Teater: "Kunst"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Kunst
Teater: Draamateater
Lavastaja: Karl Laumets
Näitlejad: Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Guido Kangur
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 05.08.2022
Millal nähtud: 29.09.2022
Minu hinnang: 3/5

Insener, arst ja müügiesindaja astuvad baari, et mõtteid mõlgutada ühe maali kohta. "Pask" ütleb insener, hoopis "maestroks" peab arst kunstnikku, ja viimane püüab lihtsalt laveerida kahe vahel, sest tema jaoks on primaarne sõprussuhted, mitte kemplemine selle üle, et kas pilt on geniaalne või rämps. Tõsiasi, mis kahjustab õhkkonda kolme vahel ja paigutab meeste kamraadluse ümber lõhkamisvalmis dünamiiti. Keskne teema on intrigeeriv, sest mis on kunst suure tähega ja mis väikse tähega, tekitab päris elus elavaid diskussioone -- või kas kunst lihtsalt ongi kunsti, olenemata esimese tähe vormist. Või mida võiks üldse selle sõnaga kirjeldada. Ei saa väita, et on palju neid, kes nt kahtlevad DaVinci maalide valdkonnas väärt positsiooni omamises. Tunduvalt enam leidub aga neid, kelle meelest kaasaegne kunst ei ole seda nimetust ära teeninud. Ega ülistust, millega arst iseloomustas tüki keskest maali. Teost, mis oli suur ja lai ning mis oli lihtsalt üks valgeks värvitud pind. Kui punnitada, siis võis selle pinnal näha pea nähtamatuid värvi pintslitõmbeid. Kunst eeldab esteetikat, andekust ning midagi, mille loomise nimel on vaeva nähtud, mis nõuab aega ja meisterlikkust. Mida on pea võimatu mõnel suvalisel tüübil järgi kopeerida. See on minu isiklik subjektiivne arvamus, kuid sõbranna, kes on valdkonnaga sina-peal annab vastulöögi, et mõne nt kaasaegse kunsti teose peale üldse tulemine ja selle välja mõtlemine annab konkreetselt mõista, et tegu ongi kunstiga. Mina ütlen selle peale, et kas iga asja peale, mida tänapäeval eksistentsi treitakse, on üldse vaja tulla. Ja see, et osatakse mõelda ja oma ideed ellu viia ei tähenda, et tulemus on Kunst. Sedasi need debatid hargnevad, üks argument siitpoolt, teine sealtpoolt. Kummal on õigus? Mitte ühelgi, sest nii nagu inimeste maitse eelistused on individuaalsed, on ka keeruline tõmmata jäik piir kunsti ja mittekunsti vahel. Kas ükskõik millise loomingu ja kunsti vahel saab panna võrdusmärgi? Kas kunstile annab selle tiitli tegija või vaataja? Või saab hoopis mainitud nimetust kanda vaid siis, kui teos omab kellelegi emotsionaalset väärtust, inimesed sellest räägivad või kui selle eest ollakse valmis maksma raha?

Tegu on äärmiselt põneva teemaga, mis tõotab olla kui lõputu jänese urg. Õhinaga sai oodatud sügavaid diskussioone ja mõttelende erinevate vaatevinklitega tegelaste poolt, kunsti tähenduse lahti harutamist, mitmekesiste lähenemiste illustreerimist ja halle ajurakukesi stimuleerivaid ahaaa-momente. Seda kõike muhedas huumori kastmes. Mis välja kukkus oli aga kolme lasteaialapse omavaheline nääklemine, millel kulminatsiooniks karakterite poolne julguse kokku võtmine ja tunnistamine, et mida kolmik üksteisest tegelikult arvab. Maal oli vaid impulss meeste egode võimuvõitluseks. Peab tunnistama, et selline suund oli ootamatu ja valmistas pettumuse. Keeruline oli kaasa elada Sergele (Tõnu Oja) ja Marcile (Jaan Rekkor), kes kumbki pidasid end teisest paremaks ning valasid oma üleolevuse ja, samaaegselt, kadeduse okse teineteise kaela, mida siis vaatajana pidi helpima. Peab ära märkima, et Marc oli suurem kurjajuur kui Serge ja lumepalli esimene veeretaja. Vaidlus läks aina enam ja enam isiklikumaks, inetuks, ebaratsionaalseks ja vastikuks. Tekkis küsimus, et miks on sõbrad inimesed, kes üksteist grammigi sisemas ei talu. Või siis teise eriarvamusi. Kuidas nad siiani teineteist ära kannatanud on jääb müstikaks. Ühelt poolt oli sellist psühholoogilist põhjakäimist huvitav jälgida, et kuidas ühest suvalisest ostust saab alguse sõpruskonna allakäigu trepp. Kuidas meie põhimõtted ja uskumused sõidavad sisse meie suhetesse teistega ning mitte selleks, et jagada ja õppida, vaid, et domineerida. Kunsti roll siinkohal oli huvitav, sest saab see ju mõtte siis, kui inimene sellele põhjuse annab, või kaotab see eesmärgi, kui inimene sellelt põhjuse eemaldab. Maal ise tükis ei omanud tegelikult mingit kaalu. See oli vaid tühipaljas vahend mille ajendil omavahelisi alateadlikke või isegi teadlikke probleeme lahendada. Konfliktiallikas ei olnud maal, vaid probleem seisnes meestes endis. Kas see mõra eksileeris juba varem või sai alguse tohutu suure rahahulga kulutamisega millelegi, mida üks ei pidanud õigeks? Ja lõhenemine sellest hetkest siis eskaleerus kiirelt. Kas konkreetne tegu lihtsalt pani punkti seltskonnale, kes nii ehk naa oleks üks hetk lahku kasvanud oma erinevate arusaamade pärast? 

Suutmatus leppida sellega, et ühele inimesele läheb peale midagi, mis teise väärtustega ei ühildu. Ja mitte olla võimeline aktsepteerima, et keegi kritiseerib seda, mida sina hindad, on mõlemad põnevad mõttearenduse alguspunktid. Jäärapäised tüübid, kes lihtsalt üks hetk annavad kõik, et teist maha teha, tulemata selle pealegi, et äkki targem võiks järele anda. Viimast mõtet kehastab igatpidi kolmas sõber. Kui Serge ja Marc verbaalselt üksteist sõelapõhjaks tulistavad, püüab Yvan (Guido Kangur) ennastsalgavalt neid takistada ja temperatuuri taas stabiilseks tõmmata. Talle olid emotsioonid eelkõige, asjad aga sekundaarsed. Yvan oli otsekui vastand teisele kahele ning funktsioneeris lepitajana, rahustajana ning kellegina, kes pigem ennast teiste heaolu nimel ohverdab. Vastupidiselt ennast jõuliselt läbi suruvate kaaslastega kõrvutades. Kuldse kesktee leidmine, järele andmine ja harmoonia oleks kuidagi midagi nõrka, sest meest ju pidevalt aasiti, et ta ei ole elus kuskile jõudnud ja pigem on teiste poolt kaasa tiritav. Isekus ja isetus, kas isekatel või isetutel eesmärkidel, oli intrigeeriv kombinatsioon, mida kõigis kolmes tegelases üks hetk märgata ja siis jälle silmist kaotada. Kolmik moodustas tasakaaluka miinuse, plussi ja neutraalse osapoole kombo, mis karakterite mõttes oli asjalik valik, sest võimaldas vaatajal analüüsida eri vaatepunkte. Pakkudes samal ajal hulgaliselt isiksusedünaamikat ning hasartset kaasaelamist, et kes siis lõpuks viimasena seisma jääb. Milline arvamus võidutseb. Või hävivad kõik ühiselt. Äkki leitakse kompromiss? Üks köitev tähelepanek titaanide kätši vaidluses oli ka teadmine, et peale jäämise nimel ollakse valmis lahkuma hea maitse piiridest ja minema isiklikuks. Mis jälle näitab kui dominantsed egod meestel olid või kuidas sõjas (ja armastuses) on kõik lubatud, kaasa arvatud allapoole vööd laskemoon. Tõsiasi, et Serge võrdsustas maali Marci naisega ning hakkas rääkima kuidas, vot, temale ei meeldi viimase teatud käitumine, viis konfrontatsiooni tipp-liigasse. Mis oli huvitav, sest kas Serge teadlikult tahtis lihtsalt Marcile haiget teha või arvabki, et inimene ja objekt on üks ja seesama ning naine ongi üks objekt. Või oli maal omanikule emotsionaalselt nii väärtuslik, nagu potentsiaalne abikaasa, ning pöördvõrdelises positsioonis Serge eneseväärikusega. Maali ja viimase vahele võib panna võrdusmärgi. Marc, riivates kaaslase väärikust ja seades kahtluse alla tema valikud, rahalise võimekuse ja maitse -- mehe eksistentsi -- , paneb Serge riivama omakorda vastase väärikust, rünnates sõbra tundlikku poolt, ehk siis, naist. Psühholoogilisel tasandil pakub tükk kulbiga olukordi ja käitumist, mida põnev lahata ja mõtestada. 

Head komöödiad, mis reaalselt naerma ajavad, ei satu tihti lavastuste hulka, mida külastan, sest isegi kiidetud ja populaarsed žanrinäited ei suuda pakkuda piisavas koguses koomikat. Kas huumor on täitsa sihist mööda või siis on keeruline aduda, et kuidas täpsemalt peaks see tükk kvalifitseeruma just komöödiaks. Kahjuks, on sama olukord ka antud näidendiga. Nimetaksin seda pigem inimpsühholoogiakeskseks draamaks. Minu isiklike isekate ja subjektiivsete ootustega olgu nagu on, kuid komöödia elemendid jäid tõesti nõrgaks, sest sahmerdav ja nämmutavalt sõpru lepitav Yvan, kelle tegemiste üle saalist enim naeru kostis, ei hiilanud just naljaka dialoogi poolest. Ja need ei korvanud ülejäänud kahe alfaisase omavahelist tüütut rinda täis puhumist ja domineerimismängu. Ei olnud tõesti eriti millegi üle itsitada või isegi muiata. Samas, veel kord, minu ootused komöödiatele on kahtlemata teised, kui ehk reaalsus eeldaks, sest nt paar istet edasi istus daam, kes lõkerdas kogu lavastuse vältel nagu vaataks Benny Hilli. Tegi natuke kadedaks küll. Näidendi näol on väidetavalt tegu pikaajalise ühe armastatuima Prantsuse komöödiaga kogu maailmas, mida on saatnud nii kriitikute kui publiku kiitus. Ehk on selle edu saladus loo lihtsus, inimlikkus ja intrigeeriv keskne teema, mitte niiväga teksti mahlasus. Süžee põhiküsimus onju paluv ning salapärane kunstimaailm ja meeletud summad, mis seal liiguvad, paneb kahtlemata paljusid kukalt kratsima. Otsekui käega katsutamatu kunsti toomine tava inimeste tasandile ning sidudes selle suhetega, sõprusega ja põhimõtetega, on samuti intrigeeriv. Siiski, oli minu jaoks asi komöödiast kaugel, pigem mõjus tükk kurvalt, kohati halenaljakalt ja tohutult frustreerivalt. Ja Yvanist, kes pidi huumoritaaka kandma, oli tänu sellele veelgi enam kahju, sest mitte ainult kamud, vaid ka nüüd publik ei võtnud teda tõsiselt ning nägi mehes vaid teistele meelejärgi olevat pugejast ampelmanni. Kelle ainuke eesmärk seisnes õhkkonna kergendamises ja helgemaks lahustamises.

Kolm näitlejat sobisid üpris edukalt neisse kingadesse, mis ette antud. Jaan Rekkor toimib ükskõik millises etenduses äärmiselt karismaatiliselt ja imposantselt ning mingi hetk oli tema intensiivsusest lähtudes hirm, et kohe kohe muutub olukord füüsiliseks ja ta kargab Tõnu Ojale kallale. Seda ei juhtunud, kuid verbaalselt andsid mehed üksteisele tõelisi tohlakaid ja rusika lööke makku. Kuigi Tõnu Oja jäi oma visuaalse oleku ja pehme tooniga tsipake lavapartnerile alla, suutis ta üllatavalt jõuliselt Jaan Rekkorile vastu mängida. Lavalises kohalolekus olid mehed võrdsetel positsioonidel, vaatamata sellele, et ühte võiks surmahirmus karta ja teine on kui üks tore onu. Kontrastsed nii välimuselt, kõnelt, maneeridelt kui auralt, olid mõlemad rollides ühtemoodi enesekindlad ja selg sirgelt oma põhimõtete eest seisvad. Guido Kangur Yvanina jäi pigem järgisörkijaks kelle emotsioonid lahvatasid natuke teises suunas. Ta oli suurepärane tasakaalustaja ja jahustaja -- mõnikord, ärritaja-- , kuid toimis vastandina ülejäänud kahele. Füüsiliselt Jaan Rekkori suunas, kuid sisemiselt nagu Tõnu Oja pehme ja sümpaatne välimus. Seda lõhe täienisti maha ei müüdud ning tegelase anumised lõpuni orgaaniliselt ei funktsioneerinud, kuid kui teised mehed olid üksteisele kontrastsed, siis Yvan oli seda enda isiku raames. Huvitavalt kombineeris end meestega ka lavakujundus, mis natuke sarnaselt Yvanile mõjus. Lava disain oli klassikaline, peen ja minimalistlik. Keskkond oli vastuolus keevaliste teemadega, kuid need kaks poolt omavahel klappisid kenasti. Mehed jõid veini, arutlesid kunsti üle, olid riietatud väljapeetult ning, pealiskaudselt, ei oleks üldse eeldanud, et need härrasmehed niimoodi kaklema lähevad. Laval toimuv ning selle kujunduse keskkond lisas suurepärase ekstra kihi vastandeid täis loo arengusse ja nähtu endasse haaramisse. 

Raske on siiski oma pettumust ignoreerida, et tegelik motivatsioon, mis mind teatrisse viis ei realiseerunud. Olin valmistunud selleks, et kuulen asjalikke argumente eri nurkadest kunsti olemuse defineerimiseks ning mõistmiseks ja ehk pannakse mind mu vaateid muutma või teises suunas pehmendama. Olukord, milleks kaks jurakat loos valmis ei olnud. Tegelikult juhtus aga see, et kunst ei olnud üldsegi peamine teema, vast isegi mitte reas kümnes, vaid kunst oli vahend, et vastandlikke inimsuhteid juba öökimiseni lahata. Mida võib isevärki süžee puändiks pidada. Üllatus! Näha saab intelligentse (ja humoorika) diskussiooni asemel hoopis verbaalset meeste wrestling maadlust, mis iseenesest ei olu ju ka midagi valet ega halba. Iseasi, kui asjalik ja nauditav kogu kompott lõpuks kokku oli. Vajakajäämisi leidus, vaatamata sellele, kas sain isiklikult mida ootasin või mitte. Samas, ei ole ka võimatu oimata, et miks ikkagi on lavastus niivõrd menukas ja kauaaegselt armastatud. Loos on midagi magnetilist või isegi masohhistlikku, et noh, kui kaugele mehed on valmis langema ning kuidas kõik lõpuks päädib. Teekond alla on räpane, kuid kas mõõnale järgneb tõus. Kas kolmiku sõprust on võimalik päästa. Ja mis saab sellest maalist? Kas see ohverdatakse kamraadluse altaril või jääb kunst võidutsema?

Teater: "Kuhu sa jäid?" ja "Ohtlik meetod"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Kuhu sa jäid?
Teater: Ugala
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Riho Kütsar (Teater Vanemuine), Liina Vahtrik (külalisena), Janek Vadi, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Martin Mill, Marika Palm ja Margus Tabor
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 10.02.2022
Millal nähtud: 17.04.2023 (KUMUs)
Minu hinnang: 3/5

Üheksa tegelast ja segane suheterägastik. Kohati põnev ja ootamatuid kontaktiliine läbiv, kuid veidralt käega ulatumatu ning külmaks jättev. Draama inimsuhetest ja sellest, et miks need ammenduvad ja siis purunevad. Fookusega abielus mehe ja naise vahelisele suhtele, kuid rambivalgusesse mahuvad ka armukestest ühendused, ühepoolse kiindumuse tundjad ja tagasilükkajad ning kokkupuuted kahe isiku vahel, kus üks osapool on sinu kaasaga sind petnud võõras. Viimased olid iseäranis kentsakad ja plahvatusohtlikud, kuid ootamatult tasakaalukad ja üdini inimlikud. Süžee on meisterlikult põiminud kokku pealtnäha üksteisega üldsegi mitte haakuvate karakterite elud ja demonstreerib neid niit niidi haaval, kuni lõpuks tundub, et need võõrad tegelased on tegelikult lähedasemad teineteisele kui isegi perering. Kas füüsiliselt, vaimselt või kogemuslikult läbi teiste isikute nende elus. Maailma inimesed on kõik viimnegi üksteisega ühenduses. Aga, samas, on tegelased ka üksteisest aina enam ja enam kaugenevad. Kehad võivad ju kõrvuti seista, kuid kui hinged on kilomeetrite kaugusel, siis on midagi nihu läinud. Ja siit koorubki eemaldumise allika küsimus, mis kogu nähtavat katva ülese teemana tükki saadab: mis hetkel kaob armastus ja kirg paaride vahel? Millal muutub kooselu tuimaks rutiiniks ning taamal terendab lahkuminek? Üks moment eksisteeris armastus ja siis äkitselt enam mitte. Või ta on vaid talveunes, sest lahutust ju ei tule, vaid otsitakse vürtsikust teiste juurest ja tullakse ikka koju tagasi? Selles mõttes oli tükk eriline ja, samaaegselt, tüüpiline suhtepsühholoogia soust. Kus vaataja peab taluma paaride omavahelist kemplemist, süüdistamist, enesehaletsust, haavatud egosid, ebalojaalsust, üksteisest tüdimust ja kõiki muid mitte just paeluvamaid emotsioone. Kõigil oli õigus tunda ja reageerida mida ning kuidas seda kogeti, ja üheaegselt, mitte kellelgi ei olnud õigus käituda nii nagu välja kukkus. Keeruline oli tegelastele kaasa tunda, sest nad olid nagu iga teine Jüri ja Mari. Lihtne oli tegelastele kaasa tunda, sest nad olid nagu iga teine Jüri ja Mari. Pluss ja miinus kokku tekitasid neutraalsuse, kus ei olnud hõlbus üldse hoolida karakterite heitevatest ja enesekesetest käekäikudest. Ükskõik kui potentsiaalselt sarnased isikud laval ja publik saalis ka ei olnud. Liiga kergelt sai libisetud aju väljalülitamise režiimile. 

Looliin, mis konstantset emotsionaalset tegelaste omavahelist ründamist ja hädaldamist mõnusamas laadis elavdas, oli krimi elemendi kaasamine. Teema, mis ühel või teisel viisil puudutas kõiki tegelasi. Eriti köitev oli fakt, et esimeses vaatuses tekkis segadus, et miks räägitakse äkitselt melodraama keskel mingist veidrast võimalikust tapmisest. See tundus nii valel ajal, vales kohas ja ei passinud esmapilgul toimuva ja õhustikuga kohe üldse. Alles teises vaatuses anti vastuseid ning sellest ootamatust pöördest sai lavastuse üks põnevamaid aspekte. Aju lülitus autopiloot tuimalt režiimilt taas tagasi erksaks ning sai pead ragistatud, et mis siis nüüd ikkagi juhtus. Mida ollakse valmis tegema selleks, et põgeneda oma õnnetust elust, kui tundub, et abieluloss on lagunenud, suhe ei ole päästetav, kuid konfronteeruvalt julm ei taheta olla? Jah, variandid on, et vegeteeritakse, otsitakse kõrvalhüppeid ning lastakse jalga. Seda kõike erinevad tegelased tüki jooksul ka demonstreerivad. Kadunud naise lugu aga algas süütult, muutus kurvaks, ängistavaks ning ebaausaks. Maailm on väike, ikka satuvad meie "diivanile istuma" äärmiselt õiged ja, samaaegselt, valed isikud, kes annavad viimase tõuke. Kas naine kasutas muus osas väga kiiresti nihu pööranud olukorda enda kasuks, võttes julguse kokku, nähes šanssi ja kadudes vabadusse vabatahtlikult, või oli kellegi juhuslik või tahtlik käsi mängus? Kusjuures, selline potentsiaalne avatud lõpp ühe tegelase saatuse osas, mis tavaolukorras oma vastuseta umbmäärasuses võib tüütu olla, aitas seekord lavastuse taset tõsta. Samas, mingil määral ähmaseks jäid mitmete teistegi karakterite ja nende kaasade tulevased elutee valikud. Kas edasi koos või eraldi. Kadunud naise loogikavastase käitumise psühholoogiline põhjendus mõjus kontekstis natuke kummaliselt ja tema algsete otsustega mitte klappivalt, otsekui odav üllatusfakt, mis pidi kõik finaalis perspektiivi panema, kuid mis ei toiminud 100% usutavalt. Samas, irratsionaalne, kuid ühtlasi ka igati mõistetav käitumine, vaatamata vaimsesete probleemide olemasolule või mitte, oli omane igale viimaselegi tegelasele. 

Üks katusteemasid näidendis on saladused ning nende välja tulemine. Kui kõik me oleme üksteisega lähedalt seotud ja kõik tunnevad lähedalt või kaudselt üksteist, siis on loodud ideaalne keskkond, kus mitte miski ei jää kunagi varjatuks. Iga prohmakas tuleb kunagi päevavalgele. Isevärki küsimus on, et kas see tõsiasi on alati ilmtingimata halb või on selles omad helged pooled. Kindlasti sunnib tõde inimesi reaalsusele otsa vaatama ja ehk kõigile osapooltele kasulikke otsuseid tegema. Või siis mitte. Saladustega on seotud veel üks üleüldisem teema tükis. Nimelt perspektiiv ning vaatenurk. Ei ole üllatav, et kaks eraldi isikut näevad ühte ja sama olukorda hoopis erinevatest otsadest ja teevad drastiliselt erinevaid järeldusi. Nt mees arvas, et naine on valmis abielluma ja ootab teda reisilt tagasi -- jäädeski igavesti ootama -- , kuid naise jaoks oli teine vaid pilguta-ja-oled-juba-unustanud põgus kokkupuude. Mis on tegelik tõde ja kas alati räägitakse avatud kaartidega -- enamus karakterite puhul oli kuklas kahtlus, et üdini objektiivselt iga viimasele öeldule läheneda ei maksaks. Siinkohal, võttes arvesse kõiksugu alateemasid, peateemasid ja niši- ning ridadevahelisi viiteid, tekkis tunne, et süžee püüab olla liiga mitmekihiline, diip ja ülemäära nutikas, mis jättis kogu paketile raskekaalulise mulje, nagu oleks näidend ülekoormatud ja üleajavalt täistopitud. Ta ei olnud õhuline vaatamine, mis ei olnud, muidugi, ka eesmärk, kuid see rusuv tihkus ja tihedus, tekitas vastumeelsust. Vaatamata ägedatele narratiivsetele võtetele, nt stseen alguses, kui kaks paari on samas olukorras üheaegselt ning räägivad pea üks ühele sama juttu teise kahega korraga, ei suutnud lavastust aktsepteeritavalt söödavaks teha. Isegi näitlejatrupi 5+ ühismäng ja aplausiväärne autentne ning sümbioossne dünaamika ei olnud võimeline panema neist tegelastest hoolima sellisel hulgal, mida oleks vaja, et tunneks sümpaatiat nähtava suhtes. Tehniliselt on, siiski, tegu omanäolise ja meisterliku näidendiga. 

---------------------------------------

Pealkiri: Ohtlik meetod
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Madis Kalmet
Näitlejad: Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter, Peeter Rästas, Rainer Elhi
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 27.01.2023
Millal nähtud: 01.03.2023 (Vaba Lava Tallinnas)
Minu hinnang: 3/5

Õnneks sai tükile läheneda suhteliselt valgelt lehelt, sest samanimeline linateos on nägemata ning inspireeriv raamat lugemata. Ei tekkinud segajat võrdlusmomenti ning tähelepanu eemale viivat paralleelide otsimist. Põhinedes tõestisündinud isikutel ja toimumistel, pani näidend enim mõtlema selle üle, et kuidas on võrdlemisi lühikese aja jooksul muutunud käsitlus psühholoogilistest muredest ning kuidas, kohati, ei ole mitte midagi teistmoodi ning vaimse tervise eripärad on jätkuvalt teatud kraadini tabu. Teine tähelepanekupunkt oli, et ka arstid on lõppkokkuvõttes ainult inimesed, kes ei ole isetud, ennastsalgavad ning alati oma patsientide heaolu esikohale paigutavad. Samas, kas psühhoanalüütiku- ja terapeudi või psühholoogi teeb edukaks see, et ta on pjedestaalil priimus ja ei eksi kunagi, või tõsiasi, et ta suudab vahetust kogemusest lähtudes mõista, miks inimesed eksivad, miks käitutakse ebaadekvaatselt ning mis võib sundida esile kerkima kõikvõimalikke vaimseid vaevusi. Kus läheb patsiendi abistamise piir? Mil hetkel on tegu isekusega ja enda probleemide välja elamise ning leevendamise. Ja mil momendil on jätkuvalt fookuses ravialuse heaolu. Robustselt öeldes, kas Jung rahuldas ja lahendas enda hädasid patsiendiga magades või sai Sabina voodirõõmudest abi ning, seega, oli tegu vaid ebakonventsionaalse raviga? Meetod vale, kuid tulemus õige. Kas rahutus ja seksuaalne allasurutus õigustab abikaasa petmist? Jung ei olnud just tegelane, keda imetleda või eeskujuks võtta. Kuid kas üldse oleks pidanud olema? Tema käitumine, eriti arsti positsioonilt, jättis kõvasti soovida. Kui vaadelda meest aga haige perspektiivist, siis muutub pilt selgemaks. Ka ta ise vajas abi ning oleks ehk pidanud, lisaks, hoopis ennast psühhoanalüüsima. Kas arst saab suhtest patsiendiga eemaldada emotsionaalse faktori? Mõtteaine pakkumise poolest võimaldas näidend hulganisti vastuolulisi, kuid elulisi küsimusi, mille üle juurelda. 

Siiski, tuleb meeles pidada, et kuigi lugu põhineb päris elul ning laval kehastatakse ajaloolisi isikuid, kes eksisteerisid ja tegutsesid, jättes järeltulevasse maailma oma valdkonnas tugevad märgid maha, on lavastus fiktsioon. Nt huvitav oli avastada, et Jungi ja Spielreini suhe ei pruukinudki tegelikult olla n-ö viimase staadiumini seksuaalne -- vahekorra toimumine on kaheldav. Eks, lõppkokkuvõttes, paar üksteisele mingi kraadini kasulik oli ning võtmine ja andmine käis mõlemat pidi. Sama tähtis suhteliin tükis oli Jungi ja Freudi vaheline mentorilik, isegi sõpruslik läbisaamine, mis oli kohati vastastikune toetav ja konstruktiivselt kriitiline kahe eksperdi järjepidev ning professionaalne diskussioon, teised korrad, aga mõlemalt poolt eri fookusega ülevalt alla vaatav manitsemine ja põhimõtete konflikt. Veidral kombel mõjus kõige liigutavamalt Jungi suhe enda naisega, kes seisis mehe kõrval läbi raskuste ja rõõmude, ning kes tundus otsekui enesestmõistetav objekt kaasale. Mees pööras oma jäägitu tähelepanu patsientidele ja isegi Freudile, kuid abikaasa oli lihtsalt olemas. Taaskord, arstki on inimene ning olles psühholoogias asjatundja, eeldades, et mentaalne maailm ei tohiks tundmatu olla, sest tihti saavad ju probleemid alguse mittefunktsionaalsetest suhetest lähedastega, võis Jung olla täiesti hoolimatu ja isegi pime. Kuid oli momente, kus tundus, et mõlemale selline seis vaikse kokkuleppena sobis. Siinkohal tooks välja lavastuse ühe miinuse, mis on natuke vasturääkiv, sest kuigi kesksed teemad oli kõike muud kui steriilsed ja külmad, siis jätsid tegelaste läbielamised ja mured kauge ning kliinilise emotsiooni. Ainuke, kellele oli võimalik empaatiliselt kaasa elada oli Jungi naine, Emma. Tema reaalsus oli käega katsutav ning mured tavainimesele tüüpilisemat laadi. Või siis oli läbi naise prisma -- koduperenaine, keda mees petab nii oma tööga kui patsiendiga -- konkreetsete probleemide esile toomine kuidagi igapäevasem. Ülejäänudesse sai suhtutud kui oleksid psühhoanalüütik, kes jälgib eemalt abi vajavaid ning omadega puntras isikuid. Oled otsekui seotud, kuid ei tohiks olla ka. Või ei saaks ega tahaks. 

Jaune Kimmel, Emmana, ning Grete Jürgenson, Sabinana, olid otsekui vastandid. Üks malbe ja emotsioone vaos hoidev, teine kõike välja elav ning röökiv. Kuigi, mingi hetk võis nende sisemine elu just vastupidine olla ning edasi-tagasi areneda, eriti viimase puhul. Mõlemad naised mängisid oma meeskolleegid üle just tundepuhangutega, kas taltsutatuna või siis valla pääsetuna. Kumbki nõuab oskust. Kas siis võimekust märatseda ja kisada nagu pöörane -- mis ei paista nii lihtne -- , või annet ohjeldatud olekuga välja kiirgata ja öelda tuhandet asja. Grete Jürgensoni karjumine oli niivõrd efektiivne, et pani tundma, et mitte ainult Sabina, vaid ka sa ise vajad tuge, sest see oli häiriv eri viisidel ja põhjustel. Jung ja Freud olid juba eos kaalutlevad ning emotsionaalselt eemalehoidvamad, mis ei lasknud neil antud tüki kontekstis ülemäära köitvad näida. Kuigi, tohutult intrigeerivad isiksused olid mehed nii ehk naa -- mida oligi ju oodata. Peeter Rästas, Freudina, oli muhedalt onulik ning näis leebem võrreldes kujutelmaga ja fotodega päris isikust -- muutus, mis üllataval kombel, täitsa passis. Jung, kes oli näidendi kese, jäi nõrgimaks lüliks, mis omakorda tõmbas endaga kaasa ümberringset. Mees jäi teiste varju, mõjus plassina, tuimana ning tema mitmed motivaatorid jäid arusaamatuks. Puudus säde, midagi, mis oleks lavale eluvaimu sisse puhunud. Seda ei soodustanud, lisaks, kuidagi lakooniline ja ühenda-punktid mehaaniline loo kulgemine. Kuigi sujuv, valgus nähtu kokku üheks monotoonseks massiks, mida läbistasid Sabina karjed. Iga kord sai ehmatatud ja mõnusast hüpnootiliselt ühetoonilisest kookonist välja kistud. 

Olenemata sellest, peab kordama, et lavastus on suurepärane alguspunkt põnevatele inimloomuse ja psühholoogia teemalistele arutlustele. Tegelased, nende valikud ja käitumine, annavad illustratiivset ainet erisugustele teooriatele ja lähenemistele. Miks me oleme nagu me oleme ning mida me ootame neilt, kes peaksid meie vaimu ravima. Või mida ootame endilt sellest valdkonnas. Kas me kõik oleme omamoodi mentaalselt hädas ja vajame tuge? Kas ise uppuv inimene saab aidata teist uppuvat või tõmbab ta vee alla ning hukutakse üksi või koos? Kas ilma muredeta isik üldse kunagi on võimeline teist aitama? Psühhoteraapia märkimisväärsete arenguhüpete aastatesse, vahemikus 1904-1913, nii Viinis kui Zürichis, giidideks valdkonna suurkujud, oli igatahes põnev väike rännak teha. 

Etendus: "Don Pasquale" ja "Krahv Luxemburg"

Tervitus!

Klassikalist etenduskunsti.

Pealkiri: Don Pasquale (Gaetano Donizetti koomiline ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 25.09.2020
Millal nähtud: 22.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Tegu on autori ühe mängitavama loominguga ning ühe populaarseima Itaalia koomilise žanrinäitega üldse. Samas, ooperid, mis ei ole traagilised, on niikuinii võimsas vähemuses ning ise eelistan kahte teist maailma lemmikut, "Sevilla habemeajajat" ja " Armujooki". Põhjus on lihtne, konkreetse loo keskne konflikt ajas mind täiesti segaduses kukalt kratsima ning oli võimatu üle saada selle loogikast. Mitmeid kuid hiljem, pärast etenduse nägemist, ei ole ikka võimalik aduda, kuidas saab süžee moraal olla, et vanem mees ei tohiks noore naisega abielluda või siis üldse enam abielluda, sest on liiga vana. 19. sajandil, kas see mitte just standard ei olnudki? Või olen ma ajalugu siiani täiesti valesti mõistnud ning kahe silma vahele on jäänud tõsiasi, et soositud ei olnudki eakas mees ja nooruke naine? Või peitub siin mingi kolmas kontekstuaalsuse spetsiifiline konks, mis seletaks sellise dissonantsi lahti? Kohati võttis selle teema sisemine diskussioon ja kuidagigi seletuse mentaalne otsimine kogu võhma ning tähelepanu saalis, kuid ka pärast, ning tahaplaanile jäid muud elemendid, mida ooperi puhul tegelikult primaarsena nautida. Muusika, laulmine ning loodav atmosfäär ise ei suutnud ennast esile võidelda, sest mu peas toimus intensiivne pusasse läinud lõngakera lahti harutamine. Samas, detaile, mida nautida leidus küll ja küll, nt kasvõi vahvalt ülemeelik ja särtsakas tegelaste poolne suhtumine ning õhuliselt energiline vaimküllus laval.

Don Pasquale soovib, et tema vennapoeg abielluks sobiliku preiliga, kui tahab mehe varandust pärida, ning eeldab, et tal on kaasa valikus sõnaõigust. Kui Ernesto eelistab naida hoopis varatu lese, Norinaga, siis onule see ei passi ning ta otsustab, et hoopis ise leiab omale abikaasa ja saab pärija. Jah, tänapäeva uuenduslike tõekspidamistega võrreldes leidub siin hulgi vastumeelset ning hunnik arhailisust. Tavaliselt on ooperites pigem lahkheliks vana ajaga võrreldes modernne progressiivsus nt soorollides, kuid antud lugu, tundub, et räägib vastu sellele, kuidas oletaks, et minevikus asjad käisid. Ehk siis, kas antud ooper on oma ajast ees või siis on minu teadmised end täitsa puusse rihtinud. Võttes arvesse perioodi, millesse lugu paigutub, miks ei või onu kaasa rääkida, kellega pärija end seob või miks ei tohi ta ise abielluda ning oma rahaga teha mida hing ihkab? Et taadile vingepussi keerata ning talle õppetund anda, teeskleb Norina, et on vaga kloostritüdruk ning sõlmitakse võltsabielu naise ja Doni vahel. Ning siis läheb äkitselt üks kiusupalagan lahti. Naine raiskab mehe raha, alandab ja sõidab tollest teerulliga üle. Üks moment oli seda mõnitamist lausa ebamugav pealt vaadata. Huumorist oli asi kaugel. Ma ei tea, kas nalja pärast Norina äärepealt vanamehele kätega kallale hakkas minema? Täiesti hämmastav ja arusaamatu oli, et miks papi sai sellise alandamise osaliseks, sest käitus nagu iga teine mees oma ajastus ning isegi suhteliselt kammitsetult. Üks samm puudus komöödia tragöödiaks muutumisest, sest oli hirm, et iga hetk nüüd saab Don Pasquale südari. Taaskord, kas loo kontseptsiooni ja keskse konflikti kohalt jäi midagi kahe silma vahele, mingi pusletükk puudu, sest keeruline oli nende olemusest vastanduvate arusaamade tõttu nähtust terviklikult sotti saada.

Mainitud veidra ebaproportsionaalsuse pärast ei saa ka väita, et tegelased oleksid märkimisväärselt sümpaatsed olnud. Ei olnudki eriti kellelegi kaasa elada, sest igas suunas oli midagi, mis kulmu kortsutama pani. Isegi õnnetusehunnik, Ernesto, kes kogu lavastuse vältel ringi liipab nagu peksa saanu, oma üleolevates piinades ja kannatustes, oli omamoodi pigem humoorikas. Kas võib olla, et etenduses oli paroodilisi elemente? Kas äkki oligi salajane põrandaalune liin loos, mis seletab lahti massiivse ebakõla, tõsiasi, et -- heureka! -- ooper ongi kogunisti paroodia või farss?! No kuidas tõlgendada seika, et Ernesto on agoonias, otsi andmas oma armuvaludes, ja onu tal lihtsalt kastab kaktuseid. Äkki teebki etendus nalja selle üle kuidas inimesed reageerivad armastuse teemal üle võlli (Ernesto) või siis kuidas vanemad mehed on väga maiad noorte vooruslike neitsite järgi (Don Pasquale) või hoopis kuidas naised võivad dominantsed olla ning kõigile meestele enda ümber ninanipsu teha (Norina). Pöörati ümber soostereotüübid ning vahetati positsioone. Ja näidati kui naeruväärne on ennast vabatahtlikult emotsioonide küüsi visata ja enesehaletsusest ringi roomata. Ernesto oli tõesti natuke ekstreemne, kuid naljakas. Siinkohal peab mainima, et oli näha, et esitajatel oli lõbus ja nad tundsid rõõmu, et ei pea vahelduseks traagikamerre uppuma ja pidevalt ahastuses nägusid ette manama, mida ooperid üldiselt eeldavad, kuid saavad helget ja joviaalset meeleolu eksponeerida. Alati on äga kui näitlejatel ja lauljatel on endal äga. Kas positiivsed tunded, koos kehakeele ja miimikaga, nõuavad lisaks enam näitlejameisterlikkust on veidi kaheldav, kuid äkki on ooperilauljatel siiski komplitseeritum esineda pigem standardiväliseid elujaatavaid tegelasi, sest põhirežiim on tavaliselt mornid ja õnnetute saatustega tegelased. Seega, kiitus, sest lavalt õhkas vallatust ja lusti võngetena vaatajani.

Lavakujundus ja kostüümid olid lavastusel pigem vaoshoitud ning eriti kulukad välja ei paistnud. Samas, selline tagasihoidlik ja omamoodi maine värvigamma ning materjalide valik oli isegi päris mokkamööda silmadele. Dekoratsioonid, hoonete rekonstruktsioonid ning isegi purjelaev, mis siia ja sinna liugles, olid helepruunist puidust ning kontrast stseenidega öisel ajal, kus domineeris tumesinine, jätsid kogu komplektina maheda, kuid silmatorkava mulje. Kõige kentsakam ja koomilisem, kas tahtmatult või tahtlikult, oli lavastuse nimitegelase kõhupolster, mis jättis ilmselgelt võltsi efekti, kuid ehk pidigi ta olema selline selgelt kunstlik ja ebaloomulik, et, taaskord, huumorielementi pakkuda. Keegi oleks nagu hiigelpalli või pääserõnga mehe kõhu ümber sidunud -- jalad, ülakeha, käed, taguots ja muu keha üpris sale ning vormis. See detail illustreerib suurepäraselt etendust üldisemalt: kas võtta nähtut tõsiselt või mitte, kas vaatajat püütakse kuidagi segadusse ajada või haneks tõmmata, kas nähtu eristab teadlikult end konventsionaalsest ja esitab ebatraditsionaalset, kas lugu naerab enda üle või publiku, kas laval toimuv on päriselu peegeldus või soovunel ja kõverpeegel, kas püüab ta mõista anda, et mehed ja naised on mõlemad head ning halvad, jne jne jne. Ma ei ole üheski neist kindlalt veendunud, seega, ei ole nii vaevatu, kui võiks eeldada, ooperiga sina peale jõuda ning lihtsalt etendust nautida. Kahjuks, ei jäänud kõrva ka ükski unustamatuks sobiv muusikapala. 

-----------------------------------

Pealkiri: Krahv Luxemburg (Franz Lehári operett)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 24.01.2020
Millal nähtud: 17.09.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Mis see nüüd oli? Operetid on pigem pettumused juba aastaid olnud ning tundub, et mõjuvad kuidagi kulununa ja vanamoodsana, kuid võta näpust. Käesolev lavastus ei paistnud millegi erakordsega silma, ei sisult, muusikalt, tegelastelt ega lavastuse tehniliselt teostuselt, kuid millegipärast suutis tulemus olla võluv ja armas. Selline sümpaatne ja kõige parimas mõttes südamlik ning käega katsutav. Täielik müstika. Etendus tekitas sellise õdusa tunde, et publik ja näitlejaskond eksisteerivad ühes hetkes, mõlemad korraga, nii saalis kui laval. Selle ühtse ristumiskoha leidnud, läksid vaataja perspektiivist neile tegelaste seiklused, möödapanekud ja õnnestumised, päriselt korda. Jääb lõpuni ähmaseks, et mis täpsemalt olid need faktorid, mis sellist vahetut kontakti, köitvust ja hoolima panemist stimuleerisid, mis impulsse vajutati, et ei kerkinud esile tüüpiliseks saanud tüdimust operettide kergluse ning ülepakutud sisutühja lääguse suhtes. Ei no, ei tasu ka mingit haruldaselt geniaalset ja ennenägematut žanrieksemplari oodata, tegu on siiski suhteliselt standardse operetiga. Siiski, tundub, et minu reservatsioon ja negatiivsemat laadi eelarvamus operettide vastu on mingiks perioodiks raugenud. Kõvasti enesekindlamalt sammun järgmiseid Estonia muusikali pakkumisi kaema. Kuigi kuklas peab tuksuma skepsis, sest kogemused enne käesolevat liikusid stabiilselt allamäge.

Ehk saab ootamatut suhtumismuutust seletada lihtsalt sobiliku tujuga sedasorti meelelahutuseks või tähtede seisuga, kuid antud lavastus suutis end paigutuda just meelepärasele laiuskraadile, pakkudes parajalt suhkrut, melodraamat ning värvi, välja kukkumata üleliia toretsev. Mingi tasandini edukalt astus üles ka üks kindel faktor, mis alati operettides minu silmis, või pigem kõrvus, konstantselt mööda sihib -- muusika. Tavaliselt on suhteliselt võimatu hiljemalt ühtegi meloodiat meelde tuletada, isegi sekundid pärast pala lõppemist, või siis kõlavad enamused laulud üksteise dubleerimisena. Seekord, kuigi suurem enamus lahtus üheks lamedaks massiks, siis neli tõusid esile ning suutsid end mällu söövitada, mis on operettide puhul märkimisväärne saavutus. Tähtsad ei ole ametlikud pealkirjad vaid koloriidsed esitajad, tekst või mõned märksõnad, mis tõstsid etteastete kaliibrit. Juliette'i "järelroa" pala jäi meelde selle kelmika ja kentsaka sõnakasutuse poolest nagu ka naise ja tema kallima vaheline üksteise vastu teksti põrgatav duett, mis süütult särtsakas ning nunnu. Vürst Basil Basilowitsch oma meeleheitlikult koomilistes lembeihades suutis nagu linnuke ette tsiristada sellise armupiinade hümni, et ajas lausa muigama ("Laõh, laõh, laõh, laõh, jah siin!"). Kahtlemata parim etteaste kogu lavastuses. Kuid, kas ikka oli? Napilt jäi alla ootamatult areenile ilmuv energiline venelanna, kes krapsaka vürsti ise ära krahmas. Ideaalne paar! Naise "elutarkusi" täis etteaste täis aristokraatidele omast arrogantsust ja elukaugesust, oli tunnustust väärivalt humoorikas. Põhimõtteliselt, leidus täitsa mida kuulata ja nautida laulu valdkonnas ning vast aitas just see aspekt etenduse menukust turgutada. Kusjuures, tavapärasest rohkem tundus, et loovutati aega muusikale kui dialoogile. Viimast tundus, et on eriti kasinalt jagatud. Teoorias, ei oleks selline suund midagi, mis mulle iseäranis meelepärane, kuid äkki oli faktori ettenägematus ning eelduste ümber lükkamine üks detail laiemast kompotist, mis lavastuse poolehoidu võitvat taset tõstis.

Vinguda võib tegelaste kallal, eriti keskse paari, sest, jah, kuigi operetid on omamoodi muinasjutuliselt romantilised, kipuvad sealsed põhisuhteliinid tsipake usutavamad olema kui antud loos. Esimesest käekatsumisest või põgusast vestlusest tärkavad eluarmastuse tunded ajavad silmi pööritama. Mees ja naine kohtusid minutiteks, sõlmisid abielu, eraldussein neid lahutamas ja sellest läbi nägemata. Ja siis leiavad nad üksteist kolme kuu pärast taas, vestlevad, taaskord, suhteliselt üürikeseks hetkeks, ja juba ongi suur romanss. Nibin-nabin kaks kokkupuudet ja ollaksegi valmis üksteise nimel elama ning surema. Opereti kohustuslik sekundaarne paar oli kohati isegi armsas ja kaasahaaravam kui primaarne duo. Vaieldamatud lemmikud olid siiski muhedad vürst ja tema temperamentne vürstinna. Nemad olid ka peamised koomika pakkujad. Üldiselt olen žanriloomingus heldemas koguses huumorit täheldanud, kuid antud lavastuses puistati seda vaid näpuotsaga üpris kitsilt. Või ei olnud pakutud naljad just minu maitsemeeltele. Enam pandi rõhku muusikale, mis lõppkokkuvõttes ju õige valik paistis olevat. See andis võimaluse keskenduda pigem musitseerimisele, kui näitlemisele, milles viimases saadi operetile omaselt täitsa keskpäraselt hakkama, mis on igati okei, kuid laulmises, subjektiivselt hinnates, jäid kõrva kummitama Mart Laur ("Armupiin, oled jälle siin, laõh, laõh, laõh, laõh!" -- vaieldamatult vingeim!) ning Aule Urb. Siin tekib vist mingi ebaaus muster võrdusmärgi näol lemmiktegelaste ja nende vokaalsete oskuste vahel, seega, palun mitte hinnangut tõsiselt võtta. Aga olgem siis õiglasemad, Helen Lokutat, Reigo Tamme ja Elina Nechayevad on alati meeldiv muusikast rõkkamas kuulata.

Tagasihoidlik joon võeti lavakujunduse, dekoratsioonide ning kostüümide kohalt. Tegu oli pigem kulusid kokkuhoidva produktsiooniga kui priiskavaga. Valikud ei olnud ekstravagantsed või eriliselt silmatorkavad, kuid ajasid asja ära. Ka lavaline liikumine, grupietteasted ja üldine dünaamika olid staatilisemad. Alati ei olegi vaja peita operettide mõningast pealiskaudsust ja sisutühjust värvitornaado, ülevoogavate kostüümide, pidevalt juubeldades ringi trallamise ning mastaapsete taustadisainide varju. Taaskord, tundub, et selline kitsim lähenemine kõige muuga ühises kompotis aitas etenduse just käega katsutavamaks ja libedamini seeditavaks muuta. Ja niimoodi selline täitsa vaadatav ja tore operett oma ilus ja valus kokku tärgeldatigi. Eeldatavasti ei kühveldatud tükki mingeid ülemõistuse suuri rahalisi või loomingulisi investeeringuid, kuid kas alati peabki meeletult pillav, innovaatiline ja teistest eelnevatest erinev olema. Vast mitte, kui tulemus suudab just õigel tasakaalu piiril end balansseerida, langemata igalt nurgalt olemuselt odavuse kuristikku. Sõbrannaga sai õdusalt aega veedetud, juba klassikaks muutunud Estonia šokolaadikooki söödud (see lihtsalt on üks maitsvamaid) ja rõdul end mõnusalt sisse seatud (parteris ei ole just kõige etem oopereid ja operette vaadata, kui ei taha kukla käänamisest kaelavalu, et subtiitreid mugavalt lugeda). 

Teater: "Küünik"

Tervitus!

Taas teatrilavadelt.

Pealkiri: Küünik

Teater: Kelm
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Näitlejad: Lauri Saatpalu, Karin Rask, Triinu Meriste, Markus Habakukk (Kuressaare Teater)
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 25.01.2023
Millal nähtud: 03.02.2023
Minu hinnang: 3/5

Ootasime kaaslasega midagi küünilisemat, sest oleme parajad küünikud. Saime aga pigem küülikuid. Põhiküsimuseks kerkis, et mis on ühist küünikul ja küülikul. Kas ainuke ühisjoon oli tõsiasi, et sõnad riimuvad? Kas lavastuse kontekstis n-ö sündis enne küünik või küülik? Kumb oli enne? Kumb oli järelmõte? Mida nad täpsemalt peaksid sümboliseerima jäi tsipake ebaselgeks. Küülikuid oli lavastusse sisse pikitud küll, nt ühe skeletti mainiti ja märkamata ei saa jääda äärmiselt efektiivne poster ning raamatukaas tulipunasesse kastetud jänkuga. Kas seos võis maetud olla tõsiasjas, et samamoodi nagu on väle ja püsimatu too loomake, oli ka süžee kord siin, kord seal, üks kord ühel teemal, siis hoopis teisel, žongleerides üheaegselt rohkem pallikesi, kui jõudis manageerida, ja ei suutnud otsustada, et mida ta tahab täpsemalt vaatajale lõppkokkuvõtteks öelda, mis on põhisõnum. Ja kuidas on kõigega ühenduses küünik. Peab tunnistama, et lugu viskas õhku rohkem küsimusi ja teemasid kui suutis vastuseid pakkuda ning neid adekvaatselt käsitleda. Kohati oli lavale heidetud n-ö lööksümboleid, -teemasid ja -viiteid rohkemgi kui neil otstarvet. Mõndede kaasamine jäi silmapaistvalt lahjaks või eesmärgipäratuks. Vast tekkis fundamentaalne ebakõla just kõige pealiskaudsemal tasandil, hargnedes edasi juba süžeesse ja tolle teemakäsitlustesse. Kogu lavastuse võtmeks, nii selle lahti mõtestamisel ja, vastupidi, ukse tugevalt lukku keeramisel oli: Miks just küünik ja küülik?

Tegu on kohati materjaliga, mis passiks düstoopilisse žanri, mille süžeel on juured tänapäevases Euroopas. Ukraina sõda on läbi ja traagilise ning ühiskonda polariseeriva intsidendi tõttu on Eestis loodud sõnavabadust piiravad ning tsensuuri viljelevad Sõnavabaduse Keskus ja muud ametkonnad. Ajaraam on meelega vist tsipake ebaselgeks jäetud. Mis täpselt juhtus ning miks järgnes toimunule niivõrd karmikäeline reaktsioon ja reaalsus, arvestades kaasaegset konteksti ning meie regiooni minevikku autoriaarsusega, ei olnud piisavalt veenev. Kuidas jõuti praegusest demokraatiast sinna, kus näidend, oli sogane ja kohati mõistmatu. Detail, mida ei püütud väga põhjendada ka. Tükk eksisteeris riigis, kus tundus, et rahvas on oma inimõigused ja vabadused ilma erilise kära ja mürata lihtsalt käest loovutanud. Tahaks oma ligimestest rohkemat loota. Samas, eks see puhtalt tunnetuslik hinnang ole. Selline kodumaise kesega düstoopialaadne lähenemine oli iseenesest päris intrigeeriv ning värskendav žanriline lisaväärtus mõnda tükki, mille fookuses ei ole mingi kauge või väljamõeldud maa. Ukraina sõja kaasamine tekitas, aga kentsaka emotsiooni. Kohati positiivse, siis vastumeelse. Hea selles mõttes, et kuidagi veider oli olukorda tõdeda teatrilava vahendusel. Nagu sõja üle kinnitamine. Ja selle mõju konkreetsem tajumine, sest see ei ole enam üksnes uudistekanalites, vaid juba meelelahutuses. Etenduses teemakäsitlemine tegi sõja veelgi reaalsemaks, sest siiani on see nagu košmaarne unenägu. Halvalt küljelt, tundus aga kohati kaasamine pigem tõmbenumbrina ning kuidagi odava süžeelise elemendina, et kogupaketi kasuks enam kaalu välja pigistada. Samas, sõda mõjutab meid rängalt ja inimesel peaks olema lubatud sellest vabalt rääkida ja teemat seedida nii nagu talle vajalik psühholoogiliselt, otsekui teraapilise vahendina -- kasvõi näidendi läbi. Siiski, Ukraina sisse lisamine võib vaatajas vastakaid tundeid esile kutsuda. Kas ta just kõige mõistlikumalt kajastatud ja üldse otstarbekas ühe põhi fookuspunktina kõnetada antud kontekstis, see jääb iga ühe enda otsustada.

Süžee üleüldse jättis veidi kummalise mulje. Tegu oli justkui mitmel tasandil vasturääkiva komboga, mis ei toiminud, kuid tegelikult ikka toimis küll. Kuidagi keeruline on võtta seisukohta või konkreetselt näpuga näidata, et mis tekitas kahte eri suunda liikuvaid emotsioone. Ehk oli iva selles, et tükk sisaldab hulgi eri teemasid ja liine, kuid need jäid justkui eraldatud isolatsiooni ja ei suutnud sidusat tervikut luua. Õhku paisati katkendeid, ideid, teooriaid, õpetust, inimpsüühika loogikat ning süsteemitust, poliitikat, kurjust ja headust, ning mida kõike veel. Sellelt nurgalt oli nähtu vahva, sest kui kaevuda sügavamale, siis diskussioone ja arvamusi jätkuks kauemaks. Tükk oli mõnes mõttes nagu kollaaž eri teemadest, mis ühiskonnas praegu, kunagi ja tulevikus aktuaalsed võivad olla ning hetkel ka on. Eriti teravalt tõstis pead sõnavabadus ning kus läheb piir selle limiteerimise alal. Kusjuures, jäi ebaselgeks, mis positsiooni on autor võtnud või kas üldse on mõne seisukoha taha end paigutanud. See tegi tegelikult loo põnevaks, sest ei söödetud lusikaga sisse konkreetseid uskumusi, mida siis publik peaks tuimalt noogutades aktsepteerima, otse vastupidi, see sogasus ning ebamääratus, rääkis etendusele kasuks. Ja tekitas samaaegselt väsitavat ähmasust. Tükk jättis udususe tulemusel mulje kui jõle meta ja diip, mida oli, aga komplitseeritud lahti kodeerida. Nagu nende kahe puhul tavaliselt kipub olema. Kuid kuklas hõljus küsimus, kas püüti meelega vaatajat segadusse ajada, et puudujääke, nt klaari sõnumi sõnastamise ebamäärasus, varjata või pidigi lugu peegeldama tänapäeva maailma, kus elu ongi üks ühepajatoit ja mitte miski ei ole kunagi must ning valge. Keegi ei paku sulle ka universaalset elu õpetuse juhendit, et lõpmatust tohuvabaohust üdini sotti saada.

Lavastuses on kesksel kohal inimsuhted, isa ja poja, naise ja tema samasoolise abikaasa, mehe ja tema vastassoo abikaasa, ülemuse ja alluva, armukese ja armukese vahel. Eritasemelisi kontaktijooni tegelaste vahel võis veelgi tõmmata. Ka need suhted jäid kohati pealiskaudseks või arusaamatuks. Ega inimese tegudel ei peagi alati olema mingi selgejooneline loogika, toimime mõnikord puhtalt impulssidel, kuid oleks rohkem infot soovinud saada teatud seosete tausta kohta. Miks ja milleks? Kas mõned suhted sümboliseerisid midagi enamat, nt Heleni ja tema töökaaslase? Süsteem versus kõrvalekalduja, kollektivism versus indivism, õige versus vale, vm. Miks oli Heleni ja tema naise vahele nii lihtne kiilu lüüa? Ma armastan sind, kuid ainult nii kaua, kui meil on ühised arusaamad ja väärtused ei põrku, olgu need siis mitmetahulised probleemid või mitte -- kas oled meiega või vastu, keskteed ei eksisteeri. Kindlapiirilisemalt joonistus välja Theo ja tema isa omavaheline emotsionaalne heitlus, taasleidmine ning mingil määral keerdus ja pöördus olukorraga leppimine. Kahe mehe semutsemise seigad koos alkoholiga kolmandaks kamraadiks oli ootamatult ehedad ja just nii absurdsed kui võib oodata maani lakku täis isa ja poja tundeokse välja ropsimise maratonist. Meeste embused ja üksteise seljas lällutamine oli muhedalt siiras ning pakkus muidu "küünilisse" lavastusse inimlikku nõrkust ja andestust. Puntras suhted reflekteerisid suurepäraselt kogu ülejäänud etenduse fooni, kus kõik oli sassis, segane ja isegi sihitu, ning seda mitte ilmtingimata negatiivses mõttes. 

Aga mida tükk ikka võttis eesmärgiks publikule öelda? Kas ta teatud käsitlusi kritiseeris või pooldas? Vahetevahel võis mõista mõlematpidi. Nt "Jussikese kaheksa sõpra" ajas muigama, kuid kas teema tõstatati, et seda liialdusena esitada või igati okei normaalsusena? Kuna süžee ei jooksnud eriti tervikuks kokku, jäi vaieldavaks, mida tuli näidendist pärast lahkumist kaasa võtta. Info ja selle esitlus oli kaootiline, mis pani ajurakukesed huugavalt tööle, et kõike vaatajale heidetut ise lahti harutada. Lahtimõtestavat abiväga, nii metafoorilist ja otsekohest, jäi, aga natuke napiks, mis sundis nähtut omal käel suures osas subjektiivsesse perspektiivi asetama. See, siiski, ei õnnestunud piisavalt rahuldavalt. Kummitama jäi küsimus: mis oli loo sõnum või eesmärgid mitmuses. Tõsiasi, et maailm ongi segaseks läinud ja puudubki selge siht ning fookus, on kuidagi banaalne ja igav. Tahaks uskuda, et loos on enamat, kuid sellest rohkemast, teravmeelsemast ja õiglaselt sotsiaalkriitilisest ei saanud täies ulatuses kinni krabada. Potentsiaali oli, ohtralt, neid helgeid hetki, kus peaaegu said pihta, kuid siis ikkagi ei saanud, või kus mõtlesid, ohoo! siin on midagi asjalikku pinna all peidus, kuid see lipsas käest -- leidus lugematul hulgal. Veidral kombel tundus, et üks võtmeseik nähtu lahti muukimiseks oli purjus mehe jutt Leninist, õuntest ja sitast. Lihtsakoeline, kuid sügavmõtteline. Kui vaid oskas selle pusletüki õigesse kohta paigutada. Või oli tegu ikkagi jokkis mehe sonimisega ja publikule kärbeste pähe ajamisega? Just see teadmatus ja laialivalguvus olid nii tüki võluks kui valuks. 

Kes oli laval küünik? Kes oli küülik? Kas kõik olid samaaegselt mõlemat? Või ikkagi ei leidunud kumbagi laval? Jah, mõnes mõttes olid kõik millegi eest minema silkamas, midagi ignoreerimas või pead liiva alla toppimas. Jah, olid ka kõik teatud viisil kibestunud, illusioonitud ning ümberringsesse mingi üleolevuse ja tüdimusega suhtuvad, õrnalt ehk tõesti küünilised. Elu pärast sõda teeb vist kõigist omamoodi küünikud. Otsekui kaitsemehhanismina. Lavastuses leidus intrigeerivaid mõttekäike ja teemaristumisi. Selles oli midagi sügavat ja salapärast. Midagi käega katsutavat ja tuttavlikku, kuid millegipärast ei suutnud sõrmed kunagi täielikult haarata seda mida vaataja nina ette peibutusena rippuma paigutati. Näidendi lõplik eesmärk jäigi adumise ulatusest välja. Killukesed sai kokku korjatud, kuid tegu oli otsekui pusletükkidega eri piltidest. Näitlemine oli soliidne. Lavakujundus igati meeldejääv ja konteksti passiv, lastes toimuval aset leida paberilehe hunnikutel, mis katsid kogu lava piirkonda. Ning kasutati veel muid nutikaid lahendusi nagu varjumäng, et nähtavat dünaamilisemaks muuta. Kokkuvõttes, oli tükk nagu vastus millegile suurele ja tähtsale, mida küll anti maitsta, kuid mille tõeline olemus ja kogemisvõimalus jäi katkendlikuks ja kättesaamatuks. 

Teater: "Kolm õde"

Tervitus!

Uuesti teatrilavadelt.

Pealkiri: Kolm õde
Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Carmen Mikiver, Kleer Maibaum, Kadri Rämmeld, Jane Napp, Carita Vaikjärv, Priit Loog, Jaan Rekkor, Andrus Vaarik, Märt Avandi, Karl-Andreas Kalmet, Enn Keerd, Ingomar Vihmar

Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 27.11.2021
Millal nähtud: 24.01.2023
Minu hinnang: 3/5

Olles esmases kokkupuutes käesoleva palavalt armastatud, laialdaselt kiidetud, klassikaliste hulgast klassika koorekihi kuuluva näidendiga, tekkis esimeses vaatuses segadus. Aju ei suutnud kuidagi aduda, kuidas peaks klappima nähtava originaali väidetav ovatsioonidega pärjatud geniaalsus, selle Segasumma suvilaga, mis silme ees lahti rullus. Reast lahkus paar lausa keset vaatust, ei vaevatud isegi vaheajani ootama. Kui kolleeg sai päeval teada, et plaanis on "Kolm õde", siis oli küsimuseks: "Kas see ikka omas keskkonnas, mitte jälle modernne versioon?" Vastus: "Reklaampildil nägin, et ikka vana aja hilbud seljas, seega, kindlasti mitte kaasaegne." Lavale astusid, hämminguks, siiski tegelased küll dressilaadsetes pükstes, džemprites, ühel peas mütsilätu viisil, mis mõnele jorsile kombeks. Esimene vaatus oli kui eneseületus, eeldan, et mitmetele saalis. Oli alla andjaid. Kes vastu pidasid, siis teine kulges juba libedamalt. Selleks hetkeks oli võimalik loo eripärast sotti saada ja selle lainepikkusele end paigutuda. Oeh, aga kui vaevaline ikka esimene osa oli. Nähtus oli mingi veider skisofreeniline joon. Said aru, et midagi nagu ei klapi, kuid mis see miski täpsemalt on, seda ei olnud võimalik konkreetselt välja tuua. Esmaarvamusel eeldaks, et püüti tsipa üleoleva tagamõttega teha alglugu kuidagi eriliseks, ekstra diibiks ja muuta midagi, mis võib-olla seda ei vaja. Samas, oli lavastus üllatavalt eneseteadlik, elimineerides eelneva uitmõtte. Näidend andis otsekoheselt mõista, et ei ole klassikaline versioon, tunnistades, et võtab ebatraditsionaalse suuna stseeniga, kus üks tegelane tuleb saali kõrvaluksest ja talle antakse mõista, et tegu on vale saaliga ning ta talutatakse publikuuksest taas välja. See minema kihutatu oli lavastaja, mis tegi lükke nutikaks, äärmiselt nutikaks, ja mõjus demonstreerivalt on point. Ridade vahel vihjati, et proovime midagi teistsugust, katusega lihtsalt vaadata, et kas läheb peale või mitte. Tükk oli justkui lavastaja käte vahelt minema lipsanud ja elas nagu omasoodu. Igati vahva ja mõistlik suhtumine millegi uusversiooni!

Etenduses leidus ülemäära rohkelt ebakõlasid, mis algnesid mitmest eri aspektist. Kohata sai vastanduvaid kontseptsioone, visuaali ning mõttekäike, mis esitasid nähtavaga kontakti leidmisel väljakutseid. Alati ei peagi kõik toimima sujuvalt ning läbi ja lõhki loogiliselt, kuid tükk oli otsekui üle kivide ning kändude hüppamine. Peamine vastasseis peitus tõsiasjas, et lugu kategoriseerub end antud variandis komöödiaks. Paistab, aga et juba näidendi esmaesitlusel, aastal 1901, oli autor nördinud, sest oma arust lõi ta midagi, mis pidi olem helge, motiveeriv ning humoorikas. Publik nägi süžees, siiski, nimikangelaste üksildust, lõksus olekut ning kaotatud unistustega trööstitut leppimist. Ehk peitub iva pakendis, esitluses, dekoratsioonides, kehakeeles, toonis ja milles kõike veel, kuid komöödiast oli asi kaugel. Liigitaks nähtut draamaks või isegi kergeks tragöödiaks. Keeruline on empaatilise inimesena jälgida kellegi õnne ja ambitsioonide hävingut ja siis naerda. Lugu ei suutnud olla piisavalt teravmeelne, sarkastiline, irooniline või kuidagigi üle võlli, et toimuvat mitte piisavalt tõsiselt võtta ja esitatus märkimisväärset koomikat märgata. Jah, humoorikaid elemente leidus, kuid neid võib ette tulla ka tragöödiates. Viimasesse võib pikkida sisse naljakaid detaile, kuid tragöödia on siiski tragöödia, ükskõik kas nimetada seda komöödiaks või mitte. Antud kontekstis tegi huumori punnitamine ja sellise kategooria peale surumine loo kuidagi groteskseks, pisendades tegelaste läbikukkunud saatusi kui midagi mille üle irvitada. Naljad tabavad märki, kui nad on sundimatud ja loogilised, minnes mitte vastuollu vaataja moraali ja õigluskompassiga. Tähtis on ka sarnasuste leidmine, nt kindlasti tunneb publik ennast ära naiste elamata elus ja luhta läinud potentsiaalis, kahetsuses ja masenduses, igatsedes midagi, mis on möödanik. Jah, mõnikord on teraapiline naerda ühises õnnetuses ja hinnata saatuse irooniat. Ce'st La Vie! Naerad tegelastega koos, mitte nende üle. Kahjuks, sellist tüüpi meeleolu lavastus ei pakkunud. Võib-olla keegi lõi seose, kuid saal ei rõkanud just verbaalsest vastukajast. Võib muidugi olla, et lavastus pakubki huumori kõrgemat pilotaaži, äärmiselt peent komöödiat, milleni minusugune tavaline pisike inimene ei küünid ega mida adu. 

Süžee oli kõike muud kui lootusrikas ja meeleolukas. Pigem siis juba õpetlik, kui otsida midagi elujaatavat. Õdede olukord tuletas meelde uueaastalubadusi. Tegevusi, mida usinalt planeerid, kuid mida ellu ei vii. Tiksud ja tiksud, aeg läheb, kuid kuskile sa ei jõua. Inimene teeb plaane ja jumal vaid naerab. Ise saboteerid end või teeb seda saatus, kuid lõpuks on eesmärgid tabamatud, mandud ja, nagu Irina halas, oled juba 23. aastane ja elu ongi tegelikult läbi. Peab tunnistama, et see seik oli tõesti muigama panev ja just sellist iroonilist ning ajuvaba koomikat oleks lavastus rohkem pidanud sisaldama, et oma isepandud žanri ootusi täita. Samas, see detail oli humoorikas tänapäeva kontekstis, kuid 19. sajandil oli see depressiivne ilustamata tõde. Seega, mitte naljakas. Kohati pani suunurki tõstma ka pidevalt mainimine, et kui väsinud keegi on: sa oled nii väsinud, tema on nii väsinu, ma olen nii väsinud. Tegu oli populaarseima sõnaga tüki jooksul ja tegelaste keelel. Pidevalt konstateeriti seda fakti, kuid mingit emotsiooni ei tundunud seal taga olevat, sest keegi üksteisele konstruktiivset abi või tuge ei pakkunud. Selline tegelaste hädaldamine ja kuidagi oma probleemides marineerimine ilma, et nad reaalselt võtaksid ette samme olukorra parendamiseks, oli vast kõige inimlikum, kuid nukram aspekt kogu loost. Õed tahtsid minna tagasi Moskvasse, rääkisid sellest pidevalt, kuid ei liigutanud lillegi, et oma sihini kasvõi millimeetrike lähemale astuda. Linn on neile otsekui tõotatud maa, sest ega nad seal kunagi elatud ajast midagi ei mäleta, kuid peab see ju olema parem, kui praegune uugabuuga. Igal pool on parem -- Moskva sümboliseerib ideaali ja paremat elu. Esimeses osa loost olid plaanid suurejoonelised, vennast saab teadlane, õed on jälle metropolis, kuid hiilgav tulevik jookseb lörri. Vaatajana on äärmiselt lihtne ennast olukorraga samastada ning paralleele leida. Eks kõigil on olnud ootusi, mis ei täitu, kas endast või välistest teguritest tulenevalt. Süžee ajatus ja võrreldavusmomendid on tüki peamised müüginumbrid, sest vaevatu on ennast kohati tegelastes ära tunda ja melanhoolia hoovustel kaasa tirida lasta: mis kõik oleks võinud olla...

Petetud unistustega võivad kaasneda pahed ja emotsioonid, mis olukorda enamgi mülkasse ajavad tirida. Vend leiab omale naise, kes võtab võimust ja hakkab toda petma. Moraal sellest liinist: ära naera kellegi rohelise vöö ja riidevalikute üle, sest selline alandus jääb pealispinna alla pulbitsema ning, kui toimub võimuvahetus, siis jääb peale kunagi pilgatu. Nataša on üldse selles mõttes intrigeeriv tegelane, sa tunned talle alguses kaasa ja hiljem vihkad. Kas ta oleks selliseks muutunud kui õed oleksid temasse vähem üleolevat suhtunud? Nagu selliste lugudega ikka, tulevad mängu alkohol, sõltuvused ja hasartmängud, ning peatselt on taamal terendamas armastatud kodust väljatõstmise oht. Või, kui seda ei juhtu, siis viskab uus perenaine õed tänavale. Kuid kõige suuremaks komistuskiviks saab karakterite võimetus, nõrkus, staatilisus, kinni olemine minevikus, hoolimatus, idealism, otsustamatus, passiivsus ja silma kinni pigistamine. Iga tegelane saaks midagi ette võtta, et olukorda leevendada või hoida ära lähenevat traagilist madalseisu, kuid pigem jätkatakse ebatervet joont ja nii sõidadki vaatajana kaasa rongis, mis kohe kohe vastu puud põrkub. Omamoodi huvitav oli jälgida mehi, kes süžees pigem kõrvalkarakterid, kuid tol ajaperioodil pigem eestvedajad ja domineerivad pidid olema. Õdede elus oli hunnik vastassoo esindajaid, kes pidevalt neid väisasid ja oleksid pidanud toetama, kuid kes tekitasid naistele pigem probleeme, komplitseerisid olukordi ning paistsid eri põhjustel nõrgad. Meeste funktsiooni illustreeris suurepäraselt samovar, mis Irinale ühe poolt nimepäevaks kingiti -- kohatu ja kasutu. Nad olid omamoodi isegi õnnetumad tegelased kui õed, kes natukegi selgroogu ja aktiivsust välja näitasid, võrreldes meestega, kes lihtsalt liikusid vooluga kaasa -- duellile surema, järgmisesse sõjaväe staapi järgmises linnakeses, vaimse murdumiseni, pere laostamiseni, jne. Peab ikka päris murtud depressiivne isik olema, kui sul on täitsa kama kaks, et naine end pidevalt tappa üritab. Taas kord tuleb tõdeda, et kus peitub huumor või mis siin küll naljakat olla võib? Imestamapanev.

Kui etendus algab tegelastega modernsetes kostüümides, siis samm sammult vahetatakse rõivad ja soengud ajalooliste vastu. See oli järjekordne ebakõla, mis loo kulgemist ja vaatajana mõistmist pärssis. Vaatamata naiste juusteseade omapärasele ägedusele. On asju, mis on universaalsed ning mis ei kannata, kui neid ühest perioodist teise tõsta, kuid tihtipeale ei ole ülekanne piisavalt sujuv või mõistlik. Ukseavad, mis täidetud laperdavate kile narmastega ning hoone, mis on otsekui ehitamise käigus hüljatud ja pooleli jäätud, teoorias, sümboliseerib süžee ühte keskset kokkupõrget -- unistused ja ootused, mis kunagi valmis ei saanud, nagu maja, mis lõpuni püstitamata. Riietega seoses võib ka meta tasandilist taustapõhjendust välja kaevata. Nt modernne versus vanamoodne. Tegelased liikusid ajas justkui tagasi, selle asemel, et oma ambitsioonide ja soovidega edasi areneda. Seda peegeldasid rõivad, mis viitasid nagu regressile ja progressiivsuse vallas vastupidisele suunale. Vaatamata võimalikele meta põhjendustele dekoratsiooni ja visuaalivalikutes, ei olnud nähtu ning sisu piisavalt sidus, et laval toimuvat kerge haarata ja tabada. Tekkis võõrastus ja vaimne distantseerumine, mis võib olla üks tõuge publiku enneaegsele ära minemisele. Diibist rääkides, kas tundus, et õed siiski suutsid pea püsti minevikule, nii heas kui halvas, selja keerata ja tuleviku poole sammuda? Äkki on lootust arvata, et edaspidi on helgemad ajad ees? Kuri nõid Nataša räägib finaalis kuidas ta kavatseb maha võtta puud pere kodu juures, mis ehk sümboliseerib olnu julma hävitamist ja kadumist. Õed saavad lõpuks edasi liikuda ja möödaniku maha kanda. Kõik mida nad on soovinud, millest on hoolinud on põhimõtteliselt hävinud, nende lapsepõlv, ootused ja plaanid. Minevik, koos puudega, tuleb ära lõigata. Kui kaevuda ja tahta piisavalt, leiab alati seletuse ükskõik millisele detailile. See, kas kombona kõik toimib, see on natuke teine teema. Selles mõttes oli etendus üpris põnev, sest andis alateadlikult vihjeid, et vaata sügavamale ja püüa kiigata pinna alla, et avada salamaailm, mis tõotas süžee eesmärkidest kõikehõlmavat sotti saamist. Iseasi, kas pärast põhjalikku enda ja tüki hingesoppidesse kühveldamist, midagi reaalselt leida oli või mitte.

Huvitaval kombel, ei tõusnud trupist keegi iseäranis esile. Seda üldsegi mitte negatiivse tõdemusena. Esitused olid ühtlasel tasemel ning seltskond klappis ja mõjus ühel sagedusel olevat. Tegelaste energiat võib kirjeldada lavastuse ühe lemmik iseloomujoonega: väsinud. Taaskord, üldse mitte kui puudusena. Oli selgelt tunda, et karakterid päriselt olid ka kurnatud ja tüdinenud. Kohati isegi tajutavalt apaatsed. Kogeda sai erineva nurga alt vaevatuid, kes kõik erineva suhtumisega oma habrast seisu välja elavad: kiusu läbi ja teiste peal tallates, laulu ja lulliga, ebanormaalse positiivsuse ja leppimisega, otsekohesuse ja äkilisusega, jne. Iga tegelane esindas üpris veenvalt eri tahku kõiksugu seisunditest, milleni rahulolematus võib viia. Variatsiooni oli ning näitlejad tõid nüansid kenasti välja. Enim tõusid esile ja paistsid silma Carmen Mikiver -- ainuüksi talle otsa vaatamine imes eluenergiat (heas mõttes ja veenvalt) --, Andrus Vaarik, kes oli edukalt samaaegselt nii ärritav ja haletsusväärne, ning Jane Napp, kes oli kleenuke ja kaunike, kuid salvas nagu madu. Trupi koostöö ja üheks tervikuks õnnetusehunnikuks sulandumine läks korda. Nad andsid süžee masendavat õhustikku ideaalselt edasi. Taaskord, kuidas siia peaks mahtuma komöödia aspekt? Siiski, vaatamata soliidsele näitlejatööle ning värvikatele valikutele loo edasi andmises, ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et tükis oli ülemäära vasturääkivusi, mis tegi kogu komplekti kuidagi konarlikuks ja eemale peletavaks. Keeruline oli leida pidepunkti, sest sulle püüti mingi detailiga väita üht, aga illustreeriti hoopis midagi teist. Et näidendi olemusega harjuda ja seda aktsepteerida, võttis ebamugavalt kaua aega, faktiliselt kogu esimene vaatus. Tegu on kahtlemata omanäolise versiooniga klassikast, mis esmakokkupuuteks näidendiga vast eriti ideaalselt ei passinud.

Teater: "Üksik"

Tervitus!

Seekord Pärnu teatrit Tallinnas.

Pealkiri: Üksik
Teater: Endla 
Lavastaja: Enn Keerd
Näitlejad: Kati Ong, Lii Tedre, Sander Rebane
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 09.09.2022
Millal nähtud: 07.11.2022 (Vaba Lava)
Minu hinnang: 3/5

Mida see etendus nüüd püüdis vaatajale öelda: noored on pragmaatilised ja asjalikud, vanad on joodikud ja enesekesksed? Või siis ikka, et mõned noored ei ole nii vastutustundlikud ja adekvaatsed kui algselt tundus? Antud tükk pani paljuski kukalt kratsima, sest erinevaid liine ja ideealgeid puudutati põgusalt, liiguti poolele teele, kuid lõplikult välja ei arendatud ning suhu jäi selline pooletoobine maitse. Kaks naist, kelle olemused ja nägemused on risti vastupidi, jäävad lõksu saarele, kus lendavad vaid ahad ja aulid. Inimabi saabumine ei ole garanteeritud. Mida võiks näidend tuumaks võtta? Nt ellujäämisinstinkt, koostöö ühise eesmärgi nimel, vaidlused ja eri vaatevinklid, mis kulmineeruvad, kas surma või pääsemisega, eksistentsiaalsed avastused ja vestlused, elu üle järgi mõtlemine, eriarvamuste kõrvale heitmine ja inimeste omavaheline mõistmime, loodus versus inimene, üksildus versus seltskond, naised versus mehed, vanad versus noored ja nende erinevad vaated, vanemate depressioon ja üksildus, hüljatustunne, noorte mured ja maailma enda õlul kandmine, inimeste üksteisest sõltuvus, loodushoid, vaimne tervis, naised meeste domineerivate ametite maailmas (arst ja arhitekt), jne. Valikuid võimaldati heldelt. Mõningaid neid, tõesti, puudutati ja tõsteti esile, kuid rahuldavat teemaarengut ei kohanud. Selle asemel sai näha, aga üht naist end täis joomas, teist süüdistamas ja olemas tüütu erudeeritud baaba ning teist naist püüdmas käituda konstruktiivselt ja ratsionaalselt, minnes närvi kaaslasest, ja virutades talle obaduse ning kohe seda kahetsedes. Siis astub lavale mingi kutt, kes, jäi segaseks, kas tahtis ennast tappa või siis põgeneda oma senise elu eest. Mõlemad meta tasandil suhteliselt sarnased eesmärgid, kusjuures. Ja siis mõtledki, kulm kipras, et kas tegu on parioodiaga või siis kuidas võtta nähtut tõsiselt. 

Eks keegi meist ei tea enne, kui on eluohtlikus olukorras, et kuidas käitutakse. Eeldame kõik, et oleme kaine mõistusega ja suudame võtta vastu praktilisi otsuseid ning genereerida lahendusi. Tegelikult vist sedasi mõistlikult erisituatsioonides inimesed ikkagi käituma ei kipu. Selline seik kogemuses võib võimendada isiku negatiivseid iseloomuomadusi või siis, vastupidi, tuua esile positiivseid. Mõttetust saab asjalik ja teistpidi. Loogika ütleb, et ei tundu ebarealistlik eeldada, et inimesed hakkavad ühise eesmärgi nimel koostööd tegema, olgu valikud siis konkreetses kontekstis õiged või valed. Mitte miski ei andnud mõista, et kumbki naistest ei oleks omanud motivatsiooni edasi elada ning alateadlikult oli hoopis tänulik sellise eksistentsi potentsiaalselt lõpetava situatsiooni eest. Juulia soovis oma tütre juurde tagasi ning kirjeldas pikalt, miks on talle tähtis oma lapsele antud lubadust mitte rikkuda. Hilpi tahtis oma surnud mehe heaks püstitada maja saarele, kuhu nad nüüd lõksu jäid, ning see soov ei oleks realiseerunud, kui ta ennast seal surnuks joob. Seda enam ei tundunud mõlema käitumine adekvaatne nende olukorrale ning hirmudele. Nt kui Juulia saab lõpuks kontakti mobiiliga pärast põgusat levi tekkimist, selle asemel, et paluda tütre hoidjal saata päästekomando või kasvõi mõista anda, et on juhtunud õnnetus, läheb ta endast välja teate peale, et lapse juukseid on lõigatud. Raisates väärtusliku aja, et dramatiseerida sel hetkel mõttetu lõikumisjuhtumi üle. On võimatu endale tunnistada, et see on kuidagigi autentne käitumine inimese poolt, kelle elu võib olla ohus. Taaskord, keegi ei tea, kuidas nad reageerivad või kas minnakse mentaalselt šokiseisu ja lukku, tegutsedes idiootlikult, kuid no ei olnud naiste suhtumine kohati grammigi aktsepteeritav. See detail omakorda uuristas kogu süžee tõsiseltvõetavust. Olgu tegu siis koomilise draama või absurdse thrilleriga. 

Süžee omas ohtralt potentsiaali, eriti delikaatsete ja eluliselt intrigeerivate teemade adresseerimisel. Eelpool sai mainitud pots võimalikke suundi, mida käsitleda. Üksik ja mahajäetud saar on koht, kus inimene on sunnitud endale otsa vaatama, ilma igasuguse illusioonita ning nägema ka ülejäänud maailma kaugelt ja objektiivselt. Eeldatavasti peaks kõik paistma selgem, naturaalsem ja mitte võlts, olles sunnitud heitma endalt kõik üleliigse ja elimineerides teisejärgulised segajad. Iga aspekt ümberringsest on ilma varjamata ja peitmata just see, mis päriselt ollakse. Selles eraldatud maalapil olek oli ideaalne pinnas, et kaks naist saaksid filosofeerida kõikvõimalike teemade üle. Ja eks nad seda ka tegid, kuid ühegi teema tuumani, jäi mulje, et ei suudetud jõuda. Või siis ei jõutud ühegi valdkonnaga ammendava hetkeni. Hüpati ühelt asjalt teisele, kuid heureka-momente või midagi hingeliselt sügavat vaataja ette ei tiritud. Algust tehti paljude valulike ja eluliste küsimustega nt naise roll ja valikud otsustades enda karjääri üle. Mõlemal oli oletatavasti arhitektuuri ja meditsiini maailmas keeruline ning seda põgusalt puudutati -- võtmesõna, põgusalt. Jäi ka arusaamatuks, miks Hilpi nt kaaslast üks hetk kiitis, sest too on naine ja teisel momendil laitis, ainult sellepärast, et Juulia keeldus tegemast täpselt nii nagu Hilpi tahtis. Viimane arvas, et naise arhitektiks valides on too kergem manipuleerimiseks ja oma tahtmise saamiseks. Miks? Ta ju andis mõista, et oma ameti valikus seisis vastu samadele eelarvamustele, mis Juulia, seega, mis motiveeris teda seda ebaausat käitumist replikeerima. Kas vanemast naisest oli saanud lihtsalt kibestunud ja õnnetu mutike? Või oli seal taga midagi enamat? Kahjuks, põhiosa selliseid intrigeerivaid sissevaateid kahe tegelase psüühikasse just nii pealiskaudseks jäidki. Ja, sellest tulenevalt, ei olnud kahe naise toimima panevatest teguritest eriti kerge aru saada ning, seega, neid mõista ja kaasa tunda. Juuliaga oli lihtsam ja otsekohesem, kuid temalgi leidus kentsakaid hetki, kus oli selge, et öeldu või tehtu taga peitus midagi sügavamat, kuid süžee ei võtnud ette sukeldumist tundmatutesse vetesse, et tausta rohkem lahti seletada ning lisandväärtust loole pakkuda.

Omamoodi ebakõla tundus olevat tüki ametliku žanri ning tegelikkuse vahel. Draamaks seda tituleerida on ilmselge, kuid küsimusi tekitas "komöödia" sildi lisamine. Ehk on siin taas tegu ilmselge maitse küsimusega. Mis ühele on humoorikas, ei pruugi nalja pakkuda teisele. Antud kontekstis, kus sisu oleks võinud enam rõhuda just eksistentsiaalsetele ja inimpsüühika teemadele, et pakkuda loole sügavust ja sisu, jäid katsed koomikat pakkuda natuke nadiks. Ei, lapsikud vaidlused ei ole midagi, mille üle südamest naerda, samamoodi, nagu alkoholism, hüsteeritsemine, ümberringsega vastuolus absurdsed käitumismustrid või kellegi eneseotsinud, olles noorelt jooksnud ummikusse, mis võivad hõlmata või kulmineeruda enesetapuga. Aga eks iga üks näeb näidendit ikkagi oma mätta otsast ning kui on öeldud "komöödia", siis ehk pakub see enamustele ikkagi vastavat emotsiooni. Žanri kategoriseerimise juures on tähtsam tõdeda, et tegu oli intrigeeriva lavastusega selles mõttes, et tegelikult ju midagi märkimisväärset ei toimunud. Lugu ei olnud tegevustihe ja vaatamata olukorrale, kus naised end leidsid, siis reageerisid nad pigem vesteldes, kui füüsiliselt ringi toimetades. See liikumatus keset ei mitte midagit oli osavalt loodud ning kohati tundus, et aktiivsus on tipus, sest kerge oli sassi ajada kehalist tegevust naiste vaimse ülekuumenemise ja pingeva mõttetööga. Tekkis selline põnev vastandlik olukord füüsilise ja verbaalse/vaimse vahel. Seega, veelgi enam oleks seda elavat tühjust pidanud täitma sisukad ja halle ajurakukesi stimuleerivad psühholoogiast kubisev mentaalne materjal dialoogide ja, miks mitte ka, monoloogide näol. Ruumi selleks toimumispaiga laiuvas ja lõppmatuses inimtühjuse- ja puutumatuse rüpes leidus heldelt. 

Vaatamata ärevust esile toovale kesksele kontseptsioonile, loo kulgemises oli midagi ootamatult rahulikku ja paanikat pidurdavat. Ehk aitas looduse häirimatus ja eraldatud keskkond tekitada mõnevõrra hüpnootilise ja külmaverelise õhustiku, kus nähtavat sai jälgida pulsisageduse tõusu vältides. See, kusjuures, on igati positiivne efekt. Oma osa kentsakal moel lõõgastava kliima loomisel oli lavalahendustel ja visuaalsel poolel. Meeldis mere ja selle kohal oleva taeva koos lindudega projitseerimine lava hõlmavale kangale, mida küll alla ja taas üles, lava õrnalt peites või paljastades, eemale tõmmati. Helid, varjud ja hallikas toon koostöös olid maalilised ja rahustavad. Laval endal paigutus hallikas kivimass, kuivanud puitu ja tühi laiuv maastik, mis kõik ühiselt andsid edasi iseloomulikku Läänemere vaibi. Natuke kõle, natuke tühjavõitu, sume ja hallikas, kuid võimalikult vaba ja puutumatu loodusega. Ja kodune. Õhuline ja puhas, kuid täis ajalugu. Põnev oli tõdeda, et tegelased kõnetasid saare minevikku, kus nt oli kunagi paiknenud leeprahaigete varjupaik. Eriti huvitav ja ka isegi humoorikas oli kuulata Juulia tagasivaateid viikingite aega ning intrigeerivaid fakte nende sõdalaste elust, ehk isegi just selsamal saarel. Kas tõesti armastasid viikingid end tänapäevases mõttes n-ö meikida? Huvitav, peab kuskilt järele uurima, sest kujutuspilt värvitud ripsmeid plaksutavastest (Juulia sõnad) ja üles löödud Skandinaavia sõdalasmeestest pani küll natuke muigama. Ja kui populaarsed nad teiste riikide seas oma ilu poolest olid. Fakt või väljamõeldis? Hariv igatahes. Juulia hoolivus saare mineviku ja jätkusuutliku tuleviku suunas oli sümpaatne. Samal ajal kui Hilpi ükskõiksus ja teerulliga üle sõitmise suhtumine ärritas. Üks mõtlematult rikub loodus, teine püüab seda säilitada ja sümbiooselt koos eksisteerida. 

Kokkuvõttes, oli antud tükis midagi magnetilist ja hüpnootilist, midagi, mis jättis veidralt külmaks (mitte ilmtingimata halvas mõttes), kuid, samas, pigistas välja emotsiooni. Lavastuse õhkkond ja fiiling olid suurepäraselt loodud ning andsid edasi Läänemere karget ja eraldatud olemust. Selle võlu ning valu. Kaks naist olid igatpidi vastanduvad ning nende dünaamikat oli huvitav ekstreemsetes tingimustes jälgida. Kahjuks, ei realiseeritud selle põrkumise potentsiaali täisväärtuslikult ja süvitsi kaevudes. Ja näitlejates ei olnud üldse asi -- nemad said soliidselt hakkama. Vestlused algasid paljulubavalt eri teemadel, kuid ei suubunud kuskile, jäid õhku rippuma või lõppesid enne kui algasid. Iseäranis seletamatuks jäi vanem proua, Hilpi, kelle vastutustundetu ja üleoleva käitumise alget oli keeruline mõista ning, seega, naisele kaasa tunda. Juulia oli selgem vesi, kaaslane, aga sogane. Finaalis jõuti ootamatult ühele lehele ja leppimisele teineteisega, kuid esimesest konfliktist ja viimasest hetkest jäi vahepeal väga palju näitamata, tundmata ning seletamata. Meeleolukas ja omanäoline etendus, mille sisutihenduses jäi nati vajaka. 

Teater: "Ema" ja "Tund enne päikesetõusu"

Tervitus!

Seekord kaks lavastust lühiülevaadetena ühes.

Pealkiri: Tund enne päikesetõusu
Teater: Draamateater
Lavastaja: Hendrik Toompere Jr
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Gert Raudsep, Tõnis Niinemets, Markus Luik, Tiit Sukk, Marta Laan, Merle Palmiste, Ülle Kaljuste, Harriet Toompere, Mirtel Pohla, Jan Ehrenberg, Janno Jaanus, Hendrik Toompere jr
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.02.2022
Millal nähtud: 14.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kui etenduse hoiatuses on kodulehel kirjas, et lavastuses kasutatakse ohtralt lavasuitsu, siis tuleb seda tõsiselt võtta, sest "ohtralt" jääb isegi tsipa väheseks kirjeldamaks seda kogust, mida esimeses reas istudes sai endale sisse ahmitud. Üks proua isegi lahkus keset etendust, eeldatavasti, turvalisemasse piirkonda saalis, sest küll tõi see aine õhus esile köha, vaatevälja udusust, kui silmade tundlikkust. Peab googeldama, et mis keemilistest elementidest lavasuits tegelikult koosneb, sest üledoosi sai iga vaataja esimeses ja pooldoosi teises reas olijad. Samas, näidendi ruumikasutus oli märkimisväärne. Sellesarnast dünaamilisust ei ole pikalt enam kogenud. Ei ole vist ka nii laiu- ja pikkupidi hoomavat lava haaramist varem üldse näinud. Silmad tabasid harilikult peidetud lavanurki ja külgi, kus oli loo keskel täitsa tavapärast kardinatagust lavaelu võimalik märgata. Süžee viis publiku erinevatesse asupaikadesse ühes kentsakas väikses linnalaadses kohakeses. Toidupoodi, autoremonditöökotta, kellegi korterisse, surnuaeda. Need kõik olid pidevas ringluses ning vaevatult jagasid toimumispaigad kordamööda fookuspunkti. Ka tehniliselt olid lahendused nii ehedad kui võimalik ning rekvisiidid olid igati asjakohased. Nt poe tootepiiksutid ja kärud ning Nõukaaegne korteriuks. Eriti jäi meelde surnuaed, kus ristid ja see kurikuulus lavasuits lõid autentse ning kõheda vaatepildi. Iseäranis efektne, kuid košmaarne, oli mehe hauda tirimine kohe esimese viie minuti jooksul näidendi algusest. Lisaks, pole ammu enam kohanud lavaaugu integreerumist sõnalavastusse, mida oli antud tükis taaskord originaalselt ja ägedalt kasutusele võetud. Selle pidev üles alla sõitmine oli tervitatav lisatasandit pakkuv detail.

Lavastuse sisu, vastupidiselt selle praktilisele teostusele, aga tekitas vastakaid muljeid. Eks sinna on juba eos sisse kodeeritud faktor, et vaatajale jäetakse endale mõtlemisruumi, et mida ta siis ise arvab, et süžees tegelikult aset leiab. Mis tema ees toimub? Miks? Ja mis neid tegelasi nüüd siis ikkagi vaevab? Otsest vastust ei saagi, loomulikult, kuid teooriaid visatakse õhku küll. Tumeaine, kiiritus või lihtsalt depressiivsete Eesti väikelinnade suruv ja kopitanud atmosfäär. Seda tundmata faktorit, mis neid kummalisi olukordi ja käitumist esile tõmbavad ei nimetata, kuid seda näidatakse küll. Lausa geniaalne oli selleks salapäraseks millekski valida lavasuits, mida näed ümbritsemas tegelasi, ilma, et nemad seda märkaks ning teades, et see on segaste ümberringset õhustikku täitvate tunnete metafooriline ilming. Inimesed ei olnud rahul, midagi nähtamatut torkis n-ö tagumikku, ajas närvi, miski ei andnud asu, midagi tuksles pidevalt kollektiivses alateadvuses, midagi oli paigast ära ja toiminud nagu peaks. Õhk oli elektrit täis, kohati lausa sõna otseses mõttes. Üks hetk need arusaamatud ja ebamäärased emotsioonid plahvatasid ning kulmneerusid tualettpaberi lahinguga, mille tagajärjel tundus, et rahvas on rahulikum. Praeguseks. Kõige pimedam on ju vahetult enne päikesetõusu. Sellele järgneb selginemine ja leppimine. Kas viidati sellele, et nurin ja jorin koguneb, toimub väljaelamine ning siis hakkab tsükkel algusest ja see on normaalne asjade kulg. Eluring, kui nii öelda. Või oli siiski midagi enamat kogu palagani juures, mida ei peagi mõistma, mis ei ole konkreetselt raamistatud ning mis võib-olla lendas oma eesmärgi edasi andmises vaatajast täitsa üle pea? 

Üllataval kombel, ei mõjunud süžee hägusus iseäranis heidutavalt. Ehk aitas kaasa tõsiasi, et tegelased olid ju tegelikult värvikad ja vahvad. Kohalikud garaažikutid, kõige üle hädaldav vanaproua, poemüüja, põneva elufilosoofiaga ettekandja, teadur, noored armukesed, jne. Vaadates nende tegemisi laval nagu loomaaias kaeks loomi võis ennast distantseerudes tõesti tunda, et, oi, kui imelikud nad on. Tegelikult, aga ongi tavalised inimesed kummalised, maailm on täis veidrikke, normaalsed on kõige imelikumad. Ning mis üldse on normaalne? Püüdes objektiivsemalt lavakarakteritesse suhtuda pidi lõpuks tõdema, et nad olid harilikud inimesed tavaliste muredega. Ei, mingi ringi liuglev tumeaine ei teinud neid kuidagi esisuguseks, sest meil ongi pidevalt mured, olemegi konstantselt millegagi oma mõtteid ketramas ning pigem ollakse rahulolematu kui üdini õnnelik. Mis siis tegelikult laval toimus, mis ei peegeldanud reaalsust? Ja ongi kontekst läbimõeldud. Aga kes oli ikkagi see mõistatuslik kaabuga mees, kes teatud tegelasi eriti ärevaks tegi. Võib-olla tasub temasse läheneda metafoorselt, kiusas ta ju suuresti teadurit ja tähtsat linnajuhti. Ehk oli mees südametunnistus (haaras ja röövis ta ikkagi viimase südame), äkki oli ta hirm, vastutus või kahetsus. Kes teab, kuid omajagu salapärast ohutunnet suutis mees enne pidevat väljailmumist ja äkilist haihtudes alati maha jätta lademetes. Siiski, eks enamus näidendis toimuvast on puhtalt publiku enda tõlgendada ja oma perspektiivist lahti mõtestada.

Tegu on tükiga, mis teoorias ei tohiks just peale minna, tänu oma meta tohuvabaohule, kuid ootamatult jättis kompott üpris sümpaatse ja kaasahaarava maitse. Tegelased ei käinud pinda, mis on alati pluss, toimuv oli võetud otsekui absurdsest elust enesest ning müsteerium, et mis ikkagi linnas lahti, oli ju piisavalt põnev. Okei, vastust ei tulnud, kuid lõpus ei olnud see enam ka primaarne. On selge, et lavastus ei ole igale vaatajale meelepärane ning tõenäoliselt tekitab vastakaid arvamusi, mis on igati mõistetav. Ei ole ebausutav eeldada, et pool saali vabalt mõlgutas mõtteid, et sooviks etenduselt pageda. Plaan tehti suht võimatuks, sest tükil puudus vaheaeg. See oli nutikas ja ettenägelik otsus. Samas, mingi kentsakas võlu selles loos oli. Midagi magnetilist ja paeluvat. 

--------------------------------

Pealkiri: Ema
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 01.10.2021
Millal nähtud: 27.09.2022 (Vanemuises)
Minu hinnang: 3/5

Moraal sellest loost: mine tööle või leia endale hobi! Loomulikult ei ole lahendus päris elus, aga nii lihtne. Ridade vahelt jäi intensiivselt kumama vaimne tervis ning mis võib juhtuda kui elad pereliikmete nimel, jättes ennast unarusse ja teisejärguliseks. Üks hetk on kodu täis isikuid, kes sind vajavad, andes su elule eesmärgi ning, järsku, oled sunnitud ainult endaga aega veetma, olles kaotanud oma ajatäite ning põhjuse toimimiseks. Veidral kombel tundub, et just see n-ö tühja pesa sündroom on lavastuse fookuses ja nimitegelase, ema Anne'i, emotsionaalset ning valulikku hakkamasaamist selle mentaalsete tagajärgedega antud tükk vaid lahkabki. Teisalt, ei saa üle ja ümber tõsiasjast, et naise kinnisidees ning klammerdumises oma poja külge oli midagi enamat, midagi kraad haiglasemat, kui lihtsalt laste lahkumine kodust šokk ja üksindus. Ebamugavust tekitas naise suhtumine poega otsekui mitte oma järglasesse vaid ihade objekti. Kaasa arvatud seksuaalsete unelmate. Kas keerleb süžee ümber päris emade reaalsete probleemide, mis on standardsemad ja laialtlevinumad, või astub lavastus sammud sügavamatesse psühholoogia soppidesse ja keskendub mingite ürgsete vajaduste ning varjulisema inimmõistuse poole suunas, kus a la, pojad valivad naised oma ema järgi, tütred isast lähtudes, emad tegelikult vihkavad oma tütreid ja näevad neist konkurenti, isad jällegi armastavad, ning mängus on mingi kentsakas freudilik ihade alajoon? Anne ju oma tütart ei kannatanud ja kritiseeris teda lakkamatult, samas, kui poeg ei olnud milleski süüdi ning kõik teised oli pahad. 

Lavastuses leidis aset samade situatsioonide eri stsenaariumide esitus. Üht olukorda sai kogeda teistsuguste tõsiduse kraadide alt. Tundus, et üks versioon oli alati kuidagi seksuaalsem ja ekstreemsem, teine leebem ja Anne'i roll klassikalises mõttes emalikum. Samas, eskalatsioonid toimusid igas variandis, mõnes lihtsalt äärmuslikumalt ning ebameeldivamalt. No tõesti oli kuidagi vastukarva ja pensik vaadata naist, kes end üles löönuna nõuab, et laps läheks temaga "kohtingule". Ja on hullumas armukadedusest poja tüdruksõbra vastu, püüdes nende suhet igati saboteerida. Kas need erinevad stsenaariumid olid reaalsus ja naise luulud või siis olid need kõik vaid Anne'i peas või siis oli osa detaile ning tausta väljamõeldis, osa tõsi. Kas naise mees tõesti pettis teda? Kas poeg ilmus ikkagi vahepeal koju? Sai ju vihjatud, et tegelikult nägid ema-poega üksteist hoopis alles haiglas, mitte sellele eelnevas hulluse psühhoosis. Kas kõik, mida sai nähtud enne palatisse sattumist oli Anne'i kujutusvõime vili? Kas haiglas toimunu üldse oli päris? Mõtlemisainet hulgi, kuigi tekkis kalduvus uskuda, et ema läbielatu, millele publik kaasa elas, kuigi leidis aset nähtud kujul ketramisena naise peas, moodustas selle sisu kombo reaalsuses toimunust ja fantaseeringust segiläbi. Põhimõtteliselt, sai laval kogetud ema paranoia manifestatsiooni, mille lasi valla ühepajatoit vaimsest ebastabiilsuseset, ohtratest tablettidest, mida naine sisse manustas, ning eelmäng närvivapustusest. See ennast ja reaalsust enda ümber hävitav naine oli üheaegselt humoorikas, masendav, hirmutav, absurdne, isetu, isekas, haletsusväärne, põlgust ning empaatiat esile toov. 

Iseenesestmõistetavalt ärgitab taoline tükk enda lähedasi teravamalt silmama ning märkama, kui midagi ei tundud õige või eluterve. Selles mõttes on näidendil oma spetsiifiline roll, mis ütleb, et pange tähele emasid, kes tihtipeale töötavadki vaid perede heaks, see ongi nende amet. Nagu nt pensionile minekuga, on muutus meeletu, kui äkitselt kaob su elust see, mis selle üldse ringlema pani. Peab oskama lahti lasta ja on vaja omada tasakaalu enda heaolu ning teistele suunatud hoole vahel. Hamster rattas emad ei pruugi seda suuta või üldse tajuda, seega, paneme neid tähele ja sekkume vajadusel. Antud loo kontekstis jäi ebaselgeks, kas pere tõesti ei märganud Anne'i hingedest lahtiolevat mentaalset seisu, vähemalt mees, sest lapsed ei elanud ju enam kodus, või oli naine niivõrd sügaval oma haletsuse mülkas, et ta tegi end peas märtriks, eeldades, et tema piinad on teistele nähtamatud. Kippus tekkima mulje, et naine oli nt geneetikast lähtudes ise kaldu vaimsetele probleemide ning peotäied ravimid, mida söödi kui komme, ei aidanud olukorrale kaasa. Seega, näidendis esitletud stsenaarium ei jätnud iseäranis tavapärast või autentset muljet. Pigem tõsteti esile äärmuslikkust ja erijuhtumit. Teisalt, arvestades tänapäeval lokkavaid mentaalseid hädasid, ei tohiks tegelikult miski üllatada. Ei saa eitada, et äkki just samalaadselt ennast enamus emad oma piiratud, kuid piiritus peas just tunnevadki. Õnnetud ja ahastuses. Üksinda ja hüljatuna. Klammerdudes laste külge, kelledel on ammu uued ja tähtsamad prioriteedid.

Emotsioonid jooksid amokki ja ahistava ning lõksus õhustiku suutis etendus suurepäraselt ellu äratada. Näitlemine Terje Pennie poolt oli ülevoolav, kõikehõlmav ja ängistav. See tükk ei tohiks küll kedagi külmaks jätta. Samas, kuigi lavastus oli tehniliselt ja rolli sooritustelt igati asjakohane, jäi lõpuni arusaamatuks ja tsipa ähmaseks, et mida sooviti selle looga demonstreerida. Mis oli sõnum, mida peaks tundma, mida sooviti saavutada? Kes on või peaks olema siis üks ema? Olgem ausad, kogu teemade kupatus oli kohati üpris ebasümpaatne ja vastureaktsiooni tekitav. Ei soovi lavastuses pealkirjaga "Ema" näha sündusetut suhtumist oma lapse suunas. Veidralt ja vastikult mõjus. Kuid, ehk see oligi asja tuum!?