esmaspäev, 14. detsember 2020

Kino: PÖFF 2020 (5) "Kaugel eemal" ja "Havel"

Tervitus!

Ja veel POFFilt!

Pealkiri: Kaugel eemal
Originaalpealkiri: Jeong-mal Meon Got
Programm: Põhivõistlusprogramm
Riik: Lõuna-Korea
Kestus: 1h 59 min
Minu hinnang: 4/5

Järjekordne, otsekui teraapilise õhkkonnaga film Lõuna-Koreast käesoleval PÖFFil. On lausa paradoksaalne kuidas filmi olek, ehk siis, tempo, dialoog, kaadrid, asupaigad, tegelaste olek ning kogu visuaalne ning kuuldav osa mõjusid rahustava, mõõduka, esteetilise (oh, neid looduskaadreid!) ning isegi positiivses mõttes monotoonsena. Samas, sisu ise hõõgus emotsioonidest, ebaõiglusest, varjatud tunnetest, konfliktidest, igatsusest ja mida kõike veel. Need tunded jõudsid vaatajani aga üldiselt vaoshoitult ning kontorolli all olevatena. Välja arvatud siis väljapaistvamad tundepuhangud, mida esines vaid paaril korral, ning mis otsekui vaikses metsas tundusid karjatustena ning tõid vaataja välja hüpnootilisest mugavustundest tagasi reaalsusesse. Pean tunnistama, et selline vastakas kombinatsioon vaoshoitusest ja emotsionaalsetest ülekuumenemistest imponeerib mulle, kuigi ta mõjub ka võõrana ning kaugena, arvestades paljude Lääneriikide kodukonteksti.

Äärmiselt värskendavalt toimis lähenemine samasoolisele suhtele linateoses, mille arvasin tülpimusega, et paigutatakse loo keskmesse, kuid üllatuslikult, õnneks, seda ei tehtud ning, seega, ainult see aspekt kahe tegelase olemusest ei võtnud kogu filmi üle. Fookus oli erinevatel inimsuhetel peategelase, JinWooga. Tema intiimne kontakt oma sõbraga ei olnud mehe elu keskpunkt, kuigi see omas kaalu, oli tugevalt osa tema identiteedist ja oli tagamaaks paljudele tema otsustele. Keskenduti hoopis tema hoolivale sidemele oma tütrega (kes oli tegelikult mehe kaksikõe laps, kelle naine maha jättis), kuid märkimisväärset rolli mängisid ka läbisaamine tööandjaga, viimase tütrega ja JinWoo kaksikõega. Selline valik mõjus ehedalt ning orgaanilisemalt. Tegelasi oli minimaalselt, kuid nendevaheline suhterägastik suutis vaatamata tasakaalukale tempole terve sisu otsast lõpuni täita. Kõigil neil olid oma hirmud, unistused, mured ja ootused, mis alati omavahel ei klappinud. Nt tahtis äkitselt välja ilmunud kaksikõde oma tütart tagasi, JinWoo oli aga tirtsu kiindunud, lambafarmi peremehe tütar nägi mehes potentsiaalselt kaasat, kuid viimase süda kuulus neid külastavale sõbrale, HyunMinile, tööandja memmest ema oli elust väsinud, kuid tal ei lastud kuidagi võimalusest kinni haarata, et elle viia otsus siit maailmast edasi liikuda. Kõigil neil oli aga armastav suhe tüdruku, Seoliga, mis ja kes oli otsekui kogu filmi südameks.

JinWoo suhe HyunMiniga paistis siiras ja lausa süütu. Mehed tundsid rõõmu lihtsatest asjadest nagu üldse võimalus koos olla ning teha igapäevaseid toimetusi. HyunMin oli luuletaja -- helge, avatud, toetav, leplik ja äärmiselt meeldiva iseloomuga. Ta ei tundnud mingit häbi või imelikkust oma suhtes teise mehega ja oli nõus halvakspanule silma kinni pigistama. Oli turgutav, et ta ei soovinud ringi vehkida või kõigile kuulutada oma eelistusi, vaid võttis seda kui loomulikku osa endast. HyunMin ja tema suhtumine sümpatiseerid mulle tohutult. JinWoo aga oli tundlikum ühiskonna arvamuse ning pahameele suhtes ja lasi sellel mõjutada kõiki oma suhteid lähedastega. Teatud teemades üpris konservatiivse riigi maakolkas, nagu ette arvata, ei jäänud meeste soojad läbikäimised aga kauaks märkamata. Ja täpselt nagu filmi enda olemus, peegeldas vastuseis ennast vaoshoitult ja diskreetselt. Puudusid ülevoolavad emotsioonid või koledad sõnad, reageeriti ignoreerimisega. Samas, ei olnud see konflikt kaugeltki ainuke, mis süžeed vormis. Ka Covid-19 sai tagaplaanil endast märku anda. Nimelt, oli piirangutest tingitult lambakasvatusel rasked ajad ning see tõi esile omakorda mitmeid universaalselt aktuaalseid murekohti, millega tegelased pidid sisemiselt silmitsi seisma. Kuidas ära elada, kas hoida kinni oma ettevõtlusest, kas anda alla, kas külaelul on tulevikku, kas põllumajanduses on tulevikku, jne. Lisaks, JinWoo kaksikõde, kes pärast tütre hülgamist venna juurde, äkitselt on otsustanud, et tal on igati õigus laps nüüd tagasi võtta. Just siis kui talle sobib. Kas on? 

Kõiki neid pealispinna alla pulbitsevaid lahkhelisid ning hingevaevu raamistasid idülliline looduskeskkond ja kaunid kaadrid mägedest, rohelusest ja lammastest. Film valis silmapaistvamaks stiiliks pikad, pikad staatilised kaadrid kaugelt vaates ning taustamuusika oli olematu. Isegi dialoog oli mõneti kauaks olematu. Kohati oli tunne, et olen otsekui stalker, kes tegelate eramomente nurga tagant järjepidevalt hiilib. Kindlasti võib see kombinatsioon teatud vaatajale mõjuda üksluiselt või lausa igavalt, kuid vastandudes sellele, mida suuresti näeb nt Lääne filmides, mõjus nähtu naturaalselt, sunnitult ning ehedalt. Kuigi veidi võõrastavalt. Mitmekihiline ning kaunis lugu tavalistest inimestest, kes püüavad parimatel viisidel oma parimat elu elada, vaatamata sellele, et tehtud valikud ja inimlikud eelistused ei tee seda just kõige lihtsamaks.


--------------------------------------

Pealkiri: Havel
Originaalpealkiri: Havel
Programm: Värsked hoovused
Riik: Tšehhi
Kestus: 1h 45 min
Minu hinnang: 3.5/5

Tean nime, Václav Havel. Tean, et ta oli Tšehhi (algselt Tšehhoslovakkia) poliitikas pikaajaline võtmefiguur. Tean, et ta oli riigi president ja austatud suure osa ülemaailmse poliiteliidi poolt. Mul polnud aimugi, et ta oli tegelikult näitekirjanik, poeet ning ilukirjanduse looja. Samuti, ei osanud ma arvata, et ta oli iseloomult pigem tagasihoidlik, kõhklev, konflikte vältiv, pelglik, tasane, mitte kuidagi isikuna konkreetselt väljapaistev ning suhtes naistega lausa armetu ning lausa pime. Pealtnäha, selline hall hiireke. Vähemalt niimoodi esitleti teda käesolevas temanimelises linateoses. Mulle meeldis kuidas film esimeses stseenis mees lausa tunnistab, et ta on argpüks. Argpüks, kes vaatamata endas kahtlemisele ja hirmudele jõuab ning saavutab, tasa ja targu, nimeka liidri tiitli. Täitsa tavaline mees, ebatavalistes olukordades.

Ma ei tea, kas mees filmis peegeldas meest päriselus, kuid, kui jah, siis mõjus veidi paradoksaalselt, kuidas ta nii mõjukaks poliitikuks kasvas. Värvitus sillerdas tagasi ka filmi enda olemusest. Tagasihoidlik, hallikas ning ilustamata. Tšehhi on niivõrd kaunis ja suursugune riik, kuid kübetki seda linateos ei illustreerinud (võib-olla põgusalt lõpus). Stiil matkis täies mahus tüüpilist nõuka fiilingut oma hoonete, külakeste, tänavakeste ning eluoluga. Kohati jättis see autentse mulje, kohati aga olin segaduses, et kas tegevus toimub Tšehhis või kuskil Ida-Venemaa ajast maha jäänud betoonkülas. Selline tagasihoidlik keskkond võis Havelile passida, kuid tema saavutuste mõju jäi sellest tulenevalt mulle ka täitsa hoomamatuks ning arusaamatuks. Õhkkond ja visuaalne pool ei klappinud kuidagi mastaabiga, mida mees korda saadab. Üks hetk oli tunne, et riik on ühe küla suurune ja seal elab maksimaalselt mõnisada tuhat inimest. 

Veel takistas loo kaasa haaratavust ajaloolistele detailidele peaaegu, et olematu fookus. Jah, ma olen kuulnud nt sametrevolutsioonis ja Varssavi paktist, kuid ma ei ole nendega sina-peal. Seega, ma ei mõista alati konteksti, milles Havel tegutseb. Tšehhidele võib see kõik olla iseenesest mõistetav, kuid mina, kui väljastpoolt sisse vaataja, oleksin vajanud rohkem tehnilist tausta ning lahtirääkimist, et mõista, mis, miks, millal ja kuidas toimus. Neid ajaloolisi sündmuseid ja seiku küll mainitakse, aga taustateadmisteta ei ole võimalik kogu sisu mõista. See, taaskord, kergendas Haveli kõiksugu ettevõtmiste ja saavutuste kaalu, sest ma ei suutnud neid konteksti panna. Ajalugu on nii põnev ning film paigutus huvitava riigi intrigeerivasse lähiajalooetappi, kuid ma tundsin, et sõidan otsekui teel, mis on täis täitamata pommiauke. Loomulikult, on film vast ikka mõeldud Tšehhi kodupublikule ja ma ei peagi kõike teadma.

Vaatamata kriitikale, oli minu teadmatusel ka oma võlu. Nimelt, oli süžee sellevõrra pingelisem ning ettearvatavam, sest ma ei olnud mehe elukulgemisega ja riigi ajaloodetailidega üleliia kursis. Elasin Havelile ja tema kaaslastele enam kaasa,kuna ei teadnud kuidas ajad arenevad. Üleüldse on tegu äärmiselt vaevatult poolehoidu leidva peategelase ning looga. Üks mees versus Nõukogude Liit on vastupandamatu kombinatsioon, mis lausa kutsus n-ö allajääjale sajaga kaasa elama. Ainuke asi, mis mind ärritas olid Haveli sasipuntras suhted naistega ja tema lödipüksist suhtumine. Ei ole just šarmantne, kui on mees arvab, et kui tema naise maha jätab, on okei, kuid kui naine mehe maha jätab, siis ei ole okei. Ja veel, pakkuda kolmiksuhet. Vuih, need olid ilmselgelt ebapopulaarsed valikud, mitte ainult minu silmis, vaid ka naiste. Üldiselt, aga oli filmis mainitud negatiivset ja ka piisavalt positiivset, et selle vaatamist igati õigustada.

kolmapäev, 2. detsember 2020

Kino: PÖFF 2020 (4) "Davos" ja "See linn"

Tervitus!

PÖFFi ametlik osa on selleks aastaks läbi, kuid veebikinos on ikka veel hulk filme täitsa saadaval.

Pealkiri: See linn
Originaalpealkiri: This Town
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Uus-Meremaa
Kestus: 1h 31 min
Minu hinnang: 3/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Kunagi oli PÖFFil selline alaprogramm nagu "Vitamiinilaks" ning kindel oli, et sealt leidus värskendavat vaheldust festivali ülejäänud masendavatele, tõsistele või eriti rasketele väärtfilmide repertuaarile. Kuigi sellised päikeselised linateosed on nüüd pillutud erinevate programmide juurde, neid enam eraldi ei koondata ühe katuse alla ning neid on seega keerulisem mahukas pakkumiste valikus identifitseerida, siis, õnneks, neid ikka leidub. Väärt festivali film ei pea alati olema karmide teemadega fookuses. Hea lugu paneb vaataja mõtlema ja toob esile emotsioone. Naeru, hea tuju ning positiivsuse pahvaka vaatajast välja tirimine ei tähenda aga, et nähtu ei ole n-ö väärt kunst. Antud Uus-Meremaa produkt sobib pealtnäha ideaalselt klassikaks saanud "Vitamiinilaksu" pärandit edasi viima. Kahjuks, vaatamata selle omapärasele ja alaprogrammi pealkirjale vastavalt, mässajalikule lähenemisele loo jutustamisel, jäi tulemus kuidagi kesiseks. 

Sean elab väikses külas, kus kõik tunnevad kõiki ning, võiks eeldada, ei kõik põnev on ammu asjad kokku pakkinud ja sääred teinud. Kui aga Seani pere hirmsal viisil mõrvatakse ning mees, kui ilmselge kurjategija, hoopis süüst puhtaks pestakse, tekitab see kõneainet ja ärevaid tundeid peaaegu väljasurnud külakesse hulgi ja pikaks ajaks. Väikse kogukonna võlud. Mees ise aga on heatahtlik, lihtsameelne ning tavaline külajorss, kelle soov on leida endale tüdruksõber ja uus pere. Olukord, kus enamuste jaoks ilmselge mõrvar ei saanud süüdistust ning liigub vabalt ringi, ei ole vastuvõetav kohalikule endisele politseinikule, Pamile, kes on teinud oma missiooniks leida tõendid Seani süü tõestamiseks. Lisades siia veel igasugu muud külainimesed, kes mehe süütuses või süüs oma arvamust pidevalt avaldavad, on kogu tegelaskond loos üpris värvikas. Eriti meeldejääv oli sensatsioonilist raamatut mõrvast kirjutav 50+ siresäärne suurte unistustega kolka udupeast reporter.

Filmi teeb iseäralikuks selle jutustamise stiil, milleks on otsekui tõsielusarja formaat, kus lisaks peategelastele, antakse sõna ka kõiksugu küla karvastele ja sulelistele. Esitamine toimub publikule näoga suunatud monoloogi vormis, kus taustal võib samal ajal edasi liikuda süžee areng, ilma et vahepausi või seletusena mõjuv etteaste midagi taamal segaks. Kahtlemata on see viis kuidas teatud tegelaste tegelikest mõtetest või motivatsioonidest paremini sotti saada, kui nad ise seda publikuga midagi varjamatult vahepeal jagavad. Mulle meeldis ka filmi krimi element. Täitsa põnev oli kaasa mõistatada, et kes siis mõrva taga oli, miks ning kas oli pahalane siis Sean või keegi teine. 

Kategoriseeriksin nähtu musta komöödia valdkonda, kuid selline monotoonne huumor ja kuidagi emotsioonitu õhkkond nii tegelaste kui süžee poolt, ei teinud mulle nalja ega võitnud minu poolehoidu. See on üks helgemaid ja kergemaid filme mida ma selle aasta PÖFFil vaadanud olen, kuid välja arvatud omapärane süžee ja esitamise kontseptsioon, siis muud jäi vajaka, iseäranis, komöödia valdkonnas. Ma isegi pigem nimetaks filmi romantikaks või suhtedraamaks mitte naljalooks, sest selles ei leidunud midagi, mis mind kasvõi muigama paneks. Võib täitsa olla, et ma ei mõista Uus-Meremaa huumorit. Mis ilmselgelt ongi vastus sellele miks mina ja film teatud aspektides ühist keelt ei leidnud.

Kokkuvõttes, kui komöödia stiili passimatus kõrvale jätta, siis on tegu igati õhulise ja iseärase linateosega, mis kergelt seeditav, piisavalt uuenduslik ja nutikas. Samas, kui ma aus olen, mul oli seda vaadates kohati igav. Me lihtsalt ei sobinud väga hästi omavahel.


---------------------------------------

Pealkiri: Davos
Originaalpealkiri: Davos
Programm: DOC@PÖFF
Riik: Austria
Kestus: 1h 40 min
Minu hinnang: 3.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Maailmas on kõri auguni igasugu suurte ja suursuguste eesmärkide ja nimedega organisatsioone, mis väidetavalt töötavad inimeste, keskkonna, ja kogu planeedi eluolu parendamise nimel. Millegipärast aga süveneb vaesub, lõhe rikaste ja vaeste vahel, majanduslik ebavõrdsus on massiivne, kliima halveneb, palgavaesus lokkab, jne jne. Ühtlasi tundub, et eliit ja nende organisatsioonid aina kaugenevad ja kaugenevad päris inimestest ja nende muredest, nendest kelle nimel ja heaolu silmas pidades nad väidavad tegutsevat. Antud dokumentaal võtab fookuseks Šveitsis asuva väikelinna, Davos, kus iga aasta toimub World Economic Forumi suur pralle ja eneseimetlemine, vabandust, kõrgtasemel konverents, kus maailma majanduse ja poliitiline tipp teeskleb, et hoolib globaalsetest probleemidest ja tavainimesest.

Dokumentaalis pannakse kõrvuti Davose linnas asuvad otsekui kaks erinevat dimensiooni. Üks, ülitähtsate inimeste ülitähtsad tegemised ülitähtsatel teemadel. Teine, linna tavaelanike igapäevaelu, nt lehmafarmi pidajad, kes ei tule enam ots otsaga kokku, kuigi töötavad hommikust õhtuni. Kuristik nende kahe maailma vahel on otsatu. Seda enam mõjub eliidi kohalolek linnas eluvõõra ja isegi eluvaenulikuna. Üks linnakodanik kenasti mainis ka ühel kogukonna koosolekul, et neil ei ole probleemi kui linn pannakse põhimõtteliselt üks kord aastas kinni ja töötama vaid külaliste vajadustest lähtudes, kui kogu sellel palaganil oleks reaalne tulem või midagi sellest muutuks paremaks. Kahjuks, on tihti keeruline mõista, mis kasu sellest mitmekümnemiljonilisest üritusest tegelikult on. Tundub, et tullakse kokku, räägitakse suuri sõnu, tuntakse end tähtsana, reisitakse, pummeldatakse -- aga mis sellest muutub? Eluolu eri tahud, nagu ma näeme, ikkagi suuresti halvenevad. Näidati ka üht intervjuud, kus küsiti World Economic Forumi ühelt ninamehelt, et miks on vastupidiselt väidetavale pidevale arengule ja edendamisele nt naiste osakaal majandusvaldkonnas langev ning keskmine tegija on 54. aastane mees. Tahes tahtmata jätab ettevõtmine silmakirjaliku ja elukauge mulje.

Kuigi kahe maailma vastandumine on ilmselge ning sügav, oleksin oodanud enam illustratiivset materjali selle vahe teravamalt tundmiseks. Tavainimeste mured ja rõõmud, pigem ikkagi mured ja mured, tõusid kenasti esile, nt stseenis, kus vastsündinud vasikat ei olnud võimalik päästa. Samas, teist poolt ei olnud piisavalt, et tekiks selgemini väljajoonistuv vastasus. Mis on ka arusaadav, sest kes ikka tahaks sisse lasta dokumentaali tegijaid, kelle eesmärk on pigem nende tegevust, või tegevusetust, kritiseerida.

Kokkuvõttes, halenaljakas, lausa passiivselt agressiivselt groteskne vaade legendaarse fraasi modernsele näitele: "Kui leiba ei jätku, las siis söövad kooki!"

pühapäev, 29. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (3) "Must veski" ja "Must valgus"

Tervitus!

Järgmised kaks ülevaadet veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Must veski
Originaalpealkiri: 
Czarny mlyn
Programm: JF Lastefilmide programm
Riik: Poola
Kestus: 1h 41 min
Minu hinnang: 3.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 29.11

Lugesin mitte midagi ebatavalist esile toovat sünopsist ja vaatasin pilti, kus lapsed lustakalt oma jalgratastel paistsid uitavat. Ootasin meeldivat ja kerget lapsepõlvenostalgiat täis suveseikluse draamat koos komöödiaga. Täis kližeesid ning copy-paste süžeejooni, mida juba sada korda igat lastefilmides nähtud. Sellist sci-fi suunitlusega faktiliselt uut "Alieni" ma ei osanud aga kuidagi ette näha. Oma pool filmist ei suutnud ma sellist kulminatsiooni eeldada. Ootamatu, kuid lõppkokkuvõttes isegi kenasti passiv kombinatsioon südamlikust peredraamast ning "Independence Day'st" oli kahtlemata käesoleva aasta PÖFFi üllatusmuna. Või ma lihtsalt ei teinud jälle piisavalt eeltööd, et selgusele jõuda, mis sorti filmi ma hakkan vaatama. Pigem viimane variant.

Kõik algab suhteliselt süütult ja pahaaimamatult: põlema süttinud tehases töötav isa sureb kangelaslikult, jättes oma väikse poja koos emaga, kellele šokk sünnituse esile kutsus ja kes puudega tütre ilmale tõi. Aastaid hiljem, on pere on nüüd vaene, ema end ribadeks tõmbamas, poiss, Iwo, õnnetu, et neil pole raha ja, et tal on nii tüütu õde, Mela. Esimene osa loost keskendubki Iwo suhtele oma emaga, õega, sõpradega ja teiste keset eimiskit asuvate kahe maja elanikega. Kaugel taamal on tunda "Musta veski" tehase varju ning midagi ähvardavat terendamas, kuid pigem mõjus see psühholoogilisena, et kuidas õnnetus seal on vastutav Iwo pere õnnetu eluolu eest ja siiani heidab varju. Tagasi vaadates, vihjeid oli (lausa filmi esimeses stseenis), et seal võib toimuda midagi ebatavalist, kuid ma ei pööranud neile väga tähelepanu või oodanud sellist ulmekat. Suunasin tähelepanu peategelasele. Vaatamata poisi pahurusele, kibestumusele ning õe sallimatusele, tegi see teda just inimlikumaks, realistlikumaks ning sümpaatsemaks. Iseäranis kuna tema suhe ja heldinumad hetked emaga olid tegelikult äärmiselt südamlikud. Kes ikka tahaks mõelda oma sandile reaalsusele kodus, kui võiks sõpradega mängides selle eest põgeneda ja lapsepõlve nautida? Mulle meeldis, et Iwo ja tema sõbrad ei olnud moraali täis ideaalteismelistest kangelased, nagu paljudes teistes lastelugudes ette tuleb, sest kuigi õilsad ja südikad, ei ole sellised tegelased tihtipeale usutavad.

Tekkis hetk, kuskil filmi keskpunktis, kus ma ei saanud enam igasugu ebanormaalsed veidrusi ignoreerida ning hakkas tõusma uudishimu, et kuidas toimuvat seletada ning kes või mis on kõige taga. Toon muutus kiirelt ning alguses ei saanudki ma aru, kas ma vaatan ikka sama linateost, mida mõned minutid tagasi. Järsk üleminek sulandus edasi juba loomulikumaks loo arenduseks ning hindasin seda, et sain kaks ühes: lastefilm pluss sci-fi seiklus. Kuigi lõppfaasis oli mitmeid detaile, mis ei olnud kuidagi loogilised, mõjusid lausa naeruväärselt lihtsustatult ning olid lausa ajuvabad, siis mulle tegelikult see suunamuutus läks täitsa peale. Ka lõppseisul endal ei olnud nagu väga vigagi. Mulle meeldis ka, et ei mindud kergema vastupanud teed kahe märkimisväärse n-ö probleemi lahendamisega -- surnud isa ja puudega tütar. Need oleks tegelastele muidugi elulihtsustavad, kuid samas, õõnestanuks pere õppetunde, emotsionaalset arengut, täiskasvanuks saamise teekonda ning üksteise üle tänulikkuse tundmist just nii ja just sellistes oludes nagu hetkel käes. Neid tõsiasju ning olukorra väärtust aga saboteeris ülepaisutatud ja isegi piinlik viimane vastasseis. Ei olnud minu maitsele ja mõjus sunnitult. 

Kokkuvõttes, minu jaoks üllatusliku elemendiga ebatüüpiliselt tüüpiline lastefilm. Igati soliidse balanssi suutis ta saavutada erinevate süžee ehitusblokkidega nagu erilaadi žanrid, emotsioonid ja seiklus, pere ja sõprussuhted. Jäi mulje, et kõik said oma eetriaja ning haakusid kenasti kokku üheks tervikuks.


-----------------------------------------------

Pealkiri: Must valgus
Originaalpealkiri: Bit-Gwa Cheol
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Lõuna-Korea
Kestus: 1h 47 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 29.11

Hämmastav, kuidas niivõrd emotsioonidest pulbitsev süžee võib mõjuda hoopiski rahustavalt. Olen tähele pannud, et paljud Jaapani, Lõuna-Korea, jne linateosed jätavad mulje kui oleksid rahulikud magavad vulkaanid, mille pealiskihi all lõõmab elu. Nad suudavad sellist unist pinget meeletult hästi esile tuua ning vaatajas skisofreenilist tunnet tekitada. Seda kõike minimaalse dialoogi, pikkade kaadrite, vähese tausta muusika, olematute efektide ja ilma igasugu teatraalsuseta. Keskenduda tuleb tegelaste näoilmetele ja kehakeelele, need illustreerivad tõde loos toimuvast, mitte monotoonne keskkond kus kõik aset leiab. Näitlejate pilkudest ning hoiakutest õhkas ängi, viha, segadust, häbi, rahulolematust, kibestumust, kahetsust ja kõike vahepealset. Iseäranis mitmekülgne ja väljendusrikas oli peategelase, vaevatud ja oma kinnisidee küüsis, HeeJoo eneseväljendus. 

Autoõnnetus, kus on hukkunuid, on iseenesest märkimisväärne traagika, kuid mida toob kaasa selline vägivaldne rebend pere ja lähedaste igapäevaellu, seda püüab antud film vaatajani tuua. Autoõnnetus ei ole kunagi lihtsalt õnnetus vaakumis ning tavaliselt on alati keegi süüdi ja keegi ohver. Psühholoogiline koorem, teadmaks, et just tema abikaasa põhjustas õnnetuse, on HeeJoo maha surunud. Tema emotsioonid ja süütunne ei luba tal ohvri naisele isegi otsa vaadata. Just see poov häbi ja patutunnetus paneb teda käituma ekstreemselt. Kui tekib võimalus, et tõde saatuslikust õhtust võib aga hoopis midagi muud olla, hakkab ta ennastsalgavalt otsima vastuseid, et tegelikult toimunu päevavalgele tuua. Olles oma haavatud psüühika lõksus, ei huvita teda ka kellele ta haiget teeb või kelle pahaaimamatu ja süütu elu ta võib rikkuda kui hakkab sobrama minevikus. Tuleb välja, et ohver on tegelikult ise süüdi või on mõlemad süüdi või mõlemad ohvrid -- sibula lahtikoorimine toob esile valusaid seiku mõlema pere minevikust. Ja võib täitsa juhtuda, et kõik on süüdi või siis ohvrid. Mingi hetk tundus, et HeeJoo on ise otsekui teistele liiklejatele ohtlik isik roolis ning sõidab valimatult sisse kõigile, kes ette jäävad. Oma tõeotsingutel ja enda ning oma surnud abikaasa puhtakspesemisel muutus ta ise n-ö roolijoodikuks. 

Põnev oli jälgida igat uut avalikustatud kildu, mis aitas puslet kokku panna. Keerdkäike anti kulbiga. Ma ei osanud üldse ennustada, et mis võiks olla lõppseis ning kuidas see kõik kulmineerub, kas mentaalse suuravariiga kõigile tegelastele? Kindlalt sai selgeks, et õiget või valet ei ole ning tõde peitus detailides või isegi vaataja interpretatsioonis. Tõde oma hiilgavas täiuslikkuses aga ei selgunud. Mulle ei meeldi sellised sogased ja liialt hallid lahtised lõpud, kuid siinkohal passis see ideaalselt, peegeldades tegelaste endi mõttemaastikke ning piinasid. Kuigi jäin sellise suunaga väga rahule, ei imponeerinud mulle sümboolne lõppstseen. Sellega astuti liialt umbmäärasesse ja poeetilisse maailma, mis minu jaoks ei klappinu filmi ülejäänud realistliku ja minimalistliku lähenemisega. 

Kokkuvõttes, vaatamata emotsioonide ülepingele ning ülekoormatusele, mõjus film mulle osati isegi teraapilisena. Rahulik ja lõõgastav, samas, pingeline ning ängistav. Selliste kahe äärmuslike vastuseisvate õhkkondade loomisel ning kokkupõimimisel oli lugu kahtlemata meisterlik. Kuigi lõpp jättis natuke soovida ja ärritas oma kujundlikkusega, on film ise igati märkimisväärne debüüt.


esmaspäev, 23. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (2) "Barcelona vampiiritar", "Sherlock: Vene kroonikad" ja "Ütle mulle, kes ma olen"

Tervitus!

Järgmised kaks ülevaadet veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Barcelona vampiiritar
Originaalpealkiri: La vampira de Barcelona
Programm: Värsked hoovused
Riik: Hispaania
Kestus: 1h 43 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Vot sellist ajaloolist, kunstilist, müstilist, krimi põnevikku kaldkriips traagikat ma sel hetkel vajasingi. Samas, ei ütle ma kunagi ühele ajaloolisele, kunstilisele, müstilisele krimkale "ei". Traagikat ma alati ei seedi, aga antud filmis mõjus see nagu rusikas silmaauku. Filmil oli oma kindel stiil, mis teeb sellest kohati otsekui õudusmuinasjutu, oma eriliste kujundite, lahenduste, kujutusvõime ning reaalsuse piiril kõikuvate stseenidega. Lisaks kergelt n-ö ebausaldusväärsele jutustajale, kelle vaatenurgast nähtut ei pea alati sulatõena võtma, kubises lugu lausa sellistest ebausaldusväärsetest tegelastest. Viimaseks mu poolehoidu võitvaks tõsiasjaks oli, et sain taas n-ö detektiivi mängida, sest krimkalaadi põnevike puhul on minu jaoks üheks peibutavaks osaks see, et need panevad mind kaasa mõtlema ja peategelasega koos salapäraseid sasipuntraid lahti arutama. Alati on lahe jõuda järeldusele, et kas ma suutsin toimunu lahti hammustada või mitte või siis mis kraadini. Kuigi mitte niivõrd komplitseeritud või vimkasid täis, olid süžee keerdkäigud ning lõppseis piisavad, et mu mõttekäik aktiivne hoida. Kas ta oli siis ikka vampiir? Vast ikka mitte? Aga äkki ikka? 

Film jälgib 20. sajandi alguses Barcelonas tegutsevat ajakirjanikku, Sebastiàd, kes püüab sotti saada salapärase vampiiritariks tembeldatud haige naise saatusest. Kas viimane on lastemõrvar või süütu ohver? Lisaks sellele, on kõigega seotud bordell, kus seksuaalselt kasutatakse ära lapsi. Mehe eesmärkidesse kuulub ka selle jõleda asutuse kinnipanek ja laste päästmine. Kõik see osutub palju keerulisemaks ja nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt ohtlikumaks kui mees suudab ette kujutada. Samaaegselt püüab Sebastià toime tulla eratraumaga, mis teda surnud õe viirastusena siiamaani kummitab. Ilmselgelt on tema õigluseotsing ja tüdrukute ning nn vampiiritari päästeplaan alateadlikult seotud tema süütunde ja lunastusotsingutega oma õe surmale. Millegipärast on aga otsekui terve linn ja selle elanikud tõe otsimise ning laste päästmise vastu. Naine on kahtlemata hull mõrvar ja bordellis lapsi, kus mees tüdrukuid võigastes seikades nägi, seal tegelikult ei eksiseerinud. Vähemalt nii väidab maailm ajakirjaniku ümber. Kas mees on ise hull? Mis on tõsi ja mis mitte? Keda usaldada? Kas üldse kedagi? Kas isegi lapsed võivad mitte tõtt rääkida? Igati pingeline ja ka visuaalselt omanäoline oli seda traagikatantsu jälgida.

Kuigi oli üks aspekt, mida ma pusles ette ei aimanud, siis suurema osa suutsin tükk tüki haaval enne lõppmängu kokku panna. Kus leidub kuritegusid, ulatuslikku varjamist, prostitutsiooni, mõrvu ning igasugu pahesid, leidub tihti käsikäes ka korruptsiooni, võimu kuritarvitamist, eliidi enesekesksust ning ringkaitset. Just sellest teooriast lähtudes on lihtne seletada, mis, miks, kes ja kuidas neid õuduseid lastega korda saatis. Kõik on osa hästiõlitatud masinast. 

Kokkuvõttes tegu filmiga, mis on kurb ja ebaõiglane, kuid realistlik oma tões ja kaunis oma esituses.



-----------------------------

Pealkiri: Sherlock: Vene kroonikad
Originaalpealkiri: Sherlock v Rossii
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Kas Sherlockist on saanud kohustuslik ekraniseering igale režissöörile? Varsti tundub tõesti nii ning ühe hea loo üleküllus ei ole enam kaugel. Samas, tegu on ju väärt tegelasega ning miks mitte teda erinevates kontekstides ja visioonides uuesti ellu äratada? Seda põnevam on neid eri versioone võrrelda. Teisalt, kui on soov krimkasid adapteerida, siis leidub palju hetkel veel raamatukaante vahel pesitsevaid detektiive, keda võib-olla suuremale ekraanile tuua ja live actionit austavale rahvale tutvustada. Aga kui antakse järjekordne Sherlock, siis selle ma aktsepteerin, sest krimkad on lahedad ja neid võiks alati rohkem olla. Ning, peab tunnistama, 19. sajandi lõpu Venemaa oma viimaste keisririigi aastakümnetega enne revolutsiooni on kahtlemata intrigeeriv kontekst kuhu see tegelane paisata.

Kahjuks, jäi esimene episood lahjaks ning mitte niiväga süžee kondikavalt või kontseptsioonilt, vaid selle liialt lihtsustatuse poolest. Lisades siia ka igasugu detailid, mis õõnestasid igasugu usutavust ja toimuva tõsiseltvõetavust, jäigi potentsiaal minu silmis saavutamata. Samas, ehk suudetakse panuseid tõsta edaspidistes osades, esimene osa on ju ikka tavaliselt pigem uut seriaalimaailma tutvustav. See omakorda aga ei välista loogikavigu ning toimuva võltsi maitset. Mulle meeldis, et sari otsustas jätta märkimisväärse osa Sherlocki ringkonnast ja tegemistest Londonisse ning tutvustas vaatajale pealtnäha põnevaid ja kohati salapäraseid uusi kõrvaltegelasi. Samas, nad olid paljuski klišeed ning läbinähtavad. Hindan väga, et Peterburg oli toimumiskohaks ning püüti keskenduda just selle suursuguse linna mitte niiväga veetlevale peidetud poolele. Samas, no kas tõesti saab olla just orvuks jäänud kerjustüdrukul niivõrd kaunis, puhas ja otsekui L'Oreali tippmeigi järgi tehtu välimus. Kindlasti tõi värkust juba teadatuntud Sherlocki lugude kurjamite hulka täiesti uus pahalane. Samas, Rappija Jack on igas meediumis juba sadakond korda läbi rapitud, et ta ei tekita enam vasikavaimustust. Selliseid poolküpseid või vastakaid aspekte leidus sarja esimeses osas hulgi.

Kokkuvõttes, mulle meeldis, aga samas ei meeldinud ka. Teise osa vaatamise vastu mul millegipärast siiski midagi ei ole.


-----------------------------

Pealkiri: Ütle mull, kes ma olen
Originaalpealkiri: Dime Quién Soy
Programm: TV BEATS
Riik: Hispaania
Kestus: 0h 60 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Ma ei tea raamatust, millel seriaal põhineb, mitte midagi, kuid ma saan objektiivselt vaadatuna vast aru, miks antud lugu populaarne võiks olla. Kuidas klapivad raamat ja ekraniseering jääb aga mulle igavesti selgusetuks, sest kohe kindlasti ei sundinud mind nähtu originaali kätte võtma. Seega, kas seriaali möödapanek või raamatu enda või isegi hoopis minu mõistmatus, kuid mulle jäi täitsa arusaamatuks miks peategelane, Amelia, käitus, otsustas ja väitis nii nagu ta käitus, otsustas ja väitis. Võib-olla pakuks raamatu lisakirjeldused naise mõttemaailma enam konteksti ning aitaks minul, kui tema tegemiste jälgijal, mingit sidet temaga luua ja käitumisist lahti mõtestada. Seriaali näinuna ei ole mul Amelia tulevastest seiklustest sooja ega külma.

Sündmuste ajalooline kontekst, milleks oli II Maailmasõja eelne Hispaania, ning üleüldine arengupotentsiaal on paljulubav, kuid keskkond ei päästa tegelasi, kes on papist väljalõigatud nukud ning kelle motivaatoreid on keeruline mõista. Amelia jättis endast mulje kui tuimast kalast, kes sisemiselt oli väidetavalt mässaja ning õigete asjade eest võitleja. Minule näis ta kui ärahellitatud igavlev koduemme, kes ise ka ei teadnud, miks ta midagi tahab ning tegutses impulssidel. Kõige silmnähtavamalt illustreerib seda tema tundepuhang noore Prantsuse kommunisti vastu, kellega ta pärast kaht nädalat tutvumist oma senise elu ohverdab. See ei ole ju iseenesest ebatavaline ning tuleb ju ette, et ilukirjanduses või seriaalides keegi suure armukire pärast on nõus kõik muu maha jätma. Tavaliselt on see esimene samm suurejooneliste seikluste alguses. Probleem tekkis siinkohal aga sellest, et ma ei tundud nende kahe vahel grammigi keemiat. Mulle jäi mõistmatuks, mis neid üksteise juurde tõmbas. Jah, põhjus võib seisneda puhtalt selles, et üks oli mees ja teine naine ning kumbki pakkus teisele väljapääsu või siis muude varjatud eesmärkide täitmisvõimalust. Usutavate emotsioonide puudumine andis suurele žestile sunnitud ja võltsdraama maigu juures. Ma ei jäänud kumbagi uskuma, kõige vähem aga naist. Ja sellepärast ei hooli ma ka mis edasi saab.

Kokkuvõttes, ma olen kindel, et leidub paljusid, keda süžee ja seriaal kõnetab. Mina kipun tihti jääma kinni mingitesse konkreetsetesse arusaamadesse, et kuidas peab olema ning mis mulle mõjub ja mis mitte. Kahjuks, antud sari, vähemalt esimene osa, vajutas neid nuppe, mis mind eemale panevad pöörama. Tõstes enda kiiksud kõrvale, on objektiivselt öelduna tegu okei looga, mis ma olen kindel, et leiab oma lojaalse publiku.


kolmapäev, 18. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (1) "Higi" ja "Võrku püütud"

Tervitus!

Käesoleval aastal osalen PÖFFil veebikino kaudu ning, kuigi igatsen tagasi päris kinno koos kogu PÖFFi meluga, on kodus voodis vedeledes päris tore järjest filme vaadata. Just siis kui tahan ja just seda filmi mida tahan. Veebikino filmivalik, kuigi palju limiteeritum kui kinodes, pakub igale maitsele meeleolukat pimedate novembriööde meelelahutust. 


Pealkiri: Higi
Originaalpealkiri: Sweat
Programm: Eesti Olümpiakommitee spordifilmide programm, Screen International kriitikute valik
Riik: Poola, Rootsi
Kestus: 1h 46 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab kinno: T 24.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)

Kas see ongi see kadestamisväärt sotsiaalmeedia suunamudija elu, kui lähedaseim suhe on sul enda stalkeriga? Olla ilus, noor, sale, tuntud, saada pidevalt tasuta asju ning tähelepanu sadade tuhandete järgijate poolt kõlab ju hästi, kuid millegipärast oli filmi keskmes olev, Sylvia, üksik ja õnnetu. Teadlased on välja toonud, et need, kes pidevalt sotsiaalmeedias end eksponeerivad, kelle ajajoonelt vastu peegeldav reaalsus tundub ideaalne ja keda kadestatakse, siis tihtipeale kipuvad just nemad oma eludega enim rahulolematud olema ning nende elud tühjad. Need, kes pidevalt tähelepanu otsivad, ei pruugi aga teha seda eneseimetlusest a la "vaadake mind, vaadake mind", vaid see võib olla nende viis leida lähedust, millest võidakse puudust tunda. Just samalaadses olukorras paistis olevat Sylvia.

Ma ei ole suunamudijate teemaga väga kursis, ka ei järgi ma ühtegi selle kategooria all olevat isikut mitte üheski kanalis. Ja kui aus olla, ei oska ma väga neist midagi arvata ning, kui midagi, siis pigem oman nende suhtes võib-olla põhjendamatuid negatiivseid eelarvamusi. Samas, tegi mind antud film härdaks ja puudutas emotsionaalset, sest peategelane oli, vaatamata kõigile, sümpaatne, siiras ja süda-õigel-kohal naine. Ta otsis meeleheitlikult lähedust, muutus inimlikult kadedaks kui emal õnnestus kaasalane leida, kuid omas kaastunnet oma stalkeri vastu (pärast igati arusaadavat hirmu ja selle kulmineerumist väga inetul viisil). Ta paistis hoolivat oma järgijaskonnast, vestles ja kuulas ära võõrast fänni, vaatamata sellele, et olukord oli ebamugavust tekitav. Kõrvutades suunamudijatega, kes otsivad ainult kuulsust ja tasuta nänni, siis Sylvia motiveeris oma järgijaid parema elu suunas, olgu see siis läbi trenni ja vormis keha. Kui ma aga ei oleks teda näinud tema kõige üksikumatel ja haavatavamatel hetkedel kulisside taga ning lihtsalt märkaks teda nt Instagramis, siis olen veendunud, et käiks mulle närvidele ja arvaksin, et tema hooliv ja ehe olemus on vaid pealiskaudne. Sylvia, kelle eri külgi ma filmis nägin, tõesti pani mind endale kaasa elama.

Pragu turvises on siiski sotsiaalmeedia maailmas nagu lahtine haav -- imidž peab olema perfektne ning nõrkusehetked ei ole lubatud, vähemalt kaameral jäädvustatuna mitte. Mis filmis ka küsimärgi alla pandi ning mis mõtteainet tekitas, oli see, et kas perfektsus motiveerib rohkem kui autentsus? Kas see, et Sylvia tunnistas avalikult pisarsilmi, et ta on igatseb endale kaaslast, teeb olematuks tema kõik muud saavutused ja soovi olla eeskuju enda järgijatele? Mõnede sponsorite arvates, nagu filmis näha, siis küll. Julgustava sõnumina jäi kumama, et üks ei välista teist, otse vastupidi. Kui ideaal tunnistab, et peab millegi nimel tõesti vaeva nägema, siis motiveerib see teisi enam. Samas, eks see balanss ole keeruline, sest tänapäeva välimusest kinnisidees maailmas kipub peale jääma ikkagi pealiskaudne -- ilu ja saledus.

Mulle tohutult meeldis kuidas film suutis äärmiselt lihtsate viisidega vaatajani tuua otsekui dokumentalistlikku vaadet armastatud fitness-influenceri tegemistest, mis tema järgijateni pidevate videode, fotode ja ülesastumistega ei jõudnud. Minimalistik, peaaegu olematu muusikaga, pikkade kaadritega, realistilike ja kohati isegi monotoonsete ning erilise iseloomuta võtetega (nt treppidest üles mineku filmimine), loodi kokku efekt nagu oleksingi pidevalt Sylvia kõrval, ees, taga või teda kaugemalt jälgimas -- nagu pesueht stalker. Iseäranis tekitasid seda tunnet kaks intiimsemat stseeni, mis mõjusid ootamatult, kuid irooniliselt üksteist reflekteerisid ning läheduse otsimise arusaamasse vimka sisse viskasid. Kokkuvõttes, kuigi ma ei pea põhjapanevaks eluterveks tõsiasjaks, et nn lähedus võrdub ka jälgijaskond, siis tegelikult mõjus mulle Sylvia lugu kõvasti rohkem kui ma oleks oodanud ning nähtu isegi leidis mu poolehoiu.



-----------------------------------------


Pealkiri: Võrku püütud
Originaalpealkiri: V síti
Programm: Doc@PÖFF
Riik: Slovakkia, Tšehhi
Kestus: 1h 44 min
Minu hinnang: 4.5/5
Veel jõuab kinno: E 23.11 ja K 25.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)

Ma olen traumeeritud. Tean, et internetis tegutsevate pervertide ja pedofiilide levimus ja hulk lapsi, kes nendega vähemal või rohkemal määral kokku puutuvad on raudselt mitu korda kõrgem ja nende ellu viidud kuriteod hullemad kui tavaüldsus üldse aimab. Ajakirjandusse, kohtusse ja veidikegi valguse kätte jõuab neid juhtumeid vähe. Aga, et see niivõrd labidaga näkku ilmselge, ilma takistuseta ja, võib isegi öelda, iseenesestmõistetavalt normaalne on, seda ma naiivsena ei eeldanud. Naiivne ma pärast seda dokumentaali vaadates enam ei ole. Oma viie minuti jooksul kui üks peibutuspart enda ilma igasugu provokatsioonita profiili ühte suhtlusvõrgustikku üles laadisid, jõudis temani oma paarkümmend n-ö vestlussoovi eri vanuses meestelt. Mis edasi hakkas toimuma oli rõve, jälk, vastik, öökimaajav, nilbe, võigas, tülgastav... Pole piisavalt ekstreemseid omadussõnu, mis suudaksid mu emotsioone sellega seoses väljendada.

Dokumentaal algab sellega, et loojad teevad castingu naistele, kes on täisealused, kuid võiksid oma noorusliku välimuse poolest sobida ka esinema 12. aastase lapsena. Trauma esimene peatus algas siit. Nimelt mainisid paarikümnest enamused, et on ise kokku puutunud netiahistajatega ja nad on teemaga sina-peal. Lugu ei läinud helgemaks. Kolm naist valitud, ehitati neile suurde stuudiosse kõrvuti kolm eraldi magamistuba, millede fookuspunktiks oli laual olev aruti. Ümberringi seati üles tehnika ja personal ning "näitlejannad", nüüd riietatud ja stiliseeritud kui teismelised, hakkasid vastu võtma sõbra- ja vestluskutseid. Seda kõike filmiti ja lindistati. Rohke meeskond, kuhu kuulusid ka psühholoogid, juristid, stilistid, jne, toetasid tüdrukuid läbi iga ilge vestluse ja kõne, mis nende arvutite kaudu noorteni jõudis. Paika pandi ka mitmed reeglid, nt pidid tüdrukud iga suhtluse käigus selgesõnaliselt mõista andma, et nad on 12. aastased ja alustama mitte ühtegi vestlus või kõne ise. Tulemus oli šokeerivam kui kunagi võiks veel naiivne mina arvata. Oli tavapärane kui pärast tervitust asuti kohe asja juurde, et "võta särk seljast", "kas sa seda oled teinud?" või sõna otseses mõttes asuti "oma asja juurde". Ja lihtsalt internetivahendusel suhtlemine ei olnud isegi veel kõige hullem osa sellest. Eksperiment eskaleerus ka väljapoole. See kõik oli sõnaseletamatult kohutav. Veel hirmuäratavam oli fakt, et kümne päeva jooksul otsiti "teismelistega" kontakti üle 2000 eri korra.

Tegu on suurepäraselt üleehitatud, esitatud ja loodud dokumentaaliga. Peibutuspartide kontseptsioon ja selle igaküljeline realiseerimine olid eriti märkimisväärsed. Rääkimata teema aina pidevama esiletõstmise hädavajalikkusest. Vaatamata grotesksele sisule, suutis dokumentaal aga esile tuua ka tõsiasja, et maailm ei ole ainult täis inimkiskjaid. Pisarad tõi silma ühel tüdrukul, südame härdaks meeskonnal ja ka minul, kui vaatajal, kui üks vestluskaaslane lihtsalt tõesti tahtis rääkida ja kuulas, kusjuures, elutervet ja toetavat juttu, millel tõesti ei olnud mingisugust räpast tagamõtet. Ei puudunud ka diskreetne ja kogemata-huumor, nt perverdi jopele pissiv koer või jänku, mis aknast alla "kukkus" (jänkuga ei juhtunud midagi!). Selle positiivse noodiga tuleb lõpetada, muidu on oht vajuda taas masendusse, et "mis haiges maailmas me elame!?"

kolmapäev, 29. juuli 2020

Kino: PÖFF 2019 (2) "Paljasjalgne keiser" ja "Euroopa linnulennult"

Tervitus!

PÖFF on juba ammu läbi, kuid tahtmine oli ikka nähtust veel kirjutada. Iseäranis kuna üks nähtud filmidest jõudis just kino Artise ekraanidele!

Pealkiri: Paljasjalgne keiser
Originaalpealkiri: The Barefoot Emperor
Režissöör: Jessica Woodworth, Peter Brosens
Programm: Signatuurid
Riik: Belgia, Holland, Horvaatia, Bulgaaria
Millal nähtud: 23.11.2019
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Legendaarne lause: sellist jama on raske kommenteerida. Üleleierdatud, kuid pidevalt leidub mõni vääriline, kelle jaoks seda fraasi uuesti ja jälle ellu äratada. Antud juhul on selle "au" ära teeninud üks tohuvabaohu hunnik farssi, komöödiat ja poliitdraamat, mis püüab öelda nii paljut ja korraga, kuid lõppkokkuvõttes ei ütle tegelikult midagi asjalikku. Tegu on järjega 2016. aasta filmile "Belgia kuningas", kuid kui midagigi selle pooleteise tunni jooksul selgeks sai, siis oli see tõsiasi, et esimese seeria nägemine ei olnud hädavajalik ning tuleb hoopis rahul olla, et seda ka veel lisaks ei ole näinud.

Kui esimene osa filmist arvasin, et see lendab kõrge kaarega üle minu haarde ja arusaama võimete, siis teises pooles jõudsin järeldusele, et pigem ei suuda ma sellest sotti saada, sest see lendab kaootiliselt ning pidevalt põrutab vastu maad. Ma ei tabanud nähtud mitte selle eriti kõrgtasemelise nutikuse ja sügavuse pärast, vaid sellepärast, et see oli sigrimigri, mida ei olegi võimalik täienisti mõista. Leidus selgemaid hetki, kus suutsin toimuvat kuidagimoodi pusast lahti harutada, et mingeid seoseid või ivasid leida, kuid siis loobiti sisse jälle mõni takjas, mis segapuntra taas arusaamatuks käntsakaks kokku kleepis. Vaatajat pilluti igasugu ajalooga seotud viidete ja vihjetega, küll ajaloolistele isikutele, tähtsatele asukohtadele, markantsetele sündmustele, jne. Selline farss on mõnus siis kui seal leidub vilksamisi selginemisi ja seoseid, mis vaatajat vastustega peibutavad, kuid siinkohal mul ei olnud isegi soovi neid kohata, sest tundsin, et mind tulistati igasugu sügavate kildudega otsekui kuulipildujast. Mulle jäi mulje, et film püüdis olla jube nutikas ja meta ning vaatajale n-ö ära teha. Selline upsakus aga viskas talle endale kaikaid kodarasse, sest mingi hetk ma lihtsalt ei viitsinud sellest aru saada. Ja nauditav kaosega ei olnud siin ka tegemist, vähemalt minu silmis.

Samas, oli iseenesest kihvt ja igati asjakohane kuidas filmis toimuvas leidus intrigeerivate paralleelide tõmbamise võimalust selle kolossaalse korra ja segaduse masinaga mis on tänapäeval Euroopa Liit. Milles ma väga kindel aga ei olnud, kas lugu püüdis pigem laita EUd ja rahvusriike kiita või kiita just EUd ja rahvusriike maha teha. Siinkohal ei suutnud ma oma tõlgenduses seisukohale jõuda, kuid võib-olla see nii mõeldud oligi. Või anti mõista, et kummalgi ei ole täienisti õigus? See konflikt kahe vahel, mis on praegu EUs üpris päevakajaline, oli aga nähtavasti üheks läbivaks teema süžees ja seda mitte ainult metafooride abil vaid konkreetselt. Eriti hästi illustreeris seda seik kus loo keskmes olev sanatoorium valmistub külalisi vastu võtma ning harjutatakse etteastet, kus siis EU riikide nimetabloosid hoidvaid isikuid jooksutatakse tuima ükskõiksusega siia ja sinna -- kas see tähendab, et EU ees on kõik riigid lihtsalt nimi tablool? Selge oli igatahes see, et antud filmis oli EUs palju rahulolematust ning riigid tahavad, et neid ja nende spetsiifilisi vajadusi rohkem tunnistataks või juhtub nagu Saksamaaga enne II Maailmasõda, kus ka oli tugev rahva rahulolematus, mis tulenes eelneva sõja karistus- ja riigile peale pandud ohjamismeetmetest. Või oli filmis läbiv seos konkreetse riigiga vaid vihje, et Saksamaa võtab aina enam EUs võimu? Saksamaa oli eriti tugeva II Maailmasõja fooniga nähtus esindatud, mis oli natuke tüütu. Kas tõesti ei ole Euroopa ajaloos mitte midagi muud, peale natsi Saksamaa, mida ikka ja jälle esile tuua ning kesksesse punkti panna? 

Intrigeeriv tegur linateoses oli ka n-ö uue Euroopa (Nova Europa) loomine, millele otsiti keisrit. Kas see viitas sellele, et EU samamoodi nagu praegu enam edasi toimida ei saa või pigem sellele, et mis praegu on, on isegi okei võrreldes uue plaanitava "keisririigiga"? Ning kas tõasiasi, et peategelase, endise Belgia kuninga, kukutamise juures vihjati EU väidetavale lõhenemisele ja sellega seoses Brexitile? Taolist mõtlemis- ja arutlusainet pakkus antud film aga hulganisti, mis oli kahtlemata selle üks väheseid tõmbenumbreid minu jaoks.

Mulle meeldis, et Belgia suutis ennast pilada, pannes peategelasest kuninga otsekui Belgia riigi rolli, kus viimane (Brüssel eesotsas) on EU jaoks otsekui kuningas, kuid jookseb pigem lihtsalt vooga kaasa ja muudkui "juhib", teadmata täpselt kelle jaoks, miks ning mis eemärgiga. Soe koht, noh. Peategelane, endine Belgia kuningas, oli tuim tükk ja mitte just kergelt vaataja poolehoidu leidev tegelane kellele kaasa elada. Samas, oli ta võrreldes ülejäänud tegelaskonnaga vist üks väheseid, vähemalt pealtnäha, terve mõistusega isikuid. Anti mõista, et vaatamata tuimusele, kuningas tegelikult hoolib. Kas siin vihjatakse, et Belgia tegelikult hoolib ja nad ei ole EUs Brežnev, mis oli juhtumisi kuninga alias sanatooriumis? Igatahes, taas veidike arutlusainet. Lisaks, viitas filmi pealkiri kaudselt muinasjutule "Kuninga uued rõivad", mis jälle aitab nähtu sisu enam lahti mõtestada.

Antud film oli 2019. aasta PÖFFi suurim pettumus ning nähtu nii tüütu, et vaatasin pidevalt kella, sest iga sekund viis mind lähemale selle lõppemisele. Mina ja linateos lihtsalt ei klappinud, kuigi pean tunnistama, et selles leidus huvitavaid mõttelende, metafoore ja teemasid, mis paljud väga aktuaalsed. 

Kas tasub vaatamist?: EI


---------------------------------------

Pealkiri: Euroopa linnulennult

Originaalpealkiri: Europe from Above
Programm: TV Beats
Riik: Suurbritannia
Millal nähtud: 25.11.2019
Minu hinnang: 3/5
pilt imdb.com kodulehelt

Iseenesest on tegu nutika ideega, võimaldamaks näha Euroopat uue nurga alt ning juba külastatud või veel külastamisel olevate sihtkohtade tavasilmale nägematuid külgi jälgida. Looduse, kultuuri, arhitektuuri, ajaloo, vm teemadest miksitud dokumentaalid suudavad mulle harva rahulolematust valmistada, kuid millegipärast natuke mõruda meelega ma kinosaalist seekord lahkusin. Uuest National Geographic sarjast sai näha kahte, mõlemad kuskil 45 minutilist, osa. Esimese keskmes oli Itaalia ja teises oli fookuses Saksamaa. Seanss toimus väikeses Artise saalis ning see oli juba varakult välja müüdud. Rohkem võimalust dokumentaale festivali raames näha ei olnud.


Drooniülesvõtted olid võrratud, ennenägematud vaatenurgad olid hingematvad, linnulennu pildid kaugele alla, kus zoomiti näiteks kingakujult konkreetsele ehitisele, olid äärmiselt lahedad ja aastaaegade muutumine sekundi jooksul samas kohas oli imeline. Tehniliselt ei olegi mul niiväga millegi üle nuriseda. Siiski, tundsin, et minu ootus oli midagi muud kui mis mu ees avanes. Esimese mõttena torkis mu tagumikku tõsiasi, et tegu on Euroopa riikide kõrgelt ja kaugelt tutvustamisega, aga sarja esimese hooaja valikuga tutvudes, leidsin sealt järgmised riigid: Itaalia, Saksamaa, Holland, Hispaania, Suurbritannia ja Poola. Huvitav kuidas viimane sinna gruppi ära eksis, sest ülejäänud on ju puhtalt klassikalised Lääne-Euroopa riigid. Ma siiralt loodan, et tulevad hooajad julgevad tunnistada, et pealkirjas olevasse piirkonda kuuluvad ka Põhja-, Ida- ja Kesk-Euroopa (v.a. siis juba kajastust saav Poola), kus on ka hunnitut loodust, tuhandeid aastaid väärikat ajalugu, koos põneva arhitektuuri, maastiku ning omapäradega.

Järgmise kanana kitkumiseks avaldas end vastuolu dokumentaali pealkirja ja suurema osa sisu vahel. See võib olla muidugi ainult minu silmis tekkinud ebakõlaga, olenevalt kuidas "linnulennult" või siis originaalis "from above" tõlgendada, kuid tegelikkuses sisaldas oma pool nähtavast kahe riigi erinevate piirkondade konkreetsete inimeste tegevusi. Kõike ei ole vaja alati inimfaktoriga seostada, et see asjalik oleks. Ilma meieta on ka piisavalt mida linnulennult nautida ja hinnata. Mind tõesti ei huvitanud Itaalia oliivifarmide tegemised, mõõkkalapüüdja, Saksamaa Wolksvageni tehased, metsaraidurid, jne. Jah, tegu oli vaieldamatult intrigeerivate ametite ja inimtegevustega, kuid ma ootasin Euroopat linnulennult. Vaevalt, et linnud autotehases lendavad või maharaiutud puude vahel. Põnevate lugudena pean aga esile tooma Etna vulkaani tegutsemisel regulaarselt silma peal hoidva teadlase retke, Saksa eraldatud külade postiljoni raudtee teekonda, Carrara marmorikarjääris toimuvat, hommikust jooksu läbi legendaarsete Rooma vaatamisväärsuste ülaltpoolt vaadatuna nagu kaardilt ning Saksamaa gigantset kivisöe kaevandamise territooriumit.

Kolmandana ei saa mainimata jätta kaasvaatajaid kinosaalis. Saalis oli hulgaliselt just vanemaealisi dokumentaalide austajaid, mis on väga teretulnud. Mida ma aga olen liiga tihti kohanud, kui käin vaatamas linastusi, mis kohale peibutavad just vanemat seltskonda, on et nende tähelepanu ei suuda vaadatav iseäranis kauaks tihti hoida. Algab haigutamine ja tuleb uni. Unega aga kaasneb ebasoodsast istumispostisoonist lähtuv norskamine. Väga tihti olen neid kauneid meloodiaid kuulma pidanud külastades Coca-Cola Plaza Met Opera ülekandeid. Käesoleval seansil õnnestus mul saada jackpott. Minu mõlemal poolel paigutuvad härra ja proua jäid magama ning need imelised ninahäälitsused, mida pidin kuulma julgelt oma pool linastust, ei olnud väga ekraanile keskendumist soodustavad. Olen ka, kahjuks, selline veidrik, keda igast kõrvalhäälitused väga häirivad kui püüan midagi muud kuulata, vaadata ja nautida. Praegu naeran selle üle, kuid saalis olles tõesti segas.

Kurvastusega pean tõdema, et ootused olid laes või siis linnulennu kõrgusel, kuid nähtu eelpoolmainitu ja ka täienisti seletamatutel teistel põhjusel, valmistas tsipake pettumuse. Jah, idee oli geniaalne ja tehniline teostus kiiduväärt, kuid teised elemendid ei suutnud neile kahele minu silmis samatasemelist tuge pakkuda. Siiski, kel võimalust, siis on dokumentaalil kindlasti palju, mida vaatajale pakkuda.

Kas tasub vaatamist?: JAH