Külastus: Kraków - Poola

Tervitus!

Kuigi piirid on vähemalt Euroopas lahti, siis ei ole ma veel reisima jooksnud. Sellest tulenevalt, jagaksin seekord pigem oma muljeid koroona eelse aasta nädalasest Poola reisist suvel Krakówi linna, kuhu mind viis töö.

DaVinci: Poola ei ole just esimene sihtkoht maailmas, mis pähe torkab kui koht, kus ootaksin näha ühte legendaarse maalikunstniku ühte kuulsaimat teost. Aga just Krakówi linna rahvusmuuseumis ilutseb "Daam hermeliiniga". Minu jaoks: naine nirgiga. Mis hermeliin? See on nirk mis nirk!

Maalitud kuskil 1489-90 kandis Itaalias, kujutab teos Cecilia Galleranit, kes oli tolleaegse Milano hertsogi armuke. Tuntud kui särava ja artistliku neiuna, püüdis DaVinci maalis tabada tema dünaamilisust ning elujõudu. Kui pilti vaadata, siis tundub otsekui, et maalitud on hetke kui neiu on pead pööramas, sest midagi kõrval on tema tähelepanu pälvinud. Teose juures on huvitav ka see, et üdini tume taust on hilisem lisand ning maalile on tehtud mitmeid ülevärvimisi. Nt kandis naine algselt peakatet, kuid seda on hetkel võimalik märgata vaid tõdedes, et need ei ole naise juuksed, mis lõua alla kokku jooksevad, kuid algselt oli see osa loorist. Veel üks huvitav fakt maalist, nimelt, oli hertsog tuntud kui "valge hermiin", sellest veidra loomakese lisamine maalile naise sülle. Muuseumis saab kuulda ja lugeda lõpmatuseni selle meistriteose taustast, olemusest ja läbielamistest. Viimase kohta nii palju, et maal jõudis Poola kuskil 1800. aastal ning on leidnud ennast nii ühe Poola printsessi omandis, muuseumites, keldris peidus, natside röövsaagina, jne.

Miks minna Louvre'i "Mona Lisat" vaatama, kui seda õieti ei näegi? Tõesti, mina seda nende masside selja tagant ei suutnud korralikult silmata ja pärast mõnikümmend minutit proovimist, andsin alla. Muidugi, peab teadma millal täpselt minna, et selle kuulsa muigajaga koos jõllitusvõistlust pidada. Samas, hermeliini maaliga olin oma kakskümmend minutit suures ruumis, kus olin vaid mina, naine ja nirk. Ja turvamees. Võrratu teos ning võrratu tunne oli sellega igalt nurgalt tutvuda ilma, et keegi seljas elaks ning ilma igasuguse klaaskaitsekilbita vahel -- turvamees oli diskreetselt kaugel nurgas.

Andrzej Wajda: Koos DaVinciga oli rahvuslikus muuseumis ka laiaulatuslik väljapanek Poola ühele armastatumale ning rahvusvaheliselt tuntuimale režissöörile, Andrzej Wajdale. Mul on küll piinlik tõdeda, et ma ei olnud tema loominguga sina peal ning ei teadnud sellest just tohutult, kuid pärast näitust, olen ekspert. Ja just sellisena arvan, et peabki üks tõesti tasemel näitus külastajat tundma panema. Kahtlemata oli see üks parimaid taolisi ekspositioone, mida olen kunagi kogenud. See oli põhjalik, mahukas, detailne, põnev ja, kuigi olin seal kokku oma 1,5 tundi, siis oleks seal vabalt võimalik veeta veel sama palju, kui mitte rohkem. Ja siinkohal tasub meelde tuletada, et tegu oli ajutise näitusega, mitte mastaapse püsinäitusega. Kuulsin Poola kolleegilt, et ka kohalike seas oli sellel tõesti asjaliku, tähelepanuväärse ja kinolegendi tasemel väljapaneku maine.

Näitus algas väikestes ruumides tema lapsepõlvega, kus sai põhjalikku infot mehe noorusest, perest ja kinokooli ajast, mis langes suuresti II Maailmasõja perioodi, mille eri tahkudest paljud tema teosed ka räägivad. Edasi süüviti juba loomingusse. Materjali neid illustreerimaks leidus tohutult. Alates seinasuurustest ekraanidest, kus näidati filmide klippe, kuni originaalstsenaariumiteni ning filmis kasutatud esemeteni ja reklaampostriteni. Väljapanekud olid jaotatud lavastaja eri loomingu etappide või sarnaste teemade järgi: sõjafilmid, nõukogude aegsed filmid, psühholoogilised ja rahulikud filmid, tema linateosed rahvusvahelisel areenil, jne ning laia kajastust said, lisaks, mehe tegemised teatris lavastustega. Eriti vahva oli näha pea kõiki Wajda prestiižseid auhindu nagu Oscar, BAFTA, Palme d'Or, Kuldkaru, jne.

Mul tekkis erinevate filmidega tutvudes selline nukker, tühi, lootusetu ja isegi depressiivne tunne, sest enamused linateosed oli minu silmis äärmiselt masendavad ning raskesti seeditavad. Seda kõike aitas rõhutada eriti süngete stseenide eksponeerimine. Nt "Lotna", kus sõjahobused kappasid lahingusse tankid vastasteks, "Kanal", kus paar on lõksus ja väljapääsu tunnelist ei ole, "Põlvkond", kus mees hüppab kõrgetelt treppidelt alla surnuks, "Kasemets", kus peategelane on haige ja suremas üksi metsas, "Samson", kus õpetaja kõnnib mööda Holokausti aegset tänavat selja taga lapsed, keda püüab kaitsta, "Katõn", kus mõrvati massides Poola ohvitsere (ja kus tapeti ka Wajda isa). Need stseenid ning neist õhkav lämmatav äng sööbis end mu südamesse ja siiani on kuidagi raske neile tagasi mõelda või isegi nähtut unustada. Ma ei taha teada, mis tunded mul oleks, kui oleksin täispikkasid filme näinud. Ma vist ei suudaks sellest sombust väljagi enam tulla. Kogu näitus jättis mulle kustutamatu mulje.

Waweli loss ja ooperigaala: Olen võtnud omale eesmärgiks, et püüan reisides vähemalt ühte etendust või kontserti külastada ning seekord osutus selleks ooperigaala Waweli lossis. Muid võimalusi väga ei leidnud, oli ju ikkagi südasuvi. Oma üllatuseks avastasin, et piletit internetist osta ei saa ning ainult Krakówi ooperimajja kohale minnes sai kassast sissepääsu hankida. Ma ei eeldagi, et kogu maailm peab funktsioneerima paralleelselt ka internetis, kuid maja jäi minu kesklinna kandist üpris kaugele ning see on aastate jooksul esimene kord kui välismaal mõne etenduse piletit internetist osta ei saa -- ja ma olen omajagu ikka välismaal teatris käinud, et võrdlusmoment täitsa olemas.

Lossikompleks asub pea otse linna keskel, koosnedes mitmetest hoonetest ning lisadest, mille keskele jäävad eraldi mahukad aed ning siseõu. Osati on loss nagu kindlus, sest asub kõrgendikul ning on ümbritsetud justkui kaitsevallidega. Tänapäeval asub seal riigi üks esi kunstimuuseume. Loomulikult kuulub kompleks ka UNESCO maailmapärandi hulka. Muide, tegu on maailmas esimesena sinna gruppi kuulutatud kultuuripärandiga.

Kontsert toimus siseõues ning rahvast oli küll palju, kuid read ja istmed olid paigutatud õhuliselt. Tavaliselt mahutatakse nii palju kui võimalik massi toimumispaika ja siis ei saa keegi astuma ega istuma. Seekord oli aga ruumi ülegi ja, vaatamata sellele, tekkis mõnus ja hubane sünergia lava ning publiku ja publikul omavahel. Esitusele tulid erinevate kuulsate oopertite koorilaulud, mis oli antud gaala fookuseks. Nt sai kuulata esitusi Verdi ooperitest "Aida", "Rigoletto", "Nabucco" ja "Trubaduur", Donizetti ooperitest "Don Pasquale" ja "Anna Bolena", Puccini ooperitest "Turandot" ja "Tosca", Bellini ooperist "Norma" ning Bizeti ooperist "Carmen", jpm. Mitmetesse paladesse olid lisaks kooridele kaasatud ka solistid.

Mida õhtupoole aeg liikus, seda pimedamaks läks. Kui siseõu oli valguse käes imposantne ja omapärane keskkond kontserdiks, siis pimeduses puhkes see särama. Valguskujunduse eest annaksin lausa täispunktid, sest see oli täitsa omaette esineja, mis lõi maagilise ja värvikireva keskkonna vastavalt muusika vajadustele. Kohati isegi trumpas valgustus laval toimuva üle. Kell oli oma üksteist juba kui gaala lõppes, õues oli soe, tuju oli hea ning mõnus oli lossi äärt mööda kõrgendikult alla hotelli jalutada. Taaskord üks õnnestunud välisetenduse külastus!

Jagielloniani ülikool: Minu kogu reis keerles ümber Poola vanima ülikooli ning nädala jooksul sain ekstra palju näha, kuulda ja tegutseda just selles värvika ajalooga haridusasutuses. Loodud 14. sajandil õhkas selle ülikooli iga ruum ja ese ajalugu ning rääkimata ning räägitud lugusid. Nt õppisid seal Copernicus, Stanisław Lem, Paavst Johannes Paulus II, jpt. Vanimad hooned, Collegium Maius ja Collegium Novum, sisaldasid ruume, arhitektuuri ja sisu, mis läks tagasi sajandeid. Collegium Maiuse siseõu (mis täis päikese käes chillivaid tudengeid), aktusesaal, vana raamatukogu, professorite kunagised ruumid, jne võtsid sõnatuks. Nagu oleksin astunud sajandeid tagasi. Seal oli ka muuseum, mille giid olid eriti sisuka ja põneva jutuga ning kus võib näha erinevaid keskaja teadusinstrumente, nipsasjakesi, mööblit, maale, jpm.

Lisaks, viidi meid Jagielloniani raamatukokku, mis on Poola suurim, kus demonstreeriti selle kõige väärtuslikemaid varasid, mis võtsid hinge kinni. Meid pandi istuma suure pikliku laua taha, kus teisel pool, muuseumi esindaja, meile erinevaid maailma aardeid esitles. Nt minu ja Mozarti originaalnootide, mis täis kommentaare, kritseldusi ja muid tähelepanekuid, vahel ei olnud klaasi, kile või midagi muud kui mõnikümmend sentimeetrit õhku. See on hämmastav, kuidas keskaja teosed on niivõrd kaunilt säilinud, olles värvilised ja südamega hoitud ning hooldatud, et minusugune saaks neid tänapäevalgi imetleda.

Loomaaed: Mulle meeldib külastad erinevaid loomaaedu kui välismaale satun. Tihti ma neid väisata ei jõua, kuid ühel pärastlõunal tekkis seekord vaba aega. Otsustasin tutvuda kohaliku ühistranspordiga ja sõita linnast välja roheluses paiknevasse kohalikku loomaaeda. Kuna see oli kogu reisi jooksul ainuke marsruut, mis vajas bussiga sõitmist, siis natuke närveerisin, kuid kõik läks kenasti. Hotellitoas olevast infovoldikust leidsin vajaliku marsruudi, bussi numbrid, peatused, jne ning reis võis alata. Hästi mugav oli see, et pileti sai osta bussis olevast piletimasinast. Vaja oli vaid sularaha, sest kaardiga makset see ei võimaldanud. Sõit oli kuskil 30 minutit rahvusmuuseumi lähedalt peatusest minnes. Trajektoor viis läbi Krakówi eeslinna, mis oli sarnane nt meie Pirita Kosega ning kus leidus palju rohelust, kitsaid käänulisi teid ning ühepere elumaju. Loomaaed paiknes kerge metsa sees ning keskkond oli täis rohelust.

Loomaaed oli pisike aga ikkagi ruumikas, ma ei tea kuidas nad seda saavutasid, kuid kirjeldaksin seda just nende kahe vastanduva sõnaga. See oli kompaktne ja hästi kerge oli seal hea marsruut leida, et pea kõik asukad teepeale ära näha. Ka puurid ja aedikud olid piisavalt hubased, kuid mahukad, et mul midagi südames kriipima ei hakkaks. Loomadest on esindatud leopard, ilves, elevant, tiiger, vallabi, surikaat, kaamel, pesukaru, jpm. Asukatest, keda Tallinnas loomaaias, kahjuks, näha ei ole võimalik, sai Krakówis kohata kaelkirjakut, sebra, fennekrebast, laisklooma, jpm. Ka eri linde oli omajagu ning nemad koos kaelkirjakute ja alpakadega olid pea ainukesed keda ma reaalselt nägin. Nimelt oli konkreetne nädal linnas meeletult palav. See oli peaaegu, et väljakannatamatu. Seega, olid enamused asukad varjus ning, kuna oli pärastlõuna, siis oma uinakuaega nautimas.

Minu põhitõmbenumber, punane panda, keda väga tahtsin näha, suvatses mulle vaid oma saba eksponeerida kui põõsas põõnas. Kaelkirjakuid nägin esimest korda elus ja nad on ikka massiivsed elukad küll. Uudishimulikud ja vallatud alpakad aga hoolitsesid selle eest, et ma väga õnnetu ei oleks ja nad tegid teiste loomade mitte nägemise pea tasa. Jube vahvad vennad olid!

Üldine nips-näps: See ei vaja kordamist, kuid ikka jälle tuleks endale teadvustada, et Poolas on võrreldes Eestiga ikka uskumatult odav. Tundsin end kui rikkur. Seega, miks mitte just reisida Poolasse? Seal on kultuuri ja ajalugu kulbiga ning ei pea koguma või naba paigast tõmbama, et seda endale lubada. Takso oli mega odav, hotell oli veel odavam, samuti söök-jook -- üks õhtu käisin toidupoes ja tõin 15 eur eest kotitäie head ja paremat.

Ka vaatamisväärsuste peale ei läinud just eriti raha. Isegi ooperigaala pilet oli eurodes umbes vaid 14. Tasuta lisa vaatamisväärsustest tooksin veel esile Waweli lossi pargist alla jalutades, jõe ääres olevat seitsmepealise draakoni kuju. Kuskil iga 5 minuti järel purskab ta tuld. Eriti hasarti tekitav on proovida sellest fotot teha, sest tuld tuleb vaid põgusalt ajaks ning kui head kaadrit ei saa, on vaja järgmine 5 minutit passida. Omamoodi elamus on jalutada juudikvartalis, Kazimierzis, kus muide filmiti Spielbergi "Schindleri nimekiri". Paljud mu kolleegid külastasid Auschwitzi, mis oli üpris lähedal ning kuni päeva väljasõidu ajakulu. Ning, loomulikult, tasub põigata ka linna peaväljakule (Rynek Główny), mis on üpris gigantne ning täis nii turiste kui söögikohti ja hängimispaiku.

Mind mis Krakówis häiris olid aga turistide hordid. Neid oli tõesti palju ja igal pool ja kogu aeg. Ma pole ammu enam nii palju turiste reisil näinud. Palju kuulsin just hispaania keelt.

Ei meeldinud mulle ka see kõrvetav kuumus. Eestis võib minna soojaks, aga sellist õuesauna, kus sõna otseses mõttes sulle kuuma õhku pidevalt näkku huugab, võib kohata ainult siis kui minna Euroopas keset suve keskelt lõunapoole. Mu külmkapist võetud vesi oli paarikümne minutiga tee. Loomulikult, sattusin ma Krakówis olema järjekordse kuumalaine ajal, seega, pigem mul ei vedanud lihtsalt.

Külastus ja etendus: Tbilisi - Gruusia ja "Georgia - The Musical"

Tervitus!

Töö viis mind seekord eestlaste saatusekaaslastest suurte sõprade grusiinide juurde, nende võluvas pealinnas Tbilisis. Oli november ning naiivsena eeldasin, et veidigi lõuna poole liikudes tuleb ka päike välja ja saan nautida soojust, sinist taevast ja valgust, millest Tallinnas meeletult puudust tundsin. Moraal sellest loost on aga, et ei ole lõunas see ilm midagi säravam. Iga päev sadas, taevas oli pidevalt pilves, värvigammas domineerisid hall, tumehall ja helehall. Päikesest polnud kõpsugi. Mõtlesin algul, et noh, vähemalt ei ole nii sombune kui kodus, kuid nädala jooksul mil ära olin, tundus mulle, et Tbilisis oli isegi veits viletsam. Muru pole kunagi rohelisem teisel poole aeda!

Kuigi olin õnnetu, et ilmastikuolud olid üpris nadid, siis nädal ise oli tegelikult väga lahe ning töö kõrvalt sain näha, nautida ja külastada mitmeid vahvaid aspekte ja kohti, mida Gruusial pakkuda. Näiteks, jubedad ummikud, millede sarnast ei ole ma oma reiside jooksul kordagi kohanud, isegi mitte Kairos. Riigid aitavad üksteist igast teemadel, seega teen ettepaneku saata sinna liiklusspetsialiste, sest mitte ainult ei olnud teedel liikluskultuuri ja teekaaslaste, kas teiste autode või isegi jalakäijate, austamist ollagi, vaid teede süsteem ise oli jabur. N-ö pudelikaelu, kus mitu rida viivad kokku üheks või kaheks oli naeruväärselt palju. Tehku kasvõi bussiread, sest tillukest tükki marsruudist sai pilgeni täis bussis olles läbitud terve igaviku.

pilt inyourpocket.com kodulehelt

Aga, nali naljaks. Tbilisi oli osati nõukaaegselt tuttav, osati eksootiliselt võõras ning osati hubaselt kodune. Linnaosa, kus tööga seoses suuresti aega veetsin, tuletas mulle tugevalt meelde Nõukogude aegset stiili ja hõngust, olles päevinäinud ning kohe kohe unustumas ja värske pealetungi alla vajumas. Keskuse vanalinna igast kübemest õhkas ajalugu, kultuuri ning Gruusia olemust. Iseäranis meeldisid mulle omanäolised rõdud, mida võis kõiksugu variatsioonidena ringi vaadates pea igas silmanurgas näha. Eestlastele mõjuvad tihti mäed, või isegi künkad, vaimustavalt ning mulle pakkus kesklinna paiknemine mäestiku nõkku, kust voolas läbi jõgi, tõelist ahhetamise efekti. Ümberringsete kõrgendike peal asuvad kindlused (nt Narikala kindlus), ehitised ja tornid olid kirsiks tordil. Meie grupil oli ka suurepärane kohalik giid, kes meile põhivaatamisväärsusi tutvustas, milledest eriti meeldejäävad olid modernne Rahu sild, maa-alune läbikäik, mis oli üks suur pood, kirik kus oli nende varandus -- pühak Nino juustest ja viinamarjaokstest rist, köisraudtee, kauni esifassaadiga avalik saun, kus kunagi käinud ka Puškin, Anchiskhati basiilika -- nägi välja kui kohe kokku kukkumas aga see tegi selle eriliseks ja ehedaks, Vabaduse väljak, nukuteatri lip-lipi peal, lap-lapi peal kellaga torn, jne. Kuna Gruusiat peetakse veini kodumaaks ning veini jälgi on välja kaevatud potikildudel leitud vanemaid kui kuskil mujal maailmas, siis on grusiinid väga uhked selle fakti üle. Seda illustreeris ka n-ö väike vanamees, ehk muhe skulptuur traditsionaalsest toosti tegijast (nimega otsetõlkes "tamada"). Lisaks rääkis giid põnevaid lugusid kohalikust ajaloost, kultuurist, huvitavatest detailidest, jne. Nt grusiinidel on täitsa ainulaadne tähestik ning on neid, kes usuvad, et just nende tähestikku on vaja tunda, et pärast Viimset päeva taevasse saada. Kahjuks, läks üpris kiiresti pimedaks ning kesklinna mastaapsust sai ainult põgusalt silmaga näha ja nauditud.

pilt museum.ge kodulehelt

Külastatud sai ka Gruusia Rahvusmuuseumi, millest tooksin välja kolm aspekti -- rohkem lihtsalt ei jõudnud seal aega veeta. Esiteks, rikkalik väljapanek Gruusia aardeid läbi aegade, iidsetest aegadest alates. Tegu on ju geograafilistel põhjustel ning maavarade poolest rikka maaga, mida illustreeris ideaalselt ohtralt kullast, väärismetallidest ja vääriskividest ehteid, kaunistusi ning nipsasjakesi. Tegu on ikkagi maaga, kuhu Kreeka kangelane Iason legendides Kuldvillakut otsima läks ning, kus tema tee kuningatütre Medeaga ristus. See on ikka hämmastav mida ajaloos on valmis nikerdatud ning mis kõiksugu võtteid kasutatud. Äärmiselt põnev oli näha kuidas stiil ajas muutus, mida ja kuidas ehiti ning kuidas teiste riikide ja rahvaste mõjutused Gruusiasse erinevate esemetena jälje jätsid. Suur, avar ja valge ruum täis hindamatuid aardeid. Seda näitust saatis meie grupil ka muuseumi giid, kes oli üks krapsakas ja väljapeetud vana daam, kuid kes oli suurepärase inglise keele ja põneva jutuga.

Teisena toon välja väljapanekud kohalike riiete näitamiseks -- mood läbi aegade. Gruusia meeste rahvariided tunnen vist igalt poolt ära. Eriti need padrunitaskud. Välja oli pandud rohkelt näiteid riietest Gruusia ajaloost. Kolmandana jäi emotsionaalse ja valuliku eksibitsioonina meelde ülevaade Gruusia kurvast ja pingelisest lähiajaloost koos Gruusia sõjaga, II Maailmasõja sündmustega, Nõukogude Liiduga, jne. Kohalik grupikaaslane rääkis eriti vahetult, mis riigis toimus ja ka praegu toimub, olukorras, kus nt Abhaasia küsimus on ikka veel poliitiliselt delikaatne. Kuna meie grupis oli tšehhe, poolakaid, leedulasi, jne, siis tundsime solidaarsust ja eriti teravalt saatusekaaslasest riigi läbielamistele kaasa. Kokkuvõttes, oli muuseum põhjalik, täis ülipõnevaid väljapanekuid ning külluslik nii ajaloos, kultuuris, kunstis ning õhustikus -- mulle igatahes avaldas nähtu muljet.

pilt agenda.ge kodulehelt; Jvari

Üks päev sai veedetud väljasõidul Tbilisist eemal. Näed mäed! Need mäed! Need mäed! Minu silmis oli kohaliku looduse iseärasused ikkagi nii eksootilised ja kihvtid, et siiani võtab sõnatuks. Eriti maagiliselt võrratu oli Jvari klooster, mis on üks riigi tähtsamaid pühapaiku ning, mis usutakse, et ehitati juba 6. sajandil. Iseäraline ja eriline on ta nii arhidektuurilt -- ülimalt minimalistlik ja tagasihoidlik -- kui asukohalt -- mäe otsas, serva peal, vaatega alla nõkku, kus avaneb imeline silmapiir -- jõed, rohelus, ümberringsed mäed ja asulad. Viimane on ka üks populaarsemaid Gruusia turundusfotode asupaiku. Koht ja vaade nagu kuskilt ajaloolisest filmist -- maalimine taust ning paiknemine otsekui maa ja taeva vahele. Külastasime ka Svetitskhoveli katedraali, mis, tõdesin, oli oma õhkkonnalt, olemuselt, arhidektuurilt ning mõjust ikka nii erinev kirikutest, mida Euroopas külastanud olen. Kirik on ehitatud 11. sajandil ning sellega seostatakse mitmeid legende. Näiteks, usutakse, et see on püha ehitis mille alla on maetud Jeesuse rüü, mida too kandis kui ta risti löödi. Samuti, on katedraali maetud paljud Gruusia kuningad. Lisaks, efektsele hoonele endale, oli ümberringi laialt jalutamisruumi, mille jooksul sai katedraali imetleda väljastpoolt. Ohtralt leidus sel igast põnevaid detaile.

pilt lonelyplanet.com kodulehelt; Svetitskhoveli

Viimane külastuspaik väljasõidu päeval oli veinivilla Chateau Mukhrani. Pika ajalooga ja Gruusia riigile tähtis paik. Esiteks, oli meil väga lahe kohalik veinivilla giid, Dimitri, mehise hääle ja musklimehe välimusega veiniekspert. Teiseks, väga lahe oli näha otsekui lõpmatuna näivates rivides vaate ja metallist konteinereid täis valmivat veini. Kolmandaks, Dimitri rääkis igast põnevaid fakte, mida ma ei teadnud ning tegi meile kolme veini degusteerimise erinevate juustudega. Tunnistan ausalt, ma ei tea veinidest mitte mõhkugi ja ei oska neid väga nautida ka -- alkohol on alkohol. See ei taksitanud mind kodustele ja sõpradele osta kokku oma 5 pudelit veini ning uhke ja suure pudeli chachat. Väga põnev oli veinile lisaks kuulda ka kohalikust kangemast alkoholist, chachast. Seda tehakse viinamarja ülejääkidest ning, väidetavalt, ei tekita see pohmelli. Ehk siis, kes soovib juua, aga ei soovi füüsilisi tagajärgi järgmine hommik, siis chacha pidavat olema just see õige valik! 


Kaks tähelepanekut Gruusia reisilt veel:

- Saabudes öösel pelgasin, et kui hullult mul ikka tagumikku takso sõidu eest lohku tõmmatakse. Lennujaamast välja tulles olid rivistatud  n-ö ametlikud taksod ja siis kamp vanamehi, kes püüdsid võõraid konksu otsa saada. Jäin ühe sellise viimasega rääkima ja, kui aus olla, olin kurnatud pikast reisist ja tahtsin lihtsalt hotelli. Loomulikult sain vanamehega kiiresti jutu peale, sest oskan veidi vene keelt ja olen Eestist. See, et olen Eestist meeldis talle väga ja kohe oli vadinat, kuidas me ikka sarnase saatusega ja kuidas me Balti riikides ikka nii kaugele jõudnud. Telefoniga kutsuti kohale enda n-ö "takso" koos juhiga, või siis mina nimetaks parsaks, ja minek. Vanamees jäi ise järgmisi sõitjaid õngitsema. Kuna mulle varasemalt öeldi, et sõit turistile on kuskil 80 lari, siis olin rahul oma enne sõitu kokkulepitud 50 lariga. Kuigi kohalikud ütlesid, et max 25 lari on täitsa piisavalt. Aga, noh, oligi oodata, et turiste tõmmatakse -- olin sellega arvestanud. Olin ka eriti õnnelik hiljem, kui kuulsin, et mitmed mu kaaslased, kes ka lennukiga tulid maksid legaalse takso eest oma 80+ lari. Seda peab küll nentima, et kui tšekki makse eest ei soovi, on takso kõvasti odavam. Kui tahad tšekki, pannakse juurde ka maksud ja summa kasvab märkimisväärselt. Muide, väga hästi ja üli üli üli odav oli ka Uber. Kokkuvõttes aga nagu Eesti taksondus 90ndatel -- nostalgia missugune!

- Mis värk on neil nende öiste lendudega? Peaaegu võimatu oli leida lendu, mis ei saabuks Tbilisisse kellaaegade 01.00 kuni 06.00 vahel öösel/hommikul. Pea kõik lennud, sihiga Gruusia pealinn, maabusid öötundidel: Lufthansa, Air Baltic, LOT, jne. Lahkusid lennud samuti enne kukke, kuid see ei ole ju väga haruldane. Inimlikuim variant oli Turkish Airlines'i lend, kus olin sunnitud 7 tundi veetma Istanbulis ja sihtkohta jõudsin öösel kell 03.00. Hotellis sain pea padjale panna paariks tunniks ja siis juba 09.00ks töökohtumistele. Nalja sai aga tagasisõidul, kui juhtus see, millega ei ole mul varem kokkupuudet -- ja mida ma ei soovi kellelegi -- , nimelt, oli lennujaama jõudes mu lend tühistatud. Ma ei lähe detailidesse, kuid ütlen nii palju, et jõudsin koju vaid paar tundi hiljem originaalist, sest ostsin pileti LOTi lennule. Olin väsinud ja tahtsin lihtsalt koju. Huvitav kogemus oli kuidas piletit sai osta ainult sularahas, ning kohalikus valuutas, larides, -- päris 900 lari mul enam niisama taskust võtta ei olnud. Põhimõtteliselt, jooksin maratoni, sest LOTi check-in sulgemine oli 10 minuti pärast. Olen siiani üliõnnelik, et LOT lend oli just minemas, kui mu lend tühistati, ning mul õnnestus sinna koht saada -- üpris mõistliku hinna eest muide, mille mulle hea Salva Kindlustus hiljem kompenseeris (Turkishi lennud jäid kõik ära ja seda ilma pärast -- jäi vaid segaseks ilma pärast kus, sest Tbilisist läksid teised firmad tavapäraselt ning isegi üks Istanbuli, kuhu olin suunduma Turkishiga).

Ja nüüd põhi tõmbenumbri juurde! 

Ühel õhtul viidi meid vaatama muusikali, mis väga "originaalse" pealkirjaga: "Georgia - The Musical". Etteruttavalt, nagu mu Tšehhi kolleeg ütles, poleks ta kunagi arvanud, et naudib muusikali, kus tegelased ei tee põhimõtteliselt midagi muud kui rüüpavad veini ja ütlevad tooste ning vahepeal siis tantsivad ja laulavad. Oligi kõik! Süžee oli äärmiselt lihtne: Prantsusmaalt päris neiu armub Gruusia poissi ning viimane viib kallima esimest korda enda kodumaale pere ja sugulastega kohtuma. Need siis rääkisid oma kultuurist, riigist ja ajaloost ning tegid ühe suure laua taga pidevalt erinevaid tooste. Ilmselgelt, oli etenduse üks põhi sihtgrupp turistid ja välismaalased Tbilisis.

pilt musical.ge kodulehelt

Grusiinid on oma kultuuri üle väga uhked ning nad ei varjanudki seda: "We are proud of our history, culture and tradition, so if we don't shout about it, who will?". Enda üle ei peljatud aga üldse nalja heita, mis tegi grusiinid, etenduse ja tegelased sümpaatseks. Näiteks, sai Julie'le ka peatselt villanud sellest pidevast söömisest: "I really can't eat any more food!!!". Siis tunnistati, et kui pikemalt riiki jääda, siis "Soon, you will only see food on food on food." Nädalase külastuse ühel õhtul viidi meid ka traditsionaalsesse Gruusia restorani, kus oli vist oma 15 käiku ja mina ning mu kaaslased lihtsalt ägasid. Mingi hetk muutus juba koomiliseks, et kas tuleb veel üks käik? Ja alati tuli! Kuni lõpuks, mu üks lemmikuid, šašlõkk viimasena, mulle sisse ei mahtunud. Aga etenduse juurde tagasi. Veel heideti nalja ülipablavate ja erutuvate emade ja naiste üle, kui on teada, et poeg toob neiu majja. Need ülierutunud mega kiirusel vestlused ja emotsioonide välja elamised olid tõesti humoorikad ning ma täitsa usun, et, isegi kui üle võlli, siis nii neil reageeritaksegi. Mamma Maro oli eriti krapsakas.

Peale armastajapaari oli etenduse keskpunktiks tegelane Dimitri, kes oli n-ö jutustaja rollis ja kontaktiks publiku ning laval toimuva vahel. Ta oli osa etendusest ja peresõber, kuid ka keegi, kes seletas publikule lahti, mis toimub, miks ja igast muid huvitavaid fakte. Samuti, oli ta "tamada" rollis, kes on siis toostimeister. Näiteks, rääkis ta lahti klassikalised seitse Gruusia toosti, millest üks on, näiteks, armastusele ja üks elule. Mees oli muhe ja lahe ning rääkis suurepärast inglise keelt -- toreda kohaliku aktsendiga, muidugi. Publikut ei kaasanud ta ainult nendega suhtlemiseks ja neile toimuvat seletamaks, vaid ta pakkus lahkelt ka päris veini vaatajatele esimesest reast. Eraldi rääkis ta nelja vaatajaga ning küsis kust nad tulevad. Siis andis ta neile anuma veiniga, mida siis terve esimene rida jagas ja igaüks lonksu võttis, kes soovis. Mehe käest klõmaka sai venelane, tšehh, ukrainlane ja poolakas. Selle valguses rääkis Dimitri, et grusiinid on väga külalislahked ja neile meeldib eriti kaugeid külalisi võõrustada, mida nad illustreerisid tõsiasjaga, et nende kesklinnas on mošee, sünagoog ja kirik rahumeelselt koos eksisteerimas. Kõik sõbrad on teretulnud!

pilt musical.gee kodulehelt

Nagu mainitud, katkestasid toostide tegemist laulu- ja tantsunumbrid. Olgem ausad, need laulud, hämmastavalt kauni mitmehäälse harmoniseerumisega, olid ikka kananahka ihule võtvad küll. Koorilaul "You are the Vineyard" oli eriti imeline. Õnneks olid lava üleval inglise keelsed subtiitrid, et lauludest saaks aru ning dialoog oleks paremini jälgitav. Enamasti laulsid erinevaid palasid mehed. Lisaks, sai tegelane Julie mõned lauluviisid esitatud ja seda siis prantsuse keeles. Gruusia tants on omaette vaatamisväärsus. See on ikka vinge kui kiirelt nende jalad käivad. Nad hüppavad, liigutavad välkkiirusel enda sirgeid jalgu mööda maad ette ja taha, krapsavad mööda lava ringi -- ja ei ole üldse näha, et see neid võhmale võtaks! Ka vanemad mehed liikusid nagu noored kitsed! Naised olid aga uskumatud, sest liikusid käbedalt ja ekstra väikeste sammudega nii, et ümbritsevat kleiti jalad ei puudutanudki. Esitati traditsionaalseid pulmatantse kui ka kintouri (üks kohalik tantsuliik) kui kõike muud. Tõesti, omapärane, värvikas ja kihvt!

Kokkuvõttes, oli etendus ülimalt lihtsakoeline, peaaegu, et klassikalise sisu tühi ning natuke lääge -- abieluettepanek tõi mus esile suhkru üledoosi -- , kuid samas, äärmiselt sümpaatne, ehe ja siiras. Ning väga Gruusialik!

P.S. Miks ma enda tehtud fotosid ei kastuda? Lihtne! Mu mobiilifotokas tegi jubedaid pilte.

Visit Georgia!

Etendus: "An Officer and a Gentleman" muusikal Glasgows

Tervitus!

Taaskord viis mind töö septembris Glasgowsse ning, nagu alati, sain seal külmetuse -- seal on nii tuuline ja külm! Nagu alati, sai leitud aga ka aega, et külastada kohalikku teatrit. Seekord sobis ajaliselt kõige etemini muusikali "An Office and a Gentleman" külastus King's Theatre Glasgows.

Pealkiri: An Officer and a Gentleman
Koduleht: http://officerandagentlemanmusical.com/
Teater: King's Theatre Glasgow
Millal nähtud: 11.09.2018

http://officerandagentlemanmusical.com/

Ma tean seda muusikali kui 80ndate filmi, kus mängis Richard Gere. Tean ka, et see oli selline naistekas ja romantiline unelm mehest päästmas naist. Selle tunnusmuusika on teatud ja armastatud selle dekaadi ballaad "Up Where We Belong" Joe Cockeri ja Jennifer Warnesi poolt. Ja see on kõik -- filmi ennast ole ma kunagi näinud. Võõras originaalmaterjal oli äärmiselt teretulnud ja rääkis etenduse kasuks, sest tihtipeale on muusikalid, mida just Eestis saab näha, juba üle leierdatud maailma kuulsad muusikalid või siis põhinevad lugudel, mida läbi ja lõhki juba tean. Selline tundmatum ja Eestisse vast mitte iialgi jõudev etendus, mõjus värskendavalt ning uudishimu tekitavalt. Meeldiv oli vahelduseks mitte teada kõike või enam vähem kõike ette, mis laval toimuma hakkab. Emotsioon oli ehedam ja kaasa elamine vaevatum.

Film ei olnud algselt muusikal ning, et sellest popimat ja paremini müüdavamat produkti luua, oli loo muusikali vormi surumine mõttekas idee. Lagedale laduda oma kümme kvaliteetset ja kuulatavat publikut kaasa krabavat pala, ei ole aga just sõrmenipsuga teostatav. Kasutada muusikat, mis on juba olemas, mida rahvas teab ja mis publikus äratundmisrõõmu ning kaasaümisemise soovi tekitab, on lihtne, vähetülikas ja vähevaevaline lahendus. Ühelt poolt, alati on tore tuntuid ja armastatuid laule rakendust lavastustes ning igal pool mujal leidmas. Teisalt, natuke odav, kiire raha ning hooletu maitse on juures kui tõmbenumbrina taaskasutada muusikat, mida kõik juba söögi alla ja söögi peale teavad -- kuid, mis siiski rahva käima tõmbab. Kohati tundus etendus nagu süžeega karaoke ja see ei ole kompliment. Jään aga siinkohal kahe vahele, muusika valiku tugevus oli ka selle nõrkus ja vastupidi.

Muusika sortimendis jäädi 80ndate parimate palade juurde. Kõlasid Bon Jovi "Living on a Prayer", Status Quo "In the Army Now", Europe'i "The Final Countdown", Cindy Lauperi "Girls Just Want to Have Fun", Blondie "Heart of Glass", Kissi "I Was Made for Loving You", jpt. Leidus ka paar esituse, laulu ja vokaali kombot, mis silmad punni ajasid, särama panid või niiskeks tegid. Mulle on alati meeldinud naisduo, Hearti, tõeline power ballaad "Alone". Kui peategelanna sellel palal endale ängistaval hetkel võimsalt kõlada lasi, olin vaimustunud -- need kõrged ja jõulised noodid jäid pikalt pähe kumama. Härdalt ja nukralt mõjus oli ka Hall & Oates loo "Family Man" esitus mehe poolt, kes oli kaotanud kõik -- parem kui originaal ja palju tundeküllasem. Kolmandana tooksin esile Martika "Toy Soldiers" laulu, mis kõlas samuti hetkel kui tegelaste elus oli madalseis ning mis ideaalselt seda illustreeris. Mulle väga meeldis, et enamus lauljaid, kes paistsid üpris noorepoolsed (välimus võib olla petlik!), suutsid kohati ilmselgelt vokaalselt nõudlikud palad täitsa välja lõõritada ja seda selgelt ning arusaadavalt. Samuti oli lahe, et pop lugudest tehti muusikalikumad palad, mis vajasid enam annet, et edukalt publikule esitada, ja toimisid laval seeläbi efektsemalt

Süžee ise oli oma baastasandil mulle päris meele järgi, sest keerles ümber n-ö allajääjate. Tegelaste, kelledele ei oldud just parimaid kaarte eluks antud ning, kes püüdsid nõiaringi murda ja endast midagi teha. Peategelaseks oli ohvitserihakatis Zack Mayo, kellele tema käsuliini ülemus püüab pidevalt kaikaid kodaratesse visata, olles kindel, et poisist asja ei saa. Zacki mitmete kaaslaste hulgas tõusis esile ka vastupidise saatusega poiss, kellele oli antud ideaalne alguspunkt, kuid kes aega mööda kõik kaotas. Kahe mehe elus hakkasid tähtsat rolli mängima treeningkooli linna vaestest vabrikutöölistest kaks naist, kelle eesmärk oli tulevaste pilootide käevangus enda haledast elus põgeneda. Ühel paaril õnnestus, teisel mitte. Ühel mehel läks läbi saada nii ohvitseriks kui džentlemaniks, sest võitis nii kamraadide sõpruse ja usalduse, sammu edasi piloodiks saamisel ning oma kallima armastuse. Teisel läks vastupidi ning seda kontrasti oli huvitav jälgida. Üldiselt, ei olnud sisus midagi üdini originaalset või esiletõusvat, kuid nähtu oli piisavalt kaasahaarav ja, vähemalt minu puhul, õigeid süžeenuppe vajutav. Tegu oli täitsa toreda komboga draamast ja romantikast.

Kuigi süžee, muusika ja vokaalsed esitused olid üpris soliidsed, siis oli aspekte kompotis, mis mu poolehoidu ei võitnud. Lavakujundus oli kuidagi mittemidagiütlev ja natuke nadilt lohaka muljega. Ning, olgem ausad, selline veidi ameerikalik suhtumine ja lähenemine tegelaste poolt, mis sunnituna, võltsina ning punnitatuna välja paistis, häiris mind veidi. Näiteks, räägiti ebaloomulikult tugeva ja natuke karjuva intonatsiooniga. Tegelased jätsid tänu sellele kohati naiivse ja eluvõõra mulje -- lihtsustatud maik oli lool küljes. Siiski, eks see eelistuste küsimus ole. Samas, kui publik tuleb saali avatud õlletopsidega ja laulavad esitajatega kaasa -- kõvasti ja valesti -- siis vast ei ole väga kõrgkvaliteeti mõtet oodata. Aga, taaskord, seda võib näha ka meeleoluka lisana kokkuvõttes lõbusale, kuigi natuke klišeelikule, etendusele!

Külastus: Lyon - Prantsusmaa (1)

Tervitus!

Miks Lyon? Miks mitte Pariis? Mida on üldse Lyonis teha? Seda küsimust olen liiga palju kuulnud seoses suvereisi sihtkoha valikuga. Selline tunne tekkis, et kas Prantsusmaa ongi ainult selle pealinn, kus olen muide käinud ja mis mulle pettumise valmistas. Ja teiseks, kui mitte reisida turismi top paikadesse, siis on paljud segaduses. Miks minna Lyoni, kui võib minna Londonisse, Barcelonasse, Rooma, Berliini, Viini, jne. Mõtte reisida linnapuhkuseks Prantsusmaa suuruselt kolmandasse riiki sain Helsingis olles Lyonis töötava kolleegi poolt, koos buffeelaua järjekorras oodates. Ta jumaldas oma kodulinna ja siit hakkaski idee idanema. Lyon? Miks mitte!

vaade Airbnb korteri kanast jõele Saone; pilt D.R.

Lennudraama: Sihtkohta jõudmiseks ja tagasi koju saamiseks oli vaja sõita nelja lennukiga ning kõigi nendega oli häda. Lennujaama jõudes tuli valjuhäälditest info, et lend lükkus kaks tundi edasi. Väidetavalt lendas lind mootorisse. Okei, elasime reisikaaslasega üle, kuigi ühendava lennuga oli kindel, et läheks kiireks. Asi aga venis ja venis ning lõpuks maandusime Frankfurtis täpselt sel kellaajal, mil meie järgmine lend lahkus. Otse loomulikult meid ei oodatud minutitki. Suurem osa rahvast jäi oma ühenduslennukitest maha. Okei, polnud hullu, tuli oodata vaid oma neli tundi järgmist lendu Lyoni õhtul kell üheksa. Leidsime toreda söögikoha, kus sai veiniga tuju üleval hoitud. Sihtkohta saabusime öösel ning meie lennujaama ekspressrongile ostetud piletid läksid raisku. Ja, takso arve oli 80 eurot! Jah, 80 eurot. Taksojuht oli seltsiv ja lobisev ning olime lihtsalt õnnelikud, et lõpuks kohale jõudsime. Kuigi muret valmistas ka Airbnb kaudu broneeritud korteri võtmete saamine, sest omanik ei arvestanud, et me jõuame alles öösel. Õnneks organiseeris ta võtmed üle tee baari, et me need sealt kellegi Baptiste'i käest üles korjaksime.

Tagasi koju sõitmiseks lennujaama jõudes, saime taas rõõmusõnumi, nimelt lükkus lend  kaks tundi edasi. Väidetavalt oli vaja lennuk välja vahetada ja siis lisaks pardameeskond. Noh, mis siis ikka, istusime ja lõime aega surnuks, kuid asi venis ja venis ning plaanist päev Frankfurtis veeta tuli suu puhtaks pühkida, sest linna ja siis uuesti lennujaama tagasi Tallinna lennule jõudmisega oleks kiireks läinud. Samas, ei jäänud me seekord lennust maha nagu palju kaaslased, kelledega me Lufthansa teenusepunktide järjekorras vestlesime. Eriti tundsime kaasa neile, kes jäid USA lendudest ja muudest kaugetest sihtkohtades maha. Oli ka neid, kes kohe hotelli suunati, sest sel päeval enam rohkem spetsiifilisse sihtkohta lende minemas ei olnud. Meie aga otsisime üles oma juba tuttava söögikoha ja lõime taas oma neli tundi surnuks. Kojulend, omakorda, lükkus ka veidi edasi, sissepääsu värava süsteem läks tuksi, lennuk vahetus, seega oli kohamuutuseid, ja mida kõike veel. Olime oma puhkuse reisist juba pea kaks päeva ainult minnes ja tulles Frankfurdi lennujaamas veetnud, seega olime natuke väsinud ja tundlikud. Tipuks oli lennutäis koorilauljaid, kes suurem osa lennust üle kogu parda laulu leelotasid ja juubeldasid. See ei olnud tõesti asi mida ma see hetk kuulda tahtsin. Kui mu sõbranna Lufthansale kirjutas ja kogu tralli pärast kaebas, anti vastuses mõista, et vingumiseks pole põhjust. No, jah.

Palace Bellecour; pilt D.R.

Lyon City Card: Tahtsime kohalolekul transpordi kasutamise ning külastused mugavamaks teha ning hankisime endale Lyon City Cardi. Kunagi ammu Viinis käies sai ostetud Vienna Passi, millega sai nii paljut näha ja kogeda ning raha kokkuhoid oli märkimisväärne -- seega, sai ka seekord city cardi poolt otsustatud. Nelja päeva kaart maksis internetist ostetuna 49.90 eurot. Kiirelt ja mugavalt saadeti ostukinnitus, pärast Paypal vahendusel maksmist, mu e-maile. Kaart hõlmas kogu transporti linnas (tramm, buss ja metroo) ning tasuta või soodustusega pääsu põhilistesse vaatamisväärsustesse ja üritustele linnas, nt mitmed muuseumid, ekskursioonid, teater, ooper. Kui eesmärk on näha vaid paari kohta ning liikuda on plaan jalgsi, siis ei tasu kaart ära, kuid meile võimaldas mitme koha päevas külastamine ning transpordi kasutamine raha kokkuhoidu. Kaarti kasutada oli imelihtne, transpordis oli vaja seda vaid viibata (nt maalausesse metroosse sisenedes või trammis validaatori vastu). Muide, ühistransport oli Lyonis väga puhas, kenasti korras ja uudse välimusega. Muuseumites ja muudes kohtades tuli kaarti ainult kassas näidata ja sissepääs oli tagatud. Kaardid sai e-mailie saadetud kinnituse näitamisel kätte Lyoni kesklinna turismipunktist Place Bellecouris. Link: https://en.lyoncitycard.com/

Rhônexpress: Tuli välja, et ainuke mõistlik viis kesklinnast lennujaama jõuda (Lyon-Saint Exupéry Airport), ja vastupidi, oli kasutada ekspressrongi, mis vaid seda marsruuti sõitis. Muidugi, kui ei olnud soov taas 80 eurot taksole kulutada. Sõit oli keskmiselt 29 minutit ja väisas rada rongijaama (Lyon Part-Dieu) ning lennujaamaga vahel. Olenevalt kellajast, sõidab rong kas iga 15 minuti või 30 minuti järele. Hind on aga väidetavalt ka kohalikele natuke krõbe: edasi-tagasi 26.20 eurot. Link: https://www.rhonexpress.fr/en

Rhone jõgi; pilt D.R.

Majutus Airbnbga: Valisime seekord hotelli asemel Airbnb, kuigi seda otsust sai hiljem veidi kahetsetud. Mõtlesime ka natuke priisata ning valisime pakutavast keskmisest kallima katusekorteri Saône jõe kaldal vaatega otse kõrgendikul paiknevale Basilica Notre-Dame de Fourvière'ile ning otsese juurdepääsuga Passerelle du Palais de Justice sillale. Tegu oli vana majaga, kuid mis arvatavasti nii asukoha kui selle retrohõngulisuse pärast kõrges hinnas on. Väiksesse sisehoovi, mis oli lageda taeva all, sai tänavalt vanaaegsest uksest. Hoovi keskel paiknes lift, mis tasa ja targu viiendale ja viimasele korrusele viis. Apartment ise oli kui stuudio korter erinevate ristirästi läbikäimist võimaldavate ruumidega ning nagiseva vanaaegse parkettpõrandaga. Sisustus oli kaasaegne, kuid veidi päevinäinud olekuga.

Oma eesmärgi ta aga täitis, peale ühe õnnetu tõsiasja. Nimelt, olime Lyonis väidetavalt kõige kuumemal perioodil ning korteris, olles ju vana maja, puudus igasugune konditsioneer. Meil oli vaid kaks pisikest ventilaatorit, mis meid kahjuks edutult jahutama pidid. Et õhk veidigi liiguks oli vaja hoida aknad lahti, mis võimaldasid küll imelist vaadet, kuid seda lärmakale tänavale. Kohe akna all oli üks popp väliskokteilibaar. Valikus oli vaikus või hapnik. Otsustatud sai hapniku kasuks, sest õnneks olid mul kõrvatropid kaasas, mida öösiti kõrvu surusin. Kuigi korter oli iseloomuga ja kihvt, oleks antud kuumusele olnud rohkem abiks hotellituba, mis oleks omanud konditsioneeri. Õppetund sellest jutust: alati tuleb majutuse valikul mõelda ka ilmale, pole mõtet olla korteris südatalvel, kui pole kütet, või siis, nagu meie, vintage korteris kuumuse ajal ilma konditsioneerita.

Palais de Justice sild öösel; pilt D.R.

Kuumus: Eestis sai juba ägatud kuumuse üle, kuid Lyonis tõsteti taset ning kodune paistis kõrvutades vägagi talutav. Varjus oli 37 kraadi ja päikese käes kõvasti rohkem. See oli sõna otseses mõttes saun. Ma lausa tundsin kuidas kuuma vood mulle vastu huugasid nagu keegi viskaks pidevalt leili. Päike oli intensiivne ja pidev, üksikute pisipilvedega. Ma kasutasin nelja päevaga ära pool pudelit oma päikesekaitse spreist. Liikuda tuli soovitavalt varjust varju, seda muidugi, kui varje teele jäi, mida tihti ette ei tulnud. Koht, kus leevendust sai, oli Rhône'i jõe ääres, kus jahutav tuul oli tugev ja rohkemgi kui teretulnud. Selline kuumus oli meile, kui külma ja tuulega, harjunud eestlastele omamoodi katsumus.

Le Petit Casino ja shopping: Kas see on kasiino? Ei, see on kohalik toidupood! Esimese asjana ei osanudki kohe sinna sisse põigata, kuid meie korteri tänaval asuvast La Petit Casinost sai kodupood. Valik oli suht nadi, sest koht oli tilluke, kuid maitsva ning pohmelli mitte tekitava (!) kuskil viie eurose valge veini me igal õhtul seal kätte saime küll. Ostlejatele Lyonis kohti väheks ei jää. Kesklinna osa kubiseb butiikidest ning kõiksugu nodi ja riidebrändidest, mis on teada ja mis täitsa uued. Riidepoode oli igale maitsele ja igas variandis. Hinnaklass, nii vähe kui sai nendega tutvutud, kippus olema natuke kõrge, kuid ega muud brändibutiikidest oodata ei olegi. Otsa ei põrganud me ühelegi suuremale kaubamajale või shoppingukeskusele, kuid eks neid seal ka leidub, kuigi fookus on raudselt väikeesinduskauplustel. Ilusaid asju, mida oleks täitsa võinud osta, kui hind ei oleks hingele haiget teinud, oli vaateakendest näha ohtralt! Toiduhinnad olid päris sarnased Eestiga, samamoodi, välisöögikohtade hinnad. Näiteks, mojito kokteil maksis orienteeruvalt sama mida kodus.

Lyoni vanalinn; pilt D.R.

Inglise keel?: Me ei saanud vastupidiselt populaarsele arvamusele kordagi sõimata, molli või nipsakuste osaliseks kui kohalike poole inglise keeles pöördusime. Kui läheneda viisakalt, siis saime kõik vajadused inglise keelega kaetud ning aetud. Kohalike poodide, turistiasutuste, jne esindajate võõrkeeleoskus oli üllatavalt soliidsel tasemel. Isegi postkontoris sai inglise keelega hakkama. Äärmiselt hädavajalik on aga elementaarne austus kohalike vastu, ehk siis, tasub kindlasti endale selgeks teha prantsuse keele baassõnavara: bonjour, bonsoir, merci, pardon ja au revoir.

Kuulus Lyoni köök: Mul pole sellest vähimatki aimu, sest sellise kuumaga on söök tõesti viimane asi meelel ning ega ta eriti sisse lähe ka. Peaasi, et täidetud veepudel käepärast oli ning kõrvaltänava Le Petit Casinost kerge kehakinnitus ostetud. Sai tehtud teadlikke söögikoha valikuid ja külastatud kiireks söögipausiks kette, mis on teatud ja tuntud, nagu näiteks Starbucks ja Hard Rock Cafe. Eks need laisad ja vähese põnevuse faktoriga kohad olid, kuid vähemalt oli teada mida pakutakse ja ei olnud vaja nuputada meeletus koguses toidukohtade hulgast just selle õige valimise üle. Eriline gurmaan ma ei ole, seega ei ole ka kahju, et n-ö autentseid Lyoni toite maitsta ei õnnestunud.

Järgmises postituses Lyonist kirjutan rohkem mida Lyonis teha, näha, kuhu minna, milline on linn ja miks mulle Lyon kui linnareisisihtkoht tohutult meeldis!

Külastus ja etendus: Glasgow ja muusikal "Blood Brothers"

Tervitus!

Sattusin tööga seoses septembris nädalaks Glasgowsse Šotimaal ning tekkis mõte kasutada võimalust ja külastada kohalikku teatrit. Mõeldud, tehtud! Kaaslane läks ilma igasugu küsimusteta entusiastlikult mu plaaniga kaasa ning ühel õhtul jalutasimegi King's Theatre'isse -- valikuks muusikal "Blood Brothers".

Esiteks, paar sõna Glasgowst. See oli minu teine kord seda kihvti linna külastada. Kui ma esimese korra ajal olin tööga hõivatud ja suuresti peale hotelli ja Glasgow Ülikooli midagi ei näinud, siis seekord jätkus kultuurile ohtralt aega. Või siis sai seda aega jõuga võetud ning tööga järjele jõutud öösel. Hotell oli kahe sammu kaugusel Kelvini jõest, mis lookles mööda linnaosa, kus mina põhiliselt paiknesin. Kümne minuti kaugusel oli ka botaanikaaed. Kuna ilm oli sombune, siis niiväga aia võlusid imetleda ei olnud võimalik, kuid klaasmajad olid suured ja uhked nii väljast kui seest. Just oli lõppenud ka dinosauruste näitus ning üksikuid monstrumeid veel muruplatsidel lebotamas sai nähtud -- juba poolikud või natuke enam ühes tükis. Laialdane ja mõnusalt roheline koht kus jalutada oli ka Kelvingrove’i park, mille sisse mahutus ka lahmakas Kelvingrove’i muuseum.

 

(Pilt 1: botaanikaaed; Pilt 2: sild üle Kelvini jõe ja kirik mu hotelli kõrval)

Ma olen võib-olla naiivne aga ma tõesti ei osanud oodata Kelvingrove Art Gallary and Museum’ist Van Goghi, Monet, Picassot, Cezanne ning mitmete muude kuulsate maalikunstnike teoseid. Samuti, avastasin enda jaoks the Glasgow Boys’id. Ei, tegu ei ole kohaliku poistebändiga vaid maalikunstnike grupiga, kes tegutsesid alates kuskil 1880ndatest. Meeste maalid olid paljuski värviküllased, muinasjutulise maiguga, fookusega loodusel ning välismaailmal ja kujutasid igapäevaseid asju realistlikult, kuid ebamaiselt ning käegakatsutavalt kaunilt. Ruumis, mis oli spetsiaalselt sellele grupile pühendatud, leidsin mitmeid teoseid, mis olid just minu esteetikale vastavad. Iseäranis E.A. Hornel, oma muinasjutuliste maalide, ja George Henry, oma jaapaniteemaliste teostega. Meele jäi ka John Lavery maal kirglikult tantsivast naisest nimega "Anna Pavlova". Lisaks pälvis tähelepanu ka Šoti kultuur ning ajaloolised esemed koos muu kunstiga. Imetleda sai ka imelist Mackintoshi stiilis klaasi disaini, mööblit ja muud. Vaatamist jätkus tervelt mitmeks tunniks ning kõike seda saatis orelimäng. Pea sissekäigu juures oli lae all orel, mis neoonvärvides valgustatud ja mida külastajate naudinguks mängiti.

(Pilt 1: orel Kelvingrove'i muuseumis; Pilt 2: E.A. Horneli maal; Pilt 3: Mackintoshi stiil; Pilt 4: Klevingrove'i muuseum, pilt tehtud Glasgow Ülikooli eest)

Kohe Kelvingrove’i pargi kõrval asus ka võrratu Glasgow Ülikool, kus ma palju aega reisist veetsin. Ma arvan, et siinkohal oleksid sõnad üleliigsed, sest hoone, selle ajalugu ning ülikooli maine räägivad enda eest – tõeline Harry Potteri Sigatüüka! Igatahes, võimas on see küll ning võtnud esimesel kohtumisel osa tunnisest ekskursioonist sain hulga ja huvitavat ülikooli kohta teada ning näha. 

 

(Pilt 1: Glasgow Ülikooli hall; Pilt 2: Glasgow Ülikooli torn; Pilt 3: Glasgow Ülikooli sisehoov)

Glasgow Ülikooli ümbrune osa oli armsa ja koduse tudengilinna tooniga, kus leidus hulgaliselt väikeseid poekesi, kohvikuid, söögikohti, antiigipoode, kolipoode ning vintage riideärisid. Mitmes kohvikus sai isegi tagumikud maha pandud ja keha kinnitades melu nauditud. Liikudes aga kesklinna poole, mis jäi kuskil kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusele tundus, et tegu on hoopis teise linnaga – vana-Euroopalikum, mastaapsem, modernsem ja võõrastavam kui mainitud hubane mu hotelli lähinaabruskond. Shopatud sai Buchanan Streetil, kus leidus kõike alates Top Shopist kuni brändipoodideni kuni Whittardini (kus ma alati teed ja kohvi käin hankimas). Võluvad on ka teeruumid (tea rooms), mis tavavaatajale alati kergelt linnapildis silma ei jää ja mis end väikestes nurgakestes peidavad. Olles suur tee tarbija, siis on unistus, et kas Eestis selliseid kohti enam oleks -- või üldse kasvõi üks. Leidus ka kohalike maiustuste poolde, kust sain vajalikud kingid sõpradele. Paralleeltänaval asus ka George Square – kohalik n-ö raekoja plats – mille suurt ja valget Glasgow City Chambersit sai imetletud. Siinkohal pean ka mainima, et kesklinnas olid hooned n-ö puhtamad ja heledamad, kuid üleüldse on Glasgow ehitised sellised liivakivised ja pruunikad, otsekui määrdunud ja kaua tolmutormi käes olnud. Samuti oli iga nurga peal mõni vingelt sünge ja pruunikas kirik. Selline veidi räsitud olek aga lisas linnale iseloomu, mis ei ole selle võimsa industriaaltaustaga linnale midagi ebatavalist. 

 

(Pilt 1: Buchanan Street; Pilt 2: Kelvingrove'i park; Pilt 3: George Square)

Paari sõnaga mainin ka New Lanarkit, kuhu ühel päev väljasõit toimus. Tegu on UNESCO maailmapärandi hulka kuuluva ehitiste kompleksiga kuhu töötajate sotsiaalse heaolu eestvedaja Robert Owen rajas n-ö utoopilise kogukonna. Tegu oli puuvilla töötluse asutustega, mis omal ajal oli revolutsiooniline selle poolest, et ei hoolitud vaid toodangust ükskõik mis tingimustes, vaid ka töötajate ning nende perede heaolu peeti hinnas. Näiteks, pidid lapsed kohustuslikus korras käima kompleksis asuvas koolis, mis oli sel ajal ennekuulmatu.

(Pilt 1: New Lanark künka otsast vaates; Pilt 2: New Lanarki puuvilla töötlemise masin)

Nüüd, lõpuks aga siis ikkagi teatrikülastuse juurde. Kui ma ei oleks hoonet guugeldanud, poleks ma iialgi selle peale tulnud, et see suvaline maja mittemidagiütleva sissepääsuga varjab uhket sisu. Soovimata interneti teel pileteid hankida oli äärmiselt mugav, et paar tundi enne etenduse algust sai pileteid osta ka teatrist kohapealt. Õnneks ei joostud antud muusikalile murdu ning koha valikul ei pidanud me äärmiste ja kaugete istmetega leppima. Pilet oli ka üllatavalt aktsepteeritava hinnaga. Ostetud sai kaks kohta parteris ning otse lavaga vaates keskel 8. ritta. Üks pilet oli 39,5 EUR (35 naela). Teatri sisu oli veidi võõrapärane võrreldes Eesti teatritega ning natuke labürindi moodi, kitsaste koridoridega, kus alguses oli keeruline aru saada mis, kes, kus. Eksides esimesena püstijala baari, sai peatselt leitud ka praktilisem kohvik, mis enam kodututtavat formaati pakkus. Kõige rohkem aga avaldas muljet saal ise. Ma ei ole kunagi suurejoonelisemas teatrisaalis käinud. Tugev kuldne interjööri värv koos punaste toolidega mõjus muljetavaldavalt. Samas aga oli tunda saali päevinäinud hõngu. 

 

pilt atgtickets.com kodulehelt

(Pilt 1: King's Theatre saal; Pilt 2: King'sTheatre saali lagi)

Kui aus olla, siis ei olnud ma antud menumuusikalist midagi varem kuulnud. Tegu oli täitsa tundmatu etendusega, mis aga väidetavalt on omajagu tuntud. Uurides eelnevalt võimalusi, et mida üldse vaatama minna, pidin taaskord leppima, et väljaspool Eestit on teatriprogramm teiste põhimõtetega. Ehk siis, esitatakse ühte tükki (nt ringreisina linnast linna) pikema perioodi jooksul (nädalad/kuud/aastad) iga päev, söögi alla ja söögi peale, ühes teatris ning variatsiooni väga ei ole. Kuna muud teatrid ka midagi eriti ei pakkunud -- kui üldse -- siis oli otsus tehtud.

Esimest korda esitatud aastal 1983, on tegu mainekaid auhinde võitnud muusikaliga, mis täienisti minu poolehoidu võita ei suutnud. Lugu räägib kaksikvendadest, kellede vaena ja juba seitset last kasvatav üksikema annab ühe poistest rikkale prouale, kelle juures naine koristajana töötab. Poisid, Mickey ja Eddie, sirguvad kategooriliselt erinevates keskkondades. Kuskil kümneaastastena nad kohtuvad, saavad sõpradeks ja lubavad, et hakkavad verevendadeks, teadmata, et nad ongi vennad. Vanemaks saades hakkavad nende sõprust lõhestama sotsiaalsest ebavõrdsusest tingitud põhjused. Mickey kaotab töö, abielu jookseb karile, satub politseiga pahuksisse valides kriminaalse tee, satub vanglasse ning kirsiks tordil on depressioon ja antidepressantide sõltuvus. Laviini paari punktiga on tahtmatult seotud ka Eddie, kes on nüüdseks edukas jurist. Olles raevunud Eddie ja oma naise arvatavast afäärist, tormab Mickey, relv kaasas, Eddiega kohtuma. Sekkuvad politsei ja poiste ema ning selgub tõde, et mehed on vennad. Mickeyl, sattudes enam masendusse, et Eddie suurepärane elu oleks võinud ka sama hästi tema oma olla, läheb relv kogemata lahti ning vend tapab venna. Samaaegselt tulistab ka politsei ning kaksikud ongi surnud. Põhimõtteliselt oli lugu "Nagu kaks tilka vett" -- tragöödia versioon.

pilt atgtickets.com kodulehelt

Ma ei oska seda täienisti seletada, kuid võrreldes muusikalidega, mida Tallinnas olen külastanud tõusid antud etenduse muusikalised etteasted selgelt esile. Lauldi kuidagi klaarimalt ja kõlavamalt. Minu jaoks ei ole etenduste laulude tekstidest alati lihtne aru saada, siinkohal oli aga diktsioon suurepärane. Teisalt, olid palad aga kergesti ununevad ja üksluised. Põhinumber, "Merilyn Monroe", mida liialt leierdati oli iseäranis lahja. Viimasele aitas kaasa seda esitanud tegelase, poiste ema, kuidagi värvitu ja mitte veenev üldine esitus.

Süžee oli samaaegselt nii klišee kui originaalselt ebatüüpiline. Esimene vaatus oli küll oma kurbade ja ebaõiglaste joontega, kuid siiski sisaldas see huumorit, lõbusaid laule ja kahe venna lapsepõlve seiklusi mängumaailmas. Mulle väga meeldis kuidas täiskasvanud näitlejad lapsi kehastasid. Eriti jäi silma Mickey, kes pakatas energiast, kargas ringi siin ja seal ning kelle kõnemaneer oli ülepakutult mudilaslik, mis passis ideaalselt. Ka tema tulevane naine, Linda, oli üliarmas tirts täiskasvanud naise kehas. Toonimuutus teises vaatuses oli drastiline. Mickey elus veeres allamäge ning ta tiris tahtmatult või tahtlikult kaasa ka kõik lähedased. Selline realistlikult kole lõpp üllatas mind ja seda positiivselt. Ma ei ole kogenud ühtegi muusikali, mis isegi kurva kontekstiga, suudaks aga nii ebamuusikalik näida. Teine vaatus, ja eriti Mickey saatus, oli äärmiselt nukker aga tervitatav oma ebatüüpilisuses. Ma poleks ka kunagi oodanud depressiooni teemat ning sellega seoses ravimisõltuvuse käsitlemist 80ndatel loodud muusikalis -- taaskord, kiidan heaks. Loo traagiline kulminatsioon ei olnud aga vaatajale ootamatu, sest etenduse esimene stseen oli ka selle viimane stseen. Ehk siis, rippus kirves algusest lõpuni õhus ning mõtiskleda sai vaid selle üle, et mis situatsioonis ja ajendatuna millest see langeb. 

Tõsine, meeldejääv ning omanäoline tükk, isegi kui muusika oli minu jaoks mannetu. Tõdesin ka, et meie enda kodused etendused ei jää kohe üldse maha ei lavakujunduses, näitlemises või üldises esituses. Samas, ei olnud tegu ka väga ekstravagantse muusikaliga, millel oleks rohkem prestiiži ja paremat investeerimist vaja kõigil aspektidel.