pühapäev, 28. mai 2017

Kino: "Hing anumas", "Salaagent" ja "Operatsioon "Antropoid""

Tervitus!

Ja veel põgusad ülevaated filmimaailmast!

Pealkiri: Hing anumas
Originaalpealkiri: Ghost in the Shell
Režissöör: Rupert Sanders
Näitlejad: Scarlett Johansson, Juliette Binoche, Michael Pitt, Pilou Asbaek, Takeshi Kitano, Rila Fukushima
Žanr: Sci-fi, action
Kestus: 1h 47 min
Kinodes alates: 07.04.2017
Nähtud: 06.04.2017
Minu hinnang: 2.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Olen anime ja manga imelise maailmaga üpris kursis. Eksin sinna isegi vahetevahel ära, kuid "Ghost in the Shell" on üks lugu millest ma ei tea midagi ja mis mind niiväga ei paelu ka. Kuna tunnen kohustust anime live-action ekraniseeringud ikkagi toetuse mõttes alati ära näha, siis taaskord leidsin end kinost. Kas aga originaal ongi oma aja ära elanud või ei suutnud antud versioon loo võlusid niivõrd erksalt esile tuua, jääb minu jaoks ebaselgeks. Üks on aga kindel, peale visuaalse paketi, võib sisu kohta öelda vaid: juba varem nähtud-tehtud.

Esimene sissejuhatav stseen, kus Scarlett Johanssoni tegelaskuju luuakse ja ta oma nähtamatu kostüümiga pahalaste hulgas puhta vuugi teeb ning kõhedalt kauneid geišasid notib, oli efektne ja tähelepanu naelutav avapauk. Edaspidi aga läks kõik allamäge, sest isegi loo kulminatsioon ei suutnud taasluua esimese madina mõju. Pigem oli lõpp tormakas ning sel hetkel oli nähtu mind juba niivõrd külmaks jätnud, et mul oli toimuvast ükskõik. Ja ega tegijad enam vaeva ka näinud, sest kompotti visati kuidagi kohatu ämblikrobot ja ootamatud sidemed ootamatute tegelaste vahel, mis sel hetkel enam soovitud kujul sügavust ei lisanud. Olgem ausad, kui oleks puudunud värviline, futuristlik ja omapärane disain, siis oleks süžee tüüpiline B kategooria krimi sci-fi üllitis. Isegi n-ö puändid olid mõnevõrra varem etteaimatavad või siis ei olnud need piisavalt sidusad ja originaalsed, et terviklikumat ja intrigeerivamat süžee kulgemist luua.

Ma teen kahtlemata sellele kultusanimele ülekohut, kuid vähemalt filmiversioon ei suutnud mind aru saama panna selle vastu tuntavast entusiasmist. Enamus aspekte olid adekvaatselt esitatud ning kuigi Scarlet Johannoson oli peategelase rollis tsipa puine ja kohmakas, oli tema etteaste igati okei. Vaatamata sellele oli film kokkuvõttes kesine, äärmiselt kesine.



--------------------------------------------------

Pealkiri: Operatsioon "Antropoid"
Originaalpealkiri: Anthropoid
Režissöör: Sean Ellis
Näitlejad: Cillian Murphy, Jamie Dornan, Toby Jones, Charlotte Le Bon
Žanr: Ajalooline, biograafia, thriller
Kestus: 2h 00 min
Kinodes alates: 02.12.2016
Nähtud: 22.12.2016
Minu hinnang: 3.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Viimasel ajal olen end avastanud usinalt lugemast Teise maailmasõjaaegset tõsielukirjandust ning iseäranis ootan juulis kinno maanduvat Christopher Nolani "Dunkirki". "Antrophoid", küll tunduvalt väiksematasandilisem ja spetsiifilisem film nii sündmuse mastaabilt kui teostuselt, suutis aga realistlikult ja toimuvale kaasa elamist soodustavalt edasi anda seda erakordset sündmust tuhandete hulgast inimajaloo ühe jõledaima perioodi vältel. Film põhines tõsielul toimunul ning kaks peategelast, keda kehastasid Cillian Murphy ja Jamie Dornan, on siiani nii Tšehhis kui Slovakkias kangelased.

Suurem osa filmist keskendus planeerimisele. Londonist saadetud tšehh ja slovakk, koostöös peaaegu täienisti mahasurutud Tšehhoslovakkia vastupanuliikumisega, planeerisid kõrgeastmelise Natsi Saksamaa militaarjuhi atentaati. Komistuskohti oli rohkem kui stabiilseid faktoreid, kuid Jozef Gabčík ja Jan Kubiš olid oma missioonis piisavalt vankumatud. Malendite paika panemise kõrval said arendust ka meeste tegelaskujud ja seda just tänu kõrvalkarakteritele, kes andsid paarile kihte, iseloomu ja võimaldasid vaatajatega tihedamat kontakti luua. Inimsuhted, kübeke romantikat ja kamraadlus ühise vaenlase vastu olid selgelt ja tugevalt esindatud. Ei puudunud ka iseenesest mõistetavad hirmud, kahtlused ning nii moraalsed kui füüsilised tagasilöögid. Miinusena tooksin välja, et antud osa loost venis veidi pikaks ning sellest tulenevalt muutus nähtu mõnevõrra venivaks, üksluiskes ning võttis iseäranis pika proloogi mõõtmed. Samuti, kippus kogu operatsiooni käsitlemine filmis olema liialt lihtsustatud.

Viimane veerand filmist oli aga intensiivne ja tegevusrohke -- kuuliderahe oli tihe. Tagajärjed kõigile, nii kaudsetele kui otsestele, kaasosalistele olid aga brutaalsed. Operatsiooni osalised varjusid katedraali, kus ka viimane vastuhakk toimus. See oli ka seik, kus lugu tervenisti ellu ärkas ja oma pingelise ja muserdava reaalsusega mind pahviks lõi. Eelnev, veidi aegsaloomuline eelmäng päädis plahvatusliku kulminatsiooniga. Teadmata, kuidas lugu päriselus lõppes, hoidsin pöidlaid ja lootust viimaste minutiteni.



-------------------------------------------------

Pealkiri: Salaagent
Originaalpealkiri: Unlocked
Režissöör: Michael Apted
Näitlejad: Noomi Rapace, Orlando Bloom, Toni Collette, Michael Douglas, John Malkovich
Žanr: Thriller, action
Kestus: 1h 38 min
Kinodes alates: 05.05.2017
Nähtud: 06.05.2017
Minu hinnang: 2/5


pilt imdb.com kodulehelt
Hmmm, kui ma praegu mõtlen, et mis mulle antud filmist meelde jäi, siis jään vastuse võlgu, sest tegu on viimase aja ühe keskpäraseima ja kergesti unustatava linateosega mida ma näinud. Mitte miski ei tõusnud esile, midagi värsket ja uuenduslikku ma ei märganud, mingeid erilisi süžeekäike või karakterite esitamisi mulle meelde ei jäänud. Okei, võib-olla Orlando Bloom jäi silma selle poolest, et kehastas oma tavapärase hea kuti asemel kaheldava väärtusega jorssi. Tüüpiline krimi-thriller, kus peategelane satub eluohtlikusse konflikti, kus suur hulk inimelusid on mängus ja ei ole kindel, keda usaldada ja keda mitte. Kahtlustada tuleb kõiki ja nugade selga löömisi tule ette omajagu. Kõik variandid ja võtted olid aga juba varasemate žanrikaaslaste üllitustes ära katsetatud ning üllatusi ei olnud. Päris eepiliseks läbikukkumiseks ma seda aga ei nimetaks, kuid selle loomise eesmärki sean kahtluse alla küll. Miks on nii palju andekaid näitlejaid niivõrd eimidagiütlevas teoses? Kui aus olla siis ma ei oskagi midagi muud selle filmi kohta öelda. See on kõik.



kolmapäev, 24. mai 2017

Kino: "Palmid lumes", "Lubadus" ja "Puhkuse pantvangid"

Tervitus!

Seekord kiired ülevaated kinost!

Pealkiri: Palmid lumes
Originaalpealkiri: Palmeras en la nieve
Režissöör: Fernando González Molina
Näitlejad: Mario Casas, Adriana Ugarte, Macarena García
Žanr: Ajalooline, draama
Kestus: 2h 43 min
Nähtud: 08.04.2017
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma eeldan, et tegijad lootsid luua midagi eepilist, ajatut ja romantilist, kuid olgem ausad, seda ülilääget, ülituhmi ja ülipikka üllitist oli vähemalt minul suht vaevaline vaadata. Ei suutnud mus hoolivust ega huvi sütitada lausa piinarikkalt ühetahuliste ja klišeelike tegelaste ja imala ning püüdmispunnitusest näost punase süžee vastu ei grandioossed ja eksootilised võtteplatsid, intrigeeriv ajalooline kontekst, sündmuste põlvkondadevaheline ulatus ega keskne katsumusterohke armulugu.

Peategelane oli mehine, kuid õrnahingeline kompu ja naine oli vaevatud, kuid üllas kaunike -- nad oli koos väsitavalt ja tüütult üksluised. Samamoodi oli ka nende n-ö emotsioonidega üksteise vastu. Miks, kuidas, millal need tekkisid? Ei ole just põnev jälgida romanssi kahe papp-postri vahel. Tuntavalt oli puudus ehedast tundeküllusest ja elustavast draamast. Üldiselt, olin ka pidevalt segaduses tegelaste käitumise taga oleva loogika pärast, mis oli kohati nii olematu või ajuvaba, et vehkisin juba esimese pooltunni peal allaandmiseks valget lippu. Osa loost, mis toimus kaasajas oli kordades etem, kuid need seigad mõjusid liialt üürikestena.

Põhimõtteliselt, olid ideed ambitsioonikad ning kõikvõimalikud eepilise armuloo detailid visati kompotti ning mitmed tabasid ka märki, kuid kogu kooslus lihtsalt ei mõjunud nagu oodatud ning mul oli meeletult igav kinos pea kolm (!!!!!) tundi konutada. Olen ka teadatuntud kinopiripill, kuid vot see väidetav pisarakiskuja jättis mu silmad kuivaks ja pigem leidus neis unerähma. Hispaania üks 2016. aasta vaadatuimaid filme?! Väidetavalt samal tasemel kui "Tuulest viidud"?! Kohe kaugeltki mitte!



--------------------------------------------------

Pealkiri: Puhkuse pantvangid
Originaalpealkiri: Snatched
Režissöör: Jonathan Levine
Näitlejad: Amy Schumer, Goldie Hawn, Ike Barinholtz, Tom Bateman, Wanda Sykes, Joan Cusack
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 31 min
Kinodes alates: 19.05.2017
Nähtud: 20.05.2017
Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Lähen enamjaolt alati avatud ja hea meelega totakaid komöödiaid vaatama. Mõnikord tasuvad nad riski ära, teised korrad aga tunnen, et mind on paar tundi vaimselt ahistatud. Antud filmi puhul langes liisk viimasele – tegu ei olnud just suurema asja meeltlahutava napaka komöödiaga. Pigem visati päris potentsiaalsele kesksele ideele külge igasugu jama ning loodeti, et midagi jääb külge. Muidugi, igast uugabuugat kinni tõesti jäi, kuid kas need tükid ka asjalikud olid ning eesmärgist lähtudes toimisid, siis siinkohal ma siiralt kahtlen. Ehk siis, ei olnud tulemus just eriti vaimukas, pigem leidus lademetes piinlikku WC-huumorit, mis minul kahjuks õigeid nuppe ei vajutanud.

Amy Schumer ei ole oma repertuaariga kunagi minu silmis hiilanud ja oma pideva labase ning ajunapi chicki imagoga mõjus ta seekord juba lõikavalt tüütuna. Samuti, oli alati igihaljana näiv Goldie Hawn sedapuhku luitunud, väsinud ja värvitu. Kunagise ja tänapäeva komöödiagigandi loodetav oimetuks lööv kombo jäi saavutamata. Oleks siis vähemalt nalja saanud, jalaga-tagumikku või mitte, kuid nähtu ei pigistanud minust grammigi itsitust välja.

Kui ma praegu mõtlen, et kas mingigi eriti ere seik filmist meelde tuleb, siis kahjuks kujutan ette vaid stseeni kus Amy Schumeri tegelaskujul paelussi kõrist lihakäntsakaga välja meelitati ja siis välja tiriti. See oli ekstra rõvedalt jälk. Kõige muu osas on peas tühjus. Samas, positiivne on see, et pärast selle filmi nägemist tunduvad kõik muud vähegi kesised suvekomöödiad nagu meistriteosed. Ja, muidugi, Tom Bateman, kuigi jubedalt mannetus varvas-Hollywoodi-uksest-sisse-saamise rollis, oli silmailu pakkuvana karvaselt kompu. Sellest võib järeldada, et mulle on suhteliselt kerge meele järgi olla, kuid isegi nii madalat piiri ei suutnud see kotitäis puuksu ületada. 



-------------------------------------------------

Pealkiri: Lubadus
Originaalpealkiri: The Promise
Režissöör: Terry George
Näitlejad: Oscar Isaac, Charlotte Le Bon, Christian Bale
Žanr: Ajalooline, draama
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 19.05.2017
Nähtud: 20.05.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
See oleks võinud vägev olla. See oleks võinud võimas olla. See oleks võinud emotsionaalselt laastav ja samas ülendav olla. See oleks võinud olla kõike ja veel enamgi. Kahjuks, aga ei suutnud mind kaugeks ja umbmääraseks jäänud armukolmnurk kuidagi endaga kaasa elama tirida. Tulenevalt lähedase kontakti puudumisest peategelastega ning nadist fookuses olevast romansist, ei jaksanud mind lugu piisavalt käima kütta.

Ajalooliseks kontekstiks olev armeenlaste genotsiid türklaste poolt on kahtlemata traagiline kui ka kõnekas seik Esimese maailmasõjaaegsest olukorrast, mida film suhteliselt brutaalselt ja tagasi hoidmata demonstreeris. Käsitleda selle rahva õnnetut saatust laguneva Osmanite impeeriumi all ning selle ajaloo varjukülje päevavalgele toomine oli igati kiiduväärt ettevõtmine. Eriti arvestades vastuolusid selle toimumise tunnistamise osas Türgi poolt. Neid õudusi illustreerivad stseenid ja loodud rõhuv õhkkond oli realistlikult, kuid siiski maitsekalt esitatud. Visuaalselt ja kesksest teemast lähtudes oli kahtlemata tegu ajaloolise suureeposega. Ainuüksi see juba garanteeris, et film tegelikult õnnestus.

Lisades siia aga poolküpse armukolmnurga, siis nagu veeuputusest, said kahju ka kõik teised korterid majas (loe: süžeeliinid ja aspektid linateoses). Kaks osapoolt ei klappinud, sest üks oli niivõrd sügavalt mõjus ja trööstitu, teine aga lahja ning pealiskaudne. Rõhk oli aga viimasel, mis vähendas ülejäänu toimet. Arvestades ka näitlejate võimekust, oleks võidud enam keskenduda karakterite vormimisele ja detailsemale väljajoonistamisele, mitte kire-, omapärasuse- ja konfliktivabale lembeloole. Kolmik (ja üks hetk nelik) oli omavahel nii leplik, et nende isekeskis ringlemist oli ääretult igav jälgida. Ka süžee kippus vahetevahel koperdama. Ehk siis, teemavalik ja visuaalne teostus oli suurepärane, karakterite arendus ja kandev armuliin aga viletsad.


neljapäev, 4. mai 2017

Teater: "Kaheteistkümnes öö" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Seekord teatrist kinosaalis!

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Originaalpealkiri: Twelfth Night
Teater: London National Theatre (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 3h 30 min
Millal nähtud: 06.04.2017
Minu hinnang: 3/5


pilt superkinod.ee kodulehelt

No publikule see igatahes läks väga peale. Otseülekande teatrisaalis plaksutati pidevalt keset etendust, rõkati naerust ning särisev energia lava ja vaatajaskonna vahel on selgelt olemas. Ka kinosaalis tundus, et rahvale meeldis. Samas arvan, et minu kõrval olev üliagar vaataja oleks plaksutanud ja naerust huilanud isegi "Titanicut" vaadates siis kui laev upub. Sellele lisaks, on kriitiline vastukaja näidendile olnud üpris positiivne. Minu puhul oli aga pigem tegu ühe vähemõnnestunuma Shakespeare’i komöödiaga mida näinud. Seega, olen veidi segaduses ülistavatest reaktsioonidest. Väidetavalt on seda isegi kutsutud "Kaheteistkümnenda öö" parimaks eal lavaversiooniks?! Ma ei kavatsegi eitada, et sisse oli poogitud hiilgavaid etteasteid ja lahendusi, kuid minu poolt hinnatud aspektid logisesid nii mis vähe.

Tegu on ühe mulle meelepärasema Shakespeare’i komöödiaga, kus mu lemmikliiniks ikkagi kaksikud ning nende armuvõlud ja –valud. Minu suureks nördimuseks aga muutis käesolev produktsioon kõik tegevusjooned sekundaarseks Malvolio, või siis uue nimega Malvolia, kõrval. Fookus suunati igavaima, tüütuima ning mind alati külmaks jätvale tegelasele ning temale suunatud vingerpussile. Otse loomulikult, olen ma talle alati kaasa tundnud, kuna meeletu ebaõiglus, mis karakterile osaks sai on vastuvõetamatu pahatahtlik käitumine. Siin versioonis aga sai ta vähemalt tehniliselt oma ülekaaluga kõigile teistele koha kätte näidatud ja kättemaks õnnestus. Kätte maksti aga mulle, kui süütule pealtvaatajale. Näidendi juures kõiges (reklaamikampaania, jne), peale ametlikult pealkirja vahetamise, oli tegu Malvolia ümber keerleva etendusega. Oleks võidud siis juba astuda viimane lisasamm ning tüki nimi ära muuta, kas näiteks "Malvolia ja teised", "Vaese Malvolia kiusamine" või "Ülekohus, unistused ja puritaanlus – Malvolia". Kuigi tegelase ümbermängimine mehest naiseks oli päris leidlik lüke ja näidendi kontekstis täisa toimis, häiris mind, et naise tegemised varjasid muud süžeeliinid ning mõjusid väga pikaldaste ja rohkearvulistena võrreldes teiste teemadega.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Tamsin Greig Malvoliana oli aga vaieldamatult lausa geniaalne, kuid kuna tegelane oli mulle niivõrd ebahuvitav ning tema käekäigust väga sügavalt ei hooli, ei suutnud ma naise stseene niiväga nautida kui oleks soovinud. Enim kurvaks tegi mind, et paljud minule ühel või teisel põhjusel huvipakkuvad tegelased olid kui kohustuslikud kõrvalkarakterid, kellele ka kübeke aega visati, kuna ilma nendega poleks lugu ise terviklik. Oleks süžee võimaluse andnud, oleks vist kõik peale Malvolia ja tema tegutsemistele ülivajalikud tegelased eemaldatud. Mehe (loe: naise) originaalroll niivõrd prominentne küll eal ei olnud.

Tänu Malvolia tähtsustamisele ja rambivalgusesse paigutamisele, kaotas antud versioon ka hulgaliselt mõju ja tundeküllasust, mida originaalis tõid esile ja jagasid publikule teised tegelased ning nende üleelamised. Ehk siis, ei tundunud Viola ja Sebastiani taaskohtumine niivõrd emotsionaalse ja õnnerikas, mis minu silmis on alati olnud üks tüki haripunkte. Nemad ju kõik tegevused enda saabumisega käima lükkasid ning üksteise leidmisega kauni lõpu garanteerisid. Lisaks, suudeti intrigeeriv Antonio selles versioonis kogu tohuvabaohu sisse täitsa ära kaotada. Ma juba unustasin vahepeal, et ta eksisteerib. Mitmed suhted, mis mulle alati köitvad paistnud, kas haihtusid, õrnenesid või kaotasid võitluse Malvolia halaga võrreldes. Näiteks, Olivia-Viola, Viola-Orsino, Antonio-Sebastian. Rahvas aga muudkui plaksutas ja elas tuntavalt kaasa Malvolia stseenide ajal ning tundsin end kui teises dimensioonis, kus ma selle maailma toimimise kohta sottigi ei saa. Pean muidugi ütlema, et stseen kus Malvolia leidis kirja ja seda luges oli seekord näidendi tipphetk. Nii palju emotsioone nii vaoshoitud isikult ja nii humoorikalt ette kantud Tamsin Greigi poolt oli muidugi vaimustav. See eest, stseen kus ta ilmus välja lauldes kollastest sukkades ja harlekiini kostüümis oli liig ja mõjus labasena – seda rohkem kui seik vajas.

Armusegadus, kaksikud keskpunktis, tuletab mulle alati meelde "Suveöö unenäo" korralagedust, kus üks armastab teist, see aga esimest ei taha, teine armastab aga hoopis kolmandat, kuid viimane soovib aga hoopis esimest, jne. Mulle on alati aga veidi umbmääraseks jäänud tõsiasi, et kes lõpuseisus ikka keda tegelikult armastab. See ebakonkreetsus tuuakse siin näidendis aga eriti erksalt esile. Näiteks, tundus finaalis Olivia pilk lipsavat pigem Violale, kui viimase kaksikvennale, kellega naine abiellus, ning ka Orsino ajab õde-venda finaalis täitsa sassi ja musitab hoopis Sebastiani. Samuti oli iseäranis hallivärviline Sebastiani ja Antonio side. Selline lähenemine kinnistas minu varasemat arusaama grupi laialivalguvatest tunnetest ja mul oli hea meel, et seda külge puudutati.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Vaatamata mainitud ebaselgusele, olid Viola ja Orsino nagu alati, eriti nunnud koos – suhted mis algavad sõprusega on mulle alati meelepärased. Mees oli seekord arrogantsem, oma emotsioonidega avatum ning end maailma nabaks pidavale, kuid kohmakale teismelisele poisile sarnaselt sümpaatsem, kuid sellevõrra ka koomilisem kui tavapäraselt. Viola omakorda oli süütum, ehedam ja lihtsakoelisem. Kahjuks, kippusid teda aga teised iseäranis ülevoolavad tegelased lämmatama. Olivia ja Sebastiani suhe, mis kuigi omamoodi armas, on alati olnud veidi kaheldava väärtusega ning seekord väljendas mees naise ootamatut tähelepanu talle esimesel kohtumisel ideaalselt: pöörates näo publiku poole ning tehes suuga "WTF!" Aga eelneva juures, olgem ausad, oli neliku hulgast kõige enam keemiat hoopis Olivia ja Viola vahel. Kuigi, alati humoorikad, olid nende omavahelised stseenid sedapuhku eriti vaimukad. Olivia, oma põletava otsekohesuse ja pealetükkivusega ning Viola, alter egona Cesario, segaduses suurte silmadega põgeneva kitsekesena, oli tõesti mõnus kombinatsioon. Arvan aga, et pärast paari enamusi kohtumisi, ja eriti basseini seika, oleks Violal igati õigus esitada teisele lähenemiskeeld või ahistamissüüdistus.

Romantilisele patsahkamile oli lisatud ka omajagu tragöödiat, kurbust ja melanhooliat. Ning üleüldse on viimased selgelt tuntavad jooned kogu etenduses. Kõik tegelased otsivad midagi ja kannatavad mineviku või oleviku murede küüsis. Antud tükk aga võtab veidi lihtsameelsema suuna ja nähtu totakatooniline varjund pimestab näidendi tõsisemaid elemente. Oli seiku kus selline lähenemine õnnestus, nagu Orsino eriti entusiastlik "YES!" kui ta sai teada, et Viola on naine, kuid tehes mõndadest tegelastest täielikud tolvanid (nt. Festest sai suvaline mamuulja) ja keerates kõike ning kõiki mitmekümne kraadi võrra üle võlli, mulle grammigi ei meeldinud. Lisades siia minu silmis maitsetud, kahtlase retrojoone ja veidrate värvivalikutega kostüümid, näiteks oli Violal põhimõtteliselt seljas põlle-moodi kartulikott, siis eelnev kombinatsioonina tegi lõpp-produkti igatpidi odavamaks. Vähemalt oli ringlev lava kontekstiga sobivalt dünaamiline.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Sugu, mehe ja naise rollid ning nendevaheline liikuvus on alati olnud tüki keskpunktis. Võtame kasvõi Viola, keda originaalis, Shakespeare’i ajal, mängiti alati mehe poolt, kes siis tegelasena pidi mängima naist, kes teeskles, et on mees. See aga on vaid üks aspekt ning esiplaanil on ka tunded ja nende n-ö soopimedus. Antoniol on kiindumus Sebastiani vastu ning, tulenevalt Malvolio karakteri muutmisest mehest naiseks, tekkis ka tema emotsioonidel Olivia vastu juurde teine tahk. Üleüldse andsid uued muudatused juurde kihte ja vastuolulisi teemasid. Kui Malvolia rääkis Oliviaga abielus olekust, siis oli esmalt veider tõdeda, et tegu on näidendiga Elizabeth I aegadest. See küll rõhutas armastuse piirideta olemust ning mainitud soovoolavust, kuid kui midagi liialt toonitada, võib see mingi hetk ka negatiivselt mõjuda. Minu jaoks oli seekord selleks piiripunktiks gay bar, kus Antonio Sebastianiga kohtumise kokku leppis ning kus esines kohalik drag queen. Värvikas ja energiast pakatav stseen kahtlemata, kuid minule tundus sel etapil asi juba sunnituna ja üleliia sihipäralikuna.

Kokkuvõttes: Kuigi paisits, et antud versioonis mitmetel tegelastel pandi kruvid logisema, kiputi esile tõstma süžeeliine ning tegelasi, kes mulle ei sümpatiseerinud, samal ajal surudes nurkadesse teisi, võeti keskpunktis olevaid teemasid ning suruti neid eriti suurtes doosides vaatajal kurgust alla, on baas (näidend ise) ju tegelikult esmaklassiline. Õnneks, leidus seekord ka piisavalt värskeid ja nutikaid lahendusi!