pühapäev, 27. märts 2022

Raamat: Krimi eri "Vaikne elu maal" ja "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"

Tervitus!

Taas natuke krimkasid.

Pealkiri: Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood
Autor: Ain Kütt
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 3/5

Kui loodad lugeda mõnda vahvat mõisateaegset krimkat, kus ka eestlased aktiivsed ja osavõtlikud. Kus saad tutvuda eestlaste eluolude ja kultuuriga. Kus eestlased on rohkemat kui alamatest matsirahvas. Kus mõisnikud ei olegi nii suured elitistlikud rõhujad kui alati eeldatud. Kui, jah, siis pead pettuma, sest välja arvatud, lõbusatele tähelepanekutele eestlaste kohta nagu, et nad on jubedad joodikud, lollid, laisad ning üleüldse suhteliselt mõttetu seltskond, ega rohkem väga midagi asjalikku kuulegi. Mu isiklik lemmik oli tõdemus, et eestlased ei suuda kunagi oma näppe viinast eemale hoida. Ja siis, et on mõnus jututäide ähvardada eestlasi piitsutamisega. Meie rahvast positiivses valguses see raamat ei illustreeri. Kui sulle eestlased väga ei meeldi, siis saad nautida nende pidevat sõimamist küll niisama, küll põhjuse eest, küll lihtsalt nalja pärast ja muuseas. Aga, kui otsid loost asjalikku mõisamiljöölist ja mõisnikeintriige täis krimkat, siis seda pakub raamat küll kindlasti ja hulgi!

Ebatavalistel tingimustel on maha koksatud üks üpris ebapopulaarne mõisnik, kellel pea kõigi teiste lähikonna kaaslastega ühel või teisel põhjusel suhted kiivas. Kuna Sagadi parun, von Fock, on kohalik meeskohtu assessor, siis on ta sunnitud mõistatuse lahendamise enda õlgadele võtma. Abiks tema ustav mõisavalitseja ning naabermõisa ebakonventsionaalse suhtumise ja käitumismallidega preili von Nottbeck. Juurdluse lahendamise metoodika oli klassikalistele krimkadele omane. Käidi küsitleti inimesi, külastati tunnistajate kodusid, leiti vihjeid, joosti ummikusse, autleti omavahel teooriaid ning võimalikke motiive, tehti järeldusi ning vahele sekkus ka uusi mõrvu, mis võib-olla esmapilgul seda ei olnud. Isegi lõppvaatus, ehk siis, mõrvari paljastamine oli tüüpiline kuldajastu krimkade killast -- kord seltskond koos, seletati samm sammult mis, kes ja kuidas. Siinkohal aga ei ole mul mingit kriitikat, sest selline tüüplähenemine passib mulle ideaalselt. Põnevuse ja vürtsi lisamiseks pikiti sisse ka mõned mitte niiväga sündsad ja ausad tegevused, nagu sisse murdmine ning koduloomade tapmine -- mis on minu jaoks vastuvõetamatu ning alandas ühe, muidu sümpaatse, tegelase aktsiaid minu silmis. Risti soldati mõistatuse lahendus ise ei olnud täienisti ette aimatav, kuid mitte üleliia geniaalne ja ootamatu. Niidid tõmmati, siiski, asjalikult ja arusaadavalt kokku ning, üldiselt, jäin krimka aspektiga rahule.

Vähem sai loosse kaasatud selle aja eluolu eri tahkude tutvustamist või seletamist, mida millegipärast eeldasin rohkemal tasemel. Nt oli võimalus kohtuda rändkaupmehega, mis andis huvitava pilguheite tolle aja pudi-padi kaubandus toimimisele. Kohati oli selline lähenemine hea, sest laiahaardelisem vaade oleks eemaldanud tähelepanu keskselt teemalt, milleks oli mõrv ja selle lahendamine. Samas, oleks tausta lisad andnud natuke terviklikuma pildi selleaegsest eluolust, mis on osa eestlaste ajaloost. Mulle aga meeldis, et autor püüdis süžees välja toodud asukohtade, isikute ning muude detailidega olla võimalikult autentne kui sai. Mõisnike endiga seoses, eks see ei üllata ju kedagi, kuid nii ohtralt kui eestlasi, kui põlisasukaid, alandati ning ära kasutati, ei olnud aadlikud midagi eeskujulikumad kui maarahvas, keda nad iga asja pärast maha tegid. Mõisnikud jõid, petsid, ei olnud alati kõige intelligentsemad -- põhimõtteliselt kõike seda, milles nad eestlasi süüdistasid. Vahe oli vaid selles, et ühtedel oli raha ja positsiooni ning teistel mitte. Lihtsalt väike tähelepanek, mis mul üks hetk mõtetesse lipsas, kuigi selline suund ei olnud autoril vist eesmärgiks või isegi teadlikult tekitatud. Või oli.

Kokkuvõttes, soliidne ja ladus lugemine, mille peamine boonus ja esiletõusev element oli, et tegevus toimus meie enda ajaloo kontekstis ning võrratute ja ühtede tuntumate mõisate ümber (Sagadi, Palmse, Vihula). 

-----------------------------------------------

Pealkiri: Vaikne elu maal
Autor: T. E. Kinsey
Kirjastus: Ersen
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Krimkadel on tavaliselt kaks aspekti milles nad peavad hiilgama ning omavahel sümbioosis toimima, et lugu saaks adekvaatselt nautida. Üks on mõrvamüsteeriumi pool. Teine on n-ö lahendajate olemus ja keskkond. Kui mõlemad on suurepäraselt üles ehitatud ja loodud, siis on tulemus kaasahaarav ja tähelepanu köitev. Kui tasakaal on paigast ning üks on kasinam kui teine, siis minu silmis ei ole asi nii hull, kui see osa, mis on vajaka, on pigem teine faktor kui esimene. Krimi pool peab olema vähemalt heal tasemel, et kogu raamatu peale kulutud aega mitte maha kanda. Kontseptsioon, tegelased ja toimimispaik võivad olla ükskõik kui fantastilised, kuid kui detektiiviloos just see osa n-ö longab (kirjaviga teadlik), siis on keeruline kogu kupatust edukaks pidada. Antud raamat oli ehe näide just selletaolisest ebakõlast. 

Loo taust oli üpris õnnestunult üles ehitatud. Kaks peategelast oli piisavalt krapsakad ja sümpaatsed isikud. Ning keskne lähteidee, kui selline, ka vajalikul tasemel väljapaistev. Leedi Emily ja tema teenijanna, Florence, moodustasid muheda paari, kellel pikk ja sekelduste rohke ühine minevik. Otseselt midagi välja ei öeldud veel (vast pakutakse seda materjali sarja järgmistes osades), kuid naised paistsid olevat midagi spioonide moodi oma eelnevates tegemistes enne vaikset elu otsides maale kolimist. Erinevate ohtlike inimeste ja situatsioonidega nad võõrad ei ole, otse vastupidi, naised peavad ennast tihti tagasi hoidma, et mitte liiga agaralt ja arukalt kõiksugu kahtlaseid olukordi lahendada. Mõlemad olid soojad ja meeldivad inimesed, kes üksteisele pigem lähedased sõbrannad, kui töötaja ja tööandja. Naiste omavaheline viisakas lõõpimine ja teineteise kallal nokkimine oli armas. Üleüldse ei olnud kumbki suu peale kukkunud ning nad suutsid teisi oma teravuse, otsekohesuse või osava, kuid kerge manipuleeriva tekstiga, üllatada või rajalt maha võtta. Sarja idee, fookuspunkt ja toimumispaik, olid, seega, edukalt realiseeritud ning sel oli potentsiaali tulevikus põnevateks avastusteks, juhtumisteks ning arendusteks. Kindlasti oleks huvitav kuulda rohkem kahe naise salapärastest ja ohtlikest seiklustest enne maale puhkama suundumist.

Krimka pool jättis üpris amatöörliku ja natuke lohaka mulje. Algus oli paljulubav: surnukeha metsatukas, mille saatust on püütud näidata kui enesetappu, kuid kahe nutika naise silmad näevad sellest pettusest koheselt läbi. Uurimine kulgeb ootuspäraselt, kuhu kaasatakse üllatavalt asjalikud politseinikud, välja hakkab kooruma külaelanike omavahelisi konflikte ja keerukaid suhteid ning, äkitselt, unustatakse mõrv otsekui ära. Nimelt, toimub üks pidu, kus järgmine vaene vennike enda otsa leiab, ja eelnevat tapmist enam nagu ei eksisteeri. Too jääb suiku ja kogu aur läheb teise lahendamisele. Tekkis tunne, et loen hoopis muud krimkat, mis kogemata ühe teise mõrvaloo vahele kogemata valesti sisse köideti. Lõpus selgub, iseenesestmõistetavalt, et mõlemad juhtumid on seotud, kuid see ühendus oli otsekui järelmõte ja sidumine toimus hooletult ning ükskõikselt. Detektiiviloo osa raamatust ei voolanud ning mõjus äärmiselt suvaliselt ja konarlikult. Nii palju kui ma ka Leedi Emily ja Florence'i tegelaskujusid koos nende suhtumiste ja iseloomusega ei nautinud, ei korvanud see krimi poole kasinust.

Kokkuvõttes, mulle meeldis lugeda kahe krapsaka naise tegemistest ning ettevõtmistest. Dialoog neil oli ladus ja piisavalt mahlane. Süžee baas oli igati tugev ja paljutõotav. Mõrvaloo ülesehitus ja lahenduskäik jätsid aga kõvasti soovida.

teisipäev, 15. märts 2022

Raamat: Ajaloo eri "Horisontaalne ajalugu" ja "Lucrezia Borgia: Hiilgus ja halastamatus"

Tervitus!

Seekord ajalugu.

Pealkiri: Lucrezia Borgia: Hiilgus ja halastamatus
Autor: Friederike Hausmann
Kirjastus: Argo
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Olen, otse loomulikult, sellest kurikuulsast naisest varem kuulnud ning mitte miski sellest ei ole olnud positiivne. Naise kohta on minuni jõudnud imidž famme fatale'ist, kes oli niivõrd nurjatu ja sündsusetu, et magas oma isa, venna ja kogu Itaaliaga. Ja mürgitas ka peaaegu, et kogu Itaalia. See on aga tohutult masendav, et üks naine, kes oli põhimõtteliselt oma pere ja igasugu meeste mängukann, sellise ülekohtuse maine solgiga on üle valatud. Kuigi, väidetavalt, tema isa, paavst Aleksander VI, vennad ja paljud elu jooksul kohtutud lähedased, teda armastasid ja temast hoolisid, oli Lucrezia vaid üks kuldses puuris käntsakas liha, mida kasutati paavsti dünastia ja ülemvõimu ambitsioonide edendamiseks ning kõiksugu poliitiliste mängude malendina. Ta oli enne enda 25. aastaseks saamist kolm korda abielluda jõudnud. Enim kurvaks teeb aga tõsiasi, et mida aeg edasi, seda järjekindlamalt tema räpast kuulsust edasi kanti nagu ainutõde, mis on kaheldamatu. Tundub, et erapooletum suhtumine on igav ning inimestele meeldib naist vihata või hukka mõista. Ka sajandeid pärast tema surma.

Kes oli tõeline Lucrezia? Tegelikult, sellele terviklikku vastust meile kättesaadavate allikate põhjal anda ei saa, kuid erinevate pusletükkide kokku toomisel ja lahti mõtestamisel tekib mingigi objektiivsem pilt sellest sensatsioonilisest preilist. Lünki aitab omamoodi täita kontekst, ehk siis, mis toimus tol ajal Itaalias ning kuidas see aitas teatud infot õiglasemini tõlgendada. Antud raamat püüabki rõhku panna ja oma väiteid suuresti taustainfoga tõendada. See kõlab kui igati loogiline lähenemine, samas, mind üks hetk veidi häiris, et liiga palju lugesin ümberringsest ja mitte piisavalt Lucreziast endast. Loomulikult, on arusaadav, et tihti sai just keskkonna põhjal naise olemusest teada ning tema kohta ei eksisteeri just ohtralt materjali, mida lahata, kuid pärast mitmeid lehekülgi teda mainimata, võis lugemine veidike vaevaline olla. Isegi kui eelnev jutt andis selge vihje mõne naise tegemise tõelise eesmärgi kohta.

Minule jäi raamat läbiloetuna Lucreziast mulje kui pidevalt teiste meele järgi olla soovijast naisest. Ta püüdis seda olla isale, vendadele, abikaasadele, nende sugulastele, jne. Tundus, et ta tahtis täita nende soove, käske ja keelde ning üleüldse lasi teistel ennast suunata, pöörata ja ära kasutada. Lucrezia paistis kui naine, kes ei osanud elada ilma kellegi kiindumuseta, olla kas maises või ilmalikus armastuses, vajades pidevalt meessoost lähedast, kes talle teed juhataks. Lucrezia jättis osati naiivse ja healapseliku tüdruku mulje, kes oli alati valmis sekkuma ja olema proaktiivne, kui temalt seda paluti, kuigi leidus ka mitmeid vihjeid, et ta võib-olla ei olnud selline allaheitlik näitsik. Teisalt, oma hilisematel aastatel, olles Ferrara hertsoginna, näitas naine end ettevõtliku, õiglase, nutika ja majanduslikult hakkajana. Ning suure kunsti ja kultuuri metseenina. Rõvedad süüdistused tema vastu aga said suuresti ümberlükatud. Nt fakt, et ta olevat kurikuulsa Kastaniballi jooksul ühte heitnud oma meessoost sugulastega. Ühes kirjas paavst isegi mainib seda ja naerab nende kuulujuttude üle üleolevalt. Muudele süüdistustele leidub, lisaks, vastupidiseid tõendeid või teooriaid. Suuresti paistab, et naine on jõhkra laimamise ohver, kuid arvestades keskkonda, kus võimu nimel võideldi kõigi vahenditega, siis ei tohiks ka inetu keelepeks mingi üllatus olla.

Kajastatud periood Itaalia ajaloos oli segane ning kärmelt muutuv. Itaalia koosnes väikestest kuningriikidest, vabariikidest, paavstiriigist, väikestest aadelkondadest, hulgast võimutsevatest peredest ja mida kõike veel, kes kõik omavahel pidevalt võimuvõitluses olid. Lisades siia ka Prantsusmaa ja Saksa-Rooma keisririigi, kel omad huvid mängus, siis oli tegu ühe tohuvabaohuga, kus üks kord oli see peal, siis too peal, järgmisena kolmas all ning äkki neljas keskel, jne. Kohati oli keeruline järge pidada ning aru saada, et kes nüüd, kus, miks ja kas sellise nimega tüübist ei olnud natuke aega tagasi mitte juttu, kes, minu meelest, andis juba otsad? Kohad ja nimed sulandusid üheks ning võisid mõjuda liialt sarnaselt, et meelde jääda. Lucrezia oma kolme venna, Cesare, Juani ja Jofrega, olid isale vahendid, kuidas selles ühepajatoidus ikka paremaid palasid endale krabada. Lõppkokkuvõttes, jäi segaseks kes mida, kas üldse ja kuidas ikkagi loodud sidemete läbi kasu said. Kõigil neljal oli, siiski, oma roll ning suhteliselt värvikas elu. Nt oli kaasahaarav Juani mõrvalugu, millest saaks vaieldamatult vinge krimka. Või kes oli selle salapärase lapse isa/ema tegelikult? Sellest saaks asjaliku ajaloolise müsteerium-draama. Ja ärgem unustagem veel ühte detektiivilugu pealkirjaga: "Kes tappis Ercole Strozzi?" Ning, kui sellest on vähe, siis loeksin hea meelega romantilist romaani, milles vastatakse küsimusele, kas Lucrezia ja meheõe abikaasaga, Francescoga, oli tal platooniline või lihaline armastussuhe.

Sellele raamatule oleks võinud pealkirjas panna ka "Lucrezia Borgia ja süüfilis (külalisesinejana astub üles malaaria)". Sel jubedal haigusel oli üpris suur osa kõrvalosatäitjana, sest pea kõik mehed vaevlesid haiguse küüsis ning olid üht või teist viisi halvatud, rikutud või deformeerunud. Miks kandsid mehed meelsasti habemeid? Mitte sellepärast, et see nägi veetlev välja, vaid et varjata süüfilise arme ja moondusi näol. Eriti jõle oli aga tõsiasi, et naiste puhul seda haigust ignoreeriti, kuigi teame, et nemadki kannatasid. Süüfilist kutsutakse prantsuse haiguseks, sest väidetavalt toimus selle suur puhang Napolis, mida Prantsuse sõdurid lõbusalt koju ja ülejäänud Euroopasse laiali kandsid. See periood ei olnud mitte ainult sohilaste sajand (vallaslapsi olid kõik kohad täis), minu silmis oli tegu ka süüfilise ajajärguga. Raamatus räägiti, lisaks, naiste pidevatest rasedustest, nurisünnitustest ja surnult sündidest ning emade surmadest. Oli hirmutav lugeda kuidas naised kannatasid järjest lapsi kandes, olles samal ajal haiged kasvõi süüfilises, mida tihti abikaasadelt saadi. Ka Lucrezia suri peatselt pärast oma tütre sündi, kes peatselt emale järgnes ja hinge heitis. Südika isikuna peab siinkohal esile tooma naise meheõde, kes sai suure sõimamise osaliseks, sest üks hetk keeldus oma abikaasaga magamast just sellel eesmärgil, et oli veel vara surra mõnest rasedusest tingitud tagajärjest. Ning, kui sellest naistele ei piisanud, et iga rasedus võib lõppeda surmaga, siis tuli teoses põgusalt jutuks kuidas kirik oli liikumas nõiajahtide ajastusse. Samas, oli juttu ka kloostrite rollist, kui kohtadest, kus naised said natukegi hinge tõmmata.

Lõpetuseks, tooks esile mõned humoorikad või muudmoodi lõbusad seigad, mis mind muigama panid ja Lucrezia ning üldse inimeste traagilist elu tol ajal natukegi kergemalt võtta aitasid. Ühele Saksa-Rooma keisririigi piiskopile, kes ei osanud itaalia ega ladina keelt, õpetati ebasündsaid sõnu, mida töö kordas avalikult ja pidevalt erinevatel pidustustel. Lucrezia armastatu, Francesco, aga põgenes ükskord poolpaljalt ning peitis end hirsipõllule. Jah, arvestades kui rõhuv oli raamatu sisu, siis tegid ka sellised pealiskaudsed ja jalga-tagumikku-naljad mul tuju paremaks. Lugemiskogemus ise, oli kahtlemata, aga hariv, silmaringi laiendav ning põnev.


------------------------------

Pealkiri: Horisontaalne ajalugu
Autor: Brian Fagan, Nadia Durrani
Kirjastus: Argo
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Minu jaoks on uni äärmiselt tähtis. Kui ma ei saa vähemalt seitse tundi hästi magada, siis see mõjutab kogu minu olemist ja käitumist. Hea uni ei tule aga ükskõik millisel asemel või keskkonnas, olen, lisaks, tohutult tundlik selle suhtes, kus ja kuidas see asjalik unekvoot saavutada. Ainult enda voodis suudan saada vajaliku kvaliteediga magamist. Ei ükski hotelli pakutu või muu koht võimalda mulle seda, mida vajan. Seega, ma ei kujuta ette, et peaksin elama kasvõi ainult mõned sajandid tagasi ning jagama voodit mõnes külalistemajas trobikonna võõrastega, magama kuskil õlgmatil või sõba silmale saama oma tööandja sängis koos teiste töötajatega. Või siis, minu isiklik lemmik, olles vaene reisija, siis eraldatakse sulle öömaja pakkuva asutuse nurgas ainult üks taburet ja horisontaalne seinast seina kinnitatud nöör kuhu saad ennast kössutades peale toetada. Tihti annavad ajaloo teemalised raamatud võimaluse teadlikult hinnata seda, mis meil hetkel on, ja olla õnnelikud, et me ei ela samades tingimustes nagu elati varasemalt.

Kui minu silmis on voodi privaatne koht, kus magada, lugeda ja puhata, tõi raamat välja selle multifunktsionaalse olemuse läbi aastatuhandete. Maailma ajajoonel, tegelikult, alles hiljuti on voodi muutunud eraldatuks ja isiklikuks paigaks. Varasemalt eksisteeris seal omamoodi universum universumis. Riiki valitseti voodist, elu sündis ja suri voodis ning pakkus see ka sooja ja turvatunnet. Keeruline, samas, loogiline, oli mõista, et sünnitused jõudsid voodisse, samuti, alles hiljaaegu, kuskil 16. sajandil. Nimelt olevat meestel, kes tol ajal tohtrid, mugavam naistega tegeleda, kui said nende ees voodijalutsis seista ja ülevalt alla vaadata. See ei tähendanud, et see poos oleks toiminguks just naisele kõige efektiivsem. Varem sünnitati lausa terve igavik seistes, põlvitades, küürutades, toetudes pingile -- igal pool mujal kui selili olles mõnel asemel. Toodi esile ka huvitavat statistikat. Eelindustriaalühiskonnas sünnitas pikali 18%. Tänapäeval eelistab haiglavoodit 99% naistest. Tekib tõesti kahtlus, et kas selili ja voodis on just kõige asjalikum viis lapse ilmale toojale. Või on selline poos ja asukoht pigem kasulik arstile ning naised on pidanud kohanema. Mis aga muutunud on ning olukorda parendanud, on tõsiasi, et kandudes koduvoodist haiglasse, langes imikute suremus ja tervisekahjustused nii emale kui beebile.

Meie tänapäevaste arusaamadega klappivasse voodilaadsesse paika jõudis inimkond maailma ajateljel suhteliselt hilja. Eelnevalt ei magatud ilmtingimata selili, vaid tihti hoopis istukil ja muudes veidrates poosides, põrandal või maa peal, ilma padja või märkimisväärse aluseta. Nagu aja möödudes on magamisase muutunud privaatsemaks, on see ka maast samm sammult kõrgemale tõusnud. Vanadel aegadel näitas sinu positsiooni ja rikkust kui kaugel üleval maapinnast uinusid. Mida lähedamal põrandale, seda tavalisem inimene olid. Samamoodi oli ka kaaslaste hulgaga, kellega aset jagati. Mida aeg edasi, seda vähemaks jäi neid, kes koos magasid. Grupis puhkamine oli ohutum ning andis sooja. Terved pered lasid sõba silmale ühes kohas koos teenijate ning isegi karjaloomadega. Üheinimese voodid tulid kasutusele esimest korda alles haiglates. Huvitav on tõdeda, et hetkel toimub maailmas mõningane tagasiliikumine, sest ruumipuudus ja rahvastikutihedus hakkab vaikselt tükke lõikama senistest voodiharjumustest. Samuti, on elu muutunud ning vaja on olnud leiutada uusi ja nutikaid viise voodi kasutamiseks ning kaasas kandmiseks. Magamiskotid, ringiliikuvad voodid, kokkupandavad voodid, kappvoodid, kapselhotellid, nutivoodid, vesivoodid, jne. Ampluaa, et millist aset eelistada ja millises olukorras on üpris lai ning koloriidne.

Samas, ei ole magamisest ja sünnitamisest just palju ajaloolist materjali või kirjeldusi, sest need on nii tavalised tegevused, ehk siis, miks neid peaks jäädvustama. Seega, on äärmiselt tänuväärne, et autorid on püüdnud koondada kogu voodiuniversumi ühte teosesse. Magame ju suurema osa elust maha ning veedame väärtusliku aja just sellel asemel, kuid ajaloolises mõttes, ei ole sellele suurt tähelepanu pööratud ning tekste napib. Võib-olla just selle vähesuse tõttu tundus lugemine kohati kuiv ning värvitu, kuigi ladus. Teema on ju põnev, kuid autorid ei suutnud seda eriti kaasahaaravaks teha. Teisalt, on kindlasti tegu ühe harivama teosega, mida sel aastal lugenud olen.

Jätan lõpetuseks ühe tsitaadi (kuulsad viimased sõnad -- mu lemmik peatükk): "Kaduma peaks see tapeet või mina." Oscar Wilde (tegelikult ei öelnud ta seda oma surivoodil, vaid paar nädalat enne oma surma).

neljapäev, 3. märts 2022

Kino: "Aline", "Abiellume" ja "Moonfall"

Tervitus!

Jälle kinost.

Pealkiri: Abiellume
Originaalpealkiri: Marry Me
Režissöör: Kat Corio
Näitlejad: Jennifer Lopez, Owen Wilson, Sarah Silverman, Maluma
Kestus: 1h 52 min
Kinodes alates: 11.02.2022
Millal nähtud: 25.02.2022
Minu hinnang: 3/5

See ei olnud "Manhattani Tuhkatriinu" ega "Pulmakorraldaja", kuid täitsa soliidne JLo lembelugu oli nähtu igatahes. Vingun pidevalt, et tunnen meeletult puudust klassikalistest romantilistest komöödiatest ning see lisa žanri aitas mu janu tsipake leevendada. Tegu oli mõnusa ajaviitega, mis lubas aju täiesti välja lülitada ning, kuigi, klišeedest kubisev ja nii ebausutav, et lausa ulme kategooriast (no tõesti ei näe, et mõni kaunis, kuulus ja rikas staarike abielluks suvalise mehikesega publikust), siis tulemus oli soe ja sümpaatne.

Olin meeldivalt üllatunud filmi jaoks loodud muusikast, mis sisaldas mitmeid vahvaid pop laule ning lavaesitusi. Eriti vürtsikas, kuid kaasahaarav oli "Church", kus Jennifer Lopezi riietuseks oli põhimõtteliselt vaid riidest rist, mis kattis strateegilisi kehapiirkondi ning taustal kepslesid lateksist rüüdesse riietunud nunnad. Võrratult kaunis oli ballaadi versioon loost "Marry Me", milles naine kandis pilku naelutavalt sädelevat kostüümi. Kulminatsiooniks mõeldud pala "On My Way" jättis mind aga külmaks ja mõjus sunnitult ning jäi lahjak. Kuigi äärmiselt keeruline oli autentselt esitada ja vaatajana uskuma jääda keskse paari eksprompt abielu (nad mõjusid puiselt ja veidike oli vajaka keemiast), oli suhte areng n-ö ärilisest kokkuleppest tõeliseks kiindumuseks üpris sujuvalt üles ehitatud. Mehe ja naise vastanduvad maailmad klappisid ootamatult edukalt ning koomilisi põrkumisi nende vahel oli vahva jälgida. Nalja otseselt minu huumoriga sobivalt, mis ka naerma ajaks, märkimisväärselt ette ei tulnud, kuid muhe oli naise teekond, küll, jõudmaks suvalisse, kõike muud kui glamuursesse, jahedasse linna, et mees tagasi võita. Muide, ma ka ei teadnud, et lennujaamas pakkumine teha, et kellegi lennupilet ära osta, on seadusega vastuolus. Iga päev saan targemaks, isegi romantilisi filme vaadates. Kui keegu mulle vastukarva oli, siis sai selle positsiooni au mehest peategelase sõber. No kui tüütu ja pealesuruv saab üks naine olla. Eks neid aspekte, mis mulle peale läksid ja neid, mis mitte, leidus mõlemasse vastanduvasse nurka kuhjaga, kuid lõppkokkuvõttes, oli kinos käik positiivne elamus ning aitas maailma kaosest ja muredest natuke eemale saada ning mõtetel niisama puhata.


-----------------------------------------

Pealkiri: Aline
Originaalpealkiri: Aline
Režissöör: Valérie Lemercier
Näitlejad: Valérie Lemercier, Carole Weyers, Maynard Bagang, Sylvain Marcel
Kestus: 2h 08 min
Kinodes alates: 18.02.2022
Millal nähtud: 18.02.2022
Minu hinnang: 3/5

Mäletan, et kui olin teismeline ja mõni sõbranna kurtis, et talle meeldib mõni vanem mees ja see on vastik, siis ütlesin alati: "Celine Dioni mees oli juba 26. aastane kui naine sündis." Ja, et vot see on probleem, mitte tõsiasi, kui sõbrannale meeldis poiss, kes oli aasta või kaks tüdrukust vanem. Armastus on armastus, kuid no ei suutnud film seda suhet pehmemaks lihvida (ma ei tea, kas ta üldse tahtiski). Ikka oli natuke ebameeldiv ja ebamugav vaadata kuidas täiskasvanud mees põhimõtteliselt teismelisega mehkeldab. Celine Dion on minu silmis alati äärmiselt omapärane ja isegi veider tundunud. Sealjuures, aga ka äärmiselt sümpaatne ja siiras. Tema aadressil olen näinud liiga palju ülekohtust nalja, kuid keegi ei ole kunagi julgenud väita, et naine ei ole tohutult andekas. Antud filmi puhul jäi mulle selgusetuks, kas tegu on järjekordse pooleldi nalja tegeva linateosega või oli eesmärk olla usutav, kuid puhtsüdamlik. Just see segane sõnum ei lasknud mul nähtut täienisti nautida, sest ma ei osanud võtta konkreetset seisukohta, et kuidas pean nähtusse suhtuma. Kaevusin siis teiste vaatajate arvustustesse, kuid sellest polnud abi, kuna suuresti leidsin Kanada prantsuse keelt rääkivate mõtteid, mis enamjaolt keerlesid selle ümber, et lugu sai madalaid punkte kuna nt Québeci aktsendid olid valed. Ma ei oska sellel teemal seisukohta võtta, sest ükskõik kelle prantsuse keel kõlab mulle kui tavaline prantsuse keel ja ainuüksi sellel faktoril põhinedes ma linateost maha ei kannaks.

Sama häda, mis mul oli filmi baasolemusest arusaamisel, oli mul ka mitmete loo visuaalsete või sisuliste otsustega. Täiskasvanud naise näo "deep fake" teismelise tüdruku näole oli kas üllatavalt nutikas või groteskselt maitsetu. Ma ei suutnud otsustada. Eks neid natuke kaheldava väärtusega detaile oli omajagu, kuid kui eemaldada eelarvamuste filter ja püüda suhtuda losse neutraalsemalt, siis tegelikult mulle film meeldis. Muusika oli hea, kaasa oli vaevatu elada ning isegi emotsioone sai omajagu kogetud. Celine Dion on võimas ja karismaatiline naine. Loomulikult, ei olnud linateose näol tegu dokumentaaliga või sellelaadse tootega, vaid isikud ja sündmused olid naise elust vaid inspireeritud. Tegelaste nimedki ei olnud ju päris elule vastavad. Celine'ist sai Aline. Siiski, jättis lõpptulemus mulle hullumoodi kentsakas mulje, kuid suutis mingil moel ikkagi võluda.


------------------------------------------

Pealkiri: Moonfall
Originaalpealkiri: Moonfall
Režissöör: Roland Emmerich
Näitlejad: Halle Berry, Patrick Wilson, John Bradley, Michael Peña
Kestus: 2h 10 min
Kinodes alates: 04.02.2022
Millal nähtud: 19.02.2022
Minu hinnang: 3/5

Oi, kus mind häiris loo lapsikus ning täiesti ajuvaba ja miljoni auguga loogika! Inimesed ei reageerinud ja käitunud grammigi usutavalt nagu eeldaks, et toimitaks, kui maailm on hävimisohus. Jäi mulje, et see ei olnud globaalne oht, vaid kuskil kitsas keldris mingid teisejärgulised tähtsad ninad püüdsid leida lahendusi. Otse loomulikult, oli vastuseks kõikidele probleemidele tuumarelvad. Ei olnud tunda katastroofi mastaapsust ning vastavaid emotsioone. Kui aus olla, siis minu jaoks ei ole alati tähtis, et kõik oleks usutav ja läbimõeldud, tähtis on, et mind pannakse süžeeaukudest mööda vaatama, sest pakett ise on kaasahaarav ning silmi ekraanile naelutav. Kui tulemus seda aga ei ole, siis panen just pingsamalt tähele muid apse, lihtsustusi, möödarääkivusi ja absurdsusi. Nt eriti napakas oli, et üks sõjaväe boss keeldus viimast lööki andmast, sest uskus oma endisesse naisesse ja too ei vea teda alt. Süžee mõttes vajalik ja õige, kuid reaalses elus tuleks selline inimene vist kohe kinni nabida ja sõjaväe kohtule üle anda (ning hukata, tõenäoliselt).

Õnneks, oli film omal moel paeluv. Kaasati põnevaid vandenõuteooriaid ja kontseptsioone nagu megaobjektid. Ehk siis, kuu ei ole looduslikul moel tekkinud taevakeha, vaid intelligentse elu poolt loodud mehaaniline rajatis. Ma ei olnud varem sellisest teooriast kuulnud, kuid vot mida kõike selle filmi abiga teada sain. Intrigeeriv oli, lisaks, kuu loonute taust ja põhjused. Selles mõttes oli linateos pigem paljulubav ulmekas kui tüüpiline maa põhine katastrooffilm. Teisalt, dialoog oli kohati piinlik, teisejärguline süžeeliin pere ja nende laste põgenemispüüdlustest tuim ja ebavajalik, ning ei suudetud luua õhustikku, kus oleks tunda olnud toimuva eksistentsiaalselt hävitavat reaalsust. Minus ei toodud esile grammigi pinget või hirmu ei maa, tegelaste või toimuva nimel. Siiski, kuna hea meelega tarbin ka ajuvaba meelelahutust, siis tegelikult pakkus kinos käik piisavas koguses nauditavat, kui mitte üle mõelda. Visuaalselt leidus ka pärle, nagu pahaendeliselt taustal ebanormaalselt lähedal helendav kuu ning kuu sisemuse grandioosne ülesehitus.