Neljapäev, 16. veebruar 2017

Kino: "Viiskümmend tumedamat varjundit"

Tervitus!

Seekord kinost!

Pealkiri: Viiskümmend tumedamat varjundit
Originaalpealkiri: Fifty Shades Darker
Režissöör: James Foley
Näitlejad: Jamie Dornan, Dakota Johnson, Kim Basinger, Eric Johnson, Rita Ora 
Žanr: Romantika, draama
Kestus: 1h 58 min
Kinodes alates: 10.02.2017
Nähtud: 09.02.2017
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Kui aus olla, siis mulle esimene osa üpris meeldis, sest see suutis kesisest materjalist kogu pisukese mahlase välja imeda ja päris asjaliku tulemuse kokku pressida. Otse loomulikult ei olnud nähtav realistlik, väärt kinokunst ning mitte mingil juhul ei tohtinud seda tõsiselt võtta, kuid tegu oli siiski tervikliku looga -- guilty pleasure fantaasia, mida naised kappidesse kinni naelutatuna hoidsid. Ei midagi rohkemat ega vähemat. Kas õudusfilme materdatakse sellepärast, et nad on õudsed, kas märulifilme sellepärast, et nad on täis kätši? Ei, seega miks tümitada teatud naiste salafantaasiat sellepärast, et see tee suurele ekraanile leidis ja naisi häppiks tegi? 

Lähtudes esimese filmi edust, olid kaks järge garanteeritud. Eeldamata grammigi mingit pahviks löövat filmikunsti või geniaalset süžeed, oli järg aga üks gigantne hunnik pettumust. Esimene osa toimis, sest tas eksisteeris mingi narratiiv, mingi kulminatsioon ning mingigi strukuur ja, tänu sellele, teelusikatäis usutavust. Uues filmis aga puudus igasugunegi loogika, kondikava või haripunkt. Põhimõtteliselt vaatasin ma kaks tundi kuidas üks kentsakas paar lihtsalt kurameeris, ei mingit sissejuhatust, pingetõusu, konfliktilahendust ja haripunkti (ei no, n-ö haripunkte tuli ette küll, aga mitte sellises formaadis nagu mina eeldasin...). Olematu loo sisse suruti otsekui reklaamipausidena iga kindla aja tagant ka mõned kliinilised seksistseenid -- tegu ju ikkagi sarja tõmbenumbriga. Kahjuks puudus seekord aga kahe näitleja vahel keemiaraasuke, mis veidigi oleks stseenid elektriliseks teinud ning vähendanud nende kvoodi täitmise eesmärgi maitset.

Tänu kõigele eelnevale, hakkasid pindudena mu tagumikku torkima igasugu absurdsed olukorrad, süžee kulgemised ja lausa totakad lahendused, mis mind niiväga häirinud ei oleks, kui filmis oleks olnud tsipagi klassikalist ülesehitust. No näiteks, Ana oli vast kuu aega assistendi ametipostil, ja siis äkki sai oma ülemuse koha, kui viimane... ootamatult lahkus. Kas tõesti on võimalik karjääriredelil alumiselt pulgalt kõrgeimale tõusta nagu naksti? Ei säranud ta selleks oma mõtetega vajalikus koguses ka mitte üks teps! Siis, okei, saan aru, et Ana meeldis kõigile meestele (no, naiste fantaasiafilm ju ikka), kuid et ta ainult psühhosid ligi tõmbas oli imelik. Ja miks oli vaja ühest teha ootamatult täielik sitakott, ainult, et teist virtsahunnikut (Christian) paremas valguses näidata? Võib-olla, oli eesmärgiks näidata viimast kui koopameest oma naist kaitsmas (see ju ka pop unistustematerjal)? Ja, otse loomulikult, oli Christianil mitu ogarat eksi, kes mõlemad küsisid Analt väga asjakohase küsimuse: "Mis on sinul, mida meil ei ole?" Seda arutlesin mina ka ja vast kõik saalisolijad lisaks.

Ja veel, mees oli sügava lapsepõlve traumaga ning sellega oli tal aidanud silmitsi seista ja leevendada sado-maso elustiil. No aga miks on vaja psühholooge, ravi või sado-maso, kui on olemas Ana, kes on nagu imerohi. Christian avastab, et suudab kõik õudused niisama lihtsalt seljataha jätta, kui vaid Ana temaga on nõus olema. Tõesti? Esimeses osas sai Ana ise šoki, kui teda piinatoas nüpeldati, kuid nagu teflonpann, ei õpi ta sellest midagi ja uues filmis keksib vabatahtlikult sinna ruumi tagasi ja nõuab kelmikalt veel portsjone piinaputru. Äkitselt oli tagumiku laksamine eriti meeldiv ja tema entusiasm igasugu veidruste vastu lausa koomiline. Ka paari suhe ei olnud just eriti edasi arenenud ning kui tundus, et nad jõuavad lausa arutlemise tasandile, pani mees vestlusele joone alla, dikteerides naisele, kuidas viimane peab käituma. Naine vastas alati sõjakalt "ma ei tee mida sa tahad!" ja siis tegi lõpus ikkagi just seda mida mees nõudis! Neid ei saanud isegi vaidlusteks nimetada, sest Ana ja Christiani puhul oli paar sekundit hiljem olukord nagu midagi polekski juhtunud või siis hüpati sängi ning kõik eelnev ununes. Filmi kirsiks tordil oli aga hetk, kui Christian oma helikopteriga täitsa muuseas alla kukub ja kõik arvavad, et ta on surnud. Terve pere nutab koos ja siis avaneb uks ning seksikalt räpakas Christian sammub sisse ja mühatab "mis toimub"? Kogu see seik võttis vast kümme minutit. Miks see vajalik oli? Et lisada draamat? Mõju oli aga vastupidine, sest mind ajas see pigem pihku itsitama.

Tegu oli tüüpilise või ebatüüpilise (oleneb kellelt küsida) fantaasiaga: rikas mees, muudkui tuleb, kaitseb ja on macho, väidab, et naine on eriline ja kõigist eelmistest teistsugune, on nõus ükskõik mida naise jaoks tegema, tahab kokku kolida, palub naiseks jne jne. Ma saan suurepäraselt aru filmi eesmärgist ja olemusest, kuid see ei ole vabanduseks, kui lugu liialt ulmemaailma kaldub ja konkreetset raami väldib. Sellise laialivalguva imala jamaga kaotab tulemus üldse mingi tõsiseltvõetava mõtte ja nähtav on lihtsalt piinlik. Jah, Ana on piisavalt iseloomutu ja toimuv umbmäärane, et iga vaataja saab ennast tema positsiooni projekteerida ja unistada, et ongi ihaldatud kaunitar, kuid kas sellist fantaasia suurele ekraanile toomist naised tahtsidki? Kas nii üle usutavuse piiri minemist oligi neil vaja? Ma siiralt arvan, et mitte.

Peab aga välja tooma ka positiivset ning taaskord olin üllatunud, kuidas Dakota Johnson suutis oma karakterit, nii hästi kui roll seda üldse võimaldab, esitada. Tema versioon Anast mulle imponeeris ja tänu sellele sain natukegi aru, miks kõik seda ilmetut ja üksluist naist niiväga jahivad. Film nägi ise ka stiilne välja ning pidevad pop-muusika valikud meeldisid mulle ka. Alt ei vedanud ka publik, kes on kindlasti üks põhjustest, miks sarja just kinos tahan näha. Pidevad oiged, awww-hüüded ja muud reaktsioonid olid lõbusateks taustalisadeks. Ekstra punktid tüdrukule, kes minu seljataga iga ekraanil toimuva eriidiootsuse peale hämmeldunult "džiižus" kommenteeris.


Pühapäev, 5. veebruar 2017

Kino: "Reisijad", "Nägija tütar" ja "Lõhestunud"

Tervitus!

Kolm lühiülevaadet kinost!

Pealkiri: Reisijad

Originaalpealkiri: Passengers
Režissöör: Morten Tyldum
Näitlejad: Chris Pratt, Jennifer Lawrence, Michael Sheen, Laurence Fishburne
Žanr: Ulmefilm, action, romantika
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 30.12.2016
Nähtud: 30.12.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Käesolev film on koondanud endale hulgaliselt pahameelt ühe konkreetse otsuse pärast, mida peategelane vastu võttis. See detail on paljudel vaatajatel juba enne kinno minemist kopsu üle maksa viinud ning automaatselt sai lugu templi: õudne rämps. Mina nii kiiresti nii äärmuslikku hinnangut ei annaks. Tegu on otsekui tüüpilise katastrooffilmi dilemmaga – kuidas käituks publik, olles tegelasega samas ekstreemses olukorras? Kas käitutakse vastavalt oma turvalise keskkonna tavapärastele tõekspidamistele ja inimlikkusele või haaratakse uppuvana õlekõrrest, ükskõik siis kas selle õlekõrre teises otsas leidub teine inimene, keda samuti vette lämbuma tiritakse? Kedagi silmapilgutamata hukka mõista, adumata grammigi olukorra mõju, on minu silmis ebaaus. Filmis kerkis pinnale vastandumine kahe maailmavaate vahel: idealism versus realism. See oli, muideks, minu silmis ka üks intrigeerivamaid aspekte loos, mis ei lasknud linateost vajuda täienisti stiilse kesta, kuid suhteliselt lahja sisuga kosmoseromantikaks.

Üldiselt oli filmil, nagu eeldada, rohkem välimust kui substantsi, kuid see visuaalne pool oli ikka päris tähelepanuvääriv ja suutis paaril hetkel ka kompenseerida muid puudusi. Massiivsed, futuristlikud ja minimalistlikud ruumid hiiglaslikus kosmoselaevas, mis masside asemel mahutasid kahte isikut ja olid kõledad oma inimtühjuses, mõjusid suurepärase keskkonnana loomaks süžeed toetava õhkkonna, mis hõlmas isolatsiooni, lõksus olemist ja lootusetust. Chris Pratt sai peategelasena ka adekvaatselt hakkama, kuigi teda oli veidi harjumatu näha humoorika karakteri asemel dramaatilises rollis või siis mängimas tegelast, kes ei olnud variatsioon Starlordist. Jennifer Lawerence aga kippus kas ülenäitlema või oli tsipa võltsi maitsega oma reageeringutes ja emotsioonipursetes. Paari armulugu oli mingi hetkeni isegi romantiline, kuid mida aeg edasi, kuni ülevõlli absurdsele ja karjuvalt ebarealistlikule kulminatsioonini, seda vastumeelsemaks see muutus. Kõik stseenid, kus ta üles astus, röövis aga Michael Sheen baarmenist androidina, kellest sai paari otsekui lapsendatud järglane/südamesõber/terapeut/jne. Tegemist oli tegelasega, kes tundus olevat ainuke, kel piisavas koguses aru peas ja asjalikkust jätkus, vaatamata sellele, et see aru koosnes juhtmetest ja metallist.

Kokkuvõte (superkinod.ee kodulehelt):
Jennifer Lawrence ja Chris Pratt mängivad seikluslikus ulmefilmis kahte reisijat, keda kosmoselaev teisele planeedile uue elu suunas transpordib. Olukord võtab ohtliku pöörde, kui nad äratatakse süvaunest 90 aastat enne sihtkohta jõudmist.

Üritades leida tehnilise rikke põhjust, hakkavad Jim ja Aurora teineteisesse armuma. Siis aga ähvardab neid laeva hävimine ja nad hakkavad aru saama, miks nad tegelikult ärkasid.



-------------------------------------------------

Pealkiri: Nägija tütar
Originaalpealkiri: Skammerens Datter
Režissöör: Kenneth Kainz
Näitlejad: Jakob Oftebro, Roland Møller, Allan Hyde, Maria Bonnevie
Žanr: Seiklus, fantaasia, ajaloo
Kestus: 1h 36 min
Kinodes alates: 16.12.2016
Nähtud: 18.12.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
"Troonide mäng" teismelistele? Tegu oli igatahes omapärase valikuga suurele ekraanile, sest ajalooline noorukitele mõeldud fantaasiaelementidega film ei tundu vaatajate hulgas just kõige populaarsema valikuna. Liiga kerge on astuda ämbrisse ja vorpida valmis lugu, mis otseselt ühtegi sihtgruppi ei kõneta. Taolised filmid kipuvad olema oma identiteediga segaduses – liialt tõsised ja verised, et olla noortele, või liialt lapsikute detailidega, et kõnetada täiskasvanuid. Mingil määral tekkis mul sihtgrupi küsimus ka antud teost vaadates, kuid seda tunduvalt vähem kui eeldasin. Lugu suutis kõndida õhkõrnal piiril nende kahe vahel ning üllatuslikult pakkuda midagi mõlemale vaatajagrupile.

Väljanägemiselt, alustades kostüümidest ja lõpetades filmimispaikadega, nägi tulemus kiiduväärt usutav välja. Keskajaline morn ja rusuv atmosfäär saavutati kõikide tehniliste detailidega hiilgavalt. Isegi eriefektid ja nendest tulenevad sisalikkude moodi draakonid olid päris realistlikult jõledad. Mis mind aga enim häiris oli tõsiasi, et vaatamata visuaalselt soliidsele tasemele, tundus, et jälgin väheste finantside eest kiirelt kokku klopsitud laste muinasjutufilmi, mida näiteks ETV2 pealt tihti ette tuleb. Neid satun ma muide isegi mõnikord vaatama ning suudan neid igati nautida ja võtta sellistena nagu on. Suurele ekraanile jõudnud filmilt aga ootan enamat kui laste-tv-teatri näitlemist ja loo esitamist. Ehk siis oli näitlemine kohati kaheldava väärtusega, kuigi midagi üleliia silma ei karanud, ning lugu ise tundus liialt pealiskaudne, lihtsustatud, puudus sidusus ning keskendumine detailidele ja põhjendamisele. Loomulikult, tuleb siin arvesse võtta, et linalugu on loodud populaarse raamatusarja põhjal ning jagab saatust paljude teiste paberilt kinosaali jõudvate üllitistega. Siiski, mulle see versioon loost tegelikult meeldis -- tegu oli täitsa vaadatava filmiga!

Kokkuvõte (kino.ee kodulehelt):
Nägija tütar Dina on vastumeelselt pärinud oma ema üleloomuliku ande. Ta suudab vaadata otse inimeste hinge sisse, pannes nad enda pärast häbi tundma. Kui ainsat troonipärijat süüdistatakse ebaõiglaselt oma perekonna mõrvamises, meelitatakse Dina ema Dunarki, et panna troonipärija oma süüd tunnistama. Keeldudes kasutamast oma võimet valedel eesmärkidel, võetakse Dina ema vangi. Dina peab leidma tõe mõrvade taga ja leiab end peagi ohtliku võimuvõitluse keskel, mis ta elu ohtu seab.



-------------------------------------------------

Pealkiri: Lõhestunud
Originaalpealkiri: Split
Režissöör: M. Night Shyamalan
Näitlejad: James McAvoy, Anya Taylor-Joy, Betty Buckley
Žanr: Õudus, thriller
Kestus: 1h 57 min
Kinodes alates: 21.01.2017
Nähtud: 22.01.2017
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Shyamalan hakkab vaikselt, kuid järjekindlalt ennast mudamülkast välja tirima, üks film korraga. "Lõhestunud" on kindlasti üks märkimisväärne lisa tema jalgealuse uuele toestamisele. Film ise oli sünge, närvekõditav ja üpris võikaid teemasid sisaldav. Paeluv kompott salapärasest, paranormaalsest, õudusest ja dramaatilisest ei võimaldanud kordagi silme ekraanilt eemaldada. Kuid vaatamata kõigele muule, röövis kogu filmi James McAvoy oma fenomenaalse näitlemisega, kus mees suutis vähemalt üheksat igatpidi erisugust tegelast hiilgavalt esitada. Iseloomuvahetused, koos maneeridega, aktsendiga, kehakeelega, jne, olid silmapilksed ja koheselt arusaadavad, samas olemata võltsid või teatraallikud. Poisikese Hedwigu lapselikult moderne tants, väljapeetud Patricia leebelt maniakaalne pilk, Dennise vaoshoitus ja korraarmastus, Barry avatud energia -- mehe näitlemine oli võimas. Teisalt aga, ei üllata mind see üldse, sest olen juba aastaid James McAvoy fänn olnud. Kiitust peab avaldama ka noorele Anya Taylor-Joyle, kes igati edukalt suutis mehega lähedasel tasemel püsida.

Vaatamata noaga lõigatavale pingele, tundsin kuni filmi lõpuni, et toimuv ei olnud terviklik ega loogiline -- midagi oli puudu. Raske oli röövitud tüdrukute tegelikku olukorda seletada ja eriti segadust tekitav oli peategelasest Kevini lausa ebareaalsed n-ö võimed. Lõhestunud isiksus lõhestunud isiksuseks, kuid mida Kevin eksponeeris, ei olnud kergesti seeditav ega vastuvõetav. See oli ka üks minu põhi puudustest lisaks veidi longu vajunud kulminatsioonile, mis suure paugu asemel oli pigem väike kõmakas. Arvasin, et Shyamalanlik puänt oli läbi, kuid siis, esitati veel teist, mis muideks, elimineeris minu põhipretensiooni ehk siis miks tundus Keviniga toimuv liialt seletamatuna. Viimane stseen aga pani olukorra paika ning ma vaatasin eelnevat filmi hoopis teise arusaamaga. Selline pööre läks mulle väga peale!

Kokkuvõte (superkinod.ee kodulehelt):
Dissotsiatiivse isiksuse mitmesuse häiret põdevas Kevinis (James McAvoy) elab 23 eri personaalsust. Sellise haruldase vaimuhaigusega inimesed on teadlasi lummanud ja hämmastanud kaua aega, on koguni arvamusi, et mõned taolised patsiendid on suutelised materialiseerima oma eri isiksuste puhul täiesti konkreetseid ja silmnähtavaid füüsilisi eripärasid. Samal veendumusel on ka Kevini raviarst psühhiaater Dr Flecher. 

Ühel päeval röövib üks Keviniga sama keha jagavatest persoonidest parkimisplatsilt ilma vaevata kolm teismelist tüdrukut. Keldriurkasse vangistatud tüdrukud saavad järkjärgult tuttavaks nende röövijas elavate vägagi erinevate tüüpidega, kelle hulka kuuluvad näiteks elukogenud karm ja nõudlik daam kui ka 9-aastane naiivne poiss. Tõeline õudusunenägu algab aga hetkest, mil oma esimesi märke hakkab ilmutama Kevini uusim ja senimaani teadvuse sügavuses redutanud Elajas, olend, kes valitseb salamisi kõigi 23 isiksuse üle.