Kino: Ports lühiülevaateid 2018. aasta filmidele vol 2

Tervitus!

Mõned kiired ülevaated filmidele lõppenud aastast!

Pealkiri: Surelikud masinad

Originaalpealkiri: Mortal Engines

Režissöör: Christian Rivers
Näitlejad: Hera Hilmar, Hugo Weaving, Stephen Lang, Robert Sheehan, Jihae

Žanr: Seiklus, märul, ulmefilm

Kestus: 2h 08 min
Esilinastus: 07.12.2018

Nähtud: 08.12.2018

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Olen lugenud, et filmi nimetatakse lausa 2018. aasta suurimaks kinolina pettumuseks. Ja see teeb mind kurvaks, sest ilmselgelt mul ei ole maitset, kuid ma vaidleks tuliselt sellele väitele vastu. Jah, otse loomulikult, ei olnud süžee ideaalne, kaugel sellest. Viimane oli omajagu klišeerohke, tampis truult juba öökimiseni sissekäidud fantaasialugude rada ning tegelased ei panustanud just ennenägematu kogemuse pakkumiseks, kuid kontseptsioon oli ju lahe! Jah, täitsa totakas, kuid just sellepärast oligi film vinge! 

Kaua võib neid superkangelaste lugusid vaadata või juba tuntud frantsiiside uusi lisasid nautida või mitmeid kordi nähtud materjali reboote väisata? Vähemtuntumad, suurele ekraanile mitte sattunud või kuskile eelnevasse sarja mitte kuuluvaid fantaasia või ulme suunitlusega originaallugusid käin alati hea meelega vaatamas. Mitte ainult ei paku nad ohtralt originaalsust, millest on taoliste filmide hulgas viimasel ajal puudus, siis tore on ennast üllatada lasta uutest fantastilistest maailmadest ning inimeste kujutusvõime põhjatusest. 

Visuaalne pool ja eriefektid võtsid mind küll sõnatuks. Kolossaalne, mastaapne ning midagi täitsa värsket ja teistsugust mida varem pole näinud. Ratastel liikuvad linnad, mis üksteist n-ö ära söövad, ei ole idee, mille peale naljalt ise tuleks. Samuti, ei oleks ma uskunud, et see praktikas usutavalt toimiks, kuid, mida ta suutis, seda ta suutis. Jah, iseasi kui reaalne see idee on, aga see ei ole ju ka fantaasiafilmide puhul hädavajalikuks teguriks. Öelgu kriitikud või teised vaatajad mida tahes, minule film siiralt meeldis!

---------------------------------------

Pealkiri: Bumblebee

Originaalpealkiri: Bumblebee

Režissöör: Travis Knight
Näitlejad: Hailee Steinfeld, John Cena, Jorge Lendeborg Jr., Pamela Adlon, Stephen Schneider

Žanr: Seiklus, märul

Kestus: 1h 53 min
Esilinastus: 21.12.2018

Nähtud: 15.12.2018

Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Olen näinud vaid esimest Transformerite filmi ning, noh, see oli ja ei olnud ka. Omamoodi tore oli siiski näha suurel ekraanil multikatest tuttavaid autobotte. Asi läks allamäge juba esimeses filmis ning rohkem sari mind kinno meelitanud ei ole. Mind, kes ma tunnistan, et vahel täitsa hea meelega n-ö filmirämpsu vaatan. Uusim lisa frantsiisi suutis aga üllatada ja mitte oma kehvusega, vaid oma lihtsa südamlikkuse ning 80ndate lastefilmidele omase sooja võluga. Sellist positiivset efekti koos mõnusa doosi nostalgiaga ma ei oodanud kohe üldse!

Ei, filmist ei puudunud olematu loogika, absurdsed lahenduskäigud ja olukorrad ning a la "Kiired ja vihased" tüüpi loodusseaduste kägistamine. Nähtu oli ratsionaalse mõistusega inimesele täielik tohuvabaohu -- vastuvõetamatu. Kuid, tahes tahtmata, oli mul täitsa ükskõik, kui realistlik film oma sisult suutis olla, sest Bumblebee ajas mu nunnumeetri põhja ning tema hooliv ja toetav sõprus teismelise tüdruku, Charliega, ei olnud sama pealiskaudne kui tibutamise järel mõni lomp. On veider öelda, kuid kahe vahel oli edukat keemiat -- kamraadikeemiat. Ja mul oli ääretult hea meel, et lugu andis aega sel tekkida, areneda ning vaataja südamesse pugeda. Mind üllatas ka, et Charlie ise ei suutnudki mul närve krussi ajada nagu paljud erinevate filmide tiinekategelased. Ma sain tüdrukust aru, ma elasin talle kaasa ning mulle meeldis kuidas ta ei olnud täielikult üks enesekeskne jurakas, millega liialt mitmed temalaadsed karakterid patustavad. Ei saa ka kuidagi väita, et süžee kontseptsioon oleks kuidagigi originaalne olnud -- kaugel sellest. Sarnaseid filme võib hulgi ette lugeda. Vaatamata sellele, paradoksaalselt, tõi taoline ülekasutatud baas juba kulunud ja tüütusse frantsiisi uut elu.

----------------------------------------

Pealkiri: Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd

Originaalpealkiri: Fantastic Beasts: The Crimes of Grindelwald

Režissöör: David Yates
Näitlejad: Eddie Redmayne, Katherine Waterston, Johnny Depp, Ezra Miller, Zoë Kravitz, Jude Law

Žanr: Fantaasia, seiklus

Kestus: 2h 13 min
Esilinastus: 16.11.2018

Nähtud: 21.11.2018

Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Mulle ei valmistanud vaimustust juba sarja eelnev väljalase ning kahtlesin selle vajalikkuses. Järg valmistas veel rohkem pettumust. Miks hakata läbimõtlematuse, pinnapealsuse ja süžee augustamise varjus lammutama mälestust Harry Potteri võlumaailmast? Raha paneb rattad käima -- kui on nõudlust, siis on ka pakkumist. Ja see on nii kurb, sest minu silmis ei suuda uus sari kümmetki protsenti pakkuda seda, mida suutis originaal.

Põhimõtteliselt, mulle Newt tegelikult imponeerib, sest ta ei ole tüüpiline kangelane, kes taoliste lugude esiotsa pannakse. Ta on omamoodi ja see mulle meeldib. Jah, kindlasti on sarjas tohutult põnevaid tahke, kihvte fantastilisi elukaid, võlumaailma ajaloo täiustamist ja väljajoonistamist ning mitmeid aspekte, mis on tegelikult väärt kino külastust. Siinhulgas kasvõi hiilgavad eriefektid ning meeletult maagiline maailm, millele arvutid suudavad elu sisse puhuda. Samas, rohkem sisukust ja fantaasiaküllust on eriefektidel ja visuaalil kui süžeel ja kesksetel sõnumitel. Tegelastel on potentsiaali olla sügav ja heas mõttes etteavamatu, kuid sinna ei sukelduta vaid jäädakse pinnapealseks, sest pole ju vaja punnitada -- kinod ja rahataskud täituvad iseenesest! Johnny Depp Grindewaldina on eemale peletav ja mitte sellepärast, et karakter ise on kurikuulus pahalane. Jude Law, paralleelselt, oli suurepärane valik noort Dumbledore'i kehastama -- salakavalus ja sarm olid tal igati olemas. Ülejäänud tegelased olid kas täitsa unustamist väärt (näiteks,Tina, Theseus, Jacob) või käitusid nagu pooletoobised. Kas keegi suudab mulle veenvalt seletada ära, mis Queenit tagumikust hammustas? Sõnadega nagu seletati, kuid ma lihtsalt ei suuda selle loogikast sotti saada. Ja kelle idee oli puänt lõpus? Ma põnevusega ootan kuidas seda "toredat" faktikest lahti seletatakse, sest võttes arvesse Harry Potteris avaldatut, siis 1+1 ei saa võrduda 5ga -- lihtsalt ei saa! Ning see oleks äärmisel alatu, kui nüüd hakata teadatuntud tõsiasju ümber kirjutama, et odavat intriigi õhku paisata.

Igatahes, tekitas antud film minus ohtralt negatiivseid ja frustreerivaid tundeid ning positiivsel oli keeruline teist poolt üle trumbata. Kaalukausid jäid seekorg, seega, miinuse poolele kaldu. Laisk -- üdini laisk ponnistus.

----------------------------------------

Pealkiri: Rampage: Purustajad

Originaalpealkiri: Rampage 

Režissöör: Brad Peyton
Näitlejad: Dwayne Johnson, Joe Manganiello, Malin Akerman, Naomie Harris

Žanr: Märul, seiklus, ulmefilm

Kestus: 1h 47 min
Esilinastus: 13.04.2018

Nähtud: 14.04.2018

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Mõnikord on keeruline midagi sõnarohket mõne filmi kohta öelda ning siinkohal on tegu just sellise olukorraga. Kontseptsioon oli suhteliselt napakas ja ajuvaba, kuid ka selliseid mõttetuid märuliüllitisi on vaja. Oskan neid hinnata kui võimalust aju välja lülitada ja ebaloogikat nautida -- ka sellel on oma võlu! Tegu oli kummikommiga, millel null toiteväärtus, aga mis mõnusa laksu energiat andis. 

Albiino gorilla, George, ja tema kahejalgne kamu Dwayne Johnson -- tegelasel oli ka nimi, kuid Dwayne Johnson on alati minu jaoks nimega Dwayne Johnson -- olid muhe paar. Mul oli hea meel, et tegu ei olnud lihtsalt musklimehe ja tema "koduloomaga", vaid gorilla oli ise ka täitsa asjalik tegelinski, enda iseloomu, tahtmiste ja otsustega. Kui ta gigantse ja kurjana tohlakaid sai, siis oli mul seda küll kurb vaadata. Õnneks aga ei lõppenud kõik liialt veriselt. Linn küll hävitati maatasa, kuid nagu teistes PG-13 linateostes, ei peegeldunud loogika seekord visuaalis. Märulistseenid olid muidu vinged ja kui madinasse liitusid gigantne krokodill ning hunt, siis võttis süžee ikka tegelastega samasuured mõõtmed. Kurikaelad olid aga kahjuks naeruväärsed ja tõesti mannetud. Rohkem ei oskagi ma väga midagi asjalikku öelda. Arulange ja tarbetu oli nähtu kindlasti, kuid ta ei ajanud mind kuidagi närvi ning ei varjanud hetkekski, et on mis ta väidab ja ei midagi rohkemat. Ausus ja otsekohesus enda suhtes on IN, ka filmide hulgas.

----------------------------------------

Pealkiri: Salajased paberid

Originaalpealkiri: The Post

Režissöör: Steven Spielberg
Näitlejad: Tom Hanks, Meryl Streep, Alison Brie, Sarah Paulson, Bruce Greenwood

Žanr: Draama, ajalooline

Kestus: 1h 55 min
Esilinastus: 26.01.2018

Nähtud: 03.02.2018

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Oma atmosfäärilt ja keskse teema käsitluselt, tuletas film tugevalt meelde 2017. aasta parima linateoses Oscari võitjat "Päevavalgele". Mõlemad põhinesid tõestisündinud lool. Erinevus oli vaid see, et käesolev film oli kraadi võrra lahjem igast aspektist.

Tehniliselt, teostuselt ning süžeelit oldi igati soliidne ja väärtfilmi maitsega, kuid, olgem ausad, tulemus oli natuke igav ja puudus värskus. Kahtlemata oli keskne konflikt asjalik ning üpris aktuaalne. See teema ei vaibu kunagi: riik versus ajakirjandus, valus tõde versus varjamine ja vassimine, õnnis ignorantsus versus inetu reaalsus, riigi õigus versus rahva õigus, avalik versus konfidentsiaalne, jne. Pinget leidus piisavalt, kuid oli ka ilmselge, mis on tulemus ning mulle ei müüdud edulugu nii veenvalt kui oleksid soovinud. Oli selge, mis tuleb, see tuleb, ja teekond sinna ei olnud just vürtsikas -- keeruline oli end aktiivselt kaasa elama saada. Tavapärase tasemel etteaste andis Meryl Streep, mõnus rolli kehastus oli Tom Hanksi poolt ning meelde jäi ka viimase tegelase naine, Sarah Paulsoni esituses, kes oli toetav, kuid oma arvamusega naine, muutumata loos tapeediks, nagu paljud n-ö abikaasa karakterid kipuvad kujunema. Üks loo värvikamaid ja vastuolulisemaid aspekte oli Meryl Streepi tegelase, ja üldse selle ajastu, ajakirjanduse ja poliitika, tihe side, iseäranis eraelus, mõlemale poolele kasulikkuse eesmärgil. Eks asjad pole ka tänapäeval muutnud, kuid üks minu kaasaelamise entusiasmi pärssiv tegur oli tõsiasi, et naine oli tegelikult enda n-ö vastaste sõber ning kogu filmi jooksul jõi pidevalt nendega siin ja seal kokteile. Isegi kui naine otsustas astuda vastu oma poliitikutest kamudele, jättis olukord mulle halva maitse suhu. Kui palju kajastamist vajavaid olukordi sai nende soojade suhte pärast enne ja/või pärast maha vaikitud? Nüüd äkki oli aga naine kangelane? Elasin kaasa pigem Tom Hanksile kui naisele.

Parima filmi Oscarile kandideerimine jäi linateosele natuke ülepakutuks, kuid tegu on igati hea filmiga, mis väärt vaatamist ja kaasamõtlemist.

---------------------------------------

Pealkiri: Labürindijooksja: Surma ravim
Originaalpealkiri: The Maze Runner: The Death Cure
Režissöör: Wes Ball
Näitlejad: Dylan O'Brien, Kaya Scodelario, Nathalie Emmanuel, Aidan Gillen, Thomas Brodie-Sangster, Will Poulter, Ki Hong Lee, Rosa Salazar

Žanr: Ulmefilm, märul, põnevik

Kestus: 2h 22 min
Esilinastus: 26.01.2018

Nähtud: 25.01.2018

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Mulle väga meeldis triloogia esimene film, ükskõik kui ebaloogiline see oma baasideelt ka ei olnud. Iga järgnev osa on sellest nii kvaliteedilt, sisult, põnevuselt, kui ka kõige tähtsamalt, originaalsuselt, aina kaugenenud ja kaugenenud. Kui esimene film sisaldas salapära, pinget, omavahel vaevatult haakuvaid ja huvitavaid tegelasi ning nendevahelisi suhteid, mis süžeed edasi viisid, siis viimane oli laialivalguv ja pealiskaudne märulifantaasia. Lisaks veel mitte iseäranis ainulaadne. Esimest juhtisid paljuski karakterid, nende iseloomud ja tegelastevahelised seosed, mitte lahmiv süžee, mille all kannatas just kolmas film, ja mille tulemusel asi kokku vajus.

Mis meeldis? Alati on teatud kraadini rahuldust pakkuv, kui mõni seeria oma teekonna lõppu jõuab, vaadates tagasi ja võrreldes, kus oli alguspunkt ning kuhu tegelased välja jõudsid. Seljataga on Kolgata tee ning juhtunud on palju, ühest äärmusest teise. Tegelased oli omamoodi lähedasteks saanud ning kuigi mulle ei meeldinud kuhu paljud välja jõudsid ja kuidas, siis vähemalt jõudsid nad oma tegelasarengutega mõnda konkreetsesse lõpp-punkti. Kohati oli ka päris põnev ning süžee suutis minu tähelepanu piisavalt haarata.

Mis ei meeldinud? Päris mitmed aspektid, kuid välja tooksin ühe tegelase tagasitoomise, mis lihtsalt tuli mitte kuskilt ja mõjus üpris sunnitult. Oli vaja ju ka eelnevas kahes osas välja pandud otsad kokku tõmmata, kuid seda tehti filmis, mis venis, oli täis ebavajalikke ja ebahuvitavaid arenguid ning mis toimis kui järelmõte või kokkuvõte, mis tehti sellepärast, et kaks ilma kolmeta ei saanud. Teekond oli konarlik ning palju oli rämpsu.

----------------------------------------

Pealkiri: Vennas

Originaalpealkiri: Kin

Režissöör: Jonathan Baker, Josh Baker
Näitlejad: Myles Truitt, Jack Reynor, Zoë Kravitz, Dennis Quaid, James Franco

Žanr: Ulmefilm, märul

Kestus: 1h 42 min
Esilinastus: 07.09.2018

Nähtud: 08.09.2018

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Järjekordne film, mille kohta ei oskagi väga midagi kirja panna, välja arvatud, et linateosel tundus olevat identiteedikriis -- kas ulme, kas draama, kas perefilm, kas märul või tõesti kõik ühes. Viimase puhul aga ei olnud klapp ja tasakaal kõigi eri žanrite puhul paigas ning tundus, et film püüdis nagu žonglöör kõiki palle edukalt ringi lennutada, kuid kohmakalt ning mõndasid vahepeal maha pillates. Visioon oli ambitsioonikas, teostus aga takerdus, sest kõike korraga ei saa. Teooriast praktikasse minek ei õnnetunud. Tundus, et mitu erinevat filmi oli kokku topitud üheks -- raha anti vaid üheks, stsenaariume oli vähemalt kolm: Terminaatori-laadne ulmekas, peredraama, kus üksteisest võõrdunud kaks venda peavad pärast isa surma taas üheks pereks saama ja krimidraama rõvedast maffiabossist ja tema võikast vennast. Silma paistis ka keskendumine pealtnäha ebavajalikele detailidele, tegelastele ning seikadele, näiteks, James Franco ebameeldiv pahalane küll nii palju ekraaniaaega ei vajanud -- seda oleks võidud hoida tegelasele keskenduvale eraldi linateosele. Kuigi ma ei kujuta ette, keda sellise süžee ja peategelasega film võiks kõnetada.

Siiski, oli nähtus ka kihvte ja potentsiaalikaid detaile, mis kohati isegi jamad osad korvasid. Kuigi oli oodata, et mingi ulmeliste sugemetega seletus toimuvale peatselt avaldatakse, siis taolist põhjendust, niivõrd efektses situatsiooni ning tulemusega, ei oleks ma küll oodanud. Siit võiks lausa täitsa eraldi filmi tuletada, sest kogu sinnani nähtud jandi kõrval oli lõpp ülivinge ja pigem oleks seda ekraanil näha tahtnud kui seda eelnevat segadust. Ka järg, kui arendada ulme suunda edasi, võiks päris põnev olla.

Mulle tundub, et süžee oleks palju edukam olnud teleseriaalina ning sellena palju loogilisem ning sujuvam. Huvitavaid ideid ning looradu oli mitmeid, kuid pooleteise tunnise filmi meedium ei olnud vast antud olukorras kõige otstarbekam.

----------------------------------------

Pealkiri: Imelised 2

Originaalpealkiri: Incredibles 2

Režissöör: Brad Bird

Žanr: Animatsioon, seiklus

Kestus: 2h 01 min
Esilinastus: 03.08.2018

Nähtud: 01.09.2018

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Liiga hilja -- liiga hilja! Esimene osa oli tõesti õigel ajal õiges kohas ja päris tore versioon superkangelaste filmidest. Sel oli soojust, südant ja südikust. Asjad kipuvad aga aeguma, mõned kiiremini kui teised. Siinkohal oli lugu ilmselgelt selle pika 14 aasta jooksul, mil esimene osa kinolinale jõudis, amortiseerunud. Kui viimane oli värske ja nutikas, siis järg ei üllatunud, ei võlunud, ei ületanud ega ei panustanud.  

Kui eelnevalt pidi pere üksteise murede ja omavaheliste konfliktidega leppust leidma ja koos ühe perena töötama, siis järjes oldi taas punktis number üks. Jälle olid tegelaste vahel vastuolud ning taas pidi pere end kokku võtma ja sisehõõrumised lahendama, et kurjamitele koos tuul alla teha. Kui esimene oli uudsem ja silmapaistev, siis uus film uppus ära kinomaailma hetke superkangelaste üleküllusesse ning ei tõusnud esile. Välja arvatud faktiga, et tegu on animatsiooniga (kuigi "Spiderverse" oli kõvasti parem) ning keskmes grupp tegelasi, mitte ainult üks peategelane. Kuidagi nina alla hõõrumisena oli ka ekstra fokuseerimine pereemale, kelle isiklike ambitsioonide realiseerimisel film suuresti baseerus. Paistis, et peategelane oli pereema ning ülejäänud olid kõrvaltegelased. 

Kuigi leidus mitmeid lõbusaid tegelasi ja seiku, näiteks pere pesamuna võimed, äratundmisrõõmu kostüümidisaineri, Edna Mode'iga,  -- muide, viimase kahe koosveedetud aeg ja sõprussuhe oli vaimukas ja nunnu -- ning animatsioonid olid taas hiilgavad, oli mul igav. Ja, olgem ausad, nähtus leidus ohtralt tüütut ja taaskasutust eelnevast osast, et mul on kurb tõdeda 14 aasta lihtsalt tuulde laskmist. Samas, tegu oli ju okei ponnistusega, kuid eelmise saavutusteni värskeim väljalase ei küündi.

Kino: PÖFF 2018 (8) "Head tüdrukud" ja "Lorik"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: Head tüdrukud
Originaalpealkiri: Las niñas bien
Programm: Panoraam
Riik: Mehhiko
Kestus: 1h 33 min
Millal nähtud: 25.11.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

See film tekitas nostalgiat, millega tuletas tugevalt meelde kunagisi esimesi telenovelasid, mis Eestisse jõudsid. "Metsik roos", "Tahmanägu" ja teised sarnased jagasid antud looga üldist fiilingut, mida oli tunda nii stiilis, iseäranis riietes (patšokid!), kaameratöös, värvides ning tegelaste olemustes -- fookuses oli 80ndate glamuur Mehhikos. Nähtu võiks isegi kanda nime "Ka rikkad nutavad", sest lugu keerles ümber alati-teistest-parema rikkuri iluasjakese, Sofia, kelle allakäiku, tulenevalt 1982. aasta majanduskriisist koduriigis, linateos jälgib. Selle asemel, aga et peategelannat ootaks helge tulevik nagu seebikatele omane, siis antud filmis on pigem võimalik näha, mis juhtus pärast "õnnelikku lõppu". 

Tegu oli pealtnäha suhteliselt monotoonse filmiga, mille emotsioonid ja konfliktid pulbitsesid pigem viisakate, teravate ning elegantsete pilkude, žestide ja märkuste taga. Endast lugupidav kõrklass ei saa ju ometi langeda matside tasemele ning näidata välja, et olukord on nende kontrolli alt lipsanud ning vanaviisi enam ei ole võimalik. Selle asemel elatakse edasi nagu midagi poleks juhtunud, ainult et siis mõni krediitkaardi tagasilükkamine siin, mõni sularaha puudumine seal, jne. Välja näidatav imidž on kadestamisväärne edasi, kuid seest mädaneb ja seda kärmesti. Kukkumine võttis aega ning väljendus end suuresti pisiasjades, keskkond ei muutunud. Sellest tulenevalt paistis allakäik realistlikum kui äkiline pauk -- igavam, kuid autentsem. Midagi väga märkimisväärset ei juhtunud ning Sofia püüdis elada edasi pea püsti nagu varem. Mõnes mõttes oli keeruline naist mitte imetleda, tema vaoshoitust, kontrollitust ning järjepidevat elegantsi. Teisalt, teades, et on ise tegelikult peaaegu põhjas, oli ebameeldiv jälgida, kuidas naine suhtus üleolevalt teistesse, kel sama saatus, või uusrikastesse, kes püüdsid tema poolehoidu võita.

Kokkuvõttes, huvitav keskne teema ja soliidne teostus, kuid miski jäi puudu. Süžee ei jõudnud minuni piisavalt elavana, et see mulle korda läheks. Tegu oli minu jaoks liiga pealiskaudselt passiivse filmiga, isegi kui tegelikult sisust õhkas elektrit.

-------------------------------------------

Pealkiri: Lorik
Originaalpealkiri: Lorik
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Armeenia, Venemaa, Šveits, Serbia, Rootsi, Küpros
Kestus: 1h 35 min
Millal nähtud: 02.12.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Tegu on filmiga, mis mind esmapilgul üldsegi vaatama ei kutsunud, kuid mis osutus üheks minu lemmikutest, kui mitte just kõige lemmikumaks, kogu selle aasta PÖFFi repertuaari hulgast. Kes oleks võinud arvata, et selleks osutub Armeenia linateos ühe enesekeskse näitlejapässi seiklustest teiste kehades. Ma ei saa öelda, et tegu oleks olnud märkimisväärselt originaalse, kvaliteetse, sügava, esiletõusva või äärmiselt hiilgava filmiga, pigem, oli selles lihtsalt midagi omapäraselt maagilist, inimlikku ja võluvat, mis mulle ootamatult passis. Muinasjutulisus lõimiti vaevatult ja sujuvat reaalsusega ning tulemuseks oli hõlpsasti seeditav, mõnusalt mõru ja meelepärane ning uut klaasitäit tahtma panev kaks-jalga-maas tänapäevane muinaslugu.

Lorik (pärisnimi Laurence, Laurence Olivieri järgi) oli ekstsentriline, kuid armastatud ning hinnatud näitleja, kes kaob oma karakteritesse ning eelistab elada nendena, selle asemel, et vaadata otsa päris elule ning lähedastele. Mees on isekas, delikaatseid teemasid vältiv ning artist, kes on nina-püsti igas olukorras, isoleerides ennast kõigist teistest. Kui aga teater poliitilistel põhjustel kinni pannakse, on Lorik kaotanud justkui enda identiteedi ning maskid tegelaste näol kelle taha end peita. Saatus astub mängu ning mehele antakse võimalus end taas teiste kestade varju pugeda. Seekord siis reaalsetesse inimestesse, kes teda ümbritsevad ja seda ikka sõna otseses mõttes nende sisse. Kui Lorik siiani põgenes päris maailma eest, siis nüüd on ta sunnitud vaatama otsa tegelikkusele ning seda läbi tavaliste inimeste -- otse tänavalt. Kui ta siiani võttis ilukirjanduslikke rolle, siis nüüd oli mees haige tüdruk voodis, oma tädi tagasihoidlik hooldaja, mõjukas poliitik ning naabrijorss. Ja, otse loomulikult, järgnesid klišeed ning moraal -- kuidas Lorik muutub isekast hoolivaks, püüab isikuid, kelled ta on üle võtnud, aidata ning hakkab tegema heategusid, mida varasemalt ei oleks vast küll kuidagi temast välja pigistanud. Kõige selle tulemusena, peab ta leidma aga tõelise Loriku -- autentse enda, keda ta on igavesti juba võlts-karakteritega varjanud ja alla surunud.

Süžee oli hoogne, pidevalt liikuv -- ühest kehast teise -- ning südamlik ja humoorikas. Mind aeti paaris kohas isegi naerma (poliitiku isa, kes oli poja poliitsuundade vastane, oli päris koomiline). Seda iseäranis just üllatavas romantikaliinis, mille Lorik oma tädi hooldaja jaoks rikkurist noormehega liikuma paneb. Tegu oli otsekui Tuhkatriinu-looga, kus võlutud hurmur hiljem neiut, tema kingad käes, taga ajab. Muinasjutud ei lõppe aga veel siin, näiteks, on tähtis koht filmis ka raamatul "Alice imedemaal" -- tükk, mis jäi vahetult enne teatri sulgemist esietenduseta. Lorik sattus otsekui ise imedemaale ning, järgides valget jänest, püüdis näha, kui sügavale urg läheb enne kui ta ennast taas leiab. Samuti, heideti jooksvalt pilke ka Armeenia ühiskonna ja poliitika eluolule ning varjukülgedele, mis pani konteksti tegelaste olemused, käitumise ja valikud.

Miinusena tooksin välja, et kuigi visuaalselt kahtlemata elutruu, olid eriefektid ning n-ö võlumaailma stseenid üpris kasinad. Samuti, lõpp, kuigi asjakohane ja liigutav, mõjus veidi läila ning tüüpilisena. Vaatamata aga sellele, kordan, tegu oli minu jaoks ootamatu võidufilmiga PÖFFilt -- hoolimata selle mitmetest puudujääkidest. Emotsioon vaatajas on see, mis loeb -- mitte perfektsus ekraanil.

Kino: PÖFF 2018 (6) "Usalda masinat: blokiahela lugu", "Rikaste generatsioon" ja "Väikesed õlad: Barbie ümbersünd"

Tervitus!

Kiired ülevaated PÖFFi dokfilmidest!

Pealkiri: Usalda masinat: blokiahela lugu
Originaalpealkiri: Trust Machine: The Story of Blockchain
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: JF Teadus360
Kestus: 1h 24 min
Millal nähtud: 27.11.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Periooditi kuuleb uudiste väljaannetus või internetis laiemalt rohkemal või vähemalt määral minu jaoks veel väga kaugeks jääva Bitcoini kohta. Küll on ta suurel plaanil, küll kaob ta uudisevoogudest. Küll väärtus tõuseb, küll langeb sama kiiresti. Samuti, on minu kõrvu jõudnud aina enam terminit "blokiahel". Süvenenud ma sellesse ei ole, kuid teema tundub piisavalt paeluv, et end sellega paremini kurssi viia -- ja seda, miks mitte, dokumentaalfilmi vahendusel! Pärast linastust ei väida, et ma kõigest tehniliselt sotti saan -- kaugel sellest -- , kuid vähemalt ei ole ma enam täiesti võhik blokiahela teemal ning kuidas see on seotud Bitcoini ning teiste maailma muutvate eri valdkonnast uuenduslike lahendustega. Pean aga ka tõdema, et kogu kontseptsioon ja sellest arenev potentsiaalne digitulevik tundub liialt hea, et olla tõsi -- siin peab olema konks, sest olen nimelt suur skeptik igasugu imevalemite suhtes. Teisalt, vast ei osanud päris alguses keegi ette näha niisamuti interneti maailma drastiliselt muutvat mõjus. Aina päevakajalisemaks muutuvad aga isikuandmete kaitse, anonüümsus, interneti kuriteod, dark web, võimuorganite interneti üle võimu haaramine ja kontroll, jne ning, hetkel tundub, et blokiahel on vastus paljudele internatis pesitsevatele ning isegi reaalmaailmas eksisteerivatele murekohtadele. Taas -- tundub liiga hea, et olla tõsi! Kokkuvõttes, asjalik, sisukas ning informatiivne dokumentaal teemast, mis aina enam pead tõstab ning millega kõik meist vast mingi hetk peavad end sina-peale viima.

----------------------------------------

Pealkiri: Väikesed õlad: Barbie ümbersünd
Originaalpealkiri: Tiny Shoulders: Rethinking Barbie
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Moekino
Kestus: 1h 31 min
Millal nähtud: 24.11.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Minu jaoks on veidi ülevõlli eeldada, et välimuse ületähtsustamine, peenikese figuuri, blondide juuste ning muude Barbiele iseloomulike omaduste ülistamises on kuidagi süüdi nukk. Barbie on ühiskonna peegel, mitte selle trendide ja normide vallandaja. Kas Barbie lõi iluideaalid? Ühiskond peab muutuma -- Barbie muutmine tundub pigem kosmeetiline ja tõeliste probleemidega mitte tegelemine. Samas, kuskilt tuleb ju alustada. Siiski, ma ei ole nõus, et Barbie on otsekui kõiges halvas süüdi, mida naised peavad läbi elama, miks naistel on madal enesehinnang ning puudub positiivne suhtumine enda keha suhtes -- miks on Barbie otsekui naiste terve enseimago vaenlase maskott? Olles kasvanud üles siis kui Barbie oli tõeline supertoode ja kohustus omada kõigile tüdrukutele, oli ta pigem inspireeriv ning innustav -- omades enda maja, olles edukas ükskõik mis karjääri ta ette võttis, leides igasugu sõpru ning olles eeskuju unistuste elluviimisel. Miks on fookus langenud füüsilisele tasandile ning jutt ei käi Barbie saavutuste ümber, vaid tema keha ümber? Tundub nagu probleem, mis paljuski eksiteerib pärismaailmas. Kas see just ei sööda kogu naiste eneseimago probleemi ning illustreeri topeltstandardit? Seega, tunnen end klassikalise Barbie suhtes veidi kaitsepositsiooni tõmbuvana, kuid püüan mõista, ning ka suuresti adun, teiselt poolt lähenejate vaatevinklit. 

Mis mind aga linateost vaadates enim küsimusi tekitama pani, oli kas Barbie figuuri muudeti ikka väidetava õige eesmärgi pärast või oli tegu siiski pelgalt turundusvõttega -- mis oleks tähelepanuväärseim marketing trikk, kui muuta drastiliselt brändi, mis on oma 60 aastat suhteliselt muutumatu? Nuku ostunumbrid on meeletus languses, kuid kas tõesti on asi ainult Barbie füüsilises välimuses, miks tal enam nii palju menu ei ole? Minu arvates on asi konkurentsis. Tänapäeval on lastel ohtralt alternatiivvalikuid nukkude ja üldse mänguasja maailmas. Barbie ei ole enam ainuke omas kategoorias esinev bränd. Ja kui vaadata neid teisi nukke, nt Bratz, Monster High, siis ei ole ka neil realistlikud ning n-ö tõelise naise füüsilised proportsioonid. Või siis on asi selles, et Barbie on lihtsalt hea, tuntud ja mugav peksukott? Ja, kas tundub ainult mulle, et tegelikult on Barbie nukubränd välja andnud ju eksemplare pea kõiki rasse, riike, hobisid, jne esindades? Kokkuvõttes, tegu oli laiemalt ühiskonna iluideaalide, topeltstandardite, sotsiaalse surve ja vajaduse leida patukott, peale mõtlema paneva dokumentaaliga -- mõtlemisainet jätkub siiani! Sisu mõttes, jälgides Matteli firma töötajaid Barbie keha revolutsioneerimise protsessi käigus, oli dok vähem põnevam kui diskussioonid, mida üldine teema vaatajas vallandab.

---------------------------------------

Pealkiri: Rikaste generatsioon
Originaalpealkiri: Generation Wealth
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Moekino
Kestus: 1h 46 min
Millal nähtud: 01.12.2018
Minu hinnang: 2/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Minu kurvastuseks oli siinkohal tegu linateosega, mis mulle tänavu PÖFFil nähtud repertuaarist enim pettumust valmistas. Arvestades, et fookuses olev teema on intrigeeriv, vastuoluline ja päevakajaline ning ka kõik linastused välja müüdi, osutus pakutu minu jaoks kesiseks ja täitsa märgist mööda. Filmi võiks nimetada reklaamipettuseks või siis lubas ta üht aga pakkus midagi muud. Eeldasin detailsemat ning asjalikumat lähenemist tänapäeva rikkuse ja kuulsuse jumaldamise kultusele ning selle tekkimisele -- väärt arutlusi, ajaloolisi, sotsiaalseid, kultuurilisi, majanduslikke, jne faktoreid lahti harutavad vaatenurki, liikumist pealiskaudsusest sügavustesse -- põhimõtteliselt kõike muud, kui mida sain. Kuigi, leidus ka paljulubavaid seike, osutusid need õrritajateks ning neisse ei süüvitud.

Minu ette jõudsid intervjuud pornostaaride, ilukirurgia läbijate, lapsiludusvõistluste osavõtjatega ning, mis põhiline, režissööri enda perekonna liikmetega. Kui eelnevad on kuidagigi seotud käsitletava teemaga, kuigi olles pigem tagajärjed, siis autori ja tema pere kaasatus oli minu põhiline kivi kingas. Nimelt tundus mulle, et dokumentaali idee oli tegelikult lahata režissööri ja tema vanemate, laste ning mehega seotud suhteid ja see võttis julgelt pool eetriajast. Ja, mis põhiline, oli see vaid põgusalt, väga väga põgusalt seotud linateose keskse teemaga. Punnitades, leidus tõesti mingeid siduvaid jooni, kuid mul hakkas igav ja tüütu, sest ma ei tulnud kinno, et näha kuidas režissöör oma lapsepõlvega ja vanematega silmitsi seisab ning rahu teeb -- rikkuse generatsiooniga oli siin vähe pistmist. Kokkuvõttes, ei saanud ma mingeid sisukaid lahenduskäike teemaga seoses või isegi põnevaid lähenemisi või mõtlemisainet -- taaskasutati juba teadatuntut, kõik oli nii iseenesest mõistetav, uudsus oli olematu ning, olgem ausad, režissöör ja tema elu ei paelunud mind kohe üldse. 

Kino: PÖFF 2018 (5) "Lajko: mustlane kosmoses"

Tervitus!

Ja taas PÖFFilt!

Pealkiri: Lajko: mustlane kosmoses
Originaalpealkiri: Lajko: Cigány az ürben
Programm: Foorum
Riik: Ungari
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 25.11.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ma teadsin, et ma tahan antud filmi näha kohe kui olin pealkirja lugenud, sest see lõhnas tugevalt kunagise PÖFFi programmi "Vitamiinilaks" repertuaari järgi. Üldiselt on PÖFFil ülekaalus trööstitud reaalsust ning inimkonna eri kitsaskohti nina alla hõõruvad teosed, kuid olukorda tasakaalustamaks on vaja ka helgemaid ning humoorikamaid filmivaheldusi. Just seda tundusid pakkuvat Lajko seiklused kosmoses või siis sinna pääsemisel -- seda muidugi üdini musta huumori kastmes ja kohati vast isegi masendavamas võtmes kui mõni tragöödia.

Film vajutas minus lisaks mitmeid muid õigeid nuppe. Ühine Nõukogudeaegne minevik andis niivõrd kuivõrd võimaluse näha sama perioodi, kuid Ungari vaates, ning tunda n-ö rõõmu sisenaljade ja detailide üle, mida suudavad hinnata vaid riikide kodanikud, kes on selles perioodis elanud. Alustades Brežnevist ja tema kulmudest ning lõpetades kutsu Laikaga. Kes, nagu välja tuleb, ei olnudki tegelikult esimene edukas kosmoselendur -- selleks oli hoopis mustlane Lajko, hüüdnimeka Laika. Mehe kinnisidee kosmosesse lendamisel viis juba varajases eas selleni, et mees poisina välipeldikut raketina kasutada proovides, ema selle abil kogemata taevasse õhku lasi -- koos hunniku fekaaliga. Film algas sõna otseses mõttes pauguga. 

Mis järgnes oli pahupidi pööratud allajääja lugu, kus vaatajana oli suur soov mehele kaasa elada, et ta võidaks n-ö võistluse ja ta lennutataks kosmosesse, kuid teisalt, tähendas see tõenäoliselt tema otsa. Lajko ei olnud nimelt ainuke kandidaat ja ohtliku teerajajast katsejänes Juri Gagarinile -- kes oli muide täitsa olemas ja tegelane antud loos -- , vaid neid "priviligeeritud" kosmosereisiks oli veel. Ja oli olnud juba lademetes enne käesolevaid, kelledel kõigil kole lõpp. Otse loomulikult oli viimnegi kui kandidaat mingil moel süsteemi vaenlane: Mongoolia munk, jäänuk natside ideaalsest aaria rassis loomingust ning, üllatus üllatus, eestlasest kontrarevolutsionäär. Viimane ajas äratundmisrõõmust ja absurdsusest naerma kui Brežnevit pommivööga õhtu püüdis lasta ning hõiskas tugeva aktsendiga eesti keeles "Vaba Eesti!". Lisaks, muutsid tegelaskonda värvikamaks Lajko enda arvates hurmurist ja päevavargast isa, Lajko geist kasuisa, Brežnev, kes ka täitsa olemas ja tegelane antud loos oli ning hulgaliselt Nõukogudeaegset nostalgiat. See periood on nüüd tagasi vaadates koomiline ja õudne samaaegselt ja, nagu näha, kõnetab inimesi jätkuvalt.

Vaatamata intrigeerivale, veidralt kodusele ning originaalsele süžeefookusele, ei küündinud antud linateos minu silmis eelmise aasta PÖFFi tippteose "Stalini surm" tasemele, ei huumorilt, tegelaste väljajoonistamiselt, absurdilt, tegevuse reaalsusmaitselt, ja paljult muult. Ühist oli neil märkimisväärselt, kuid toon, lähenemine ja sügavus olid täitsa üksteisest mööda. Näiteks, ma sain aru, et Lajko oli ühesuunalise eesmärgiga mees, kes mõnes mõttes peegeldas Nõukogude aegseid inimesi -- vaoshoitud ja emotsioonitu -- , kuid seesmiselt mässav. Siiski, olgem ausad, ta ei olnud oma monotoonsusega just kõige kaasahaaravam ning kergesti vaatajaga kontakti leidev peategelane. Sellest tulenevalt tekkis filmis ajavahemikke, mis olid veidi uimerdavad ja igavad. Minu rõõmustuseks aga kompenseeriti neid põuaperioode tihtipeale ka geniaalselt koomiliste seikadega nagu sakslasest kandidaadi lugu tema loomisest ja mitmetest õdedest, keda natsid disainisid erinevate jaburate võimetega. Mulle, ootamatult, imponeeris ka filmi lõppseis, mis oli üllatav, kuid ideaalselt sobiv punkt loole, mis tegelikult ei saaks kunagi õnnelikult lõppeda. Masendusetunnet see minusse aga ei istutatund, sest Lajko ise ei olnud masendunud -- otse vastupidi.

Kokkuvõttes, filmi kontseptsioon oli hiilgav, teostus veidi logises, kuid ühe paraja vitamiinilaksu sain ma kohe kindlasti -- ning see oli ka antud loole poolteise tunni pühendamise eesmärk!

Kino: PÖFF 2018 (2) "F20", "Vangis Michael" ja "Suvi 84"

Tervitus!

Seekord ülevaated PÖFFi alafestivalilt Just Film!

Pealkiri: F20
Originaalpealkiri: F20
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Horvaatia
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 20.11.2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Linastub veel N 29.11!

Tänapäeval, kus psüühilised haigused on pidevas avalikus diskussioonis ning nende üle arutlemine või nende põdemine ei ole enam tabu ega häbiasi, jäi mulle natuke segaseks antud loo eesmärk. Kas haigus, kui närvekõditava thrilleri ja vägivalla vallandaja ning edasivedaja. Või, haigus kui hoiatus, et kui psüühilise vaegusega isikuid kohelda kui vatis -- eriti delikaatselt -- , neid isoleerida või isegi eeldatavat haigust peale suruda, siis on võimalik väljund reaalne oht ümbritsevatele. Esimene variant pakkust odavat pinget täis tiinekate draamat. Teise variandi puhul jäi tulemuseks pealiskaudne ja liialt ühesuunaline lähenemine niivõrd komplektsesse teemasse nagu skisofreenia. Mõlemad versioonid ei panustanud midagi uut, väärt või kaasahaaravat. Või oli loo moraaliks hoopis teadatuntud ja läbileierdatud: isal on alati õigus; ära usalda esimest armastust; hoia eemale veidratest kenadest poistest; liiga palju videomänge ei ole psüühikale hea, jne. Eelnevad on kõik stabiilsed alused asjalikule sisule, kuid midagi asist seekord ei realiseeritud. Samas, ega midagi konkreetselt jubedalt valesti ka ei läinud, tegu on lihtsalt okei põnevikuga, milles puudus aga originaalsus ning omanäolisus. 

-------------------------------------

Pealkiri: Vangis Michael
Originaalpealkiri: Michael Inside
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 36 min
Millal nähtud: 24.11.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ma ei eeldanud mõnda üliõnneliku lõpuga muinasjuttu, kuid midagi niivõrd realistlikku ning nördima panevalt usutavat ma ka ei osanud oodata. Tahaksin öelda, et mulle film üldse ei passinud, sest midagi nõnda trööstitut ja minu õiglustunnet mutta trampivat pole ammu enam näinud. Samas, olen sunnitud lugu imetlema selle inetuses, ilustamatuses ning karmile reaalsusele truuks jäämises. Dublinis on linnaosasid, kus generatsioon generatsioonilt ollakse ühes ja samas kriminaalses lõksus, millest välja murda on kui loteriivõit ning samm sammult sügavamale uppuda on igapäevane tõenäosus. Igas peres on keegi vangis või siis olnud vangis ning käbid ei kuku kännust kaugele. Korra komistades, kipub kukkumisi aga aina tihemini tulema ning ühe langemine on kui doomino, mis haarab kaasa ka süütud lähedased. Just viimasele keskenduti iseäranis antud filmis. Isegi kui lootus ja pääsemine on näpuotsa juures, ei luba sotsiaalne keskkond ühtegi põgenikku. 

Filmi stiil, õhkkond, tempo ning üldine lähenemine meenutasid dokumentaalfilmi -- nähtav tundus tõetruu ning nagu oleks vaataja tegevustel vahetu kaaslane. Kaamera fookus paigutus suuresti ka peategelase, 18-aastase Michaeli, näole, et peegeldada emotsioone ja läbielamist poisi ilmetes ning silmades. Vähesega suutis noor näitleja väga paljutki edasi anda -- hirmu, häbi, segadust, lootusetust, kurbust. Keeruline oleks olnud poisile mitte kaasa elada, sest tegu ei olnud südames ju siiski paadunud pätiga, vaid oma keskkonnast tuleneva surve ja eluolu ohvriga, kes korra lõksu jäädes, ei suutnud sealt enam pääseda, sest iga põgenemiskatse surus nagu vesiliiv vaid aina sügavamale. Tõmmates kaasa ka kõik ümberkaudsed. Film pakkus omamoodi põgusat pilguheitu ka vanglaellu ja sealsele ellujäämisvõitlusele, mis alati tundub kui suur katsumus, millele järgneb vabanemine vangist pääsemise näol. Nagu aga loos selgus, siis tõeline karistus algab alles vangla uste taga. Valgelt lehelt ei alusta keegi, pigem on leht veel räpasem. Ning just see on noorele, mõtlematu teo tagajärjel vanglasse sattunule, tihtipeale allakäigu trepi esimene samm -- mitte vanglas olek, vaid sealt pääsemine.

------------------------------------

Pealkiri: Suvi 84
Originaalpealkiri: Summer of 84
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Kanada, Ameerika Ühendriigid
Kestus: 1h 55 min
Millal nähtud: 26.11.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Nostalgia missugune! 80ndad muutuvad aina popimaks oma meeldejääva popkultuuri, esteetika ning atmosfääriga. Selle kiirrongi sappa on end haakinud näiteks "Stranger Things", "Ready Player One", jpt. Film tuletas mulle igatipidi meelde selle kümnendi laste- ja teismeliste filme, mis natuke tõsisema kesega. Natuke nagu "Gremlins", seda loomulikult ilma killer karvapallideta, kuid niisama ühe tavalise killeriga. Ja, muidugi, toimus tegevus Ameerika ühes pealtnäha vaikses äärelinnas, kus peategelase sõnade järgi, aga kõige jubedamad, veidramad ning ootamatud asjad juhtuvadki. On ka teada, et kui midagi otsima minna, siis just selle võibki leida ning antud loos koperdab poiste nelik sarimõrvari otsa, keda nad ise liialt agaralt välja peibutasid ning liialt palju sabast tõmbasid. Pluss punktid, et tulemus oli realistlik -- sünge, aga palju usutavam kui enamus samalaadseid lugusid selleks võimelised oleksid.

Ma ei hinnanud loo juures tõsiasju, et poisid tegid sarimõrvarist otsekui mängu, kohati toetuti ülearu 80ndate nostalgia faktorile, esines mitmeid süžeeauke, ohtralt võeti kasutusele lihtsaid ja odavaid ehmatus-momente, osa filmist muutus päris õudukaks -- kas tõesti on tegu linateosega noortele? Teisalt, mulle meeldisid tegelaste omavahelised suhted, vaevatu poiste huumor, filmi õhkkond ja muusika, krimimüsteerium, pinge mis suutis end ikka üpris teravaks kruttida, ning puänt -- mis seisnes selle, et puänti tegelikult ei olnud. Ning lõpp, mis mulle subjektiivselt öeldes, peale ei läinud, kuid mis objektiivselt öeldes, oli täiesti ootamatu ja, seega, minupoolne kiitus -- kui arvad, et asi on läbi, siis mõtle uuesti! Asi pole kunagi läbi!