Esmaspäev, 14. detsember 2020

Kino: PÖFF 2020 (5) "Kaugel eemal" ja "Havel"

Tervitus!

Ja veel POFFilt!

Pealkiri: Kaugel eemal
Originaalpealkiri: Jeong-mal Meon Got
Programm: Põhivõistlusprogramm
Riik: Lõuna-Korea
Kestus: 1h 59 min
Minu hinnang: 4/5

Järjekordne, otsekui teraapilise õhkkonnaga film Lõuna-Koreast käesoleval PÖFFil. On lausa paradoksaalne kuidas filmi olek, ehk siis, tempo, dialoog, kaadrid, asupaigad, tegelaste olek ning kogu visuaalne ning kuuldav osa mõjusid rahustava, mõõduka, esteetilise (oh, neid looduskaadreid!) ning isegi positiivses mõttes monotoonsena. Samas, sisu ise hõõgus emotsioonidest, ebaõiglusest, varjatud tunnetest, konfliktidest, igatsusest ja mida kõike veel. Need tunded jõudsid vaatajani aga üldiselt vaoshoitult ning kontorolli all olevatena. Välja arvatud siis väljapaistvamad tundepuhangud, mida esines vaid paaril korral, ning mis otsekui vaikses metsas tundusid karjatustena ning tõid vaataja välja hüpnootilisest mugavustundest tagasi reaalsusesse. Pean tunnistama, et selline vastakas kombinatsioon vaoshoitusest ja emotsionaalsetest ülekuumenemistest imponeerib mulle, kuigi ta mõjub ka võõrana ning kaugena, arvestades paljude Lääneriikide kodukonteksti.

Äärmiselt värskendavalt toimis lähenemine samasoolisele suhtele linateoses, mille arvasin tülpimusega, et paigutatakse loo keskmesse, kuid üllatuslikult, õnneks, seda ei tehtud ning, seega, ainult see aspekt kahe tegelase olemusest ei võtnud kogu filmi üle. Fookus oli erinevatel inimsuhetel peategelase, JinWooga. Tema intiimne kontakt oma sõbraga ei olnud mehe elu keskpunkt, kuigi see omas kaalu, oli tugevalt osa tema identiteedist ja oli tagamaaks paljudele tema otsustele. Keskenduti hoopis tema hoolivale sidemele oma tütrega (kes oli tegelikult mehe kaksikõe laps, kelle naine maha jättis), kuid märkimisväärset rolli mängisid ka läbisaamine tööandjaga, viimase tütrega ja JinWoo kaksikõega. Selline valik mõjus ehedalt ning orgaanilisemalt. Tegelasi oli minimaalselt, kuid nendevaheline suhterägastik suutis vaatamata tasakaalukale tempole terve sisu otsast lõpuni täita. Kõigil neil olid oma hirmud, unistused, mured ja ootused, mis alati omavahel ei klappinud. Nt tahtis äkitselt välja ilmunud kaksikõde oma tütart tagasi, JinWoo oli aga tirtsu kiindunud, lambafarmi peremehe tütar nägi mehes potentsiaalselt kaasat, kuid viimase süda kuulus neid külastavale sõbrale, HyunMinile, tööandja memmest ema oli elust väsinud, kuid tal ei lastud kuidagi võimalusest kinni haarata, et elle viia otsus siit maailmast edasi liikuda. Kõigil neil oli aga armastav suhe tüdruku, Seoliga, mis ja kes oli otsekui kogu filmi südameks.

JinWoo suhe HyunMiniga paistis siiras ja lausa süütu. Mehed tundsid rõõmu lihtsatest asjadest nagu üldse võimalus koos olla ning teha igapäevaseid toimetusi. HyunMin oli luuletaja -- helge, avatud, toetav, leplik ja äärmiselt meeldiva iseloomuga. Ta ei tundnud mingit häbi või imelikkust oma suhtes teise mehega ja oli nõus halvakspanule silma kinni pigistama. Oli turgutav, et ta ei soovinud ringi vehkida või kõigile kuulutada oma eelistusi, vaid võttis seda kui loomulikku osa endast. HyunMin ja tema suhtumine sümpatiseerid mulle tohutult. JinWoo aga oli tundlikum ühiskonna arvamuse ning pahameele suhtes ja lasi sellel mõjutada kõiki oma suhteid lähedastega. Teatud teemades üpris konservatiivse riigi maakolkas, nagu ette arvata, ei jäänud meeste soojad läbikäimised aga kauaks märkamata. Ja täpselt nagu filmi enda olemus, peegeldas vastuseis ennast vaoshoitult ja diskreetselt. Puudusid ülevoolavad emotsioonid või koledad sõnad, reageeriti ignoreerimisega. Samas, ei olnud see konflikt kaugeltki ainuke, mis süžeed vormis. Ka Covid-19 sai tagaplaanil endast märku anda. Nimelt, oli piirangutest tingitult lambakasvatusel rasked ajad ning see tõi esile omakorda mitmeid universaalselt aktuaalseid murekohti, millega tegelased pidid sisemiselt silmitsi seisma. Kuidas ära elada, kas hoida kinni oma ettevõtlusest, kas anda alla, kas külaelul on tulevikku, kas põllumajanduses on tulevikku, jne. Lisaks, JinWoo kaksikõde, kes pärast tütre hülgamist venna juurde, äkitselt on otsustanud, et tal on igati õigus laps nüüd tagasi võtta. Just siis kui talle sobib. Kas on? 

Kõiki neid pealispinna alla pulbitsevaid lahkhelisid ning hingevaevu raamistasid idülliline looduskeskkond ja kaunid kaadrid mägedest, rohelusest ja lammastest. Film valis silmapaistvamaks stiiliks pikad, pikad staatilised kaadrid kaugelt vaates ning taustamuusika oli olematu. Isegi dialoog oli mõneti kauaks olematu. Kohati oli tunne, et olen otsekui stalker, kes tegelate eramomente nurga tagant järjepidevalt hiilib. Kindlasti võib see kombinatsioon teatud vaatajale mõjuda üksluiselt või lausa igavalt, kuid vastandudes sellele, mida suuresti näeb nt Lääne filmides, mõjus nähtu naturaalselt, sunnitult ning ehedalt. Kuigi veidi võõrastavalt. Mitmekihiline ning kaunis lugu tavalistest inimestest, kes püüavad parimatel viisidel oma parimat elu elada, vaatamata sellele, et tehtud valikud ja inimlikud eelistused ei tee seda just kõige lihtsamaks.


--------------------------------------

Pealkiri: Havel
Originaalpealkiri: Havel
Programm: Värsked hoovused
Riik: Tšehhi
Kestus: 1h 45 min
Minu hinnang: 3.5/5

Tean nime, Václav Havel. Tean, et ta oli Tšehhi (algselt Tšehhoslovakkia) poliitikas pikaajaline võtmefiguur. Tean, et ta oli riigi president ja austatud suure osa ülemaailmse poliiteliidi poolt. Mul polnud aimugi, et ta oli tegelikult näitekirjanik, poeet ning ilukirjanduse looja. Samuti, ei osanud ma arvata, et ta oli iseloomult pigem tagasihoidlik, kõhklev, konflikte vältiv, pelglik, tasane, mitte kuidagi isikuna konkreetselt väljapaistev ning suhtes naistega lausa armetu ning lausa pime. Pealtnäha, selline hall hiireke. Vähemalt niimoodi esitleti teda käesolevas temanimelises linateoses. Mulle meeldis kuidas film esimeses stseenis mees lausa tunnistab, et ta on argpüks. Argpüks, kes vaatamata endas kahtlemisele ja hirmudele jõuab ning saavutab, tasa ja targu, nimeka liidri tiitli. Täitsa tavaline mees, ebatavalistes olukordades.

Ma ei tea, kas mees filmis peegeldas meest päriselus, kuid, kui jah, siis mõjus veidi paradoksaalselt, kuidas ta nii mõjukaks poliitikuks kasvas. Värvitus sillerdas tagasi ka filmi enda olemusest. Tagasihoidlik, hallikas ning ilustamata. Tšehhi on niivõrd kaunis ja suursugune riik, kuid kübetki seda linateos ei illustreerinud (võib-olla põgusalt lõpus). Stiil matkis täies mahus tüüpilist nõuka fiilingut oma hoonete, külakeste, tänavakeste ning eluoluga. Kohati jättis see autentse mulje, kohati aga olin segaduses, et kas tegevus toimub Tšehhis või kuskil Ida-Venemaa ajast maha jäänud betoonkülas. Selline tagasihoidlik keskkond võis Havelile passida, kuid tema saavutuste mõju jäi sellest tulenevalt mulle ka täitsa hoomamatuks ning arusaamatuks. Õhkkond ja visuaalne pool ei klappinud kuidagi mastaabiga, mida mees korda saadab. Üks hetk oli tunne, et riik on ühe küla suurune ja seal elab maksimaalselt mõnisada tuhat inimest. 

Veel takistas loo kaasa haaratavust ajaloolistele detailidele peaaegu, et olematu fookus. Jah, ma olen kuulnud nt sametrevolutsioonis ja Varssavi paktist, kuid ma ei ole nendega sina-peal. Seega, ma ei mõista alati konteksti, milles Havel tegutseb. Tšehhidele võib see kõik olla iseenesest mõistetav, kuid mina, kui väljastpoolt sisse vaataja, oleksin vajanud rohkem tehnilist tausta ning lahtirääkimist, et mõista, mis, miks, millal ja kuidas toimus. Neid ajaloolisi sündmuseid ja seiku küll mainitakse, aga taustateadmisteta ei ole võimalik kogu sisu mõista. See, taaskord, kergendas Haveli kõiksugu ettevõtmiste ja saavutuste kaalu, sest ma ei suutnud neid konteksti panna. Ajalugu on nii põnev ning film paigutus huvitava riigi intrigeerivasse lähiajalooetappi, kuid ma tundsin, et sõidan otsekui teel, mis on täis täitamata pommiauke. Loomulikult, on film vast ikka mõeldud Tšehhi kodupublikule ja ma ei peagi kõike teadma.

Vaatamata kriitikale, oli minu teadmatusel ka oma võlu. Nimelt, oli süžee sellevõrra pingelisem ning ettearvatavam, sest ma ei olnud mehe elukulgemisega ja riigi ajaloodetailidega üleliia kursis. Elasin Havelile ja tema kaaslastele enam kaasa,kuna ei teadnud kuidas ajad arenevad. Üleüldse on tegu äärmiselt vaevatult poolehoidu leidva peategelase ning looga. Üks mees versus Nõukogude Liit on vastupandamatu kombinatsioon, mis lausa kutsus n-ö allajääjale sajaga kaasa elama. Ainuke asi, mis mind ärritas olid Haveli sasipuntras suhted naistega ja tema lödipüksist suhtumine. Ei ole just šarmantne, kui on mees arvab, et kui tema naise maha jätab, on okei, kuid kui naine mehe maha jätab, siis ei ole okei. Ja veel, pakkuda kolmiksuhet. Vuih, need olid ilmselgelt ebapopulaarsed valikud, mitte ainult minu silmis, vaid ka naiste. Üldiselt, aga oli filmis mainitud negatiivset ja ka piisavalt positiivset, et selle vaatamist igati õigustada.

Kolmapäev, 2. detsember 2020

Kino: PÖFF 2020 (4) "Davos" ja "See linn"

Tervitus!

PÖFFi ametlik osa on selleks aastaks läbi, kuid veebikinos on ikka veel hulk filme täitsa saadaval.

Pealkiri: See linn
Originaalpealkiri: This Town
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Uus-Meremaa
Kestus: 1h 31 min
Minu hinnang: 3/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Kunagi oli PÖFFil selline alaprogramm nagu "Vitamiinilaks" ning kindel oli, et sealt leidus värskendavat vaheldust festivali ülejäänud masendavatele, tõsistele või eriti rasketele väärtfilmide repertuaarile. Kuigi sellised päikeselised linateosed on nüüd pillutud erinevate programmide juurde, neid enam eraldi ei koondata ühe katuse alla ning neid on seega keerulisem mahukas pakkumiste valikus identifitseerida, siis, õnneks, neid ikka leidub. Väärt festivali film ei pea alati olema karmide teemadega fookuses. Hea lugu paneb vaataja mõtlema ja toob esile emotsioone. Naeru, hea tuju ning positiivsuse pahvaka vaatajast välja tirimine ei tähenda aga, et nähtu ei ole n-ö väärt kunst. Antud Uus-Meremaa produkt sobib pealtnäha ideaalselt klassikaks saanud "Vitamiinilaksu" pärandit edasi viima. Kahjuks, vaatamata selle omapärasele ja alaprogrammi pealkirjale vastavalt, mässajalikule lähenemisele loo jutustamisel, jäi tulemus kuidagi kesiseks. 

Sean elab väikses külas, kus kõik tunnevad kõiki ning, võiks eeldada, ei kõik põnev on ammu asjad kokku pakkinud ja sääred teinud. Kui aga Seani pere hirmsal viisil mõrvatakse ning mees, kui ilmselge kurjategija, hoopis süüst puhtaks pestakse, tekitab see kõneainet ja ärevaid tundeid peaaegu väljasurnud külakesse hulgi ja pikaks ajaks. Väikse kogukonna võlud. Mees ise aga on heatahtlik, lihtsameelne ning tavaline külajorss, kelle soov on leida endale tüdruksõber ja uus pere. Olukord, kus enamuste jaoks ilmselge mõrvar ei saanud süüdistust ning liigub vabalt ringi, ei ole vastuvõetav kohalikule endisele politseinikule, Pamile, kes on teinud oma missiooniks leida tõendid Seani süü tõestamiseks. Lisades siia veel igasugu muud külainimesed, kes mehe süütuses või süüs oma arvamust pidevalt avaldavad, on kogu tegelaskond loos üpris värvikas. Eriti meeldejääv oli sensatsioonilist raamatut mõrvast kirjutav 50+ siresäärne suurte unistustega kolka udupeast reporter.

Filmi teeb iseäralikuks selle jutustamise stiil, milleks on otsekui tõsielusarja formaat, kus lisaks peategelastele, antakse sõna ka kõiksugu küla karvastele ja sulelistele. Esitamine toimub publikule näoga suunatud monoloogi vormis, kus taustal võib samal ajal edasi liikuda süžee areng, ilma et vahepausi või seletusena mõjuv etteaste midagi taamal segaks. Kahtlemata on see viis kuidas teatud tegelaste tegelikest mõtetest või motivatsioonidest paremini sotti saada, kui nad ise seda publikuga midagi varjamatult vahepeal jagavad. Mulle meeldis ka filmi krimi element. Täitsa põnev oli kaasa mõistatada, et kes siis mõrva taga oli, miks ning kas oli pahalane siis Sean või keegi teine. 

Kategoriseeriksin nähtu musta komöödia valdkonda, kuid selline monotoonne huumor ja kuidagi emotsioonitu õhkkond nii tegelaste kui süžee poolt, ei teinud mulle nalja ega võitnud minu poolehoidu. See on üks helgemaid ja kergemaid filme mida ma selle aasta PÖFFil vaadanud olen, kuid välja arvatud omapärane süžee ja esitamise kontseptsioon, siis muud jäi vajaka, iseäranis, komöödia valdkonnas. Ma isegi pigem nimetaks filmi romantikaks või suhtedraamaks mitte naljalooks, sest selles ei leidunud midagi, mis mind kasvõi muigama paneks. Võib täitsa olla, et ma ei mõista Uus-Meremaa huumorit. Mis ilmselgelt ongi vastus sellele miks mina ja film teatud aspektides ühist keelt ei leidnud.

Kokkuvõttes, kui komöödia stiili passimatus kõrvale jätta, siis on tegu igati õhulise ja iseärase linateosega, mis kergelt seeditav, piisavalt uuenduslik ja nutikas. Samas, kui ma aus olen, mul oli seda vaadates kohati igav. Me lihtsalt ei sobinud väga hästi omavahel.


---------------------------------------

Pealkiri: Davos
Originaalpealkiri: Davos
Programm: DOC@PÖFF
Riik: Austria
Kestus: 1h 40 min
Minu hinnang: 3.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Maailmas on kõri auguni igasugu suurte ja suursuguste eesmärkide ja nimedega organisatsioone, mis väidetavalt töötavad inimeste, keskkonna, ja kogu planeedi eluolu parendamise nimel. Millegipärast aga süveneb vaesub, lõhe rikaste ja vaeste vahel, majanduslik ebavõrdsus on massiivne, kliima halveneb, palgavaesus lokkab, jne jne. Ühtlasi tundub, et eliit ja nende organisatsioonid aina kaugenevad ja kaugenevad päris inimestest ja nende muredest, nendest kelle nimel ja heaolu silmas pidades nad väidavad tegutsevat. Antud dokumentaal võtab fookuseks Šveitsis asuva väikelinna, Davos, kus iga aasta toimub World Economic Forumi suur pralle ja eneseimetlemine, vabandust, kõrgtasemel konverents, kus maailma majanduse ja poliitiline tipp teeskleb, et hoolib globaalsetest probleemidest ja tavainimesest.

Dokumentaalis pannakse kõrvuti Davose linnas asuvad otsekui kaks erinevat dimensiooni. Üks, ülitähtsate inimeste ülitähtsad tegemised ülitähtsatel teemadel. Teine, linna tavaelanike igapäevaelu, nt lehmafarmi pidajad, kes ei tule enam ots otsaga kokku, kuigi töötavad hommikust õhtuni. Kuristik nende kahe maailma vahel on otsatu. Seda enam mõjub eliidi kohalolek linnas eluvõõra ja isegi eluvaenulikuna. Üks linnakodanik kenasti mainis ka ühel kogukonna koosolekul, et neil ei ole probleemi kui linn pannakse põhimõtteliselt üks kord aastas kinni ja töötama vaid külaliste vajadustest lähtudes, kui kogu sellel palaganil oleks reaalne tulem või midagi sellest muutuks paremaks. Kahjuks, on tihti keeruline mõista, mis kasu sellest mitmekümnemiljonilisest üritusest tegelikult on. Tundub, et tullakse kokku, räägitakse suuri sõnu, tuntakse end tähtsana, reisitakse, pummeldatakse -- aga mis sellest muutub? Eluolu eri tahud, nagu ma näeme, ikkagi suuresti halvenevad. Näidati ka üht intervjuud, kus küsiti World Economic Forumi ühelt ninamehelt, et miks on vastupidiselt väidetavale pidevale arengule ja edendamisele nt naiste osakaal majandusvaldkonnas langev ning keskmine tegija on 54. aastane mees. Tahes tahtmata jätab ettevõtmine silmakirjaliku ja elukauge mulje.

Kuigi kahe maailma vastandumine on ilmselge ning sügav, oleksin oodanud enam illustratiivset materjali selle vahe teravamalt tundmiseks. Tavainimeste mured ja rõõmud, pigem ikkagi mured ja mured, tõusid kenasti esile, nt stseenis, kus vastsündinud vasikat ei olnud võimalik päästa. Samas, teist poolt ei olnud piisavalt, et tekiks selgemini väljajoonistuv vastasus. Mis on ka arusaadav, sest kes ikka tahaks sisse lasta dokumentaali tegijaid, kelle eesmärk on pigem nende tegevust, või tegevusetust, kritiseerida.

Kokkuvõttes, halenaljakas, lausa passiivselt agressiivselt groteskne vaade legendaarse fraasi modernsele näitele: "Kui leiba ei jätku, las siis söövad kooki!"