Teater: "Lendas üle käopesa" Rakvere Teatris

Seekord teatrist! Lavastuse "Lendas üle käopesa" arvustus.

Pealkiri: Lendas üle käopesa

Teater: Rakvere Teater

Lavastaja: Eili Neuhaus

Näitlejad: Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

Kestus: 2 h 40 min koos vaheajaga

Esietendus: 06. oktoober 2017

Millal nähtud: 06. oktoober 2017

Minu hinnang: 5/5

Foto: Rakvere Teater

Sisu:

Tere tulemast vaimuhaiglasse! Hullumajja, kus patsiendid on tervemad, kui normaalsed inimesed ja kus terved inimesed on haigemad, kui vaimuhaiged! Kus süütutest saavad süüdlased ja süüdlastest kangelased. Kus võim põrkub vastu vabadust ja kus vabadus maksab kätte jõuga.

Ehk siis, tere tulemast Rakvere Teatri lavastusele "Lendas üle käopesa"!

Kirjutades Eili Nehausi lavastatud "Lendas üle käopesa" ei saa ma ei üle ega ümber samanimelisest raamatust (autoriks Ken Kesey) ja filmist (režissööriks Milos Forman). Mina nägin kõigepealt Jack Nicholsiga peaosas olevat 1975. aastal vändatud filmi 90ndate alguses, mis jättis minusse sügava ja unustamatu jälje ja millest ajendatuna lugesin seejärel Kesey kirjutatud raamatu läbi ja nüüd õnnestus esmakordselt näha teost ka teatrilaval. Antud lavastust on ka varem Eestis tehtud, Noorsooteatris ja aastaks oli siis 1985, kus peaosa mängis Tõnu Kark ja hiljem Tartu Vanemuises, kui McMurphyt kehastas Hannes Kaljujärv. Kumbagi mul kahjuks omal ajal näha ei õnnestunud.

Minu ootused lavastusele olid üpris kõrged ja õnneks on Rakvere Teater hakkama saanud esmajärgulise tükiga!

Lavastuse esimene vaatus toimub suhteliselt rõõmsatest toonides ja humoorikalt. Vaimuhaiglasse tuuakse sulist ja pätist Randle Patrick McMurphy, kes on lasknud ennast hulluks tembeldada, et pääseda järjekordsest sõidust sunnitööle või vanglasse. Koos McMurphy saabumisega hakkavad hullumajas toimuma asjad, mis on seal senini olnud vastuvõtmatud, kui mitte öelda hullumeelselt hulljulged. McMurphy hakkab vastu sealsele korrale ja reeglitele ning mis peamine, raviõele Mildred Ratchedile, kelle piitsa ja prääniku järgi on patsiendid senini vastu tahtmist tantsinud. McMurphy loob korrale trotsides ja vastu hakates kaaspatsientidele illusiooni valikuvõimalustest ning vabadusest ja toob õde Ratchedile kaasa tõelise peavalu.

Foto: Rakvere Teater

Vähe sellest, et McMurphy saavutab kiiresti kaaspatsientide austuse, suudab ta patsiendid endaga kaasa mõtlema ja ka tegutsema panna ja McMurphy kasutab õde Ratchediga võideldes viimase enda paika pandud reegleid ja see ajab Ratchedi marru.

Ainukesena pakkus esimesele vaatusele tumedaid toone indiaanipealik Bromden, kelle monoloogid andsid aimu peagi saabuvast katastroofist. Bromdeni mõistukõned oma isaga olid sünged ja õõvastavad, viidates päris selgelt, mis vaimuhaiglas tegelikult sünnib, kuidas inimesed seal murtakse ja maatasa tallatakse võttes neilt viimasegi väärikuse. Just nii oli aastate jooksul juhtunud Bromdeniga.

Teine vaatus toimub märksa tõsisemas võtmes ja pinge kasvab, hoides vaatajat nagu noateral ning kulmineerub lõpuks jõuliselt ja emotsionaalselt. Õde Ratchedi meetodid lähevad järjest vastikumaks ja õelamaks, sest kuna tal McMurphyst jõud üle ei käi, siis võtab ta manipuleerides ette McMurphy sõbrad ja see saabki McMurphyle saatuslikuks.

"Lendas üle käopesa" on mitmekihiline lavastus, mis tegeleb pärsi raskete teemadega: vaimne vägivald, inimeste hirmud ja oma vabadusest loobumine oma hirmude tõttu. Enamus McMurphy uued vaimuhaigla sõbrad on seal oma vabast tahtest, sest ei saa oma igapäevaeluga ise hakkama ja vajavad teatuid piire ja vastandiks nendele on McMurphy, kes hakkab piirangutele ja reeglitele vastu nii vabaduses kui ka vaimuhaiglas.

Näitlejad ja rollid:

Foto: Rakvere Teater

Üllar Saaremäe on minu silmis väga andekas näitleja ja McMurphy rolli sobis ta nagu valatult. Mulle tundus, et ta mängis McMurphyt lustides ja nautides olles oma mängus vaba ja särav ning tal õnnestus juba esimestest momentidest panna publiku endale kaasa elama. Teda oli terve lava täis ja McMurphy roll oli nagu tema jaoks loodud. Ülle Lichtfeldt õde Ratchedina jättis samuti suurepärase mulje ja pakkus lavapartnerina Saaremäele sama säravat vastumängu: manipuleeriv, naiselikult kütkestav, külm. Muljetavaldav oli ka Toomas Suuman pealik Bromdenina: suursugune, uhke, kange ja katkine. Juba tema hoiakus ja kehakeeles ja kohalolekus oli midagi vastupandamatult usutavat.

Öeldakse, et iga kett on täpselt nii tugev kui on tema nõrgim lüli ja seetõttu mulle meeldis, et terve trupp mängis ühtlaselt hästi ja huvitavalt. Kõik osatäitjad olid omal kohal ja moodustasid ühtse terviku. Pole ime, et lavastuse lõpus ootasid truppi ees kestvad kiiduavaldused ja neid kutsuti lavale tagasi veel mitmeid kordi.

Lemmikstseen:

Lemmikstseeniks on antud lavastuses hetk, kus Bromden, keda on peetud kurttummaks annab viimaks jõuliselt teada, et ta nii kuuleb kui ka räägib, tõstes oma käe hääletamiseks, et McMurphy ettepanekule toetust avaldada ja oma hääl anda. Võimas ja külmajudinaid tekitav moment lavastuses.

Kokkuvõte:

Suurepärane elamus! Tükki "Lendas üle käopesa" võiks kindlasti vaatama minna, sest see on minu arvates üks selle aasta parimaid ja ühtlasemaid lavastusi, kus nii peaosalised kui ka ülejäänud trupp teevad suurepärased rollid! Lugu ise on põnev ja kaasahaarav ja teatris veedetud minutid ja tunnid lendavad ulmeliselt kiiresti. Minge vaatama!

Info lavastuse ja tulevaste etenduste kohta leiate SIIT.

Multimeedianäitus "Monet2Klimt"

Siiani selle aasta kõige vingem näitus!

Näitus: Multimeedianäitus "From Monet2Klimt"
Näituse kestus: kuni 31 detsember 2017
Asukoht: Helios Kino, Sauna 1, Tallinn
Meie hinnang: 5/5

Gustav Klimt "Hope I"

Sulgege hetkeks silmad (OK, lugege enne, mida ma kirjutan ja siis pange silmad kinni ning laske kujutlusvõimel lennata!) ja kujutage endale ette situatsiooni, kus teil seotakse silmad kinni inimese poolt, keda te usaldate, viiakse tundmatusse ja teile teadmata kahtlasesse kohta vanalinnas ja teil pole õrna aimugi, mis toimuma hakkab. Teie meeled on ärksad, süda põksub ja ootusärevus kasvab kuni hetkeni, mil te olete kohal!

Esimese asjana kuulete te imeilusat klassikalist muusikat. Te teate täpselt, kelle heliloominguga on tegemist ja helid sööstavad teile halastamatult hinge, puudutades ja hellitades teie kuulmismeeli. Juba ainuüksi muusikast piisaks. Teil tõusevad ihukarvad püsti ja te olete veidike segaduses, sest te ei saa täpselt aru, mis toimub.

Kui teil side silme eest võetakse või te lihtsalt avate silmad, avastate end keset maagilist maailma olles 360 kraadiliselt ümbritsetud Claude Monet, Vincent van Gogh ja Gustav Klimti maalidega. Ja mitte lihtsalt seinal rippuvate ja seisvate klassikaliste maalidega, vaid videotehnikaga manipuleeritud kunstiga, mis liigub. Dünaamiliselt. Koos kauni muusikaga. 

Te unustate ära selle, et teil on võib-olla kusagile kiire, et teil on kohustused, et teil on igapäevamured. Te olete saabunud muinasjutumaailmasse, kus jutuvestjateks on kunstnikud ja heliloojad, kus maalid ärkavad ellu ja kus sihtkohaks on ... ilu.

Tere tulemast multimeedianäitusele "From Monet2Klimt"!

Just nii algas "Monet2Klimt" multimeedia näitus minu jaoks. Ainult selle vahega, et mul ei olnud silmad ei kinni ega seotud. Ma teadsin, et ma lähen vaatama multimeedianäitust ja teadsin, et üks kunstnikest, kelle teoseid näitusel näidatakse on mu lemmikimpressionist Claude Monet. Teine vahe oli see, et ma olen Heliose kinos, kus antud näitus toimub, ka eelnevalt käinud. Ja näitusele sattusin ma tänu kaasblogijale, kellele näituse reklaam oli kusagilt silma jäänud. 

Kõigepealt avanes muusika saatel Claude Monet imeline lilli-, aedasid-, tiike- ja Pariisi vaateid täis maailm. Maalidest olid esindatud, vähemalt need, mis ma ära tundsin, sellised kunstniku tuntumad teosed nagu Parc Moceau, Poppies, Woman with the Parasol: Madame Monet and Her Son, Bain a la Grenouillere, Le Bassin Aux Nympheas, The Japanese Footbridge, The Water Lily Pond, Water Lillies, The Artist's Garden at Giverny ja paljud teised, mida ma ei teadnud.

Vincent van Goghi maalidest olid esindatud The Starry Night, Irises, Bedroom in Arles, Cafe Terrace at Night, Wheat Field with Cypresses, Wheat Field with Crows, Beach at Schevening in Stormy Weather, Starry Night Over the Rhone ja teised tuntud teosed.

Mis mulle eriti näituse juures meeldis oli see, kuidas erinevad maalid olid üksteisega seotud kauniks tervikuks, kus maale eksponeeriti küll kaugvaates, küll toodi iga pisemgi pintslitõmme nähtavaks suures ja detailses plaanis, et tekkis tunne, nagu sa oleksid ise pildi sees, keset kõike seda ilu.

Gustav Klimt oli nendest kolmest kunstikust minu jaoks isiklikult kõige vähem tuntum, just selles mõttes, et ma olen pealiskaudselt tema tuntumate tööde ja stiiliga üldiselt kursis, aga tema maalide näitusi ma varem ei ole näinud. Nii Monet kui ka van Goghi on mul õnnestunud erinevates maailmaosades käidud näitustel näha, aga Klimtiga puutusin otseselt kokku esmakordselt.




Klimti maalidest olid esindatud The Kiss, Portrait of Adele Bloch-Bauer, Judith and the Head of  Holofernes, Death and Life, The Three Ages of Woman, Hope I, Hope II, Lady with Hat and Feather Boa. Klimti osa näitusel oli kõige dramaatilisem, nii maalide mõttes kui ka muusika mõttes, samuti oli ta nii Monet kui ka van Gogh'iga võrreldes süngem ja samas mõjusam.

Igale kunstnikule oli pühendatud kokku 15 minutit, nii et terve näituse kogemiseks peab varuma vähemalt 45 minutit. Kuna tegemist on multimeedianäitusega, siis ei ole show jaoks pandud konkreetseid aegasid, vaid kohal olles näitust vaadates saab iga vaataja aru, millal ta on tervet näitust kogenud. Iga kunstniku osa näitusest alustatakse sissejuhatusega, nii on lihtsalt ja selgelt ka kunstivõhikutele arusaadavaks tehtud, et kelle maale parasjagu näidatakse. Videoinstallatsioon algab lihtsalt uuesti, nii et vahet ei ole, mis hetkel te uksest sisenete.

Muusikaliste teoste hulka, mida selle 45 minuti jooksul kuulda sai, olid näiteks Bachi kontsert D-minooris, Beethoveni "Ood rõõmule", Chopini "Nocturne", Brahmsi "Lullaby No 4", Bachi "Prelude and Fugue No. 1 in C-major", Smetana "Die Moldau", millesse oli osavalt miksitud ka märksa kaasaegsemad teosed spetsiaalsete helide tekitamiseks nagu Demented Sound Mafia "Still In My Mind", Harmonic Resonance'i "Workers". Muusika oli geniaalselt sünkroonis ja harmooniliselt põimitud kokku liikuvate maalidega.

Kuna ma soovisin ise täiel rinnal näitust nautida, siis tegin ainult lühikesi mõneteiskümnesekundilisi klippe, et natukenegi anda edasi seda, mida näitusel kogeda saab. Samuti, kuna ma esimesel korral olin täiesti lummatud, siis külastasin näitust veel teist korda ja kuna näituse lahtiolekuaega on pikendatud detsembri lõpuni, siis karta on, et satun sinna kolmandatki korda.

Kokkuvõttes, üks kaasaegsemaid, innovaatilisemaid, kaunemaid, positiivsemaid ja ilusamaid elamusi, mida ma olen kunstinäitustel üldse kogenud! "From Monet2Klimt" sobib eriliselt hästi meie pimedatesse, süngetesse ja vihmastesse sügisilmadesse ja ma luban teile, et kui te Helios kinost väljute, siis väljute sealt parematena, kergematena, õnnelikumatena. Ta annab teile tõelise ja vägeva emotsionaalse elamuse!

Minge vaatama!

Teater: "See kõik on tema" Rakvere Teater

Tere!

Veel üks äge lavastus Rakvere Teatrist -  "See kõik on tema" arvustus.

Pealkiri: "See kõik on tema"
Autor: Andrei Ivanov
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Helen Rekkor (külalisena)
Žanr: draama
Näitlejad: Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu
Esietendus: 13. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. märts 2017 Vene Teatris
Minu hinnang: 5/5

Foto: Gabriela Liivamägi

Sisu:

ETTEVAATUST, spoilerid!

Valgevene näitekirjaniku Andrei Ivnovi (mitte segi ajada meie enda Eesti samanimelise kirjanikuga!) kirjutatud ja Rakvere Teatris Helen Rekkori poolt lavastatud "See kõik on tema" on üks paremaid kaasaegseid tükke, mida ma viimasel ajal näinud olen.

Laval on kaks inimest: ema (Tiina Mälberg) ja tema teismeline poeg (Imre Õunapuu). See väike perekond elab täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris ja elavad täiesti tavalist elu. Välja arvatud see, et selle tavalise pere isa on hiljuti surnud ja jätnud nii emasse kui ka poega oma suure ja sügava jälje. Nii ema, kui ka poeg elavad seda kaotust üle raskelt. Ema ei oska enam oma teismelise pojaga suhelda ja mingitki kontakti leida. Poeg ei oska oma kaotusvaluga midagi peale hakata, ei seda emotsioone näidata ega tea, kuidas ka oma emaga suhelda, et eluga edasi minna.

Foto: Gabriela Liivamägi

Nii nad seal elavad, oma täiesti tavalist elu, täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris. Korteris, kus ema veedab tunde oma toas, et rääkida telefonis kellelegi sellest, kui valus ja raske tal on, kuidas ta ei oska ilma oma meheta elada ja kuidas poeg teda absoluutselt ei mõista. Poeg teises toas, valab oma valu välja kas ema peale karjudes või suhtleb oma ainukese sõbraga käies temaga ühes mahajäetud vabrikuhoones punkris elu üle filosofeerimas või siis mängib arvutimänge, passib netis või kuulab muusikat.

Ühel hetkel päris tüki alguses hakkab valus neid vaadata, sest nad on nii õnnetud ja üksikud. Emast hakkab hale, sest ta on oma valus nii saamatu ja abitu ja ei oska kuidagi oma eluga edasi liikuda. Ja poeg ka ei mõista. Kohe üldse ei mõista, teeb vaid seatempe: lõikab tükkideks isa allesjäänud pintsaku, milles isa suri ja pistab sellele vannitoas lihtsalt tule otsa või leiab ema magamistoast dildo ja pistab selle uhkelt seisma magamistoa kapil olevasse linnupuuri. (Olgu siinjuures öeldud, et ema tõi pojale kingiks linnu, et poeg end nii üksikuna ei tunneks, aga see lind leidis endale kahjuks külma ja õnnetu lõpu). Ja nii see dildo seal linnupuuris üksikult küünla asemel uhkelt seisis ema kojutulekuni ja ema kaotas igasuguse enesevalitsuse, tormas poja tuppa ja läks talle lihtsalt kallale.

Nad ei räägi, nad ei suhtle, nad lihtsalt karjuvad üksteise peale.

Foto: Gabiela Liivamägi

Kuna poeg kellegagi peale ühe sõbra ei suhtle, kardab ema, et tema poeg on peale kõikide muude probleemide ka veel homoseksuaalne. Et oma kahtlustele jaole saada, teeb ta endale Facebookis võltskonto ja loob endale teismelise tüdruku aliase Toffi ning lisab oma poja, kelle nimi on Facebookis Toweri Ronk, endale sõbraks.

Järsku võtab lavastus täiesti uue suuna ja tempo. Toffi ja Toweri Ronk hakkavad esialgu arglikult suhtlema ja üsna kiiresti saavad nendest mitte ainult sõbrad ja usaldusalused, vaid Toweri Ronk armub Toffisse, sest Toffi mõistab teda, saab temast aru, ka tema on üksik ja vajab mõistmist. Toffile meeldivad Toweri Ronga sügavalt emotsionaalsed luuletused ja Toweri Rongale meeldib Toffi siirus ja ausus. Tegelikult on asi selles, et ema soovib kogu hingega poega mõista.

Foto: Gabriela Liivamägi

Reaalses, Facebookist väljaspool, paranevad ka ema ja poja suhted. Samm sammu haaval on nad võimelised üksteist tolereerima ja ka mõned normaalsed laused üksteisega vahetama, sest poeg on leidnud oma hingesugulase Toffi näol ja ema on hakanud mõistma oma poega Towri Ronga näol.

Selge on see, et ka kõige hoolikamalt varjatud saladus ei jää saladuseks. Peagi pärast netis armastuse avaldamist Toffile avastab poeg, kes Toffi tegelikult on ja sellel on üsna ettearvamatud tagajärjed.

Mis mulle mõjus ja meeldis:

Kõigepealt, tükk käsitles mitut eraldiseisvat teemat, mis mind puudutasid ja mis olid sellesse lavastusse osavalt kokku põimitud.

Alustaks siis kõige keerulisemaga nendest - ema ja poja vahelisest suhtest, mis saab alguse üsna süütust ema ideest, teada saada, kas ta poeg on homoseksuaalne või mitte ja lõppeb sellega, et poeg, teadmata, kes Toffi tegelikult on, armub sügavalt oma enda emasse. Ma usun, et nii mõndagi konservatiivsemat teatrikülalist võis see häirida, et kuidas üks ema saab oma lapsele sellist asja teha, et valetab, teeb konto ja laseb oma lapsel endasse veel võltsprofiili kaudu ära armuda. Olen isegi lugenud paari arvustust, kus ema teguviisi peetakse haigeks ja valeks. Kuna ma ise olen ka poisslapse (kellel on küll veel paar aastat aega puberteedini) ema, siis ega ma seda teguviisi isiklikult õigeks ei pea. Aga see polegi antud hetkel kõige olulisem. Palju olulisem on minu arvates antud lavastuse juures see, missugust efekti tahtis saavutada nii kirjanik, kui ka lavastaja oma looga. Mind pani see mõtlema ja juurdlema selle üle, et kui reaalses elus võib inimestel olla väga raske oma emotsioone ja tundeid ja mõtteid teisele inimesele edastada, olla aus ja siiras, siis internet võtab inimestelt maha kõik erinevad müürid ja takistused ning laseb neil olla nemad ise. Selles on muidugi ka lugematul arvul ohtusid, sest täpselt samamoodi nagu inimene saab internetis olla anonüümselt ja siiralt tema ise, siis saavad inimesed pahatahtlikkult olla internetis kes iganes nad soovivad ja teha seda nii, et teine osapool ei tea nende tegelikust identiteedist mitte midagi.

Foto: Gabriela Liivamägi

Vaatamata asjaolule, kas ema tegu on õige või vale, siis nende omavaheline suhe internetis toob märgatavad muudatused mõlema ellu. Ema veedab mõõtmatul hulgal öötunde varahommikuni, et pojaga suhelda, ta õpib oma poega uuesti tundma ja mis veel tähtsam, ta õpib ennast uuesti tundma, õpib läbi oma poja, kuidas leinast üle saada ja uuesti elama hakata. Siin võib kindlasti vaielda ja arutleda, et kas see on just see õige viis, kuidas üks ema peaks käituma, kasvama ja arenema, aga ometigi just see laval toimub. Ja see toimib.

Tiina Mälberg emana just seda laval teebki: ta muutub halavast ja näägutavast vanamutikesest, kellel elus mitte midagi pole peale leina, uueks inimeseks - naiseks, kes lööb pojaga internetis suheldes ja iseenast avastades särama. Ta leiab täiesti uue hingamise. Mis sest, et ta teab, et see on vale. Egoistlik, arvate? Võib olla. Aga väga hästi ja usutavalt esitatud karakter.

Imre Õunapuu teismelise pojana kandis kogu maailma emotsionaalset valu ja raskust oma õlgadel. Küll oli teda ilusalt valus vaadata ja meenutada, kui raske on teismelise tundlik elu, kus kõiki asju elatakse läbi kolmekordse sügavusega ja intensiivselt, kus nii keeruline on kõikidest oma tunnetest ja mõtetest rääkida, eriti veel näost näkku ja eriti veel oma emaga. Temas oli nagu kaks isikut ühes: poeg, kes emaga suhtles ja Toweri Ronk, kes Toffiga suhtles. Viimane siis oli siiram, ausam, haavatavam ja mõistetavam.

Mulle meeldis, kuidas kasutati erinevaid vahendeid, kuidas tervet lugu lahti harutati - läbi telefonikõnede ja läbi Facebooki. Suur osa loost endast areneb läbi telefonikõnede, kas siis ema kõned sõbrannale, oma emale või tööandjale või siis poja kõned oma sõbrale - enamus taustainformatsiooni muutub arusaadavaks just läbi nende monoloogide. Teine suhtluskanal oli Facebook ja seda esitati visuaalseid vahendeid kasutades minu arvates geniaalselt, kasutades selleks videoefekte, Facebooki messenger'i tekstivestluse seinale kuvades. Ma nautisin, kuidas läbi videoefektide oli näha nii Toffi kui ka Toweri Ronga kehakeel ja et samaaegselt sai jälgida ka nende vestlust. Väga kaasaegselt ja ägedalt lahendatud!

Foto: Gabriela Liivamägi

Ma vaatasin lavastust Vene Teatri väikeses saalis, mis tekitas selle etenduse jaoks vajaliku ja sobiva intiimse õhkkonna. Iga emotsioon, miimika, liigutus, hingamine oli pisemate detailideni näha ning kuulda ja see lõi mulje nagusa oleksidki vaatajana tegelaste juures korteris. 

Paar sõna publikust, kelle seas oli ka kõrgemas eas vaatajaskonda. See oli minu arvates rõõmustav. Pausi ajal uurisid nad huviga lavastuse kava, kus oli kasulikku informatsiooni neile, kes igapäevaselt internetiga ja online suhtlusega kokku ei puutu - nii sõnaseletusi, teismelise aju saladusi kui ka teismeliste arvamusi sotsiaalmeedia kohta. Etenduse ajal oli näha ka, kuidas nii mõnigi vanem inimene reageeris silmnähtavalt sellele, mida laval esitati ja olgu siinkohal öeldud, et keelekasutus on selles lavastuses üsna mahlane ja vürtsikas. 

Lemmikstseen: 

Poeg kirjutab Toffile laulu ja ema kuuleb kogemata poja toa ukse taga pealt, kuidas poeg laulab Toffist. 

Kokkuvõttes:

"See kõik on tema" on kaasaegne, hoogne ja emotsionaalne lavastus, mida soovitan kindlasti vaatama minna. Lavastus sobib igas vanuses inimestele. Noortele, sest enamus lavastuses olnud teemasid puudutavad teismelisi. Lapsevanemad, võtke oma teismelised teatrisse kaasa ja minge vaatama ja juhul kui lapsed teiega koos teatrisse ei soovi minna, siis minge vaatamata sellele- elamuse saate nii või teisiti! Külmaks ei jäta see tükk kohe kindlasti kedagi.

Rohkem infot lavastuse ja etenduste aegade kohta leiab SIIT. Lavastust mängitakse sel hooajal mai lõpuni. 

Lavastuse treiler:

Ilusaid teatrielamusi!

Kino: "Mina enne sind"

Tere!

Käisin kinos vaatamas ühte minu selle aasta oodatumat filmi - "Mina enne sind".

Me Before You

Pealkiri: Mina enne sind
Originaalpealkiri: Me Before You
Režissöör: Thea Sharrock
Stsenarist: Jojo Moyes
Põhineb raamatul: "Mina enne sind", Jojo Moyes
Kestus: 1 tund 50 minutit
Žanr: Romantiline draama
Näitlejad: Emilia Clarke, Sam Claflin, Stephen Peacocke, Brendan Coyle, Samantha Spiro, Jenna Coleman, Janet McTeer, Charles Dance jt.
Kinos alates: 03. juuni 2016
Millal nähtud: 06. juuni 2016
Minu hinnang: 5/5

+++ NB! Arvustus sisaldab spoilereid! +++

Paar päeva pärast filmi vaatamist olin jätkuvalt selle lummuses ja selle filmi ilu ja valu köidikutes. Filmi "Mina enne sind" sõnum on kaunis oma lihtsuses: Ela! Ela, sest sa ei tea, kuidas ja millal su elu äkitselt muutuda võib. Ela, sest sa ei tea, millal ootamatu armastus su teele satub ja muudab su elu! Ela ja ära lase oma elul raisku minna ja kasuta oma potentsiaali!

Film tekitas minus palju erinevaid emotsioone ja mõtteid ning seetõttu on tegemist suhteliselt pika arvustusega, millele olen proovinud kasvõi mingisugusegi raami anda.

Sisu:

Me Before You

"Mina enne sind" räägib loo Louisa (Lou) Clarkist, kes jääb oma tööst ilma ja leiab uue töökoha lähedalasuvas lossis hooldajana. Tema hoolealuseks saab mõni aasta vanem Will Traynor, kes paar aastat varem on õnnetuse tagajärjel kaelast allapoole halvatu. Will elas enne õnnetust täisväärtuslikku elu tehes karjääri London Citys, reisides ja seigeldes üle kogu maailma. Lou jällegi on elanud ainult oma väikeses linnakeses ja pealtnäha ei soovigi sealt kuhugi edasi liikuda. Vaatamata sellele, et Will kohtleb Loud esialgu üleolevalt ja sarkastiliselt, siis pikkamisi tekib nende vahel sõprus ja tugev kiindumus, mille kaudu nad muudavad üksteise elusid kardinaalselt. Traagiliseks teeb aga kogu loo see, et Will on juba enne Louga tutvumist otsustanud lõpetada oma elu eutanaasiaga.





Minu mõtted: 

Kui filmi alguses ma nautisin, kuidas Lou suudab Willi tema katatoonilisest ja valust ja kibestumusest sarkastiliseks muutunud kestast välja tuua, siis filmi lõpuks muutus kogu selle loo tähendus minu jaoks. Küsimus ei olnudki ainult selles, kuidas Lou Willi elu viimaseid kuid muudab, vaid selles, kuidas Will paneb Lou oma elu elama ja annab Lou tervele elule uue perspektiivi. Will näitab Loule nende koosoldud aja jooksul, et Lou suudab palju enamat, ta paneb Lou väljuma tema mugavustsoonist ja proovima asju, mida Lou arvas, et ei ole võimeline tegema. Lou teeb seda kõike aga selleks, et muuta Willi otsust oma elu lõpetada.

Me Before You

Selles filmis on vaatamata eutanaasia teemadele nii palju elujaatavat, et Willi otsus oma elu vaikselt arstide abiga lõpetada tundub ainuõige lahendus just Willi jaoks. Olles võidelnud üle aasta, et oma keha uuesti liikuma saada ja teades, et mitte midagi enam tõesti teha ei anna, valib ta paljude jaoks arusaamatu ja vastuvõtmatu lahenduse - surma. Lou teeb arusaadavalt omalt poolt kõik, et seda otsust muuta, aga peale vestlust oma isa ja õega ta aktsepteerib seda. Väga sügavalt mõjub mulle stseen filmist, kus Lou isa ütleb, et inimesi ei saa muuta ja kui Lou küsib, et mida ta siis üldse teha saab, vastab Lou isa, neid armastada. See stseen on mu jaoks üks olulisemaid ja ilusamaid stseene üldse.

Kogu film esitab väljakutse arusaamadele sellest, kes tegelikult otsustab meie elu eest, kellel on õigus teha valikuid ja otsuseid meie üle ja kas neid otsuseid on võimalik kellegi teise poolt muuta ja kas üldse peakski?

Tegemist on filmiga, mis minu arvates ja minu jaoks tõstab terve romantiliste draamade žanri kinolinal uuesti au sisse. Mul on südamest hea meel, et filmi ei rikuta ära õnneliku lõpuga. Ses suhtes jääb film truuks ka Jojo Moyesi raamatule. Samuti, film ei proovigi ja jumal tänatud selle eest, anda vaatajale vastust selle kohta, kas eutanaasia on õige või vale, vaid jätab selle vaataja otsustada.

"Mina enne sind" on tõeline emotsinaalne elamus, mis paneb mõtlema, pakub palju naljakaid episoode, teravat dialoogi, teeb kurvaks, murrab vaataja südame ja lapib selle oma elujaatusega uuesti kokku. Minu jaoks on see kindlasti selle aasta üks meeldejäävamaid kinoelamusi.

Operaatoritöö:

Me Before You

Suur osa filmist on üles võetud Pembroke Castle's, Pembroke's, Walesis, mis on imekaunis koht! Mulle väga meeldis, et terve film oli kajastatud heledates toonides, mis tasakaalustas filmis käsitletavaid süngeid teemasid. Nii tore oli vahelduseks, et filmi ei esitatud masendavates hallides toonides, vaid sellele oli lisatud palju erinevaid kauneid rõõmsaid värvikirevaid toone, olgu tegemist siis erinevate aastaaegadega, Lou riietega või Mauritiuse saare kaunite vaadetega.

Loodus mängib filmis üldse suurt rolli. Kuna Willi liikumine on piiratud, siis mitmel korral on teda filmis näha loodust ja loodusjõude nautimas. Näiteks stseeniga, kus Will vaatab aknast välja imetledes lossivaremeid või reisil olles paludes Loud, et ta jätaks ukse lahti, et ta saaks nautida kõueilma, müristamist ja trooplist vihma. Need väikesed detailid on mõjusad, sest loodusjõud ilmestavad valusalt kõike seda elu ja ilu, millest Will teab, ta jääb ilma.

Näitlejatööd:

Film pakkus suurepäraseid näitlejatöid!

Nii Emilia Clarke (tuntud ka Troonide Mängu Daenerysina) Louna kui ka Sam Claflin (mänginud ka filmdies Armastusega, Rosie ja Näljamängude filmides Finnickut) Willina olid suurepärased!

Emilia Clarke oligi Lou! Pärast filmi vaatamist ma ei kujutaks kedagi teist selles rollis ettegi. Ta suutis imeliselt edasi anda Lous peituvat sisemist tugevust ja headust. Tal on fantastiliselt hea miimika ja tema näoilmed ja eriti tema kulmud võiksid jutustada täiesti omette loo tunnetest Willi vastu. Ta oli nagu avatud raamat: siiras, otsekohene, rõõmsameelne, lihtne ja järjekindel, kes ei kaotanud lootust Willi suhtes ka mitte viimasel minutil. Ma imetlesin, kuidas ta suutis Lou elama panna ja tegi Lou usutavalt veenvaks ja tugevaks.

Me Before You

Sam Claflin oli minu jaoks üheti üllatus. Mitte oma näitlemisoskuse pärast, sest tegemist on väga andeka näitlejaga, kelle oskustes ma pole ka eelnevate rollide tõttu kahelnud, aga üllatuseks oli ta just sellega, kui kümnesse ta pani Willina. Mängides Willi oli tal imeline oskus olla täiesti liikumatu ja jäik, täpselt nii nagu üks inimene, kes on kaelast allapoole liikumisvõimetu ja ta suutis oma ilmesse ja silmadesse panna kõik selle, mida Will läbi elas: kibestumuse, sarkasmi, valu ja ka armastuse Lou vastu.

Sam Claflini ja Emilia Clarke vaheline särtsuv keemia Lou ja Willina oli lihtsalt ilus! Nad panid üksteist elama ja tegid Lou ja Willi armastusloo usutavaks ja veenvaks, nii et vaataja elas nendele mõlemile kaasa ja soovis, et nendel kõik õnnestuks.

Peale nende kahe tahaks väja tuua ka Stephen Peacocke Willi hooldusõe Nathanina, kes minu arvates tegi väga sümpaatse rolli ja ka Willi ema mänginud Janet McTeeri, kes oli kui südamevaluga emast muutunud murdumatuks jääkuningannaks.

Üldse on kogu trupp nagu tervislik ansambel, kes mängivad harmooliselt kõik ühes ja samas helistikus ja ühe ja sama eesmärgi nimel. Suurepärased näitlejatööd!

Lemmikstseenid:

Antud filmi puhul on mul lemmikstseene rohkem kui üks.

Pärast Mozarti oboe kontserti, kus Lou ja Will jõuavad tagasi Traynorite kodu ette ja kus Will ei taha autost väljuda, öeldes, et ta tahab kasvõi mõneks minutiks tunda end veel mehena, kes viis punases kleidis tüdruku kontserdile.

Stseen, kus Will külastab Lou peret Lou sünnipäeval ja kohtub Lou pere ja ka ka Lou kallima Patrickuga. Jällegi oli tegemist humoorika ja terava dialoogiga. Will kingib Loule  mesilas-triibulised sukapüksid, millest Lou oli talle eelnevalt rääkinud ning see oli südantsoojendav ja kaunis.

Mulle läks väga hinge stseen, kus Lou ja Will Alicia pulmas ratastoolis tantsivad. Nende omavaheline pealtnäha kerge flirtiv dialoog, mis lõppeb hetkega, kus Will tunnistab Loule, et Lou on maailmas ainuke asi, mis sunnib teda igal hommikul ärkama. See oli filmis esimene koht, kus ma tundsin, et silmad kipuvad vägisi veekalkvele. Naeratuse tõi näole tagasi see, kui Lou ja Will kahekesi lõbusalt ratastoolis hotelli poole kimavad.

Me Before You

Filmi murdepunktiks oli viimane õhtu puhkusel troopilisel saarel, kus Will ütleb Loule, et ta tahaks, aga teab, et ei suuda Loule olla see mees, keda Lou vajab ja palus, et Lou tuleks temaga koos Šveitsi, et oma teekond lõpetada. Mu süda murdus miljoniks tükiks, sest ehkki ma oleks väga tahtnud nendele kahele ühist ilusat tulevikku, siis teadsin, et Will teeb õige otsuse lastes Lou vabaks.

Filmi epiloog, kui Lou loeb Willi kirja.



Lemmiktsitaat: Live boldly. push yourself. don't settle.

Muusika:

Filmi soundtrack oli nagu rusikas silmaauku. Muusika ja filmis esitatud lood ei kippunud soleerima, vaid jäid meeldivalt ja tugevalt toetama filmi sisu. Emotsionaalselt andis muusika filmile väga palju, sest mu arvates oli õige muusika valitud just õigetesse stseenidesse muutes sellega Lou ja Willi teekonna veelgi emotsionaalsemaks ja edastades sarnast sõnumit kinolinal etenduvaga.

Soundtracki kuulusid sellised lood nagu Unsteady (X-Ambassador), Numb (Max Jury), Photograph (Ed Sheeran), Not Today (Imagine Dragons) ja teised.

Kokkuvõttes:

Kindlasti on "Mina enne sind" film, mida tasub vaatama minna. Lugu on huvitav ja omanäoline, näitlejad on suurepärased! Kindlasti läheb see film minu selle aasta lemmikute hulka. Minge vaatama!