Kuvatud on postitused sildiga Arvustus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Arvustus. Kuva kõik postitused

teisipäev, 28. november 2017

Kino: "Matilda"

Tervitus!

Topeltülevaade ühest kõmulisemast Vene filmist 2017!

Pealkiri: Matilda
Originaalpealkiri: Матильда
Režissöör: Aleksey Uchitel
Näitlejad: Danila Kozlovsky, Michalina Olszanska, Lars Eidinger, Luise Wolfram, Sergei Garmaš
Žanr: Ajalooline, romantika
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 27.10.2017
Nähtud: 04.11.2017
Liisi hinnang: 2/5
Inga hinnang: 2/5

Mis meile ei meeldinud?

pilt imdb.com kodulehelt
Liis:
Selle saavutuse eest pean aplausi tegema! Niivõrd intrigeerivast, suursugusest ja põnevate sündmustega ajaloolisest perioodist ja tegelastest punnitati välja ühedimensioonilised, sisutühjad ning kauged karakterid. Toimumistest sai aga tüüpilise seebiooperi selgroo ning ka emotsionaalne tase jäi samalaadseks. 

Kokkuvõttes, oli mul ükskõik kõigist osalistest ja nende tegemistest. Süžee oli pealiskaudne, lihtsustatud, emotsionaalse kaaluta, järjepidevuseta, veniv, puine, elutu -- ühesõnaga, mannetu.

Inga:
Pean tunnistama, et mu ootused filmile "Matilda" olid väga kõrged, sest vene kineastid teevad suurepäraseid eepilisi ajaloolisi filme. Kahjuks mu ootused ei täitunud, sest film ei tekitanud minus erilisi emotsioone ja pigem lugematul arvul küsimusi, millele vastuseid ei saanud. Mitte, et midagi oleks selles loos avatuks jäetud, aga ma lihtsalt ei saanud aru päris paljudest filmi aspektidest nii süžee puhul, näitlejatööde puhul kui ka tegelaskujude puhul. Kuna tegemist on konkreetsete ajalooliste isikutega, siis on filmi autorid arvatavasti proovinud teha lugu tõetruult, aga ta polnud üldse usutav, eriti Nkolai ja Matilda suhe, mis mõjus külmana. Mul ei tekkinud mingit sümpaatiat ei Nikolai, ei Matilda ega ka Aleksandra vastu.

Liis:
Isegi Edwardi ja Bella tunded kumasid enam läbi kui Matilda ja Nikolai väidetavalt palav armastus. Lisaks, isegi Edwardi ja Bella armastuse tekkimise taustas ja kulgemises oli enam loogikat ja usutavust kui selle n-ö suhte vahel, mida film eksponeeris. Ma ei saanud aru, MIKS nad üksteist armastasid. Ma ei uskunud sõnagi nende lembelubadustest ja mulle ei suudetud veenvalt maha müüa, et neid kahte, vähemalt filmis, ühevarjundilist ning tuima isikut, seob legendaarne armastus, mille pärast mees kaalus ka troonist loobumist. 

Mina nägin kahte teismelist, kelledest üks ei teadnud mida ta õige tahab ja ei soovinud vastutust, teine aga tahtis klammerduda unistuse ja kaitse pakkuja käe külge. Koos uskusid nad, et on armunud. Tegelikult aga oli nende vahel vaid kõige rohkem üksteise vastane praktiline vajadus, sealhulgas füüsilised rõõmud. Ja isegi seda arusaama saavutati pooletoobisena. Selle ülitähtsa keskse samba püstitamisel -- Matilda ja Nikolai suhe -- , film mitte ei koperdanud, vaid hävis täielikult. Veider oli ka Nikolai suhe oma tulevase naise Aleksandraga. Ajaloost on teada, et nad siiralt armastasid üksteist, kuid antud lugu tegi selle armastuse tulevase kujunemise äärmiselt ebaloogiliseks, sest nad kohe üldse ei paistnud klappivat. Iseenesest ei ole see aga kriitika, sest asi võis olla süžees, näitlejates või ei ole ka ebatavaline, kui kaks mitte sobivat inimest siiski üksteisesse kiinduda suudavad. Aleksandra puhul keskenduti ka tema kalduvusele igasugu selgeltnägemise võtetesse uskumisel, mida ta ka filmi põhjal Matilda peal kasutas.

Inga:
Minu kõige suuremaks probleemiks filmi juures oli see, et režissöör oli võtnud natuke liiga suure ampsu ja ei suutnud Nikolai ja Matilda lugu usutavaks teha.

Kui Nikolai ja Matilda reaalses elus kohtusid, oli Nikolai 21 aastat vana ja Matilda 17 ja nende suhe kestis natuke rohkem kui kolm aastat. Miks ma seda üldse mainin? Sellepärast, et näitlejad, kes Nikolaid ja Matildat kehastasid on reaalselt märksa vanemad. Lars Eidinger, kes mängis Nikolaid on 41-aastane ja Michalina Olszanska on 25 aastane.

Kummalgi, eriti Lars Eidingeril jäi puudu noore armastuse värskuse väljendamisest. Lars Eidinger on kahtlemata hea näitleja ja kindlasti ei olnud Matilda esimene naine, kelle läheduses Nikolai II oli viibinud, aga minu arvates ei suutnud Eidinger Nikolaid esitleda noore kirgliku armastajana, vaid pigem keskealise ja endast nooremasse naisesse armunud keskeakriisis mehena. Sellist, kellel on juba kuhjaga kogemusi ja kes on natuke väsinud, et etendada suurt ja õhkavat ja nooruslikku armumist ning kirge.Ta lihtsalt ei kandnud seda välja ja seetõttu ei suutnud ma ka ka nende suhtele kaasa elada. Ka ei suutnud Olszanska välja mängida ei võrgutavat noort naist ega ka ambitsioonikat tulevase tsaari esibaleriinist armukest. Mõlemad perspektiivid olid väga nõrgad mu arust. Luu oli, aga kontidel liha ei olnud.Kohe üldse ei olnud.

Ma arvan, et siin on süü ka süžeel ja sellel, et režissöör tahtis näidata nii Venemaa selleaegset ühiskonda koos teravate ajalooliste probleemidega, balletimaailma tagamaid ja veel kõike mida, selle asemel, et keskenduda ainult Matilda ja Nikolai ning hiljem Nikolai ja Alexandra suhtele. Lars Eidinger oli mu arvates kõikides stseenides, mis puudutasid Venema hetkeolukorda, poliitikat ja ühiskonda väga hea ja tõetruu ja loomulik, mis tegigi terve filmi ebaühtlaseks ja mitte just kõige meeldivamaks elamuseks.Lavastuse ja näitlejatööd olid ebaühtlased ja terviku tunnet filmist välja ei arenenud.

Peale selle ei mõista ma, miks ei valitud Nikolai rolli vene näitlejat. Venemaal on nii palju andekaid näitlejaid ja seetõttu on see mulle arusaamatu, et miks imporditi sisse saksa näitleja. Huvitav, kas vastutuse tõttu, mida selle rolli etendamine kaasa tõi? Et ei julgetud kasutada kohalikke näitlejaid?

Mis meile meeldis?

Liis:
Lossid, ekstravagantsed ruumid ja nende kujundus, kostüümid, ajaloolised esemed -- loo ajastu melu ning sära suudeti aga enam-vähem autentsena tunduva ja rohkelt silmailu pakkuvana kinoekraanile edasi tuua. Film nägi visuaalselt glamuurne ja kaunis välja. Samuti, meeldisid mulle balleti sisaldavad stseenid, kus tantsijad olid graatsilised ja sirendavad. Ka näitlejad olid vähemalt pealiskaudselt igati oma rollidesse sobivad. Puhtalt väljanägemise poolest ei annaks ma linateosele vaid 0 punkti.

Inga:
Kui näitlejatööde juurde tagasi tulle, siis oli ka väga häid rolle filmis. Mulle oli väga sümpaatne Luise Wolfram printsess Aleksandrana, kes vaatamata Matilda pingutusteleja Nikolai otsustusvõimetusele ei andnud alla ja võitles oma koha eest Nikolai südames ja kogu Venemaal. Muidugi, ühiskond oli tollal teistsugune ja ega ka Aleksandral valikuid palju ei olnud, sest kui juba otsus on tehtud, et temast peab saama Nikolai abikaasa, siis pidi see ka nii juhtuma. Tema roll pani mind mõtlema sellele, et lahe oleks tulevikus vaadata Nikolai ja Aleksandra elu ja selle traagilist lõppu, sest olid nad ju koos harmoonilises ja usklikus abielus kuni mahalaskmiseni. 

Mulle oli sümpaatne ka Danila Kozlovsky Vorotnsovina, kes tegi küll väikese, aga seeeest särava rolli. Ka vürst Andrei rollis olev Grigoriy Dobrygin oli hea ja võitis minu tähelepanu igas stseenis, kus ta osales.

Üldiselt öeldes, kõrvalrollide tegelased olid märksa mitmekihilisemad, põnevamad ja usutavamad kui peategelased, nii et filmi tugevus tugines suuresti nendele.

Filmi suureks plussiks oli muidugi ka selle maalilisus. Operaatoritöö oli super ja jättis sügava mulje. Nagu enne mainitud, siis oskavad vene kineastid teha eepilisi suurfilme ja ka selles osas ei pidanud ma pettuma. Fantastilised vaated nii paleedest, väljakutest, sisekujundusest, see kõik oli imelius. Tore oli filmis näha nii Mariinski teatrit, Uspenski katedraali, Talvepaleed, Hodõnka väljakut, Katariina paleed ja palju teisi olulisi ajaoloolisi kohti Peterburis ja Moskvas. Ka filmi kunstnikud ei olnud end tagasi hoidnud, sest kostüümidele oli väga palju panustatud. Imeilusad kleidid!

Kahjuks, ainult iluga seda filmi välja ei vedanud. Kui visuaalselt oli film tõesti kaunis, siis sisu oli minu arvates väga nõrk ja jättis mind täiesti külmaks Nikolai ja Matilda armuloo suhtes.

Lemmikstseen: 
Kõige muljetavaldavam stseen oli Hodõnka väljakul toimuv kroonimisjärgne episood, kus Nikolai ronib sõjaväe poolt ehitatud pukki, et vaadata Hodõnka väljakul toimunud tragöödia tagajärgi. Hodõnka väljakul suri tuhandeid inimesi, kes olid tulnud kroonimispidustustest osa saama ja kus jagati lihtrahvale kingitusi. Näljas 100.000 pealise rahvamassi sees tallati surnuks tuhandeid inimesi ja kui Nikolai sellest teada sai, läks ta Hodõnka väljakule olukorda üle vaatama. Pukis seistes lastakse taustaks suursugust ilutulestikku Nikolai kroonimise auks. Selles stseenis oli midagi ettekuulutavalt õõvastavat, sest see oli sama traagiline, kui Vene tsaaririigi saatus. 








neljapäev, 23. november 2017

Teater: "Lendas üle käopesa" Rakvere Teatris

Seekord teatrist! Lavastuse "Lendas üle käopesa" arvustus.

Pealkiri: Lendas üle käopesa
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Eili Neuhaus
Näitlejad: Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
Kestus: 2 h 40 min koos vaheajaga
Esietendus: 06. oktoober 2017
Millal nähtud: 06. oktoober 2017
Minu hinnang: 5/5
Foto: Rakvere Teater

Sisu:

Tere tulemast vaimuhaiglasse! Hullumajja, kus patsiendid on tervemad, kui normaalsed inimesed ja kus terved inimesed on haigemad, kui vaimuhaiged! Kus süütutest saavad süüdlased ja süüdlastest kangelased. Kus võim põrkub vastu vabadust ja kus vabadus maksab kätte jõuga.

Ehk siis, tere tulemast Rakvere Teatri lavastusele "Lendas üle käopesa"!

Kirjutades Eili Nehausi lavastatud "Lendas üle käopesa" ei saa ma ei üle ega ümber samanimelisest raamatust (autoriks Ken Kesey) ja filmist (režissööriks Milos Forman). Mina nägin kõigepealt Jack Nicholsiga peaosas olevat 1975. aastal vändatud filmi 90ndate alguses, mis jättis minusse sügava ja unustamatu jälje ja millest ajendatuna lugesin seejärel Kesey kirjutatud raamatu läbi ja nüüd õnnestus esmakordselt näha teost ka teatrilaval. Antud lavastust on ka varem Eestis tehtud, Noorsooteatris ja aastaks oli siis 1985, kus peaosa mängis Tõnu Kark ja hiljem Tartu Vanemuises, kui McMurphyt kehastas Hannes Kaljujärv. Kumbagi mul kahjuks omal ajal näha ei õnnestunud.

Minu ootused lavastusele olid üpris kõrged ja õnneks on Rakvere Teater hakkama saanud esmajärgulise tükiga!

Lavastuse esimene vaatus toimub suhteliselt rõõmsatest toonides ja humoorikalt. Vaimuhaiglasse tuuakse sulist ja pätist Randle Patrick McMurphy, kes on lasknud ennast hulluks tembeldada, et pääseda järjekordsest sõidust sunnitööle või vanglasse. Koos McMurphy saabumisega hakkavad hullumajas toimuma asjad, mis on seal senini olnud vastuvõtmatud, kui mitte öelda hullumeelselt hulljulged. McMurphy hakkab vastu sealsele korrale ja reeglitele ning mis peamine, raviõele Mildred Ratchedile, kelle piitsa ja prääniku järgi on patsiendid senini vastu tahtmist tantsinud. McMurphy loob korrale trotsides ja vastu hakates kaaspatsientidele illusiooni valikuvõimalustest ning vabadusest ja toob õde Ratchedile kaasa tõelise peavalu.
Foto: Rakvere Teater

Vähe sellest, et McMurphy saavutab kiiresti kaaspatsientide austuse, suudab ta patsiendid endaga kaasa mõtlema ja ka tegutsema panna ja McMurphy kasutab õde Ratchediga võideldes viimase enda paika pandud reegleid ja see ajab Ratchedi marru.

Ainukesena pakkus esimesele vaatusele tumedaid toone indiaanipealik Bromden, kelle monoloogid andsid aimu peagi saabuvast katastroofist. Bromdeni mõistukõned oma isaga olid sünged ja õõvastavad, viidates päris selgelt, mis vaimuhaiglas tegelikult sünnib, kuidas inimesed seal murtakse ja maatasa tallatakse võttes neilt viimasegi väärikuse. Just nii oli aastate jooksul juhtunud Bromdeniga.

Teine vaatus toimub märksa tõsisemas võtmes ja pinge kasvab, hoides vaatajat nagu noateral ning kulmineerub lõpuks jõuliselt ja emotsionaalselt. Õde Ratchedi meetodid lähevad järjest vastikumaks ja õelamaks, sest kuna tal McMurphyst jõud üle ei käi, siis võtab ta manipuleerides ette McMurphy sõbrad ja see saabki McMurphyle saatuslikuks.

"Lendas üle käopesa" on mitmekihiline lavastus, mis tegeleb pärsi raskete teemadega: vaimne vägivald, inimeste hirmud ja oma vabadusest loobumine oma hirmude tõttu. Enamus McMurphy uued vaimuhaigla sõbrad on seal oma vabast tahtest, sest ei saa oma igapäevaeluga ise hakkama ja vajavad teatuid piire ja vastandiks nendele on McMurphy, kes hakkab piirangutele ja reeglitele vastu nii vabaduses kui ka vaimuhaiglas.


Näitlejad ja rollid:

Foto: Rakvere Teater
Üllar Saaremäe on minu silmis väga andekas näitleja ja McMurphy rolli sobis ta nagu valatult. Mulle tundus, et ta mängis McMurphyt lustides ja nautides olles oma mängus vaba ja särav ning tal õnnestus juba esimestest momentidest panna publiku endale kaasa elama. Teda oli terve lava täis ja McMurphy roll oli nagu tema jaoks loodud. Ülle Lichtfeldt õde Ratchedina jättis samuti suurepärase mulje ja pakkus lavapartnerina Saaremäele sama säravat vastumängu: manipuleeriv, naiselikult kütkestav, külm. Muljetavaldav oli ka Toomas Suuman pealik Bromdenina: suursugune, uhke, kange ja katkine. Juba tema hoiakus ja kehakeeles ja kohalolekus oli midagi vastupandamatult usutavat.

Öeldakse, et iga kett on täpselt nii tugev kui on tema nõrgim lüli ja seetõttu mulle meeldis, et terve trupp mängis ühtlaselt hästi ja huvitavalt. Kõik osatäitjad olid omal kohal ja moodustasid ühtse terviku. Pole ime, et lavastuse lõpus ootasid truppi ees kestvad kiiduavaldused ja neid kutsuti lavale tagasi veel mitmeid kordi.

Lemmikstseen:

Lemmikstseeniks on antud lavastuses hetk, kus Bromden, keda on peetud kurttummaks annab viimaks jõuliselt teada, et ta nii kuuleb kui ka räägib, tõstes oma käe hääletamiseks, et McMurphy ettepanekule toetust avaldada ja oma hääl anda. Võimas ja külmajudinaid tekitav moment lavastuses.


Kokkuvõte:

Suurepärane elamus! Tükki "Lendas üle käopesa" võiks kindlasti vaatama minna, sest see on minu arvates üks selle aasta parimaid ja ühtlasemaid lavastusi, kus nii peaosalised kui ka ülejäänud trupp teevad suurepärased rollid! Lugu ise on põnev ja kaasahaarav ja teatris veedetud minutid ja tunnid lendavad ulmeliselt kiiresti. Minge vaatama!




Info lavastuse ja tulevaste etenduste kohta leiate SIIT.






teisipäev, 18. aprill 2017

Teater: "See kõik on tema" Rakvere Teater

Tere!

Veel üks äge lavastus Rakvere Teatrist -  "See kõik on tema" arvustus.

Pealkiri: "See kõik on tema"
Autor: Andrei Ivanov
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Helen Rekkor (külalisena)
Žanr: draama
Näitlejad: Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu
Esietendus: 13. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. märts 2017 Vene Teatris
Minu hinnang: 5/5
Foto: Gabriela Liivamägi



Sisu:

ETTEVAATUST, spoilerid!

Valgevene näitekirjaniku Andrei Ivnovi (mitte segi ajada meie enda Eesti samanimelise kirjanikuga!) kirjutatud ja Rakvere Teatris Helen Rekkori poolt lavastatud "See kõik on tema" on üks paremaid kaasaegseid tükke, mida ma viimasel ajal näinud olen.

Laval on kaks inimest: ema (Tiina Mälberg) ja tema teismeline poeg (Imre Õunapuu). See väike perekond elab täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris ja elavad täiesti tavalist elu. Välja arvatud see, et selle tavalise pere isa on hiljuti surnud ja jätnud nii emasse kui ka poega oma suure ja sügava jälje. Nii ema, kui ka poeg elavad seda kaotust üle raskelt. Ema ei oska enam oma teismelise pojaga suhelda ja mingitki kontakti leida. Poeg ei oska oma kaotusvaluga midagi peale hakata, ei seda emotsioone näidata ega tea, kuidas ka oma emaga suhelda, et eluga edasi minna.

Foto: Gabriela Liivamägi

Nii nad seal elavad, oma täiesti tavalist elu, täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris. Korteris, kus ema veedab tunde oma toas, et rääkida telefonis kellelegi sellest, kui valus ja raske tal on, kuidas ta ei oska ilma oma meheta elada ja kuidas poeg teda absoluutselt ei mõista. Poeg teises toas, valab oma valu välja kas ema peale karjudes või suhtleb oma ainukese sõbraga käies temaga ühes mahajäetud vabrikuhoones punkris elu üle filosofeerimas või siis mängib arvutimänge, passib netis või kuulab muusikat.

Ühel hetkel päris tüki alguses hakkab valus neid vaadata, sest nad on nii õnnetud ja üksikud. Emast hakkab hale, sest ta on oma valus nii saamatu ja abitu ja ei oska kuidagi oma eluga edasi liikuda. Ja poeg ka ei mõista. Kohe üldse ei mõista, teeb vaid seatempe: lõikab tükkideks isa allesjäänud pintsaku, milles isa suri ja pistab sellele vannitoas lihtsalt tule otsa või leiab ema magamistoast dildo ja pistab selle uhkelt seisma magamistoa kapil olevasse linnupuuri. (Olgu siinjuures öeldud, et ema tõi pojale kingiks linnu, et poeg end nii üksikuna ei tunneks, aga see lind leidis endale kahjuks külma ja õnnetu lõpu). Ja nii see dildo seal linnupuuris üksikult küünla asemel uhkelt seisis ema kojutulekuni ja ema kaotas igasuguse enesevalitsuse, tormas poja tuppa ja läks talle lihtsalt kallale.

Nad ei räägi, nad ei suhtle, nad lihtsalt karjuvad üksteise peale.

Foto: Gabiela Liivamägi

Kuna poeg kellegagi peale ühe sõbra ei suhtle, kardab ema, et tema poeg on peale kõikide muude probleemide ka veel homoseksuaalne. Et oma kahtlustele jaole saada, teeb ta endale Facebookis võltskonto ja loob endale teismelise tüdruku aliase Toffi ning lisab oma poja, kelle nimi on Facebookis Toweri Ronk, endale sõbraks.

Järsku võtab lavastus täiesti uue suuna ja tempo. Toffi ja Toweri Ronk hakkavad esialgu arglikult suhtlema ja üsna kiiresti saavad nendest mitte ainult sõbrad ja usaldusalused, vaid Toweri Ronk armub Toffisse, sest Toffi mõistab teda, saab temast aru, ka tema on üksik ja vajab mõistmist. Toffile meeldivad Toweri Ronga sügavalt emotsionaalsed luuletused ja Toweri Rongale meeldib Toffi siirus ja ausus. Tegelikult on asi selles, et ema soovib kogu hingega poega mõista.

Foto: Gabriela Liivamägi

Reaalses, Facebookist väljaspool, paranevad ka ema ja poja suhted. Samm sammu haaval on nad võimelised üksteist tolereerima ja ka mõned normaalsed laused üksteisega vahetama, sest poeg on leidnud oma hingesugulase Toffi näol ja ema on hakanud mõistma oma poega Towri Ronga näol.

Selge on see, et ka kõige hoolikamalt varjatud saladus ei jää saladuseks. Peagi pärast netis armastuse avaldamist Toffile avastab poeg, kes Toffi tegelikult on ja sellel on üsna ettearvamatud tagajärjed.

Mis mulle mõjus ja meeldis:

Kõigepealt, tükk käsitles mitut eraldiseisvat teemat, mis mind puudutasid ja mis olid sellesse lavastusse osavalt kokku põimitud.

Alustaks siis kõige keerulisemaga nendest - ema ja poja vahelisest suhtest, mis saab alguse üsna süütust ema ideest, teada saada, kas ta poeg on homoseksuaalne või mitte ja lõppeb sellega, et poeg, teadmata, kes Toffi tegelikult on, armub sügavalt oma enda emasse. Ma usun, et nii mõndagi konservatiivsemat teatrikülalist võis see häirida, et kuidas üks ema saab oma lapsele sellist asja teha, et valetab, teeb konto ja laseb oma lapsel endasse veel võltsprofiili kaudu ära armuda. Olen isegi lugenud paari arvustust, kus ema teguviisi peetakse haigeks ja valeks. Kuna ma ise olen ka poisslapse (kellel on küll veel paar aastat aega puberteedini) ema, siis ega ma seda teguviisi isiklikult õigeks ei pea. Aga see polegi antud hetkel kõige olulisem. Palju olulisem on minu arvates antud lavastuse juures see, missugust efekti tahtis saavutada nii kirjanik, kui ka lavastaja oma looga. Mind pani see mõtlema ja juurdlema selle üle, et kui reaalses elus võib inimestel olla väga raske oma emotsioone ja tundeid ja mõtteid teisele inimesele edastada, olla aus ja siiras, siis internet võtab inimestelt maha kõik erinevad müürid ja takistused ning laseb neil olla nemad ise. Selles on muidugi ka lugematul arvul ohtusid, sest täpselt samamoodi nagu inimene saab internetis olla anonüümselt ja siiralt tema ise, siis saavad inimesed pahatahtlikkult olla internetis kes iganes nad soovivad ja teha seda nii, et teine osapool ei tea nende tegelikust identiteedist mitte midagi.

Foto: Gabriela Liivamägi

Vaatamata asjaolule, kas ema tegu on õige või vale, siis nende omavaheline suhe internetis toob märgatavad muudatused mõlema ellu. Ema veedab mõõtmatul hulgal öötunde varahommikuni, et pojaga suhelda, ta õpib oma poega uuesti tundma ja mis veel tähtsam, ta õpib ennast uuesti tundma, õpib läbi oma poja, kuidas leinast üle saada ja uuesti elama hakata. Siin võib kindlasti vaielda ja arutleda, et kas see on just see õige viis, kuidas üks ema peaks käituma, kasvama ja arenema, aga ometigi just see laval toimub. Ja see toimib.

Tiina Mälberg emana just seda laval teebki: ta muutub halavast ja näägutavast vanamutikesest, kellel elus mitte midagi pole peale leina, uueks inimeseks - naiseks, kes lööb pojaga internetis suheldes ja iseenast avastades särama. Ta leiab täiesti uue hingamise. Mis sest, et ta teab, et see on vale. Egoistlik, arvate? Võib olla. Aga väga hästi ja usutavalt esitatud karakter.

Imre Õunapuu teismelise pojana kandis kogu maailma emotsionaalset valu ja raskust oma õlgadel. Küll oli teda ilusalt valus vaadata ja meenutada, kui raske on teismelise tundlik elu, kus kõiki asju elatakse läbi kolmekordse sügavusega ja intensiivselt, kus nii keeruline on kõikidest oma tunnetest ja mõtetest rääkida, eriti veel näost näkku ja eriti veel oma emaga. Temas oli nagu kaks isikut ühes: poeg, kes emaga suhtles ja Toweri Ronk, kes Toffiga suhtles. Viimane siis oli siiram, ausam, haavatavam ja mõistetavam.

Mulle meeldis, kuidas kasutati erinevaid vahendeid, kuidas tervet lugu lahti harutati - läbi telefonikõnede ja läbi Facebooki. Suur osa loost endast areneb läbi telefonikõnede, kas siis ema kõned sõbrannale, oma emale või tööandjale või siis poja kõned oma sõbrale - enamus taustainformatsiooni muutub arusaadavaks just läbi nende monoloogide. Teine suhtluskanal oli Facebook ja seda esitati visuaalseid vahendeid kasutades minu arvates geniaalselt, kasutades selleks videoefekte, Facebooki messenger'i tekstivestluse seinale kuvades. Ma nautisin, kuidas läbi videoefektide oli näha nii Toffi kui ka Toweri Ronga kehakeel ja et samaaegselt sai jälgida ka nende vestlust. Väga kaasaegselt ja ägedalt lahendatud!
Foto: Gabriela Liivamägi

Ma vaatasin lavastust Vene Teatri väikeses saalis, mis tekitas selle etenduse jaoks vajaliku ja sobiva intiimse õhkkonna. Iga emotsioon, miimika, liigutus, hingamine oli pisemate detailideni näha ning kuulda ja see lõi mulje nagusa oleksidki vaatajana tegelaste juures korteris. 

Paar sõna publikust, kelle seas oli ka kõrgemas eas vaatajaskonda. See oli minu arvates rõõmustav. Pausi ajal uurisid nad huviga lavastuse kava, kus oli kasulikku informatsiooni neile, kes igapäevaselt internetiga ja online suhtlusega kokku ei puutu - nii sõnaseletusi, teismelise aju saladusi kui ka teismeliste arvamusi sotsiaalmeedia kohta. Etenduse ajal oli näha ka, kuidas nii mõnigi vanem inimene reageeris silmnähtavalt sellele, mida laval esitati ja olgu siinkohal öeldud, et keelekasutus on selles lavastuses üsna mahlane ja vürtsikas. 

Lemmikstseen: 
Poeg kirjutab Toffile laulu ja ema kuuleb kogemata poja toa ukse taga pealt, kuidas poeg laulab Toffist. 

Kokkuvõttes:

"See kõik on tema" on kaasaegne, hoogne ja emotsionaalne lavastus, mida soovitan kindlasti vaatama minna. Lavastus sobib igas vanuses inimestele. Noortele, sest enamus lavastuses olnud teemasid puudutavad teismelisi. Lapsevanemad, võtke oma teismelised teatrisse kaasa ja minge vaatama ja juhul kui lapsed teiega koos teatrisse ei soovi minna, siis minge vaatamata sellele- elamuse saate nii või teisiti! Külmaks ei jäta see tükk kohe kindlasti kedagi.


Rohkem infot lavastuse ja etenduste aegade kohta leiab SIIT. Lavastust mängitakse sel hooajal mai lõpuni. 

Lavastuse treiler:





Ilusaid teatrielamusi!


neljapäev, 6. aprill 2017

Teater: "Küllus" Rakvere Teatris

Tere!

Seekord teatrilavadelt: Rakvere Teatri lavavastus "Küllus".

Pealkiri: Küllus. Metsiku Lääne naised
Foto: Siim Vahur
Autor: Beth Henley
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Filipp Los (Venemaa)
Žanr: Vestern, draama
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu
Esietendus: 20. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. jaanuar 2017
Minu hinnang: 5/5




Filipp Losi lavastatud "Küllus" viib meid läbi mitmekümneaastase teekonna alates 1860. aastate Metsiku Lääne aegade Ameerikasse, Missouri osariiki Wyomingusse, aga ometigi käsitleb ta teemasid, mis on aegumatud - kuidas ühiskond piirab inimesi ja nende valikuid, kuidas inimene ise piirab oma valikuid, mis on õnn, kui kiiresti võib õnn muutuda, kas ühe õnnetus on teise inimese õnn, kas ja kuidas võib kannatus muutuda õnneks. Sõprus, armastus, rikkus - kõiki neid teemasid käsitletakse läbi 4 peategelase, läbi kahe paari teekonna.

Sisu:

Lavastus algab stseeniga rongijaamas, kus kohtuvad kaks naist: Bess ja Macon. Bess on ilus, naiselik, rõõmsameelne, aga tagasihoidlik kelle kõige suurem soov oma teha oma abikaasa õnnelikuks. Macon on poisilik, seiklushuviline noor naine, kes püüdleb pealtnäha ainult ühe asja poole - vabaduse poole, Maconi unistuseks on olla kullaotsija ja maadeavastaja, et hiljem oma pöörastest seiklustest raamatuid kirjutada. Bess ja Macon ei saaks olla erinevamad, aga ometigi on neil üks suur ühisosa - nad mõlemad on kuulutuste kaudu leitud pruudid, kes ootavad rongijaamas oma tulevaste meestega esimest kohtumist.

Foto: Siim Vahur
Peale esmakohtumist peategelastega näidatakse Bessi ja Maconi elu läbi mitme aastakümne. Vaataja näeb, kuidas muutuvad Bess ja Macon, mis on saanud nende suurest sõprusest, kuidas nende suured ootused, olgu see siis Bessi unistus hakata heaks naiseks või Maconi unistus olla maadeavastaja ja seikleja, muutuvad - elu teeb oma töö. Ei ole ei Bessi mees Jack kena ja vooruslik abikaasa, kellest Bess lavastuse alguse õhkas ega ka Maconi mees William paslik abikaasa seiklejahingest Maconile.

Elu muudab mõlemat naist kiiresti ja kardinaalselt. Bessi julm ja jõhker kohtlemine Jacki poolt jätab Bessile kustumatu jälje ja tema naiivsus ja rõõmsameelsus, mida oli lavastuse alguses lausa õõvastav vaadata, muudab Bessi madalamaks kui muru, temast on saanud nagu räsitud kassipoeg, kes on oma peremehe käest korduvalt ja igapäevaselt peksa saanud. Maconist saab rikas majaperenaine, kes ei suuda kuidagi loobuda oma dollaritest ja rikkusest ja kelle ahnus teeb temast reetliku, võimuka ja ebameeldiva proua, kellele ei lähe kuidagi korda oma sõbra Bessi kannatused.

Foto: Siim Vahur
Rollid on muutunud. Bess ihkab vabadust ja Macon jätkuvalt rikkust. Bess röövitakse indiaanlaste poolt ja ta kaob pikaks ajaks, et siis uuesti välja ilmuda – teistsuguse, enesekindla, uhke, kangekaelse ja mis kõige tähtsam – vabana. Kuna Bess on üks vähestest naistest, kes indiaanlaste juurest eluga pääseb, tuntakse tema vastu huvi ja täna sellele õnnestub Bessil lahti murda nii oma mehest, orjusest ja saavutada kõik see, millest Macon nende tutvuse alguses unistas – sõltumatuse ja vabaduse. Maconi vastu saatus nii helde ei ole. Staatusest kahe käe ja kümne küünega kinnihoidmine viivad Maconi valusate kaotusteni.

Näitlejatööd:

Ülle Lichtfeldt oli suurepärane ja see, kuidas ta lavastuse jooksul Bessi mängides lasi Bessil kasvada ja areneda, seda oli imeline jälgida. Lavastuse alguses näitas ta meile Bessi argliku väikese valge hiirena, kelle unistused peksti tuhandeks killuks veel enne, kui ta jõudis end oma uues kodus korralikult sisse seada. Lichtfeldti kehakeel, tema hoiakud, rüht, liikumine, kõnemaneer, need kõik peegeldasid viimistletud täpsusega seda, milline oli Bessi teekond. Eriti meeldejääv oli minu jaoks stseen, kus Bess istub ketti panduna nurgas – stoiliselt, kuninglikult, püstipäi, uhkelt. Lichtfeldti igast rakust õhkab välja vaimset üleolekut kõikidest raskustest, mis talle on osaks langenud nii indiaanlaste kui ka oma enda lähedaste poolt ja seda kõike ilma sõnagi lausumata. Selle stseeni kohta võib öelda, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Väga äge!


Foto: Siim Vahur

Anneli Rahkema Maconina tasakaalustas lavapartnerina Ülle Lichtfeldti tuues mängu lavastuse alguses oma ülevoolavuse ja särtsakuse ning hiljem juba jõuka daamina üleolevuse, ülbuse ning hiljem läbikukkumise ja kaotuste tõttu nõrga, abitu, pettunud Maconi.

Ma ei taha öelda, et Tarvo Sõmer Williami või Margus Grosnõi Jackina oleksid olnud kuidagi kehvemad, aga kuna lavastuse põhirõhk oli just Bessil ja Maconil ning nendevahelisel suhtel, siis seetõttu naised ka selles lavastuses särasid rohkem. Williamit mänginud Sõmer oli sümpaatne Willina, mulle ta hirmsasti meeldis. Ja kellele Will ei peakski meeldima, sest ta oli selline tõsine maa sool, kes kogu südamest proovis olla oma naise meele järgi, teha kõike, isegi siis, kui Maconil enam suurt huvi oma mehe vastu polnud, et Maconil oleks see, mida ta vajab. Sõmer tõi läbi Williami ka muidu tõsisesse tükki portsu huumorit. Margus Grosnõi tõi Jackis välja tema vastandlikkuse ükskõiksuse Bessi suhtes ja kire Maconi vastu, tema alandlikkuse Bessi ees, kui Bess tuntuse saavutas.

Kokkuvõtvalt, „Külluse“ näitlejate ansambel oli suurepärane ja tekitas minus kui vaatajas soovi nendele kaasa elada, kõigile isemoodi. Nad ei jätnud vaatajat ükskõikseks ja see on minu arvates ühe hea lavastuse juures üks olulisemaid asju. Ei ole midagi hullemat, kui sa vaatad mingit tükki ja ta ei tekita sinus ühtegi emotsiooni, ei head ega halba!

Lavakujundus, muusika ja kava:
Foto: Siim Vahur

Lavakujundus oli lihtne ja tabav. Seinad, värav, kui vaja ka üksik laud ja pink ja toolid, mis tekitas ajastukohase tunde. Ei midagi priiskavat ega külluslikku. Lavakujunduses oli kasutatud oskuslikult kasutatud ka visuaalseid efekte. Aastate möödumist projekteeriti aastanumbrite kaudu lavale ja lava tagaseina kasutati ära ka imeilusa tähistaeva loomiseks või üleüldise tausta loomiseks, et vaatajal tekiks arusaam, kus täpsemalt tegevus toimub ja millal. Kenasti läbimõeldud.

Mis puutub lavastuse muusikasse, siis mulle meeldis, et kasutati ühte üksikut kitarristi, kes sealsamas, lava kõrval live’s mängis. Lihtne ja mõjuv. Kananaha tekitas ihule lavastuses kõlanud iiri rahvalaul „Down in the Valley“, mis kõlab Bessi suus lavastuse alguses nii kauni ja lootusrikkana ja hiljem, lavastuse lõpus uuesti ja teistmoodi juba Silja Miksi ja Aleksandra Saare esituses.

Tahaks tähelepanu pöörata ka lavastuse kavale, mis andis mitmesugust ja kasulikku informatsiooni mitte ainult näitekirjaniku Beth Henley kohta, vaid ka vajalikku taustainformatsiooni nii Metsiku Lääne, Ameerika kodusõja, kuutlutse kaudu leitud pruutide, lakota indiaanlaste ja nende tätoveeringute kohta.

Lemmiktsitaat:
"Mu mees saatis mulle jõulukaardi.... lehma nimel." (Tähn)

Kokkuvõtvalt:

Filipp Losi lavastatud „Küllus“ köitis mind esimestest stseenidest kuni aplausi lõppemise ja teatrist välja jalutamiseni. Mina olin üsna lummatud. Miks? Algmaterjal, ehk siis lugu ise oli kaasahaarav ja emotsioone tekitav, näitlejad suutsid mind oma vangistusse haarata ja ei lasknud mind enne lahti, kui tükk läbi sai. Ja siis ma juba vabatahtlikult ei tahtnud sellest tükist lahti lasta.

Minge vaatama!



Etendused toimuvad kuni mai lõpuni ja lisainformatsiooni lavastuse aegade kui ka lavastuse enda kohta saab SIIT.


Siin on ka väike videoklipp.




Ilusaid teatrielamusi!


teisipäev, 31. jaanuar 2017

Teater: "Lärmisepa tänava Lota"

Käisime vaatamas Rakvere Teatri lastelavastust "Lärmisepa tänava Lota". Siin on muljed!

Pealkiri: Lärmisepa tänava Lota
Autor: Astrid Lindgren
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 1 tund ja 45 minutit kahes vaatuses
Lavastaja: Ivo Eensalu
Dramatiseerija: Johanna Huss
Žanr: Lastelavastus, pere
Näitlejad: Getter Meresmaa (TÜVKA), Liis Niller (külalisena), Mihkel Vendel (TÜVKA), Eili Neuhaus, Toomas Suuman, Liisa Aibel, Andrus Albrecht ehk Bonzo
Muusika: "Kõrsikud", sõnad Jaan Pehk ja viisid Bonzo
Esietendus: 8. detsember 2016
Millal nähtud: 16. jaanuar 2017
Hinnang: Mihkel 3 ja Inga 4
Fotod: Rakvere Teatrilt


"Lärmisepa tänava Lotat" kutsus mind vaatama mitu asja: see, et lavastus põhines Astrid Lindgreni kirjutatul, see, et lavastajaks on Ivo Eensalu ja see, et tegemist on muusikalise lavastusega, mille muusika on teinud ansambel "Kõrsikud" ja loomulikult fakt, et ma pole ammu Rakvere Teatri lavastusi näinud. Pettuma ma ei pidanud!

Käisin lavastust vaatmas oma 10-aastase pojaga, nii et antud arvustus sisaldab ka tema mõtteid, mis on üsna erinevad minu enda omadest.

Minu mõtted:


Ivo Eensalu lavastatud lugu on üks lustlik, lõbus ja vahva lavastus, mis sobib vaatamiseks igas vanuses inimestele. Tegemist on koguperelavastusega, mis näitab Lotat ja tema peret läbi kolme loo.

Lota on viieaastane kange tore tüdrukutirts, kes ühel hommikul tunneb, et elu on tema vastu hirmus ülekohtune. Trotsist oma ema, õe ja venna vastu otsustab ta oma asjad kokku pakkida ja naabruses elava tädi Bergi juurde kolida. Tädi Bergile ei anta loomulikult mitte mingisugust sõnaõigust ja nii asubki väike Lota oma uhkesse esimesse majapidamisse - tädi Bergi katusekambrisse. Mitte kauaks küll, aga vähemalt on algus iseseisvaks eluks tehtud!

Tüki käigus näeb vaataja Lotat ka jõulueelsel ajal kangelaslikkust küljest, sest just tema vaprus, pealahakkamine ja  leidlikkus viivad selleni, et Lota pere jõulud saavad päästetud ja jõulukuuskki tuppa toodud. Nagu Lota ise ütleb, ta saab kõigega hakkama.


Vaataja näeb ka seda, kuidas Lota oma sünnipäeva peab. Ta on unistanud sellest, et saab sünnipäevaks endale suurte laste kaherattalise jalgratta, aga mida sünnipäevahommik Lotale ei too, on just see sama unistuste kingitus, mida ta endale ihaldab..

Kolm lugu põimuvad ilusasti kokku üheks tervikuks, mis pakub rõõmu ja äratundmisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Kui enda seisukohalt äratundmisrõõmust rääkida, siis tundsin Lotas ära enda sellest ajast, kui väike tüdruk olin, eriti olid tuttavad Lota isepäisus ja usk, et ta on kõigeks suuteline. Ma usun, et kõik lapsed on tundud jonnihoos seda, et teised on pahad ja vastikud ja kiuslikud ja siis oleme jalgu trampides minema kõndinud mõeldes, et ma kolin nüüd välja; sinna, kus ei ole ülekohut ja sinna, kus saab teha neid asju, mida mina ise teha soovin! Tuttav oli ka see, et kui õhtu kätte jõuab, hakkab hirm ja tahaks koju tagasi, aga näe, uhkus ja kangus ei luba seda mitte!

Võrreldes Astrid Lindgreni raamatu Lotaga on lavastuse Lota märksa jõulisem ja jonnakam ja ma usun, et see on Eensalu poolt tahtlikult nii tehtud, et Lota kasvav iseloom ja esimesed sammud iseseisvumise poole vaatajani jõuaks. Mulle lavastuse Lota, keda mängis suurepäraselt TÜVKAst külalisena Getter Meresmaa, meeldis. Getteri Lotat oli nauditav vaadata, sest näitleja kohalolek hetkes ja lapselikult rollis püsimine olid erakordselt head. Samuti tahaks esile tuua Bonzo mängitud Sigakaru Mõmmi, kes oli kahtlemata minu lemmik. Teda oleks tahtnud kohe kallistada, ta oli täpselt mõmmi moodi siga! Mõmm oli nagu Lota südametunnistus, kes esimese reaktsioonina alati Lotale vastu hakkas. Ta ei öelnud sõnakestki, aga kogu tema kehakeel näitas seda, et Lota tegelikult teadis, mis õige ja mis vale. Getter Meresmaa ja Bonzo omavaheline lavaline keemia ja huumor olid imearmsalt nauditavad!

Eraldi mainimist lavastuse juures vajaks lavastuse muusikaline kujundus ja "Kõrsiku" laulud, mis lisasid mängule hoogu ja temperamenti juurde ning kostüümid, mis olid värvikad ja ajastukohased. Ka lavaline kujundus oli hästi läbimõeldud ja jättis ruumi nii mööbliga vigurdamiseks kui ka liikumiseks.

Üks asi jäi mind lavastuse juures häirima ja see ei tulene niivõrd tükist endast, kuivõrd sellest, kuidas konkreetselt oli kujutatud Lota ema karakterit: ta jättis mulle armastava, ent selgrootu ema mulje. Ma oleks tahtnud teda näha natukene rangemana ja see tuleneb arvatavasti sellest, milline lapsevanem ma ise olen. Ma tean, et Astrid Lindgreni lapsed tema erinevates raamatutes on krutskeid täis ja teevad igasugu vempe nagu ka Lota antud tükis ja see on üks Lindgrenit iseloomustavast asjaolust, mida ma tema raamatute juures väga armastan. Mõtlesin, et kui õudne, kui reaalselt ka kõik emad nii leebed oleksid ja laseksid lastel teha absoluutselt kõike. Eili Neuhausi mängitud Lota ema tekitas mul tahtmise häälekalt välja öelda, et no ei saa nii, et üldse last ei keela ja kui keeladki, siis korra ja ikka lased lapsel edasi jonnida. Ma arvan, et see oli tahtlikult lavastaja poolt nii tehtud ja isegi kui ei olnud tahtlikult, siis igatahes õnnestus see minu kui ema reaktsiooni saamiseks edukalt.

Lota ja tema ema vaheline dünaamika tekitas minus segadust, sest ühelt poolt ma nautisin Lotas olevat tillukest mässajat, kellele ma südamest kaasa elasin ja teisalt, täiskasvanuna ma ise lapsel nii käituda vist ei laseks. Moraalne dilemma, eks? :)

Kokkuvõtvalt - soovitan soojalt lapsed kaasa võtta ja vaatama minna, sest "Lärmisepa tänava Lota" on lõbus lavastus täis huumoit, muusikat ja mängulusti!


Lisaks veel 10-aastase muljed teatrist ja lavastusest.


Mihkli mõtted: 

See oli päris naljakas. Näitlejad olid väga ägedad! Kõige rohkem meeldis mulle Lota. Ta oli hirmus naljakas ja proovis lollusi teha. Muusika oli tore! Tädi Bergi maja mulle meeldis.

Naerda sai palju! Eriti siis, kui Lota andis tädi Bergile leiva asemel surnud kala ja kutsus kala koletiseks!

Annaksin talle hindeks kolm, sest Lota vingus nii palju ja proovis ratast varastada. Ja et ta ei tahtnud kampsunit selga panna ja lõikas selle katki.



Infot "Lärmisepa tänava Lota" lavastuse ja järgmiste etenduste kohta leiab SIIT.





neljapäev, 17. november 2016

Raamat: "Sa pead suudlema Silvat"

Head lugejaid!

Täna on mul teile pakkuda arvustust raamatust "Sa pead suudlema Silvat", mille autoriks on Birk Rohelend.

Pealkiri: Sa pead suudlema Silvat
Autor: Birk Rohelend
Kirjastaja: Helios Kirjastus OÜ
Ilmumise aeg: Oktoober 2016
Žanr: Kriminaalromaan, põnevik, täiskasvanutele
Lehekülgede arv: 272 lk.
Allikas: Autorilt ausa arvustuse eest
Minu hinnang: 5/5

Kokkuvõte: 

"Ühel õhtul põhjustab ajakirjanik ja väikelapse ema Silva Stökel magamatusest peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Probleem on aga selles, et Helena kadus jäljetult kakskümmend aastat tagasi. Kui Silva asub sõbranna jälgi ajama, saab kiirelt selgeks, et tema kadumise lugu ei ole kaugeltki ainus õõvastav ja verine saladus, mida Omavere pealtnäha rahulik ja vaikne väikelinn endas peidab.
 „Sa pead suudlema Silvat“ on mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?“ küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad."


Arvustus:

Minu jaoks on oluline, et iga romaan haaraks mu endaga kaasa juba esimeste ridadega, et ta köidaks mind raamatu taha võimalikult pikaks ajaks, et ta ärataks uudishimu. "Sa pead suudlema Silvat" hoidis mind nagu oma peopesal (kui mitte öelda rusikas) kinni ja ei lasknud mul enne raamatut käest panna, kui ma olin aru saanud, et mis siis tegelikult juhtus. Esimesed read ja leheküljed on need, mis minu, kui lugeja jaoks otsustavad, kas algaval lool on potentsiaali või mitte. Raamatu algus oli kahtlemata lubav!

"Sa pead suudlema Silvat" on Birk Rohelendi esimene kriminaalromaan, mis on täis Põhjamaade kaasaegsetele kirjanikele omast skandianaavialikku noir müsteeriumi, kus süžee on täis alateadlikku psühholoogilist pinevust ja kus laipade hulk loo arenedes kasvab kiiremini kui seened pärast vihma. Etterutatult tooksin siinkohal ka positiivseid paralleele George R.R. Martiniga ja seda mitte žanri tõttu, vaid oluliste tegelaste suremuse ettearvamatu arvu tõttu.


Romaan on kirjutatud mitme erineva olulise tegelase vaatenurgast ja see andis kogu süžeele juurde mitmetahulisust ja tekitas võimaluse jälgida tegelaste arengut ajas ja näha nende mõtteid ja emotsioone häirivalt suures plaanis ja hirmuäratavalt. Minu jaoks tegi see lugemise nauditavamaks, sest üheplaanilised krimkad on tihti igavad ja ettearvatavad. Kindlasti võib olla lugejaid, kelles mitmed vaatnurgad tekitavad segadust, aga sellesse romaani sobisid need suurepäraselt! Aeg on samuti selle romaani juures olulise tähendusega kuna süžee viib meid tagasi kakskümmend ja rohkem aastat tagasi ajalukku ja hüppab edasi ja tagasi olevikust minevikku luues loole tegevustiku jaoks huvitava raami.

Birk Rohelendi kirjutusstiil on vaatamata põigetele erinevates ajastustes lennukas. Teksti ja dialoogi oli huvitav lugeda ja raamat on kirjutatud visuaalselt. Visuaalselt selles mõttes, et tekst tekitas väga konkreetseid pilte. Nii kohtade, paikade, ruumide kirjeldused kui ka tegelaskujude mõtted oli kirjutatud nii nagu vaataks filmi. Ta kirjutab piltides. Romaani saaks ideaalselt ära kasutada filmi tegemiseks.

Sisu:

Millest siis raamat räägib?

"Sa pead suudlema Silvat" jutustab sünge ja tumedates toonides loo Silvast, kes magamatuse tõttu satub autoavariisse, kus isikus, kellele ta otsa sõidab, tunneb ta ära oma lapsepõlvesõbranna Helena, kes on ametlikult juba aastaid tagasi surnuks kuulutatud. Silva võtab ette teekonna tagasi lapsepõlvemaale, kohta, mille nimi on Omavere. Uuriva ajakirjanikuna asub ta otsima niidiotse, sest ta ei saa üle alateadvuses olevast mõttest, et Helena on ikka veel elus. Silva taastab suhted oma vanaemaga, kellega ta pole aastaid suhelnud ja Omaveres elava lapspõlvesõbra ja esimese armastuse Mikoga, kelle kaudu ta samm sammult tõele lähemale jõuab. Mineviku eest ei suuda keegi põgeneda.

Omavere on koht, mis ajas mul ihukarvad püsti. Kõikidel on saladused, kõik on üksteisega tihedalt seotud. Kohanimi oli väga hästi välja mõeldud. Mina seostasin seda ingliskeelse sõnaga "inbreed",mis kirjeldab tabavalt nii väikesele kohale omast karakteristikat, kui ka süžeele omapäraseid aspekte.


Tegelastest:

Tegelasi on raamatus palju, peategelastest kuni väiksemate, toetavate, tegelasteni välja. Nad kõik kannavad ühel või teisel viisil süžeed edasi ja neil kõigil on oma roll lõpliku pusle kokkupanemisel. Ja uskuge mind, selle pusle kokkupanemine ei ole üldse lihtne! Kangelastest saavad antikangelased, antikangelastest kangelased ja mitte keegi pole ei üdini hea ega ka üdini halb - nii võiks tegelaskujud kirjeldavalt kokku võtta. Mitte keegi pole selline nagu ta esialgu paisatab ja see teeb romaani psühholoogiliselt kaasakiskuvaks ja tegelased mitmekihiliseks ja selle eest tuleb autorile au anda.

Kokkuvõtvalt:

Väga hästi kirjutatud ja erinevatest süžeeliinidest kokkupandud psühholoogiline sünge kriminull, mida oli põnev lugeda. Tegemist on kaasahaarava romaaniga, mis pakub ootamatuid ja ettearvamatuid pöördeid, mis puudutab raskeid teemasid ja mis on kirjutatud kire ja lennukusega, mis pakub lugejale mitmetahulisi värvikaid tegelasi ning kus hirmuäratavate detailidega pole kokku hoitud.

Kindlasti ei soovitaks ma raamatut väga noorele lugejaskonnale, sest teemad, mida raamat puudutab on tõsised, tegelasi langeb murdu ja kirjeldused on kohati detailideni võikad. Kõikidele teistele - soovitan kuumalt! Väga kuumalt!




Autorist:

Birk Rohelend
Birk Rohelend on Eesti kirjanik, kelle esivanemate soontes voolab nii saksa kui ka rootsi verd. Ta on hariduselt geenitehnoloog ning töötab igapäevaselt kommunikatsioonieksperdina. Ta on kirjutanud erinevaid telesarju, sh „Padjaklubi“, „Nurjatud tüdrukud“ ning „Restart“, ning avaldanud nii proosa- kui ka luuleteoseid. „Sa pead suudlema Silvat“ on tema viies romaan, Silva Stökeli kriminaalromaanide sarja avateos.

Raamatu leiad:

Apollos: "Sa pead suudlema Silvat"
Rahva Raamatus: "Sa pead suudlema Silvat"


Head lugemist!





kolmapäev, 31. august 2016

Kino: "Nüüd sa näed mind 2"

Tervitus!

Ja üks kord veel!


Pealkiri: Nüüd sa näed mind 2
Originaalpealkiri: Now You See Me 2
Režissöör: Jon M. Chu
Näitlejad: Jesse Eisenberg, Woody Harrelson, Dave Franco, Mark Ruffalo, Lizzy Caplan
Žanr: Action
Kestus: 2h 09 min
Kinodes alates: 17.06.2016
Nähtud: 20.07.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Järjekordne teine peatükk filmile, mida keegi niiväga ei oodanud, kuid mis tundus loogiline, võttes arvesse esimese osa pöörast, kuid üllatuslikku edu. Peab ka tunnistama, et esimene oli tõesti värske ja särtsakas ning õnnestunud püüe veidi energiat puhuda äravajunud trikimeeste maailma. Jäneseid kaabudest tõmmata ei ole enam pop, kuid kõrgema kaliibriga trikid, nagu raha jäljetu haihtumine pangast suvaliste inimeste kontodele ja naise mulli sees üles hõljumine, panevad küll õhinalt toimuvat jälgima ja silmi punnitama. Trikkide taseme tõstmisega kergitati ka üldiselt minu silmis norgus võlukunsti mainet. Hoopis teine teema on loomulikult nende realistlikkus, kuid omades kasvõi kübeke usutavust, piisas sellest, et nähtul endale muljet avaldada lasta. Muidugi on vaja ka suurel hulgal sinisilmsust ja lapselikkust; küünikud, loogikajahtijad ja detailides pingsalt kinni olijad arvatavasti neist filmidest rõõmu ei tunne. Liialt palju aga toetus nähtav siiski heausklikkusele ja isegi sõrmeotsaga fantaasiamaalimas olemisele. Kui esimeses filmis oli vaevatum silm puudustele kinni pigistada ning idee oli iseenesest üpris vinge, siis teises filmis vedas alt lahja süžee ning üle võlli minemine just trikkidega. 

Suurim komistuskivi oli liigne keskendumine mustkunstile ja selle demonstreerimine. Need eputamisstseenid võtsid üle kogu filmi, lükates tagaplaanile tegelased, sisu, loogika ja stabiilse loo kulgemise. Trikke ei tehtud vastavalt tegelaste ja süžee vajadusele, vaid viimased paigutati vastavalt trikkide vajadustele. Mind ei häirinud aga tegelikult niiväga silmamoondamised ise -- ükskõik kui ebausutavad -- pigem sai saatuslikuks liigne poosetamine, nende venitamine ja tihtipeale ka ebavajalikkus. Ideaalne näide sellest on mängukaardi üksteisega salaja käest kätte vigurdavalt jagamine. Mulle jääb arusaamatuks mida see tegevus nii märkimisväärselt panustas, et sellele minuteid ja minuteid oli vaja pühendada. Samuti pitsitas tõsiasi, et kuigi juba esimeses osas oli detaile, mis pea võimatutena tundusid, olin antud filmi nähes veendunud, et tegelased peavad olema pesueht võlurid. Jah, eks kõike saab kuidagi seletada, kuid nähtav ei peaks paistma nii ilmvõimatu. Selline suund kaotas loost sarmi ning lisas tugeva kihi võltsust.

Filmi väärtust kahandas ka esimese osa tulemuse ja eesmärgi põhimõtteliselt nullimine, mis oli uisapäisa otsekui võõrkehana teise filmi juurde poogitud, mitte arvestades eelnevat ja sellega haakumise loomulikkust. Sellest tulenevalt oli järje puänt nagu hundi puhumine kolme põrsakese kivimaja suunas. Ilmselgelt ei olnud algselt eeldatud, et suur edu sunnib teise osa ka valmis väntama. Sealtpeale aga tekkis nihe pusletükkide liitumisel.

Mis mulle aga meeldis? Vaatamata puudustele on pealiskaudselt vaadatuna tegu hoogsa, meeleoluka, lõbusa ja aju puhkama panema energiapalliga. Visuaalselt on film suuteline vaatajat oma säravuses, värvikuses ja tempokuses pahviks lööma ning kindlasti on kogu tralli suurel ekraanil äärmiselt vahva jälgida. Kordan ka seda, et filmisarja kontseptsioon on ju ülimalt potentsiaalikas, intensiivne ja lahe. Selline lustakas aura, kuigi kordades väiksem kui eelmises, oli ka järjes olemas. Samuti toimus tegelastes esimese osaga võrreldes märgatav edasiminek ehk siis arenenud olid suhted ja karakterid ise, teine asi on loomulikult kas heas või halvas suunas.

Näitlejad, kellede hulgas tõelisi gigante, said kokkuvõttes kenasti hakkama, kuigi tähelepanuväärseid momente ei esinenud. Jesse Eisenberg oli seekord veidi kuivetu, kuid Dave Franco oli taas meeldivalt krapsakas ning Lizzy Caplan lisas uue tegelasena natuke särtsu. Eriliselt silmapaistev oli vaid Daniel Radcliffe, kes oma ekstsentrilisuses oli vaimukas ja sobis filmi olemusega, kuid samas tundus ka pentsik ja ma ei suutnud teda tõsiselt võtta. Mitte üks teps.