Mida teha? Kuhu minna? (3) Maailmateater koduõuel ehk NT Live

Tervitus!

Seekord ülevaade Coca-Cola Plazas toimuvatest Londoni National Theater LIVE teatrietenduste ülekannetest!

pilt http://ntlive.nationaltheatre.org.uk/ kodulehelt

(Järgnevad pildid: forumcinemas.ee kodulehelt)

Kui üks tüütu ja hävitav faktor kõrvale jätta, on tegu ühe mu lemmikuma ürituste sarjaga üldse... kui aga vaid need etendused ei algaks minu ööpäeva jaotuse mõttes keset argipäeva öökoidikut (loe: kell 21.00)! Peab London meist ajavööndis kaks tundi tagapool olema? Kas äkki saaks otseülekanded vahetada lindistuste vastu? Vahet ju ei ole kas näitlejad näitlevad just sel hetkel kui mina neid vaatan või mitte. Peaasi, et ma üldse neid West End tükke kodumaal pehmes ja mugavas kinotoolis näen ja pea olematu hinna eest. Kui palju rahvast, peale minu, kinosaalist väljaspool tükki minuga üheaegselt vaatab ei ole mingi faktorgi. Etenduste kestus on keskmiselt kolm tundi, mis tähendab, et tööpäeval jõuan heal juhul koju pool üks öösel – olen aga inimene kes vajab oma iluund meeleheitlikult! Ehk siis, palun toimumisajad inimlikumaks! Aga, otse loomulikult, saan ma aru, et nende kellaaegadega ei ole suurt ette võtta ning pean hambad ristis ära kannatama kui tahan Eestis maailmatasemel näitekunsti nautida. Hea asja eest olen nõus veidi und kaotama.

Vaatamata mu enda erivajadustele, on tegu aga suurepärase ja ülimugava võimalusega kogeda Suurbritannia rahvusteatri repertuaari ilma lendamise ja suure hunniku raha välja käimata. Peale selle, on võimalik jälgida kuidas maailmatasemel produktsioonid üldse toimivad, sest nähtu ei ole vinge vaid näitlejatöös vaid ka teistel tasanditel nagu lavavõimalused, tehnika, jne. Seda kõike kallil kodumaal -- kui väga nähtavasse sukelduda ja punnitada, siis võib kohati tekkida tunne, et oledki samas saalis lavastusega!  Samas, ei saa kuidagi väita, et meie kodumaine toodang märkimisväärselt alla jääks.

Erinevad faktid, mõttemõlgutused ja kordama kippuvate küsimuste vastused:

- Otseülekanded toimuvad juba aastast 2009 ja Coca-Cola Plaza on neid nii kaua ka Eesti publikuni toonud. Esimene ülekanne oli "Phèdre" (25.06.2009). Teine etendus oli Shakespeare'i "Lõpp hea, kõik hea", mis oli minu esimene kokkupuude sarjaga ja mida mäletan, et sõbrannadega vaatamas sai käidud. Septembriga 2017 algas ülekannete 9. hooaeg.

- Etenduste toimumisgraafik on kaootiline. Võib olla kuid kus midagi ei toimu, mõni teine kuu aga sisaldab lausa mitut ülekannet. Üks asi on vaid kindel, linastused toimivad reeglina neljapäeviti (paar korda on ka muudel argipäevadel nt laste tükk "Peeter Paan") -- kõik muu on kontrollimatute hoovuste meelevallas.

- Infot uute lavatuste kohta saab esmalt NT Live Facebooki lehelt, nende infokirjast, teatri aasta kõigi tulevate etenduste infoülevaadetest või National Theatre Live kodulehelt. Aja möödudes jõuavad uue tüki linastusajad ka Forum Cinemas kodulehele ning pärast seda saab peatselt pileteid broneerida ja osta. Üldiselt, kannab kino üle kõik pakutavad etendused, kuid on ka erandeid (nt 2017. aasta "Yerma"). Mõnikord avalikustatakse ports tulevaid tükke korraga, mõnikord üks haaval. Etteteatamisaeg tulevatele ülekannetele võib olla äärmiselt lühike (nt üks kuu) või väga pikk (nt pool aastat).

- Vahepeal korratakse ja tuuakse publikuni juba nähtud etendusi, mis osutusid iseäranis menukateks (nt "Hamlet", "Coriolanus", "Sõjaratsu").

- Ei tasu karta, et piletid peab kohe kohe ära ostma või seansid müüvad end kindlasti täis. Olen märganud, et keskmiselt kuskil 30-40% 178 inimest mahutavast saalist (Coca-Cola Plaza 7. saal) saab täidetud. Kui on tegu populaarsete etendustega, siis ei ole haruldane aga, et kõik kohad saavad täidetud või suurem osa saalist on väljamüüdud. Cumberbatchi "Hamletit" kanti üle päris mitu mitu korda, sest nõudlus oli meeletult suur. Üldiselt aga, ei pea pelgama, et pileteid ei saa. Enamjaolt on kohti saadaval ka linastuse toimumispäeval.

- Miks mõni tükk menukaks saab ja mõni mitte, tekitab mus segadust, sest paljud imelised tükid on üpris tühja saaliga jäänud. Samas, teised, meelitavad suurema hulga rahvast kinno (nt "No Man's Land" -- siinkohal aga võidutses vast Stewart-McKelleni fantastiline ja efektne kombo ning palju vasikavaimustust kekitanud "Hamlet" -- kuigi siin oli oma märkimisväärne roll Sergo Varesel, kes selles üles astus).

- Minu lemmikud nähtutest on "Audients" (Helen Mirren peaosas kuninganna Elizabeth IIna - 2013), "Jane Eyre" (2015), "Ohtlikud suhted" (2016) ja, mu esimene, "Lõpp hea, kõik hea" (2009).

- Lisaks etendusele endale, sisaldab ülekanne ka lühidat sissejuhatust ning vaatuste vahele paigutuvad kas intrvjuud näitlejate, lavastaja ning meeskonnaga, lavatagused kaadrid, tüki ülesehitamise protsessi sissepõiked, info lavastuse kohta, muud põnevat seoses nähtavaga, vm. Võrreldes aga Metropolitan Opera ülekannetega on lisamaterjali kiduralt, kuid alati ei olegi vaja vaatajat liialt infoga üle külvata. Antud kontekstiga sobib: vähem on rohkem. Samas, on ooperiülekannete boonuskaadrid ikka äärmiselt põnevad, põhjalikud ja silmiavavad -- natuke võiks NT Live seda siiski matikida.

- Enne saali sisenemist saab ukse juurest võtta inglisekeelse näidendi 1A4 infolehe, kust leiab osatäitjate ja meeskonna nimed, infot sarja ja tulevaste linastuste kohta. Tüki lühiülevaadet või põhjalikumat vaatuste lahti seletamist ei ole. Ega see leht just ülemäära informatiivne ei ole, eriti võrreldes Eesti tükkide kavadega, kuid antud olukorras on see igati asjakohane, arvestades, et priskem infovoldik maksaks suure tõenäosusega ekstra raha.

- Ülekannetel on alati inglisekeelsed subtiitrid. Eesti keelset tõlget, ei verbaalset ega subtiitrite näol, ei ole. Ehk siis, eeldab nähtavast aru saamine teatud tasemel inglise keele oskust. Lihtsamatel etendustel saab vähesega hakkama, nt Shakespeare nõuab aga kõrgemat taset. Mulle aga etendust saatev kirjalik tekst abipaketina koosluses suulisega igati sobib, sest kohati on kergem dialoogi omastada kui lisaks kuulamisele saab seda ka lugeda, eriti vana inglise keele juures (nt, taas, Shakespeare).

-  Tavaliselt valitakse sarja näidendid, mis ei ole ainult oma produktsiooni tasemelt tegijad, vaid kus astuvad üles ka maailmakuulsad või siis Suubritannia koorekihti kuuluvad näitlejad. Näiteks on NT Live lavastustes rolle täitnud: Helen Mirren, Gemma Arteton, Andrew Garfield, Rory Kinnear, Johnny Lee Miller, Jude Law, Gillian Anderson, Chiwetel Ejiofor, James Corden, Chris O'Dowd, Benedict Cumberbatch, Ralph Fiennes, Mark Strong, Tom Hiddleston, Tamsin Greig, Daniel Radcliffe, Imelda Staunton, Patrick Stewart, Ian McKellen, John Lithgow, Ruth Wilson, Carey Mulligan, Dominic West, jpt.

- Alati on ülekande keskel ka üks vaheaeg, mil on võimalik tualetis käia, joogi-söögi lisa hankida ning vabalt Coca-Cola Plazas ringi uidata. Tavaliselt on vaheajal kuskil kümme minutit ekraanil taustaks staatiline vaade etenduse lavale, mida saadab lähtekoha publiku sumin. Järgmised, kuskil kümme minutit, on eelpool mainitud näidendiga seotud boonusmaterjali näitamiseks.

- Vastupidiselt tavapärasele teatrikülastusele, võib NT Live ülekannetel ka toiduga nohistada või näiteks joogiga saali tulla. Kuigi popkorn näpus pole ma õnneks kedagi kohanud, saab teisi segamata ja diskreetselt komme või muud krõbistada ja teed lürpida küll. Tegu on ju ikkagi kinoga ja väga formaalse teatrietiketi reegleid ei kehti (ka riietus on vaba ja pigem mugav). Teistega arvestamine ja viisakus aga üle kõige! 

- Lisaks Coca-Cola Plazale, toimuvad linastused ka Tartus ja Viljandis.

Soovitan soojalt kasutada võimalust ning külastada mõnda NT Live ülekannet! Esiteks, on lahe näha kinoekraanil midagi, mis ei ole film. Teiseks, kordan, kui palju ikka tekib võimalusi näha tipptasemel lavastusi otse Londonist!

Tulevad linastused (piletid juba saadaval):

1. märts 2018 - "Kass tulisel plekk-katusel" (autor: Tennessee Williamsi) - ma ei olegi kuulsa autori antud näidendit laval kogenud, vast on selleks nüüd aega!

22. märts 2018 - "Julius Caesar" (autor: William Shakespeare) - üks nimi "Ben Whishaw", rohkem pole mul vaja, et sammud kino poole suunata.

12. aprill 2018 - "Hamlet" (autor: William Shakespeare) - kordus, mis on mul juba nähtud!

10. mai 2018 - "Macbeth" (autor: William Shakespeare) - olen seda tükki liialt palju näinud, vast jätan seekord vahele.

Teater: "Kaheteistkümnes öö" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Seekord teatrist kinosaalis!

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Originaalpealkiri: Twelfth Night
Teater: London National Theatre (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 3h 30 min
Millal nähtud: 06.04.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

No publikule see igatahes läks väga peale. Otseülekande teatrisaalis plaksutati pidevalt keset etendust, rõkati naerust ning särisev energia lava ja vaatajaskonna vahel on selgelt olemas. Ka kinosaalis tundus, et rahvale meeldis. Samas arvan, et minu kõrval olev üliagar vaataja oleks plaksutanud ja naerust huilanud isegi "Titanicut" vaadates siis kui laev upub. Sellele lisaks, on kriitiline vastukaja näidendile olnud üpris positiivne. Minu puhul oli aga pigem tegu ühe vähemõnnestunuma Shakespeare’i komöödiaga mida näinud. Seega, olen veidi segaduses ülistavatest reaktsioonidest. Väidetavalt on seda isegi kutsutud "Kaheteistkümnenda öö" parimaks eal lavaversiooniks?! Ma ei kavatsegi eitada, et sisse oli poogitud hiilgavaid etteasteid ja lahendusi, kuid minu poolt hinnatud aspektid logisesid nii mis vähe.

Tegu on ühe mulle meelepärasema Shakespeare’i komöödiaga, kus mu lemmikliiniks ikkagi kaksikud ning nende armuvõlud ja –valud. Minu suureks nördimuseks aga muutis käesolev produktsioon kõik tegevusjooned sekundaarseks Malvolio, või siis uue nimega Malvolia, kõrval. Fookus suunati igavaima, tüütuima ning mind alati külmaks jätvale tegelasele ning temale suunatud vingerpussile. Otse loomulikult, olen ma talle alati kaasa tundnud, kuna meeletu ebaõiglus, mis karakterile osaks sai on vastuvõetamatu pahatahtlik käitumine. Siin versioonis aga sai ta vähemalt tehniliselt oma ülekaaluga kõigile teistele koha kätte näidatud ja kättemaks õnnestus. Kätte maksti aga mulle, kui süütule pealtvaatajale. Näidendi juures kõiges (reklaamikampaania, jne), peale ametlikult pealkirja vahetamise, oli tegu Malvolia ümber keerleva etendusega. Oleks võidud siis juba astuda viimane lisasamm ning tüki nimi ära muuta, kas näiteks "Malvolia ja teised", "Vaese Malvolia kiusamine" või "Ülekohus, unistused ja puritaanlus – Malvolia". Kuigi tegelase ümbermängimine mehest naiseks oli päris leidlik lüke ja näidendi kontekstis täisa toimis, häiris mind, et naise tegemised varjasid muud süžeeliinid ning mõjusid väga pikaldaste ja rohkearvulistena võrreldes teiste teemadega.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tamsin Greig Malvoliana oli aga vaieldamatult lausa geniaalne, kuid kuna tegelane oli mulle niivõrd ebahuvitav ning tema käekäigust väga sügavalt ei hooli, ei suutnud ma naise stseene niiväga nautida kui oleks soovinud. Enim kurvaks tegi mind, et paljud minule ühel või teisel põhjusel huvipakkuvad tegelased olid kui kohustuslikud kõrvalkarakterid, kellele ka kübeke aega visati, kuna ilma nendega poleks lugu ise terviklik. Oleks süžee võimaluse andnud, oleks vist kõik peale Malvolia ja tema tegutsemistele ülivajalikud tegelased eemaldatud. Mehe (loe: naise) originaalroll niivõrd prominentne küll eal ei olnud.

Tänu Malvolia tähtsustamisele ja rambivalgusesse paigutamisele, kaotas antud versioon ka hulgaliselt mõju ja tundeküllasust, mida originaalis tõid esile ja jagasid publikule teised tegelased ning nende üleelamised. Ehk siis, ei tundunud Viola ja Sebastiani taaskohtumine niivõrd emotsionaalse ja õnnerikas, mis minu silmis on alati olnud üks tüki haripunkte. Nemad ju kõik tegevused enda saabumisega käima lükkasid ning üksteise leidmisega kauni lõpu garanteerisid. Lisaks, suudeti intrigeeriv Antonio selles versioonis kogu tohuvabaohu sisse täitsa ära kaotada. Ma juba unustasin vahepeal, et ta eksisteerib. Mitmed suhted, mis mulle alati köitvad paistnud, kas haihtusid, õrnenesid või kaotasid võitluse Malvolia halaga võrreldes. Näiteks, Olivia-Viola, Viola-Orsino, Antonio-Sebastian. Rahvas aga muudkui plaksutas ja elas tuntavalt kaasa Malvolia stseenide ajal ning tundsin end kui teises dimensioonis, kus ma selle maailma toimimise kohta sottigi ei saa. Pean muidugi ütlema, et stseen kus Malvolia leidis kirja ja seda luges oli seekord näidendi tipphetk. Nii palju emotsioone nii vaoshoitud isikult ja nii humoorikalt ette kantud Tamsin Greigi poolt oli muidugi vaimustav. See eest, stseen kus ta ilmus välja lauldes kollastest sukkades ja harlekiini kostüümis oli liig ja mõjus labasena – seda rohkem kui seik vajas.

Armusegadus, kaksikud keskpunktis, tuletab mulle alati meelde "Suveöö unenäo" korralagedust, kus üks armastab teist, see aga esimest ei taha, teine armastab aga hoopis kolmandat, kuid viimane soovib aga hoopis esimest, jne. Mulle on alati aga veidi umbmääraseks jäänud tõsiasi, et kes lõpuseisus ikka keda tegelikult armastab. See ebakonkreetsus tuuakse siin näidendis aga eriti erksalt esile. Näiteks, tundus finaalis Olivia pilk lipsavat pigem Violale, kui viimase kaksikvennale, kellega naine abiellus, ning ka Orsino ajab õde-venda finaalis täitsa sassi ja musitab hoopis Sebastiani. Samuti oli iseäranis hallivärviline Sebastiani ja Antonio side. Selline lähenemine kinnistas minu varasemat arusaama grupi laialivalguvatest tunnetest ja mul oli hea meel, et seda külge puudutati.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Vaatamata mainitud ebaselgusele, olid Viola ja Orsino nagu alati, eriti nunnud koos – suhted mis algavad sõprusega on mulle alati meelepärased. Mees oli seekord arrogantsem, oma emotsioonidega avatum ning end maailma nabaks pidavale, kuid kohmakale teismelisele poisile sarnaselt sümpaatsem, kuid sellevõrra ka koomilisem kui tavapäraselt. Viola omakorda oli süütum, ehedam ja lihtsakoelisem. Kahjuks, kippusid teda aga teised iseäranis ülevoolavad tegelased lämmatama. Olivia ja Sebastiani suhe, mis kuigi omamoodi armas, on alati olnud veidi kaheldava väärtusega ning seekord väljendas mees naise ootamatut tähelepanu talle esimesel kohtumisel ideaalselt: pöörates näo publiku poole ning tehes suuga "WTF!" Aga eelneva juures, olgem ausad, oli neliku hulgast kõige enam keemiat hoopis Olivia ja Viola vahel. Kuigi, alati humoorikad, olid nende omavahelised stseenid sedapuhku eriti vaimukad. Olivia, oma põletava otsekohesuse ja pealetükkivusega ning Viola, alter egona Cesario, segaduses suurte silmadega põgeneva kitsekesena, oli tõesti mõnus kombinatsioon. Arvan aga, et pärast paari enamusi kohtumisi, ja eriti basseini seika, oleks Violal igati õigus esitada teisele lähenemiskeeld või ahistamissüüdistus.

Romantilisele patsahkamile oli lisatud ka omajagu tragöödiat, kurbust ja melanhooliat. Ning üleüldse on viimased selgelt tuntavad jooned kogu etenduses. Kõik tegelased otsivad midagi ja kannatavad mineviku või oleviku murede küüsis. Antud tükk aga võtab veidi lihtsameelsema suuna ja nähtu totakatooniline varjund pimestab näidendi tõsisemaid elemente. Oli seiku kus selline lähenemine õnnestus, nagu Orsino eriti entusiastlik "YES!" kui ta sai teada, et Viola on naine, kuid tehes mõndadest tegelastest täielikud tolvanid (nt. Festest sai suvaline mamuulja) ja keerates kõike ning kõiki mitmekümne kraadi võrra üle võlli, mulle grammigi ei meeldinud. Lisades siia minu silmis maitsetud, kahtlase retrojoone ja veidrate värvivalikutega kostüümid, näiteks oli Violal põhimõtteliselt seljas põlle-moodi kartulikott, siis eelnev kombinatsioonina tegi lõpp-produkti igatpidi odavamaks. Vähemalt oli ringlev lava kontekstiga sobivalt dünaamiline.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Sugu, mehe ja naise rollid ning nendevaheline liikuvus on alati olnud tüki keskpunktis. Võtame kasvõi Viola, keda originaalis, Shakespeare’i ajal, mängiti alati mehe poolt, kes siis tegelasena pidi mängima naist, kes teeskles, et on mees. See aga on vaid üks aspekt ning esiplaanil on ka tunded ja nende n-ö soopimedus. Antoniol on kiindumus Sebastiani vastu ning, tulenevalt Malvolio karakteri muutmisest mehest naiseks, tekkis ka tema emotsioonidel Olivia vastu juurde teine tahk. Üleüldse andsid uued muudatused juurde kihte ja vastuolulisi teemasid. Kui Malvolia rääkis Oliviaga abielus olekust, siis oli esmalt veider tõdeda, et tegu on näidendiga Elizabeth I aegadest. See küll rõhutas armastuse piirideta olemust ning mainitud soovoolavust, kuid kui midagi liialt toonitada, võib see mingi hetk ka negatiivselt mõjuda. Minu jaoks oli seekord selleks piiripunktiks gay bar, kus Antonio Sebastianiga kohtumise kokku leppis ning kus esines kohalik drag queen. Värvikas ja energiast pakatav stseen kahtlemata, kuid minule tundus sel etapil asi juba sunnituna ja üleliia sihipäralikuna.

Kokkuvõttes: Kuigi paisits, et antud versioonis mitmetel tegelastel pandi kruvid logisema, kiputi esile tõstma süžeeliine ning tegelasi, kes mulle ei sümpatiseerinud, samal ajal surudes nurkadesse teisi, võeti keskpunktis olevaid teemasid ning suruti neid eriti suurtes doosides vaatajal kurgust alla, on baas (näidend ise) ju tegelikult esmaklassiline. Õnneks, leidus seekord ka piisavalt värskeid ja nutikaid lahendusi!

Teater: "Eikellegimaa" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Head uut aastat!

Pealkiri: Eikellegimaa
Originaalpealkiri: No Man's Land
Teater: London National Theatre LIVE Coca Cola Plazas
Kestus: 2h 30 min
Millal nähtud: 15.12.2107
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Millest siis täpsemalt antud etendus kõneles, sellele ma lõplikult sõrme peale panna ei suutnudki, kuid kui laval figureerivad meistrid Ian McKellen ja Patrick Stewart, siis minupoolest võivad nad seal ette lugeda kasvõi telefonikataloogi. Minu tähelepanu on igati garanteeritud. Mööda ei saa vaadata ka meeste päriselu tugevast ja vahvast sõprusest, mille keemia kandus üle ka tegelastele ning nendevahelistele dialoogidele, muutes õhkkonna soojemaks ja särtsakamaks. Kindlasti oli antud faktor paljudele see, mis tükki vaatama meelitas.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Millest aga näidend rääkis? Põhimõtteliselt, kohtuvad pubis kaks meest (Hirst ja Spooner, vastavalt Patrick Stewart ja Ian McKellen), hakkavad jooma, jätkavad joomist Hirsti kodus, nendega ühinevad veel kaks meest, ning kogu kupatust seovad igasugu veidrad ja vähem veidramad vestlused ning filosofeerimised. Minu jaoks siduvaimaks faktoriks kentsakalt laialivalguvate teemade kõrval oli aga alkohol. Mehed muudkui kulistasid ja sellest tulenevalt kerkisid esile ka jutud ning olekud. Ja eks suurt hulka arusaamatusi vaatajale saabki seletada tõsiasjaga, et mehed oli mingitel hetkedel päris pange vajunud. Võib-olla oligi kogu tükk üks sugrimugrist alkoholimõjude demonstratsioon? Veel panin tähele, et ülesteks teemadeks olid ka vananemine, dementsus, möödunud aegade meenutamine ning sealsed varjud. Oli ilmselge, et üks taat, Hirst, oli murdumise äärel, ta küll tõusis vahelduva eduga pinnale, kuid siis jälle vajus sohu. Ja ega tema kaaslased just stabiilset ja turvalist keskkonda tema mäluaukudele ning mõistuse väljalülitamistele ei pakkunud.

Mis oli aga tüki eesmärk ja mis tegelikult pealiskaudse all toimus? Selles osas selgusele jõudmine oli komplitseeritud, sest kui aus olla, ei saanud ma üks ühele konkreetselt siiani aru mis olid tegelaste sihid, mis oli üldiselt süžee tagamõte, miks käituti nii nagu ette tuli, kas Hirst ja Spooner ikkagi tundsid siis üksteist või mitte, mis oli kahe n-ö koduabilise tegelik roll ja motiivid, kas viimased olid sulid, kallimad või lihtsalt kummalised tegelinskid, millest pobises Hist kui ta taaskord oma mõtete alla mattus, miks Spooner ikkagi ööseks luku taha pandi kui algselt taheti tast lahti saada, mis hoidis kolme meest majas, mis ei olnud nende kodu, ning kõigi päringute ema: mida tükk vaatajale lõppkokkuvõttes öelda tahtis? Ma ei poolda seda, et lavastus, film, teos jne peab alati kõik publikule puust ette ja punaseks tegema või alati isegi kindlat sõnumit omama, kuid sümboolse kargu näol oleks ma väga hinnanud natuke tuge eelnevate küsimuste vastamise tarbeks. Seoses pideva soisel pinnal kõndimise oleku tõttu, teadmata, mis toimub ja toimuma hakkab, oli tüki õhkkond aga närvikõditavalt pingeline, mis mulle omajagu peale läks. Teisalt oli lavaltoimuv aga ka piisavalt kentsakalt koomiline, et nähtavat mitte liialt tõsiselt võtta.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Suurem osa tüki esimesest vaatusest kuulus vaieldamatult Spoonerile, kelle monoloogi sai näiteks järjest kuulda tubli paarkümmend minutit pärast stardipauku. Tema muudkui mulises ja rüüpas vägijooki, samal ajal kui kohmakas, nõutu olemisega ja paar silpi vahele poetav Hirst võõrustajana oleks mind küll oma osavõtmatusega minema peletanud. Teist meest aga see ei heidutanud, sest ilmselgelt nautis ta kooslust oma hääle kõlast ja kvaliteetsest märjukesest ning ei lasknud end millestki segada. Ka mulle meeldis teda kuulata. Ian McKellen on selline vimpkajoonega mõnusalt muhe näitleja ning Patrick Stewart jagab samu jooni, kuid on ka tsipake väljapeetum ja meeldivalt formaalsem, moodustades aga vastupandamatu paari. Olles pika vindumisega, ärkab ka Hirst üks hetk ellu ja siis võib ta vabalt mulisemislembusega seoses Spooneriga võistelda. Kui mehed aga ühele tasemele maanduvad ning mõlemad ühel ajal rääkimisagarad suudavad olla, on tulemuseks tempokas, vaimukas ja teravmeelne dialoog meeste lapsepõlve mälestusest, kus üks püüab teist üle trumbata. Tegu oli ühe mu lemmik seigaga, mis aga ei varjutanud tõsiasja, et ma ei saanud kuidagi sotti, kas nad lihtsalt n-ö peksid segast või oli tegu tõestisündinud lugudega. Ka tundsin, et üks moment olin kahe tegelasega vaatamata kõigele kuidagi ühel lainel. Kahe noorema karakteriga, Fosteri ja Briggsiga, ma seda lähedust ei saavutanud, kuigi neid kehastanud Owen Teale ja Damien Molony olid igati tasemel ning püüdsid usinalt kahe legendiga sammu pidada. Nelja vahel oli kenasti tekkinud ka nähtav edukas grupi ja koostöö sünergia.

Lavakujundus oli paigutatud suhteliselt minimalistlikult ning kogu tüki tegevus toimus Hirsti elutoas. Seal leidusid mõned toolid, laud ja, mis peamine, baarikapp piraka alkoholivaruga. Ega enamat tarvis olnudki, sest neli näitlejat suutsid vaevatult kogu lavaruumi täita. Samas, pöörati iseäranis tähelepanu selle vähesuse detailidele, näiteks räägiti etendusele eelnevates intervjuudes kuidas ainuüksi võid sai spetsiifilisel viisil paigutatud, mis vastaks tüki 70ndate ajastule. Pärast etendust kogunesid lavastaja ja neli osatäitjat uuesti lavale, et võtta osa intervjuust, milles ka vaatajate küsimusi kaasati. Mehed olid avatud, sümpaatsed ja rääkisid värvikat ning intelligentset juttu.

Teater: "Ohtlikud suhted" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Ülevaade ühele ammu juba nähtud teatriülekandele!

Pealkiri: Ohtlikud suhted
Originaalpealkiri: Les Liaisons Dangereuses
Teater: London National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 00 min
Millal nähtud: 28.01.2016
Minu hinnang: 5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Skandaalne romaan, millel tükk põhineb, jõudis avalikkuse ette vaid mõned aastad enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni, andes meeleheitlikult märku, et midagi radikaalset oli vaja ette võtta, et kõrgklassi jalgu maa peale tagasi tuua. Aristokraadid elasid otsekui teises dimensioonis, kus igapäeva murede asemel ümbritses neid siidi, kulla ja karraga polsterdatud igavus, mida meeleheitlikult peletati võimumängudega. Nuppudeks laual olid emotsioonid, tunneteülene kontroll, imidž, šantaaž, petmine, valetamine, teesklemine, ihad, manipulatsioon, enesekesksus, jne. Võitis see, kes suutis enim elusid hävitada, hoidis rohkem kaarte käes või suutis hulganisti poleemikat ja halastamatut meelelahutust tekitada, ilma end ise keerisesse kaotades. Ühte sellist tormi veeklassis antud tükis lahataksegi, kahjuks aga tõmbab tuul seekord ka niiditõmbajad endaga kaasa ning tulemused on traagilised nii hiirtele kui kassidele.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt

Kaks kõrgtasemelist mängumeistrit, huvijoonte ristumisel, otsustavad teha koostööd: Markiis de Merteuil tahab kättemaksu endisele armukesele, tolle tulevase süütu ja noore naise rikkumisel, ning vikont Valmont tahab sängi meelitada kombeka ja vaoshoitud Madame de Tourveli, õnnestumisel saaks ta boonusena ka oma n-ö kuriteokaaslasega voodirõõme maitsta. Siit saavadki alguse salasepitsused, mis peatselt kasvavad üle algatajate käte, sest etteaste teeb kõige vähem oodatud külaline: armastus. Toolile naelutavalt paeluv oli aga kogu seda armutut kemplemist ohutult kauguselt jälgida. Tegu oli brutaalse märuliga tegelaste tunnete tasandil, kus inimeste elusid purustati paremale ja vasakule. Seda kõike aga ülima viisakuse, väljapeetuse, elegantsi ning kõigest sellest läbi imbunud võltsuse katte läbi. Vastandumine välise ja ebaehtsalt siira ning inetu tegelikkuse vahel oli ekstreemne. Igal sõnal, heateol, žestil, pilgul ja tegevusel eksisteeris otsekui mündi teise poolena sellele vastupidine või tagamõttega reaalsus. Üks ühele millegi võtmine, ilma nägemata selle all olevaid kihte, sai mitmetele tegelastele saatuslikuks. Ka heamaitse piiriga oldi järjepidevalt noateral ning kohati oli jõhkralt häbitut ja piirideta intrigeerimist laval ebameeldiv jälgida, kuid nagu tegelasedki, pehmendati toimuvat rafineeritud ja nutikalt poeetilise kestaga.

Süžee kulgemine ning selle mitmed toimimisdetailid oli meisterlikult kokkukootud. Alates tempost kuni draamatikatasemeni, tegid kõik tihedat koostööd, et vaatajale pakkuda meelelahutust, mis oli küll vastumeelne kui mõni madalalaubaline tõsielusari, kuid samas niivõrd pilkunaelutavalt intrigeeriv ja maitsekas kui mõni kuulus kunstitöö. Detail, mis mulle tõesti muljet avaldas ja mida iseäranis mu kõrvad nautisid, oli teravmeelne, voolav ja lausa geniaalne tekst. Dialoog oli särtsakas, kirev ja peenelt koomiline. Iga sõna kõlas imeliselt, kuigi kui neile lähedamalt keskenduda oli teksti taga olevad mõtted aga ilust kaugel. Lugu omas ka õpetlikke momente ning huvitavaid paralleele, millest väljapaistvaim oli mõte, et kui vanasti võis olla valedesse kätesse sattuv kiri kõige hullem n-ö hävingukolle, siis tänapäeval on selleks pigem mõni foto. Kõige hämmastavam on aga see, et kui varem varjati taolisi kirju kiivalt ning põhiline ponnistus hõlmas jälgede mitte jätmist, siis praegu panevad inimesed vabatahtlikult oma kõige skandaalsemad fotod internetti üles.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt

Kujunduses aitas iga detail laval luua just õiget õhkkonda ning toetas jätisepaari oma intriigide punumisel, laotades jõledustele kauni, pastellse ning šiki loori. Dekoratsioonid lähtusid 18. sajandi toonist ning peegeldasid vaid grammi võrra kõrgklassi tollesajandilist meeletut luksust, andes aga vaatajale asjaliku ettekujutuse ning tükile kohase tausta. Maast maani ulatuvad maalid, mahedad ja elegantselt hubased värvid, sensuaalne küünlavalgus ja lühtrid, klassikaline mööbel, võrratud kostüümid – kogu selle silmailu juures ei paistnud lavapeal toimuvad vulgaarsused esmapilgul isegi niiväga välja. Kamoflaaž paharettidele ja nende plaanidele oli ideaalne.

Vaatamata eelnevatele täiuslikkuseni viimistletud faktoritele, kandsid etendust täienisti enda õlgadel aga peategelased markiis de Merteuil, vikont Valmont ning, eraldi tegelasena, nendevaheline sõbralikult vaenulik võimuvõitlus. Mõlemad oli imposantsed karakterid, kuid lausa eraldi kategooriasse kuulub väärikas ja majesteetlik marikiis de Merteuil. Naine oli nagu võimas loodusjõud, kes suutis ümbritseva tolmukübekesegi enda pilli järgi tantsima panna ning tema nipsakust, siivutust ja küünilisust oli äärmiselt lõbus jälgida. Tegu ei olnud ka seletamatult pahatahtliku ja mugava lahendusena lihtsalt sellisena sündinud naisega, vaid talle anti ka võimalus enda sisemaailma publikule avada ning tagasihoidlik ta selles vallas ei olnud. Vaatajale anti võimalus kuulda miks ta selline oli, miks ta nii käitus ja miks ta arvas, et A ja O on oskus kuulata, näha tõde ning hoida suu kinni. Üks murrangulisemaid stseene oli aga n-ö mõrra kildudeks pragunemine nutmise näol. Naise langemist kõrgelt, vaatamata tema eelnevale armutule tegutsemisele, oli ränk vaadata, sest tegu oli tegelasega, keda samal ajal oli äärmiselt lihtne nii vihata kui imetleda. Janet McTeer oli rollis otsekui rusikas silmaauku -- võib-olla isegi kaks rusikat kahte silmaauku.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt

Teiseks mõjukaks jõujooneks loos oli vikont Valmont, kes oli sarmikas hunt lambanahas. Teda mänginud Dominic West aga sihtis märklaual veidi mööda, kuna tegelane kukkus välja liialt macho, ennasttäis, dramaatiline ning isegi labane. Kuigi oli ilmselge, et ta nautis täiega sitapeaks olemise etteastet ja keeras vinti naudinguga üle, oleksin robustse ja varjamatult otsekohese lähenemise asemel eelistanud gentlemanlikku ja diskreetsemat joont, et karakter oleks rohkem salakavalam ning võrgutavam. Näiteks, oli mehe mentaliteedile igati omane kirjutada armukese tagumikul üleolevalt ja matslikult kirja, kuid seda oleks saanud teha kõvasti sensuaalsemalt kui nähtav bordellilaadse maitsega stseen. Kolmas n-ö peategelane, dünamiit markiis de Merteuili ja vikont Valmonti vahel, suutis aga järjepidevalt plahvatusi pakkuda, kulmineerudes mind pahviks löövas stseenis, kus mõlemad lõplikult sõtta läksid ning, kus naine kui tulepurskena karjus „War!“

Alati saab välja kraapida ka mõned miinused, ning isegi nii vaimustava tüki raames tooksin välja mind häirinud liialt kärmed armumised, mis tegid üles kerkinud suured tunded kohati pealiskaudseteks ja ebausutavateks. Seega, neid ümbritseva poleemika vähem efektiivseks. Samuti oli Madame de Tourvel, Elaine Cassidy kehastuses, tüki kontekstis liialt vesine ja õbluke. Pintsliotsaga värvi oleks karakteri hulgaliselt paeluvamaks muutnud.

Teater: "Nagu teile meeldib" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Järjekordne ülevaade London National Theatre otseülekandest.

Pealkiri: Nagu teile meeldib
Originaalpealkiri: As You Like It
Teater: National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 00 min
Millal nähtud: 25.02.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Käesolevat Shakespeare'i komöödiat nägin laval esimest korda ja mitmel põhjusel oli ootusärevus märkimisväärne. Esiteks, "Hamlet," "Romeo ja Julia" ning mitmed teised selle geniaalse mehe näidendid sisaldavad kuulsaid ja laialtlevinud fraase või monolooge, mina aga ootasin õhinaga ühte enda jaoks silmapaistvamat, mõtlemapanevat ja läbinägelikumat, mida saab kuulda just antud näidendi käigus:

"All the world's a stage,
And all the men and women merely players:
They have their exits and their entrances;
And one man in his time plays many parts,
His acts being seven ages. At first, the infant,

Mewling and puking in the nurse’s arms. 

Then the whining schoolboy, with his satchel 

And shining morning face, creeping like snail
Unwillingly to school. And then the lover,
Sighing like furnace, with a woeful ballad
Made to his mistress’ eyebrow. Then a soldier,
Full of strange oaths and bearded like the pard,
Jealous in honor, sudden and quick in quarrel,

..."

Teiseks, tüki südikat, iseseisvat ja arukat kangelannat Rosalind'i peetakse üheks armastatuimaks naistegelaseks kogu Shakespeare'i loomingus. Ja pärast temaga laval tuttavaks saamist, oli ääretult lihtne aru saada miks. Naine suutis vaevatult olla mitme pea jagu üle kõigist teistest enda ümber, nii armastuse teemadel, nutikuses, inimeste mõistmises, kindlameelsuses, kartmatuses, sõnaosavuses ja, veel enamgi, seda kõike olemata üleolev, nipsakas või muudmoodi ebameeldiv. Tema, teistega võrreldes, kõrgemal pjedestaalil olekut kinnitas ainuüksi naise kõrvutamine teatud kõrvaltegelastega. Näiteks, lossi narr Touchstone, jättis naisega kõrvutades mulje kui veel labasemast tolvanist, kui muidu, ning vastupidiselt, tõstis taoliste tegelaste olemasolu Rosalind'i aktsiaid. Tegu oli asjaliku ja imetlusväärse neiuga, kelle kord rohkem kord vähem, aktiivsel kaasabil, leidsid end näidendi lõpus õnnelikult seotuna neli armastajapaari.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Mis mind enim aga üllatas oli tõsiasi, et näidendit lugedes ei mõistnud ma kui siiralt vaimukas ja killurohke tükk tegelikult on. Või siis suutis lavastus selle huumorikihi eriti kirkalt esile tuua. Vahetpidamata oli millegi üle itsitada või naerdes kaasa noogutada. Hiilgavalt naljakaid, kuid igati arukat ning mahlast teksti tuli väsimatu volüümiga ette. Kasvõi hooletult, järelmõttena heidetud fraasid, võisid mind kihistama panna. Näiteks: "Kas sa ei tea, et ma olen naine? Kõike mida mõtlen, pean ma ütlema," "Kas ta nimi on Rosalind? Mulle ei meeldi see nimi" - "Sinu rahulolu ei olnud tema ristimisel kellelgi eesmärgiks." Kõik eelnev ja rohkemgi veel, oli oma kontekstis tõesti pihtas põhjas. Oma osa oli ka teatud tegelastel, kes koomilist keskkonda aitasid luua ja üleval hoida. Näiteks, üks metsas eksiilis olev ülik, Jaques, oli küll pahur, teiste kallal nokkiv, melanhoolne ja küüniline, kuid need pirnid mis ta maha pani, koostöös sarkasmi ja brutaalse aususega, olid hiilgavaks vastukaaluks ülejäänud tegelaste kergemeelsusele. Mees oli otsekui hunnik õnnestust -- iroonilist ja kuiva huumorit täis õnnetust.

Üks tuntumaid aspekte näidendist on ka Rosalind'i ja Orlando lembeliin, kus naine on end maskeerunud meheks ning teeb Orlandoga kokkuleppe, et viimane saab tema peal Rosalind'iga suhtlemist harjutada. Mees võtab asja väga tõsiselt, teadmata, et harjutades räägibki ta tegelikult oma kalli Rosalind'iga. Idee, et ennast avada ja tundeid deklareerida on hulganisti vaevatum, kui seda teha vahendaja läbi võõrale ja mitte ihade objektile otse, on tükis eriti selgelt välja toodud ning paneb baasi paari suhtele. Mulle väga imponeeris nende peaaegu, et isegi eemaletõukav ja väikse vaenulikkuse noodiga armulugu, eriti naise maskeeringu ajal, mis võimaldas paari romanssi intensiivsust ja elektrit. Rosalie Craig oli kiiduväärt punapäine särtsakas Rosalind ning Joe Bannister ergas ja sümpaatne Orlando.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kuigi mõlemad olid ilmselgelt üksteisest sügavalt sissevõetud, oli nende lähenemine tunnetele ja armsamale kategooriliselt erinev. Mees oli iseäranis nohiklik ja kutsuvaimustuse kalduvustega. Ta oli aktiivne, agar ja püherdas oma ülevoolavates tunnetes, saates korda ka palju piinlikku -- koomilist, kuid siiski veidi piinlikku. Näiteks, kirjutas ta luuletusi Rosalind'ist, milled roheliste post-itite peale kritseldatuna, pani iga puu peale metsas nii, et terve lava oli kaetud neoonse märkmepaberiga. Oleks siis vaid tegu olnud väärt poeesiga, kuid kahjuks olid Orlando püüdlused leida riimuvaid sõnu "Rosalind'ile" üpris naljakad -- nad ei kippunud eriti riimuma, kohe üldse mitte. Vastukaaluks poisilikule kangelasele, oli kangelanna Rosalind aga kõike muud kui malbe näitsik. Loomulikult vähemat ma ühelt hinnatumalt Shakespeare'i naispeategelaselt ei oodanudki, kuid antud näidendi versioonis, nagu eelnevalt mainitud, ei olnud naine ainult peajagu üle teistest tegelastest, vaid ka Orlandost. See torkis mind aga veidi. Ükskõik mis situatsioon talle ette heideti, suutis Rosalind olla tasakaalukas, asjalik, omas vähemalt väliselt enda ja toimuva üle kontrolli ning üleüldse tundus olevat kui ainuke täiskasvanu trobikonna laste keskel. Orlando ja tema kiindumus oli üliarmas, ning nad moodustasid kena paari, kelle vahel eksisteeris küllaldaselt keemiat, kuid mehe ja Rosalind'i vahel oli selgelt tunda liialt eri tasemetel positsioneerimist. Nende tunded olid samal astmel, kuid isiksustena nad seda antud tõlgenduses ei olnud. Kuristik oli seekord liialt lai.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Igasugu muud tegelastevahelised suhted olid tükis ka üpris värvikad. Esiteks, loos oli peale põhipaari veel kolm, kes üle kivide ja kändude õnneliku lõpu leidsid. Neist lõbusaim oli kahtlemata karjused Silvius ja tema Phoebe. Mees oli naisest nii vaimustunud, et iga hetk, kus ta ähkis, puhkis ja silkas kallima järgi, kes teda absoluutselt ei tahtnud, ajas mind pihku itsitama ("Oh, Phoebe," "Armas Phoebe," "Kallis Phoebe," "Ära põlga mind ära, kallis Phoebe!" jne). Karakterit kehastanud Ken Nwosu oskas suurepäraselt mehe äpulikku ängi naise järele nutmises edasi tuua. Meelelahutuslikus võtmes teisele kohale jäid narr Touchstone ja tema maatüdrukust ihaldusobjekt Audrey. Armusuhete väliselt oli mulle väga meeltmööda Rosalind'i ja tema nõbu Celia murdumatu ja imetlusväärne sõprusside. Tüdrukud olid kihvtid ja omamoodi võitmatu team koos. Mingist aspektist vaadatuna tunnen, et nende vahel oli isegi rohkem keemiat kui ühegi teise kahe tegelase vahel kogu tükis. Nad olid esitletud kui tüdrukulikud tüdrukud, sellised lahedad totsid, kes planeerisid oma põgenemist kui suurt vahvat seiklust ja kes kandsid ülinunnut kiisudega pidžaamat (siinkohal vaatan Celiale otsa). Need väiksed detailid lisasid tegelastele iseloomu ja panid mind neile kaasa elama. Patsy Ferran, Celiana, oli aga sama armas kui tema riietus.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tüki üldine toon on kergesti seeditav ja päikeseline ning keskkond, milleks on peamiselt võluv Prantsusmaa mets, peaks seda meeleolu peegeldama oma rohelisuse ja looduslikuga. Kuigi loos leidub ka sügavamaid teemasid, on tegu siiski tipptaseme romantilise komöödiaga maalähedases võtmes. Aga kuigi lavakujundus suutis mind oma originaalsusega rabada ja meeldejäävaks teha, oli see suuresti ka liialt tänapäevane ja kontorilik, mis ei tahtnud üldse haakuda näidendi olemusega. Näiteks, hämmastas mind äärmiselt leidlik ja kihvt metsa keskkonna loomine läbi selle, kui algses kontorimiljöös olnud lauad ja toolid tõmmati ühe võimsa stseeni vältel nööridega lae alla. Ja voila! Äkitselt sai bürooruumist metsik, salapärane ja udune laas. Lae all rippuvatel toolidel istusid ja kiikusid ka n-ö linnud, kes vastava keskkonna oma häälitsustega lõid. Lõpptulemus oli ülilahe ja igati efektne, kuigi veidi iseloomulikum õudusloole, kui romantilisele komöödiale. Teisalt, algas tükk aga 90ndate kõnekeskuselikus kontoris, kus üks hetk Orlando oli kui Tuhkatriinust kontorikoristaja, siis äkki toimus maadlusmatš, selle kõige klišeelikumas olekus (Orlando versus suur ja lai killer), isegi vastase nägu sai lakutud, siis oli Rosalind nagu sekretär... ja üleüldse ei saanud ma aru, mida see bürookeskkond ikkagi mulle öelda tahtis. Samas aga meeldisid mulle üliväga ikkagi metsa ümbruse värvikad ning andekad detailid. Näiteks, olid näitlejad üks hetk ise need lambad, keda tegelased karjatasid, neljakäpukil mööda põrandat määgimas ja, eelpool mainitud, rohelised märkmepaberid, kandmas armuvaludes noormehe luulet, olid kihvti lahendusega esitletud. Ka näidendis esinenud muusikalised vahepalad olid kiiduväärt, sest grupp mehi esitasid meeldivate meloodiatega vanaaegseid laule äärmiselt köitvalt.

Teater: "Hamlet" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Olen taaskord lootusetult hiljaks jäänud, kuid kuna Coca-Cola Plazas on võimalik etendust veel kord näha 30. novembril 2016, siis vast on paslik ülevaade ikkagi ära teha.

Pealkiri: Hamlet
Teater: London National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 20 min
Millal nähtud: 25.10.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Mind siiralt hämmastas massiivne huvi ja hord rahvast, kes seda adaptsiooni agaralt vaatama läksid. Tavaliselt ei suuda ükski National Theatre Live ülekanne tervet saali täis müüa, kuid “Hamlet” surus välja isegi portsu korduseid ning kõigil neil õnnestus ekraani ette täismaja meelitada. Milles siis asi? Kas tõesti on eestlased avastanud intensiivse huvi selle palju nähtud, kuuldud ja leierdatud Shakespeare’i tüki vastu või on Benedict Cumberbatch tõepoolest ülemaailme fenomen ning inimesed, kes muidu pika kaarega Shakespeare’ist mööda põiganud, andsid autorile nüüd võimaluse kuna Benedict nii kenasti peibutas? No kui tema osalemine aitab “Hamletit” tuua kontingendini, kes selle vastu tavapäraselt huvi üles ei näita, on ju saavutus suurepärane. Samas, aga kas ainult üks konkreetne näitleja suudab kanda etendust, mis teatud vaatajatele, peale selle ühe faktori, tegelikult põrmugi ei imponeeri? Ju siis saab, sest piletid läksid kui soojad saiad ja seda mitte ainult Eestis. Tegu on rekordilise vaatajaskonnaga tükiga National Theater LIVE ülekannete ajaloos.

Põgusalt ka ülekande eelloost, kuna see oli päris frusteeriv aga lõppkokkuvõttes lustakas kannatlikkusemäng, mis muideks osaliselt kindlasti selekteeris välja isikud, kes siiralt tükist huvitatud olid ning need, kes vaid Benedicti pärast tulid või siis muudel põhjustel. Nimelt oli uhke, võimas ja innovatiivne Scape saal värskelt kasutusele võetud ning otse loomulikult, nagu uute asjade tihti juhtub, ei toiminud kõik nii nagu peaks. Ehk siis heli oli olemas kuskil 10 sekundit ja siis ei olnud ja siis jälle oli ja siis jälle ei olnud… Etendust sai uuesti alustatud mitu korda ning selle peale läks oma pool tundi ning need, kes vast vähema entusiasmiga kinosaalis istusid, said võimaluse lahkuda ja raha tagasi saada. Kuskil veerand saali otsustas ära minna, mille pärast mul oli ääretult kahju, sest lindistus saadi lõpuks ikkagi korrektselt tööle ning etendus auru sisse. Minu kommentaar toimuvale: Ikka juhtub! Tehnika ruulib!

“Hamlet” ei kuulu mu lemmik Shakespeare’i loomingu hulka, kuid selle väärtuses ja kvaliteedis ei kahtle ma karvavõrdki (näiteks “Romeo ja Julia” paneb mind mitmetelt aspektidelt õlgu kehitama). Objektiivselt suudan ma tõdeda, et tegu on ennast tõestanud äärmiselt dramaatilise, sisutiheda, intrigeeriva ning traagiliselt meeltlahutava tükiga, mis võimaldab vaatajale hulgaliselt erinevate interpretatsioonide võimalusi ning müsteeriume. Üks ühele ei ole võimalik sellest näidendist tervenisti aru saada. Kas iga värske väljalaskega suudetakse aga publikule pakkuda midagi meeldejäävat, mis pakub nii klassikat, kui ka parajas portsus uudsust, ei ole alati garanteeritud. Siiani nähtud mitmed “Hamletid” on aga kõik suutnud vähemal või rohkemal määral olla minu silmis meeldivalt innovatiivsed. Järjekordse versiooni on seekord lavale toonud London National Theatre ning seda tüürima on paigutatud kuumem Briti eksport alates Biitlitest, mis on iseenesest juba enamustele niivõrd tähendusrikkalt uuenduslik, et tassis massides rahvast teatrisse.

Mulle visuaalselt imponeeris, kuid ka samas takistas etendust kui üht kompaktset tervikut hoomata, elegantne, kõle ning ruumikas asupaik, mis jättis mulje kui pimedast, halvaendelisest ning elutust, kunagised hiilgeajad seljatanud, kummitusmajast. Tänu sellele eksisid tegelased laval otsekui ära. Nähtav oli liialt laialipaisatud ning see ei võimaldanud näitlejatele intiimsemat keskkonda. Ka nende emotsioonid ja traagika läks tänu sellele mõnevõrra selles keskkonnas kaduma, haihtudes sarnaselt tilgale meres. Teisalt, aga aitas selline kujundus kaasa karakterite üksinduse ja eraldatuse süvendamisele, halvates siira ja sooja kontakti loomist teineteisega. Just need faktorid aga ennustasid tungivalt ja efektiivselt õnnetut lõpptulemust.

Seoses lava mahukusega oli näitlejatel tarvis ka ekstra punnitada, et püüda kogu seda platsi täita. Eriti agaralt võttis selle südameasjaks meie peategelane, kes oli tohutult aktiivne, lenneldes ühest otsas teise nagu Figaro – siin ja jälle äkki seal. Küll ta jooksis, kargas, sagis ja askeldas, suutes üllatavalt adekvaatselt ka oma eesmärki täita.

Lavakujunduses kasutati paljuski lapsepõlvest tuntud elemente, seda eriti Hamleti hulluse illustreerimisel. Tegelane oli otsekui toimunud trauma järel mentaalselt tagasi liikunud turvalisse lapsepõlvemaailmasse ning seda väljendas ta riietudes punasesse mängusõduri vormi, lustides suures mängulossis ning kandes lapsikut särki, mille seljal ilutses sõna “King.” Või siis oli ta osav teeskleja, esitledes end kui lihtsameelset segast, või pakkus talle täiskasvanute maailma eest põgenemine tuge ning tegu oli kõige loomupärasema toimetuleku mehhanismiga. Või ei suutnud ta ennast enam kontrollida ning oli kord lapsemeelne, siis taas jälle oli võimeline ennast tõsiselt ja täiskasvanulikult üleval pidama. Mis see tegelik seletus oli, jääb saladuseks, kuid käesoleva versiooni Hamlet oli oma mõttemaailma ja käitumise ning nende kahe kombinatsiooni tulemuse poolest üpris intrigeeriv.

Võib-olla oli tegu kujutelmaga, kuid antud tüki Hamlet jättis mulje kui vähem isekast ning kalgilt hooletust tegelasest, kui teda tavaliselt olen harjunud nägema. Enam suutis ta mus esile tuua kaastunnet, seda aga tänu tema tundlikuma ja inimlikuma olemuse tõttu. Kuigi verejanu ja kättemaksuhimu ei olnud kuskile kadunud, tundus tema hullunum ning inetum pool olevat pehmendatud, võrreldes teiste Hamletitega. Pigem jättis mees mulje kui segaduses ning selgamurdva emotsionaalse pinge all olevast isikust, kes psühholoogiliselt üks hetk lihtsalt murdus, suutmata teadvustada mis on tõsi, mis toimub ning adumata kuidas tema käitumine ümberkaudseid mõjutab. Benedict oli üpris edukas sellise haavatava, õnnetu ja vaevatud printsi kehastamises.

Tohutult pettunud olen ma aga Ophelia kujutamisel. Tegu oli nutuse, delikaatse ja lausa haleda naisega, kelle poole puhkudes ta kohe kildudeks kukuks. Selline vabisev ning närvivapustuse äärel Ophelia siiralt häiris mind. Jah, ma tean, et tema puhul ei ole tegu kunagi olnud erilise kõva ja karmi naisega, kaugel sellest, kuid niivõrd kergesti puruneva klaasina ma teda näha ei soovinud. Vastukaaluks naisele, mainin aga Hamleti ainust lojaalset kamraadi, Horatiot. Viimane oli eriti silmapaistvalt omapäraselt esitatud. Nimelt nägi ta välja nagu tüüpiline IT-poiss või siis iga teine tavaline heteromees, õrna hipsteri kallakuga, mis ümberringsega ideaalselt ei sulandanud, kuid tõi välja tema eheduse, sõbralikkuse ja eraldiseisvuse kõledast lossi elanikkonnast. Tema selline olemus viitas juba sellele, et tragöödia seda meest küll endaga ei haara.

Teater: "Coriolanus" - National Theater LIVE

Tervitus!

Tagasivaade eelmise aasta London National Theater LIVE novembri ülekandele Coca-Cola Plazas.

Pealkiri: Coriolanus

Originaalpealkiri: Coriolanus

Kestus: 2h 40 min

Millal nähtud: 12.11.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

“Coriolanus” on üks Shakespeare’i vähemtuntud tragöödiaid, mille tegevus on paigutatud Vana-Roomasse ning mille keskmes on edukas Rooma kindral, Caius Marcius, hiljem Coriolanus, kelle tähelendu ja järsku langust antud näidend ka illustreerib.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Vastupidiselt tüki originaalsele keskkonnale, suursugusele ning suurejoonelisele Roomale, on tegevuspaigaks valitud lava aga visuaalselt selle vastand. Grandioossest impeeriumi pealinnast on saanud otsekui mõni geto või kõrvatänav. Seintel on isegi graffiti, mida jooksvalt küll üle värvitakse, et siis taas uued read kritseldada. Lava oli miniatuurne ja kompaktne, kuid saavutas võimatut, sest see tilluke nelinurk mahutas endas üllatavalt kordaläinult niivõrd vägeva ja mahuka maailma. Igat killukest lavast kasutati äärmiselt efektiivselt. Põgus ebakõla loo konteksti ning etenduse asupaiga ühtimisel küll tekkis, sest mõlemad olid oma olemuselt vastandid. Siiski, oli see hämmastav, kui minimaalsete vahenditega saadakse hakkama sedavõrd maksimaalse esitamisega. Samuti on tükk ka tohutult tempokas ja intensiivne ning fookus on tänu sellele pidevalt lool endal ja tegelastel, mis ei lase tähelepanul kõrvale uidata ja märgata ruumi pisisuse ning loo asupaiga mitte ideaalset haakumist.

Samalaadselt üldise pinnaga, olid tegijad ka väga nutikad lava sisulise disainiga ning ajasid läbi väga tagasihoidlikult, väheste ja lihtsate vahenditega. Senati koosistumiseks on laval rida tavalisi toole ning lahingu segaduse ja katsumuste esitamiseks kasutatakse näiteks laest allalastud redeleid. Ka kostüümid olid selgelt modernse stiiliga ning äärmiselt lihtsakoelised ja mittemidagiütlevad. Taaskord mõneti vastand Rooma välisele hiilgusele.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tegu oli ka märkimisväärselt verise ning realistlikult vägivaldse etendusega, kus Coriolanus vahepeal ikka täitsa punaseks võõbati. Eriti meeldejääv ning kõnekas mehe hindamatust panusest ja ohverdustest sõjategevusse, oli stseen, kus ta laest tuleva veenire all ennast pärast brutaalset lahingut verest puhtaks küürib. Ka tuleb mainida toorest ja halastamatu lõppu, mis pani, veri lendamas, loole šokeeriva ja rasvase punkti, jättes viimase pildi mu meelt kauaks kummitama.

Coriolanus on üpris vastakaid tundeid tekitav tegelane, kellele saab saatuslikuks tema üdini ausus, otsekohesus ning oskamatus teeselda ja olla võlts, eriti teiste poolehoiu võitmisel. Ta ei poe ega lipitse, mis on tegelikult imetlusväärsed omadused, kuid tema suutmatus tunnetada piiri konkreetsuse ja siiruse ning ülbuse ja solvamise vahel, määrab tema saatuse. Ta on uhke, enesekindel ja jäärapäine mees, kelle teod peaksid rääkima tema eest ning, kes on pigem sõjamees kui diplomaat. Veidi selgusetuks on mulle aga tegelasega seoses alati jäänud, et kas ta on liialt naiivne, saamata aru, et oma põlgliku käitumisega rahva suhtes, uuristab ta enda jalgealust või siis on ta liialt peaga pilvedes, põikpäine ning peab ennast puutumatuks, võimaldades tal avalikult ja tagasihoidmata rahvast mõnitada.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Vaatama vaenulikule hoiakule pööbli suhtes, oli tema kõne ning monoloogid sel teemal äärmiselt karismaatilised oma siiruses ja veendumuses. Kuna aga juba “Gladiaatoris” öeldi, et pööbel on heitlik, ning üks hetk nad jumaldavad sind, kui suurt võitjat, ning teisel, aga pöörduvad tuuled ja sind heidetakse pjedestaalilt, siis just see ka juhtus Coriolanusega. Ühelt poolelt, oli ta aga ekstreemse reaktsiooni igati ära teeninud, sest ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Õli tulle valas ka laad, kuidas ta üleolevalt, mõnitavalt ja ilmselgelt vastukarva konsuliks saamisel hääli korjas. Eriti koomiline oli sarkastiline toon kombineerituna sunnitud naeratusega hambad irevil. Otse loomulikult ei ole inimesed aga lambad ning said aru, et neid kasutati ära ja seda ka eriti inetul ning alandaval viisil.

Tom Hiddleston, arrogantse peategelasena, oli pealtnäha igati õigustatud valik, kuid nähes tükki, jõudsin järeldusele, et näitleja on loomult liialt sümpaatne ja meeldiv, et 100% mind veenda enda ülimalt üleolevas ning pööblit põlgavas suhtumises. Tema šarmantsus kumas selgelt läbi ning pärssis kõrkust. Ta oleks võinud veidi enam vinti üles keerata, kuid eks see maitse asi ole. Intensiivne, lausa leekides ja pilkuhoidev oli ta etteaste aga kindlasti.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Teistest tegelastest olid määrava tähtsusega Coriolanuse elus tema võimukas ja ambitsioonikas ema. Viimane jumaldab ja samas piitsutab oma poega püüdlema kõrgemale ja kaugemale. Mees teeb lõppkokkuvõttes kõik mida ema soovib ning kohati jääb segaseks, kus läheb piir selle vahel, mida Coriolanus ise tahab ning, mis on ema poolt ihaldatud ja osavalt peale määritud. Samamoodi oli ka mehe allakäigu ühe peamise peatusega: konsuliks kandideerimisega pärast edukat sõjakäiku. Mehe sõnaosav ja ustav sõber Menenius, Mark Gatissi kehastuses, pakkus toimuvasse ka väiksemahulise, kuid tervitava koguse kergust ja huumorit. Coriolanuse naine jäi aga veidi ühedimensioonilisteks, kuigi oma pideva mureliku ja tundeküllase olekuga, suutis Virgilia (Birgitte Hjort Sørensen) igati mu kaasaelamise ja kaastunde võita.

Coriolanuse vaenlastest-kamraadid suhe Tullus Aufidiusega (Hadley Faser), oli pingeline ja plahvatusohtlik. Vahepealne, äkiline ja ootamatu, sõprussuhte sarnane seis, ei vähendanud selle äärmist delikaatsust. Seda kinnitas ka fakt, et kohe, kui tekkis lahkheli oli sõprus sama kiirelt läbi kui algas. Kuigi, võitmatu ja dünaamilise kooslusena, Coriolanus ja Tullus Aufidius, mulle tõesti meeldisid, oli nende koostegutsemine määratud hukule. Lõplikus languses oli oma roll Coriolanuse perel, kes äärmiselt emotsionaalses ning valulikus stseenis anuvad, et mees Rooma säästaks ja selle hävitamisest tagasi pöörduks. Seal kus eelnevalt kunagine sõber, Menenius, läbi kukkus ning külmalt kõrvale lükati, mis oli ootamatult mõjus ning nukker stseen, õnnestus emal, naisel ja pojal mehe meelt muuta. Järeleandmisele järgnes aga kärme ja kompromissitu kohtumõistmine.