Teater: "Suvitajad"

Tervitus!

Suveteatrit.

Pealkiri: Suvitajad
Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avanid, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 14.05.2022
Millal nähtud: 03.04.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Nagu Tšehhov. Nagu ei ole ka. Nagu teine Endla etendus, mida hiljuti sai kogetud, "Kolm õde". Aga nagu ei ole ka. Tõsiasi, et taaskord on klassika transporditud kaasaega, tekitas ettevaatlikkust ja juba eos pelgust, et raudselt mõjub lüke jällegi ebaorgaaniliselt ning otsekui statementina, et teen, sellepärast, et nii lihtsalt tahame. Võta näpust, sest mis ühes kontekstis ei toimi, veidral moel, teises aga passib kui rusikas silmaauku. Jah, selliseid kentsakaid hetki tuli ette, kus oli tajuda nähtava ja kuulatava vahel teravamat ebakõla, kuid need momendid taandusid õnneks tagaplaanile. Suures pildis klappis modernne keskkond algmaterjaliga ootamatult sümbioosselt. See võimaldas fokuseerida tähelepanu süžeele, tegelastele, tekstile ja sügavametele käsitlevatele teemadele, mitte lasta enda tähelepanu kõrvale juhtida kognitiivsest dissonantsist visuaalse ning dialoog/sisu vahel. Äärmiselt lihtne oli uskuda, et need karvased ja sulelised ongi mingid tänapäeva linnavurled, kes on suvel maale grillima ja chillima pöördunud, võttes kaasa oma tühise draama ning enesetähtsustuse, mis rahuliku ja rohelise maaelu kõrval eriti silmad-pärani-kinni-pimedalt, hoolimatult ja üleolevalt kumab. Nad tulevad nagu sisutühi poleemikat täis tornaado ja kaovad sinna kust tulid sama mõttetult ning mitte midagi maale andes, kuid omalt poolt võttes kohe kindlasti. Kogu seltskonnast ja nende suhtumisest õhkas ritsikalikkust ja kolkaeliitlikkust. Sellist meelega ignorantset ja tahtmatult naiivset. Tuues süžee nüüdisaega, siis kontrast kõigele metropoli välisele ülevalt alla vaatavatest linnakatest, kes kuuluvad ka publiku hulka, keda ei seedi publik või kellest on publikul kama kaks, kuid kellega igal saalis oleval isikul on mingi otsene või kaudne kokkupuude või arvamus, toimis ekstra kontrastselt ja silma kargavalt. Algne ajalooline keskkond vast seda eristumist nii selgepiiriliselt illustreerida ei oleks võimeline, sest vahetu kokkupuutepunkti efekt oleks tunduvalt nõrgem.

Üks esimesi väljakutseid vaatajana on võimalikult kärmelt selgusele jõuda, et kes on kes. Kes on kellega kuidagi seotud, kas abielus, suguluses, sõpruses või vaenus. Ning mis värskeid ja vanu seoseid lavastuse käigus juurde luuakse või edasi arendatakse, kas armukesteks, konflikti osapoolteks või, üldiselt, enam kaasates või kõrvale lükates. Päris ühe pauguga kõiki korraga sasipuntrana lavale ei heideta ning toimib selline tükk tüki haaval tutvustamine ning taustainfo kokku pusletamine, mis on küll mõistlik ja tasakaalukas lähenemine. Siiski leidub mitmeid hetki, kus peab alateadlikult kukalt kratsima, et kes ja mis täpselt see või too nüüd oli, ning kuidas konkreetse tegelase liiniga ristub kogu see suhete rägastik. On isikuid, kes on enam fookuses, nagu Varvara (Kati Ong), kes kohati paistis olevat kogu süžee süda. Ning siis on trobikond selliseid ei kana ega kala tegelasi, kelle funktsioon laiemas pildis ei ole alati selge nagu prillikivi. Nad oleks justkui seal, et meelega pilti veel kirjumaks virvarriks muuta. No, vähemalt selle üle ei saa kurta, et midagi ei toimuks, sest patsahkam karaktereid hoolitsevad andunult selle eest, et mingi sumin täidaks järjepidevalt lava pealset ja saalis hängivat keskkonda. Samas, peab tõdema, et midagi tegelikult väga ikkagi aset ei leia. Räägitakse palju, kuid ei öelda tegelikult midagi ülemäära märkimisväärset. Mingi hämamine, soigumine ja viinalaua filosofeerimine muudkui käis. Eks selle külluslikku teksti sisse oli peidetud rikkalikult moraali, mõttetarkust, õppetunde, psühholoogiat, inimsuhete, ühiskonna ning sotsiaalsete probleemide lahkamist, kuid seda ei olnud lõpuni võimalik tõsiselt võtta, sest seltskond, kes mõttetööd pakkus ei olnud just kõige tõsiseltvõetavam punt. Aga ehk selles kogu iva oligi. Kehkenpüksid ja muud linnaritsikad räägivad ridade vahel rasketest teemadest, kuid nende suust kõlab see kuidagi nörritamisena ja silmi pööritama panevana. Ning tühisena. Ja aega raiskavana. Just nagu suure osa inimkonna argielu tegelikult ongi.

Linnakate seiklused suvilas. Kas komöödia, paroodia, tragöödia, draama, dokumentaal või kriitiline ühiskonna peegel. Tundub, et igast ühest ports ning kõike korraga -- olenevalt konkreetsest tegelasest -- kellel enam nalja, kellel rohkem ängi. Tervikpakett viimsestki küljest inimlik ning igapäevase elu võlu ja valu sümboliseeriv. Olgu karakterite saatustest või enesekesksetest minamaailmadest lähtudes nende arusaamad enda reaalsusest kuidas on, suutsid lõviosa tegelastest end näidata mitte just kõige pöidlaid hoidma panevast perspektiivist. Sellest tulenevalt jäi tsipake häguseks, et kas neile peaks kaasa tundma või neid pilkama. Kas neid pilati või vaadeldi neutraalsemas võtmes. Kas toimuvat pidi jälgima eeldusel, et karakterite üle tuleb naerda. Või, hoopis, et nendega koos on vaja itsitada. Või tuleb visata pilk laiemale pildile, kas ühiskonna või universumi tasandil, ning keskenduda eksistentsiaalsetele küsimustele. Tegelased on lihtsalt metafoorilised näited millestki laiahaardelisemast ja nagu üksikud sipelgad suures sipelgapesas. Kui tõsiselt tuleb narratiivi ja selle sõnumeid võtta jäi häguseks. Kas teadlikult või alateadlikult. Samuti tõsiasi, et kas originaali ja kaasaegse versiooni puhul oli sõnumites lahknevusi ning kas seda suunas ajastu vahetus. Kuklasse jäi pidama mulje, et pigem eeldatakse ja isegi oodatakse karakteritesse kritiseerivalt suhtumist, sest kerkis esile uskumus, et need tegelased täiega naeraks teiste üle, kui rollid oleksid ümberpööratud. Grupi õhku paisatud emotsioonidest ja hoiakutest loodav atmosfäär näis üleolev nende vastu, kes kuldsesse ringi ei mahtunud ja, tihtipeale, isegi enda liikmete suunal. Mitte midagi ei eksisteerinud väljaspool suvitajate suuresti pseudo-hädasid ja pealiskaudseid egomuresid. Sääsest tehti elevanti ning torme puhuti veeklaasis. Tundus otsekui asetseks vaataja moraalsele pjedestaalile, kuid näidates näpuga laval olijate suunal, muutuks publik identseks karakteritega ja tegelikult võib vibutada sõrme iseendale. Siit võib õppida, sest äkki tunneb keegi end nähtavas ära, reflekteerib ja ehk iseteadlikumalt ei käitu enam nagu see lademik linnavurlesid. Naerda on võimalik nii tegelaste üle, kui nendega koos. Südames oleme paljud me, metropolide elanikud, maale puhkama sattudes nagu need elunautlejatest ja eluvingujatest suvitajad.

Kui "Kaks õde" huumor jäi arusaamatuks ning isegi kohatuks, siis antud lavastus suudab piisavalt delikaatselt ja just õiges koguses koomikat kaasata, et tulemus reaalselt muigama panev oleks ja ei tunduks, et itsitad kellegi traagiliste kannatuste üle. Kuigi, ega selliseid katastroofilisi hingepiinu just ette ei tulnu ka -- subjektiivselt öeldes, mitmete karakterite endi perspektiivist leidis aset aga tõenäoliselt hulgaliselt n-ö maailma lõppe. Paljuski leidus huumorit just ridade vahel ja see ei karanud alati karjudes ning kätega vehkides näkku. Ette tuli omajagu irooniat, sarkasmi, sotsiaalkriitilist koomikat, musta huumorit, jalaga tagumikku kilde ning paroodiat. Mõni ajas tagasihoidlikult muhelema, mõni häälekamalt itsitama, mõni sihtis ja tulistas märklauast täitsa mööda. Vaataja kõhtu kõverasse tükk ei painuta, kuid vaikseks ja eemalolevaks publikut ka ei luba jätta. Mis võib mõnele peale minna, kuid teisele mitte, oli muusika kaasamine, mis tegi näidendist kergema kategooria muusikali. Tugevalt süldipeo maiku pop laulud leidsid naistegelaste poolt lõõritamist päris mitmel ja veel mitmel korral. Esimene kord tekitas musa käima panemine kahtlevat kulmukergitust. Teine tulemine toimus libedamalt ning edaspidi sai vahepalu juba rutiinselt oodatud. Etteasted tuletasid meelde soomlaste karaoket Tallinki laevades või karaokelokaalides või mõnda raju reede pidu. Iseenesest sellise dimensiooni lisamine näidendile täitsa sobis ja jättis orgaanilise mulje, kuid ei saa veendunult väita, et muusika süžeesse täielikult sulandus. Mingi sunnituse järelmaitse püsis, kuid siiralt üllatav ja tegelaskonna olemustega klappis lisa tegelikult kenasti. Ei jäänud muusika ka ainult leelotamise tasandile ja naiste pärusmaaks, mõni meeski haaras instrumendi kätte ja pakkus endale, kaaslastele ja publikule meelelahutust. Kuigi, ega need palad iseäranis rõõmsad ja helged just ei olnud. Just nagu tegelaste kirbukakast mäe ehitavad maailmamured. 

Tegu on tükiga, mis on eneseteadlik ja n-ö neljandat seina lõhkuv. Leidub seiku, kus laval toimuva ning publiku vahel kaob piir. Tekkis uitmõte, et vaataja on vaikiv osaline suvitajate seltskonnast. Leidub seiku, kus väljamõeldud süžee ja päris trupi vahel haihtub erinevus. Viimasest jäi eriti meelde ühe tegelase viide a la, "see kaabuga tüüp, keda mängib Sten Karpov." Tegelased nagu ise ka said alateadlikult aru, et on kellegi fantaseeritud näidendi tühipaljad liikme. Seoseid tänapäevaga ja haakumist publiku reaalsusega aitas kindlasti lisaks teksti kaasaegsus. Kui palju üldse originaalset Gorki loomingut mängu läks, ei oska öelda, kuid vaevalt, et too oleks chillimisest rääkinud. Selline potentsiaalne uue- ja vanameelse mix voogas mõnusalt loomulikult. Kohati võis tunda, et ideed, millest kõneldi olid tsipake liiga sügavad sõnade kohta, millega neid väljendati, rääkimata siis tegelaste kohta, kelle laaberdajalik olek ei tahtnud harmoniseeruda filosofeeriva jutuga. Samas, kui alkolaks on sees, siis just enamused oma sisemise Aristotelese avastavadki. Eriti kui sind ümbritseb maaliline tühjus: heinakuhjad, paadisõidud järvel, piknikud, maamajake ja terrass -- selline minimalistlik ja isegi kõle, kuid just õigeid kujunduselemente kaasav lavadekoratsiooni strateegia, aitas igati kaasa sumeda suve ülemeeliku, kuid kuidagi õõnsa ja mõttetu meeleseisundi edasi andmisele. Mis oli suurepärane aluspind aga elu üle järele mõtlemiseks ning ohtraks maailmamüsteeriumide, nagu armastus, üle targutamiseks. Ägedalt ja omamoodi nukralt toimisid siinkohal Kaleria (Karin Tammaru) luulelaadsed loomingu plahvatused. Tükis leidus mitmed, kes erinevat moodi õnnetud ja elus pettunud, kuid üürikeses suvekontekstis, ei jäänud mõte sellele pikemalt püsima. 

Näitlejaskond esines üpris samatasemeliselt, mis ongi tegelikult sellise suurearvulise trupiga etendusele asjalik lähenemine. Keegi ei tõuse ülemäära esile ega jää teistele tunduvalt alla. Kuigi pidepunkti karakteriks võib pidada Varvarat (Kati Ong) -- emalik, rahulolematu ja melanhoolne -- olid kõik teisedki üheaegselt pea- ja kõrvaltegelased. Hea meel on, et ükski näitleja ei hakanud teisi varjutavat soolot esitama, vaid kõik püsisid kenasti natuke isegi üheks tasaseks massiks suruva raamistiku sees. Karakteritest lähtudes, mitte näitlemisest, paistsid üllataval kombel silma just naised, mis ei olnud selge, et kas niimoodi oli mõeldud tahtlikult või kogemata. Või on selline järeldus puhtalt konkreetse vaataja silmades. Naised olid erinevatel viisidel jõulisemad, enam ennast väljendavad, otsustavamad ja tõele otsa vaatavad. Viimane ei tähenda, et alati ka parimad otsused lõpuks tehti või endaga aus oldi. Või, vastupidi, kõik läks just nii nagu oli parim ja naised leidsid end põhimõtteliselt sealt, kus täiesti teadlikult soovisid olla -- ükskõik, mida teised arvavad. Laste ja halva ema olemise hirmuga kimpus Olga (Carita Vaikjärv), enda ebakonventsionaalse maine ja kõvasti noorema mehega suhte pärast hädas Marja (Kleer Maibaum), lillelapseliku oleku pärast naerualune Kaleria (Karin Tammaru), jne. Meestegelased, kuigi samuti kõiksugu probleemidega sasipuntras, ei soodustanud niivõrd palju kaasaelamist ja mõistmist. Nad tundusid kuidagi enesekesksemad. Samas, kas siin pidi olema mingi konks, mis ei olnud otseselt välja nähtav, kuid alguses mittemidagiütlev Dvojetotšije (Enn Keerd), astus viimases veerandis kõigile teistele samasoolistele pläraki peale ja tallus mutta. Muutudes loo üheks lemmikumaks kogu tegelaste trobikonna hulgas. Ehk just sellepärast, et ta ei suutnud viimase hetkeni tegelikult ülejäänud grupiga ühist keelt leida ning nende maailma sulanduda. 

Kokkuvõttes, tõeliselt meeldiv üllatus ning tõestus, et see, mis toimib ühes kontekstis, teise ei sobi, ja vastupidi. Mõtlema panev ja tähelepanu haarav lavastus kohe kindlasti.

Teater: "Norman Vallutaja"

Tervitus!

Ja taas teatrist. 

Pealkiri: Norman Vallutaja

Teater: Endla

Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Jan Uuspõld, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum, Karin Tammaru, Priit Loog, Nils Mattias Steinberg
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 20.10.2022
Millal nähtud: 13.02.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Oeh, oli siis sellesse samasse auku vaja uuesti ja uuesti astuda? Nahutasin end ja juurdlesin minutid enne etenduse algust. Kas enda eelaimusele pidevalt vastu astudes ja andes jätkuvaid võimalusi lavastustele, mida juba eos pelgad, et on kõike muud, kui humoorikad ning meeleolukad, on mõistlik? Kas avatus ja lootus on nii kõrgel ja naiivsel tasemel või siis on peidus masohhistlikud kalduvused, kuid konstantselt leian end istumas saalis, kus rahvas rõkkab, aga minu suu vajub aina enam ja enam mossi. Aga, vot, on ikka sellel kolgata teel siht ja ka tunneli lõpus paistab üks hetk valgus, sest just antud tükk taasläitis minus tahtmise külastada teatris kergema süžeega etendusi, mis esmapilgul just paljutõotavad ei näi. Just sellised näidendid, mis suudavad ootusi ületada ja võimaldavad tõdeda, et täitsa reaalselt võib otsa komistada mõnele lihtsale, kuid teravmeelsele ja kaasahaaravale komöödiale, ei ole ikka ulmežanri valdkonnast soov. Ja, et üks täiskasvanute näidend ei pea olema ilmtingimata masendav, jube diip, meta või elu kannatusi või tumedamat poolt lahkav, et olla väärt ja vahva. Kusjuures, komponendid, millest näidend koosnes, ei olnud midagi märkimisväärset või unikaalset. Pigem, mis mahtudes, mis hetkedes, mis tegelastes, mis intensiivsuses ja mis kombinatsioonides nad käiku läksid, olid vist selle salapärase eduka võluretsepti taga. Kui poleks isiklikult saalis istunud ja omal nahal tundnud kõikide tükkide kokku haakumist ja menukat koostöist funktsioneerimist, siis pööritaksin siiani silmi kahtlase väärtusega postri, õrnalt misogüünia kasvulava järgi õhkava sünopsise ja tegelaste eeldatavate ärritavate stereotüüpsete olemuste ning käitumispotentsiaalide üle.

Ja mõnes mõttes kõike seda kardetut ka pakuti. Mingi tavaline töll mees tõmbab naisi kui kärbseid ligi ning pealtnäha intelligentsed ja töökad naised lasevad sel juhtuda ning viskuvad end mehe käte vahele. Selliste omaarvates kõvade macho tüüpide märg unenägu, kuid meelelahutuses on seda läbileierdatud võtet eri kontekstides juba öökimiseni kasutatud. Naised on kui ajuta kanakari ning mees on kui tegija kukk. Tüütu ning vaimuvaene. Mida antud tükk, aga teisiti tegi, oli et ta võttis selle kulunud kontseptsiooni ning keeras pea peale. Eeldad, et mees kasutab heausklikke ja igavlevaid naisi ära, kuid tegelikult võib olukorda vaadata vastupidiselt või, vähemalt, oli ringitõmbamine vastastikuste ootuste ning balansis jõujoontega. Eeldad, et kõigile kõva isa tegelikult ka meeldib, siis päriselt oli üks hetk igal tegelasel kehkenpüksist kopp ees ja tollest sai paaria. Eeldad, et naisi kuidagi alavääristatakse ning kõrge enesehinnanguga klouni tõstetakse pjedestaalile, kuna ta suudab skoorida, kuid reaalsuse said kõik selle osaliseks, mille ära olid teeninud või lihtsalt õpiti olukorrast ning tehti endale parimad valikud, et kuidas edasi. Hurmuri puhul siis lasi vend edasi ja ei lasknud end saatuse löökidest heidutada, nagu teflon pann. Ootustele vastupidiselt, kuigi okserefleks oli valmis seisundis, ei paigutunud õrnem sugupool ülemäära haavatavasse ja hukka mõistatavasse positsiooni. Võib isegi väita, et meie moosipoiss oli seekord pigem tegelane kellel tagumik lõpus lohku tõmmati ning, kes tõmbas lühema liisu nii publiku poolehoius kui süžeelises kemplemises. Kuid kas ikka oli nii? Võimutasakaal naiste ja meeste vahel oli meeldivalt samatasemeline, kus üks seltskond kord tsipa ees ja vastupidi. Selline täisväärtuslikum ja autentsem sissepõige sugudevahelisse dünaamikasse, kus kõigil on omad soovid, vajadused, motiivid ning väärtused -- need ühel grupil mitte vooruslikumad ja ennastsalgavamad kui teisel -- , kummatki osapoolt kategooriliselt negatiivsesse või kuidagi alamasse valgusesse mitte heites, oli mõnusalt värskendav kogemus.

Tükk kohati võimenda ja lükkas ümber stereotüüpe ning hakkas vastu nõmedale vastupandamatu möku mehe paradoksile. Pidevalt on filmides, romaanides, jne ette tulnud jorsse, kes on ju täielikud lontrused, nii iseloomult kui välimuselt kui suhtumiselt, isegi kõige vähemnõudlikumast perspektiivist lähtudes, kuid pealtnäha täitsa mõistlikud naised jooksevad nende järgi tormi. Või, noh, päris maha seda kontseptsiooni ei maetud, kuid vormiti see selliseks usutavaks ning psühholoogiliselt küljelt vastuvõetavamaks. Kummaliselt seksikas töll võib ju eksisteerida ja vastassugupool teda ihaleda, kuid põhjuse alge sai palju selgemalt välja joonistatud. Vajadus ei tulenenud ilmtingimata mehest endast, et too on fenomenaalselt võrratu mingil moel, vaid naistest ning nende konkreetsetest vajadustest. Selline inimene on ideaalne vaheldus üksluisesse ellu, kerge saak, keda ära kasutada ning keegi, kes tunneb pigem rõõmu kui teda niimoodi semmimiseks käiku lastakse. Naine võtab sellist molu just sellena, mis ta on, ei vähem ega rohkem, nähes meest kui vahendit millegi leevendamiseks, tähelepanu kõrvale juhtimiseks, enesetunde upitamiseks või tuju tõstmiseks. Issake, see kõlab preilide poolt päris inetult ja enesekeskselt, kuid üldiselt saab meespool väga hästi aru, mida temalt tegelikult tahetakse. Või kui ego on gigantne, mis kipub sellist tüüpi tegelastel olema, siis tõlgendab ta huvi just nii nagu talle kõige enam meele järgi on -- silmad pärani kinni või lahti. Lõppkokkuvõttes, kasutavad mõlemad üksteist ära, ehk vast erinevatelt  stiimulitelt lähtudes, üks olemata puhtam poiss/tüdruk kui teine. Kumbki mõtleb südames ja peas ainult enesele ning enese tahtmistele. Mõlemad teevad üksteist õnnelikuks ja õnnetuks. Kaks õde, Annie ja Ruth, ning nende vennanaine, Sarah, kasutavad kolmekesi Normanit ära ning ei tunne meeletut süüd. Norman omakorda võtab viimast kolmest naisest ning, samuti, ei põe just eriti. Vastu päid ja jalgu, aga saab viimane siiski rohkem kui vastassugupoole esindajad. Kas õigustatult? Ma ei ole väga kindel, kuid mees oli, siiski, õige lärmakas ning enesekindel oma vallutustega seoses. Äkki oleks mõistlikum hoida suu diskreetsemalt kinni.

Kes siis keda nillib? Annie hoolitseb haige ema eest maal ning ootab ja ootab, et loomaarst, Tom, lõpuks näitaks mingit kiindumust välja. Too on omamoodi möku, suutmata ennast kokku võtta, et naisele märku anda oma romantilisest soovist, kuni Annie äkki enam ei tahagi jalg üle põlve oodata. Naisel on afäär õemehe, Normaniga, kellega plaanitakse minna nädalvahetuseks väiksele randevule. Külla tulevad Annie vend, Reg, ja tolle abikaasa, Sarah. Norman püüab viimasega mingit liini hakata ajama. Niimoodi nad siis seal jagelevad kuni kohale ilmub, lisaks, Normani kaasa, Annie ja Regi õde, Ruth. Ja üks hetk toimub midagi hoopis Tomi ja Ruthi vahel?! Igatahes, suhete sasipundar ei ole õnneks üleliia keerukas, kuid see eest piisavalt värvikas ning erinevate suundadega, et pidevaid verbaalseid ning kehakeelelisi ping-pongi matše ja üllatuspauke publikule pakkuda. Lembe- või sõbraliinid tekivad kõikvõimalike kombinatsioonide vahel, jättes unarusse vaese Regi, kes oli tihti kui viies ratas vankri all ning tüüp, kes asjadele pihta ei saa. Või saab hoopis paremini kui keegi teine, eelistades olla tark ja mängida suuresti kurti, tumma ja pimedat? Tükk kompab ka teadatuntud küsimust, et mida naised tahavad? Kas nad ise üldse teavad? Kas meestel on savi ja võtavad valimatult kõike ning kõiki mida pakutakse? Eks mingi kraadini tõesti. Intrigeerivam tähelepanek süžees ei olnud aga naised, vaid pigem kolm meest, kes üllataval kombel sarnased ja samaaegselt niivõrd erinevad, ning kuidas see faktor mõjustas seda, kuidas naised neisse suhtusid. Ühisosa oli enesekindlus või siis selle puudumine, millest said alguse erinevat tüüpi suhteliinid tegelaste vahel. Normanil oli võime olla õigel ajal, õiges kohas ja öelda pea alati õigeid asju, mis aitas tal nii naiste kui meestega endale kasutoovaid kontakte luua. Võtmesõnaks oli tema eneseusk ja teadmine, et ta on vinge tegija, mida ta tundus siiralt arvavat. Vähemalt pealtnäha. Mehe vastandiks oli Tom, kel puudus igasugune pealehakkamine ja eneseväärtuse tunnetus, sest ta ei suutnud ega suutnud end kokku võtta, et Anniele oma tundeid kommunikeerida. Kas naine jääbki ootama? Ei pruugi, sest samal ajal kui areneb Tomi mõtlemine ja otsusekindlus, muutuvad ka naise soovid ja eneseteadvustamine. Reg jäi kahe mehe vahele ja paistis silma mõõdukusega -- sekku, aga mitte üleliia. Inimkäitumise loogikat ning meeste ja naiste vahelise ligitõmbavuse tantsu oli põnev jälgida. Ka õppetunde võis mitmeid saalist kaasa haarata. Nt ära jää jokutama -- kui sa midagi tahad, siis anna mõista või küsi otse, ja äkki antaksegi.

Meeldiva ootamatusena, peab tõdema, et huumor ei baseerunudki peamiselt labasel ja odaval koomikal. Ning kui selliseid lamedaid nalju kaasati, siis piisavalt nutikalt, mõõtupidavalt ja efektselt, et neil oleks positiivne mõju. Nt Regi ülimalt ümber püksid, mis iga kord, kui ta astus lavale, lahkus lavalt, tõusis toolilt või istus toolile, ajas publiku itsitama. Väike asi, kuid andis karakterile värvi ning oma konkreetse sarmi. Liigselt huumoriga üle uputatud lavastus õnneks ei olnudki, mis võimaldas sel olla spetsiifiline ja situatsiooni või karakteri keskne, mitte kahtlase väärtusega nalju huupi tulistada, lootes, et midagi jääb kinni. Pigem suutis lavastus pakkuda sellist mahlast ja teravmeelset koomikat, mis mingiks hetkeks nagu pildilt kadus, kuid siis tuli taas ühe tõelise pärliga esile. Loomulikult, ei saa üle ega ümber tüütutest naljadest, eriti mis toimus hommikusöögilauas, kui Norman teiste närvidel saagima hakkas. Ülejäänud lavastuse tasakaalukas ja just piisav ning balansis hulk kvaliteetselt, ka totakat ning sugudevõitluse lõbusal dünaamikal põhinevat huumorit, oli üpris õnnestunult puistatud kogu loo vältele. Näidend oli asjalik kombo segasest suhtedraamast ning elulisest komöödiast. Vaieldamatu staar naeru valdkonnas oli tükis Reg, kelle "ainult üks tavaline mees" karakter oli oma kiiksudes (lauamängud...?!) ja lihtsuses äärmiselt muhe. Ta suutis iga õhkkonna laval, eelnevalt ükskõik kui laetud kui tahes, täiesti vaevatult ära lahustada. Kui Norman tekitas elektrit, siis Reg oli vooluliikumistakisti. Ka lavastuse žanrile tüüpilisest keskmisest pikem kestus, lausa kolm tundi, ei olnud sellises mõnusas keskkonnas mingi kogemust pärssiv detail. Pigem oli hea, et huumorit ja juttu jätkus kauemaks. Eriti, et inimestevahelist kemplemist ja siis mõistmist jätkus.

Vaatamata sassis suhetele, pillapalla vajadustele ja eluolu üldisele keerulisusele, oli tegelastele kerge kaasa tunda ning neid mõista. Normanit natuke vähem, kuid oli aru saada, et ta ei olnud tegelikult pahatahtlik tüüp. Lavastuse naisperele kiitus, et nad suutsid rollid sooritada usutavalt ning kaasa haaravalt. Meesperele tänud selle eest, et nad aitasid enda sugupoolt enam oimata. On oskus esitada tegelasi sellisena, et keegi ei käi teravalt närvidele ning vaatajana adud ja aktsepteerid sa nende motivatsiooni olla ning käituda nagu välja näidatakse. Iseäranis läks peale Fatme Helge Leevald Anniena, sest naise olemuses toimus tüki jooksul mitmeid pöördeid ja käändeid. Tema areng punktist A -- rahulolematu, ootav, tupikus ja väsinud -- liikumine lavastuse lõpus punkti Z -- olles enesekindlam, kontaktis oma sisemise mina võimaluste ja vajadustega, julgedes välja öelda, mida tegelikult tunneb ning tahab -- oli võimestav teekond, millele kaasa elada. Naine läbis nagu terve elu süžee ajajoone vaid paari päeva jooksul. Nimitegelast kehastanud Jan Uuspõllul on võime olla üheaegselt selline röögatult vastumeelne, kuid alati karismaatiline, veenva mesijutuga, keegi keda vihkad, aga pead tunnistama, et keegi, kes kumab midagi magnetilist. Normanina oli ta hea valik ühe lurjuse kehastamiseks, kes paha poiss, kuid samas ka natuke rumalavõitu. Või kas ikka oli? Tegelased olid, lõppkokkuvõttes, vaid üks tahk näidendi edukuse baasis, kuid neid oli veel mitmeid. Kogu kompott lihtsalt toimis, sest oskas hoida piiri, teadis, kus liialdada ja kus mitte, ning mis peamine, pakkus vaatajatele inimlikku, kuid vürtsikat sugudevahelist võitlusmängu, kus polnud ei mängijaid, võitjaid, kaotajaid ning, tegelikult, mängu ennastki. Muhe etendus, lihtsakoeline, kuid sügav.

Teater: "Kolm õde"

Tervitus!

Uuesti teatrilavadelt.

Pealkiri: Kolm õde
Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Carmen Mikiver, Kleer Maibaum, Kadri Rämmeld, Jane Napp, Carita Vaikjärv, Priit Loog, Jaan Rekkor, Andrus Vaarik, Märt Avandi, Karl-Andreas Kalmet, Enn Keerd, Ingomar Vihmar

Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 27.11.2021
Millal nähtud: 24.01.2023
Minu hinnang: 3/5

Olles esmases kokkupuutes käesoleva palavalt armastatud, laialdaselt kiidetud, klassikaliste hulgast klassika koorekihi kuuluva näidendiga, tekkis esimeses vaatuses segadus. Aju ei suutnud kuidagi aduda, kuidas peaks klappima nähtava originaali väidetav ovatsioonidega pärjatud geniaalsus, selle Segasumma suvilaga, mis silme ees lahti rullus. Reast lahkus paar lausa keset vaatust, ei vaevatud isegi vaheajani ootama. Kui kolleeg sai päeval teada, et plaanis on "Kolm õde", siis oli küsimuseks: "Kas see ikka omas keskkonnas, mitte jälle modernne versioon?" Vastus: "Reklaampildil nägin, et ikka vana aja hilbud seljas, seega, kindlasti mitte kaasaegne." Lavale astusid, hämminguks, siiski tegelased küll dressilaadsetes pükstes, džemprites, ühel peas mütsilätu viisil, mis mõnele jorsile kombeks. Esimene vaatus oli kui eneseületus, eeldan, et mitmetele saalis. Oli alla andjaid. Kes vastu pidasid, siis teine kulges juba libedamalt. Selleks hetkeks oli võimalik loo eripärast sotti saada ja selle lainepikkusele end paigutuda. Oeh, aga kui vaevaline ikka esimene osa oli. Nähtus oli mingi veider skisofreeniline joon. Said aru, et midagi nagu ei klapi, kuid mis see miski täpsemalt on, seda ei olnud võimalik konkreetselt välja tuua. Esmaarvamusel eeldaks, et püüti tsipa üleoleva tagamõttega teha alglugu kuidagi eriliseks, ekstra diibiks ja muuta midagi, mis võib-olla seda ei vaja. Samas, oli lavastus üllatavalt eneseteadlik, elimineerides eelneva uitmõtte. Näidend andis otsekoheselt mõista, et ei ole klassikaline versioon, tunnistades, et võtab ebatraditsionaalse suuna stseeniga, kus üks tegelane tuleb saali kõrvaluksest ja talle antakse mõista, et tegu on vale saaliga ning ta talutatakse publikuuksest taas välja. See minema kihutatu oli lavastaja, mis tegi lükke nutikaks, äärmiselt nutikaks, ja mõjus demonstreerivalt on point. Ridade vahel vihjati, et proovime midagi teistsugust, katusega lihtsalt vaadata, et kas läheb peale või mitte. Tükk oli justkui lavastaja käte vahelt minema lipsanud ja elas nagu omasoodu. Igati vahva ja mõistlik suhtumine millegi uusversiooni!

Etenduses leidus ülemäära rohkelt ebakõlasid, mis algnesid mitmest eri aspektist. Kohata sai vastanduvaid kontseptsioone, visuaali ning mõttekäike, mis esitasid nähtavaga kontakti leidmisel väljakutseid. Alati ei peagi kõik toimima sujuvalt ning läbi ja lõhki loogiliselt, kuid tükk oli otsekui üle kivide ning kändude hüppamine. Peamine vastasseis peitus tõsiasjas, et lugu kategoriseerub end antud variandis komöödiaks. Paistab, aga et juba näidendi esmaesitlusel, aastal 1901, oli autor nördinud, sest oma arust lõi ta midagi, mis pidi olem helge, motiveeriv ning humoorikas. Publik nägi süžees, siiski, nimikangelaste üksildust, lõksus olekut ning kaotatud unistustega trööstitut leppimist. Ehk peitub iva pakendis, esitluses, dekoratsioonides, kehakeeles, toonis ja milles kõike veel, kuid komöödiast oli asi kaugel. Liigitaks nähtut draamaks või isegi kergeks tragöödiaks. Keeruline on empaatilise inimesena jälgida kellegi õnne ja ambitsioonide hävingut ja siis naerda. Lugu ei suutnud olla piisavalt teravmeelne, sarkastiline, irooniline või kuidagigi üle võlli, et toimuvat mitte piisavalt tõsiselt võtta ja esitatus märkimisväärset koomikat märgata. Jah, humoorikaid elemente leidus, kuid neid võib ette tulla ka tragöödiates. Viimasesse võib pikkida sisse naljakaid detaile, kuid tragöödia on siiski tragöödia, ükskõik kas nimetada seda komöödiaks või mitte. Antud kontekstis tegi huumori punnitamine ja sellise kategooria peale surumine loo kuidagi groteskseks, pisendades tegelaste läbikukkunud saatusi kui midagi mille üle irvitada. Naljad tabavad märki, kui nad on sundimatud ja loogilised, minnes mitte vastuollu vaataja moraali ja õigluskompassiga. Tähtis on ka sarnasuste leidmine, nt kindlasti tunneb publik ennast ära naiste elamata elus ja luhta läinud potentsiaalis, kahetsuses ja masenduses, igatsedes midagi, mis on möödanik. Jah, mõnikord on teraapiline naerda ühises õnnetuses ja hinnata saatuse irooniat. Ce'st La Vie! Naerad tegelastega koos, mitte nende üle. Kahjuks, sellist tüüpi meeleolu lavastus ei pakkunud. Võib-olla keegi lõi seose, kuid saal ei rõkanud just verbaalsest vastukajast. Võib muidugi olla, et lavastus pakubki huumori kõrgemat pilotaaži, äärmiselt peent komöödiat, milleni minusugune tavaline pisike inimene ei küünid ega mida adu. 

Süžee oli kõike muud kui lootusrikas ja meeleolukas. Pigem siis juba õpetlik, kui otsida midagi elujaatavat. Õdede olukord tuletas meelde uueaastalubadusi. Tegevusi, mida usinalt planeerid, kuid mida ellu ei vii. Tiksud ja tiksud, aeg läheb, kuid kuskile sa ei jõua. Inimene teeb plaane ja jumal vaid naerab. Ise saboteerid end või teeb seda saatus, kuid lõpuks on eesmärgid tabamatud, mandud ja, nagu Irina halas, oled juba 23. aastane ja elu ongi tegelikult läbi. Peab tunnistama, et see seik oli tõesti muigama panev ja just sellist iroonilist ning ajuvaba koomikat oleks lavastus rohkem pidanud sisaldama, et oma isepandud žanri ootusi täita. Samas, see detail oli humoorikas tänapäeva kontekstis, kuid 19. sajandil oli see depressiivne ilustamata tõde. Seega, mitte naljakas. Kohati pani suunurki tõstma ka pidevalt mainimine, et kui väsinud keegi on: sa oled nii väsinud, tema on nii väsinu, ma olen nii väsinud. Tegu oli populaarseima sõnaga tüki jooksul ja tegelaste keelel. Pidevalt konstateeriti seda fakti, kuid mingit emotsiooni ei tundunud seal taga olevat, sest keegi üksteisele konstruktiivset abi või tuge ei pakkunud. Selline tegelaste hädaldamine ja kuidagi oma probleemides marineerimine ilma, et nad reaalselt võtaksid ette samme olukorra parendamiseks, oli vast kõige inimlikum, kuid nukram aspekt kogu loost. Õed tahtsid minna tagasi Moskvasse, rääkisid sellest pidevalt, kuid ei liigutanud lillegi, et oma sihini kasvõi millimeetrike lähemale astuda. Linn on neile otsekui tõotatud maa, sest ega nad seal kunagi elatud ajast midagi ei mäleta, kuid peab see ju olema parem, kui praegune uugabuuga. Igal pool on parem -- Moskva sümboliseerib ideaali ja paremat elu. Esimeses osa loost olid plaanid suurejoonelised, vennast saab teadlane, õed on jälle metropolis, kuid hiilgav tulevik jookseb lörri. Vaatajana on äärmiselt lihtne ennast olukorraga samastada ning paralleele leida. Eks kõigil on olnud ootusi, mis ei täitu, kas endast või välistest teguritest tulenevalt. Süžee ajatus ja võrreldavusmomendid on tüki peamised müüginumbrid, sest vaevatu on ennast kohati tegelastes ära tunda ja melanhoolia hoovustel kaasa tirida lasta: mis kõik oleks võinud olla...

Petetud unistustega võivad kaasneda pahed ja emotsioonid, mis olukorda enamgi mülkasse ajavad tirida. Vend leiab omale naise, kes võtab võimust ja hakkab toda petma. Moraal sellest liinist: ära naera kellegi rohelise vöö ja riidevalikute üle, sest selline alandus jääb pealispinna alla pulbitsema ning, kui toimub võimuvahetus, siis jääb peale kunagi pilgatu. Nataša on üldse selles mõttes intrigeeriv tegelane, sa tunned talle alguses kaasa ja hiljem vihkad. Kas ta oleks selliseks muutunud kui õed oleksid temasse vähem üleolevat suhtunud? Nagu selliste lugudega ikka, tulevad mängu alkohol, sõltuvused ja hasartmängud, ning peatselt on taamal terendamas armastatud kodust väljatõstmise oht. Või, kui seda ei juhtu, siis viskab uus perenaine õed tänavale. Kuid kõige suuremaks komistuskiviks saab karakterite võimetus, nõrkus, staatilisus, kinni olemine minevikus, hoolimatus, idealism, otsustamatus, passiivsus ja silma kinni pigistamine. Iga tegelane saaks midagi ette võtta, et olukorda leevendada või hoida ära lähenevat traagilist madalseisu, kuid pigem jätkatakse ebatervet joont ja nii sõidadki vaatajana kaasa rongis, mis kohe kohe vastu puud põrkub. Omamoodi huvitav oli jälgida mehi, kes süžees pigem kõrvalkarakterid, kuid tol ajaperioodil pigem eestvedajad ja domineerivad pidid olema. Õdede elus oli hunnik vastassoo esindajaid, kes pidevalt neid väisasid ja oleksid pidanud toetama, kuid kes tekitasid naistele pigem probleeme, komplitseerisid olukordi ning paistsid eri põhjustel nõrgad. Meeste funktsiooni illustreeris suurepäraselt samovar, mis Irinale ühe poolt nimepäevaks kingiti -- kohatu ja kasutu. Nad olid omamoodi isegi õnnetumad tegelased kui õed, kes natukegi selgroogu ja aktiivsust välja näitasid, võrreldes meestega, kes lihtsalt liikusid vooluga kaasa -- duellile surema, järgmisesse sõjaväe staapi järgmises linnakeses, vaimse murdumiseni, pere laostamiseni, jne. Peab ikka päris murtud depressiivne isik olema, kui sul on täitsa kama kaks, et naine end pidevalt tappa üritab. Taas kord tuleb tõdeda, et kus peitub huumor või mis siin küll naljakat olla võib? Imestamapanev.

Kui etendus algab tegelastega modernsetes kostüümides, siis samm sammult vahetatakse rõivad ja soengud ajalooliste vastu. See oli järjekordne ebakõla, mis loo kulgemist ja vaatajana mõistmist pärssis. Vaatamata naiste juusteseade omapärasele ägedusele. On asju, mis on universaalsed ning mis ei kannata, kui neid ühest perioodist teise tõsta, kuid tihtipeale ei ole ülekanne piisavalt sujuv või mõistlik. Ukseavad, mis täidetud laperdavate kile narmastega ning hoone, mis on otsekui ehitamise käigus hüljatud ja pooleli jäätud, teoorias, sümboliseerib süžee ühte keskset kokkupõrget -- unistused ja ootused, mis kunagi valmis ei saanud, nagu maja, mis lõpuni püstitamata. Riietega seoses võib ka meta tasandilist taustapõhjendust välja kaevata. Nt modernne versus vanamoodne. Tegelased liikusid ajas justkui tagasi, selle asemel, et oma ambitsioonide ja soovidega edasi areneda. Seda peegeldasid rõivad, mis viitasid nagu regressile ja progressiivsuse vallas vastupidisele suunale. Vaatamata võimalikele meta põhjendustele dekoratsiooni ja visuaalivalikutes, ei olnud nähtu ning sisu piisavalt sidus, et laval toimuvat kerge haarata ja tabada. Tekkis võõrastus ja vaimne distantseerumine, mis võib olla üks tõuge publiku enneaegsele ära minemisele. Diibist rääkides, kas tundus, et õed siiski suutsid pea püsti minevikule, nii heas kui halvas, selja keerata ja tuleviku poole sammuda? Äkki on lootust arvata, et edaspidi on helgemad ajad ees? Kuri nõid Nataša räägib finaalis kuidas ta kavatseb maha võtta puud pere kodu juures, mis ehk sümboliseerib olnu julma hävitamist ja kadumist. Õed saavad lõpuks edasi liikuda ja möödaniku maha kanda. Kõik mida nad on soovinud, millest on hoolinud on põhimõtteliselt hävinud, nende lapsepõlv, ootused ja plaanid. Minevik, koos puudega, tuleb ära lõigata. Kui kaevuda ja tahta piisavalt, leiab alati seletuse ükskõik millisele detailile. See, kas kombona kõik toimib, see on natuke teine teema. Selles mõttes oli etendus üpris põnev, sest andis alateadlikult vihjeid, et vaata sügavamale ja püüa kiigata pinna alla, et avada salamaailm, mis tõotas süžee eesmärkidest kõikehõlmavat sotti saamist. Iseasi, kas pärast põhjalikku enda ja tüki hingesoppidesse kühveldamist, midagi reaalselt leida oli või mitte.

Huvitaval kombel, ei tõusnud trupist keegi iseäranis esile. Seda üldsegi mitte negatiivse tõdemusena. Esitused olid ühtlasel tasemel ning seltskond klappis ja mõjus ühel sagedusel olevat. Tegelaste energiat võib kirjeldada lavastuse ühe lemmik iseloomujoonega: väsinud. Taaskord, üldse mitte kui puudusena. Oli selgelt tunda, et karakterid päriselt olid ka kurnatud ja tüdinenud. Kohati isegi tajutavalt apaatsed. Kogeda sai erineva nurga alt vaevatuid, kes kõik erineva suhtumisega oma habrast seisu välja elavad: kiusu läbi ja teiste peal tallates, laulu ja lulliga, ebanormaalse positiivsuse ja leppimisega, otsekohesuse ja äkilisusega, jne. Iga tegelane esindas üpris veenvalt eri tahku kõiksugu seisunditest, milleni rahulolematus võib viia. Variatsiooni oli ning näitlejad tõid nüansid kenasti välja. Enim tõusid esile ja paistsid silma Carmen Mikiver -- ainuüksi talle otsa vaatamine imes eluenergiat (heas mõttes ja veenvalt) --, Andrus Vaarik, kes oli edukalt samaaegselt nii ärritav ja haletsusväärne, ning Jane Napp, kes oli kleenuke ja kaunike, kuid salvas nagu madu. Trupi koostöö ja üheks tervikuks õnnetusehunnikuks sulandumine läks korda. Nad andsid süžee masendavat õhustikku ideaalselt edasi. Taaskord, kuidas siia peaks mahtuma komöödia aspekt? Siiski, vaatamata soliidsele näitlejatööle ning värvikatele valikutele loo edasi andmises, ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et tükis oli ülemäära vasturääkivusi, mis tegi kogu komplekti kuidagi konarlikuks ja eemale peletavaks. Keeruline oli leida pidepunkti, sest sulle püüti mingi detailiga väita üht, aga illustreeriti hoopis midagi teist. Et näidendi olemusega harjuda ja seda aktsepteerida, võttis ebamugavalt kaua aega, faktiliselt kogu esimene vaatus. Tegu on kahtlemata omanäolise versiooniga klassikast, mis esmakokkupuuteks näidendiga vast eriti ideaalselt ei passinud.

Teater: "Üksik"

Tervitus!

Seekord Pärnu teatrit Tallinnas.

Pealkiri: Üksik
Teater: Endla 
Lavastaja: Enn Keerd
Näitlejad: Kati Ong, Lii Tedre, Sander Rebane
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 09.09.2022
Millal nähtud: 07.11.2022 (Vaba Lava)
Minu hinnang: 3/5

Mida see etendus nüüd püüdis vaatajale öelda: noored on pragmaatilised ja asjalikud, vanad on joodikud ja enesekesksed? Või siis ikka, et mõned noored ei ole nii vastutustundlikud ja adekvaatsed kui algselt tundus? Antud tükk pani paljuski kukalt kratsima, sest erinevaid liine ja ideealgeid puudutati põgusalt, liiguti poolele teele, kuid lõplikult välja ei arendatud ning suhu jäi selline pooletoobine maitse. Kaks naist, kelle olemused ja nägemused on risti vastupidi, jäävad lõksu saarele, kus lendavad vaid ahad ja aulid. Inimabi saabumine ei ole garanteeritud. Mida võiks näidend tuumaks võtta? Nt ellujäämisinstinkt, koostöö ühise eesmärgi nimel, vaidlused ja eri vaatevinklid, mis kulmineeruvad, kas surma või pääsemisega, eksistentsiaalsed avastused ja vestlused, elu üle järgi mõtlemine, eriarvamuste kõrvale heitmine ja inimeste omavaheline mõistmime, loodus versus inimene, üksildus versus seltskond, naised versus mehed, vanad versus noored ja nende erinevad vaated, vanemate depressioon ja üksildus, hüljatustunne, noorte mured ja maailma enda õlul kandmine, inimeste üksteisest sõltuvus, loodushoid, vaimne tervis, naised meeste domineerivate ametite maailmas (arst ja arhitekt), jne. Valikuid võimaldati heldelt. Mõningaid neid, tõesti, puudutati ja tõsteti esile, kuid rahuldavat teemaarengut ei kohanud. Selle asemel sai näha, aga üht naist end täis joomas, teist süüdistamas ja olemas tüütu erudeeritud baaba ning teist naist püüdmas käituda konstruktiivselt ja ratsionaalselt, minnes närvi kaaslasest, ja virutades talle obaduse ning kohe seda kahetsedes. Siis astub lavale mingi kutt, kes, jäi segaseks, kas tahtis ennast tappa või siis põgeneda oma senise elu eest. Mõlemad meta tasandil suhteliselt sarnased eesmärgid, kusjuures. Ja siis mõtledki, kulm kipras, et kas tegu on parioodiaga või siis kuidas võtta nähtut tõsiselt. 

Eks keegi meist ei tea enne, kui on eluohtlikus olukorras, et kuidas käitutakse. Eeldame kõik, et oleme kaine mõistusega ja suudame võtta vastu praktilisi otsuseid ning genereerida lahendusi. Tegelikult vist sedasi mõistlikult erisituatsioonides inimesed ikkagi käituma ei kipu. Selline seik kogemuses võib võimendada isiku negatiivseid iseloomuomadusi või siis, vastupidi, tuua esile positiivseid. Mõttetust saab asjalik ja teistpidi. Loogika ütleb, et ei tundu ebarealistlik eeldada, et inimesed hakkavad ühise eesmärgi nimel koostööd tegema, olgu valikud siis konkreetses kontekstis õiged või valed. Mitte miski ei andnud mõista, et kumbki naistest ei oleks omanud motivatsiooni edasi elada ning alateadlikult oli hoopis tänulik sellise eksistentsi potentsiaalselt lõpetava situatsiooni eest. Juulia soovis oma tütre juurde tagasi ning kirjeldas pikalt, miks on talle tähtis oma lapsele antud lubadust mitte rikkuda. Hilpi tahtis oma surnud mehe heaks püstitada maja saarele, kuhu nad nüüd lõksu jäid, ning see soov ei oleks realiseerunud, kui ta ennast seal surnuks joob. Seda enam ei tundunud mõlema käitumine adekvaatne nende olukorrale ning hirmudele. Nt kui Juulia saab lõpuks kontakti mobiiliga pärast põgusat levi tekkimist, selle asemel, et paluda tütre hoidjal saata päästekomando või kasvõi mõista anda, et on juhtunud õnnetus, läheb ta endast välja teate peale, et lapse juukseid on lõigatud. Raisates väärtusliku aja, et dramatiseerida sel hetkel mõttetu lõikumisjuhtumi üle. On võimatu endale tunnistada, et see on kuidagigi autentne käitumine inimese poolt, kelle elu võib olla ohus. Taaskord, keegi ei tea, kuidas nad reageerivad või kas minnakse mentaalselt šokiseisu ja lukku, tegutsedes idiootlikult, kuid no ei olnud naiste suhtumine kohati grammigi aktsepteeritav. See detail omakorda uuristas kogu süžee tõsiseltvõetavust. Olgu tegu siis koomilise draama või absurdse thrilleriga. 

Süžee omas ohtralt potentsiaali, eriti delikaatsete ja eluliselt intrigeerivate teemade adresseerimisel. Eelpool sai mainitud pots võimalikke suundi, mida käsitleda. Üksik ja mahajäetud saar on koht, kus inimene on sunnitud endale otsa vaatama, ilma igasuguse illusioonita ning nägema ka ülejäänud maailma kaugelt ja objektiivselt. Eeldatavasti peaks kõik paistma selgem, naturaalsem ja mitte võlts, olles sunnitud heitma endalt kõik üleliigse ja elimineerides teisejärgulised segajad. Iga aspekt ümberringsest on ilma varjamata ja peitmata just see, mis päriselt ollakse. Selles eraldatud maalapil olek oli ideaalne pinnas, et kaks naist saaksid filosofeerida kõikvõimalike teemade üle. Ja eks nad seda ka tegid, kuid ühegi teema tuumani, jäi mulje, et ei suudetud jõuda. Või siis ei jõutud ühegi valdkonnaga ammendava hetkeni. Hüpati ühelt asjalt teisele, kuid heureka-momente või midagi hingeliselt sügavat vaataja ette ei tiritud. Algust tehti paljude valulike ja eluliste küsimustega nt naise roll ja valikud otsustades enda karjääri üle. Mõlemal oli oletatavasti arhitektuuri ja meditsiini maailmas keeruline ning seda põgusalt puudutati -- võtmesõna, põgusalt. Jäi ka arusaamatuks, miks Hilpi nt kaaslast üks hetk kiitis, sest too on naine ja teisel momendil laitis, ainult sellepärast, et Juulia keeldus tegemast täpselt nii nagu Hilpi tahtis. Viimane arvas, et naise arhitektiks valides on too kergem manipuleerimiseks ja oma tahtmise saamiseks. Miks? Ta ju andis mõista, et oma ameti valikus seisis vastu samadele eelarvamustele, mis Juulia, seega, mis motiveeris teda seda ebaausat käitumist replikeerima. Kas vanemast naisest oli saanud lihtsalt kibestunud ja õnnetu mutike? Või oli seal taga midagi enamat? Kahjuks, põhiosa selliseid intrigeerivaid sissevaateid kahe tegelase psüühikasse just nii pealiskaudseks jäidki. Ja, sellest tulenevalt, ei olnud kahe naise toimima panevatest teguritest eriti kerge aru saada ning, seega, neid mõista ja kaasa tunda. Juuliaga oli lihtsam ja otsekohesem, kuid temalgi leidus kentsakaid hetki, kus oli selge, et öeldu või tehtu taga peitus midagi sügavamat, kuid süžee ei võtnud ette sukeldumist tundmatutesse vetesse, et tausta rohkem lahti seletada ning lisandväärtust loole pakkuda.

Omamoodi ebakõla tundus olevat tüki ametliku žanri ning tegelikkuse vahel. Draamaks seda tituleerida on ilmselge, kuid küsimusi tekitas "komöödia" sildi lisamine. Ehk on siin taas tegu ilmselge maitse küsimusega. Mis ühele on humoorikas, ei pruugi nalja pakkuda teisele. Antud kontekstis, kus sisu oleks võinud enam rõhuda just eksistentsiaalsetele ja inimpsüühika teemadele, et pakkuda loole sügavust ja sisu, jäid katsed koomikat pakkuda natuke nadiks. Ei, lapsikud vaidlused ei ole midagi, mille üle südamest naerda, samamoodi, nagu alkoholism, hüsteeritsemine, ümberringsega vastuolus absurdsed käitumismustrid või kellegi eneseotsinud, olles noorelt jooksnud ummikusse, mis võivad hõlmata või kulmineeruda enesetapuga. Aga eks iga üks näeb näidendit ikkagi oma mätta otsast ning kui on öeldud "komöödia", siis ehk pakub see enamustele ikkagi vastavat emotsiooni. Žanri kategoriseerimise juures on tähtsam tõdeda, et tegu oli intrigeeriva lavastusega selles mõttes, et tegelikult ju midagi märkimisväärset ei toimunud. Lugu ei olnud tegevustihe ja vaatamata olukorrale, kus naised end leidsid, siis reageerisid nad pigem vesteldes, kui füüsiliselt ringi toimetades. See liikumatus keset ei mitte midagit oli osavalt loodud ning kohati tundus, et aktiivsus on tipus, sest kerge oli sassi ajada kehalist tegevust naiste vaimse ülekuumenemise ja pingeva mõttetööga. Tekkis selline põnev vastandlik olukord füüsilise ja verbaalse/vaimse vahel. Seega, veelgi enam oleks seda elavat tühjust pidanud täitma sisukad ja halle ajurakukesi stimuleerivad psühholoogiast kubisev mentaalne materjal dialoogide ja, miks mitte ka, monoloogide näol. Ruumi selleks toimumispaiga laiuvas ja lõppmatuses inimtühjuse- ja puutumatuse rüpes leidus heldelt. 

Vaatamata ärevust esile toovale kesksele kontseptsioonile, loo kulgemises oli midagi ootamatult rahulikku ja paanikat pidurdavat. Ehk aitas looduse häirimatus ja eraldatud keskkond tekitada mõnevõrra hüpnootilise ja külmaverelise õhustiku, kus nähtavat sai jälgida pulsisageduse tõusu vältides. See, kusjuures, on igati positiivne efekt. Oma osa kentsakal moel lõõgastava kliima loomisel oli lavalahendustel ja visuaalsel poolel. Meeldis mere ja selle kohal oleva taeva koos lindudega projitseerimine lava hõlmavale kangale, mida küll alla ja taas üles, lava õrnalt peites või paljastades, eemale tõmmati. Helid, varjud ja hallikas toon koostöös olid maalilised ja rahustavad. Laval endal paigutus hallikas kivimass, kuivanud puitu ja tühi laiuv maastik, mis kõik ühiselt andsid edasi iseloomulikku Läänemere vaibi. Natuke kõle, natuke tühjavõitu, sume ja hallikas, kuid võimalikult vaba ja puutumatu loodusega. Ja kodune. Õhuline ja puhas, kuid täis ajalugu. Põnev oli tõdeda, et tegelased kõnetasid saare minevikku, kus nt oli kunagi paiknenud leeprahaigete varjupaik. Eriti huvitav ja ka isegi humoorikas oli kuulata Juulia tagasivaateid viikingite aega ning intrigeerivaid fakte nende sõdalaste elust, ehk isegi just selsamal saarel. Kas tõesti armastasid viikingid end tänapäevases mõttes n-ö meikida? Huvitav, peab kuskilt järele uurima, sest kujutuspilt värvitud ripsmeid plaksutavastest (Juulia sõnad) ja üles löödud Skandinaavia sõdalasmeestest pani küll natuke muigama. Ja kui populaarsed nad teiste riikide seas oma ilu poolest olid. Fakt või väljamõeldis? Hariv igatahes. Juulia hoolivus saare mineviku ja jätkusuutliku tuleviku suunas oli sümpaatne. Samal ajal kui Hilpi ükskõiksus ja teerulliga üle sõitmise suhtumine ärritas. Üks mõtlematult rikub loodus, teine püüab seda säilitada ja sümbiooselt koos eksisteerida. 

Kokkuvõttes, oli antud tükis midagi magnetilist ja hüpnootilist, midagi, mis jättis veidralt külmaks (mitte ilmtingimata halvas mõttes), kuid, samas, pigistas välja emotsiooni. Lavastuse õhkkond ja fiiling olid suurepäraselt loodud ning andsid edasi Läänemere karget ja eraldatud olemust. Selle võlu ning valu. Kaks naist olid igatpidi vastanduvad ning nende dünaamikat oli huvitav ekstreemsetes tingimustes jälgida. Kahjuks, ei realiseeritud selle põrkumise potentsiaali täisväärtuslikult ja süvitsi kaevudes. Ja näitlejates ei olnud üldse asi -- nemad said soliidselt hakkama. Vestlused algasid paljulubavalt eri teemadel, kuid ei suubunud kuskile, jäid õhku rippuma või lõppesid enne kui algasid. Iseäranis seletamatuks jäi vanem proua, Hilpi, kelle vastutustundetu ja üleoleva käitumise alget oli keeruline mõista ning, seega, naisele kaasa tunda. Juulia oli selgem vesi, kaaslane, aga sogane. Finaalis jõuti ootamatult ühele lehele ja leppimisele teineteisega, kuid esimesest konfliktist ja viimasest hetkest jäi vahepeal väga palju näitamata, tundmata ning seletamata. Meeleolukas ja omanäoline etendus, mille sisutihenduses jäi nati vajaka. 

Teater: "Hotell laibaga"

Tervitus!

Ja veel teatrist, mida õnnestus enne teist koroonalainet külastada.

Pealkiri: Hotell laibaga
Teater: Endla
Lavastaja: Enn Keerd
Näitlejad: Kadri Rämmeld, Helene Vannari, Carita Vaikjärv, Tambet Seling, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik

Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 07.03.2020
Millal nähtud: 17.09.2020
Minu hinnang: 2/5

"Krimi" ja "komöödia" -- kas märksõna mis mind automaatselt selle etenduse poole tõmbasid. Iseäranis, sest need mõlemad žanrid olid kokku klopsitud, et luua suurepärane meelelahutus just minu maitsele. Seda juba aprillis, kui pidi toimuma külalisetendus Tallinnas. Viimane jäi aga, muidugi, ära ning tekkis võimalus tükki selle koduteatris, Pärnus Endlas, kaeda. Olin eelnevalt ka klaasikese veini joonud ning minu valmisolek laval toimuvat nagu käsn sisse imeda ja ekstra tugevalt reageerida oli kõrge. Piisas vaid minimaalsest impulsist ja primitiivsest kogusest huumorist ning krimimüsteeriumist, et mind naerma panna ning, nagu üks kuulus detektiiv sõnas, et halle ajurakukesi pingsalt kaasa mõtlema utsitada. Kukkus aga eriti totakalt välja, sest vähemalt minule sobilikus hulgas ja maitsele ei leidunud näidendis ei lubatud "krimi" ega "komöödiat". Isegi veini eeltööst ei olnud mingit kasu. Istusin saalis ja püüdsin aru saada, kas asi on minus või teistes. Vist minus (ja sõbrannas, kes ka vaimustuses ei olnud).

Komöödia poolelt oli olemas soliidne baas. Värvikad tegelased ja potentsiaal suurele tohuvabaohule. Lisaks siis krimi element, mis veel enamgi ootamatuid ja koomilisi olukordi peaksid treima ning toimuvale vürtsi juurde andma. No kohe üldse ei saadud seda kokteili käima nii nagu ta oleks pidanud funktsioneerima! Võimaluste ärakasutamine jäi pinnapealseks ning nii tohutult mageduse- ja kližeemaitseliseks kompotiks, et oli natuke piinlik. Ei olnud naljakas, kohe üldse ei olnud naljakas. Pigem oli tulemus tüütu. Nt keskenduti tegelastes nende ühele konkreetsele kiiksule või iseloomuomadusele (mis ei ole tegelikult ju iseenesest halb otsus), a la, üks oli puhtusefriik, kes muudkui ainult küüris, teine oli esoteerika lillelaps ja kolmas tuulepeast pensionäär. Mitte midagi muud nende tegelaste juures ei olnud. Nad olid üksluised papist inimkujulised väljalõiked, millel puudus peale selle ühe konkreetse kiiksunumbri mingigi muu värv. Seega, nendega seotud naljade tegemine oli otsekui ühe ja sama trummi peksmine, uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti. Võib-olla esimesed paar korda oleks humoorikas, kuid põhimõtteliselt sama kildu sada korda veidi erinevas kuues teha ei tekita minus vaimustust. Kuigi, pean tunnistama, et ühe mimmist tegelase nimi, Pretty Wummen (filmist "Pretty Woman"), ajas muigama küll. 

Mõrvarite eneseabi klubi liikmed, kes soovivad nüüd koos pahandusi täis mineviku ja ikka ning jälle pinnale kerkivad tungid kedagi maha koksata selja taha jätta, otsustavad püsti panna eduka hotelli. Esimesed külalised lubavad selle plaani aga õige keeruliseks teha, sest asutuses kavatsevad peatuda grupi terapeut oma abikaasaga ning hotelliliidu inspektor, kellelt oodatakse suurepärast hinnangut ettevõtmisele viie tärni näol. Ja, muidugi, sekkub juba niigi stressirohkesse olukorda üks laip. Taaskord, potentsiaal on ju igati olemas, et kui mitte tegelaste najal, siis tänu lakkamatule tohuvabaohule, garanteeriks tükk hulgaliselt naeru. Mida minult aga jälle välja ei pigistatud, oli see naer. Jah, leidus piinlikke olukordi, jah, leidis aset ootamatuid olukordi, jah, tuli ette -- teoorias -- humoorikaid olukordi. See kõik, kahjuks, ei läinud käima, see ei olnud pidev, jäi liialt mugavuse piiridesse või korrutati ühte ja sama nalja (nt no mitu korda ma pean kuulma sellest, kuidas arvutada söögitoa ruutmeetreid). Otsekoheselt öeldes, ei julgetud või suudetud minna üle võlli. Just viimast oleks olnud vaja, et vaataja püütaks väsimatu tempoga ja pideva jandiga naerutsüklisse, millest on raske välja kukkuda. Mind ei tõmmatud toimuvaga kaasa, mul hakkas igav ja poolküps trall pigem ärritas.

Ka krimi poolel jäi näidendis vajaka. Ma ei oodanudki mõnda ekstra nutikat ja detailset mõrvamüsteeriumi labürinti mida lahendada, kuid pakutu jäi mannetuks. Esiteks, oli mõrvar suhteliselt koheselt tuvastatav. Ja üleüldse ei paistnud kurjami isiku selgeks tegemine eriti fookuses olevat, pigem oli selleks laiba peitmine inspektori eesti. Keegi konkreetselt seda mõrva lahendada ei püüdnud ja ei tundunud, et kellelegi see väga korda läks. Tänu sellele, ei olnud ka mul sellest sooja ega külma. Kuigi ma pean tunnistama, et mõrvatu isik oli mõnevõõra üllatav ning esimese valikuna ei oleks too mulle silma jäänud kui võimalik maha notitu. Mis mind aga imestama pani oli see, et saalis tundus olevat hulganisti neid kellele see krimi pool eriti kõrge pilotaažina paistis. Mu kõrval istus elegantne daam, kes kui mõrvar avalikustati, ohkas hämmeldunult: "Issand jumal!". Nagu ta oleks teada saanud, et tulnukad on olemas või kes tegelikult mõrvas Kennedy või kuulis lahendust mõnele muule siiani lahendamata maailma müsteeriumile. Ma ilmselgelt olen lugenud/vaadanud liiga palju krimkasid ja daam ei ole, vastupidiselt, üldse vist kunagi mõnda mõrvalugu näinud kui kulminatsioon talle nii šokeeriv oli. Ma kõlan nagu üleolev targutaja, kuid ma lihtsalt ei oska seda reaktsiooni seletada. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks just see ebahuvitavalt lahja avalikustamine peaks sellist vapustust esile kutsuma. Aga, samas, oli mul siiralt hea meel, et saalis leidus neid, kes tükki nautisid. Ja naeru ning tähelepanu publiku seas tõesti leidus. Lihtsalt mitte minu ja sõbranna isekohtadelt.

Väidetavalt oli näidend kirjutatud kaheksapäevalise loomelaagri käigus sama numbri autorite poolt. Ma ei ütle, et geniaalseid asju ei ole võimalik luua kasvõi ühe tunniga, kuid tõsiasi, et tükk on sellise protsessi tulemus lausa karjus näkku. Lohakas, pinnapealne, stampe täis ja pooltoores. Samas, trupp tegi mis suutis ning tundus, et neil on vähemalt laval tore. Ja, tundus, et ülejäänud publikule laias laastus meeldis, mis on ju põhiline. Ka oli tükk eelmise aasta Endla kõige menukam. Ju siis seal midagi on, mida minu silm ei tuvastanud. Nii kaua, aga kui rahvale toob rõõmu, siis laske käia ning edu!

Teater: "Windsori lõbusad naised"

Tere!

Nüüd on jälle pikk vahe jäänud eelmisest postitusest. Püüan end parandada ja siin ka kohe üks ülevaade teatririndelt.

Pealkiri: Windsori lõbusad naised
Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Ago Anderson, Carita Vaikjärv, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Gert Raudsep, Ingomar Vihmar, Jaan Rekkor, Karl-Andreas Kalmet, Kleer Maibaum Vihmar, Lauri Kink, Meelis Rämmeld, Märt Avandi, Nils Mattias Steinberg, Peeter Tammearu, Sander Rebane, Tambet Seling
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 04.05.2019
Millal nähtud: 13.05.2019
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

See tõlgendus küll vist pani Shakespeare'i hauas ringi keerlema. Ma ei ole üks neist näitekirjaniku mõndadest n-ö eliit fännidest, kes arvavad, et õiget Shakespeare'i peab esitama võimalikult klassikaliselt ja autentselt originaalile ning grammgi vähim on mehe ande mustamine. Ma hea meelega vaatan kõiksugu uusversioone ning värskeid nägemusi, mis nutikalt muudavad eri aspekte tükkides, alates ajastust kuni dialoogi modifitseerimiseni. Näiteks, mulle tohutult meeldis hetkel Linnateatri repertuaaris olev "Macbeth", mis viib tegevuse Šoti kuningriigist tänapäeva talisuplejate seltsi. Käesolev interpretatsioon aga kõikus väga ebatasakaalukalt hea maitse piiril ning, Shakespeare või mitte, nähtu oli kohati labane. Samas, jätkuvalt lahe on tõdeda, et autori teosed on nii universaalsed, et neid saab kõikvõimalikesse kontekstidesse paigutada. Küsimus on pigem selles, et kas alati on seda vaja teha. 

Olen endale eesmärgiks võtnud kõik Eesti lavadele jõudvad kuulsa näitekirjaniku teosed ära näha. Ning minu õnneks ei tulnud mul näidendi nägemiseks Pärnusse sõita (mitte, et ei oleks tore Pärnus käia, lihtsalt aega ei ole alati seda trippi ette võtta). See oli esimene kord kui nägin laval "Windsori lõbusaid naisi". Saal oli täis, kuigi pärast vaheaega oli rahvahulk hõredam. Esimese asjana panin tähele, et dialoog ei olnud originaaltõlge, pigem oli tegu modernse versiooniga tekstist. Teisena, märkasin, et kuigi promoposter andis mõista võib-olla just mitte kõige viksimat või viisakamat lähenemist, oli 90ndate stiilis lihtlabaste jorsside ja suuresti jokkis tegelaste pealetung mõnevõrra ootamatu. Kolmandaks, tõdesin juba esimestel minutitel, et originaalist võib leida siit vaid süžee kondikava. Nende faktidega kohanemine võttis peaaegu, et kogu esimese vaatuse ja suurema osa teisest. Ja lõpuni ma tegelikult nähtu suunda aktsepteerida ei suutnudki, kuigi inimene harjub kõigega, kaasa arvatud, käesoleva etendusega. Oli aga selge, et lavastus ei ühtinud osa publiku maitsega ning lahkujaid oli. Mitte meeletult, aga oli.

Lugu keerleb ümber napsu- ja naistemaia, hiigelegoga härra John Falstaffi, kes võtnud eesmärgiks linna rikkaima mehe naisega mehkeldada. Seda ikka esmalt raha nimel -- milline tagaajamist vääriv poissmees! Sobivad ka kõik teised naissoost tegelased, sest mehe arvates, kes siis suudaks sellisele armuahjule korvi anda. Windsori linna naised aga ei ole sellest suurest, karvasest, vaesuvast lumpenist vaimustuses ja hauvad talle lõksu. Samaaegselt, rullub ümberringselt lahti tüüpiline Shakespeare'lik "eksituste" komöödia. Kaasatud on trobikond erinevaid tegelasi nagu autori helgematele teostele omane, kellede rollidest, huvidest ja eesmärkidest -- või isegi tegelastest endist -- vahet tegemine oli algselt vaevaline. Erinevaid liine oli kulbiga ning iga üks neist ei põimunud teistega ja üldise kulgemisega just kõige vaevatumalt kokku. Samuti, ei olnud mitmetel märkimisväärset otstarvet, välja arvatud, et mängida mõnda väikest ühendavat rolli või lihtsalt enam bardakki tekitada. Segadust oli mitme euro eest: kes, kus, miks, kuidas ja millal. Tegu ei ole just kõige ühtsema ja ladusama autori teosega -- nimelt, peetakse näidendit autori üheks nõrgimaks. Kõik püüdsid kellegi tagumikku lohku tõmmata või susserdati endi või teiste huvide nimel. Ja otse loomulikult, garanteeris selline tohuvabaohu hulgaliselt natuke piinlikku, natuke head, väga head ja suurepärast huumorit. 

Minu maitsega Shakespeare'i komöödiate naljad üldiselt klapivad. Tekst suudab olla krapsakas, situatsioonid suurepäraseks arengupinnaks kõikvõimalikele valearusaamadele, süžee ideaalseks kontekstiks nii sõnalisele kui isegi füüsilisele huumorile ja tegelased valmis, kas tahtlikult või tahtmatult (nt ülevoolavatest iseloomudest tulenevalt), vimpkasid viskama. Segadust on palju, aga kaos annab teeb korrale ning kaos annab teed ka komöödiale. Ainuke huumori tüüp, mis mind näitekirjaniku teostes pigem aga ärritab, kui helgeid tundeid tekitab, on kuidas ühe illusioonides elava ullikese trikitamine alati ebamugava ja isegi tsipa ebaõiglase mõnitamisega kulmineerub, a la Malvolio "Kaheteistkümnes öös" ning antud tükis siis Falstaff. Jah, ega ta just puhas poiss ei ole, kuid teised tegelased ei ole tihtipeale just märkimisväärselt vooruslikumad, kuid see üks lihtsameelne pisipatustaja saab sajaga näpuvibutusi. Ühe juhmardi mõnitamine ei tee mulle nalja, mitte karvavõrdki. Ja seda kõike arvestades, et mulle tegelane tegelikult ju ei sümpatiseerinud. 

Suurimate naerutajate auhinna viib antud näidendilt koju Märt Avandi ühe Falstaffi narriks tegeva naise armukadeda ja petmist kahtlustava abikaasana. See kuidas ta maskeerus piiksuva häälega tohmaniks, kel kilekott täis raha, et Flastaffile seda pähe määrida, et viimane tema naist võrgutaks, et saaks naise ustavust kontrollida, teadmata, et naine omakorda rumalukest Falstaffi ringi laseb tiirutada -- pikk seletus, aga kokkuvõttes päris lustakas. Iseäranis tänu Märt Avandi loodud rotika blondi parukaga aliasele. Muigama pani ka Justin Bieber ehk Sander Rebane moosipoisi Fentonina, kes püüab oma noort kallimat Anne'i ära sebida. Arvan, et laval nähtav lendlev ja kohev unelmate tukk figureeriks ka teismelise Bieberi enda ideaalse tuka märgades unenägudes. Vot niivõrd suur tähelepanutõmbaja oli see laval -- nagu eraldi tegelane juba. Mainin lisaks Karl-Andreas Kalmeti prantsuse arsti esitust ja seda puhtalt klišee pärast, mida pakub alati toimiv kombo: priske aktsent ja kehkenpüksist kuke iseloom. Tähelepanuväärne on siin märkida, et eri rahvuste stereotüübid ja nende välja toomine, muuseas just esilekerkiva aktsendiga -- lisades siia tegelaste klasside ja varanduste erinevused ning nende stereotüübid --, on meelega niimoodi loodud ja olid juba originaalis, olles loo ühed alustalad ning põrandaalused konfliktiallikad.

Vaatamata meeste ülekaalule laval, võidutsevad näidendis sajaga just naised. Nad teevad meestele ära mitmel rindel korraga tegutsedes ja saavutavad just mida tahavad -- lõpuks mängivad kõik teadlikult või teadmatult nende pilli järgi. Meestel jäi vaid üle õlgu kehitada või siis ei saanud nad üldse pihta, et mingi vembutamine nende selja taga toimus. Huvitav on tõdeda, et naised on üleüldse näidendis märgatavalt intelligentsemad, asjalikumad, tasakaalukamad ja lõbusad, nagu pealkiri viitab. Nad on loodud peajagu meestest üle. Naised mõjuvad iseseisvate ja vabamatena, käivad trennis ja "mängivad" meestega. Viimased on erinevaid kombinatsioone armukadedad, iharad, kärsitud, emotsionaalsed, enesekesksed ja rumalad. Naised tõmbavad niite ja meestel on võim vaid pealispindselt. Sellist traditsioonilise soorollide jõulist vastupidist dünaamikat oli põnev jälgida, eriti teades, et lugu on kirjutatud üle 400 aasta tagasi. Samas, Shakespeare on oma teostes ennegi loonud tugevaid naistegelasi, kes mehi üle mängivad.

Kokkuvõttes, kuigi etenduse suund minu poolehoidu ei võitnud, ei olnud tulemus ka katastrofaalne. Otsus, et antud konteksti jaoks ei kasutata enamjaolt originaalteksti ning suuresti vaid süžee tulenes Shakespeare'ilt, oli olukorras ainuõige. Oleks tekst veel ka vanamoodne, oleks tulemus mulle kui jäätise hapukurgiga söömine -- on asjad mis lihtsalt ei klapi. Teisalt, pean kiitma julget valikut, et oma nägemusele truuks jääda. Ma vist ei ole näinud ühtegi näitekirjaniku lavaversiooni, mis nii ekstreemselt esialgsest eemalduks. Ebakõlasid kahe vahel esines küll, kuid need olid pigem kruusatükk kingas kui suur kivi, mis ei mahutaks jalgagi kinga. Lavastus ei olnud just minu maitse, aga oma publik on tal kindlasti!

Teater: "Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid"

Tervitus!

Seekord vahelduseks etenduse ülevaade.

Pealkiri: Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid

Teater: Endla (Salme Kultuurikeskuse külalisetendus)

Kestus: 2 h 5 min

Lavastaja: Laura Mets

Osades: Kadri Adamson, Merilin Kirbits

Esietendus: 04.10.2014

Millal nähtud: 27.10.2014

Minu hinnang: 2.5/5

pilt Endla teatri kodulehelt

Kas ma olen ainuke, kes Titanicu fenomenist aru ei saanud ning filmist ei vaimustunud? Kas ma olen ainuke keda see armulugu suht külmaks jättis? Minu jaoks ei olnud see film midagi ülimat vaid lihtsalt ühe suure katastroofi ekraniseering. Jah, ma võin hinnata tema autentset, originaalile niivõrd ligilähedast kui võimalik ning suurepärast visuaalset külge, kuid loo sisu – Romeo ja Julia lugu uppuval laeval, ei tekita minus mingit pinget, otse vastupidi. Minu jaoks on Romeo ja Julia lugu suhteliselt ebaromantiline ning mustrinäide kuidas õnnetused juhtuvad, sest inimesed käituvad rutakalt emotsioonide ajendil ning lihtsalt ei suhtle omavahel. Seega, läksin ma antud etendust suurima heameelega vaatama, sest miljonite lemmikut pilamise ja paroodia võtmes esitatuna on kahtlemata väga lõbus jälgida, eriti kui ise paadunud fänn ei ole ja kõike seotud ülitõsiselt ei võta.

Etenduse tegevus leiab aset ühes juba õhtuks suletud restoranis, kus kaks naist viimaste puhastuste ja lõpetamise kõrvalt 1998. aasta Oscarite jagamisi kuulavad ning oma jumaldatud Titanicule auhindade noppimisel kaasa elavad. Eriti endast välja viib neiusid tõsiasi, et Kate Winslet ei saanud Oscarit ning Leo DiCaprio ei olnud isegi nomineeritud. Järgnevalt läheb naiste tegevus sujuvalt üle filmi stseen stseenilt taasloomisele ning loomulikult esitavad nad enda interpretatsiooni toimuvast, panustavad üleliialdamisele ning naudivad täiega, et saavad kasvõi kuidagimoodi olla osa sellest ülemaailmselt armastatud filmist.

Esiteks tasub mainida, et ma üldse ei oodanud filmi algusest lõpuni järgi tegemist ning, et see moodustab pea kogu osa etendusest. Ma ootasin rohkem orginaal materjali ja filmi stseenide järeletegemise ümberkäivat lugu kahest paadunud Titanicu fännitarist ja nende elust. Seega, etendus üllatusmomente väga ei pakkunud, sest loo lõpp oli ju teada, kuigi mulle meeldis neiude vaidlus, et kas seekord ei võiks lugu mitte teisiti lõppeda, et Jack jääb hoopis mööblitükile lebama. Põhimõtteliselt, kui oled filmi näinud siis oled ka etendust näinud, tuleb ekraniseeringut võtta lihtsalt huumori vinklist ning tulemus ongi käes.    

Huvitav oli aga jälgida, kuidas erinevaid ikoonilisi stseene nähti ning kuidas neid naljaks sai pöörata. Siinkohal pean mainima, et kaelaketti kandva Rose’i maalimise ning autos toimunud kirglik stseen olid tõepoolest vaimukalt uusloodud ning suhteliselt geniaalselt esitatud. Kahtlemata õhtu tipphetked. Nalja pakkus ka veel nagu tordile kirss etenduse lõpus Celine Dioni "My Heart Will Go On" kahe vaimustuses fänni esituses. Samuti oli nutikaid ning huvitavaid lahendusi leitud lavakujunduse ärakasutamiseks eri stseenides igast köögitarvikute hulgast (tegevus ju ikkagi toimus restorani saalis ja köögis), näiteks olid pudelirest päästepaat, piparkoogivorm oli kaelakett, pudelihari oli vuntsid, kauss oli suur kõht jne. Veel meeldisid väga ja tekitasid sellist silmailu nostalgiat kaks filmist inspireeritud kleiti, milled mõlemad neiud siis mingi hetk selga libistasid.

Kuigi etenduse idee iseenesest on põnev ja paljulubav siis mulle tundub, et eesmärk oli veidi liiga ambitsioonikas või lihtsalt ei kõnetanud toimunu väga minu vaimustuse nuppe. Esimene vaatus oli huumori poolest veidi leige, kuid samas peab tunnistama, et asi läks ainult ülesmäge, kuid mitte piisavalt kõrgele ning mitte piisavalt ruttu. Kohati tundsin, et ei olnud piisavalt liha luudel ning mahlasusest jäi puudud.

Näitlejatöö kohalt ei ole ka väga kaevata, tüdrukud said hästi hakkama ning nende mängitavate tegelaste entusiasmi ning armastust filmi vastu oli publikus selgelt tunda. Näha oli ka, et neil oli lõbus seda etendust teha ning seda komponenti ei tasu alahinnata. Kui näitlejatel on tore, siis on seda kahtlemata ka vaatajatel. 

Kokkuvõttes: Suhtun etendusse kui filmigi: kustumatut muljet ei avaldanud aga oskan hinnata püüdlust, oskust, tahtmist ning visuaali kõige taga.

Liis