kolmapäev, 30. mai 2018

Kino: PÖFF 2017 (3) "Nägus saatan"

Tervitus!

Kiire tagasivaade eelmise aasta PÖFFi 7. päevale!

Pealkiri: Nägus saatan
Originaalpealkiri: Handsome Devil
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 35 min
Millal nähtud: 23.11.2017
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Internaatkoolis paiknevaid täiskasvanuks saamise lugusid võib leida igas formaadis ja värvis ning vähesed suudavad enam midagi värsket pakkuda. Uue nurga alt lähenemisega ning klišeelisi, kuid siiski õigeid nuppe edukas järjekorras ja tugevuses vajutades, suutis antud film olla omamoodi originaalne, soojalt motiveeriv ning elujaatavat meelelahutuslik.

Kaks pealtnäha igatpidi erinevat poissi satuvad toakaaslasteks ning, nagu sellistele filmidele kombeks, saavad nad sõpradeks ning pakuvad üksteisele siirast tuge ja seltskonda, mida on teismeeas poistel vahetevahel liialt keerukas leida. Üks on väidetavalt gei nohik ja teine mehine ragbi-mängija. Mis loo teistest samalaadsetest eriliseks tegi oli tõsiasi, et kes tegelikult mida varjas või milline saab/võib teiste arvates üldse olla inimene kes on gei. Või siis, et gei olemine ei olnudki lõppkokkuvõttes tähtis. Fookuses oli identiteet ning kuidas inimesed enda ümber mõõdavad teisi selle järgi mida me arvame, et keegi peaks olema, käituma ja tahtma vastavalt nende välimusele, huvidele, käitumismallidele, mõttemaailmale, suhetele, jne. Primitiivselt öeldes, ei saa ju ometi olla ühel ajal gei ja sportlane. Tõenäolisem on, et musikaalne kirjandushuviline on teisele poole kaldu. Inimesed peavad mahutuma ühiskonna kitsastesse raamidesse ja seda eriti poiste internaatkoolis. Jumal hoia selle eest, et samaaegselt võib keegi olla andekas ja huvitatud nii spordist kui muusikast! Teismeeas on enda identiteediga eriti kerge libedale teele minna ning mängida kedagi, keda ühiskond eeldab inimest olevat ning ebacool või sotsiaalselt mitteaktsepteeritu surutakse maha. Keskkonna surve muudab meid n-ö aktsepteeritud versiooniks endast, kuid tihtipeale tähendab see aga seda, et saame kehvemateks variandiks endast.

Minu jaoks esilekerkiv pluss punkt filmi süžee kasuks oli tõsiasi, et ma ei tundud enda nina alla pidevalt ja aktiivselt hõõrutavat moraali või õpetust. Jah, loo mõte oli, et inimene peaks julgema olla tema ise, vaatamata sellele mida keegi kõrvaline arvab (v.a. kui tegu on näiteks psühhopaadiga, siis need tungid võiks ilmselgelt ikka jätkuvalt maha suruda), kuid seda ei tehtud moraali lugemisena, vaid emotsionaalse ja sümpaatse loo rääkimise läbi. Ka meeldis mulle, et ei ületähtsustatud minu jaoks viimasel ajal tõsiselt häirivat ideed, et kõik on erilised. Teistest mingil moel erinev olemine ei tee kedagi eriliseks, samuti ei tee selleks gei olemine. Kui kõik on erilised, siis ei ole seda keegi. Tähtis on endaga mitte pahuksis olla ja end aktsepteerida sellena, kes ollakse. Hindan seda, et üldse julgetakse olla keegi, mitte ilmtingimata seda, et kes julgetakse ollakse.

Tegelaste arengu kohalt juubeldasin selle üle, et lugu ei muudetud imalaks supiks lisades romantika liini. See ei oleks olnud üldse filmi sõnumi edastamiseks vajalik, see ei oleks sobinud karakterite olemustega ning see oleks muutnud nähtu odavaks klišeekisselliks. Viimase sugemeid oli niisamagi üpris ohtralt, nagu näiteks viimane võistlus või isepäine kirjanduse õpetaja, kuid need ei kriipinud silma ega rikkunud maitset, olles pigem loomulikud osad loo jutustamisel. Peale läksid mulle ka realistlikumat ning päris teismeliste tüüpi peategelased. Poisse oli lihtne mõista ja neile kaasa elada. Mis tundus natuke veider, oli pidev peategelase kiusamine, mis toimus avalikult ja paistis nii iseenesestmõistetav, et mul oli raske uskuda, et see nii intensiivselt toimuda saaks ilma, et keegi sekkuks.

Piisavalt dramaatiline, piisavalt keerdkäike, piisavalt sümpaatseid ja sisukaid karaktereid. Igihaljas keskne konflikt, mis kõnetab paljusid, samas mitte minnes liialt läilaks või ülevõlli. Leidus küll komistuskive, kuid kokkuvõttes oli tegu igati toreda ja nauditava noortefilmiga!


esmaspäev, 28. mai 2018

Teater: "Vanapagan"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Vanapagan
Teater: R.A.A.A.M
Lavastaja: Sergei Potapov (Jakuutia)
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Martin Kõiv, Liisa Pulk, Elina Reinold, Sulev Teppart
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 13.08.2016
Millal nähtud: 03.02.2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
See ei olnud minu etendus. Kohe üldse mitte. Ja see ei olnud ka kuidagi näidendi süü -- mulle lihtsalt ei läinud nähtu üldse peale. Esimene vihje oleks pidanud olema lähtematerjal, ehk siis, Anton Hansen Tammsaare "Põrgupõhja uus Vanapagan." Nimelt, lugesin ma iga viimse kui kohustusliku kirjanduse raamatu koolis läbi, kuid palusin õpetajalt halastust kui järjekord jõudis "Tõe ja õiguse" kätte. Viimane oli mulle piin ja ma keeldusin seda lõpuni lugemast. Lisades lavastusele konkreetse suuna ja toonivaliku, mis nõuab hoiatust "soovitav vanuses +16", olid eeldused minu sümpaatia võtmiseks minimaalsed. Tumedam ja realistlikum lähenemine millegile juba olemasolevale ei ole alati vajalik, oodatud või tähenduslikum.

Eelnevat arvesse võttes, olen siiani segaduses, et miks üldse otsustasin etendusele pileti osta, kuid ma ei saa tegelikult ju väita, et tegu oleks olnud ajaraisuga või ma külastust kahetsen. Objektiivselt vaadates, on tükis hulgaliselt mida hinnata, lihtsalt minu maitse ja eelistustega nähtu ei ühtinud. Tegu oli äärmiselt masendava, ängistava, igasugu valguskiireta, lootust, usku ja õiglust jalga alla trampiva tükiga. Sünge on isegi helge öelda. Mulle on tähtis õiglustunne, kasvõi killuke, aga vot seda antud näidendist ei leidnud ka taskulambiga otsides. Kuigi kui etenduses esinevad minidoosid huumorit, iseäranis pastoriga seoses, olid üpris asised ja isegi vaimukad, oli tegu äärmiselt tumeda huumoriga, mis minu silmis balansseeris end õhkõrnal piiri naljaka ja kohatu vahel. Hindan ma ka seda, et ehkki üle võlli, oli tükis toimuv ja sealsed karakterid ootamatult autentsed. Mind ei üllataks, et sellised inimesed taolises olukorras sarnastes omavahelistes suhetes eksisteerivad -- kogu oma rõveduses. Tänapäeva maailmapildis mitte üldsegi võimatu ja pigem realistlik. Kurb, aga realistlik. Välja arvatud siis loo paranormaalne faktor.

Ma ei suutnud seedida üdini ebaõiget Jürka käekäiku, mis sai etendusele minu silmis saatuslikuks löögiks. Jah, mees oli Vanapagan põrgust ja pidi olema n-ö kurjuse kehastus, kuid ainukesed, kes viimase mõõtu välja annaksid olid Ants ja pastor. Jürka, Juula ning Eide kuristiku suurune erisus teise kahe mehega võrreldes, tegi mõlemast spektri eri otsades paigutuvad grupid. Sellest tulenevalt oli ekstra ebameeldiv jälgida kolme julma saatust. Samal ajal kui sulist ja narkoärimehest jätis, Ants, ning moraalitu pervert, pastor, mulle ja Jürkale muudkui otsa irvitasid. Minu jaoks oli süžee ja selle trööstitu õhkkond liig -- lihtsalt liig ja lämmatav. Mingi hetk muutusid tegelaste pidevad õnnetused ka ülemäära sagedasteks ning nad kaotasid kaalu või siis ülearu tavapäraseks, mis enamgi mind eemale peletas ja rusuvat tunnet tekitas. Eesmärk oli välja selgitada, kus on piir, mida Jürka enam emotsionaalselt ei ületa. See ka leiti, kuid sadistlikud mängud oli mängitud ning kahju nii Jürkale kui mulle tehtud. Siin mainin, et ma vast ei olnud ainus, kellele nähtav oli raske vastu võtta, sest oli selgelt näha tühjade istekohtade pealt, et oli publikut, kes teiseks vaatuseks tagasi ei tulnud.

Vaatamata sellele, et tükk ja mina omavahel baastasandil ei klappinud, leidus seal mitmeid aspekte mida kiita ja esile tõsta. Kahtlemata on tegu tükiga, mis vaatajat külmaks ei jäta -- vaatajat, kel vähegi inimlikkust. Kõrge kaliibriga traagika, ebaõiglus ning ilgused -- kuigi mulle ei meeldinud emotsioonid mida etendus mus välja tõi, siis väärtustan nähtut selle eest, et ta taolisi sügavaid vastikuse tundeid minust üldse suutis välja tirida. Seda ei ole lihtne saavutada. Mulle meeldis ka loo paranormaalne faktor, mis andis toimuvale enam tähendust ja suurema eesmärgi. Samas aga andis mõista, et inimkond on hukas kui Vanapagan on vooruslikum kui suvaline inimene. Üksteist toetav tasakaal ebareaalse ja reaalse vahel oli osavalt seatud. Sotsiaalkriitiline aspekt, kus lokkas topeltmoraal, ärakasutamine ning ülim egoism, olid näidendis pihtas-põhjas. Kaasaegne keskkond koos narkoärikatega, pedofiilidega, prostituutidega, võimu kuritarvitajatega, jne paigutus ideaalselt Anton Hansen Tammsaare ajalooliselt klassikalisse miljöösse. Näitlejatöö on niisamuti ära teeninud ohtralt kiitust. Ivo Uukkivi oli hiilgav kähiseva hääle, räpaka välimusega, kuid pehme ja inimliku südamega Vanapagan, kelle igat saatuse lööki tundsin otsekui hoobina enda vastu. Elina Reinold, eidena, oli pidevas ängis saatuse hammasratasvahele jäänu, kelle lõpp oli iseäranis vulgaarne ja nukker. Martin Kõiv, Antsuna, oli lihtsalt tülgastav, mis on siinkohal suur kiitus. Sulev Teppart oli pastorina vaimustavalt hale inimkõnts. Juulast, keda kehastas Liisa Pulk, oli lihtsalt kahju -- ta oli katkine ja üdini kurb tegelane.

Tükki hinnates leidsin end konflikti ees olevat, sest keeruline on mõõta midagi, mis mulle subjektiivselt kategooriliselt vastumeelt oli, kuid objektiivselt vaadates, mitmeid eeliseid ning väärtusi omas. Kui püüdsin endale lahti mõtestada, et mis on minu jaoks teater, siis jõudsin selgusele, et lavastus peab sisaldama kasvõi 1% meelelahutust. Vaatamata mainitud mustale huumorile, kahjuks, antud etendus seda mulle ei pakkunud -- kaugel sellest. Ma ei taha käia teatris, et n-ö nautida reaalelu inetumaid nurgataguseid. Jah, see pani mind mõtlema, jah, see pani mind tundma, jah, see pani mind nähtu mitmeid aspekte väärtustama. Kuid siiski, ei leidnud ma siit grammigi meelelahutust. Seega, vast on kõige mõttekam paigutada näidend kuldsele keskteele.



laupäev, 19. mai 2018

Etendus: "Mamma Mia!"

Tervitus!

Ja taas kord üks Vanemuise muusikal!

Pealkiri: Mamma Mia!
Teater: Vanemuine (Nordea Kontserdimajas)
Lavastaja: Ain Mäeots
Kestus: 2h 55 min
Esietendus: 26.11.2016
Millal nähtud: 07.04.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt
Tunnistan üles, ma läksin etendust vaatama suhtumisega, et mulle raudselt nähtu peale ei lähe. Tähtede seis oli igati muusikali vastu. Ja, olgem ausad, mitmed eeldatavad miinused ei kadunud kuskile. Näites, nigel diktsioon ja heli Alexela Kontserdimajas, millega mul on juba pikemat aega kana kitkuda, ei säästnud mind ka seekord. Samuti, vaatan siiani kõõrdi kaheldava väärtusega süžee põhijoone poole – keegi ei tea, kes on peategelase issi!? Mitmed teised aspektid millest ma etenduse eel just vaimustuses ei olnud, suutsid omavahel aga ootamatult eduka kompoti luua ning, kokkuvõttes, andis "Mamma mia!" mulle terava ninanipsu.

ABBA muusika on lausa inimeste DNAsse sööbinud ning pärast aastakümneid jumaldatakse seda jätkuvalt massidena. Ka mina kunagi armastasin nende loomingut, kuid olen selline veidrik, kellel võib liigse kuulamise tulemusena armastatud asi järsku vastumeelseks muutuda. Selline asi juhtus ka suure portsu ABBA lugudega, mis on nii üleleierdatud, et ma ei suuda neid enam kuulata, isegi kui objektiivselt vaadatuna võin ma ikka öelda, et tegu on väärt pop muusikaga. Hetkel, ei aja mind silmi pööritama vaid mõned bändi vähetuntuma palad (nt "Angel Eyes", "I Kissed the Teacher"). Sellest tulenevalt, ei tõotanud etendus, mille fookuses on ABBA populaarseimad hitid, mulle just mokkamööda meelelahutust. Olin valmis oma silmi pähe kinni pööritama. Mida aga ei juhtunud, oli see, et mul ei tekkinud vajadust oma silmi pööritada. Vähemalt muusika kohalt küll mitte. Lood oli pandud suurepäraselt süžee konkreetsete olukordadega klappima ning originaali väliselt muusikaliinterpretatsioone kuuldes ei tundunud mulle ka, et kuulan juba miljonit korda ühtesid ja samasid laule. Agara ja päikeselise süžeega sobis ABBA meeleolukas, meloodiline ja kaasahaarava kõladega repertuaar ideaalselt. Võin julgelt öelda, et ABBA muusika on otsekui muusikalilavale loodud.

Mis mind muusika puhul aga veidi heidutas oli tõlge. Kihvt oli kuulata kuulsaid palasid armsas emakeeles ning muutus oli sujuv, rütmikas ja sõnaosav. Äärmiselt nutikas ja samas nii lihtne lahendus oli laulu "Honey, Honey" tõlkimine "Kulla kalliks". Nördima pani aga näiteks "Dancing Queen", "Gimme! Gimme! Gimme!" ja "Money, Money, Money", kus vastavad fraasid jäid originaaliks. Veider ja võõrastav oli kuulda lugu eesti keeles ja siis vahele "Dancing Queen" -- see sümbioos mulle peale ei läinud. Selline valik jätta sõnaread keeleliselt muutumata võis olla tingitud igasugu tehnilistest põhjustest, autoriõigustest ja millest kõigest kontrolli alt välisest veel. Siiski, jäid inglise keelsed fraasid kõrva ja ei klappinud ümbritsevaga.

Vaatamata minu reservatsioonile loo enda suhtes, oli etenduse melu niivõrd köitev, et ma unustasin kohati isegi ära, et süžee mulle üldse ei passinud. Laval toimuv oli tempokas, särtsakas ja elurõõmus. Ma arvan, et lisaks ABBA muusikale, või isegi enam kui muusika, teeb antud etenduse eriliseks selle väsimatu ergas energia. Ma olen siiani siiralt üllatunud, et mulle praktikas muusikal meeldis, kuigi teoorias, olin selle juba enne nägemist maha kandnud. Loo keskmes on Sophie, kes hakkab abielluma, kuid kes ei soovi seda teha ilma oma isata, keda ta pole kunagi kohanud. Kandidaate on aga kolm. Niisiis, kutsubki ta kolme iseloomult ja elult erineva mehe oma ema teadmata enda pulma. Mehed tekitavad aga hulganisti segadust, eriti Sophie ema, Donna, jaoks, kes on sunnitud nüüd oma nooruspõlve südamevalule ja vallatustele otsa vaatama. Kui ma tagasi mõtlen, siis tegelikult ei olnud etendus iseäranis humoorikas või ekstra romantiline. Pigem oli fookus ema ja tütre ning tütre ja isa sidemel, mis oli kohati päris tundeküllane ja suutis mind isegi härdaks teha. Eriti stseen kus Donna aitab Sophiel proovida pulmakleiti.

Puhtalt subjektiivselt süžeed vaadates, siis oeh, kuidas mulle selline segapudru isaidentiteediga ei meeldinud ning sellest tulenevalt ka Donna. Viimane oli minu silmis äärmiselt isekas, kuna ei suvatsenud või isegi teadnud öelda Sophiele, kes on tema isa, teades, et selle teadmine võiks tütrele tähtis olla. Seda just lapse pulmade eel. Ja põhjuseks, enda suutmatus leppida minevikuga, valuga ning tõsiasjaga, et jah, ta sai tütre kasvatamisega kenasti üksi hakkama, kuid äkki oleks Sophie kasvatus terviklikum kui ta oleks tundnud ka oma isa. Loomulikult, ei teadnud ta ka milline kolmest on isa, aga see enamgi pööras olukorra Donna vastu ja maalis minule temast pildi kui mingist hooletust hipist, kes teab, suudab ja oskab paremini ning, kes ei hooli ei oma tütre kui tema isa, kes oma last võib-olla oleks tahtnud beebist peale tunda, tunnetest. Arvestades, et ükski mees ei olnud vägivaldne kriminaal või keegi muudmoodi ohtlik, jääb mulle arusaamatuks naise üdini enesest lähtuv käitumine. Ja siis ta veel solvub Sophie peale kui neiu ojad enda kätte võtab ja mehed oma pulma kutsub! Ilmselgelt, ma ei olnud Donna fänn. Sophie mulle aga meeldis: asjalik, hakkaja ja palju täiskasvanulikum kui ema. Ka Donna kaks parimat sõbrantsi olid hulganisti kihvtimad tädid kui kolmiku mina-ja-maailm liige.

Osatäitjatest suutsid kõik piisavas annuses veenvad olla, kuid samas kehastada tegelasi, keda väga tõsiselt võtta ei maksnud. Kõik neist said rohkemal või vähemalt määral, lähtuvalt oma rollist süžees, tähelepanu keskpunktis olla. Ning omasid nad ka kiikse ja spetsiifilisi iseloomuomadusi, mis ei lasknud suurel tegelaste seltskonnal üheks põhijoont segavaks kriiskavaks massiks sulanduda. Välja arvatud Donna, olid nad kõik omamoodi sümpaatsed või meeltlahutavad, kui siis üpris klišeed. Eriliselt kedagi esile tuua ma ei oskagi, sest positiivsest küljest vaadates, oli näitlejate esitus suhteliselt ühetasandiline ning negatiivsest küljest lähtudes, oli näitlejate ponnistus suhteliselt üheülbaline. Ükski ei trumbanud üle teist ning ükski neist ei langenud alla keskpärase taseme. Soliidne grupietteaste!

Igivanade Vanemuise muusikalide miinuste kõrval, milledeks heli ja diktsioon, ei hakka ma väitma, et etenduse puhul on tegu on sügava ning kunstilise tippteosega -- kaugel sellest. Süžee oli pealiskaudne, üllatusteta ja kohati ajuvaba -- poleks ABBA muusikat sellele elu puhums, ei oleks lugu just väljapaistev. Siiski, vaatamata puudustele, oli lõpp-produkt üllatavalt nauditav, lõbus ning kihvt lihtsakoeline ja päikeseline ajaviide, mis aitas mured veidikeseks saali ukse taha jätta. Pean aga lõpetuseks mainima, et ma ei soovita kunagi kellelgi osta pileteid Alexela Kontserdimaja teise korruse parema ja vasaku poole äärteridadesse. Nimelt jäi mul pool lavategevusest nägemata, sest märkimisväärne hulk sellest paigutus nurka, kuhu minu silm ei küündinud.


esmaspäev, 7. mai 2018

Kino: "Kutsu mind oma nimega"

Tervitus!

Veidi vanemat kino!

Pealkiri: Kutsu mind oma nimega
Originaalpealkiri: Call Me By Your Name
Režissöör: Luca Guadagnino
Näitlejad: Armie Hammer, Timothée Chalamet, Michael Stuhlbarg, Amira Casar
Žanr: Draama, romantika
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 19.01.2018
Nähtud: 20.01.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
No seda filmi saatis küll vasikavaimustus. Kõikidel vähegi tõsiseltvõetavatel auhinnagaaladel oli see nominatsioonidega esindatud. Kui see oleks olnud tavaline naine-mees romantika, poleks kellegil sooja ega külma. Pannes fookusesse aga mees-mees suhte, oli -- prauhdi! -- kiidetud ja kummardatud väärtfilm valmis! Ülevoolav ja igast torust ülistuslaul tekitab mus tihti trotsi ning enne nägemist kipun isegi pisut lootma, et pettun. Kahjuks või õnneks, ei saa seda aga öelda antud filmi puhul, sest tegu oli täitsa soliidse linateosega, millel mitmeid võluvaid aspekte ja, loomulikult, ka vähem entusiasmi tekitavaid detaile. Nägusa mehe, Oliveri (Armie Hammer), ja nunnu poisi, Elio (Timothée Chalamet), vaheline särisev suvesuhe ei olnud aga kohe kindlasti ainuke mida lool oli pakkuda. Kindlasti oli see tõmbenumber, kuid ära rääkis mind pigem filmi üdini chill õhkkond.

Samanimelisel raamatul põhinev lugu esimesest armastusest idüllilises Itaalia maakohas, ei sisaldanud see just seda faktorit, mis taolisest filmist tüütuse teeks: pidev draama ja kontrollimatute emotsioonide virr-varr. Tundeid oli ohtralt, aga neid esitati realistlikult, kontrollitult, pingevabalt ning sundimatult -- tegu ei olnud tavapärase tiinekate ülevõlli pulbitseva armastusega, kus ollakse juba paari päeva pärast valmis üksteise nimel ükskõik mida tegema. Isegi filmi emotsionaalne lõpp oli pigem poeetiliselt kaunis ning esitatud kui külmakõhuliselt vältimatu, selle asemel, et publikult kostitada ülitundelise pisaratepeoga. Filmi atmosfäär peegeldas lähenemist kahe mehe armuloole ning toetas meeldiva ja lõõgastava õhkkonna tekkimist. 

Mulle tohutult meeldis kogu paketi sujuv, päikeseline, rohekas, voolav ja lõdvestav lähenemine -- linateose vaatamine oli otsekui puhkus maal väikse intriigi ja suveromansiga. Tervitatav oli ka loo elujaatav ja positiivne sõnum, iseäranis Elio vanemate toetav ning soe suhtumine oma poega ja tema salajasse afääri nende külalisega. Stseen lõpupoole, kus poiss ja isa vestlevad ning viimane niivõrd eluterve, sügava ja südamliku kõne lapsele peab, oli koht, kus isegi minu jäist südant sulatati. Imeline stseen! Üleüldse, hindasin ma väga kuidas armastust ei serveeritud kui ängistavat ja väsitavat, vaid loomulikku osa elust, mis ei pea alati elumuutvalt õnnetuna näima, isegi kui ei ole igavene. Pean ka siinkohal kiitma Timothée Chalamet'i, kes suutis Elio ja, tänu tegelasele ka keskse lembeloo, teha meeldivalt loomulikuks ja sümpaatseks. Mind absoluutselt ei üllata kuidas näitleja siiras ja poisilikult täiskasvanulik osatäitmine suurel hulgal auhindade nominatsioone ära teenis.

Kui ainult ei oleks etteaste teinud see virsik! Kõik sujus suurepäraselt kuni selle virsikuni, mis päris robustselt ja rõvedalt rikkus eelpoolmainitud laheda ja sensuaalse maagialooriga õhkkonna. Rööbastele kalduti taas küll tagasi, kuid kahju oli tehtud. Kuidas küll saab mu lemmik puuvili nii kurikuulsa rolli võtta ning muidu oivalist filmi ja selle rütmi lagastada? Hoiatan kõiki selle virsiku eest! Veel mainin tillukese miinusena, et film võib kippuda venima hakata ning kohati on selgusetud tegelaste emotsioonid ning kus seistakse, sest karaktereid oli siin-seal keeruline lugeda. Viimane võib olla ka muidugi üks loo võludest.


laupäev, 5. mai 2018

Teater: Oscar Wilde "Tähtsusetu naine"

Tervitus!

Teatrist kinos!

Pealkiri: Oscar Wilde "Tähtsusetu naine"
Originaalpealkiri: Oscar Wilde: A Woman of No Importance
Teater: Vaudeville Theater (Cinamon Kosmos kino ülekanne)
Kestus: 2h 35 min
Millal nähtud: 28.02.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt

Mul on alati ülimalt hea meel kui meie kinolinale jõuab mõni teatrietendus ja mul on võimalik kogeda Londoni West End tükki kodumaal mugavas kinotoolis. Täiesti ootamatult avastasin Kosmose tulevaste linastuste lehel Oscar Wilde Season Live'i ühe näidendi planeeritava esitamise. Olen näinud geniaalse kirjamehe tuntuimat näidendit "The Importance of Being Earnest" ning ka filmiversiooni loost "An Ideal Husband", kuid käesolev, "A Woman of No Importance", on mulle tundmatu tükk. Ehk siis, sai koheselt linastusele pilet hangitud!

Automaatselt on mulle sümpaatsemad etendused, mis on pigem tekstitihedad kui sõnakidurad. Jutt ei tohi olla aga mõttetu ja monotoonne pläust, vaid Wilde'i teravmeelne, sarkastiline, humoorikas, sõnaosav ja voolav dialoog läheb mulle ideaalselt peale. Kuigi, just see sai osati antud tükile saatuslikuks -- aga sellest hiljem. Üldiselt, imetlen, austan ja kadestan ma neid kirjanikke, kes suudavad luua mahlakat, elavat ja tihedat teksti, mis vaataja pingsalt kuulama sunnib ilma väsitavaks muutumata. Lisades siia ka Wilde'likud intriigid, ärategemised ja saladused, siis olin juba eos veendunud, et tükk on mulle nagu rusikas silmaauku. Boonuseks on oma spetsiifiliste kiiksudega ja rohkemal või vähemalt määral veidrikest tegelased, keda ka antud näidend lahkelt pakkus. Ja ärgem unustagem üldist sotsiaalkriitilist lähenemist nii klasside vahelistele konfliktidele, arusaamale naiste ja meeste suhetest, viktoriaanlikele ideaalidele ja mitmetele teistele teemadele, mille tabamiseks peab kohati eriti tähelepanelik olema. Ühe dialoogi rea all võib peidus olla mitu eri mõtet või torget kellelegi/millelegi. Iga detail on seotud konkreetse ühiskonnaga, kus tegevus toimub. Wilde tekst on lihtsalt nii mitmekihiline, samas aga üllatavalt selge ja konkreetne, et lausa lust jälgida.


pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt
Meisterlik tekst on aga hea just nii kaua kui seda toetab asjakohane ja kaasahaarav tegevus. Siinkohal saab aga selgeks, miks antud näidendit peetakse üheks autori nõrgimaks. Nimelt, oli esimene vaatus üks suur mulli puhumine, mis kubises krõbedatest teravmeelsustest -- pea kõik tegelased said oma isikliku monoloogi -- , kuid mis venis ning ei viinud tegevusi kuidagi edasi. Jah, see seadis sissejuhatuse mitmele läbivale konfliktile tükis, kuid süžee eksis dialoogi ära ja raske oli mõista miks selle maht oli vajalik ja kuhu viib. Koheselt, kui ilmus välja loo nimitegelane, "tähtsusetu naine", Rachel (Eve Best), tundsin ma aga laval intensiivset elektrit tema ja Lord Illingworthi vahel, mis mu tähelepanu eriti pingsalt endale naelutas. Racheli ja aristokraadi vahel oli aastaid tagasi romanss, kuid mees ei kavatsenudki naisega abielluda, isegi pärast seda kui selgus, et viimane ootas last. Naine haihtus ning mehest sai rikas ja austatud eliit. Aastaid hiljem, saatuse tahtel, on paari poeg valitud mehe sekretäriks, teadmata, et noormees on tema laps. Avastades ühenduse, on Rachel poja plaanile kategooriliselt vastu. Alguse saab kunagise armastajapaari vaheline vahendeid valimata kisma poja pärast, mis läks üpris tuliseks. Kumbki ei tahtnud mõeldagi poisist teise jaoks loobumisest.

Kuumaverelised Rachel ja Lord Illingworth tõid näidendisse uue elu ning loid algus asendati pingelise verbaalse ja psühholoogilise võitlusega mõlema vahel. Nende suhe oli loo keskpunkt ja alustala, mis püsis kõigutamatuna kogu etenduse vältel. Paari vahel oli ohtralt paksu verd, sügavaid haavu, emotsioone, valu, kahetsust ja viha -- see kõik pani lava energiast pakatama kui nad koos samal ajal publiku ette sattusid. Mees oli muidugi viimane tõbras, kuid intrigeerivalt karismaatiline. Naine oli südikas ja õilishing, kuid piisavalt inimlikult vigu tegev, et talle oli vaevutu pöidlaid hoida. Kiidan nii näitlejaid kui konkreetset süžeejoont. Äärmiselt nutikas ja sümboolne oli esimese vaatuse lõpp, kus mees viitas tagasi oma kunagisele suhtele Racheliga ja nimetas teda kui "tähtsusetut naist". Viimase vaatuse lõpus, kui õiglus on jalule seotud, nii palju kui selles olukorras võimalik, küsib Gerald, paari poeg, et kes ema külastus. Viimane lausub: "tähtsusetu mees (a man of no importance)". Geniaalne punkt näidendile!


pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt
Lisaks põhipaarile, olid värvikad ja väljajoonistatud ka teised tegelased. Kui paljudesse pealtäha pealiskaudsetesse karakteritesse sügavamale vaadata, võis avastada kui sisukad nad tegelikult olid, peegeldades ühiskonda ning mitmeid sealseid valupunkte. Näiteks, puritaanlik ja viktoriaanlikke ideaale esindav ameeriklannast pärija, Hester, kes muuseas sõnakalt mõistis hukka oma Brittidest kaaslaste materiaalsete väärtuste ülistamise, olles kärme hukka mõistmas neid keda ta ei mõistnud, kaasa arvatud algselt ka Rachelit. Viimase poeg, Gerald, oli noor ja agar leidmaks enda positsiooni maailmas, kes sarnaselt Hesterile, võttis rangeid sotsiaalnorme ainuõigetena, isegi kui need võisid olla ebaõiglased ning hõlmasid tema ema. Hesteri ja Geraldi jäiga mõttemalli purustas aga Racheli tundeküllane enda vaatevinkli avaldamine, mis pärast seda muutis paari justkui reaalseteks emotsionaalseteks ja mõtlevateks inimesteks, vastupidiselt eelnevatele paindumatutele ja tühjadele ühiskonna peeglitele olemisele. Racheli tuline ja tunnetest pakatav kõne vastumeelsusest abielluda Geraldi isaga ning tunnistus, kuidas ta oli nõus leppima häbiga, olemaks n-ö langenud naine, ainult sellepärast, et armastas oma last ja pühendas ennast vaid tema kasvatamisele, oli niivõrd köitev ja hingestatud, et võttis sõnatuks.

Oscar Wilde'i põhiarsenali kuuluvat peent huumorit nii dialoogis kui tegelaste iseärasustes esindasid veel, esmapilgul diskreetsete sotsiaalkriitiliste torgetena huumorikastmes, tegelased nagu kiusajalik, tereava ütlemisega ja kõrk Leedi Pontefract ning näidendis seltskonna võõrustaja, Leedi Hunstanton, kes küll püüdis olla arusaaja ja toetav, kuid kehastas kõrgklassi naiivsust, teadmatust või siis silmi meelega kinni pigistamist klassivälistele või isegi klassisisestele murekohtadele. Lisaks veel, näiteks, ennast lausa idiootsuseni ja koomiliselt oma ülihaigele naisele pidevalt ohverdav preester, pidevalt võlgades laisk aristokraat, ning tillukese ajunapikesega preili, kelle kiiks oli pea igale fraasile enam kaalu andmiseks lisada sõna "quite (üpris)" või "very (väga)" -- kes võis aga tegelikult kõigist lavakaaslastest naistest nutikaim olla, sest märkamatult sai ta alati mida tahtis. Nad kõik olid omanäolised, meeldejäävad ja ei jäänud ühedimensioonilisteks. Kogu seltskond moodustas otsekui ristlõike kõrgklassi ühiskonnast, luues värvika mini mudeli, ning tuues esile sealsed stereotüübid, konservatiivsused, progressiivsused, suhtumised ja reeglid.


pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt
Kokkuvõttes, kuigi konarlikum ja killustatum kui autori populaarsemad teosed, üllatas mind antud tükk oma delikaatse, kuid otsekohese, vastuoluliste teemade käsitlemisega, tundeküllase lähenemisega Racheli läbielamistele ja magnetilise keskse paari ning pineva konfliktiga. Kiire aplaus ka vaatuste vahele paigutatud muusikalistele etteastetele, mida esitas Leedi Hunstanton (Anne Reid) koos paari teenija ning külalisega, mis osavalt tüki loomulikuks osaks sulandati. Meeldejäävaim oli pala, mille põhivärss: "a man's best friend is his mother (mehe parim sõber on tema ema)".

Lõpetuseks, mõned geniaalsed tsitaadid näidendist, mis ekstra väärivad väljatoomist:

- "Men marry because they are tired; women because they are curious. Both are disappointed."
- "After a good dinner one can forgive anybody, even one's own relations."
- "When a man is old enough to do wrong he should be old enough to do right also."
- "The happiness of a married man depends on the people he has not married."
- "Talk to every woman as if you loved her, and to every man as if he bored you, and at the end of your first season you will have the reputation of possessing the most perfect social 
tact."



kolmapäev, 2. mai 2018

Teater: "Hullemast hullem"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Hullemast hullem
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Elina Purde
Osatäitjad: Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 19.01.2018
Millal nähtud: 16.04.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
Kui märtsi alguses nädal aega Londonis veetsin, oli plaanis külastada palju kiidetud ja komöödiateatri uueks tippteoseks nimetatud näidendit "The Play That Goes Wrong". West Endi pakutava hulgast oli äärmiselt vaevarikas teha valikuid, et mis etendusi külastada. Täitsa juhuslikult sain aga teada, et Rakvere Teatri tüki, "Hullemast hullem", puhul ongi tegu selle kuulsa komöödia Eesti versiooniga. Tundsin kergendust, sest see tähendas, et võisin Londonis selle asemel mõne muu etenduse valida ning näidendit hoopis Eestis vaadata. Minu soovitus oleks olnud kodumaise tõlgenduse puhul pealkiri originaali sarnasemalt tõlkida, sest võib olla teisigi, kes on kursis algmaterjaliga, aga ei pane ühte ja ühte kokku, et ka Rakveres on etendus repertuaaris täitsa olemas.

Pärast "Rahauputust" olen juba otsekui igavesti oodanud minust järjepidevalt siirast naeru väljapigistavat värsket huumorikat näidendit. Potentsiaali on olnud mitmel, aga see jääb jälle ja jälle täienisti rakendamata ning heal juhul tuuakse minus esile muiged. Arvestades antud tüki hiilgavat reputatsiooni ja populaarsust, olin veendunud, et käes on tõotatud päev, kus taas teatrisaalis südamest naerda saan. Olen aga mitmeid kordi varem pidanud tõdema, kahjuks ka seekord, et ma ei tohiks ennast liialt üles haipida, sest julgen väita, et mitte kunagi, pole lõpptulemus minu õhinale võrdväärselt vastatud. Niisamuti seekord, ootasin enamat kui tegelikult mulle pakuti. Et mitte tunduda ebaõiglane, siis jõudsin kiirelt järeldusele, milles oli mu mõnekraadise pettumuse põhjus. Nimelt, baseerus antud näidendi huumor tugevalt ja enamasti füüsilisel koomikal, mina aga hindan kõrgemalt kvaliteetseid tekstilisi nalju. Viimast esindas päris soliidne valik sõnakilde nagu näiteks sissejuhatuse Tšehhovi "Kaks õde" ja "D'Artagnan ja üks musketär" ning seik, kus tegelaste dialoog läks rea võrra paigast ära ja kohe üldse ei olnud see omavahel loogilises järjestuses, mis mind tõesti naerma ajas. Ma oleks oodanud enam tasakaalu kahe komöödia poole vahel -- füüsilise ja sõnalise -- ning ma arvan, et tulemus oleks selle tagajärjel olnud tummisem ning terviklikum huumorilaks, mis publikut rohkem itsitama oleks pannud.

Ma ei ole pärast "Rahauputust" kogenud kuidas terve saal rõkkab naerust ning selles saavutusega sai "Hullemast hullem" kenasti hakkama. Üheks edu võtmeks oli huumori järjepidevus ja selle stabiilne liikumine absurdse kõrgpunktini. Igas minutis toimus vähemalt üks potentsiaalselt naljakas vahejuhtum. Märkimisväärne osa kuulus füüsilisele komöödiale. Pidevalt kukkus midagi, kadus midagi, läks vahetusse midagi, ei töötanud midagi, läks mööda midagi, läks katki midagi, unustas keegi midagi, sai hoobi keegi, oli keegi vales kohas valel ajal, ja mida kõike veel. Põhimõtteliselt, nagu pealkiri ütles, kiskus viltu kõik mis sai ning hullemast olukorrast mindi võimatuna näiva hullemani. Kulminatsioonis läks olukord ekstra absurdseks, kus massiivsemad lavadekoratsioonid andsid alla ning isegi näitlejad hakkasid üksteist saboteerima. Lõpp kippus veidi üle võlli, kuid arvestades tüki olemust, oli säärane ülijabur haripunkt täitsa asjakohane.


pilt rakvereteater.ee kodulehelt
Olles mitte nii agar jalga-tagumikku vaimukuste austaja, võttis itsitama aga ikka küll kui tegelaste isa maal seinal asendati koera pildiga ning üks karakter sõnas kuidas vennad on oma isaga nii sarnased või siis iga kord kui mainiti kui jõle on ilm õues ja akna juures seisti, sai konkreetsele tegelasele heidetud peotäie paberitükke näkku, viimane esindades lund või siis oli viskipudel üks hetk tühi ning sai asendatud põletusohtliku sümboliga plastikpudelis oleva vedeliku vastu ning kui tegelased pidid vahetevahel klaasitäie võtma, oli reaktsiooniks alati joogi välja sülitamine, millele järgnes vastupidist emotsiooni väljendav tekst: "See on parim viski mida ma eales saanud olen!" või "See kulus küll marjaks ära!"

Etendus põhines kontseptsioonil näidend näidendi sees. Mõlemad algasid ühel ja samal ajal ning kardin langes ühel ja samal hetkel. Idee ei olnud midagi üdini uut, kuid nii ulatuslikult seda utiliseerituna näha pole minu silmadele varem ette tulnud. Publikule anti etenduse olemusest mõista juba eelteate ajal, kus paluti mobiilid hääletuks panna ning kus heli tuli ja läks, tuli ja läks. Ehk siis, algas näidend juba enne tulede kustu minemist. Ka viimasega tekkis probleeme ja tehnik/näitleja pidi tulema isiklikult lava ette ning vajaliku eelinfo rahvale edastama. Järgnes lühike sissejuhatus etendust esitava fiktsionaalse teatritrupi esindaja poolt ning publiku ees hakkaski lahti rulluma Agatha Christie'lik mõrvamüsteerium, mis oli kõike muud kui müstiline ja mõrvarliku õhkkonnaga. Pean aga mainima, et tükis pidas paika naiskirjaniku lugude kurjami ära arvamise reegel: kes on kõige ebatõenäolisem, on ka vastutav -- millega mul jälle kott üle pea tõmmati! Süžee toimumispaigaks oli mõis maal, kus Inglise kõrgklassi esindajad ja nende teenijad peavad appi tulnud detektiivi abiga jõudma jälile salapärasele mõrvarile endi hulgast, kes tappis mõisa omaniku. Vaatamata pidevatele äpardustele, oli süžeeks standardne Briti krimilugu, mis eriliselt silma ei jäänud, aga huumoribatuudina oli ideaalne.


pilt rakvereteater.ee kodulehelt
Nii näitlejad kui lavakujundus olid antud näidendis võrdsel positsioonil naljade genereerimisel. Üks ei oleks saanud ilma teiseta ja vastupidi. Harva kohtab lava, mis on niivõrd aktiivne loo jutustamisel. Tegu oli otsekui eraldi tegelasega. Julgelt võib öelda, et polnud ühtegi eset või konstruktsiooni, mis poleks mingi hetk näitlejaid alt vedanud --  alates liftist kuni telefonini. Kindlasti pean aplausi tegema lavakujundajale kui ka tehnilise teostuse tagajale, sest ekstra täpselt nõudis just see etendus, et kõik toimuks nagu kellavärk ning just nii nagu plaanis, alates järjekorra klappimisest kuni väiksemate viperusteni välja. Tulemus oli osav, nutikas ja punktuaalne. Samas, peab välja tooma, et vaataja poleks ealesgi märganud kui midagi juhtus tegevuskava väliselt, sest kontekstiga oleks sobinud ka nihu minekud, mis ei olnud kavatsustes ja juhtusid kogemata. Mõlematpidi oli tegu võit-võit situatsiooniga.

Ma mõtlesin näidendit vaadates mitmeid kordi, et kui suurt kontrolli enda üle näitlejad peavad omama, et selle absurditralliga ilma naerma puhkemata edukalt hakkama saada. Eriti hüsteeriline ja ringi lendlev tuulepea Florence (tegelase nimi)/Sandra (tegelast mänginud tegelase nimi), Ülle Lichtfeldti kehastuses, keda pärismaailmas eal ühegi rolli lähedale ei lubataks, sest näitlemisoskus oli tal hellalt öeldes miinustes. Suureks lemmikuks ukerdas ja kakerdas end mulle Silja Miks, kes mängis Thomas't (tegelase nimi) ja Robertat (tegelast mänginud tegelase nimi) ning kes oli karakter, kes enim püüdis mingitki kontrolli enda kui ka ümberringse tohuvabaohu üle omada. Tegelase spetsiifiline kõnemaneer ja hoiak panid pidevalt itsitama ning olid igati kümnesse. Roberta roll muudeti originaalloos olevast mehest naiseks. Robertist sai Roberta, aga Thomas jäi samaks, mis oli leidlik ja igati lahe modifikatsioon. Ka teised tegelased, näiteks, peaaegu saamatu detektiiv (Eduard Salmistu) ning ootamatult Sandrat asendama pidanud lavatöötajast Annie (Anneli Rahkema), kellele mingi hetk rambivalgus liialt meeldima hakkas, tõusid millegi omapärasega esile. Kõigil tegelastel oli oma kiiks või konkreetne tõmbenumber millega pidevalt mööda pandi. Ma peaaegu uskusin, et näitlejad ei osanud näidelda ja ega nad seda laval oleva lavastuse sees ei osanudki. Arvestades seda, et näitlejad pidid mängima kehva näitlemisoskusega tegelast, kes kehastas omakorda teist tegelast -- see on juba nagu Christopher Nolani film "Inception"! -- , siis olid nii individuaalmäng kui grupimäng igati kobedad.

Kokkuvõttes, oli tegu kihvti humoorika meelelahutusega, ühe paremaga mida aastaid näinud, kuigi naljad võivad kas rohkemal või vähemal määral kõnetada või mitte. Publikule, igatahes, oli kuulda ja näha, et laval toimuv läks väga peale ning, olegem ausad, tegu on hea tükiga, väga hea vaimuka tükiga!