Teater: "Päikesepoisid" ja "Kõik minu emast"

Tervitus!

Kaks ühes Vanemuisest.

Pealkiri: Päikesepoisid
Lavastaja: Robert Annus
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Veiko Porkanen, Marika Barabanštšikova, Aivar Kallaste, Iris Viru, Martin Tikk
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 30.09.2023
Millal nähtud: 23.05.2024 (Draamateatris)
Minu hinnang: 2.5/5

Jummel! No see lavastus on küll kas halvasti aegunud või inimesed ja maailm üleliia muutunud. Ma ei kujuta ette kuidas kogu see kompott tänapäeval mõnusa ja reaalselt naljaka huumorina kvalifitseeruks. Okei, kui tegu oleks tragikomöödia või helgemate nootidega draamaga, siis ma vast nii kriitiline ei oleks, kuid žanriks on vaieldamatult pandud "komöödia". Juba näidendi esimestel minutitel leidis aset n-ö kild: vesi keeb vilistades ja mees arvab, et see on telefon -- see mage nali seadis fooni kogu etenduseks, mis ei olnud just paljulubav ennustus. Selline kaheldava väärtusega nõme nali pani mind juba eos alla andma. Ja ega paremaks väga ei läinud ka. Üks tegelastest ütles üks hetk, et kõik k-tähega asjad on naljakad. No, eks nad andsid selgelt mõista, et mida arvata huumorist selles tükis ja vihjasid selle tasemele, kus originaalpealkirjas, "The Sunshine Boys", ei leidunud ju ühtegi k-tähte. Eestikeelses pealkirjas on k-täht täitsa olemas, kuid see on juba keelest tulenev juhus. Kuigi, nagu minu puhul komöödiaid vaadates ennegi ette tulnud, oli saalist ikkagi naeru kuulda, mitte vähe, kuid, õnneks, ka mitte ülemäära, et arvaksin, et ma olen ainuke kellele selline vaimuvaene koomika peale ei lähe. Lavastuse sisu ja toon jättis mulje kui millestki aegunust ja vanamoodsast, igal tasemel. Võib-olla sellepärast minu ümberringsed tunduvalt eakamad prouad ja härrad leidsidki nähtavaga kergemini kontakti ja suutsid ka rõõmu tunda. Samas, noh, näidend ei olegi ju modernne tükk ning üks kesksetest teemadest tegelikult ongi aja möödumine ning asjade muutumine. Seda kontseptsiooni põhjalikumalt lahata oleks olnud palju paeluvam kui mingeid totakaid kilde ja teksti punnitada. Kuigi, jah, see lõppakord oli päris humoorikas ning suutis mind isegi muhelema panna. Peamiselt sellepärast, et oli ootamatu. 

Ma ei ole ilmselgelt selle lavastuse sihtrühm, sest kõik mida Hannes Kaljujärve tegelaskuju, Willie, tegi või ütles, ajas mind aina enam vihasemaks ning torkis aina tugevamalt mu tagumikku. Võib-olla kunagi olid sellised vanad vastikud jurakad mingis kontekstis koomilised ja isegi muhedad, kuid sellist kibestumust ja nõmedat suhtumist ei kohta laval väga tihti. Mulle tulevad kohe meelde Draamateatri "Mõnus maatükk" ja 1993. aasta film "Grumpy Old Men", kus sama vaibiga jõmakad mu enesekontrolli proovile panid. Kuid, saab ka teistmood. Nt Rakvere Teatri tükk "Kõike head, vana toriseja", kus peategelane, samast puust mees, suutis vaatamata kõigele mõjuda sümpaatselt, heatahtlikult ja minu poolehoidu võitvalt. Ja oli siiralt humoorikas. Willie oli otse ja selgelt öeldes, üks nõmedik, kes rikkus kogu näidendi kogemuse. Kas normaalne inimene käitub nt oma abivalmi vennapojaga niimoodi (või üldse kellegagi enda ümber)? Ta ajas pidevalt tolle laste nimesid sassi, unustas ja mõjus kui hunnik hoolimatust, ebaviisakust, enesekesksust ning mühaklikkust. Vennapoeg oli tema vastu nii hea, nii kannatlik, kuid sai tänuks vaid tänamatust. Willie oli mees, kes oli maailmas pettunud ja ei omanud grammigi täiskasvanulikku emotsionaalset kontrolli, et seda suhtumist natukegi vaka all hoida. Jah, võib ju väita, et ta oli seniilne ja kannatas mäluhäirete all, kuid mingid asjad püsisid tal nagu viis kopikat peas. Aga vot, vennapoja laste nimed kohe üldse mitte. See lihtsalt ei jätnud temast meeldivat muljet. Õnneks, Aivar Tommingas, Alina, nii kratsivalt ebameeldiv ei olnud ning suutis oma paarilist isegi täitsa adekvaatselt tasakaalustada. Ühelt poolt on Willie suhtumine mõistetav. Mehele mõjus Ali lahkumine ühisest komöödia duost jalgealuse äkilise alt tõmbamise ja identiteedi kaotusena. Ta ei saanud sellest isiklikust traagikat mitte kunagi üle. Seega, kui lavastus oleks pigem draama, ehk oleks enam saanud fokuseerida just Willie kurvale reaalsusele ning psühholoogilise aspektile, mis tegelikult oli kaasakiskuv ja huvitav nurk, mida potentsiaalselt esitada. Mulle, lisaks, tundus kohatu tema õnnetu elu üle naerda, läbi koomika, mis ei olnud isegi muigama ajav. 

Parimad aastad on möödas, maailm on hoopis teine kui oma hiilgehetkedest mäletad, kuid sina oled ikka seesama, elad ikka vanas reaalsuses ja igatsed taga seda mis oli, oskamata lasta lahti ning edasi liikuda. Nukker, köitev ja sügav. See alaliinina toimuv teema lisas süžeesse emotsiooni ning mitmetahulisust. Kahjuks, valis tükk opaka suuna. Samas, peab tõdema, et osa loost, kus mehed koostöös taaslavastavad oma ühe populaarsema sketši, oli isegi päris lõbus. Selline bennyhillilik, sõge, aga vahva. Ma isegi elasin kaasa ja muutusin tüki suhtes soojemaks. Miks see aga nii lühikeseks jäi ja nii järsu noodiga finaali leidis? Jällegi, ei sobinud huumor ja päris elu, millest viimane väga kurblik. Iseäranis, kui lugu pidi ju ikkagi komöödia olemas. Kahte asja korraga alati ei saa. Õnneks lõppes kõik helgel noodil. Sketši puhul jäi aga kohe silma selle oma aja ära elanud õhkkond, sest no ei saanud tähele panemata jääda naise roll seal. Vaatamata mu suurele kriitikale, oli lavastus ise tehniliselt ja esitustelt siiski tasemel. Näitlejad andsid endast parima ning kahe peategelasest mehe, eriti Hannes Kaljujärve, kohta ei saa ühtegi halba sõna öeldud. Mees ilmselgelt oli väga veenev ja meisterlik oma rollis kui suutis minus sellist ärritust välja tirida. Aga, jah, kõik see minu arvamust ei korrigeerinud ja, seekord, pean tunnistama, et näidend ja mina lihtsalt ei klappinud ega leidnud ühist keelt. Pakutud huumor ei olnud sellest killast, mis mulle head meelt teeks, pigem vastupidi. Jätkuvad mu otsinud, et leida mõnda tõesti mahlast ja mõnsat komöödiat Eesti teatrite lavadelt. See on kukkunud välja, kohati, otsekui võimatu missioon.

-----------------------------------------------------

Pealkiri: Kõik minu emast
Lavastaja: Ain Mäeots
Näitlejad: Maria Annus, Linda Porkanen, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Lena Barbara Luhse, Kaia Skoblov, Robert Annus, Reimo Sagor, Karl Kristjan Puusepp
Teater: Vanemuine
Kestus: 3h 20 min
Esietendus: 29.01.2022
Millal nähtud: 10.12.2024 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Ma ei ole näinud orginaalset Pedro Almodóvari filmi ning vist mitte ühtegi tema muud linateost (tunnistan pea püsti -- ei ole kõnetanud), kuid kahtlustan, et suurel linal ei oleks pakett mulle niivõrd meeldinud kui laval. Algupärasel lool (lähtudes treilerist ja klippidest) on tunda kihti kunstilisust, edevust, punnitamist ja enesetähtsustust, ning ta püüab, kas teadlikult või alateadlikult, olla kuidagi eriline ja šokeeriv ja originaalne ja stiilne ja väärt, et mind, kummalisel kombel, veidi häirib. Nt tõsiasi, et noor poiss fännab Tennessee Williamsi etendust. Olgu põhjus kuulsa näitleja rollisoorituses või mitte. Ja nt fakt, et lavastuses on kokku pandud nunn ja HIV. Eesmärk on vist jahmatada ning vastandeid kasutades "leidlik" ja edgey olla. Lavastus võtab aga selle potentsiaalse "artsy arrogantne" fooni tuntavalt maha ja keerab madalamaks. Etendusel on vahetum kontakt ja ühisruum, mis võimaldab looga enam sidet leida ja energiat jagada, mis teeb kogu kompoti vähem "kunstiks" ja rohkem inimlikuks. Aspektid, mis mind oleks ehk filmi puhul kriipinud, toimivad näidendi puhul mahedalt ning meeldivalt. Aga aitab spekulatsioonidest. Tegu on omapärase etendusega, mis fokuseerib erinevatele naistele, erinevatele armastustele ning erinevatele elusaatustele, mis kõik kentsakalt ristuvad, suuresti ühe nõmeda "mehe", Lola, pärast, luues tihke sideme naiste vahel ja sidudes nad igaveseks kokku. Leinav ema, segaduses ema, transvestiit, nunn ja paar näitlejannat astuvad baari -- tegelikult lihtsalt kohtuvad ning muudavad üksteise elu, olles teineteisele toeks, takistuseks ja vihates või armastades seda, kuni tüki lõpuni müstilist, teist transvestiiti, kes tahtmatult vastutab selle eest, et naised ühise meeskonnana on jõudud sinna, kus nad seisavad. Peab tunnistama, et see kontseptsioon oli, ühelt poolt, unikaalne, teiselt poolt, läbileierdatult igav. Saatuse poolt kokku sattunud naiskonda on nähtud ennegi, kuid vast mitte ühe transvestiidi tegutsemise tagajärjena. 

Lavastuses leidub ohtralt mida lahata, sest iga tegelane toob endaga kaasa hulga eri teemasid, valusid ja võlusid. Siis paigutub eri kombinatsioonidele veel mitu vaate- ja arutlemisnurka ning lõpuks laotatakse kogu seltskonnale ja nende omavahelisele sidemele veel eri kihte. Etendusel on oma ühine sõnum, mis ehk mitmetahuline, kuid põhimõtteliselt väidab üht: leppimine on võti. Leppimine minevikuga, iseendaga, teistega, raskustega, asjadega, mida sa ei saa muuta, asjadega, mida sa saad muuta. Tähtis on ka endale tunnistada, et elu pakub alati võimalusi midagi heastada, midagi leevendada, teisi abistada, ennast abistada ning viib sind alati kokku nende inimestega, kellest sul just sel hetkel kõige enam kasu, või kes sind sel hetkel enim vajavad. Enda südame avamine, valu seedimine ja olukorra aktsepteerimine -- mis iganes siis mureks ka ei oleks. Lein ja leppimine, kas siis kellegi või millegi surma puhul, kellegi või millegi kaotamise puhul. Suureks ühisnimetajaks on, lisaks,naiste omavaheline solidaarsus, kokkuhoid ja empaatia. Huvitavalt mõtestatakse isa rolli ja mehi naiste elus üleüldiselt. Süžees ei omanud ükski vastassugupoole esindaja mingit erilist tähtsust, välja arvatud siis mainitud Lola ning noor Esteban, kes vajas isa ja väga soovis teada saada, et kes ja kus ta on. Mehed olid otsekui suunatud kõrvalistesse, kuid siiski märkimisväärsetesse, positsioonidesse, kus nad olid kas takistused, probleemid, mingi asja vallandajad, mingi asja lahendajad, koorem naistele, rõõm naistele. Mitte kunagi aktiivsed teekonnas, alati pigem passiivsed. Isegi Lola oli algselt mees, kes pigem tahtis olla naine. Kas Manuelal oli aga õigus poega isast eemal hoida? Kas ta tegi õigesti? Kas ta tegi valesti? Sama olukord oleks lõpus äärepealt uuesti kordunud, kuid sel korral otsustas Manuela vastupidiselt toimida. Naised ei saa ilma meesteta ja vastupidi. Üleüldse keskenduti veel sellele, et inimestel on keeruline lahti lasta ja nad võivad hoopis nagu kivi jala ümber millegi negatiivsega pigem uppuda kui see tegur endast eemaldada. Olgu selleks raskuses siis ühele poole kaldu suhe, kas kallima, pereliikme või sõbra vahel, või lihtsalt mingid mõttemallid, igatsus või vajakajäämine, nt isa kohaloleku puudus.

Oli selge, et tegu oli pigem filmimeediumiks sobilikuma süžeega, sest sellist eklektilist ja ühest kohast siia ja sinna jooksmist ning tegevuskohtade liikumist tuli ette keskmisest näidendist rohkem. Iseenesest, kogu sigrimigri loo jälgimist ei seganud ning tehniliselt oli kõik kenasti lahendatud, kuid liigne dünaamika ei mõju alati kõige etemini ja ei lase tihti vaatajal keskenduda. Pidevalt peab end ümber seadistama ning uue keskkonnaga harjuma. Ka tegelasi oli fookuses üpris palju ning nõudis aega, et kõigiga kontakt luua ning nende kohalolekuga koduneda. Eriti kui ühed jooksid pidevalt sisse, teised jälle välja. Samas, karakterite ampluaa oli lai ning iga üks leiab vast mõne kellega sidet moodustada või kes võiks sümpatiseerida. Tegelased olid eraldi isiksused, neljadimensioonilised ja usutavate olemustega. Välja arvatud see nunn, vot tema teatud loogikast ja valikutest ma alati sotti ei saanud. Näitlejatest jäid enim silma Maria Annus, kes oli oma rollis malbe ja naiselik, kuid sügav kui kõige põhjatum järv ning tugevam kui kõige murdumatum raud -- tõeline ema -- ja Piret Laurimaa, kes suutis olla nagu tõeline diiva, kellel pehme ja soe süda. Absoluutse publiku ja minu poolehoiu teenis ära aga Agrado, Ragne Pekarevi esituses. Ma jumaldan sind, sa oled mu kangelanna, sa oled kaunitar, sa oled geenius, sa oled parim tegelane, keda ma juba ammu laval olen näinud. Omamoodi klišee, üle võlli koomiline ja otsekui karikatuur, kuid sellesse ehedasse ja elujaatavasse transvestiiti muudmoodi suhtuda ei ole võimalik. Suurepärane rollisooritus -- see kobistav ja kohmakas kõnd, see puterdav tekst -- humoorikas, südamlik ja omapärane. Naised tegid tugeva grupiesituse, nii kohaoleku kui emotsionaalse rusikalöögi poolest, ning mul oli kohati nt taustal ilutsevast Reimo Sagori tegelaskujust isegi kahju. Kokkuvõttes, ühelt küljelt, ideaalne lugu teatrilavale, teiselt küljelt, mitte just kõige parim süžee teatrilava formaati. Emotsioonid ja sügavalt tähendusrikas sisu on aga garanteeritud ning soliidne karakterimäng on vaid boonuseks.

Teater: "Terror" ja "Naiste kool"

Tervitus!

Seekord Tartust. 

Pealkiri: Naiste kool
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Priit Strandberg
Näitlejad: Kärt Kull, Linda Porkanen või Saara Nüganen, Karol Kuntsel, Tanel Jonas või Andres Mähar, Ken Rüütel, Jaanus Tepomees, Viktor Lukawski või Priit Strandberg
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 27.04.2019
Millal nähtud: 06.10.2023
Minu hinnang: 4/5

Kõige parem naine on noor ja harimatu naine. Kui ei oska tahta paremat, siis lepitakse vähesega. Kui ei tea, et saab etemini, siis ei hakata kunagi vastu. Kui ei aduta enda väärtust, siis saab inimesest vormida just endale sobiliku ori-teener-mängukann-objekti ehk, antud kontekstis, abikaasaks. Esmapilgul uppudes topeltmoraali, ignorantsusesse ja seksismi, tuleb lavastust vaadata tema ajastu kontekstis -- iseäranis selle peategelast, Arnolphe'i. Kuid kas ikka olid mehed peal ja naised all? Arnolphe oma väidetavas nutikuses mängiti üle just selle sama süütuse ja naiivsusega, mida ta niivõrd imetles ja pjedestaalile paigutas. Pika ninaga jäi tema, mitte naine, kelle eksistents mehe arvates ainult tolle ümber pidi keerlema. Tundub, et loo sõnum oli tegelikult, et tahad või ei taha, püüad või ei püüa, naisi ei saa maha suruda. Vaatamata kõikidele meetmetele, tegi peategelase suhtumine naistesse talle ikkagi karuteene, sest kui sa ei tea mis on vale, siis ei saa seda ka vältida. Peategelane tahtis ära hoida tulevase abikaasa petmist teiste meestega -- mis oli tema silmis laialdaselt lokkav probleem, andes mõista, et ju siis on naised ikka meestega võrdsel tasemel, vähemalt selles valdkonnas -- , kuid väljavalitu, Agnès, pahaaimamatult just seda lõpuks tegigi. Moraal sellest loost on, et kui midagi eriti paaniliselt pelgad, siis kutsud seda hoopis külla. Loomulikult, on liig naise käitumist petmiseks nimetada, kuigi Arnolphe seda niimoodi pigem ehk defineeriks. Naissugu on ju "piinatud" meeste jaoks kurjuse kehastus, sest mehed ei suuda neid piisavalt kontrollida. Mis on lubatud ühele soole, ei ole lubatud teisele -- nagu üleaisalaskmine. Arnolphe'i ambitsioonid põhinesid puhtalt hirmul, mitte armastusel või positiivsetel emotsioonide, nt unistusel kogeda suurepärast abielu. Noorus ei võrdu vooruslikkusega, puhtus ei võrdu riskide kadumisega. Eriti kui peategelane ise oli 50ndates -- võimubalanss on liialt tasakaalust väljas, et asi kuidagigi adekvaatselt toimiks. Aga, ego vastu ei saa, eriti kui arvad, et just sina tead paremini. 

Eks võib loo üheks teiseks moraaliks pidada tõsiasja, et ei tasu ennast õhku täis lasta ning oma sõprade maa peale toomise nõuandmist ignoreerida, sest alati on keski või miski suurem kui sina -- kasvõi saatus. Ideaalidesse kinni takerdumine ning millegi sunduslikult tekitamine, nagu perfektse abikaasa, on tehis ja mitte ehe -- kaasneb suurushullustus. Arvestades Arnolphe'i väärikuse samm sammult tagasiarengut kogu lavastuse vältel, ei ole võimatu, et isegi see ideaalne naine mingi hetk ei suudaks ikkagi neid müstilisi nõudmisi rahuldada. Lavastuse sisu oleks üpris groteskne, kui tegu ei oleks kohati absurdselt koomilise näidendiga, kus tekib kerge kognitiivne dissonants Arnolphe'i ilge käitumise ja jalaga tagumikku huumori vahel. Leidus mitmeid seiku, kus tekkis konflikt, et kas jaburuse üle naerda või vastumeelsusest nina krimpsutada. Hämmastav on tõdeda, et selline reaktsioon tõuseb esile paralleelselt nii minevikus kui olevikus, ning tänapäevalgi ajab autori ühiskonnakriitiline satiir sisemiselt kahte leeri. Juba tema eluajal olid Molière'i loomingud skandaalsed ja pahameelt ja/või imetlust üles keerutavad. Äga on tõdeda, et palju ei ole muutunud, kuigi maailm ise on -- ehk ei ole vastukaja enam nii äärmuslik, kuid näidendi konfliktid ja moraal pädeb vabalt kaasajas. Vaatamata üles kütva vastureaktsiooni õngitsemisele, leidus loos ka muinasjutulikult romantilisi ja helgeid elemente ning tegelikult ju tõeline armastus võidab kõik. Kuigi, võib debateerida teemal, et mis vahet oli Agnèse mõlemal abielu väljavaatel. Kumbki oli, teoorias, vastu naise tahtmist ja tema otsustusõiguse alt väljas, kuigi ühega ta siiski õnneliku saatuse kokkusattumuse tahtel sai leppida. Aga kui poleks varasemat kokkupuudet, siis mille poolest erineva need variandid -- mõlemas on naine objekt. Lisaks, ülientusiastlik poissmees, meie kangelane Arnolphe, tegelikult mingeid tagajärgi enda ebasündsa ja ebameeldiva käitumise eest ei kandnud. Ta jäi pruudist ilma, kuid see oli ka ainuke vastu näppe, mis talle osaks sai. Abstraktsed kaotused, nagu väärikus, ei ole just tõsiseltvõetavad. Ehk näidendi loomise ajaperioodis olid.

Tegu on etendusega, kus tegelased aktiivselt publikuga otse kommunikeerivad, iseäranis peategelane. Konstantselt otsib mees oma tõdemustele vaatajate hulgast kinnitust, pöördub küsimusega mõne esimeses reas istuja poole või kõnnib mööda toolide ridade vahet nagu poliitik, kes püüab valijaid käima tõmmata. Üks daam läks agaralt kaasa ja mõlemad improviseerisid minisuhtluse, mis oli vahvalt orgaanilise ja naljakas. Kuigi, põneval kombel, peegeldas peategelase interaktsioon publikuga mehe läbikäimist teiste tegelastega laval, kus ta kipub domineerima ja surub oma visiooni vastaspoolele peale. Oli märgata, et vaatajad, kes Arnolphe'i tähelepanu keskpunkti sattusid, tundsid ennast mehe võimukalt ekstreemsete vaadete peale määrimise rambivalguses ebamugavalt. Aga see oligi asja iva. Pani nihelema, kuid oli elust enesest, võimaldades laval ja publikul eksisteerida mitmel tasandil samas füüsilises ja mõtteruumis. Samas, ei ole alati tervitatav üheski etenduses olla vaatajana äkitselt tegelaste poolt kõnetatud, eriti olukorras, kus Arnolphe'i aura oli tuntavalt pealetükkiv ja vastuarvamust mitte aktsepteeriv. Karol Kuntsel, kõigi "lemmiku" kangelasena, oli just õige tasakaaluga ehmatav ja muhe. Temas oli midagi tolalikult humoorikat, kuid, samas, ebainimlikult košmaarset. Mees oli karismaatiline, kuid nagu mõni vähem arukas sotsiopaat seda on, oskab olla intrigeeriv ja asjalik, kuid šokeerib arrogantsi ning ümberringsete alavääristamisega. Olles kohati harimatum kui naine keda noolib. Peab tõdema, et Arnolphe'i ülevõlliduse (kui see on üldse võimalik) mängis aga iga kord üle Ken Rüütel, Agnèse kallima, Horace'ina. Jäi mulje, et näitleja lausa naudib hüsteeritsemist ja see toimis. Toimis väga edukalt, sest tegelase puhul oli kõik ultra ülivõrdes ning oma idiootsuses oli tema dramaatilisus ootamatult naljakas. Kui ikka parukad peast lendavad, siis on midagi valesti või, antud juhul, igati õigesti. Sama naise kiindumuse eest võitlevad kaks meest olid, kahtlemata, oma rivaliteedis kogu lavastuse kese, kes suutsid üksteisega samal absurdsusel sagadusel mängida. Kõik muu oli irrelevantne. Arnolphe'i ja Horace'i vahel oli enam keemiat kui nende suhtes südamedaamiga. Vot see oli etenduse tegelik võlu. Valuks suuresti see, et klassika on klassika, kuid aja jooksul kogub see tahes tahtmata natuke tolmu.

---------------------------------------

Pealkiri: Terror
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Andres Noormets
Näitlejad: Merle Jääger, Reimo Sagor, Margus Jaanovits, Maria Annus, Riho Kütsar, Lena Barbara Luhse, Liisa Jurtom
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 18.09.2021
Millal nähtud: 20.10.2023

Minu hinnang: 3.5/5

Kui hägustub õige ja vale piir. Või kaotavad mõlemad oma üks üheselt tõlgendatava sisu. Kui seadused ei ole enam piisavad, et mõista komplektsete moraalsete küsimuste adekvaatsust. Kui päris elu ja elu haldav paberile pandu, millest viimane peaks reaalsuse üle kohut mõistma, ei eksisteeri enam samas dimensioonis. Kui aset leiavad üks miljardist olukorrad, mis loogikale enam ei allu, vaid käiku läheb sekundi murdosaga vallanduv instinkt. Kui õigest saab vale ja valest saab õige. Kui ei eksisteerigi enam selgelt mõistetavat õiget ja valet. Kui inimene ja tema teod tõusevad kõrgemale seadusest, siis kumba peab karistama või muutma. Kas inimene tegi seaduse või seadus inimese. Kui puudub konkreetne juhend, siis lõpuks jääb pinnale vaid isiku enda südametunnistus ja isiklik subjektiivne taju. Ole sa hiljem pettunud ja eriarvamusel, kuid kõigil on alati õigus oma nägemusele ja valikule. Huvitaval kombel oli naine minu kõrval publikus üpris šokeeritud ja vokaalselt hämmingus vaatajate viimasest otsusest. Tema jaoks oli see vastuvõetamatu. Aga kas oli? Inimpsühholoogia on tohutult keerukas. Me kunagi ei tea üdini, miks keegi käitub nii nagu juhtub. Esiteks, tegu on näidendiga, see ei ole päris. Teiseks, mis ühele must-valge on teisele hall. Mõnikord peab leppima, et oled vähemuse hulgas. Tegu on tehniliselt ja süžeeliselt lihtsakoelise etendusega -- jälgida saab kohtuistungit -- , mille konks seisneb arutletava teema võimes jagada publiku arvamused kahte ekstreemsusesse. Kas süüdistatav tuleb mõista süüdi või süütuks. Võib etteruttavalt öelda, et konkreetsel etendusel jagunes tulemus mõned hääled siia-sinna 20/70. Kummas suunas? See jääb hetkel välja ütlemata, sest ainukesed, kes publiku meelestatust võiksid moonutada ja mudida on tegelased, ning ainult selle põhjal, et mida neil kahetunnise näidendi jooksul vaatajatele öelda on. 

Olles eelneval ööl just tulnud lennult Inglismaalt, siis sai otseselt tunda torget keskse konfliktiga. Viimane keerleski ju selle ümber, et terrorist kaaperdas lennuki ja ähvardas sellega sõita sisse staadionile, kus toimus jalgpallimäng Saksamaa ja Inglismaa vahel. 70 000 inimest versus 164 inimest. Kui oleksin veel Lufthansaga sõitnud, oleks paralleel eriti terav, õnneks oli valikuks Finnair, ja oli võimalik end laval lahti rulluvast ärevast stsenaariumist natuke eemalduda. Olukord oli äraütlemata pakiline. Kui ületati ajakriitiline hetk, otsustas hävituspiloot vähema hulga hingede kahjuks, ning lasi lennuki alla, et too ei saaks kurssi võtta 70 000 inimese elule. Puänt seisneb selles, et sellise fataalse valiku tegi piloot iseteadlikult, sest ametlik käsk oli mitte tulistada. Ja siis algaski n-ö "aga-de" võitlus. Aga kui lennuki reisijad oleks ikka terroristist enne jagu saanud? Aga kui terrorist oleks viimasel minutil taganenud? Aga kui oleks surnud mõlemad, nii staadionil olevad, koos lennukis sõitjatega? Lõpmatu hulk "aga-sid" küll ühe ja siis teise soosinguks ja jälle laitmiseks. Enamused argumendid siiski ehkude ja oletuste peal baseerudes, mis kohtumõistjatele, loomulikul, otsuse eriti raskeks tegid. Peab tunnistama, et peas olid vastakuti kaks poolust, kes omavahel vaidlesid, sest kumbki valik ei olnud õige. Ega mõlemad kaitsjad situatsiooni hõlpsamaks ei teinud. Lõppsõnad oli äärmiselt asjalikud ja veenvad. Nad mõlemad rääkisid tõtt ja neil oli kummalgi üheaegu igati õigus. Kas pidevalt ajas muutuses olev seadus peaks määrama harukordsetes situatsioonides kellegi saatuse? Kui ei, siis mille põhjal üldse kollektiivne kord peaks baseeruma, kui mitte seaduse? Kana-muna paradoks. Üleüldse toodi välja intrigeerivaid arusaame ja vaatevinkleid, nt et (armastuses ja) sõjas on kõik lubatud ning terrorism on uutmoodi sõda. Selle asemel, et keskenduda aspektidele, mida ei saa kontrollida, nt kaaperdaja, võiks ehk tegeleda asjadega, mida saab kontrollida, nt staadionil olevate inimeste kohalolu. Kas väiksema arvu inimeste vajadused trumpab alati suurem hulk? Tsipake sai pettuda tõsiasja, et esile ei toodud piisavalt argumente, mis, pea täistuuridel töös, endal mõtetest juba eelnevalt läbi ei käinud. 

Publikule on tegu suhteliselt unikaalse kogemusega kahel tasandil. Esiteks, vaataja otsustab, nagu vanadel aegadel, kui kogukonnad tulid kokku ja mõistsid kollektiivselt kohut. Rahvas on see, kes ütleb kuidas asjad on, seadus on teisejärguline. Selline lähenemine pakub, loomulikult, enam mänguruumi ja massidega manipuleerimise võimaldamist -- tulemus on äärmiselt subjektiivne ning võib baseeruda pigem emotsioonidel, mitte faktidel. Aga, olgem ausad, tulemus võib olla ka palju autentsem ja ühiskonda enam peegeldav. Eriti, kui vähemalt teatrisaalis, ei kaasne otsusega konkreetseid tagajärgi südametunnistusele või kohtu all olijale. Teiseks, kuigi etendused, mis vaatajaid aktiivselt kaasavad, ei ole tänapäeval enam haruldased, anti seekord viimselegi kui ühele publikust võimalus süžee kulgu otseselt mõjutada. Mitte olla lihtsalt mõni kõrvalepõige või vahepala. Lava ning publik oli osavalt paigutatud nii nagu oleksid mõlemad ühel tasemel ja kahe vahel ei oleks füüsilist ega kujuteldavat piiri. Kogu ruum oli üks tervik. Sulandudes üheks kohtumõistmise saaliks, kus kõigil on teineteisega tihedalt seotud roll. Tegelased rääkisid otse publikuga, kes oli samaaegselt nii passiivne kui aktiivne järjekordne karakter lavastuses. Oli tunda vaatajate seas kerget segadust ja kahtlust, et kas tõesti peab päriselt minema nüüd hääletama, kuid toibuti kiirelt. Huvitav, kas autoril oli ka teine finaalkõne valmis, juhuks kui vaatajad oleksid teistmoodi valinud? Kuigi näitlejate loomulikkuse ja oleku jäikuse ning tehislikkuse üle võib nokkida, siis kontseptsioon ise oli värske ja paeluv. Et ühest reedeõhtust saab sellisel kujul kohtumõistmine, ei osanud küll ette näha.

Etendus: "Katariina I" ja "Romeo ja Julia"

Tervitus!

Seekord lühidalt kahest balletist, mida 2018 vaatamas sai käidud!

Pealkiri: Romeo ja Julia (ballett Sergei Prokofjevi muusikale)
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 29.09.2018
Millal nähtud: 16.10.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Ma ei ole just suur originaalloo austaja, kuid balletti formaati panduna on isegi vastumeelne tihtipeale meelepärane. Samamoodi ka kuulsa traagilise armulooga. Mind ei häirinud seekord loogika puudus, kaootilised ja ülevoolavad tundepuhangud, arusaamatud rivaalisemised, egoistlikud, lapsikud ning põikpäised tegelased ja mida kõike veel, mis selle aegumatu süžeega alati kaasas käib. Tants selliseid ülevoolavaid emotsioone vajabki, et olla ekstra ekspressiivne ja ehe. Ehk siis, "Romeo ja Julia" näidend -- "Ei", tantsulavastus -- "Jah". Süžee sobib kui rusikas silmaauku balletiks, et tantsijatel oleks kehadega iseäranis paljut väljendada. Näidendina on ta aga frustreeriv ja tüütu. Alati meeldiv on näha ka Vanemuise etendusi kodulinna lavadel, sest niisama, kahjuks, juba Tartusse asja ei ole.

Lugu ümberjutustamist ei vaja ning seega tooksin välja vaid, mis mulle meeldis ja mis mitte. Kahe vahele jättis mind ja veider lisa oli haldjakuninganna Mab ning tema ja Vend Lorenzo omavaheline vastandumine ning erinevate ideoloogiate ja olemuste võitlus. Sellest tulenevalt, oli ka üleloomuliku tahu kaasamine teadatuntud süžeese ülepakutud, kuid siiski uudne ja ootamatu. Seekordne versioon oli enam Lorenzo ja Mabi fookusega lugu kui Romeole ja Juliale keskendunud -- armastajapaar oli otsekui kõrvaltegelased endanimelises etenduses. Ma aga ei ütleks, et mind selline rambivalguse nihutus väga häirinud oleks, sest süžeesse ju, peale Mabi lisamise, eriti märkimisväärseid muudatusi tehtud ei oldud. Mab ise mõjus liialt modernselt ja killustas sujuvat meeleolu. Viimane, vaatamata hulgalistele modernsetele elementidele, jättis üldiselt, õnneks, heas mõttes vanamoelise maitse. "Romeo ja Julia" on minu jaoks nii klassikasse süüvinud, et mul on raske näha seda kaasaegsemas maailmas -- olgu visuaalne pool kuidas on, õhkkond peab peegeldama originaali, sest muidu on lugu veelgi absurdsem. Siinkohal ballett õnnestus.

Seik näidend näidendis oli samamoodi üleliigne, kuid värske ja üllatav lisa juba nii läbileierdatud materjalile. Minu silmis lisakihte, -tahke või -tausta ballett tegelikult ei vajanud, sest tants, muusika ja lavakujundus tegid töö omakeskis ära. Tegelastest tooksin välja Vend Lorenzo, kelle ängi ja vaeva oli publikuni tunda, Mercutio, kelles on ükskõik millises versioonis meeletult energiat ja elujõudu ning, üllatuslikult, Mabi, kes vaatamata enda vajalikkusele, oli sensuaalne ja graatsiline naiselikkuse kehastus. Muusikast tooksin esile jõulise ja kurjakuulutava põhimeloodia, mis on ka balletti üks tuntumaid viise ("Rüütlite tants"). Viimane domineeris ning lõi ka loo üldise õhkkonna -- mitte kaunis lembelugu, vaid tragöödia. Jah, leidus mitmeid helli, härdaid ja südantpuudutavaid kudrutamisstseene, kuid põhifookuseks ja meeldejäävaimaks jäi muusikas kõlama kahe noore nukker, ebaõiglane ja ebavajalik lõpp. Lisaks teistele, kelle konflikt endaga kaasa võttis. Antud versioon näidendist mõjus süngemana kui mitmed teised interpretatsioonid. Silma ja mällu jäi ka lavakujundus -- suudlevad näod taustal, mis pidevalt eri tegevuste tulemusena kokku-lahku viiakse -- peegeldades Romeo ja Julia suhet. Kasutusele võetud tellingulaadsed ehitised olid samamoodi asjalik lahendus kuidas erinevaid toimumiskeskkondi luua ja nähtusse dünaamikat tuua. Lihtne aga efektne. 

Kokkuvõttes, piisavalt teistsugune, et olla põnev ning, õnneks, mitte piisavalt sõnalavastuslik, et olla üledramaatiliselt tülikas. Igatpidi visuaalselt, koreograafiliselt ja musikaalselt klappiv ja haarav!

------------------------------------------------

Pealkiri: Katariina I (Toomas Eduri ballett Tauno Aintsi muusikale)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 15.03.2018
Millal nähtud: 21.04.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Ajalugu on paeluv. Veel paeluvam ning kaunis on aga näha ajalugu balleti vormi paigutatuna. Eriti kaasakiskuvaks teeb kombinatsiooni reaalses elus eksisteerinud peategelane, kes oli maailma mastaabis nimekas ning kel võivad olla Eesti juured. 2017/2018 Estonia hooaja repertuaarist oli antud etendus minu nimekirjas esimene, mida näha soovisin. Kogemus ise aga jäi ootustele alla ning, kuigi võisin mitmeid aspekte kõrgelt hinnata, töötasid teised jälle etenduse vastu.

On arusaadav, et elulooline ballett ei saa olla võib-olla nii sujuv -- teatud seigad jäävad pinnapealseteks ning keskendutakse elu mitmetele etappidele. Minu jaoks paistis etendus siiski üleliia hektiline ja katkendlik -- süžeel puudus sujuvus, balanss eri seikade vahel ning kohati tundus fookus olevat tähtsusetutel ning teistega mitte klappivatel detailidel või perioodidel -- peatudes neil liiga kauaks. Näideteks tooksin stseenid Kadriorus ning laeval lõpus. Nähtut kattis loor disharmooniat -- pigem oli tegu otsekui fotoalbumi vaatamisega parimatest paladest Katariina elust, mitte sidusa ja sujuva looga. Kes ootab ka, et keskendutakse naise ja Peeter I suhtele, siis need peavad pettuma, sest paari romanss oli balletti kontekstis üürike ja pinnapealne. Katariina esimesel kõrgsoost kallimal tundus isegi olevat enam tähtsust naise elus, või vähemalt jäi too etenduses enam silma. On igati loogiline, et süžee keskenduks just naise eluloole ning see ei hõlmanud ainult tema positsiooni tsaari naisena, kuid kõik lendas mööda liialt kiirelt ning oli keeruline endale sisse võtta Katariina tohutult värvikat elukulgu.

Eelnev ei mõjutanud õnneks kuidagi tantsu, lavakujundust ja kostüüme. Erisuguseid tantsunumbreid vastavalt keskkonnale kaasata oli põnev lüke, näiteks, algas etendus peategelase külas, kus vaataja sai nautida talupoegade vallatuid etteasteid ning hiljem võtsid üle elegantsed ja suursugused tantsunumbrid palees. Peale kaasahaaravate etteastete, leidus etenduses mitmeid ahhetama panevaid seiku oma õhkkonna, tähenduse ja esitamise poolest. Iseäranis viimane stseen, kus Katariina kroonitakse tsarinnaks, oli äärmiselt võimas ja suursugune -- imeline punkt naise elu esimesele etapile ning algus tema perioodile riigi eesotsas. See kuidas naine pjedestaalile tõsteti, võimu sümboliseerivad regaaliad käes ning maani ulatuv keep seljalt langemas, pani teda imetlevalt alt üles vaatama küll. Kas on oodata balletti "Katariina I: Osa 2"? Ilmselt mitte, kuid vundament selle teostamiseks paigaldati. Mainin veel kostüüme, mis mulle eriti meelepärased olid, sest pole midagi kaunimat, muinasjutulisemat ja elegantsemat kui ajalooliste lahmakate puhvis kleitide kaasaegsustatud versioonid. Eriti kui need lendlevalt ja voolavalt baleriini seljas liiguvad.

Kokkuvõttes, süžee poolelt oli etendus konarlik ja jättis läbimõtlematu mulje. Ülejäänu kohalt on aga kahtlemata mitmeid aspekte mida nautida ja imetleda.

Etendus: "Kaunitar ja koletis"

Tervitus!

Uusimast Vanemuise muusikalist!

Pealkiri: Kaunitar ja koletis
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Näitlejad: Kärt Anton, René Soom (RO Estonia), Simo Breede, Mihkel Tikerpalu (Nukuteater), Norman Salumäe, Lauri Liiv, Juss Haasma, Ele Millistfer, Hannes Hanimägi, Kristina Vähi, Nele-Liis Vaiksoo, Risto Orav, Helen Hansberg, Siiri Koodres, Kristel Oja, Hubert Uku Prank

Kestus: 2h 45 min

Esietendus: 24.11.2018

Millal nähtud: 12.01.2019

Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

No ei suuda mulle need Eesti versioonid kuulsatest muusikalidest muljet avaldada. Iseäranis Vanemuise muusikalides olen järjepidevalt pettunud või ei ole maailma poolt peale määritud vasikavaimustus end minu silmis täienisti realiseerunud. Kas uusim väljalase suudab needuse murda ja pean tõdema, et tegu on esimese Vanemuise muusikaliga, mis on tõesti nauditav? Kui lugeda paari arvutust, mida ajalehtedes olen märganud, siis on tegu peaaegu, et katastroofiga -- nii nadi pidavat olema. Siinkohal aga tõusen ma püsti ja hõiskan: "Mida? Kas me vaatasime ikka sama etendust?" Olen sunnitud möönma, et mulle nähtu tohutult meeldis ja mitmed aspektid olid vaimustavad -- Eesti mastaabis muidugi. Aga, jah, tunnistan, tegu oli igati maagilise, meeldiva ja mõnusa muusikaliga, mis paneb mind negatiivsetele arvamustele segaduses kõõrdi vaatama. Tõesti tore oli ju! Nii lastele kui täiskasvanutele. Kuidas saab vihjata, et Eesti "Hüljatud", "Evita" jpm olid nii sisu kui teostuse kvaliteedilt peajagu üle? Kas muinasjutte vaadataksegi natuke ülevalt alla? Ei tohiks ju tegelikult -- tähtis pole sihtgrupp vaid elamus. Müstika! Minu poolt igatahes õlapatsutus Vanemuisele -- hästi tehtud!

Otse loomulikult baseerub antud versioon klassikalisest muinasjutust Disney 1991. aasta animatsioonil. Igati mõistlik valik -- tuntud süžee ja visuaalid, armastatud laulud ja lihtne saada lisatähelepanu 2017. aasta samanimelise filmi laineharjal surfates. Disney lavale mõeldud ettevõtmisi Eestisse huvitaval kombel väga, või üldse, ei ole jõudnud ning, huvitav, millest see otsus nüüd? Kindlasti on vähesuse üks põhjuseid produktsioonile peale pandav reeglite rangus ja kulud -- vähemalt tundub loogiline järeldus. Viimast oli peegeldamas näha, muide, etenduse kvaliteedis. Miks aga minna vaatama versiooni muinasloost, mida on juba sada korda nähtud ning, mis Disney järjepideva invasioonina igalt poolt kurgust alla surutakse? Jah, ilmselgelt oli tegu sama looga, kuid mulle mõjus nähtu piisavalt erisugusena, et ma ei tundnud pidevat copy-paste efekti. Õhkkond oli erinev, meedium oli erinev, mastaap oli erinev, efekt oli erinev -- nähtu mõjus erinevalt animatsioonist, filmist ja muudest muinasjutu variatsioonidest. Lisaks, leidus loos mitmeid laule, mida ma varem ei olnud kuulnud ning mis animatsioonis ei kõlanud. Kohe kindlasti ei oldud üle võetud ka teksti, stseene, detaile ja olemust üks ühele multikast. Ehk siis, oli muusikal kui vana sõber kellel uus kuub seljas ja värskem vunk sees.

Esile pean tooma lavakujundust, -efekte ja kostüüme. Süžee eeldas grandioosseid, elavaid ning aktiivseid keskkondi, nagu loss, sagiv küla, pulbitsev kõrts, hirmuäratav pime mets, jne. Ja kuigi leidus seiku, mis olid nagu olid -- omajagu lohakad -- , siis olen äärmiselt rahul, et mulle ei jäänud säästurežiimi maitset suhu. Muidugi, ei olnud nähtav nii mastaapne kui ideaalis, kuid pean kiitma detailsust, piisavat põhjalikkust ning usutavust, arvestades konteksti, ning vajaliku õhkkonna tekitamise võimet. Kostüümid jäid iseäranis silma, sest, esmalt, nõudis kontekst natuke rohkem nutikust, eripära ning vaeva riiete loomisel, näiteks, needuse all kannatavate lossielanike tarvis. Teekann, kell, tass, tolmuhari, taldrikud, riidekapp, jne -- kõik tegelased olid selgelt, mis nad pidid kujutama, kuid suutsid samaaegselt olla liikuvad, lõbusad ja asjad ning inimesed üheaegselt. Eriti lahedalt mõjusid hundid, kellel olid säravad punased silmad ja kes inim-hundi hübriididena kurjakuulutavalt ning nõtkelt oma potentsiaalsete õhtusöökide ümber ringlesid ja pöörlesid -- äärmiselt efektne ja kihvt oli seda ohtlikku mängu jälgida! Mulle meeldisid lisaks sujuvad üleminekud erinevate asupaikadega stseenide vahel ning kuidas vaevatult sai lossist kõrts ja külast mets. Külakeskkond oli veidi nadi, kuid loss oli see-eest piisavalt vinge. Ruumi ja konkreetseid asukoha kujundusi kasutati väga ökonoomselt, kuid häirimatult ning liialt kordavaks muutumata -- näiteks, viimase võitluse ajal, kus tegelikult käib tegevus gigantse lossi eri paikades, siis lavale suudeti samasse kujundusse kõik eri paigad ühte kohta kokku koondada, paistmata, et tegevused toimuvad õlg õla kõrval. Eriefektid ja muud n-ö maagilised aspektid oli samuti asjalikud, sobilikud ja paistsid silma, ja seda mitte oma sunnituse või võltsuse poolest. Mulle tõesti tundus, et muusikal andis endast parima, et olla visuaalselt vastav loole: võluv, värviline ja muinasjutuline.

Kärt Anton suutis mulle hea mulje jätta juba "Hüljatutes", kus ta kehastas Éponine'i ning sama sümpaatne oli ta ka Belle'ina. Kuigi kohati killuke liialt lapselik, näiteks hääletoonis, suutis käesolev versioon kaunitarist minu poolehoiu võita. René Soomi muljetavaldav resümee räägib enda eest, kuid olin siiski veidi kahtleval seisukohal, et kas ta suudab end mulle muinasjutu printsina maha müüa. Tegin ka nalja, et "Korralik prints ei saa ometigi ju olla kiilakas!" -- viide sellele, et mees eelistab kiilast pead. Pean aga möönma, et ta vedas välja ja vedas niimoodi välja, et jättis kõik teised kaugele maha. Jah, ta ei olnud just prints minu maitsele, kuid see hääl -- see hääl tõukas kõik muu teisejärguliseks. No oli ikka vahet tunda küll, kui laulsid teised ja kui laulis René Soom -- jõuline, võimas, vali ning mehelikult madal -- ideaalne ühele koletule karvasele koletisele. Selgelt oli kuulda tema head ja arusaadavat kõla ning diktsiooni. Siit ka minu soe soovitus: kasutage julgelt rohkem René Soomi ja teisi pikaldase põhjaliku väljaõppega professionaale, mitte tavapäraseid poplauljaid. Uskuge, vahet on tunda. Mihkel Tikerpalu, Gastonina, oleks võinud enam arrogantsust ja macholikkust üle võlli keerata, Lauri Liiv ja Juss Haasmaa, Cogsworthi ja Lumière'ina, oleksid võinud enam värvikamad ja väljapaistvamad olla -- näitlejad ise ju niivõrd koloriidsed isiksused -- , Els Millistfer, Proua Pottsina, oli vajalikus koguses soe ja emalik, Kristina Vähi, Madam Riidekapina, just piisavalt glamuurne ja silmapistev -- see hääl! -- , jne. Kokkuvõttes, soliidne trupp ja esitus.

Süžee enda koha ei ole mul kindlasti öelda midagi, mida originaalloo kohta juba varem kuuldud ei ole. Tegu ei ole minu lemmiku muinaslooga, pigem ühe vähem meeldivamaga kui valida populaarsete hulgast, kuid muinasjutt on muinasjutt ja mulle lähevad nad tahes tahtmata alati peale -- valiku eelistused on iseasi. Eks ta tegelikult üks Stockholmi sündroomi reklaamnäide ole, kuid ma ei taha olla alati kahe jalaga maas modernne realist. Mõnikord tahan end fantaasiamaailma kaotada, ükskõik kui jubedaks ja vastuvõetamatuks selle päris ellu ülekandmine lugu ei muudaks. Just selline otstarve sobib antud muusikalile -- oled sa täiskasvanu või laps, elus peab maagiat olema ja maagia ei olegi realistlik. Muudatustena Disney versioonist, leidus etenduses ka näiteks jutustaja, väikse poisi näol, ning mitmeid muid mini lisasid, täiendusi või muudatusi, mis süžeesse killukegi värskust heitsid. See oli ka väga teretulnud! Üldiselt, mulle tõesti etendus meeldis ning olen siiani üllatanud kui väga ning ma ei mõista karmi kriitikat. Samas, eks paljud ei mõista minu enda kiruvaid sõnu Vanemuise teiste nähtud muusikalide pihta. Nii on!

Etendus: "Mamma Mia!"

Tervitus!

Ja taas kord üks Vanemuise muusikal!

Pealkiri: Mamma Mia!

Teater: Vanemuine (Nordea Kontserdimajas)

Lavastaja: Ain Mäeots

Kestus: 2h 55 min

Esietendus: 26.11.2016

Millal nähtud: 07.04.2018

Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt

Tunnistan üles, ma läksin etendust vaatama suhtumisega, et mulle raudselt nähtu peale ei lähe. Tähtede seis oli igati muusikali vastu. Ja, olgem ausad, mitmed eeldatavad miinused ei kadunud kuskile. Näites, nigel diktsioon ja heli Alexela Kontserdimajas, millega mul on juba pikemat aega kana kitkuda, ei säästnud mind ka seekord. Samuti, vaatan siiani kõõrdi kaheldava väärtusega süžee põhijoone poole – keegi ei tea, kes on peategelase issi!? Mitmed teised aspektid millest ma etenduse eel just vaimustuses ei olnud, suutsid omavahel aga ootamatult eduka kompoti luua ning, kokkuvõttes, andis "Mamma mia!" mulle terava ninanipsu.

ABBA muusika on lausa inimeste DNAsse sööbinud ning pärast aastakümneid jumaldatakse seda jätkuvalt massidena. Ka mina kunagi armastasin nende loomingut, kuid olen selline veidrik, kellel võib liigse kuulamise tulemusena armastatud asi järsku vastumeelseks muutuda. Selline asi juhtus ka suure portsu ABBA lugudega, mis on nii üleleierdatud, et ma ei suuda neid enam kuulata, isegi kui objektiivselt vaadatuna võin ma ikka öelda, et tegu on väärt pop muusikaga. Hetkel, ei aja mind silmi pööritama vaid mõned bändi vähetuntuma palad (nt "Angel Eyes", "I Kissed the Teacher"). Sellest tulenevalt, ei tõotanud etendus, mille fookuses on ABBA populaarseimad hitid, mulle just mokkamööda meelelahutust. Olin valmis oma silmi pähe kinni pööritama. Mida aga ei juhtunud, oli see, et mul ei tekkinud vajadust oma silmi pööritada. Vähemalt muusika kohalt küll mitte. Lood oli pandud suurepäraselt süžee konkreetsete olukordadega klappima ning originaali väliselt muusikaliinterpretatsioone kuuldes ei tundunud mulle ka, et kuulan juba miljonit korda ühtesid ja samasid laule. Agara ja päikeselise süžeega sobis ABBA meeleolukas, meloodiline ja kaasahaarava kõladega repertuaar ideaalselt. Võin julgelt öelda, et ABBA muusika on otsekui muusikalilavale loodud.

Mis mind muusika puhul aga veidi heidutas oli tõlge. Kihvt oli kuulata kuulsaid palasid armsas emakeeles ning muutus oli sujuv, rütmikas ja sõnaosav. Äärmiselt nutikas ja samas nii lihtne lahendus oli laulu "Honey, Honey" tõlkimine "Kulla kalliks". Nördima pani aga näiteks "Dancing Queen", "Gimme! Gimme! Gimme!" ja "Money, Money, Money", kus vastavad fraasid jäid originaaliks. Veider ja võõrastav oli kuulda lugu eesti keeles ja siis vahele "Dancing Queen" -- see sümbioos mulle peale ei läinud. Selline valik jätta sõnaread keeleliselt muutumata võis olla tingitud igasugu tehnilistest põhjustest, autoriõigustest ja millest kõigest kontrolli alt välisest veel. Siiski, jäid inglise keelsed fraasid kõrva ja ei klappinud ümbritsevaga.

Vaatamata minu reservatsioonile loo enda suhtes, oli etenduse melu niivõrd köitev, et ma unustasin kohati isegi ära, et süžee mulle üldse ei passinud. Laval toimuv oli tempokas, särtsakas ja elurõõmus. Ma arvan, et lisaks ABBA muusikale, või isegi enam kui muusika, teeb antud etenduse eriliseks selle väsimatu ergas energia. Ma olen siiani siiralt üllatunud, et mulle praktikas muusikal meeldis, kuigi teoorias, olin selle juba enne nägemist maha kandnud. Loo keskmes on Sophie, kes hakkab abielluma, kuid kes ei soovi seda teha ilma oma isata, keda ta pole kunagi kohanud. Kandidaate on aga kolm. Niisiis, kutsubki ta kolme iseloomult ja elult erineva mehe oma ema teadmata enda pulma. Mehed tekitavad aga hulganisti segadust, eriti Sophie ema, Donna, jaoks, kes on sunnitud nüüd oma nooruspõlve südamevalule ja vallatustele otsa vaatama. Kui ma tagasi mõtlen, siis tegelikult ei olnud etendus iseäranis humoorikas või ekstra romantiline. Pigem oli fookus ema ja tütre ning tütre ja isa sidemel, mis oli kohati päris tundeküllane ja suutis mind isegi härdaks teha. Eriti stseen kus Donna aitab Sophiel proovida pulmakleiti.

Puhtalt subjektiivselt süžeed vaadates, siis oeh, kuidas mulle selline segapudru isaidentiteediga ei meeldinud ning sellest tulenevalt ka Donna. Viimane oli minu silmis äärmiselt isekas, kuna ei suvatsenud või isegi teadnud öelda Sophiele, kes on tema isa, teades, et selle teadmine võiks tütrele tähtis olla. Seda just lapse pulmade eel. Ja põhjuseks, enda suutmatus leppida minevikuga, valuga ning tõsiasjaga, et jah, ta sai tütre kasvatamisega kenasti üksi hakkama, kuid äkki oleks Sophie kasvatus terviklikum kui ta oleks tundnud ka oma isa. Loomulikult, ei teadnud ta ka milline kolmest on isa, aga see enamgi pööras olukorra Donna vastu ja maalis minule temast pildi kui mingist hooletust hipist, kes teab, suudab ja oskab paremini ning, kes ei hooli ei oma tütre kui tema isa, kes oma last võib-olla oleks tahtnud beebist peale tunda, tunnetest. Arvestades, et ükski mees ei olnud vägivaldne kriminaal või keegi muudmoodi ohtlik, jääb mulle arusaamatuks naise üdini enesest lähtuv käitumine. Ja siis ta veel solvub Sophie peale kui neiu ojad enda kätte võtab ja mehed oma pulma kutsub! Ilmselgelt, ma ei olnud Donna fänn. Sophie mulle aga meeldis: asjalik, hakkaja ja palju täiskasvanulikum kui ema. Ka Donna kaks parimat sõbrantsi olid hulganisti kihvtimad tädid kui kolmiku mina-ja-maailm liige.

Osatäitjatest suutsid kõik piisavas annuses veenvad olla, kuid samas kehastada tegelasi, keda väga tõsiselt võtta ei maksnud. Kõik neist said rohkemal või vähemalt määral, lähtuvalt oma rollist süžees, tähelepanu keskpunktis olla. Ning omasid nad ka kiikse ja spetsiifilisi iseloomuomadusi, mis ei lasknud suurel tegelaste seltskonnal üheks põhijoont segavaks kriiskavaks massiks sulanduda. Välja arvatud Donna, olid nad kõik omamoodi sümpaatsed või meeltlahutavad, kui siis üpris klišeed. Eriliselt kedagi esile tuua ma ei oskagi, sest positiivsest küljest vaadates, oli näitlejate esitus suhteliselt ühetasandiline ning negatiivsest küljest lähtudes, oli näitlejate ponnistus suhteliselt üheülbaline. Ükski ei trumbanud üle teist ning ükski neist ei langenud alla keskpärase taseme. Soliidne grupietteaste!

Igivanade Vanemuise muusikalide miinuste kõrval, milledeks heli ja diktsioon, ei hakka ma väitma, et etenduse puhul on tegu on sügava ning kunstilise tippteosega -- kaugel sellest. Süžee oli pealiskaudne, üllatusteta ja kohati ajuvaba -- poleks ABBA muusikat sellele elu puhums, ei oleks lugu just väljapaistev. Siiski, vaatamata puudustele, oli lõpp-produkt üllatavalt nauditav, lõbus ning kihvt lihtsakoeline ja päikeseline ajaviide, mis aitas mured veidikeseks saali ukse taha jätta. Pean aga lõpetuseks mainima, et ma ei soovita kunagi kellelgi osta pileteid Alexela Kontserdimaja teise korruse parema ja vasaku poole äärteridadesse. Nimelt jäi mul pool lavategevusest nägemata, sest märkimisväärne hulk sellest paigutus nurka, kuhu minu silm ei küündinud.

Etendus: "Ninasarvik" ja "Šeherezade ja tema lood" - Läti Rahvusooperi külalisetendus

Tervitus!

Seekord kaks balletti, üks kodumaine toodang ning üks naabritelt!

Pealkiri: Ninasarvik (Mai Murdmaa tantsulavastus Eugène Ionesco samanimelise näidendi ainetel)
Teater: Vanemuine (KUMUs)
Lavastaja-koreograaf: Mai Murdmaa
Osatäitjad: Matthieu Quincy, Emily May Ward, Endro Roosimäe, Amy Bowring, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Merilin Mutli, Anton Iakovlev
Kestus: 0h 45 min
Esietendus: 13.05.2017
Millal nähtud: 02.04.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Naudin balletti ja mitte ainult klassikat, vaid ka kaasaegsest loomingust oskan lugu pidada. Käesolevat etendust vaadates jõudsin aga endamisi järeldusele, et minu silmis on minule passiv ballett tihedalt seotud esteetikaga, lähtudes arusaamast -- mis on ilu -- minu silmade läbi. Seda mitte ainult tantsus, vaid ka nähtavat saatvas muusikas, teemadekäsitluses ning ülejäänudes toetavates aspektides. Fookuses on tervik. Antud etendus ei pakkunud mulle aga sellist ilu mida mina esmajoones ballettides hindan, mille tulemusena võin kiita ideed ning tehnilist teostust, kuid kokkuvõttes, ballett minu maitseeelistuse poolehoidu ei võitnud. Mainin juba alguses, et minu tantsuga sina-peal külastuskaaslane, oli aga siiralt vaimustuses ning, taaskord, ühele rusikas silmaauku, teisele rusikas vastu nina -- sama rusikas aga sihtimine veidi viltu.

Ballett põhineb Eugène Ionesco originaalis just fašismi kritiseerival näidendil "Ninasarvik". Mees oli Rumeenia ja Prantsuse juurtega näitekirjanik, keda mõjutasid teose loomisel 30ndate Rumeenias pead tõstnud fašistlikud ühiskondlikud meelesuunad. Inimesed muutusid tema perspektiivist otsekui ninasarvikuteks -- jäikadeks, barbaarseteks, hoolimatuteks, paksunahalisteks, juhmadeks, tagurlikeks, enda alla kõike muud trampivateks, karjahullese võimus hävitavaks massiks. Sama metamorfoosi või omistada kõikide muude ekstreemsete -ismide mõjus inimestele ning ühiskonnale. Arendades teemat edasi tõuseb esile konflikt: mass versus üksikisik. Ehk siis, on tegu äärmiselt päevakajalise süžeega ka tänapäevases kontekstis -- teema on igihaljas. Ühesõnaga, balleti lähteidee oli intrigeeriv, kiiduväärt ja tähenduslik.

Tehnilist poolt vaadeldes, oli ka visuaalne teostus igati õnnestunud, ideed toetav ning võimendav, ja kompakte ning seostatud. Punapõsksed noored naudivad linnamelu, värsket armastust, kergeid omavahel põrkumisi ja üksteist. Ükshaaval nakatuvad nad aga ootamatult kärmelt levivasse ühiskonnahaigusesse ja moonduvad ninasarvikuteks. Loomalike ja puiste sammudega, selg küürus, ning uue sarvninaga, tatsavad inimloomad teineteise järel lavalt. Viirusest ei pääse keegi, kuniks lavale on jäänud vaid kaks veel inimliku käitumise ja olemusega noort. Järgneb intensiivne ning köitev duett, kus mees püüab naist tagasi hoida vältimatust saatusest -- tegu oli pilku naelutava, võimsa ja tundeküllase etteastega, mis oli ideaalne kulminatsioon balletile. Etendus lõppeb noodil: üks mees loomakarja vastu -- õnn või õnnetus? Lisades siia ka asjakohased taustaanimatsioonid ninasarvikutest ning rõhuvat, klaustrofoobilist ning istekohal end nihelema panevat üldist meeleolu võimaldava üldkompoti, ei tohiks tantsuetendus kedagi külmaks jätta.

Siiski, ei vajutanud ballett just neid ilule keskendunud nuppe, mis minu silmad särama paneb. Kõige kriipivamalt tõusis see esile muusikas. Mul on väga tundlikud kõrvad, näiteks, ei saa ma kontsertidel olla ilma kõrvatroppideta. Samamoodi, ebamugavust tekitavalt, mõjuvad mulle paljud alternatiivžanrid. Viimaste hulka langesid ka antud etenduse taustahelid. Võib kõlada karmilt, kuid minu jaoks ei olnud tegu muusikaga, vaid müraga, mis mind mingi hetk nii häiris, et segas keskendumist tantsule. Siin ei olnud iva enam vaid muusikalises eelistuses, sest kuuldav tekitas mulle füsioloogiliselt ebameeldivat tunnet. Kui siduda see tunne loo sisuga, siis oli taoline efekt publikule isegi oodatud, sest etenduse eesmärk ei olnud tekitada vaatajas turvalist, mugavat ja sooja tunnet. Otse vastupidi. Ikkagi, kompliment osavale ühemehebändile, Rainer Jancis'ile, kes iga viimse kui heli oma mitme instrumendiga esile tõi, kuid minu kõrvadele oli see üpris väljakannatamatu müra.

Lisan veel ühe veidrama põhjuse, mis ootamatult takistas mind etendusega vaevatumalt kaasa minemast. Ma mõistan, et ninasarvik on valitud esindama ühiskonna haigust vaid looma füüsiliste omaduste poolest, kuid mind see paralleel ei puudutanud. Ma ei suutnud selle mõttega kaasa minna, sest minu arusaamast lähtudes ei ole ükski loom loomuselt halb. Inimene, pannes loomadele peale enda põhimõtted ja lähtudes enda vaatevinklist, on veendunud, et, näiteks, karjamentaliteet on kategooriliselt laiduväärt. Tagab see ju ka teatud hulgal turvalisust ja tuge liikmetele, mis on tervitatavad omadused. Mulle põhimõtteliselt ei passi mõistete ja mõtete ülekanded, mis kasutavad loomi kui millegi negatiivse illustratsioonina. Ma mõistan -- aga see ei mõju. Viimane on muidugi puhtalt minu isiklik kiiks.

Kokkuvõttes, on tegu vastuvoolu balletiga nii oma süžeelt kui teostuselt, mida võib oma mallivälisuse ja julguse eest ainult kiita. Ilmselgelt, olen ma aga oma arusaamas balletist ning oma maitseeelistustes nii kinni, et tulenevalt suurematest ja väiksematest minu visiooniga mitte sobituvatest detailidest, ei suutnud etendus mind täienisti kõnetada. Näiteks, eelistan voolavat tantsu käesoleva meelega katkendliku ja stiililt konarliku asemel. Emotsioone tekitas nähtu minus ohtralt ning, antud olukorras, väärtustan ka neid negatiivsemaid.

-------------------------------------------------------

Pealkiri: Šeherezade ja tema lood (Leo Mujici ballett kahes vaatuses Nikolai Rimski-Korsakovi ja Zoltán Kodály muusikale)
Teater: Läti Rahvusooper (Rahvusooper Estonias)
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 08.04.2016 (Läti Rahvusooperis)
Millal nähtud: 27.02.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt opera.ee kodulehelt

Tuhat ja üks ööd on sisutihe ja mahukas kogumik Lähis-Ida rahvalugusid, mida raamistab sultan, Shahriyar'i, ja tema naise, Šeherezade'i, omavaheline vaimne võitlus. Mehel relvaks käsk naine hukata, naisel kaitseks osav keel ning virgas meel lugude näol, mida ta mehele õhtust õhtusse vestab, et enda tapmist edasi lükata. Ma pole ühtegi versiooni sellest pingelisest kassi-hiire mängust üheski formaadis kunagi laval näinud, ehk siis, tulid lahkelt appi naabrid lätlased, kes eksootilist ja pinevat lugu balletiversioonis pakkusid. Tulemus oli emotsionaalne, sensuaalne ja plahvatusohtlik.

Tegu on järjekordse etendusega, kus sünopsise lugemine, kas enne esimest vaatust või pärast, oli vähemalt mulle hädavajalik, et kõigest laval toimuvast selgelt sotti saada. Teades küll originaalmaterjali, oli mul tihtipeale peas nõutus -- kes on see vaid niudevöös mees, kes nukralt ringi jookseb?, kuidas teha vahet kõikidest sarnaselt riietatud põhitegelastest naistest?, kuidas olid omavahel seotud erinevad põhitegelastest mehed?, jne. Esimene vaatus oli kohati üks värvide ja inimsabimise virr-varr, millesse selgus tuli vaheajal kui vaatuse ülevaatega tutvusin. Kui aus olla, poleks ma kunagi selle peale tulnud, et mainitud napilt riides mees on Šeherezade'i kaitseingel. Tekkis ka heureka! moment, sest üks segadust tekitavatest tantsijannadest oli peategelase õde ning, üks meestest, sultani vend. Ainuüksi nähtavast tempokast tegevuste keerisest lähtudes jäid sellised detailid adumata. 

Visuaalselt oli esimene osa aga nagu kerge rusikas kõhtu. Seksikas ja lummav, kuid mis realistlikult peegeldas originaalmaterjali tegelikult ju sünget sisu. Väga muljetavaldav oli kuidas sultanile ridamisi uusi süütuid naisi sekunditeks sülle toodi, nagu konveieril, ning oma kümmekond neid lavalt hukatuna lahkus. Tasakaalustamaks kaitseingli meeleheitlikku turvamist, tegutses halba ennetava kohalolekuna sultani esimene naine, heites varju kõigele toimuvale ning kummitades ja mürgitades mehe mõistust jätkuvalt naissoo vastu.

Kuigi ballett oli hoogne ja täis elektrit, jõuti loo sees olevate kuulsate lugudeni alles teises vaatuses, mis tõi raskemeelsesse ja üpris nukrasse õhkkonda omajagu lusti ja muinasjutulisust. Oma etteaste sai muuseas Aladdin, Sinbad ja Päike ning Kuu. Väga kihvt oli kuidas lood püüti teha tõetruuks ning nende konkreetset sisu ja toimuvat selgemini vaatajani tuua. Näiteks, kulges ports sinisesse riietunud tantsijaid ühtselt liikuva merena, mis Sinbadi ümbritses, kandis või takistas. Tulemuseks oli lahe efekt ning nutikas viis teha olematu tõetruuks. Helgem ja maagilisem osa balletist aga peatselt möödus ning kulminatsiooniks oli paduvihm, mis langes lavale pea terve lõpuseiga ajal. Mind väga huvitas kuidas, selle ohtrast hulgast tulenevalt, seda juba lavaauku ei voolanud. Vee taustal tantsisid või siis vaimselt võitlesid Šeherezade ja Shahriyar intensiivselt edasi. Erinevalt originaali kokkuvõttele, tõmbas ballett kardina üpris kurval noodil kokku, mis vastas toonilt etenduse interpretatsioonile paari saatusest. Mõlemad väsinud, kuid naine iseäranis kurnatud meeletutest katsumustest ja pingest, variseb kurnatult inimvarena kokku.

Intrigeeriv lähtematerjal, julge tõlgendus, veetlev koreograafia, seksikad kostüümid, väsimatu tempo, paeluv muusika (mitmed meloodiad tundsin isegi ära!) -- suurepärane etendus!

Etendus: "Hüljatud"

Tervitus!

Teatrilavadelt seekord!

Pealkiri: Hüljatud
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Samuel Harjanne (Soome)
Kestus: 3h 30 min
Esietendus: 25.11.2017
Millal nähtud: 10.02.2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Mingi hetk arvasin, et asi on minus: olen liiga nõudlik ja kriitiline. Ja eks ma mingi kraadini seda ka ole, kuid leidnud võrdlusmomendi, tõdesin, et minu ootused ei ole fantaasiamaailmast. Originaalmaterjal võib ju olla igati maailmatasemel, kuid kui teostuse kõik komponendid seda samatasemeliselt ei toeta, siis on tulemus kesine – aktsepteeritav, kuid kesine võrreldes potentsiaaliga. Olen külastanud mitmeid populaarseid ja kõrgelt hinnatud muusikale Eestis ning pea kõik on mulle vähemal või rohkemal määral pettumuse valmistanud.

Esiteks, muusikalid ise, alates süžeest, on kuidagi liialt üleshaibitud olnud ja mu ootusteni ei ole küünditud. Teiseks, meie kodune tehniline pool on kohati soovida jätnud. Iseäranis muusikaline teostus, spetsiifiliselt öeldes, lauljate diktsioon. Mingi hetk arvasingi, et ma ei peagi mõhkugi aru saama sõnadest mida lauldakse. Siis aga külastasin Glasgows muusikali ning, üllatus-üllatus, sain suhteliselt kõigest aru mis laval kõlas. Värsket "Hüljatud" etendust vaadates olin oma pool tundi täitsa frustreerinud, sest ma pidin inglise keelseid subtiitreid lugema, et mõista laulude sõnu – selle võrra ei jõudnud ma jälgida mis laval toimus. Arvestades seda, et "Hüljatud" baseerub tervenisti laulmisel, ning tavakõne leidub vaid paar fraasi, siis ei olnud sõnadest aru saamine teisejärguline. Siinkohal, ei oma mitte mingit tähtsust, et olen lugenud raamatut, millel etendus põhineb, näinud ka Hollywoodi ekraniseeringut ja tean väga hästi loo käiku. Ma saan aru, et väike riik, vähesed võimalused spetsiaalselt muusikali laulja kogemuste omandamiseks ning võimatu saada sellealaline eriharidus – siiski, meil on mitmeid andekaid lauljaid, kes saaksid soliidselt hakkama. Selle asemel, satuvad mitmetesse kandvatesse rollidesse siiski n-ö popstaarid. On neid, kes muusikali rolli nõudmise kingi enam-vähem täidavad, on neid, kes küll võiksid saada ponnistuse eest medali, kuid ei mängi nõudmisi välja. Tunnistan, et asi võib olla ka hoonete ja lava akustikas või tehnika mitte sobimisel konteksti täisväärtuslikul esitamisel, kuid midagi on natuke nihu, kui kaks lapsest lauljat (rollides: noor Cosette ja Gavroche) tegid silmad ette täiskasvanutele. Nende esitused olid selgemad, kõlavamad ning tugevamad. Ehk siis, on arusaadavalt laulda ikka võimalik küll.

Jättes nüüd kõrvale minu peamise pretensiooni, pean mainima ka mu ootusi tsipa petnud lavakujunduse ja üldse visuaalse poole. Jällegi, kas on ülekohtune soovida näha midagi suurejoonelisemat, detailsemat ning silmatorkavamat? Ilmselt vist, kuid arvestades keskmisest etendusest krõbedamat hinda, on mu eeldused automaatselt kõrgemad. Või on asi selles, et olin 1. rõdul ning kauguse tõttu lavast ei saanud ma nähtavast maksimumi ja vahetut kogemust? Kes teab. Vaatasin ka Vanemuise kodulehelt etenduse efektseid fotosid ning mul tekib segadus, et miks ma saalis sellist pilti ei näinud? Oli ja nagu ei olnud ka.

Teiselt poolelt, ei olnud tegelikult ju asi nii hull, sest eelmainitule on etendustes ka teisi aspekte, mis võivad teatrikogemuse meeldivaks teha. Alustan nokitud lavakujundusega, sest kesisuse juures leidus ka säravaid momente, mis mulle väga meeldisid. Näiteks, olid barakid efektsed ja mõjusid piisavalt tõetruult. Samuti, oli multifunktsionaalne ka suur ratas mida nutikalt ära kasutati, kas atmosfääri loomiseks või praktiliseks eesmärgiks. Meeldejääva pisidetailina tooks esile ka punase riide taga varjudena lippu lehvitavaid Mariuse hukkunud kamraade -- nagu mäletuse vaimud --, kellede leinamiseks laulab mees esiplaanil. Näitlemisest rääkides, oli see aspekt ka igati adekvaatselt realiseeritud ning vastas muusikali vajadustele, kuigi vaimustust minus keegi oma etteastega ei tekitanud. Esitajate lauluhääle andekuses ma ei kahtle, kuid igasugune vokaalvõime ei sobi ükskõik millisesse konteksti. Estraadilaulja ei ole just õige sobivus ooperilavale. Eelpool mainitud artikulatsioonioskus on vaid üks tahk. Silmapaistvate hulgast pean mainima Tamar Nugist, Javertina, kes oma võimsa ning mehise lauluga igas stseenis publiku tähelepanu nõudis -- mees tõmbas oma esitusega rahva tuntavalt käima. Armas, õnnetu ja hingestatud oli ka Kärt Anton Eponine'i rollis. Mulle meeldis naise tütarlapselikult süütute joontega hääletoon, mis tegi tegelase lootusetu olukorra, vastamata armastuse ja ohverduse veelgi valusamaks. Imre Õunapuu oma imposantse hääle ja kangelaslikult õige asja eest võitleva Enjolrasena, pani mind tõdema, et tema järel ei ole keeruline kujutada mehi talle barakkidele järgnemas.

Muusikast rääkides, oli mu esimene kokkupuude antud etenduse repertuaariga 2012. aasta Hollywoodi ekraniseeringu läbi. Mäletan selgelt kuidas ma kinosaalist väljusin ning sõbrannale hämmeldunult ütlesin: "Issake, nad laulsid ju KÕIKE!" Jah, see lõppematu lauluvoog pani ekraanile veidi kõõrdi vaatama ja ei lisanud nähtavale just usutavust ja kaalu, kuid omapärane, voolav ning meeldejääv võte igatahes. Juba siis ei istunud mulle pakutav muusika, mis oma katkematu järjepidevusega lasi lugudel üheks sulanduda ning kohati oli keeruline aru saada kus üks lõppes ja teine algas. Kui ennast unustasin või tähelepanu hajus võis selgusetuks jääda, mis looga nüüd täpselt tegu ja kas see ei olnud juba mitte lugu mis varem kõlas? Muusika oli paljuski sarnase tooni, tempo ja olemusega, mis tegi veidi raskeks erinevatel paladel mällu sööbida -- süžee kulgemise aitas see aga tunduvalt sujuvamaks. Isegi praegu mõlgutan mõtteid ja ükski meloodia ei tule eriti teravalt meelde. Vast olen liialt ülekohtune auhinnatud ja palavalt armastatud muusika vastus, kuid mind see niiväga ei kõnetanud ning minu eelistused selles vallas on mõnes muus suunas.

Nagu teada, põhineb etendus Victor Hugo meistriteosel "Hüljatud" ning paljuski on üle võetud keskne süžee üpris lojaalne originaalile. Lavaversioon on aga tunduvalt lihatum ning pigem on üle võetud kondikava ja mitmeid detaile putitatud pealiskaudsemaks või vähem keerukamaks. Iseäranis mahukas on Mariuse tausta vähenemine ning mehe minevikust ei ole tükki jõudnud just palju -- temast on saanud natuke ühekoeline kangelane Cosette'ile. Mehe pereajalugu oli raamatus aga äärmiselt põnev ja põhjalikult käsitletud. Lisaks ka suhted tema kamraadidega ja viimastel omavahel. Näiteks, on muusikal välja jätnud ka Fantine'i kallima ja Cosette'i isa, Thénardieride suurema pere ning sugulassuhted (nt on Gavroche raamatus Eponine'i vend), viimaste seos Mariuse isaga, jne. Mis mind ennast aga enim torgib on kuidas Cosette on raamatus rohkem väljajoonistatud ning mitte ainult üks kena näitsik Mariusele armumiseks ja Valjeanile elumõtte andmiseks. Eponine aga muutus ülekandel muusikali tõeliseks traagiliseks kangelannaks ning, minu silmis, võttis Cosette'i rambivalgust. Raamatu Eponine'ist oli Mariusel enam-vähem ükskõik ning naine ei olnud ka selline kaasaelamist soodustav õilishing nagu muusikal teda esitas. Lavaversioonil hoidsin pöidlaid hoopis Eponine'ile mitte Cosette'ile -- originaalmaterjal aga eeldaks vastupidist. Üldiselt, aga arvan, et ülekanne raamatust lavale oli edukas ning valikud mida kaasa võtta ja mida muuta olid igati adekvaatsed ning asjalikud.

Kokkuvõttes, on mul hea meel, et järjekordse maailmakuulsa muusikali oma silmadega ära nägin ja otseesituses ära kuulsasin. Kahjuks, vaatamata suurepärasele alusmaterjalile, ei suutnud muusikaliversioon mind täienisti enda poolele võita. Põhjuseid oli mitmeid. Samas, saan ma väga selgesti aru, miks see etendus nii meeletult menukas on. Ütleme siis nõnda: nii palju kui on inimesi on maitseid ja antud muusikal ei olnud maitsestatud üleliia minu eelistuste järgi.