reede, 18. august 2017

Teater: "Aeg ja perekond Conway"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Aeg ja perekond Conway
Teater: Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Näitlejad: Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp või Amanda Hermiine Künnapas (külalisena), Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Sandra Uusberg või Saara Nüganen (Endla teater), Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome
Kestus: 3h 45 min
Esietendus: 23.02.2011
Millal nähtud: 23.04.2016
Minu hinnang: 4/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Nagu üks tegelastest kibestunult sõnas, oli Carol tõesti kõige parem kogu sellest seltskonnast ehk siis oli tegu tükiga, kus suurem osa karaktereid oli mulle rohkemal või vähemal määral vastukarva. See detail oleks pidanud mu emotsioone kaitsma tegelaste trööstitu tuleviku eest, kuid võimatu on mitte kaasa tunda, kui vaid ühe vaatusega järgneb naerule nutt ja siis taas narritatakse eelneva naeruga, teades, et tulevik on tume. Näidend suutis meisterlikult mängida vaataja tunnetega ning oli vähemalt mulle äärmiselt rõhuv ja muserdav lugu. Teisalt, oli vaataja ees lahtirulluvas tragöödias ka teatud määral poeetilist ilu, mis ka äärmiselt efektiivselt pani imetlema, kuidas mulle linnulennult vaadatuna ebasümpaatne või külmaks jättev süžee, pere, saatused ja karakterid, niivõrd edukalt koostöös hinge pugesid.

Tegu oli mitmetasandilise tükiga, kus sisu oli sama sügav kui Imedemaa jäneseurg. Üksikute sõnade taga võis leiduda lausa teine dimensioon. Tegude ja käitumiste põhjused ning tagajärjed võisid inspireerida pakse raamatuid. Iga tegelane oli tihedalt seotud kõigi kaaslaste saatustega, mis omavahel jäigalt põimudes paralleelselt kulgesid ja üksteist mõjutasid. Üks pilk, üks lause, üks tegu, üks tegemata jätmine, üks otsus -- silmapilkselt muutis see otsustavalt seltskonna tulevikku. Tüki süžee oli sisuküllane ning laval toimuv tohutult detailirohke, millel kõigel pidi edukalt suutma silma peal hoida, sest kaotsi võis minna mõni side impulsi ja tulemuse vahel, mida hiljem esile toodi. Mitte ükski aspekt -- ei mõni žest või reaktsioon -- ei olnud ülearune, läbimõtlemata või ei omanud konkreetset põhjust, mis spetsiifilist looliini edasi viiks. Selline tihke ja emotsionaalselt intensiivne lähenemine ning lõpp-produkt läks mulle väga peale. 

Mainitud teo ja tagajärje protsess ning tihtipeale hävingusse suubuv kulminatsioon tõusis antud tükis eriti väljapaistvalt esile. Miks ja kuidas inimesed ajas muutuvad? -- nende arengute seemned pannakse mulda juba varakult ning viltu tõmbavad käigud juhtuvad enamasti kellegi hooletuse tulemusel. Antud tükk oli otsekui musternäidis mida külvad seda lõikad ütlusest ning kuidas minevik/olevik loob igasugu kaastundeta tuleviku. Esimeses vaatuses oli perekond Conway kogunenud vanematekoju ühe peretütre sünnipäeva tähistamiseks. Aasta oli 1919. Õhkkond oli kokkuhoidev, õdus, naerust ja naljast pungil. Teises vaatuses toimus äkiline käänaks tüüpilises süžeekulgemises ning vaataja ees avanes stseen samast päevast, samas kohas, kuid aastal 1937. Õhkkond oli kõike muud kui soe, juubeldav ning kädinat täis. Õhulossid olid kokku kukkunud, saabunud oli inetu reaalsus ning energiat täis ja paljuski eduka elu alguse lävel tegelased oli omadega kraavi jooksnud. Oli ka neid, kes sinna ajamomenti ei jõudnudki.

Kolmas vaatus pöördus, ootamatult, tagasi hetkesse millel esimene vaatus lõppes. Vaatajale anti veelkord maitsta, kuidas kõik varem oli, millistel sekunditel tehti saatuslikud vead ning tulemus oli äärmiselt mõru ja ängistav, sest isegi kui karakterid ise ei teadnud veel, siis publik oli kursis, mis laval askeldavatest sünnipäevalistest tahes tahtmata aja möödudes saab. Siinkohal, muide, sai selgeks, et tillukesed tilgad tõrva mees, mida võis tunda esimeses vaatuses, olid suuremad lärakad kui esmapilgul tundusid. Minevikku paigutuvad vaatused said uue tasandi lisaks. Seda mõtet, et oli seiku mis jäid vaatajale algselt varjatuks, peegeldas mõneti ka kujundus, kus publikule nähtav tegevus toimus paljuski tagatoas, kuid lava taga oli veel üks ruum kuhu tegelased aeg ajalt kadusid ning sünnipäeva peo külalistele lustakaid etteasteid tegid. Publiku pilk oli suunatud kardina taha, tegevus toimus aga ka n-ö teisel laval.

Mulle väga imponeeris tüki ebakonventsionaalne kulgemine, mis oli äärmiselt lihtne võte, kuid oli põhimõtteliselt ka kogu loo alustalaks. Jõnks ajavoolus andis nähtavale automaatselt värskeid kihte, kaevus põhjalikumaks ning tiris vaatajast esile enam emotsioone. Mina lähenesin sellele kui kindlale tulevikule, kuid nõksu võib vaadelda ka kui pilku paralleel universumisse, ühte võimalikku tuleviku versiooni, jne. Suurepäraselt illustreeris, minu interpretatsioonist lähtuv tõlgendus, aja mõju ja jõudu ning vähemalt mind pani tegelaste käekäigule enam kaasa tundma, vaatamata sellele, et mulle subjektiivselt vaadatuna erinevatel põhjustel ükski neist ei sümpatiseerinud. Keeruline oli aga mitte lasta end mõjutada kurblikust, jõuetust edendavast ja kaasarääkimist pärssivast keskkonnast, mille tükk neile karakteritele lõi. Nad olid kõik ühtemoodi lõksus, täis luhtunud lootusi. Kuna etendus toimub Linnateatri väikses saalis, mis alati hägustab piirid lava ja publiku vahel, siis oli kohati tunne, et vaataja oli samas elutoas tasase osalisena koos tegelasgrupiga. Selle intiimse keskkonna tulemusena mõjuski nähtav eriti valusalt ning nagu kõik toimuks kellegi lähedasega. 

Vaatamata etenduse veidralt võluvale olemusele ning publikust oskuslikult tundeküllasuse välja meelitamisele, tekkis mul mõneti armastan-vihkan suhe antud tükiga. Ka tehniliselt oli teostus suurepärane. Näitlejad pakkusid hiilgavaid esitlusi, iseäranis silma jäid Alo Kõrve, Külli Teetamm ja Mikk Jürjens. Lavakujundus lõi autentse õhkkonna ning otse loomulikult meeldisid mulle 20ndate stiilis kenad kleidid. Siiski, jäi mulle midagi kripeldama. Kas see oli siis õhku rippuma jäämise tunne etenduse lõpus, loo depressiivne toon ja lootusetuse maik, saatuse ebaaus tegelaste kohtlemine või teadmine, et kõigi allakäiku oli tegelikult imelihtne ära hoida. Samas, võiks tükk olla ka moraalinäidend õpetamaks kuidas me ise üksteist teadmatult või tahtmatult kukutame (või kas oli ikka kõik hooletus või hoopis manipulatsioon?!). Tegu oli asjaliku inimloomuse analüüsi etendusega. Midagi näidendis aga ei tundunud mulle terviklik ja jäi kuni tänaseni torkima. Üks asi on, loomulikult, mu enda maitsed ja eelistused, kuid midagi muud on see, et isegi kui ma siiani ei ole suutnud seda tükki oma mõtetest saada, samal ajal kui mitmed näidendid kaovad mälestusest paari päeva möödudes, siis ometigi, ei saa ma nähtut kõrgemalt hinnata. Ma ei ole siiani selgusele jõudnud, mis selleks pinnuks antud tükis mulle on. Teatrisse soovitan aga tungivalt minna, sest ükskõikseks ei tohiks antud lugu enamasti kedagi jätta.



teisipäev, 15. august 2017

Teater: "Varjuprohvet"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Varjuprohvet
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Liisa Pulk, Margo Teder ja Martin Kõiv
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 27.04.2016
Millal nähtud: 29.04.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Ma väldin õudukaid, väldin nagu tuld, sest mul elab pesueht jänes püksis, kes ei lase mul ühtegi hirmujudina filmi vaadata ilma, et tunneksin järelmõju lausa nädalaid hiljem. No ei ole see žanr mulle mõeldud. Olen sellelt kohalt täielik äbarik. Siiski, ei takistanud see mind taas, täitsa vabatahtlikult, end leidmast vaatamas üht esindajat sellest eemalepeletavast lugude liigist. Jubedad nad võivad ju olla, aga vähemalt igavad ei kipu kunagi olema või mind külmaks jätma.

Õudukatest teatri tükke just tihti lavale ei satu ning käesolev näidend oli esimene omasuguste hulgast millega otsustasin end karastada. Teades, et hiljem niikuinii kahetsen otsust kibedal, kui pool etendust nägemata jääb (käsi silme ette pannes või silmi kinni pigistades) ja taas rahulikult magada ei saa, oli uudishimu siiski liiga suur, et seda ignoreerida. Kuidas üldse toimib ja mõjub mulle õudukas teatrisaalis? Kas teen teiste vaatajate ees oma margi täis, kuna puudub kodus telekast või pimedas ning eraldatud kinos vaatamise turvakate? Etteruttavalt võin öelda, et mingil määral tegin jah (hüppasin oma kohal ehmatusest mitu korda ja seda oli keeruline seljataga istuvatel mitte näha, ehk siis tervel saalil, sest olin esimeses reas). Minu otsuses end kätte võtta, kõneles tüki kasuks ka autor, Indrek Hargla, kelle looming ei ole mulle siiani pettumust valmistanud, otse vastupidi. Ka näidendi sünopsis suutis olla Edgar Allan Poelikult salapärane, halvaendeline ning intrigeeriv. Ootasin hulgaliselt külmajudinaid esilekutsuvaid, šokeerivaid ja kõhedusest nõretavaid momente.

Tegevuspaik oli otsekui musternäidis klassikalisest hirmu loost: eraldatud maja, keset eimidagit, kus agaralt ja haiglase järjepidevusega trükimasinal, toksib õudusromaane ilmselgelt hullumeelsete kaduvustega eraklik kirjanik ning kelle eest lapsehoidjalikult, Ema Teresaliku kannatlikkusega, hoolitseb pahur majapidajanna. Iseenesest mõistetavalt satub aga ümbritseva lumetormi tagajärjel ulualust paluma pahaaimamatu võõras, kes ei suuda adudagi kui viltu tal vedas, et ta just sellele uksele abi paludes koputama sattus.

Teades, et situatsiooni jubedusefaktor vaikselt, kuid järjekindlalt, pinget samm-sammult üles kruttima hakkab, algas kõik ju tegelikult päris vaoshoitult ja isegi märgatava huumorinoodiga. Piiblimüüja, torisev majahoidja ja ilmselgelt liigse Red Bulli laksu all kirjanik astuvad baari... kolmiku kooslus kuulus otsekui mõnesse sketšisaatesse. Vaikselt hiilib aga niigi saladuslikku ja veidra õhkkonnaga majja ebaturvalist tunnet tekitavaid detaile, arusaamatult hirmutavat käitumist ja kananahka esile kutsuvaid kokkusattumusi. Kusjuures, mitmed neist olid ootamatud ja üpris nutikalt publiku ette toodud, viimast kas siis mõnel erilisel viisil või suunast, kust ma eelnevalt midagi ei osanud ennustada. Närvikõdi tekitas ootusärevus, et millisest otsast nüüd küll järjekordne vihje müsteeriumi lahtiharutamiseks publikule hambu visatakse. Loomulikult, aimasin ma, et näiteks telefoni, peegli, põrandat paksu kihiga katvate paberilehtedega, uksetagusega ja muude esilekerkivate detailidega peab mingi hetk loos suuremat, väiksemat või võtmerolli omavat toimuma. Mil viisil, aga selgus siis, kui aeg küps või juhtus ka nii, et tegu oli tähelepanu osavalt petvate ja teistelt, tähtsamatelt faktoritelt, eemale tõmbamise peibutuspartidega.

Detektiivi lood mulle iseenesest meeldivad ning antud tükis oli kohati samalaadne põnev kes-tegi? kus-tegi? miks-tegi? äraarvamise element õhus. Osavalt mängiti ka mõttega, et kes on tegelikult kurikael, kes õnnetu ja süütu osaline või kas kõik on vastu tahtmist hoopis osalejad milleski mastaapsemas ja koletumas või on kõigil ühejagu luukeresid kapis. Pinget teritati nagu sibula kiht kihilt lahti koormisega, loovutades midagi ühe isiku kohta, siis tuues lauale midagi eelnevat täiesti ümberlükkavat ja hoopis teisele näpuga näitavat. Kes mida varjab, miks nii käitub, jne -- kõigil oli tegelikult põhjendus. Kahjuks, lõppkokkuvõttes, minu silmis, iga viimne kui detail aga seletust ei leidnud. Sellest hiljem.

Publiku silme ees rullus lahti intensiivne ping pong mäng kolme tegelase vahel kuuma kartuliga, mis oli rahutult pilkunaelutav, kaasamõtlemist soodustav ning ajurakke stimuleeriv. Nii palju võib avaldada, et omad saladused olid kõigil, mõned äärmiselt üllatavad, teised omajagu pead sassi ajavad ja mõned eriskummalised, kuid nupukad. Kuni viimase hetkeni loobitakse vaatajat müsteeriumitega ning kui eeldad, et sibul on lahti kooritud, siis eksid rängalt ja saad oimetukstegeva obaduse osaliseks. Ma osati ka eeldan, et agaramad žanriarmastajad vast nii suurt üllatust igasugu paljastustest ja muudest esile kerkinud teguritest ei saa, sest nagu teiste looliikidega, tekivad mingi hetk mustrid, klišeed ning tuttavad võtted, kuid minule kui žanriignorantsele, pakkus nähtu omajagu ohoo-momente.

Mind üllatas, et saladuste ja judinate kõrval mahtus süžeesse ka lembeliine. Sellist veidi eemale peletavalt romantikat, kuid romantikat igatahes. Samuti peab positiivsena välja tooma, et tüki toimumispaik oli ideaalne -- rahvusraamatukogu tornisaal, mis aitas luua ja hoida kõhedat õhkkonda. Lavakujundus üldiselt on kiidusõnu ära teeninud, sest raamatuvirnu täis ja paberilehtedest üleküllatud kaootiline elutuba toetas ideaalselt toimuvat. Ei olnud keskkond ka selline vaid õige atmosfääri tekitamiseks, paljudel asjadel oli konkreetne praktiline eesmärk. Elevust tekitas ka avastus, et ühte n-ö müstilist ja lahedat efekti mida kasutati, sai nähtud ka seriaalis "Sherlock". Ka näitlejate kolmik suutis piisavalt menukalt koos töötada, et asjalikult intiimse, pentsiku ja tontliku tegelasdünaamika luua. Eriti tuleb esile tuua Martin Kõivu hullu sulemehena, kes tõepoolest kui Duracelli jänes ringi kimas ja samaaegselt nii imelik, hirmuäratav, kui eemalepeletavalt koomiline suutis olla. Tegelase otsekui lõpmatuna näivat energiat oli esimeses reas selgelt tunda.

Etendus oli igati soliidne 4 punkti 5st kuni viimase 20%ni lõpus, kus tulid mängu üleloomulikud jõud ja minu jaoks loo nauditavuse täiesti peapeale keerasid. Ma ei osanud seda suunda eelnevalt aimata ning konkreetseid hoiatavaid vihjeid ka nagu ette ei tulnud. Seega, tuli uus lähenemine mulle veidra üllatusena ja eelnev stabiilne, kuid mõjus süžeeline trepilt üleskõnd pööras silmapilkselt sohu. Tänu sellele, kippus lõppvaatus liialt kihutama, ei andnud võimalust uue olukorraga harjuda ja seda seedida ning nagu prügiauto valas tükk mind üle liialt paljude uute niidiotsadega, mis koos varem tutvustatuga kõik ei saanudki lahendusi või siis jäi mulle palju detaile ebaselgeks, sest ma ei osanud neid ühendada. Täispilt jäi mulle killustatuks. Mis, kes, kus, mida ja miks siis lõpuks tegelikult toimus? Viimase osa ebaühtlase tempo, uute teemade hiline tutvustus, loo kärme kokkuvõtmine ja ootamatu reaalsusest eemaldumine rikkusid mõnevõrra minu silmis eelnevat löövat, paeluvat ja osavalt pinget tekitavat süžeekulgemist ning lugu ennast. Puänt eksisteeris, mis mulle meeldis, kuid see ei klappinud esimese poolega tükist, mis mulle ei meeldinud. Samas, pärast teatrist lahkumist, kui nähtavale tagasi mõtlesin ja mõtteid korrastasin, said mõned asjad iseenesest selgeks, mis saalis veel peata olekut tekitasid. Siiski, minu esimene reaktsioon toimuvale ning ka hilisem tagasivaatamine, tekitasid pigem vastakaid tundeid näidendi kulminatsiooni suhtes.

Vaatamata minu nördimusele tüki viimase veerandi suunas, soovitan siiski seda etendust soojalt. Lõpuspurt ja kogu paranormaalne koogelmoogel just ei hiilanud, kuid magusalt õudset müsteeriumit, mida Eesti teatrilavadel üliharva võib leida, ei tule just iga päev ette ja peab oma silmaga kaema. Kaasamõtlemist vajavad n-ö krimi sugemetega lood haaravad tunduvalt aktiivsemalt publiku toimuvale kaasa elama ning vaatajal tekib tahes tahtmata soov ja motivatsioon ette heidetud saladused enda peas ja tegelastega koos lahendada. Niisama toolil lösutada ja meelt lahutada lasta, ilma igasuguse kaasatöötamiseta, ei ole kindlasti võimalik. Ergastav on muidugi ka vahepeal ehmatusest tõmmelda, mis enamgi veel ei paku neile, kes juba hirmukatele immuunseks ei ole muutnud, võimalust ennast täienisti lõdvaks lasta. Ma nimetaks tükki isegi õrnalt interaktiivseks lavalt publikule reaktsioon-näidendiks.

teisipäev, 1. august 2017

Mida teha? Kuhu minna? (2) Nõukogudeaja nostalgia ja kunstikõnd KUMUs

Tervitus!

Järjekordne ülevaade läbi proovitud tegevustest neile kel aega ja huvi!

Näitus "Banaane ei ole" Tallinna Teletornis

Asukoht: Tallinna Teletorn
Aadress: Kloostrimetsa tee 58 A, Tallinn
Näitus avatud kuni: 28.04.2017-30.09.2017
Koduleht: http://www.teletorn.ee/event/banaane-ei-ole-ajareis-noukogude-argipaeeva/
Hind: Pileti saab osta torni sõidust eraldi vaid tunneli näitusele 5 EUR täispilet; Sooduspilet (lapsed 7-18.a k.a, õpilased, pensionärid, tudengid) on 3 EUR


Või ainult banaane ei olnud? Tegelt polnud loomulikult õieti mitte midagi, mida kõigil teistel juba standardse masstoodanguna eelnevalt ei olnud. Banaanist on aga saanud omamoodi selleaegse defitsiidi sümbol, mille maitse üle Soome kanaleid ja pilte vaadates sai juurelda.

Olen ka Nõukogude kasvandik, kuigi minu eksistents sel eriti värvikal, koomilisel ja nukral ajal oli üürike. Lapsepõlvest mäletan ma aga mitmeid seiku, detaile ning eluolu fakte, millede peale praegu naeran ja isegi veidi heldinult tagasi vaatan. Seda kõike aga tänu sellele, et ma ei pidanud kogu elu selles režiimis elama, vaid veidi alla kümnekonna eluaasta. Olen tegelikult selle kogemuse üle äärmiselt tänulik, sest kahtlemata oskan tänapäeva külluse ja võimaluste maailma enam hinnata ja ei võta kõike iseenesestmõistetavana. 

Eriti erksalt mäletan Soome markade tähtsust -- kui sul oli marku said osta välismaa maiustusi spetsiaalsetest poodidest (üks selline koht oli Kannikese kaupluses Maneezi peatuse juures). Mark oli tähtsam kui kuld! Meelde tuleb ka kuidas kohalikus Harku poes oli saia vähe ning ühele leibkonnale müüdi vaid paar tükki. Minu vanaema see aga ei heidutanud ja ta saatis kõik oma lapselapsed eraldi kassasse, n-ö eraldi perena, et me rohkem saia saaks. Mäletan, et pahandus tuli sellest, kui selle asemel, et poest välja marssida, läksid kõik lapsed järjekorras oleva vanaema juurde ja andsid saiad talle -- otse loomulikult hakkas poemüüja huilgama, et "mis valetate, te ju kõik ühest perest!"


Näitus Teletornis annab küll liialt lühikese, kuid siiski asjaliku ülevaate Nõukogude aja ühte lõpukümnendisse ning keskendub ajavahemikule 1970-1980. Väljapanek paikneb Teletorni ees olevas tunnelis ning näituse külastamiseks torni tippu sõita vaja ei ole. Viimases aga paikneb järelhüüe kunagisele moe, praktilisuse tipu, töö ja üldse kõikvõimaliku olukorra, igal ajal igas kohas riietusklassikale -- kitlile (ja põllele ka). Antud näitusest oleksin aga oodanud pisut enamat, kuid neile, kellele kittel võõras asjandus on ning neile, kellede garderoobi see ese tihemini täitis, vast on põnev uut hilbutüüpi avastada või nostalgitseda.

Esimese asjana saab sisse astuda ühte igatpidi tüüpilisse konkreetse perioodi korterisse, kus nii lastetuba, esik, köök, magamistuba, elutuba ja vannituba oleks otsekui üks ühele ajamasinat kasutades tänapäeva tõstetud. Mul tekkis deja vu, sest replikatsioon oli nii tõetruu ja mul oli siiralt tunne, et olin astunud oma lapsepõlves tädi, vanaema, sugulase või kellegi tuttava päris koju. Nõukogede ajal olid kõigil samad vähesed asjad, samamoodi paigutatud, samamoodi kasutatud, jne, kuid mind siiski hämmastas, kuidas selle korteri oleks peaaegu täienisti võimalik ära vahetada mõne mu lapsepõlves külastatuga. Seal leitavad esemed, mööbel, raamatud, nipsasjakesed, tehnika, jm, panid mind pidevalt hõikama, et mul oli see või tal oli see või kellelgi oli see. Sõbranna väitis, et magamistoa sektsioon tuttavate maakodus on siiani seal. Alates ENE teatmeteostest kuni rinnamärkideni kuni loodusõpetuse õpikuni (millest mina muide õppisin) kuni WC-paberi brändini kuni vanaaegse telefonini kuni Vietnami salvini kuni iluraamatu "100 Minutit ilu heaks" kuni kuni kuni... oli keskkond uskumatult tõepärane ja äratundmisrõõmu oli ohtralt.


Möödunud ajastu korterist taas tänapäeva astudes oli näitusel edaspidi välja toodud erinevad tähelepanu väärivad väljavõtted sellest veidrast perioodist koos hulgalise tutvustava tekstiga. Näiteks leidus (taas)tutvumiseks klassikaline poelett (just sellised nad olidki!), koos leiva/saia restidega (olid ajad kui kõik ei olnud veel pakendatud ja ka leiba sai paberivahele ise võtta), metallvõrk poekorvid (mis funktsioneerisid kui stressipallid ja mida oli rahustav mudida), koolipink ja toolid (mille taolisel taga muide ka mina esimestel kooliaastatel istusin), gaasimaskid (mis olid vist igas majapidamises ja mida isegi lapsena sai naljapärast koguaeg pähe proovitud ja hüütud "jeee! tuumasõda!"), rohmakad kineskooptelerid, sel ajal hinnas välismaa träni (nt. õllepurgid, mida tean et agaralt koguti), kodutehtava veini pudelid (ma mäletan, et mulle meeldis sealset plastiliini kaelaosal nokkida), kotad! (need olid ülimalt vinged jalavarjud), poroloonist loomakujukeste kollektsioon (millest mul vaid paar tükki olid) ja klassikaline telefoniputka. Eelnevatele lisaks oli välja toodud hulgaliselt muid ikoonilisi retroesemeid ja juba peaaegu unustatud aktuaalseid teemasid. Näitusel oli intensiivselt tunda eelneva ajastu hõngu!


Ma pole vist kunagi ühel näitusel nii palju naernud või nii meeleolukal väljapanekul käinud, mis selliseid ülevaid emotsioone tekitaks! Nähtav on lustakas ja soe külastus minevikku neile, kes seda aega mäletavad ja suudavad huumoriga tagasi vaadata, ning hariv, intrigeeriv ja vast isegi tsipa hirmutav neile, kes napilt või suure kaarega seda ajastust ei puudutanud. Tõeline kultuurikoolitus! Uskumatu ikka kui palju aastaid on sest ajast möödunud ja kui lühikese ajaga on eestlaste eluoluludes toimunud mastaapne muutus võrreldes perioodiga, mis tegelikult ju alles oli eile. 



 


Fotod: D.R.

-----------------------------------------------

Art Walk - Drop-in guided tours in English ehk lühiekskursioon KUMUs

Asukoht: KUMU
Aadress: Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn
Hind: Ekskursioonile saab muuseumipiletiga (täiskasvanule 8 EUR)


Iga kuu viimasel pühapäeval kell 15.00 toimuvad KUMUs inglise keelsed ekskursioonid muuseumi püsi- ja ajutiste näituste hulgas. Iga kord on erinev sektsioon, mis saab 45 minutiks külastajate eritähelepanu. Minevikus on keskendutud näiteks Jüri Okase näitusele ning "Värvide dirigendid: Muusika ja modernsus Eesti kunstis" näitusele ning tulevikus on plaanis fokuseerida püsiekspositsioonile (1940-1991) ja ka "Kurja lillede lapsed: Eesti dekadentslik kunst" väljapanekule. Täpse kavaga saab tutvuda siit.

Kui inglise keelest arusaamine ei ole probleem ning leidub 45 minutit, et kas korraks või pikemalt KUMUst läbi põigata, siis kindlasti soovitan külastada põgusat, kuid sisukalt ülevaatlikku Art Walk ekskursiooni. Tutvustust viib läbi kogenud giid ja kunstihuviline Helen Merila, kes vähemalt sel ühel minu külastuse ajal jättis äärmiselt positiivse ja asjatundliku mulje. Tegu oli lihtsate sõnadega seletava, ladusas inglise keeles rääkiva, suurepärast lühiülevaadet andva ja sõbralikult ning soojalt naertava giidida, kes ilmselgelt tundis end teemas ja positsioonis mugavalt. Mulle antud giidi lähenemine, suhtumine ja oleks väga sümpatiseerisid. Ekskursioonil oli minule lisaks veel oma kümmekond välismaalast, ehk siis piisav arv, et oleks kõigile mõistlikult ruumi näha ja kuulda, ning vabalt liikuda. Tuurikaaslased paistsid enamuses Eesti kunstist väga huvitatud olevat, kuigi küsimusi esitama keegi iseäranis agar ei olnud. Ekskursiooni lõpus sai giid aplausi ning igaüks grupist läks oma teed, kas uuesti külastatud ruumide teoseid imetlema või teisi ekspositsioone vaatama.


Minu külastusega klappiva ekskursiooni teemaks oli püsiekspositsioon (3. korrus, A tiib), mis mulle ideaalselt sobis, sest olen pigem klassika austaja ning tänapäeva kunst mind niiväga ei kõneta. Püsiekspositsioon koosneb teostest 18. sajandist kuni Teise maailmasõjani. Periood algab Balti-Saksa kunstiga ning järgnevad nii avant garde, rahvuslik ärkamine, ekspressionism, jne. Kunstnikest sisaldab see periood ka meie kõrgemini hinnatud meistreid nii maalikunstis (nt. Johann Köler, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Nikolai Kummits, Oskar Kallis, Karl Pärsimägi) kui skulptorite hulgas (nt. Jaan Koort, Amandus Adamson, August Weizenberg). Kuigi mind moodsamad kunstivoolud iseäranis sügavalt ei paelu, suudavad enamused Eesti kunstnike teoseid, ka need, mis paigutuvad modernismi, minu silmis ikkagi, kui mitte kaunid, siis paeluvad igatahes olla. Püsinäituse varamus saab näkku vaadata maalidele, mis juba lapsepõlves õpikutest või raamatutest otsa vaatasid, kui ka lihtsalt imelisi, veidralt võluvaid, varjamatult otsekoheselt või siis mitte niiväga laiale üldsusele tuntud, kuid siiski külastamist väärt teoseid nautida.


Mida ma uut ja/või huvitavat ekskursioonilt siis õppisin? Näiteks, Balti-Saksa perioodil tekitasid segadust oma päritoluga seoses mitmed kunstnikud, kes oma nimed arvatavasti võõrapärasemaks muutsid. Oli neid, kel selgem, et juured olid Eesti rahvuses, kuid ka neid, kellede puhul ei olda kindlad kas rahvuslik kontakt Eestiga eksisteeris või mitte. Johann Köler oli kui oma kodumaa saadik laias maailmas, kes oma maalidesse Eestiga seotud detaile sisse pookis ja mõnikord oma maalidele enda nime asemel allkirjaks koduküla, Viljandi, pani. Giid keskendus ka tema maalide esilekerkivatesse detailidesse, nagu pildis "Lorelei needmine munkade poolt", kus mungad olid nagu deemonid põrgust, vastupidiselt nende religioossele rollile, "Truu valvur" teose valguse sümboolsele kasutusele ja kunstikooli nõudmistele igati vastavale "Herakles toob Kerberose põrguväravast" maalile, mille eest autor pälvis kuldmedali. Esimeses saalis, kus esitlusel 18. sajandi teosed, ei leidu ühtegi Eesti rahvusest kunstniku maali, sest ala oli veel pigem Balti-Sakslaste kätes. Eesti kunstnikud olid suured rändurid, kes leidsid end eri etappidel Peterburist, Pariisist, Saksamaalt, jne. Iseäranis värvikas elulugu tundus olevat Karl Pärsimäel ja ka kurb lõpp koonduslaagris. Nikolai Kummitsa maalide valguse loomine on hiilgav ja hämmastavalt tõetruu. "Kalevipoja" eepose stseenide esitamine oli tähtis osa rahvusromantilisest kunstist. Ja palju muud.

Lisaks sellele, sai läbi käidud ja tutvustust kuulatud ka skulptuuride väljapanekust "Kajakas", mis on täis büste, millede keskel ka üks suur kajaka pea. Millegipärast polnud ma varem sinna ruumi sattunud aga tore, et see viga sai parandatud.