahaarav. Leidusid mõned eriti vinged ja ägedad stseenid. Siiski, balanss oli paigast eelneva kergema tooniga. Nagu vesi ja õli, need kaks poolt minu jaoks filmis sujuvalt ei ühildunud, seekord. Tekkis tunne, et need peaksid olema kaks eri linateost või on sunniviisiliselt üheks punnitatud kaks osa, mis ei tahtnud eriti omavahel miksida. Selle tulemusena mõjus lugu natuke lünklikult ja üle kivide ning kändude, kord lõbus ja natuke absurdne, siis äkitselt liiga karm ja realistlik. Naljad lendasid ka üle minu pea ja muhelema ei pannud. Samas, kui film oli hea, siis ta oli hea, kuid kui ta oli kesine, siis oli ta ikka ülimalt kesine. Põhimõtteliselt, antud linateos just õhinat, et originaaliga süvitsi tutvuma kutsuda, ei paku. Nii palju kui kogenud, suudab algversioon aga seda erinevate teemade ja toonide tasakaalu palju edukamalt balanseerida. Ei ole keeruline mõista, et miks manga tohutut menu on suure portsu lugejate hulgas leidnud.