Kolmapäev, 29. november 2017

Kino: "Mõrv Idaekspressis"

Tervitus!

Juhuuuu! Minu suur kangelane on uues kuues kinolinal!

Pealkiri: Mõrv Idaekspressis
Originaalpealkiri: Murder on the Orient Express
Režissöör: Kenneth Branagh
Näitlejad: Kenneth BranaghJohnny DeppDaisy RidleyJudi DenchWillem DafoePenelope CruzMichelle PfeifferJosh GadDerek JacobiOlivia Colman, Leslie Odom Jr.
Žanr: Krimi, müsteerium, draama
Kestus: 1h 53 min
Kinodes alates: 24.11.2017
Nähtud: 25.11.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Nagu mu sõbranna ütles: "On vaid üks Hercule Poirot ja see on David Suchet!" Nõustun sada protsenti. Olen vist kõik tema tegelase kehastamise seeriad ära vaadanud. Enamusi mitu korda ja mõndasid isegi rohkem. Pean kurbuse või ka rõõmuga tunnistama, et Kenneth Branagh ei ole Hercule. Ühe ja ainsa "Vanameister vuntsi" troonile jäi David Suchet. Uus meisterdetektiiv oli kui karikatuur sellest tegelasest, kellest Suchet tegi dünaamilise ja hingestatud hea sõbra vaatajale -- kelle ümber aga keegi kippus millegipärast alati otsad andma. Ehk siis, on ta turvalises kauguses olev hea sõber. Võib-olla, kui anda uuele osatäitjale aega, suudab ta paar sammu lähemale astuda oma eelkäijale, kuid ma väga kahtlen, kas sama tase kunagi on saavutatav. Aga eks näis, sest järgmine Agatha Christie mõrvamüsteerium vuntsiga peaosas, "Surm Niilsusel", on juba plaanis ning vihje sellele leidus ka käesoleva filmi lõpus ootusärevust tekitava detailina. Olgu kuidas verivärske Hercule'iga on, AGA, see jõle tuust tema näos oli lihtsalt ilge! Iga stseen tõmbas see karvakäkk mu pilku endale nagu must auk ja ümbritseva mõju kahanes. Loodan, et järjes on seda elukat trimmitud.

Film nägi loomulikult kvaliteetselt tehtud ja kena välja, kasutades ära sügavaid taskuid ja kõike mida vähemalt visuaalselt annab selle konkreetse kargu abil võimendada ja kohendada. Sisu jäi selle kõrval veidi lahjaks. Hakkasin kahtlema, kas selline intiimne ja klaustrofoobiat tekitav originaalne mõrvamüsteerium sobib ja toimib üldse täisväärtuslikult suurel ekraanil? No, tore oli vaadata igatahes. Samas aga eeldasin suurel ekraanil loo välimusele enam ekstravagantsust ja glamuursust -- Idaekspress ikkagi ju, kus rikkad ja kuulsad vagunites sebimas. Kasutatud oli ka huvitavaid kaamerafookuseid nagu lähenemine ülevalt poolt, mis standard krimilahendamisse natukegi omapärasust lisasid. Hulganisti oli stseene asetatud ka väljas poole rongi, mis süžeed veidike õhutasid ja tegelastele mänguruumi andsid, kuid mis pärssisid kitsikuses pingelist põnevuse püsimist loo ülesehituses. Iseäranis kulminatsioonis -- mastaap oli suurem aga mõju hajusam.

Lugu ja selle lahendus mind niiväga enam ei paelunud, sest olen seda mitmes versioonis juba varem näinud, seega teadsin mis, kes, kus ja miks. Head asja vaatan aga alati uues kuues uuesti ning iga kord on põnev võrrelda erinevaid nägemusi. Antud versioon kriiskas "Hollywood!" kui kõrvutada näiteks David Sucheti variandiga, mis ei ole ilmtingimata muidugi halb asi. Aga kas oli ilmtingimata vaja rollid täis toppida paljuski kuulsaid staare? Kurb oli vaadata kuidas mitmed jäid alakasutatuks. Enim jäid mulle silma Michelle Pfeiffer, kes on ikka sama kaunis kui paarkümmend aastat tagasi, Judi Dench, kes haarab pilku puhtalt sellepärast, et ta on Judi Dench, ja Johnny Depp, kes oma viimase aja imidžiga eraelus, sobib sellist lurjust mängima nagu valatult (ok, ma teen Johnnyle liiga siin...).

Kokkuvõttes, on mul hea meel, et Agatha Christie taas suurt ekraani külastab. Kas ta aga üldse ja kas just käesoleval kujul sinna sobib, on teine asi. Jah, ma nautisin filmi, aga ma naudin pea kõiki kirjaniku krimkade ekraniseeringuid. Ma ei usu ka, et Hollywood tema lugude vahendajaks kõige paremini sobib, vähemalt antud näitel. Siiski, kordan, ma nautisin nähtut ja tegelikult oli see ju igati adekvaatne versioon kuulsast mõrvamüsteeriumist. Lihtsalt, on tehtud paremaid.



Teisipäev, 28. november 2017

Kino: "Matilda"

Tervitus!

Topeltülevaade ühest kõmulisemast Vene filmist 2017!

Pealkiri: Matilda
Originaalpealkiri: Матильда
Režissöör: Aleksey Uchitel
Näitlejad: Danila Kozlovsky, Michalina Olszanska, Lars Eidinger, Luise Wolfram, Sergei Garmaš
Žanr: Ajalooline, romantika
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 27.10.2017
Nähtud: 04.11.2017
Liisi hinnang: 2/5
Inga hinnang: 2/5

Mis meile ei meeldinud?

pilt imdb.com kodulehelt
Liis:
Selle saavutuse eest pean aplausi tegema! Niivõrd intrigeerivast, suursugusest ja põnevate sündmustega ajaloolisest perioodist ja tegelastest punnitati välja ühedimensioonilised, sisutühjad ning kauged karakterid. Toimumistest sai aga tüüpilise seebiooperi selgroo ning ka emotsionaalne tase jäi samalaadseks. 

Kokkuvõttes, oli mul ükskõik kõigist osalistest ja nende tegemistest. Süžee oli pealiskaudne, lihtsustatud, emotsionaalse kaaluta, järjepidevuseta, veniv, puine, elutu -- ühesõnaga, mannetu.

Inga:
Pean tunnistama, et mu ootused filmile "Matilda" olid väga kõrged, sest vene kineastid teevad suurepäraseid eepilisi ajaloolisi filme. Kahjuks mu ootused ei täitunud, sest film ei tekitanud minus erilisi emotsioone ja pigem lugematul arvul küsimusi, millele vastuseid ei saanud. Mitte, et midagi oleks selles loos avatuks jäetud, aga ma lihtsalt ei saanud aru päris paljudest filmi aspektidest nii süžee puhul, näitlejatööde puhul kui ka tegelaskujude puhul. Kuna tegemist on konkreetsete ajalooliste isikutega, siis on filmi autorid arvatavasti proovinud teha lugu tõetruult, aga ta polnud üldse usutav, eriti Nkolai ja Matilda suhe, mis mõjus külmana. Mul ei tekkinud mingit sümpaatiat ei Nikolai, ei Matilda ega ka Aleksandra vastu.

Liis:
Isegi Edwardi ja Bella tunded kumasid enam läbi kui Matilda ja Nikolai väidetavalt palav armastus. Lisaks, isegi Edwardi ja Bella armastuse tekkimise taustas ja kulgemises oli enam loogikat ja usutavust kui selle n-ö suhte vahel, mida film eksponeeris. Ma ei saanud aru, MIKS nad üksteist armastasid. Ma ei uskunud sõnagi nende lembelubadustest ja mulle ei suudetud veenvalt maha müüa, et neid kahte, vähemalt filmis, ühevarjundilist ning tuima isikut, seob legendaarne armastus, mille pärast mees kaalus ka troonist loobumist. 

Mina nägin kahte teismelist, kelledest üks ei teadnud mida ta õige tahab ja ei soovinud vastutust, teine aga tahtis klammerduda unistuse ja kaitse pakkuja käe külge. Koos uskusid nad, et on armunud. Tegelikult aga oli nende vahel vaid kõige rohkem üksteise vastane praktiline vajadus, sealhulgas füüsilised rõõmud. Ja isegi seda arusaama saavutati pooletoobisena. Selle ülitähtsa keskse samba püstitamisel -- Matilda ja Nikolai suhe -- , film mitte ei koperdanud, vaid hävis täielikult. Veider oli ka Nikolai suhe oma tulevase naise Aleksandraga. Ajaloost on teada, et nad siiralt armastasid üksteist, kuid antud lugu tegi selle armastuse tulevase kujunemise äärmiselt ebaloogiliseks, sest nad kohe üldse ei paistnud klappivat. Iseenesest ei ole see aga kriitika, sest asi võis olla süžees, näitlejates või ei ole ka ebatavaline, kui kaks mitte sobivat inimest siiski üksteisesse kiinduda suudavad. Aleksandra puhul keskenduti ka tema kalduvusele igasugu selgeltnägemise võtetesse uskumisel, mida ta ka filmi põhjal Matilda peal kasutas.

Inga:
Minu kõige suuremaks probleemiks filmi juures oli see, et režissöör oli võtnud natuke liiga suure ampsu ja ei suutnud Nikolai ja Matilda lugu usutavaks teha.

Kui Nikolai ja Matilda reaalses elus kohtusid, oli Nikolai 21 aastat vana ja Matilda 17 ja nende suhe kestis natuke rohkem kui kolm aastat. Miks ma seda üldse mainin? Sellepärast, et näitlejad, kes Nikolaid ja Matildat kehastasid on reaalselt märksa vanemad. Lars Eidinger, kes mängis Nikolaid on 41-aastane ja Michalina Olszanska on 25 aastane.

Kummalgi, eriti Lars Eidingeril jäi puudu noore armastuse värskuse väljendamisest. Lars Eidinger on kahtlemata hea näitleja ja kindlasti ei olnud Matilda esimene naine, kelle läheduses Nikolai II oli viibinud, aga minu arvates ei suutnud Eidinger Nikolaid esitleda noore kirgliku armastajana, vaid pigem keskealise ja endast nooremasse naisesse armunud keskeakriisis mehena. Sellist, kellel on juba kuhjaga kogemusi ja kes on natuke väsinud, et etendada suurt ja õhkavat ja nooruslikku armumist ning kirge.Ta lihtsalt ei kandnud seda välja ja seetõttu ei suutnud ma ka ka nende suhtele kaasa elada. Ka ei suutnud Olszanska välja mängida ei võrgutavat noort naist ega ka ambitsioonikat tulevase tsaari esibaleriinist armukest. Mõlemad perspektiivid olid väga nõrgad mu arust. Luu oli, aga kontidel liha ei olnud.Kohe üldse ei olnud.

Ma arvan, et siin on süü ka süžeel ja sellel, et režissöör tahtis näidata nii Venemaa selleaegset ühiskonda koos teravate ajalooliste probleemidega, balletimaailma tagamaid ja veel kõike mida, selle asemel, et keskenduda ainult Matilda ja Nikolai ning hiljem Nikolai ja Alexandra suhtele. Lars Eidinger oli mu arvates kõikides stseenides, mis puudutasid Venema hetkeolukorda, poliitikat ja ühiskonda väga hea ja tõetruu ja loomulik, mis tegigi terve filmi ebaühtlaseks ja mitte just kõige meeldivamaks elamuseks.Lavastuse ja näitlejatööd olid ebaühtlased ja terviku tunnet filmist välja ei arenenud.

Peale selle ei mõista ma, miks ei valitud Nikolai rolli vene näitlejat. Venemaal on nii palju andekaid näitlejaid ja seetõttu on see mulle arusaamatu, et miks imporditi sisse saksa näitleja. Huvitav, kas vastutuse tõttu, mida selle rolli etendamine kaasa tõi? Et ei julgetud kasutada kohalikke näitlejaid?

Mis meile meeldis?

Liis:
Lossid, ekstravagantsed ruumid ja nende kujundus, kostüümid, ajaloolised esemed -- loo ajastu melu ning sära suudeti aga enam-vähem autentsena tunduva ja rohkelt silmailu pakkuvana kinoekraanile edasi tuua. Film nägi visuaalselt glamuurne ja kaunis välja. Samuti, meeldisid mulle balleti sisaldavad stseenid, kus tantsijad olid graatsilised ja sirendavad. Ka näitlejad olid vähemalt pealiskaudselt igati oma rollidesse sobivad. Puhtalt väljanägemise poolest ei annaks ma linateosele vaid 0 punkti.

Inga:
Kui näitlejatööde juurde tagasi tulle, siis oli ka väga häid rolle filmis. Mulle oli väga sümpaatne Luise Wolfram printsess Aleksandrana, kes vaatamata Matilda pingutusteleja Nikolai otsustusvõimetusele ei andnud alla ja võitles oma koha eest Nikolai südames ja kogu Venemaal. Muidugi, ühiskond oli tollal teistsugune ja ega ka Aleksandral valikuid palju ei olnud, sest kui juba otsus on tehtud, et temast peab saama Nikolai abikaasa, siis pidi see ka nii juhtuma. Tema roll pani mind mõtlema sellele, et lahe oleks tulevikus vaadata Nikolai ja Aleksandra elu ja selle traagilist lõppu, sest olid nad ju koos harmoonilises ja usklikus abielus kuni mahalaskmiseni. 

Mulle oli sümpaatne ka Danila Kozlovsky Vorotnsovina, kes tegi küll väikese, aga seeeest särava rolli. Ka vürst Andrei rollis olev Grigoriy Dobrygin oli hea ja võitis minu tähelepanu igas stseenis, kus ta osales.

Üldiselt öeldes, kõrvalrollide tegelased olid märksa mitmekihilisemad, põnevamad ja usutavamad kui peategelased, nii et filmi tugevus tugines suuresti nendele.

Filmi suureks plussiks oli muidugi ka selle maalilisus. Operaatoritöö oli super ja jättis sügava mulje. Nagu enne mainitud, siis oskavad vene kineastid teha eepilisi suurfilme ja ka selles osas ei pidanud ma pettuma. Fantastilised vaated nii paleedest, väljakutest, sisekujundusest, see kõik oli imelius. Tore oli filmis näha nii Mariinski teatrit, Uspenski katedraali, Talvepaleed, Hodõnka väljakut, Katariina paleed ja palju teisi olulisi ajaoloolisi kohti Peterburis ja Moskvas. Ka filmi kunstnikud ei olnud end tagasi hoidnud, sest kostüümidele oli väga palju panustatud. Imeilusad kleidid!

Kahjuks, ainult iluga seda filmi välja ei vedanud. Kui visuaalselt oli film tõesti kaunis, siis sisu oli minu arvates väga nõrk ja jättis mind täiesti külmaks Nikolai ja Matilda armuloo suhtes.

Lemmikstseen: 
Kõige muljetavaldavam stseen oli Hodõnka väljakul toimuv kroonimisjärgne episood, kus Nikolai ronib sõjaväe poolt ehitatud pukki, et vaadata Hodõnka väljakul toimunud tragöödia tagajärgi. Hodõnka väljakul suri tuhandeid inimesi, kes olid tulnud kroonimispidustustest osa saama ja kus jagati lihtrahvale kingitusi. Näljas 100.000 pealise rahvamassi sees tallati surnuks tuhandeid inimesi ja kui Nikolai sellest teada sai, läks ta Hodõnka väljakule olukorda üle vaatama. Pukis seistes lastakse taustaks suursugust ilutulestikku Nikolai kroonimise auks. Selles stseenis oli midagi ettekuulutavalt õõvastavat, sest see oli sama traagiline, kui Vene tsaaririigi saatus. 








Esmaspäev, 27. november 2017

Kino: "American Assassin"

Tervitus!

Ja veel üks kiire ülevaade kinorindelt!

Pealkiri: American Assassin
Originaalpealkiri: American Assassin
Režissöör: Michael Cuesta
Näitlejad: Dylan O'Brien, Michael Keaton, Taylor Kitsch, Dacre Montgomery
Žanr: Thriller, action
Kestus: 1h 52 min
Kinodes alates: 15.09.2017
Nähtud: 16.09.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
- Arvestades tema varasemaid rolle, oli Dylan O’Brien küll üllatuslikul adekvaatne action kangelane, kuid tegelane ise oli liialt värvitu, et temast, tema kannatustest ja missioonist hoolida ning end kaasa haarata lasta. Näitleja kehastatud tuntuim tegelane, Stiles Stilinski, õhkas energiast ja iseloomust -- käesolev karakter aga pigem virvendas korraks ja haihtus. Mehes on näitleja potentsiaali, kuid antud linateos tervikuna ja/või konkreetne roll selle esilekerkimist ja tõestamist ei toetanud – samas, kas märulifilmid ongi üldse selle ande parimaks väljendus meediumiks? Vast mitte. Kiidan aga julget ja ootamatut karakterivalikut!

- Oma päevakajalise tausta ja ilustamata lähenemisega süžeele film tõesti punnitas, et end tõsiseltvõetava ning realistliku kaasaegse action thrillerina esitleda, kuid klišeed, stamp motivatsiooniga kurikael, ikka ja jälle need islamiterroristid ja tuumapommid, jõuetud puändid, tüüpilise karmi mentori ja kõrvade tagant veel märja õpilase keskne liin ning muud juba nähtud-tehtud detailid mõjusid deja vuna ning ei tõstnud filmi kuidagi esile.

- Vaatamata kesisele kogupaketile, ei saa ma aga öelda, et film oleks piinlikult kehv või läbikukkumine. Kõik aspektid, alates näitlejatööst lõpetades kätšistseenidega, täitsid tegelikult igati vähemalt miinimumnõudeid. Ehk siis oli tegu keskpärase märuliga, mis ei pea ennast küll häbenema, kuid kel millegagi poosetada ka ei ole. Välja arvatud siis muidugi teadatuntud lobamokast nohiku (Stiles) muutmine sõnaaherast tümitajaks. 



Pühapäev, 26. november 2017

Kino: "Kingsman: Kuldne ring"

Tervitus!

Järgmine kiire ülevaade kinost!

Pealkiri: Kingsman: Kuldne ring
Originaalpealkiri: Kingsman: The Golden Circle
Režissöör: Matthew Vaughn
Näitlejad: Taron Egerton, Julianne Moore, Halle Berry, Channing Tatum, Colin Firth, Jeff Bridges, Pedro Pascal, Mark Strong
Žanr: Action, komöödia
Kestus: 2h 20 min
Kinodes alates: 22.09.2017
Nähtud: 23.09.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
- Kolm emotsiooni: šokk, pettumus ja ärritus! Ma olen esimese filmi paadunud fänn, kuid teine osa võttis kõik, mis esimese eriliseks tegi ning keeras vinti nii üle, et tulemus on ülevõlli ning vastukarva. Mõõdukuses on võlu! Ja just seda balanssi ei suutnud järg kuidagi korrata. Liiga palju, korraga ja kohe, mis viis teatud tegelaste alakasutamiseni, ülekasutamiseni, järjepidevuse puudumiseni erinevatel süžeetasanditel, stseenidevahelise tooni ebakõladeni, mõttetute kõrvalepõigeteni, peategelaste kaugenemiseni publikust ja kogu loo moondumiseni vingest huumor/märul/spioonithriller/paroodia kombost vähemalt 50 protsendini totakaks ja lohakaks rahalüpsilehmaks. Film küll suutis vahelduva eduga pead tõsta sellest jääaugust, kuid vajus peatselt taas halbade valikute mülkasse.

- Kus oli JB? Esimese filmi tähtsaim tegelane! Miks toodi tagasi Harry mingi absurdse deux ex machina imegeeliga, mis täiesti hävitas esimese filmi emotsionaalseima ja ikoonilisema seiga efekti? Ja otse loomulikult kärbiti tema kõva mehe imidžit. Miks raisati enamus Ameerika sõsarspiooniorganisatsiooni meeskonda? Channing Tatum võinuks samahästi mitte eksisteerida, Halle Berry rolli vajadus rippus karva otsas, Jeff Bridges hiilgas vaid sellepärast, et ta oli Jeff Bridges, karakter ise oli stamp. Roxy… !?

- Olgem ausad, Mark Strong Merlinina oli õige mees õigel kohal. Tema "Country Roads" soolo oli koomiline aga lahe. Taron Egerton sümpatiseeris mulle ka järjes Eggsyna, kuigi omajagu võlu kaotas ta ümberkaudse tohuvabaohu pärast. Ma isegi eelistasin Eggsy sõprust ja kamraadlust Merliniga, tema mentor-õpilane suhtele Harryga. Eggsy ja Merlin olid kamud, kellede koos purju joomine ning viimase nutt, olid mu lemmikumad ja tundeküllaselt humoorikamad stseenid kogu linateoses. Ma hea meelega vaataksin kolmandat osa nende kahe seiklustest partneritena. Lisaks, oli ilmselge, et peategelase suhetes naistega püüti võtta kategooriliselt teine lähenemine kui teisel tuntud kinolina spioonil, James Bondil. Selle asemel, et pidevalt kaotada oma naisi, neid välja vahetades või neid lihtsalt frantsiisist eemaldades, tehti Eggsy ja tema printsessiga vastupidi, mis oli tervitatav vaheldus (kuigi nende suhe ja filmi toon nagu eriti ei klappinud... aga see selleks).


Laupäev, 25. november 2017

Kino: "Wind River"

Tervitus!

Kiire ülevaade kinorindelt!

Pealkiri: Wind River
Originaalpealkiri: Wind River
Režissöör: Taylor Sheridan
Näitlejad: Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Graham Greene, Jon Bernthal
Žanr: Krimi, thriller
Kestus: 1h 50 min
Kinodes alates: 04.08.2017
Nähtud: 05.08.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
- Sügav ja emotsionaalne: Üks põhijooneks filmis oli lein ja kurbus seoses lähedase kaotusega, iseäranis lapse kaotusega. Kuidas pered, emad ja isad selle valuga elasid ja kas seda oli võimalik üldse enam eluks nimetada. Fookus oli kahel isa, kellede mõlema tütred surid. Üks veidi aega tagasi, kuid teise tütre mõrv on lahendamiseks süžee keskpunktiks. Pole tähtis, kas see juhtus mõned päevad või aasta tagasi, on mõlemad mehed sisemiselt inimvared. Lapse kaotused on neile ekstreemselt rõhuvalt mõjunud. Eluga püütakse edasi minna, kuid vaid päeva üleelamine tundub jõupingutusena. Nad lihtsalt eksisteerivad ning see piin ja tühjus väljendus filmis hiilgavalt. Mulle tohutult meeldis kahe mehe omavaheline side ja eriti liigutav oli viimane stseen tegelaste vahel, kus mõlemad üksteist ainuüksi koos istumisega lohutavad.

- Külm ja kõle: Ameerika põliselanike eluolu piirimail asuvasse reservaati sunnituna tegi mind äärmiselt kurvaks ja jõuetuks. Nende elutingimusi ümbritsesid lumi, jää, tühjus ja lootusetus. Seda toodi ka meisterlikult esile, alustades noorte narkoprobleemidega ja lõpetades vanemate depressioonidega. Sellisest loo toimumispaigast tulenevalt oli filmi üldine toon üpris raskesti seeditav. Samas, oli aga tegu originaalse ja silmapaistva keskkonnaga tundeküllaseks, kuid muserdavaks krimi thrilleriks.

- Krimi: Loo keskmes on noor ja kena põlisameeriklannast tüdruk, kes mõrvati keset laiuvat lumemaastikku. Süžee aga ei keerelnud ainuüksi selle tapatöö ümber ja seega ei saa filmi nimetada puhtalt klassikaliseks mõrvamüsteeriumiks. Viimane pani paika kondikava, kuid tegelikult olid fookuses kuriteo uurijate ja surnud tüdruku pereliikmete tunded ning tegutsemised pärast juhtunut, mis omakorda tõid päevavalgele nende endi mineviku ja valupunktid. Mõrv oli impulss, mis pani aluse filmi tegelikule sisule – erineva sügavuse ja põhjusega hingelised haavad. Mulle meeldis ka, et kahe peategelase, kogenematu noore FBI agendi ja kohaliku jäljeküti, vaheline koostöö oli delikaatselt lahendatud, muutumata nii lühikese aja jooksul liialt lähedaseks või imalaks. Samas, aga tundsin ma selgelt nendevahelist usaldust ja vajadust üksteise järele.



Neljapäev, 23. november 2017

Teater: "Lendas üle käopesa" Rakvere Teatris

Seekord teatrist! Lavastuse "Lendas üle käopesa" arvustus.

Pealkiri: Lendas üle käopesa
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Eili Neuhaus
Näitlejad: Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
Kestus: 2 h 40 min koos vaheajaga
Esietendus: 06. oktoober 2017
Millal nähtud: 06. oktoober 2017
Minu hinnang: 5/5
Foto: Rakvere Teater

Sisu:

Tere tulemast vaimuhaiglasse! Hullumajja, kus patsiendid on tervemad, kui normaalsed inimesed ja kus terved inimesed on haigemad, kui vaimuhaiged! Kus süütutest saavad süüdlased ja süüdlastest kangelased. Kus võim põrkub vastu vabadust ja kus vabadus maksab kätte jõuga.

Ehk siis, tere tulemast Rakvere Teatri lavastusele "Lendas üle käopesa"!

Kirjutades Eili Nehausi lavastatud "Lendas üle käopesa" ei saa ma ei üle ega ümber samanimelisest raamatust (autoriks Ken Kesey) ja filmist (režissööriks Milos Forman). Mina nägin kõigepealt Jack Nicholsiga peaosas olevat 1975. aastal vändatud filmi 90ndate alguses, mis jättis minusse sügava ja unustamatu jälje ja millest ajendatuna lugesin seejärel Kesey kirjutatud raamatu läbi ja nüüd õnnestus esmakordselt näha teost ka teatrilaval. Antud lavastust on ka varem Eestis tehtud, Noorsooteatris ja aastaks oli siis 1985, kus peaosa mängis Tõnu Kark ja hiljem Tartu Vanemuises, kui McMurphyt kehastas Hannes Kaljujärv. Kumbagi mul kahjuks omal ajal näha ei õnnestunud.

Minu ootused lavastusele olid üpris kõrged ja õnneks on Rakvere Teater hakkama saanud esmajärgulise tükiga!

Lavastuse esimene vaatus toimub suhteliselt rõõmsatest toonides ja humoorikalt. Vaimuhaiglasse tuuakse sulist ja pätist Randle Patrick McMurphy, kes on lasknud ennast hulluks tembeldada, et pääseda järjekordsest sõidust sunnitööle või vanglasse. Koos McMurphy saabumisega hakkavad hullumajas toimuma asjad, mis on seal senini olnud vastuvõtmatud, kui mitte öelda hullumeelselt hulljulged. McMurphy hakkab vastu sealsele korrale ja reeglitele ning mis peamine, raviõele Mildred Ratchedile, kelle piitsa ja prääniku järgi on patsiendid senini vastu tahtmist tantsinud. McMurphy loob korrale trotsides ja vastu hakates kaaspatsientidele illusiooni valikuvõimalustest ning vabadusest ja toob õde Ratchedile kaasa tõelise peavalu.
Foto: Rakvere Teater

Vähe sellest, et McMurphy saavutab kiiresti kaaspatsientide austuse, suudab ta patsiendid endaga kaasa mõtlema ja ka tegutsema panna ja McMurphy kasutab õde Ratchediga võideldes viimase enda paika pandud reegleid ja see ajab Ratchedi marru.

Ainukesena pakkus esimesele vaatusele tumedaid toone indiaanipealik Bromden, kelle monoloogid andsid aimu peagi saabuvast katastroofist. Bromdeni mõistukõned oma isaga olid sünged ja õõvastavad, viidates päris selgelt, mis vaimuhaiglas tegelikult sünnib, kuidas inimesed seal murtakse ja maatasa tallatakse võttes neilt viimasegi väärikuse. Just nii oli aastate jooksul juhtunud Bromdeniga.

Teine vaatus toimub märksa tõsisemas võtmes ja pinge kasvab, hoides vaatajat nagu noateral ning kulmineerub lõpuks jõuliselt ja emotsionaalselt. Õde Ratchedi meetodid lähevad järjest vastikumaks ja õelamaks, sest kuna tal McMurphyst jõud üle ei käi, siis võtab ta manipuleerides ette McMurphy sõbrad ja see saabki McMurphyle saatuslikuks.

"Lendas üle käopesa" on mitmekihiline lavastus, mis tegeleb pärsi raskete teemadega: vaimne vägivald, inimeste hirmud ja oma vabadusest loobumine oma hirmude tõttu. Enamus McMurphy uued vaimuhaigla sõbrad on seal oma vabast tahtest, sest ei saa oma igapäevaeluga ise hakkama ja vajavad teatuid piire ja vastandiks nendele on McMurphy, kes hakkab piirangutele ja reeglitele vastu nii vabaduses kui ka vaimuhaiglas.


Näitlejad ja rollid:

Foto: Rakvere Teater
Üllar Saaremäe on minu silmis väga andekas näitleja ja McMurphy rolli sobis ta nagu valatult. Mulle tundus, et ta mängis McMurphyt lustides ja nautides olles oma mängus vaba ja särav ning tal õnnestus juba esimestest momentidest panna publiku endale kaasa elama. Teda oli terve lava täis ja McMurphy roll oli nagu tema jaoks loodud. Ülle Lichtfeldt õde Ratchedina jättis samuti suurepärase mulje ja pakkus lavapartnerina Saaremäele sama säravat vastumängu: manipuleeriv, naiselikult kütkestav, külm. Muljetavaldav oli ka Toomas Suuman pealik Bromdenina: suursugune, uhke, kange ja katkine. Juba tema hoiakus ja kehakeeles ja kohalolekus oli midagi vastupandamatult usutavat.

Öeldakse, et iga kett on täpselt nii tugev kui on tema nõrgim lüli ja seetõttu mulle meeldis, et terve trupp mängis ühtlaselt hästi ja huvitavalt. Kõik osatäitjad olid omal kohal ja moodustasid ühtse terviku. Pole ime, et lavastuse lõpus ootasid truppi ees kestvad kiiduavaldused ja neid kutsuti lavale tagasi veel mitmeid kordi.

Lemmikstseen:

Lemmikstseeniks on antud lavastuses hetk, kus Bromden, keda on peetud kurttummaks annab viimaks jõuliselt teada, et ta nii kuuleb kui ka räägib, tõstes oma käe hääletamiseks, et McMurphy ettepanekule toetust avaldada ja oma hääl anda. Võimas ja külmajudinaid tekitav moment lavastuses.


Kokkuvõte:

Suurepärane elamus! Tükki "Lendas üle käopesa" võiks kindlasti vaatama minna, sest see on minu arvates üks selle aasta parimaid ja ühtlasemaid lavastusi, kus nii peaosalised kui ka ülejäänud trupp teevad suurepärased rollid! Lugu ise on põnev ja kaasahaarav ja teatris veedetud minutid ja tunnid lendavad ulmeliselt kiiresti. Minge vaatama!




Info lavastuse ja tulevaste etenduste kohta leiate SIIT.






Teisipäev, 21. november 2017

Kino: PÖFF 2017 (1) "Tantsuakadeemia", "Stalini surm" ja "Õnnistatud maa"

Tervitus!

Esimesed ülevaates PÖFFilt 2017!

Päev 1 -- 17.11.2017

Pealkiri: Tantsuakadeemia

Originaalpealkiri: Dance Academy: The Movie
Riik: Austraalia, Saksamaa
Programm: JF Noortefilmid
Kestus: 1h 41 min
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel 22.11 kell 18.00 Apollo Kino Solarises!

Ma ei oska tantsida ja võib-olla sellepärast ma hea meelega tantsufilme vaatangi, kuigi muud peale silmailu nad üldiselt mulle ei paku. Samuti, kipuvad nad olema suhteliselt pealiskaudsed, klišeedest pungil, labidaga harjutamiskaadreid pakkuvad, universaalse süžeemustriga ning serveerivad kaasa elamiseks üksluiseid tegelasi, kellede maailmas ei ole tihtipeale mitte midagi muud peale tantsu -- tegelasi, kes elavad vaid ühe asja nimel ning kelledega ma sellest tulenevalt ei ole võimeline kontakti saavutama. Ma ei mõista inimesi, kes on nõus vähiga uuesti silmitsi seisma või üldse jalutuks jääma ainult sellepärast, et saaks taas publiku ees hüpata. Ilmselgelt ei ole mind hammustanud kirglik tantsupisik. Aga, noh, ilus on ju neid stiilseid, osavaid ja/või emotsionaalseid tantsunumbreid kaugelt vaadata ning väike draama lisab vaid vürtsi vahele, et nähtav ei muutuks tavapäraseks tehniliseks jalakeerutamise etenduseks.

Mulle ei meeldinud kuidas peaaegu juhuslikult oli peategelasel igal pool ees ootamas keegi keda ta tundis või kes teda toetas, kuidas tema boyfriend oli rollis raisatud kui ilmetu ootav moosipoiss, kuidas otse loomulikult oli temas algselt potentsiaali saada maailma tasemel baleriiniks, kuidas romantika oli puine ja sunnitud, kuidas lõpus peab peategelane valima tundeküllases kulminatsioonis tantsu/edu ja sõprade/suhete vahel, lisaks siis kõigele muule tüüpilisele, mille poolest tantsufilmid just ei hiilga ja on omamoodi kurikuulsad.

Mulle aga meeldis, et peategelane pidi reaalselt end uuesti üles töötama, edu ei tulnud sõrmenipsu järel, tagasilööke oli rohkem kui võite, tegu ei olnud algaja tantsijaga karjääritrepil number üks vaid tegu oli kogemustega baleriiniga, peategelase vigastuse alateadvuslik seletus, lõpu ootamatu Heureka! moment (äkki end sandiks tantsimine ei olegi ainuke valik!), lisaks siis veel igasugu detaile ning ka iseenesestmõistetav -- kenad tantsunumbrid.

Tegu oli tüüpilise ja ei kuidagi eriliselt esile tõusva aga siiski igati soliidse tiinekadraamaga.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Stalini surm
Originaalpealkiri: The Death of Stalin
Riik: Prantsusmaa, Suurbritannia, Belgia
Programm: Panoraam
Kestus: 1h 47 min
Minu hinnang: 4.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel 02.12 kell 17.30 Coca-Cola Plazas!

See oli nüüd küll taevaste vägede poolt õnnistaud liit: must komöödia ja Stalini surma järgne võimuvõitlus. Koosluse eest annaksin lausa maksimumpunktid. Imetlusväärne oli kui absurdselt seda farssi esitleti ja kui tõepäraselt. Niiväga, et kohati ei olnud keeruline end petta ja arvata, et tegu on dokumentaalfilmiga. Juba ainuüksi kaameratöö ja töötlus jätsid äärmiselt realistliku mulje -- või nagu vaataks teatri lavastust. Veidike tuletas see mulle meelde ka kunagist lapsepõlve lemmikut Briti komöödiasarja "Allo, allo".


Ma ei ole kaugeltki täienisti kursis filmi päriselus eksisteerinud ajalooliste isikutega, kuid nii palju kui ma tegelikult ka adun, siis tundus, et hiilgavalt toodi välja kõik tolleaegsed võtmeisikud, nende kiiksud, maneerid ning iseloomud -- loomulikult teatud liialdustega... või siis mitte? See periood ja toimuv oli niivõrd absurdne, et ma tegelikult isegi ei kahtleks kui kõik toimus enam-vähem nii nagu film kujutles. Mind väga huvitaks kuidas hindaksid suurel ekraanil nähtavaid karaktereid ja sündmusi minust kaks eelnevat generatsiooni, kelledel lähedasem kokkupuutepunkt selle ajastuga. Lugu toodi vaatajani detailirohke, usutava, samas ka sünge ja tülgastavana -- ei hoitud tagasi tapmiste, vägistamiste ja noa selgelöömistega, kuigi päris verd ja kehaosade lendamist aktiivselt ei näidatud. Võimuvaakumit esitleti kui parteitegelaste pidevat üksteise ületrumpamist, usaldamatuse lokkamist ja ärakasutamist. Seda tehti varjamatu avameelsuse ja häbematusega. Tabu ei olnud midagi, iseäranis, kuna neile isikutele endile ei olnud midagi püha.

Mis aga seda jaburat ja julma mängu sidus oli orgaaniline huumor, mis ei tundunud punnitatud või võlts ning mis sobis ideaalselt kontekstiga ja oli tõesti naljakas. Läks aga veidi aega kuniks ma soojenesin ja konkreetse huumori lainele end paigutusin, kuid peatselt olin igati avatud sellele tohuvabaohule, mis ekraanil toimus. Must huumor ei ole aga igaühe jaoks, eriti kui käsitletav teema on nii delikaatne ja eestlastele kodulähedane, kuid siinkohal see toimis ning ei keskendunud kellegi haavamisele. Pigem oli fookuses kui ajuvaba mööduv tegelikult oli ning nähtav modifitseeriti otsekui õppetunniks, et mitte kunagi ei tohi enam sellist katastroofiliselt õudset olukorda sündida lasta. 

Tooksin välja ka mõned meeldejäävad pärlid: Molotov ja Hruštšov sebimas vandenõud Beria vastu WC-s koos pideva vee tõmbamisega nöörist, et pealt ei kuulataks, Molotovi halekoomiline suhtumine naisesse, Vassili ja hokimeeskond, Jason Isaacs ülevoolava ja ekstravagantse sõjaväe juhi Žukovina -- eriti tema tutvustus, kus mees viskas oma keebi graatsiliselt ja aegluubis seljast -- , Žukov klohmimas Vassilit ja öeldes "olen seda koguaeg teha tahtnud", Hruštšov kirstuäärist valimas -- sirge või kroogitud -- , näiliselt üksmeelsed hääletamised (sõna "üksmeelne" on mulle võtnud nüüd uue tähenduse), mökust Malenkov oma eesmärgiga teha foto just täpselt selle sama tüdrukuga, kes oli kurikuulsal fotol Staliniga, jne jne. Ma võikski neid loetlema jääda!

P.S Näitlejatöö oli lausa vaimustav!



--------------------------------------------------

Pealkiri: Õnnistatud maa
Originaalpealkiri: God's Own Country
Riik: Suurbritannia
Programm: Screen International kriitikute valik
Kestus: 1h 44 min
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel 26.12 kell 19.15 Apollo Kino Solarises!

Pikaajaline fokuseerimine tallekese nülgimisele, ebaõnnestunult sündinud vasika halastushukkamine, lambukeste sündimised inimese poolt üsast välja tõmbamisel -- need ei ole just detailid mida ootaksin ühest lembeloost, isegi äärmiselt realistlikust ja ilustamata lembeloost. Lisaks veel sai näha ohtralt pori, paljaid pepusid, pissimist, peppu tonksimist, pilvist ilma ning ka eespool paiknevaid p-tähega kehaosasid. Õnneks ei unustatud publikut kostitada vahelduseks ka kaunite kaadritega Inglismaa võrratust loodusest. 

Filmi keskmes on noormees, kes on lõksus tsivilisatsiooni ääremail olevas perefarmis, mille 24/7 kohustused on ta sunnitud võtma enda õlule kuna isa on invaliid ning vanaema ei jõua ka kõigega tegeleda. Johnny on positsioonis, kus ta peab enda soovid ja tahtmised kõrvale heitma ning pühendama end talule ja selle loomadele. Lohutust otsib ta pubidest, teiste poistega tualetis juhu vahekorras olemisest ning alkoholist, millega ta ei suuda enam piiri pidada. Tegu on aheldatud ja ilmselgelt õnnetu mehega. Abikätena kutsutakse farmi aga rumeenlane, Gheorghe, kellega vaikselt, kuid järjekindlalt tekib Johnnyl nii füüsiline kui emotsionaalne side. Kas välismaalane suudab Johhny üksikusse ning isoleeritud ellu ja pidevasse halli argipäeva (ja kaadritesse, milles vist erksad värvid ei eksisteeri) veidi päikest ja lohutust tuua? No, otse loomulikult suudab!

Tegu on samasoo suhtel põhineva süžeega, kuid gay liinil toimuv romantika ei ole ainuke, mida filmil on pakkuda. Dialoogi on hõredalt ning üldse ei ole nähtus suurt kaalu sõnadel. Kõik toimib ja toetub tegelaste kehakeelele ja ilmetele. Viimased olid kõnekad, saja rea dialoogi eest ja tõid esile karakterite hinge ning emotsioonid, ilma, et oleks vaja silpigi paotada. Iseäranis Johnny suutis oma näomiimika ja pilkudega olla ekstra haavatav, lapselik ja õnnetu -- nagu avatud raamat. Mulle ka imponeeris, et reegel -- kõik gay suhted suurel ekraanil peavad lõppema õnnetult, et neil oleks kaal ja neid tõsiselt võetaks -- pühiti vaevatult kõrvale kui tülikas kärbes. Film sisaldas tüüpilisi armlugude süžeevõtteid, nagu suur lahutav tüli ning suur žest kallima tagasivõtmiseks, kuid linateose üldine morn, tõetruu ja varjamatult otsekohene ilma võlts klantskihita lähenemine ei lasknud sel langeda imaluse või ebasiiruse võrku. Kondikava, olgem aga ausad, ei olnud midagi värsket oma žanri vallas. Vaatevinkel oli see, mis nähtava silmapaistvaks tegi.



Esmaspäev, 6. november 2017

Kontsert: Sting

Tervitus!

Ülevaade septembris toimunud maailmastaari kontserdilt!

Esineja: Sting
Toimumiskoht: Saku Suurhall
Millal nähtud: 29.09.2017


pilt sakusuurhall.ee kodulehelt

Ma ei ole paadunud Stingi fänn, kuid on teatud artistid, keda tunnen, et pean elu jooksul ära nägema, ning tema oli kindlasti üks nimekirja tipus olijaid.

Piletisaaga: Pileti saamine oli aga juba omaette jagelemine. Nimelt otsustasin pileti osta siis kui kõik istekohad olid juba välja müüdud. Igati mu enda süü, et jokutasin, kuid kuna pikalt ei teadnud, kas üks teine ülitähtis üritus toimub samal päeval, jäi hankimine liialt viimasele momendile. Kahjuks, ei tule mulle kõne allagi võtta osa kontserdist kus pean massi sisse pressituna seisma (isiklik põhimõte). Tundus, et kontserdile minek jääb ära. Siis aga tuli kuskil augustis otsekui õhust ports istekohti teisele tasandile müüki ning enam ma ei mökutanud ühe endale krabamisega.

Punktuaalne: Ma hindan ülikõrgelt kui artistid alustavad ja lõpetavad kellaaegadel, mis on ametlikult ürituse kohta välja kommunikeeritud. Mitte teadmine millal avapauk toimub ja orienteeruvalt kui kaua midagi kestab, tekitab mus ärritust ning on ka minu arvates artisti poolt publiku mitterespekteerimise märk. Kohe kui kell sai 20.00, mis oli reklaamitud kui soojendusesineja alguspunkt, tuli lavale Sting ise, et oma poeg Joe Sumner ühiselt esitatud lauluvärssidega viimase soolo etteasteks sisse juhatada. Lisades ka kohustusliku tervituse, et tore on taas Tallinnas olla ning kiites oma poja suurepärast eesti keele oskust (mida noorem ka agaralt demonstreeris: "eesti keel on nii raske!"), lahkus vanameister sama kiirelt lavalt kui tuli ning andis teatepulga üle soojendusesinejale. Rahvas tundus Stingi äkilisest ja ootamatust väljailmumisest nii varakult veidi jahmunud ning koomiline oli jälgida kuidas suured hulgad rahvast veel joogi/söögi järjekordades konutasid või üldse kohale veel ei olnud jõudnud. Saal täitus saginaga kiiresti. Samuti, toimus kontserdi lõppe enam vähem siis kui lubati ehk siis umbes 22.30. 

Eelmäng: Mul pole vähimatki aimu Joe Sumneri loomingust või tegutsemisest, kuid sümpaatse ja kuskil pooletunnise etteaste vältel jõudsin järeldusele, et tegu on väga Stingi moodi nii muusikalt, häälelt kui olekult mehega, kes oli otsekui energilisem, värskem ja toorem versioon oma isast. Lemmik lauluks oli kindlasti nunnu "Jelly Bean" mida mees väidetavalt oma lastele pidevalt laulab. 

Repertuaar: Enda setiks astus Sting ametlikult lavale kuskil 10 minutit enne kaheksat ning seda looga, mis ei ole just minu kõrvus tuntud, kuid koheselt järgnes ka juba tuttavam "If I Ever Lose My Faith In You". Üllatusena, sai legendaarne "Englishman in New York" lauldud iseäranis varakult, viienda loona. Vahelduva eduga minule vähemtuntud lugudega vaheldumisi kõlasid kõik meistri loomingupärlid: "Fields of Gold", "Shape of My Heart". "Fragile" ja "Desert Rose". Kuskil pool repertuaarist või isegi rohkem olid The Police palad. Oli laule, mis said ka erimixide esituse osaliseks nagu näiteks "Roxanne", et juba miljon korda äraleierdatud lugu värske ja põnevana publiku ette uues kuues tuua. Olin äärmiselt rahul, et enamuses esitati vaid Stingi enda või tema kunagise bändi tuntud lugusid, sest olgem ausad, andunud fännid (oma iidolit esimest korda live’is nähes) ning eriti tavakuulaja just seda tahabki. Võib-olla mulle isegi läheks tema uuem looming või vähemtuntumad lood peale, kuid see ei ole muusika mille eest oleksin nõus maksma 70 eurot (mida ma maksin). Jah, laulja enda päriselus nägemine on kõva sõna, kuid mina vähemalt, külastan kontserte ikka kuuldava poole pärast. 

Vanameister: Põhimõtteliselt, seisis meister kogu kontsert mikrofoni ees ühel kohal, ühes poosis ja kuruttis oma kitarri. Ei mingit trilli-tralli, ei mingit rahva ees kekutamist. Mees, tema kitarr ja see hääl. Stingil on üks neist häältest mille igalt poolt ära tunned ning live’is seda kuulda oli ikka fenomenaalne. See on nii stabiilne, mahe ja isikupärane, et mõjus ääretult usaldusväärse ja meeldivana. Ta oli ka üpris sõnaaher ning pärast tervituslauseid ja lõpusõnu, ei tegelenud ta grammigi publikuga mulisemisega. Tema eest kõneles tema muusika -- muid vahendeid kontakti saamiseks rahvaga ning nende ülekütmiseks mehel vaja ei olnud. Ka ei otsinud ta aktiivselt väljaspool muusikat publikuga kontakti, vastupidiselt tema tantsutüdrukutele (loe: kahele taustalauljale), kellele töö oli delegeeritud ja kes entusiastlikult inimesi kaasa plaksutama ergutasid, kaasa laulsid ning energiliselt ringi kalpsasid. Muide, üks taustalaulja oli soojendusesineja Joe Sumner. Selles suhtes erines ta isast kõvasti, samal ajal kui noorem kaasa jämmis, oli vanem nagu vana rahu ise. Igatahes, tegi Sting igati soliidse härrasmeheliku etteaste ja ma arvan, et mida publik ootas, seda ta ka sai. 

The Police: Lootsin, et kontsert poeks mulle enam naha alla ja tekitaks kananahka ning änksi tunnet, kuid minu pea hakkas muusika taktis nõksuma ja surin tuli sisse alles kuuenda loo juures kui kuulsin esimesi takte loost "Every Little Thing She Does is Magic". Mulle meeldivad Stingi enda lood, kuid mind tõmbasid kontserdil tuntavalt enam käima konkreetsed The Police palad, mis on lihtsalt vingemad kui kõik muu. "Message in a Bottle", "So Lonely" ja "Every Little Thing She Does is Magic" – neid ei saanud oma mõju poolest mulle mitte millegi muu esitatavaga võrrelda! Puhas klassika, särtsakas ning kihvt! Olin natuke õnnetu, et esitamisele ei tulnud "Don’t Stand So Close to Me". Äreleierdatud "Every Breath You Take" pole mus kunagi erilist vaimustusreaktsiooni tekitanud ja ei teinud seda ka kahjuks live’is. 

Bänd: Iseloomustavaks sõnaks oli "perekond" -- Sting koos pojaga, kes oli üks taustalaulja, ning isa ja laps olid ka kaks kitarristi. Väidetavalt oli tegu laulja poolt strateegiliste otsustega. Viimased said ka heldelt kitarrisoolosid, et oma oskusi demonstreerida. Üllatavalt mitmeid, eriti vahvaid ning energiast pakatavaid etteasteid sai ette võtta ka tunduvalt pisem ja krapsakam kahest taustalauljast. Seda kõike laval liueldes ja samaaegselt oma pisikesel akordionil publikut kuumaks küttes ning klahve kärmelt krõbistades. Mulle meeldis, et Sting ei olnud oma lavapartneritele fookuse jagamisel üldsegi kitsi.

Täismaja: Kontsert oli välja müüdud ning ma ei ole Saku Suurhallis kunagi 100% väljamüüdud üritust kohanud. See oli huvitav kogemus, sest tavaliselt on saal siiski vähemal või rohkemal määral tühi ning tegu on ju niigi laiema maailma mõistes pisema kontserdimajaga. Otse loomulikult oli õhkkond inimeste rohkuse tõttu võimsam ja mastaapsem, peegeldades laval olevat maailmastaari ja vastupidi -- efekt oli äärmiselt mõnus! Siiski, suutis Eesti publik taaskord omajagu reserveeritust näidata, vähemalt mõni aeg alguse. Teisalt, mulle meeldib, et näiteks istekohtade hulgas ei leidunud liialt agaraid kaaskuulajaid, kes vehiksid, kaasa kisaksid ja muudmoodi tõmbleksid ning püsti kargaksid nii, et teised rahulikumat joont viljelevad külastajad, ei saaks segamatult showd nautida. Mul on siiani meeles kuidas Ed Sheerani kontserdil olin sunnitud ees olevate chickide pärast püsti seisma ja enda vaatevälja blokkivate peade ja käte eest pidevalt end manööverdama (mul oli ostetud istekoht, mida ma vast paar minutit sain soojendada kuniks olin sunnitud lava nägemiseks selle vakantseks jätma). Seda, et publik kaasa ei laulaks kui vaja ning plaksutaks kui selleks üles kutsutakse, ei juhtunud, lihtsalt veidi rohkem oli vaja aega enne kui inimesed üles soojeneksid. Rahvas tundus kontserti aga siiralt nautivat!

Kojusõit: Kartsin, et ei mahu bussile või pean igavesti mind mahutavat ühissõidukit ootama või pressitakse mind pannkoogiks või mida kõike veel. Tegelikult, läks kõik äärmiselt libedalt, vähemalt minul. Rahvast muudkui vooris niigi kitsikusse bussipeatusesse, kus suure hulga ruumi sõid ära teeehitustööd. Mingi hetk seisis rahvas juba autoteel, sest ei olnud lihtsalt mujal võimalik olla. Minu õnneks avas kümne minuti pärast saabuv buss uksed otse mu nina ees ja lipsasingi end sisse. Minuga koos tegi seda ka tublilt kaks kord rohkem rahvast kui muidu tavapärasel tipptunnil ning kohti enda sissepressimiseks leiti nii teiste süles, kõõludes käetorude peal küll istudes küll rippudes, ja kõik muud ökonoomsed ning loovad variandid lisaks. Seltskond oli aga lõbus ning jõudsin järeldusele, et iga kontserdi kohustuslik osa peaks olema ka ühistranspordi sõit koju, sest inimesed olid heas tujus, tegid nalja, suhtlesid omavahel ("Kas keegi tahab maha minna?" - kui vastus oli jah, siis vooris pool bussi tühjaks, et üks välja lasta, ja siis ronisid kõik jälle nagu silgud rivis sisse), rahvas oli kontserdijärgses ülimas meeleolus ja ühisürituse külastuse ühtsustunne pani mindki kõrvale vaatama sellest, et olin pressitud vastu bussikülge ilma võimaluseta kuskilt kinni hoida, mis pani mu tasakaalu tõsise väljakutse ette. Parim nali ühe reisikaaslase suust, mis mind siiani itsitama paneb, toimus kuskil Endlas kui puupüsti täis buss peatuse tegi ning seal sisenemist üks elegantne daam ootas, kellele muidugi grammigi ruumi ei leidunud, kuid kes sai järgmise kutse osaliseks: "Tulge julgelt sisse proua!"