Teater: TREFF 2023 "Seanss", "Üksildus", "Klounifoobia", "Maja", "Paabel" ja "Klaveritükk"

Tervitus!

Seekord ühest minu lemmikumast festivalist, mis mais 2025 taas vaatajaid kostitab. Ülevaated 2023. aasta TREFFilt, hilinemisega nagu alati. Eesmärk on julgustada läbi minu ägedate kogemuste inimesi visuaalteatrile võimalus andma.

Pealkiri: Klounifoobia

Teater: Opposable Thumb Theatre

Riik: Suurbritannia
Kestus: 1h 15 min
Millal nähtud: 25.05.2023 (Noorsooteatris)
Minu hinnang: 4.5/5

Kui ikka esimesse ritta istuda, siis tuleb arvestada, et sind võidakse lavale tirida. Nii minu ja sõbrannaga juhtuski. See oli lõbus ja äge. Eriti kui tuuma koostisega värvikas jook meile kätte anti, mu sõbranna juukseid kammiti ja minult uuriti, et mis soengut ma sooviks. Mulle tegelikult väga meeldivad etendused, mis publikut aktiivselt kaasavad ning antud etteaste tegi seda lademetes. Pidevalt sai keegi vaatajatest võimaluse lavale suunduda või siis oma panust tüki edasiviimisesse ja arendamisse pakkuda. Tihtipeale on need seigad alati nii kohmakad ja naljakad, et tõesti on muhe (see, kuidas kloun hääldas "Kaisa" nime oli veidralt vahva). Tegu oli äärmiselt koloriidse tükiga, millel eri kihte ja tasandeid. Lisaks klounide kurvale "saatusele" on keskmes veel igast sotsiaalsed konfliktid ja probleemid. Käsitletakse teemasid nagu eksistentsiaalsed dilemmad, unustuste hõlma vajumine, oma aja ära elamine, eesmärgi puudumine, tähtsusetuks muutumine, vaimne ja emotsionaalne langemine, lõksus ja piirangute kütkeis vaevlemine, kontrolli puudus enda elu üle, tühjakstõmmatus, ärakasutamine ja siis ära viskamine, ja isegi homoseksuaalsus saab korraks puudutatud eriti kirglikul tipphetkel. Neil kahel naljahambal ei ole kerge elu, kuid nad võtavad viimast ning pakuvad publikule iroonilist, sarkastilist, jalaga-tagumikku slapsticki, koomilist, farsilist ja paroodialikku huumorit. Mehed naeravad ja nutavad kõigi ning kõige üle, mitte miski pole kaitstud. Kindlasti on tükk väga must komöödia, teatud elementide traagikaga, ja ihu paljaks võtmisega. Mulle eriti meeldi ja peibutas piletit ostma lavastuse sisukokkuvõttes fraas: "Hoiatus: "Klounifoobia" sisaldab "pettumust valmistavat alastiolekut". Etendus oli üks meeleolukaid ja kaasahaaravamaid mida ammu näinud. Sa reaalselt tundsid energiat, mis lavalt voogas, ja said konkreetselt olla sündmuste keskel ning mängiga toimuvas otsest rolli. Laval rullus lahti täielik kaos ning püha ei olnud miski. Kord oldi ülimas ekstaasis, siis langes õhkkond hirmu ja ängi valda -- täiest bipolaarne. Eks ta omajagu totakas oli ka ja võis teatud inimesi oma teemakäsitluses ärritada, kuid reaktsiooni välja tirimine kõigist saalis viibijatest oligi eesmärk. Lisaks tavapärasele sõnateatrile on tükki integreeritud, lisaks, nukuteatrit, pantomiimi ning kõikvõimalikke tehnikaid ja võtteid, et publiku pilku jäägitult enda peal hoida ning vaatajat nende kahe õnnetu klouni "rasketele" üleelamistele kaasa elama panna. Konkreetse TREFFi kõrgpunktist kulminatsioon minu jaoks.

-----------------------------------

Pealkiri: Üksildus

Teater: Teatrodistinto

Riik: Itaalia
Kestus: 0h 40 min
Millal nähtud: 26.05.2023 (Kanuti Gildi saalis)
Minu hinnang: 3.5/5

Lugu naabritest naisest ja mehest, kes elavad teineteise vastas korterites, milledel läbipaistvad seinad ning vahel kiviklibu täis koridor. See krudises tegelaste jalge all rahustavalt, mis on ka üks ainukesi helisid, mida lavastuses kohtab. Sõnu etenduses ei kasutata, kõik toimib kehakeele ja näoilmete põhjal. Kivide keskelt on jõuliselt tärkamast üks taimeke, mida tegelased kastavad, ja mis sümboliseerib paari tärkavat suhet. Kui reaalsuses oleks kõik vaataja poolt seintega peidetud, siis näeb publik paari nagu puuris või klaasist eraldustega ruumis, kus midagi ei jää jälgija võõra ja uudishimuliku silme alt varjatuks. Ei mõlema kiiksud enda riidesse panemises ega kodukorrastamises, veidrad grimassid, praktikad ning harjumused. Nende kõige salajasemad soovid, igatsused ja unistused. Üks hetk hakatakse üksteisele ühisaladesse kingitusi jätma ning paar liigub samm sammult aina lähedamale ja lähedamale. Kuni lõpuks kohtutakse näost näkku ja toimub füüsiline kontakt. Pärast koroonakarantiini on etendusel palju sügavam mõte. Üks asi on olla üksildane ja ihaleda lähedust ning kiindumust niisama, tavatingimustes ja iseloomust lähtudes, nt olla häbelik või introvertne. Teine asi on olla sunnitud füüsilisse eraldatusesse ja keerulisse psühholoogilisse seisu vastu sinu tahtmist, kust sa ehk ei suuda isegi pärast piirangute lõppu vaimselt välja tulla. Loo keskmesse võime peegeldada nii tahtlikku kui tahtmatut isolatsiooni ning tungivat soovi neid hirmu, harjumuse või eneseületuse päitseid murda. Tegu on sümpaatse looga üksteise leidmisest, inimkontakti tähtsusest, positiivsest n-ö kassi-hiire mängust, kurameerimisest ning soovist olla kellegi jaoks olemas ning ise olla teise jaoks eksisteeriv. Koroonaga seoses on etendusel lisakiht ja ekstra väärtus, mis paneb eri tahkude üle mõtlema ning leidma ja lahkama uusi nurki. Romantiline ja helge tükk, mis veidi ehk lihtsakoeline ja esmapilgul pinnapealne, kuid tasub sisse süüvida, näha rohkemat, näha nähtamatut, nagu need olematud seinad tegelaste vahel, need õhust barjäärid. Sümboolselt, kui mõistad, et inimeste vahel on vaid mõttelised takistused, siis võtab üksilduse kontseptsioon hoopis teise tähenduse.

------------------------------------

Pealkiri: Seanss

Teater: Jan Jedenak

Riik: Saksamaa
Kestus: 0h 20 min
Millal nähtud: 26.05.2023 (Kanuti Gildi saalis)
Minu hinnang: 3/5

Imelikul kombel jättis see tükk mind natuke külmaks. Ta oli kiire, dünaamiline, üllatusrohke, sisukas ja omajagu kõhe, kuid, paradoksaalselt, kuidagi etteaimatav, ennenähtud ning tuim. Liiga meta, liiga diip, liiga kunstilik, liiga sunnitud, liiga üksluine. Ma ei tea kuidas need kaks vastakat muljet etendusest mul said tekkida ja kuidas nad koos eksisteerida olid võimelised. Ju siis tekitas nähtu minus väga konfliktseid tundeid, mis on tegelikult äge, sest tiris välja emotsioonid ja pani kogemuse üle sügavalt järele mõtlema. Kontseptsioon oli inspireeritud Guy de Maupassanti fiktiivsest päevikust „Le Horla”, millega ma, kahjuks, tuttav ei ole. Etendus koosnes katkendlikest omavahel seotud, kuid ühtlasi ka seosetutest piltidest, mille vahel saalis pilkane pimedus. Nagu vaataks videot, mis hakib või diapositiive slaidiprojektorilt. Need mõnesekundilised hetked olid justkui tervikuna esialgselt jäädvustatud, kuid makilint, mida taustal mängiti kui süžee originaallindistust, kippus kinni jääma ning omadega täitsa segi minema. See siis peegeldus edasi visuaali, mis vaataja ees lahti rullus. Keskne tegelane oli kummaline mees, kellel üks hetk käes nuga, siis ilmus õun, siis klaas piima, siis muutus ta poosi, siis äkitselt ilmus mingi jube tüüp ta kõrvale, siis kadus, siis tegi ta veidraid grimasse ja kentsakaid liigutusi, jne. Nagu keegi oleks teda pikalt tavategevustes filminud ja video pannud topelt kiiruse peale ning siis jälle seda mitu korda aeglustanud. Justkui oleks teadvuse voolu laadset tehnikat kirjanduse asemel etenduses kasutatud, kuid sujuvus läks veelgi enam nässu. Mehe reaalsus on jooksnud kokku üheks massiks ning tundub, et ta hakkab hulluks minema, ei maga, ei puhka, ei mõtle, ei hinga -- lihtsalt üks katkendlik hetk teise järel. Aeg ei kulge enam normaalselt vaid midagi on teravalt paigast ära nihkunud. Midagi piinab ja painab meest. Kas see tontlik teine tüüp, kes vahepeal ta kõrvale ilmus? Kas maki lindistused on võetud otse hullumaja sessioonidelt? Igatahes, idee oli põnev, teostus intrigeeriv, tempo kaasahaarav, esitlus pinget kruttiv ja pinev, õhustik köitev ning, samas, eemalepeletav, kuid tükk ei suutnud mind puudutada. Midagi oli selles liiga läbi mõeldut ja katsumatut, otsekui ülemäära perfektset ja sügavalt filosoofilist, mis mind eemale lükkas.

-----------------------------------

Pealkiri: Klaveritükk

Teater: Felix M. Ott

Riik: Saksamaa
Kestus: 0h 45-55 min
Millal nähtud: 27.05.2023 (Kanuti Gildi saalis)
Minu hinnang: 4/5

Pealtnäha suhteliselt üks ühele etendus, kus mees ei ole rahul klaveriga, võtab selle lahti ja paneb siis jälle tükk-tüki haaval kokku endale sobivaks. Ohtralt tehnilist oskust, füüsilist jõudu ja pillimeisterlikkust eeldav tükk. Samas, kui natuke sügavamale puurida, siis võib nähtut interpreteerida eri viisidel ja sellele põhjalikumat tähendust pakkuda. Võtmesõnadeks on tasakaal ja dekonstrueerimine. Millegi täiusliku enda jaoks täiuslikuks tegemine. Iga detail peab passima, iga tükk peab olema läbi mõeldud, iga aspekt peab toetama artisti. Algselt ei olnud pillil õige kõrgus, midagi oli nihkes, detailid ei olnud mugavalt paigas, midagi ei klappinud siin ega seal. Fookuseks on koostöö: instrument peab olema ülimas balansis mängijale, kes peab sealt välja pigistama ainult perfektseid meloodiaid. Ainult siis, kui kõik on oma kohas, kas nagu originaalis või mitte, on muusik võimeline ülimatu loomingut pakkuma. Õppetunniks võib võtta ideed, et inimene on sunnitud end vormima vastavalt raamistikule või vahendile, kuid ehk ei peaks see nii olema. Miks ei võiks raamistik, antud olukorras siis klaver, end modifitseerida ja kohanduda vastavalt mängijale. Inimene valib ise vormi ja selle tulemusel on muusika veelgi kõlavam ja tähendusrikkam. Vahet ei ole kas instrument ei näe enam algselt ideaalne välja, sest klaver on ju ikka klaver, inimene on ikka inimene ja muusika on ikka muusika, peaasi, et tulemus kahe sümbioosis on hiilgav. See koostöö ei pruugi olla visuaalselt ja tehniliselt täiuslik, mida illustreeris lõpliku konstruktsiooni õrnus ja potentsiaalne lagunemisoht, kuid ta oli oma ja eriline. Teda saab edaspidi alati veel täiustada. Aga jah, konstantselt oli vaatajana hirm, et midagi läheb kasvõi millimeeter valesti ja kogu asi kukub kolinal kokku. Kuid, ei, mees hoidis iga musklit vaos, oli "kontroll" personifitseeritud, ja võttis klaveri tükkidest ning pani ta täiesti paika tagasi. Omade kiiksude ja eelistustega, muidugi. Klaver oli klaver, kuid enam ei olnud ka. Kogu etteaste ajal olid helid võimendatud ning küll kriiksus tool ekstra teravalt mööda põrandat, küll klirisesid klahvid eriti karjuvalt, küll kajas ja kordas mingit võnget, kuid nii visuaalselt, pinge kruttimise mõttes ja heliliselt oli etenduse iga detaili rõhutatud ning kogu su pilk oli naelutatud igale pisemalegi liigutusele laval. Saalis oleks vast nõela kukkumist ka kuulnud. Tegu on etendusega, mis hoiab sind köidetult endal, kuigi taolisi tükke olen ennegi näinud. Sisu võib mõnele põnevust pakkuda ja kulbiga tõlgendamisvõimalust võimaldada, või jätta suhteliselt külmaks, sest peale füüsilise imetluse, klassikalist narratiivi nähtus otseselt ei leidu.

-----------------------------------

Pealkiri: Paabel

Teater: LOD muziektheater

Riik: Belgia
Kestus: 0h 40 min
Millal nähtud: 28.05.2023 (KUMUs)
Minu hinnang: 4.5/5

See oli tohutult hüpnotiseeriv, lõõgastav ja erinevatele meeltele pai tegev sessioon. Kogemus mõjus veidi nagu ASMR. Kuid mitte ainult tunnetele, kõrvadele, silmadele ja meeleolule ei pakutud efekti, vaid ka ajule, sest etendus andis ohtralt mõtlemisainet, ridade vahelt lugemist ning toimuvale erinevate interpretatsioonide leidmise võimalust. Vaataja ees avanevad üksteise järel üks n-ö karusell või miniatuurmaailma mudel teise otsa ning nende vahel keerleb, pöörleb ja liugleb kaamera, mis neist tillukestest paikadest ekraanile inimsuuruse universumi projietseerivad. Pisikesest nukukorterist saab päris elamu. Tehislikust saab ehtne. Laiuval laval on maketid kõikvõimalikest keskkondadest, mis mitmed osad meie argipäevast: pood, kontor, tehas, magamistuba, koosolekuruum, administraatori lett, jne. Kusjuures kõik on viimse detailini täietud autentse tibatillukese sisustusega, mis ekraanile jõudes annab eriti realistliku välimuse ja olemuse. Nt need kaustad ja värvilised toolid kontoris, need torud ja mootorid, need letid ja tooted poeriiulitel. Minu lemmikud olid kortermajade aknad, mis peitsid endas tuhandeid elusid. Etendus tekitas sellise veidra kognitiivse dissonantsi, kus kõik paigad peaksid justkui rõkkama elust ja energiast, olid kummaliselt väljasurnud. Otsekui oleksid inimesed haihtunud või siis oleks tegu ööga, kus ollakse kodus magamas. Tundus nagu maailm oleks pausile pandud, tühjaks jäetud ning kogu eluelement elimineeritud. See tekitas veidra tunde, sellise rahuliku ja, samas, kõleda. Ühtlasi tekkis idee, et maailm on siiski pidevas liikumises, isegi kui paistab, et see seisab, universum keerleb edasi, vaatamata sellele, et kas kahejalgsed seal figureerivad või mitte. Publik, kelle silmadeks oli ringi liikuv kaamera, oli justkui kutsumata või kutsutud külaline, kes passiivselt jälgis ja kulges koos fookusega. Nagu tulnukas, kes on külla tulnud ja uurib maailma nagu jumalus kõrgelt ning kaugelt. Taustaks on erinevad realistlikud helid, vastavalt siis asupaigale millele konkreetselt keskedutakse, nt kontori müra, konveierlindi töötamine, kuid inimhääli ei kostunud kordagi. Inimesi selles maailmas ei eksisteeri. Kui pingevaba ja vaikne võib kõiksus olla kui meid ei ole atmosfääri oma hääle, mõtete, tegemiste, lärmiga täitmas. Eriti vahva oli kuidas kunstnik kutsus lõpus vaatajaid lavale, et saaks nina minimudelitele eriti lähedale pista ja nende detailimeisterlikkust imetleda. Üks mu lemmikumaid TREFFi etendusi antud konkreetse aasta festivali jooksul. Lausa maagiline.

------------------------------------

Pealkiri: Maja

Teater: Sofie Krog Teater

Riik: Taani
Kestus: 0h 55 min
Millal nähtud: 26.05.2023 (Noorsooteatris)
Minu hinnang: 3/5

Veidral kombel oli tegu etendusega, mida kõige suurema õhinaga soovisin näha. Olen nimelt krimkafänn ning see oli just rusikas silmaauku selle hobiisu täitmiseks. Kukkus aga välja nii, et tükk meeldis mulle konkreetse TREFFi repertuaarist kõige vähem. Ta oli, loomulikult, vahva, nutikalt lahendatud ja omanäoline, kuid kuidagi plass ning veniv. Kontseptsioon oli äge -- see kuidas ringlaval maja igast küljest ellu ärkas oli meisterlikult teostatud. Samuti oli osavalt ja kaasahaaravalt lahendatud heliefektid, valgustus, visuaalsed vahendid ja dünaamika. Süžee ise vist oli komistuskiviks, sest ei pakkunud ehk piisavalt pinget. Samas, päris karmiks ja komplitseerituks ka minna ei saanud, sest etendus on sobilik 12+ vanustele. Kuigi, seal olid omad üllatusmomendid nagu hinge liikumine igal pool ringi ja siis koera sisse. Ootamatul kombel oli lool omamoodi ulmeline aspekt ning see miksis edukalt õdusa elemendiga. Peab tunnistama, et olen alati väga tundlik igasugustele ehmatustele ja hirmutavatele olukordadele, eriti kui nendega käib kaasas vastava atmosfääri kruttimise samm sammult loomine ja ootusärevus, ning, õnneks -- või õnnetuseks -- oli ka see osa etendusest tegelikult edukas. Lahti rullub üks paras tohuvabaohu, mis leiab aset ühe perekonna matusebüroos, kus erinevad tegelased figureerivad siin ja seal ning ilmuvad lambist välja, ning sahkerdavad seda ja toda. Ehk oli minu rahulolematuse probleem mõneti karakterites, sest nad kippusid tüütama. Igatahes, tehniliselt on tegu hästi konstrueeritud ja nutikalt kokku pandud tervikuga, kasutades eri värvikaid vahendeid ja meetodeid, et publikut köita ning lugu jutustada, kuid minu jaoks jäi kogemus siiski pigem keskpäraseks. Ma ei oodanud eriti geniaalset mõrvamüsteeriumi, kuid natuke igavaks jäi kogu kompott, vähemalt ehk narratiivilt siis. Ka mu kaaslane ja kaks tuttavat, kes etendust külastasid, jagasid mu arvamust, seega, ei tohiks vist, seekord, asi olla ainult minus. 

Teater: "Klassis" ja "Ettevaatust, õnn!"

Tervitus!

Vahelduseks teatrilavadelt. 

Pealkiri: Klassis
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Elina Pähklimägi
Näitlejad: Imre Õunapuu, Jaune Kimmel ja Rainer Elhi
Kestus: 2h 05 min
Esietendus: 13.10.2023
Millal nähtud: 15.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Keeruline on antud arvustuse juures erapooletuks jääda, sest isiklik kogemus õpetajaks olemisena täitsa eksisteerib ning, peab tunnistama, et see oli teatud mõttes traumaatiline, äärmiselt silmi avav ja ka väärtuslik periood, mis siiani mõjutab kuidas näen ja suhtun haridusse, kooli, õpetajatesse ning kogu kasvatussüsteemi. Mul on tunne, et olenevalt, mis vaatenurgas sa paikned või mis rollis oled haridusvaldkonnas asetsenud, siis sellest kujuneb suuresti kuidas seda tükki vaadelda ning mis emotsioone tekitab. Keda kolmikust süüdistada, kellele kaasa tunda ning kumba poolde enam empaatiat tunda: õpetaja ja kool või kodu ja vanemad. Laps on siin tegelikult viies ratas vankri all ning pigem vahend, mitte tegelik fookusteema. Mina, kui endine õpetaja, näen loos sõnumit, kas tahtlikku või tahtmatut, kas probleemi nimme esile tuues laitavalt või kiitvalt, kas eesmärgiga või lihtsalt kõrvalnähuna, et õpetaja on alati süüdi, kas tahad head, kas tahad halba, kas püüad olla neutraalne. Ikka ei tee sa kunagi piisavalt ning oled peksukott inimeste probleemidele ja nende eluaegsetele valedele otsustele. Mitte pere ja kodune kasvatus ei ole kurjajuur vaid õpetaja ja kool. Eks ma natuke liialdan siin, kuid teravalt tuli näidendis välja kuidas oma traumad ning probleemid peegeldatakse kooli, kas on põhjust või mitte, ja see jätkub põlvest põlve. 

Tegu on eheda näitega, et miks õpetajad haridussüsteemis tihti kaua vastu ei pea, eriti noored ja särasilmsed. Sa ei võitle ainult oma õpilaste eest ja vastu, vaid vanemate, suguvõsade, kogukondade ja nende kogemuste, murede ja probleemidega, mis on kogunenud aastakümneid, ulatudes vanavanemateni välja. Kuni lõpuks õpetajad plahvatavad ning siis oled enamgi süüdi kui enne -- kuidas sa julged vaimse peksmise eest end kaitsta ja mingeid reaktsioone või emotsioone näidata, valede vahenditega ja väära käitumisega või mitte. Tegelikkus on aga see, et kõigil on oma roll inimeste kujunemises ning erinevat sorti elukogemuste kollektsioneerimises, kuid balanss peab olema paigas. Ei saa alati süükoormat panna koolile ja õpetajatele, kui endal on kodus asjad paigast. Olgu see segadus konkreetselt sinu süü või mitte. Üks mõjutab teist, kuid võõraid on alati kergem vastutama panna kui endale või lähedastele silma vaadata.

Püüdes nüüd läheneda teisest suunast, siis kas mõlemal vanemal oli põhjust suhtuda kooli ja õpetajasse umbusaldusega ja kahtlevalt? Võib-olla tõesti, sest me oleme kõik oma keskkonna ohvrid. Kui sul endal on negatiivsed mälestused enda nooruspõlvest, siis on komplitseeritud end ümber programmeerida ja millesegi eelarvamusteta suhtuda. Ja, olgem ausad, ega kool ja õpetajad kõigile just eriti pillerkaar ei olnud. Ehk siis, tegelikult tuleb mõista ja avatud meelega läheneda mõlemasse osapoolde. Siit ka küsimus, et kumba leeri näidend ise kaldu oli ning kumba ta sümpatiseeris? Kas üht, teist, mõlemat või mitte ühtegi? Minule isiklikult tundus, et enam kaldutakse õpetaja suunas ja illustreeriti neid ulme ootusi, soovi midagi kasulikku ja õigesti teha, ning siis näidates, et ükski heategu ja hoolimine ei jää karistuseta. Aga tõenäoliselt näen olukorda läbi insider prillide. Ebaaus oli olukord aga mõlemale, kumbki ei reageerinud üks hetk adekvaatselt ning suurepäraselt näitas lugu kuidas kõik ratsionaalsed mõtte kaotatakse, kõik teevad lolle valikuid, ning asi lendab käest ära. 

Kõige kurvem oli tõsiasi, et lapse, kellest kogu jutt alguse sai, huvid ja vajadused olid teisejärgulised. Laps oli vaid katalüsaator, et täiskasvanud saaksid isekalt enda hädade, missioonide või nägemustega tegeleda, heites kõrvale algpõhjuse, et miks nad seal koosolekul üldse olid. Situatsioon eskaleerus väga kiirelt ja drastiliselt, kuigi sujuvalt, kohati ehk mingi kraadini ebatõenäoliselt. Kokkuvõttes, ei mõjunud olukorra areng siiski ülemäära ebausutavalt või sunnituna. Ma täitsa kujutan ette, et sellised pinevad momendid on võimelised tekkima, ning situatsiooni ekstreeme kulg ja finaal olid täitsa autentsed. Selles mõttes oli tegu suurepärase etendusega, sest ta jättis mulje kui päris klassiruumist, päris inimestest, päris muredest, päris maailmast. Ehk vaid spektri äärmuslikku otsa paiknedes. Need olid reaalsed isikud seal, kes justkui peaksid seisma laste heaolu eest, kuid mõtlevad lõpus vaid endile. Mis on ka ju täitsa inimlik ja arusaadav.

Kas üldse on vaja sellest tükist otsida n-ö õiget ja valet poolt? Ehk oli mõlemal õigus ja mõlemad panid, samaaegselt, mööda. Minu soosing on õpetajale kaldu, tunnistan oma erapooletust, ja kindlast olen, lisaks, selle lapse poolt, kes isegi koosolekul kohal ei olnud. Viimane jäi teadmatult ning tahtmatult kolmiku hammasrataste vahale, ilma et temaga arvestataks, teda kuulataks või tema huvide eest seistaks. Sest, kui üdini otsekoheselt öelda, siis vedasid kõik teda alt ja jätsid poisi tegelikult üksinda. Kas need "hülgamised" olid õigustatud või mitte, oleneb vaatenurgast, kuid lõppkokkuvõttes, oli see lapse vajaduste ja heaolu järjekordne kõrvale lükkamine. Pannes kasvama järgmise põlvkonna potentsiaalset hädade laadungit. Oli juba eos ette näha, et laps tõenäoliselt sunniti samale teele kui vanemad varem enda teelahkmetel. 

Mulle tohutult meeldis, et näidend andis võimaluse eri teemasid ja pooli niivõrd isesuguste külgede pealt jälgida, sest mis ühele ehk parim, oli teisele kahjulik, ning kõigil olid omad õigused, tõde ning vajadused. Mitte ühtegi viimasest aga mitte ükski teineteise jaoks ei täitnud. Igaüks seisis enda eest, seda teravalt destruktiivse tooniga eri meetoditel. Lugu võib vaadelda, lisaks, kui rahuldamata vajaduste sasipundart, mis taastoodab end ja on kui nõiaring. Tegu on vastuolulise, tugevaid emotsioone ja reaktsiooni tekitavad süžeega, kus igaüks suudab end panna vähemalt ühe või mitme osapoole kingadesse ning mõelda, et kuidas nemad käituksid või mis on parim lähenemise viis. Kas olukorra allakäiku oleks saanud mingi hetk takistada või üldse peatada? Kes vastutavad meie otsuste ja elukulgemise eest, kas me ise, keegi teine, vanemad, kool, vm? Kas ringi on võimalik murda? Lavastus tõi esile tohutult küsimusi, dilemmasid ning valusaid teemasid, mida arutleda, mida lahata: nt et kas meie oleme üldiselt kõik osa probleemist või saaksime ise midagi ära teha, et meie koolikultuur, suhted kodu ja hariduse vahel, mõistmine ning hoolimine oleksid etemad ning toimuks vähem vastandumist ja enam koostööd. 

Tükki võib kutsuda ka psühholoogiliseks maiuspalaks, sest see oli piduroog inimhinge ja -käitumist lahti mõtestada armastajatele. Kas meie minevik laseb meid lahti või kummitab igavesti, ka järeltulijaid? Pealtnäha lihtne, kuid sügav ja tohutult nüansirikas. Lavastus on intiimne, lämmatav, pingeline, köitev ning peaks vist kohustuslik vaatamine olema kõigile, kes mõtlevad, et miks mu laste õpetaja nii nõme on või miks mu õpilaste vanemad nii vastikud on. Sa istud seal saalis ja oled nagu kärbes seinal seal klassiruumis ning jälgid tragöödiat toimumas. Tragöödiat, mis ei ole otsekui kellegi süü, kuid, samas, on kõigil tegelastel käsi mängis. Raskesti seeditav tükk, mis sunnib endale otsa vaatama, eriti intensiivselt aga just siis, kui pilt mida sa peeglis näed ei ole ilus.

------------------------------------------

Pealkiri: Ettevaatust, õnn!
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Näitlejad: Anneli Rahkema, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Märten Matsu, Peeter Rästas, Johannes Richard Sepping, Laura Niils
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 22.09.2023
Millal nähtud: 04.01.2024
Minu hinnang: 3.5/5

Minu lõpmatu saaga leida Eesti lavadelt mõnda tõesti mahlaselt head komöödiat jätkub. Sai jälle kauakannatanud sõbranna kampa võetud, kellega me seda rasket retke oleme ette võtnud. Antud tükk oli paar sammu paremuse poole liikumine, võrreldes paljude teistega, mis ei kannata kriitikat, kuid ei suutnud ta meie naerupaelu valla lasta ning jäi pigem selliseks farsiks ja sotsiaalkriitikaks. Selliseks pere- ja suhtedraamaks, reflekteerimas tänapäeva ühiskonnas lokkavaid ebaterveid elumustreid, -suhteid ning -harjumusi. Meie piiranguid, enesesabotaaži, lõksus olemist, sunnitud viisakust ja leplikkust, ahistavaid sotsiaalseid norme, reaalsuse eest põgenemist, murtud ja katkenud sidemeid lähedustega, üksildust, eraldatust, eelarvamusi, desinformatsiooni, meedia võimu meie üle, ja mida kõike veel. Pealtnäha on tegu sellise tüüpilise, lihtsakoelise ja pinnapealse süžeega, kuid kui uurida ja puurida sügavamale, siis pakub lavastus tegelikult mitmeid õppetunde ja tähelepanekuid meie igapäeva elust, millega publikust ükskõik kes suudab samastuda. Igaüks on võimeline end laval läbi käinud variatiivsetes teemades, olukordades, suhetes, lõksus, tüdimuses ja rutiinis ära tundma. 

Pakend on lool selline trilla-tralla absurdne komöödialaadne toode, kuid kui tükki võtta pigem tragikomöödiana või huumori elementidega draamana, siis tegelikult oleks näidendil enam väärtust ja sisukust. Fookuses ei olnud nimelt suurem-kui-elu, karismaatiline, ülevoolav ja natuke lämmatav ning hirmutav, Elsa Jean Krakowski, vaid tegelikult keerles kõik neljaliikmelise pere ümber. Nende heaolul ja õnnetundel. Elsa oli vaid peegel, psühholoog, ergutustüdruk, mentor, õudusunenägu, tagumiku torkija, terapeut, inspiratsioon, eeskuju, abikäsi. Ja potentsiaalne hullumeelne mõrvar? Kuidagi peab ju asja huvitavaks tegema ning sundima pere olukorda, kus nad peavad oma elu üle järele mõtlema ja drastilisi muutuseid ellu viima. Mõnikord aitab pigem piits kui präänik. Mõnikord on vaja hirmu, mitte headust, et asjad liikuma hakkasid. Mõnikord on vaja keegi maha koksata, et teised elada saaksid? Kes, kas ja miks kellegi loos ka tappis, selgub juba teatrisaalis. Vastus ei ole nii must ja valge kui algselt eeldaks.

Abikaasad Lindel, Peter ja Debbie, saavad puhkusel olles tuttavaks särtsaka ja sõnaka, mesimagusa herilase, Elsaga, kes end neil eriti jõuliselt ja "ei"-sõna mitte aktsepteerivalt Londonisse külla sokutab. Kuna viimane on ilmselgelt natuke kahtlane, siis tehakse üks tavapärane google-otsing. Kõigi šokiks selgus, et kohe on paari turvalisse kodusse tulemas tõenäoline mõrvar. Soovitan tähele panna muhedat saateklippi võimalikust kuriteost ja iseäranis, et kes seda peale loeb. Selline mõnus ja positiivne üllatus, passides ideaalselt konteksti ning lisades värvi. See vahepala tõi isegi naeratuse mulle näole. Igatahes, nüüd on pere lõksus, sest ei tahaks ju segast tapjat enamgi närvi ajada ning teda mitte vastu võtmisega vihastada. Mis juhtuma hakkab on see, et kuigi momente, kus Elsa võiks midagi ohtlikku haarata ja kellegi maha nottida, leidub siin-seal mitmeid, võtab soovimatu külaline hoopis pere elu juhtimise üle ning hakkab neid tagant utsitama, motiveerima, ähvardama ning passiivselt agressiivselt viitama, et muutusi on vaja. 

Vaikselt ja perele isegi arusaamatult, nihutab naine nelikut paremasse paika, põhjustades ehk mingite asjadega algselt pahameelt, solvumist ja ebameeldivust, kuid kaugem siht on õilis. Pere muutub, arenevad nende omavahelised suhted, tervis, meeleolu ja elujanu. Kõik edeneb ja reaalsus saab päikeselisemaks. Siiski, taamal terendab ähvardavalt Elsa ja hirm, et millal too küll plahvatab. Tõenäosus, et naine tõesti midagi kurja plaanib, ei ole ilmselgelt tõsi, kuid kuklas kipitas pidevalt idee, et äkki ta mingisugune psühhopaat ja mõrvar ikkagi on. Sa võid olla ju heade kavatsustega, kuid ka nende ajendil võib kellegi maha koksata. Ehk ongi naine selline superkangelane, kes inimesi päästab, ükskõik mis meetoditega, ekstreemsete või lihtsatega. Naine oli nagu enigma, salapärane ning hoomamatu. Nagu tumeda peegli jõuluvana, Mary Poppins või müstilise minevikuga filantroop. Kui üks hetk tundus, et sain Elsast sotti ning kogu vasikavaimustus tema ümber oli asjata, siis viimane stseen pani kahtluse alla kogu selle eelneva uskumuse. Kes on Elsa Jean Krakowski tegelikult?

Siiski, minu jaoks on loo baastalaks perekond -- mees, naine, tütar ja poeg -- , kes sellist raputavat ärkamist külalise näol oma ellu hädasti vajasid. Naine tuli, nägi ja saavutas. Kuidas olla õnnelik? Kas me ise enam õnne üldse ära tunneme? Kas oleme nii harjunud olema õnnetud, sest püüame ühiskonna ootustega sobituda, oma düsfunktsionaalsetes suhetes ja tujudes, lokkavad rahulolematus ning tülpimus? Kas on vaja kedagi väljastpoolt meie mullikest, kes näitab tee kätte ja sunnib julge olema? Ju siis. Meil kõigil on vist oma isiklikku Elsat vaja. Huvitav, kas ta tellimusi võtab või toimetab, nagu mainitud, Mary Poppins, ja ilmub vaid sinna, kus ta ise tunneb, et tema teenuseid on tarvis? 

Veel üks huvitav mõttetera lavastuses oli, et kuidas meie eelarvamused ja usk internetist leitavasse informatsiooni on nii usaldav ja pime. Ükskõik mida sa digimaailmas näed, siis ei kiputa seda kahtlema, vaid pigem võetakse tõe pähe. Selline huvitav meediakirjaoskuse ja kriitilise mõtlemise foon süžeel oli üpris põnev. Valeinfo ja desinformatsioon, vandenõuteooriad ja kellegi canceldamine ei olnud küll fookuses, kuid pakkusid asjalikku kõrvalmõtet. Kas info Elsa kohta online'is oli ikka lõpuks väär? Jäi ebaselgeks, kuigi mis mõju sellel oli perele, oli märkimisväärne. 

Sisu kõrval tuleb välja tuua ka näitlejatööd. Iseäranis peategelast kehastanud Anneli Rahkemad. Mulle tundus, et ta täitis karakteri väga gigantsed kingad ning suutis olla piisavalt grandioosne, sarmikas ja eemalepeletavalt meeldiv ning meeldivalt eemalepeletav. Nagu see üks eakam elujanuline maal elav tädi, kes sul on ja kes sind alati niimoodi kallistab, et hinge kinni võtab, ning oma auraga sind lausa lämmatab. Kraad rohkem oleks võinud ehk aga üle mängida ja vinti keerata. Eriti soovitan tähelepanu kuni lõpuni pingsalt hoida, Peeter Rästase kehastatud, nõmedal ja tüütul vingatsist naabrimehel, kes mind konstantselt kukalt kratsima pani, et miks ta seal on -- mine juba ära! Ta on võtmetegelane kogu süžees. Hästi mängitud (well played, well played)! 

Kokkuvõttes, mitte just kõige etem komöödia, kuid mõnusalt julgustav ja motiveeriv etendus, et kuidas ja miks ennast parendada. Kuidas tahta olla õnnelik ja, reaalselt, olla õnnelik. Väga elujaatav ja helge, arvestades ühiskonna survet, raskust ja laiaulatuslikku masenduse- ja ärevuseepideemiat. Oleme unustanud ära sellise tähtsa asja nagu "õnn." Kas julgemegi enam olla õnnelikud? Kas tunneme õnne ära? Või peab keegi näpuga näitama ja nina sisse suruma? Kas oskame seda enam tahta? 

Kultuurinädal (1): 31. märts - 7. aprill 25 - konverentsid, TMW, teater ja Von Fock

Tervitus!

Uus n-ö rubriigi formaat, kus võtan kokku erinevad kultuuriga seotud ja muud vahvad üritused, milledes nädala jooksul olen osalenud.

E 31. märts:

Plaan oli minna vaatama Endla Teatri etendust "Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga", mis külalisetendusena Tallinnas, Rahvusooperis Estonia. Ootamatult tuli aga e-mail, et näitleja haigestumise tõttu jääb etendus ära ja asendatakse tükiga "Testosteroon". No mis siis ikka! Teater on teater. Aga oleks vist pidanud enam uue pakkumise kohta juurde uurima, sest siinkohal kukkus pihku põrsas kotis. Nimelt, kahjuks, olin "Testosteroonist" suht hämmingus. Ja mitte positiivses võtmes. Üks halvemaid näidendeid mida pika aja jooksul näinud. Kirjutan üks hetk pikemalt eraldi postituses, kuid õrritajana, üks populaarsemaid sõnu laval oli "li'**."

Loe juurde: Endla Teater

N 3. aprill:

1) Koolitajate X Mittekonverents fokuseeris seekord innovatsioonile ja digitaliseerimisele, pakkudes kahe peaesinejana Hollandi innovatsiooniguru, Patrick van der Pijl (Business Models Inc.), ja kodumaa mõtte- ja teaduseliidri, Kristjan Porti, ettekandeid. Kui esimene jäi minu jaoks kaugeks ja liialt kõrgelennuliseks, siis teise jutust leidus tohutult põnevaid mõtteteri ja äratundmisrõõmu.

Kristjan Porti esinemine keskendus sellele, et kuidas inimesed on kiviajast saadik muutustele adapteerunud. Kui iidsetel aegadel oli see aeglane ning toimus nt geneetika kohanemisega uue vajadusega pikema perioodi jooksul, siis mingi hetk oli vahendajaks kultuur, pärimus ja kool. Tänapäeval on aga innovatsioon nii kärme, et inimesed just ei suuda sellega enam hakkama saada ning tekkinud on kõiksugu psühholoogilised, füüsilised, mentaalsed, jne probleemid. Nt põnev oli tõdeda, et sellest kohanematusest tuleneb alateadlik soov asju enda ümber lihtsustada ja kergema vastupanu teed minna (sest nii on mugav ja turvaline -- nagu kaitsemehhanism), nt uskuda populismi, vandenõuteooriaid, jne, sest need annavad kiired ja hõlpsad lahendused kompleksetele teemadele. Nad toimivad kui "kontrolli tagasi võtmine". Sellega käib aga kaasas info manipuleerimine. Käes on kiire ajastu, kus informatsioon ei võrdu tõega, kus kultuuriliselt stabiilse teabe väärtus väheneb, eelmiste põlvkondade tõde ei ole enam tõde, reaalsust ja tõde on vaja pidevalt ümber hinnata, me usaldame tõe AI kätesse, teadmised ja teadus vananevad kiirelt, õppimine, oskused ja kool on ehk vaja ümber mõtestada, hinnas on "fluid intelligence", jne. Need on vaid mõned ideed ja enda analüüsid, milled võtsin Kristjan Porti esinemisest kaasa. Tegu oli tohutult sisuka, mõtlema paneva, otsekohese ja ilustamata vaatega inimkonda hetkel lämmatava kiireneva ajastu murekohtadele ja potentsiaalsetele leevendustele.

Meeldejääv ütlus: Küsimusele, et kuidas lahendada keerulisi probleeme kiirelt ja innovatsiooni läbi viia, oli vastuseks, et surete varsti ju ära, hakate ellu viima! Väga motiveeriv... Päriselt.

Kristjan Port soovitas ka kahte raamatut käsitletud teemadel: Yuval Noah Harari "Neksus"(eesti keeles: Postimehe Kirjastus); Samuel Arbesman "Half-Life of Facts (Why Everything We Know Has an Expiration Date)"

Töötubadest sai osaletud “Kus lõpeb koolitus ja algab coaching, kus lõpeb coaching ja algab koolitus?”, mida viis läbi Reet Treial (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing). Olen tänulik, sest minu jaoks sai pilt selgemaks. Nimelt on väike segadus peas olnud, et kuidas konkreetsemalt eristuvad ja sarnanevad koolitus, coaching, supervisioon, mentorlus. Kuna tänapäeval on kõik äkitselt coachid, mentorid või terapeudid, siis ei ole vast ebaselgus ainult minu peas. Sessioonilt võtan kaasa toreda keelerikastamise ja kodumaiseks versiooniks kohandatud sõna "koots" (ehk siis coach), mis ei ole vist edukalt massidesse läinud.

Loe juurde: Koolitajate mittekonverents koolitus innovatsioon ja digitaliseerimine ja Vaata järele: X koolitajate mittekonverentsi esimene päev | EPALE

Mittekonverentsi korraldavad koostöös Sihtasutus Kutsekoda/EPALE keskus Eestis, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras ja kaasa aitab Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liit. Suur aitäh, kniks ja kraaps!

2) Tallinn Music Week, 1. päev

Tallinn Music Weeki avamise pidulik vastuvõtt toimus Von Krahlis ning kõnedega kostitasid nii festivali juht ja asutaja, Helen Sildna, kui Tallinna linnapea, Jevgeni Ossinovski, kui nt Piletilevi, Music Estonia, Telliskivi Loomelinnaku esindajad. NÖEP oli isiklikult kohal, et külalisi oma ettevõtte SÜNK giniga kostitada. Vahvaim seik oli aga Keychange inspiratsiooniauhinna kätte andmine. Keychange on nimelt rahvusvaheline programm, mille raames püütakse edendada enam soolist võrdõiguslikkust ja tasakaalu muusikamaastikul- ja äris. Nad arendavad, pakuvad ja viivad läbi treeninguid, mentorlust, võrgustumist, konverentse, showcase võimalusi, huvigruppidega tööd ja palju muud, et vähem esindatud saaksid rohkem n-ö püünele.

Loe juurde: Keychange

Päev oli olnud pikk ning mahti ja aega muusikat kuulama minna meeletult ei olnud, kuid üks esineja sai ikka neljapäeval ära kaetud. Puhta juhuslikult sai mindud F-hoone Musta Saali, kus leidis aset programm Made in Canada. Kavast esimesena astus üles Torontost pärit Omega Mighty, kes võttis sõnatuks. Kui mõelda Kanada peale, ei ole koheselt silme ees Kariibide vaib, pigem ikka vahtraleht, vahtrasiirup, lumi ja metsad. Lavale astus kaunis mustanahaline särtsakas diiva (selle positiivses mõttes), ülinapis lavakostüümis ning küttis saali kuumaks nii laulu, tantsu kui karismaga. Muusika läks mulle üllatavalt hästi peale, sest oli rütmikas, kaasahaarav, meeleoluka ja mõnsa fiilinguga, selline lahe mix popist, R&Bst, reggaest, võrratute soojamaasaarte maitsega. Lisaks, omas laulja ka asjakohaseid tantsuvõtteid, mis temperatuuri veelgi tõstsid. Muusika oli igati nauditav, seda võib täitsa kuulata ka TMW väliselt. On asjakohane jätkuvalt tõdeda, et iga kord kui satun mõnele TMW esinejale otsa kogemata, on kogemus just kõige vingem. Ei tasu laskuda stereotüüpide lõksu, vaid lasta ennast Kanadal üllatada.

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

R 4. aprill:

1) "SPIN on Eestis ainulaadse mudeliga spordil põhinev ja teaduslikult tõendatult mõjus noorte arenguprogramm. SPIN-programmi eesmärk on arendada ja tugevdada selles osalevate noorte sotsiaalseid ja enesejuhtimise oskusi ning tuua läbi spordi noortele rõõmu."

Tegu on ägeda ning tänuväärse programmiga mille inspiratsioonikonverents oli tõesti inspireeriv. Teemaks "Sport laste heaolu jaoks: kaugel oleme?" Ettekandeid tegid nii Gerd Kanter kui esinejad politseist, Siseministeeriumist ja programmi meeskond. Fiona Chambers (University College Cork) esitlus Icehearts Europe initsiatiivist jäi enim meelde, sest käsitles noorte füüsilise ja vaimse tervise epideemiat, ning viskas õhku mitmeid intrigeerivaid mõtteid ja fraase: "Data is the new oil", digital well-being, data tsunami, jne. Töötuba ja n-ö näidistrenn programmis rakendatavatest sotsiaalsetest ja enesejuhtimise oskustest oli isegi minusugusele pahurale põssale väga kaasahaarav ja meeleolukas. 

Kusjuures, SPINil on eraldi tüdrukute grupid, mis on äärmiselt tähtis ja kiiduväärt, sest nagu ühest esitlusest välja tuli, ning mida ma ise tegelikult ka tean juba, on see, et: "Vähemalt kahenädalasi depressiivseid episoode on viimase aasta jooksul tüdrukud kogenud kaks korda sagedamini kui poisid". Tüdrukute vaimne ning füüsiline tervis on drastiliselt kehvas seisus: "Igapäevaseid tervisekaebusi on kolmandikul poistest ja koguni pooltel tüdrukutel." SPINi sugused ennetusprogrammid on kõrgelt väärt, sest iga üks euro, mida sinna investeeritakse, toob tulevikus tagasi või hoiab kokku mitu eurot, sest säästetakse laste, kes kord täiskasvanuks saavad, tervise- ja muude riiki potentsiaalselt koormavate väljaminekute osas (nt politseitöö, töötus, jne).

Meeldejääv ütlus: Tõsiasi, et emotsionaalne väärkohtlemie on spordis kuidagi normaliseeritud, kriipis hinge ning jäi mõttesse. Samuti fakt, et see nii olema ei peaks, ja me ei tohiks seda aktsepteerida, sest "nii on spordis alati olnud" ning "võitjaid kasvatatakse sedasi."

Loe juurde: SPIN-programmi inspiratsioonikonverents - Spin-programm

2) Tallinn Music Week, 2. päev

Telliskivi Loomelinnak ei ole just võõras, kuid tihtipeale satun sinna pigem sööma, etendusele või Fotografiskasse. Kunstile ma, kahjuks, niiväga seal fokuseerinud ei ole. Telliskivi Loomelinnaku kunstituur andis hiilgava võimaluse see auk likvideerida. Giidiks värvikas ning ergas, Bianka Soe (kelle koloriidne riietus, kärtsroosa huulevärv, kihvtid neoon sõrmused ja kogu stiil olid ägedalt pilkupüüdvad), Loomelinnaku sisujuht. Pärast tunnist ringkäiku võin nüüd kindlalt öelda, et vaatan territooriumit hoopis teise pilguga kui järgmine kord sinna asja, ning avardan oma apluaad, et miks sinna üldse minna. Kunsti fookusega siis, lisaks muule vanale. Läbi sai käidud mitmeid galeriisid, millest on varem tuimalt mööda tuisatud, kuid ka peidetud pärleid nurga taga ning, loomulikult, keskpunktina mõjuv, Fotografiska. 

Eelnev päev sai mööda käidud Kuppel Galeriist, kus naine põlvitab, ümerringi uhked lillekimbud. Sai sõbrannaga arutletud, et kas mingi performance ja vane tüdruk, et peab niimoodi seal pikalt kössutama. Tuleb välja, et tegu ei ole elus isikuga, vaid mannekeeniga. Sõnum on väljapanekul lihtne, kuid lööv. Keskendub see lähisuhtevägivallale ning kirjeldab seda kuidas naised ei vaja lilli või ilusaid asju, vaid inimväärikust, ning lilled ja ilusad asjad on kui vahetusvääring, mis tuleb kuidagi välja teeninda. Niisama ei kiputa neid andma. Autorid on Marta Vaarik ja Viktoria Martjanova, ning installatsioon "Lilled talle" avati naistepäevaks.

Kolme Puu Galeriis, mis on mul siiani eriti hooletult märkamata jäänud, kuigi kõnnitud sealt mööda on hulgi, on leidnud keskpunkti Trumpi vastaste protestide fotode eksponeerimises, mis toimusid USAs 2017. aastal. Mehe taasvõimuletulek on tekitanud paljudes rõõmu, kuid sama  ohtralt hämmingut. Nagu autor, Mik Olli, kirjutab, "tsükkel kordub". Kas liigume, nagu pealkiri viitab, "Edasi või tagasi?"

Mitmeid kordi olen mõeldnud, et pean üks hetk astuma sisse Juhan Kuusi Dokfoto keskusesse, kuid ei ole olnud mahti. Nüüd see võimalus end paljastas. Keskuse kaasjuhataja, kuraator, turundusjuht, Toomas Järvet, oli lahkelt nõus grupile väikest ekskursiooni tegema ning mehe entusiastlik ja avatud tutvustus on kindlasti üks põhjus, miks sammud üks hetk sinna tagasi suunan. Keskus ise on pühendatud Eesti ühele rahvusvaheliselt tunnustatumale Eesti juurtega dokumentaalfotograafile, kes elas ja töötas Lõuna-Aafrikas. Mehe loomingu edasi andmise, tutvustamise ja uurimise kõrval on keskuses väljapanekuid ka teistelt kunstnikelt. 

Hetkel on võimalik külastada valulist, kuid südamlikku näitust meie hõimurahvast, ingerlastest: "Ingerlased – peidetud lood." Autoriteks Lea Pakkanen ja Santeri Pakkanen. Mõlemad ingerisoomlased, kes oma rahva heaolu ja käekäigu eest kunagised ning kaasaegsed võitlejad. Teada sai põnevaid fakte, nt Ingerimaa kubermangu pealinn oli Narva; Eesti Vabadussõjas oli eraldi ingerisoomlaste polk ning nende teeneks oli, muuseas, et Tartu rahulepinguga määrati Narvast idapoolne jõetagune ala Eestile, kus tekkis Eesti-Ingeri; neid represseeriti nii 20ndatel kui 30ndatel, kuigi lubati kultuuriautonoomiat Venemaa koosseisus. Nende saatus ei ole just helge olnud ning eriti kurb oli nende sõja jalust evakueerimine ning hiljem, eriti julm, tagasisaatmine NSV Liitu, mida nõudis Talvesõja rahuleping. 55 000 ingerisoomlast sunniti jõuga tagasi ning elu ei läinud grammigi helgemaks. Aga rohkem saab juba lugeda näitust ennast külastades. Enim emotsioone tekitas saunauks, mis siiani säilinud, ning millel kirjas "Hüvasti, vanaema, ära nuta ega jää meid igatsema." Pere kolis Soome (1991), vanaema jäi Venemaa Karjalasse. Ingerisoomlased, nende keel, kultuur ja rahvas peaaegu, et hävitati. Hetkel on nad laiali paisatud eri riikidesse, nende kodualadel Peterburi ümbruses on neid tänapäeval vaid tuhande ringis. Venemaal antud näitus keelati, sest "moonutab ajaloolisi fakte."

Loe juurde: Dokfoto | Juhan Kuusi dokfoto keskus

Telliskivi Loomelinnaku Galerii väljapanekuks on Sohvi Viigi "Pooldumine". Just nädal tagasi kiirustasin mööda seda koridori ja, häbiks, pean tunnistama, et ei vaadanud kordagi teostele seintel. Minu üllatuseks, tuleb välja, et tasub pilku tõsta ja ringi uudistada, sest poeuste vahele on peidetud fotod, mis kirjeldavad emaks saamise dilemmade üle nagu rutiin, väsimus, füüsilised-, emotsionaalsed- ja hormonaalsed muutused. Huvitav on tõdeda, et tõesti kiputakse algusperioodi pärast lapse sündi unustama või idealiseerima ning meelest kaob selle tohutu kurnav ja raske taak. Näituse esitus oli abstraktsemini lahti mõtestatud, ning kui tausta ei teaks, siis vast ei oleks suutnud teemat ja nähtut kokku liita. Samas, kui kontekst on välja öeldud, on teosed igati paslikud. Foto pealkirjaga "Neitsi" oli veidralt lõõgastav, kuid, üheaegselt, ka rahutuks tegev. Unelev, kuid ärgas. 

Telliskivi Loomelinnakul on aga, lisaks, Väligalerii, millest ma taas kipun pimesilmi mööda vaatama. Seal on hetkel eksponeeritud Riina Varoli "Fragmendid kollektiivsetest unenägudest", mis illustreerivad individuaalseid või ühiseid unenäolisi momente elu kulgemisest. Erinevaid unistuste fragmente. Väljapanek pakub oma varieeruva tooni ja sisu tõttu igale ühele midagi, mis vaatajaga resoneerub. Rannahetk oli tore.

Ma ei ole just suur kaasaegse abstraktse kunsti austaja, ei ole lihtsalt minu maitse. Kellele see aga peale läheb, tunneb kindlasti rõõmu Vaal Galerii väljapanekutest. Hetkel on kuni 19. aprillini üleval näitus: Rühm T & Vaal 35 "Määrdunud lumi", kus esindatud Raoul Kurvitza, Urmas Muru ja Peeter Pere looming. Esiteks, ma ei olnud sellest kunstigaleriist üldse teadlik ning ta on mõnusalt nurga taga veidi peidus. Koht oli avar ja rahulik, ning seal oleks lõõgastav lihtsalt istuda ja kunstil enda meeli paitada lasta. Ehk olid Peeter Pere teosed mulle kõige enam söödavamad, sest illustreerisid suuresti erinevat arhitektuuri ning neil oli fookus, raam, teema ning konkreetsus. Teise kahe kunstniku looming jäi mulle kaugeks ning ei leidnud ühist sagedust. Kuigi, julged värvid ning energia olid selgelt tuntavad ja hinnatud. 

Loe juurde: Vaal

Ja lõpp-punktiks Fotografiska. Tavaliselt on seal üheaegselt üleval kolm eri näitust. Nagu seekordki. Jooksin need kõik kiirelt läbi, sest plaan on tagasi tulla, põhjalikumalt tutvuda ning pikemalt kirjutada. Iseäranis paelus oma visuaalse keele ja kaose ning kauniduse poolelt Feng Li "Valged ööd imedemaal". Kuid ka Lembit Peegeli, Eesti kuulsa spordifotograafi, "Peegel/Pildis" oli väga paeluv.

Tähelepanek: Olen alati hääldanud Fotografiskat kui rõhuga ühtlaselt, kuid tuleb välja, et see on vist väär. Rõhk peab olema "graf" osa a-tähel. No jah, iga päev õpib midagi uut.

Peatutud sai kodumaise staari, Edward von Lõnguse, selfie seinamaali juures ja juba mitmendat korda imetletud Portugali tänavakunstniku, Bordalo, ülivinget lendorava installatsiooni. Viimast silman alati kui sinna juhtun sattuma. See on vaieldamatult üks minu lemmikuid. Ja mis värk on nende mini mustade kasside piltidega?

Loe juurde: TMW 2025 Telliskivi Loomelinnaku kunstituur ja Galeriid - Loomelinnak

Ja nüüd peamise tõmbenumbri, muusikalise menüü, juurde. TMW 2. päeval sai külastatud viit asupaika ning nähtud viit artisti. 

Motovilov Trio oli esimene esineja esimeses peatuspaigas Classical:NEXT programmis Telliskivi Rohelises Saalis. Klassikaline muusika on midagi, mida kuulata ükskõik millal, kus ja kuidas -- see passib alati. Kui kaasaegse suunitlusega looming võib võõraks jääda, siis klassika on klassika ikka põhjuse pärast. Neoklassikale rõhuv Motovilovi Trio Eestist oli võrratu avapauk teisele TMW päevale. Hingeline, meloodiline ja tõeline esteetika kõrvadele. Olen pigem konventsionaalse ilu asutaja ka muusikas ning selgejooneline, meloodiatele rõhuv ning võimalikult vähe eksperimentaalne traditsionaalne helilooming on minu meelele parim. Suured tänud hiilgava etteaste eest!

Järgmine peatus: Fenno-Ugria õhtu F-hoone Mustas Saalis, sest ansambel Kännu Peal Käbi on lihtsalt liiga intrigeeriv nimi, et seda mitte kogeda. Kohe oli äge märgata ka publiku muutust nt võrreldes eelmise päeva, Made in Canada, vaatajatega, sest külastajate hulgas oli märkimisväärselt palju eakaid. TMW toob tõesti kokku laia ampluaa kuulajaid ja pakub igale maitsele midagi. Kuulata sai "tüüpilist", kuid aegumatut, rahvaloomingu leelotamist ning erinevaid värvikaid pille. Grupi taust oli niisamuti koloriidne, hõlmates esindajaid nii liivlaste kui ungarlaste hulgast. Tore oli kontakti saada oma rahvusjuurtega.

Edasi Funk Embassy'sse Von Krahlis, kus poisid panid valgetes traksipükstes lava huugama nii saksofoni, kitarri kui süntesaatoriga. Publik oli noor ja energiline. Funk, aga minu lemmik n-ö jäätise maitse ei ole, ükskõik kui vinge ja vahva. Põgusalt sai kuulatud ka Baltikumi tegijate programmi, Cindy & Kate, Kivi Paber Käärid saalis. Peab tunnistama, et tegu oli kõige ebamugavama kogemusega, sest ruum väike, pilgeni täis ning nühkimist ja hõõrumist rohkem kui talutav oleks. NIKA GANGAt oleks aga hea meelega enam kuulanud, sest see viiv, mis kõrvu jõudis oli maagiline, ulmeline ja lendlevalt hüpnotiseeriv. 

TMW selle aasta vaieldamatu tipp-hetk oli ÅÄÖ...Sounds Swedish programmis esinev Malin Verheij Uus Laine baaris. Rootsi põhja osa tipus elav, oma majakeses ülejäänust maailmast eraldatult, kus teatud hetkedel aastas pimedaks ei lähegi, jalutada võib päevi, ilma, et ühtegi inimest näeksid, ainult koskesid ja põtru võib kohata. Naise muusika oli nagu tema elupaik, haldjalik, maaliline ning lõõgastav. Selline pehme ja pastelne pop, mille keskpunktiks naise kaunis ja kõlav hääl. Õhkkond oli sume, muusika oli köitev ning nagu silitus kõrvadele -- tundsin hetkeks, et olen ise seal Rootsi metsas, kus pole hingelistki ning tegelen metsa- ja looduskümblemisega. Suurepärane punkt minu 2024. aasta TMW elamustele. Aitäh Malin!

Loe juurde: Malin Verheij

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

L 5. aprill: 

Üllatus-üllatus. Võitsin Facebooki mängus omale endalegi šokiks Improteater Impeeriumi impromaratoni passi. Ma ei ole just tihe loosivõitja, seega, kui ikka õnn naeratas, siis tuli aktiivselt võimalust etendusi külastada tõsiselt võtta. Ankru 10 Kopli nurgataguses, äärmiselt õdusas ning koduses, trupi saalis sai ära vaadatud, siiski, vaid kolm etendust (noh, kuus, kui arvestada, et tunni sisse punnitati kaks showd). Programm algas ise juba hommikul kell 12.00 ning viimane startis 23.30. Toimus ka võidumäng nende vahel, et kes kõigil seitsmel tunniajasel sessioonil osalevad, peibutuseks Improteatri järgmise hooaja pass. Sain aru, et päris suur hulk rahvast võttis väljakutse ette ning tassiti kaasa isegi toidutermosed ja söögipoolist, et maraton koos näitlejatega üle elada. 

Õhkkond oli äge, seltskond oli entusiastlik, ettevõtmine originaalne, meeleolu super! Saalid kõigil kolmel etendusel, mida mina külastasin, peaaegu, et täis. Huvi oli! 

14.00:

"Võtab sõnatuks" ehk komöödia väljamõeldud keeles"

Minu hinnang: 2/5 -- Keskendudes pigem jalga tagumikku füüsilisele- ja situatsioonikomöödiale. Ei ole selline stiil minu huumori maitsele sobiv ning emotsiooni ei tekita. Ehk, võib-olla siis, et ärritust ja tüütust. Sünnitus, ema juubel, Titanic, ... tore, kuid ei kõnetanud. 

"Improv Comedy in English"

Minu hinnang: 3/5 -- See oli päris meeleolukas ja lõbus! Mängiti erinevaid mänge, kus publik sai kiiduväärselt palju oma panust anda, nt kirjutada suvalisi fraase, mida suvalisel ajal sketši käigus koomikaks öeldi, pakkuda sketšide jaoks erinevaid teemasid, kohti ja konteksti, jne. Eriti meeldejäävad oli laused "Thank you for the music" ja "Don't stop believing" III Maailmasõja taustal, mis ideaalselt neisse lambikatesse hetkedesse passisid, kus need kõlasid; ning seik koolitualetis koos õpetaja ja õpilasega, mida esitati nii ooperi, õuduse kui dokumentaalina. Tulemused olid siiralt vaimukad. Osad sketšid olid tõesti naljakad, mõned, nt emotsioonide muutus (kus oli ka omajagu häid kilde seoses lehtede riisumise ja maksude kogemusega), mis jäid natuke punnitatuks. Muuseas, alati on mõnus vahvat eesti aktsenti inglise keeles kuulda ning on pats õlale ära teenitud, et selle etenduse loomisel on arvestatud ka välismaalastega (keda isegi paar tükki saalis leidus).

16.00:

"Shakespeare ehk improviseeritud värsskomöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Mitte ülemäära naeru välja kiskuv, kuid teravmeelne, asjakohane ja algmaterjali suurepäraselt käsitlev, et luua absurdne, kuid narratiivselt värvikas tervik. Shakespeare'i näidendites on kindlad teemad, mis roteeruvad, ning nende koondnimekirjast, sai publik valida fookuse antud tükile. Selleks sai: "sugulase tahtmatu tapmine. ei tunta ära." Ja nii pandigi valged kraed kaela ümber ning lahti rullus intriig ja tragöödia jäätisemeisterdamise maailmas. Nimelt varastas õde vennalt kolmanda õe (keda teised ei teadnud, et on sugulased) salapärase retsepti -- banaani ja mustika (ennekuulmatu!) kombo jäätise. Kõnepruuk oli vanaaegne ja värsilik, dialoog kohati riimuv, kuid alati voolav. Meelde jäid vaimukad fraasid nagu "Siin on banaanikoor maas, huvitav, mis nüüd juhtuma hakkab" ja Lendan nagu pulk jäätise järgi". Ma olen veendunud, et isegi Shakespeare oleks selle näidendi üle uhke ja oleks segaduses, et kas see ikka äkki tõesti tema looming ei olnud. 

"Matsirahvas"

Minu hinnang: 4/5 -- Aina paremaks läks! Saades publikust vanasõnana keskse teema: "Ilu ei sünni patta panna", rullus lahti ootamatuid pöördeid ja keerdeid täis vanade eestlaste rahvuslugu, mida keegi ei ole varem kuulnud. Nimelt, sai koleda targa naise, tolle pimeda targa mehe ning nende uksele ukerdava päkapiku seiklustest Kalevipoja isa sünd. Ehk siis Kalevi saamise lugu. Kalev kohtas juhuslikult veel Andrest, teist müütilist ja ikoonilist tegelast meie rahvakirjanduses, ning koos viidi läbi võistlus, et kes suudab kõige kauem vaiki olla. Ega soomlasedki kõrvale jäänud, sest targa naise tark mees oli meie hõimurahvusest, sest Eesti erinevaid dialekte Tarvo Krall edukalt teha ei suutnud. "Voi, voi, voi" ja "hüvä" tulid keelele aga hõlpsasti. Teemadeks olid, lisaks, kaske!, kaerakile, Rõngu (pagar), kasemahl ning muud kodumaised väärtused. Muhe etendus oli. Naljakas ja kodumaise kama maitsega. Nämma.

18:00

"Kirjanik AI eksklusiivsetel tekstidel"

Minu hinnang: 5/5 -- Päeva parim! Vaieldamatult. Kes oleks võinud arvata, et AI nii koomiline suudab olla. Muidugi, näitlejate ja publiku antud infokildude põhjal, kuid see oli tõesti geniaalne, et mis lustaka jama robot kokku klopserdas. Selle tegid, loomulikult, veelgi vaimukamaks kolm meest, kes täiega seda tohuvabaohu nautisid ja vinti üle keerasid. Kolm endist klassivenda on saunas ja konflikt seisneb selles, et kes oli kõige suurem kloun kooliajal. Robot jääb aga robotiks ning päris kõiki detaile ta täppi ei pannud, sest ühe tegelase nimeks sai Tonis, mitte Tõnis (iga kord kui näitlejad pidi end tahtmatult parandama, sest kippusid Tõnis ütlema, oli koomiline), ning leil loksub, leib sumiseb ja leil vuliseb. Sõnade tähenduse ja reaalse kasutuse osas vajaks AI vist veel natuke abi. Naljakaid detaile ja olukordi loos oli ohtralt. Mõned meeldejäävad märksõnad: tossudega sauna, kulmufriik, biohacking, "Leili on saunas? Ah, Leili!", naised saunas rääkisid lõpp-punkt, ossist Tonis, kustutuskumm kukkus kogemata kinga, pimekohting. Kui AI loodud osa sai läbi, improviseerisid mehed veel edasi stseene kolme klassivenna tulevikust ja tegemistest, mis olid jätkuvalt hiilgavalt vaimukad ning lollakad. Super esitus ja super sisu!

"Romantiline komöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Jah, tõesti, nagu päris pesuehtne romantiline komöödia. Armukolmnurk, dramaatiline finaal lennujaamas ja puha. Taaskord said näitlejad inspiratsiooni publikust ning loodud sai karakter, Maarja, kes on raamatukoguhoidja. Tema potentsiaalseteks kallimateks kolleeg ja lasteosakonna turvamees. Viimane, muide, kaitseb raamatuid laste eest. Nagu üks Hollywoodi 90ndate Meg Ryani lembelugu, päriselt. Huumorit ei olnud nüüd kulbiga kasutatud, sest fookus oli improvisatsioonil, kuid, taaskord, oli kogu kupatus kokku üpris totakas ja vaimukas, ning siin-seal leidus tõesti kvaliteetseid kilde. Nt jõuab Maarja koju, kui juba lapsed magama pandud, ning tal tekib küsimus, et kui kaua see Rahvusraamatukogu küll lahti on, 50+ pidu oli kohmakalt naljakas, turbulents Tartu lennukis, mis sunnitud tagasi Tallinna sõitma, oli päris tore, ja see üks koloriidne klient raamatukogus, kes muudkui kaebles ja nõudis ("Tahan kõvade kaantega raamatut!"), oli hea vahepala. Tegu on kahtlemata ühe etema romantilise komöödiaga, mida kaua näinud. Tänapäeval ei tehta neid enam nii häid kui ikka kuldsel ajal 90ndatel Hollywoodis. 

Aitäh, meeskond, Erki Aule, Mairi Tikerpalu, Tarvo Krall, Rauno Kaibainen, Kati Ong, Maarius Pärn!

Loe juurde: Improteater IMPEERIUM - kujutluse võim!

P.S. Muuseas, ei ole mul tavaliselt sinna kanti just asja. Põhja-Tallinnasse ja Koplisse satun üliharva, kui kunagi. Avastasin etendusi külastades kaks vinget toidu-joogi-poe kohta: REaD raamatupood, mis on nii lahe ja super, et võttis sõnatuks, kui mõtlesin, et lähen teatrist otse WC-sse ja avastasin end, kui Alice Imedemaal, hoopis ägedast raamatu-antikvariaadipoest. Sinna lähen kindlasti veel, et põhjalikumalt seda võlukoobast ja sealseid aardeid inspekteerida. Kopli Köök oma retro sisustusega oli mõnus ja nostalgiline. Meil endalgi kunagi olid kodus nt need mustad kõlarid, mis ruumi lae nurkades paigutusid. Väga stiilne!

Loe juurde: Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Loe juurde: KOPLI KÖÖK -

P 6. aprill:

Vaatasin Jupiterist järgi "Von Focki" esimese hooaja viimase episoodi (kokku neli osa), mis viis kenasti finaali esimese raamatu sisu. Kindlasti võtan ette teisegi hooaja, et teose järjega tutvuda. Ma ei ole nimelt teist raamatut veel lugeda jõudnud.

Lugesin "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood" läbi juba ammu. Ta oli okei, kuid ei midagi meeletult märkimisväärset. Mõnus muhekrimi, mille teeb eriliseks selle keskkond, milleks siis Eesti Baltisakslaste aadlike elu, melu ja mõrvad 19. sajandi suuresti Lahemaa rahvuspargi territooriumile paiknevates mõisates. Kuulsad Sagadi, Palmse, Vihula, on ju kõigi poolt tuntud ning armastatud ja, vähemalt üks kord klassiekskursioonide käigus, aktiivselt külastatavad. Mõisamaailmal Eestis on mingi müstika, mingi maagia, mingi salapära, mingi glamuur, vaatamata sellele, et ajalugu ise on ju põlisrahvale üpris valuline nende mõisnike kepi all. Igatahes, on suurepärane kui mõni Eesti raamat saab ekraniseeringu, eriti krimka, eriti niivõrd kvaliteetse produktsiooniga. Detektiivilood on sarjade maailmas juba pikalt pikalt laineid löömas ning oli paras aeg, et ka Eesti ühe kokku vorbib. Kas see ka õnnestus? Arvestades, et olin omajagu pettunud Apteeker Melchiori suure lina versioonides (süžeelised pretensioonid), siis ootused olid kõrged. Pidin, siiski, pettuma ning mitte visuaalselt poolelt, mis oli võrratu. Vaid pigem, taas, sisuliselt. 

Esmalt positiivne. Oeh, kui kaunilt on kogu mõisaelu, ruume, sisustust, loodust, tegevusi, tegelasi ning kogu nähtavat poolt tabatud ja filmitud. Sari näeb kallis ja hoolega tehtud välja. Iga kaader tundub kui detailideni läbi mõeldud, just õige nurga alt, ning igati silmailulisest esteetikast lähtudes. Seda oli lust vaadata. Nii mõisaid, kostüüme, ilusaid karaktereid, ja kogu produktsiooni. Näitlejate kohta ei saa ka eriti halba öelda, sest kõik oli tibens-tobens, usutav ja asjakohane. Natuke harjumatu ja kohmakas oli Maria von Nottbecki näitleja suu liikumise ja peale loetud teksti ebakõla, sest näitlejanna rääkis inglise keeles, kuid dubleeritud oli selle otsa eesti keeles. Rahvusvahelisel projektil on omad eripärad, kiiksud ja kompromissid.

Ma ei mäleta kõiki üksikasju raamatust, kuid minumeelest Paulil õde ei olnud (kuigi mulle lisa täitsa meeldis), preili von Nottbeck oli palju särtsakam ja nipsakam, ning eestlaste siunamine oli üks põhilisi meelelahutusi tegelastel. Viimast aspekti telesarjas ei kohanud kordagi! Mäletan, et mind lausa häiris see meie rahvuse kallal ilkumine ja nokkimine, ning õnneks, või õnnetuseks, ekraniseering jättis selle nõmeduse ära. Tark valik. Või mitte, sest selline käitumine lisas autentsust konteksti, meeldigu see mulle isiklikult või mitte, ning tegi loo palju värvikamaks. Sellega seoses koorus lahti minu üks põhilisemaid kriitikaid sarjale. Nimelt oli tulemus veidralt kuiv, puine, tuim, plass ning elutu. Jah, peab tunnistama, et pole ammu enam naernud nii nagu selle preestri teksti peale seal matusel, kuid dialoog ja kogu dünaamika sarjas oli kuidagi energiatud, sellised ühenda-punktid muljega, ning visuaalselt kaunis, kuid tühi. Ma, samuti, täpselt ei mäleta, et kas raamatus ainult külastati üht mõisa ja küsiti kaks küsimust, siis jälle järgmist, ja küsiti kaks küsimust, jne, kuid selline tilkumine sarjas mõjus tüütu ning venitamisena. Üleüldse jäid tegelased, nende motivatsioonid, omavahelised seosed ja olemused kuidagi kaugeks, arusaamatuks. Midagi mõjus kõiges kokku kuidagi konarlikult ja seostamatult. Eemalviibivaks ja uduselt. Positiivselt kohalt, intromontaaž ja muusika olid vinged. Tuletasid meelde klassikalist Poiroti sissejuhatust.

Kokkuvõttes, silmadele nagu sefiiritort, ajule nagu kuivatatud leivakoorikud. Viimane on tegelikult maitsev ja hea snäkk, kuid koguses on võti. Sari oli liiga palju leib, kui oleks pidanud olema enam tort. Aga, kordan, väga äge, et selline projekt on ette võetud. Kindlalt nagu raudnael olen teleka ette end seadmas kui tuleb teine hooaeg. Rohkem lahedaid kodumaiseid produktsioone, kodumaisel lähtematerjalil, eriti kodumaisel krimka žanril, põhinevaid.

 

Loe juurde: Von Fock | Jupiter | ERR

Loe juurde: Harrastuskriitikud: Raamat: Krimi eri "Vaikne elu maal" ja "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"