Teisipäev, 27. veebruar 2018

Kino: "Mina, Tonya"

Tervitus!

Veel uuemat kino!

Pealkiri: Mina, Tonya
Originaalpealkiri: I, Tonya
Režissöör: Craig Gillespie
Näitlejad: Margot Robbie, Sebastian Stan, Allison Janney, Paul Walter Hauser
Žanr: Draama, biograafia, sport
Kestus: 1h 59 min
Kinodes alates: 26.01.2018
Nähtud: 03.02.2018
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Olen liiga noor, et seda skandaalset intsidenti mäletada ning vast see sel ajal siin ookeani taga nii sensatsiooniline ka ei olnud. Erinevaid meediumeid läbi, kus sellest killukesi poetati või mainiti, tean, et midagi kahe kunagise USA tippuisutaja, Tonya Hardingi ja Nancy Kerrigani, vahel juhtus -- midagi kriminaalselt kõmulist, mis siiani inimesi fastsineerib. Olenevalt muidugi sellest, kui suurel hulgal tõena filmis esitatud versiooni tegelikkusest võtta, vastas see aga kõigile küsimustele, mis vahejuhtumiga seoses on mul tekkinud ja enamgi veel.

Tonya Harding oli pärit vaesest, mitte just haritud ja tervislike sisesuhetega, perekonnast. Naise ema oli vaimselt, verbaalselt ja füüsiliselt rohkemal või vähemal määral vägivaldne ning sundis tütart rügama tööd jääl, et tüdruk iluuisutamise maailmas kaugele jõuaks. Saavutades edu, otsustab Tonya, et nüüd aitab, ning kolib ema juurest välja. Maailm aga tühja kohta ei salli, sest naise kallim ja peatselt mees, oli temaga samamoodi vägivaldne. Tonya täht tõuseb ning ta jõuab isegi Olümpia mängudele USAd esindama, kuid tema mürgine ümbruskond, mehe ning ema näol, viib samm sammult lähemale naise allakäigule kuulsa intsidendi näol. Lõpptulemuseks on Tonya keelamine osa võtmast võistlusiluuisutamisest kogu eluks. 


Põhiline küsimus on, et kas naine teadis planeeritavast rünnakust Nancy Kerrigani vastu ning kui palju ta teadis? Film viitab sellele, et ta oli kursis, kuid plaan oli saata rivaalile mõned ähvarduskirjad, et too ei uisutaks enam, mitte tema põlve vigastada. On üsna tõenäoline, et päriselus pidi Tonya midagi teadma ning selleks on ka tõestusmaterjale, kuid mis ulatuses täpsemalt, jääbki saladuseks. Intsident intsidendiks, kuid keeruline oli talle mitte kaasa elada, nähes mis tingimustest ta tuli, mis teda pidevalt ümbritses ning, kuidas vaatamata andele, diskrimineeriti teda pidevalt ja pilkealuseks peeti. Film oli äärmiselt osav naisepoolse sümpaatia tekitamises. Tonya oli segase ema, jõhkardist mehe ja teda mitte tõsiselt võtva professionaalse iluuisutamise ringkonna ohver. Eriti emotsionaalne ja härdaks tegev stseen oli lõpus, kui kohtunik naisele tema karistuse ette luges ja too paluma hakkas, et ei võetaks talt võimalus tegeleda asjaga mida armastab ning kuidas otsus oli julmem kui teistel kaasosalistel ja võrdus eluaegse vanglakaristusega. See seik tõesti puudutas mind.


Otse loomulikult, ei olnud ta ise aga ka just kõige puhtam hing -- kaugel sellest. Siiski, on raske mitte tunda kaasa naisele, kelle vastu olid kõik, kuid kes siiski jõudis nii kõrgele ja kaugele -- kuniks raskelt välja teenitu lihtsalt tagasi võeti. Minu õiglustunne sai riivata juba filmi alguses kui sai selgeks, et Tonya ei jõua kunagi päris tippu, sest tal ei olnud spordiseltskonna toetust. Ja suuresti sellepärast, et ta ei esindanud imidžit mida USA professionaalid oma iluuisutamise esinumbrilt ootasid. Just see aga tegi temast niivõrd vastuolulise ja intrigeeriva isiku, sest ta suutis võita nii poolehoidu, imetlust ning haletsust, kui ka viha ja vastikust üheaegselt. Mitte miski, muidugi, ei vabanda Nancy Kerriganiga juhtunut.


Tehniliselt poolelt oli linateos just mulle passiv ja sealjuures kenasti konteksti toetav. Mulle meeldis selleaja pop-laulude kasutamine tausta muusikana. Formaat, kus vaataja sai Tonya tegemisi jälgida samm sammult lapsest peale kuni tema tulevase boksikarjäärini (!) välja, oli põhjalik ja informatiivne lähenemine tema läbielamistele. Jooksvalt lisasid kõik põhitegelased intervjuu stiilis ka kommentaare toimuvale juurde -- positsioonilt kus kõik oli juba möödunik. Ka filmi üldine atmosfäär imponeeris oma 90ndate coolilt retro visuaaliga. Kõige enam nautisin humoorikat tooni, vaatamata tegelikult ju masendavale sisule. 

Koomilist poolt toetasid loo vaieldamatud tipptegelased, Tonya veidrikust ema, papagoiga õlal, ning Tonya mehe luuludega luuserist sõber, kes arvas, et on salakaval tegija ja ülim jõmm. Ma ei tea, kas nutta või naerda, kuid need kaks oli võetud täitsa elust enesest -- nende olemused ja kohati isegi dialoog ei olnud välja mõeldud. Poleks filmi lõppu lisatud katkendeid päriselus toimunud intervjuudest, kus oli näha, et näitlejad mitte ei loonud vaid osavalt kopeerisid, ei oleks ma uskunud, et sellised fruktid eksisteerisid. Nii nende kui ka teiste rollide kehastamine oli suurepärane. Isegi imeilus Margot Robbie suutis Tonyana veenev olla, kuigi kohati oli ta liiga kena ning, nooremat Tonyat esitades, liiga vana. 

Kokkuvõttes, vaimustav ekraniseering!


Laupäev, 24. veebruar 2018

Etendus: "Hüljatud"

Tervitus!

Teatrilavadelt seekord!

Pealkiri: Hüljatud
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Samuel Harjanne (Soome)
Kestus: 3h 30 min
Esietendus: 25.11.2017
Millal nähtud: 10.02.2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Mingi hetk arvasin, et asi on minus: olen liiga nõudlik ja kriitiline. Ja eks ma mingi kraadini seda ka ole, kuid leidnud võrdlusmomendi, tõdesin, et minu ootused ei ole fantaasiamaailmast. Originaalmaterjal võib ju olla igati maailmatasemel, kuid kui teostuse kõik komponendid seda samatasemeliselt ei toeta, siis on tulemus kesine – aktsepteeritav, kuid kesine võrreldes potentsiaaliga. Olen külastanud mitmeid populaarseid ja kõrgelt hinnatud muusikale Eestis ning pea kõik on mulle vähemal või rohkemal määral pettumuse valmistanud.

Esiteks, muusikalid ise, alates süžeest, on kuidagi liialt üleshaibitud olnud ja mu ootusteni ei ole küünditud. Teiseks, meie kodune tehniline pool on kohati soovida jätnud. Iseäranis muusikaline teostus, spetsiifiliselt öeldes, lauljate diktsioon. Mingi hetk arvasingi, et ma ei peagi mõhkugi aru saama sõnadest mida lauldakse. Siis aga külastasin Glasgows muusikali ning, üllatus-üllatus, sain suhteliselt kõigest aru mis laval kõlas. Värsket "Hüljatud" etendust vaadates olin oma pool tundi täitsa frustreerinud, sest ma pidin inglise keelseid subtiitreid lugema, et mõista laulude sõnu – selle võrra ei jõudnud ma jälgida mis laval toimus. Arvestades seda, et "Hüljatud" baseerub tervenisti laulmisel, ning tavakõne leidub vaid paar fraasi, siis ei olnud sõnadest aru saamine teisejärguline. Siinkohal, ei oma mitte mingit tähtsust, et olen lugenud raamatut, millel etendus põhineb, näinud ka Hollywoodi ekraniseeringut ja tean väga hästi loo käiku. Ma saan aru, et väike riik, vähesed võimalused spetsiaalselt muusikali laulja kogemuste omandamiseks ning võimatu saada sellealaline eriharidus – siiski, meil on mitmeid andekaid lauljaid, kes saaksid soliidselt hakkama. Selle asemel, satuvad mitmetesse kandvatesse rollidesse siiski n-ö popstaarid. On neid, kes muusikali rolli nõudmise kingi enam-vähem täidavad, on neid, kes küll võiksid saada ponnistuse eest medali, kuid ei mängi nõudmisi välja. Tunnistan, et asi võib olla ka hoonete ja lava akustikas või tehnika mitte sobimisel konteksti täisväärtuslikul esitamisel, kuid midagi on natuke nihu, kui kaks lapsest lauljat (rollides: noor Cosette ja Gavroche) tegid silmad ette täiskasvanutele. Nende esitused olid selgemad, kõlavamad ning tugevamad. Ehk siis, on arusaadavalt laulda ikka võimalik küll.

Jättes nüüd kõrvale minu peamise pretensiooni, pean mainima ka mu ootusi tsipa petnud lavakujunduse ja üldse visuaalse poole. Jällegi, kas on ülekohtune soovida näha midagi suurejoonelisemat, detailsemat ning silmatorkavamat? Ilmselt vist, kuid arvestades keskmisest etendusest krõbedamat hinda, on mu eeldused automaatselt kõrgemad. Või on asi selles, et olin 1. rõdul ning kauguse tõttu lavast ei saanud ma nähtavast maksimumi ja vahetut kogemust? Kes teab. Vaatasin ka Vanemuise kodulehelt etenduse efektseid fotosid ning mul tekib segadus, et miks ma saalis sellist pilti ei näinud? Oli ja nagu ei olnud ka.

Teiselt poolelt, ei olnud tegelikult ju asi nii hull, sest eelmainitule on etendustes ka teisi aspekte, mis võivad teatrikogemuse meeldivaks teha. Alustan nokitud lavakujundusega, sest kesisuse juures leidus ka säravaid momente, mis mulle väga meeldisid. Näiteks, olid barakid efektsed ja mõjusid piisavalt tõetruult. Samuti, oli multifunktsionaalne ka suur ratas mida nutikalt ära kasutati, kas atmosfääri loomiseks või praktiliseks eesmärgiks. Meeldejääva pisidetailina tooks esile ka punase riide taga varjudena lippu lehvitavaid Mariuse hukkunud kamraade -- nagu mäletuse vaimud --, kellede leinamiseks laulab mees esiplaanil. Näitlemisest rääkides, oli see aspekt ka igati adekvaatselt realiseeritud ning vastas muusikali vajadustele, kuigi vaimustust minus keegi oma etteastega ei tekitanud. Esitajate lauluhääle andekuses ma ei kahtle, kuid igasugune vokaalvõime ei sobi ükskõik millisesse konteksti. Estraadilaulja ei ole just õige sobivus ooperilavale. Eelpool mainitud artikulatsioonioskus on vaid üks tahk. Silmapaistvate hulgast pean mainima Tamar Nugist, Javertina, kes oma võimsa ning mehise lauluga igas stseenis publiku tähelepanu nõudis -- mees tõmbas oma esitusega rahva tuntavalt käima. Armas, õnnetu ja hingestatud oli ka Kärt Anton Eponine'i rollis. Mulle meeldis naise tütarlapselikult süütute joontega hääletoon, mis tegi tegelase lootusetu olukorra, vastamata armastuse ja ohverduse veelgi valusamaks. Imre Õunapuu oma imposantse hääle ja kangelaslikult õige asja eest võitleva Enjolrasena, pani mind tõdema, et tema järel ei ole keeruline kujutada mehi talle barakkidele järgnemas.

Muusikast rääkides, oli mu esimene kokkupuude antud etenduse repertuaariga 2012. aasta Hollywoodi ekraniseeringu läbi. Mäletan selgelt kuidas ma kinosaalist väljusin ning sõbrannale hämmeldunult ütlesin: "Issake, nad laulsid ju KÕIKE!" Jah, see lõppematu lauluvoog pani ekraanile veidi kõõrdi vaatama ja ei lisanud nähtavale just usutavust ja kaalu, kuid omapärane, voolav ning meeldejääv võte igatahes. Juba siis ei istunud mulle pakutav muusika, mis oma katkematu järjepidevusega lasi lugudel üheks sulanduda ning kohati oli keeruline aru saada kus üks lõppes ja teine algas. Kui ennast unustasin või tähelepanu hajus võis selgusetuks jääda, mis looga nüüd täpselt tegu ja kas see ei olnud juba mitte lugu mis varem kõlas? Muusika oli paljuski sarnase tooni, tempo ja olemusega, mis tegi veidi raskeks erinevatel paladel mällu sööbida -- süžee kulgemise aitas see aga tunduvalt sujuvamaks. Isegi praegu mõlgutan mõtteid ja ükski meloodia ei tule eriti teravalt meelde. Vast olen liialt ülekohtune auhinnatud ja palavalt armastatud muusika vastus, kuid mind see niiväga ei kõnetanud ning minu eelistused selles vallas on mõnes muus suunas.

Nagu teada, põhineb etendus Victor Hugo meistriteosel "Hüljatud" ning paljuski on üle võetud keskne süžee üpris lojaalne originaalile. Lavaversioon on aga tunduvalt lihatum ning pigem on üle võetud kondikava ja mitmeid detaile putitatud pealiskaudsemaks või vähem keerukamaks. Iseäranis mahukas on Mariuse tausta vähenemine ning mehe minevikust ei ole tükki jõudnud just palju -- temast on saanud natuke ühekoeline kangelane Cosette'ile. Mehe pereajalugu oli raamatus aga äärmiselt põnev ja põhjalikult käsitletud. Lisaks ka suhted tema kamraadidega ja viimastel omavahel. Näiteks, on muusikal välja jätnud ka Fantine'i kallima ja Cosette'i isa, Thénardieride suurema pere ning sugulassuhted (nt on Gavroche raamatus Eponine'i vend), viimaste seos Mariuse isaga, jne. Mis mind ennast aga enim torgib on kuidas Cosette on raamatus rohkem väljajoonistatud ning mitte ainult üks kena näitsik Mariusele armumiseks ja Valjeanile elumõtte andmiseks. Eponine aga muutus ülekandel muusikali tõeliseks traagiliseks kangelannaks ning, minu silmis, võttis Cosette'i rambivalgust. Raamatu Eponine'ist oli Mariusel enam-vähem ükskõik ning naine ei olnud ka selline kaasaelamist soodustav õilishing nagu muusikal teda esitas. Lavaversioonil hoidsin pöidlaid hoopis Eponine'ile mitte Cosette'ile -- originaalmaterjal aga eeldaks vastupidist. Üldiselt, aga arvan, et ülekanne raamatust lavale oli edukas ning valikud mida kaasa võtta ja mida muuta olid igati adekvaatsed ning asjalikud.

Kokkuvõttes, on mul hea meel, et järjekordse maailmakuulsa muusikali oma silmadega ära nägin ja otseesituses ära kuulsasin. Kahjuks, vaatamata suurepärasele alusmaterjalile, ei suutnud muusikaliversioon mind täienisti enda poolele võita. Põhjuseid oli mitmeid. Samas, saan ma väga selgesti aru, miks see etendus nii meeletult menukas on. Ütleme siis nõnda: nii palju kui on inimesi on maitseid ja antud muusikal ei olnud maitsestatud üleliia minu eelistuste järgi.

Neljapäev, 22. veebruar 2018

Kino: "Süngeim tund"

Tervitus!

Uuemat kino!

Pealkiri: Süngeim tund
Originaalpealkiri: Darkest Hour
Režissöör: Joe Wright
Näitlejad: Gary Oldman, Lily James, Kristin Scott Thomas, John Hurt, Stephen Dillane
Žanr: Draama, biograafia, ajaloo
Kestus: 2h 06 min
Kinodes alates: 02.02.2018
Nähtud: 03.02.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
1. Ajalugu on lahe – minu lemmik tund koolis. 2. II Maailmasõja perioodist on tohutult intrigeerivat ning väljapaistvat millele fokuseerida – materjali on lõpmatult. 3. Winston Churchill on legendaarne ajaloo suurkuju ning üks juhtivaid mängunuppe selles sõjas. 4. Brittide n-ö tumedaim tund koos võidu ja kaotusena samaaegselt tuntud Dunkirki evakuatsiooniga on üks hämmastavamaid ja pöördelisemaid punkte kogu sõja kulgemises. 5. Suve menufilmiga, mis keskendus Dunkirkis olnud sõdurite läbielamistele, moodustab "Süngeim tund" perfektse topeltpaketi, ehk siis, nähes mõlemat, tekib terviklikum pilt ühest suursündmusest kahe erineva vaatevinkli läbi. 6. Kompaktne, tõetruu, päev-päeva kaupa olukorrale Briti ladvikus ülevaadet andev, pingeline, biograafiline, suurepäraste filmitegijate kätes ja näitlejate hoole alla, auhinnad, Oscarite ennustused – kas midagi üldse saaks valesti minna? Kas saab leiduda mõni põhjust, miks mu eelnev vaimustus kinosaalist lahkudes oli minust tsipake lahkunud?

Vastus eelnevatele küsimustele on, jah, sest kuigi Churchill oli õige mees õigel ajal õiges kohas, ei olnud ta üks veidi pahur ja torisev vanataat. See Disneystunud versioon mehest mulle kohe üldse peale ei läinud. See tipptasemel imal stseen metroos ajab mind siiani silmi pööritama. Jah, tema suurtes tegudes ja panuses ei kahtle keegi, aga, kordan, ta oli oma aja sotsiaalse maailma kõrgklassi esindaja, kelle sellele positsioonile vastavad vaated võivad tänapäeval vihast ja hämmastust näost punaseks ajada. Filmis oli aga ta üks tore väliselt veidi okkaline podisev siilionu, kellel oli soe ja pehme kõhuke. Tulenevalt sellest oli mul raske võtta nähtavat reaalelule vastavana ning ajalooliselt tõetruuna – liiga siledaks töödeldud, poliitiliselt korrektne ja ilustatud tulemus. Mehe vastuolulisest karakterist saab lugeda enam siit.

Mis oli hästi? Otse loomulikult oli näitlemine tasemel ja Gary Oldman ei olnud enam üks Briti näitleja, vaid ta transformeerus täienisti Churchilliks. Samuti meeldis mulle esitatud perioodi õhkkond, toonid, tempo, jne. Nähtu esitas end kui äärmiselt autentset keskkonda neile sündmustele. Kohati loodi dokumentaalfilmiga sarnane lähenemine, mis on ainult kompliment arvestades konteksti. Ehk siis, meeldis mulle formaat, teema, käsitlus ja enamus tehnilisi lahendusi. Lisaks, hindasin sisevaadet võtmeisikutevahelistele suhetele ja poliitilise aspektile, kus kõigil oli oma agenda ja nägemus kuidas konflikti lahendada. Seda kõike turvalistes valitsushoonetes -- samal ajal kui mehed sõjakoldes surid. Valus, kuid realistlik oli vaadata kuidas tuhandete eludega mängiti kellegi isiklikust arvamusest lähtudes. Siinkohal jälle arvan, et vaadates suve "Dunkirki" saab toimuvale palju täisväärtuslikuma vaate.

Mis oli halvasti? Peale liialt puhtalt Churchilli portreerimist, ei tundud ma ka filmis pinget, sest kontakt parlamendiruumide ja mehe kodus toimuvaga ning Dunkirki ümbruses aset leidva katastroofiga oli pea olematu. Välja arvatud siis põgus stseen ja looliin Calais'i piiramisega. Minuni ei jõudnud olukorra tõsidus -- puhtalt linateosest lähtudes, ei olnud võimalik aduda, mis kaalul oli. Sellest räägiti aga seda ei võimaldatud tundma ega näidatud. Ma ei tea, kas see põhines päriselus toimunud vahejuhtumil, kuid kui kuningas läks Churchilli külastama ja teda motiveerima mitte järele andma, kuigi sinnani oli igati mehe vastu, siis see stseen mõjus äärmiselt võõrastavalt, torkivalt ebaloogilise ja ootamatuna. Samamoodi pani tundma ka see eelpoolmainitud metroo vahejuhtum.

Pühapäev, 18. veebruar 2018

Kontsert: TOTO

Tervitus!

Nostalgiamuusikat seekord!

Esineja: TOTO
Asukoht: Nordea Kontserdimaja
Millal nähtud: 12.02.2018

pilt piletilevi.ee kodulehelt
CD-de leviku koidikul hankis mu ema endale tonnide viisi plaate oma kunagiste ja sellehetkeliste lemmikute hulgast. Arvestades seda, et võltskoopiad olid laialt levinud ja turult võis neid vabalt osta lademetes, siis tekkis neid kodus kokku tõesti tubli hulk. Whitesnake, AC/DC, ZZ Top ja muud taolised ei kõnetanud mind kui last niiväga, kuid teatud artistide kogumikke kuulasin omaette üksi kodus igal võimalusel. Kate Bush, Genesis, Fleetwood Mac ja TOTO -- need olid mu vaieldamatud lemmikud. Suurim soov oleks kõik laval kunagi ära näha, kuid nelikust on aktiivne hetkel vaid viimane ning võimalust oma lapsepõlve meelisbändi live'is kuulata ei saanud ma mitte mingil juhul kasutamata jätta.

TOTO võrdub enamustele ülimenuka "Africa" looga, kuid bänd on andnud välja 14 albumit, ajavahemikus 1978-2015, ning loonud lademetes suurepärast muusikat. Ehk siis, on mehed tegutsenud, nagu tuuri pealkiri ütleb, 40 aastat.  Lisaks sellele palale on TOTO tuntud ka muude iseäralike iseloomujoonte poolest. Näiteks, on bänd kui bussiterminal, sest uued ja vanad liikmed reisivad vahelduva eduga ning eri põhjustel sisse ja välja. Asutajaliikmetest on oma pideva kohalolekuga õnnistanud vaid Steve Lukather (kitarr, vokaal) ja David Paich (klahvpillid, vokaal). Muutunud on eri perioodidel muuhulgas nii põhivokaal (Bobby Kimball, Joseph Williams ja Fergie Frederiksen) kui löökpillide ja trummide meister (asutajaliige Jeff Porcaro -- kes suri 1992; Simon Phillips). Veel on iseärasus, et bänd sisaldab mitut andekat lauljat ning vaatamata põhivokaalile suudavad laule üksinda kanda ka teised -- enamus lugusid esitab peamine laulja, paar ülejäänut aga keegi teine grupist, näiteks, tihti Steve Lukather. Kõigil neil on eri tugevused ning lähtudes loo vajadustest, tuleneb esitaja. Üks humoorikas fakt ka. Mitte ükski teine bänd ei saa vist öelda, et oleks panustanud sedavõrd agaralt naistenimega laulude loomisesse kui TOTO. Tõestusmaterjalina eksisteerivad "Rosanna", "Angela", "Carmen", "Melanie", "Pamela", "Lea", jne.

Julgen ka väita, et kõigil meie elus on killuke TOTOt. Või siis vähemalt on bänd seotud mitmeid veidraid ja ootamatuid teid pidi erinevate muusikamaailma tegijatega. Näiteks, on Joseph Williamsi isa kuulus ja kõrgelt hinnatud kinomaailma helilooja John Williams, kes on loonud muusika sellistele eepilistele filmidele nagu "Star Wars", "ET", "Üksinda kodus", Indiana Jones'i triloogia ja Harry Potteri seeria. TOTO sulest tuli ka suurem osa sci-fi klassika "Dune" (1984) soundtrack'ist. Samuti, saab kuulata Michael Jacksoni legendaarsel plaadil "Thriller" enamus lugude instrumentaal poolel TOTO muusikuid (Steve Lukather, David Paich, Jeff Porcaro, Steve Porcaro). Peale selle, on seal plaadil leiduv "Human Nature" kirjutatud David Paichi poolt. Minu jaoks oli suur üllatus, et Joseph Williams on heliloojana töötanud ka minu teismeea lemmikseriaali "Roswell" heaks ning laulnud animafilmi "Lõvikuningas" täiskasvanud Simba osa. Veel võib mainida, et TOTO asutaja liige ja trummar, 1992. aastal lahkunud, Jeff Porcaro, oli üks enim lindistatud n-ö session musician'e ehk siis midagi vabakutselise trummari sarnast, kelle löökpilli annet ja teenuseid võib kuulda järgmiste artistide loomingus: Dire Straits, Pink Floyd, Eric Clapton, Bruce Springsteen, Elton John, jpt. TOTO on koostööd teinud ning panustanud märkimisväärselt muusikasse ka väljaspool gruppi ning nende panust ei saa mõõta vaid looga "Africa".

"Africa" on muidugi hea lugu, kuid ta pole minu silmis kaugeltki parim. Kui aus olla, ei mäleta ma seda pea üldse kui lapsena ema CD-sid kuulasin. Kuigi TOTO viljeleb erinevaid stiile, fokuseerides popile ja rockile, eelistan mina nende pop suunda, mis muide aga kahjuks bändi tõsiseltvõetavust vähendas. Sellest tulenevalt on mu südamelähedasemad lood just sellelaadsed -- tippteoseks minu silmis vaieldamatult "Stop Loving You". Laulu energia, pillimäng, vokaal ja kaasatiriv toon on lihtsalt uskumatu! Siit ka nüüd lõpuks kontserdi enda juurde ja tõdemuse, et olin veidi pettunud. Nagu mehed ise ütlesid, arvestades bändi loomingu mahtu, on äärmiselt keeruline valida just need lood, mis täidavad kuskil 2,5 tunnise kontserdi. On igati loomulik, et 40 aasta ja 14 plaadi kõik laulud ei saagi valituks ja otsustamisprotsess on keeruline, kuid, olgu -- üks mu lemmik lugu ei kõla, okei, kaks ei kõla, kolmas, neljas, aga teevad mind juba õnnetuks ning tundsin, et vaimustuse õhku sai must omajagu välja lastud. Mitmed mu oodatumad laulud ei ole ka just kõige populaarsemate killast, kuid lootus jäi, et kuulen neid siiski. Põhimõtteliselt, jäi mu kõrvu paitamata "I'll Be Over You", "Pamela", "Melanie", "Running Out of Time" ja teised. Kurvaks tegi mind aga see, et "Stop Loving You" esitati akustilise üheminutilise versioonina. Ma tahtsin nutta, sest see ei ole SEE!

Proovisin endast üle saada ja hinnata seda mida oli, mitte seda mida ei olnud. See mis oli, tegelikult oli ju vinge. "Rosanna" tõi kananaha ihule, "Lion" on ikka nii julmalt alahinnatud, "I'll Remember" mõjus lõõgastavalt, "Angela" oli magusalt kurb, "Hold the Line" on ikka üks kihvt tagasivaade 70ndatesse, "Stranger in Town" on lihtsalt veider aga kaasahaarav lugu. Kõlasid ka veel "Lovers in the Night", "The Road Goes On", "Girl Goodbye", "Alone", jpt. Pole kahtlustki, et oli mida hinnata ja nautida. Minu meeldivaks üllatuseks kõlas ka kaks instrumentaallugu, kus mehed said oma vaimustavat pillimängu oskust demonstreerida ilma tähelepanu rööviva vokaalita. Viimase loona, enne lisalugu, sai publik lõpuks nautida "Africat". Selleks paluti rahval püsti tõusta ning kaasa laulda -- seda ka agaralt tehti. Publik tõmmati lõpuks ka käima. Lahe oli live'is armastatud lugu ära kuulda, kuid vasikavaimustust mul ka seekord ei tekkinud.

Kontserdi keskele paigutas bänd ka segmendi "Acoustic Storytellers", kus lihtsustatud lühiversioonidena sai kuulda grupi erinevaid lugusid ning kõrvale ka meeste kommentaare. Siin esitati lõpuks ka "Stop Loving You". Seda küll liiga lühidalt ja ilma ülikõva täispaketi ja vungita, kuid vähemalt sain muiata selle üle, et konkreetse laulu loomisel ja üldse stuudios olles, mainis Jospeh Williams tögavalt, et David Paich võib olla jube "slavedriver" ehk kubjas. Samuti esitasid mehed ka eriti iidse loo "Miss Sun", mis aitas neil plaadilepingu üldse saada. Ka eelpoolmainitud Michael Jacksoni "Human Nature" sai paar minutit ning laul on kirjutatud David Paichi tütrest ajendatult.

Bändi kohta saan öelda vaid ühte -- rokipeerud, tõeliselt andekad ja vastupidavad vanamehed. Kui mõelda, et kes enam esile tõusis, siis on raske vastata, sest kõik hiilgasid. Raske on aga mainimata jätta Steve Lukatherit, kes oma kidrale osavalt säru tegi. Ka löökpillide poisid kütsid vingelt. Eriti multifunktsionaalne oli Warren Ham, kes lisaks saksofonile mängis flööti ja suupilli. Igati arusaadav arvestades kui palju aega on möödunud, kuid Joseph Williamsi hääl ei olnud enam nii klaar ja kõrgeid toone haarav kui 80ndate originaallugudelt mäletan. Siiski, sai ta soliidselt oma esivokaali rolliga hakkama. Bändi grupitöö oli igati kiiduväärt.

Antud tuuri koosseisu kuulusid:
Shannon Forrest - trummid
Lenny Castro - löökpillid
Steve Lukather - vokaal, kitarr
David Paich - vokaal, klahvpillid
Joseph Williams - vokaal
Steve Porcaro - klahvpillid
Shem von Schroeck - bass
Warren Ham - saksofon, vokaal

Kontsert kestis 2,5 tundi ning algas ja lõppes ettenähtud ajal, mis on minu silmis alati suur pluss. Esile tuleb tuua ka lavakujundust ja valgustust, mis oli detailne, liikuv ja suurepäraselt toetas ning andis lisa efekti muusikale. Minu vingumiskohaks oli aga heli. Instrumente kuulis küll, kuid millegipärast kippus lauldu koos sõnadega jääma nõrgaks ning ära kaduma. Muusika summutas hääled. Kas tõesti on saali akustika nii kehv või oli asi tehnikas või...? Igatahes, see oli kohati päris häiriv ja pärssis kontserdi naudingut. Samuti, oli publik üpris tagasihoidlik ning tundus, et bändil oli raske neid kaasa haarata. Teisalt, oli kontsert ju välja müüdud ning Eesti publik ongi selline vaoshoitum.

Kokkuvõttes, kui ma nüüd ka kuidagigi saaks Kate Bushi, Genesise ja Fleetwood Maci laval ära näha, oleksin äärmiselt rahul!



Kolmapäev, 7. veebruar 2018

Mida teha? Kuhu minna? (3) Maailmateater koduõuel ehk NT Live

Tervitus!

Seekord ülevaade Coca-Cola Plazas toimuvatest Londoni National Theater LIVE teatrietenduste ülekannetest!
pilt http://ntlive.nationaltheatre.org.uk/ kodulehelt

(Järgnevad pildid: forumcinemas.ee kodulehelt)

Kui üks tüütu ja hävitav faktor kõrvale jätta, on tegu ühe mu lemmikuma ürituste sarjaga üldse... kui aga vaid need etendused ei algaks minu ööpäeva jaotuse mõttes keset argipäeva öökoidikut (loe: kell 21.00)! Peab London meist ajavööndis kaks tundi tagapool olema? Kas äkki saaks otseülekanded vahetada lindistuste vastu? Vahet ju ei ole kas näitlejad näitlevad just sel hetkel kui mina neid vaatan või mitte. Peaasi, et ma üldse neid West End tükke kodumaal pehmes ja mugavas kinotoolis näen ja pea olematu hinna eest. Kui palju rahvast, peale minu, kinosaalist väljaspool tükki minuga üheaegselt vaatab ei ole mingi faktorgi. Etenduste kestus on keskmiselt kolm tundi, mis tähendab, et tööpäeval jõuan heal juhul koju pool üks öösel – olen aga inimene kes vajab oma iluund meeleheitlikult! Ehk siis, palun toimumisajad inimlikumaks! Aga, otse loomulikult, saan ma aru, et nende kellaaegadega ei ole suurt ette võtta ning pean hambad ristis ära kannatama kui tahan Eestis maailmatasemel näitekunsti nautida. Hea asja eest olen nõus veidi und kaotama.

Vaatamata mu enda erivajadustele, on tegu aga suurepärase ja ülimugava võimalusega kogeda Suurbritannia rahvusteatri repertuaari ilma lendamise ja suure hunniku raha välja käimata. Peale selle, on võimalik jälgida kuidas maailmatasemel produktsioonid üldse toimivad, sest nähtu ei ole vinge vaid näitlejatöös vaid ka teistel tasanditel nagu lavavõimalused, tehnika, jne. Seda kõike kallil kodumaal -- kui väga nähtavasse sukelduda ja punnitada, siis võib kohati tekkida tunne, et oledki samas saalis lavastusega!  Samas, ei saa kuidagi väita, et meie kodumaine toodang märkimisväärselt alla jääks.




Erinevad faktid, mõttemõlgutused ja kordama kippuvate küsimuste vastused:

- Otseülekanded toimuvad juba aastast 2009 ja Coca-Cola Plaza on neid nii kaua ka Eesti publikuni toonud. Esimene ülekanne oli "Phèdre" (25.06.2009). Teine etendus oli Shakespeare'i "Lõpp hea, kõik hea", mis oli minu esimene kokkupuude sarjaga ja mida mäletan, et sõbrannadega vaatamas sai käidud. Septembriga 2017 algas ülekannete 9. hooaeg.

- Etenduste toimumisgraafik on kaootiline. Võib olla kuid kus midagi ei toimu, mõni teine kuu aga sisaldab lausa mitut ülekannet. Üks asi on vaid kindel, linastused toimivad reeglina neljapäeviti (paar korda on ka muudel argipäevadel nt laste tükk "Peeter Paan") -- kõik muu on kontrollimatute hoovuste meelevallas.

- Infot uute lavatuste kohta saab esmalt NT Live Facebooki lehelt, nende infokirjast, teatri aasta kõigi tulevate etenduste infoülevaadetest või National Theatre Live kodulehelt. Aja möödudes jõuavad uue tüki linastusajad ka Forum Cinemas kodulehele ning pärast seda saab peatselt pileteid broneerida ja osta. Üldiselt, kannab kino üle kõik pakutavad etendused, kuid on ka erandeid (nt 2017. aasta "Yerma"). Mõnikord avalikustatakse ports tulevaid tükke korraga, mõnikord üks haaval. Etteteatamisaeg tulevatele ülekannetele võib olla äärmiselt lühike (nt üks kuu) või väga pikk (nt pool aastat).



- Vahepeal korratakse ja tuuakse publikuni juba nähtud etendusi, mis osutusid iseäranis menukateks (nt "Hamlet", "Coriolanus", "Sõjaratsu").

- Ei tasu karta, et piletid peab kohe kohe ära ostma või seansid müüvad end kindlasti täis. Olen märganud, et keskmiselt kuskil 30-40% 178 inimest mahutavast saalist (Coca-Cola Plaza 7. saal) saab täidetud. Kui on tegu populaarsete etendustega, siis ei ole haruldane aga, et kõik kohad saavad täidetud või suurem osa saalist on väljamüüdud. Cumberbatchi "Hamletit" kanti üle päris mitu mitu korda, sest nõudlus oli meeletult suur. Üldiselt aga, ei pea pelgama, et pileteid ei saa. Enamjaolt on kohti saadaval ka linastuse toimumispäeval.

- Miks mõni tükk menukaks saab ja mõni mitte, tekitab mus segadust, sest paljud imelised tükid on üpris tühja saaliga jäänud. Samas, teised, meelitavad suurema hulga rahvast kinno (nt "No Man's Land" -- siinkohal aga võidutses vast Stewart-McKelleni fantastiline ja efektne kombo ning palju vasikavaimustust kekitanud "Hamlet" -- kuigi siin oli oma märkimisväärne roll Sergo Varesel, kes selles üles astus).

- Minu lemmikud nähtutest on "Audients" (Helen Mirren peaosas kuninganna Elizabeth IIna - 2013), "Jane Eyre" (2015), "Ohtlikud suhted" (2016) ja, mu esimene, "Lõpp hea, kõik hea" (2009).



- Lisaks etendusele endale, sisaldab ülekanne ka lühidat sissejuhatust ning vaatuste vahele paigutuvad kas intrvjuud näitlejate, lavastaja ning meeskonnaga, lavatagused kaadrid, tüki ülesehitamise protsessi sissepõiked, info lavastuse kohta, muud põnevat seoses nähtavaga, vm. Võrreldes aga Metropolitan Opera ülekannetega on lisamaterjali kiduralt, kuid alati ei olegi vaja vaatajat liialt infoga üle külvata. Antud kontekstiga sobib: vähem on rohkem. Samas, on ooperiülekannete boonuskaadrid ikka äärmiselt põnevad, põhjalikud ja silmiavavad -- natuke võiks NT Live seda siiski matikida.

- Enne saali sisenemist saab ukse juurest võtta inglisekeelse näidendi 1A4 infolehe, kust leiab osatäitjate ja meeskonna nimed, infot sarja ja tulevaste linastuste kohta. Tüki lühiülevaadet või põhjalikumat vaatuste lahti seletamist ei ole. Ega see leht just ülemäära informatiivne ei ole, eriti võrreldes Eesti tükkide kavadega, kuid antud olukorras on see igati asjakohane, arvestades, et priskem infovoldik maksaks suure tõenäosusega ekstra raha.

- Ülekannetel on alati inglisekeelsed subtiitrid. Eesti keelset tõlget, ei verbaalset ega subtiitrite näol, ei ole. Ehk siis, eeldab nähtavast aru saamine teatud tasemel inglise keele oskust. Lihtsamatel etendustel saab vähesega hakkama, nt Shakespeare nõuab aga kõrgemat taset. Mulle aga etendust saatev kirjalik tekst abipaketina koosluses suulisega igati sobib, sest kohati on kergem dialoogi omastada kui lisaks kuulamisele saab seda ka lugeda, eriti vana inglise keele juures (nt, taas, Shakespeare).



-  Tavaliselt valitakse sarja näidendid, mis ei ole ainult oma produktsiooni tasemelt tegijad, vaid kus astuvad üles ka maailmakuulsad või siis Suubritannia koorekihti kuuluvad näitlejad. Näiteks on NT Live lavastustes rolle täitnud: Helen Mirren, Gemma Arteton, Andrew Garfield, Rory Kinnear, Johnny Lee Miller, Jude Law, Gillian Anderson, Chiwetel Ejiofor, James Corden, Chris O'Dowd, Benedict Cumberbatch, Ralph Fiennes, Mark Strong, Tom Hiddleston, Tamsin Greig, Daniel Radcliffe, Imelda Staunton, Patrick Stewart, Ian McKellen, John Lithgow, Ruth Wilson, Carey Mulligan, Dominic West, jpt.

- Alati on ülekande keskel ka üks vaheaeg, mil on võimalik tualetis käia, joogi-söögi lisa hankida ning vabalt Coca-Cola Plazas ringi uidata. Tavaliselt on vaheajal kuskil kümme minutit ekraanil taustaks staatiline vaade etenduse lavale, mida saadab lähtekoha publiku sumin. Järgmised, kuskil kümme minutit, on eelpool mainitud näidendiga seotud boonusmaterjali näitamiseks.

- Vastupidiselt tavapärasele teatrikülastusele, võib NT Live ülekannetel ka toiduga nohistada või näiteks joogiga saali tulla. Kuigi popkorn näpus pole ma õnneks kedagi kohanud, saab teisi segamata ja diskreetselt komme või muud krõbistada ja teed lürpida küll. Tegu on ju ikkagi kinoga ja väga formaalse teatrietiketi reegleid ei kehti (ka riietus on vaba ja pigem mugav). Teistega arvestamine ja viisakus aga üle kõige! 

- Lisaks Coca-Cola Plazale, toimuvad linastused ka Tartus ja Viljandis.

Soovitan soojalt kasutada võimalust ning külastada mõnda NT Live ülekannet! Esiteks, on lahe näha kinoekraanil midagi, mis ei ole film. Teiseks, kordan, kui palju ikka tekib võimalusi näha tipptasemel lavastusi otse Londonist!

Tulevad linastused (piletid juba saadaval):




1. märts 2018 - "Kass tulisel plekk-katusel" (autor: Tennessee Williamsi) - ma ei olegi kuulsa autori antud näidendit laval kogenud, vast on selleks nüüd aega!

22. märts 2018 - "Julius Caesar" (autor: William Shakespeare) - üks nimi "Ben Whishaw", rohkem pole mul vaja, et sammud kino poole suunata.

12. aprill 2018 - "Hamlet" (autor: William Shakespeare) - kordus, mis on mul juba nähtud!

10. mai 2018 - "Macbeth" (autor: William Shakespeare) - olen seda tükki liialt palju näinud, vast jätan seekord vahele.