Vahelduseks ülevaade monoetendusest.
Pealkiri: Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine
Produktsioon: Kinoteater
Kestus: 1h 10 min
Millal nähtud: 11.11.15
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt piletilevi.ee kodulehelt |
Lõbusas, kerges ning üdini siiras võtmes, ilma ilustamata või varjamata, puudutab eesti keele ja kirjanduse õpetaja Priit Kruus erinevaid teemasid ja mõlgutab mõtteid õpetajakarjääri jooksul kogutud mälestuste, küsimuste, õnnestumiste, ebaõnnestumiste ja üldise õpetajate nadi olukorra üle nüüdisühiskonnas ning tulevikus. Välja tuuakse nii ilus kui inetu, näiteks Priidu arvamus igivana palga probleemi kohta (tema lõpliku vaatega antud teemal ma aga ei nõustunud), morjendavad õpilastes pettumised, demotiveeritus, teadmiste prohmakad ja lausa ennekuulmatu fakt, et õpetaja võib ka eksida ja kõigele küsitavale vastust mitte teada. Viimane on uskumatu, sest õpetaja on ju entsüklopeedia, aineõpikud, õigekeelsussõnaraamat, leksikon, kõikide keelte sõnaraamat, teatmikud ja kõikvõimalik muu ühes inimmasin. Samas aga meeldis mulle tohutult, et vaatamata enamjaolt murede ja valukohtade lahkamisele, puudus kogu etteastest heietav, kaeblev, haletsust otsiv, trööstitu või lihtsalt negatiivne toon, Priit ladus lageda vaid faktid ja reaalsuse, just sellisena nagu ta on. Ta suutis ka veel lisada boonuskihina jutule õhulise kihi särasilmset entusiasmi, lootusetunnet, heatahtlikkust ning igati piisavas koguses huumorit, ala- või ülehindamata käsitletud teemasid. Tore boonus oli ka "Troonide mängu" juttu sidumine.
Nutikas oli ka alustada etteastet klippidega tuntud õpetaja-õpilased fookusega filmidest, kus ebakonventsionaalsed pedagoogid oma hoolealuste usalduse võidavad, võttes ette raamidest väljuva võtte ning just selle ühe teo ümber suuresti linateosed ka keerlevad. Tegelikkuses on aga kahjuks nii, et iga tund ei saa raamatutest lehti välja rebida (“Dead Poets Society”), mõnikord on vaja ka halli argipäevast tundi ja ka kontrolltöösid. Filmid aga loovad ebarealistliku pildi neist suurepärastest õpetajatest vaid üksikute eriliste näidete puhul, tavatunnid filmidesse ju põnevust ei lisa. Siit ka õli tulle valamine meeletult kõrgete ootuste esitamistes õpetajatele teiste ja nende endi poolt. Nagu ka muudes aspektides ei peegelda film reaalsust.
Omapäraselt esitatuna, kasutamaks muuseas tahvlit (et ikka tekiks konkreetsemalt tunne nagu oleks publik klassiruumis; õpetaja ja tema tahvel – teadatuntud ja igavene paar), toodi tähelepanu masendavale ning isegi hirmutavale tegelikkusele ja sellest väljakasvavale tulevikule, kus noorte pealetulevate õpetajate vähesus, hetke pedagoogide keskmise vanuse kõrgus ning töö prestiiži olematu tase, koos väikse palga ning õpetaja samastamisega klienditeenindajaga, toob haridusse kotttumeda tuleviku. Numbrid, mis seda selgelt ja arusaadavalt illustreerisid, paneb vast iga inimese mõtlema. Võib-olla on tõesti vaja peatselt neid masinaid, keda arvatakse, et õpetajad on, sest praeguseid inimmasinaid tuleb varsti klassi ette otsida lausa tikutulega. Samuti sai mõtiskletud ka meeste vähesuse teemal õpetajaskonnas ning seda riigi poolt tellitud klipi alusel, mis peaks tähelepanu tooma stereotüüpidele ning neid lõhkuma. Teisalt aga aitas nähtu mõneti just kinnistada taolist stereotüüpi. Vaatajani toodi ka õpetaja abikaasa vaatevinkel, sest tegu on otsekui ametiga iseenesest: õpetaja abikaasa.
Eriti kõnekas oli aga seik šokeerivast, kuid samas antud kontekstis möödavaatamatust sündmusest -- meie riigi esimesest koolitulistamine. Lugedes kommentaare ja kuulates osade inimeste arvamusi, nagu oleks õpetaja selle kuidagi ära teeninud ja süüdi, teevad mu sõnatuks. Priit aga pani süüdistused osavalt ja selgelt perspektiivi, tuues paralleele ühe teise riigiteenistuses oleva ametiga ning kui see seletus ei löö pilti selgeks, siis ma tõesti ei tea enam edasi.
Enamus publikust kumas läbi, et tegu on suuresti õpetajatega, näiteks nagu ka see isik, kes tahvli ette kutsuti, jah, antud etendus õpetajatele omases käitumises ei unustata kedagi tahvli ette kutsumast, ning samuti märkasin ka paljusid isikuid, keda tean, et on õpetajad. Siit ka küsimus, kas mitteõpetajatele ei ole nähtu siis üldse suunatud ja nemad ei saa sellest midagi? Kohe kindlasti ei ole see nii! Tükk annab sügavama arusaama õpetaja hingeelust, muredest, nii tahvli ees olles kui koolimajast lahkudes, ning toob esile hariduse tulevikku puudutavaid valukohti, mis peaksid minema korda igale kodanikule. Kõigil meist on mälestusi ja kokkupuuteid õpetajatega, kas õpilasena või lapsevanemana, ning käesolev etendus on otsekui vaade kardina taha pedagoogide salapärasesse sisemaailma. Ja vaatamata eelnevalt mainitud äärmiselt tõsistele teemadele, ei ole tegu muserdava etendusega vaid nagu mainitud, sisu on realistlik ja asjakohane, kuid meeldivalt kerge ja just õiges koguses humoorikas.
