kolmapäev, 24. aprill 2019

Mida teha? Kuhu minna? (4) Valimised 1992 ja minigolf

Tervitus!

Mõned tegevused kuhu oma aega loovutada!

Näitus: Sündmusnäitus "Vali parem minevik!"
Kus: Ajaloomuuseum
Aadress: Maarjamäe lossis, Pirita tee 56, Tallinn
Näitus avatud: 01.02-02.06.2019
Hind: 9.58 eurot (ekskursioon näitusel) - pileteid saab osta Piletilevist

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Olin 1992. aastal suhteliselt väike ning minust läksid esimesed taasvabanenud Eesti valimised täiesti mööda. Mäletan seiku Rock Summerilt, kus emaga käisin, mäletan krooni tulekut ja järjekorras raha vahetuse ootamist -- mäletan Nõukogude aja lõppu ja värske Eesti algust. Mõhkugi aga tule kuidagi midagi meelde valimistest. Et veidi nostalgitseda ja seda musta auku mu lapsepõlvemälestustes täita, sai sõbrannaga võetud ette meie esimene sündmusnäitus. Näitust saab külastada ainult ekskursioonide raames, mis toimuvad laupäeviti ja pühapäeviti ning mille kestus on orienteeruvalt 1 tund ja 15 minutit.

Kogunetakse väljas, kassa maja juures, kus ekskursioonijuht loob õhkkonna astumaks mõnikümmend aastat ajas tagasi. Küsitakse küsimusi, mida inimesed mäletavad selleset perioodist ning naised saavad kätte punased nelgid -- mis võib siis olla veel Nõukogude nostalgilisem kui need lilleõied? Tuletatakse meelde putkade (oh, putkandus, kuidas ma kohe melanhoolseks muutun!) ees järjekorras seismist ning, jõudnud emotsionaalselt õigele ajaloolisele sagedusele, liigutakse hoonesse sisse. Proloog jätkub omajagu ka sees. Tuletatakse meelde esimesi Eesti missivalimisi ning toimub n-ö talongimäng kohalikus "poes". Lõpuks siseneti valmismaailma ruumidesse, kus avanes pilt aastasse 1992. Soojenduseks sai räägitud ka Eesti kroonist (no küll oli meil kaunis raha!) ja Rock Summerist -- kaks teist tähtsat sündmust sel aasta. Siis läks valmiskampaania lahti. Tutvustati kõiki võitlusesse asunud parteisid. Olin sillas! Kuidas ma ei olnud neist geniaalsetest naerugeneraatoritest midagi varem kuulnud? Loodusseaduse partei, Õigusevastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond, erakond Halastus, ja -- täiesti võrratu -- Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased! Ma ei olnud teadlikki, et Eestist oleks võinud kuningriik saada! Ja nad said päris soliidse arvu hääli. Hämmastav!


pilt valiparemminevik.ee kodulehelt
Ruumi olid surutud kuulus Isamaa kampaaniabuss, mis oli seest hubane ning soodustas omal ajal kindlasti kamraadilikku keskkonda ja seda muheda stiiliga. Ma ei kujutaks küll ette, et tänapäeval mõni poliitik end sellise muheda sõiduriistaga "alandaks". Nüüd ikka Mersud pepude all ja max kaks ego ühes sõidukis. Jagatuna kahte gruppi, said mehed ja naised mängida valimisloosungite mängu, kus eraldatud esimene osa lausest tuli paari panna selle teise poolega magnetseinale. Minu lemmikud fraasid olid: "Telefon igasse tallu, igasse külla oma kaitse!", "Eesti taas mereriigiks!", "Austagem vanureid!" ja "Miinimumpalk ja alimendid maksuvabaks!" Loomulikult, sai räägitud ka presidendi valimistest, kus võidutses Lennart Meri, kuid kus oli päris värvikas seltskond, nagu näiteks, Lagle Parek ja, must hobune, Rein Taagepera. Mulle väga meeldisid vanaaegsed kineskoop telerid ruumides, mida sai nuppu vajutades tööle panna, ning kust esitati lühiklippe Rasmus Kaljulaidi esituses, Riigikogu saalis olles, erinevatest teemadest näitusel. Seda kõike värvikalt, vürtsikalt ja vaimukalt. Nautisin neid videosid väga!

Jõudnud punkti, kus osalejad said ise enda hääle anda, oli oma kümneks minutiks vaikus. Kuna 1992. valimised olid juba minevik, siis külastajad said anda soove Eestile tulevikuks. Nagu valimistele omane, sai soovisedelid pandud kitsa avaga kasti. Soojad mõtted kirja pandud, oli aeg avalikustada valmistulemused. Liiguti edasi eraldi ruumi, kus asetsesid kõik 101 võitjat seinal vastavalt parteile. Märkimisväärse ülekaaluga seljatas teised Isamaa valimisliit. Liikuvamaks illustratsiooniks taas lahe video, et toimunut koloriidsemalt lahti seletada. Põhiekskursioon oligi selleks korraks läbi, kuid meie giid viis meid ka püsinäitusele "Minu vaba riik", mida olen juba ammu plaaninud külastada, aga ei ole veel jõudnud. Seal tutvustas giid põgusalt, mis sai pärast valimisi edasi ja, näiteks, sai näha Lennart Mere legendaarset valget ülikonda, mis väidetavalt Soome turult ostetud.

Kokkuvõttes, kihvt tagasivaade neile, kes kogesid seda 1992. aasta mürglit, ja asjalik ajalootund neile, keda sel ajal veel ei olnud. Videod oli muhedad, giid oli tore ja, kuigi mitte midagi fenomenaalset, pakkus näitus väärt pärastlõunat!

-------------------------------------------------

Asutus: Elamusgolf - City Jungle
Asukoht: Vabaduse väljak 9, Tallinn
Piletihinnad: Leiab siit

pilt elamusgolf.eu kodulehelt
Vast oma 20 aastat tagasi sai sõbrannaga Toilas nalja pärast proovitud minigolfi, kuigi see on ala, mis minus erilisi emotsioone ei tekita ja pigem tuima spordialana näib. Mäletan, et palli auku saada oli keerulisem kui algselt võiks arvata ning huvipisikuga see kogemus mind ei nakatanud. Kui sõbrannale sünnipäevaks Elamusgolfi kinkekaardi ostsin, sattusin aga ise tema kaaslaseks ning taas sai golfimaailma varvast sisse kastetud. Etteruttavalt ütlen, et teine kogemus oli hulganisti meeldejäävam ning üleüldse meelepärasem.

Vabaduse väljaku all asub kahel korrusel 15 auguga minigolfiraja džungel. Iga rada neist on erineva raskusastmega, kuid eeldada, et nad liiguvad järjepidevalt kergemast raskemaks, päris eeldada ei maksa. Mis ühele on lihtne, on teisele keerukam. Seega, tundusid mulle mõned lõpupoole paiknevad augud hõlpsamini sihitavad kui alguses. Või oli selleks hetkeks juba mingi pädevus kehasse jõudnud ning arenesin koos raja tasemetega? Kes teab. Igatahes, nokitsemist jätkus kuskil tunnikeseks ning, üldiselt, vastavalt kodulehel olevale infole, läbitakse kõik rajad kuskil 1-1,5 tunni jooksul. Meil ka vedas, et väga palju teisi gruppe samal ajal rajal ei olnud, sest muidu oleks ilmselt liiga kitsaks jäänud. Paari välismaalastest grupiga sattusime samal ajal samasse staadiumisse küll, kuid erinevused kiirusel ning grupi suurusega (näiteks, meie kaks versus nende kuus), aitasid taas radadevahelisi ummistumisi harvendada. Kuigi kogu territoorium oli suhteliselt avar, ei tasu minna suure mängijate arvuga, sest endal lihtsalt on ebamugav kui keegi koguaeg ees kooberdab või kui liiga kaua peab enda löömiskorda ootama.

Kui esimestesse aukudesse edukalt palli sisse löömine käbedalt ei õnnestunud, otsustasime sõbrannaga, et ei tee mängust võistlust -- sest meil läks kohe sassi, kui mitu korda mööda läks -- vaid püüame lihtsalt palli auku saada. Kes tahavad võistlust teha, saavad paberi ja pliiatsi, kuhu siis kirjutada võistkonna osalised ja mitme löögiga pall igas rajas iga osalise poolt sisse saadi ning nendest arvudest selgub, kes oli grupis kõige osavam. Kel õige väiksem number, see on võidumees. Kuigi eelnev golfi mängimise oskus ei ole rajale astumisel vajalik, siis mööda külgi see maha ei jookse. Mul polnud aimugi, milline peab olema palli löömise poos, kuidas hoida keppi, kuidas sihtida või üldse, mida ma teen. Seega, võisin päris koomiline välja näha, sest ainuke, mis minu mängus golfiga ühist oli, oli kepp ja eesmärk saada pall auku. Samas, 15 auguga rajal õpib ja areneb kiiresti ning ega kõiki radu ei peagi perfektselt lõpetama. Lõbus võiks ju olla! Ning seda meil oli!


pilt elamusgolf.eu kodulehelt
Ruum ise oli suur ja lai ning rajad paigutusid sinna kompaktselt, kuid ikkagi eraldiseisvalt. Rajad, heas mõttes, ei valgunud üheks kokku ja, teisalt, heas mõttes, just valgusid üheks kokku. Sujuvalt sai liigutud ühest palliaugust järgmise juurde. Palju oli rohelist, looduse matkimist ning igasugu džungli elemente. Näiteks, alla kukkunud lennuk, koobaste moodi ruumid, purskkaev, metsaelanike hütt, eksootiliste kaladega akvaarium, jne. Ruum oli ka suhteliselt sume ja puudus erk valgus, mis taas võimendas ohtlikus metsas olemise tunnet. Palli auku saamiseks oli kord vaja pall saada kõrgustest üles, siis ringjalt liikuma, siis õigel ajal mööda liikuvatest palli takistavatest plaatidest, lennuki liikuvast propellerist, sisse august seinas, mille ees koguaeg midagi takistavat liikus, jne. Takistusi oli ohtralt. Oli nutikaid viise kuidas palli ja kuhu lüüa ning kuhu see sealt omakorda edasi veeres. Üllatusi sai oodata ka iga kord kui pall auku saadi, kas mingi hääl tuli, kas midagi vilkus, kas midagi liikus -- lahe!

Vast ei ole elamus midagi erilist neile, kes pikemalt minigolfi praktiseerinud või neile, kes on palli auku veeretamisel niisamagi osavad. Ma ei ütleks, et ma nii pea uuesti tahaksin antud rajale või üldse minigolfi mängida. Esiteks, ei ole see just minu tüüpi ala ning, teiseks, mu oskused olid ikka nii nigelad, et pigem tuleb jääda omade liistude juurde. Lustakas, aktiivne ja vaheldust pakkuv meelelahutus kuskil tunnikeseks oli see aga kohe kindlasti!


kolmapäev, 10. aprill 2019

Külastus ja etendus: Tbilisi - Gruusia ja "Georgia - The Musical"

Tervitus!

Töö viis mind seekord eestlaste saatusekaaslastest suurte sõprade grusiinide juurde, nende võluvas pealinnas Tbilisis. Oli november ning naiivsena eeldasin, et veidigi lõuna poole liikudes tuleb ka päike välja ja saan nautida soojust, sinist taevast ja valgust, millest Tallinnas meeletult puudust tundsin. Moraal sellest loost on aga, et ei ole lõunas see ilm midagi säravam. Iga päev sadas, taevas oli pidevalt pilves, värvigammas domineerisid hall, tumehall ja helehall. Päikesest polnud kõpsugi. Mõtlesin algul, et noh, vähemalt ei ole nii sombune kui kodus, kuid nädala jooksul mil ära olin, tundus mulle, et Tbilisis oli isegi veits viletsam. Muru pole kunagi rohelisem teisel poole aeda!

Kuigi olin õnnetu, et ilmastikuolud olid üpris nadid, siis nädal ise oli tegelikult väga lahe ning töö kõrvalt sain näha, nautida ja külastada mitmeid vahvaid aspekte ja kohti, mida Gruusial pakkuda. Näiteks, jubedad ummikud, millede sarnast ei ole ma oma reiside jooksul kordagi kohanud, isegi mitte Kairos. Riigid aitavad üksteist igast teemadel, seega teen ettepaneku saata sinna liiklusspetsialiste, sest mitte ainult ei olnud teedel liikluskultuuri ja teekaaslaste, kas teiste autode või isegi jalakäijate, austamist ollagi, vaid teede süsteem ise oli jabur. N-ö pudelikaelu, kus mitu rida viivad kokku üheks või kaheks oli naeruväärselt palju. Tehku kasvõi bussiread, sest tillukest tükki marsruudist sai pilgeni täis bussis olles läbitud terve igaviku.

pilt inyourpocket.com kodulehelt
Aga, nali naljaks. Tbilisi oli osati nõukaaegselt tuttav, osati eksootiliselt võõras ning osati hubaselt kodune. Linnaosa, kus tööga seoses suuresti aega veetsin, tuletas mulle tugevalt meelde Nõukogude aegset stiili ja hõngust, olles päevinäinud ning kohe kohe unustumas ja värske pealetungi alla vajumas. Keskuse vanalinna igast kübemest õhkas ajalugu, kultuuri ning Gruusia olemust. Iseäranis meeldisid mulle omanäolised rõdud, mida võis kõiksugu variatsioonidena ringi vaadates pea igas silmanurgas näha. Eestlastele mõjuvad tihti mäed, või isegi künkad, vaimustavalt ning mulle pakkus kesklinna paiknemine mäestiku nõkku, kust voolas läbi jõgi, tõelist ahhetamise efekti. Ümberringsete kõrgendike peal asuvad kindlused (nt Narikala kindlus), ehitised ja tornid olid kirsiks tordil. Meie grupil oli ka suurepärane kohalik giid, kes meile põhivaatamisväärsusi tutvustas, milledest eriti meeldejäävad olid modernne Rahu sild, maa-alune läbikäik, mis oli üks suur pood, kirik kus oli nende varandus -- pühak Nino juustest ja viinamarjaokstest rist, köisraudtee, kauni esifassaadiga avalik saun, kus kunagi käinud ka Puškin, Anchiskhati basiilika -- nägi välja kui kohe kokku kukkumas aga see tegi selle eriliseks ja ehedaks, Vabaduse väljak, nukuteatri lip-lipi peal, lap-lapi peal kellaga torn, jne. Kuna Gruusiat peetakse veini kodumaaks ning veini jälgi on välja kaevatud potikildudel leitud vanemaid kui kuskil mujal maailmas, siis on grusiinid väga uhked selle fakti üle. Seda illustreeris ka n-ö väike vanamees, ehk muhe skulptuur traditsionaalsest toosti tegijast (nimega otsetõlkes "tamada"). Lisaks rääkis giid põnevaid lugusid kohalikust ajaloost, kultuurist, huvitavatest detailidest, jne. Nt grusiinidel on täitsa ainulaadne tähestik ning on neid, kes usuvad, et just nende tähestikku on vaja tunda, et pärast Viimset päeva taevasse saada. Kahjuks, läks üpris kiiresti pimedaks ning kesklinna mastaapsust sai ainult põgusalt silmaga näha ja nauditud.

pilt museum.ge kodulehelt
Külastatud sai ka Gruusia Rahvusmuuseumi, millest tooksin välja kolm aspekti -- rohkem lihtsalt ei jõudnud seal aega veeta. Esiteks, rikkalik väljapanek Gruusia aardeid läbi aegade, iidsetest aegadest alates. Tegu on ju geograafilistel põhjustel ning maavarade poolest rikka maaga, mida illustreeris ideaalselt ohtralt kullast, väärismetallidest ja vääriskividest ehteid, kaunistusi ning nipsasjakesi. Tegu on ikkagi maaga, kuhu Kreeka kangelane Iason legendides Kuldvillakut otsima läks ning, kus tema tee kuningatütre Medeaga ristus. See on ikka hämmastav mida ajaloos on valmis nikerdatud ning mis kõiksugu võtteid kasutatud. Äärmiselt põnev oli näha kuidas stiil ajas muutus, mida ja kuidas ehiti ning kuidas teiste riikide ja rahvaste mõjutused Gruusiasse erinevate esemetena jälje jätsid. Suur, avar ja valge ruum täis hindamatuid aardeid. Seda näitust saatis meie grupil ka muuseumi giid, kes oli üks krapsakas ja väljapeetud vana daam, kuid kes oli suurepärase inglise keele ja põneva jutuga.

Teisena toon välja väljapanekud kohalike riiete näitamiseks -- mood läbi aegade. Gruusia meeste rahvariided tunnen vist igalt poolt ära. Eriti need padrunitaskud. Välja oli pandud rohkelt näiteid riietest Gruusia ajaloost. Kolmandana jäi emotsionaalse ja valuliku eksibitsioonina meelde ülevaade Gruusia kurvast ja pingelisest lähiajaloost koos Gruusia sõjaga, II Maailmasõja sündmustega, Nõukogude Liiduga, jne. Kohalik grupikaaslane rääkis eriti vahetult, mis riigis toimus ja ka praegu toimub, olukorras, kus nt Abhaasia küsimus on ikka veel poliitiliselt delikaatne. Kuna meie grupis oli tšehhe, poolakaid, leedulasi, jne, siis tundsime solidaarsust ja eriti teravalt saatusekaaslasest riigi läbielamistele kaasa. Kokkuvõttes, oli muuseum põhjalik, täis ülipõnevaid väljapanekuid ning külluslik nii ajaloos, kultuuris, kunstis ning õhustikus -- mulle igatahes avaldas nähtu muljet.

pilt agenda.ge kodulehelt; Jvari
Üks päev sai veedetud väljasõidul Tbilisist eemal. Näed mäed! Need mäed! Need mäed! Minu silmis oli kohaliku looduse iseärasused ikkagi nii eksootilised ja kihvtid, et siiani võtab sõnatuks. Eriti maagiliselt võrratu oli Jvari klooster, mis on üks riigi tähtsamaid pühapaiku ning, mis usutakse, et ehitati juba 6. sajandil. Iseäraline ja eriline on ta nii arhidektuurilt -- ülimalt minimalistlik ja tagasihoidlik -- kui asukohalt -- mäe otsas, serva peal, vaatega alla nõkku, kus avaneb imeline silmapiir -- jõed, rohelus, ümberringsed mäed ja asulad. Viimane on ka üks populaarsemaid Gruusia turundusfotode asupaiku. Koht ja vaade nagu kuskilt ajaloolisest filmist -- maalimine taust ning paiknemine otsekui maa ja taeva vahele. Külastasime ka Svetitskhoveli katedraali, mis, tõdesin, oli oma õhkkonnalt, olemuselt, arhidektuurilt ning mõjust ikka nii erinev kirikutest, mida Euroopas külastanud olen. Kirik on ehitatud 11. sajandil ning sellega seostatakse mitmeid legende. Näiteks, usutakse, et see on püha ehitis mille alla on maetud Jeesuse rüü, mida too kandis kui ta risti löödi. Samuti, on katedraali maetud paljud Gruusia kuningad. Lisaks, efektsele hoonele endale, oli ümberringi laialt jalutamisruumi, mille jooksul sai katedraali imetleda väljastpoolt. Ohtralt leidus sel igast põnevaid detaile.

pilt lonelyplanet.com kodulehelt; Svetitskhoveli
Viimane külastuspaik väljasõidu päeval oli veinivilla Chateau Mukhrani. Pika ajalooga ja Gruusia riigile tähtis paik. Esiteks, oli meil väga lahe kohalik veinivilla giid, Dimitri, mehise hääle ja musklimehe välimusega veiniekspert. Teiseks, väga lahe oli näha otsekui lõpmatuna näivates rivides vaate ja metallist konteinereid täis valmivat veini. Kolmandaks, Dimitri rääkis igast põnevaid fakte, mida ma ei teadnud ning tegi meile kolme veini degusteerimise erinevate juustudega. Tunnistan ausalt, ma ei tea veinidest mitte mõhkugi ja ei oska neid väga nautida ka -- alkohol on alkohol. See ei taksitanud mind kodustele ja sõpradele osta kokku oma 5 pudelit veini ning uhke ja suure pudeli chachatVäga põnev oli veinile lisaks kuulda ka kohalikust kangemast alkoholist, chachast. Seda tehakse viinamarja ülejääkidest ning, väidetavalt, ei tekita see pohmelli. Ehk siis, kes soovib juua, aga ei soovi füüsilisi tagajärgi järgmine hommik, siis chacha pidavat olema just see õige valik! 


Kaks tähelepanekut Gruusia reisilt veel:

- Saabudes öösel pelgasin, et kui hullult mul ikka tagumikku takso sõidu eest lohku tõmmatakse. Lennujaamast välja tulles olid rivistatud  n-ö ametlikud taksod ja siis kamp vanamehi, kes püüdsid võõraid konksu otsa saada. Jäin ühe sellise viimasega rääkima ja, kui aus olla, olin kurnatud pikast reisist ja tahtsin lihtsalt hotelli. Loomulikult sain vanamehega kiiresti jutu peale, sest oskan veidi vene keelt ja olen Eestist. See, et olen Eestist meeldis talle väga ja kohe oli vadinat, kuidas me ikka sarnase saatusega ja kuidas me Balti riikides ikka nii kaugele jõudnud. Telefoniga kutsuti kohale enda n-ö "takso" koos juhiga, või siis mina nimetaks parsaks, ja minek. Vanamees jäi ise järgmisi sõitjaid õngitsema. Kuna mulle varasemalt öeldi, et sõit turistile on kuskil 80 lari, siis olin rahul oma enne sõitu kokkulepitud 50 lariga. Kuigi kohalikud ütlesid, et max 25 lari on täitsa piisavalt. Aga, noh, oligi oodata, et turiste tõmmatakse -- olin sellega arvestanud. Olin ka eriti õnnelik hiljem, kui kuulsin, et mitmed mu kaaslased, kes ka lennukiga tulid maksid legaalse takso eest oma 80+ lari. Seda peab küll nentima, et kui tšekki makse eest ei soovi, on takso kõvasti odavam. Kui tahad tšekki, pannakse juurde ka maksud ja summa kasvab märkimisväärselt. Muide, väga hästi ja üli üli üli odav oli ka Uber. Kokkuvõttes aga nagu Eesti taksondus 90ndatel -- nostalgia missugune!

- Mis värk on neil nende öiste lendudega? Peaaegu võimatu oli leida lendu, mis ei saabuks Tbilisisse kellaaegade 01.00 kuni 06.00 vahel öösel/hommikul. Pea kõik lennud, sihiga Gruusia pealinn, maabusid öötundidel: Lufthansa, Air Baltic, LOT, jne. Lahkusid lennud samuti enne kukke, kuid see ei ole ju väga haruldane. Inimlikuim variant oli Turkish Airlines'i lend, kus olin sunnitud 7 tundi veetma Istanbulis ja sihtkohta jõudsin öösel kell 03.00. Hotellis sain pea padjale panna paariks tunniks ja siis juba 09.00ks töökohtumistele. Nalja sai aga tagasisõidul, kui juhtus see, millega ei ole mul varem kokkupuudet -- ja mida ma ei soovi kellelegi -- , nimelt, oli lennujaama jõudes mu lend tühistatud. Ma ei lähe detailidesse, kuid ütlen nii palju, et jõudsin koju vaid paar tundi hiljem originaalist, sest ostsin pileti LOTi lennule. Olin väsinud ja tahtsin lihtsalt koju. Huvitav kogemus oli kuidas piletit sai osta ainult sularahas, ning kohalikus valuutas, larides, -- päris 900 lari mul enam niisama taskust võtta ei olnud. Põhimõtteliselt, jooksin maratoni, sest LOTi check-in sulgemine oli 10 minuti pärast. Olen siiani üliõnnelik, et LOT lend oli just minemas, kui mu lend tühistati, ning mul õnnestus sinna koht saada -- üpris mõistliku hinna eest muide, mille mulle hea Salva Kindlustus hiljem kompenseeris (Turkishi lennud jäid kõik ära ja seda ilma pärast -- jäi vaid segaseks ilma pärast kus, sest Tbilisist läksid teised firmad tavapäraselt ning isegi üks Istanbuli, kuhu olin suunduma Turkishiga).

Ja nüüd põhi tõmbenumbri juurde! 

Ühel õhtul viidi meid vaatama muusikali, mis väga "originaalse" pealkirjaga: "Georgia - The Musical". Etteruttavalt, nagu mu Tšehhi kolleeg ütles, poleks ta kunagi arvanud, et naudib muusikali, kus tegelased ei tee põhimõtteliselt midagi muud kui rüüpavad veini ja ütlevad tooste ning vahepeal siis tantsivad ja laulavad. Oligi kõik! Süžee oli äärmiselt lihtne: Prantsusmaalt päris neiu armub Gruusia poissi ning viimane viib kallima esimest korda enda kodumaale pere ja sugulastega kohtuma. Need siis rääkisid oma kultuurist, riigist ja ajaloost ning tegid ühe suure laua taga pidevalt erinevaid tooste. Ilmselgelt, oli etenduse üks põhi sihtgrupp turistid ja välismaalased Tbilisis.

pilt musical.ge kodulehelt
Grusiinid on oma kultuuri üle väga uhked ning nad ei varjanudki seda: "We are proud of our history, culture and tradition, so if we don't shout about it, who will?". Enda üle ei peljatud aga üldse nalja heita, mis tegi grusiinid, etenduse ja tegelased sümpaatseks. Näiteks, sai Julie'le ka peatselt villanud sellest pidevast söömisest: "I really can't eat any more food!!!". Siis tunnistati, et kui pikemalt riiki jääda, siis "Soon, you will only see food on food on food." Nädalase külastuse ühel õhtul viidi meid ka traditsionaalsesse Gruusia restorani, kus oli vist oma 15 käiku ja mina ning mu kaaslased lihtsalt ägasid. Mingi hetk muutus juba koomiliseks, et kas tuleb veel üks käik? Ja alati tuli! Kuni lõpuks, mu üks lemmikuid, šašlõkk viimasena, mulle sisse ei mahtunud. Aga etenduse juurde tagasi. Veel heideti nalja ülipablavate ja erutuvate emade ja naiste üle, kui on teada, et poeg toob neiu majja. Need ülierutunud mega kiirusel vestlused ja emotsioonide välja elamised olid tõesti humoorikad ning ma täitsa usun, et, isegi kui üle võlli, siis nii neil reageeritaksegi. Mamma Maro oli eriti krapsakas.

Peale armastajapaari oli etenduse keskpunktiks tegelane Dimitri, kes oli n-ö jutustaja rollis ja kontaktiks publiku ning laval toimuva vahel. Ta oli osa etendusest ja peresõber, kuid ka keegi, kes seletas publikule lahti, mis toimub, miks ja igast muid huvitavaid fakte. Samuti, oli ta "tamada" rollis, kes on siis toostimeister. Näiteks, rääkis ta lahti klassikalised seitse Gruusia toosti, millest üks on, näiteks, armastusele ja üks elule. Mees oli muhe ja lahe ning rääkis suurepärast inglise keelt -- toreda kohaliku aktsendiga, muidugi. Publikut ei kaasanud ta ainult nendega suhtlemiseks ja neile toimuvat seletamaks, vaid ta pakkus lahkelt ka päris veini vaatajatele esimesest reast. Eraldi rääkis ta nelja vaatajaga ning küsis kust nad tulevad. Siis andis ta neile anuma veiniga, mida siis terve esimene rida jagas ja igaüks lonksu võttis, kes soovis. Mehe käest klõmaka sai venelane, tšehh, ukrainlane ja poolakas. Selle valguses rääkis Dimitri, et grusiinid on väga külalislahked ja neile meeldib eriti kaugeid külalisi võõrustada, mida nad illustreerisid tõsiasjaga, et nende kesklinnas on mošee, sünagoog ja kirik rahumeelselt koos eksisteerimas. Kõik sõbrad on teretulnud!

pilt musical.gee kodulehelt
Nagu mainitud, katkestasid toostide tegemist laulu- ja tantsunumbrid. Olgem ausad, need laulud, hämmastavalt kauni mitmehäälse harmoniseerumisega, olid ikka kananahka ihule võtvad küll. Koorilaul "You are the Vineyard" oli eriti imeline. Õnneks olid lava üleval inglise keelsed subtiitrid, et lauludest saaks aru ning dialoog oleks paremini jälgitav. Enamasti laulsid erinevaid palasid mehed. Lisaks, sai tegelane Julie mõned lauluviisid esitatud ja seda siis prantsuse keeles. Gruusia tants on omaette vaatamisväärsus. See on ikka vinge kui kiirelt nende jalad käivad. Nad hüppavad, liigutavad välkkiirusel enda sirgeid jalgu mööda maad ette ja taha, krapsavad mööda lava ringi -- ja ei ole üldse näha, et see neid võhmale võtaks! Ka vanemad mehed liikusid nagu noored kitsed! Naised olid aga uskumatud, sest liikusid käbedalt ja ekstra väikeste sammudega nii, et ümbritsevat kleiti jalad ei puudutanudki. Esitati traditsionaalseid pulmatantse kui ka kintouri (üks kohalik tantsuliik) kui kõike muud. Tõesti, omapärane, värvikas ja kihvt!

Kokkuvõttes, oli etendus ülimalt lihtsakoeline, peaaegu, et klassikalise sisu tühi ning natuke lääge -- abieluettepanek tõi mus esile suhkru üledoosi -- , kuid samas, äärmiselt sümpaatne, ehe ja siiras. Ning väga Gruusialik!

P.S. Miks ma enda tehtud fotosid ei kastuda? Lihtne! Mu mobiilifotokas tegi jubedaid pilte.

Visit Georgia!



teisipäev, 2. aprill 2019

Teater: "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad"

Tervitus!

Seekord ettevalmistuseks teatri suvehooajaks!

Pealkiri: Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad
Teater: Linnateater
Lavastaja: Diana Leesalu
Näitlejad: Priit Pius, Sandra Uusberg, Allan Noormets, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Alo Kõrve, Epp Eespäev, Margus Tabor, Andres Raag, Mart Toome, Helen Männik, Aksel Ojari (külalisena), Oliver-Marcus Reimann (külalisena), EMTA lavakunsti osakonna üliõpilased Simo Andre Kadastu, Maria Liive, Lena Barbara Luhse, Maarja Johanna Mägi, Mihkel Kohava, Ken Rüütel ning Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid Elis Järvsoo, Kristi Kimmel, Karmel Naudre, Maria Paiste, Elise Pottmann, Mariann Tammaru, Marion Tammet, Rainer Elhi, Stefan Hein, Mihkel Kuusk, Mathias-Einari Leedo, Valdek Ott, Ruuben-Joosua Palu, Miika Pihlak ja Elar Vahter
Kestus: 3h 20 min
Esietendus: 16.06.2018
Millal nähtud: 29.06.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
"Ivo ei tule enam siia, Ivol on täna laulatus", "Minu laegas, minu kübar, minu mõõk! Minu pruut ootab mind!", "Matsid jäävad matsideks!", "Oled sa tont või inimene?!", "Siim on kloostri taga metsas" -- mitte ühtegi neist eestlaste keelde ja meelde sööbinud tsitaatides ei kõlanud uues Linnateatri suveetenduses. Ehk siis, need, kes plaaniksid minna antud tükki vaatama, et muuseas, tuntud dialoogi näitlejatega kaasa rääkida, saavad pettumise osaliseks. Etendus põhineb Eduard Bornhöhe samanimelisel jutustusel mitte filmil, millede vahel on omajagu erinevusi. Näiteks, puudus kirjateoses filmi pealkirjas figureeriv "viimne reliikvia". Kui see tõsiasi nüüd kedagi eemale peletas, siis lohutan sellega, et üksikud legendaarsed tsitaadid ikka kõlasid. Kui Kaspar Velberg tõi esile lause "Mitu korda ma pean ühte ja sama meest tapma?!", siis oli publikust kuulda saginat ning vaikset juubeldamist. Loomulikult, on etenduses ka muudki millepärast tavapärasesse Linnateatri piletite võitlusesse asuda, kui seos armastatud filmiversiooniga. Oli aga ka aspekte, mis kokkuvõttes, ei lasknud nähtul küündida lähedalegi legendaarsele tasandile, kus peesitab ikooniline film.

Välietendused on lahedad – värske õhk, elutruum keskkond ja ilmastikuolude "võlud" ning lotomäng nende heldusega. Pean mainima, et minu külastuse ajal ei olnud taeva seisud just ideaalsed ning üks hetk hakkas päris usinalt vihma sadama. Mitte just padukat, aga märjaks said nii publik kui näitlejad. Mis mulle aga tohutult meeldis, oli, et kui juba tükk ette võetud, siis ei heitunud ei publik ega trupp. Vaatajatel oli lihtsam end vee ja külma eest fliiside ja vihmamantlitega kaitsta. Esinejatel aga ei olnud võimalust peitu pugeda. Kuid näitlejad, nagu nende amet viitab, näitlesid nii nagu vihma ei olekski. Intensiivseim pahvakas langes lembestseenide juures, kus Agnes ja Gabriel koos reisisid, üksteisse armusid ning oma tunnetele vaba voli andsid. Seal märjas liivas vast väga meeldiv n-ö magada vist ei olnud. Minu respekt paarile! Priit Piusi improvisatsioon Gabrielina, viidates dialoogis ja žestiga vihmale, oli kümnesse, sobis konteksti ideaalselt ja oli mõnusalt ekstra vaimukas.

Kahjuks, või õnneks, ei saa üle ega ümber etenduse võrdlemisest filmiga, mis on visuaalselt, verbaalselt ja süžeeliselt nii mällu sööbinud. Mõlemal, loomulikult, oma head ja vead, eriti kui võtta kolmandaks mängu veel originaallugu. Positiivsena näidendis, võrreldes linateosega, tooksin välja teatud süžeeliinide loogilisema, selgema ja informatiivsema välja joonistumise. Näiteks, Gabrieli ja Ivo ühisosa, ehk siis, nende lapsepõlv ja minevik koos. Ning teiste tegelastevaheliste suhete lahti seletamist. Näiteks, Gabrieli pere, ajalugu ja taust. Mind alati hämmastas lapsepõlves filmiga seoses, et miks Gabrieli kõik vürstiks kutsusid. Film seda teemat ei lahanud, aga raamatust lähtudes, sai mees ühe monoloogiga kogu oma perekonna saladused tükis lagedale tuua. Koheselt oli tervikpakett palju haaravam ning täisvääruslikum, mainimata mõistlikum. Tegelasest, tema käitumisest, rollist ja motivatsioonist sai palju enam sotti. Filmis jäi Gabriel liiga salapäraseks ning tema eesmärgid ähmaseks, näidendis muutus tegelane palju kolmemõõtmelisemaks oma olemuses, sest infoaugud said täidetud.

Raamat kirjutati ajal kui pugeda oli vaja Venemaale ning seda lembust peegeldab agaralt ka näidend. Iseäranis, muutes positiivse kuvandiga reaalse isiku ajaloost, Ivo Schenkenbergi, pahalaseks ning rivaaliks üllale ja eeskujulikule, "Olen-Rootsi-kuningas", Gabrielile. Loo kontekstis on nende kahe vaheline konflikt ja vaenulik vennasuhe aga kõige intrigeerivam aspekt. Ivo annab värvi ja särtsu suhteliselt üksluisele ning tsipa igavale Gabrielile, kel nagu ei olekski iseloomuvigu. Gabriel aga annab Ivole põhjust näidata enda tumedat poolt. Etendusse oli kaasatud ka kolmas vend, kes kuigi, lõppkokkuvõttes, kasutu, aga siiski sujuv vahelüli kisklevate meeste vahel oli. Kui täitsa aus olla, siis oleksin hea meelega Agnese süžeest üldse välja jätnud ja keskseks paigutanud hoopis Ivo ja Gabrieli ning nende jagelemise -- see oleks igatahes kaasahaaravama etenduse garanteerinud. Kaspar Velberg oli üllatavalt intensiivne ja musta- ja hallivarjulise iseloomuga Ivo ning, Gabriel, punapõskne õilis kangelane. Nendevahelist sädet oli enam tunda kui Gabrieli ja Agnese vahel. Üks suhe elas, teine hingitses. Siin ma ei paneks süüd isegi armastajapaari näitlejatele, pigem on viga karakterites.

Ma olen tegelikult jõhker -- jah, jõhker -- taoliste vastandid-tõmbuvad armulugude fänn, kuid pean tõdema, et asi toimiks, on vaja tegelasi, kes on värvikad. Või vähemalt üks peab natuke enam koloriidsem olema. Asjaliku loo tarvis ei saa fookuses olla pesuehtsad klassikalised klišeed. Gabrieli rolliks on olla kangelasliku kangelase etalon, seega, Agnes, oleks võinud olla rohkem kui kaunitar, keda kõik tahavad, kes peab muudkui põgenema ja keda peab koguaeg päästma. Kahjuks, ei tasu oodata midagi erakordset õhukesest originaalmaterjalist või tegelastele ettekirjutatud kuvanditest tol ajal. Rollipiirid olid nagu nad olid. Filmis see tõsiasi mind väga ei häirinud ning film on muutunud ka puutumatuks. Näidendis aga oli paari üksluisus veidi igav. Suudan andestada tõmbe naise ja mehe vahel esimesest silmapilgust, jäägitult armumise vaid paari päeva möödudes -- mis kõik aitab kaasa kaheldava väärtusega lembeloole -- kuid ma ei suuda andestada ühetoonilisi peategelasi.

Kuigi Sandra Uusberg, Agnesena, oli minu silmis just nagu Agnes peaks olema, nii välimuselt kui olemuselt, mis oli küll asjalik, kuid veidi ettenähtav näitlejanna valik, siis Priit Pius oli kindlalt viimaste variantide hulgas, keda ootasin näha Gabrielina, kui kuulsin, et lugu lavale jõuab ning trupp ei olnud veel koos. Eeldasin mõnda vanemat ja mehelikumat näitlejat ning seda kübemegi soovita meest maha kanda, sest Priit Pius on pigem poisilik, sarmikas ja riukalik noormees, kui tõsine, asjalik ja mehelik vabamees Gabriel -- lähtudes viimase tüüpkuvandist. Selline tegelase imidžile vastu rääkiv rolli täitmise valik osutus aga boonuseks, sest lõhkus eelpoolmainitud klišeed sellest, milline Gabriel peaks olema ja tegi tegelase põnevamaks. Käesolev versioon karakterist oli krapsakam, nooruslikum ja energilisem, kui filmist meelde klammerduv arusaam tegelasest. Igati kiiduväärt, kui siis ootamatu, valik konkreetseks peategelaseks!

Kui juba näitlejatest rääkida, siis on mitmeid keda esile tuua. Agnese isa, Allan Noormetsa kehastuses, oli suurepäraselt imposantne ja, teisalt, üks tola. Alo Kõrvet, legendaarse tola, junkur Hans von Risbiterina, oli lust vaadata -- mees suutis olla pesueht koomiline hädapätakas. Indrek Ojari, kaksikrollis, oli kord väärikas junkur ja siis tolast kõrtsmik. Viime suutis oma karate stseeniga publikust hulgaliselt naeru välja pigistada, kuid minu jaoks oli see samm liiga palju. Ja liiga pikk. Ja liiga fookust sujuvalt keskselt süžeelt eemale tõmbav -- natuke odav huumor. Etenduses tuli ette omajagu tolasid. Vastupidiselt, oli Siim, Andres Raagi kehastuses, seekord üllatavalt asjalik. Ikka tola, kuid ju siis eelmainitud trumpasid ta selles vallas üle. Neile meestele vastukaaluks oli Epp Eespäev, Pirita kloostri abdissina, kalk, kalkuleeriv ja kättemaksuhimuline naine, kelle halba nimekirja ei tahaks küll sattuda. Mulle meeldis kuidas Agnese ja tema abdissist tädi seos igati loogiliselt ja huvitavalt süžeesse põimiti. Taaskord oli filmis toimunu arusaadavam, sest näidendis toodi esile taustaseosed tegelaste vahel.

Õnnestunud oli toetava keskkonna loomine vastavalt süžee vajadustele, kuhu õuelava ideaalselt passis. Tegu on ju seiklusega ning kõige paremini seikleb ikka lageda taeva all, mitte kuskil kitsas uberikus. Etenduse kujundus, liikumine ning ümbruskonna kasutamine loo eesmärkidel oli nutikas, dünaamiline ja kohati oli näidend otsekui publiku keskel. Mulle meeldis lava ette istutatud lillede peenar, lavaaugu hoonete ja ehitiste arukas ning ökonoomne kasutamine ning eelnevatega eri paikade loomine etenduses. Näiteks, oli kihvt mässajate rünnak uhkele peole, kus peoruumid olid kõrvalmaja toad ning akendest karjusid külalised ja lasti autentsuse tekitamiseks suitsu. Ohtralt tuli ette ka kaskadörilikke trikke, nagu näiteks, Agnese põgenemine, eelnevalt mainitud peolt, nööril end alla lastes kõrvalt maja aknast lavale. Ja, muidugi, leidus rohkelt uljaid mõõgavõitlusi! Loo kulminatsiooniks olev Agnese päästeoperatsioon ja Pirita kloostri põlemine oli kõrvasti dramaatilisem kui filmis. Esiteks, tuleefektid ja lavakujunduse lahendused olid vinged. Teisalt, tegelaste vahelised vastasseisud ja üksteise leidmised mõjusid intensiivsemalt ja terviklikumalt kui linateoses. 

Kui nüüd tagasi süžeele tulla, siis kuigi film oli efektsem ja, on iseenesest mõistetavam, et ta on enam mällu sööbinud, klappis minuga enam etenduse lähenemine loole. Tulemus oli lihtsalt ladusam ja ühtsem -- puudusid süžeeaugud ja konarlikkus. Samas, ma ei oska seda väga seletada, kuid avastasin end pärast näidendi nägemist vähem vaimustuses kui oleksin lootnud. Olin igati valmis nähtut jumaldama, kuid mida aeg edasi, seda vähem meeletut muljet mulle tükk valmistab. Kuidagi kuiv oli ja ma ei oska seda kuidagi paremini lahti seletada. Tegu on suurepärase suvetükiga, mis vajutab just õigeid nostalgianuppe ja on ka ilma filmi nägemata tore romantiline ajalooline seiklus, kuid midagi jäi puudu. Kas selles puudusjäägis on osati süüdi film või mitte, see jääb müstikaks. Nauditav suvenäidend oli ta igatahes!