Neljapäev, 29. september 2016

Teater: "Nagu teile meeldib" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Järjekordne ülevaade London National Theatre otseülekandest.

Pealkiri: Nagu teile meeldib
Originaalpealkiri: As You Like It
Teater: National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 00 min
Millal nähtud: 25.02.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Käesolevat Shakespeare'i komöödiat nägin laval esimest korda ja mitmel põhjusel oli ootusärevus märkimisväärne. Esiteks, "Hamlet," "Romeo ja Julia" ning mitmed teised selle geniaalse mehe näidendid sisaldavad kuulsaid ja laialtlevinud fraase või monolooge, mina aga ootasin õhinaga ühte enda jaoks silmapaistvamat, mõtlemapanevat ja läbinägelikumat, mida saab kuulda just antud näidendi käigus:

"All the world's a stage,
And all the men and women merely players:
They have their exits and their entrances;
And one man in his time plays many parts,
His acts being seven ages. At first, the infant,
Mewling and puking in the nurse’s arms. 
Then the whining schoolboy, with his satchel 
And shining morning face, creeping like snail
Unwillingly to school. And then the lover,
Sighing like furnace, with a woeful ballad
Made to his mistress’ eyebrow. Then a soldier,
Full of strange oaths and bearded like the pard,
Jealous in honor, sudden and quick in quarrel,
..."

Teiseks, tüki südikat, iseseisvat ja arukat kangelannat Rosalind'i peetakse üheks armastatuimaks naistegelaseks kogu Shakespeare'i loomingus. Ja pärast temaga laval tuttavaks saamist, oli ääretult lihtne aru saada miks. Naine suutis vaevatult olla mitme pea jagu üle kõigist teistest enda ümber, nii armastuse teemadel, nutikuses, inimeste mõistmises, kindlameelsuses, kartmatuses, sõnaosavuses ja, veel enamgi, seda kõike olemata üleolev, nipsakas või muudmoodi ebameeldiv. Tema, teistega võrreldes, kõrgemal pjedestaalil olekut kinnitas ainuüksi naise kõrvutamine teatud kõrvaltegelastega. Näiteks, lossi narr Touchstone, jättis naisega kõrvutades mulje kui veel labasemast tolvanist, kui muidu, ning vastupidiselt, tõstis taoliste tegelaste olemasolu Rosalind'i aktsiaid. Tegu oli asjaliku ja imetlusväärse neiuga, kelle kord rohkem kord vähem, aktiivsel kaasabil, leidsid end näidendi lõpus õnnelikult seotuna neli armastajapaari.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Mis mind enim aga üllatas oli tõsiasi, et näidendit lugedes ei mõistnud ma kui siiralt vaimukas ja killurohke tükk tegelikult on. Või siis suutis lavastus selle huumorikihi eriti kirkalt esile tuua. Vahetpidamata oli millegi üle itsitada või naerdes kaasa noogutada. Hiilgavalt naljakaid, kuid igati arukat ning mahlast teksti tuli väsimatu volüümiga ette. Kasvõi hooletult, järelmõttena heidetud fraasid, võisid mind kihistama panna. Näiteks: "Kas sa ei tea, et ma olen naine? Kõike mida mõtlen, pean ma ütlema," "Kas ta nimi on Rosalind? Mulle ei meeldi see nimi" - "Sinu rahulolu ei olnud tema ristimisel kellelgi eesmärgiks." Kõik eelnev ja rohkemgi veel, oli oma kontekstis tõesti pihtas põhjas. Oma osa oli ka teatud tegelastel, kes koomilist keskkonda aitasid luua ja üleval hoida. Näiteks, üks metsas eksiilis olev ülik, Jaques, oli küll pahur, teiste kallal nokkiv, melanhoolne ja küüniline, kuid need pirnid mis ta maha pani, koostöös sarkasmi ja brutaalse aususega, olid hiilgavaks vastukaaluks ülejäänud tegelaste kergemeelsusele. Mees oli otsekui hunnik õnnestust -- iroonilist ja kuiva huumorit täis õnnetust.

Üks tuntumaid aspekte näidendist on ka Rosalind'i ja Orlando lembeliin, kus naine on end maskeerunud meheks ning teeb Orlandoga kokkuleppe, et viimane saab tema peal Rosalind'iga suhtlemist harjutada. Mees võtab asja väga tõsiselt, teadmata, et harjutades räägibki ta tegelikult oma kalli Rosalind'iga. Idee, et ennast avada ja tundeid deklareerida on hulganisti vaevatum, kui seda teha vahendaja läbi võõrale ja mitte ihade objektile otse, on tükis eriti selgelt välja toodud ning paneb baasi paari suhtele. Mulle väga imponeeris nende peaaegu, et isegi eemaletõukav ja väikse vaenulikkuse noodiga armulugu, eriti naise maskeeringu ajal, mis võimaldas paari romanssi intensiivsust ja elektrit. Rosalie Craig oli kiiduväärt punapäine särtsakas Rosalind ning Joe Bannister ergas ja sümpaatne Orlando.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Kuigi mõlemad olid ilmselgelt üksteisest sügavalt sissevõetud, oli nende lähenemine tunnetele ja armsamale kategooriliselt erinev. Mees oli iseäranis nohiklik ja kutsuvaimustuse kalduvustega. Ta oli aktiivne, agar ja püherdas oma ülevoolavates tunnetes, saates korda ka palju piinlikku -- koomilist, kuid siiski veidi piinlikku. Näiteks, kirjutas ta luuletusi Rosalind'ist, milled roheliste post-itite peale kritseldatuna, pani iga puu peale metsas nii, et terve lava oli kaetud neoonse märkmepaberiga. Oleks siis vaid tegu olnud väärt poeesiga, kuid kahjuks olid Orlando püüdlused leida riimuvaid sõnu "Rosalind'ile" üpris naljakad -- nad ei kippunud eriti riimuma, kohe üldse mitte. Vastukaaluks poisilikule kangelasele, oli kangelanna Rosalind aga kõike muud kui malbe näitsik. Loomulikult vähemat ma ühelt hinnatumalt Shakespeare'i naispeategelaselt ei oodanudki, kuid antud näidendi versioonis, nagu eelnevalt mainitud, ei olnud naine ainult peajagu üle teistest tegelastest, vaid ka Orlandost. See torkis mind aga veidi. Ükskõik mis situatsioon talle ette heideti, suutis Rosalind olla tasakaalukas, asjalik, omas vähemalt väliselt enda ja toimuva üle kontrolli ning üleüldse tundus olevat kui ainuke täiskasvanu trobikonna laste keskel. Orlando ja tema kiindumus oli üliarmas, ning nad moodustasid kena paari, kelle vahel eksisteeris küllaldaselt keemiat, kuid mehe ja Rosalind'i vahel oli selgelt tunda liialt eri tasemetel positsioneerimist. Nende tunded olid samal astmel, kuid isiksustena nad seda antud tõlgenduses ei olnud. Kuristik oli seekord liialt lai.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Igasugu muud tegelastevahelised suhted olid tükis ka üpris värvikad. Esiteks, loos oli peale põhipaari veel kolm, kes üle kivide ja kändude õnneliku lõpu leidsid. Neist lõbusaim oli kahtlemata karjused Silvius ja tema Phoebe. Mees oli naisest nii vaimustunud, et iga hetk, kus ta ähkis, puhkis ja silkas kallima järgi, kes teda absoluutselt ei tahtnud, ajas mind pihku itsitama ("Oh, Phoebe," "Armas Phoebe," "Kallis Phoebe," "Ära põlga mind ära, kallis Phoebe!" jne). Karakterit kehastanud Ken Nwosu oskas suurepäraselt mehe äpulikku ängi naise järele nutmises edasi tuua. Meelelahutuslikus võtmes teisele kohale jäid narr Touchstone ja tema maatüdrukust ihaldusobjekt Audrey. Armusuhete väliselt oli mulle väga meeltmööda Rosalind'i ja tema nõbu Celia murdumatu ja imetlusväärne sõprusside. Tüdrukud olid kihvtid ja omamoodi võitmatu team koos. Mingist aspektist vaadatuna tunnen, et nende vahel oli isegi rohkem keemiat kui ühegi teise kahe tegelase vahel kogu tükis. Nad olid esitletud kui tüdrukulikud tüdrukud, sellised lahedad totsid, kes planeerisid oma põgenemist kui suurt vahvat seiklust ja kes kandsid ülinunnut kiisudega pidžaamat (siinkohal vaatan Celiale otsa). Need väiksed detailid lisasid tegelastele iseloomu ja panid mind neile kaasa elama. Patsy Ferran, Celiana, oli aga sama armas kui tema riietus.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Tüki üldine toon on kergesti seeditav ja päikeseline ning keskkond, milleks on peamiselt võluv Prantsusmaa mets, peaks seda meeleolu peegeldama oma rohelisuse ja looduslikuga. Kuigi loos leidub ka sügavamaid teemasid, on tegu siiski tipptaseme romantilise komöödiaga maalähedases võtmes. Aga kuigi lavakujundus suutis mind oma originaalsusega rabada ja meeldejäävaks teha, oli see suuresti ka liialt tänapäevane ja kontorilik, mis ei tahtnud üldse haakuda näidendi olemusega. Näiteks, hämmastas mind äärmiselt leidlik ja kihvt metsa keskkonna loomine läbi selle, kui algses kontorimiljöös olnud lauad ja toolid tõmmati ühe võimsa stseeni vältel nööridega lae alla. Ja voila! Äkitselt sai bürooruumist metsik, salapärane ja udune laas. Lae all rippuvatel toolidel istusid ja kiikusid ka n-ö linnud, kes vastava keskkonna oma häälitsustega lõid. Lõpptulemus oli ülilahe ja igati efektne, kuigi veidi iseloomulikum õudusloole, kui romantilisele komöödiale. Teisalt, algas tükk aga 90ndate kõnekeskuselikus kontoris, kus üks hetk Orlando oli kui Tuhkatriinust kontorikoristaja, siis äkki toimus maadlusmatš, selle kõige klišeelikumas olekus (Orlando versus suur ja lai killer), isegi vastase nägu sai lakutud, siis oli Rosalind nagu sekretär... ja üleüldse ei saanud ma aru, mida see bürookeskkond ikkagi mulle öelda tahtis. Samas aga meeldisid mulle üliväga ikkagi metsa ümbruse värvikad ning andekad detailid. Näiteks, olid näitlejad üks hetk ise need lambad, keda tegelased karjatasid, neljakäpukil mööda põrandat määgimas ja, eelpool mainitud, rohelised märkmepaberid, kandmas armuvaludes noormehe luulet, olid kihvti lahendusega esitletud. Ka näidendis esinenud muusikalised vahepalad olid kiiduväärt, sest grupp mehi esitasid meeldivate meloodiatega vanaaegseid laule äärmiselt köitvalt.



Teisipäev, 27. september 2016

Kino: "Morgan" ja "Jason Bourne"

Tervitus!

Kiirpilgul kinost!

Pealkiri: Morgan
Originaalpealkiri: Morgan
Režissöör: Luke Scott
Näitlejad: Kate Mara, Rose Leslie, Paul Giamatti, Anya Taylor-Joy, Toby Jones, Michelle Yeoh, Boyd Holbrook, Michael Yare
Žanr: Thriller
Kestus: 1h 31 min
Kinodes alates: 09.09.2016
Nähtud: 17.09.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma ei teadnud täpselt mida ma antud filmist ootasin, kuid ükskõik millised mu ootused, jäi tulemus igati neist allapoole. Kõike pakuti kesiselt: süžee, näitlejatöö, põnevus, puänt, tegelaste arendus, jne. On ja nagu ei olnud ka. Arvestades aga intrigeerivat teemat, rodu tuntuid ja võimekaid näitelejaid ning võimalust pinevaks õhkkonnaks ja vastuoluliseks teemakäsitluseks -- mida kõike ei suutnud film üle harjukeskmise realiseerida -- oli mul raisatud potentsiaalist äärmiselt kahju.

Üks hea asi: Mulle pakkus huvi Morgani ja Lee käitumise eesmärkide, motivaatorite, reaktsioonide ning nende psüühika üldine lahti mõtestamine. Kui sügavamalt kaasa mõelda ja nähtut analüüsida, olid tulemused üpris intrigeerivad, mõtlemapanevad ja diskussiooni tekitavad. Miks käituti nii, oli see manipulatsioon, ellujäämisinstinkt, ei oldud võimeline muudmoodi, oldi selliseks loodud, kas tahe muutuda ja see täide viia oli olemas, kas olid nad ikka nii erinevad, jne. Päris paeluvaid teemaniite tuli ette.


Üks halb asi: Ma ei suuda kuidagi endale rahuldavalt lahti seletada Morgani hooldajate vastutustundetut ja absurdset käitumist. Kas paariaastased emotsionaalsed sidemed kaaluvad üle tõsiasja, et sinu kallis isik on tasakaalutu ja kontrollimatu oht nii sulle kui kõigile teistele, kuid teda tuleb vaatamata sellele kaitsta agaramalt kui ükskõik millist muud inimest? Eriti kui tõendeid ettearvamatust reageerimisest on kogunenud juba ohtralt. Tegu oli intelligentsete oma ala teadlastest ekspertidega, kelle kaine mõistus lasti kraanist alla, sest Morgan oli nende kallis beebi? Okei, üks võib olla veider ülikarmi emainstinktiga veidrik, kuid enamused neist? Mul jäi täiesti arusaamatuks nende idiootne käitumine ja emalõvilik kaitsering.



--------------------------------------------------------

Pealkiri: Jason Bourne
Originaalpealkiri: Jason Bourne
Režissöör: Paul Greengrass
Näitlejad: Matt Damon, Julia Stiles, Alicia Vikander, Tommy Lee Jones, Vincent Cassel
Žanr: Action, thriller
Kestus: 2h 04 min
Kinodes alates: 29.07.2016
Nähtud: 29.07.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma ei ole kunagi olnud suur Jason Bourne'i sarja austaja, kuid ma ei saa ka eitada, et filmid on spioonižanris leidnud oma niši ning selles väga asjalikult, iseteadlikult ja omanäoliselt esinenud. Kahtlemata on plusspunktideks realistlik visuaalne ning süžeeline suund -- ülevõlli Bondilikke ebausutavaid kurjameid, looliine ja libedat stiili siinkohal ei leidu. Jason Bourne ei tundu eksisteerivat ühes glamuurses paralleelmaailmas, vaid pigem on tunne, et teda võib niisama ühel hallil hommikul keset tänavat teel tööle kedagi maha koksamas kohata. Rõhk on pigem pineva õhustiku loomisel, kui grandioossetel kaadritel, šikil nottimisel ja ülemaailmsetel ogaratel ohtudel. Pärast esimese kolme osa möödumist, peeti aega küpseks ja materjali piisavalt tasemel olevaks, et veel üks lisa kinolinale paisata. Kahjuks on aga uus film copy/paste eelnevatest. Nähtu oli uskumatult tuim, emotsioonitu ja igav, vaatamata sellele, et järgitakse juba ennast mitu korda tõestanud ülipinevat keskkonda lubavat mustrit.

Üks hea asi: See Moby "Extreme Ways" lugu on ikka kõva... ja Matt Damon on ka, peab tunnistama, minu silmis ikka palju asjalikum ja usutavam tegijast spioon kui James Bond seda kunagi suudaks olla.


Üks halb asi: Jälle on keskmes üks salajane programm, millest keegi teada ei tohi ja mis on seotud Bourne'i salapärase minevikuga. Jälle on see, teine ja kolmas... Filmis puudus originaalsus ning näha ei olnud midagi silmapaistvat, mida veidi modifitseerituna, juba triloogia käigus varem nähtud ei oldud.



Reede, 23. september 2016

Teater: "Suveöö unenägu"

Tervitus!

Suveetenduse ülevaade!

Pealkiri: Suveöö unenägu
Teater: Linnateater
Lavastaja: Jaanus Rohumaa
Näitlejad: Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Hele Kõrve, Liis Lass, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Margus Tabor, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Andero Ermel, Kalju Orro, Märt Pius, Argo Aadli, Andres Raag, Elisabet Reinsalu, Emili Rohumaa, Anna Roberta Lahesoo, Elise Pottmann, Inessa Glazõrina ja Serafima Kolodkina
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 11.06.2016
Millal nähtud: 02.07.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Armastus on ebaloogiline, ebaaus, ebausaldusväärne ning ebamaine. Seda ja enamat helde, kuid heitliku armastuse kohta, proovib meile selgeks teha üks vimkasid ning vigureid täis suveöö, püüdes enda keerisesse sinna ekselnud pahaaimamatud karvased ja sulelised. Kuigi üks armastatumaid ja populaarseimaid Shakespeare’i komöödiatest, ei küündi see siiski minu silmis oma valitud sõsarate tasemele. Samas aga valetaksin nagu suu suitseb, kui väidaksin, et märganud Linnateatri kavatsust see oma suvelavastuste repertuaari üles korjata, ei olnud ma õhinast õhku tõusmas kui õhupall. Seljatades ka kolgata tee ehk piletihankimise katsumuse, sai kergendatult hingates külastust ootama jääda.

Ootamatult avastasin kohale jõudes, et lavaaugu asemel oli püstitatud suur must telk. See pakkus mulle mõnes mõttes kindlustunnet, kuna teadsin, et olin kaitstud tujuka ilma eest, kuid teisalt, morjendas mind tõsiasi, et pidin kuskil varjulises putkas istuma. Viimast just näidendi sisust lähtudes, kuna tegu on minu silmis vabasse õhku otsekui loodud, ja võimalusel ka samm edasi, rohetavasse loodusesse ideaalselt paigutatava tükiga. Teatri valik oli igati praktiline, lähtudes viimase aja ettearvamatutest ilmaoludest ja mõneti ka konkreetse lavastuse versiooni kujunduse eripäradest, kuid suvelavastus on ju ikkagi suvelavastus ja selle koht on lageda taeva all. Sadades sealt siis pähe kasvõi kasse või koeri, mina suhkrust ei ole.

Tükki olen oma peas alati jaganud kolmeks ning seda katvaks vihmavarjuosaks. Neljapealine armastajate pundar, käsitöölistest näitlejahakatiste lootusetu, kuid ülinaljaks näidendi jant, eeslipeaga Bottomi seiklused haldjakuninganna Titania käte vahel, koos naise ja tema mehe Oberoni kismaga, ning neid kõiki otsekui katusena ühendav Theseuse ja Hippolyta pulmaettevalmistused. Tegu on erigruppide ühepajatoiduga, väga maitsva ühepajatoiduga, kus esindatud on nii ülikud, haldjad, kui ka lihttöölised ning oma osa on huumoril, draamal ning sutsul traagikal. Antud versioonis aga tundus mulle, et näitlejapoiste komöödialiin mängis üle armastajate romantikaliini. Need kaks poolt, komöödia ja romantika, kuigi sisaldavad endis ka proportsioonis killukest teist, vastandusid aga selgelt ning pakkusid midagi nii ühe kui teise eelistajale.

pilt linnateater.ee kodulehelt
Alustame kahest armastajapaarist, kellede puhul seekord panin tähele, et jutuks tuli üks hetk ka lugu loos, mis põhimõtteliselt lubas mõtteid mõlgutada selle üle, et mis oleks võinud nelja nooruki süžees valesti minna. Seda eriti Hermia ja Lysanderi vahel – tragöödia oli vaid paari saamu võrra eemal ning silmapilgutusega oleks komöödiast saanud voolida tragöödia. Tunda oli Romeo ja Julialikke elemente. Tegelikult hõlmas tükk hulgaliselt tõsiseid ja süngeid teemasid, kuid kõike sai esitletud koomilises võtmes õnneliku lõpuga. Kuna alati leidub minus kaasaelajat keerulistele, kuid lõbusatele armulugudele, siis romantik minus peab seda liini tükis südamelähedasemaks teistest.

Mulle on alati sümpatiseerinud stalkerilike kalduvustega meeleheitlik, kuid südikas Helena. Tema kiindumus Demetriusse ja valmisolek leppida kõigega mida mees ta poole ka ei heidaks ning soov olla mehe kutsu (tema sõnad, mitte minu) on küll tugevat kõõrdpilku väärt, kuid tema järjekindlust ja julgust on raske mitte imetleda. Ma suudan talle alati vaevatult kaasa elada ning kaasa naerda, sest olgem ausad, ta on ju omamoodi ka naljaks, käies ringi õlad längus ja suu mossis. Viimast kahte rõhutati antud etenduses aga eriti silmapaistvalt, mis lisas koomilisust, kuid mõjus veidi liialdavalt. Teisalt tunnen tema vastu alati ka tsipake haletsust, sest lõppkokkuvõttes ei võida ta Demetriuse armastust oma olemuse pärast, vaid põhjusel, et Oberonil hakkas temast kahju ning mängu tuli võlulill. Ta väärib enamat. Helena ja tema rivaalist sõbranna, Hermia, keda kehastasid vastavalt Liis Lass ja Maiken Schmidt, olid noored, särtsakad ja armsad näitsikud. Nende tipphetkedena tuleb esile tuua Hermia hüsteeriat teemal naise lühike kasv (mis on igas versioonis koomiline) ning Helena uskmatust ja solvumist, kui mitte ühegi austaja asemel oli tal äkitselt neid lausa kaks (mis on samuti igas versioonis koomiline).

pilt linnateater.ee kodulehelt
Moosipoistest rääkides, ehk siis Helena ja Hermia paarilised Demetrius ja Lysander, on armastajapaaride looliinis minu silmis alati naistele pigem alla jäänud, olles enam kõrvalosatäitjad naiste kastumuste rajal leida tee õnnele oma armsama kaisus. Enam värvi pälvib neist alati Lysander, kellele tükk ka rohkem võimalusi pakub oma iseloomu demonstreerida. Midagi Mikk Jürjensi hääles ja olekus loob sellise pehme, toetava ja gentlemanlikult poisiliku kuvandi ning, kuigi ta ei olnud tavapärane Lysander, meeldis mulle tema seekordne mahe, kuid mehelik kuvand väga. Demetrius on minu jaoks oma hoolimatu ja playboyliku suhtumisega Helenasse alati lisaks ka eelnevale veidi kahedimensiooniline tundunud. Talle on väga keeruline tüki kontekstis sügavust võimaldada ning ka seekord jäi ta suuresti kenaks iluasjakeseks Helena kõrvale. Mitte, et see mind niiväga häirinud oleks, Demetriuse roll lihtsalt on olla bad boyst silmailu.

Nüüd aga liigume teatritrupi seiklustesse, mida Shakespeare’i huumorit kõrgelt hindav pool minus enda lemmikuks peab. Kaks poolt näidendis, koomika ja romantika, kisuvad mind alati lõhki, et kumb siis mu poolehoidu enam võidab – võimatu on aga lõplikku otsust langetada, kuid käesolevas tükis kaldus mu poolehoid selgelt naljameeste kasuks. Aga siis nüüd ikkagi heatahtlikest tobukestest, kes oma valitsejale tema pulmapidustusteks, on otsustanud välja pakkuda ühe meelelahutuse variandina lavastuse tragöödiast „Pyramus ja Thisbe.“ Loomulikult, osutub valituks just see õnnetu tohuvabaohu ning tulemuseks on naerupisaraid täis publiku silmad, kõveras kõhud ja meeleolu saalis missugune. Mitte just iga päev ei tule sõnateatris ette publiku aplausi keset etendust. Siinkohal aga suutsid poisid, eesotsas Indrek Ojariga, kehastades Pyramust mänginud Bottomit, kes oma armsamat halenaljakalt taga nuttis, valju plaksutuse välja teenida. Piiludes näitlejat kõrvalt, oli selgelt näha, et ka temal oli keeruline naeru tagasi hoida. Kuigi on suhteliselt ilmvõimatu, et poiste seiklusi ükskõik millises versioonis ei suudeta koomikast nõretavana esile tuua, meeldis mulle praegune kodumaine versioon üliväga. Oli ka selgelt näha, et näitlejad tundsid sellest trillist ja trallist samasugust lõbu nagu pealtvaatajad. Frustreerunud ja vaevatud Henrik Kalmet oma "ninnuga," Argo Aadli ebaõudne lõvi, Märt Piusi omapärane lõkerdamine koos vahva kuu kostüümiga, Andero Ermel naiseriietes ja Kalju Orro elava seinana -- kõik panustasid sajaga, et teatritrupi looliinist teha tüki tipphetked ja trumbata üle teised süžeed. Hea tuju, julgen väita, et sai garanteeritud kõigile, kes selleks avatud ja eelarvamusteta meelestatud olid.

pilt linnateater.ee kodulehelt
Kolmandas tükis loost figureerisid haldjad, eesotsas nende kuninga Oberoni ja kuningannaga Titaniaga. Ka komöödialiini põhi tegija, Botton, mängis siinkohal suurt rolli. Antud osa on mind aga alati leigeks jätnud ning ma ei ela just intensiivselt seal toimuvale kaasa. Bottomi ja Titania veidi vastikult koomiline romanss on küll omajagu humoorikas, nagu ka vaenutsemine naise ja Oberoni vahel ühe poisi pärast, kuid ei paku mulle pinget. Pean ka tunnistama, et siiani pole üksi versioon näidendist suutnud mind nende kahe näitlejavalikul ja esitlemisel oimetuks lüüa, mida minu silmis haldjavalitsejad peaksid olema võimelised tegema. Ka praegune valik oli igati adekvaatne, kuid ei pakkunud seda pahviks tegevat loodusglamuuri ja maagilist salapära. Seekord oldi aga seda osa loost uute detailidega vürtsitatud, mis iseenesest täitsa toimis ning lisas muidu igavavõitu toimuvale tsipakegi värvi. Näiteks, oli publikul võimalik videoprojekteerituna näha kollase ajakirjanduse mallis fotosid haldjapaari armusuhetest Hippolyta ja Theseusega. Viimaste puhul pean mainima, et seekord püüti ka neile kahele veidike värvi peale pritsida ning koloriitsemat tausta võimaldada. Paari võitlusstseenid oli üpris pinevad ja laheda koreograafiaga, otsekui Matrixi filmist.

Haldjate maagilises maailmas mängib suurt rolli ka Oberoni teener, Puck, kes enamused muude looliinide tegevused ellu kutsub. Näiteks on ju tema see, kes kogemata võlulille vale mehe peal kasutab, tehes nii, et mitte Demetrius ei armus Helenasse, nagu Oberon palus, vaid Lysander saab olema Helenast sissevõetud. See, loomulikult, tekitab neliku suhetes kaose. Samuti lööb just tema samal viisil lõõmama armulõkke eesli ja haldjate kuninganna vahel, vastutades eelvevalt ka Bottomi moondumise eest eesliks. Ta äratab enamused süžeed ellu ja seda kas tahtlikult või täitsa tahtmatult oma möödapanekutega. Puck ei ole minu silmis kunagi pahatahtlik, vaid pigem hooletu või siis liialt krutskeid täis. Keegi, kes ei kohku tagasi millestki, et oma trikke täide viia ja siis kaugel nende lahti rullumist jälgida. Just nagu kass, kes lükkab nahaalselt tassi laualt maha ja siis vaatab keskendunult ning põnevusega, kuidas see põrandale kildudeks kukub.

pilt linnateater.ee kodulehelt
Nagu mainitud, Pucki ja Bottomi liinid mingi hetk ristuvad ning huvitav on alati vastandada mõlema karakteri panust näidendisse huumori alal. Bottom on ülevoolav, varjamatult enesekindel oma tegija positsioonis, kuid samas mitte just kõige kirkam kriit. Tema koomilisus baseerub puhtalt sellel, et tegelikult irvitatakse tema üle, mitte temaga kaasa. Ta aga ei mõista, et on täielik naerualune, mida tõestab ka tema stoiline rahu ja enesestmõistetavus kui Titania eesli vastu huvi hakkab välja näitama. Pucki huumor on pigem nutikam, kavalam ja sügavam. Ta toob koomilisuse esile teistes ja paneb tegelased üksteise üle naerma ning Puckiga koos.

Tüki kujundus ja keskkond olid mulle seekord suurimaks komistuskiviks. Ma ootasin sumedat suveööd, täis rohelust, maagiat ja sooja õhkkonda, kuid sain ma aga kunstilise ja külma ööklubi. Lahendused olid ju iseenesest leidlikud, kõnekad ja originaalsed, nagu nööripuntrad, mis alla laskudes moodustasid laval otsekui metsa või siis jõulude kuusevalgustuselaadsed kaelakaunistused haldjatel. Nutikad vahendid, ebatüüpiline visuaalne lähenemine ja uued mõtted tüki realiseerimiseks võivad ju täitsa asjalikud olla, kuid antud näidend, tunnen, et vajab esmajoones siiski looduslikumat keskkonda. Näiteks päris puid sümbolistlike nööride asemel, iseasi kui tehtav see muidugi oleks.

Kokkuvõttes: Mulle tükk tõesti meeldis, sain kõhutäie naerda ja nautida kena suveetenduse õhtut, kuid samas oleksin teatud aspektidelt teistsugust sihi- ja realiseerimissuunda oodanud.


Pühapäev, 18. september 2016

Kino: "Florence Foster Jenkins"

Tervitus!

Seekord taas kinost!

Pealkiri: Florence Foster Jenkins
Originaalpealkiri: Florence Foster Jenkins
Režissöör: Stephen Frears
Näitlejad: Meryl Streep, Hugh Grant, Simon Helberg, Rebecca Ferguson
Žanr: Draama, komöödia, biograafia
Kestus: 1h 50 min
Kinodes alates: 02.09.2016
Nähtud: 03.09.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Ma ei ole ilmtingimata suur eluloofilmide austaja, enamasti põhjusel, et nad kipuvad kiskuma liialt tõsiseks ja masendavaks. Lisades žanri aga esileküündiva huumorinoodi, võib mind taolise komöödia ja draama kombinatsiooniga kinno aga meelitada küll.

Rikkurist kõrgseltskonnadaam, kelle kireks on muusika, kes jumaldab laulmist ja, kes on veendunud, et on viimases ka andekas, on ju igati adekvaatne, kuid igavavõitu idee kaasahaaravaks süžeeks. Rikkurist kõrgseltskonnadaam, kes elab muusika ja laulmise nimel, kuid kes tegelikkuses suudab heal päeval igale teisele noodile pihta saada, kriiskab nii, et klaasid klirisevad ja on lootusetu korrektses hääldamises ja sõnade arusaadavalt väljendamises, tõotas aga juba päris lõbusat ja meeleolukat kahte tundi kinos. 

Üldiselt oli loo dramaatiline ja huumorirohke pool parajas tasakaalus, kuid ma oleksin eelistanud paar kraadi kangemat huumorit. Viimase puhul oli tegu pigem tagasihoidlikuma ja maitsekama koomikaga, mis üldise filmi tooniga kenasti klappis. Kahjuks aga võimsaid naerupahvaka momente üles ei kerkinud. Suuresti pakkus vaimukusi peategelase klaverisaatja Cosmé McMoon Simon Helbergi esituses. Vaieldamatult oli temas tegu ka karakteriga, kes ootamatult, kuid vaevatult röövis isegi Florence'i rambivalgust. Malbe ja pehme olekuga mehe kehakeel, maneerid ja pilgud olid äärmiselt silmapaistvad, ehedad ja kõnekad. Keeruline on unustada tema ülevoolavat, kuid samas vaoshoitud õnnejoovastust, kui suutis nabida ihaldatud töökoha. Hiljem aga tema hämmastust, kui naist esimest korda laulmas kuulis ja kõik teda kiitsid. Need punnis segaduses silmad, mõtlemas, et kas mina ainukesena olen oma kõrvad puhtaks pesnud ja kuidas on võimalik, et keegi teine ei mõista, et naine on lausa halekoomiliselt vilets laulja. Minu silmis ületas Simon Helberg isegi Meryl Streepi kiiduväärt etteaste. Tegu on tõesti paljulubava näitlejaleiuga.

Minu poolehoidu oli peategelasel Florence'il äärmiselt keeruline võita. Elust kauge varakas pärijanna ja tema luulud ei pannud mind kohe üldse naisele kaasa elama ning mulle mõjus ta algselt isegi tüütuna. Koheselt aga kui selgus naise raske minevik ja võitlused oma muusikaarmastuse eest ning haiguse vastu, vaatasin ma teda teise ilmega ja nagu naksti olid mu pöidlad tema nimel püsti. Stseen, kus ta avaldas uuele arstile detailid ja tagajärjed oma esimesest abielust, oli südantlõhestav. Samuti oli härdakstegev Florence'i abikaasa pühendumus ja vankumatu lojaalsus naise unistuste, heaolu ja õnne nimel. Jah, tal võisid olla omad ambitsioonid ja oma elu abikaasa kõrval, kuid mehe armastuses, iseasi kas see oli platooniline, ei kahelnud ma hetkeski. Hugh Granti olen harjunud eelkõige nägema õhulistes romantilistes komöödiates põhilise tuulepeast moosipoisina, kuid näitlejal ei olnud siinkohal mitte mingeid tõrkeid olemaks dramaatiline ja emotsionaalselt sügav ning mitmekülgne. Filmi staar oli loomulikult Meryl Streep, kuid tema andekus tundus seekord, et sai talle mõnes mõttes saatuslikuks. On kerge võtta iseenesest mõistetavalt, et ta hiilgab igas rollis ja seega suutsid kõrvalosatäitjad, eesotsas Simon Helbergiga, mu pilgu ja imetluse endale krabada. Meryl oli vaimustav, kuid teised mängisid ta uudsuse ja omapärasusega üle.

Kuigi tegu oli igati hästi kokkupandud filmiga, intrigeeriva ja südamliku looga ning meeldejäävate tegelastega, kriipis mind ja takistas nähtut kõrgemalt hinnata tõsiasi, et film oli liialt nagu tüüpilise mustriga, hollywoodilik, väärtfilmi sugemetega eluloodraama. Kohati oli nähtu liialt ebausutav, puhas ja ilustav. Vaatamata sellele, nautisin ma Florence'i ekstsentrilist elulugu ja imetlesin tema järjekindlust ning heasüdamlikkust. Tegu oli inspireeriva meelelahutusega.

Esmaspäev, 12. september 2016

Elamus: Balloon Tallinn ehk seiklused Tallinna linna kohal!

Tere ilusat nädalat!

Balloon Tallinn altpoolt vaadatuna
Elamus: Õhulend Balloon Tallinnal
Asukoht: Tallinna Sadama A-terminali ja kruiisiala vaheline ala
Kuupäev: 20. august 2016
Hind: Kohapeal 40 eurot, veebist 25 eurot täiskasvanu



Laupäeval, 20. augustil seadsime sammud Tallinna Sadama poole, et järele proovida, kuidas Tallinna linn 120 meetri kõrguselt välja paistab.

Õhulend toimus umbes iga 15 minuti järgi ja kui kohale jõudsime, oli Balloon Tallinn just õhku tõusmas. Seetõttu astusime läbi kõrvalasuvast Sushi Plaza Pop-Up Lounge'st, et kohvi juua. Väga mugav, et selline söögi-joogi koht kohe käepärast võtta on.

Kui meie kord oli õhulennule minna, olime kõik põnevil. Närvikõdi oli palju, sest meie seas oli neid, kellele kõrgus tekitab õõvastuse ja paneb jala tudisema või lausa seest keerama. Mina isiklikult küll kõrgust ei karda, aga eks minulgi oli vaimusilmas tegemist pisikese ja imetillukese korvikesega, kuhu meid kõiki nagu kilud pütti pannakse ja mis siis õhupalliga koos lendlema läheb. Reaalsus oli õnneks märksa turvalisem.

Tallinna vanalinn ja osa Linnahallist

Balloon Tallinn on lihtsustatult öeldes hiigelsuur heeliumiga täispuhutud õhupall, mis on maa külge kinnitatud trossiga. Seda lastakse trossiga kuni 120 m kõrgusele. Õhupalli gondlisse mahub kuni 30 inimest ja gondel on ehitatud nii, et gondli põhjas on suur ovaalne auk ning gondli sees on koridor, mis on ääritsetud metallvõrega, nii et välja näeb, aga välja ei kuku. Põhimõtteliselt saab tervele gondlile ringi ümber teha, et Tallinna kauneid vaateid pildistada ja imetleda. Imetillukesest korvikesest minu kujutelmades oli asi õnneks väga kaugel. Ruumi oli nii liikumiseks kui ka üksteisest möödumiseks kui tahtsid gondlile ringi peale teha. Tegemist oli tõepoolest ikkagi pigem turvalise lendava laevaga, mis eriti isetegevust teha ei saa, sest vintsi külge kinnitatud tross ei lase.
Tallinna Linnahall ja rannajoon

Kui olime end õhupalli gondlisse saanud, uks kenasti meie järel lukku pandud, siis seletas meie reisijuht ka turvareegleid, et peamine on et õhupall kreeni ei lähe. Meile jagati infot, et õhupall tõuseb kuni 120 meetri kõrgusele ning et kogu sõit võtab umbes 15 minutit.

Õhkutõus oli äge! Kui esimestel meetritel hoidsin igaks juhuks käepidemest kenasti kinni, siis paarikümne meetri möödudes jalutasin juba rahulikult mööda gondlit ringi, uudistasin vaateid ja tegin pilte. Vaated olid muidugi imelised - nii merele, kruiisilaevasadamale, Kalamajale kui ka vanalinnale. Ilm oli ka imeline, päike paistis, tuulevaikne, mõni üksik pilveke taevalaotuses.

Soome laht ja kruiisisadam

Minu arvates oli Tallinn õhust natuke teistsugune kui ma seda oma lennureisidelt tean. On ju küll ja rohkemgi veel lennukiga Tallinnast nii õhku tõustud kui ka maandutud, aga tõsiasi, et õhupall tõusis aeglaselt õhku ja tuli ka maapinnale tagasi aeglaselt, siis oli aega detailidesse süveneda.

Linnahalli kuju õhust on ilus! Vaatamata sellele, et hoone ise on vana, väsinud ja hooldamata, on ta arhitektuur põnev, eriti just õhust vaadates.

Vanalinna vaated on kindlasti nagu mulle, nii ka teile, märksa tuttavamad, aga kaunid vaatamata sellele. Terve sadamapiirkond oli samuti põnev ülaltvaates, sest sinna ehitatakse kogu aeg nii palju juurde. Ma isiklikult ei teadnudki, et Tallinnas on ka väike jahibassein, kus oli päris palju erinevas suuruses ja kujus jahte.

Kui sellele lisada ka terve Tallinna lahe vaade koos Pirita rannajoone, mere ja merelolevate purjekatega, siis oli kogumulje imetlusväärne. Sellepärast tunduski kogu reis liiga lühike. Alles jõudsime õhku ja saime vaateid imetleda, kui juba järsku olimegi tagasi all. Ma oleks väga tahtnud kauem õhus olla. Loodetavasti saab Tallinna kohal millalgi tulevikus samasuguse õhupalliga juba pikemalt seigelda - siis juba lennates. Minus on nähtavasti peidus piisavalt palju seiklushimulisust, et nautida ka ühte pikemat ja ka ilma trossita maa külge kinnitatud õhulendu õhupalliga. See oleks samuti vinge, aga see eeldab juba inimesi, kes oskavad heeliumõhupallidega ka navigeerida.

Lõpetuseks üks väike märkus ka. Igaks juhuks tasub arvestada sellega, et te ei saa õhupallisõitu just sel ajal ja sel kuupäeval, kui te seda soovite, sest see, kas õhupall lendab või mitte, sõltub eelkõige ilmast. Kodulehel on kirjutatud, et õhupall lastakse ülesse ainult sellisel juhul, kui tuul on vähem kui 6 m/s. Lennud toimuvad küll aastaringselt, aga me pidime oma lendu mitu korda ümber muutma, sest ilm lihtsalt vedas meid alt. Tallinnas on tihti tuuline ilm. Pärast neljandat korda sõidu plaanimist meil see ka lõpuks õnnestus. Ja see ümberplaneerimine oli minu arvates seda väärt.

Kruiisisadam

Ainukeseks asjaks, mis lennu ajal häiris oli see, et sõit oli liiga lühike. Me just jõudsime hakata nautima seda ilu, mis meile ümberringi vastu vaatas, kui juba sai lend läbi. Me oleks natuke kauem tahtnud seda kõike endasse haarata. Elamust ei suutnud rikkuda ka soomlastest purjus poissmeesteõhtu veetjad, kes valjuhäälselt proovisid meie lennusaatjat ühele peole kaasa moosida. Ega seda lennuseltskonda jah valida ei saa. Õnneks ei lasknud me endid selles häirida, sest ega lennu ajal ju nagunii nendest naljalt lahti ei oleks saanud. :)


Allakirjutanu koos reisikaaslastega: Inga, Liis, Anastassia ja Diana


Kokkuvõttes, 15 minutit jäi minu jaoks väga lühikeseks. Ma oleks veel kohe ühe õhusõidu teinud! Tegemist on kindlasti meeldejääva elamusega, mida tahaks kindlasti korrata! Ilusa ilmaga (ja halba ilmaga õhupall nagunii õhku ei tõuse) on vaated imekaunid ja lõpetuseks soovitaksin ma teil võimaluse korral kindlasti õhupallisõitu proovida! Ka nendele, kes kõgust kardavad. :)


Aitäh, Liis, et meile väikese seikluse korraldasid! Äge oli!




Teisipäev, 6. september 2016

Kino: "Üheksa elu," "Absolutely Fabulous: Täitsa hullud" ja "Teismelised ninjakilpkonnad: Varjust väljas"

Tervitus!

Paar väikest ülevaadet kinorindelt!

Pealkiri: Teismelised ninjakilpkonnad: Varjust välja
Originaalpealkiri: Teenage Mutant Ninja Turtles: Out of the Shadows
Režissöör: Dave Green
Näitlejad: Megan Fox, Stephen Amell, Laura Linney, Will Arnett, Tyler Perry
Žanr: Action, komöödia, seiklus
Kestus: 1h 52 min
Kinodes alates: 03.06.2016
Nähtud: 18.06.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com koduelehlt
No vot, see katse juba sarnanes mu lapsepõlve multikale tunduvalt rohkem kui esimene mängufilm, mis kandis küll ninjakilpkonnade nime, kuid mille peategelane oli seksikas huuleprunditaja Magan Fox. Olin esimeses osas pettunud, sest kilpkonnad olid oma loos otsekui kõrvalosatäitjateks ja ei saanud piisavalt rambivalgust ega tutvustust. Alati on aga tore tõdeda, kui oma vigadest on õpitud ning seda teine osa antud aspektilt ka tõestas. Meganike kekutas ikka omajagu ringi, kuid tähelepanu pälvisid seekord esmajärjekorras ikkagi rohelised kahepaiksed.

Katses number kaks meeldiski mulle enim vaatajate võimalus kilpkonnadega tutvust teha ja seda üpris sügavalt. Vendade omavaheline koostöö ja side oligi ju ka üks loo sidepunktidest. Poiste iseloomud toodi esile ja selles valguses ujusid pinnale eriti nende erisused. Põnev oli näha Leonardo liidri ja venna rolli konflikti, Raphaeli kärsitust ja mõtlematust, jne. Nad ei olnud enam üks roheline mass nagu esimeses osas, vaid nüüdseks võis pealkiri tõesti nende nime kanda. 

Uus film sisaldas ka rohkem huumorit, tualetihuumorit suuresti, kuid nalja sai tunduvalt rohkem. Michelangelo võttis seekord laheda tola rolli väga tõsiselt ja naerutas/ärritas oma kaaslasi ja publikult. Film oli ka palju hoogsam ja tegusam ei eelmine. Käiku lasti ka originaalist tuntud kõrvaltegelased Casey Jones, heade poolel, ning opakad kurjamid Bebop ja Rocksteady. Kõik kolm said igati adekvaatselt hakkama. Koperdamiskohaks sai aga tahtmine toppida liiga palju materjali kahetunnilisse loosse. Eriti torkivalt oli seda punnitamist tunda Shredderi, Baxter Stockmani, ninasarviku ja metssea mutantide kõrval veel ühe pahalase lisamine (tulnukas Krang). Siinkohal tundsin, et mulle oli ette visatud liiga palju head asja ning maitse möksiti ära. Seda kõike kompenseeris osalt nostalgia, kuid see faktor ei pruugi toimida neile, kes originaalmultikat ei tunne.


------------------------------------------------------

Pealkiri: Üheksa elu
Originaalpealkiri: Nine Lives
Režissöör: Barry Sonnenfeld
Näitlejad: Kevin Spacey, Jennifer Garner, Christopher Walken, Robbie Amell
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 27 min
Kinodes alates: 05.08.2016
Nähtud: 13.08.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma olen väga tundlik igasugu loomafilmide suhtes ja ei talu väiksematki inetut pilku mõne karvapalli suunas. Sellest tulenevalt ei ole ma ka agar vaatama filme, kus mõni neist on peaosas. Kuna antud loos on tegu komöödiaga ning kiisu sees on tegelikult vana, rikas ja vastik mees, siis seekord ei olnud mul niiväga vastupunnivaid emotsioone. Tirisin isegi kaks sõbrannat kaasa, kuigi nad eriti entusiastlikud ei olnud.

Kui aus olla, siis ei oodanud ma filmist mitte kui midagi peale nunnu kassi ulakuste, ja ega neid ootusi ületatud ka. Lõppkokkuvõttes jäi puudu kõigest: huumorist, emotsioonidest, karakterite arengu sügavusest, süžee asjalikkusest, näitlemisest jne. Samas aga esines neid ikkagi piisavas koguses, et omajagu mõnest rõõmu tunda. Vaieldamatult alati on pehme, karvase ja üleannetu kiisukese tegemiste jälgimine äärmiselt tervitatav ning annab sellise vitamiinilaksu, mida ei võimalda ühe annusega isegi kauss puuvilju. Miks muidu siis rahvas miljonites pidevalt kassivideosid Youtube'is jõllitab. Need klipid ja, teatud kraadini ka see film, on teraapilised ja stressi maandavad. Ma arvan, et kui käesolevast filmist üldse midagi saada, siis just ühe pika kassivideona seda tulekski võtta. See ei andnud kuidagi ühe täisväärtusliku perefilmi staatust välja, nähtav oli lihtsalt igalt poolt vaadatuna poolele teele punnitus, kuid ma ei saa aga eitada, et Mr Fuzzypantsi tegevused ei oleks mul väikest heatujudoosi andnud. Olen ka veendunud, et lastele võib nähtu väga peale minna, kuid emad ja isad vast liialt vaimustusse ei satu, juhul kui nad just 90ndate lastefilmide fiilinguga linateoseid ei naudi.


------------------------------------------------------

Pealkiri: Absolutely Fabulous: Täitsa hullud
Originaalpealkiri: Absolutely Fabulous: The Movie
Režissöör: Mandie Fletcher
Näitlejad: Jennifer Saunders, Joanna Lumley
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 31 min
Kinodes alates: 26.08.2016
Nähtud: 27.08.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Olen põgusalt kokku puutunud sarjaga, millel antud film põhineb, kuid ei ole kaugeltki ekspert kommenteerima, kas see on samal tasemel seriaaliga või kuidas selle kvaliteet paigutub viimasega seoses. Ehk kavatsen sellest kribada süžeele suunatult kontvõõra staatusega.

Loo keskmes on kaks parim enne tähtaega ületanud mimmi, kes on siiani enda arvates tippliigas nii nooruses, ilus, seksikuses, tarkuses, karjääris ja teiste poolt imetletud ning ihaldatud olemises. Reaalsus on üpris piinlik ning kaks naist suudavad oma marki pea iga liigutuse ja lausega usinalt maha teha. Ise nad muidugi ei adu, et nad kõike muud kui ülilahedad chickid on. Film pilab ja pilkab väsimatult sellise mentaliteediga isikuid. Kogu moe-, PR-, ilusate, kuulsate ja rikaste maailm saab kõvasti vatti. Loomulikult on tavainimesel lahe naerda selliste tegelinskite üle, samas aga on teisalt ka veidi nukker tõdeda, et taolisi inimesi eksisteerib lademetes, kelle elu keerlebki vaid ilus, kuulus ja rikas olemise ümber ning kes on kui teflon pannid ehk siis igasugu kriitika, kaasa arvatud konstruktiivne, põrkub neilt vaevatult tagasi ja kinni ei jää midagi. Igal oinal aga mihklipäev ning just sellega peavadki beibed seekord rinda pistma.

Kuni selle hetkeni kui meie kangelannad oma idiootsete plaanidega eriti idiootsele ja raskesti usutavale tasandile koperdasid ehk siis reaalne abielu, oli filmi huumorikiht päris priske ja vaimukas. Suur osa neist olid ka suhteliselt totakad killud, kuid loo kontekstis need ikkagi toimisid edukalt. Naerda sai eelkõige kahe peategelase üle, mitte nendega koos ning see viitab sellele, et huumor ei ole just kõrgtasemeline, kuid taaskord, siinkohal oli ta igati paslik ja hoolitses mitme intensiivse itsitusmomendi eest. Nagu mainitud, kukkus film keskpaiku ära ja muutus naljaõngitsemiseks ükskõik mis vahenditega ning liialt ebatõenäoliseks, ületades taluvuse piiri. Aur sai otsa ja viimane pool kaotas suure osa vürtsikusest ning muutus tüütuks ja laisaks.

Tegelastest leidus mitmeid, kes olid komistuskivid ning neid, kes hiilgasid. Loomulikult olid peategelased Jennifer Saunders (Edina) ja Joanna Lumley (Patsy) võrratud. Eriti viimane, kes on 70-aastane, kuid näeb ääretult naksakas ja kaunis välja. Edina assistent Bubble oli aga veider ja tundus, et on ära eksinud mõnest lastefilmist või õudukast. Edina tütar pakkus oma tagasihoidlikkuse ja ratsionaalsusega suurepärast tasakaalu oma ülevoolavale emale. Edina tütretütart aga topiti koguaeg igale poole, kuid reaalselt mina temas mingit funktsiooni ei näinud. Loomulikult leidus ka hulgaliselt igasugu kuulsuste lühietteasteid. Enamused neist, kaasa arvatud ka süžees tähtsat rolli omanud Kate Moss, jäid aga kuidagi lahjadeks ja ei paistnud niivõrd intensiivselt silma, kui oleks võinud. Samas aga on raske Edina ja Patsy kõrval särada ja neid üle trumbata. Kõik tuhmuvad nende värvikuse ja hiigelegode kõrval. Aaa jah, Mark Gatissi ja Graham Nortoni ootamatud cameod suutsid mind naeratama panna aga küll.

Laupäev, 3. september 2016

Teater: "Krabat"

Tervitus!

Ja nüüd teatrist!

Pealkiri: Krabat

Teater: Linnateater
Kestus: 3h 15 min
Lavastaja: Diana Leesalu
Osades: Andrus Vaarik, Märt Pius, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Priit Pius, Mart Toome, Andero Ermel, Veiko Tubin, Henrik Kalmet, Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Maiken Schmidt jt
Esietendus: 31.01.2015
Millal nähtud: 14.05.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma ei ole lugenud raamatut, millel antud etendus põhineb, või isegi filmi näinud, kuid üllatavalt on välja tulnud, et paljudele tuttavatele on see üks lemmikumaid raamatuid või siis tuntakse sümpaatiat selle vastu. Ja kuigi kokkuvõttes mulle tükk üpris imponeeris, ei mõista ma vaimustust selle loo suunas. Süžee süžeeks, tehniliselt ja visuaalselt aga oldi kahtlemata küünditud kaugele ning ambitsioonid tasusid ära. Ehk siis saavutas tükk igati adekvaatse tasakaalu minu silmis veidi kesise sisu osas ning lahedate lavalahenduste poolelt, kus viimane maandas eelneva puudusi.

Igasugu muinasjutulaadsed vaatemängud võidavad alati juba eos mu poolehoiu, iseasi kas nad suudavad seda ka hoida. Eriti teretulnud on aga muinasjutud veidi täiskasvanulikumale sihtgrupile, mida minu arvates "Krabat" igati on. Lähtudes klassikalistest muinaslugude läbivatest teemadest, on etenduses keskpunktis veskipoiste omavaheline sõprus ja suhted, teisel kohal aga lunastus, must maagia ja patustamine. Kuigi viimane tundub olevat prominentsem, oli pigem poiste omavaheline side see, mis tegelikult kõigele aluse pani ja minu silmis enam tähendust pälvis. Kuigi kohati jäi arusaamatuks, miks mõned pääsemise lootusesse, Krabati ja talle eelnevate eesrindlikumate poiste julgel tegutsemisel, niivõrd vaenulikult suhtusid. Siinkohal kumasid läbi ka religioossed faktorid, eriti seoses maagia assotsieerumisega kurjuse ning patustamisega. Kuigi, üks ühele lähenedes, ei tundunud võlukunst loos niiväga pahatahtlik olevat midagi. Pigem oli mõte selles, et halvad asjad võivad olla maskeerutud heade taha ning selle headuse saamiseks peab aga ohverdama end halva asja nimel. 

Esmalt tooksin välja faktorid, mis minu arvates jäid nõrgaks või ei toiminud piisavalt edukalt. Mainitud sai tegelaste omavahelise suhtlemise tähtsus, kuid paljudele karakteritele üks haaval lähenedes selgus, et enamus neist moodustas ühe halli massi. Kogu Linnateatri meessoost näitlejaskond sai siin tükis vast tööle rakendatud, kuid paljud neist jäid tahaplaanile ja olid alakasutatud. Jah, on arussaadav, et igale ühele ei pidanudki osaks saama roll rambivalguses, kuid mulle tundus see raiskamisena, sest paljudel poistel puudus funktsoon, välja arvatud siis olla poiss number 4, 5, 6, 7 jne. Sama probleemiga oli veidi kimbatuses ka peaosaline. Võib-olla illustreerib seda raamat selgemalt, kuid oleksin eeldanud, et Krabat on oma kaaslastest kuidagi erilisem. Jäetud muljega ei paistnud ta küll tähelepanuväärselt teiste kõrvalt silma. Ka lahjavõitu pinge Krabati ja Meistri vahel oleks vajanud veidi turgutamist, tegu ju siiski kangelase ja tema vastase, halastamatu kurjamiga, kellede vahel peaks iga kokkupuutel plahvatused toimuma.

Teiseks kriipivaks faktoriks oli süžee, mis oli küll päris asjalik, kuid kippus venima, sisaldas hulgaliselt korduvaid elemente ja muutus vahelduva eduga monotoonseks. Seda kõike aitas menukalt leevendada teostus, efektid, lava ja näitlemine, mille tulemusel muutus tükk lahedaks ja tase tõusis tunduvalt. Minu jaoks puudus ka piisavalt särtsakust. Kuigi mulle siiralt meeldis näidendi salapärane toon, oli sellest tulenev põnevuse element veidi loid. Ka oli kogu tüki jooksul selgelt tunda õhkus olevat ohunooti ja halvaendelist aurat, mis oli suurepärane ja kattis ühtlaselt kogu etendust. Ideaalis aga oleks keskkond pakatanud pingest ja kannatamatult oleks oodata suurt pauku, üldjoones oli see kandev elektrijoon aga suhteliselt madalatasemeliste voltide löögivõimega.

Püüdes nüüd sisu suhtes veidi positiivselt meelestatud olla, pean tunnistama, et selline Harry Potterilik lähenemine mulle tegelikult sümpatiseeris (jah, ma tegelikult tean, et Harry Potter tuli hiljem, aga keeruline on selle mõju just mulle endale mitte tunnistada). Omamoodi oli ju ka antud loos tegu võlurite kooliga. Laval ei vibutatud küll võlukeppi, kuid nähtav maagia võrdus tükis pigem praktilise mustkunstiga, kui suvaliste fraaside hüüdmisega ja sellest asjade juhtumisega lavataguse personali käe läbi. Oli hetki kus näidend muutus lustakaks trikisaateks, mida viisid läbi näitlejad isiklikult. Kohati keskenduti pikemalt mõnele silmamoondusele ning nende jälgimine oli kõike muud kui tüütu ja venitamise maitsega. Leidus klassikalisi vigureid nagu vedeliku valamist kuhugi ja selle haihtumist või ka põnevamaid katsetusi nagu käelaba 360 kraadi ringikeeramist. Üldiselt aga olid lavalahendused vaieldamatult etenduse põhileivanumber. Nad lisasid kordades särtsu ja andsid vaatajaskonnale vahetevahel elektrisurakat, et nähtu liialt üksluiseks ei muutuks. 

Ette tuli funktsionaalseid ja läbimõeldud lahendusi, nagu ruumikasutus. Põrandalt oli võimalik välja tõmmata laud, ühe seina taga olid poiste koikud üksteise peal võrkkiikede moodi kinnitatuna, teise lükandustega eraldatud ala taga leidus, antud tüki vajadustest lähtudes, täitsa autentne ja kihvt vaade veski sisemusse. Viimases keerlesid ja pöörlesid aktiivselt ka igasugu suurustes veskirattad, millede ümber sagisid usinad veskitöölised. Etendus oli ruumiline ja kasutas lava äärmiselt efektselt ja asjalikult. Ette tuli ka eesrindlikke ja dünaamilisi lahendusi, nagu videokasutus. Seintele sai projekteeritud Krabati aktiivsed ja müstilised unenäod, näitlejate rongaks või nähtamatuks muutumine, konkreetsele toimuvale toeks keskkonda loovad liikuvad taustad ja palju muud veidi "maagiat" vajavat. Lõbus vahepala oli ka erikiirustel pubikaklus ning lapelikult lahe oli näha põlevat raamatut. Lavaline ja eriefektide vaatemäng oli kahtlemata muljetavaldav ja samas ka väga praktiline.

Meeldejääv oli ka tüki halbaennustav madalatooniline muusika, mis sobis ideaalselt loo õhkkonnaga ja oli omajagu peas kummitamist soosiv. Mul on see siiani kõrvus. Kiitus ka selle eest, sest enamused näidendite muusikalised lahendused kaovad mõtetest kohe pärast pala lõppu. Näitlejatest aga jäid enim silma Kaspar Velberg paha poisi Lyschkona, Maiken Schmidt -- ainsa naisena laval -- malbe, ingelliku laulja ning Krabatile vabaduse ulataja rollis ning Indrek Ojari tobukese, kuid tõelise musta lamba, Jurona. Ka Märt Pius, peategelase Krabatina, on õlapatsutuse ära teeninud, kuigi karakter ise jäi minu jaoks veidi tavapäraseks. Üldiselt oli trupp aga nagu hästi õlitatud masin, kus märksõnadeks oli koostöö, kompaktsus ja kamraadlus, aga kus mõned kahjuks liialt taustatantsijateks jäid.