Esmaspäev, 14. juuni 2021

Raamat: Noortekate eri "Tinderikooma" ja "Enola Holmes: kadunud markii juhtum"

Tervitus!

Seekord uuematest noortekatest raamatumaailmas!

Pealkiri: Tinderikooma
Autor: Kristi Piiper
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Eesti noortekad, olgu siis filmid, sarjad või raamatud, kipuvad olema minu jaoks liiga masendavad, teravad või lihtsalt elu inetumaid pooli lahkavad. Noorus ei pea olema ilmtingimata narkootikumid, koolikius, joomine, depressiivsus ning kontrolli kaotanud lapsed ja kehvad suhted vanematega (nt "Klass", "Nullpunkt", "Ühikarotid", "Kuidas elad, Ann?", jne). Ehk siis, hoian neist eemale kui tulest, sest mind lihtsalt ei kõneta üleliia realistlik või isegi ülepaisutatult negatiivne ja dramaatiline lapsepõlv. Minu noorus küll ei hõlmanud pildituksjoomist, seksi, narkootikume, lõikumist, halbu suhteid ema/isaga ja mida kõike veel! Ja ma ei usu ka, et see valdav trend teistel oleks. Või on? Aga äkki oleks tore vahelduseks mõne rahuloleva noore kogemustest midagi kultuurset kokku panna. Tunnen, et see sihtrühm on eriti kuvale jäätud. Kas tõesti Eestis ei ole ühtegi enam vähem okei eluga noorukit? Või siis tahavad nemadki vaid masendusemaigulisi filme nautida? Mis iganes põhjus poleks, siis minu kokkupuude kodumaise noortekirjandusega on pärast sõrmi põletavaid kogemusi teismelisena mind neist eemale hoidnud aastaid. Ehk on olukord aga ajajooksul tegelikult paranenud ja valik mitmekesisemaks muutunud? 

Puhtalt juhuslikult sattus mu kätte käesolev raamat ning otsustasin seda katsetada, sest mu sõbrannade läbielamised Tinderis on jõledad, humoorikad ja/või, üllatavalt, isegi edukad, et pealkiri kohe tõmbas. Mu enda kogemus Tinderiga oli üks päev. Pärast piltide järgi väga nägusa, aktiivse ja ilmselget popi (loe: kõrge egoga) mehega paari rea vahetamist, soovis ta minuga kokku saada. Kuna ma pole eales niimoodi pärast online'is kellegagi tutvumist kohtunud (see faas jäi mul vahele, kuigi mäletan, et mu klassikaaslased seda meeletult harrastasid) ja veel nii peatselt, ütlesin, et tahaksin teda rohkem tundma õppida enne kui näost näkku näeme. Ja siis sain sõimuvalangu: "Tulid siia püsisuhet otsima vä? Arvad, et kui oled ilus, siis võid sedasi mängida? Tinder küll sinusuguste mentaliteediga chickidele mõeldud ei ole." Seda kõike laekus mulle oma tund aega järjest. Kustutasin äpi enda mobiilist koheselt. Selliseid psühhe ei ole mul vaja. Ja, nagu ma kuulnud olen, on seal enamused mingi kiiksuga. Mida kõike illustreeris ka raamatu kangelanna, Mari Johanna, kogemus selle suhtlusäpiga. Kuigi tema Kolgata tee oli lõppkokkuvõttes ikkagi edukas ning ta jõudis selle üksiku pärlini. Minnes sinna jõudmiseks läbi mitme koomilise ja mitte nii naljaka läbikukkumise.

Raamat oli üpris õhuke (ainult 160 lk) ja lugesin selle kahe õhtuga läbi. Sisu ei läinud iseäranis sügavaks, süžee oli väga lihtsakoeline ning lugu tegelikult päris lahja. Põhimõtteliselt, suhteliselt üksik ja sotsiaalselt kogenematu tüdruk kolib maalt linna, et minna ülikooli, läheb ootamatult lahku oma esimesest poisist, tahab talle kätte maksta lootes leida Tinderist keegi kaaslane, tema vanemad elavad linnukese pesast lahkumist raskesti üle ja tüdruk ei suuda kõige tulemusena keskenduda õpingutele. Ei midagi ebatavalist, originaalset või kuidagi meeldejäävat. Muidugi, lisati kompotti tänapäeva lugudes pop vaimse tervise probleemi element. Nimelt kannatas Mari Johanna ärevushäire all ning, arvatavasti, elas läbi ka depressiooni või muud kergemat vaimse tervise languse mure. Taaskord, ei midagi enneolematut või eriti köitvat. Samas, mulle tohutult meeldis peategelase hääl, tema väljendusviis ning suhtumine. Jah, tal olid kõik need probleemid, millega ta ei suutnud toime tulla ja mida ta võimendas hullemateks kui need olid, kuid mul ei olnud lugu tema esimeses persoonis jutustamisel tüütu või väsitav lugeda. Otse vastupidi. Tüdruk oli vaimukas, krapsakas ning suutis enese üle nalja heita, viimast mitte ennast liialt halvustades. Mulle tundus, et Mari Johanna aktsepteeris ennast sellisena nagu ta on, oli avatud uutele suundadele (äkki talle meeldivad hoopis tüdrukud?) ja kõlas, vaatamata ilmselgetele kompleksidele, ikkagi elutervelt. Kasvõi see pidev pasteedijutt. Talle meeldis liha -- no kaevake ta kohtusse!!! Jah, enesekindlusega oli tal kemplemist, kuid ta ei mõjunud lootusetult, ennast alandavalt ja pidevalt heietavalt. Mu enda üllatuseks, Mari Johanna meeldis mulle.

Nagu mainitud, siis mulle läks peale ka särtsakas ja värvikas tekst. Mõnus oli seda koloriidset kirjapandut lihtsalt lugeda. Selles ei olnud ülearu palju tänapäevast slängi, et ma muhvigi ei mõistaks, samas oli seda piisavalt, et lõbus oli jälgida. Muhedaid fraase ja väljendusviise oli hulgi, nt "olin kui talveunest ärganud siil". Ei läinud jutt, õnneks, ka liialt killuks kätte ära, vaid suutis vajadusel tõsisem ja täiskasvanulikum olla. Mulle meeldis, lisaks, Mari Johanna vanemate kaasamine loosse, sest teismeliste raamatutes kipuvad isad ja emad olema otsekui olematud või siis pigem negatiivseks jõuks tegelase elus. Eriti ema roll ja mure oli reaalne, mõistetav ja isegi omamoodi koomiline. Mis mulle aga üldse peale ei läinud oli Mari Johanna äng mingi mõttetu poisi üle. Ma saan aru, et selles vanuses veel võib mingi ilmetu jorss tekitada kutsikalikku kinnisideed, kuid, tüdruk, palun austa ennast rohkem, et mitte taga nutta ja rikkuda oma elu ning tuju mingi nõmeda idika pärast. Eriti kuna Mari Johanna oli ju tegelikult tubli ja hakkaja. Oeh, kuidas mind sellised totakad taganiutsumised häirivad, nii kirjanduses kui päris elus. Eriti kui kiindumuse sihtisik on mingi mõttetu vend. No vähemalt, tüdruk õppis kiiresti ja suutis näha enesekindlalt jamahunnikust mööda ning kaugemale.

Tinderist natuke ka. Ma oleks veidi rohkem erinevaid möödapanekuid sellega seoses oodanud ning enam igasugu naljamehi. Mari Johanna kohtus küll päris mitme veidrikuga, kuid need olukorrad jäid üpris üürikeseks ja tüdruku tegi kiirelt sääred. Samas, need seigad oli nagu elust enesest (mu sõbrannade sõnade järgi) ning neid oli tohutult naljakas lugeda. Kurb ka. Eriti värvikas oli sõnumineerimine ühe tüübiga, kellega tüdruk ei jõudnudki kohtumisele, pikkuse teemadel. Too oli nii õnnelik, et tüdruk valetas ennast eriti lühikeses, sest vennal oli vaja eriti kääbuslikku kaasat enda olematule pikkusele võrdluseks. Mehed ja pikkus. Väga tõsine teema ja midagi millele põhinema panna kogu suhe... päris elus ka.

Lõppkokkuvõttes, mulle raamat täitsa meeldis! Seal oli tunda neid tüüpilisi Eesti noortekate depressiivseid noote, samas oli see piisavalt helge, humoorikas ja lootusrikas, et ma ei tundud end lämmatatuna. Tõesti tore, kärme ja vaevatu lugemine!


----------------------------------------

Pealkiri: Enola Holmes: Kadunud markii juhtum
Autor: Nancy Springer
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 2/5

Hoiatan juba ette, et filmi ma ei ole näinud ning arvutus on puhtalt raamatu põhjal. 

Oeh, milline raisatud potentsiaal! Kahju kohe. Kui ikka võetakse tohutu vastutus ja julgus, et kaasata ning kirjeldada juba teadatuntuid ja armastatud tegelasi, siis peab natukegi tulemus oleme nende vääriline. Muidu jääb odava reklaami ja ära kasutamise maik suhu. Just selline efekt mul kumama jäi. Hullem oli veel see, et mitte ainult ei olnud Sherlock ja Mycroft Holmes haledad koopiad sellest, mida lugeja nende enda lugudes on näinud, olid mehed veel ebameeldivad, hoolimatud ning põikpäised. Ise pidid olema sellised uhked džentlemanid, aga suutsid olla nii külmad ja lausa vaenulikud oma ema ja õe suhtes. Ja veel hullem, nad ei olnud just väga targad. Vähemalt ei paistnud see aspekt neis välja. Eriti Mycroft, kes on tegelikult veel geniaalsem kui Sherlock, kuid jättis mulje kui emotsionaalne ja kitsarinnaline kiusupunn. Samas, võisid need olla iseloomuomaduste tahud, mis siiani ei ole neis karakterites lugejani jõudnud, kuid selline areng oli pettumus ja liiga lihtsustatud suund niivõrd komplektsetele tegelastele. Pole vaja loo tõsiseltvõetavamaks tegemiseks ja sügavuse võimaldamiseks ära lörtsida tuntud tegelased. Selline valik on laisk ja parasiitlik. Teisalt, võis see olla lastest ja noortest lugejatele esimene kokkupuude maailmakuulsa detektiivi ja tema vennaga. Ehk meelitab see tulevikus kergemini lugema ka originaallugusid.

Samamoodi nagu ei olnud tasemel nimekad vennad, ei suutnud nende siiani tundmatu õde mulle kuidagi muljet avaldada. Raamatu taseme kontekstis võis ta olla üpris nutikas ning arvestades, et lektüür on ju ikka noortele ja lastele, siis võib tegelikult ju asi täitsa klappida. Samas, Enola ei veennud mind. Ta ei suutnud paista piisavalt taibukas või eriline. Ei leidunud ühtegi ohooo-momenti, et oi-oi kui nutikas ta on ja ma poleks ise selle peale tulnudki. Jah, tüdruk oli iseseisev, julge ning ujus vastuvoolu, kuid arvestades kuidas teda kasvatati, siis ei olnud nendes iseloomuomadustes midagi ootamatut või hämmastavat. Ema ju eeldaski oma kasvatusmeetoditega, et Enola sedasi käitub. Ehk siis, ei olnud temas midagi iseenesest erilist kui võrrelda teda vendadega. Või vähemalt ei näidanud ta seda selles raamatus välja. Võib-olla sarja järgmistes osades ujub midagi unikaalset ja silmapaistvat pinnale. Samas, ega vennad ka just endast kordumatut muljet ei jätnud. Oleme aga positiivsed ning tegelikult on tüdruku iseloomus hulganisti arenguruumi. Nt võib päris huvitav olla kuidas ta aktiivselt suhtlema hakkab ja sotsialiseerumine enim teda oma turvatsoonist välja surub. Ta oli päris isoleeritud olnud ning vahva ja, kahtlemata, humoorikas võib olla jälgiga teda avanemas võõrastele ja sõprussidemeid luues. Natuke sai seda aimata markiiga suheldes, kuid mitte kaugeltki piisavalt.

Loos oli kaks süžeeliini. Üks fokuseeris Enola ema kadumisele ja teine, hiljem tutvustatud liin, keerles ümber haihtunud noore markii. Mõlemad jäid äärmiselt pealiskaudseks. Oleks võinud eksisteerida vaid üks, et rohkem tähelepanu ja sügavust tekitada, kuid kuna ema kadumine ei oleks tohtinud antud raamatus veel kulminatsiooni jõuda, siis oli vaja asendusainet, mis jõuaks rahuldava tulemuseni. Sellest ka markii juhtumine kaasamine. Viimane oli aga nagu kõrvalmõte, poolküps ja algas ning lõppes liialt kiiresti. Pealkirjas on mainitud markiid, poiss aga ilmus isikus loosse alles viimase 20% sees. Jah, lasteraamatud ei pea ilmtingimata pikad, detailsed ja üli sisukad olema, kuid 176 lk oli ilmselgelt käega löömine. Markii juhtum oli otsekui möödaminnes loodud, et lk arv ikka ületaks vähemalt 100 lk. Samas, taaskord, vastavast sihtgrupist lugejale võis kõik igati adekvaatne ja just paras olla. Minusugune vingats aga tahaks alati rohkem, elavamalt ja põhjalikumalt. Mõnikord on pealiskaudsus õige valik ning Goodreads'is on lugejate tagasiside koondhinnang teosele soliidne 3.8/5st. 

Ilmselgelt raamat mind pahviks ei löönud, kuigi olen agar laste- ja noorteraamatute lugeja ning suudan nautida ka eriti hõredaid raamatuid (nt "Detektiiv Pepu" -- jah, super lugemine). Antud lugu aga jäi liiga paljudel tasanditel lahjaks. Väheste sõnadega saab öelda väga paljut, aga ainult siis kui muud aspektid on sisukad. Seekord jäi süžee, tegelased, tempo ja tihedus natuke nadiks. Isegi kui kontseptsioon oli asjalik ja potentsiaalikas ning näha on sarja ja tegelaste võimalikku tulevast arenguruumi. Kui peaks ilmuma uus osa, siis ehk isegi võtan selle uudishimust kätte ja vaatan kas on edasiminekuid. Filmi võiks ka vaadata. Eriti kuna Henry Cavill on vist kõige nägusam Sherlock keda olen näinud. Ja silmailu on alati teretulnud. Jah, ma kaeblen raamatu pealiskaudsuse üle, aga oleksin nõus filmi vaatama ainult Henry Cavilli pärast. Tunnistan end uhkusega silmakirjalikuks.

Teisipäev, 8. juuni 2021

Kpop (1) - Sukeldumine Lõuna-Korea popmuusika musta auku: Sissejuhatus

Tervitus!

Seekord ühest teistlaadi teemast, mis niširingkondadest viimaste aasta jooksul välja on lipsanud ja aina rohkem igapäeva muusikamaailma nina sisse pistab. Iseäranis, kuna BTS kandideeris juba isegi Grammyle!

Sukeldumine Lõuna-Korea popmuusika musta auku 💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖

Sissejuhatus




BTS on maailma vallutanud. Vaatan kpopi üha laienevat võidukäiku omamoodi nostalgia ning väikse nähtud-tehtud väsimusega. Ajast, kui mina esimest korda žanriga kokku puutusin ja sinna põhjatusse jäneseurgu kukkusin, on üle viieteise aasta möödas.

Minu jäneseks oli sel ajal vaieldamatult parim poistebänd ja sel ajal rekordiraamatutes üles nimetatud, kui kõige suurema hulga ametliku fännarvuga, viieliikmeline DBSK (või TVXQ ja muud variatsioonid). Omamoodi arrogantsist ja siiani grupi siirast andest veendunud, siis ei ole vähemalt minu silmis keegi suutnud nende tipp-taset saavutada (BTS fännid, oodake natuke enne kui protestite). Ma ei räägi ainult raha genereerimisest või üleilmsest populaarsusest, vaid ka poiste endi musikaalsetest ja kõikidest muudest iidolbändidega kaasas käivatest tegemistest ning oskustest. Tegu oli ühe tasakaalustatuma ja talendikama kollektiiviga žanris (minu tänapäevaks tagasihoidlikul arvamusel). Kuigi n-ö teerajajaid kpopile maailma vallutamisel on olnud ka enne DBSKd ja pärast (ning ammu enne BTSi), siis kindlasti pean neid üheks märgilisemaks, sest nemad olid ühed esimesed, kes hakkasid strateegiliselt Lõuna-Korea riigi piire kompima ja Aasiat vallutama (ok, nt Boa oli juba enne Jaapanisse laienenud). Ja tsipake väljaspoole Aasiat ning just läänemaailma. Viimane juhtus paljuski aga pigem kogemata ning enam vähem ühepoolse efekti tulemusena.

Kpopi puhul on aga asjalik märkida, et iga bändi austajad arvad, et just nende iidolgrupp on see kõige andekam (žanri  probleemidest räägin tulevikus), ilusam, võimekam ning veatum -- seega, võib mu sõnu võtta skeptilisusega. Või siis mitte, sest DBSK maine ja pärand räägib ikkagi enda eest. Kuigi bänd lõpetas viisikuna suure poleemikaga ning liikmed on ühest ja teisest skandaalist läbi tulnud ning mõned lausa maha kantud (nt Yoochun oma narkootikumide teemaga ja Yunho oma täiskasvanute klubi külastusega koroonareegleid rikkudes). Kuna mul on tänaseks juba roosad prillid eest võetud – üle viisteist aasta kpopi jälgimise paratamatu tulem -- siis tunnen, et saan kogu fenomenist avatud kaartidega rääkida, nii positiivsetest külgedest kui ka negatiivsetest. Kpopi sügavas ning klammerduvas meres hulpides võib tihtipeale objektiivne vaade väga piiratuks ja keeruliseks osutuda.

Kuigi minu huvi tänapäevasele žanri repertuaari on pigem casual ning kuulan seda, mis juhuslikult kõrva satub ja sümpaatseks muutub, ilma lauljatesse endisse süvenedes ja kogu kaasnevast draamast kilomeetrite kaugusele eemale hoides, siis omal ajal sai isegi Pariisis SM Town kontserdil käidud 2011. aastal, kus ka jäänuk legendaarsest DBSKt oma silmaga ära nähtud (Changmin ja Yunho -- ainukesed, kes pärast bändi purunemise skandaali 2010. aastal jäid algse SM agentuuri juurde; ülejäänud kolmest said Lõuna-Korea muusika valdkonnas paariad -- seda on näha siiani -- sest otsustasid teha enneolematut ja võidelda oma firma ebainimlike tingimustega lepingute vastu -- see on väga põnev teema ja vallandus kpop maailmas maavärinana). Kuulan suhteliselt laia ampluaad muusikat ja olen külastanud mitmete maailmatasemel tegijate kontserte, kuid tuleb tõdeda, et SM Town oli üks omanäolisemaid ja nauditavamaid, kus eales käinud olen. Juba ainuüksi hinna ja kvaliteedi pärast ning, loomulikult, omamoodi maagilise õhkkonna loomise tõttu. Ühe tavapärase artisti Tallinnas toimuva kontserdi hinna eest sain näha-kuulda kuut erinevat gruppi oma 3 tunni jooksul: DBSK, Shinee, SNSD - Girls' Generation, Super Junior ja f(x). Konkreetsest kontserdist täpsemalt tulevikus.

Kuidas leidsin kpopi? Tol ajal oli paljudele lääne fännidele üleminek suure tõenäosusega seotud Jaapani anime/manga või/ja sealt omakorda Jpopi (Jaapani pop muusika -- see on omaette teema, ka äärmiselt fastsineeriv väike maailm maailmas) vahendusel kuidagi käänulist teed mööda. Avastus oli juhuslik. Kui tänapäeval on suureks üleminekupunktiks nt kdrama (korea draamaseriaalid), siis minul lõi seose ühe DBSK liikme, Jaejoongi, väline võrdlus animetegelastega. Vaatasin nimelt teismelisena palju animed ("Sailor Moon" on parim!). Nägin pilti ja uurisin rohkem selle tõesti võrratu anime bishounen (tõlkes: ilus mees) välimusega laulja kohta. Omal ajal, kuskil 2000 keskel, oli Jaejoong tõesti magneetiline oma spetsiifilise anime / Aasia moosipoisi välimusega -- üpris tüdrukulik lääne mõistes, kuid Aasias just iluideaalidele passiv. Lääne üldistele normidele vastukäiv ja seega eksootiline ning värskendav. Teda oli lihtsalt kaunis vaadata! Ma ei arva, et keegi tema haripunkti vormi mujal kpopis oleks suutnud kunagi puudutada (vaielda võib minuga alati -- ja, ja, ja, ma tean, et BTSi Taehyung on ka väga nägus). Vat niivõrd fenomenaalne oli ta kunagi. Iseasi, kas see kõik oli 100% loomulik ilu -- mida ma siiralt kahtlen -- kuid valgendamine, kõiksugu kerged ja jõledad iluoperatsioonid ning välimuse vuntsimine käib selle muusikavaldkonna juurde. Lõuna-Korea on tuntud oma eriti karmi ja lausa obsessiivse suhtumise poolest füüsilisse kesta. Taaskord, ei tasu olla naiivne ja ema nimel vanduda: "Minu oppa on täielikult loomulik kaunitar!!!" -- pigem mitte, midagi on kõigil neil tehtud. See ei pea alati aga olema iluoperatsioon, võib ka kergemaid vahendeid kasutada, et selliseid hämmastavaid iludusi vorpida, mida kpopi iidolid tavaliselt väliselt peegeldavad. Ma olen lihtsalt liiga paljut žanriga seoses näinud, kogenud ja kuulnud, et veel vähemalt sel teemal särasilmne enam olla, pigem olen õppinud olema skeptiline ja vaadata kaugemale välisest paketist. Sisu on palju sügavam, põnevam ning rahuldust pakkuvam. P.S. "Oppa" on korea keeles "vanem vend" ja seda kasutavad tavaliselt naisfännid meesiidolite kohta.

Aga Jaejoongist läks lumepall veerema. Tutvusin DBSK bändiga, nende teiste liikmetega, nende muusikaga, videotega ja siis juba nende igasugu saadetes üles astumistega, fännivideodega, jne. Sel ajal ei olnud veel sotsiaalmeediat, igast voogplatvorme või muid lihtsalt ja kergesti juurdepääsu võimaldavaid kanaleid, et Eestis näha materjali mingi Lõuna-Korea bändi kohta (Uued kpop fännid!: hinnake seda, mis tänapäeval võimalik on! See ei ole alati nii olnud, et saad MacDonald'sist kpop artisti eine osta). Enamasti sõltusin LiveJournalist, Soompi foorumitest ja muudest praeguseks ammu haihtunud või unne suikunud platvormidest, et üldse ligipääsu DBSKile saada. Sel ajal algeline ja mitte nii laialtlevinud Youtube aitas veidi lisaks. Eriti lõbus oli saadetega, sest subtiitreid tegid vabast ajast lauljate austajad amatööridena ise ja nendega videosid ei olnud käepärast alati võtta. Iseäranis, kuna koguaeg kustutati ja eemaldati neid Youtube'ist -- tihti ka fännilehekülgede endi palvel, kes neid subtiitreid tegid, kuna failid olid paroolide all ning neid tuli pärast fännilehe liikmeks hakkamist arvutisse alla laadima. Eks teemaks olid lisaks autoriõigused ja muu bürokraatia, mis täna on parema lahenduse leidnud. Paljudel materjalidel on juba agentuuride endi poolt nt inglise keelsed subtiitrid peal. Samas, jutu-, mängu- ja varieteesaated, kus DBSK üles astus, nt X-Man, Heroine 6, Jiwhaza (see oli tõesti koomiline show), Exploration of the Human Body (Super Junior'iga), jne olid nii lõbusad, teistsugused, naljakad, absurdsed ja tõsiselt särav meelelahutus. Kes on näinud Jaapani igast saateid võib aimata, kuigi Lõuna-Korea varieteesarjad nii üle võlli ei lähe kui Jaapani omad.

Ma arvan aga, et ma ei oleks väga pikalt DBSKile peatuma jäänud, kui muusika ei oleks paelunud. Laulud olid teistsugused, nagu pop aga mitte nagu läänes; nagu Backstreet Boys, kuid samas, kuidagi dünaamilisem, teatraalsem ja kaasahaaravam. Ja nad tantsivad ka veel! Ja väga professionaalselt! Muide, ma ei olnud koolis kunagi ühegi lääne poistebändi fenomeniga kaasa läinud, Backstreet Boys, Nsync, jne, jätsid mind külmaks ja pigem ärritasid. Palasid oli neil häid küll, muusikat võisin kuulata, aga vasikavaimustusest poiste vastu ma aru ei saanud. On neid, kes väidavad, et kuidas saab meeldida muusika mille sõnadest sa aru ei saa, ja olem ausad, ma ei saanud mõhkugi aru mida DBSK laulis. Ja ega mind väga ei huvitanud ka. Minu jaoks pole kunagi laulu sõnumid või sisu primaarsed olnud. See ei ole mulle üldse tähtis. Mina lähtun meloodiast, rütmist, käikudest, lauljate häältest ja muusikalisest kombinatsioonist eri detailide vahel. Kui see köidab, siis võivad nad laulda kasvõi nõudepesemisest või põranda pühkimisest, kas pudikeeles või lihtsalt mõmisedes -- see ei ole määrav. Samas, paljud noored (ja ka tegelikult kõik muud vanused kuni vanaemade ja vanaisadeni välja) on leidnud kpopi enda jaoks, sest laulude sõnades, sõnumites ja teemades leiavad nad ennast -- enda rõõme, muresid, lohutust või põgenemisvõimalust reaalsusest. "Need ilusad nukud vaevlevad samade probleemidega? Ma ei olegi üksi!" -- väga efektiivne. 

Kpop pakkus siis ja pakub nüüd suuresti teismelistele (ja mitte ainult) tuge, motivatsiooni ning õhinat. Sotsiaalmeedias ja internetis leidub paljusid isiklikke lugusid, kus kellegi depressiooni on leevendanud või, sõna otseses mõttes, elu on mõni žanri bänd päästnud, pakkudes põgenemisteed millegi värvilise ja muretuma juurde. Või siis muusika lihtsalt meeldib. Olgu põhjus mis tahes, tekitab minus alati tülpimust kpopi ja selle kuulajatesse, eriti läänemaailmas, üleolevalt suhtumine, nagu oleks seda žanri austajad veidrikud ja see ei ole lahe ega aktsepteeritav. Tänapäeval, kpopi populaarsusega, on see suhtumine omajagu taandunud, kuid aastaid tagasi oli seda selgelt tunda, et Lõuna-Korea muusika on friikidele. Taaskord, kui see on asi mis sind aitab, ükskõik mis tasemel emotsioonaalselt või sulle lihtsalt läheb peale, siis ei ole kellelgi teisel küll kommenteerida, mida keegi kuulab ja miks. Kpop on tänaseks suutnud kokku tuua kõikvõimalikud eri inimesed, noored-vanad, tüdrukud-poisid, kõikidest riikidest, kõikidest laiuskraadidelt, vaatamata kultuurile, usule, jne – seda saavutust ei tasu alahinnata. Isegi kui need massid on koondunud ainult sellepärast, et lauljad on lihtsalt ilusad. Mis ei ole muidugi valdavalt peamine põhjus nende muusikat kuulata, kuid isegi kui see on ainuke eesmärk, miks žanri jälgitakse, siis on see igati okei.

Et paremini aru saada kpopi hetke olukorrast ja kirjutada plaanitud teemal postituste sari, ei saa üle ega ümber BTSist. Ja võib-olla ongi hea nad pidepunktiks võtta ja mõõdupuuks, et kui kaugele kpop on praeguseks jõudnud (jah, Psy "Gangnam Style" oli tõeline fenomen -- ei tasu teda ka unustada). Olin nendest kuulnud, kuid ma arvan, et kuni eelmise aastani, kui otsustasin kpopi teemalisi postitusi teha, polnud minu kõrvu ühtegi nende laulu jõudnud. Nii et, tegin natuke uurimistööd. 
Sundisin sõbrannat oma uurimistöö raames isegi vaatama nende kahte dokumentaalfilmi septembris kinos “Break the Silence” ja “Break the Soul”. Kas te teadsite, et BTS on müünud üle 20 miljoni albumi (ainuüksi füüsilise albumi, mitte digitaalse -- ajastul, kus CDsid enam eriti ei osteta) ning nad on pärast Biitleid esimene artist, kelle kolm järjestikust albumit on jõudnud Billboard 200'i number üks positsioonile ühe aasta sees? Nende muid saavutusi ja rekordite purustamisi on meeletult, ei jõua äragi loetleda. Ning neid aina tuleb ja tuleb juurde. See on äärmiselt võimas tulemus bändi kohta, keda nende algusaastatel peeti läbikukkunuteks ja isegi naerualusteks. Ja seda üksi Lõuna-Koreas, mujale nad veel jõudnudki ei olnud. Just see allajääja faktor pani neid aga enam vaeva nägema ja kasutama innovatiivsemaid meetodeid oma väheste fännidega kommunikeerumiseks ning leidmaks võimalusi kuidas rohkem pildile saada. See klassikaliste kanalite ja viiside kõrval uuenduslike variantide leidmine on, muideks, üks nende edu võtmeks -- kuidas sai algselt mannetu ja märkimisväärse finantsilise toeta kpopi grupp, mitmete mitmete teiste konkureerivate seas, tundmatust agentuurist küll nii globaalseks. See on äärmiselt põnev teekond olnud. Aga BTSist ja minu uurimistööst rohkem tulevikus.

Niipalju seekord minu ja kpopi ühisest minevikust. Veider on olla see, kelle jaoks teema on väga vana nende hulgas, kelle jaoks see on uhiuus. Ma arvan, et see annab mulle hea võrdluspositsiooni ning objektiivse vaatevinkli. Vähemalt loodan seda. Tulevikus plaanin kirjutada oma SM Town kontserdi kogemusest, kpopi juurtest, kpopi varjupoolest ja, muidugi, BTSist.