pühapäev, 26. mai 2019

NuQ Treff 2019: "Mina, Sisyphos", Puppet's Lab Bulgaaria

Veelkord visuaalteatrifestivalilt NuQ Treff 2019: Bulgaaria teatrilt Puppet's Lab, lavastus "Mina, Sisyphos".

Pealkiri: "Mina, Sisyphos"
Teater: Puppet's Lab, Bulgaaria
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Veselka Kuncheva
Näitlejad: Stoyan Yovchev
Žanr: Visuaalteater, objektiteater, nukuteater, tants
Vanus: Noortele ja täiskasvanutele
Kestus: 1 tund
Esietendus: 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Millal nähtud: 25. mai 2019
Minu hinnang: 5/5


Kui lavastus lõppes ja eesriie sulgus, siis ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma kõike seda, millele ma just tunnistajaks olin, kirjalikus vormis edastan? Kuidas kirjeldada midagi, mida on raske sõnadesse panna? Kuidas anda edasi lavastuse sisu, kui väga konkreetset süžeed ei ole ja mis ikkagi annab vaatajale ühe kauni tervikliku loo? Millise nurga alt peaks väljendama nähtut: kas objektiteatri, tantsulavastuse või hoopis mingi kolmanda žanri vaatenurgast? 

Üks on kindel, see, mida ma lavastust vaadates kogesin ja nägin, oli midagi, mida ma varem mitte kunagi ei ole näinud. Ja mulle see meeldis!

Sisu:

Vanakreeka mütoloogiast pärit Sisyphose legend on mehest, kellel õnnestus surmajumalat Thanatost petta ja surma vältida, kui ta lõpuks ikkagi Hadesesse viidi, siis oli tema karistuseks veeretada hiigelsuurt kivikamakat ülesmäkke ja sinna jõudes veeres kivi tipust alla tagasi. Ja Sisyphose igavikuks see jäi - kivi ülesmäkke veeretada, et see tipust jälle tagasi kukuks.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Kui lavastust vaadata, siis ühildub "Mina, Sisyphos" müüdiga ehk niipalju, et peategelane tassis terve lavastuse vältel suurt kasti endaga kaasas. Kast sümboliseeris sedasama kivi, mida Sisyphos pidi mütoloogias mäkke veeretama. Peale sümboliseeriva tähenduse kasutati kasti laval päris mitmeks erinevaks otstarbeks: kord sai selle peal tantsida, kord muutus ta nukulavaks, kord loodi sellega muusikat.

Sügavamalt lähenedes jättis lavastuse sisu kõlama minus mõtte, et me kanname kõik enda risti (kasti) ise kaasas. Ükskõik, kui palju me ka poleks mõjutatavad sellest, mis me ümber toimub ja mis meid väljastpoolt meid endid tabab, siis lõppkokkuvõttes on meie kõige suurem väljakutse elus see, mis toimub meie sees, meie mõtetes - igavene mõttelahing iseendaga. Ainuke vangla, kus me elus saame kinni istuda, on meie endi loodud, selle maailma poolt, mis meie sees on. Kõik piirangud, mis meil elus on, tulevad samuti meist endist, meie mõtetest ja sisevaatlustest.

Mis mulle meeldis?
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

"Mina, Sisyphos" oli põnev lavastus, sest sellesse oli kombineeritud elemente nii nukuteatrist, tantsutaterist, kui ka objektiteatrist. Tõeline visuaalne pärl!

Mulle avaldas kõige suuremat muljet näitleja Stoyan Yovchevi täielik kontroll oma keha üle ja tema käte ja jalgade plastilisus ja ilmekus. Kuna nukud ja objektid olid vahelduva eduga seotud näitleja nii käte kui jalgadega, siis näitlejameisterlikkuse tõttu tekkiski tunne, et näitleja käed ja jalad on osa nukust. Lisage sinna veel näitleja hääletoon ja miimika ja sellest saab unustamatu koosluse, mis jääb päris pikaks ajaks ajusoppidesse kummitama.

Näiteks oli näitleja ülakäte külge pandud inimpead ja kui näitleja laval liikus, koreograafia tõttu oli ühe näitleja asemel laval korraga kolm tegelast: on näitleja ja tema ühel õlal olev Hea ja teisel õlal olev Halb. Või teine näide, kus näitleja põlvede külge on kinnitatud inimese büst ja kui näitleja põrandal liikus, tekkis tunne, et ta kaklebki kellegi teisega. See kõik illustreeris Sisyphose sisemonoloogi, võitlust iseendaga.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Visuaalselt oli minu arvates lavastus piire ületav. Ma pidin päris mitu korda ekstra silmi pilgutama ja uuesti vaatama, et aru saada, kas tegemist on nüüd näitleja käte või hoopis jalgadega ja seda eriti just lavastuse esimeses pooles. Võibolla see tuleneb asjaolust, et ma tõesti pole midagi sellist varem näinud, aga peategelane suutis täita enda keha ja nukkudega/objektidega üksinda terve saali, tema kohalolek ja esitlus olid võrratud!

Nukkude geniaalsus seisis nende kunstilises kujunduses, tehnilises pooles ja selles, kuidas neid laval kasutati. Kui näitleja tantsis koos terve rea nukupeadega, mida sai akordeoni lõõtsa moodi lahti tõmmata ja kokku lükata, või kui nende jalad olid elastsete sukasarnaste asjadega soetud näitleja jalgade külge, siis ma mõtlesin, et see, kes selle kõik välja mõtles, on ikka tõsine "nuku-mastermind"!

Super elamus!

Lisan lõppu ka lavastuse treileri, et lugejal oleks võimalik saada väike pilguheit sellesse, mis lavastuses tegelikult toimub.





laupäev, 25. mai 2019

NuQ Treff 2019 - "Akvaarium", Ljubljana Nukuteater

Tere!

Meie suureks rõõmuks on visuaalteatri festival NuQ Treff tagasi! Ja siit tuleb ka esimene arvustus, Ljubljana Nukuteatri lavastus "Akvaarium".

Akvaarium
Pealkiri: "Akvaarium"
Teater: Ljubljana Nukuteater, Sloveenia
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Miha Golob
Näitlejad: Miha Arh ja Gašper Malnar
Žanr: Visuaalteater, lastele
Vanus: 3+
Kestus: 40 minutit
Esietendus: 16. veebr. 2017
Asukoht: NUKU Ovaalsaal
Millal nähtud: 24. mai 2019
Minu hinnang: 5/5




Sisu:

Lavastuse tegevus toimub akvaariumis, kuhu ilmub üks väike muna. Muna uudistab kõigepealt tühjas akvaariumis ringi ja avastab seal teda ümbritsevat maailma. Muna naudib päikese soojust, ronib treppidest ülesse ja alla, kukub ja ronib uuesti jälle ülesse. Eriti põnevaks läheb muna elu siis, kui ta saab akvaariumisse puhutud lehtede keskel hullata või proovida, mis tunne on esimest korda vees mürada või vettehüppeid teha ja avastada enda jaoks esimest lund ja purjetada jäämägede vahel mööda akvaariumisse tekkinud merd.

"Akvaarium" jutustab põnevaid objekte kasutades loo, mis võtab vaataja kaasa imelisele teekonnale, kus vaataja saab hingest kaasa elada muna seiklustele, olgu see siis suvel, talvel või sügisel.

Mis mulle meeldis?

"Akvaarium" on sõnadeta visuaal- ja objektiteatri lavastus, mis on mõeldud väikelastele ja koolieelikutele, aga mulle kui täiskasvanule lavastus väga meeldis! Hea teater ongi selline, mis pakub igas vanuses vaatajatele elamust.

Kui lapsed minu ümber elasid itsitades ja ahhetades kaasa munale tema teekonnal, siis mina täiskasvanuna imetlesin eelkõige, kuidas sellises kinnises keskkonnas nagu selleks on tühi akvaarium, saab objektide, värvide, laavalampide, tossu, pulbrite, paberitükkide, peegli, plastiktopsi, valguse ja vee kaudu luua midagi unustamatult kütkestavat, mis paneb unustama selle, et akvaariumi ja muna ümber tegutsevad kaks näitlejat, kes tegelikkuses selle maailma loovad.

Akvaariumis toimuv oli nagu õhu, magneti ja vee ning värvide ja mustrite kirev mäng, mis lõi ühe ilusa, lummava ja nauditava terviku. Geniaalselt läbimõeldud ja elluviidud tükk!




Infot visuaalteatrifestivali NuQ Treff 2019 mängukava ja lavastuste kohta leiab SIIT. Kindlasti on tegemist ühe unikaalse ja põneva teatrifestivaliga, kus iga vaataja leiab midagi enda jaoks olenemata vanusest või maitsest! Teile kindlustatakse maailmatasemel teatrielamus!




pühapäev, 19. mai 2019

Eesti Blogiauhinnad - Kultuuriblogid #EBA2019

Tere!



Esimest korda meie 10-aastase blogimiskogemuse jooksul kandideerime sel aastal Eesti Blogiauhindade kultuuriblogide kategoorias.

Oleme blogimisega kahe peale kokku tegelenud 10+6 aastat! Ehkki meie kultuuriblogi Harrastuskriitikud on tegutsenud alates 2014, alutasime blogimisega inglise keeles juba märksa varem.

Eesti Blogiauhindasid antakse välja juba mitu head aastat ja põhjuseks, miks me alles sel aastal esimest korda auhindadele kandideerime, on see, et tahtsime Harrastuskriitikud enne korralikult käima saada ja alles siis osaleda. Enne töö ja siis tulemused!

Kandideerime kultuuriblogide kategoorias, mida Eesti Blogiauhinnad on defineerinud järgmiselt:

"Kultuuriblogi kategooriasse sobib veebipäevik, mis keskendub kaunitele kunstidele (kujutav kunst, muusika, teater, kino, arhitektuur, muuseumid jm)."

Ja see on just see, millest me kirjutame ja mis on meie eesmärgiks olnud alates meie esimesest postitusest - kajastada kõiki kauneid kunste, mis meie ümber on, olgu see siis teatris, kinolinal, läbi muusika või mõne muuseumikülastuse. Arvame,e t eesti kultuur on ilus ja seetõttu jagamegi oma kogemusi teile läbi Harrastuskriitikute blogi!

Tulge hääletama ja kui teile on meie blogi sümpaatne, siis andke ka oma hääl Harrastuskriitikutele!
Meie jätkame kirjutamist niikuinii!

Oma hääle saate anda SIIN! Liikuge lehel allapoole ja sealt leiate meid kultuuriblogide seas teisel kohal. :)



reede, 10. mai 2019

Teater: "Mõnus maatükk"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Mõnus maatükk
Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas
Näitlejad: Jaan Rekkor ja Tiit Sukk
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 02.11.2019
Millal nähtud: 26.04.2019
Minu hinnang: 3/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Ma võin olla üpris ebamõistlik, kergesti mõjutatav ja ärrituv, kui mõni detail mind häirib, siis on see kui tilk tõrva meepotis ja ma ei ole võimeline ka ümbritsevat nautima või tõsiselt võtma. See detail võib olla miniatuurne, kuid kui see käib minu põhimõtetele ja helladele puntidele intensiivselt ja just selle vale nurga all vastu, siis ei päästa enam miski. Samamoodi on, näiteks, filmide, etenduste ja raamatute tegelastega. Kui tambitakse minu õiglustundel, ollakse üdini enesekeskne, labane, põikpäine, ahne ja pahatahtlik, siis võib see kombinatsioon, teatud kontekstis, saada teosele saatuslikuks. Sedasi läks antud etendusega tänu Hugh Pugh'le, kelle ma oleks hea meelega ise sinna vanni ära uputanud, sest juba ammu ei ole minus mõni karakter niivõrd vastumeelne ja vastik olnud, kui see ülimalt tüütu iirlasest jurakas. 

Laval astusid üles vaid kaks näitlejat ning üks neist veetis kogu 1 tund ja 50 minutit räpases puidust vannis. Nööri ja konksuga tõmbas mees vahepeal õllepudeleid veel rokasemast WC-potist. No aga, täitsa kihvt kontseptsioon näidendiks ju! Siiralt. Kui vaid see isik seal vannis ei oleks olnud olemuselt veel solgisem kui vann ja WC-pott kokku. Mul oli etendusele eelnev töönädal väga pingeline ning juba varakult hankisin pileti, et reede õhtul pärast rasket nädalat ühte muhedat komöödiat nautida. Esimese 10 minuti jooksul sai aga selgeks, et ma ei olnud näidendi huumoriga kohe üldse samal sagedusel ning mitte ainult ei kulgenud see minust mööda, vaid see lausa töötas mulle vastu. Terve saal lõkerdas naerust ja ma, objektiivselt vaadatuna, sain põhjustest aru, kuid see ei olnud grammigi minu huumor. See oli nii kaugel minule passivast huumorist, kui veel võimalik. Ma ei mõista, mis on naljakat kui üks vastik vanamees sõna otseses mõttes ahistab, mõnitab ja santažeerib võõrast. Keerates vinti üle, kuigi teades, et teine oli enda olukorraga tupikus. Nõudes aplalt raha ja ähvardades kinnisvaraarendajast kaaslase maa serva, mis piirnes papi territooriumiga, sõnnikut tuua ja sellega teise äri saboteerida. Seda kõike, kui too ei maksa maa eest ulmeist ja ebaausat summat. Mõne jaoks nutikas ja rikastelt õiglast hinda võttev vanamees, kuid minu jaoks jäle näss.

Kaks tegelast laval esindasid otsekui Iirimaa stagnaseeruvat ja jäärapäist minevikku, Hugh isiksuses, ning edasipürglikku, tagasivaatamatut ja ambitsioonikat vastandsuunda, hotelliäriga seotud Rob McNulty, keda kehastas Tiit Sukk, kehastuses. Viimane otsustas vanemat meest tema kodus külastada, sest soovis hotelli ja sealsete golfiradade arenduseks osta väikse maatükk, mis juhtus olema täpselt keset juba noorema poolt omatavat territooriumi. Kuna papi kirju ei ava, sest "odavam on posti mitte avada" -- siis ei ava ta ka ju arveid -- läheb Rob teisega näost näkku kohtuma. Just siis kui Hugh on võtmas vist viimase kümnendi esimest vanni. Esmalt, ei lase papi teist üldse rääkima, sest tal oli ilmselgelt mölapidamatus ja null austust teiste inimeste ning nende sõnaõiguse üle. Sest midagi pole ju tähtsamat kui vanamehe pidev mulisemine, hoolimata, kas kedagi huvitab mida tal on öelda või laskmata midagi vahele poetada. Tekstitasakaal oli esimese vaatuse jooksul julgelt 90/10. Hugh oli ka tüüp kelle jaoks kõik teised on alati süüdi, kes kunagi midagi ise väära ei tee ning kellel on kolossaalne mina-ja-maailm ego. 


pilt draamateater.ee kodulehelt
Ma olen igati nõus, et ega Rob mõni kukupai ei olnud ning ka temal olid omad eesmärgid, rahamaitse suus ja soov olla edukas ning jõuda kaugele. Samas, ei andnud mulle mitte miski arvata, et tema eesmärk, hind mida ta esialgu maalapi eest pakkus ning suhtumine oli ebaõiglane, ebaviisakas või ebamõistlik. Otse vastupidi, kuulas ju mees vana porikärbse heietamist päris kaua, püüdes olla viisakas, kuid peatselt -- igati arusaadavalt -- kannatust kaotamas. Öeldakse, et kuulake endast vanemaid, sest nad on nagu elusad ajalooraamatud -- mida Hugh kindlasti oli. Tema lood olid elust enesest, naljakad, ilustamata ning puudutasid mitmeid Iiri rahva jaoks tähtsaid teemasid, isikuid, sündmusi või olukordi. Põnev oli kuulata iirlaste tegemistest Ülemaailmse majanduskriisi ajal 20ndate lõpus ja 30ndate alguses, iirlaste parema elu otsimisest USAs, kuhu satuti ehistöölisteks, näiteks, pilvelõhkujaid ehitama, kurikuulsast Iirimaa näljahädast, mida seostatakse kartuliikaldusega ning mis sundis iirlasi 1840ndatel ja 1850ndatel üle mere reisima, vabaduse teemalistest konfliktidest Inglismaaga, jne. Seda kõike toriseva vanamehe suust, kes oli ju mahlaka tekstiga särtsakas jutuvestja. Teisalt, austus ja kuulamine on kahepoolne, kui soovid, et sind kuulatakse, pead ka teisi vastu kuulama. 

Tiit Sukk on oma olemuselt ja tihti kehastab ta tegelasi, kes on aktiivsed, veidi naiivsed, poisilikud ja paistavad pigem siirad, või, vähemalt, ei ole automaatselt petjad. Seega, enamgi veel vastandus ta Jaan Rekkori mühakliku vanamehega, kelle kõrval noorem oli kui vaga kannataja ja, vanem, kui saamahimu maias mühkamist karu. Mõlemad olid nagu rusikas silmaauku enda rollidesse, kuid Jaan Rekkor oli veidi silmapaistvam ning passivam. Ta suutis mind tõesti seda meest vihkama panna. Mees oli ääretult veenev ja kadus piir karakteri ning näitleja vahel. Samuti oli märkimisväärt tegelastevaheline dünaamika. Mõlemad mängisid üksteisega igati sümbioosis -- mitte ei mänginud lihtsalt kahte tegelast, kes ühel laval. Eriti tore boonus oli näidendi lõpus aplausi saatel lillede asemel Tiit Sukale toodud vorstid (vist olid vorstilatid, raske oli 100% kindel olla). Ning nende jagamine enda lavakaaslasega, vahetades hämmeldunud ja nalja pärast näole manatud vastikusepilguga humoorikaid näoilmeid. Voolavusele, tempokusele ning tegelaste mõlemapoolsele arengule aitas kaasa ka sujuv, loomulik ning vürtsikas dialoog. Vaatamata minu ärritusele, sain paar korda isegi muiatud, just täna muhedale tekstile (näiteks, "pannkook jõhvika moosiga"). Aga, nagu mainitud, lasi publik päris usinalt kogu etenduse jooksul naerda.


Jah, Hugh Pugh ajas mu hulluks ning mul on meeletult kahju, et selliseid inimesi on ka päris elus olemas. Aga see on puhtalt minu kiiks ja isikupärast tulenev antipaatia. On neid, kes suutsid tegelast võtta kui ülepingutatud karikatuuri. Etendus ise aga ei olnud kehv, kaugel sellest. Siiski, olen mitmeid kordi öelnud, et minu jaoks on teater meelelahutus ning see jube jurakas ei lahutanud mu meelt. Ta viis mind endast välja ja mitte konstruktiivsel viisil. Seega, võin ma hinnata tükki kui soliidset lavastust, mis paljudele pakub lõbu, kuid emotsionaalselt ei mõjunud, vähemalt mulle, see soodsalt. 



esmaspäev, 6. mai 2019

Mida teha? Kuhu minna? (5) Moe- maali- ja skulptuurikunst

Tervitus!

Seekord kahest näitusest, mis peatselt end kokku pakivad!

Näitus: "Alguses olid … Köler ja Weizenberg"
Kus: Kadrioru Kunstimuuseum
Aadress: Weizenbergi 37, Tallinn
Näitus avatud: 07.12.2018-26.05.2019
Piletihind: 6.50 eur (täispilet - annab juurdepääsu kogu Kadrioru Kunstimuuseumile)


pilt kadriorumuuseum.ekm.ee kodulehelt

Üks minu lemmikumaid maale on Köleri "Truu valvur" ning tean ka mitmeid tema teisi kuulsamaid teoseid. Antud näitust külastades, avastasin, et minu teadmised kunstniku loomingust on väga kasinad. Samuti, oli mul arusaam tema teoste variatiivsusest suhteliselt kitsas ning eeldasin, et enamus on sama stiili ning õhkkonda, kui minu lemmik maal. Kohati olin näitusel positiivselt üllatunud, kohati aga veidi pettunud. Mulle avaldas muljet, et Köleri looming niivõrd erisuunaline on. Leidus maastikumaale, mütoloogiat, Piibli lugusid, loodust ja inimesi ses, portreesid ning, mulle üllatuseks, hulgaliselt akvarelle ning joonistusi. Uus avastus olid mulle viimased, kus suuresti kujutati itaallannasid nende värviküllastes hõlstides. Natuke nördimust valmistas aga tõsiasi, et kuna Köleri looming mulle tihti võrdub kui "Truu valvur" ning portreed emast ja isast, siis lootsin nähe enam samalaadse tooniga töid - iseäranis "Truu valvuri" suunalisi. Midagi muud mulle aga sama emotsiooni ei tekitanud. Siiski, on Köler võrratu, sest ta maalib klassikaliselt ning on, minu silmis, Eesti kunstis domineeriva modernismi, kubismi, impressionismi, jne, sigri-migri hulgas mulle just mokka mööda. Ma ei ole nimelt suur modernse kunsti sõber, kuigi ka selles on pärleid. Leidsin ka ühe uue lemmiku Köleri repertuaarist: "Päikeseloojang Nice'is". Lisaks, peab tõdema ikka, et mehel oli tõesti annet loomulike ja elavate portreede maalimiseks.


pilt erakogu
Näitusel on esindatud Köleri autoportree, kuulsad maalid isast ja emast, ohtralt tema poolt maalitud aristokraatide ja intellektuaalide portreepilte, Itaalia ja Krimmi maastikumaale, kus riikides ta, muuhulgas, pikalt aega veetis ning inspiratsiooni ammutas, mitmeid maale Itaalia naistest, akvarelle ning joonistusi, suurte ja kuulsate tööde etüüde, kavandeid ja eskiise (ka Weizenbergi teoste omasid). Viimast, näiteks, maalidest "Herakles toob Kerberose põrguväravast", "Lorelei needmine munkade poolt", jpm. Teoseid endid näitusel aga ei olnud, nagu ka minu tõmbenumbrit, "Truud valvurit". Selle eest sai nautida muid kuulsaid või vähem tuntud maale ja seda mitte ainult Eesti Kunstimuuseumi kogudest, vaid ka erakogudest ja teistest muuseumidest.

Skulptuurikunst on minu jaoks alati olnud võõras ning mul ei teki sellega seoses just ülevaid tundeid. Samas, on alati olnud hämmastav kuidas luuakse elutruusid ning ehedaid inimkujusid siledast ja sädelevast marmorist või robustsemast, kuid elavamast, kipsist. Eriti huvitav oli silmadesse elu puhumise lahendus. Nimelt olid enamus kujude pupillidesse täkked tehtud, et need elavamad tunduks. Silmad on ju need, mis teevad või ei tee skulptuurist hingega isiku peegeldust. Ma peaksin vist mõne Youtube tutoriali vaatama, kuidas kogu skulptuuritegemine ikka täpsemalt käib. Näitusel olid esindatud mitmed skulptori kuulsad teosed meie rahvuseeposest, nagu "Kalevipoeg", "Vanemuine" ja eskiis "Lindast" -- mis nägid liiga siledad, puhtad, ilusad ja klassikalised välja, võrreldes tüüpilisema visuaaliga neist tuntud tegelastest. Kalevipoeg nägi välja kui noor Kreeka jumal. Välja toodud olid ka "Hamlet", "Ophelia", "Hämarik", "Ideaalne", "Rahuingel", "Eva", jpt. Köleri ema ja isa portreega võrdluseks, leidus näitusel ka büst Weizenbergi emast ja tema onust. Hulgaliselt olid esitlusel erinevaid büste erinevatest isikutest erinevates vanustes. Millegipärast kõnetas mind aga kõige enam skulptuur "Romeo ja Julia", mis on tema vast ainud kahe isikuga looming ning asub Kadrioru lossi koridoris, kohe teisele korrusele viivate treppide juures. Kuigi lugu ise on mulle vastukarva, oli skulptuuriteose juures midagi tähelepanu haaravat.


pilt erakogu
Muidugi, ei puudunud ka mõlema kunstniku elulugude ülevaated ja ruum, kus oli seinal teler ja vastas diivan. Ekraanil käis läbi suurel hulgal erinevaid fakte mõlema kunstniku elus, tegemistest ja loomingust. Lisaks, põnev oli teadlikult või alateadlikult võrrelda mõlemat meest, mida soodustas näituse paigutus, teosed või meeste elulood. Näiteks, oli ühes ruumis uurimiseks ühest portreemaal ja teisest skulptuur. Samamoodi, sai võrrelda ka nende loomingut. Näiteks, ühe portreemaal ja teise skulptuur Friedrich Reinhold Kreutzwaldist -- kuulus kirjanik nägi mõlemal sarnane välja küll!

Eesti rahvusliku professionaalse maali- ja skulptuurikunsti algusepanijate, Johann Köleri (1826–1899) ja August Weizenbergi (1837–1921), ühine näitus oli kompaktne, ülevaatlik ning õpetlikult laiahaardeline, andes põhjaliku arusaama mõlema mehe kunstilistest tegemistest, fokuseerimata ainult teadatuntud teostele. Kõige põnevam fakt on aga see, et need kaks oma ala Eestis eestvedajat, tegelikult oma eluajal just teineteisega parimates suhetes ei olnud -- nüüd jagavad nad aga näitust ning nende looming saab üksteisega suurepäraselt läbi!



-------------------------------------------------

Näitus: "Moejoon: Pidulik rõivamood 1920-1940"
Kus: Ajaloomuuseum - Suurgildi hoone
Aadress: Pikk 17, Tallinn
Näitus avatud: 16.06.2018–13.05.2019
Piletihind: 8 eur (täispilet - annab juurdepääsu kogu Ajaloomuuseumile Suurgildi hoones)


pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt
Marion Laeva kureeritud viktoriaanlike rõivaste näitus paar aastat tagasi KUMUs ("Poeesia ja spliin. Viktoriaanlik naisekuju ja mood Aleksandr Vassiljevi kogu näitel"), oli lausa vaimustav. Loodan, et taolisi harivaid, ajaloolisi ning fastsineerivaid moenäitusi jõuab Eesti muuseumidesse veelgi! Üks väksemahulisem ja kodumaisem sellelaadne ettevõtmine on kiire pilk pidulikku rõivamoodi Eestis, aastate vahemikus 1920-1940, ning mida saab imetleda Suurgildi hoonesse Vanalinnas.

Esimene maailmasõda ja sellele järgnev impeeriumide lagunemine ning maailmakorra drastiline muutumine lainetas, muuseas, üle moevaldkonna. Lühenesid, näiteks, juuksed -- poisipea oli IN -- ning lühenesid, lisaks, seelikud. Iseseisev Eesti nihkus oma riidemoelt Euroopalikumaks ning ka siin jättis märgi maha art déco stiil. Milline nägi välja intelligentsi -- keskklassi ja rikkamate -- rõivamood omariikluse esimestel kümnenditel, erinevateks eluetappideks, sündmusteks või tegemisteks, siis just seda näitus esitleb. Näiteks, leidub rõivaeksemplare illustreerimaks naiste riietust pühadel, pidudeks, kuurordis ja leinaperioodil. Samuti, heideti pilk kirikuga soetud tähtpäevadele - pulm, leer ja ristimine. Vaesemate või maa- ja tavainimeste riietustrende siit aga otsida ei maksa. 

pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt
Välja oli toodud kõikvõimalikke kleite erinevate eesmärkide ja detailidega, kuid mitte ainult. Erinevaid aksessuaare, nagu näiteks, kotid, kaelakeed, lehvikud, kindad, jne, koos mitmete kingapaaridega, olid ka näitusel esitlusel. Pean mainima, et jalatsid nägid kvaliteetsed ja kaunid välja -- need peaksid vastu isegi praegu jalga panemisel ning oleksid jalas kihvtilt retro. Kõige enam tõdesin kuidas mood tuleb ja läheb, tuleb uuesti ja läheb uuesti, ning sedasi, mitmeid kordi. Paljude välja toodud riideesemete stiilid, lõiked, mustrid, materjalid või lausa terved esemed, oleksid leidavad praegugi poodidest ning need oleksid tänapäeval trendikad. Mood kordub ja retro on IN. Vahe on vast aga selles, et tolle aja riided olid kvaliteetsemad ja tehtud eesmärgiga vastu pidada. Tänapäeva massitootmise hilbud aga kuluvad ja kaotavad omadused peatselt ning need üle saja aasta niisama vastu ei peaks.

Lisaks riietele ja aksessuaaridele, sai näitusel tutvuda asjaliku väljapaneku n-ö sisu tutvustada kataloogiga, kus sai, muuseas, lugeda intervjuud moeajaloolase Mari Kanasaarega, lugeda üldiselt moe elust-olust 20ndatel ja 30ndatel, näituse eessõna kuraator Marion Laeva poolt, Eesti ilutööstusest 100 aastat tagasi ning -- salapärasest ja vallatust teemast -- pesutrendid näitusel eksponeeritud ajastul. Sirvides antud kataloogi, sai vaadata ka videod, mis oli jäädvustanud, näiteks, suvitajad Narva-Jõesuus, moeetenduse New Yorgi kohal lennukis ja hulganisti fotosid perioodist. Mulle meeldis tohutult tõsiasi, et iga riietuse juurde oli pandud selle endise omaniku, selle õmbleja või annetaja nimi. Nii muhe oli lugeda, et see kleit kuulus, näiteks, proua Leidale, kes oli tolles koolis inglise keele õpetaja, jne. Kahjuks, ühelegi näitusega kaasnevale publikuprogrammile ma ei jõudnud, kuid repertuaar oli igati soliidne! Loodan siiralt, et samalaadseid moenäitusi taas mõnes Eesti muuseumis külastada saab!

Näitus sulgeb uksed täpselt nädala pärast, seega, keda teema paelub, aga ei ole veel väljapanekut väisanud, siis nüüd on viimane võimalus!