Teisipäev, 18. aprill 2017

Teater: "See kõik on tema" Rakvere Teater

Tere!

Veel üks äge lavastus Rakvere Teatrist -  "See kõik on tema" arvustus.

Pealkiri: "See kõik on tema"
Autor: Andrei Ivanov
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Helen Rekkor (külalisena)
Žanr: draama
Näitlejad: Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu
Esietendus: 13. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. märts 2017 Vene Teatris
Minu hinnang: 5/5
Foto: Gabriela Liivamägi



Sisu:

ETTEVAATUST, spoilerid!

Valgevene näitekirjaniku Andrei Ivnovi (mitte segi ajada meie enda Eesti samanimelise kirjanikuga!) kirjutatud ja Rakvere Teatris Helen Rekkori poolt lavastatud "See kõik on tema" on üks paremaid kaasaegseid tükke, mida ma viimasel ajal näinud olen.

Laval on kaks inimest: ema (Tiina Mälberg) ja tema teismeline poeg (Imre Õunapuu). See väike perekond elab täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris ja elavad täiesti tavalist elu. Välja arvatud see, et selle tavalise pere isa on hiljuti surnud ja jätnud nii emasse kui ka poega oma suure ja sügava jälje. Nii ema, kui ka poeg elavad seda kaotust üle raskelt. Ema ei oska enam oma teismelise pojaga suhelda ja mingitki kontakti leida. Poeg ei oska oma kaotusvaluga midagi peale hakata, ei seda emotsioone näidata ega tea, kuidas ka oma emaga suhelda, et eluga edasi minna.

Foto: Gabriela Liivamägi

Nii nad seal elavad, oma täiesti tavalist elu, täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris. Korteris, kus ema veedab tunde oma toas, et rääkida telefonis kellelegi sellest, kui valus ja raske tal on, kuidas ta ei oska ilma oma meheta elada ja kuidas poeg teda absoluutselt ei mõista. Poeg teises toas, valab oma valu välja kas ema peale karjudes või suhtleb oma ainukese sõbraga käies temaga ühes mahajäetud vabrikuhoones punkris elu üle filosofeerimas või siis mängib arvutimänge, passib netis või kuulab muusikat.

Ühel hetkel päris tüki alguses hakkab valus neid vaadata, sest nad on nii õnnetud ja üksikud. Emast hakkab hale, sest ta on oma valus nii saamatu ja abitu ja ei oska kuidagi oma eluga edasi liikuda. Ja poeg ka ei mõista. Kohe üldse ei mõista, teeb vaid seatempe: lõikab tükkideks isa allesjäänud pintsaku, milles isa suri ja pistab sellele vannitoas lihtsalt tule otsa või leiab ema magamistoast dildo ja pistab selle uhkelt seisma magamistoa kapil olevasse linnupuuri. (Olgu siinjuures öeldud, et ema tõi pojale kingiks linnu, et poeg end nii üksikuna ei tunneks, aga see lind leidis endale kahjuks külma ja õnnetu lõpu). Ja nii see dildo seal linnupuuris üksikult küünla asemel uhkelt seisis ema kojutulekuni ja ema kaotas igasuguse enesevalitsuse, tormas poja tuppa ja läks talle lihtsalt kallale.

Nad ei räägi, nad ei suhtle, nad lihtsalt karjuvad üksteise peale.

Foto: Gabiela Liivamägi

Kuna poeg kellegagi peale ühe sõbra ei suhtle, kardab ema, et tema poeg on peale kõikide muude probleemide ka veel homoseksuaalne. Et oma kahtlustele jaole saada, teeb ta endale Facebookis võltskonto ja loob endale teismelise tüdruku aliase Toffi ning lisab oma poja, kelle nimi on Facebookis Toweri Ronk, endale sõbraks.

Järsku võtab lavastus täiesti uue suuna ja tempo. Toffi ja Toweri Ronk hakkavad esialgu arglikult suhtlema ja üsna kiiresti saavad nendest mitte ainult sõbrad ja usaldusalused, vaid Toweri Ronk armub Toffisse, sest Toffi mõistab teda, saab temast aru, ka tema on üksik ja vajab mõistmist. Toffile meeldivad Toweri Ronga sügavalt emotsionaalsed luuletused ja Toweri Rongale meeldib Toffi siirus ja ausus. Tegelikult on asi selles, et ema soovib kogu hingega poega mõista.

Foto: Gabriela Liivamägi

Reaalses, Facebookist väljaspool, paranevad ka ema ja poja suhted. Samm sammu haaval on nad võimelised üksteist tolereerima ja ka mõned normaalsed laused üksteisega vahetama, sest poeg on leidnud oma hingesugulase Toffi näol ja ema on hakanud mõistma oma poega Towri Ronga näol.

Selge on see, et ka kõige hoolikamalt varjatud saladus ei jää saladuseks. Peagi pärast netis armastuse avaldamist Toffile avastab poeg, kes Toffi tegelikult on ja sellel on üsna ettearvamatud tagajärjed.

Mis mulle mõjus ja meeldis:

Kõigepealt, tükk käsitles mitut eraldiseisvat teemat, mis mind puudutasid ja mis olid sellesse lavastusse osavalt kokku põimitud.

Alustaks siis kõige keerulisemaga nendest - ema ja poja vahelisest suhtest, mis saab alguse üsna süütust ema ideest, teada saada, kas ta poeg on homoseksuaalne või mitte ja lõppeb sellega, et poeg, teadmata, kes Toffi tegelikult on, armub sügavalt oma enda emasse. Ma usun, et nii mõndagi konservatiivsemat teatrikülalist võis see häirida, et kuidas üks ema saab oma lapsele sellist asja teha, et valetab, teeb konto ja laseb oma lapsel endasse veel võltsprofiili kaudu ära armuda. Olen isegi lugenud paari arvustust, kus ema teguviisi peetakse haigeks ja valeks. Kuna ma ise olen ka poisslapse (kellel on küll veel paar aastat aega puberteedini) ema, siis ega ma seda teguviisi isiklikult õigeks ei pea. Aga see polegi antud hetkel kõige olulisem. Palju olulisem on minu arvates antud lavastuse juures see, missugust efekti tahtis saavutada nii kirjanik, kui ka lavastaja oma looga. Mind pani see mõtlema ja juurdlema selle üle, et kui reaalses elus võib inimestel olla väga raske oma emotsioone ja tundeid ja mõtteid teisele inimesele edastada, olla aus ja siiras, siis internet võtab inimestelt maha kõik erinevad müürid ja takistused ning laseb neil olla nemad ise. Selles on muidugi ka lugematul arvul ohtusid, sest täpselt samamoodi nagu inimene saab internetis olla anonüümselt ja siiralt tema ise, siis saavad inimesed pahatahtlikkult olla internetis kes iganes nad soovivad ja teha seda nii, et teine osapool ei tea nende tegelikust identiteedist mitte midagi.

Foto: Gabriela Liivamägi

Vaatamata asjaolule, kas ema tegu on õige või vale, siis nende omavaheline suhe internetis toob märgatavad muudatused mõlema ellu. Ema veedab mõõtmatul hulgal öötunde varahommikuni, et pojaga suhelda, ta õpib oma poega uuesti tundma ja mis veel tähtsam, ta õpib ennast uuesti tundma, õpib läbi oma poja, kuidas leinast üle saada ja uuesti elama hakata. Siin võib kindlasti vaielda ja arutleda, et kas see on just see õige viis, kuidas üks ema peaks käituma, kasvama ja arenema, aga ometigi just see laval toimub. Ja see toimib.

Tiina Mälberg emana just seda laval teebki: ta muutub halavast ja näägutavast vanamutikesest, kellel elus mitte midagi pole peale leina, uueks inimeseks - naiseks, kes lööb pojaga internetis suheldes ja iseenast avastades särama. Ta leiab täiesti uue hingamise. Mis sest, et ta teab, et see on vale. Egoistlik, arvate? Võib olla. Aga väga hästi ja usutavalt esitatud karakter.

Imre Õunapuu teismelise pojana kandis kogu maailma emotsionaalset valu ja raskust oma õlgadel. Küll oli teda ilusalt valus vaadata ja meenutada, kui raske on teismelise tundlik elu, kus kõiki asju elatakse läbi kolmekordse sügavusega ja intensiivselt, kus nii keeruline on kõikidest oma tunnetest ja mõtetest rääkida, eriti veel näost näkku ja eriti veel oma emaga. Temas oli nagu kaks isikut ühes: poeg, kes emaga suhtles ja Toweri Ronk, kes Toffiga suhtles. Viimane siis oli siiram, ausam, haavatavam ja mõistetavam.

Mulle meeldis, kuidas kasutati erinevaid vahendeid, kuidas tervet lugu lahti harutati - läbi telefonikõnede ja läbi Facebooki. Suur osa loost endast areneb läbi telefonikõnede, kas siis ema kõned sõbrannale, oma emale või tööandjale või siis poja kõned oma sõbrale - enamus taustainformatsiooni muutub arusaadavaks just läbi nende monoloogide. Teine suhtluskanal oli Facebook ja seda esitati visuaalseid vahendeid kasutades minu arvates geniaalselt, kasutades selleks videoefekte, Facebooki messenger'i tekstivestluse seinale kuvades. Ma nautisin, kuidas läbi videoefektide oli näha nii Toffi kui ka Toweri Ronga kehakeel ja et samaaegselt sai jälgida ka nende vestlust. Väga kaasaegselt ja ägedalt lahendatud!
Foto: Gabriela Liivamägi

Ma vaatasin lavastust Vene Teatri väikeses saalis, mis tekitas selle etenduse jaoks vajaliku ja sobiva intiimse õhkkonna. Iga emotsioon, miimika, liigutus, hingamine oli pisemate detailideni näha ning kuulda ja see lõi mulje nagusa oleksidki vaatajana tegelaste juures korteris. 

Paar sõna publikust, kelle seas oli ka kõrgemas eas vaatajaskonda. See oli minu arvates rõõmustav. Pausi ajal uurisid nad huviga lavastuse kava, kus oli kasulikku informatsiooni neile, kes igapäevaselt internetiga ja online suhtlusega kokku ei puutu - nii sõnaseletusi, teismelise aju saladusi kui ka teismeliste arvamusi sotsiaalmeedia kohta. Etenduse ajal oli näha ka, kuidas nii mõnigi vanem inimene reageeris silmnähtavalt sellele, mida laval esitati ja olgu siinkohal öeldud, et keelekasutus on selles lavastuses üsna mahlane ja vürtsikas. 

Lemmikstseen: 
Poeg kirjutab Toffile laulu ja ema kuuleb kogemata poja toa ukse taga pealt, kuidas poeg laulab Toffist. 

Kokkuvõttes:

"See kõik on tema" on kaasaegne, hoogne ja emotsionaalne lavastus, mida soovitan kindlasti vaatama minna. Lavastus sobib igas vanuses inimestele. Noortele, sest enamus lavastuses olnud teemasid puudutavad teismelisi. Lapsevanemad, võtke oma teismelised teatrisse kaasa ja minge vaatama ja juhul kui lapsed teiega koos teatrisse ei soovi minna, siis minge vaatamata sellele- elamuse saate nii või teisiti! Külmaks ei jäta see tükk kohe kindlasti kedagi.


Rohkem infot lavastuse ja etenduste aegade kohta leiab SIIT. Lavastust mängitakse sel hooajal mai lõpuni. 

Lavastuse treiler:





Ilusaid teatrielamusi!


Neljapäev, 6. aprill 2017

Teater: "Küllus" Rakvere Teatris

Tere!

Seekord teatrilavadelt: Rakvere Teatri lavavastus "Küllus".

Pealkiri: Küllus. Metsiku Lääne naised
Foto: Siim Vahur
Autor: Beth Henley
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Filipp Los (Venemaa)
Žanr: Vestern, draama
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu
Esietendus: 20. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. jaanuar 2017
Minu hinnang: 5/5




Filipp Losi lavastatud "Küllus" viib meid läbi mitmekümneaastase teekonna alates 1860. aastate Metsiku Lääne aegade Ameerikasse, Missouri osariiki Wyomingusse, aga ometigi käsitleb ta teemasid, mis on aegumatud - kuidas ühiskond piirab inimesi ja nende valikuid, kuidas inimene ise piirab oma valikuid, mis on õnn, kui kiiresti võib õnn muutuda, kas ühe õnnetus on teise inimese õnn, kas ja kuidas võib kannatus muutuda õnneks. Sõprus, armastus, rikkus - kõiki neid teemasid käsitletakse läbi 4 peategelase, läbi kahe paari teekonna.

Sisu:

Lavastus algab stseeniga rongijaamas, kus kohtuvad kaks naist: Bess ja Macon. Bess on ilus, naiselik, rõõmsameelne, aga tagasihoidlik kelle kõige suurem soov oma teha oma abikaasa õnnelikuks. Macon on poisilik, seiklushuviline noor naine, kes püüdleb pealtnäha ainult ühe asja poole - vabaduse poole, Maconi unistuseks on olla kullaotsija ja maadeavastaja, et hiljem oma pöörastest seiklustest raamatuid kirjutada. Bess ja Macon ei saaks olla erinevamad, aga ometigi on neil üks suur ühisosa - nad mõlemad on kuulutuste kaudu leitud pruudid, kes ootavad rongijaamas oma tulevaste meestega esimest kohtumist.

Foto: Siim Vahur
Peale esmakohtumist peategelastega näidatakse Bessi ja Maconi elu läbi mitme aastakümne. Vaataja näeb, kuidas muutuvad Bess ja Macon, mis on saanud nende suurest sõprusest, kuidas nende suured ootused, olgu see siis Bessi unistus hakata heaks naiseks või Maconi unistus olla maadeavastaja ja seikleja, muutuvad - elu teeb oma töö. Ei ole ei Bessi mees Jack kena ja vooruslik abikaasa, kellest Bess lavastuse alguse õhkas ega ka Maconi mees William paslik abikaasa seiklejahingest Maconile.

Elu muudab mõlemat naist kiiresti ja kardinaalselt. Bessi julm ja jõhker kohtlemine Jacki poolt jätab Bessile kustumatu jälje ja tema naiivsus ja rõõmsameelsus, mida oli lavastuse alguses lausa õõvastav vaadata, muudab Bessi madalamaks kui muru, temast on saanud nagu räsitud kassipoeg, kes on oma peremehe käest korduvalt ja igapäevaselt peksa saanud. Maconist saab rikas majaperenaine, kes ei suuda kuidagi loobuda oma dollaritest ja rikkusest ja kelle ahnus teeb temast reetliku, võimuka ja ebameeldiva proua, kellele ei lähe kuidagi korda oma sõbra Bessi kannatused.

Foto: Siim Vahur
Rollid on muutunud. Bess ihkab vabadust ja Macon jätkuvalt rikkust. Bess röövitakse indiaanlaste poolt ja ta kaob pikaks ajaks, et siis uuesti välja ilmuda – teistsuguse, enesekindla, uhke, kangekaelse ja mis kõige tähtsam – vabana. Kuna Bess on üks vähestest naistest, kes indiaanlaste juurest eluga pääseb, tuntakse tema vastu huvi ja täna sellele õnnestub Bessil lahti murda nii oma mehest, orjusest ja saavutada kõik see, millest Macon nende tutvuse alguses unistas – sõltumatuse ja vabaduse. Maconi vastu saatus nii helde ei ole. Staatusest kahe käe ja kümne küünega kinnihoidmine viivad Maconi valusate kaotusteni.

Näitlejatööd:

Ülle Lichtfeldt oli suurepärane ja see, kuidas ta lavastuse jooksul Bessi mängides lasi Bessil kasvada ja areneda, seda oli imeline jälgida. Lavastuse alguses näitas ta meile Bessi argliku väikese valge hiirena, kelle unistused peksti tuhandeks killuks veel enne, kui ta jõudis end oma uues kodus korralikult sisse seada. Lichtfeldti kehakeel, tema hoiakud, rüht, liikumine, kõnemaneer, need kõik peegeldasid viimistletud täpsusega seda, milline oli Bessi teekond. Eriti meeldejääv oli minu jaoks stseen, kus Bess istub ketti panduna nurgas – stoiliselt, kuninglikult, püstipäi, uhkelt. Lichtfeldti igast rakust õhkab välja vaimset üleolekut kõikidest raskustest, mis talle on osaks langenud nii indiaanlaste kui ka oma enda lähedaste poolt ja seda kõike ilma sõnagi lausumata. Selle stseeni kohta võib öelda, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Väga äge!


Foto: Siim Vahur

Anneli Rahkema Maconina tasakaalustas lavapartnerina Ülle Lichtfeldti tuues mängu lavastuse alguses oma ülevoolavuse ja särtsakuse ning hiljem juba jõuka daamina üleolevuse, ülbuse ning hiljem läbikukkumise ja kaotuste tõttu nõrga, abitu, pettunud Maconi.

Ma ei taha öelda, et Tarvo Sõmer Williami või Margus Grosnõi Jackina oleksid olnud kuidagi kehvemad, aga kuna lavastuse põhirõhk oli just Bessil ja Maconil ning nendevahelisel suhtel, siis seetõttu naised ka selles lavastuses särasid rohkem. Williamit mänginud Sõmer oli sümpaatne Willina, mulle ta hirmsasti meeldis. Ja kellele Will ei peakski meeldima, sest ta oli selline tõsine maa sool, kes kogu südamest proovis olla oma naise meele järgi, teha kõike, isegi siis, kui Maconil enam suurt huvi oma mehe vastu polnud, et Maconil oleks see, mida ta vajab. Sõmer tõi läbi Williami ka muidu tõsisesse tükki portsu huumorit. Margus Grosnõi tõi Jackis välja tema vastandlikkuse ükskõiksuse Bessi suhtes ja kire Maconi vastu, tema alandlikkuse Bessi ees, kui Bess tuntuse saavutas.

Kokkuvõtvalt, „Külluse“ näitlejate ansambel oli suurepärane ja tekitas minus kui vaatajas soovi nendele kaasa elada, kõigile isemoodi. Nad ei jätnud vaatajat ükskõikseks ja see on minu arvates ühe hea lavastuse juures üks olulisemaid asju. Ei ole midagi hullemat, kui sa vaatad mingit tükki ja ta ei tekita sinus ühtegi emotsiooni, ei head ega halba!

Lavakujundus, muusika ja kava:
Foto: Siim Vahur

Lavakujundus oli lihtne ja tabav. Seinad, värav, kui vaja ka üksik laud ja pink ja toolid, mis tekitas ajastukohase tunde. Ei midagi priiskavat ega külluslikku. Lavakujunduses oli kasutatud oskuslikult kasutatud ka visuaalseid efekte. Aastate möödumist projekteeriti aastanumbrite kaudu lavale ja lava tagaseina kasutati ära ka imeilusa tähistaeva loomiseks või üleüldise tausta loomiseks, et vaatajal tekiks arusaam, kus täpsemalt tegevus toimub ja millal. Kenasti läbimõeldud.

Mis puutub lavastuse muusikasse, siis mulle meeldis, et kasutati ühte üksikut kitarristi, kes sealsamas, lava kõrval live’s mängis. Lihtne ja mõjuv. Kananaha tekitas ihule lavastuses kõlanud iiri rahvalaul „Down in the Valley“, mis kõlab Bessi suus lavastuse alguses nii kauni ja lootusrikkana ja hiljem, lavastuse lõpus uuesti ja teistmoodi juba Silja Miksi ja Aleksandra Saare esituses.

Tahaks tähelepanu pöörata ka lavastuse kavale, mis andis mitmesugust ja kasulikku informatsiooni mitte ainult näitekirjaniku Beth Henley kohta, vaid ka vajalikku taustainformatsiooni nii Metsiku Lääne, Ameerika kodusõja, kuutlutse kaudu leitud pruutide, lakota indiaanlaste ja nende tätoveeringute kohta.

Lemmiktsitaat:
"Mu mees saatis mulle jõulukaardi.... lehma nimel." (Tähn)

Kokkuvõtvalt:

Filipp Losi lavastatud „Küllus“ köitis mind esimestest stseenidest kuni aplausi lõppemise ja teatrist välja jalutamiseni. Mina olin üsna lummatud. Miks? Algmaterjal, ehk siis lugu ise oli kaasahaarav ja emotsioone tekitav, näitlejad suutsid mind oma vangistusse haarata ja ei lasknud mind enne lahti, kui tükk läbi sai. Ja siis ma juba vabatahtlikult ei tahtnud sellest tükist lahti lasta.

Minge vaatama!



Etendused toimuvad kuni mai lõpuni ja lisainformatsiooni lavastuse aegade kui ka lavastuse enda kohta saab SIIT.


Siin on ka väike videoklipp.




Ilusaid teatrielamusi!


Teisipäev, 4. aprill 2017

Kino: "Kong: Pealuu saar" ja "Ilus planeet IMAX 3D"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Kong: Pealuu saar

Originaalpealkiri: Kong: Skull Island
Režissöör: Jordan Vogt-Roberts
Näitlejad: Tom HiddlestonBrie LarsonSamuel L. JacksonToby Kebbell, John GoodmanJohn C. ReillyTian Jing
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 1h 58 min
Kinodes alates: 10.03.2017
Nähtud: 11.03.2017
Minu hinnang: 2.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Minu jaoks on King Kongi lugu alati väga nukker näinud: oma kodust röövitakse loomake ja siis võõras keskkonnas, kui tal tekib stress, hakatakse teda tümitama. Seega, käesolev versioon sellest vaprast ahvlasest, oli mu esimene kokkupuude temaga suurel linal. Ja, kuigi mind ärritas arrogantsete inimeste üleolev mentaliteet, siis oma koduväljakul tegi Kong neile kõvasti säru. Olgem ausad, ma hoidsin pigem pöidlaid viimasele kui võõrasse kohta sissetunginud kaosesalgale. Minu poolehoidu inimtegelaste vastu vähendas ka see, et nad olid nagu papist, õrnast ja õhukesest papist. Puudus silmapaistev iseloom, reaalne vajadus süžees (mõned sõdurid ja teadlased – miks nad üldse seal olid?), nad oli pungil karjuvaid klišeesid, tegelasi oli mugandatud vastavalt näitlejale mitte loo loogikale ja vajadustele (Tom Hiddleston -- ma ei suutnud seda rikkur upper-middle class härrasmeest ette kujutada džunglis end hubaselt tundva macho sõjaväelisena, ainuüksi aktsent pani mind tundma, et ta peaks pigem olema "Downton Abbeys" mitte King Kongi filmis), jne. Mu unistus seanssi jooksul oli, et Kong ja John C. Reilly karakter, kes oli kõigist mõistlikum, lahedam, veidram ja lugupidavam ümberringse keskkonna ja reeglite vastu, oleks loomaga oma tiimi teinud ja ülejäänud sissetungijad saarelt minema kihutanud. Või oleks lugu ainult nende ümber keerelnud ja need ülejäänud mõtetud 2D tegelased oleks haihtunud. Kumbagi minu kurvastuseks ei juhtunud.

Vaatamata mannetute tegelaste patsahkamile ja suhteliselt primitiivsele süžeele (võõrad võõral maal põgenemismissioonil) olid visuaalsed efektid aga päris muljetavaldavad. Kong oli tohutult reaalne ja võimsalt majesteetlik. Võib isegi öelda, et temas oli rohkem karismat ja iseloomu kui 95% inimtegelastel. Välja arvatud John C. Reilly loomulikult, kes oli kõigist üle. Viimase puhul oli kummaline, et kohati isegi tundus tema tegelase nupust nikastanud huumor ja olek kohatu, kuid lõppkokkuvõttes toimis see kontekstis hiilgavalt, võimaldades veidi helgemat ja lustakamat õhkkonda. Samuel L. Jackson suudab pea igas rollis jääda edukalt ikkagi iseendaks -- tema nõks näitlemismaailmas, ilmselgelt. Siin aga oli tema tegelane üpris intrigeeriv või vähemalt prooviti talle kihte tekitada. Mulle meeldis kuidas karakteri n-ö sõjasõltuvus arenes niivõrd ekstreemselt, kuniks kaotas oma põikpäisusega igasugu mõistuse kaineduse. Tal oli vähemalt konkreetne funktsioon, mitte nagu Brie Larsoniga, Tian Jingil või isegi John Goodmanil, kes oli naeruväärselt alakasutatud. Ja veel, viimane kätš Kongi ja nende imelike sisalike vahel oli päris vinge! Suurepärane ajudeta meelelahutus!



--------------------------------------------------

Pealkiri: Ilus planeet IMAX 3D
Originaalpealkiri: A Beautiful Planet IMAX 3D
Režissöör: Toni Myers 
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 46 min
Nähtud: 21.01.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Olen suur IMAX dokumentaalide fänn ja olen näinud Kosmose repertuaaris olevast pea kõike pakutavat. Käesoleva uusima väljalaske kohta ütleksin aga pigem, et jätke vahele ja minge vaadake parem kumbagit veealuse maailma dokumentaalidest (kui need veel nägemata), mis on fantastilised. "Ilus planeet" ei olnud muidugi nadi, kuid see jäi oma sõsaratele tunduvalt alla ning sellel ebaõnnestumisel oli minu silmis üks konkreetne põhjus. Nimelt, hakiti võrratud vaated kosmosest planeedile -- vaated mille pärast ma kinno üldse läksingi -- pilguheidetega kosmoselaeva meeskonna igapäeva ellu. Jah, kahtlemata on null-gravitatsiooniga pisikeses ja kitsas punkris, keset ei midagit, toimetevaid isikuid vaadata silmiavardav ja põnev, kuid sõnatuks tegevad kaugvaated meie kaunile planeedile põrmustasid viimaste igavavõitu tegemiste jälgimise. Mind ei huvita grammigi kuidas keegi oma pead peseb, olgu siis ebatavalistes tingimustes või mitte, kui ma saan imetleda meie universumi ja looduse maagilisust. 

Iseäranis uskumatud oli kaadrid maale, kui kogunesid massiivsed tormikeerised, mis katsid lausa mandreid ja millede keskele paiknesid kõhedad tormitsentrumid, ning lausa suu ammuli ajavad olid kaugvaated äikesele, mis nagu vilgas elektri ämblik äkki tekkis ja siis jälle kadus. Nähtu sümmeetria ja harmoonia oli väga kihvt. Kõrgelt ja kaugelt oli näha ka meie valgusreostuse seisundit, mis nägi küll visuaalselt võluv välja, kuid samas hirmutav, sest alasid, kus valgust vähe või üldse mitte, oli suures vähemuses. Need oli stseenid, mis mind kinno tõid ja pahviks lõid, ning kahjuks jäi neid natuke väheks, sest mastaapsetele ja vägevatele piltidele poogiti vahele -- sajalt kilomeetrilt tunnis pidurina -- inimesi. Kosmoses on kõvasti rohkem mida jälgida kui jälle neid kahejalgseid ja nende tegemisi jõllitada! Jennifer Lawrence jutustajana oli ka kuidagi suvaline valik ja ma ei arva, et ta just ideaalne oleks seda kosmoseseiklust oma häälega saatma. Ehk siis, oli tegu geniaalse ideega IMAX 3D dokumentaaliks, kuid seda potentsiaali osati raisati sellega, et näidati mida on teised 3D dokumentaalid suurele ekraanile juba toonud ("Kosmosejaam IMAX 3D") ja, no tõesti -- võrdluses kaunis planeet ja mõned inimesed plekk-karbis -- kumb on paeluvam teema? Vastus on ilmselge.