Kino: Ports 2022 aasta filme vol 1 (k.a. "Elvis", "Thor: armastus ja kõu", "Koodinimi Banshee", jm)

Tervitus!

Kiire ülevaade kinorindele.

Pealkiri: Elvis
Originaalpealkiri: Elvis
Kinodes alates: 01.07.2022
Millal nähtud: 03.07.2022
Minu hinnang: 4/5

Pean tunnistama, et ei ole suur Elvise loomingu austaja. Ta on mõjutanud paljusid mu lemmikuid, kuid originaal ei lähe mulle ülemäära peale. Tema legendaarsus ja kummardamine on, aga omaette klass ning kui sellise absoluutse ikooni võtab ette Baz Luhrmann, siis peab tulemus olema midagi märkimisväärset. Üks mu armastatumaid filme on "Moulin Rouge" ning selles mõttes, pakkus režissöör oma standardset tavarepertuaari. Linateos on üks virrvarr ja koosneb otsekui vaid ühest võttest. Tulem on sujuv, üheks tervikuks voolav ning vilkalt ühest stseenist teise liuglev. Loomulikult on nähtu äärmiselt värvikirev, energiast pakatav, täidetud muusikast ning veidrate põigetega tulevikku ja tagasi minevikku, mida saadab jutustaja. Filmi stiil on tuntav ja tugev. Huvitav oli rohkem Elvisest teada saada, eriti tema kurikuulsast mänedžerist ja tolle jõledatest manipuleerimistest, liigkasuvõtmistest ning igatpidi ebaeetilisusest. Kõige jubedam on see, et tegu on päriselul lähedalt põhinevaga. Intrigeerivaid vastuseid sai mitmetele eelnevalt natuke segadust tekitavatele küsimustele nt miks Elvis kunagi välismaal ei esinenud. Enamus teed viisid otse mänedžeri juurde. Mis mulle, aga eriti ei meeldinud, oli kuidas Elvise enda kaheldava väärtusega tegemistele vaadati läbi sõrmede. Nt ei saa üle ega ümber faktist, et oma naisega ta ikkagi semmis enne kui too oli täisealine. Siiski, oli mehe elu nagu säraküünal, mis põles eredalt ning kustus aeglaselt ja drastiliselt. Seda allakäiku illustreeris film hiilgavalt -- vaikselt ja piinarikkalt. Keeruline on tema n-ö puuris (isegi mitte kuldses) elu suunas külmaks jääda. Mehe mänedžer imes ta ikka tühjaks nagu vampiir ja jätkas ka siis, kui Elvis oli põhimõtteliselt elav laip. Suur kiitus linateosele, et suutis taas ehedalt ellu äratada laulja mitmeid kuulsaid etteasteid, etappe ning hetki. Austin Butler oli võrratu Elvis, tõesti vaimustav. Tom Hanksi osas olen kahevahel, kas ta oli geniaalselt hea oma rollis või mannetult kehv kurjami karikatuur. Kogu kompott nägi, lisaks, kvaliteetne, usutav ja detailirohke välja, eriti kostüümid, mis jäid eredalt silma. Film ise oli kõik kokku, muidugi, suurepärane.

-----------------------------------

Pealkiri: Luureoperatsioon "Mincemeat"
Originaalpealkiri: Operation Mincemeat
Kinodes alates: 13.05.2022
Millal nähtud: 14.05.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Ajalugu on äärmiselt põnev, seega, tean Normandia maabumistest II Maailmasõja ajal üpris palju. Esimest korda olen kuulnud, aga Sitsiilia maabumistest, mis olid sama eesmärgiga, kui Prantsusmaa põhjarannikule suunatud invasioon. Vot sellised ajaloofilmid on vinged, mis põhinevad tõestisündinud lugudel ning käsitlevad teemasid, mis ei ole teadatuntud, kuid mis on tohutult põnevad ning silmi avardavad. Jah, päriselt ka leiti laip, riietati see vastavalt, sokutati kohvrisse võtmetähtsusega kiri, pandi surnukeha juures võimalikult autentselt füüsiliselt, bioloogiliselt ja keemiliselt kõik klappima, et vaenlane usuks igat detaili, mida see surnu neile väliselt ja sisuliselt väidab. Lisaks, tuli kasutada ära kõiki poliitilisi ja muid sidemeid, et garanteerida laiba sattumine just õigete isikute valdusesse. Tegureid, mis oleks võinud minna nihu, oli loetamatu arvu, samuti, olukordi, mil lavastuse eesmärk oleks võinud hõlpsalt päevavalgele tulla. Ükskõik kui põhjalik ettevalmistus, ei kipu maailm keerlema just nii nagu ilmtingimata on vaja. Olgu siis surnul lausa elulugu välja mõeldud, mis vastab tema missiooni eesmärgile. Üks peamine pingeallikas filmis oli teadmatus. Kuna ma ei olnud selle missiooniga kursis, siis ei osanud kindlalt väita, et ettevõtmine õnnestub või kukub läbi. See osa loost oli igati paeluv, kuid teine komponent tervikust, oli kõike muud kui kaasahaarav. On mõistetav, et sooviti niivõrd spetsiifilise ja tõsimeelse fookusega linateosesse ka inimlikkust ja tundeid lisada, et kergem oleks vaatajal end nähtust kaasa haarata lasta, kuid ainuke mõte oli, et miks on vaja sundida mingit poolküpset romantikaliini tohutult põnevasse peateemasse. See lembeosa ja meeste komavahel kemplemine lisaks, oli tüütu ja kohatu. Seega, kahjuks, ei saa öelda, et kogu kompott igati õnnestus. Teemavalik ja esitus -- hinne viis; romantika sisse toppimine -- hinne kaks. Kokku tuleb -- hinne kolm koma viis.

-----------------------------------

Pealkiri: Mu kullakallid lapsed
Originaalpealkiri: Mes Très Chers Enfants
Kinodes alates: 03.06.2022
Millal nähtud: 11.06.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Filmi keskne konflikt on ju tegelikult asjalik: lapsed kasvavad suureks ja neil ei ole vanemate jaoks enam aega. Seda leidub lademetes ainult siis, kui midagi on emalt-isalt vaja. Vastutasuks soovivad nood, aga lihtsalt seda, et lapsed vahetevahel külas käiksid ning omavahel suheldakse. Ei ole väga palju palutud, kuid loo keskmes oleva tütre ja poja jaoks vist oli. Vanemad vaaritavad pidevalt võsukesi külla oodates ja on õnnelikud iga kübekese kontakti eest, kuid lastele on nad pealekäivad ja tülikad. Emal ja isal olid omad puudused ning, kes ikka tahab kuulata, et kas sa juba abiellud, kas juba lapsi saad, kas leiad parema töö, kas sa ikka ei ole enda kaalu käsile võtnud -- kuid tõesti ei võta tükki küljest, kui oma perele natuke aega loovutada. Loomulikult, tekib seda puuduolevat huvi ja aega siis, kui raha tuleb mängu. Raha eest ollakse nõus kõik eelnev mainitud pinnimine välja kannatama, mis teebki filmi üpris realistlikuks, kuid ebameeldivaks. No tõesti ei huvita mingid lapsed, kes oma vanemate vara järgi sitsivad ning ka vanemad, kes on oma jõnglased kasvatanud sellisteks, keda vaid mammona külla meelitab. Kuigi ema-isa ei jätnud üldsegi hullu ja väljakannatamatut muljet, võrreldes tütre ja pojaga. Need kaks olid ikka parajad puugid ning andestusmomenti ma küll tõsiselt ei võtnud. Lõpus olid veel vanemad kõiges süüdi, mis oli absurdne. Jah, nad valetasid ja paljastasid laste omakasu ja enesekesksuse, kuid tembeldati siis veel hoopis ekstra pahadeks. Tegu on suhteliselt vastukarva looga, koos ebasümpaatsete tegelastega. Ei olnud nähtu, lisaks, kuigivõrd humoorikas, sest selline ahnitsejate koomika ja pidev üksteisele ära tegemine mulle tõesti peale ei lähe. Paar mahlast kildu ja situatsiooni, õnneks, tuli ette, kuid mitte midagi, mis aitaks filmi tõsta välja kesise kategooriast. Kokkuvõttes, idee oli paljulubav, kuid teostus magedavõitu, koos tegelastega, keda nende ema roolis oleksin isiklikult kohe lapsendusasutusse saatnud. 

----------------------------------

Pealkiri: Thor: armastus ja kõu
Originaalpealkiri: Thor: Love and  Thunder
Kinodes alates: 08.07.2022
Millal nähtud: 10.07.2022
Minu hinnang: 2/5

Ootasin seda filmi kannatamatult. Thor on mu lemmik Marveli kangelane. Trailer oli paljulubav. Oma pool tundi seanssi läbitud, pidin endale tunnistama, et jummel küll, see on ju alla igasuguste ootuste. Olen hämmingus, kuidas suudeti kogu kupatus täitsa vussi keerata ning võtta positiivne ja edukas eelmistest linateostest ning see ära rikkuda, ja võimendada mannetumaid aspekte kangelase sarjaajaloost. Thorist on tehtud naljanumber. Kui eelnevad filmid on suutnud balansseerida noeteral huumori ja tõsise vahel, siis uues mindi üle igasuguse heamaitse piiri. Selle tulemusena ei olnud koomika naljakas, rasked hetked tõsiseltvõetavad ning tegelastel puudus igasugune järjepidev ja mõistlik karakteriareng. Jane'i kaasamine, tema ja Thori lahkuminekupõhjused, naise haigus ning otsus lõpus, oli hiilav idee, mis ka enamvähem asjalikult teostati, kuid see oli ka üks väheseid positiivseid aspekte, mille hulgas oli, lisaks, kurjam ning must-valges toimuv võitlus. Kuigi, nad suutsid niivõrd põneva pahalasegi ära raisata alakasutamise ja pealiskaudsusega. Aaa, ja, kitsed olid vahvad, kuigi natuke tüütud. Vähemalt kasutati originaalmütoloogia elementi nende kaasamisega. Igatahes, kuigi süžee oleks võinud olla täitsa soliidne, rikuti see ära, esmalt, äärmiselt kaheldava väärtusega huumoriga ning siis ebakompetentsetena näivate valikutega. Nagu tõesti, jõua lõpuni ja siis saab ükskõik milline soov täidetud? (kas lugu on molluski tasemel inimestele?) Abiväge ei ole ja siis kaasame hunnik lapsi? (see stseen pani silmi pööritama vähemalt 10x 360 kraadi) Ja kas ma sain õigesti aru, et lapsed võivad surra ja on suures ohus, aga selle asemel, et kasutada väärtuslikke sekundeid plaani mõtlemiseks ja asja lahendamiseks, vaidlevad tegelased selle üle, et mis nimega üks tahab, et teda kutsutakse?! Ja eriti valus pettumus oli Korg, ta oli eelnevalt nii muhe ja mõnus, siin filmis, aga mõttetu muliseja. Isegi Galaktika valvurid, kes olid ekraanil vaid mõned minutid, muudeti kuidagi lahjaks ja imeti neist igasugune erilisus välja. Siinkohal võibki vist peatumatult jätkata detailide väljatoomisega, mis põrusid ja aitasid kaasa linateose läbikukkumisele, kuid püüan pigem seda järge lihtsalt meelest kustutada. Chris Hemsworth punnitas, et endast parimat anda, kuid ettevõtmine oli lootusetu. Film oli tohutu, meeletult tohutu, pettumus. 

-----------------------------------

Pealkiri: Kuidas naistele naudingut pakkuda
Originaalpealkiri: How to Please a Woman
Kinodes alates: 22.07.2022
Millal nähtud: 27.07.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Tunnustuse on film ära teeninud selle eest, et on tuumaks võtnud keskealiste naiste mured. Peamine häda keskendus, kahjuks, vaid primitiivsele seksivajadusele, kuid lahati kaudselt ka muid probleemkohti nagu nt vanemate naiste töömaastikult välja surumine ning vanusepõhine diskrimineerimine. Räägiti tabudest ja püüti ümber pöörata stampe nagu vanemad naised ei taha seksi, nad ei ole selles enam head ning mehed on vanast peast ikka ühe asja peale näljas ja on sunnitud sellepärast oma eakamad kaasad uute ning noorte vastu välja vahetama. Selline on üks tüüpiline suhtumine keskealistesse naistesse. Selle asemel, et midagi värsket ja tõesti lähenemist muutvat pakkuda, valgub süžee topeltmoraali ja silmakirjalikkuse mülkasse. Populaarse stereotüübiga lihtsalt käituti vastupidiselt ning see pidi olema siis äärmiselt revolutsiooniline ja vabastav. Ehk siis, nüüd juubeldati sellise mehe rollis naist ning äkitselt oli käitumismuster tohutult tervitatav, õiglane ning midagi, mis on kiituse ära teeninud. Vanemast mehest filmis, kes seksist enam huvitunud ei olnud, tehti pidur ja keegi kelle peab maha jätma, ning keda peab negatiivsesse fooni paigutama. Kui vanem mees tahab seksi ja jätab naise maha, siis see on jõle tegu, kuid kui naine nüüd täpselt samamoodi käitub, siis on see midagi suurepärast. Ma ei tea, ma ei ole suur silmakirjalikkuse austaja. On ka teisi võimalusi kuidas keskealisi naisi toetada, neid võimestada ning nende poole suunatud ebaõiglusega võidelda. Antud film pakkus väga lihtlabast lähenemist tabudele murdmisele ja väljakujunenud arusaamade lõhkumiseks. Lahendus oli, et vahetame rollid ümber ja siis on kõik äkitselt okei. Ja kas tõesti kõik keskealised naised on niivõrd seksinäljas, muust ei mõtle ja on valmis iga jorsiga voodisse hüppama nagu lugu annab mõista? Natuke alandav tundus. Kogu lugu ja selles käsitletavad asjalikud teemad lihtsustati ära rohulible tasandile ning see häiris. Ja naljakas ka eriti ei olnud. Samas, eks lugu üks ülikerge suvevaatamine pidigi olema, mitte väga sügav, mitte väga keeruline, mitte väga loogiline ja mitte väga reaalsele elule vastav. 

-----------------------------------

Pealkiri: Koodinimi Banshee
Originaalpealkiri: Code Name Banshee
Kinodes alates: 22.07.2022
Millal nähtud: 27.07.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Selline tunne tekkis, et keegi mobiilikaameraga, koduse tehnikaga, amatöörnäitlejatega ning 100 eurose eelarvega võttis ette teha karmi kätšifilmi. Tulemus oli just selline nagu nende vahenditega võiks eeldada. Verd küll lendas ja laibad langesid, kuid peategelased ei saanud isegi kriimustusi näole kui neid järjepidevalt sinna peksti. Loomulikult, suutsid kaks naist teha vagaseks peaaegu, et terve armee ja olid üllatavalt täpsed laskurid. Kohe kui sihtisid, kohe ka keegi langes. Filmis ei leidunud midagi tõsiseltvõetavat. Näitlemine oli puine ja mage (välja arvatud Banderas, kes tuli, siiski, haltuurat tegema -- kuidas ta küll ära moositi? vist oli kellelegi võlgu või võeti purjuspeaga kolm tilka verd?), süžee oli miljon korda nähtud, ilma igasuguse pingelise või põneva momendi või liinita ja teostus andis soovida. Andis ikka täiega soovida. Igav oli, tõesti üksluine ja tuim film oli. Seda muljet ei aidanud peletada ka stilistilik valik katta kogu nähtu ilmetu ja halli varjundiga. Ma ei mäleta, et oleksin mingit erksamat või esiletõusvamat värvi märganud selle halliookeani kõrval. Kõige veidram kinokogemuse juures oli, aga üks noorik mu selja taga, kes oli nähtust vaimustuses. Elas hõisates ja valjult kommenteerides kaasa ning jäi hiljem vestlema personaliga filmi suurepärasuse osas. No vot, nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi. MOTT -- mida oligi tarvis tõestada.

Kino: "Surm Niilusel" ja "Armastus nagu raamat"

Tervitus!

Taaskord kinost.

Pealkiri: Surm Niilusel
Originaalpealkiri: Death on the Nile
Režissöör: Kenneth Branagh
Näitlejad: Kenneth Branagh, Gal Gadot, Armie Hammer, Tom Bateman, Annette Bening, Emma Mackey, Sophie Okonedo, Jennifer Saunders, Russell Brand
Kestus: 2h 07 min
Kinodes alates: 11.02.2022
Millal nähtud: 12.02.2022
Minu hinnang: 2/5

Mida mu kalli vuntsiga küll tehti? Olen hiigel Hercule Poiroti fänn, kuid see küll minu imetlusväärne Belgia detektiiv ei olnud. Kuidas on võimalik nutikas ja kaasahaarav krimilugu niimoodi ära lörtsida? Just alles vaatasin BBC sarja versiooni ning too oli ikka ülemuslik. Jah, uus film nägi võrratu välja, hiilgava produktsiooniga, värviline, päikeseline, detailne ning osavalt filmitud. Kuid ma oleks eelistanud vaadata odavamat tulemust, kui sisu peegeldaks selle kaunist kesta tasakaalukamalt. Miks on vaja nii drastiliselt muuta midagi, mis juba toimib? Mind siiralt häiris kui paljut mängiti ümber võrreldes originaaliga. Ma ei ole elitist, ehk siis, ma ei arva, et ekraniseeringud peavad alati täienisti truud olema algmaterjalile, kuid kui võtta liberaalne suhtumine originaali, siis peaks uuendused andma mingi ekstra väärtuse, tegema uusversiooni kuidagi paremaks. Siinkohal peab, aga tõdema, et mitmed aspektid, mis minu jaoks algses loos just köitvad olid, eemaldati linateosest täienisti.

Esiteks, kangelane ise. Kenneth Branagh iseenesest on asjalik Poirot. David Sucheti vastu ei saa, kuid ta on igati adekvaatne ning suudab detektiivi olemust piisavalt esile tuua. Filmi esimene stseen, tagasivaade I Maailmasõja aegadesse, kui Poirot oli veel noor, oli üpris võimas ning andis tegelasele teretulnud taustavärvi. Samas, mees on alati olnud arukas, ratsionaalne, isegi kaval ning pea kõik sammud on läbimõeldud. Antud linateoses oli sellest, kohati isegi kalgist, tegelasest saanud mingi emotsionaalne nutunaine. No tõesti, minu Hercule ei ole vesistaja! Vähe sellest, mees ei mõjunud nii nupukalt, kui ta tavaliselt on esitatud, ja millisena olen harjunud teda nägema. Poirot oli seekord isegi natuke ebakompetentne ja rumal. Ta ei hiilanud oma hallide ajurakukestega, läks lihtsalt vooluga kaasa, oli liialt tuulepea ja impulsiivne, mis oli tohutu pettumus. Kordan, see küll minu geniaalne Belgia detektiiv ei olnud! Eriti koomiline oli kui üks tegelane süüdistas meest arrogantsuses, nipsakuses, üleolevuses, jne, kuid sellist muljet küll sinnani käitunud Poirot ei jätnud. Võib-olla raamatutes võib teda kõiges selles süüdistada, kuid konkreetse filmi Hercule'is ma neid iseloomujooni nii äärmuslikus formaadis küll ei silmanud. Kogu film tundus tase või paar originaali tavapärasest intelligentsusskaalast madalam. Kohati paistis, et muust nagu ei räägitagi kui armastusest. Mingi hetk oli see pidev imal ja tühi jutt sel teemal tüütu -- nagu mingid teismelised heietasid ning oigasid koguaeg.

Üks mu lemmik detaile oli originaalis Poiroti ja Jacqueline'i soe ning isegi kamraadilik suhe ja üksteise mõistmine. Eemaldades nende kontakti sügavuse, kaotas lugu keskselt tohutult kaalu ning paljastused ei olnud nii võimsad. Tuues loosse tegelasi, kes algselt seal üldse ei olnud ning eemaldades teisi, muutes karakterite olemusi, motivatsioone ja suhteid, ei võimaldatud süžeel olla enam niivõrd sidus, terviklik ja šokeeriv. Miks on vaja midagi alati muuta? Miks on vaja alati midagi kaasajastada ning tänapäeva normide ja huviteemadega kooskõlasse viia? Miks on vaja lõhkuda millegi juba toimiva struktuur? No aga ega kõik ka üdini mannetu olnud. Nagu öeldud, oli filmis ohtralt silmailu ning aeg ajalt oli huumor omal kohal ja mõnus. Nt Poiroti plaan kuskile maakohta pensionile jääda ja kabatšokke kasvatama hakata, mida ta naljakalt hääldas kui "vege-table" (laud). Ootamatult armasalt ja särtsakalt mõjus ka mehe suhe Salomega.

Kokkuvõttes, miks rikkuda midagi, mis on hea ja sekkumist ei vaja. Looge juba parem värske tegelane, värske süžee ja värske kontekst. Palun mu kallis vunts jätta selliseks nagu ta on.

----------------------------------

Pealkiri: Armastus nagu raamat
Originaalpealkiri: Book of Love
Režissöör: Analeine Cal y Mayor
Näitlejad: Sam Claflin, Verónica Echegui, Antonia Clarke, Horacio Garcia Rojas
Kestus: 1h 46 min
Kinodes alates: 21.01.2022
Millal nähtud: 05.02.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Olen ammu janunenud mõne muheda romantilise komöödia järgi kinodes. Ja janunen haledalt edasi pärast selle jama vaatamist. Mul oli inimestest kahju, kes filmiga seotud olid, sest see ei olnud isegi B-kategooria ega C-kategooria, vaid pigem juba F-kategooria üllitis. Selline tunne tekkis, et keegi mõtles süžee välja paari tunniga, järgmine päev kutsus sõbrad kokku ja kolmandal päeval filmiti tulemus linti. Kuidas üldse Sam Claflin sinna ära eksis? Kas näitlejal on finantsiliselt rasked ajad või on ta kellelegi midagi võlgu? Äärmiselt amatöörne ja lihtsalt mage lugu oli. Teoorias, tegelikult mulle idee meeldis ja kontseptsioon oli ju igati paljulubav. Briti mees, kelle raamatul ei ole menu, saab suure populaarsuse osaliseks Mehhikos, kus tuleb välja, et tõlkija on algmaterjaliga eriti vabalt ringi käinud. Nimelt on kesksest vaoshoitud ja platoonilisest armastusest saanud tõeline naistekas, ehk siis, soft porno. See keskne mõte oli põhjus, miks sõbranna kinno tirisin. Ta kirus mind, aga juba seansi ajal, et mis möga ma teda vaatama sundisin.

Kuigi süžee ise oli soliidne, oli linateose suurim patt, et ta ei olnud ei naljakas ega romantiline. Saalist ikka natuke naermist kostis, kuid kohati jäi segaseks, mille üle üldse itsitati, sest naeru sai kuulda ka siis, kui olukord seda, vähemalt minu arvates, ei eeldanud. Ja, ei, need stseenid, kus vürtsikaid kirjeldusi peategelase muudetud raamatust loeti, ei olnud humoorikad, kohe grammigi mitte. Mehe veidraid grimmasse vaadata seal juures ka mitte. Ning, kui aus olla, isegi mina suudaks seksikamalt kirjutada kui need klišeesid täis read, mida kuulda sai. Nagu mõni teismeline püüdis jäljendada särtsakaid naistekaid ja oma esimene krapsakas fanfiction kirjutada. Jäi segaseks, miks kirjatükist selline bestseller sai, sest selline palav reaktsioon ei olnud usutav niivõrd algelisele jutule. Samas, tundus, et igal fännide ja kirjaniku kohtumisel olid ühed ja needsamad austajad. Äkki üks peotäis inimesi ostiski need miljonid koopiad? Igatahes, filmi huumor jättis vajaka ning oli võib-olla J-kategooria tasemel. Naljad naljaks, kuid kui romantiline liin oleks vähegi orgaanilisem või sügavam või köitvam või usutavam või emotsionaalsem või ükskõik mida rohkemat, kui see, mida näha sai, siis ei oleks mu hinnang üldtulemusele vast nii hävitav. Kahjuks, põrus süžee, lisaks, lembeteemal. Igav, sunnitud ja ühenda punktid armastuslugu, mis jättis mind külmemaks kui külmutatud tursafilee. Kõrghetkeks oli nii võltsina kui üldse võimalik viimane arusaamatus paari vahel, mis pani jõudsalt silmi pööritama. Ootamatult humoorikas oli pigem ühtede pensionäridest kaasvaatlejate reaktsioon konfliktikeskpunktis oleva foto suhtes, millest üksteisele põnevusega sosistati: "Issake, nüüd tuleb see foto!!!!!! Ma teadsin seda!!!!!" Teie, proua, ja ükskõik milline suvaline imik, oleks seda teadnud. Ei, see ei olnud grammigi pinev, kaasahaarav või sellist šokeerivat reaktsiooni ära teeniv. Samas, tore, ei prouadele nähtu pinget pakkus.

Kokkuvõttes, ma ei oskagi midagi rohkem öelda, kuid, et mannetu, äärmiselt mannetu ja lapsik. Palun, kus on need 90ndate klassikalised romantilised komöödiad oma helguse ja südamega kadunud? Auuuu?! Tänapäeval teeb kõik retro pidevalt comebacki, miks mitte ka sisukad ning mitte lõpmatuseni piinlikud haltuura romantilised komöödiad?

Kino: "Ämblikmees: Pole koduteed" ja "Matrix: Ülestõusmine"

Tervitus!

Jälle kinost.

Pealkiri: Ämblikmees: Pole koduteed
Originaalpealkiri: Spider-Man: No Way Home
Režissöör: Jon Watts
Näitlejad: Tom Holland, Zendaya, Jacob Batalon, Benedict Cumberbatch, Marisa Tomei
Kestus: 2h 28 min
Kinodes alates: 17.12.2021
Millal nähtud: 17.12.2021
Minu hinnang: 4/5

Olen üllatunud, sest tegu oli ootamatult hea filmiga, millesse oli orgaaniliselt sisse topitud Ämblikmehe pea kogu suure ekraani ajalugu. Tegu oli palju tõsisema ning täiskasvanulikuma lisaga viimaste filmidega võrreldes. Loomulikult, ei puudunud Marvellik huumor ja õhulisus, kuid suurepärane tasakaal saavutati draama ning pisarate kaasamisega. Veidral kombel mõjus lugu nagu restart kangelase elule ja, seega, ka filmidele. Nüüd saab peategelase tegemistega suhteliselt nullist alustada, kaasnenud pagasi kõrvale lükata ja uusi seiklusi ning maailma looma hakata. Kuna Ämblikmees on üks populaarsemaid superkangelasi, siis võimaldab selline suund, muidugi, rohkem materjali tootma hakata ja raha sisse pumpama. Teisalt, mainitud seisu jõuti ikkagi meeldivalt loomulikult ja isegi kohati loogiliselt, seega, mind lõppsituatsioon ning, mida see tulevikus kaasa toob, väga ei häirinud. Teekond sinna oli lihtsalt niivõrd nutikalt ja emotsionaalselt üles ehitatud. Ämblikmehele algab värske ajastu.

Mida siis edukalt korda saadeti? Film oli omajagu pikk, kuid aeg lendas ning tulemus oli tohutult tempokas ja tegevusetihe. Samas, arvestades kui mitmetasandiline oli süžee, kuhu kuulusid erinevate maailmade tegelased, liinid, probleemid ning eripärad, suutis lugu siiski vaatajat mitte lämmatada ning tausta ja detaile oli just niipalju etteantud, et asi toimiks, aga ei upuks enda koorma alla ära. Ja need pisiasjad olid hiilgavalt üle kogu filmi ja sealse tegevuse raputatud ning tervikuks kokku heegeldatud. Tükkidest, mida esmapilgul ei oleks eeldanud, et üldse passivad kõrvuti. Paljudest lausetest, pilkudest või käitumisest võis tohutult välja lugeda ning seotud olla minevikuga, kui sa teadsid seda kõike märgata, muidugi. Äratundmisrõõmu ja rahulolu, et kuhu ollakse jõutud või kus filmi lõpuks teatud isikud end mentaalselt leidsid, pakkus viimnegi kui karakter ja tegevusliin. Mitte alati positiivsel noodil, kuid lõpuks olid kõik nupud just seal kus nad olema pidid. Kindlasti oli filmi südameks Ämblikmehe suhted oma pere, sõprade, tüdruksõbra, kaasvõitlejate, kurikaeladega ning endaga. Need muutusid, arenesid, tekkisid ja kadusid. Kogu Peteri elu ja mitmed sealsed tahud olid tohutult dünaamilised. Vaene poiss oli nagu pesumasinasse heidetud ja ei saanud sekunditki rahu. Tom Hollandi poisilikule ning nägu-avatud-kui-raamat olemusele on lihtne kaasa elada ja kaasa tunda. Loomulikult, oli tipphetkeks ka vanade tegijatega uuesti kohtumine, mis ma ei oodanud, et nii vaevatult toimib ja isegi äärmiselt soe ning südamlik välja kukub. Keemia nende vahel oli 110% naturaalne ja kohene. Nostalgiat sai kulbiga, kuid mõnus oli, et minevik ei olnud tolmukihi all muutumatuna seisnud, vaid sealgi olid arengud toimunud ning elu edasi läinud.

Kui midagi häiris, siis Doktor Strange ning tema ootamatu valmidus kasutada ühe mehe probleemide lahendamiseks niivõrd ohtlikku ja grandioosset loitsu. Üllatavalt kerge oli seda nässu ajada ning kogu dimensioonile ohtralt jama kaela tirida. Strange on ju alati olnud ekstra ettevaatlik ja igast lolluste vastane, seega, ei tundunud tema moodi mure niimoodi hooletult kinni lappida. Silmi pööritavalt mõjus ka Ämblikmehe lähenemine kurikaeladesse. Okei, ma saan aru, et enda põhimõtete järgi tuleb elada ning mitte keegi ei ole päästmatu, kuid selline suhtumine tundus liiga naiivne ja hullupööra vastutustundetu. Eriti kui panna kõik inimeste kätesse, keda sa tunned võib-olla paar tundi või vähem, kuid kelle reputatsioon karjub, et head siit tulla potentsiaalselt ei või. Selline tühi ja ohtlik moraalitsemine lõppeb tavaliselt nukralt. Mida oligi tarvis tõestada (MOTT).

Siiski, tegu on suurepärase meelelahutusega ja kindlasti ühe parema Marveli filmiga viimastel aastatel. Seda võiks täitsa veel kord vaadata.

-----------------------------------

Pealkiri: Matrix: Ülestõusmine
Originaalpealkiri: The Matrix Resurrections
Režissöör: Lana Wachowski
Näitlejad: Keanu Reeves, Carrie-Anne Moss, Yahya Abdul-Mateen II, Neil Patrick Harris
Kestus: 2h 28 min
Kinodes alates: 22.12.2021
Millal nähtud: 25.12.2021
Minu hinnang: 2/5

Esimene oli fenomenaalne. Teine oli hea. Kolmanda suhtes olen neutraalne. Neljas oli aga häbiplekk. See on ääretult kub, sest trailer andis lootust, et uusim väljalase võib positiivselt üllatada. Tulemus oli aga katastrofaalne. Juba kinos, filmi vaadates, mõtlesin, et mis kobarkäkk see selline on. Olen hämmingus, et see üldse kinodesse valla lasti. Kas mitte keegi tegijatest ei tulnud selle peale, et film on piinlik ja solvab originaaltriloogia kogu olemust? Põhimõtteliselt, mannetu ja täiesti ebavajalik järg, mis lihtsalt laseb liugu eelnevate edul ja mütoloogial, mille suurepärase materjali ära kasutamiseks ta tegelikult ei olnud grammigi võimeline. Lugu oli nagu kehv fanfiction (fännikirjandus). Ma olen siiralt kurb, et film niimoodi hävis, sest tõesti lootsin, et see on vähemalt pooltki nii võimas kui esimesed. Raha aga, ilmselgelt, ei haise. Mis on veelgi paradoksaalsem, sest uus väljalase ei teeninud kinokassades eriti märkimisväärset tulu. Ja õigustatult. Ta põrus täiega.

Mis siis valesti läks? Neid aspekte kuhjub ja kuhjub, mida rohkem ma nähtule tagasi vaatan. Lool ei olnud enam tunda mingisugust ohtu, hirmu või närvikõdi, et kaalul on midagi meeletult tähtsat ja iga tegelane võib iga hetk otsa saada. Miks uus kamp, Bugsiga eesotsas üldse Neot otsisid? Jäi selgusetuks, et mis eesmärki pidi ta veel täita ja kellel teda täpselt vaja Matrixist väljaspool oli. Pealiskaudse ja suvaka seletuse põhjal sain ma enam vähem aru, miks Agent Smith ja Morpheus uues kuues kaasati, kuid nad ei pakkunud narratiivselt midagi muud kui nostalgiat ning suvalist väheväärtuslikku sekkumist. Kas kõigil on nüüd võimed? Mind hämmastas lõpus anomaalia oskuste lihtsalt edasi kandumine kuidagi lambist. Mulle meeldib Keanu Reeves, kuid ta oli antud filmis kui topise versioon kunagisest Neo karakterist, igav, elutu ja tuim. Ta ei hoidnud kordagi loos käes ühetegi tulirelva ning muud ta ei teinud kui lükkas oma jõuväljaga kõiki ja kõike. Matrixi üks firmamärk, võrratud võitlusstseenid, olid olematud. Koreograafia oli nadi, filmitud oli segaselt ja läbimõtlematult ning võimalusi kaasahaaravateks võitlusteks oli kasinalt. Kui esimesed filmid jätsid mulje kui detailini läbimõeldud ja loogilised (isegi kui nad seda tegelikult ei olnud) nii süžeest koreograafiani, oli uus lohakas ning lihtsalt labane. Produktsioon oli kulukas, kuid film nägi välja odav, hooletu ja ebaoriginaalne. Tundus, et esimene suutis vähemaga näha välja kallim, kui uus rohkemate finantsiliste võimalustega. Probleemseid kohti leidub veel ja veel, kuid, kokkuvõttes, ma ei hoolinud karvavõrdki tegelastest, nende tegemistest ning igasugune müstika ja põnevus Matrixiga seotult sai hävitatud.

Samas, ei saa öelda, et filmis ei olnud erksaid või asjalikke hetki, kontseptsioone või mõttearendusi. Mulle esimene pool loost isegi läks omajagu peale, sest selle täistuuridel eneseteadlikkus jättis ootamatu ja värskendava mulje. Idee ise, et Neo on versioonist Matrixis, mis lõi oma versiooni triloogias toimuvast, oli nutikas. Kuid ka see eneseteadlikkus muutus peatselt tüütuks ja liialt pealetükkivaks. Kui kaua sa ühte ja sedasama nalja teed kuniks ta ei ole enam vaimukas. Või kui palju ma esimese filmi stseene uuesti vaatama pean, et eetriaega täita. Lisaks, tutvustati paar uut arengut, mis olid intrigeerivad, nt robotid, kes on inimeste poole valinud. Filmi eksis ära, õnneks, mõni vägev kaader või stseen, nt Neo ja Trinity n-ö lögavanni lukustamine. Loosse kaasati ka vanu ja tuntud tegelasi, kelledest mõned olid meeldivad taaskohtumised, teised veidrad ning, kolmandad, täitsa ebavajalikud.

Pean leppima nukra teadmisega, et neljas filmi mitte ainult ei suutnud pooleldi end õigustada ja eelnevatega sammu pidada, vaid ta ei küündinud ligilähedalegi. Olen tõesti õnnetu.

Teater: "Hotell laibaga"

Tervitus!

Ja veel teatrist, mida õnnestus enne teist koroonalainet külastada.

Pealkiri: Hotell laibaga
Teater: Endla
Lavastaja: Enn Keerd
Näitlejad: Kadri Rämmeld, Helene Vannari, Carita Vaikjärv, Tambet Seling, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik

Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 07.03.2020
Millal nähtud: 17.09.2020
Minu hinnang: 2/5

"Krimi" ja "komöödia" -- kas märksõna mis mind automaatselt selle etenduse poole tõmbasid. Iseäranis, sest need mõlemad žanrid olid kokku klopsitud, et luua suurepärane meelelahutus just minu maitsele. Seda juba aprillis, kui pidi toimuma külalisetendus Tallinnas. Viimane jäi aga, muidugi, ära ning tekkis võimalus tükki selle koduteatris, Pärnus Endlas, kaeda. Olin eelnevalt ka klaasikese veini joonud ning minu valmisolek laval toimuvat nagu käsn sisse imeda ja ekstra tugevalt reageerida oli kõrge. Piisas vaid minimaalsest impulsist ja primitiivsest kogusest huumorist ning krimimüsteeriumist, et mind naerma panna ning, nagu üks kuulus detektiiv sõnas, et halle ajurakukesi pingsalt kaasa mõtlema utsitada. Kukkus aga eriti totakalt välja, sest vähemalt minule sobilikus hulgas ja maitsele ei leidunud näidendis ei lubatud "krimi" ega "komöödiat". Isegi veini eeltööst ei olnud mingit kasu. Istusin saalis ja püüdsin aru saada, kas asi on minus või teistes. Vist minus (ja sõbrannas, kes ka vaimustuses ei olnud).

Komöödia poolelt oli olemas soliidne baas. Värvikad tegelased ja potentsiaal suurele tohuvabaohule. Lisaks siis krimi element, mis veel enamgi ootamatuid ja koomilisi olukordi peaksid treima ning toimuvale vürtsi juurde andma. No kohe üldse ei saadud seda kokteili käima nii nagu ta oleks pidanud funktsioneerima! Võimaluste ärakasutamine jäi pinnapealseks ning nii tohutult mageduse- ja kližeemaitseliseks kompotiks, et oli natuke piinlik. Ei olnud naljakas, kohe üldse ei olnud naljakas. Pigem oli tulemus tüütu. Nt keskenduti tegelastes nende ühele konkreetsele kiiksule või iseloomuomadusele (mis ei ole tegelikult ju iseenesest halb otsus), a la, üks oli puhtusefriik, kes muudkui ainult küüris, teine oli esoteerika lillelaps ja kolmas tuulepeast pensionäär. Mitte midagi muud nende tegelaste juures ei olnud. Nad olid üksluised papist inimkujulised väljalõiked, millel puudus peale selle ühe konkreetse kiiksunumbri mingigi muu värv. Seega, nendega seotud naljade tegemine oli otsekui ühe ja sama trummi peksmine, uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti. Võib-olla esimesed paar korda oleks humoorikas, kuid põhimõtteliselt sama kildu sada korda veidi erinevas kuues teha ei tekita minus vaimustust. Kuigi, pean tunnistama, et ühe mimmist tegelase nimi, Pretty Wummen (filmist "Pretty Woman"), ajas muigama küll. 

Mõrvarite eneseabi klubi liikmed, kes soovivad nüüd koos pahandusi täis mineviku ja ikka ning jälle pinnale kerkivad tungid kedagi maha koksata selja taha jätta, otsustavad püsti panna eduka hotelli. Esimesed külalised lubavad selle plaani aga õige keeruliseks teha, sest asutuses kavatsevad peatuda grupi terapeut oma abikaasaga ning hotelliliidu inspektor, kellelt oodatakse suurepärast hinnangut ettevõtmisele viie tärni näol. Ja, muidugi, sekkub juba niigi stressirohkesse olukorda üks laip. Taaskord, potentsiaal on ju igati olemas, et kui mitte tegelaste najal, siis tänu lakkamatule tohuvabaohule, garanteeriks tükk hulgaliselt naeru. Mida minult aga jälle välja ei pigistatud, oli see naer. Jah, leidus piinlikke olukordi, jah, leidis aset ootamatuid olukordi, jah, tuli ette -- teoorias -- humoorikaid olukordi. See kõik, kahjuks, ei läinud käima, see ei olnud pidev, jäi liialt mugavuse piiridesse või korrutati ühte ja sama nalja (nt no mitu korda ma pean kuulma sellest, kuidas arvutada söögitoa ruutmeetreid). Otsekoheselt öeldes, ei julgetud või suudetud minna üle võlli. Just viimast oleks olnud vaja, et vaataja püütaks väsimatu tempoga ja pideva jandiga naerutsüklisse, millest on raske välja kukkuda. Mind ei tõmmatud toimuvaga kaasa, mul hakkas igav ja poolküps trall pigem ärritas.

Ka krimi poolel jäi näidendis vajaka. Ma ei oodanudki mõnda ekstra nutikat ja detailset mõrvamüsteeriumi labürinti mida lahendada, kuid pakutu jäi mannetuks. Esiteks, oli mõrvar suhteliselt koheselt tuvastatav. Ja üleüldse ei paistnud kurjami isiku selgeks tegemine eriti fookuses olevat, pigem oli selleks laiba peitmine inspektori eesti. Keegi konkreetselt seda mõrva lahendada ei püüdnud ja ei tundunud, et kellelegi see väga korda läks. Tänu sellele, ei olnud ka mul sellest sooja ega külma. Kuigi ma pean tunnistama, et mõrvatu isik oli mõnevõõra üllatav ning esimese valikuna ei oleks too mulle silma jäänud kui võimalik maha notitu. Mis mind aga imestama pani oli see, et saalis tundus olevat hulganisti neid kellele see krimi pool eriti kõrge pilotaažina paistis. Mu kõrval istus elegantne daam, kes kui mõrvar avalikustati, ohkas hämmeldunult: "Issand jumal!". Nagu ta oleks teada saanud, et tulnukad on olemas või kes tegelikult mõrvas Kennedy või kuulis lahendust mõnele muule siiani lahendamata maailma müsteeriumile. Ma ilmselgelt olen lugenud/vaadanud liiga palju krimkasid ja daam ei ole, vastupidiselt, üldse vist kunagi mõnda mõrvalugu näinud kui kulminatsioon talle nii šokeeriv oli. Ma kõlan nagu üleolev targutaja, kuid ma lihtsalt ei oska seda reaktsiooni seletada. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks just see ebahuvitavalt lahja avalikustamine peaks sellist vapustust esile kutsuma. Aga, samas, oli mul siiralt hea meel, et saalis leidus neid, kes tükki nautisid. Ja naeru ning tähelepanu publiku seas tõesti leidus. Lihtsalt mitte minu ja sõbranna isekohtadelt.

Väidetavalt oli näidend kirjutatud kaheksapäevalise loomelaagri käigus sama numbri autorite poolt. Ma ei ütle, et geniaalseid asju ei ole võimalik luua kasvõi ühe tunniga, kuid tõsiasi, et tükk on sellise protsessi tulemus lausa karjus näkku. Lohakas, pinnapealne, stampe täis ja pooltoores. Samas, trupp tegi mis suutis ning tundus, et neil on vähemalt laval tore. Ja, tundus, et ülejäänud publikule laias laastus meeldis, mis on ju põhiline. Ka oli tükk eelmise aasta Endla kõige menukam. Ju siis seal midagi on, mida minu silm ei tuvastanud. Nii kaua, aga kui rahvale toob rõõmu, siis laske käia ning edu!

Kino: Ports lühiülevaateid 2018 aasta filmidele vol 1

Tervitus!

Tänavune filmi aasta on siiani üpris mannetu olnud. Esiteks, suvel olen käinud kinos minimaalselt, sest ei leia kuidagi midagi huvipakkuvat vaadata. Teiseks, enamused aasta algusest nähtud linateosed on keskpärased või siis allapoole arvestust. Siin nüüd siis mõnede viletsavõitu filmide kiired ülevaated.

Ebapopulaarsete arvamuste hoiatus!

Pealkiri: Kell 15.17 Pariisi

Originaalpealkiri: The 15.17 to Paris

Režissöör: Clint Eastwood
Näitlejad: Anthony Sadler, Alek Skarlatos, Spencer Stone, Judy Greer, Jenna Fischer, William Jennings, Bryce Gheisar

Žanr: Draama, põnevik

Kestus: 1h 34 min
Esilinastus: 09.03.2018

Nähtud: 17.03.2018

Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Ma hindan professionaalseid näitlejaid pärast selle filmi nägemist hulga rohkem. Kontseptsioon oli ju originaalne, eesmärk õilis ning sisu kajastamist vääriv, kuid loodan, et see on viimane kord kui tõsielu sündmustel põhineva loo tegelasteks on need samad päriselus eksisteerivad isikud. Või siis toimuks tegevus filmimaailmas, kus näitlejad mängivad end kui näitlejaid. 

Linateos räägib kolmest Euroopas ringirändavast Ameeriklasest, kes takistasid enesetapu terroristil end õhkimast Pariisi rongil aastal 2015. Lisaks puisele ja lausa piinlikult ebausutavale esitusele, isegi olukorras kus mehed pidid kehastama neid endid, ei toiminud teos ka dokumentaali-laadsena. Vahejuhtumile rongis pühendati vaid kümmekond minutit ning suur osa filmist järgis sõpradest kolmiku lapsepõlve, mis jättis mulle kohati kohatu, siis eesmärgitu, järgmisena veidra, siis jälle kuidagi tuimalt sunnitud mulje. Teisalt, oli nähtav otsekui amatöörlik koduvideo Euroopa reisist ja turistikatest.

Noormehed olid ju tegelikult sümpaatsed ja südikas tegu imetlusväärne, kuid valitud formaat seda sündmust kajastamaks kohe üldse ei passinud. Kordan, vinge idee aga mis teoorias on geniaalne ja värske mõte, see praktikasse ei pruugi alati edukalt tõlgenduda.

---------------------------------------------

Pealkiri: Tundmatu
Originaalpealkiri: Anon
Režissöör: Andrew Niccol
Näitlejad: Amanda Seyfried, Clive Owen, Colm Feore, Sonya Walger
Žanr: Põnevik, 
Kestus: 1h 40 min
Esilinastus: 11.05.2018
Nähtud: 17.05.2018
Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Film oli stiilne, isenägu, minimalistlik, enda tempo järgi liikuv ning äärmiselt aktuaalse sisuga, mis lõi ohtliku ja põneva visiooni võimalikust tulevikumaailmast. Tants anonüümsuse olemus ümber muutub järjekindlalt aina enam vastuoluliseks ja möödapääsmatuks konfliktiks ühiskonnas. Niivõrd mitmetahulikku ja keerukat teemat käsitleti loos aga pealiskaudselt ja standardselt -- seda ei viidud teisele tasandile ning jäädi mugavusstsooni, mis aitasid kaasa filmi sügavuse puudumisele. Stiilsus ja intrigeeriv keskne vastuolu üksinda ei vedanud välja, et loost midagi värsket välja imeda. Lisades siia isikupäratud, elutud ja monotoonsed peategelased, siis oli tulemus mitte ainult pealiskaudne, vaid ka veniv ebaefektiivne, odav ja jättis mulje kui raisatud võimalusest. Kokkuvõttes, kohe üldse mitte minu jaoks.

------------------------------------------

Pealkiri: Ant-Man and the Wasp

Originaalpealkiri: Sipelgamees ja Vapsik

Režissöör: Peyton Reed
Näitlejad: Paul Rudd, Evangeline Lilly, Walton Goggins, Michael Douglas, Judy Greer, Michael Peña, Laurence Fishburne, Hannah John-Kamen

Žanr: Märul, seiklus

Kestus: 1h 58 min
Esilinastus: 06.07.2018

Nähtud: 05.07.2018

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Pärast maksimum tempol ja pinge tasandil seilavat "Igaviku sõda", mõjus sarjas teine Sipelgamehe seiklus nagu pidur, mis liiga järsult ette kerkiva kiirusepiiranguna toimis. Gigantselt mastaabilt mindi sipelga tasemele ja see äkiline muutus heidutas mind. Eemaldades valemist äsja domineerinud käesoleva filmi kolossaalse kaaslase, oleks inimlik, lihtsakoeline ja kergemini hoomatav Sipelgas ja tema gäng mulle enam meele järgi olnud, kuid ma ei saa ignoreerida käesolevat linateost sarja hetke kontekstist. 

Kangelane, Scott Lang, kes on mu silmis jätkuvalt üllatavalt muhe ja meelepärane peategelane, oli otsekui kõrvalkarakter oma enda filmis. Tal puudus seekord vajalikus koguses nn kohalolekut ja karismat, et üpris keskpärases süžees ja teiste, intrigeerivamate, tegelaste kõrvalt piisavalt esile tõusta. Süžee tundus venitatud, ootuspärane ja isegi igavavõitu, kuigi koguaeg midagi toimus ja tegevused liikusid edasi kärmelt -- paradoksaalne. Puudus vunk ja siiras teotahteline energia, mis toimuva ja tegelased kaasahaaravamaks oleks muutnud. Isegi lummav Michelle Pfeiffer jäi kuidagi lahjaks ja alakasutatuks.

Tuleb aga tõdeda, et Evangeline Lilly oli asjaliku ja tegija kangelaspartnerina sipelgale tervitatav lisa. Samuti, meeldisid mulle taas Scoti suhted oma tütre, naljahambast sõbra ja nende plaanitava firma veidrikest personaliga. Põhimõtteliselt, oli mees palju huviäratavam kui ta elas tavaelu ja ei olnud Sipelgamees, olgu see siis pikaajalises koduarestis olles või mängides oma lapsega. Loomulikult tekitas õhinat ka filmi sidumine "Igaviku sõja" šokeeriva lõpuga, mis nutikalt omavahel seoti ning mis mitmeid põnevaid võimalusi lõi. Kindlasti läks mulle peale ka huumor, mis antud filmi enam sobitus kui mitmesse teisse hiljutisse Marveli linateosesse. Naljad ei jätnud üleliia kohatut ja kunstlikku muljet. Siiski, kõike eelnevat positiivset arvesse võttes, ei suutnud mind nähtu veenda ja jääb minu silmis üheks nõrgemaks Marveli filmiks.

--------------------------------------------

Pealkiri: Vaikse ookeani võitlus: Ülestõus

Originaalpealkiri: Pacific Rim Uprising

Režissöör: Steven S. DeKnight
Näitlejad: John Boyega, Scott Eastwood, Rinko Kikuchi, Charlie Day

Žanr: Märul, ulmefilm

Kestus: 1h 51 min
Esilinastus: 23.03.2018

Nähtud: 22.03.2018

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Kui esimene osa oli kuidagigi tõsiseltvõetav, siis järg oli otsekui paroodia eelnevast või siis nagu lahja fännikirjanduse versioon võimalikust järjest. Põgus reaalsusemoment ja vastav õhkkond oli elimineeritud ning pigem oli uus üllitis lähemal olemusest Transformerite filmidele kui omanäolisemale esimesele osale sarjast. Märulistseenid olid muidugi kihvtid ning kaasahaaravad, kuid taust jäi mannetuks. Peategelase ja noore tüdruku sõprus oli armas, kuid üldine tegelaste alakasutatus (peategelase kamraadid, välja arvatud Scott Eastwoodi karakter) või siis ülekasutatus (Hiina tädi), mõjusid läbimõtlematult ja koomiliselt. Ka kesksed konfliktid süžees ning tegelaste vahel mõjusid võltside ja kujutusvõime vaestena. Vint keerati üle minu kannatuse piiri kurikaela kohalt -- see oli suhteliselt rõve ja täielik tohuvabaohu. Mingi hetk paistis, et tegu on isegi kergelt komöödiaga. Tundsin end pärast kino nagu pangetäie neoonse kližeekokteiliga ülevalatud. Teisalt, nagu alkoholiga kipub olema, siis kui jood on lõbus, kaineks saamine on aga natuke valus. Sama efekt oli antud filmil.

--------------------------------------------

Pealkiri: Pilvelõhkuja

Originaalpealkiri: Skycraper

Režissöör: Rawson Marshall Thurber
Näitlejad: Dwayne Johnson, Neve Campbell, Pablo Schreiber, Chin Han

Žanr: Märul

Kestus: 1h 43 min
Esilinastus: 13.07.2018

Nähtud: 07.08.2018

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

No see film rikkus vist kõiki loodusseadusi mida võimalik. Aga olgem ausad, ma ei oodanudki sellest niiväga autentset füüsika, mehaanika, bioloogia jne õppetundi. Oli loogikaauke, oli absurdseid momente, oli idiootseid osasid, sai pööritatu silmi, kuid sai ka kaasa elatud, pinget tuntud ja musklimehe ning tema pere n-ö põnevat seiklust nauditud. Ma ei saanud siit filmist mitte kui midagi juurde, samas ei võtnud ta mult ka midagi ära, isegi mitte aega. Lollused kompenseeriti vingete hävingukaadritega pilvelõhkujast ning napakate demonstratsioonidega kangelaslikkusest. Tegu on kergelt unustatava märulilinateosega, mida vaadata oli vinge.

------------------------------------------

Pealkiri: Ocean's Eight

Originaalpealkiri: Oceani 8

Režissöör: Gary Ross
Näitlejad: Sandra Bullock, Cate Blanchett, Anne Hathaway, Helena Bonham Carter, Richard Armitage, Rihanna, Sarah Paulson, Mindy Kaling

Žanr: Komöödia, krimi

Kestus: 1h 50 min
Esilinastus: 15.06.2018

Nähtud: 16.06.2018

Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt

Närvekõditav ja puäntiderohke krimikomöödia -- seda, kahjuks, vajalikus doosis antud film küll ei olnud. Ma ei tundud kordagi pinget, õhinat või ohooo-momente. Okei, võib-olla korra või kaks, kuid selline skoor on nõnda kõrgekaliibrilisele linateosele lubamatu. Nähtu oli järgi numbreid luitunud, mugav ja originaalsusvaene üllitis, mille eemärk oli tuua kokku ports erisuguseid coole näitlejannasid, et näidata kui coolid nad ühes ülicoolis filmis on -- filmis, kus varasemates osades domineerisid mehed. Tundus ärategemisena.

Linateos ei üllatanud. Oli selge, et naised tõmbavad oma plaaniga inimestel tagumikud lohku, nende ette koperdab üks-kaks ootamatust ning lõpus on mõningad suuremad käänakud süžees -- ma ei tundud grammigi ärevust kogu ettevõtmise suhtes, ma teadsin, et kõik laabub, mis tegi nähtu äärmiselt igavaks ja kaasahaaramatuks. Et sellist tüüpi film edukalt toimiks, vajab ta tõsiseltvõetavat ohufaktorit peategelaste plaanide kohal, kasvõi imeväikest. Mida aga ei olnud, seda ei olnud. Või oli asi lihtsalt minus -- kes teab.

Tegelasi oli ohtralt ning selle tulemusena jäid paljud karakterisügavuse arendamisest ilma. Igal ühel neist oli oma funktsioon ning suuresti sinna tasandile nad jäidki, lisades neile vaid paar konkreetset iseärasust ja taustadetaili. Sandra Bullock on haruldaselt sümpaatne naine ning ta ei saa mulle kunagi mitte meeldida, sama ka siin filmis. Kuigi mulle seekord ei meeldinud, et ta mulle meeldis. Cate Blanchett oli oma enamjaolt klassikaliste rollidega võrreldes seekord olemuselt punkilikult väljapaistev ja laheda chicki olekuga. Anne Hathaway oli super enesekeskse, kõrge enesehinnanguga ja tähelepanu vajava staarikesena -- parima etteaste tegi kahtlemata just tema. Mainitud üksikud positiivsed ja ülejäänud adekvaatsed esitused ei päästnud aga tervet filmi, mis jäi laisaks ja lahjaks.

---------------------------------------------

Pealkiri: Solo: Tähesõdade lugu

Originaalpealkiri: Solo. A Star Wars Story

Režissöör: Ron Howard
Näitlejad: Alden Ehrenreich, Emilia Clarke, Woody Harrelson, Paul Bettany, Thandie Newton, Donald Glover, Warwick Davis

Žanr: Seiklus, fantaasia

Kestus: 2h 15 min
Esilinastus: 25.05.2018

Nähtud: 25.05.2018

Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt

Minu jaoks oli juba eelmine originaalsele Tähesõdade saagale külge poogitud jäsememutant, "Rogue One", täielik rahalüpsi produkt, mida tõesti vaja ei olnud ja mis väga juurde ka midagi ei andud. Ma ei oodanud aga, et kiikamine armastatud Han Solo nooruspõlve võiks veel mõttetum olla ning jätta mulje kui veel ahnemast rahakraapivast haltuurast. Sellel filmil ei olnud väärtust, see ei küündinud ligilähedalegi tuntud tegelaste väärilisele loole ning üleüldse aitas see kaasa sarja brändi langemisele. 

Tegelased olid tuimad, iseloomult õhukesed ja ilma igasuguse värvita. Isegi Han oli ilmetu ja ebahuvitav. Alden Ehrenreichil lihtsalt puudus kübegi karismat, et tegelast adekvaatselt välja mängida. Samas, ei olnud ta nii hull kui eeldasin. Kurb, sest näitleja on mulle paljudes eelnevates rollides sümpatiseerinud. Tegelase nn esimene armastus oli Hanist kraadi võrra isegi intrigeerivam, iseäranis lõpupoole, kuid siiski, Emilia Clarke ei ole just karaktereid elavalt esitada oskav näitlejanna. Chewie oli muidugi muhe ja mõnus karvakera, aga teda on keeruline ära rikkuda. Iseäranis meeldis mulle Hani ja Chewie esimene kohtumine. "Tippsaavutuseks" oli Jar Jar Binksi mantlipärija leidmine: L3-37. Ma ei tahtnud filmilt muud, vaid et see tüütus lõpuks vait jääks. Lisaks, "Vee puudutus-elik" liin roboti ja Lando vahel ajas mind ootamatusest silmi punnitama. Ka alati lahe Lando oli selline pooletoobine, oli nagu piisav ja samas ei olnud. Ülejäänud tegelased ununesid kohe kui nad kaadris ei olnud. Meeldiv, kuid ootamatu üllatus oli ühe juba varasemalt tuttava näo tagasitulek filmi lõpus. Kahjuks, ei päästnud see puänt tervikut.