Pealkiri: Viimane ükssarvik
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5
Autor: Terry Pratchett ja Neil Gaiman
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5
Ülistavat kiitust selle loo kohta olen kohanud hulgi. Sari pidi ka asjalik olema, kuigi ma ei ole sellest grammigi näinud. Vaimustus on objektiivselt võttes igati põhjendatud, kuid siiski, ju siis on asi maitses, meeleseisundis või kasvõi tähtede seisus, kuid miski minu jaoks selles teoses käima ei läinud. Tegu on väärt raamatuga, kahtlemata, kuid minu juures ei tabanud ta täienisti märki. Lugesin seda meeleldi, isegi muhelesin paar korda, kuid kõrget hinnangut mu põhimõtted sellele siiski anda ei luba. Tean, muide, täpselt, mis aspektid mind kaasa ei haaranud, kuid iseenesest ei olnud need tegurid kehvasti loodud või esitatud ja peaksid tavatingimustel mulle tegelikult meele järgi olema. Ma ei suutnud neid lihtsalt seekord sellises kontekstis ja pakendis vastu võtta ja need ei olnud võimelised minuni küündima. Ju siis tekkis meie vahel lühis, kuid mõlemad pooled võtavad koosveedetud aega konstruktiivselt, suruvad tugevalt kätt ning liiguvad sõbralikult vastassuunas edasi sobilikuma publiku või paslikumate raamatute poole.
Mis siis häiris? Liiga palju tegelasi. Asi ei olnud selles, et nad ei olnud huvitavad, relevantsed süžeele või oma spetsiifilist panust pakkuvad, kuid kõikvõimalikke tegelinskeid lihtsalt oli üleliia. Jah, need ennast neljale surmaratsurile kaasapookivad tolad olid üpris vaimukad ning nende nimede valmimine ajas muigele, kuid no kas tõesti oli vaja sellele mitmeid lehekülgi loovutada. Kohati oli keeruline aru saada, et kellest nüüd siis äkitselt jutt. Keegi uhiuus lisa jälle!? Selline katkendlik narratiivide suuna käest kätte jagamine võib nt visuaalselt telesarjas põnevalt mõjuda, kuid lugedes oli mõnikord vaja hetkeks mõelda, et kes nüüd, siis vaatevinkli mikrofoni nüüd enda kämblate vahale ikkagi sai. Igal uuel tutvustatud tegelasel oli, loomulikult, oma pikka ja eripärane ajalugu, mida tuli ju lugejaga jagada ning selline skisofreeniline tegelastega karusselli mängimine ei olnud just mulle meelepärane stiil. Ja olgem ausad, kogu see suur patsahkam igasugu tüüpe ei sisaldanud üleliia palju neid tegelasi, kes mulle sümpaatsed kuidagi oleks olnud ja kelle tegemistest kuulmise järele oleksin meeleheitlikult janunenud. Ka loo kulminatsioon oli kuidagi nagu järsku õhu välja laskmine. Sellele eelnes pingeline, kaootiline ja kärme eskalatsioon -- kogu raamatu tegevus -- , kuid tipp-hetk ise jäi kuidagi kasinaks ning ei suutnud eelmängule kirss tordil-laadset pauk-punkti panna. Tekkis tunne nagu palju kära toimus ei millestki. Siinjuures, kuigi tempo oli halastamatu ning kihutas agaralt, siis lugedes raamat, paradoksaalselt, minu jaoks tsipake venis. Kas kõik need mitmed mitmed tegelased ja nendevaheline fookuspunkti žongleerimine tõmbasid kiirust maha? Tegevus ise leidis aset ju vaid lühikese perioodi jooksul. Autorid tahtsid kaasata, öelda ja katta nii rohkelt nii lühikese hulga lehekülgede jooksul, et lugu muutus tihkeks ning visalt edasi veerevaks.
Teose moraal oli klišee, kuid midagi aegumatut ja klassikalist, mida võib alati ning pidevalt uuesti meelde tuletada. Kasvatus ja keskkond versus geenid ja bioloogia. Kas inimese olemuse ja saatuse määrab tema veri või siis milliste põhimõtete järgi on teda õpetatud käituma. Eks reaalsuses ole see vast 50/50, ei saa eitada üht ega teist faktorit inimese identiteedi üles ehitamisel, kuid üldiselt ei olda ühe või teise igavene ori. On võimalik maha suruda kummagi poolt. Raskuskeset lükata sellele või tollele. Teine keskne konflikt on saatuse ja vaba tahte vahel. Kas kõik on ettemääratud ja inimesed kõnnivad vaid seda radapidi, mis on neile antud? Teelt kalduda ei ole võimalik. Eks see üks keeruline teema iseenesest ole ja vastu ning poolt argumente on mõlemale, isegi kui võrrandist eemaldada jumalad ning võimaliku kõrgema jõu, kuid antud raamat ilmselgelt annab mõista, et vaba valik on reaalne ning saatuse olemasolu on illusioon. Mugav illusioon inimesele, et teha pahandust ja seda südametunnistuse koormata. Ka head. Üleüldse, kubises raamat igasugu filosoofilisest teemadest, dilemmadest ja igavestest debatiküsimustest, mida tuli üks kord ridade vahelt lugeda ja milledega mõnikord otselähenemise teel silmitsi seista. Puudutati vastuolulisi küsimusi nagu religioon, hea versus paha (kas nad mitte ei ole ühe mündi erinev külg?), kas saatan sunnib inimesi kurjusele, jne. Viimase puhul sai taas kuulda ideed, et tegelikult saatan/jumal ei pane kedagi midagi tegema, vaid kõik ikka vabast valikust otsustavad kuidas käituda, kuid siis heidavad vastutuse kõrgematele olenditele nagu neid oleks pahategudeks sunnitud. Ma olen seda mõttekäiku viimasel ajal eriti paljude kultuurikogemuste vahendusel kohanud. Aga, taaskord, mõnda asja ehk on vaja pidevalt meelde tuletada. Inimene ei tee kurja, sest keegi paneb teda seda tegema, ta teeb teistele kahju, sest ta ise otsustab seda teha. Jumal või saatan ei mängi siin rolli -- võib-olla siis vaid, et aidata sel inimesel käed puhtad rahulikult magada.
Kindlasti on loo üheks baastalaks huumor, mida eeldan, et enamused lugejad fännavad. Minu puhul see nii edukalt ei toiminud. Tundus, et punnitati ja punnitati, kuid see hulk, mis märki tabas jäi kasinaks. Kui naljad oled head, siis olid nad suurepärased, kuid enamus jäi siiski kesiseks. Ohtralt leidus raamatus tsiteerimist ära teeninud kõikvõimalikke lauseid, paragraafe ning mõtteteri. Kohati tundus, et tekst ja dialoog oligi seda aspekti silmas pidades loodud -- et võimalikult palju igast asjalikke ja nutikaid kordamist nõudvaid mõttepärle sisse pikkida. Autorid olid nagu täisvõimsusel tsiteerimismasinad. Lisaks sellele, tundus, et teose loojad olid vaimustuses erinevate popkultuuri- ja ajalooviidete sisse põimimisest, sest kajastust sai Queeni muusika, Hells Angels, UFOd, Hispaania inkvisitsioon ja miljon lambikat ning mitte nii suvalist asja veel. Olen kindel, et paljusid vihjeid ma ei tabanudki ära. Selline teksti sisuline ülekoormamine, aga natuke väsitas. Vaatamata minu kriitikale, mulle lugu ise tegelikult läks peale, sel oli oma maagia ja seiklus, kuigi teatud aspektid teoses ei võitnud üdini minu poolehoidu. Raamat on särtsakas, sisukust pakatav, intrigeerivaid lähenemisi pakkuv juba teadatuntud ideedele ning täis irooniat, sarkasmi ja musta huumorit, mis on ju alati teretulnud.