Teater (online): "Kodumaa karjed" ja "CATS"

Tervitus!

Ja taaskord online etendustest.

Pealkiri: Kodumaa karjed
Teater: NO99
Salvestatud: 18.08.2015
Link: https://jupiter.err.ee/1608170653/kodumaa-karjed
Minu hinnang: 3.5/5

Minu jaoks oli NO99 looming alati liialt kaootiline ja aktiivselt etteantud raame kompiv, et ma suudaks seda nautida nagu minu silmis tuleb teatrist rõõmu tunda. Kunst spetsiifiliste seisukohtade pärast, mitte niiväga meelelahutuse nimel. Õige või vale arusaama (?), vähemalt selline mulje mulle kumama jäi. Korra elus külastasin nende teatrimaja, kui see veel eksisteeris, ning ma ei tunne, et ma millestki endale passivast väga ilma oleks jäänud. Seega, ma ei teagi, miks võtsin ette antud etenduse. Ju siis oli teatrinälg suur, aga asutused ise veel suletud. Välja tuli see, et ma olin täitsa võimeline nähtud nautima, vaatamata mu eelhoiakule. Siiski, ei pannud tükk mind taga igatsema veel võimalusi NO99 näidendeid kaeda. Mingid asjad ei käi lihtsalt kokku -- nt mina ja üli uuenduslik teater -- ja käesolev etteaste läks mulle peale paljuski tänu sellele, et mul ei olnud varasemast üledoosi selle teatri teiste väljalasete nägemisest tulenevalt. Andke mulle ikka pigem klassikat -- ühe etenduse keskpunkt peab asuma seal, ümberringne on teretulnud end igatpidi ümber vormima.

Etenduse kontseptsioon oli päris intrigeeriv ja köitev. Üks mees esindab tervet Eesti rahvast ning erinevaid hääli, mida indiviidid sealt massist on viimaste aastakümnete jooksul eriti eredalt välja hüüdnud. Mõnikord on hääl konkreetse isikuga seotud, mõnikord väljendab laiema kogukonna mentaliteeti ja emotsioone. Laval seisab üksik mees, kes lihtsalt räägib. Teemade ampluaa oli lai, kuigi pinnale jäi poliitika, sport ning venelased versus eestlased. Mainitud sai Eurovisiooni võit, Õnne 13, Herman Simm, geibaarid (miks ei ole ühtegi Pärnus?!), Estonia uppumine, pronksiöö, ostan-müün kuulutused, sundüürnikud, laulupidu, majoneesi Kundla, popmuusika, Bonnie Tyleri kontsert, Sõõrumaa, enesetapud, õllejoomise lembus, pankade põhja käimine, noorte väljavool riigist ja mida kõik veel. Põnev oli tõdeda, et mida pidas autor enda vaatevinklist lähtudes nendeks seikadeks, mis Eestis toimuvat just tabavalt ja asjakohaselt kokku võtavad. Poliitika on kuidagi loomulik teema, sest see annab fooni riigi toimimisele makro tasandist mikro tasandile. Välja toodi Ansipi seemnete söömine ja fooliummütsid ning "Sellises kriisis ma elada tahaksingi!", Ojuland versus vaesus, Edgari pildi tulistamine, Jürgen Ligi "Ära kaaguta!" ning, muidugi, Lennart Meri. Professionaalne sport on aga midagi, mis minu silmis on alati natuke ülehinnatud. Eriti arvestades, mis enamuste meie kangelastega on tänaseks juhtunud ja mis välja tulnud. Kas tõesti on kõikide murede ja rõõmude kõrval just see valdkond, mis kõnetab ja kaasab nii suurel mahul Eestimaad ja selle elanikke? Ju siis, sest märkimisväärset tähelepanu läks Värnikule, Šmigunile, Veerpalule, Salumäele ning spordikommentaatorite väljaütlemiste järgi matkimisele (mis olid üpris muhedad, iseenesest).

Kindlasti suutis etteaste minu tähelepanu naelutada, sest püüdsin pingsalt kaasa mõelda ja arvata ära, et mis teemast räägitakse, keda tehakse järgi või kas ma tean öeldud tsitaati või fraasi või, lausa, laulu. Ka tuletati mulle meelde mitmeid lõbusaid juhtumisi, mis juba ammu meelest läinud. Kui Best B4 pala "Ma armastan luuserit" sai ette loetud, siis olin alguses segaduses, et, huvitav, mis luuletusega on tegu. Nii tuttav. Vot, kuidas on võimalik mõtted sassi ajada kui midagi teadatuntut esitada teistsuguse pakendiga. Minu nooruspõlves oli see eriti kuum hittlaul. Ma arvan, et päris paljudele viidetele ma üldsegi pihta ei saanud, kuid selline nuputamismäng koos mälu turgutamisega oli hea lisategevus tükki vaadates ja näitleja meisterlikkust jälgides. Minu lemmik seik oli aga riburada pidi välja hõikamine, et kes ja mis kõik Tallinnasse või Eestisse tuleb, küll Michael Jackson, Madonna, Paris Hilton, noroviirus ja H&M. Ja lahkub, nt Marilyn Jurman, kapital, Obama, Fazer ja kümneid tuhandeid eestlasi. Kenasti stereotüüpselt passiv oli tüki algus ja lõpp. Avapauguks oli mitmekordselt korrutatud mantra, et kui raske Eestis küll on olla. Lõppes aga tõdemusega, et Eesti on ilus. Lihtne, aga efektiine, kompaktne ning mõtlema panev.

Jaak Prints oli, loomulikult, suurepärane neid sadu erinevaid isiksusi ning teemasid ühte isiksusse imedes ja välja paisates. Oli näha, et see nõudis temalt tohutut energiat ning pingutust. Mees oli üks hetk peaaegu ligumärg. Vast ei aidanud ka intensiivne rambivalgus näos. Tulemus oli aga seda väärt. Kuigi mulle jäid mõned teemad ja põhijooned arusaamatuks -- ma ei oleks nende kaasamisega sel tasandil nõustunud -- ning puudu jäi rohkelt võimalikku alternatiivset asjakohast materjali, oli tegu siiski autori nägemusega, et mis oli ja on tähtis, mis vormib ja vormis Eestit ja selle elanikke ning, mis on väärt hoida meie mälusoppides sügaval. Huvitav algatus oleks, et iga inimene looks enda versiooni kodumaa karjetest. Nii palju kui on inimesi oleks vast erinevaid kombinatsioone ja nägemusi. Ma ei olnud küll päri antud tüki iga valikuga, kuid vähemalt oli tasakaal paigas tõsise ja humoorika, kurva ja rõõmsa, ilusa ja inetu vahel. Alati hindan kõrgelt seda, kui ei hakata üleliia pilama, mõnitama või alandama riiki ja selle rahvast. Sellist suhtumist on kuidagi eriti intensiivselt viimasel ajal mulle silma jäänud. Eriti kunstis. Vajalik on balanss. Mitte ükski asi ei ole üdini hea või üdini halb. Kokkuvõttes oli nähtu tihke, sisukas ning suurepärane ajalootund. Mitte täienisti objektiivne, kuid mitte ülemäära subjektiivne.

-------------------------------------------

Pealkiri: CATS
Salvestatud: 1998
Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon
Minu hinnang: 3/5

Mis asi see veel selline oli? Oeh, Andrew Lloyd Webber ja mina ei kapi kohe üldse, kohe absoluutselt mitte. Objektiivselt suudan võib-olla aduda, et miks tema loomingut niivõrd ohtralt imetletakse, kuid subjektiivselt ei sobi see grammigi minu maitsele. Ehk siis, on tegu järgmise muusikaliga tema sulest, mis mind enda kukalt kratsima pani ja silmi pööritama. Kuna antud etendus on üks väheseid, mida ma veel näinud ei olnud, siis ei kergitanud ma väga ka ootusi. Kuid sellist palagani ma ei osanud ette näha. Mis oli siis tegelikult selle sisu? Terve etendus koosneb sellest, et tutvustatakse erinevaid kasse, lauldakse, tantsitakse ja lõpuks läheb üks neist taevasse. Ja oligi kõik. See oli nagu reklaametendus kasside varjupaiga kasside kohta kiisuvõtust huvitatutele. Äkki soovite laiska kassi? Äkki soovite prisket kassi? Äkki soovite ulakat kassi? Aga äkki lausa võlukassi? Oot oot -- äkki just seda see metafooride keeles tegelikult oligi?! Kasside turundusaktsioon! Ja see, kes lõpus n-ö lahkus, saigi oma päris koju?

Kui aus olla, siis oli nähtu omamoodi paeluv ja tähelepanu haarav. Aga seda just visuaalsest küljest. Ülimalt eksentrilise, ekshibitsionismliku, värvikireva, lärmaka ja provokatiivse modernse tantsuetendusena, mis kombineeritud lauludega, on ta kahtlemata üks ainulaadsemaid, mis niivõrd laia levikuga tavapubliku hulgas on tuntud. Oma osa on kindlasti ka 80ndatel, mil ta esietendus. Arvestades selle kümnendi õhkkonda ning imidžit, on muusikal justkui oma ajastut peegeldav lapseke alates silmapaistvatest kostüümidest, lõpetades kummalise kontseptsiooniga. Koos pisikese jäägiga 70ndate diskosärast. Oma erksuse, veidruse, koloriidsuse ja üle võlli mentaliteediga sobib ta sinna nagu rusikas silmaauku. Võib-olla oleks ma etendust kõrgemalt hinnanud, kui oleksin seda väljatulemise ajal kaenud (kuigi ma polnud siis veel sündinudki)? Siiski, minu jaoks on tulemus liialt sigrimigri ja lihtsakoeline, kaks vastandit koos. Kassid, keda tutvustati, olid tegelikult päris ägedad ning, vastavalt nurriku eripärale, olid nende etteasted meeleolukad ja hoogsad. Või siis kurblikud ning melanhoolsed. Viimaste hulka kuulus nt ätist teatrikass ning kunagine populaarne glamuuritarist kiisu, kes nüüd oli ebasoosingusse langenud pärast parimate aastate möödumist. Maailmakuulsat "Memory" laulu esitab ka just see vanasid häid aegu taga igatsev kassidaam. Siinkohal peab mainima, et see pala on tõesti kaunis ja võimas. Ning tegi mind lausa härdaks. Ülejäänud lood, aga mitte nii väga. Energilisemad etteasted tegid raudtee kass, üleannetute kasside duo, võlukass ning isegi sõda koertega toodi publikuni. Lisaks, sai oma osa salapärane kriminaalset eluviisi viljelev kõuts, kelle roll jäi natuke poolküpseks ja eesmärgid segaseks.

Mis mulle aga üllataval kombel väga peale läks olid pilguheited, õpetussõnad ja tähelepanekud reaalsete kasside hingeellu. Rum Tum Tuggeri laul tõi esile hulgalt selliseid tüüpilisi käitumismustreid või kiikse, nt annad seda, tahan teist, koguaeg olen valel pool ust, jne. Täitsa kümnesse! Ja, nagu laulust välja tuli, ei ole alati seal mingeid põhjuseid taga, lihtsalt kiisu otsustab nii, ja nii ongi. Viimases grupi etteastes loeti publikule sõnad peale, et kuidas tuleb kassidega suhelda, kuidas neid tuleb austada ning milliseid meelehäid nad on ära teeninud. Nt ära kõneta kassi enne, kui kass sind kõnetab, kaaviar on väikseks eineks väga hea valik, ja palju muud. Nagu legendaarne fraas Chalice'i laulust ütleb: "Ori anna krõbinaid, muidu lasen sussid täis". Sellised muhedad ja koomilised lisad ülbetelt neljajalgsetelt, kes arvavad, et on maailma nabad, oli tõesti vahvad. Lõppkokkuvõttes, aga, ei sattunud ma etendusest vaimustusse. Seal leidus kihvte aspekte ja, kahtlemata, oli produktsioon tipp-klass, kuid lugu ise jäi natuke lahjaks, süžee oli suhteliselt olematu ning visuaalsele poolele lootma jääda minu puhul ei ole piisav.

Intervjuu: Visuaalteatri festival TREFF 2015!

Tere!

Kuna teatrifestival TREFF on varsti siin, sest kaugelgi see juuni algus on, siis võtsin ühendust korraldaja, NUKU teatriga, et rääkida TREFFist.

Sume kevadõhtu viis mind ühte vanalinna kohvikusse, kus kohtusin Hannelega, kes on NUKU kommunikatsioonijuht. Vestlesime pikalt ja põhjalikult TREFFist ja natuke ka NUKUs toimuvast. Suur tänu, Hannele, et sa aega leidsid!

Intervjueeritav: Hannele Känd
Üritus: TREFF
Toimumisaeg: 4 - 7 juuni 2015
Asukoht: Tallinn
Korraldaja: NUKU teater
Küsitles ja kirja pani: Inga

Alustaks kõige tähtsama küsimusega. Mis on  TREFF?

TREFF on teatrifestival, kus etenduvad kümned visuaalteatrilavastused. Trupid tulevad üle maailma ja neid ühendab märksõna või žanr visuaalteater. Visuaalteater on lai mõiste, see tähendab, et etenduse peamine loo jutustamise vahend on visuaalne pilt, mitte sõna. Lugu räägitakse piltide, visuaalide kaudu ja sõnal ei ole tihti nii olulist rolli, nagu klassikalises draamalavastuses. TREFFil tehase alikuid selliselt, et eelistatakse lavastusi, kus on vähe teksti või üldse mitte. Meie festivali kunstiline juht Vahur Keller ütleb alati, et inimesed ise mõtlevad ennekõike piltides ja alles siis sõnastavad pildi sõnadesse ümber. TREFF on visuaalteatrite festival, mis toimub juba üheksandat korda ja toob meile siia truppe 14 riigist ja kokku on 23 lavastust, nii suurtele kui väikestele.

NUKU kommunikatsioonijuht Hannele Känd

Kust TREEF üldse alguse sai?

Esimene ametlik TREFF festival toimus aastal 2007. Aasta enne seda oli esimene katsetus, kus mõned trupid tulid Tallinnasse külla. Festival saigi alguse tolleaegse nukuteatri juhatuse mõttest ja vajadusest tutvustada nukuteatrikunsti laiemalt.

Trefil näeb erinevaid visuaalteatrižanre: nukuteatrit, varjuteatrit, füüsilist teatrit ja tantsu, kaasaegset tsirkust. 

Kui pikka aega võtab TREFFi korraldamine? Sellise ürituse korraldamine on pikk ja aeganõudev töö. Kui nüüd võtta konkreetselt TREFF 2015 korraldamine, siis millal te algust tegite?

Festivali korraldame me aastaringselt. Praegu keskendume loomulikult algavale festivalile, aga esinejate osas on mõtteid juba järgmiseks ja ülejärgmiseks aastaks. Kunstiline juht Vahur käib mitmetel visuaalteatrifestivalidel ja valib sealt välja need lavastused, mis meie programmi sobivad. Muidugi, on meil väike paus, kui festival saab läbi, aga siis hakkab jälle pihta. Meil on korraldusjuhina tööl inimene, kes on festivali juures töötanud pea viis aastat, nii et üldises asjaajamises on tugev põhi all. Festivali organiseerimise juures on aastaringselt aktiivsed paar-kolm inimest, aga kui festival läheneb, siis liitub loomulikult rohkem inimesi alates tehnikutest ja lõpetades vabatahtlikega. Lõpuks oleme me kõik sellega hõivatud, aga aastaringselt tegutseb sellega tõesti paar-kolm inimest.

Kust vabatahtlikud tulevad?

Suurem osa vabatahtlikke on meie enda teatrist. Inimesed, kes ise festivalil etendusi ei anna, on trupisaatjad või näiteks saalimänedžerid. Sel aastal on meil ka tore seltskond vabatahtlikke väljaspoolt maja. TREFFi suurus on vahepeal palju muutunud, meil oli siin vahepeal selline periood, kus ka tänavatel oli väga palju tegevust, tänavateatri festival. Seesugune festival nõudis ka palju rohkem vabatahtlikke, kui praegu. Tänavateatrit pole hetkel aga rahaliselt võimalik teostada, aga see-eest on kvaliteetne sisesaalide programm!

Sa nimetasid rahastamist. Ma ei eelda, et rahastamine on kõige suurem väljakutse, aga mis on TREFFi korraldamisel kõige suurem väljakutse?

Neid on päris mitu. Üks on see, et kuidas hoida programmi tasakaalus, et oleks sarnases mahus lasteprogramm ja täiskasvanute programm ja et oleks erilised festivalikülalised ka. Et ei oleks korduvalt sarnaseid lavastusi. Üks on siis programmi tasakaalustamine ja teine on, et kuidas need inimesed siia tuua, ka logistiliselt. Kogu tehniline ettevalmistus - logistika ja lavade ülesseadmise plaan ning teostamine on keeruline. Igal lavastusel on juba oma tehniline set-up, mis tuleb üles ehitada ning õigeks seada. Ka on oluline arvestada, kuivõrd otstarbekas on tuua kohale suuri truppe versus väikesed trupid. Mõnikord saab ühe suure trupi asemel mitu väiksemat seltskonda kutsuda. Nii et programmi tasakaal, logistika ja mingil määral ka rahastamine on need kõige suuremad väljakutsed.

Kust TREFFi rahastamine tuleb?

Meid toetavad Kultuurkapital, kultuuriministeerium, Hispaania, Iisraeli, Gruusia saatkonnad ja Prantsuse Instituut.

Kui ma programmi vaatasin, siis seal oli lavastusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Mis mulle silma hakkas oli see, et väga palju erinevaid tükke on programmis. Üks asi oli pea kõikidele tükkidele omane, nad on suhteliselt lühikesed, enamjaolt ühetunnised. Sa nimetasid enne programmi tasakaalustamist kui ühte väljakutset, siis programmis on väga palju tantsulisi etendusi. 

Jah, tants või füüsiline liikumine on üks visuaalteatri osa. Eks kehakeel olegi üks väga kõnekas keel, vahest rohkemgi kui verbaalne keel.

Protsess. Maribori Nukuteater.

Ma olen omad valikud juba teinud ja päris mitmele tükile piletid ära ostnud. Kas on midagi, mida sa kindlasti soovitaksid täiskasvanutele, mida vaatama minna?

Soovitan Sloveenia lavastust „Protsess“, mis etendub Patarei vanglas. Mitmed meie maja inimesed, kes seda näinud on, soovitavad seda väga. Etenduse ajal on võimalik publikult ka ringi liikuda, st etendus ei toimu ühes ruumis. Selle on lavastanud Matija Solce, kes on Trefil käinud juba mitu korda. Ta on väga mitmekülgne inimene, artist, muusik. Temalt on tegelikult lausa kaks lavastust, üks siis „Protsess“ ja teine päris väikestele lastele nimega „Turlututu“.

Topeltpilt. WHS ja Sungsoo Ahn Pick-Up Group

Kindlasti soovitan vaatama tulla meie peaesinejat, lavastust „Topeltpilt“. Selle tüki lavastaja on soomlane Wille Valo, kelle lavastus „Lahkumine“ etendus oktoobris KUMUs. „Topeltpildis“ teeb ta koostööd Lõuna-Korea koreograafi Sungsoo-Ahn’iga.  See on lavastus, kus segunevad erinevad tantsuliigid, kaasaegne tsirkus, nukuteater. Etendus toimub Vene teatri suurel laval ja olen kuulnud, et see pidavat mõjuma nii, et pärast etendust on külmavärinad.

Kui nüüd lasteetendustest rääkida, siis ka seal oli väga erinevaid tüüpi tükke ja väga erinevatele vanustele. Mida sa soovitaksid lasteetendustest vaatama minna?

Kindlasti „Extravaganza“ Georgiast, see tundub väga vahva ja põnev. Mängitakse ainult sõrmedega ja lavastuses on kabareelikke stseene, palju tantsimist ja muusikaga koos liikumist. 

Extravaganza. Fingers Theatre. Gruusia.

Ise ma tahaksin väga vaatama minna ka Klõpsu, mis etendub karavankinos, või õigemini karavanautos, mis pargib Gustav Adolfi kooli hoovis. Etendusele mahub viisteist inimest ja lavastus kõneleb tummfilmiajaloost. Nad on Prantsusmaalt pärit ja nad tulevadki siia nii, et sõidavad autoga läbi Euroopa kohale. Etendusi toimub neli korda päevas. Kui ma lavastuse tutvustusvideot nägin, siis mulle väga meeldis. Oli selline prantsuspärane ja meenutas õige pisut Amelie filmi.

Tutu. Lichtbende, Holland

Üks ägedamaid lavastusi on kindlasti ka Tutu, mis on varjuteater, mida on Eestis väga harva näha. Me oleme ikka harjunud nägema musta varju, aga „Tutus“ on vari värviline! Ma arvan, et sõna vaatemäng sobib sellele lavastusele kõige paremini. 

Küsiksin ühe küsimuse veel korraldusliku poole pealt. Etendused toimuvad väga erinevates paikades Tallinnas. Kuidas saalide otsimisega lood on olnud, sest palju etendused on ju mõeldud väikestele lavadele ja väikesemahulisele publikule?

Ega neid suuri saale palju pole, siis on valik piiratud. On meie teater, Vene Kultuurikeskus, Nordea ka, aga Nordea on liiga kallis, sellele hammas peale ei hakka, et seda festivalil kasutada. 

Arvestama peab ka sellega, et nuku- ja visuaalteater üldse nõuavad spetsiifilist lava. Peab arvestama, et vaataja ei näeks sirmi taha, muidu kaob see teatri võlumaailm.

Meil on head koostööpartnerid, kelleta me festivali üksi ei tee. Nimelt lihtsalt nelja päeva pikkune festival paarile lavale ära ei mahu. Mängime Kanuti gildi saalis, Vene teatris, Vabal Laval, meie enda NUKU teatri saalides. Lisandunud on ka NO99 ja VAT teatrite saalid.

Rääkides Eesti teatritest. Ma vaatasin, et programmis on suhteliselt vähe meie enda teatrite lavastusi. Millest see tuleb?

Tegelikult on Eesti teatreid päris mitu, kuus teatrit osalevad: NO99 Teater etendusega: „Tüdruk, kes otsis oma vendi“, vabatrupp etendusega „Üle vee“, VAT Teater etendusega „Faust,“ NUKU teater kolme lavastusega, Vene Teater  etendusega „Kas ma tohiks olla Mozart?“ ja Von Krahli Teater. Krahl küll etendusi ei anna, näidatakse oma filmikassette. Krahlis toimuvad ka festivali klubid, kuhu õhtul aega veetma tulla. Nii et etendustega on programmis viis Eesti teatrit.

Üle vee. Vabatrupp.

NUKU ise näitab sel korral kolme sel hooajal esietendunud lavastust. Loodame, et teistele festivalide korraldajatele, kes külla tulevad, jääb mõni Eesti lavastus silma ja neid kutsutakse omakorda esinema. 

Eesti visuaalteatri maailm on ebaühtlane ja ei ole jätkusuutlik. Visuaalteatrit tehakse küll, aga meil on sõnateatri traditsioon niivõrd tugev, et enamus teatrid on sõnateatrile truuks jäänud. Viimasel ajal on küll hakatud kasutama erinevaid viise ja vahendeid, mis on visuaalteatrile sarnased, aga läbivaks on ikkagi sõnaline osa. NUKUs ajame jõudsalt visuaal- ja nukuteatri rida.

Visuaalteater annab hea võimaluse rääkida mingit lugu teistsuguse nurga alt. Ehk saab mõni festivalil olev eesti lavastus ka tuult tiibadesse ja saab osaleda kusagil välismaa festivalil.

Aitäh, need olid minu küsimused TREFFi kohta. Küll aga tahaksin sinuga rääkida natuke NUKU teatrist ja tegevustest mõni sõna. Kas NUKU osaleb ise ka mingi lavastusega kusagil välisfestivalil?

Võlupood. NUKU teater.

Augustis läheme me Sloveeniasse, Maribori festivalile lavastusega „Võlupood“. See esietendus meil detsembris, mängime nüüd korra Trefil ja siis juba uuesti 2015. aasta jõulude eel. Sandra Lange, kes on selle lavastuse kunstnik ja  lavastaja, lõi ägeda kaasaegse nukuteatrilavastuse, mis on mõeldud kõigile alates 5. eluaastast. Lisaks silikoonist valmistatud nukkudele äratatakse etenduses ellu ka näiteks kohvitassid ja – kann!

Aprillis käisime me Türgis lavastusega „Canterville'i lossi vaim“, mis samuti festivali programmis. Lavastuse tekst tõlgiti türgi keelde, nii et see oli arusaadav külastajatele.

Nii et paaril korral aastas saame välisfestivalidel käia küll.

Peale TREFFi paneb teie maja uksed kinni ja kolib ajutiselt mujale?

Jah, anname järgmisel hooajal etendusi Pelgulinnas, Auna tänaval. 7. juunil, mis on festivali viimane päev, on meie teatrimajas erisündmused, millega jätame selle majaga sellisel kujul hüvasti. Õhtul on suur pidu – festivali lõpetamine, sisehooaja lõpetamine, ehitusperioodi alguse pidu. Tagasi Laiale tänavale tuleme 2016. aasta suve hakul. 

Suured tänud intervjuu ja vestluse eest!


Lõpetuseks tahaks öelda, et TREFFi piletid on saadaval NUKU teatri kassas ja Piletilevi müügipunktides.

Harrastuskriitikud ootavad üritust väga ja piletid on meil ka juba olemas! Meie jaoks saab see olema tihe teatrikülastuse- ja töötegemise aeg! :)

Ilusaid teatrielamusi!

Etendus: "NO46 Savisaar"

Tervitus!

Taas hilinemisega, kuid ma ei saa seda ka kirjutamata jätta.

Pealkiri: Savisaar

Teater: NO99

Kestus: 3h 00 min

Lavastaja: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo

Osades: Marika Vaarik (nimiosas), Rea Lest, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Ragnar Uustal, Jarmo Reha, külalistena Liina Vahtrik (Von Krahli Teater) ja Raivo E. Tamm ning Noorte Segakoor Vox Populi

Esietendus: 06.02.2015

Millal nähtud: 27.02.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt no99.ee kodulehelt

Eesti poliitika on kui antiiktragöödia, antiiktragöödia on kui Eesti poliitika. Kas üks võrdub teisega, seda peab igaüks ise otsustama, kuid kuidagi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et mõlemaid ühendab vähemalt teoreetiliselt päris palju puutepunkte või siis õhkkond, mulje ja teistes esiletoodavad reaktsioonid on tihtipeale neil ühed ja needsamad. Siinkohal pean ma ka etenduse kiituseks mainima, et ehitades lavastus antud paralleelile toetudes ja seda üldse märgates ning niivõrd edukalt poliitika tragöödia konteksti panna, oli esmapilgul tagantjärgi nii ilmselge, kuid siiski täiesti avastamata maa. Ühesõnaga, taust ja tegevuspaik olid mulle väga meeltmööda.

Poliitika pluss tragöödia, võrdub intrigeeriv, haarav ja paljulubav, kuid samas ei ole see mitte niivõrd raskelt usutav kombinatsioon. Kui siia nüüd lisada ka kolmas komponent ehk siis muusikal, siis esmalt pani see mind kulmu kergitama mõttega, et kuidas see kompott küll toimima peaks ning kokku võib ju segada igast koostisosasid, kuid maitse võib osutuda jälgiks. Kuigi etenduse ajal oli hetki, kus selline trio mõjus kentsakalt, toimisid nad ühiselt aga kui peekon koos banaaniga. Kõlab eemaletõukavalt, kuid tegelikkuses on eriti maitsev. Lisaks andisid laulunumbrid etendusele originaalsust, värskust, kergust ja ei lasknud vaataja silme ees lahti rulluval tragöödial liiga traagiline näida.

Veidi ka muusikast ning paladest mis silma, kõrva ja meelde jäid. "Ma olen mees" ning "Mina tõin vabaduse" rõhusid Edgari eneseimetlejast ja enesetähtsustajast mina ja maailm loomust sellise lõbusa huumoritooniga. Kadri allaandmise nukker soolo oli üks tahtmatult koomilisi esitus, kus suurel ekraanil oli üldplaanis hakkamist täis neiu, kelle ambitsioonid suruti maha ning kellel ei tule isegi iseenesest pisaraid vaid ta peab oma prillidele sülitama, et "pisarad" voolaksid. Jüri ja Kaja duett oli aga üks positiivsemaid hetki ning kogu ümbritsevat poliittragöödiat igati ignoreeriv väike lembetants, mis kui oaas keset kõrbe, lennutas paariks minutiks mõtted ja õhkkonna romantika lainele. Eriti meeldis mulle Jüri lauldud rida, kuidas ta Kaja juurde "sõitis bussiga, täitsa tasuta." Suure aplausi on ära teeninud ka koor, kes mõjus võimsa, ühtse, tugeva ja meloodilise massina, mida võimendas veel ühtne välimus (blond pikakiharaline parukas ja punane ürp) ning, kes olid Edgari neitsite koor, kuigi reaalselt sai korduvalt mainitud, et ei olnud seal keegi enam ammu neitsi (siinkohal rohkem poliitilises mõttes). Kummardus ka Vaiko Eplikule kui ühele heliloojatest ja laulusõnade autorile! Muusikalises pooles väikse vingumisena tooks ka välja, et palad ei jaotunud ühtlaselt kogu etenduse peale, vaid oli pikki perioode, kus ei lauldud üldse ja siis jälle vastupidi.

Kahtlemata oli aspekt, mida ma kõige rohkem ootasin näha, see kuidas on ühildatud ja loose sutsatud igast poliitskandaalid, päevakajalised teemad, erakonna iseärasused jne. Ma ei pidanud pettuma, sest kuigi mitte nii suurel hulgal kui oleksin lootnud, said ära mainitud või stseenidesse lisatud nii vihmavarjutüdrukud, kilekotid rahaga, poliitbroilerid jne, kõik nad olid esitletud läbi terava, vaimuka ning sundimatuse hõnguga huumoriprisma. Torked ja täkkeid tänapäeva poliitika tralli pihta jälgisin muigega näol. Põhifookus oli etenduses Edgari erakonnal, kuid üürikese cameo said tehtud ka oravapoisid ning see vahepala oli kahtlemata entusiastiline ja lõbus vitamiinisüst.

Power corrupts ehk võim korrumpeerib on igati tõene kui antud etendusest lähtuda. Kõik soovivad saada võimu või siis meepoti äärele ning kui osad langevad tugevamate jalgealuseks ja kummardajateks, siis teised suudavad kaugemale jõuda. Edgar on võimu tipul olnud juba üüratu aeg ning mitte miski ei paista tema positsiooni kõigutavat ning samuti ei ole tal kavatsustki troon üle anda. Ka Kadrile vastab ta alati ülevõtmise küsimuse peale vaid "hiljem," "natukese aja pärast," "varsti," "kohe kohe." Reaalsuses ei suuda Edgar lihtsalt teisiti eksisteerida ning võim on osa tema isikust, ta on võimust joobunud ja peab seda enda privileegiks ja ainult enda. Marika Vaarik sai suurepäraselt hakkama peategelase enesekeskse, lootusetult hukas, kurnatud, enda nõrkuste ohvriks langenud, kuid siiski ootamatult sümpaatse tegelaskuju esitamisega. Ta oli suursugune, haavatav ning võimas üheaegselt ning kandis enda õlgadel kogu etendust. Vaatamata sellele, et viimane oli peategelane, ei olnud etenduses siiski ühtegi positiivset kangelast, kõiki ajendas võim ja ahnus, parem koht troonil või siis võimalikult lähedal troonil istujale. Keeruline oli kellelegi pöidlaid hoida, kuid vaatamata sellele oli otsekui antikangelane Edgar igati asjalik etenduse keskpunkt ja tõmbenumber.

Edgar Edgariks, kuid minu jaoks oli õhtu täht aga hoopis Kadri. Tema agarus, entusiasm, pealehakkamine, julgus ja samas selline äärmiselt tütarlapselik käitumine ja maneerid ning veidi naiivne suhtumine võimu ning selle ülevõtmisele Edgarilt, tekitasid minus sellist reaktsiooni, mida tavaliselt suudab välja tuua mõni armas ja ringi kargav energiast pakatav kutsu. Kadri oli aga kindlalt kõige traagilisem tegelane kogu etenduses. Mulle ka väga meeldis kuidas Vilja oli loodud selliseks sensuaalseks ja veidi salakavalaks kohati mentoriks ja agitaatoriks Kadrile. Ma ei saa üle ega ümber tema geniaalsest ütlusest: "Mina sain vähemalt nime."

Lavakujundus oli suhteliselt lihtne, kuid ei puudunud sealt ka märkimisväärsed ja nutikad lahendused. Näiteks väga meeldus mulle kuidas lavale tekkis ülilihtsalt puude salu ning paari stseeni aset leidmine publikus. Viimasega sai nalja, sest nägin enne etendust saali keskel oma kohtadele minevat kahte naist, kes olid väga glamuurselt riietatud ning üleslöödud. Nad nägid loomulikult väga kenad välja, kuid minu peast käis läbi mõtet, et kas seda ei ole mitte liialt pakutud antud kontekstis. Minu üllatuseks oli aga tegu Vilja ja Kadriga, kellede väike vestlus koos Vilja ergutuskõnega Kadrile erakonna ülevõtmisega seoses, toimus publikus. Mis mind aga ääretult morjendas oli etenduse lõpus laest lava kohale lastud suur etenduse logo (see ümmarguste silmade ja kolmnurksete hammastega), mis helkis, vilkus ja valgust projekteeris ja seda nii hullusti, et ma ei saanud silmigi avada käsi eest võtmata, rääkimata siis laval toimunu jälgimist. Mind väga häiris see ere, vilkuv ja intensiivne valgus, see oli suhteliselt ebameeldiv.

Sisust: Edgar on impeeriumi kõrval asetseva väikeriigi kuningas ning taaskord on käes valimisöö, kus rahvas valib endale kuningat. Edgar on võimul olnud juba igaviku ning seekord varjab kogu üritust ennustus fuuria poolt: kui Edgar võidab siis ta peab eluga hüvasti jätma, kui ta aga võimust ja valitsemisest lahti ütleb, siis on tal veel pikk elu elada. Mida otsustab Edgar? Mida otsustab rahvas? Mida loodavad ja kuidas käituvad Edgari käsilased, alluvad ja nõunikud? Tragöödiale omaselt tänu valearusaamadele, enesekesksetele ambitsioonidele, võimust kümne küünega kinnihoidmisele, lihtsalt asjade kokkulangemise pärast, toimub üks suur vussi keeramine ning tulemused on nii mikro kui makro tasandil traagilised.

Kokkuvõttes: Ma oleks tahtnud rohkem teravust, kuid ma ei saa eitada, et tulemus poliitika, tragöödia ja muusikali kooslusest oli vähemalt minu silmis suur õnnestumine.

Teater: "NO53 Kadunud sõbra juhtum"

Tere!

Harrastuskriitikud käisid koos vaatamas NO53 etendust "Kadunud sõbra juhtum." Siin on arvustus:

Pealkiri: Kadunud sõbra juhtum
Teater: NO99, NO53
Kestvus: 2 h ilma vaheajata
Žanr: Draama, Komöödia
Lavastaja: Juhan Ulfsak
Dramaturg: Taavi Eelmaa
Osades: Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Lauri Lagle
Esietendus: 18 jaanuar 2014
Käisime vaatamas: 14. jaanuar 2015
Hinnang: 5/5

Foto: NO99 kodulehelt, fotograaf Kulla Laas

Teate ju küll seda tuntud eesti kirjanduslikku lauset Oskar Lutsu Kevadest, et "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud"? Mina alustaks seda arvustust nii, et "Kui Inga Liisiga teatrisaalist lahkus, siis etendus ei olnud veel lõppenud". Ärge saage minust valesti aru, ma vaatasin etenduse lõpuni, aga minu peas elas see kujuteldav maailm edasi. Nagu haruldane unenägu, mis mällu sööbib ja sealt kuidagi lahkuda ei taha.

Alustagem siis algusest.

Põhjuseks, miks ma seda etendust vaatama läksin, oli etenduse pealkiri. Nagu öeldakse, ei saa raamatut hinnata tema kaante järgi ja sama käib ka etenduste kohta. "Kadunud sõbra juhtum" pealkiri viitab sellele, et etendus on sõprusest. Kindlasti on, aga ta on ka palju enamat.

"Kadunud sõbra juhtum" oli üks pöörane etendus. Lavastuse esimesed 15 minutit te viibite kinos, kus eesriie on veel ees ja seal näidatakse filmi sellest, kuidas etenduse tegelased valmistavad ette kohtumist kaevuritega. Nad sõidavad kuskile masendavasse paika ja masendavasse hotelli, kus nad planeerivad oma vestlust ja küsimusi kaevuritele. Pärast maaalusesse kaevandusse saabumist satub vaataja nagu õudusunenäkku, ühe tegelase kõige suurem hirm saab teoks: nad eksivad kaevanduses ja äkitselt ümbritseb neid ainult pilkane pimedus.

Eesriie avaneb. Natuke jube on. Ja te oletegi uneäos. Või õigemini etendusel, kus laval toimuv on nagu unenägu. Stseenid vahetuvad, osatäitjad ikka otsivad midagi. Kellegi sõber on kadunud, Kellegi armastus on kadunud. Kellegi koer on kellegi teise naine. Keegi kaotab kruvi ära. Keegi otsib ikka veel kadunud sõpra.

Keset etendust taban end mõttelt, et millest see etendus siis tegelikult räägib. Kusjuures, väga terava ja ääretult vaimuka dialoogiga räägib. Etendus ei leia vastust küsimusele, et kuhu keegi kadunud on. Ta jätab need küsimused lahtiseks. Seetõttu mõtlen ka mina teatrist väljudes veel etendusele, see käib minuga ka jupp aega pärast teatrist lahkumist kaasas.

Väga huvitav tükk oli. Tekst ja dialoog olid fenomenaalselt ja teravalt vaimukad ja ma pean tunnistama, et ma naersin pisarateni. Samas oli natuke kurb ja pidulikult paatoslik ka, sest kadunud sõpra otsides peatuti ka muudel igavlikulistel teemadel ja käidi hingesoppide salajastes kohtades häbematult piilumas.

Näitlejatest. Sünergia oli võimas! Gert Raudsepa ja Rasmus Kaljujärve duo Vikont Raineri ja Von Orlockina oli dramaatiliselt veenev ja lavaliselt tasakaalustav. Mirtel Pohla oli maailma nunnuim Ramses ja veenvalt veetlev Liisi. Marika Vaariku Vikontess oli rahustav ja tema mängitud Uurija pooleldi hullumeelne. I-le pani täpi Lauri Lagle Kaevuri rolliga, kes oli nii hirmutav kui ka armas. Seda viimast eriti intervjuud andes ja publikut kõvasti naerutades.

Lemmikstseen: Intervjuu kaevuriga.

Lavakujundus oli lihtne ja geniaalne ja mis oleks otsekui välja võetud sheakespeare'likust või vanagooti maailmast ja see oli kombineeritud modernsete videoklippide ja -tehnikaga. Eriefektid ja heliefektid panid nii mõnegi inimese võpatama.

Kokkuvõttes:
Taavi Eelmaa dramaturgina ja Juhan Ulfsak lavastajana on ühe tõeliselt laheda vägitükiga hakkama saanud. Tegemist oli sürreaalselt unenäoliku tegelikkusega, mis pani naerma, tekitas küsimusi ja pani mõtlema. Selline teater mulle väga meeldib! Kohe kahju, et sattusime seda ühele viimasele etendusele vaatama!

Häid elamusi!

Kauge kogemuse varamu (1): Teater edition

Tervitus taas!

Kauge kogemuse varamu on postituste tüüp, kus kavatsen vahetevahel kirjutada lühidalt etendustest, filmidest jne, mida olen näinud enne blogi alustamist.

Pealkiri: “Carmen” (Georges Bizet' ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Esietendus: 26.05.2011

Nähtud: 2013

Minu hinnang: 3.5/5

Pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

On lihtsalt teatud asjad mida sa pead elus tegema, kogema või nägema. Minu jaoks oli ooper "Carmen" üks neist, kuna tegu on puhta kohustusliku klassikaga ning tundsin haritud ning enesest lugupidava inimesena sundust seda vaatama minna.

Maailmatuntud meloodiaid kuulates, mis live’is olid kahtlemata suurejoonelised, hiilgavad ja äratundmisrõõmu tekitavad, tuletasid aga tahes-tahtmata meelde Ajaxi loputusvahendi reklaami, mida aastaid hiljem oskan siiani peast laulda: On Ajax see mis vajad sa, sind töödes mitmekordselt abistab, ei pingutust, ei loputust ja ümbritseb sind puhas lõhn. See on aga loomulikult väga piinlik ning kuidagi koomiliselt kurb, et inimene teab muusikat aga üldse teises, mitte just eriti seda muusikat väärivas kontekstis. Samas aga hea, et tänu Ajaxile üldse teatud isikud neid viise sellisest maailmakuulsast ooperist kuulda saavad. Teisalt, aga eks see näitab ka seda, et tegu on ikkagi suurepärase muusikaga, mis vaid pesuvahendi reklaamis suudab end nii võimsalt ja jäädavalt inimeste mälusse sööbida.

Ühe esimese ooperina, mis käsitleb aristokraatide ja rikkurite asemel tavainimesi ning mitte just eriti delikaatseid teemasid, pean ma tunnistama, et peategelased ei olnud just eriti sümpaatsed ja kaastunnet tekitavad. Carmen ja Don José mõlemad petavad ning hülgavad oma eelmised kallimad ning kogu see armukadedus, tujutsemine, tunnete äkiline jahenemine/kuumenemine, tagaajamine ja kuritegelik pool ei räägi ka just nende poolt. Juba algusest peale oli selge, et see lõpeb mõlemale pahasti. Peab mainima, aga et väga efektselt ja lõplikult sellele üksteist hävitavale kinnisideele muidugi mõjus kõri läbi lõikamine - võigas ja jõhker aga pani suurepärase punkti kogu tahan-ei-taha, vihkan-ja-ei-vihka kirele, mis Carmeni ja Don José vahel oli. Väga mõjuvõimas lõpp võrratu muusikaga ooperile, mis aga tänu peategelastele täielikult mu sümpaatiat ei võitnud, kuna olen selline imelik kellele on vajalik, et viimased veidikegi kaastunnet tekitaksid ja kaasaelamist võimaldaksid.

Pealkiri: “Koletis kuu peal”

Teater: Linnateater

Esietendus: 26.03.2011

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 5/5

Ma pole kunagi teatris nutnud ja ei kujutanud ka ette, et seda võib ka kunagi juhtuda, kinos – jah, teatris – ei. Sellepärast oli mulle täielik üllatus, ning on siiamaani, tõsiasi, et see etendus mõjust mulle nii emotsionaalselt laastavalt ja puudutas kõiki mu pisarate mõjutuspunkte, et ei suutnud ennast lihtsalt tagasi hoida. See oli ülimalt raske, trööstitu, kuidagi lootuse ja õnnetunnet talla alla suruv etendus (asi läks õnneks helgemaks lõpu poole). Kogu see karjumine, äng, valu ja näitlejate niivõrd tasemel esinemine toomaks kõik need emotsioonide endis esile ning jagades neid publikuga nii, et ka nemad tundsid seda kõike. Õnneks oli saalis suht pime ja selliseid kottpimeda hetki oli ka piisavalt, et suutsin ennast koguda ja loodetavasti keegi ei saanud aru, et mul pisarad voolasid ja klomp kurgus oli.

Lugu ise pealtnäha väga lihtne ja inimlik, Albaaniast Ameerikasse emigreerunud mees “tellib” omale nn postiga-saadetud-pruudi kodumaalt ning soovib temaga pere luua ning lapsi saada. Kahjuks aga on mõlema minevik ning nende rahva hiljutine verine ajalugu nende idüllilise elu kõige süngem ja räsivam vaenlane ning selgub, et kõik olnud ning sellega kaasnenud trauma ei lase neid kuidagi vabaks – koletis on kuupeal, kaugel, kuid samas lähedal, mõjutades ja jälgides kõike mida inimene teeb. Algab emotsionaalne langemine esialgsest stabiilsusest ja rahulolust meeleheitesse ning siis suhte kokkuvarisemiseni. Aga kas tunneli lõpust paistab ka valgus? Seda oli suurem osa etendust raske ette kujutada.

Kodutu poiss kellega Seta peatselt tutvust teeb tundus tõelise päikesekiirena selles sombuses ja valulikus keskkonnas ning samuti on tema ilmumine mineviku varjudest põgenemise teel üks esimesi samme. Jutustaja olemasolu oli ka väga vajalik ning informatiivne, andes sisule sügavust ja taustainfot vaatajale arusaamaks, mis väljaspool seda pealtnäha õnneliku abielupaari kodu toimus, toimub ning saab tulema. 

Kokkuvõttes oli tegu ülimalt emotsionaalse ning meeldejääva etendusega.

Pealkiri: “Peko”

Teater: Vanemuine

Esietendus: 01.07.2011

Nähtud: ?

Minu hinnang: 2.5/5

Kui aus olla, siis kui poleks ostnud kava ei oleks ma poolest etendusest mõhkugi aru saanud. Mõni suudab seto keelest paremini sotti saada, minul aga see lahtikodeerimise oskus eesti ja seto vahel ilmselgelt täiesti puudub. Seega kui sa ei saa alati kõigest aru ja pead nina tihti kavasse pistma ja kärmelt lugema, siis loomulikult varastab see vähemal või rohkemal määral ka etenduse võlust osa.

Minu jaoks on selline lineaarne eluloo jutustus filmis või etenduses alati selline mööda/pihta olukord. Kord on tulemus mulle väga meelepärane, teine kord aga igav, puine ja juba sellise sissekõnnitud raja muljega. Antud etenduses mulle selline lahendus ei imponeerinud. Või oli asi selles, et mul ei tekkinud peategelase vastu erilist sümpaatiat, seega ei ole just põnev jälgida kellegi elulugu kui inimene sulle pinget ei paku. Eriti eredalt mäletan ma, ning just eriti kuidas see mind ärritas, kuis Peko hoolimatult ühel kolmest õest (olid vist õed?) kloostrisse soovitas minna kui see kurtis, et mis temast saab (et noh, tahaks nagu ka mehel minna, sest õed said juba mindud nii Pekole ning vist oli viimase pojale – täpselt ei mäleta).

Kujundus, asukoht, kogu etenduse seade/lahendus ning lava oli väga kihv. Kogu seto kultuur, vahepeal laulmas käiv seto koor ning muidugi bänd Zetod olid väga värvikad ja toredad. Väga meeldis ka etenduse ümberringne melu ja korraldatud minilaat, kus oli nii söödavat, joodavat kui ka muud träni. Etendus ise aga jättis kokkuvõttes mind natuke külmaks.

Pealkiri: “Enesetapja”

Teater: NO99

Esietendus: 12.10.2013

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 4.5/5

Pilt NO99 kodulehelt

Üks sõbranna soovitas ja kiitis seda, muidu ei usu, et oleks sammud teatri poole suunanud, et seda kaema minna - kuidagi kahtlane ja segane tundus sisukirjeldus. Lõppkokkuvõttes olen aga üli rahul, et vähemalt üks korda sõbranna nõuannet kuulda võtsin, sest tegu oli julgen öelda, et geniaalselt koomilise etendusega, kus kohati ei teadnud kas nutta või naerda, sest lihtsalt niivõrd totter ja absurdne oli nii sisu, tegelased, dialoog kui ka süžeeliin. Aga see kõik toimis ja oli äraütlemata lõbus.

Põhiteema – enesetapp – ning kõigi selle sündmuse entusiastlike ära kasutada tahtjate mured olid tegelikkuses väga mõtlemapanevad, elulised ning kurvameelsed, kuid ma vaatajana ei suutnud neid kuidagi tõsiselt võtta, sest etendus ise, ja mis võtmes neid esitleti, oli lihtsalt öeldes absurd. Tähelepanu läks tahes-tahtmata erinevatelt probleemidelt näitlejate tahtlikult ülepingutatud ja ülenäideldud käitumisele, jaburatele mõttekäikudele, žestidele ning dialoogile. Isiklik lemmik oli intelligentsi eest seisev haritlane. Eriti jäi meelde, et peod etenduses (matus jne) olid aga korralikud nagu venelastel ikka kombeks. Oli nii viina (ma eeldan, et tegelt vesi), süüa, tantsu-tralli, kaklusi ning ka paar suudlevat tüdrukut. Tsitaatidest meeldis: “Ja siis mees lihtsalt mühatab!”

Pealkiri: “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi” (G. Harangozó lasteballett T. Kocsaki muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Esietendus: 01.02.2008

Nähtud: 2014

Minu hinnang: 4/5

Pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

Seda etendust käisin vaatamas sõbranna ja tema klassiga ning ainuüksi see, et teismelised poisid olid silmnähtavalt sillas ja kiitvaid sõnu ikka tuli (uskumatu, et ballett võib ka lõbus, naljakas ja haarav olla!), näitas et etendus, mis suunatud siis eelkõige lastele ja noortele oli igat-pidi edukas ning suutis oma sihtgruppi positiivselt üllatada. Mäletan, et poistele eriti meeldis kui päkapikud publiku juurest läbi käisid kasutades publiku uksi, samuti oli suur kihin ja itsitamine sellepeale, et kuidas printsi püksid ikka nii ümber olid… - no jah, see selleks.

Teismeeast väljas oleva inimesena pean ühinema laste entusiasmiga, tegu oli väga meeleoluka, värvilise, tegevusrohke ja kaasa haarava etendusega. Eriti tähelepanu väärivad siin ka lavakujundus ning igast “trikid.” Lastele mõelduna on loomulikult vaja igast vigureid, pauke, trilli-tralli ja pilkupüüdvaid detaile, et nende tähelepanu hoida. See aga õnnestus suurepäraselt, endalgi läksid silmad mõne lõbusa ja köitva detailiga särama. Eriti meeldis mulle kui mingi hetk lavale teine lavatasand tekkis ning Lumivalgeke sinna peale ilmus ning liblikaid püüdis – väga nutikas ja põnev lavakujunduse lahendus.

Kuigi peategelane oli Lumivalgeke, siis minu jaoks olid pöialpoisid tõelised staarid ja vahvad tantsumehed. Nende tunnusmuusika tuletas meelde “Hei ho, hei ho, käib töö ja vile koos” meloodiat ja üldse oli tore kui nad rivis liikusid ning nende tantsustseenid olid rohkem vabad, krutskeid täis ning tänapäevase tantsu moodi kui elegantne ja tehniline ballett.

Kihvt ballett oli! Imetore meelelahutus lastele ning ka täiskasvanutele.

Liis