Kuvatud on postitused sildiga Monoetendus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Monoetendus. Kuva kõik postitused

reede, 27. november 2015

Etendus: "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine"

Tervitus!

Vahelduseks ülevaade monoetendusest.

Pealkiri: Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine
Produktsioon: Kinoteater
Kestus: 1h 10 min
Millal nähtud: 11.11.15
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Antud monoetenduse publiku saab laias laastus jagada kaheks: need, kellel on hõlma all lühi- või pikaajaline õpetajakogemus ja kõik ülejäänud. Sõltuvalt sellest, millisesse kategooriasse vaataja end liigitab, siis sellele põhinedes selgub tema lähenemine, reaktsioonid, isiklik emotsionaalne kontakt kuulduga, äratundmisrõõm ning samastumine. Ise kuulun ka pedagoogide ridadesse, sest olen mõned aastad tagasi veidi aega leiba teeninud õpetajana. Seega vaatlesin ma laval toimuvat kui kõik ülejäänud antud ametiga kokkupuutunud ning eemalseisva isiku vaatevinklist niiväga nähtut kommenteerida ei saa, sest enda kogemusest lähtudes, on tihti seitse maad ja merd inimeste vahel, eriti hariduse teemade üle rääkides, kes on elanud õpetaja elu ja kes mitte. Naljatlevalt võiks öelda, et antud töö kogemus, vähemalt mul, avab otsekui lisa silma ning sa ei vaata ega tunneta enam kunagi reaalsust nii nagu varem. Kokkuvõttes, õpetajast saab automaatselt  esimest korda klassiuksest sisse astudes maagiliste võimete, instinktide ja omadustega superkangelane! Näiteks, saab ta kohe aru kui sa valetad (6 meel), ta näeb ka kõige kaugemas lauas olevat spikerdajat (Röntgen silmad), ta suudab korrektne ja elegantne välja näha juba 20 aastat vanas kostüümis (maaväliste puhastusnippide tundmine) ja suudab üheaegselt kirjutada, mõelda, vastata ning, seljaga klassi poole olles, lendavaid paberinutse märgata (kasutab ajuvõimeid 100% ja omab kuklal nähtamatuid silmi). Pole vast vaja öeldagi, et kuigi me enam ühist ametinimetust ei jaga, austan, väärtustan ja imetlen ma õpetajaid ainult ülivõrdes.

Lõbusas, kerges ning üdini siiras võtmes, ilma ilustamata või varjamata, puudutab eesti keele ja kirjanduse õpetaja Priit Kruus erinevaid teemasid ja mõlgutab mõtteid õpetajakarjääri jooksul kogutud mälestuste, küsimuste, õnnestumiste, ebaõnnestumiste ja üldise õpetajate nadi olukorra üle nüüdisühiskonnas ning tulevikus. Välja tuuakse nii ilus kui inetu, näiteks Priidu arvamus igivana palga probleemi kohta (tema lõpliku vaatega antud teemal ma aga ei nõustunud), morjendavad õpilastes pettumised, demotiveeritus, teadmiste prohmakad ja lausa ennekuulmatu fakt, et õpetaja võib ka eksida ja kõigele küsitavale vastust mitte teada. Viimane on uskumatu, sest õpetaja on ju entsüklopeedia, aineõpikud, õigekeelsussõnaraamat, leksikon, kõikide keelte sõnaraamat, teatmikud ja kõikvõimalik muu ühes inimmasin. Samas aga meeldis mulle tohutult, et vaatamata enamjaolt murede ja valukohtade lahkamisele, puudus kogu etteastest heietav, kaeblev, haletsust otsiv, trööstitu või lihtsalt negatiivne toon, Priit ladus lageda vaid faktid ja reaalsuse, just sellisena nagu ta on. Ta suutis ka veel lisada boonuskihina jutule õhulise kihi särasilmset entusiasmi, lootusetunnet, heatahtlikkust ning igati piisavas koguses huumorit, ala- või ülehindamata käsitletud teemasid. Tore boonus oli ka "Troonide mängu" juttu sidumine.

Nutikas oli ka alustada etteastet klippidega tuntud õpetaja-õpilased fookusega filmidest, kus ebakonventsionaalsed pedagoogid oma hoolealuste usalduse võidavad, võttes ette raamidest väljuva võtte ning just selle ühe teo ümber suuresti linateosed ka keerlevad. Tegelikkuses on aga kahjuks nii, et iga tund ei saa raamatutest lehti välja rebida (“Dead Poets Society”), mõnikord on vaja ka halli argipäevast tundi ja ka kontrolltöösid. Filmid aga loovad ebarealistliku pildi neist suurepärastest õpetajatest vaid üksikute eriliste näidete puhul, tavatunnid filmidesse ju põnevust ei lisa. Siit ka õli tulle valamine meeletult kõrgete ootuste esitamistes õpetajatele teiste ja nende endi poolt. Nagu ka muudes aspektides ei peegelda film reaalsust.

Omapäraselt esitatuna, kasutamaks muuseas tahvlit (et ikka tekiks konkreetsemalt tunne nagu oleks publik klassiruumis; õpetaja ja tema tahvel – teadatuntud ja igavene paar), toodi tähelepanu masendavale ning isegi hirmutavale tegelikkusele ja sellest väljakasvavale tulevikule, kus noorte pealetulevate õpetajate vähesus, hetke pedagoogide keskmise vanuse kõrgus ning töö prestiiži olematu tase, koos väikse palga ning õpetaja samastamisega klienditeenindajaga, toob haridusse kotttumeda tuleviku. Numbrid, mis seda selgelt ja arusaadavalt illustreerisid, paneb vast iga inimese mõtlema. Võib-olla on tõesti vaja peatselt neid masinaid, keda arvatakse, et õpetajad on, sest praeguseid inimmasinaid tuleb varsti klassi ette otsida lausa tikutulega. Samuti sai mõtiskletud ka meeste vähesuse teemal õpetajaskonnas ning seda riigi poolt tellitud klipi alusel, mis peaks tähelepanu tooma stereotüüpidele ning neid lõhkuma. Teisalt aga aitas nähtu mõneti just kinnistada taolist stereotüüpi. Vaatajani toodi ka õpetaja abikaasa vaatevinkel, sest tegu on otsekui ametiga iseenesest: õpetaja abikaasa.

Eriti kõnekas oli aga seik šokeerivast, kuid samas antud kontekstis möödavaatamatust sündmusest -- meie riigi esimesest koolitulistamine. Lugedes kommentaare ja kuulates osade inimeste arvamusi, nagu oleks õpetaja selle kuidagi ära teeninud ja süüdi, teevad mu sõnatuks. Priit aga pani süüdistused osavalt ja selgelt perspektiivi, tuues paralleele ühe teise riigiteenistuses oleva ametiga ning kui see seletus ei löö pilti selgeks, siis ma tõesti ei tea enam edasi.

Enamus publikust kumas läbi, et tegu on suuresti õpetajatega, näiteks nagu ka see isik, kes tahvli ette kutsuti, jah, antud etendus õpetajatele omases käitumises ei unustata kedagi tahvli ette kutsumast, ning samuti märkasin ka paljusid isikuid, keda tean, et on õpetajad. Siit ka küsimus, kas mitteõpetajatele ei ole nähtu siis üldse suunatud ja nemad ei saa sellest midagi? Kohe kindlasti ei ole see nii! Tükk annab sügavama arusaama õpetaja hingeelust, muredest, nii tahvli ees olles kui koolimajast lahkudes, ning toob esile hariduse tulevikku puudutavaid valukohti, mis peaksid minema korda igale kodanikule. Kõigil meist on mälestusi ja kokkupuuteid õpetajatega, kas õpilasena või lapsevanemana, ning käesolev etendus on otsekui vaade kardina taha pedagoogide salapärasesse sisemaailma. Ja vaatamata eelnevalt mainitud äärmiselt tõsistele teemadele, ei ole tegu muserdava etendusega vaid nagu mainitud, sisu on realistlik ja asjakohane, kuid meeldivalt kerge ja just õiges koguses humoorikas.



pühapäev, 10. mai 2015

Teater: "Hägune piir" - Silver Kaljula monoetendus, Kultuuridessant 2015

Tere!

Nädalavahetus tõi kaasa ka Kultuuridessant 2015 etendused. Siin on üks nendest, mida vaatamas käisin.

Pealkiri: Hägune piir
Teater: Viljandi Kultuuriakadeemia/Teater Must Kast/Kultuuridessant 2015
Asukoht: Tallinna Kammerteater
Autorid: Kätlin Padesaar ja Silver Kaljula
Lavastajad: Peep Maasik ja Silver Kaljula
Näitleja: Silver Kaljula
Valguskujundus: Peep Maasik
Kestvus: 55min
Esietendus: 09.05.2015
Millal nähtud: 09.05.2015
Minu hinnang: 5/5


Alustaks sellest, et minu arvates on Eestis suhteliselt vähe näitlejaid, kes kannavad välja monoetenduse ja üldjuhul on monoetenduste puhul tegemist näitlejatega, kes on juba aastaid lavalaudu kulutanud. Kui Kultuuridessandi programmi vaatasin ja nägin seal Silver Kaljula monoetendust Hägune piir, siis teadsin, et seda tükki tahan ma vaatama minna, osaliselt uudishimust, osaliselt kuna mulle monoetendused meeldivad, Mõeldud, tehtud!

Foto: Liis Reiman
Tallinna Kammerteater võttis mind vastu oma väikese ja hubase saaliga. Koheselt hakkas silma väga lihtne lavakujundus, mis tegelikult on monoetenduste puhul tavaline; laval oli sofa kahe padjaga. Enne etenduse algust oli näha, et saal saab täiesti täis.

Hägune piir on sotsiaalkriitiline lavastus, mille on kirjutanud Kätlin Padesaar ja Silver Kaljula ja mis räägib ühe narkomaani teekonnast. Ei, tegemist ei ole moraalilugeva tükiga, kus räägitakse sellest, kui kahjulikud on narkootikumid. Pigem on tegemist tükiga, mis NÄITAB ühe narkomaani siseelu ja valu ja ebakindlust ja armastust järgmise laksu järele. Kanepist saab heroiin, heroiinist saavad teised opioidid, millele järgneb fentanüül koos üledooside, psühhiaatrihaigla ja muu sarnasega . Ma arvan, et seda etendust peaksid nägema kohustuslikus korras kõik koolinoored, sest etenduse ehedus on hirmutavalt reaalsuslähedane.

Foto: Liis Reiman
Kui Silver Kaljula lavale tuli, siis täitus terve saal tema kohalolekuga. Ta on väga andekas näitleja, kes suutis vaatajaskonna endaga kaasa haarata juba esimeste hetkedega ja ta hoidis publiku täielikku tähelepanu kuni etenduse lõpuni.Ta on karismaatiline, imetlust äratava sisseelamisvõimega ja pühendumusega näitleja, kes oli võimeline edasi andma ühe narkomaani loo nii ehedalt ja mitmekihiliselt, et vaatajal võib tekkida tunne, et lugu käib temast endast (mis tegelikult nii ei ole). Ma usun, et Silver Kaljulast kuuleme me tulevikus päris palju, sest temas on peidus suur potentsiaal, mida ta vapralt ka etenduses näitas oma mitmekülgsusega ja intensiivsusega.

Etenduse tekst ja ülesehitus olid minu arvates väga head. Seal oli emotsioone, pinget, valu, natuke naeru, äratundmist ja üllatusi. Ühelgi hetkel ma ei tundnud, et ma saan oma tooli end mugavalt sisse seada ja lihtsalt jälgida. Ja see oligi selle etenduse võlu, ta pani mitte ainult kaasa mõtlema, vaid ka kaasa elama, soovides, et loo peategelane saaks lõpuks ometi sellest valusast nõiaringist välja. Mind üllatas ka loo lõpp, kui lõpuks tabasin ära, kellele monoloogi peetakse ja see lisas ka erilise efekti tervesse loosse.

Foto: Liis Reiman

Paar sõna tahaks öelda ka valguskujunduse ja muusika kohta, mis oli lahendatud väga ägedalt ja mis sobis nagu rusikas silmaauku etenduse tempoga.

Kokkuvõttes, kui teil vähegi võimalust, siis minge ja vaadake see etendus ära! Ta on ehe, toores oma emotsioonide poolest, usutav ja mõtlemapanev.