Kino: "Star Trek tundmatusse"

Tervitus!

Veel kinost!

Pealkiri: Star Trek tundmatusse

Originaalpealkiri: Star Trek Beyond

Režissöör: Justin Lin

Näitlejad: Chris Pine, Zachary Quinto, Simon Pegg, Karl Urban, Zoe Saldana, Idris Elba

Žanr: Seiklus, action, ulme

Kestus: 2h 02 min

Kinodes alates: 22.07.2016

Nähtud: 23.07.2016

Minu hinnang: 3/5

pilt superkinod.ee koduelehelt

Esimene film, mida uuest filmisarjadest nägin, oli eelnev "Star Trek: Otse pimedusse" ning mulle läks see niivõrd peale, et vaatasin kohe ka esimese osa ära, mis oli samuti lahe ja meeleolukas. Arvestades seda, et mina, kes ei tea väljaspool neid uusloominguid Star Trekist mitte mõhkugi, siiralt nautisin neid, siis tundus, et kolmanda osaga saadakse veel enam latti tõstetud. Oeh, kui mööda aga pandi, vähemalt minu silmis, kuid eks ma taas vähemuses oma arvamusega ole.

Teoorias kõlas idee paljulubavalt ehk siis liigub meeskond avakosmosesse, kus ette võib tulla eluohtlikke ootamatusi või tegelinskeid. Otse loomulikult just see juhtubki ja taaskord hävitatakse kosmoselaev (aitab juba, kaua seda laeva nullist üles jõutakse ehitada!) ning peategelased paisatakse võõrale planeedile laiali. Sealtpeale on eesmärgiks kõik kokku koguda ja hullu Kralli ning tema käsilaste eest põgeneda.

Minu põhiprobleem filmiga oli selle liialt vähene keskendumine tegelastevahelistele suhetele. Sarjas on palju karaktereid ning juba eelnevates osades ei tundnud ma, et igaühele on piisavalt aega pühendatud või siis teatud sidemete loomisele tähelepanu pööratud. Jah, Kirk ja Spock, Kirk ja Bones ja muud Kirkiga seotud paarid on vahelduva eduga fookuses, kuid näiteks Spock ja Uhura peaksid olema suhtes, kuid paistab, et nad on seda vaid nimeliselt või kui muud sisuliinid seda detaili vajavad. Samuti ei mõista ma miks Chekov või Sulu niivõrd vähe sisulist arendust saavad. Nad on pigem papist kujud kui täisväärtuslikud tegelased. See, et paneme Sulule külge homoseksuaali sildi ei ole just see, mida ma tema iseloomu väljajoonistumise all mõtlen. Siinkohal oli tegu minu jaoks kiire ja odava viisiga, kuidas valgele lehele värvi lisada. Jah, Kirk on peategelane, kuid ma olen aru saanud, et tegu on meeskonna tähtsust propageeriva sarjaga, kus ei tohiks särada vaid üks ning vähim, mida teha saab on teistele ka veidi rambivalgust võimaldada. Kõige enam hämmastas mind fokuseerimine mingile suvalisele tundmatule tulnukale (kuum alien chick ju?!), kes sõi ära isegi hulgaliselt Kirki eetriaega, rääkimata teistest tegelastest. Niigi palju looliine, suhteid ja karaktereid vajab hädasti tähelepanu, kuid selle asemel topitakse vaat, et lausa tähtsaim roll, mingile kahtlasele uustulnukale.

Veel enam hävitas tegelaste sisulist edendamist järjepidev märul, millel oli ilmselgelt põhirõhk. Vaatajat paisatakse pidevalt ühest action stseenist järgmisesse ning filmist saab aegamööda tühipaljas märulihunnik. Jah, pean tunnistama, et vahele mahutati ka muud, näiteks Spocki ja Bones'i kamraadimomendid, kes siiani asjalikku kokkupuudet ei omanud ning kelle suhe omajagu kohmakas. Väga sisukas oli ka vestlus Kirki ja Bones'i vahel enne katastroofi. Teisalt, pandi kokku Uhura ja Sulu, Kirk ja Chekov, mis oleks andnud ideaalse võimaluse neil, muidu minimaalselt kokkupuutuvatel, tegelastel omavahel suhelda, kuid kogu nende paaristegevus keerles ümber teiste või füüsiliste aktiivuste. On filmid, kus eeldan vaid molliandmist ja see on täitsa aktsepteeritav, kuid Star Trekilt ootan ka muude aspektide arendamist.

Ei tasu aga mu kriitikast välja lugeda, et film vilets oli. Kindlasti mitte. Jah, mul oli päris mitu pindu kannikas, kuid neid osati leevendasid mitmed silmapaistvad faktorid. Visuaalselt oli film suurepärane, näiteks asustatud hiiglaslik kosmosejaam ehk kosmosekera nägi võimas ja sipelgapesalik välja, efektid olid asjakohased või siis lausa vinged, näiteks kosmosetirtsude (laevade) parved, näitlemine oli tipp-topp ja oli tunda, et Chris Pine tunneb ennast rollis hulga mugavamalt ja on teinud karakterist enda oma. Kas süžee idee oli iseenesest asjalik ning viimane pool tundi oli üpris tempokas ja pingeline. Samuti oli kurjamitel üllatavalt sügavam sisu kui tavapärane "olen kuri ainult kuri olemise pärast." Eraldi pean ka välja tooma reklaampostrid, mis olid esileküündivad, värvirohked ja särtsakad. Üldiselt, oli kolmas lisa sarja igati seiklusrikas, hoogne ja erines omajagu eelmisest kahest, mis on ka pluss. Teisalt, aga ootasin sügavamat tegelaste arendust ja tähendusrikkamat lähenemist süžeele, mitte tühipaljast mürgel trilli-tralli.

Kirjandusfestival HeadRead: Yrsa Sigurdardottir!

Tere!

Laupäevane pärastlõuna viis mind kirjandusfestivalile HeadRead.

Esimene üritus, mida ma vaatama läksin, oli vestlus Islandilt pärit kirjaniku Yrsa Sigurdardottiriga. Yrsaga vestles inglasest kirjanik Jason Goodwin.

Yrsa Sigurdardottir (s.1963) on Islandi tuntuim kaasaegne kirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud 30 erinevasse keelde. Tema esimene raamat oli lasteraamat, mis ilmus juba aastal 1998 ja saavutas koheselt tähelepanu kohalike lugejate seas.

Alates 2005. aastast kirjutab Yrsa peamiselt kriminaalromaane ja põnevikke. Eesti keeles on tema loomingust ilmunud kaks raamatut: "Kolmas märk" ja "Kes teisele hauda kaevab". Mõlemad tõlgitud raamatud on kirjaniku krimiseeriast, mille peategelaseks on advokaat ja isepäine üksikema Thora Gudmundsdottir, kes satub ühel või teisel viisil lahendama mõrvajuhtumeid. Kokku on selles seerias ilmunud 6 raamatut. Peale selle on kirjanikul ilmunud ka paar põnevikku ja õudukat.

Kui Jason Goodwin küsis Yrsa Sigurdardottirilt tema kirjanikutee alguse kohta, siis vastas autor, et ta alustas küll lastekirjanikuna, aga krimiromaane on lihtsam kirjutada, sest need ei pea naljakad olema. Lasteraamatud peavad olema õnnelikud ja naljakad, krimiromaanid ei pea.

Küsimusele, et mis žanri alla tema raamatud kuuluvad, vastas Yrsa, et neid võib liigitada erinevalt ja et ta on kirjutanud nii kriminaalromaane, põnevikku, õudukaid kui ka ulmet. Ta lisas, et autor peab kirjutada midagi,mis talle endale meeldiks lugeda ja et üks tema lemmikuid on Agatha Christie.

Yrsa Sigurdardottiri protagonist on naine just sellepärast, et krimkades on peategelasteks tavaliselt mehed ja meespolitseinikud. Tema valis naispeategelase selleks, et lõhkuda stereotüüpe. Peategelane Thora on naine, üksikema ja advokaat.

Jason Goodwin kiitis autorit Islandi autentsete kirjelduste eest ja mainis, et Yrsa raamatud annavad huvitava ülevaate islandi elust. Yrsa kommenteeris, et talle meeldib islandi peredest ja inimestest ja oludest kirjutada, sest ega kuriteopaik ja selle kirjeldused ei ole eriti põnevad. Ta tõi näiteks juhtumi tegeliku kuritegude kohta Reykjavikist, kus näppude lõikamise asemel lõigati hoopis võlgniku juuksepikendused maha. Lugejatele meeldivad head inimesed ja nende käekäigus ja seetõttu ta tapabki tavaliselt oma raamatutes just häid inimesi. Talle meeldib kirjutada ka teistest Islandi paikadest ja mitte ainult Reykjavikist.

Jason Goodwin küsis, et missugust rolli mängib minevik tema tegelaste elus ja Yrsa Sigurdardottir vastas, et minevik püüab inimese alati ja igal juhul kinni.

Yrsa töötab ise tsiviilinsenerina, ja ei kirjuta täistöökohaga. Tema arvates hoiab tsiviilinsenerina töötamine ta kahe jalaga maa peal Kirjutamine on väga üksildane  tegevus ja töö annab talle võimaluse teiste inimestega suhtlemiseks.


Jason Goowin küsis, et mis on Yrsa mõtted Põhjamaade kirjanduse populaarsuse kohta ja millest see trend tuleb, siis vastas kirjanik, et kuna Põhjamaade ühiskonnad on nii perfektsed või et neid nähakse väljastpoolt vähemalt nii, nii et on hea kirjutada halbades asjadest, mis toimuvad just heaoluühiskonnas.

Kui ta käest küsiti, et kui palju ta teiste kirjanike töid loeb, siis selleks, et ennast kursis hoida teiste Põhjamaade kirjanike töödega, kes teda huvitavad, laseb ta ka oma pojal neid lugeda ja siis küsib poja käest arvamust. Ta maksab oma pojale raamatute lugemise eest.

Jason ja Yrsa arutlesid, et mis vahe on kriminaalromaanil ja õudusromaanil, siis seletas Yrsa, et kui kriminaalromaanis algab lugu kõige hullemast ja pärast seda pinge langeb koos juhtumi lahendamise käiguga, siis õudusromaanis on vastupidi, kus kõige tundub esialgu olevat korras ja alles loo arenedes pinge kasvab ja aina hullemaid asju hakkab toimuma.

Kui Yrsalt küsiti, et kas ta kardab elus ka midagi vastas ta väga kiiresti ja kindlalt, et ei karda midagi.

Väga põnev oli Yrsa Sigurdardottiri maailma sattuda ja teda autorina natukene rohkem tunda õppida, Tema raamatud äratasid minus tõsist huvi ja mul on kindel plaan tema Thora Gundmundsdottiri seeriat lugeda!

Eesti keelde on tema kaks raamatut tõlkinud Askur Alas ja kirjastanud Varrak.

Ilusaid lugemiselamusi!

Kino: "Mad Max: Raevu tee"

Tervitus!

Vahel satub kinosse ka suurepäraseid filme!

Pealkiri: Mad Max: Raevu tee
Originaalpealkiri: Mad Max: Fury Road
Režišöör: George Miller
Näitlejad: Tom Hardy, Charlize Theron, Nicholas Hoult, Rosie Huntington-Whiteley
Kestus: 2h 00 min
Žanr: Action, ulme, seiklus
Kinodes alates: 15.05.2015
Nähtud: 16.05.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Ülen kohe väja, et ei ole ühtegi Mad Maxi filmi varem näinud ning läksin antud versiooni vaatama vaid ühel põhjusel, nimelt visuaalselt jättis õrritus-trailer fenomenaalse mulje ning kruttis huvi nii kõrgele ilma, et sisust väga palju eelnevalt paljastaks. See aga tegelikult ongi kõige efektiivsem kombinatsioon meelitamaks inimesi kinno ning minu puhul läks filmi reklaamile kulutatud raha igati asja ette.

Film hoidis vaatajat esimesest stseenist kuni lõpptiitriteni varvastel, ootamatud olukorrad, teadmatus, pinge -- kõik need panid mu seisu, kus lausa füüsiliselt tundsin kuidas kogu keha kaasa elab ning pingeseisundis end hoiab. Ma ei saanud silmi ekraanilt, sest selleks ei antud võimalust. Kooslus filmi kiirest tempost, tegevustihedust ja kaasakiskuvast süžeest oli ääretult mõjuv ning meisterlikult loodud ja esitatud.

Üheks suurimaks tõmbenumbriks olid kahtlemata märulistseenid, mille lahendusi, koreograafiat, värskust, põnevust ja osavust ei oska ma ära kiita. Pidevalt toimus midagi, hingetõmbe hetked olid viidud miinimumini, kuigi kui järele mõelda, siis oli sisu ju üpris üksluine ja sirgejooneline. Mingeid suuri puänte, kõrvalekaldeid tagaajamiselt või märkimisväärset loo tempo/hoo/mõtte/eesmärgi muutmist ei esinenud. Kuid kui see lihtne süžeekulgemise joon kuhjata täis paukude, rammimiste, üksteise nottimise, lolliks minemise, kimamise ja kõigele teel ettejääva hävinguga, siis ei jää vähimatki hetke mõtlemiseks, et noh, nad ju tegelikult sõidavad ja lasevad mõned asjad õhku ja siis sõidavad ja siis tapavad üksteist ja siis sõidavad... Ühesõnaga, autol (loe: filmil) suruti koheselt gaas põhja ning nii kihutati lühikeste pissipeatustega algusest lõpuni. Pean ka välja tooma tähelepaneku, et filmi iga väiksemgi detail oli läbi mõeldud ning lisas nähtule kihte ja puhast visuaalset ilu, samuti jäi mulje, et sisu ei vormi end tegelaste järgi nagu enamasti toimitakse, vaid tegelased on oma keskkonna/olukordade meelevallas ja kas mitte see ei ole hulganisti meelihaaravam, potentsiaalsete üllatuste rohkem ning kõvasti üle prahi loo esitamine.

Filmi üleüldine õhkkond ja selle visuaalne külg olid suurepärases tasakaalus ning üksteisele toetuvad. Film nägi ääretult hea ja autentne välja, eriefekte oli raske eristada, kõik tundus nii loomulik ja vaevatu. Vaatamata sellele, et tegevus toimus suuresti tühjas kõrbes oldi rõhku pandud detailide täiustamisele ning stiil mida jälgiti nii riietuses, kaadrites, stseenides, üldises välimuses oli minimalistlik, kuid paljuütlev ja sobilik kontekstiga.

Panin tähele, et filmiga seoses on aga üks põhi arutlusteemaks selle väidetavalt liialt feministlik lähenemine loole ning küll ruiatakse ja vingutakse, et see hävitas muidu suure potentsiaaliga filmi. Aga muidugi, kui ekraanil on hulganisti naisi, kes on kesksetes rollides, kes röövivad liiga palju ekraaniaega, kes ei olegi kurjamid vaid enamjaolt kangelaslikes positsioonides, kes edukalt suudavad ära teha ka meestele ning, mis täiesti häbematu, mõte, et naised tahavad põgeneda ja ei soovigi olla kellegi beebimasinast omandid, jah, tõesti, liiga suur naiste osakaal rikkus filmi... mida?! Samuti kurdetakse, et miks küll mehed filmis enamasti paharettide rollides, kellede vastu ja kellede eest naised tahtsid jalga lasta. Ei no tundub, et kangelased tohivad ju olla ainult mehed ning kui mees-nais tegelaste osakaal läheneb võrdsele, siis on kohe kiun lahti. Ma ausalt ei saa sellistest pseudoprobleemidest aru, film oli ju igast küljest 100% vinge!

Pean aga ka ise veidi nurisema, sest nimitegelane Max tundus kohati kui kõrvakarakter ning Furiosia oli otsekui tõeline peategelane. Ma oleks veidi rohkem mehe hingeelu ja tegemistele keskendumist tahtnud näha, oli ju ikkagi tegu tema nimelise filmiga.

Sisust: Maailm on suures osas elukõlbmatu, tähtsaimad varad on vesi ja nafta ning igal pool valitsevad selgelt piiritletud territooriumitel eri kambad, ühed segasemad ja ohtlikumad kui teised. Ühe raudse haardega türann-valitseja viis naist aga on otsustanud, et enam niimoodi mehe omandina eksisteerida ei ole võimalik ning neid aitab põgenema tõsine, karm ja igati tegija Furiosa. Saatus viib naisi kokku pikemat aega vangina elutsenud Max'iga, kes algselt küll väga vastumeelselt, otsustab naistele ohtusse paika jõudmiseni abi käe ulatada. Teekond sinna on aga kõike muud kui sile ja igav.

Lemmik stseen: Splendid kaitsmas sõidumasinat ja kaaslasi enda kehaga.

Lemmik tsitaat: "Mida sa teed?" "Palvetan" "Kellele?" "Ükskõik kellele, kes kuulab."

Kokkuvõttes: Minge vaatama! Kohe!

Kino: "Tasujad: Ultroni ajastu" - Avengers: Age of Ultron

Tere!

Kauaoodatud "Tasujad: Ultroni ajastu" tänaseks vaadatud. Siin on siis muljed:

Pealkiri: Tasujad: Ultroni ajastu
Originaalpealkiri: Avengers: Age of Ultron
Lavastaja: Joss Whedon
Stsenaristid: Joss Whedon, Stan Lee (koomiks), Jack Kirby (koomiks)
Kestvus: 2 h 21 min
Žanr: Action, seiklus, ulme
Osades: Robert Downey Jr., Chris Hemsworth, Mark Ruffalo, Jeremy Renner, Chris Evans, Scarlett Johansson, James Spader jt.
Kinodes alates: 1. mai 2015
Nähtud: 1. mai 2015
Minu hinnang: 3/5

Üldiselt, ma olen Joss Whedoni loomingu suur austaja ja pean teda Hollywoodi üheks andekamaks lavastajaks ja filmiloojaks üldse, aga Tasujad ei olnud seekord kindlasti see, mida ma oleks oodanud. Ärge saage siinjuhul valesti aru, filmis oli nii märulit, romantikat, draamat, eriefekte, väga palju väga häid näitlejaid, uusi tegelaskujusid, üllatusi... aga lõppkokkuvõttes oligi seda kõike just liiga palju! Vahest on ikkagi tõsi ütlemine, et "Less is more" ehk siis vähem on rohkem. Selle filmi puhul see vähemalt nii oli.

Alustuseks siis minu kõige suurem probleem selle filmiga - ma ei saanud jutustatava loo eesmärgist aru. Tavaliselt selliste ulmefilmide ja märulifilmide puhul ongi nii, et ega nendes alati mingit suuremat pointi ei olegi, aga üldiselt Marveli filmides mingi moraal ikka on. Ja mitte ainult see, et hea võidab kurja, vaid peale selle on Marveli filmides rohkem konkreetset sisu. Selles filmis oli ka, aga kõige suuremaks nõrkuseks ja minu jaoks arusaamatumaks jäi see, et miks sai Ultronist pahalane. No ei jõudnud see minuni! Ma pean silmas just Ultroni loomist, kui Jarvis ja Ultron said üheks, et kuhu jäi siis Jarvise headus? Samas nagu hiljem selgub, on Ultronis ka Asgaardi septrumis pärinevat vääriskivi omadusi, mis peaks ka kuidagi ju Ultronit kui tegelast mõjutama. Minu jaoks oli see, et maailmas rahu tuua liiga veider põhjus selleks, et Ultron tahtis kõike elavat hävitada. Aga iseenesest on see andestatav filmile ja selle loojatele, sest võibolla on see minu isiklik probleem, et ma oleks soovinud natukene selgemat probleemipüstitust.

Samas jällegi, kui ma oleks tahtnud lihtsamini püstitatud konflikti, siis seda muud sisu filmis on rohkem kui rubla eest. Kõrvallugusid ja uusi tegelasi on nagu seeni pärast vihma ja see tegi filmi raskesti jälgitavaks. Mitte otses tähenduses, aga välja palju algatati midagi uut, mida lõpule ei viidud.

Nägime tekkivad suhet Bruce Banneri (Hulk) ja Natasha Romanoffi (Black Widdow) vahel, mis küll algas, aga mida lõpuni ei näidatud. Nägime Clint Bartoni (Hawkeye) perekonda, millest eelmevalt ei teatud midagi ja mis oli muidugi üllatuseks. Ehkki see mulle väga meeldis, siis hiljem tekkis küsimus, et miks ta pere filmi sisse toodi. Kas selleks, et tema tegelaskuju lähemalt tutvustada? Või selleks, et näidata, et ka superkangelastel on perekonnad? Sümpaatne oli see kahtlemata ja loole, kui tervikule andis ta ehk natuke inimlikumat lähenemist.

Filmis oli ka uusi tegelasi, kellest kõik said omamoodi võtmetegelased: kaksikud Maximoffid (Quicksilver ja Scarlet Witch) ja Vision, keda ma arvan, et me näeme ka järgmistes Tasujate filmides.

Näitlejate ansambel oli muidugi suurepärane: Robert Downey Jr., Chris Hemsworth, Mark Ruffalo, Jeremy Renner, Chris Evans, Scarlett Johansson, James Spader, Paul Bettalny, Samuel L. Jackson, Elizabeth Olsen, Aaron Taylor-Johnson  - kui mõelda, siis on vähestes filmides nii erakordselt palju tähti koos. Ühest küljest ei andnud nende rohkus võimalust üksikuna soleerida, aga teisalt, ükski nendest ei tulnud ka eriliselt näitlejana esile. Kahtlemata oli seal mulle, kui naisvaatajale kõvasti silmailu, mida nautida, aga ainult sellest jäi väheseks.

Kokkuvõttes, Tasujad: Ultroni ajastu on hea film, mis on vaatemänguline, tempokas ja väga sisutihe. Seda viimast on minu arvates isegi liiga palju!

Kino: "Ex Machina"

Tere kena päeva!

Käisime vaatamas filmi Ex Machina ja siin on minu muljed.

Pealkiri: Ex Machina
Režissöör: Alex Garland
Stsenarist: Alex Garland
Osades: Alicia Vikander, Domhnall Gleeson, Oscar Isaac, Sonoya Mizuno
Kestus: 108 minutit
Žanr: Draama, Science-Fiction, Ulme
Produtsent: DNA Films, Film4
Kinodes alates: 20.03.2015
Nähtud: 21.03.2015
Minu hinnang: 4/5



Ex Machina oli üks omapärane film. Ta lihtsalt voolas. Jah, nagu igal lool on algus, loo arendus ja lõpp, nii ka Ex Machina filmis, aga need arengud filmis ei olnud teravalt märgatavad. Lugu hiilis vaatajani tasapisi, suhteliselt aeglases tempos, kus põhirõhk ei olnud mitte tegevustel, vaid vestlustel ja tekstil ja muusikal. Samuti jättis filmi lõpp palju lahtisi küsimusi. Aga alustagem algusest!

Film räägib sellest, kuidas Caleb saadetakse nädalaks erakliku ja ekstsentrikust interneti suurfirma omaniku Nathani juurde. Calebi ülesandeks saab pärast vaikimisvandele allakirjutamist uurida tehisintellekti ehk siis inimrobotit nimega Ava. Ava on Nathani loodud salajane ja imeilus naisrobot, kes on terve oma teadliku programmeeritud elu elanud ühes ja samas ruumis. Calebi ülesandeks on uurida, kas Aval on olemas teadlik intelligents ja kas tehisintelligents on võimeline ise ennast arendama ja kui palju on Avas inimlikkust.

Filmi süžee ei ole ju iseenesest väga originaalne, sest suurel ekraanil on varemgi lahatud teemasid, et kas tehisintellekti on võimalik nii kaugele arendada, et pole võimalik enam aru saada, kas tegemist on inimese või masinaga. Küll aga on filmi teostus huvitav. Juba filmi alguses tekkis minus õõvastav tunne, et midagi on väga mäda. Pealtnäha on see, mida sa ekraanilt näed nagu elu tavalises salajases laboratooriumis. Objekti uuritakse, temaga vesteldakse ja ometigi ütleb sisetunne, et nüüd kohe juhtub midagi koledat. Psühholoogiline pinge tõuseb iga sessiooniga, mis Calebi ja Ava vahel toimub. Ka Nathanis tundub olevat midagi ebausaldusväärset ehkki põhjust selleks esialgu nagu polegi. Ta on sõbralik ja samas judisemapanev. Tõeline Dr. Jekyll.

Territoorium, kus Nathan elas, on mainimist väärt. Maja on selles filmis nagu üks osatäitja, mis annab omapärase tausta kogu tegevustikule. Maja oli suur nagu kindlus, ehitatud kaljude vahele, kus magamistoad nägid välja nagu luksuslikud vangikongid, kus aknaid ei ole, küll aga on võimalik ekraanilt jälgida uuritavat objekti ehk siis Avat. Suursugune, aga klaustrofoobiat tekitav. Igal pool on kaamerad ja elektroonilise võtmega turvalukud. Samas ümbruskond oli tasakaaluks hingematvalt kaunis, maaliliste maastikke ja värvidega. See maja justkui sümboliseeris filmi tegevustikku, et pealtnäha on kõik ilus, aga kui süvenema hakata, siis haiglaselt veider. Operaatoriöö edastas neid olustikke väga hästi.

Osatäitjaid oli vähe, aga need, kes olid, tegid muljetavaldavad rollid. Domhnall Gleeson ja Alicia Vikander on eelnevalt koos mänginud Anna Kareninas ja ka Ex Machinas oli nendevaheline dünaamika elamustpakkuv, täpselt nagu kassi ja hiire omavaheline mäng. Alicia Vikander tegi Avana suurepärase rolli Avana, olles naiselikult võluv ja samas robotlikult mõtlev ja liikuv isend. Vikanderil on näitlejana tohutult karismat. Oscar Isaac suutis Nathani ekstsentrilikule ja eraklikule geeniusele anda mitmekihilisust, et Nathan ei olnud üks ühele võetav hull teadlane.

Ehkki filmi lõpp ei ole üllatav, jätab ta õhku rippuma palju vastamata eetilisi küsimusi. Mis saab Calebist? Mis juhtub Avaga? Kas tehisintellekt on võimeline ise oma inimlikkust arendama? Kust läheb piir teaduse ja inimlikkuse vahel? Kas inimene saab endale võtta jumala rolli? See, et film on diskussioonitekitav on vahelduseks väga värskendav.

Kino: "Jupiteri tõus"

Tervitus!

Just saabus kinno!

Pealkiri: Jupiteri tõus

Originaalpealkiri: Jupiter Ascending

Režišöör: Andy Wachowski, Lana Wachowski

Näitlejad: Mila Kunis, Channing Tatum, Sean Bean, Eddie Redmayne, Douglas Booth

Kestus: 2h 5 min

Žanr: Ulme, seiklus, action

Kinodes alates: 06.02.2015

Nähtud: 05.02.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Olen selle filmi nägemist oodanud juba alates eelmisest aastast, mil oli selle esimene esilinastuse kuupäev. Kahjuks aga lükati seda edasi ning lõpuks nüüd on võimalik suurejoonelist sci-fi muinaslugu kinolinal näha. Tulemust ma pelgasin, sest salamisi ootasin, et tegu võimsa, imelise ja suurepärase filmiga, kuid kõrvalt kuuldu ja nähtu veidi muserdas mu lootusi, siiski hoidsin pead püsti ja soovisin parimat. Kahjuks aga peab mõnikord leppima tegelikkusega.

Seekord teen arvustust keskendudes teatud aspektidele ja meeldejäävatele seikadele filmist:

Sean Bean – Põhi küsimus, teades, et filmis lööb kaasa Sean Bean oli, et kas ta ikka jõuab ühes tükis lõputiitriteni, sest tema näitlejakarjääri tegelaste valikute saatused on kurikuulsad oma pidevate koledate lõppude poolest. Kas ta siis andis seekord sussid või mitte, selgub aga juba kinos, mina igatahes oma raha panin tema peale.

Fantastiline! vs mis jama see küll on – Mu mõtted liikusid filmi vaadates järskude tõusude ja langustega antud skaalal. Imestasin vahelduva eduga selle üle kui hea, lõbus ja kihvt nähtu oli, siis aga mõtlesin, et mida ma küll vaatan, see on ju totter ja igati absurdne. Sellest tulenevalt oli kohati raske uskuda, et tegu on sama filmiga ning positiivsed ja negatiivsed arvamused liikusid kui Ameerika mäel. Näide koomilisest ja kummalisest, Channing kehastas huntlase ja inimese DNAga endist leegionääri, kes oli ka veel lendur, kütt, turvamees ja kõige tipuks albiino. Samas oli ka äärmiselt lahedaid momente nagu stseen mesilastega.

On ja ei ole ka peategelased – Ma ei saa mitte mõhkugi aru Mila Kunis’e ja Channing Tatum’i haibist ning võlust. Jah, Mila on väga kena ja Channing’il on ilusad kõhulihased aga see on ka nende pealiskaudse leivanumbri lõpp. Nad mõlemad on puised ning minu amatöörlike teadmiste ja arusaamade juures ei arva, et nad ka väga andekad näitlejad on, kuigi mõlemal on üks või kaks rolli milles nad säravad. Siin filmis jäi nende kombineeritud jäik ja kohmakas etteaste kuidagi kesiseks. Mila tegelaskuju oli kohati päris armas oma piinlike olukordade, öelduga ("Ma armastan koeri" oli üks kentsakamaid hetki kogu filmis, tore, et ta sellest ise ka aru sai) ja sellise ma-ei-ole-ju-mitte-keegi tagasihoidliku ja tavalise tüdruku suhtumisega seiklustesse, millesse ta äkitselt kaasatud olid. Mind kohati aga häiris kui rahulikult ta kõiki maailma muutvaid saladuste avalikustamisi võttis. Samas aga tegi ta mõned päris julged otsused keerulistes olukordades, mis mulle päris sümpatiseeris, sest teistes filmides, olen tähelepannud, et oleks vastupidiselt käitutud. Channing Caine'ina oli aga tüüpiline kangelane, väheste sõnadega, kuid kiirete reageeringutega, enesetapjalikult julge ja suhteliselt igav.

Püsimeik? – Järjekordne film “Trasformerite” killast, kus keskse kaunitari meik püsib vaatamata olukorrale kui uhiuus. Ma ei saagi aru, kas tegu on rohkem püsivärviga kui meigiga, kuid plahvatuste, kosmose, “õhureiside,” ja igasugu korrektset välimust igati laastavate olukordade keskel vaatamata higile, tahmale, kuumusele ja mida kõike veel, on näolapike laitmatu. Eriti hämmastas mind, et ripsmetušš ei olnud grammigi laiali, kuigi mul endal on veekindel ja vaikse ning plahvatuste tühja päeva lõpuks on see mul ikkagi ripsmetelt silmade all jõudnud.

Pidev kukkumine - Kas see tundus ainult mulle või koosnesid filmi action stseenid enamjaolt Mila tegelase kukkumisega ja Channing'ist teda pidevalt päästmas ja kinni püüdmas. Ta kukkus kõrgetelt kohtadelt tõesti palju, igalt poolt kus võimalik. Mingi hetk hakkasin juba ennustama, et nii, nüüd kohe jälle peab emalendur (loe: Caine) taas püüdmismängu mängima.

Teised tegijad - Peategelastega kõrvutades meeldisid mulle ja jätsid sügavama mulje just kõlvaltegelased. Olen lugenud, et paljud väidavad, et Eddie Redmayne peamise kurjamina pingutas tunduvalt üle, kuid mulle päris meeldis, et ta nii ülevoolavalt vastik, ahne, armutu ja psühho oli, ta tõi filmi veidi särtsu. Samuti pean välja tooma Douglas Boothi Titus'ena, kes oli märkimisväärt šarmantne libe kala. 

Taust - See originaalne ja piirideta uus maailm, mis filmis oli loodud oli päris põnev ja uudishimu tekitav. Ma oleks kindlasti rohkem tahtnud teada selle reeglitest, iseärasustest, olemusest, paikadest jne. Kahjuks tundus mulle, et taustainfot jäi veidi väheks, seletamaks täisväärtuslikult kõiki aspekte, mis keskset lugu puudutasid. Seda ka tegelastega seoses, sest ma ei tundud, et olin rahul nende minevike seletuste, kirjelduste ja avaldatud killukestega, kas siis sellepärast, et puudutati neid vaid põgusalt, ning nad tekitasid rohkem küsimusi, või siis üldse mitte. Samas, saan ma täiesti aru, et filmis ei olegi lihtsalt võimalik kõigele keskenduda ja see ei pruugigi kõiki huvitada.

Insta love - Insta love'iks kutsutakse, eriti just tänapäeval populaarsetes noorteromaanides, kahe tegelase armumist ilma asjalike, piisavate ning täiesti pealiskaudsetel tingimustel, mis jätab sunnitud, võltsi ning lohaka mulje. Suhteliselt sarnane seis oli ka Mila ja Channing'i tegelaste vahel. Veetes veidi aega ekstreemsetes olukordades, teades üksteisest minimaalselt, leegitses äkitselt nende vahel suur armastus. Pean tunnistama, et nad olid küll tsipa nunnud koos, kuid nad ei suutnud mind nende tundeid uskuma panna.

Kriipiv aktsent? - Ma ei ole küll kaugeltki vene keele ekspert, kuid väidetavate venelastest tegelaste aktsent oli suhteliselt piinlik ja valus kuulata. Vähemalt mulle oli. Kas tõesti ei olnud 170 miljonit dollarit maksva läinud filmil piisavalt raha kõrvale panna, et näitlejatele paar üksikut venekeelset lauset korralikult hääldama õpetada? Samuti kuidagi klišeelikult ülepakutud ja stereotüüpides kinni oli filmis olev Vene perekond. 

Silmailu - Ei ole kahtlustki, et visuaalselt on film suurepärane, alates teiste planeetide ja paikade väljanägemisest, lõpetades kostüümidega. Võrratu kujundus ja kindlasti filmi üks põhi tõmbenumbreid.

Lemmik tsitaat: "Kas te olete vampiirid?"

Lemmik stseen: Legaliseerimise protsess ja advokaat Bob.

Kokkuvõttes: Filmis oli nii palju, mis panid mu kulmu kergitama ja mitte alati positiivselt. Arvan, et film tekitab väga vastakaid tundeid, kas inimestele see väga meeldib või siis kohe üldse ei lähe peale. Mulle ta ikkagi pakkus rohkem lõbu kui ärritas, seega julgen väita, et tegu on tubli üritusega. Loodan, et  vaatamata üldisele mitte väga positiivsele tagasikajale, mida internetist olen lugenud, julgeb Hollywood edaspidi ka teha suuremahulisi ning eepilisi filme, mis ei ole ainult koomiksitel põhinevad.