Tere!
Veel üks tore Kultuuridessandi raames toimunud etendus Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengitelt.
Pealkiri: Pööriöö
Teater: Viljandi Kultuuriakadeemia/Teater Must Kast/Kultuuridessant 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Lavastaja: Jaanika Tammaru
Valguskujundus: Jari Matsi
Video: Kerttu Kruusla
Osades: Birgit Landberg, Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Märt Koik, Kristjan Lüüs, Martin Aulis, Kerttu Kruusla, Jari Matsi
Kestvus: 1 tund 40 minutit ilma vaheajata
Esietendus: 2014
Millal nähtud: 09.05.2015
Minu hinnang: 5/5
Kui inimene eksib teise vastu, siis tasakaalu võib tagasi saada mitut moodi. Võib vabandust paluda.
Võib rahaga kahju hüvitada.
Võib küla poolt keretäie ära kannatada.
Võib üritada varjata ja unustada... ja siis teisel pool eluteed kannatada.
Aga kui eksimus, mis pole tehtud halval eesmärgil, on pöördumatu:
selline, mida rahaga kuidagi ei korva.
Või mida vabandamine paremaks ei tee -
siis saadetakse sind Hiide oma pattu tasa teenima!
Pööriöö on muusikaline sõnalavastus või sõnaline muusikalavastus (valige ise, kumba eelistate, äge oli ta vaatamata sellele, ükskõik, kuidas seda siis kutsuda), mis viis vaataja tagasi muinasaega, kus elavad Ahun, Viher, Hüüp, Virp, Eba ja loomulikult ka Vanapagan ja Hiieemand ja libahundid ja virvatuled ja kindlasti ka veel tondid, kratid ja haldjad (keda küll etenduses otseselt polnud, aga keda oli päris lihtne elava fantaasiaga inimesel etendusele juurde kujutada).
Lugu algab sellest, kuidas Viher, Hüüp ja Ahun on Hiieemanda poolt karistuseks hiide tööle saadetud. Poistel on patud hingel ja ega Hiieemanda eest pääsu pole! Või siiski on? Metsatulekahju avab hiieväravad ja Viher, Hüüp, Ahun ja selleks hetkeks nendega ühinenud Virp plagavad seitsme tuule poole, lootes, et Hiieemanda karistused jäävad saamata. Ühiselt teele asunud, saavad nendest leigarid, kes liiguvad kõrtsist kõrtsi, et leiba teenida. Oma teekonnal kohtuvad nad ravitseja ja nõiaks tembeldatud ja metsa elama põgenenud Ebaga, kes peale selle, et ta on üks kaunilt laulev kaunishing, suudab ka inimesi tervendada.
Kui nüüd rääkida kaasaegsetes mõistetes, siis on tegemist ühe pärimusliku lustliku muusikalise road-trip'iga, kus muusikud liiguvad ühest kohast teise põgenedes oma saatuse eest kuni see nad, nagu elus ikka, ükskord kinni nabib. Ja kõik see toimub muinasajas.
Mis mulle meeldis?
Esimese asjana, mis mulle koheselt pähe tuleb, on lavastuse muusika. Suurepäraselt esitatud, fantastiliste vokaalidega lauldud pärimusmuusika lood olid head. Olgu siinkohal ka öeldud, et muusikat ei lastud helisalvestise näol, vaid tegemist oli elava muusikaga. Laval olid kitarrid, trumm, viiul ja muidugi ei saa nimetamata jätta ka parmupille. Mulle meeldivad näitlejad, kes ühtaegu on andekad nii näideldes kui ka lauldes.
Tükis oli väga palju nauditavat ja tõsiselt valju häälega naerma panevat huumorit! Tekst ja dialoogid ja ka kehakeel ja miimika olid arutult koomilised. Näiteks, kui arutati, mida "poistebändile" nimeks panna, siis esimene versioon leigarite nimest oli "Ahun ja kolm parmu" kuna Ahun on ainuke, kes ka muud pilli peale parmupilli oskas mängida. Nimeks sai veelgi tabavam "Hellad hiielised"!
Ma nautisin ka kasutatud videolahendusi, mida näidati lavatagusel suurel linal ja mis muutus sünkroonis lavastuse sisuga. Kui lavastuses käis jutt seentest, mida Virp oli endale metsas olles sisse manustanud, siis näidati ekraanil mitte ainult metsasalus kasvavaid seeni, aga need muutusid aina värvilisemaks ja kaunimaks vastavalt sellele, kuidas Virp neid kirjeldas. Või siis kui hiis põlema läks, oli linal näha leegitsevat suur tulekahju, mille eest siis poisid laval põgenesid. Väga head lahendused!
Ma ei saa mainimata ka jätta näitlejaid. Trupp oli ühtlaselt tugev, olgu siis tegemist lavalise liikumise, tekstilise esitluse või laulmisega, aga minu lemmikuks kujunes Märt Koik ja tema tegelane Hüüp, kes lihtsalt oli nii nunnu! Erakordselt hea miimika ja kehakeele ja lavalise liikumisega andis ta oma tegelasele ilmekust, huumorit ja totakust. Ta jättis sellise heatahtliku ja sümpaatse totu mulje, kellele oli ilmvõimatu mitte kaasa elada. Veel tahaks esile tuua Birgit Landbergi ja tema Ebat. Siiras, vahetu ja väga seksika lauluhäälega - no lihtsalt ei saa temast ei üle ega ümber. Nagu öeldud, kõik näitlejad tegid väga hea esituse ja kogu trupi tase oli kõrge. Nii kena on kogeda, et meile on peale kasvamas tugev põlvkond väga andekaid näitlejaid! Kiitus lavastajale suurepärase töö eest!
Lemmiktsitaat: "Üks kana, kaks kana, kolm kana, neli kana, viis kana, kuus kana, seitse kana."
Lemmikstseen: Kuna terve lavastus oli minu arvates originaalselt tehtud ja lahendatud, siis ma ei oskagi sel korral ühtegi konkreetset stseeni välja tuua, küll aga meeldis mulle väga, kuidas tegelased ennast ja oma lugusid ükshaaval rambivalguses tutvustasid.
Kokkuvõttes:
Tõsiselt hea ja originaalne lavastus! Hea tuju peale etendust garanteeritud!
Veel üks tore Kultuuridessandi raames toimunud etendus Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengitelt.
Pealkiri: PööriööTeater: Viljandi Kultuuriakadeemia/Teater Must Kast/Kultuuridessant 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Lavastaja: Jaanika Tammaru
Valguskujundus: Jari Matsi
Video: Kerttu Kruusla
Osades: Birgit Landberg, Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Märt Koik, Kristjan Lüüs, Martin Aulis, Kerttu Kruusla, Jari Matsi
Kestvus: 1 tund 40 minutit ilma vaheajata
Esietendus: 2014
Millal nähtud: 09.05.2015
Minu hinnang: 5/5
Kui inimene eksib teise vastu, siis tasakaalu võib tagasi saada mitut moodi. Võib vabandust paluda.
Võib rahaga kahju hüvitada.
Võib küla poolt keretäie ära kannatada.
Võib üritada varjata ja unustada... ja siis teisel pool eluteed kannatada.
Aga kui eksimus, mis pole tehtud halval eesmärgil, on pöördumatu:
selline, mida rahaga kuidagi ei korva.
Või mida vabandamine paremaks ei tee -
siis saadetakse sind Hiide oma pattu tasa teenima!
Pööriöö on muusikaline sõnalavastus või sõnaline muusikalavastus (valige ise, kumba eelistate, äge oli ta vaatamata sellele, ükskõik, kuidas seda siis kutsuda), mis viis vaataja tagasi muinasaega, kus elavad Ahun, Viher, Hüüp, Virp, Eba ja loomulikult ka Vanapagan ja Hiieemand ja libahundid ja virvatuled ja kindlasti ka veel tondid, kratid ja haldjad (keda küll etenduses otseselt polnud, aga keda oli päris lihtne elava fantaasiaga inimesel etendusele juurde kujutada).
Lugu algab sellest, kuidas Viher, Hüüp ja Ahun on Hiieemanda poolt karistuseks hiide tööle saadetud. Poistel on patud hingel ja ega Hiieemanda eest pääsu pole! Või siiski on? Metsatulekahju avab hiieväravad ja Viher, Hüüp, Ahun ja selleks hetkeks nendega ühinenud Virp plagavad seitsme tuule poole, lootes, et Hiieemanda karistused jäävad saamata. Ühiselt teele asunud, saavad nendest leigarid, kes liiguvad kõrtsist kõrtsi, et leiba teenida. Oma teekonnal kohtuvad nad ravitseja ja nõiaks tembeldatud ja metsa elama põgenenud Ebaga, kes peale selle, et ta on üks kaunilt laulev kaunishing, suudab ka inimesi tervendada.
Kui nüüd rääkida kaasaegsetes mõistetes, siis on tegemist ühe pärimusliku lustliku muusikalise road-trip'iga, kus muusikud liiguvad ühest kohast teise põgenedes oma saatuse eest kuni see nad, nagu elus ikka, ükskord kinni nabib. Ja kõik see toimub muinasajas.
Mis mulle meeldis?
Esimese asjana, mis mulle koheselt pähe tuleb, on lavastuse muusika. Suurepäraselt esitatud, fantastiliste vokaalidega lauldud pärimusmuusika lood olid head. Olgu siinkohal ka öeldud, et muusikat ei lastud helisalvestise näol, vaid tegemist oli elava muusikaga. Laval olid kitarrid, trumm, viiul ja muidugi ei saa nimetamata jätta ka parmupille. Mulle meeldivad näitlejad, kes ühtaegu on andekad nii näideldes kui ka lauldes.
Tükis oli väga palju nauditavat ja tõsiselt valju häälega naerma panevat huumorit! Tekst ja dialoogid ja ka kehakeel ja miimika olid arutult koomilised. Näiteks, kui arutati, mida "poistebändile" nimeks panna, siis esimene versioon leigarite nimest oli "Ahun ja kolm parmu" kuna Ahun on ainuke, kes ka muud pilli peale parmupilli oskas mängida. Nimeks sai veelgi tabavam "Hellad hiielised"!
Ma nautisin ka kasutatud videolahendusi, mida näidati lavatagusel suurel linal ja mis muutus sünkroonis lavastuse sisuga. Kui lavastuses käis jutt seentest, mida Virp oli endale metsas olles sisse manustanud, siis näidati ekraanil mitte ainult metsasalus kasvavaid seeni, aga need muutusid aina värvilisemaks ja kaunimaks vastavalt sellele, kuidas Virp neid kirjeldas. Või siis kui hiis põlema läks, oli linal näha leegitsevat suur tulekahju, mille eest siis poisid laval põgenesid. Väga head lahendused!
Ma ei saa mainimata ka jätta näitlejaid. Trupp oli ühtlaselt tugev, olgu siis tegemist lavalise liikumise, tekstilise esitluse või laulmisega, aga minu lemmikuks kujunes Märt Koik ja tema tegelane Hüüp, kes lihtsalt oli nii nunnu! Erakordselt hea miimika ja kehakeele ja lavalise liikumisega andis ta oma tegelasele ilmekust, huumorit ja totakust. Ta jättis sellise heatahtliku ja sümpaatse totu mulje, kellele oli ilmvõimatu mitte kaasa elada. Veel tahaks esile tuua Birgit Landbergi ja tema Ebat. Siiras, vahetu ja väga seksika lauluhäälega - no lihtsalt ei saa temast ei üle ega ümber. Nagu öeldud, kõik näitlejad tegid väga hea esituse ja kogu trupi tase oli kõrge. Nii kena on kogeda, et meile on peale kasvamas tugev põlvkond väga andekaid näitlejaid! Kiitus lavastajale suurepärase töö eest!
Lemmiktsitaat: "Üks kana, kaks kana, kolm kana, neli kana, viis kana, kuus kana, seitse kana."
Lemmikstseen: Kuna terve lavastus oli minu arvates originaalselt tehtud ja lahendatud, siis ma ei oskagi sel korral ühtegi konkreetset stseeni välja tuua, küll aga meeldis mulle väga, kuidas tegelased ennast ja oma lugusid ükshaaval rambivalguses tutvustasid.
Kokkuvõttes:
Tõsiselt hea ja originaalne lavastus! Hea tuju peale etendust garanteeritud!
