Elamus: Balloon Tallinn ehk seiklused Tallinna linna kohal!

Tere ilusat nädalat!

Balloon Tallinn altpoolt vaadatuna

Elamus: Õhulend Balloon Tallinnal
Asukoht: Tallinna Sadama A-terminali ja kruiisiala vaheline ala
Kuupäev: 20. august 2016
Hind: Kohapeal 40 eurot, veebist 25 eurot täiskasvanu



Laupäeval, 20. augustil seadsime sammud Tallinna Sadama poole, et järele proovida, kuidas Tallinna linn 120 meetri kõrguselt välja paistab.

Õhulend toimus umbes iga 15 minuti järgi ja kui kohale jõudsime, oli Balloon Tallinn just õhku tõusmas. Seetõttu astusime läbi kõrvalasuvast Sushi Plaza Pop-Up Lounge'st, et kohvi juua. Väga mugav, et selline söögi-joogi koht kohe käepärast võtta on.

Kui meie kord oli õhulennule minna, olime kõik põnevil. Närvikõdi oli palju, sest meie seas oli neid, kellele kõrgus tekitab õõvastuse ja paneb jala tudisema või lausa seest keerama. Mina isiklikult küll kõrgust ei karda, aga eks minulgi oli vaimusilmas tegemist pisikese ja imetillukese korvikesega, kuhu meid kõiki nagu kilud pütti pannakse ja mis siis õhupalliga koos lendlema läheb. Reaalsus oli õnneks märksa turvalisem.

Tallinna vanalinn ja osa Linnahallist

Balloon Tallinn on lihtsustatult öeldes hiigelsuur heeliumiga täispuhutud õhupall, mis on maa külge kinnitatud trossiga. Seda lastakse trossiga kuni 120 m kõrgusele. Õhupalli gondlisse mahub kuni 30 inimest ja gondel on ehitatud nii, et gondli põhjas on suur ovaalne auk ning gondli sees on koridor, mis on ääritsetud metallvõrega, nii et välja näeb, aga välja ei kuku. Põhimõtteliselt saab tervele gondlile ringi ümber teha, et Tallinna kauneid vaateid pildistada ja imetleda. Imetillukesest korvikesest minu kujutelmades oli asi õnneks väga kaugel. Ruumi oli nii liikumiseks kui ka üksteisest möödumiseks kui tahtsid gondlile ringi peale teha. Tegemist oli tõepoolest ikkagi pigem turvalise lendava laevaga, mis eriti isetegevust teha ei saa, sest vintsi külge kinnitatud tross ei lase.

Tallinna Linnahall ja rannajoon

Kui olime end õhupalli gondlisse saanud, uks kenasti meie järel lukku pandud, siis seletas meie reisijuht ka turvareegleid, et peamine on et õhupall kreeni ei lähe. Meile jagati infot, et õhupall tõuseb kuni 120 meetri kõrgusele ning et kogu sõit võtab umbes 15 minutit.

Õhkutõus oli äge! Kui esimestel meetritel hoidsin igaks juhuks käepidemest kenasti kinni, siis paarikümne meetri möödudes jalutasin juba rahulikult mööda gondlit ringi, uudistasin vaateid ja tegin pilte. Vaated olid muidugi imelised - nii merele, kruiisilaevasadamale, Kalamajale kui ka vanalinnale. Ilm oli ka imeline, päike paistis, tuulevaikne, mõni üksik pilveke taevalaotuses.

Soome laht ja kruiisisadam

Minu arvates oli Tallinn õhust natuke teistsugune kui ma seda oma lennureisidelt tean. On ju küll ja rohkemgi veel lennukiga Tallinnast nii õhku tõustud kui ka maandutud, aga tõsiasi, et õhupall tõusis aeglaselt õhku ja tuli ka maapinnale tagasi aeglaselt, siis oli aega detailidesse süveneda.

Linnahalli kuju õhust on ilus! Vaatamata sellele, et hoone ise on vana, väsinud ja hooldamata, on ta arhitektuur põnev, eriti just õhust vaadates.

Vanalinna vaated on kindlasti nagu mulle, nii ka teile, märksa tuttavamad, aga kaunid vaatamata sellele. Terve sadamapiirkond oli samuti põnev ülaltvaates, sest sinna ehitatakse kogu aeg nii palju juurde. Ma isiklikult ei teadnudki, et Tallinnas on ka väike jahibassein, kus oli päris palju erinevas suuruses ja kujus jahte.

Kui sellele lisada ka terve Tallinna lahe vaade koos Pirita rannajoone, mere ja merelolevate purjekatega, siis oli kogumulje imetlusväärne. Sellepärast tunduski kogu reis liiga lühike. Alles jõudsime õhku ja saime vaateid imetleda, kui juba järsku olimegi tagasi all. Ma oleks väga tahtnud kauem õhus olla. Loodetavasti saab Tallinna kohal millalgi tulevikus samasuguse õhupalliga juba pikemalt seigelda - siis juba lennates. Minus on nähtavasti peidus piisavalt palju seiklushimulisust, et nautida ka ühte pikemat ja ka ilma trossita maa külge kinnitatud õhulendu õhupalliga. See oleks samuti vinge, aga see eeldab juba inimesi, kes oskavad heeliumõhupallidega ka navigeerida.

Lõpetuseks üks väike märkus ka. Igaks juhuks tasub arvestada sellega, et te ei saa õhupallisõitu just sel ajal ja sel kuupäeval, kui te seda soovite, sest see, kas õhupall lendab või mitte, sõltub eelkõige ilmast. Kodulehel on kirjutatud, et õhupall lastakse ülesse ainult sellisel juhul, kui tuul on vähem kui 6 m/s. Lennud toimuvad küll aastaringselt, aga me pidime oma lendu mitu korda ümber muutma, sest ilm lihtsalt vedas meid alt. Tallinnas on tihti tuuline ilm. Pärast neljandat korda sõidu plaanimist meil see ka lõpuks õnnestus. Ja see ümberplaneerimine oli minu arvates seda väärt.

Kruiisisadam

Ainukeseks asjaks, mis lennu ajal häiris oli see, et sõit oli liiga lühike. Me just jõudsime hakata nautima seda ilu, mis meile ümberringi vastu vaatas, kui juba sai lend läbi. Me oleks natuke kauem tahtnud seda kõike endasse haarata. Elamust ei suutnud rikkuda ka soomlastest purjus poissmeesteõhtu veetjad, kes valjuhäälselt proovisid meie lennusaatjat ühele peole kaasa moosida. Ega seda lennuseltskonda jah valida ei saa. Õnneks ei lasknud me endid selles häirida, sest ega lennu ajal ju nagunii nendest naljalt lahti ei oleks saanud. :)

Allakirjutanu koos reisikaaslastega: Inga, Liis, Anastassia ja Diana

Kokkuvõttes, 15 minutit jäi minu jaoks väga lühikeseks. Ma oleks veel kohe ühe õhusõidu teinud! Tegemist on kindlasti meeldejääva elamusega, mida tahaks kindlasti korrata! Ilusa ilmaga (ja halba ilmaga õhupall nagunii õhku ei tõuse) on vaated imekaunid ja lõpetuseks soovitaksin ma teil võimaluse korral kindlasti õhupallisõitu proovida! Ka nendele, kes kõgust kardavad. :)


Aitäh, Liis, et meile väikese seikluse korraldasid! Äge oli!

Kino: "Star Trek tundmatusse"

Tervitus!

Veel kinost!

Pealkiri: Star Trek tundmatusse

Originaalpealkiri: Star Trek Beyond

Režissöör: Justin Lin

Näitlejad: Chris Pine, Zachary Quinto, Simon Pegg, Karl Urban, Zoe Saldana, Idris Elba

Žanr: Seiklus, action, ulme

Kestus: 2h 02 min

Kinodes alates: 22.07.2016

Nähtud: 23.07.2016

Minu hinnang: 3/5

pilt superkinod.ee koduelehelt

Esimene film, mida uuest filmisarjadest nägin, oli eelnev "Star Trek: Otse pimedusse" ning mulle läks see niivõrd peale, et vaatasin kohe ka esimese osa ära, mis oli samuti lahe ja meeleolukas. Arvestades seda, et mina, kes ei tea väljaspool neid uusloominguid Star Trekist mitte mõhkugi, siiralt nautisin neid, siis tundus, et kolmanda osaga saadakse veel enam latti tõstetud. Oeh, kui mööda aga pandi, vähemalt minu silmis, kuid eks ma taas vähemuses oma arvamusega ole.

Teoorias kõlas idee paljulubavalt ehk siis liigub meeskond avakosmosesse, kus ette võib tulla eluohtlikke ootamatusi või tegelinskeid. Otse loomulikult just see juhtubki ja taaskord hävitatakse kosmoselaev (aitab juba, kaua seda laeva nullist üles jõutakse ehitada!) ning peategelased paisatakse võõrale planeedile laiali. Sealtpeale on eesmärgiks kõik kokku koguda ja hullu Kralli ning tema käsilaste eest põgeneda.

Minu põhiprobleem filmiga oli selle liialt vähene keskendumine tegelastevahelistele suhetele. Sarjas on palju karaktereid ning juba eelnevates osades ei tundnud ma, et igaühele on piisavalt aega pühendatud või siis teatud sidemete loomisele tähelepanu pööratud. Jah, Kirk ja Spock, Kirk ja Bones ja muud Kirkiga seotud paarid on vahelduva eduga fookuses, kuid näiteks Spock ja Uhura peaksid olema suhtes, kuid paistab, et nad on seda vaid nimeliselt või kui muud sisuliinid seda detaili vajavad. Samuti ei mõista ma miks Chekov või Sulu niivõrd vähe sisulist arendust saavad. Nad on pigem papist kujud kui täisväärtuslikud tegelased. See, et paneme Sulule külge homoseksuaali sildi ei ole just see, mida ma tema iseloomu väljajoonistumise all mõtlen. Siinkohal oli tegu minu jaoks kiire ja odava viisiga, kuidas valgele lehele värvi lisada. Jah, Kirk on peategelane, kuid ma olen aru saanud, et tegu on meeskonna tähtsust propageeriva sarjaga, kus ei tohiks särada vaid üks ning vähim, mida teha saab on teistele ka veidi rambivalgust võimaldada. Kõige enam hämmastas mind fokuseerimine mingile suvalisele tundmatule tulnukale (kuum alien chick ju?!), kes sõi ära isegi hulgaliselt Kirki eetriaega, rääkimata teistest tegelastest. Niigi palju looliine, suhteid ja karaktereid vajab hädasti tähelepanu, kuid selle asemel topitakse vaat, et lausa tähtsaim roll, mingile kahtlasele uustulnukale.

Veel enam hävitas tegelaste sisulist edendamist järjepidev märul, millel oli ilmselgelt põhirõhk. Vaatajat paisatakse pidevalt ühest action stseenist järgmisesse ning filmist saab aegamööda tühipaljas märulihunnik. Jah, pean tunnistama, et vahele mahutati ka muud, näiteks Spocki ja Bones'i kamraadimomendid, kes siiani asjalikku kokkupuudet ei omanud ning kelle suhe omajagu kohmakas. Väga sisukas oli ka vestlus Kirki ja Bones'i vahel enne katastroofi. Teisalt, pandi kokku Uhura ja Sulu, Kirk ja Chekov, mis oleks andnud ideaalse võimaluse neil, muidu minimaalselt kokkupuutuvatel, tegelastel omavahel suhelda, kuid kogu nende paaristegevus keerles ümber teiste või füüsiliste aktiivuste. On filmid, kus eeldan vaid molliandmist ja see on täitsa aktsepteeritav, kuid Star Trekilt ootan ka muude aspektide arendamist.

Ei tasu aga mu kriitikast välja lugeda, et film vilets oli. Kindlasti mitte. Jah, mul oli päris mitu pindu kannikas, kuid neid osati leevendasid mitmed silmapaistvad faktorid. Visuaalselt oli film suurepärane, näiteks asustatud hiiglaslik kosmosejaam ehk kosmosekera nägi võimas ja sipelgapesalik välja, efektid olid asjakohased või siis lausa vinged, näiteks kosmosetirtsude (laevade) parved, näitlemine oli tipp-topp ja oli tunda, et Chris Pine tunneb ennast rollis hulga mugavamalt ja on teinud karakterist enda oma. Kas süžee idee oli iseenesest asjalik ning viimane pool tundi oli üpris tempokas ja pingeline. Samuti oli kurjamitel üllatavalt sügavam sisu kui tavapärane "olen kuri ainult kuri olemise pärast." Eraldi pean ka välja tooma reklaampostrid, mis olid esileküündivad, värvirohked ja särtsakad. Üldiselt, oli kolmas lisa sarja igati seiklusrikas, hoogne ja erines omajagu eelmisest kahest, mis on ka pluss. Teisalt, aga ootasin sügavamat tegelaste arendust ja tähendusrikkamat lähenemist süžeele, mitte tühipaljast mürgel trilli-tralli.

Kino: "Supilinna salaselts"

Tervitus!

Saakord sai taas kodumaist toodangut nähtud!

Pealkiri: Supilinna salaselts

Režišöör: Margus Paju

Näitlejad: Olivia Viikant, Arabella Antons, Hugo Soosaar, Karl Jakob Vibur, Evelin Võigemast, Mirtel Pohla, Tiit Lilleorg, Ott Aardam, Karin Rask, Kaido Höövelson

Kestus: 1h 39 min

Žanr: Seiklus, kogupere

Kinodes alates: 15.05.2015

Nähtud: 15.05.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Mõnikord tuleb loogilisust hindav ja nokkiv osa endast kinosaali ukse taha jätta ja esile kutsuda enda sees pesitsev laps, et filmi täiel rinnal nautida. See oli ka mu eesmärk, olles mõned stseenid algusest ära kaenud, sest need tekitasid kiusatust hakata igasugu sisuauke ja ebaloogilisusi välja tooma ja nende üle pikemalt mõtetes juurdlema, leidmaks seletusi ja lahendusi. Ütlen aga kohe välja, enne kui lahti päästetud sisemine põngerjas mu täiskasvanuliku mina summutab, filmis oli hulganisti momente ja olukordi, mis mõjusid ebatõenäolistena, ebaloogilistena ning ebareaalsetena, kuid aitab vingumisest, sest kes siis ikka ootab lastele mõeldud seiklusfilmist dokumentaali.

Lugu põhineb Mika Keräneni populaarsel lasteraamatusarjal, mille keskmes on neli sõpra Tartu Supilinnast, kes koos veedavad aega mängides ja seigeldes ning kõige enam aga igasugu aardejahtidel. Mari on liider ja eestvedaja, Sadu on nutikas ning kaval ja poisid Olav ning Anton julged ja hakkajad. Kui ootamatult langevad linna täiskasvanud salapärase mürgi ohvriks ning selle tagajärjel hakkab nende mälu kaduma ja käitumiselt ning mentaalselt liiguvad nad tagasi lapseikka, siis on ainult justloodud Supilinna Salaselts see, kes suudab täiskasvanud päästa. Otsingutel on aga tuli takus, sest vastumürgi leidmiseks on vaid 48 tundi aega ning on ka neid kes ei taha, et lapsed selle kunagi leiaks.

Seikluslikud otsingud ja ajalooga seotud müsteeriumid a la "DaVinci kood" on mulle alati meelepärased olnud. Tohutult põnev on ju jälgida tegelaste järjepidevat vihjete lahtimurdmist, samm sammult sihile lähenemist ning ühe lahenduse teise järel pusle kokkupanemist, eriti veel kui aardejahi taustaks on salapärane juhtum minevikust. Komistuskiviks võib siinkohal kergesti osutuda monotoonseks muutumine, aga õnneks esines filmis piisavalt vahetegevusi, ootamatuid takistusi ning sekeldusi, et huvi üleval hoida ja mitte liiga tugevalt mustrisse langeda. Tartus on kahtlemata ka hulganisti igast intrigeerivaid paiku, milledest pole kuulnudki või kuhu naljalt ei satu ning kihvt oli lastega neid külastada, näiteks oli arhiiv minu jaoks väga huviäratav koht. Alati on ka tore vaadata suurelt ekraanilt filmi jaoks tähtsaid paiku ning mõelda, oh, aga ma ju olen seal käinud. Välismaal tehtutes saab seda harvem kogeda, kuid oma kodumaal vändatud filmi abil on lihtsam äratundmisrõõmu kogeda. Näiteks tekitas mus elevust tegevus botaanikaaias.

Filmi kurjami ja tegevustele alguse panijast niiditõmbaja tõelise identiteedi suutsin tuletada kohe alguses, kui lähtuda sellest kuidas tähelepanu tegelastele oli hajutatud, kuidas seda püüti mujale üle kanda ning kui eraldada tõenäolised ebatõenäolistest. Peab aga mainima, et tema motiivid ei olnud üldse niiväga primitiivsed või totrad kui oleksin eeldanud. Samas ei olnud pahareti müsteerium ka see, mis mu pilku ekraanil hoidis, seega ei häirinud mind tema identiteedi vaevatu väljaselgitamine.

Mulle meeldis, et lugu ei keskendunud vaid laste seiklusele ning oma osa fookust said ka näiteks peresuhted ja lapse ning vanema vaheline usaldus ja üksteise ärakuulamise teema, viimast just Mari perekonna näitel. Kuigi vähem kui oleksin lootnud, sai ka oma osa loovutatud huumorile. Näiteks mulle ääretult meeldis ning tegi nalja kuidas Sadu oma vanemaid kantseldas ning kuidas viimaseid sai kergesti kommiga meelitada igast asju tegema. Oli ka näha, et tüdruk mõneti nautis peredünaamika ümber pöördumist. Loomulikult oli kohati ka koomiline minu jaoks hädine ja kobakäppadest kiusajatebande ning nende liider, kellel oli ka oma lõbus väike saladus.

Neljast kangelasest oli loos tähtsaim ja algataja Mari ning seega oli ka tema iseloom ning taust rohkem väljajoonistatud. Tema roll seikluses oli ka peajagu üle teistest, kuigi kõik panustasid vastavalt olukorrale kord rohkem kord vähem. Ma oleks aga tahtnud, et poiste olemused oleksid enam väljatoodud ning eristatud, kuid ega igat asja ühte filmi mahutada ei olegi alati võimalik. Lapsed on aga kokkuvõttes teeninud ära kiituse oma esituse eest ning loodan neid veel tulevikus ekraanil või kuhu iganes tee neid viib kohata.

Teistest näitlejatest pean välja tooma emaliku ja asjaliku Evelin Võigemasti, kauni ja leebe olemusega Mirtel Pohla ning alati on tore kohata Argo Aadlit, kas laval või siis siinkohal ekraanil. Samuti sooritas Kaido Höövelson Sadu isana ootamatu, kuid sümpaatse cameo.

Lemmik stseen: Kõik stseenid Sadu ja tema vanematega.

Lemmik tsitaat: "Tere tatid! Mida te siin nüüd koos nii nunnult kallistate."

Kokkuvõttes: Imeline kodumaine meelelahutus lastele või lapselikele vanematele või täiskasvanutele, kes suudavad oma sisemise lapse esile tuua ja enda tõsise ja asjaliku olemuse kino ukse taha jätta.

Kino: "Mad Max: Raevu tee"

Tervitus!

Vahel satub kinosse ka suurepäraseid filme!

Pealkiri: Mad Max: Raevu tee
Originaalpealkiri: Mad Max: Fury Road
Režišöör: George Miller
Näitlejad: Tom Hardy, Charlize Theron, Nicholas Hoult, Rosie Huntington-Whiteley
Kestus: 2h 00 min
Žanr: Action, ulme, seiklus
Kinodes alates: 15.05.2015
Nähtud: 16.05.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Ülen kohe väja, et ei ole ühtegi Mad Maxi filmi varem näinud ning läksin antud versiooni vaatama vaid ühel põhjusel, nimelt visuaalselt jättis õrritus-trailer fenomenaalse mulje ning kruttis huvi nii kõrgele ilma, et sisust väga palju eelnevalt paljastaks. See aga tegelikult ongi kõige efektiivsem kombinatsioon meelitamaks inimesi kinno ning minu puhul läks filmi reklaamile kulutatud raha igati asja ette.

Film hoidis vaatajat esimesest stseenist kuni lõpptiitriteni varvastel, ootamatud olukorrad, teadmatus, pinge -- kõik need panid mu seisu, kus lausa füüsiliselt tundsin kuidas kogu keha kaasa elab ning pingeseisundis end hoiab. Ma ei saanud silmi ekraanilt, sest selleks ei antud võimalust. Kooslus filmi kiirest tempost, tegevustihedust ja kaasakiskuvast süžeest oli ääretult mõjuv ning meisterlikult loodud ja esitatud.

Üheks suurimaks tõmbenumbriks olid kahtlemata märulistseenid, mille lahendusi, koreograafiat, värskust, põnevust ja osavust ei oska ma ära kiita. Pidevalt toimus midagi, hingetõmbe hetked olid viidud miinimumini, kuigi kui järele mõelda, siis oli sisu ju üpris üksluine ja sirgejooneline. Mingeid suuri puänte, kõrvalekaldeid tagaajamiselt või märkimisväärset loo tempo/hoo/mõtte/eesmärgi muutmist ei esinenud. Kuid kui see lihtne süžeekulgemise joon kuhjata täis paukude, rammimiste, üksteise nottimise, lolliks minemise, kimamise ja kõigele teel ettejääva hävinguga, siis ei jää vähimatki hetke mõtlemiseks, et noh, nad ju tegelikult sõidavad ja lasevad mõned asjad õhku ja siis sõidavad ja siis tapavad üksteist ja siis sõidavad... Ühesõnaga, autol (loe: filmil) suruti koheselt gaas põhja ning nii kihutati lühikeste pissipeatustega algusest lõpuni. Pean ka välja tooma tähelepaneku, et filmi iga väiksemgi detail oli läbi mõeldud ning lisas nähtule kihte ja puhast visuaalset ilu, samuti jäi mulje, et sisu ei vormi end tegelaste järgi nagu enamasti toimitakse, vaid tegelased on oma keskkonna/olukordade meelevallas ja kas mitte see ei ole hulganisti meelihaaravam, potentsiaalsete üllatuste rohkem ning kõvasti üle prahi loo esitamine.

Filmi üleüldine õhkkond ja selle visuaalne külg olid suurepärases tasakaalus ning üksteisele toetuvad. Film nägi ääretult hea ja autentne välja, eriefekte oli raske eristada, kõik tundus nii loomulik ja vaevatu. Vaatamata sellele, et tegevus toimus suuresti tühjas kõrbes oldi rõhku pandud detailide täiustamisele ning stiil mida jälgiti nii riietuses, kaadrites, stseenides, üldises välimuses oli minimalistlik, kuid paljuütlev ja sobilik kontekstiga.

Panin tähele, et filmiga seoses on aga üks põhi arutlusteemaks selle väidetavalt liialt feministlik lähenemine loole ning küll ruiatakse ja vingutakse, et see hävitas muidu suure potentsiaaliga filmi. Aga muidugi, kui ekraanil on hulganisti naisi, kes on kesksetes rollides, kes röövivad liiga palju ekraaniaega, kes ei olegi kurjamid vaid enamjaolt kangelaslikes positsioonides, kes edukalt suudavad ära teha ka meestele ning, mis täiesti häbematu, mõte, et naised tahavad põgeneda ja ei soovigi olla kellegi beebimasinast omandid, jah, tõesti, liiga suur naiste osakaal rikkus filmi... mida?! Samuti kurdetakse, et miks küll mehed filmis enamasti paharettide rollides, kellede vastu ja kellede eest naised tahtsid jalga lasta. Ei no tundub, et kangelased tohivad ju olla ainult mehed ning kui mees-nais tegelaste osakaal läheneb võrdsele, siis on kohe kiun lahti. Ma ausalt ei saa sellistest pseudoprobleemidest aru, film oli ju igast küljest 100% vinge!

Pean aga ka ise veidi nurisema, sest nimitegelane Max tundus kohati kui kõrvakarakter ning Furiosia oli otsekui tõeline peategelane. Ma oleks veidi rohkem mehe hingeelu ja tegemistele keskendumist tahtnud näha, oli ju ikkagi tegu tema nimelise filmiga.

Sisust: Maailm on suures osas elukõlbmatu, tähtsaimad varad on vesi ja nafta ning igal pool valitsevad selgelt piiritletud territooriumitel eri kambad, ühed segasemad ja ohtlikumad kui teised. Ühe raudse haardega türann-valitseja viis naist aga on otsustanud, et enam niimoodi mehe omandina eksisteerida ei ole võimalik ning neid aitab põgenema tõsine, karm ja igati tegija Furiosa. Saatus viib naisi kokku pikemat aega vangina elutsenud Max'iga, kes algselt küll väga vastumeelselt, otsustab naistele ohtusse paika jõudmiseni abi käe ulatada. Teekond sinna on aga kõike muud kui sile ja igav.

Lemmik stseen: Splendid kaitsmas sõidumasinat ja kaaslasi enda kehaga.

Lemmik tsitaat: "Mida sa teed?" "Palvetan" "Kellele?" "Ükskõik kellele, kes kuulab."

Kokkuvõttes: Minge vaatama! Kohe!

Kino: "Tasujad: Ultroni ajastu" - Avengers: Age of Ultron

Tere!

Kauaoodatud "Tasujad: Ultroni ajastu" tänaseks vaadatud. Siin on siis muljed:

Pealkiri: Tasujad: Ultroni ajastu
Originaalpealkiri: Avengers: Age of Ultron
Lavastaja: Joss Whedon
Stsenaristid: Joss Whedon, Stan Lee (koomiks), Jack Kirby (koomiks)
Kestvus: 2 h 21 min
Žanr: Action, seiklus, ulme
Osades: Robert Downey Jr., Chris Hemsworth, Mark Ruffalo, Jeremy Renner, Chris Evans, Scarlett Johansson, James Spader jt.
Kinodes alates: 1. mai 2015
Nähtud: 1. mai 2015
Minu hinnang: 3/5

Üldiselt, ma olen Joss Whedoni loomingu suur austaja ja pean teda Hollywoodi üheks andekamaks lavastajaks ja filmiloojaks üldse, aga Tasujad ei olnud seekord kindlasti see, mida ma oleks oodanud. Ärge saage siinjuhul valesti aru, filmis oli nii märulit, romantikat, draamat, eriefekte, väga palju väga häid näitlejaid, uusi tegelaskujusid, üllatusi... aga lõppkokkuvõttes oligi seda kõike just liiga palju! Vahest on ikkagi tõsi ütlemine, et "Less is more" ehk siis vähem on rohkem. Selle filmi puhul see vähemalt nii oli.

Alustuseks siis minu kõige suurem probleem selle filmiga - ma ei saanud jutustatava loo eesmärgist aru. Tavaliselt selliste ulmefilmide ja märulifilmide puhul ongi nii, et ega nendes alati mingit suuremat pointi ei olegi, aga üldiselt Marveli filmides mingi moraal ikka on. Ja mitte ainult see, et hea võidab kurja, vaid peale selle on Marveli filmides rohkem konkreetset sisu. Selles filmis oli ka, aga kõige suuremaks nõrkuseks ja minu jaoks arusaamatumaks jäi see, et miks sai Ultronist pahalane. No ei jõudnud see minuni! Ma pean silmas just Ultroni loomist, kui Jarvis ja Ultron said üheks, et kuhu jäi siis Jarvise headus? Samas nagu hiljem selgub, on Ultronis ka Asgaardi septrumis pärinevat vääriskivi omadusi, mis peaks ka kuidagi ju Ultronit kui tegelast mõjutama. Minu jaoks oli see, et maailmas rahu tuua liiga veider põhjus selleks, et Ultron tahtis kõike elavat hävitada. Aga iseenesest on see andestatav filmile ja selle loojatele, sest võibolla on see minu isiklik probleem, et ma oleks soovinud natukene selgemat probleemipüstitust.

Samas jällegi, kui ma oleks tahtnud lihtsamini püstitatud konflikti, siis seda muud sisu filmis on rohkem kui rubla eest. Kõrvallugusid ja uusi tegelasi on nagu seeni pärast vihma ja see tegi filmi raskesti jälgitavaks. Mitte otses tähenduses, aga välja palju algatati midagi uut, mida lõpule ei viidud.

Nägime tekkivad suhet Bruce Banneri (Hulk) ja Natasha Romanoffi (Black Widdow) vahel, mis küll algas, aga mida lõpuni ei näidatud. Nägime Clint Bartoni (Hawkeye) perekonda, millest eelmevalt ei teatud midagi ja mis oli muidugi üllatuseks. Ehkki see mulle väga meeldis, siis hiljem tekkis küsimus, et miks ta pere filmi sisse toodi. Kas selleks, et tema tegelaskuju lähemalt tutvustada? Või selleks, et näidata, et ka superkangelastel on perekonnad? Sümpaatne oli see kahtlemata ja loole, kui tervikule andis ta ehk natuke inimlikumat lähenemist.

Filmis oli ka uusi tegelasi, kellest kõik said omamoodi võtmetegelased: kaksikud Maximoffid (Quicksilver ja Scarlet Witch) ja Vision, keda ma arvan, et me näeme ka järgmistes Tasujate filmides.

Näitlejate ansambel oli muidugi suurepärane: Robert Downey Jr., Chris Hemsworth, Mark Ruffalo, Jeremy Renner, Chris Evans, Scarlett Johansson, James Spader, Paul Bettalny, Samuel L. Jackson, Elizabeth Olsen, Aaron Taylor-Johnson  - kui mõelda, siis on vähestes filmides nii erakordselt palju tähti koos. Ühest küljest ei andnud nende rohkus võimalust üksikuna soleerida, aga teisalt, ükski nendest ei tulnud ka eriliselt näitlejana esile. Kahtlemata oli seal mulle, kui naisvaatajale kõvasti silmailu, mida nautida, aga ainult sellest jäi väheseks.

Kokkuvõttes, Tasujad: Ultroni ajastu on hea film, mis on vaatemänguline, tempokas ja väga sisutihe. Seda viimast on minu arvates isegi liiga palju!

Kino: "Jupiteri tõus"

Tervitus!

Just saabus kinno!

Pealkiri: Jupiteri tõus

Originaalpealkiri: Jupiter Ascending

Režišöör: Andy Wachowski, Lana Wachowski

Näitlejad: Mila Kunis, Channing Tatum, Sean Bean, Eddie Redmayne, Douglas Booth

Kestus: 2h 5 min

Žanr: Ulme, seiklus, action

Kinodes alates: 06.02.2015

Nähtud: 05.02.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Olen selle filmi nägemist oodanud juba alates eelmisest aastast, mil oli selle esimene esilinastuse kuupäev. Kahjuks aga lükati seda edasi ning lõpuks nüüd on võimalik suurejoonelist sci-fi muinaslugu kinolinal näha. Tulemust ma pelgasin, sest salamisi ootasin, et tegu võimsa, imelise ja suurepärase filmiga, kuid kõrvalt kuuldu ja nähtu veidi muserdas mu lootusi, siiski hoidsin pead püsti ja soovisin parimat. Kahjuks aga peab mõnikord leppima tegelikkusega.

Seekord teen arvustust keskendudes teatud aspektidele ja meeldejäävatele seikadele filmist:

Sean Bean – Põhi küsimus, teades, et filmis lööb kaasa Sean Bean oli, et kas ta ikka jõuab ühes tükis lõputiitriteni, sest tema näitlejakarjääri tegelaste valikute saatused on kurikuulsad oma pidevate koledate lõppude poolest. Kas ta siis andis seekord sussid või mitte, selgub aga juba kinos, mina igatahes oma raha panin tema peale.

Fantastiline! vs mis jama see küll on – Mu mõtted liikusid filmi vaadates järskude tõusude ja langustega antud skaalal. Imestasin vahelduva eduga selle üle kui hea, lõbus ja kihvt nähtu oli, siis aga mõtlesin, et mida ma küll vaatan, see on ju totter ja igati absurdne. Sellest tulenevalt oli kohati raske uskuda, et tegu on sama filmiga ning positiivsed ja negatiivsed arvamused liikusid kui Ameerika mäel. Näide koomilisest ja kummalisest, Channing kehastas huntlase ja inimese DNAga endist leegionääri, kes oli ka veel lendur, kütt, turvamees ja kõige tipuks albiino. Samas oli ka äärmiselt lahedaid momente nagu stseen mesilastega.

On ja ei ole ka peategelased – Ma ei saa mitte mõhkugi aru Mila Kunis’e ja Channing Tatum’i haibist ning võlust. Jah, Mila on väga kena ja Channing’il on ilusad kõhulihased aga see on ka nende pealiskaudse leivanumbri lõpp. Nad mõlemad on puised ning minu amatöörlike teadmiste ja arusaamade juures ei arva, et nad ka väga andekad näitlejad on, kuigi mõlemal on üks või kaks rolli milles nad säravad. Siin filmis jäi nende kombineeritud jäik ja kohmakas etteaste kuidagi kesiseks. Mila tegelaskuju oli kohati päris armas oma piinlike olukordade, öelduga ("Ma armastan koeri" oli üks kentsakamaid hetki kogu filmis, tore, et ta sellest ise ka aru sai) ja sellise ma-ei-ole-ju-mitte-keegi tagasihoidliku ja tavalise tüdruku suhtumisega seiklustesse, millesse ta äkitselt kaasatud olid. Mind kohati aga häiris kui rahulikult ta kõiki maailma muutvaid saladuste avalikustamisi võttis. Samas aga tegi ta mõned päris julged otsused keerulistes olukordades, mis mulle päris sümpatiseeris, sest teistes filmides, olen tähelepannud, et oleks vastupidiselt käitutud. Channing Caine'ina oli aga tüüpiline kangelane, väheste sõnadega, kuid kiirete reageeringutega, enesetapjalikult julge ja suhteliselt igav.

Püsimeik? – Järjekordne film “Trasformerite” killast, kus keskse kaunitari meik püsib vaatamata olukorrale kui uhiuus. Ma ei saagi aru, kas tegu on rohkem püsivärviga kui meigiga, kuid plahvatuste, kosmose, “õhureiside,” ja igasugu korrektset välimust igati laastavate olukordade keskel vaatamata higile, tahmale, kuumusele ja mida kõike veel, on näolapike laitmatu. Eriti hämmastas mind, et ripsmetušš ei olnud grammigi laiali, kuigi mul endal on veekindel ja vaikse ning plahvatuste tühja päeva lõpuks on see mul ikkagi ripsmetelt silmade all jõudnud.

Pidev kukkumine - Kas see tundus ainult mulle või koosnesid filmi action stseenid enamjaolt Mila tegelase kukkumisega ja Channing'ist teda pidevalt päästmas ja kinni püüdmas. Ta kukkus kõrgetelt kohtadelt tõesti palju, igalt poolt kus võimalik. Mingi hetk hakkasin juba ennustama, et nii, nüüd kohe jälle peab emalendur (loe: Caine) taas püüdmismängu mängima.

Teised tegijad - Peategelastega kõrvutades meeldisid mulle ja jätsid sügavama mulje just kõlvaltegelased. Olen lugenud, et paljud väidavad, et Eddie Redmayne peamise kurjamina pingutas tunduvalt üle, kuid mulle päris meeldis, et ta nii ülevoolavalt vastik, ahne, armutu ja psühho oli, ta tõi filmi veidi särtsu. Samuti pean välja tooma Douglas Boothi Titus'ena, kes oli märkimisväärt šarmantne libe kala. 

Taust - See originaalne ja piirideta uus maailm, mis filmis oli loodud oli päris põnev ja uudishimu tekitav. Ma oleks kindlasti rohkem tahtnud teada selle reeglitest, iseärasustest, olemusest, paikadest jne. Kahjuks tundus mulle, et taustainfot jäi veidi väheks, seletamaks täisväärtuslikult kõiki aspekte, mis keskset lugu puudutasid. Seda ka tegelastega seoses, sest ma ei tundud, et olin rahul nende minevike seletuste, kirjelduste ja avaldatud killukestega, kas siis sellepärast, et puudutati neid vaid põgusalt, ning nad tekitasid rohkem küsimusi, või siis üldse mitte. Samas, saan ma täiesti aru, et filmis ei olegi lihtsalt võimalik kõigele keskenduda ja see ei pruugigi kõiki huvitada.

Insta love - Insta love'iks kutsutakse, eriti just tänapäeval populaarsetes noorteromaanides, kahe tegelase armumist ilma asjalike, piisavate ning täiesti pealiskaudsetel tingimustel, mis jätab sunnitud, võltsi ning lohaka mulje. Suhteliselt sarnane seis oli ka Mila ja Channing'i tegelaste vahel. Veetes veidi aega ekstreemsetes olukordades, teades üksteisest minimaalselt, leegitses äkitselt nende vahel suur armastus. Pean tunnistama, et nad olid küll tsipa nunnud koos, kuid nad ei suutnud mind nende tundeid uskuma panna.

Kriipiv aktsent? - Ma ei ole küll kaugeltki vene keele ekspert, kuid väidetavate venelastest tegelaste aktsent oli suhteliselt piinlik ja valus kuulata. Vähemalt mulle oli. Kas tõesti ei olnud 170 miljonit dollarit maksva läinud filmil piisavalt raha kõrvale panna, et näitlejatele paar üksikut venekeelset lauset korralikult hääldama õpetada? Samuti kuidagi klišeelikult ülepakutud ja stereotüüpides kinni oli filmis olev Vene perekond. 

Silmailu - Ei ole kahtlustki, et visuaalselt on film suurepärane, alates teiste planeetide ja paikade väljanägemisest, lõpetades kostüümidega. Võrratu kujundus ja kindlasti filmi üks põhi tõmbenumbreid.

Lemmik tsitaat: "Kas te olete vampiirid?"

Lemmik stseen: Legaliseerimise protsess ja advokaat Bob.

Kokkuvõttes: Filmis oli nii palju, mis panid mu kulmu kergitama ja mitte alati positiivselt. Arvan, et film tekitab väga vastakaid tundeid, kas inimestele see väga meeldib või siis kohe üldse ei lähe peale. Mulle ta ikkagi pakkus rohkem lõbu kui ärritas, seega julgen väita, et tegu on tubli üritusega. Loodan, et  vaatamata üldisele mitte väga positiivsele tagasikajale, mida internetist olen lugenud, julgeb Hollywood edaspidi ka teha suuremahulisi ning eepilisi filme, mis ei ole ainult koomiksitel põhinevad.