Teater: "12 vihast meest" ja "Aja oma atra läbi koolnute kontide"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: 12 vihast meest

Teater: Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Näitlejad: Hendrik Toompere, Raimo Pass, Andres Puustusmaa, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Harriet Toompere, Martin Veinmann, Merle Palmiste, Karmo Nigula, Markus Luik, Jüri Antsmaa
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 04.03.2023
Millal nähtud: 02.02.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Kaksteist vihast meest lähevad baari. "Süüdi!", ütles üks. "Süüdi!", ütles teine. "Süüdi!", ütles kolmas. Kuni kaheteistkümnenda meheni. Ja kui loodeti, et täna saavad otsustajad varakult õhtule, leidus üks neist, kes julges vastuvoolu ujuda. Julges ilmselges kahelda, kasutada kriitilist mõtlemist, süveneda, analüüsida ja näha laiemat pilti. Julges vastu astuda traditsionaalsetele ja enamuste domineerivatele narratiividele, mis lämmatavad ümberringse ja lubavad lokata eelarvamustel, subjektiivsusel ning tuimal kaasanoogutamisel. Piisab vaid ühest, et kurssi muuta. Üks doominotükk lükkab pikali kogu hunniku. Lavastus tirib esile nii palju emotsiooni, frustratsiooni ja lootust ning on üks kaasahaaravamaid etendusi viimase aasta jooksul. Tekib hasart, et kuidas ja kas õnnestub 1/11 muuta 12/0iks. Nähtu on paeluv ja põnev ning tõmbab vaevatult kaasa elama, kuigi mõned alternatiivsed seletused toimunule, et süüalust vabastada, olid natuke kaheldava väärtusega ja otsekui tagumikust tõmmatud. Kohati ei olnud aga seletused üldse tähtsad, vaid huvi oli numbrikaalukausi muutmisel. Samas, kas krimilugudes siis ikka peab kõik alati usutav olema. Isegi Agatha Christie on mõnikord eriti totakalt keerulisi ja ebatõenäolisi põhjendusi mütsist välja tõmmanud. Kvaliteetset mõrvamüsteeriumi laval näha on alati äge, kuigi antud lavastus tegelikult otseselt klassikaliseks detektiivilooks ei kvalifitseeru. Ta aga pakub kõike seda, mida üks köitev krimka peaks nautijale võimaldama. Kes tegi, kas tegi, miks tegi, kuidas tegi... Ja ports rohkem ja vähem koloriidseid tegelasi otsustamas kellegi süü ja süütuse, elu ja surma üle. Inimesed, kes, teoorias, peaksid olema erapooletud, kuid seda kohe kindlasti ei ole. Kõigi nende elud, arvamused, kogemused ja usud mängivad nende valiku juures võtmerolli. Nad ei peagi üldse vihased olema, nagu pealkiri eeldab, piisab vaid ühe isiku vimmast, eelarvamusest, valust, pettumusest, väärikuse haavamisest ja kättemaksuhimust -- olgu ohver ja haavaja kes tahes -- ja juba ei ole arutlus objektiivne. 

Kas tegi siis või ei teinud? Minu jaoks on alati äärmiselt põnev oma halle ajurakukesi stimuleerida ja aktiivselt kaasa mõelda, kui võimalus antakse. Panna kokku vihjed, tuletada võimalikke stsenaariume ja püüda pusle lahendada. Antud näidendis ei ole tulemus aga tegelikult eesmärk iseenesest, vaid keskenduti sellele, et mida inimesed usuvad, kuidas neid mõjutada ja kuidas saab mustast valge ja valgest must. Lugu räägib manipuleerimisest. Olgu siis baasiks faktid, väljamõeldis, emotsioonid, loogika või ebaratsionaalsus. Lihtsama vastupanu teed minna ei ole hea, nagu alguses kogu otsus kippus kalduma, kuid kas on igati asjalik ka olukord, kus algusseis on lõpuks hoopis vastupidine. Kui objektiivseks või subjektiivseks sellist olukorda saab nimetada? Kas tundub üldse õige, et inimesed, kes ei ole valdkonna professionaalid, otsustavad kellegi saatuse üle. Või ongi see ainuõige, sest neil, teoorias, just ei ole arvamust kallutavaid teadmisi. Minu jaoks on USA vandemeeste süsteem alati üks suur müstika olnud ja ma siiralt ei saa aru, et kuidas see psühholoogiliselt ikkagi toimib. Inimesed on tohutult kergesti mõjutatavad ning nende arvamusi ei ole komplitseeritud muutuma panna, mida antud tükk suurepäraselt illustreerib. Mis on õigus ja õige tegelikult isegi ei mängi rolli, loeb see, mida inimene usub või tahab uskuda. Psühholoogilises sfääris pakub lugu ohtralt mida analüüsida ja diskuteerida. Nt kaasajooksmine, masside tasakaal ja grupifenomenid. Kuidas inimesed ikka alati enamusega kipuvad ühinema, kuidas keegi üldiselt ei soovi suuremale hulgale vastu astuda, kuidas inimesed mahutavad oma arvamused enamuste nägemuse raamidesse, kuidas massipsühhoos on reaalne ning inimesed tahavad ikka alati olla enamuse poolel, sest seal on turvaline ning tunned, et kui ikka suurem hulk arvab nii, ju siis on see ka õige. Kui nüüd küüniliseks minna, siis kas võib loo kohta öelda, et õiglus võidutses? Triumfi saavutas pigem veenvam ja usutavam arugmenteerija. Samas, inimesed on ju ikkagi baastasemel head (vähemalt, seda tahaks uskuda) ning võitis lihtsalt usk heatahtlikusesse. Teisalt, võitis ehk vaid naiivsus ja kaotas lihtsalt ilmselge pahatahtlikkus. Kuid, kas ikka? Lisaks, arvestades USA konteksti ja loo ajastust, võib vaadelda veel ka rassi, töölisklassi, immigratsiooni ning muid riigile iseloomulikke valukohti ja dilemmasid. Moraalselt on etenduses tegu äärmiselt keerulise küsimuse ja sellega kaasnevate teemadega ning sellepärast see näidend nii paeluv ning äge ongi.

Kaksteist meest ei olnudki seekord vaid mehed, mis mulle väga peale läks ja värskendavalt mõjus. Tähtis oli sisu ja sõnum, mitte keha. Meeste seas oli ka naisnäitlejaid, nt süüaluse eest võitleja, kaheksas vandekohtunik, Harriet Toompere kehastuses (lisaks veel Viire Valdma ja Merle Palmiste). Tema entusiasm ja selgesõnaline põhjendamine, ratsionaalsus, analüüsimine ja oma argumentide esitamine haaras isegi mind enda poolele, vaatamata sellele, et oleksin nii ehk naa olnud "süütu" leeris. Temast õhkas empaatiat ja hoolivust, mida ehk võimendas tugevamalt tajuma naisenergia. Talle vastu astus agressiivne, dominantne, tõsine ja allasurutud vimmast pulbitsev Andres Puustusmaa, kes mängis vandekohtunikku, kes oli kogu oma ihu ja hingega poolt, et süüalune ilma mingi diskussioonita koheselt surmapingile saata. Kaks vastanduvatel spektritel asetsevat tegelast olid mõlemad ühel tasemel, kord üks peal, kord teine, suutes pakkuda kuni lõpuni välja tasavägist võitlust. Ka kõik teised näitlejad tegid soliidsed esitused, sest keeruline on ehk silma paista kui trupp on nii suuremahuline ning tempo on kiire ja dünaamiline, ning nagu pingpongi pallimäng. Iga karakter sai ennast demonstreerida ja kõik suutsid end näidata eraldiseisvate ning selgejooneliste tegelastena, kel oma mõtted, minevik ja olemus. Kes rohkem, kes vähem. Ehk vinguks natuke selle üle, et visuaalne pilt oli tohutult hall ja üksluine, kuid ei saa väita, et selline valik ei oleks äärmiselt asjakohane. Samas, aitas see üksluisus esile tõsta ja toetas keskendumist kogu sellele elektrist pakatavale särtsakusel ja pingele, mida õhkas igast lavanurgast, sõnast ja kehakeelest. Tegu on tohutult köitva näidendiga, mida nautisin täiega, ning mis pakkus tõeliselt põnevat näitlejamängu ja süžeed, pani intensiivselt kaasa mõtlema ning viskas õhku mitmeid ja mitmeid raskeid küsimusi. Nagu hea krimilugu, aga parem. 

--------------------------------------

Pealkiri: Aja oma atra läbi koolnute kontide

Teater: Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Näitlejad: Kersti Heinloo, Ivo Uukkivi, Markus Luik, Jüri Tiidus, Tiit Sukk, Amanda Hermiine Künnapas, Laine Mägi, Raimo Pass, Tõnu Kark, Christopher Rajaveer, Martin Veinmann, Jüri Antsmaa
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 13.04.2024
Millal nähtud: 13.11.2024
Minu hinnang: 3.5/5

"Ökotriller" lavastuse tutvustuses pani kõrvu kikitama ja kulme kergitama ning sundis piletid krabama, sest krimi ja põnevik Eesti lavadel on alaesindatud. Selle žanri näiteid kogeks hea meelega enam meie teatrites ning, olles sõbrannaga fännid, sai õhinas oodatud värsket närvikõdi ja äraarvamismängu. Kusjuures, plaanisin juba pikalt konkreetset Olga Tokarczuki raamatut lugeda, millel lugu põhineb, kuid mingi muu lugemisvara tuli pidevalt vahele. Natuke vähe tähelepanu sai pööratud aga sõnale "öko" ning see aspekt tükist, kuigi köitev, asjakohane ja, maailma hetke kontekstis, tänuväärne, tegi kompoti üpris ebameeldivaks. Mitte selles mõttes, et nähtu oleks kvaliteedilt, sõnumilt või sisult kuidagi nadi, vaid, no tõesti, ei taha ma vaadata etendusi kus loomi notitakse, iseäranis kellegi kalleid kutsusid. Või, nagu peategelane neid nimetas, "minu tüdrukud". Oeh, kui vastik maitse oli suus ja mõru tunne südames. Tegu on väga valuliku looga loomasõpradele ning eks see selle üks eesmärke olegi. Inimesed suhtuvad hooletult, raiskavalt ja julmalt enda ümberringsesse loodusesse, loomadesse ja rohelusse. Hävitades valimatult ning tehes tapmisest meelelahutushobi. Puudub igasugune empaatia ning tunnetakse end kui maailma peremehed kõigi ja kõige üle, mitte kuid võrdväärsed partnerid planeedi omamises. Loos on kriiskav ja karjuv teema loodushoid ja selle hävitamine, üllatavalt, mitte kliimasoojenemise fookusest, vaid pigem lihtsamal ja maalähedasemal viisil, n-ö rohujuuretasandil. Ei ole vaja suuri tööstusi, raiskamist, linnasid, masse ja rahaahnust, et meie ümberringsele ohtralt kahju tekitada. Seda on võimalik ka väikses inimtühjas külakeses keskel eimiskit ning täiesti tavaliste inimeste poolt. See lähenemine oli värskendav, intiimne ja süngem kui laialt ning ülevoolavalt käsitletud kliimasoojenemise teema. Viimasega võib keeruline olla kontakti leida, sest seda kommunikeeritakse kõrgtasemel, millegagi ja millegina, mis ei ole alati käega katsutav ja hoomatav. Antud tüki lahkamismeetod on palju konkreetsem, arusaadavam ning vahetum. Oli otsene tegu ja tagajärg. Otsesed pahalased ja karistajad. Valikutel oli otsene mõju. Selline lähenemine loodushoidu ja inimeste purustavasse jõusse toimis tänu sellele palju hirmutavalt ning ahastama panevalt. Sa said aru, et mis toimub, miks ja mille pärast on see kõik košmaarne. Tükk oli sellise lämmatava ja lootusetu õhustiku tekitamises äärmiselt efektiivne. Vaatad pealt ja oled jõuetu midagi muutma. Vähemalt legaalselt ja mittekriminaalselt mitte. 

Aga loodus ei lahku lavalt ilma võitluseta. Siin tulebki mängu krimka ja, lisaks, paranormaalne ja müstiline aspekt loos. Suured tegijad jahimehed hakkavad üksteise järel otsi andma ning kõik tõendusmaterjal viitab sellele, et tegu on sarimõrvadega ja toime panijateks loomad, iseäranis kitsed. Kas loomkond on lõpuks otsustanud kätte maksta ja omalt poolt inimestele vastu astuda? Hammas hamba vastu. Seda salapärast olukorda hakkab lahendama etenduse kangelanna, Janina (Kersti Heinloo), kes on nagu üks ebamaine lillelaps, kuid kohati õhkab temastki süngust ja midagi, mida on parem ehk karta. Naine hoolib ümberringsest ja on abivalmis ning toetav oma vähestele sõpradele, kuid ka võõrastele. Iseäranis lõbus oli teadlase, Borose (Tiit Sukk), külaskäik, kus üpris trööstitu atmosfäär muutus lustlikuks ja isegi koomiliseks, kui tegelased ennast lõbusalt pilve tõmbasid. See oli kentsakas ja kuidagi ülejäänud õhustikust eraldatuna tunduv seik, kuid, samas, passis kenasti üldisesse konteksti. Veidralt asjakohasena lohutut atmosfääri ajas lõhkuda veel humoorikas küladoktor (Christopher Rajaveer), kes ühtlasi hale, kuid ka imetlusväärne. Janinal on side loodusega, ta püüab seda mõista, hoida ja tunneb selle vastu aukartust. Kuid teda jälgides kipitab kuklas kahtlus, et kõik ei ole nii süütu ja lapselik kui esmapilgul tundub. Või ikka on? Ja kurjade enesekaitse kavatsustega on ikkagi emake loodus? Loosse on kaasatud inimesele mõistmatud suuremad jõud, looduse vägi, mis läbi kitsede justkui tegutseb ja kahejalgseid niidab. Antakse mõista, et need võivad olla kummitused, hinged, manifesteeringud, midagi fantaasiamaailmast, salapärased ja tabamatud. Mis ikkagi toimub? Kas mehed surevad loomulikku surma -- karma -- või on ikka müstilised käed mängus. Või siis on kõige taga ikka ja alati inimesed endid? Lahendus oli kohati üllatav, kuid, teisalt, igati oodatav. Tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikad -- tahtlikud või lihtsalt kvaliteetselt esitatud looming -- , kahtluste hajutamine, vastandamine, karakteriareng ning hea ja halva omavahel diskreetselt võitlusesse panemine, suutis kõik jälgi peita ja natukeseks ära petta. Kogu avalikustamine ja sellele eelnev oli meisterlikult üles ehitatud ning esitatud. Nagu ma ütlesin, ootamatu, kuid tegelikult täiesti loogiline.

Lavakujundus etenduses oli suurepärane, sest aitas luua ideaalse õhustiku sellisele salapärasele ja halvaendelisele foonile. Dekoratsioonid koos sumeda ja pimedamapoolse valgustusega lõid tunde, et nagu olekski publiku ees sünge metsatukk, mis paigutus just looduse ja inimasumi vahepealsele veerele. Üks samm kaugemale ja oled juba laane sügavustes. Üks samm tagasi ja oled jahimeeste revolvri ees. Kumb parem variant on, ei oskagi öelda. Selline sigrimigri, Janina kasvuhoone, taustal terendamas lõputu metsikus -- vahepeal uitasid seal inimesed, kel kitse maskid koos sarveega peas, nagu kummitused -- , igavesena tunduv talvine keskkond, päikse minimaalsus. See kõik aitas kaasa loomaks sellist teravat, ärevust täis ja isegi ebaturvalist tunnet saalis, mis hiilgavalt passis tüki sisuga ja sellega, mida ta edasi anda soovis. Kersti Heinloo peategelasena oli suure südamega, kuid seal põues oli tumedaid laike. Ta suutis tegelast esitada kui kõige ehedamat halli, kui kedagi, keda ei suuda vast paljud mõista, kuid, samas, kedagi, keda paljud just suudavad mõista. Selline teistsugune ja eraldatud, mõnikord omas maailmas, otsekui paralleeldimensioonis, kuid ikkagi osa seltskonnast. Kahe maailma vahel, nagu metsas peidus looduse lembeline nõid. Teiste tegelaste rollid olid kohati veidrad, kuid mahutusid kenasti loo kentsakasse olemusse, nt nagu mainitud Tiit Suka esitatud, Boros. Samas, nt Amanda Hermiine Künnapase karakter ei tahtnud eriti loo konteksti passida ning mõjus kuidagi liiga modernselt ja justkui mõnest teisest reaalsusest. Samamoodi oli William Blake'iga. Jah, ma saan aru, et tegu oli igati teemakohase luulega, kuid Ida-Euroopa metsamüstika ja Inglise poeet Blake, minu jaoks ei klappinud, ja tema pidev tsiteerimine ning kaasamine mõjus sunnituna, kuidagi tõusiklikuna ja täiesti ebavajalikuna. Ilma mehe loominguta oli sõnum niigi selge. Ta oli ka üks põhjuseid, miks tükk kippus vahetevahel uimerdama, ebavajalikult filosofeerima või siis lisama liiga palju kihte, mis tõesti ei andnud enam midagi lisaks, peale raskuse ja liigse kunstipärasuse. Vaatamata nendele kriitikanootidele, oli etendus tegelikult tohutult efektne, meeldejääv ja märk ajju igavaseks. Õpetlik, ennustav ja hoiatav. Kui vaid keegi neid ähvardusi ja hoiatusi päris elus tõsiselt võtaks. 

Teater: "Kunst"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Kunst
Teater: Draamateater
Lavastaja: Karl Laumets
Näitlejad: Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Guido Kangur
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 05.08.2022
Millal nähtud: 29.09.2022
Minu hinnang: 3/5

Insener, arst ja müügiesindaja astuvad baari, et mõtteid mõlgutada ühe maali kohta. "Pask" ütleb insener, hoopis "maestroks" peab arst kunstnikku, ja viimane püüab lihtsalt laveerida kahe vahel, sest tema jaoks on primaarne sõprussuhted, mitte kemplemine selle üle, et kas pilt on geniaalne või rämps. Tõsiasi, mis kahjustab õhkkonda kolme vahel ja paigutab meeste kamraadluse ümber lõhkamisvalmis dünamiiti. Keskne teema on intrigeeriv, sest mis on kunst suure tähega ja mis väikse tähega, tekitab päris elus elavaid diskussioone -- või kas kunst lihtsalt ongi kunsti, olenemata esimese tähe vormist. Või mida võiks üldse selle sõnaga kirjeldada. Ei saa väita, et on palju neid, kes nt kahtlevad DaVinci maalide valdkonnas väärt positsiooni omamises. Tunduvalt enam leidub aga neid, kelle meelest kaasaegne kunst ei ole seda nimetust ära teeninud. Ega ülistust, millega arst iseloomustas tüki keskest maali. Teost, mis oli suur ja lai ning mis oli lihtsalt üks valgeks värvitud pind. Kui punnitada, siis võis selle pinnal näha pea nähtamatuid värvi pintslitõmbeid. Kunst eeldab esteetikat, andekust ning midagi, mille loomise nimel on vaeva nähtud, mis nõuab aega ja meisterlikkust. Mida on pea võimatu mõnel suvalisel tüübil järgi kopeerida. See on minu isiklik subjektiivne arvamus, kuid sõbranna, kes on valdkonnaga sina-peal annab vastulöögi, et mõne nt kaasaegse kunsti teose peale üldse tulemine ja selle välja mõtlemine annab konkreetselt mõista, et tegu ongi kunstiga. Mina ütlen selle peale, et kas iga asja peale, mida tänapäeval eksistentsi treitakse, on üldse vaja tulla. Ja see, et osatakse mõelda ja oma ideed ellu viia ei tähenda, et tulemus on Kunst. Sedasi need debatid hargnevad, üks argument siitpoolt, teine sealtpoolt. Kummal on õigus? Mitte ühelgi, sest nii nagu inimeste maitse eelistused on individuaalsed, on ka keeruline tõmmata jäik piir kunsti ja mittekunsti vahel. Kas ükskõik millise loomingu ja kunsti vahel saab panna võrdusmärgi? Kas kunstile annab selle tiitli tegija või vaataja? Või saab hoopis mainitud nimetust kanda vaid siis, kui teos omab kellelegi emotsionaalset väärtust, inimesed sellest räägivad või kui selle eest ollakse valmis maksma raha?

Tegu on äärmiselt põneva teemaga, mis tõotab olla kui lõputu jänese urg. Õhinaga sai oodatud sügavaid diskussioone ja mõttelende erinevate vaatevinklitega tegelaste poolt, kunsti tähenduse lahti harutamist, mitmekesiste lähenemiste illustreerimist ja halle ajurakukesi stimuleerivaid ahaaa-momente. Seda kõike muhedas huumori kastmes. Mis välja kukkus oli aga kolme lasteaialapse omavaheline nääklemine, millel kulminatsiooniks karakterite poolne julguse kokku võtmine ja tunnistamine, et mida kolmik üksteisest tegelikult arvab. Maal oli vaid impulss meeste egode võimuvõitluseks. Peab tunnistama, et selline suund oli ootamatu ja valmistas pettumuse. Keeruline oli kaasa elada Sergele (Tõnu Oja) ja Marcile (Jaan Rekkor), kes kumbki pidasid end teisest paremaks ning valasid oma üleolevuse ja, samaaegselt, kadeduse okse teineteise kaela, mida siis vaatajana pidi helpima. Peab ära märkima, et Marc oli suurem kurjajuur kui Serge ja lumepalli esimene veeretaja. Vaidlus läks aina enam ja enam isiklikumaks, inetuks, ebaratsionaalseks ja vastikuks. Tekkis küsimus, et miks on sõbrad inimesed, kes üksteist grammigi sisemas ei talu. Või siis teise eriarvamusi. Kuidas nad siiani teineteist ära kannatanud on jääb müstikaks. Ühelt poolt oli sellist psühholoogilist põhjakäimist huvitav jälgida, et kuidas ühest suvalisest ostust saab alguse sõpruskonna allakäigu trepp. Kuidas meie põhimõtted ja uskumused sõidavad sisse meie suhetesse teistega ning mitte selleks, et jagada ja õppida, vaid, et domineerida. Kunsti roll siinkohal oli huvitav, sest saab see ju mõtte siis, kui inimene sellele põhjuse annab, või kaotab see eesmärgi, kui inimene sellelt põhjuse eemaldab. Maal ise tükis ei omanud tegelikult mingit kaalu. See oli vaid tühipaljas vahend mille ajendil omavahelisi alateadlikke või isegi teadlikke probleeme lahendada. Konfliktiallikas ei olnud maal, vaid probleem seisnes meestes endis. Kas see mõra eksileeris juba varem või sai alguse tohutu suure rahahulga kulutamisega millelegi, mida üks ei pidanud õigeks? Ja lõhenemine sellest hetkest siis eskaleerus kiirelt. Kas konkreetne tegu lihtsalt pani punkti seltskonnale, kes nii ehk naa oleks üks hetk lahku kasvanud oma erinevate arusaamade pärast? 

Suutmatus leppida sellega, et ühele inimesele läheb peale midagi, mis teise väärtustega ei ühildu. Ja mitte olla võimeline aktsepteerima, et keegi kritiseerib seda, mida sina hindad, on mõlemad põnevad mõttearenduse alguspunktid. Jäärapäised tüübid, kes lihtsalt üks hetk annavad kõik, et teist maha teha, tulemata selle pealegi, et äkki targem võiks järele anda. Viimast mõtet kehastab igatpidi kolmas sõber. Kui Serge ja Marc verbaalselt üksteist sõelapõhjaks tulistavad, püüab Yvan (Guido Kangur) ennastsalgavalt neid takistada ja temperatuuri taas stabiilseks tõmmata. Talle olid emotsioonid eelkõige, asjad aga sekundaarsed. Yvan oli otsekui vastand teisele kahele ning funktsioneeris lepitajana, rahustajana ning kellegina, kes pigem ennast teiste heaolu nimel ohverdab. Vastupidiselt ennast jõuliselt läbi suruvate kaaslastega kõrvutades. Kuldse kesktee leidmine, järele andmine ja harmoonia oleks kuidagi midagi nõrka, sest meest ju pidevalt aasiti, et ta ei ole elus kuskile jõudnud ja pigem on teiste poolt kaasa tiritav. Isekus ja isetus, kas isekatel või isetutel eesmärkidel, oli intrigeeriv kombinatsioon, mida kõigis kolmes tegelases üks hetk märgata ja siis jälle silmist kaotada. Kolmik moodustas tasakaaluka miinuse, plussi ja neutraalse osapoole kombo, mis karakterite mõttes oli asjalik valik, sest võimaldas vaatajal analüüsida eri vaatepunkte. Pakkudes samal ajal hulgaliselt isiksusedünaamikat ning hasartset kaasaelamist, et kes siis lõpuks viimasena seisma jääb. Milline arvamus võidutseb. Või hävivad kõik ühiselt. Äkki leitakse kompromiss? Üks köitev tähelepanek titaanide kätši vaidluses oli ka teadmine, et peale jäämise nimel ollakse valmis lahkuma hea maitse piiridest ja minema isiklikuks. Mis jälle näitab kui dominantsed egod meestel olid või kuidas sõjas (ja armastuses) on kõik lubatud, kaasa arvatud allapoole vööd laskemoon. Tõsiasi, et Serge võrdsustas maali Marci naisega ning hakkas rääkima kuidas, vot, temale ei meeldi viimase teatud käitumine, viis konfrontatsiooni tipp-liigasse. Mis oli huvitav, sest kas Serge teadlikult tahtis lihtsalt Marcile haiget teha või arvabki, et inimene ja objekt on üks ja seesama ning naine ongi üks objekt. Või oli maal omanikule emotsionaalselt nii väärtuslik, nagu potentsiaalne abikaasa, ning pöördvõrdelises positsioonis Serge eneseväärikusega. Maali ja viimase vahele võib panna võrdusmärgi. Marc, riivates kaaslase väärikust ja seades kahtluse alla tema valikud, rahalise võimekuse ja maitse -- mehe eksistentsi -- , paneb Serge riivama omakorda vastase väärikust, rünnates sõbra tundlikku poolt, ehk siis, naist. Psühholoogilisel tasandil pakub tükk kulbiga olukordi ja käitumist, mida põnev lahata ja mõtestada. 

Head komöödiad, mis reaalselt naerma ajavad, ei satu tihti lavastuste hulka, mida külastan, sest isegi kiidetud ja populaarsed žanrinäited ei suuda pakkuda piisavas koguses koomikat. Kas huumor on täitsa sihist mööda või siis on keeruline aduda, et kuidas täpsemalt peaks see tükk kvalifitseeruma just komöödiaks. Kahjuks, on sama olukord ka antud näidendiga. Nimetaksin seda pigem inimpsühholoogiakeskseks draamaks. Minu isiklike isekate ja subjektiivsete ootustega olgu nagu on, kuid komöödia elemendid jäid tõesti nõrgaks, sest sahmerdav ja nämmutavalt sõpru lepitav Yvan, kelle tegemiste üle saalist enim naeru kostis, ei hiilanud just naljaka dialoogi poolest. Ja need ei korvanud ülejäänud kahe alfaisase omavahelist tüütut rinda täis puhumist ja domineerimismängu. Ei olnud tõesti eriti millegi üle itsitada või isegi muiata. Samas, veel kord, minu ootused komöödiatele on kahtlemata teised, kui ehk reaalsus eeldaks, sest nt paar istet edasi istus daam, kes lõkerdas kogu lavastuse vältel nagu vaataks Benny Hilli. Tegi natuke kadedaks küll. Näidendi näol on väidetavalt tegu pikaajalise ühe armastatuima Prantsuse komöödiaga kogu maailmas, mida on saatnud nii kriitikute kui publiku kiitus. Ehk on selle edu saladus loo lihtsus, inimlikkus ja intrigeeriv keskne teema, mitte niiväga teksti mahlasus. Süžee põhiküsimus onju paluv ning salapärane kunstimaailm ja meeletud summad, mis seal liiguvad, paneb kahtlemata paljusid kukalt kratsima. Otsekui käega katsutamatu kunsti toomine tava inimeste tasandile ning sidudes selle suhetega, sõprusega ja põhimõtetega, on samuti intrigeeriv. Siiski, oli minu jaoks asi komöödiast kaugel, pigem mõjus tükk kurvalt, kohati halenaljakalt ja tohutult frustreerivalt. Ja Yvanist, kes pidi huumoritaaka kandma, oli tänu sellele veelgi enam kahju, sest mitte ainult kamud, vaid ka nüüd publik ei võtnud teda tõsiselt ning nägi mehes vaid teistele meelejärgi olevat pugejast ampelmanni. Kelle ainuke eesmärk seisnes õhkkonna kergendamises ja helgemaks lahustamises.

Kolm näitlejat sobisid üpris edukalt neisse kingadesse, mis ette antud. Jaan Rekkor toimib ükskõik millises etenduses äärmiselt karismaatiliselt ja imposantselt ning mingi hetk oli tema intensiivsusest lähtudes hirm, et kohe kohe muutub olukord füüsiliseks ja ta kargab Tõnu Ojale kallale. Seda ei juhtunud, kuid verbaalselt andsid mehed üksteisele tõelisi tohlakaid ja rusika lööke makku. Kuigi Tõnu Oja jäi oma visuaalse oleku ja pehme tooniga tsipake lavapartnerile alla, suutis ta üllatavalt jõuliselt Jaan Rekkorile vastu mängida. Lavalises kohalolekus olid mehed võrdsetel positsioonidel, vaatamata sellele, et ühte võiks surmahirmus karta ja teine on kui üks tore onu. Kontrastsed nii välimuselt, kõnelt, maneeridelt kui auralt, olid mõlemad rollides ühtemoodi enesekindlad ja selg sirgelt oma põhimõtete eest seisvad. Guido Kangur Yvanina jäi pigem järgisörkijaks kelle emotsioonid lahvatasid natuke teises suunas. Ta oli suurepärane tasakaalustaja ja jahustaja -- mõnikord, ärritaja-- , kuid toimis vastandina ülejäänud kahele. Füüsiliselt Jaan Rekkori suunas, kuid sisemiselt nagu Tõnu Oja pehme ja sümpaatne välimus. Seda lõhe täienisti maha ei müüdud ning tegelase anumised lõpuni orgaaniliselt ei funktsioneerinud, kuid kui teised mehed olid üksteisele kontrastsed, siis Yvan oli seda enda isiku raames. Huvitavalt kombineeris end meestega ka lavakujundus, mis natuke sarnaselt Yvanile mõjus. Lava disain oli klassikaline, peen ja minimalistlik. Keskkond oli vastuolus keevaliste teemadega, kuid need kaks poolt omavahel klappisid kenasti. Mehed jõid veini, arutlesid kunsti üle, olid riietatud väljapeetult ning, pealiskaudselt, ei oleks üldse eeldanud, et need härrasmehed niimoodi kaklema lähevad. Laval toimuv ning selle kujunduse keskkond lisas suurepärase ekstra kihi vastandeid täis loo arengusse ja nähtu endasse haaramisse. 

Raske on siiski oma pettumust ignoreerida, et tegelik motivatsioon, mis mind teatrisse viis ei realiseerunud. Olin valmistunud selleks, et kuulen asjalikke argumente eri nurkadest kunsti olemuse defineerimiseks ning mõistmiseks ja ehk pannakse mind mu vaateid muutma või teises suunas pehmendama. Olukord, milleks kaks jurakat loos valmis ei olnud. Tegelikult juhtus aga see, et kunst ei olnud üldsegi peamine teema, vast isegi mitte reas kümnes, vaid kunst oli vahend, et vastandlikke inimsuhteid juba öökimiseni lahata. Mida võib isevärki süžee puändiks pidada. Üllatus! Näha saab intelligentse (ja humoorika) diskussiooni asemel hoopis verbaalset meeste wrestling maadlust, mis iseenesest ei olu ju ka midagi valet ega halba. Iseasi, kui asjalik ja nauditav kogu kompott lõpuks kokku oli. Vajakajäämisi leidus, vaatamata sellele, kas sain isiklikult mida ootasin või mitte. Samas, ei ole ka võimatu oimata, et miks ikkagi on lavastus niivõrd menukas ja kauaaegselt armastatud. Loos on midagi magnetilist või isegi masohhistlikku, et noh, kui kaugele mehed on valmis langema ning kuidas kõik lõpuks päädib. Teekond alla on räpane, kuid kas mõõnale järgneb tõus. Kas kolmiku sõprust on võimalik päästa. Ja mis saab sellest maalist? Kas see ohverdatakse kamraadluse altaril või jääb kunst võidutsema?

Teater: "Ema" ja "Tund enne päikesetõusu"

Tervitus!

Seekord kaks lavastust lühiülevaadetena ühes.

Pealkiri: Tund enne päikesetõusu
Teater: Draamateater
Lavastaja: Hendrik Toompere Jr
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Gert Raudsep, Tõnis Niinemets, Markus Luik, Tiit Sukk, Marta Laan, Merle Palmiste, Ülle Kaljuste, Harriet Toompere, Mirtel Pohla, Jan Ehrenberg, Janno Jaanus, Hendrik Toompere jr
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.02.2022
Millal nähtud: 14.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kui etenduse hoiatuses on kodulehel kirjas, et lavastuses kasutatakse ohtralt lavasuitsu, siis tuleb seda tõsiselt võtta, sest "ohtralt" jääb isegi tsipa väheseks kirjeldamaks seda kogust, mida esimeses reas istudes sai endale sisse ahmitud. Üks proua isegi lahkus keset etendust, eeldatavasti, turvalisemasse piirkonda saalis, sest küll tõi see aine õhus esile köha, vaatevälja udusust, kui silmade tundlikkust. Peab googeldama, et mis keemilistest elementidest lavasuits tegelikult koosneb, sest üledoosi sai iga vaataja esimeses ja pooldoosi teises reas olijad. Samas, näidendi ruumikasutus oli märkimisväärne. Sellesarnast dünaamilisust ei ole pikalt enam kogenud. Ei ole vist ka nii laiu- ja pikkupidi hoomavat lava haaramist varem üldse näinud. Silmad tabasid harilikult peidetud lavanurki ja külgi, kus oli loo keskel täitsa tavapärast kardinatagust lavaelu võimalik märgata. Süžee viis publiku erinevatesse asupaikadesse ühes kentsakas väikses linnalaadses kohakeses. Toidupoodi, autoremonditöökotta, kellegi korterisse, surnuaeda. Need kõik olid pidevas ringluses ning vaevatult jagasid toimumispaigad kordamööda fookuspunkti. Ka tehniliselt olid lahendused nii ehedad kui võimalik ning rekvisiidid olid igati asjakohased. Nt poe tootepiiksutid ja kärud ning Nõukaaegne korteriuks. Eriti jäi meelde surnuaed, kus ristid ja see kurikuulus lavasuits lõid autentse ning kõheda vaatepildi. Iseäranis efektne, kuid košmaarne, oli mehe hauda tirimine kohe esimese viie minuti jooksul näidendi algusest. Lisaks, pole ammu enam kohanud lavaaugu integreerumist sõnalavastusse, mida oli antud tükis taaskord originaalselt ja ägedalt kasutusele võetud. Selle pidev üles alla sõitmine oli tervitatav lisatasandit pakkuv detail.

Lavastuse sisu, vastupidiselt selle praktilisele teostusele, aga tekitas vastakaid muljeid. Eks sinna on juba eos sisse kodeeritud faktor, et vaatajale jäetakse endale mõtlemisruumi, et mida ta siis ise arvab, et süžees tegelikult aset leiab. Mis tema ees toimub? Miks? Ja mis neid tegelasi nüüd siis ikkagi vaevab? Otsest vastust ei saagi, loomulikult, kuid teooriaid visatakse õhku küll. Tumeaine, kiiritus või lihtsalt depressiivsete Eesti väikelinnade suruv ja kopitanud atmosfäär. Seda tundmata faktorit, mis neid kummalisi olukordi ja käitumist esile tõmbavad ei nimetata, kuid seda näidatakse küll. Lausa geniaalne oli selleks salapäraseks millekski valida lavasuits, mida näed ümbritsemas tegelasi, ilma, et nemad seda märkaks ning teades, et see on segaste ümberringset õhustikku täitvate tunnete metafooriline ilming. Inimesed ei olnud rahul, midagi nähtamatut torkis n-ö tagumikku, ajas närvi, miski ei andnud asu, midagi tuksles pidevalt kollektiivses alateadvuses, midagi oli paigast ära ja toiminud nagu peaks. Õhk oli elektrit täis, kohati lausa sõna otseses mõttes. Üks hetk need arusaamatud ja ebamäärased emotsioonid plahvatasid ning kulmneerusid tualettpaberi lahinguga, mille tagajärjel tundus, et rahvas on rahulikum. Praeguseks. Kõige pimedam on ju vahetult enne päikesetõusu. Sellele järgneb selginemine ja leppimine. Kas viidati sellele, et nurin ja jorin koguneb, toimub väljaelamine ning siis hakkab tsükkel algusest ja see on normaalne asjade kulg. Eluring, kui nii öelda. Või oli siiski midagi enamat kogu palagani juures, mida ei peagi mõistma, mis ei ole konkreetselt raamistatud ning mis võib-olla lendas oma eesmärgi edasi andmises vaatajast täitsa üle pea? 

Üllataval kombel, ei mõjunud süžee hägusus iseäranis heidutavalt. Ehk aitas kaasa tõsiasi, et tegelased olid ju tegelikult värvikad ja vahvad. Kohalikud garaažikutid, kõige üle hädaldav vanaproua, poemüüja, põneva elufilosoofiaga ettekandja, teadur, noored armukesed, jne. Vaadates nende tegemisi laval nagu loomaaias kaeks loomi võis ennast distantseerudes tõesti tunda, et, oi, kui imelikud nad on. Tegelikult, aga ongi tavalised inimesed kummalised, maailm on täis veidrikke, normaalsed on kõige imelikumad. Ning mis üldse on normaalne? Püüdes objektiivsemalt lavakarakteritesse suhtuda pidi lõpuks tõdema, et nad olid harilikud inimesed tavaliste muredega. Ei, mingi ringi liuglev tumeaine ei teinud neid kuidagi esisuguseks, sest meil ongi pidevalt mured, olemegi konstantselt millegagi oma mõtteid ketramas ning pigem ollakse rahulolematu kui üdini õnnelik. Mis siis tegelikult laval toimus, mis ei peegeldanud reaalsust? Ja ongi kontekst läbimõeldud. Aga kes oli ikkagi see mõistatuslik kaabuga mees, kes teatud tegelasi eriti ärevaks tegi. Võib-olla tasub temasse läheneda metafoorselt, kiusas ta ju suuresti teadurit ja tähtsat linnajuhti. Ehk oli mees südametunnistus (haaras ja röövis ta ikkagi viimase südame), äkki oli ta hirm, vastutus või kahetsus. Kes teab, kuid omajagu salapärast ohutunnet suutis mees enne pidevat väljailmumist ja äkilist haihtudes alati maha jätta lademetes. Siiski, eks enamus näidendis toimuvast on puhtalt publiku enda tõlgendada ja oma perspektiivist lahti mõtestada.

Tegu on tükiga, mis teoorias ei tohiks just peale minna, tänu oma meta tohuvabaohule, kuid ootamatult jättis kompott üpris sümpaatse ja kaasahaarava maitse. Tegelased ei käinud pinda, mis on alati pluss, toimuv oli võetud otsekui absurdsest elust enesest ning müsteerium, et mis ikkagi linnas lahti, oli ju piisavalt põnev. Okei, vastust ei tulnud, kuid lõpus ei olnud see enam ka primaarne. On selge, et lavastus ei ole igale vaatajale meelepärane ning tõenäoliselt tekitab vastakaid arvamusi, mis on igati mõistetav. Ei ole ebausutav eeldada, et pool saali vabalt mõlgutas mõtteid, et sooviks etenduselt pageda. Plaan tehti suht võimatuks, sest tükil puudus vaheaeg. See oli nutikas ja ettenägelik otsus. Samas, mingi kentsakas võlu selles loos oli. Midagi magnetilist ja paeluvat. 

--------------------------------

Pealkiri: Ema
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 01.10.2021
Millal nähtud: 27.09.2022 (Vanemuises)
Minu hinnang: 3/5

Moraal sellest loost: mine tööle või leia endale hobi! Loomulikult ei ole lahendus päris elus, aga nii lihtne. Ridade vahelt jäi intensiivselt kumama vaimne tervis ning mis võib juhtuda kui elad pereliikmete nimel, jättes ennast unarusse ja teisejärguliseks. Üks hetk on kodu täis isikuid, kes sind vajavad, andes su elule eesmärgi ning, järsku, oled sunnitud ainult endaga aega veetma, olles kaotanud oma ajatäite ning põhjuse toimimiseks. Veidral kombel tundub, et just see n-ö tühja pesa sündroom on lavastuse fookuses ja nimitegelase, ema Anne'i, emotsionaalset ning valulikku hakkamasaamist selle mentaalsete tagajärgedega antud tükk vaid lahkabki. Teisalt, ei saa üle ja ümber tõsiasjast, et naise kinnisidees ning klammerdumises oma poja külge oli midagi enamat, midagi kraad haiglasemat, kui lihtsalt laste lahkumine kodust šokk ja üksindus. Ebamugavust tekitas naise suhtumine poega otsekui mitte oma järglasesse vaid ihade objekti. Kaasa arvatud seksuaalsete unelmate. Kas keerleb süžee ümber päris emade reaalsete probleemide, mis on standardsemad ja laialtlevinumad, või astub lavastus sammud sügavamatesse psühholoogia soppidesse ja keskendub mingite ürgsete vajaduste ning varjulisema inimmõistuse poole suunas, kus a la, pojad valivad naised oma ema järgi, tütred isast lähtudes, emad tegelikult vihkavad oma tütreid ja näevad neist konkurenti, isad jällegi armastavad, ning mängus on mingi kentsakas freudilik ihade alajoon? Anne ju oma tütart ei kannatanud ja kritiseeris teda lakkamatult, samas, kui poeg ei olnud milleski süüdi ning kõik teised oli pahad. 

Lavastuses leidis aset samade situatsioonide eri stsenaariumide esitus. Üht olukorda sai kogeda teistsuguste tõsiduse kraadide alt. Tundus, et üks versioon oli alati kuidagi seksuaalsem ja ekstreemsem, teine leebem ja Anne'i roll klassikalises mõttes emalikum. Samas, eskalatsioonid toimusid igas variandis, mõnes lihtsalt äärmuslikumalt ning ebameeldivamalt. No tõesti oli kuidagi vastukarva ja pensik vaadata naist, kes end üles löönuna nõuab, et laps läheks temaga "kohtingule". Ja on hullumas armukadedusest poja tüdruksõbra vastu, püüdes nende suhet igati saboteerida. Kas need erinevad stsenaariumid olid reaalsus ja naise luulud või siis olid need kõik vaid Anne'i peas või siis oli osa detaile ning tausta väljamõeldis, osa tõsi. Kas naise mees tõesti pettis teda? Kas poeg ilmus ikkagi vahepeal koju? Sai ju vihjatud, et tegelikult nägid ema-poega üksteist hoopis alles haiglas, mitte sellele eelnevas hulluse psühhoosis. Kas kõik, mida sai nähtud enne palatisse sattumist oli Anne'i kujutusvõime vili? Kas haiglas toimunu üldse oli päris? Mõtlemisainet hulgi, kuigi tekkis kalduvus uskuda, et ema läbielatu, millele publik kaasa elas, kuigi leidis aset nähtud kujul ketramisena naise peas, moodustas selle sisu kombo reaalsuses toimunust ja fantaseeringust segiläbi. Põhimõtteliselt, sai laval kogetud ema paranoia manifestatsiooni, mille lasi valla ühepajatoit vaimsest ebastabiilsuseset, ohtratest tablettidest, mida naine sisse manustas, ning eelmäng närvivapustusest. See ennast ja reaalsust enda ümber hävitav naine oli üheaegselt humoorikas, masendav, hirmutav, absurdne, isetu, isekas, haletsusväärne, põlgust ning empaatiat esile toov. 

Iseenesestmõistetavalt ärgitab taoline tükk enda lähedasi teravamalt silmama ning märkama, kui midagi ei tundud õige või eluterve. Selles mõttes on näidendil oma spetsiifiline roll, mis ütleb, et pange tähele emasid, kes tihtipeale töötavadki vaid perede heaks, see ongi nende amet. Nagu nt pensionile minekuga, on muutus meeletu, kui äkitselt kaob su elust see, mis selle üldse ringlema pani. Peab oskama lahti lasta ja on vaja omada tasakaalu enda heaolu ning teistele suunatud hoole vahel. Hamster rattas emad ei pruugi seda suuta või üldse tajuda, seega, paneme neid tähele ja sekkume vajadusel. Antud loo kontekstis jäi ebaselgeks, kas pere tõesti ei märganud Anne'i hingedest lahtiolevat mentaalset seisu, vähemalt mees, sest lapsed ei elanud ju enam kodus, või oli naine niivõrd sügaval oma haletsuse mülkas, et ta tegi end peas märtriks, eeldades, et tema piinad on teistele nähtamatud. Kippus tekkima mulje, et naine oli nt geneetikast lähtudes ise kaldu vaimsetele probleemide ning peotäied ravimid, mida söödi kui komme, ei aidanud olukorrale kaasa. Seega, näidendis esitletud stsenaarium ei jätnud iseäranis tavapärast või autentset muljet. Pigem tõsteti esile äärmuslikkust ja erijuhtumit. Teisalt, arvestades tänapäeval lokkavaid mentaalseid hädasid, ei tohiks tegelikult miski üllatada. Ei saa eitada, et äkki just samalaadselt ennast enamus emad oma piiratud, kuid piiritus peas just tunnevadki. Õnnetud ja ahastuses. Üksinda ja hüljatuna. Klammerdudes laste külge, kelledel on ammu uued ja tähtsamad prioriteedid.

Emotsioonid jooksid amokki ja ahistava ning lõksus õhustiku suutis etendus suurepäraselt ellu äratada. Näitlemine Terje Pennie poolt oli ülevoolav, kõikehõlmav ja ängistav. See tükk ei tohiks küll kedagi külmaks jätta. Samas, kuigi lavastus oli tehniliselt ja rolli sooritustelt igati asjakohane, jäi lõpuni arusaamatuks ja tsipa ähmaseks, et mida sooviti selle looga demonstreerida. Mis oli sõnum, mida peaks tundma, mida sooviti saavutada? Kes on või peaks olema siis üks ema? Olgem ausad, kogu teemade kupatus oli kohati üpris ebasümpaatne ja vastureaktsiooni tekitav. Ei soovi lavastuses pealkirjaga "Ema" näha sündusetut suhtumist oma lapse suunas. Veidralt ja vastikult mõjus. Kuid, ehk see oligi asja tuum!?

Teater: "Keiserlik kokk"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Keiserlik kokk
Teater: Draamateater
Lavastaja: Andrus Kivirähk
Näitlejad: Raimo Pass, Jan Uuspõld, Kaie Mihkelson, Harriet Toompere, Christopher Rajaveer, Ivo Uukkivi
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 07.11.2020
Millal nähtud: 31.08.2022
Minu hinnang: 4/5

Tekib küsimus, et kui tohutult värvikas ja pöörane see seltskond pidi ikka olema, kes Elo Tuglase päevaraamatute põhjal teda ja tema abikaasat mehe põlu all olnud aastate jooksul külastas. Loomulikult, näidend veab vindi meeletult üle, kuid, siiski, põnev ja natuke hirmus on mõelda, mis sulelised ja karvased sealt kodust ikka läbi voorisid, et inspireerida antud tükki. Näidendit, mis on farss, satiir, irooniat ja sarkasmi täis tohuvabaohu koos totaka huumori ja absurdselt segaste karakteritega. Etendus nagu tsirkus, lavastus nagu palagan. Koos täitsa isikliku kriiskavpunase tsirkuse piirde äärisega, et hulle seal sees hoida ja neid mitte publikusse lasta -- kogemata või meelega. Kaitsmaks kas külastajaid või hoopis esinejaid? Kuid nali naljaks. Üldiselt ei ole ma isiklikult taolist tüüpi lavastuste eriline fänn, need mõjuvad tüütult ning punnitavad liiga palju, et teistest esile tõusta -- tihtipeale lärmates, ülemängides ja piire ületades -- , kuid üllatus-üllatus, antud tükk suutis mu poolehoiu vaevatult ära teenida. Selle põhjuse üle mõtteid mõlgutades, tundub, et võtmetähtsusega soosingu võtmises oli näitlejatöö, mis ei saa öelda, et oleks äärmiselt tugev olnud, ehk siis, eeldanud keerulisi esitusi, kuid tegu oli meeldejääva karakterite loominguga, kus äärmused ja puhas karisma oli kui magnet vaatajale. Isegi itsitusi suudeti välja meelitada ja mitte kiduralt. Elu kui tsirkus ja tsirkus kui elu. Naljakas oma julmuses ja ebaõiglane oma vaimukuses. Inimene on muutunud klouniks eluareenil. Samas, suutis lugu, vaatamata halastamatutele repressioonidele, edasi anda inimlikkust, soojust ja hoolt. Siis, kui üks ekstreemsus on mõistlikkuse piiri ületanud, asub tirima tihtipeale ka vastupidine jõud, tõustes oma teistpoolsuses eriti esile ning olles veelgi siiram ja puhtam. Kõik muu on vaid müra nende vahel, kahe äärmuse lükata ja tõmmata.

Näidend on sisuliseks fookuseks paigutanud Elo Tuglase päevaraamatust saadud hingestuse ning klantskihiks võtnud Friedebert Tuglase viimase novelli pealkirja -- "Keiserlik kokk". Ajaperioodina on keskendutud viiele aastale alates 1950, mil autori looming ja tegevus hinnati ümber ja mees visati Kirjanike Liidust välja, organisatsiooni, mille esimene esimees ta oli kunagi olnud, võttes ära kõik tema aunimetused. Aastal 1955 mehe positsioon ja roll ühiskonnas taastati, kuid see periood vahepeal oli muserdav ja ränk. Vaatamata kirjaniku hädadele tervisega ja mentaalsetele katsumustele ning olles justkui tüki tuum, oli loo kangelane tegelikult abikaasa Elo. Tõeline Eesti naine, kelle õlgadel on mees, tolle füüsiline ja vaimne heaolu ning tugi, majapidamine ja kogu paari elu vee peal hoidmine. Küll puhastas ta kaminat, küll tiris meest vanni, küll jooksis siin, küll rabas seal. Vot see on imetlusväärne naine, kelle ohvrid ja jäägitu lojaalsus oma mehe vastu kaalus üle isegi kirjaniku enda kultuurilise panuse. Vähemalt näidendi kontekstis. Kohati tekitas ärritust tema mitte piisav hinnatus ning naise kui iseenesest mõistetavana võtmine. Kuigi, otsekui skisofreenikust õhtujuht, pööras tegelikult Elo olukorrale aktiivset tähelepanu, mõnikord toetavas, mõnikord mõnitavas foonis. Naisele oli tohutult lihtne kaasa elada, enamgi veel, kui tema abikaasale. Malbe, vaoshoitud, praktiline, elegantne, väärikas ning tõeline daam, Elo, oleks võinud veidi isekam olla, ainult siis oleks olnud võimalik teda enam imetleda. Või siis mitte, sest teda austati ju sellepärast, kes ta oli, mitte, kes ta ideaalis oleks võinud olla. Kuigi selga oleks naine võinud sirgemaks suruda, oli ta ühtlasi mehe ja enda baastala, mis kõike edasi kandis, hoides kukil topelt koormust. Üks hetk naine peaaegu, et murrab oma selja ning siis jälle paraneb see. Metafooriliselt öeldes, tundus, et ka tema on inimene ning kaotas hetkeks oma rammu ning motivatsiooni, mis õnneks taastus. Oi, kuidas naine oleks ühte toredat spa puhkust ära teeninud. Või siis ise saanud seda abikaasa vanni lõõgastumiseks nautida. Kuigi, mehe sulistamine kukkus ju lõppkokkuvõttes eriti totakalt välja.

Siit ka üks peamine kriitikanool. Tuglased oli kõige tohuvabaohu kõrval küll kaks mõlema jalaga maas toetus- ja keskmasti süžeele ning kogu ümberringset ülevõlli segadust ja lollakust koos hoidev liim, kuid vastaspool oma energia ja ohjeldamatusega mängis neid tsipake üle. Abielupaar mõjus plassilt teiste värvikuse kõrval. See võis olla tahtlik, et kontrasti süvendada, kuid toimis pigem pidurdavalt ning sidususele vastu töötavalt. Üks hetk tekkis tunne, et tegu on kahest eri žanri etendusest lähtuvate seltskondadega, millest Tuglased on kogemata ära eksinud valele lavale ning sattunud Tammsaareliku draama asemel grotesksesse komöödia palagani. Taaskord, see võiski olla eesmärk, et jaburat õhustikku kriiskavamalt luua ning olukorra ogarlikkust võimendada. Ja kõige selle idiootsuse tipuks, meistrite meistriks, oma valdkonna võitmatuks eksperdiks, oli maniakaalselt ringi lendav, sadistlikult toores ja ebaausalt nutikas õhtujuht, Jan Uuspõllu kehastuses. Mees geniaalselt manipuleeris kõigi teiste tegelastega ning oma tähelepanelikkuse ja psühholoogiliste teadmiste poolest hoidis oma peos inimesi kui kiskja mängimas oma toiduga. Ta teadis täpselt, mis nuppudele vajutada ning kuidas teisi suunata nii, et tema tahtmine jääb alati peale. Võib-olla ei oleks see tegelane nii imposantselt ning aukartustäratavalt mõjunud, kui ma ei oleks istunud esimeses reas, kus oli kohati tunne, et õhtujuhi iga sõna on suunatud just mulle, või kui näitleja ei oleks niivõrd karismaatiline rollis olnud. Mehe kohalolek oli tõesti kõikehoomav, aura ohtlik ja hullumeelne. Läbi ja lõhki pahalane, nautides teiste kannatusi, kuid niivõrd tähelepanuköitev. Andes suurepäraselt edasi seda lõksus olemise ja hulluksminemise energiat, kus süsteemi võita lihtsalt ei olnud kuidagi võimalik, mida Nõukogude aeg tõenäoliselt oma "parimates" perioodides rahvale pakkus.

Mitte ainult Jan Uuspõld ei tõusnud esile, vaid ka Tugalse kõrval üles astunud ülejäänud kolm kirjanikku: Muia, Aadu ja Eduard. Aadu Hint? Vihjeks on abikaasa Minni, kelle ümber kogu mehe lavastuses toimuv tegevus keerles. Küll varastas naine tema parteipassi ära, küll lihtsalt mõnitas ja ahistas. Vähemalt Aadu sõnul. Naine tundus mõni hetk suurem kurjam kui õhtujuht. Siis, Muia Veetamm? Kes oli tegelaskujude päriselu inspiratsiooniks Eesti loojate hulgast ei omagi tegelikult erilist võtmetähtsust, sest näidendis sümboliseerisid nad eri viise, kuidas kirjanikud Nõukogude raamis ellu jäid ja edasi tegutsesid. Eks võib aimata, kes on mis isikust innustust saanud, kuid pigem sai ennast hõlpsasti kaasa tiritud lasta kolmiku seiklustest, heietustest ja igapäevamuredest, mis olid ikka ülimalt ülepingutatud, et publik saaks halastamatult nende üle itsitada. Põhjust muidugi pakuti. Kas alati õigustatult ja ka reaalsusele vastavalt konkreetse inspireeriva isiku puhul jääb, aga subjektiivselt tõlgendamiseks. Nt kas Aadu Hint oligi tegelikult selline hüsteerik, kategooriliselt pime võimude suhtes ning hullumeelselt klammerduv oma parteipassi külge? Kui palju leidus loos ikkagi viiteid päris elule ja kirjanike olemustele, kui palju oli seal sümboolset üldistamist ja lihtsalt autori erapooletut narratiivest nägemust. Oli selleks siis kasvõi Muia püüd saada kõrgelt hinnatud ametliku kirjanikuna juurdepääsu eripoodidesse ja -kliinikutesse, olles valmis kirjutama mida iganes režiim soovis. Fakt, millel on otsad tõelisuses? Naise õnnetu tähe all möödunud pidu oli, muidugi, tõeline koomika tipphetk, sest saades makku niivõrd kvaliteetset toitu nagu sardell, võttis see seedimise jalust nõrgaks. Banaani ei jõudnudki enam süüa. Vilja, mis tundub kohati, et sümboliseerib perioodi kõige ihaldatumat objekti. Banaan oli tolle aja uusim iPhone'i väljalase. Harriet Toompere oli aktiivset, natuke juhmi (kas meelega?) ja krapsakat Muiat esitades üpris vahva, käis närvidele, kuid, samaaegselt, suutis sümpatiseerida.

Naisest, tundus, et hulgi jaburam oli hoopis võimudele pugeja, Eduard, mees kes oli vana, väeti ja alati valmis õigete inimeste ees end kummargile laskma. Olles hakkamist täis kirjutama mida iganes, kuidas iganes, mis vormis vaja, isegi enda kunagiste teoste sisse pikkides, kõikidest kaevuritest ja tavalistest tööinimestest, aga, noh, maa alla teda enam ei lubatud, et uurimistööd teha nende riigi kangelaste kohta. Kahju oli ätikesest, siiralt. Ta oli kõigi lükata ja tõmmata ning mõnituste alus. Ainult Tuglased suhtusid mehesse inimlikult. Vaene Eduard oli üheaegselt ka tüki vaieldamatu huumori raskekahurivägi, sest suutis oma haletsusväärsuses olla üllatavalt naljakas. Teda mõnitati, kuid ta ei hoolinud pilkamisest, kas siis ei saanud aru või oli kõik haneselga vesi. See tõsiasi, aga tegi mehe, paradoksaalselt, mega tegijaks, sest ta oli nagu teflonpann -- kriitika, kaastunne ja narrimine lihtsalt põrkas mehelt tagasi, kinni ei jäänud miski. Tal oli niivõrd suva, et mees ei peljanud Tuglaseid uuesti ja jälle külastada. Eduard lihtsalt rühkis edasi oma kuuldeaparaadiga, käte värisemise ja hädaldamise saatel. Seljas päevinäinud ja võidunud valge ülikond, pähe visatud talki, et edasi anda kirjaniku iidsust, nagu oleks ta peale talletunud hunnik tolmu, koidest läbi mämmutatud habe, piiksuv hääl ning kuuldeaparaadist, kui eluliinist, kinni hoidmine, oli Eduard Ivo Uukkivi esituses lausa võrratu. Eriti koomiline oli mehe jutt sellest kuidas ta püüab tervist turgutada saunast vette karastamisega, olles üllatunud, et miks olemine sootuks kehvemaks on läinud. Tuli välja, et sauna ja veekogu vahel on kilomeetreid, mida mees kärmelt läbida sibades ennast pidevalt ära väsitab. Tüki huumor oli terav ja täis absurdi nalju ning opakaid ülepakutud olukordi. Suur osa koomikast põhines tegelaste ning nende kannatuste üle naermisel, mis ei tundu just õiglane, kuid antud kontekstis oli igati rusikas silmaauku. 

Kirjanike ning nende suhtumiste juures tekkis küsimus, et kas nad olid režiiiga nõus, olid ajupestud, voolasid kaasa teistega, sest nii oli mugav, tööle oli hakanud alalhoiu instinkt ning suruti teadlikult või alateadlikult maha enda tõeline mina. Huvitav oli jälgida kuidas inimesed muutuvad ja kohanevad ekstreemsustega, et elus püsida. Kellele tuleb teisendumine vaevatult, kes ei ole võimeline olla keegi teine, kes juba ollakse, püsides kinni oma tõekspidamistes ja õiglustundes -- olles jätkuvalt ehe ja ise. Viimane kehtib Tuglaste kohta. Paar oli kui oaas, rahulik roheluses park, mida piiras üks hirmu, hulluse ja ellujäämise karussell, mille tiirlemiselt inimesed ei saanud enam maha ega leidnud kindlat pinda jalge alla. Kui maailm su ümber on läinud nõdrameelseks, ümberringsest on sõna otseses mõttes saanud tsirkus ja üks suur show, inimesed käituvad kui narrid, siis kuidas käitud sina? Hukka mõista on kerge, kuid me ei tea tegelikult, kuidas äärmuslikud konditsioonid panevad meid endid mõtlema ning sellest lähtudes tegutsema. Huvitaval kombel tõi tükk esile ka positiivset, mida on keeruline mõista, et stalinistlikus Eestis rohkelt oli, nimelt Nõukogude nostalgia. See on ohtlik, kuid ka psühholoogiliselt arusaadav enesekaitse mehhanism või õigustus. Paljudes näidendites on silma jäänud, et seda tunnet kasutatakse ära odava populaarsuse võitmiseks, kuid antud etenduses mind see ei häirinud. Tegu oli ju ikkagi farsiga, mitte klassikalise draama või komöödiaga. Oli iseenesest mõistetav, et kaasatakse erinevaid aspekte, mis seda nostalgiat ajusoppidest üles tiris, nagu eelpool mainitud banaanid ja sardellid. Endalgi tekkis mälestus kui õhtujuht viitas sellele, et ehk soovib Muia mehe poolt ära pugitud puuvilja koort lutsida. Ausalt, vist kõik selle aja inimesed on seda teinud. Koore siseosa näksimine ei olnud häbiasi.

Kokkuvõttes, võib Kivirähki looming olla mõnikord tüütu ja vastumeelne, kuid mitte antud tükk. Loos oli midagi inimlikku, midagi lõbusat, midagi hirmsat, midagi lollakat, midagi tõsist, midagi kaunist, mis kokkuklopsitud kompotina kaasahaaravalt ja siiralt mõjus. Üllataval kombel, on nüüdsest näidendi näol tegu minu lemmiku teosega autori poolt. Näitlejamäng oli iseäranis meeldejääv. 

Teater: "Oh jumal"

Tervitus!

Ja veel teatrist.

Pealkiri: Oh jumal
Teater: Draamateater
Lavastaja: Mehis Pihla
Näitlejad: Ain Lutsepp, Harriet Toompere ja Franz Malmsten
Kestus: 2h 05 min
Esietendus: 29.02.2020
Millal nähtud: 21.05.2022
Minu hinnang: 3/5

Midagi siin ei klappinud. Teatris olles tekkis vastasseis mitmel tasandil. Lugu, mis on ju filosoofiliselt sügav, eksistentsiaalse fookusega ning pilgeni täis inimlikke emotsioone ja pidepunkte, kallati üle labaste esimese klassi naljadega. Publikus, kus osa vaatajaid elas mõtlikult kaasa südamlikule ja pingsat ajutööd stimuleerivale tükile, olid kõrvuti üheskoos teistega, kes hirnusid end totaka huumori peale järjepidevalt herneks. Sõbranna tundis enda teatrikogemust väga häirivat iseäranis eredalt ühe kaaskülastaja poolt, kes pidevalt ennast sõna otseses mõttes kõht kõverasse heitis ja naeris nagu vaataks maailma parimat komöödiasaadet. Samal ajal, tulevad sõbrannale peaaegu, et pisarad silma sellest, kuidas poeg lõpuks oma ema kõnetab. Taustaks intensiivne hahahahaha. Tegu oli sürr elamusega, sest tundus nagu esitati kahte täitsa erinevat näidendit üheaegselt, kahele absoluutselt erinevale vaatajaskonnale. See tekitas konflikti. Mida soovis tükk tegelikult edasi anda? Millena ta ennast klassifitseeris? Kas ta oli absurdikomöödia mõningaste draama elementidega või draama, millesse odava populaarsuse ja kaasatuse leidmiseks lisati lamedaid nalja? Jah, eks iga vaataja näeb laval alati just seda, mida tema näha suudab ja soovib, kuid lõhe lähenemistes oli antud etenduse puhul eriti terav ja selgelt tunnetatav ruumi õhkkonnas.

Mitte ainult inimesed ei vaja vaimse tervise tuge, vaid ka kõikvõimas Jumal on sunnitud psühholoogi abi otsima, et oma tuhandete aastatega kogunenud mentaalseid muresid lahendada. Kaalukausil on kogu inimkond. Kas, lisaks, oma isiklike probleemidega maadlev, Ingel, suudab maailma looja ümber veenda kõike hävitamast? Ootamatuid pöördeid loo kulgemises tuleb ette mitmeid ning just piisavalt, et nähtu monotoonseks heietamise sessiooniks ei kujuneks. Olgem ausad, universumi number üks ego isiklikke enesekeskseid hädasid oma loomingu suunas kuulata, ei ole just meelt lahutav ettevõtmine. Jumal näidendis ei ole sümpaatne tegelane, kohe üldse mitte. Ta on kõike seda, mida ta heidab ette oma n-ö lastele ning käitus kui tujukuse, enesekesksuse, solvumise, hooletuse, ebaadekvaatsuse, kättemaksuhimulisuse etalon. Kõik teised on süüdi! Kuigi ta ise on olukorra põhjustanud, olles aga täiesti pime enese rollile ja suhtumise mõjule. Ingel näeb mehest (olendist? teeme nii, et ta on näidendi kontekstis mees) läbi nagu too oleks eriti puhas aknaklaas ning osavalt suunab vestluse just nendele valupunktidele, mida patsient ei taha tunnistada, teadlikult või teadmatult väldib või ei pea relevantseks. Üks köitvamaid aspekte näidendis oli kuidas psühholoog ei heitunud vägevast jumalusest, vaid suuresti ütles välja nii nagu asjad temale näisid. Iseasi, kas mehele meeldis kuuldu või mitte. Oli veidralt rahulduspakkuv näha gigaego natuke õhku endast välja laskmas -- punnides vastu, kuid isegi Jumal ei saa tumma, pimedat ja kurti igavesti teeselda. Kuigi mees andis endast parima. Miks küsida üldse abi, kui sa tegelikult ei taha kuulda tõde? Või ootad ikka jälle, et inimesed ütlevad oma loojale täpselt seda mida too teada tahab -- olgu see õige või vale, peaasi, et mehele meelepärane.

Põnev oleks teada, et kas autor on usklik ning, kui jah, siis omades mis sorti arusaama kõikvõimsast. Kas autor näeb teda ilma roosade prillideta brutaalselt objektiivselt ja pigem kritiseerib antud tüki vahendusel? Samal ajal ikka silmad pärani lahti uskudes? Jumala imidžit ei esitata just positiivselt ning too on julm pirtspepust tujukas tita. On hämmastav kuidas mees on ärritunud ja häiritud sellest, et inimkonna koledusi tema kaela määritakse, teades, et tegelikult ei ole teod otseselt tema kätest läbi käinud. Kes lõi inimkonna? Kes oli neile eeskujuks? See sama härra, kes nüüd vingub, et kui ebaaus tema vastu ollakse ja kuidas temal on nii raske. Lapsed kasvavad tihti oma vanematega ühte nägu. Ja siis süüdistatakse neid jäljendamise pärast. Kõigepealt loome probleemi ja siis karistame selle eksisteerimise eest. Kui mõõdupuuks on halastamatu ja enesekeskne Jumal, võib ainult eeldada, et ega selline suhtumine lähe mööda ka tema järglastest. Mees andis inimkonnale põhjust, oma hoolimatu käitumisega, olla sama armutu nagu looja. Ja siis on äkitselt kõik üllatunud, kui tegu ja tagajärg realiseeruvad. Huvitav oli aga tõdeda, et mitte ainult siis, kui asjad kisuvad kiiva, ei pöörduta Jumala poole, vaid, lisaks, muudes ekstreemsetes olukordades on too otsekohe mõtetes. Ingelgi oli mehe poole meeleheites ja emotsioonide virr varris pöördunud, kuigi ei jätnud muljet kui eriline usklik. Inimesed kaasavad Jumala alati siis, kui see neile kasulik on, kas heas või halvas mõttes. Kui kedagi on vaja süüdistada ning kui kedagi on vaja kiita. Isegi kui ei olda agar järgija, on nimi keele kiire tulema. Eks, tegelikult, kasutavad osapooled üksteist ühtemoodi ära ja võtavad iseenesestmõistetavana. Näidendis filosofeeriti igasugu mõttesuundade üle, et kuidas Jumalat mõista ning temast aru saada, eriti suhtes inimestega. Siinkohal, aga tekkis puudus värsketest või ennekuulmatutest ideedest. Autor ei visanud õhku ühtegi põnevat uut arutlust. Kontseptsioon, et mitte Jumal ei suuna kahejalgseid õudustele, vaid nad ise, vabast tahtest, käituvad nagu monstrumid, võttes Issandat kui vabandust, on juba läbileierdatud erinevates kontekstides. Intrigeerivaid suundi ja mõttekäike oleks võinud ette tulla tunduvalt enam ning, seega, potentsiaal publikule diskussioonimaterjali pakkumisel jäi tsipake kesiseks. 

Võtmeküsimuseks, nii mure vallandajaks kui lahenduseks, tekkis: miks jumal üldse inimese maailma pani? Keda või mida soovis ta neis näha? Miks hülgas ta oma järgijad? Olles näinud, kuidas mees käitus ja võttes arvesse tema suhtumist, siis oli impulss tingitud puhtalt isekatel ja eneseimetlejalikel eesmärkidel. Oi, kus keerutati ja pööritati, kuid Ingel tõmbas kulminatsiooniks ridade vahelt lugemiseks motiivi päevavalgele. Põhjus oli tihedalt seotud ka eksistentsiaalse kriisiga, mida mees tundis ja mis ajendas teda psühholoogi otsima. Oleks võinud eeldada, et Jumal soovib kaaslast, kedagi, keda juhendada ja kasvatada, või lihtsalt seltsilisi oma üksildasse ellu, kuid, ei, soovis ta alateadlikult sülekoreasid, kes teda kummardaks, ego silitaks ning keda saaks tõmmata ja tirida vastavalt oma tujudele, et ennast pidevalt tähtsana tunda saada. Ja kui need lemmikloomad ei käitu nii nagu ettenähtud raamid käsivad ja julgevad ise mõelda, siis on karistused kärmed tulema ja solvumine põhjatu. Põnevaim faktor, aga kogu loos, oli tõsiasi, et mees vist sai lõpuks aru, tundis sisemas häbi ja eemaldus maailmast. Nimelt lahati päris sügavalt viimast seika Piiblis, kus Jumal ennast näitas ning oma ülitähtsusest nõretava õpetus- ja õigustuskõne pidas. Oma suurima kummardaja järjepidev ebaaus proovile panek, tohutu ülekohus kapriisse looja poolt, ja selle järgija poolse siira austamise ning imetluse kadumine, pani isegi kõiksevägeva enda käitumise üle järele mõtlema. Katastroofiliste tagajärgedega kõigile osapooltele. Huvitava paralleelina esitati Jumala suhet enda n-ö lastega ning Ingli ja naise autistliku poja sidet. Üks vanem oli arusaav, abistav ja kimbatuses, et kuidas last aidata, kuid püüdis, siiralt proovis endast parimat anda, et luua toetav keskkonda, isegi kui poega täienisti ei mõistnud. Teine vanem hoolis ainult endast ning järglased ei olnud tulevik, vaid vahend enda vajaduste võimendamiseks ja realiseerimiseks. Võib-olla teen Jumalale ülekohut, kuid, kahjuks, ei loovutanud ta just eriti vihjeid oma helgematele külgedele, et neid veidikegi esile tõsta. Kuid, kas peabki? Jumal ei ole inimene, seega, kas maksab temast inimlikkust üldse otsida? Paradoksaalselt, kuskohast siis hinnatud ja õilsad loomuomadused üldse maailma ilmusid, kui Jumalast ei ei tasu neid otsida? Inimesed ju õppisid enda looja eeskujust, millest siis headus, lahkus, ausus, õiglus, jne alguse said? Natuke mõtlemisainet. 

Nüüd tüki polariseerivama faktori juurde, milleks oli huumor ning loo eeldatav žanr. Naljade leivanumbriks olid killud, mis keerlesid ümber sõna "jumal", a la, Ingel ütleb harjumuspärase fraasi "Issand, jumal!" ja siis kaaslane targutab, et "jah, just" või midagi sellist amööbi tasemel väidetavalt koomilist. Ja siis osa publikust läheb naerust pöördesse. Ja seda läbivalt kogu etenduse vältel. Iseenesest on ju tore, et vaataja tunneb nähtust rõõmu ja naer on terviseks, kuid veider oli saalis istuda ning mitte aduda sellist ekstreemset reaktsiooni. Teemad, mida tükk käsitles, kuigi mitte just kõige uuenduslikumad ja üllatavamad, olid ikkagi tõsisema killast, mis oleks eeldanud mustemat ja iroonilisemat tüüpi koomikat. Selle asemel loobiti pidevalt otsekui amatöörnalju, mis ei suutnud ülejäänud süžeega eriti sammu pidada ja mis mõjusid lapsikult ning kohatuna. Nt "ta tõi mulle juurvilju, ega ma mingi kits ei ole". Ning taas, ports vaatajaskonnast naerab kõht kõveras. Pealiskaudne huumor lihtsalt ei passinud, vähemalt sellele osale publikust, kuhu sõbrannaga kuulusime. Palju etem oleks võinud olla etenduse nautimine ja käsitleva üle mõtisklemine ilma lihtsameelsete naljadeta. Kuigi, pean tunnistama, et paar sellist suutsid muige välja pigistada küll, nt kuidas Aadam viigilehe täis lasi. Ebakõla jäi aga hõõruma nagu kivi kingas ja keeruline oli näidendit tõsiselt võtta, kui killud silmi pööritama panevad. Või siis mitte piisavalt tõsiselt, kui huumori kvaliteet soovida jättis. Lugu ei suutnud tabada õhkõrna tasakaalu traagika nootidega draama ja komöödia vahel ning oleks pidanud valima kas ühe või teise, et edukamalt funktsioneerida. Tegu oleks võinud olla hiilgava n-ö ping pong tüüpi, kord üks peal, kord teine peal, edasi-tagasi eluliste teemade vaidlus-diskusiooni draamaga, kus fookuses kahe tegelase verbaalne võitlus Jumala murede allika lahti harutamisel. Selle asemel oli kohati tunne, et laval rullub lahti lasteaia liivakastimäng koos vastava huumoriga.

Ain Lutsepp suudab olla füüsiliselt üpris imposantne, kuid tema hääletoon ja, kohati, maneerid räägivad üldisele muljele vastu. Ta on huvitav valik Jumalat kehastama, sest suudab suurema osa ajast olla selline ukerdajast vanameheke, kuid vajadusel, ajab selja sirgu ning kohe vaatad teda juba tõsiseltvõetava pilguga. Tegelane oli üheaegselt kurnatud, kõike näinud ja habras, kui ka jõuline ning agressiivselt ootamatu. Jäi ähmaseks, et kas tegu oli geniaalse valikuga rolli või pandi sihtmärgist mööda. Harriet Toompere oli krapsakas ja vilgas oma mõtlemisega, selline kahe jalaga maas naine, kes vajas oma räsitud olekuga hädasti puhkust. Kaks tegelast olid osati väga sarnased, kuid, samas, äärmiselt erinevad. Nende dünaamika oli elav ja liikuv, jutt jooksis. Jõujooned tundusid olevat, aga Ingli poole kaldu, sest too jäi tihtipeale domineerima ja oli vestluse suunajaks. Mida ju eeldadagi psühholoogi juures sessioonil olles -- arvad, et patsient on juhirollis, aga tegelikult kontrollib olukorda vaimutohter. Mingi hetk oli tunne, et kogu maailma n-ö isast oli saanud ise laps ning Ingel võttis vanema rolli üle ja näitas kõigevägevamale, et kuidas tegelikult järglast kasvatada, teda toetada ja juhendada. Kolmanda tegelasena (Püha Kolmainsus?) figureeris vahelduva eduga laval naise poeg, kes meeleolumuusikat pakkus ning kes peegeldas Jumala suhet enda inimlastega, ainult, et looja rollis oli ema, Ingel. Süntesaatori mängimine aitas luua õdusat keskkonda laval (kõlas nagu orel), mille põhimärksõnad olid rohelus, sinine helendav taust ning lõõgastav atmosfäär. 

Oleks huvitav teada, et kuidas päris psühholoogid antud etendust ja seda pikka sessiooni Jumala ja tema vaimse toetaja vahel lahti mõtestavad. Materjali, mida analüüsida, leidus vast ohtralt. Siis, oleks põnev teada, mida arvavad kristlased etendusest ning mis ideid see neis tekitas. Kas poolehoidu või absoluutset eitust? Ja lõpetuseks, üks uitmõte, kas Jumal ikka tegelikult tuli abi küsima ja eksisteeris? Või kujutas Ingel kõike seda ette, ehk enesele suunatud teraapilistel eesmärkidel? Nt end alateadlikult rahustades, et naine ei ole oma lapsele nii jube vanem. Ja, taaskord, kasutades Jumalat ära kui kedagi, kelle süüks mingeid tegematajätmisi või mittehakkamasaamisi suruda. Kas tegu oli üldse päris Jumalaga, mitte mõne nõdrameelsega, kes arvab, et ta on suur looja? Hmmm, intrigeeriv, igati intrigeeriv!

Teater: "Samad sõnad, teine viis"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Samad sõnad, teine viis
Teater: Draamateater
Lavastaja: Mari-Liis Lill
Näitlejad: Teele Pärn, Mari-Liis Lill
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 20.11.2021
Millal nähtud: 07.05.2022
Minu hinnang: 4/5

Eesti naine. Kantseldab meest ja kümmet last, hooldab koduloomi, hoiab elamise korras, käib tööl, lüpsab lehmi, niidab muru, viib prügi välja... ja ehitab valmis veerand maja ja ühe terve toa. Ja seda tsipake alla kahe tunniga. Miks otsitakse ikka Eesti Nokiat, kui meil on see koguaeg nina all olnud. Eesti naine. Ja tema tahaplaanile jäänud roll riigi taasiseseisvumises. Kuigi etendus püüab fookust tõmmata just naiste osale kogu eel- , põhi- ning järeltegevustes, siis ei ole keeruline võtta neid kui loomulikku panustajat protsessi ning pigem nostalgitseda või kiruda, kuidas tänane Eesti välja näeb ja kuidas sellele alus pandi. Olgem ausad, äratundmisrõõm, mälusoppides sobramise käigus nii ärritavaid faktoreid leides, kui helgeid mälestusi mõlgutades, on antud tüki tegelik tõmbenumber ja võlu. Lisaboonuseks, seda kõike kuulda ja taas läbi elada just naiste vaatevinkli kaudu. Siin ka esimene torge, kui kaks naist oleks vahetatud välja kahe mehe vastu või siis ühe vastu kummastki soost, siis ei paistnud, et sisu võiks tohutult muutuda -- käsitletavad teemad oleksid ühesugused. Samas, võib-olla see ei olegi kriitika, vaid alateadlik tõdemine, et vahet ei ole, kes, mida, kus -- mõlemad, nii naised kui mehed, mõtlesid, tegutsesid ning rühkisid ühtse eesmärgi nimel, nii murede kui rõõmudega, ning rambivalguses ei ole mitte isikud, vaid Eesti. Selle väikse erisusega, muidugi, et taasiseseisvumisega seoses mehi tõusis (või tõsteti?) tuntavalt enam esile, kui naisi. Kas põhjusega? Või leidub siin ülekohtust kõrvale heitmist?

Alustada tuleb aga peamisest, samal ajal, kui ehitati üles Eesti riiki, panid kaks õblukest naist laval puittala puittalalt, aken aknalt, tapeedirull tapeedirullilt, kardinapuu kardinapuult, vaip vaibalt, mööbel mööblilt kokku väikse osa nagu päris majast. Ehitustööd ei ole elementaarsed, eriti kui sul puudub kogemus. Nagu iga oskusega, on vaja aega ja praktikat, et kehaliigutused oleksid vaevatud. Tundub, et neil kahel laval seda jagus, kas siis etenduste andmise vahendusel saavutatuna või päris elus pideva rakendamise tulemusel. See oli hämmastav, kuidas järjepidevalt tihedat teksti kõlas ja keegi ei löönudki kogemata haamriga sõrme. Asi pole selles, kas lööja on naine või mees, pigem hoopis tõsiasjas, et mõlemad tegevused üheaegselt nõuavad samas koguses keskendumist. Respekt järgmise taseme multitaskingu eest! Naised värvisid seinu, ketassaega saagisid puitplatesid, drelliga ja haamriga lõid pindadesse vist vähemalt poolsada naela, panid püsti puittalasid, kujundasid ruumi möbleerimise, ühendasid isegi kraanikausi torud (natuke kaheldava kvaliteediga, muidugi). See kõik vajas jõudu, kindlust, oskusi, keskendumist ja, eriti, koostööd. Kõike, mida vajas ka Eesti riigi taas ülesehitamine. Kuigi selline sõna sõnalt sisu illustreeriv tegevus võis mõjuda duubeldavalt ning liiga üks ühele, oli paralleel ideaalne peegeldus sellele, mis endast kujutab ühe riigi loomine. Kõigepealt põhitalad, ehk põhiseadus, sealt juba edasi spetsiifilisemate küsimuste juurde nagu mõne toa sisekujundus, erinevad vajadused, huvid, eelistused ja esteetika. Äärmiselt lihtsakoeline lähenemine, kuid igati konteksti passiv ning lisandväärtust pakkuv. Peab kiitma lavameeskonda, lisaks näitlejatele, sest selle tüki ettevalmistav pool paistab kõva töö. Mainimata siis kokkupandu uuesti lahtivõtmine ning detailide paigutamine nii, et kõik oleks olemas ja midagi ei jääks kahe silma vahele (või hangitakse igaks etenduseks uus laadung ehituskraami?). Kahtlemata võimaldab tükk kõigile osapooltele efektiivset kogukeha trenni. Ja vaatajale n-ö tugitoolitoimetamist.

Olles taasiseseisvumise ajal alles lasteaialaps, oli äärmiselt põnev kuulda detailidest, tülidest ning dilemmadest, mis kärmelt tuli tol ajal lahendada. Eesti Kongressi ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu omavaheline kemplemine ja vorstide vahetamine, keda kumbagist ühte esindasid kaks laval olevat naist, oli üpris kaasahaarav -- üllatavalt kamraadilik, kuid köitvalt vastuseisev. Nt Üks pool väitis, et Eestit ei saa iseseisvana uuesti tunnistada, sest Eesti oli võõrvõimu poolt okupeeritud ning, tegelikult, ikkagi iseseisev riik. Teine pool väites, et mis vahet seal on, mida eestlased arvavad, riikidevahelisel tasandil, oli Eesti nüüdseks NSVL osa, mitte prii maa. Hulgaliselt vaidlemist põhjustas sõnastus, kuidas leida fraase ja lauseid, mis kellelegi varba peale ei astuks, kedagi ka ei solvaks või annaks olukorda valest mõista. Lõpuks saavutati konsensus ning taasiseseisvumine sai sündima. Koheselt algasid uued jagelemised. Nt põhiseadus ja mida see peaks sisaldama. Lõppversiooni pidulik ning innuga ettelugemine võttis vaatajal kindlasti südame härdaks. Siinkohal tehti krapsakaid märkusi ka tulevikku, mis olid üpris humoorikad ning puudutasid tänapäeva hellasid teemasid. Nt meditsiiniline õigus ning vabadus (koroonavaktsiin?) ja kes on ikkagi kodanik (venelaste küsimus?). Samal ajal pandi füüsiliselt paika majaosa talad ning seinad. Tõmmati paralleel sellele, et põhiseadus on nagu raam riigile. Iseasi, kas aja möödudes see enam passib ja hõlmab kõiki tekkivaid küsimusi, kuid baasreeglid olid nüüdsest olemas. Edaspidi vajavad tekkivad konfliktid ja mõtted vaid detailidena paika loksumist nende loodud parameetrite järgi.

Kord vabadus taastatud, kerkisid pinnale järjekordsed teemad, mis läbi hekseldada ning murekohad, milledele võimalikult valutud vastused leida. Selgus, nagu tagantjärele teame, olid esimesed aastad üle kivide ja kändude. Kas vaba turg ikka hakkab tööle ja paneb asjad paika? Küll hakkab, sest ta lihtsalt peab! Mis saab neist, kes kolhooside vara ära kantima hakkasid? Neist saavad ärimehed! Kellelt osta värskele riigikaitsele vahendeid? (Iisrael ikka annab, kui keegi teine mitte!) Kuidas lahendada omandireform? Kuidas edasi maksta pensione? Kuidas tagada õiglane uuele valuutale üleminek? Miljon küsimust vajas lahendusi ning kõigile ei olnud ideaalset vastust. Inimestele tõi iseseisvus vabaduse. Tõi see ka rahvale vaesust ja puuduse kannatust. Rääkimata ebaaususest. Abikäed olid aga lähedalt võtta. Kui oled hädas, kõhkled ja ei tea kuhu edasi, siis alati võib helistada naabritele Soome või Rootsi. Vahva oli kuulata kaasa ning mõelda lõpmatutele teemadele, mis vajasid kõnetamist. Enamuse puhul taheti parimat, kuid kukkus välja nagu alati. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Tuli tõdeda, et paljud asjad said viltusena kinni nõelutud ning ebaõiglaselt käiku pandud. See ei ole, siiski, midagi ennekuulmatut, pigem, oli põnev neid eri teemasid ja valdkondi ühes tihkes ja intensiivses vestluses korraga järjest kuulda. Kui enam süveneda, siis ei suudetud isegi pealiskihti kõikidest võimalikest küsimärkidest ületada, sest siis oleks juttu jätkunud kauemaks. Üks hetk peegeldus see tohuvabaohu, lisaks, füüsilises keskkonnas. Nimelt ei saanud kõik aknad ruumile just ülemäära asjakohaselt ja korrektselt paika. Ja torutööd kippusid putitamist vajama. 

Erinevaid teemasid, mida kaks naist laval oma vestlusesse kaasasid, oli seinast seina ning kohati tundus, et kogu Eesti taasiseseisvumise õnnestumised ja ebaõnnestumised said käsitletud. Tegemist on äärmiselt sisutiheda, pidevat tähelepanu nõudva ning hoogsa jutuga tükiga, mis ei salli vaikusehetki või jokutamist. See võib mõjuda väsitavana ja ülekoormavana, kuid mõtteaine, mida pakutakse, on tegelikult paeluv ja igati isikut vähemal või rohkemal määral puudutav. Kui poliitika ei huvita, siis alati saab heietada teemadel, et kuidas vanasti oli kõik palju parem. Nt vorst maitses mõnusamalt. Siinkohal saab ainult pead noogutada, sest, kurbusega peab tõdeda, et no ei ole see kamatahvel ikka enam see, mis ta oli aastakümneid tagasi! Saab ka mõtteid mõlgutada eksistentsiaalsetel küsimustel. Mis teeb eestlasest eestlase? Milliste komponentide kogu see peab olema? Mis on ühe eestlase retsept? Selles ei jõua kaks naist, vastupidiselt eelnevale teemale, kuidagi kokkuleppele. Üks vahvamaid aspekte näidendis on pidev diskuteerimine, filosofeerimine ning argumenteerimine. Lahatakse erinevaid vaatenurki ning ei jõuta alati konsensuseni. Kui jõutakse, maitseb see magusalt. Ei ole õiget viisi, ei ole ka üdini valet suunda. Kõike arutletakse ning naiste eri suhtumisi on intrigeeriv jälgida. Puudub üleliigne hukkamõist või arvamuste pealesurumine. Vaataja ei pruugi, ega peagi, kuuldavaga nõustuma, kuid ei kerki üles negatiivseid emotsioone nagu keegi pisendaks või ignoreeriks ühte või teist erilähenemist. Või siis taolisi teisesuunalisi ideid väga mõtetesse ei kargagi.

Teele Pärna ja Mari-Liis Lille omavaheline näitlejamäng ja dünaamika oli edukas. Nad põrgatusid oma olemise ja jutuga üksteiselt pidevalt vastu -- siia sinna, siia sinna. Kui laval on ikka vaid kaks isikut, peab keemia toimima, sest puudujääke kompenseerida eriti kuskilt mujalt ei ole. Kuigi naiste füüsiline rammutöö on nutikas viis vaataja pilku toimuvale naelutamiseks, on hädavajalik näitlejate üksteisega vähemalt mugavust tundmine. Ja selle eksisteerimist oli juba tunda küll. Teele Pärna karakter oli entusiast ning hakkaja, pigem tegija, kes probleeme jooksvalt lahendab. Mari-Liis Lille tegelaskuju iseloomustaks ratsionalistina, kaks jalga maas naine, kes pigem mõtleks enne ja plaaniks, kui ütleks ja teeks. Nad olid peaaegu nagu kaks vastandit, mis omavahel klappisid ja kaaslase puudusi täitsid. Meeldivad seigad olid need, kus näitlejad kõnetasid otse publikut ja kuidas nad usuvad saalis olevatesse inimestesse. Usuvad neist head. See tegi põuest soojaks. Sellel meeldival noodil ka lõpetaks. Tükk on intensiivne ja võib pideva teksti ja teemadetulistamisega kurnata või isegi tüüdata, kuid selle eesmärk on õilis ja süda õigel kohal -- isamaa armastuse tunne garanteeritud. On see Eesti, mis ta on, ja sai see konstrueeritud võib-olla tsipake ligadi-logadi, nagu lavale ehitatud tuba, kuid need on ikkagi meie enda möödapanekud, meie Eesti ja meie vabadus.

Teater (online): "Aabitsa kukk" ja "The Car Man"

Tervitus!

Seekord jälle internetiteatrit!

Pealkiri: Aabitsa kukk

Teater: Draamateater

Salvestatud: 02.06.2015

Link: https://jupiter.err.ee/1608156028/aabitsa-kukk - veel saab vaadata tasuta!

Minu hinnang: 3/5

Ma olen selle etenduse kohta välja palju kuulnud. Üks tuttav on seda lausa neli korda vaatamas käinud. Tükk oli üle kümne aasta repertuaaris, esietendudes 2004. Kuigi kiidusõnu on mulle kõrvu jäänud hulgi, siis ei olnud ma eriti detaile kuulnud, et mis sisuks ja miks ta siis nii suurepärane näidend on, mida lausa mitu korda kaema minna. Seega, võimalus seda läbi ERRi näha tundus ideaalne üheks laupäeva pärastlõunaks. Tulemuseks on see, et kuigi ma saan aru, miks see nii palavalt armastatud tükk on, siis mulle oli see kohati isegi šokeerivalt vastumeelne -- mitte aga kvaliteedi pärast või objektiivsest vaatest sisule, vaid pigem teemadest tulenevalt, mida seal käsitleti. Viimased panevad otsa vaatama sellele teisele n-ö Eestile ning mida ma seal näen ei ole ilus ja hea meelega ma seda üldse ei näeks. Selle tunnistamine tekitab minus aga häbi ja lootusetust ning just sellepärast ma puhtalt subjektiivselt tükist vaimustuses ei olnud.

Üks hetk tunnen Maunole kaasa, teine hetk jälestan teda. Oli see vast alles vastuolulisi emotsioone minus tekitav tegelane. Elu hammasrataste vahele jäänud mees sai igat pidi saatuselt kolki. Ilmselgelt arengupeetusega või autismi (?) spektril, kas tingitud keskkonnast või vaimsest tervisest või geneetikast, pole iseenesest tähtis. Veetnud aastaid esimeses klassis, elanud vaesuses oma kalli vaevatud vanaemaga, kannatanud tõrjumist, ignoreerimist ja vägivalda -- ei ole just üllatus, et mees ei ole päris mõistuse juures. Ja siis tipuks ka tõsiasi, et tema armastatud onu Paul teda nii jultunult ära kasutab. Pigem oli üllatav, et Maunol niigi palju veel aru oli. Samas, ega ta ju tegelikult ei mõistnud, mis positsioonis ta oli nii Paulile kui teiste pilgust lähtudes. Klammerdudes oma aabitsa külge, mis oli talle otsekui juhend eluks, unistades botikutest, uskumus, et tal ei õnnestunud midagi, sest ta lihtsalt ei osanud koolis matemaatikat ning soov ju tegelikult teisi ainult aidata -- Maunot oli tõesti hale ja kurb vaadata. Tema lihtsameelsus ja isegi positiivsus ning mõningane elurõõm aga mõjusid värskendavalt, mis ei teinud tema lugu üdini tragöödiaks. 

Teisalt, oli ta mulle vastik. Inimeste jälgimine ja pidev jõllitamine võis tema vaatevinklist olla süütu tegevus, kuid kui sa oled see keda jälitatakse, siis mõjub see veidra ja hirmuäratavana. Ja hiljemas vanuses ei olnud ju see tegelikult enam ka kahjutu ajaveetmine. Mehe tänamatus ajas mul kopsu üle maksa. Jah, ma saan aru, et ta ei mõistnud oma käitumist ning ta lihtsalt väljendas emotsioone otsekui vaakumis, kuid tõsiasi, et ta suhtus teda abistavatesse majanaabritesse niivõrd inetult, ei rääkinud tema kasuks. See kuidas ta pidas Vene naist lolliks, sest too on venelane, kuigi naine tõi talle pidevalt riideid ja oli heatahtlik, ning kuidas ta mõnitas õpetajat, kes talle pidevalt õunu andis. Kui Mauno vingus, et õun on ussitanud, siis sain tõesti kurjaks. Rääkimata kuidas ta suhtus sellesse, et majanaabritelt varastati. Või kuidas ta loopis ja sülitas ühe teise naabri autole neid õunu. Elu aeg on mees otsinud ju kedagi, kes temasse kenasti suhtub ja kaevelnud kui ta sellist käitumist ei ole ebaõiglaselt saanud. Ja nüüd kui head inimesed ulatavad käe, käitub ta ise täpselt samamoodi kui tema endaga kunagi. Väidetavalt tuleb rikastelt asjad ära võtta ja kui oled vaene, siis on see lubatud. Aga kas tõesti on 9. korruselise maja elanikud rikkad ja kavalad? Kui oleksid, siis ei elaks nad sellises kortermajas. Koos Maunoga.

Põhimõtteliselt, oli tegu sügava ja mõtlema paneva looga, mis pani mind silmitsi olukordade ja esiti just tegelasega, kes tekitas minus niivõrd vastakaid tundeid. Kaastunne ja tülgastus -- kaks sõna, mis suurepäraselt kirjeldavad minu peamisi emotsioone antud tükki vaadates. Teist korda ma näidendit ei vaataks, sest ma ei taha neid üksteisega konfliktis olevaid tundeid koos läbi rohkem elada. Olen aga tänulik, et nähtu minus sellises huvitavas kombinatsioonis ja äärmuslikes otsades paiknevaid reaktsioone välja suutis tirida. Loomulikult, suur aplaus Tõnu Ojale, kes ju oligi Mauno selleks pooleteiseks tunniks ning tohutult usutavalt mõjus. Tal, muidugi, on olnud üle kümne aasta aega, et tegelast aina autentsemaks ja autentsemaks lihvida. 

---------------------------------------

Pealkiri: The Car Man

Salvestatud: 2015

Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon/ - veel saab vaadata tasuta!

Minu hinnang: 3.5/5

Mulle tohutult meeldivad Matthew Bourne'i tantsuetendused. Olen paari näinud ("Cinderella", "The Nutcracker" ja legendaarne ainult meestega "The Swan Lake"), kuid päris mitu on veel ka kaemata (nt "Sleeping Beauty ja "The Red Shoes"). "The Car Man" ei olnud just nimekirja tipus neist, mida eriti ootan, kuid kui antakse võimalus, siis tuleb sellest kinni võtta. Ning, nagu oodatud, oli tulemus hiilgav, kuigi ei ole see autori loomingu hulgast mu lemmik. Energiline, emotsionaalne, ängistav ning sündsuse piire nihutav etendus on see aga kindlasti.

Põhinedes põgusalt Bizet'i "Carmeni" ooperil ning võttes taustamuusikaks ka just selles teoses kõlava, tundus mulle pigem, et etendus õhkas Tennessee Williamsi loomingut. Eriti just näidendit "Orpehus allilmas", sest kahe vahel sai mitmeid paralleele tõmmatud. Alustades muidugi tegevuspaigast, milleks Ameerika ei kuskil asuv suikuv väikelinn keset 60ndaid ning sealne läppunud ja pitsitav õhkkond. Peategelasi oli neli. Lana, kohaliku elu keskpunkti, autoremonditöökoja-söökla, peremehe naine. Tolle õde, Rita. Viimase äbarlik silmarõõm, Angelo. Ning salapärane ja karismaatiline võõras, Luca, kes linna eksib, töökoha remondikojas saab ja vaikses linnakeses hulga kõrbe liivatormi tekitab. Eeldasin, et romanss keerleb ümber Lana ja Luca ning vaenlaseks naise ebameeldiv mees, kuid Matthew Bourne'il on alati mõni krutski varuks. Ka seekord. Nimelt, alustab Luca afääri lisaks Angeloga, kes satub valel ajal valel kohal olema ning, kes mõistetakse Lana mehe tapmises, vangi. Tegelikud mõrvarid naine ja Luca. Angelo, kes muuseas vanglas kannatab nii vägistamise kui peksmise all, ei jäta tema vastu suunatud ebaõiglust ja reetmist karistuseta. Kirg, seks ja viha -- need on ohtlikud emotsioonid sellises kombinatsioonis ja koguses. Otse loomulikult, olukord plahvatab peatselt ja tulemused on traagilised. Ka lõppseis oli üpris ootamatu ning, kuigi vaimselt kannatasid kõik, siis oma elu pidi jätma üpris üllatav isik. Kes, lõppkokkuvõttes, tegelikult oli loogiline valik.

Võrratu kaasaegse tantsu, balleti ja kõiksugu stiilide segu on kahtlemata etenduse üks võlusid. Samuti, intensiivsed emotsioonid, mida tegelased tunnevad ning, mis hiilgavalt vaatajani edasi kanduvad. Tegu on otsekui näidendi ja tantsuetendusega ühes, ainult ilma dialoogita. See võimaldab nähtule aga rohkem sügavust, tugevamat narratiivi ning teeb tantsijatest üheaegselt nii tantsijad kui näitlejad. Seda võrdselt, ilma, et üks oleks kaalukam kui teine. Keeruline on end lasta mitte kaasa haarata sellest keeristormist laval. Antud etendus paistab silma peaaegu, et vulgaarsete tantsude poolest, kus amelemine, üksteise siivutult katsumine ning seks ei ole midagi võõrast. Nilbed naljad ja seksuaalne mõnitamine ning kius, mida illustreeritakse tantsuga ning vägistamise stseen, mõjusid väga ehedalt ja efektselt. Kahjuks on enamus sellest suunatud vaesele Angelole, kellele ma meeletult kaasa tundsin kogu etenduse vältel. Teda kehastas Dominic North, kes näeb välja kui üks nunnu kutsu ja armas poisike ühes (ja kes oli ka "The Swan Lake'is" õnnetu prints). Tema ängi oli läbi ekraani tunda. 

Tegu on äärmiselt seksika ja ihadest pungil tükiga, mis tõstab temperatuuri nii laval kui kodus vaadates. Miks ma seda kõrgemalt ei hinda? Sellel lihtsal ja lapsikul põhjusel, et kogu pakett ei olnud nii ideaalini viimistletud, sidus ning võimas kui teised Matthew Bourne'i tantsuetendused. Kuigi, meeldejääv ja silmapaistev on ta kahtlemata! 

P.S. Õliste, muskliliste ja maikades meest austajatele on siin ohtralt silmarõõmu!