Kino: PÖFF - "Quake". Islandi filmi "Rappumine" maailma esilinastus!

Foto eest täname Ursus Parvust

PÖFF viis mind eile islandi filmi "Quake" maailma esilinastusele. 

Pealkiri: "Rappumine"
Originaalpeakiri: "Quake"

PÖFFi Programm: Värsked hoovused

Produtsendid: Ursus Parvus: Hlín Jóhannesdóttir ja Tinna Hrafnsdóttir

Režissöör: Tinna Hrafnsdottir
Stsenaarium: Tinna Hrafnsdottir

Žanr: draama, müsteerium

Osades: Anita Briem, Kristín Þóra Haraldsdóttir, Tinna Hrafnsdóttir, Edda Björgvinsdóttir, Bergur Ebbi Benediktsson ja teised

Kestus: 1 tund ja 46 minutit

Esilinastus: 20.11.2021

Millal nähtud: 20.11.2021

Minu hinnang: 5/5

"Quake" põhineb Islandi hinnatud kirjaniku Audur Jonsdottiri teosel "Grand Mal", mille lavastaja ja stsenarist Tinna Hrafnsdottir on muutnud imeliseks linateoseks.

Film algab hilistes kolmekümnendates ema Saga ja tema 6-aastase poja jalutuskäiguga pargis, kus Sagat tabab äkiline epilepsiahoog. Epilepsiahoog toob kaasa Saga mälukaotuse ja ärkamise haiglas, millest areneb ootamatu sündmuste ahel.

Saga kardab, et tänu mälukaotusele võetakse temalt ta poeg ja ta proovib oma mälukaotust ja segadust meeleheitlikult oma pere eest varjata. Samm sammult hakkavad esile kerkima lapsepõlves allasurutud mälestused ja kogemused, mis toovad välja valusa tõe nii Saga pere kui ka ta enda lapsepõlve kohta. Tasapisi paneb Saga tänu raputavale epilepsiahoole kokku kõik pusletükid ja see teekond aitab tal vabaneda mineviku taagast ja endaga rahu sõlmida.

Mulle väga meeldis, kuidas lavastaja andis vaatajale mõtlemisainet, et mis on need asjaolud ja põhjused, mida Saga meelde püüdis tuletada. Tinna Hrafnsdottir ei teinud vaatajale kõike puust ja punaseks ette, vaid pakkus põnevust kuni filmi lõpuni. Ta söötis vaatajale ette killukesi, mis filmi lõppedes muutus kauniks täiuslikuks mosaiigiks. Režissöör andis lootust, et vaatamata sellele, mis saladused ühes perekonnas on, eitamisest aktsepteerimiseni jõudmine on teekond, mis on väärt käimist. 

Ma arvan, et palju on inimesi ja perekondi, kus tõsistest asjadest ei räägita, need kas maetakse maha, surutakse kusagile kaugele mälusoppidesse, varjatakse ja see toob tihti kaasa psühholoogilisi traumasid. Just sellistest traumadest film räägib, sellest, kuidas üks sündmus toob terve pere valusad saladused ja eitamise avalikuks. Tinna Hrafnsdottir teeb seda delikaatselt ja ilma asjaosalisi süüdistamata, jutustades lihtsalt ühe pere saladuste loo, põimides sellese ka andestamise ja lootuse. 

Anita Briem Sagana
Foto eest täname Ursus Parvust

Näitlejatööd olid suurepärased! 

Anita Briem, kes mängib filmi peategelast Sagat, on oma rolli lisanud ühteaegu kokku Saga hapruse ja tugevuse. Ta on habras peale epilepsiahoogu, kui ta ei saa täpselt aru, mis on need mälupildid, mis tema mälusoppidest esile kerkivad ja ta on tugev, kui ta sihikindlalt ja julgelt jätkab vastuste otsimist. Kuna režissöör kasutas palju lähivõtteid, siis tõid need ilusalt esile Anita Briemi mängitud Saga emotsioonid, nii hirmu, segaduse, valu kui ka arusaamise ja andestamise ja mõistmise. 

Sümpaatne olid ka Edda Björgvinsdottir, kes mängis filmis Saga ema. Filmi alguses ei saanud ma aru, et kuidas saab Saga ema nii külm ja osavõtmatu olla oma tütre osas ja kui tõde lõpuks välja tuleb, tuli minus kui vaatajas ka arusaam, miks ta selline on. Meil kõigil on omad põhjused ja tihti on need varjatud. Björgvinsdottir tõi oma rollis hästi esile, kuidas üks ema valuga toime tuleb. Me kõik inimestena reageerime ja tegeleme oma probleemidega erinevalt, kes eitab traumat, kes murdub selle all ja kes matab kõik endasse ja tema roll näitas kõige täpsemalt just seda viimast, kaitstes sellega nii enda perekonda, kui ka iseennast. 

Saga isa mänginud Johann Sigurdsson oli ehe näide armastavast isast, kelle nooruse teod olid temasse jätnud sügavad haavad ja süümepiinad ja kes silmnähtavalt proovis end nende tõttu lunastada. Eriti meeldis mulle, kuidas ta arvas, et supipoti ja supiga saab rahulikul moel lahendatud kõik maailma probleemid!

Ma ei saa jätta mainimata ka seda, et režissöör ja stsenarist Tinna Hrafnsdottir tegi filmis ka hea ja südantsoojendava näitlejatöö Saga õe Johannana. 

Kokkuvõtvalt on "Quake" näol tegemist ühe suurepärase draamaga, ühe pere looga, kus iga isik lõikab omal viisil läbi sidemed valuliku minevikuga. Ma soovitan soojalt seda filmi võimalusel vaatama minna!

Etterutates tahan mainida ka seda, et lähipäevadel ilmub meil blogis ka filmi tegijatega kaks intervjuud. Täna kohtusin filmi režissööri Tinna Hrafnsdottiriga, kellega vestlesin näost näkku ja esmaspäeval avaneb võimalus ka intervjuuks filmi peaosatäitja Anita Briemiga. Mõlemad intervjuud peaks sel nädalal meie blogis ilmuma! Jääge ootele! 

Filmi kohta leiab rohkem informatsiooni SIIT. Filmi saab PÖFFil näha veel 25. novembril Artises ja 28. novembril Coca-Cola Plazas. Kasutage võimalust!

 

Kino: "Matilda"

Tervitus!

Topeltülevaade ühest kõmulisemast Vene filmist 2017!

Pealkiri: Matilda

Originaalpealkiri: Матильда

Režissöör: Aleksey Uchitel

Näitlejad: Danila Kozlovsky, Michalina Olszanska, Lars Eidinger, Luise Wolfram, Sergei Garmaš

Žanr: Ajalooline, romantika

Kestus: 1h 48 min

Kinodes alates: 27.10.2017

Nähtud: 04.11.2017

Liisi hinnang: 2/5
Inga hinnang: 2/5

Mis meile ei meeldinud?

pilt imdb.com kodulehelt

Liis:
Selle saavutuse eest pean aplausi tegema! Niivõrd intrigeerivast, suursugusest ja põnevate sündmustega ajaloolisest perioodist ja tegelastest punnitati välja ühedimensioonilised, sisutühjad ning kauged karakterid. Toimumistest sai aga tüüpilise seebiooperi selgroo ning ka emotsionaalne tase jäi samalaadseks. 

Kokkuvõttes, oli mul ükskõik kõigist osalistest ja nende tegemistest. Süžee oli pealiskaudne, lihtsustatud, emotsionaalse kaaluta, järjepidevuseta, veniv, puine, elutu -- ühesõnaga, mannetu.

Inga:
Pean tunnistama, et mu ootused filmile "Matilda" olid väga kõrged, sest vene kineastid teevad suurepäraseid eepilisi ajaloolisi filme. Kahjuks mu ootused ei täitunud, sest film ei tekitanud minus erilisi emotsioone ja pigem lugematul arvul küsimusi, millele vastuseid ei saanud. Mitte, et midagi oleks selles loos avatuks jäetud, aga ma lihtsalt ei saanud aru päris paljudest filmi aspektidest nii süžee puhul, näitlejatööde puhul kui ka tegelaskujude puhul. Kuna tegemist on konkreetsete ajalooliste isikutega, siis on filmi autorid arvatavasti proovinud teha lugu tõetruult, aga ta polnud üldse usutav, eriti Nkolai ja Matilda suhe, mis mõjus külmana. Mul ei tekkinud mingit sümpaatiat ei Nikolai, ei Matilda ega ka Aleksandra vastu.

Liis:
Isegi Edwardi ja Bella tunded kumasid enam läbi kui Matilda ja Nikolai väidetavalt palav armastus. Lisaks, isegi Edwardi ja Bella armastuse tekkimise taustas ja kulgemises oli enam loogikat ja usutavust kui selle n-ö suhte vahel, mida film eksponeeris. Ma ei saanud aru, MIKS nad üksteist armastasid. Ma ei uskunud sõnagi nende lembelubadustest ja mulle ei suudetud veenvalt maha müüa, et neid kahte, vähemalt filmis, ühevarjundilist ning tuima isikut, seob legendaarne armastus, mille pärast mees kaalus ka troonist loobumist. 

Mina nägin kahte teismelist, kelledest üks ei teadnud mida ta õige tahab ja ei soovinud vastutust, teine aga tahtis klammerduda unistuse ja kaitse pakkuja käe külge. Koos uskusid nad, et on armunud. Tegelikult aga oli nende vahel vaid kõige rohkem üksteise vastane praktiline vajadus, sealhulgas füüsilised rõõmud. Ja isegi seda arusaama saavutati pooletoobisena. Selle ülitähtsa keskse samba püstitamisel -- Matilda ja Nikolai suhe -- , film mitte ei koperdanud, vaid hävis täielikult. Veider oli ka Nikolai suhe oma tulevase naise Aleksandraga. Ajaloost on teada, et nad siiralt armastasid üksteist, kuid antud lugu tegi selle armastuse tulevase kujunemise äärmiselt ebaloogiliseks, sest nad kohe üldse ei paistnud klappivat. Iseenesest ei ole see aga kriitika, sest asi võis olla süžees, näitlejates või ei ole ka ebatavaline, kui kaks mitte sobivat inimest siiski üksteisesse kiinduda suudavad. Aleksandra puhul keskenduti ka tema kalduvusele igasugu selgeltnägemise võtetesse uskumisel, mida ta ka filmi põhjal Matilda peal kasutas.

Inga:
Minu kõige suuremaks probleemiks filmi juures oli see, et režissöör oli võtnud natuke liiga suure ampsu ja ei suutnud Nikolai ja Matilda lugu usutavaks teha.

Kui Nikolai ja Matilda reaalses elus kohtusid, oli Nikolai 21 aastat vana ja Matilda 17 ja nende suhe kestis natuke rohkem kui kolm aastat. Miks ma seda üldse mainin? Sellepärast, et näitlejad, kes Nikolaid ja Matildat kehastasid on reaalselt märksa vanemad. Lars Eidinger, kes mängis Nikolaid on 41-aastane ja Michalina Olszanska on 25 aastane.

Kummalgi, eriti Lars Eidingeril jäi puudu noore armastuse värskuse väljendamisest. Lars Eidinger on kahtlemata hea näitleja ja kindlasti ei olnud Matilda esimene naine, kelle läheduses Nikolai II oli viibinud, aga minu arvates ei suutnud Eidinger Nikolaid esitleda noore kirgliku armastajana, vaid pigem keskealise ja endast nooremasse naisesse armunud keskeakriisis mehena. Sellist, kellel on juba kuhjaga kogemusi ja kes on natuke väsinud, et etendada suurt ja õhkavat ja nooruslikku armumist ning kirge.Ta lihtsalt ei kandnud seda välja ja seetõttu ei suutnud ma ka ka nende suhtele kaasa elada. Ka ei suutnud Olszanska välja mängida ei võrgutavat noort naist ega ka ambitsioonikat tulevase tsaari esibaleriinist armukest. Mõlemad perspektiivid olid väga nõrgad mu arust. Luu oli, aga kontidel liha ei olnud.Kohe üldse ei olnud.

Ma arvan, et siin on süü ka süžeel ja sellel, et režissöör tahtis näidata nii Venemaa selleaegset ühiskonda koos teravate ajalooliste probleemidega, balletimaailma tagamaid ja veel kõike mida, selle asemel, et keskenduda ainult Matilda ja Nikolai ning hiljem Nikolai ja Alexandra suhtele. Lars Eidinger oli mu arvates kõikides stseenides, mis puudutasid Venema hetkeolukorda, poliitikat ja ühiskonda väga hea ja tõetruu ja loomulik, mis tegigi terve filmi ebaühtlaseks ja mitte just kõige meeldivamaks elamuseks.Lavastuse ja näitlejatööd olid ebaühtlased ja terviku tunnet filmist välja ei arenenud.

Peale selle ei mõista ma, miks ei valitud Nikolai rolli vene näitlejat. Venemaal on nii palju andekaid näitlejaid ja seetõttu on see mulle arusaamatu, et miks imporditi sisse saksa näitleja. Huvitav, kas vastutuse tõttu, mida selle rolli etendamine kaasa tõi? Et ei julgetud kasutada kohalikke näitlejaid?

Mis meile meeldis?

Liis:

Lossid, ekstravagantsed ruumid ja nende kujundus, kostüümid, ajaloolised esemed -- loo ajastu melu ning sära suudeti aga enam-vähem autentsena tunduva ja rohkelt silmailu pakkuvana kinoekraanile edasi tuua. Film nägi visuaalselt glamuurne ja kaunis välja. Samuti, meeldisid mulle balleti sisaldavad stseenid, kus tantsijad olid graatsilised ja sirendavad. Ka näitlejad olid vähemalt pealiskaudselt igati oma rollidesse sobivad. Puhtalt väljanägemise poolest ei annaks ma linateosele vaid 0 punkti.

Inga:
Kui näitlejatööde juurde tagasi tulle, siis oli ka väga häid rolle filmis. Mulle oli väga sümpaatne Luise Wolfram printsess Aleksandrana, kes vaatamata Matilda pingutusteleja Nikolai otsustusvõimetusele ei andnud alla ja võitles oma koha eest Nikolai südames ja kogu Venemaal. Muidugi, ühiskond oli tollal teistsugune ja ega ka Aleksandral valikuid palju ei olnud, sest kui juba otsus on tehtud, et temast peab saama Nikolai abikaasa, siis pidi see ka nii juhtuma. Tema roll pani mind mõtlema sellele, et lahe oleks tulevikus vaadata Nikolai ja Aleksandra elu ja selle traagilist lõppu, sest olid nad ju koos harmoonilises ja usklikus abielus kuni mahalaskmiseni. 

Mulle oli sümpaatne ka Danila Kozlovsky Vorotnsovina, kes tegi küll väikese, aga seeeest särava rolli. Ka vürst Andrei rollis olev Grigoriy Dobrygin oli hea ja võitis minu tähelepanu igas stseenis, kus ta osales.

Üldiselt öeldes, kõrvalrollide tegelased olid märksa mitmekihilisemad, põnevamad ja usutavamad kui peategelased, nii et filmi tugevus tugines suuresti nendele.

Filmi suureks plussiks oli muidugi ka selle maalilisus. Operaatoritöö oli super ja jättis sügava mulje. Nagu enne mainitud, siis oskavad vene kineastid teha eepilisi suurfilme ja ka selles osas ei pidanud ma pettuma. Fantastilised vaated nii paleedest, väljakutest, sisekujundusest, see kõik oli imelius. Tore oli filmis näha nii Mariinski teatrit, Uspenski katedraali, Talvepaleed, Hodõnka väljakut, Katariina paleed ja palju teisi olulisi ajaoloolisi kohti Peterburis ja Moskvas. Ka filmi kunstnikud ei olnud end tagasi hoidnud, sest kostüümidele oli väga palju panustatud. Imeilusad kleidid!

Kahjuks, ainult iluga seda filmi välja ei vedanud. Kui visuaalselt oli film tõesti kaunis, siis sisu oli minu arvates väga nõrk ja jättis mind täiesti külmaks Nikolai ja Matilda armuloo suhtes.

Lemmikstseen: 
Kõige muljetavaldavam stseen oli Hodõnka väljakul toimuv kroonimisjärgne episood, kus Nikolai ronib sõjaväe poolt ehitatud pukki, et vaadata Hodõnka väljakul toimunud tragöödia tagajärgi. Hodõnka väljakul suri tuhandeid inimesi, kes olid tulnud kroonimispidustustest osa saama ja kus jagati lihtrahvale kingitusi. Näljas 100.000 pealise rahvamassi sees tallati surnuks tuhandeid inimesi ja kui Nikolai sellest teada sai, läks ta Hodõnka väljakule olukorda üle vaatama. Pukis seistes lastakse taustaks suursugust ilutulestikku Nikolai kroonimise auks. Selles stseenis oli midagi ettekuulutavalt õõvastavat, sest see oli sama traagiline, kui Vene tsaaririigi saatus. 

Teater: "See kõik on tema" Rakvere Teater

Tere!

Veel üks äge lavastus Rakvere Teatrist -  "See kõik on tema" arvustus.

Pealkiri: "See kõik on tema"
Autor: Andrei Ivanov
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Helen Rekkor (külalisena)
Žanr: draama
Näitlejad: Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu
Esietendus: 13. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. märts 2017 Vene Teatris
Minu hinnang: 5/5

Foto: Gabriela Liivamägi

Sisu:

ETTEVAATUST, spoilerid!

Valgevene näitekirjaniku Andrei Ivnovi (mitte segi ajada meie enda Eesti samanimelise kirjanikuga!) kirjutatud ja Rakvere Teatris Helen Rekkori poolt lavastatud "See kõik on tema" on üks paremaid kaasaegseid tükke, mida ma viimasel ajal näinud olen.

Laval on kaks inimest: ema (Tiina Mälberg) ja tema teismeline poeg (Imre Õunapuu). See väike perekond elab täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris ja elavad täiesti tavalist elu. Välja arvatud see, et selle tavalise pere isa on hiljuti surnud ja jätnud nii emasse kui ka poega oma suure ja sügava jälje. Nii ema, kui ka poeg elavad seda kaotust üle raskelt. Ema ei oska enam oma teismelise pojaga suhelda ja mingitki kontakti leida. Poeg ei oska oma kaotusvaluga midagi peale hakata, ei seda emotsioone näidata ega tea, kuidas ka oma emaga suhelda, et eluga edasi minna.

Foto: Gabriela Liivamägi

Nii nad seal elavad, oma täiesti tavalist elu, täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris. Korteris, kus ema veedab tunde oma toas, et rääkida telefonis kellelegi sellest, kui valus ja raske tal on, kuidas ta ei oska ilma oma meheta elada ja kuidas poeg teda absoluutselt ei mõista. Poeg teises toas, valab oma valu välja kas ema peale karjudes või suhtleb oma ainukese sõbraga käies temaga ühes mahajäetud vabrikuhoones punkris elu üle filosofeerimas või siis mängib arvutimänge, passib netis või kuulab muusikat.

Ühel hetkel päris tüki alguses hakkab valus neid vaadata, sest nad on nii õnnetud ja üksikud. Emast hakkab hale, sest ta on oma valus nii saamatu ja abitu ja ei oska kuidagi oma eluga edasi liikuda. Ja poeg ka ei mõista. Kohe üldse ei mõista, teeb vaid seatempe: lõikab tükkideks isa allesjäänud pintsaku, milles isa suri ja pistab sellele vannitoas lihtsalt tule otsa või leiab ema magamistoast dildo ja pistab selle uhkelt seisma magamistoa kapil olevasse linnupuuri. (Olgu siinjuures öeldud, et ema tõi pojale kingiks linnu, et poeg end nii üksikuna ei tunneks, aga see lind leidis endale kahjuks külma ja õnnetu lõpu). Ja nii see dildo seal linnupuuris üksikult küünla asemel uhkelt seisis ema kojutulekuni ja ema kaotas igasuguse enesevalitsuse, tormas poja tuppa ja läks talle lihtsalt kallale.

Nad ei räägi, nad ei suhtle, nad lihtsalt karjuvad üksteise peale.

Foto: Gabiela Liivamägi

Kuna poeg kellegagi peale ühe sõbra ei suhtle, kardab ema, et tema poeg on peale kõikide muude probleemide ka veel homoseksuaalne. Et oma kahtlustele jaole saada, teeb ta endale Facebookis võltskonto ja loob endale teismelise tüdruku aliase Toffi ning lisab oma poja, kelle nimi on Facebookis Toweri Ronk, endale sõbraks.

Järsku võtab lavastus täiesti uue suuna ja tempo. Toffi ja Toweri Ronk hakkavad esialgu arglikult suhtlema ja üsna kiiresti saavad nendest mitte ainult sõbrad ja usaldusalused, vaid Toweri Ronk armub Toffisse, sest Toffi mõistab teda, saab temast aru, ka tema on üksik ja vajab mõistmist. Toffile meeldivad Toweri Ronga sügavalt emotsionaalsed luuletused ja Toweri Rongale meeldib Toffi siirus ja ausus. Tegelikult on asi selles, et ema soovib kogu hingega poega mõista.

Foto: Gabriela Liivamägi

Reaalses, Facebookist väljaspool, paranevad ka ema ja poja suhted. Samm sammu haaval on nad võimelised üksteist tolereerima ja ka mõned normaalsed laused üksteisega vahetama, sest poeg on leidnud oma hingesugulase Toffi näol ja ema on hakanud mõistma oma poega Towri Ronga näol.

Selge on see, et ka kõige hoolikamalt varjatud saladus ei jää saladuseks. Peagi pärast netis armastuse avaldamist Toffile avastab poeg, kes Toffi tegelikult on ja sellel on üsna ettearvamatud tagajärjed.

Mis mulle mõjus ja meeldis:

Kõigepealt, tükk käsitles mitut eraldiseisvat teemat, mis mind puudutasid ja mis olid sellesse lavastusse osavalt kokku põimitud.

Alustaks siis kõige keerulisemaga nendest - ema ja poja vahelisest suhtest, mis saab alguse üsna süütust ema ideest, teada saada, kas ta poeg on homoseksuaalne või mitte ja lõppeb sellega, et poeg, teadmata, kes Toffi tegelikult on, armub sügavalt oma enda emasse. Ma usun, et nii mõndagi konservatiivsemat teatrikülalist võis see häirida, et kuidas üks ema saab oma lapsele sellist asja teha, et valetab, teeb konto ja laseb oma lapsel endasse veel võltsprofiili kaudu ära armuda. Olen isegi lugenud paari arvustust, kus ema teguviisi peetakse haigeks ja valeks. Kuna ma ise olen ka poisslapse (kellel on küll veel paar aastat aega puberteedini) ema, siis ega ma seda teguviisi isiklikult õigeks ei pea. Aga see polegi antud hetkel kõige olulisem. Palju olulisem on minu arvates antud lavastuse juures see, missugust efekti tahtis saavutada nii kirjanik, kui ka lavastaja oma looga. Mind pani see mõtlema ja juurdlema selle üle, et kui reaalses elus võib inimestel olla väga raske oma emotsioone ja tundeid ja mõtteid teisele inimesele edastada, olla aus ja siiras, siis internet võtab inimestelt maha kõik erinevad müürid ja takistused ning laseb neil olla nemad ise. Selles on muidugi ka lugematul arvul ohtusid, sest täpselt samamoodi nagu inimene saab internetis olla anonüümselt ja siiralt tema ise, siis saavad inimesed pahatahtlikkult olla internetis kes iganes nad soovivad ja teha seda nii, et teine osapool ei tea nende tegelikust identiteedist mitte midagi.

Foto: Gabriela Liivamägi

Vaatamata asjaolule, kas ema tegu on õige või vale, siis nende omavaheline suhe internetis toob märgatavad muudatused mõlema ellu. Ema veedab mõõtmatul hulgal öötunde varahommikuni, et pojaga suhelda, ta õpib oma poega uuesti tundma ja mis veel tähtsam, ta õpib ennast uuesti tundma, õpib läbi oma poja, kuidas leinast üle saada ja uuesti elama hakata. Siin võib kindlasti vaielda ja arutleda, et kas see on just see õige viis, kuidas üks ema peaks käituma, kasvama ja arenema, aga ometigi just see laval toimub. Ja see toimib.

Tiina Mälberg emana just seda laval teebki: ta muutub halavast ja näägutavast vanamutikesest, kellel elus mitte midagi pole peale leina, uueks inimeseks - naiseks, kes lööb pojaga internetis suheldes ja iseenast avastades särama. Ta leiab täiesti uue hingamise. Mis sest, et ta teab, et see on vale. Egoistlik, arvate? Võib olla. Aga väga hästi ja usutavalt esitatud karakter.

Imre Õunapuu teismelise pojana kandis kogu maailma emotsionaalset valu ja raskust oma õlgadel. Küll oli teda ilusalt valus vaadata ja meenutada, kui raske on teismelise tundlik elu, kus kõiki asju elatakse läbi kolmekordse sügavusega ja intensiivselt, kus nii keeruline on kõikidest oma tunnetest ja mõtetest rääkida, eriti veel näost näkku ja eriti veel oma emaga. Temas oli nagu kaks isikut ühes: poeg, kes emaga suhtles ja Toweri Ronk, kes Toffiga suhtles. Viimane siis oli siiram, ausam, haavatavam ja mõistetavam.

Mulle meeldis, kuidas kasutati erinevaid vahendeid, kuidas tervet lugu lahti harutati - läbi telefonikõnede ja läbi Facebooki. Suur osa loost endast areneb läbi telefonikõnede, kas siis ema kõned sõbrannale, oma emale või tööandjale või siis poja kõned oma sõbrale - enamus taustainformatsiooni muutub arusaadavaks just läbi nende monoloogide. Teine suhtluskanal oli Facebook ja seda esitati visuaalseid vahendeid kasutades minu arvates geniaalselt, kasutades selleks videoefekte, Facebooki messenger'i tekstivestluse seinale kuvades. Ma nautisin, kuidas läbi videoefektide oli näha nii Toffi kui ka Toweri Ronga kehakeel ja et samaaegselt sai jälgida ka nende vestlust. Väga kaasaegselt ja ägedalt lahendatud!

Foto: Gabriela Liivamägi

Ma vaatasin lavastust Vene Teatri väikeses saalis, mis tekitas selle etenduse jaoks vajaliku ja sobiva intiimse õhkkonna. Iga emotsioon, miimika, liigutus, hingamine oli pisemate detailideni näha ning kuulda ja see lõi mulje nagusa oleksidki vaatajana tegelaste juures korteris. 

Paar sõna publikust, kelle seas oli ka kõrgemas eas vaatajaskonda. See oli minu arvates rõõmustav. Pausi ajal uurisid nad huviga lavastuse kava, kus oli kasulikku informatsiooni neile, kes igapäevaselt internetiga ja online suhtlusega kokku ei puutu - nii sõnaseletusi, teismelise aju saladusi kui ka teismeliste arvamusi sotsiaalmeedia kohta. Etenduse ajal oli näha ka, kuidas nii mõnigi vanem inimene reageeris silmnähtavalt sellele, mida laval esitati ja olgu siinkohal öeldud, et keelekasutus on selles lavastuses üsna mahlane ja vürtsikas. 

Lemmikstseen: 

Poeg kirjutab Toffile laulu ja ema kuuleb kogemata poja toa ukse taga pealt, kuidas poeg laulab Toffist. 

Kokkuvõttes:

"See kõik on tema" on kaasaegne, hoogne ja emotsionaalne lavastus, mida soovitan kindlasti vaatama minna. Lavastus sobib igas vanuses inimestele. Noortele, sest enamus lavastuses olnud teemasid puudutavad teismelisi. Lapsevanemad, võtke oma teismelised teatrisse kaasa ja minge vaatama ja juhul kui lapsed teiega koos teatrisse ei soovi minna, siis minge vaatamata sellele- elamuse saate nii või teisiti! Külmaks ei jäta see tükk kohe kindlasti kedagi.

Rohkem infot lavastuse ja etenduste aegade kohta leiab SIIT. Lavastust mängitakse sel hooajal mai lõpuni. 

Lavastuse treiler:

Ilusaid teatrielamusi!

Teater: "Küllus" Rakvere Teatris

Tere!

Seekord teatrilavadelt: Rakvere Teatri lavavastus "Küllus".

Pealkiri: Küllus. Metsiku Lääne naised

Foto: Siim Vahur

Autor: Beth Henley
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Filipp Los (Venemaa)
Žanr: Vestern, draama
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu
Esietendus: 20. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. jaanuar 2017
Minu hinnang: 5/5




Filipp Losi lavastatud "Küllus" viib meid läbi mitmekümneaastase teekonna alates 1860. aastate Metsiku Lääne aegade Ameerikasse, Missouri osariiki Wyomingusse, aga ometigi käsitleb ta teemasid, mis on aegumatud - kuidas ühiskond piirab inimesi ja nende valikuid, kuidas inimene ise piirab oma valikuid, mis on õnn, kui kiiresti võib õnn muutuda, kas ühe õnnetus on teise inimese õnn, kas ja kuidas võib kannatus muutuda õnneks. Sõprus, armastus, rikkus - kõiki neid teemasid käsitletakse läbi 4 peategelase, läbi kahe paari teekonna.

Sisu:

Lavastus algab stseeniga rongijaamas, kus kohtuvad kaks naist: Bess ja Macon. Bess on ilus, naiselik, rõõmsameelne, aga tagasihoidlik kelle kõige suurem soov oma teha oma abikaasa õnnelikuks. Macon on poisilik, seiklushuviline noor naine, kes püüdleb pealtnäha ainult ühe asja poole - vabaduse poole, Maconi unistuseks on olla kullaotsija ja maadeavastaja, et hiljem oma pöörastest seiklustest raamatuid kirjutada. Bess ja Macon ei saaks olla erinevamad, aga ometigi on neil üks suur ühisosa - nad mõlemad on kuulutuste kaudu leitud pruudid, kes ootavad rongijaamas oma tulevaste meestega esimest kohtumist.

Foto: Siim Vahur

Peale esmakohtumist peategelastega näidatakse Bessi ja Maconi elu läbi mitme aastakümne. Vaataja näeb, kuidas muutuvad Bess ja Macon, mis on saanud nende suurest sõprusest, kuidas nende suured ootused, olgu see siis Bessi unistus hakata heaks naiseks või Maconi unistus olla maadeavastaja ja seikleja, muutuvad - elu teeb oma töö. Ei ole ei Bessi mees Jack kena ja vooruslik abikaasa, kellest Bess lavastuse alguse õhkas ega ka Maconi mees William paslik abikaasa seiklejahingest Maconile.

Elu muudab mõlemat naist kiiresti ja kardinaalselt. Bessi julm ja jõhker kohtlemine Jacki poolt jätab Bessile kustumatu jälje ja tema naiivsus ja rõõmsameelsus, mida oli lavastuse alguses lausa õõvastav vaadata, muudab Bessi madalamaks kui muru, temast on saanud nagu räsitud kassipoeg, kes on oma peremehe käest korduvalt ja igapäevaselt peksa saanud. Maconist saab rikas majaperenaine, kes ei suuda kuidagi loobuda oma dollaritest ja rikkusest ja kelle ahnus teeb temast reetliku, võimuka ja ebameeldiva proua, kellele ei lähe kuidagi korda oma sõbra Bessi kannatused.

Foto: Siim Vahur

Rollid on muutunud. Bess ihkab vabadust ja Macon jätkuvalt rikkust. Bess röövitakse indiaanlaste poolt ja ta kaob pikaks ajaks, et siis uuesti välja ilmuda – teistsuguse, enesekindla, uhke, kangekaelse ja mis kõige tähtsam – vabana. Kuna Bess on üks vähestest naistest, kes indiaanlaste juurest eluga pääseb, tuntakse tema vastu huvi ja täna sellele õnnestub Bessil lahti murda nii oma mehest, orjusest ja saavutada kõik see, millest Macon nende tutvuse alguses unistas – sõltumatuse ja vabaduse. Maconi vastu saatus nii helde ei ole. Staatusest kahe käe ja kümne küünega kinnihoidmine viivad Maconi valusate kaotusteni.

Näitlejatööd:

Ülle Lichtfeldt oli suurepärane ja see, kuidas ta lavastuse jooksul Bessi mängides lasi Bessil kasvada ja areneda, seda oli imeline jälgida. Lavastuse alguses näitas ta meile Bessi argliku väikese valge hiirena, kelle unistused peksti tuhandeks killuks veel enne, kui ta jõudis end oma uues kodus korralikult sisse seada. Lichtfeldti kehakeel, tema hoiakud, rüht, liikumine, kõnemaneer, need kõik peegeldasid viimistletud täpsusega seda, milline oli Bessi teekond. Eriti meeldejääv oli minu jaoks stseen, kus Bess istub ketti panduna nurgas – stoiliselt, kuninglikult, püstipäi, uhkelt. Lichtfeldti igast rakust õhkab välja vaimset üleolekut kõikidest raskustest, mis talle on osaks langenud nii indiaanlaste kui ka oma enda lähedaste poolt ja seda kõike ilma sõnagi lausumata. Selle stseeni kohta võib öelda, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Väga äge!

Foto: Siim Vahur

Anneli Rahkema Maconina tasakaalustas lavapartnerina Ülle Lichtfeldti tuues mängu lavastuse alguses oma ülevoolavuse ja särtsakuse ning hiljem juba jõuka daamina üleolevuse, ülbuse ning hiljem läbikukkumise ja kaotuste tõttu nõrga, abitu, pettunud Maconi.

Ma ei taha öelda, et Tarvo Sõmer Williami või Margus Grosnõi Jackina oleksid olnud kuidagi kehvemad, aga kuna lavastuse põhirõhk oli just Bessil ja Maconil ning nendevahelisel suhtel, siis seetõttu naised ka selles lavastuses särasid rohkem. Williamit mänginud Sõmer oli sümpaatne Willina, mulle ta hirmsasti meeldis. Ja kellele Will ei peakski meeldima, sest ta oli selline tõsine maa sool, kes kogu südamest proovis olla oma naise meele järgi, teha kõike, isegi siis, kui Maconil enam suurt huvi oma mehe vastu polnud, et Maconil oleks see, mida ta vajab. Sõmer tõi läbi Williami ka muidu tõsisesse tükki portsu huumorit. Margus Grosnõi tõi Jackis välja tema vastandlikkuse ükskõiksuse Bessi suhtes ja kire Maconi vastu, tema alandlikkuse Bessi ees, kui Bess tuntuse saavutas.

Kokkuvõtvalt, „Külluse“ näitlejate ansambel oli suurepärane ja tekitas minus kui vaatajas soovi nendele kaasa elada, kõigile isemoodi. Nad ei jätnud vaatajat ükskõikseks ja see on minu arvates ühe hea lavastuse juures üks olulisemaid asju. Ei ole midagi hullemat, kui sa vaatad mingit tükki ja ta ei tekita sinus ühtegi emotsiooni, ei head ega halba!

Lavakujundus, muusika ja kava:

Foto: Siim Vahur

Lavakujundus oli lihtne ja tabav. Seinad, värav, kui vaja ka üksik laud ja pink ja toolid, mis tekitas ajastukohase tunde. Ei midagi priiskavat ega külluslikku. Lavakujunduses oli kasutatud oskuslikult kasutatud ka visuaalseid efekte. Aastate möödumist projekteeriti aastanumbrite kaudu lavale ja lava tagaseina kasutati ära ka imeilusa tähistaeva loomiseks või üleüldise tausta loomiseks, et vaatajal tekiks arusaam, kus täpsemalt tegevus toimub ja millal. Kenasti läbimõeldud.

Mis puutub lavastuse muusikasse, siis mulle meeldis, et kasutati ühte üksikut kitarristi, kes sealsamas, lava kõrval live’s mängis. Lihtne ja mõjuv. Kananaha tekitas ihule lavastuses kõlanud iiri rahvalaul „Down in the Valley“, mis kõlab Bessi suus lavastuse alguses nii kauni ja lootusrikkana ja hiljem, lavastuse lõpus uuesti ja teistmoodi juba Silja Miksi ja Aleksandra Saare esituses.

Tahaks tähelepanu pöörata ka lavastuse kavale, mis andis mitmesugust ja kasulikku informatsiooni mitte ainult näitekirjaniku Beth Henley kohta, vaid ka vajalikku taustainformatsiooni nii Metsiku Lääne, Ameerika kodusõja, kuutlutse kaudu leitud pruutide, lakota indiaanlaste ja nende tätoveeringute kohta.

Lemmiktsitaat:
"Mu mees saatis mulle jõulukaardi.... lehma nimel." (Tähn)

Kokkuvõtvalt:

Filipp Losi lavastatud „Küllus“ köitis mind esimestest stseenidest kuni aplausi lõppemise ja teatrist välja jalutamiseni. Mina olin üsna lummatud. Miks? Algmaterjal, ehk siis lugu ise oli kaasahaarav ja emotsioone tekitav, näitlejad suutsid mind oma vangistusse haarata ja ei lasknud mind enne lahti, kui tükk läbi sai. Ja siis ma juba vabatahtlikult ei tahtnud sellest tükist lahti lasta.

Minge vaatama!

Etendused toimuvad kuni mai lõpuni ja lisainformatsiooni lavastuse aegade kui ka lavastuse enda kohta saab SIIT.

Siin on ka väike videoklipp.

Ilusaid teatrielamusi!

Kino: "Mina enne sind"

Tere!

Käisin kinos vaatamas ühte minu selle aasta oodatumat filmi - "Mina enne sind".

Me Before You

Pealkiri: Mina enne sind
Originaalpealkiri: Me Before You
Režissöör: Thea Sharrock
Stsenarist: Jojo Moyes
Põhineb raamatul: "Mina enne sind", Jojo Moyes
Kestus: 1 tund 50 minutit
Žanr: Romantiline draama
Näitlejad: Emilia Clarke, Sam Claflin, Stephen Peacocke, Brendan Coyle, Samantha Spiro, Jenna Coleman, Janet McTeer, Charles Dance jt.
Kinos alates: 03. juuni 2016
Millal nähtud: 06. juuni 2016
Minu hinnang: 5/5

+++ NB! Arvustus sisaldab spoilereid! +++

Paar päeva pärast filmi vaatamist olin jätkuvalt selle lummuses ja selle filmi ilu ja valu köidikutes. Filmi "Mina enne sind" sõnum on kaunis oma lihtsuses: Ela! Ela, sest sa ei tea, kuidas ja millal su elu äkitselt muutuda võib. Ela, sest sa ei tea, millal ootamatu armastus su teele satub ja muudab su elu! Ela ja ära lase oma elul raisku minna ja kasuta oma potentsiaali!

Film tekitas minus palju erinevaid emotsioone ja mõtteid ning seetõttu on tegemist suhteliselt pika arvustusega, millele olen proovinud kasvõi mingisugusegi raami anda.

Sisu:

Me Before You

"Mina enne sind" räägib loo Louisa (Lou) Clarkist, kes jääb oma tööst ilma ja leiab uue töökoha lähedalasuvas lossis hooldajana. Tema hoolealuseks saab mõni aasta vanem Will Traynor, kes paar aastat varem on õnnetuse tagajärjel kaelast allapoole halvatu. Will elas enne õnnetust täisväärtuslikku elu tehes karjääri London Citys, reisides ja seigeldes üle kogu maailma. Lou jällegi on elanud ainult oma väikeses linnakeses ja pealtnäha ei soovigi sealt kuhugi edasi liikuda. Vaatamata sellele, et Will kohtleb Loud esialgu üleolevalt ja sarkastiliselt, siis pikkamisi tekib nende vahel sõprus ja tugev kiindumus, mille kaudu nad muudavad üksteise elusid kardinaalselt. Traagiliseks teeb aga kogu loo see, et Will on juba enne Louga tutvumist otsustanud lõpetada oma elu eutanaasiaga.





Minu mõtted: 

Kui filmi alguses ma nautisin, kuidas Lou suudab Willi tema katatoonilisest ja valust ja kibestumusest sarkastiliseks muutunud kestast välja tuua, siis filmi lõpuks muutus kogu selle loo tähendus minu jaoks. Küsimus ei olnudki ainult selles, kuidas Lou Willi elu viimaseid kuid muudab, vaid selles, kuidas Will paneb Lou oma elu elama ja annab Lou tervele elule uue perspektiivi. Will näitab Loule nende koosoldud aja jooksul, et Lou suudab palju enamat, ta paneb Lou väljuma tema mugavustsoonist ja proovima asju, mida Lou arvas, et ei ole võimeline tegema. Lou teeb seda kõike aga selleks, et muuta Willi otsust oma elu lõpetada.

Me Before You

Selles filmis on vaatamata eutanaasia teemadele nii palju elujaatavat, et Willi otsus oma elu vaikselt arstide abiga lõpetada tundub ainuõige lahendus just Willi jaoks. Olles võidelnud üle aasta, et oma keha uuesti liikuma saada ja teades, et mitte midagi enam tõesti teha ei anna, valib ta paljude jaoks arusaamatu ja vastuvõtmatu lahenduse - surma. Lou teeb arusaadavalt omalt poolt kõik, et seda otsust muuta, aga peale vestlust oma isa ja õega ta aktsepteerib seda. Väga sügavalt mõjub mulle stseen filmist, kus Lou isa ütleb, et inimesi ei saa muuta ja kui Lou küsib, et mida ta siis üldse teha saab, vastab Lou isa, neid armastada. See stseen on mu jaoks üks olulisemaid ja ilusamaid stseene üldse.

Kogu film esitab väljakutse arusaamadele sellest, kes tegelikult otsustab meie elu eest, kellel on õigus teha valikuid ja otsuseid meie üle ja kas neid otsuseid on võimalik kellegi teise poolt muuta ja kas üldse peakski?

Tegemist on filmiga, mis minu arvates ja minu jaoks tõstab terve romantiliste draamade žanri kinolinal uuesti au sisse. Mul on südamest hea meel, et filmi ei rikuta ära õnneliku lõpuga. Ses suhtes jääb film truuks ka Jojo Moyesi raamatule. Samuti, film ei proovigi ja jumal tänatud selle eest, anda vaatajale vastust selle kohta, kas eutanaasia on õige või vale, vaid jätab selle vaataja otsustada.

"Mina enne sind" on tõeline emotsinaalne elamus, mis paneb mõtlema, pakub palju naljakaid episoode, teravat dialoogi, teeb kurvaks, murrab vaataja südame ja lapib selle oma elujaatusega uuesti kokku. Minu jaoks on see kindlasti selle aasta üks meeldejäävamaid kinoelamusi.

Operaatoritöö:

Me Before You

Suur osa filmist on üles võetud Pembroke Castle's, Pembroke's, Walesis, mis on imekaunis koht! Mulle väga meeldis, et terve film oli kajastatud heledates toonides, mis tasakaalustas filmis käsitletavaid süngeid teemasid. Nii tore oli vahelduseks, et filmi ei esitatud masendavates hallides toonides, vaid sellele oli lisatud palju erinevaid kauneid rõõmsaid värvikirevaid toone, olgu tegemist siis erinevate aastaaegadega, Lou riietega või Mauritiuse saare kaunite vaadetega.

Loodus mängib filmis üldse suurt rolli. Kuna Willi liikumine on piiratud, siis mitmel korral on teda filmis näha loodust ja loodusjõude nautimas. Näiteks stseeniga, kus Will vaatab aknast välja imetledes lossivaremeid või reisil olles paludes Loud, et ta jätaks ukse lahti, et ta saaks nautida kõueilma, müristamist ja trooplist vihma. Need väikesed detailid on mõjusad, sest loodusjõud ilmestavad valusalt kõike seda elu ja ilu, millest Will teab, ta jääb ilma.

Näitlejatööd:

Film pakkus suurepäraseid näitlejatöid!

Nii Emilia Clarke (tuntud ka Troonide Mängu Daenerysina) Louna kui ka Sam Claflin (mänginud ka filmdies Armastusega, Rosie ja Näljamängude filmides Finnickut) Willina olid suurepärased!

Emilia Clarke oligi Lou! Pärast filmi vaatamist ma ei kujutaks kedagi teist selles rollis ettegi. Ta suutis imeliselt edasi anda Lous peituvat sisemist tugevust ja headust. Tal on fantastiliselt hea miimika ja tema näoilmed ja eriti tema kulmud võiksid jutustada täiesti omette loo tunnetest Willi vastu. Ta oli nagu avatud raamat: siiras, otsekohene, rõõmsameelne, lihtne ja järjekindel, kes ei kaotanud lootust Willi suhtes ka mitte viimasel minutil. Ma imetlesin, kuidas ta suutis Lou elama panna ja tegi Lou usutavalt veenvaks ja tugevaks.

Me Before You

Sam Claflin oli minu jaoks üheti üllatus. Mitte oma näitlemisoskuse pärast, sest tegemist on väga andeka näitlejaga, kelle oskustes ma pole ka eelnevate rollide tõttu kahelnud, aga üllatuseks oli ta just sellega, kui kümnesse ta pani Willina. Mängides Willi oli tal imeline oskus olla täiesti liikumatu ja jäik, täpselt nii nagu üks inimene, kes on kaelast allapoole liikumisvõimetu ja ta suutis oma ilmesse ja silmadesse panna kõik selle, mida Will läbi elas: kibestumuse, sarkasmi, valu ja ka armastuse Lou vastu.

Sam Claflini ja Emilia Clarke vaheline särtsuv keemia Lou ja Willina oli lihtsalt ilus! Nad panid üksteist elama ja tegid Lou ja Willi armastusloo usutavaks ja veenvaks, nii et vaataja elas nendele mõlemile kaasa ja soovis, et nendel kõik õnnestuks.

Peale nende kahe tahaks väja tuua ka Stephen Peacocke Willi hooldusõe Nathanina, kes minu arvates tegi väga sümpaatse rolli ja ka Willi ema mänginud Janet McTeeri, kes oli kui südamevaluga emast muutunud murdumatuks jääkuningannaks.

Üldse on kogu trupp nagu tervislik ansambel, kes mängivad harmooliselt kõik ühes ja samas helistikus ja ühe ja sama eesmärgi nimel. Suurepärased näitlejatööd!

Lemmikstseenid:

Antud filmi puhul on mul lemmikstseene rohkem kui üks.

Pärast Mozarti oboe kontserti, kus Lou ja Will jõuavad tagasi Traynorite kodu ette ja kus Will ei taha autost väljuda, öeldes, et ta tahab kasvõi mõneks minutiks tunda end veel mehena, kes viis punases kleidis tüdruku kontserdile.

Stseen, kus Will külastab Lou peret Lou sünnipäeval ja kohtub Lou pere ja ka ka Lou kallima Patrickuga. Jällegi oli tegemist humoorika ja terava dialoogiga. Will kingib Loule  mesilas-triibulised sukapüksid, millest Lou oli talle eelnevalt rääkinud ning see oli südantsoojendav ja kaunis.

Mulle läks väga hinge stseen, kus Lou ja Will Alicia pulmas ratastoolis tantsivad. Nende omavaheline pealtnäha kerge flirtiv dialoog, mis lõppeb hetkega, kus Will tunnistab Loule, et Lou on maailmas ainuke asi, mis sunnib teda igal hommikul ärkama. See oli filmis esimene koht, kus ma tundsin, et silmad kipuvad vägisi veekalkvele. Naeratuse tõi näole tagasi see, kui Lou ja Will kahekesi lõbusalt ratastoolis hotelli poole kimavad.

Me Before You

Filmi murdepunktiks oli viimane õhtu puhkusel troopilisel saarel, kus Will ütleb Loule, et ta tahaks, aga teab, et ei suuda Loule olla see mees, keda Lou vajab ja palus, et Lou tuleks temaga koos Šveitsi, et oma teekond lõpetada. Mu süda murdus miljoniks tükiks, sest ehkki ma oleks väga tahtnud nendele kahele ühist ilusat tulevikku, siis teadsin, et Will teeb õige otsuse lastes Lou vabaks.

Filmi epiloog, kui Lou loeb Willi kirja.



Lemmiktsitaat: Live boldly. push yourself. don't settle.

Muusika:

Filmi soundtrack oli nagu rusikas silmaauku. Muusika ja filmis esitatud lood ei kippunud soleerima, vaid jäid meeldivalt ja tugevalt toetama filmi sisu. Emotsionaalselt andis muusika filmile väga palju, sest mu arvates oli õige muusika valitud just õigetesse stseenidesse muutes sellega Lou ja Willi teekonna veelgi emotsionaalsemaks ja edastades sarnast sõnumit kinolinal etenduvaga.

Soundtracki kuulusid sellised lood nagu Unsteady (X-Ambassador), Numb (Max Jury), Photograph (Ed Sheeran), Not Today (Imagine Dragons) ja teised.

Kokkuvõttes:

Kindlasti on "Mina enne sind" film, mida tasub vaatama minna. Lugu on huvitav ja omanäoline, näitlejad on suurepärased! Kindlasti läheb see film minu selle aasta lemmikute hulka. Minge vaatama!

Kino: "Sõjale kaotatud noorus"

Veel üks suurepärane filmielamus sellest suvest!

Pealkiri: Sõjale kaotatud noorus
Originaalpealkiri: Testament of Youth
Lavastaja: James Kent
Kirjanik: Vera Brittain
Stsenarist: Juliette Towhidi
Kestus: 2 tundi ja 9 minutit
Žanr: Draama, autobiograafia, ajalooline
Osades: Alicia Vikander, Kit Harington, Taron Egerton, Dominic West, Emily Watson, Colin Morgan, Jonathan Bailey jt.
Esilinastus: 31. juuli 2015
Millal nähtud: 09. august 2015
Minu hinnang: 4/5

Hoiatus! Arvustus sisaldab infot filmi sisu kohta.

"Sõjale kaotatud noorus" on sõjafilm, mis ei kajasta otseselt sõjas toimuvaid lahinguid ega räägi otseselt sõjast, vaid näitab reaalse julmuse ja tõsidusega, kuidas sõda mõjutab inimesi, kelle lähedased - pojad, tütred, mehed, vennad - on sõjatandril. Tegemist on sõjavastase sõjafilmiga.

Film on autobiograafiline ja põhineb Vera Brittaini memuaaridel Esimese Maailmasõja ajal. Vera Brittain on ajalooline isik, kes on maailmas tuntud eelkõige feministi ja patsifistina ja kes elas aastatel 1893 - 1970, nii et tema elas üle mõlemad maailmasõjad. Tema memuaarid on linastanud samanimelise raamatu järgi lavastaja James Kent ja stsenaariumi on filmi jaoks kohandanud Juliette Towhidi.

Film algab 1914 aastal enne Esimest Maailmasõda, kus filmi peategelane Vera Brittain õpib, et saada sisse kuulsasse Oxfordi ülikooli. Tema vanemad on tema mõttele vastu, sest tolle aja keskklassi naisele ei olnud kohane minna õppima, vaid nendele otsiti mees, kes teda ülal pidas. Vera vanemad, eriti isa, on õppimise ideele kategooriliselt vastu, aga Vera on kangekaelne ja tänu oma venna Edwardi toetusele nõustuvad vanemad siiski sellega, et Vera ülikooli lasta. Enne sisseastumiskatseid kohtub Vera oma venna Edwardi sõprade Victori ja Rolandiga, kellest viimasega on Veral palju ühist. Roland toetab Vera ideed õppima minna ja mõlemad on huvitatud sellest, et saada kirjanikuks.

Filmi toonid muutuvad kui sõda algab. Vera saab küll ülikooli sisse, kuid Roland annab Verale teada, et läheb sõtta. Sama teeb ka Vera armastatud vend Edward. Ehkki ülikool on Verale äärmiselt tähtis, ei suuda ta käed rüpes sõja ajal istuda ning liitub vabatahtlikega, minnes õeks. Ehkki Vera otseselt sõjaga kokku ei puutu, näeb ta sõja koledaid tagajärgi kuna satub põetama ja ravima nii inglise kui saksa sõdureid rindejoone taga. Ja need kokkupuuted on päris õõvastavad ja õudustäratavad. Roland saadab Verale kirju, kirjeldades sõjaõudusi kuni ühel päeval Rolandilt enam teateid ei tule. Vera saab teada, et Roland on kodus puhkusel ja koos venna ja tema sõpradega külastatakse Rolandit kodus. Sõda on Rolandit muutnud, aga Vera suudab Rolandini jõuda nii, et Roland avab ennast Verale.

Kui Vera oma armastatu traagiliselt sõjale kaotab, otsustab ta hoolitseda mehe eest, kes talle ainukesena sõjas veel alles on jäetud - oma venna eest. Vera saab õeks Prantsusmaale, lähedale oma vennale, kes rindel töötab. Oma õuduseks avastab Vera, et ta vend on surijate seas. Tal õnnestub oma vend päästa, aga ainult selleks, et temast uuesti ja lõplikult ilma jääda.

Mis mulle filmis meeldis?

Film oli imeliselt kaunilt ülesse võetud ja täis sõja ja rahuaja kontraste. Kinolinalt võis näha ühtaegu imekaunilt helesinist taevast ja viljapõldu näidates samaaegselt groteskselt moondatud sõdurite surnud kehasid. James Kenti poolt lavastatud ja Rob Hardy juhitud kinematograafia on lihtsalt võrratu. Aeglaselt kaameraga libistatud võtted Vera sissepööratud mõtete ajal, kaunid ja värvilised lähivaated filmi dramaatilistelt hetkedel. Imelik on öelda, aga "Sõjas kaotatud noorus" on üks pitoreskne ja maaliline film isegi siis, kui näidatakse lahinguväljal olevaid laipasid või operatsioonilaual saetavat jalga. Filmi pilt on täielikus kooskõlas filmi sisuga, aga pakub tugevaid kontraste, mis teevad filmi visuaalselt nauditavaks.

Filmi tempo oli aeglane, rõhutades sellega filmi sügavat sõnumit. Kui muidu on sõjafilmid tempokad ja nad on kuhjaga täistopitud plahvatusi, tulistamisi, õhkulaskmisi, siis see film oli hoopis teistsugune: ilus, aeglane ja nauditav. Aeglane tempo sobis filmi sõnumiga.

Film oli tunderikas ja kahtlemata kurb, aga filmi sõnum oli väga selgelt üks: Ei sõjale! Ta näitas valusalt ja emotsionaalselt, mida inimesed sõja ajal läbi elasid. Purunenud lootused, kaotatud armastatud, traagilist valu läbielavad vanemad; sõda mõjutab kõike, mitte ainult lahingutandril võitlevaid mehi, vaid ka nende lähedasi, sõpru peresid.

Rollitäitjate valik oli suurepärane. Rootsi päritoluga Alicia Vikander on mulle silmjäänud tema tugevatest rollidega filmides "Royal Affair" (Kuninglik afäär), kus ta mängis Taani kuningannat Caroline Mathildet ja "Anna Karenina" mängides suurepäraselt Tolstoy Kittyt ning ka tema viimases rollis filmis "Ex Machina". Alicia Vikanderis on midagi skandinaavlaslikult karget ja ilusat ja tal on imepärane oskus anda nendesse sügavust tuues esile oma tegelaskujude mitmekihilisust. Vikander oli Vera rollis suurepärane, alustades naiivse ja ambitsioonika tütarlapsena, õhates naiselikku küpsust enne abiellumist ja lõpetades tugeva ja iseseisva naisena kui süda oli temalt röövinud pea kõik, mida ta tähtsaks pidas.

Samuti meeldis mulle Kit Harington Rolandina. Ta oli mõneti üllatav selles rollis, sest ta on senini mänginud väga tugevaid, mehiseid, macholikke kangelasi (vähemalt need rollid mida ma olen näinud) ja tema Roland oli just vastupidiselt väga õrn ja tundlikku meelelaadiga ja see oli mulle nagu värske tuuleiil. Ta oskas välja tuua Rolandi pehmed küljed ja see oli sümpaatne.

Vera venda Edwardit mänginud Taron Egerton oli minu jaoks uustulnuk, keda ma pole varem üheski filmis kohanud ja ta oli imearmas ja imetlusväärne Vera vennana: armastav, toetav, julge, julgustav - kõik sellised väärtused, mis ühel vennal peavadki olema.

Lemmikstseen: Vera jalutuskäik kevadiselt õitsevas aias pärast venna surmast taastumist, mis andis mõista, et ükskõik, kui raske elus on ja ükskõik, mis elus juhtub, igal aastal tuleb uus kevad, mis toob kaasa ka uue lootuse. ma lisan siinkohal ausalt, et mind ei pannud nutma mitte see, et meespeategelased filmis langesid, vaid see, kuidas Vera pingutas, et edasi elada ja kuidas ta sõber Winifred sundis teda kaotusvalust edasi liikuma. See konkreetne stseen oli nii valus ja ilus üheaegselt, et ka mina pidin lõpuks pisaratele alla andma.


Kokkuvõttes, üks hea ja omamoodi sõjavastane sõjafilm. Soovitan vaatama minna!

 

Kino: "Vasakukäeline"

Tere ilusat päeva!

Minu selle suve üks parimaid filmielamusi!

Pealkiri: Vasakukäeline
Lavastaja: Antoine Fuqua
Stsenarist: Kurt Sutter
Kestus: 2 h 4 min
Žanr: Draama
Osades: Jake Gyllenhaal, Rachel McAdams, Oona Laurence, Forest Whitaker, 50 Cent jt.
Esilinastus: 14. august 2015
Millal nähtud: 15. august 2015
Minu hinnang: 5/5

"Vasakukäeline" oli minu üheks oodatumaks selle suve filmiks. Esiteks, ma olen väga suur Kurt Sutteri, selle filmi käsikirja autori, austaja. Tema "Sons of Anarchy" (Anarhiapojad) on üks minu lemmik TV seriaale ja minu arvates on Sutter tänapäeva üks geniaalsemaid TV/filmitööstuse kirjanikke üldse. Teiseks, ka filmi peaosatäitja, näitleja Jake Gyllenhaal, kelle rollid on alati olnud meeldejäävad. Kolmandaks, ma olen pikka aega olnud poksi (ja ka teiste agressiivsemate spordialade) aktiivne jälgija. See tähendab ka seda, et mu ootused filmile olid väga suured, sest need kolm ülaltoodud asjaolu lubasid suurepärast elamust. Olgu etterutatult öeldud, et elamuse ma sain ja veel missuguse!

Nagu ma arvasin, saigi "Vasakukäelisest" minu üheks selle suve lemmikuks!

Film räägib loo Billy "The Great" Hope'st, kes on poksi maailmameister ja kelle elus on kõik olemas: armastus, rikkus, kuulsus, perekond. Billyl on armastav ja poksimaailma tundev ja sellest lugupidav naine Maureen ja imearmas tütar Leila. Nii Billy kui ka Maureen on ülesse kasvanud ilma perekonnata ja lastekodudes, kus nad kohtusid 12 aastaselt ja on üksteist sellest ajast toetanud ja on üksteise jaoks olnud kõige tähtsamad inimesed. Neil on väga tugev pere, kus Billy ka siis, kui ta tuleb peale tiitlimatši väsinuna, läbiklobituna koju, leiab aega ja armastust oma tütre jaoks. Billy on hea isa.

Oma kuulsuse tipul tabab Billy peret aga tragöödia, mille tagajärjena satub Billy tütar Leila lastekaitsesse ja Billy jääb ilma kõigest, mis tal on. Tema teekond lunastuseni on vaevaline, emotsionaalne, aga järjekindel. Ta kohtub treener Tick Willsiga, kelle abiga ta uuesti treenima hakkab.

Selliseid poksialaseid filme on ju suurel linal ennegi nähtud ning kindlasti tekib küsimus, et mis selles filmis siis nii erilist on? On poksija, kes on maailma tipus, kukub sealt kolinal alla ja võitleb võiduka lõpuni, eks? Olid ju ka Stallone'i "Rocky", või siis "The Fighter", ja "Raging Bull" filmid sarnase süžeega. Mulle meeldis filmi juures palju tegureid, aga kõige tähtsam nendest on kindlasti näitlejatööd filmis.

Jake Gyllenhaal mängib selles filmi ühe oma parima rolli. Gyllenhaalil ei ole see ju esimene kord, kus ta teeb erakordse rolli, olgu siis eelmise aasta psühhopaati esitlevas "Nightcrawler"is või siis oma varasemas karjääris "Brokeback Mountain"'is - ta on saanud päris mitu Oscari nominatsiooni. Minu kõhutunne ütleb mulle, et sellest rollist võib tulla ka järgmine nominatsioon talle.  Esialgu pidi Billy roll minema Eminemile ja olen veendunud, et siis oleks tegemist olnud hoopis teistsuguse filmiga ja arvan, et siis ei oleks Billys ka nii palju sisu olnud. Mul on väga hea meel, et just Gyllenhaal seda rolli mängis ja et ta selle rolli üldse vastu võttis.

Esimene üllatus oli see, kuidas Gyllenhaal oma keha piirideni valitseb, ta on suutnud oma õblukesele raamistikule treenida suurepärase tippvormis musklis keha ja selle saavutas ta tehes 5 kuud trenni iga päev kaks korda. Rääkimata oma füüsilisest vormist andis Gyllenhaal Billyle ka sisu. Tema oskus mängida poksijat, kelles on nii palju ängistust ja viha ja kuidas ta selle raevu üle kandis poksistseenidesse ja oma ellu. Samas olid stseenid tema naise Maureeni ja tütre Leilaga armastusest õhkuvad, nii et ta suutis veidralt pobisevale poksijale anda mitmetahulisuse ja huvitava iseloomu. Suurepärane!

Rachel McAdams sobis imeliselt sellesse filmi. Ehkki ta oli reaalselt filmis lühikest aega, oli tema karakteri mõju tunda ja näha terve filmi jooksul. Ta oli ääretult sümpaatne Maureenina ja eriti just seetõttu, et ta tundis oma meest nii läbi ja lõhki, et teadis, mis mehele ja ta perele hea on, ka lepingute näol. Billy ja Maureeni vaheline keemia ja dünaamika olid kadestusväärsed.

Minu sügav austus läheb ka Leilat mänginud noorele andekale näitlejale Oona Laurencele, kes vaatamata oma noorele vanusele (13) on saanud Tony auhinna ja teda on nomineeritud juba ka Grammy auhinnale. Tema koostöö Gyllenhaaliga oli aplausi väärt, sest hirmununa ja isa poolt kaitsetusse olukorda jäetuna, lõid nad koos sellise duo, mis läks mulle kui vaatajale väga hinge.

Ma ei saa mainimata jätta ka Forest Whitakeri, kes oleks saanud Tick Willsi rolli ära mängida möödaminnes, nö puusalt tulistades, aga nagu temasugusele professionaalile omane, siis seda ta muidugi ei teinud. Tema ja Gyllenhaali kasvav sõprus sisaldas piisavas koguses treeningutega seotud piitsutamast ja õpetamist, aga ka siiraid vestluseid, mis mõjutasid Billy elukäiku.

Tegemist ei ole minu arvates tavapärase spordifilmiga. Jah, "Vasakukäeline" on spordifilm, aga ta on ka väga hea draama, mis paneb vaataja kord õudusest ahhetama, siis entusiastlikult kaasa elama, siis nutma ja filmi lõpuks on vaataja emotsionaalselt kurnatud ja samas õnnelik, sest filmist ei puudu ka lootus ja usk.

Ühe asja tahaks veel ära mainida. Kurt Sutteri stsenaarium oli täis klišeesid, aga vaatamata sellele suutis lavastaja Antoine Fuqua suunata näitlejate ansamblit nii, et mina kui vaataja andsin filmile andeks kõik tema pisivead, sest rollid olid lihtsalt niivõrd võimsalt esitatud ja ka filmi visuaalne ning muusikaline külg olid võrdselt head.

Minge kindlasti vaatama! See film annab parema ja kestvama elamuse kui Ameerika mäed!

5/5

 

Teater: "Romeo ja Julia" - TÜVKA 10. lennu diplomilavastus Draamateatris!

Tere teatrihuvilised!

Käisin Eesti Draamateatris vaatamas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10.lennu diplomilavastust Romeo ja Julia. Siin on muljed.

Pealkiri: Romeo ja Julia
Teater: Eesti Draamateater/TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lend/Must Kast
Kirjanik: William Shakespeare
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Osades: Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kaija Maarit Kalvet, Märt Koik, Birgit Landberg, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Rauno Polman, Kaarel Targo, Kristo Veinberg
Kestvus: 2 tundi ja 40 minutit koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 29.05. 2015
Millal nähtud: 29.05. 2015
Minu hinnang: 3/5



Ma arvan, et William Shakespeare näidend Romeo ja Julia ei vaja erilist tutvustust, ma usun, et enamus inimesi maailmas vähemalt on kuulnud, millest Romeo ja Julia räägib. Lühidalt, lugu räägib kahes noorest armastajast, keelatust armastusest, peresisestest suhetest ja kahest vihavaenul olevast perest.

Lavastus tekitas minus vastakaid emotsioone ja mõtteid. Vastakaid just sellepärast, et etenduses oli päris palju asju, mis mulle meeldis ja oli ka seda, mida ma kas ei mõistnud või mis mulle ei meeldinud. Alustan seekord kriitilistest tähelepanekutest.

Mis mulle ei meeldinud?

Lavastus oli pikk ja venitatud. Päris palju oli tühje pause, mis arvatavasti pidid tunduma mõjusad, panema järele mõtlema, kas tekstile või olukorrale, mis parasjagu laval toimus, aga jätsid mulje nagu venitatakse liigselt. Samal põhjusel kadus etendusest ka fookus. Ma oleks väga tahtnud tegelastele kaasa elada, aga ma kuidagi ei suutnud. Ausõna, ma proovisin! Lavastus ei kiskunud mind kaasa sellesse maagilisse maailma, mida teater peaks suutma pakkuda - sellisesse maailma, kus ma suhestun ja mõistan ja tunnen. Mul hakkas vahepeal igav ja mõtted läksid lavastuse juurest ära. Ja see ei ole hea. Kohati pidin ma end sundima etendust jälgima. Ma ei teagi, kas lavastuse tempo oli liiga aeglane või tuli see sellest, et ma ei suutnud tegelastele kaasa elada. Etendus jättis mind ükskõikseks. Ma pigem vaatlesin kui vaatasin.

Osa dialoogist läks kaduma, ma lihtsalt ei kuulnud. Eriti neid osasid, kus Julia läbi akna Romeoga vestles. Ma ei kuulnud siis ei Juliat ega Romeot. Kusjuures, ma ei istunud viimases reas ja kõrvakuulmisega peaks mul ka kõik korras olema, aga näitlejad lihtsalt rääkisid väga vaikselt, ka siis kui saalis oli haudvaikus. Muusika ka nähtavasti segas kuulmist osades stseenides.

Mis mulle meeldis?

Mulle meeldis, et Shakespeare'i oli toodud kaasaega, see oli värske ja uudne, vähemalt teatrilaval, kus Capulettid olid rikkast perest ja Romeo, Montecchi perest, mitte nii mõjukast. Shakespeare'i klassikaline värsistatud tekst oli segatud kaasaegse tekstiga, mis oli siis kas noorte näitlejate või lavastaja poolt lisatud ja mu arust lisas see natuke vürtsi. Mulle meeldis ka see viis, kuidas Shakespeare'i teksti kõneldi. Mitte paatoslikult ja lüüriliselt, vaid pigem moodsalt, vesteldes ja jutustades.

Mulle meeldisid väga ka osad konkreetsed stseenid. Eriti äge oli minu arvates peo stseen, kus esialgu joodi viisakalt ja mida hetk edasi, seda rohkem muutus pidu läbuks. Kes tantsis kes jõi, kes kippus kaklema, kes jauras niisama sõpradega, kes kippus tegema midagi, mida ta järgmisel hommikul enam mäletada ei sooviks - see kõik oli kuidagi väga realistlik. Kahju natuke, et ka see stseen liiga pikaks venis, aga inimesi laval oli sel ajal huvitav jälgida ja see hoidis tähelepanu.

Ma nautisin etenduse algusest lõpuni seda, kuidas kasutati mobiiltelefone. Nii nagu tänapäeva ühiskonnas kombeks, näpitakse neid vidinaid pea kogu aeg, siis nii ka lavastuses.

Ka näitlejatöödes oli rohkelt materjali, mida esile tõsta.

Näitlejatest:

TÜVKA 10. lennu näitlejad on andekad. Mul on õnnestunud mõnda nende tehtud lavastust näha ja minu arvates on tore, et meil on peale kasvamas mitmekülgseid näitlejaid.

Mis puutub Romeo ja Julia lavastusse, siis oli selles tükis neid, kes jäid eredamalt silma ja neid, kes olid üsna märkamatud. Olgu öeldud, et Romeot ja Juliat kehastavad kaks erinevat näitlejapaari. Esietendusel mängis Romeot Märt Koik ja Juliat Kaija M. Kalvet. Ma usun, et järgmisel etendusel tegid seda siis Silver Kaljula ja Birgit Landberg.

Kõige eredamalt täht sellel õhtul oli Romeot mänginud Märt Koik. Ma tabasin end lavastuse ajal mõttelt, et nii vahva on vaadata, kuidas peaosaline esitab Shakespeare loomingut nagu muuseas, aga samas mõjusalt ja realistlikult. Väga hea oli ka Kaarel Targo Lorenzona ja iga kord kui ta laval sõnaõigust omas, siis oli lava tema päralt ja tema kohalolek pani kuulama. Liina Leinberg Julia ammena oli ka äge ja särtsakas!

Kokkuvõttes:

Minu arvates on selle lavastuse puhul kõige suuremaks miinuseks see, et ta venis ja tempo oli aeglane, selles ei olnud minu jaoks piisavalt draamat ja tegelased ei pannud mind endale kaasa elama. Samas oli mulle sümpaatne Shakespeare kaasajastamine. Ma soovitan seda tükki siiski vaatama minna, sest oma silm on ikkagi kuningas.